Lauri Vasara haruldane kontserdiõhtu Tallinnas

EUROOPA OOPERITIPU haruldane kontserdiõhtu

TALLINNAS

Bassbariton Lauri Vasar on ainuomase sarmi ja sügavalt läbitunnetatud karakteriloomega laulja. Ta on esinenud kõigis Euroopa olulisemates ooperimajades, partneriteks tipplauljad ja kuulsaimad dirigendid. Eesti publikul on seni olnud vähe võimalusi Vasara andest osa saada, seda enam rõõmustame tema ainsa soolokontserdi üle.

Oled endale viimastel aastatel sillutanud tee Euroopa A-kategooria ooperilavadele –Pariisi Rahvusooper, ooperiteater Unter den Linden Berliinis, endine koduteater Hamburgi Riigiooper. Kuidas sa oma senist teekonda iseloomustaksid?

Mu arengu kirjeldamiseks sobiks ehteestlaslik „tasa sõuad, kaugele jõuad”. Mingit pauguga läbimurret ei oska ma nimetada, rahvusvaheline karjäär algas juba 2003. aastal, mil tegin esimesed suured gastrollid. Sest peale olen esinenud järjepidevalt külalisena eri ooperiteatrites. Need majad, kus praegu laulan, on juba mu vanad tuttavad, kui nii võib öelda. Peale mainitute olen teinud lavastusi Zürichis, Madridis, Barcelonas. Kõik need teatrid pakuvad mulle lepinguid ka tulevikus.

Kuidas on lood Ameerika avastamisega?

Olen kunagi nooruses teinud mõne kontserdi Chicago sümfooniaorkestriga, aga tõesti, nüüd vist asi muutub. Kui kriis seljatatud, siis ilmselt on oodata uudiseid San Francisco ooperist.

Millised karakterid sinu repertuaaris domineerivad? Mille poolest sind teatakse?

Alustasin lüürilisema repertuaariga, algusaastatel oli väga palju Mozartit. Aga tänu sellele, et hääl on muutunud, kogemus ja tehnika arenenud, siis on vokaalsed võimalused avaramad. Praegu kisub rohkem Wagneri ja Straussi poole. Mitu ooperimaja kavandavad Wagnerit – Pariis, Madrid, Berliin. Teen igal pool kaasa, need on võimsad ja ajamahukad projektid.

Aga konkreetsemalt … Mulle on alati oluline rolli tunnetada ja see põhjalikult lahti harutada. Mäletan, et kui hakkasin õppima Guntheri rolli Wagneri ooperis „Götterdämmerung” („Jumalate hukk”), siis öeldi, et see on jube tüütu – õppida on palju, roll tänamatu ja ebahuvitav. Olen seda nüüd mõned lavastused laulnud ja vastupidi, leidsin sellest kohutavalt palju väga huvitavaid värve. See on kindlasti olnud abiks, miks minu Gunther on saanud igal pool suure menu osaliseks.

Arvan, et iga rolli puhul saab leida nüansse ja teha see huvitavaks, mõni asi rohkem esile tuua, mõnda emotsiooni tugevdada. Pean tunnistama, et mul pole ühtegi sellist rolli olnud, mis minu enda karakteriga vastuolus oleks. Eks see ole häälega seotud, sest agressiivsed karakterid on ka muusikaliselt agressiivsed ning minu hääl pole selline isegi nüüd, kui see on tunduvalt kasvanud ja mehisemaks läinud.

Mu praegune vocal coach ütleb, et näeks mind tulevikus Jago rollis Verdi „Otellos”. Olen rollivalikutes pigem tagasihoidlik, aga see oleks esimene kord, kui mul oleks tarvis leida enda emotsioonide pagasist üles teistsugune pool. Mul on tunne, et kui mulle pakutakse mingit rolli ja ma leian tema partiis kasvõi kaks-kolm lehekülge, mis tõeliselt mu hinge puudutab, siis see kohe ka huvitab.

