Tähe-Lee Liiv
Pianist,
kel siht jõuda muusikaga inimeste südameisse
6
„Oluline on teada, mis on eesmärgid, kuhu tahta lõpuks välja jõuda,” ütleb pianist Tähe-Lee Liiv, kelle meelest on ilma eesmärkideta elu võrreldav pimeduses kobamisega. „Mul on väga pikalt olnud sihiks soov oma muusikaga kõnetada inimesi ja jõuda nende südameisse.” Paistab, et Tähe-Lee, saate „Klassikatähed” viienda hooaja võitja, on oma sihti publiku südameid ja hingi puudutada teostamas. Ning liigub valitud teel õige vägeva sammuga. Tekst: AIGI VIIRA, Õhtuleht I Fotod: KRÕÕT TARKMEEL, KAIRIT LEIBOLD
M
uusika, mis dikteerib päeva rütmi, ja äärmuslik enesedistsipliin – need moodustavadki Tähe-Lee elustiili selgroo. Ning klaver, mis omakorda sihikindlust kasvatab, sest see kuninglik instrument tunneb kohe ära, kui muusik on tööga tagasi hoidnud. „Distsipliin seostub mulle kohustuste ja harjumustega ning mul on tekkinud aastate jooksul harjumus iga päev harjutada,” möönab Tähe-Lee, et klaver on tõepoolest omamoodi kasvataja. Temal on kodune kasvataja Estonia tiibklaver, millega veedab vähemalt viis tundi päevas. „Järjepidevus on minu elus läbiv, sest kui seda ei ole, ei jõua tulemusteni. Võid harjutada teinekord päevas vähem, aga harjutad ikkagi iga päev. See on tähtis!” Sest üksnes ajaga tuleb oskus jutustada klaveril lugu, tekitada meeleolu ja omanäoliselt interpreteerida, usub noor pianist. Sellisel loogikal on olnud tulemust mitme eduka konkursivõiduga, mullugi pälvis tänavune klassikatäht IX Eesti pianistide konkursi I preemia ja Tallinna Filharmoonia eripreemia. Ning need võidud on kõigest jäämäe tipp, kui arvestada, et Tähe-Lee on alates 2011. aastast end võistlustel proovile pannud. Võidukalt. Seda on märgatud. „Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust APLAUS I TALV 2021
ja loomulikku enesekindlust, mis võiks olla omane temast palju vanemale inimesele,” kirjutab pianist Kadri-Ann Sumera noore kolleegi kohta ajakirjas Muusika ja rõhutab olulisimat Tähe-Lee loomujoont – sihiteadlikkust.
NELI ÕPETAJAT JA KOOLI KORRAGA
Ei maksa arvata, et praegune Tallinna Muusikakeskkooli õpilane poleks varateismelisena läbi elanud aega, mil klaveri harjutamine tähendas piinarikast ja tüütut kohustust. „Sel ajal ma väga ei viitsinud, tõrge tuli sisse,” mäletab ta 12aastast ennast, kellele pakkus muusikast märksa suuremat põnevust sõpradega koos hängimine. Sesse kriisi sekkus aga juhus. „Huvitav, aga 12aastasena hakkasin Itaalias käima, kohtusin seal välismaa noortega, kes mängisid väga-väga hästi,” räägib ta. „See tekitas minus tohutut imetlust ja vau-efekti. Mõtlesin, et tahaksin ka niimoodi mängida, kuid Eestis olid sõbrad ja muud huvid ning suurt viitsimist ikkagi ei olnud. Kui aga taas välismaale sattusin, siis sain alati heureka-elamuse ja tuli ka motivatsioon. Nii et kui kodus isegi ei viitsinud harjutada, siis järjepidevusest siiski tegin seda.” Ajapikku andis tõrksus alla ning seltsielu sõp-