Mulle tundub, et baritonile on loodud peamiselt negatiivsed tegelased, on ka väejuhte ja kangelasi, aga kelles on vähevõitu isiksuse lüürikat.

Täiesti oleneb. Rollid, mida nüüd laulan – Amfortas Wagneri „Parsifalist”, Wolfram von Eschenbach Wagneri „Tannhäuseris”, Gunther Wagneri „Jumalate hukus”, Orestes Straussi „Elektras” … Need on just hästi hingelised ja emotsionaalsed. On teisi baritonirolle, võib-olla mõne aja pärast proovin „Reini kulla” Wotanit, aga seegi pole tige karakter.

Kontserdiõhtu repertuaari saan ise valida ja seetõttu on siin rohkem „mind” kui ooperirollides.

Wagneri tegelased on komplitseeritud, saatja ikka suguvõsa või jumalate needus.

Vastupidi, need on mitmekihilised tegelased ja nende värvid tuleb üles leida. Kui Wagneri partituuri jälgida, siis on ta sinna väga palju informatsiooni sisse kirjutanud, mis annab juhtnöörid, kuidas rollile läheneda. See on põnev töö.

Alustasid haridusteed hoopis viiuldajana. Mida on see sulle andnud?

Kui hakkad juba viieaastaselt mingi instrumendiga intensiivselt tegelema, siis saab see suureks osast sinust. Ma ei olnud mingi imelaps, pidin vaeva nägema, et kohustusliku programmiga hakkama saada. Aga see ei tähenda, et mu muusikaline haridus kuidagi nõrgaks jäi, tosin aastat muusikakeskkooli sai läbi käidud, lisaks instrumentalistikursused akadeemias. See andis tohutu pagasi ja pani aluse minu musikaalsusele ja lauljakarjäärile.

Astud seekord Eesti publiku ette vokaaltsüklite sarjas „Liederkreis” koos pianist Elena Baškirovaga. Kas tema on su püsiv Lied-duo partner või teed koostööd ka teistega?

Olen paar korda üles astunud ka oma tütre ema Katrin Lehismetsaga (Lauri endine abikaasa on Salzburgi Muusikaülikooli „Mozarteum” kontsertmeister ja pedagoog, vabakutseline pianist ja laulja – toim), aga üldiselt on tõepoolest nii, et kui midagi sellist teen, siis ikka Elenaga, meil klapib väga hästi. Kui päris aus olla, siis ega ma ju väga palju Liederabend’eid ei tee. Kui tegutsed sellise mastaabiga ooperibisnises, siis sooloõhtute eest pead ise seisma, pead neid väga tahtma. Ooperilavastused

võtavad enamiku su ajast, aga ühe korraliku sooloõhtu ettevalmistamine on samuti suur ja aeganõudev töö.

Kuidas sai sinu ja Elena koostöö alguse?

Tema tuli minu juurde ideega, et võiksime midagi koos teha. Olin väga liigutatud. Muidugi teadsin, et ta on maestro Daniel Barenboimi abikaasa, hinnatud pianist, aga teineteist me ei tundnud. Kui olime vaid mõned kontserdid koos teinud, tajusime mõlemad, et klapime muusikaliselt suurepäraselt. Meil tekkis vastastikune usaldus, loomulik musitseerimine. Ja see teineteisemõistmine on aina süvenenud. Muide, tal on naljakal kombel Eestiga tihe seos, sest veetis siin kõik oma lapsepõlvesuved (Elena on pianisti ja pedagoogi Dmitri Baškirovi tütar, nõukogude ajal meeldis väga paljudele vene juudi peredele Eestis suvitada – toim). Kui rääkisin, et meil avaneb võimalus Eestis kontsert anda, läksid ta silmad särama, sest kuigi ta pole siin väga kaua käinud, on tugev emotsionaalne side ometi säilinud.

Milliseid heliloojaid su kontserdil kuuleme?

Kindlasti Mahlerit, Brahmsi ja Raveli, heliloojaid, kes on mind alati paelunud. Kui ma nooruses Lied’i vastu huvi tundsin, siis polnud kunagi tegemist Schuberti või Schumanniga, vaid vokaalselt hästi nõudliku Mahleriga, Brahms samuti. Sa pead olema vokaalselt väga meisterlik, et Mahlerit julgeda nuusutada. Muusikaliselt on see midagi sellist, mis minu hinge puudutab. Olgu tema sümfooniline muusika või laulutsüklid, selline tunne on, et iga takt läheb korda, puudutab. Tema helikeel sobib mulle hästi.

Mahler on ka tõsine ja filosoofiline. On’s elu sind kuidagi tõsistele teemadele meelestanud? Mäletan, et omal ajal Birgitta festivalil särasid laval rõõmsa südametemurdjana.

Need kõik on rollid. Aga muidugi on mõlemad pooled mus olemas. Võin seltskonna lõbuks klouni mängida, aga sisemuses olen rohkem melanhoolne, tõsine. See kõnetab mind rohkem, tunnen, kuidas hing saab sest muusikast toitu. See on rohkem minu loomuses. Kontserdiõhtu repertuaari saan ise valida ja seetõttu on siin rohkem „mind” kui ooperirollides.

Millega oled tegelnud lavalemineku keeluajal?

Kui see märtsis algas, oli kõva šokk. Olin just Pariisis prooviperioodil ja meid saadeti koju. Just teadmatus oli see, mis koormas. Meediast tulid ainult hirmutavad uudised, oli tunne, nagu oleks teadlikult ajupesu tehtud. Lääne-Euroopas on see ilmselt õnnestunud, sest inimesed on siiani paanikas. Algul olin äraootav, küll varsti kõik taastub. Aga järgemööda jäid kõik lavastused ära.

Elena Baškirova

Kui viimane leping annulleeriti, olin depressioonist oimetu. See tunne on kirjeldamatu, kui saad ühtäkki aru, et oled kaotanud 30 etenduse honorari.

Suvel olin kolm kuud Eestis, põgenesin Saksa ja Austria koroonapaanikast maakoju. Kasutasin suve harjutamiseks ning korraldasin Pajusi rahvamaja trepil tasuta vabaõhukontserdi. Esinesime koos õe Ele (muusikalidest tuntud Ele Millistfer – toim), ema Ülla (kauaaegne Estonia teatri kontsertmeister Ülla Millistfer – toim) ning Katrin Lehismetsaga. Tiibklaver oli katuse all, ilm ilus, rahvast tuli palju. Seda emotsiooni oli vaat et mulle kõige rohkemgi vaja, et endale meelde tuletada: sul on ju elukutse olemas, isegi kui see on praegu ametlikult keelustatud.

Kui uus hooaeg algas, tekkis väike lootuskiir … Ja siis tuli teade, et Londoni Covent Garden jätab ära juba 2021 kevade projekti. Paljud ooperimajad otsisid võimalusi, milliseid rolle pakkuda, et lepingud kaotsi ei läheks. Mu hooaeg algas „Tannhäuseriga” Estonia laval. See andis jälle korraks mingi sihi; teed tööd, et lavale pääseda. Aga nüüd on ka asenduslepingud ära öeldud, kõik on kinni. Ja keegi ei tea, kui kauaks. Vabakutselisele ooperilauljale ei terenda Euroopas praegu mingit lootuskiirt, minusugune peab arvestama juba teise hooajaga, mis metsa läheb.

T, 16. MÄRTS KELL 19 ESTONIA KONTSERDISAAL

Kontserdisari „Liederkreis” Lauri Vasar (bassbariton) Elena Baškirova (klaver) Kavas: Beethoven. Kuus laulu op. 48 Brahms. Neli tõsist laulu Ravel. „Don Quijote laulud Dulcineale”