Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / kevad 2024 by Eesti Kontsert

n r 36 kevad 2 0 2 4

t h ä t e d a v a l a m l i a Ma ischer Eestis Julia F

Kaspar Uljas ja tango

Jana Moosar Eesti Rahvusmeeskoorist

Martin Kuuskmanni maailmamuusika

TÄ I E S T I U U S CLE COUPÉ. Unistustest kantud. CLE Coupé kehastab elegantset sportlikkust koos intuitiivse tehnoloogia ja uue dünaamilise disainiga. CLE Coupé on loodud teie sügavaimate kirgede äratamiseks. Vaata lähemalt www.mercedes-benz.ee/cle-coupe

CLE Coupé keskmine kütusekulu l/100 km: 7.0-7.6; keskmine CO2-emissioon g/km: 159-173.

Veho AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Lootuse tn. 1, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Järvevana tee 11 • www.veho.ee • Pilt on illustratiivne.

ESTONIA KONTSERDISAAL Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee VANEMUISE KONTSERDIMAJA Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee PÄRNU KONTSERDIMAJA Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee JÕHVI KONTSERDIMAJA Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee PETERBURI JAANI KIRIK Dekabristide 54a, Peterburi telefon +781 2710 8446 e-post jaanikirik@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri

www.concert.ee/ajakiri-aplaus Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

3 Esikaanel Julia Fischer Foto: Uwe Arens

SISUKORD 5

Juhtkiri

6 Julia Fischer oma lemmikorkestriga Tallinnas 15 Kaspar Uljas: tango ei jäta kedagi külmaks 22 Intervjuu Eesti Rahvusmeeskoori juhi Jana Moosariga 30 Re-sound love: kontserdilaval kohtuvad vanamuusika ja hiphop 35 Kevadhooaja kontserdikalender 48 Vanad tuttavad – Õnnepalu ja Bach 54 LIFT tõstab noored muusikud kontserdilavale

Toimetaja Silver Kuusik

56 Haapsalu Valgete Ööde festival tuleb taas!

Kujundus RKontor

60 Intervjuu: Martin Kuuskmanni Brasiilia serenaadid

Trükikoda Printon AS

58 Haapsalu Valgete Ööde festival kaamerasilmas 66 Ürgne ja iginoor taiko trummide maailm 72 Eesti Kontserdi sõbrad Küllike ja Raimond Lunev

eestikontsert.ee

KONJAKI VANUSES PEITUB PEHME JA RIKKALIK MAITSEKÜLLUS.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

juhtkiri KAUNITE KONTSERTIDEGA SUVE POOLE!

Foto: GUNNAR LAAK

esti Kontserdil on rõõm paluda teid saali, et astuda ilusa muusika saatel vastu kevadhooajale ja sealt sammukese edasi festivalisuvesse. Kevadhooaeg toob Eesti Kontserdi saalidesse armastatud muusikud nii kodu- kui ka välismaalt. Rõõm on selle üle, et järgnevate kuude jooksul pakuvad publikule rõõmu mitmed virtuoosid, kes on oma elu sisse seadnud küll Eestist kaugemal, kuid keda tee ikka ja jälle ka kodulavadele toob. Jaanuaris pakume publikule mitmekülgseid muusikaelamusi. Aasta esimese päeva võtab kokku traditsiooniline Eesti Kontserdi ja Rémy Martini uusaastakontsert. Tänavu on see inspireeritud fantastilisest Prantsusmaast ja Pariisi romantilisest õhustikust. Dirigent Kaspar Männi juhtimisel kutsuvad muusikalisele rännakule sopran Mirjam Mesak, tereminimängija Carolina Eyck ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester. Jaanuarisse jagub veel teisigi maailmatasemel elamusi. Teiste hulgas köidavad publikut Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester ning tuliste Argentina tangodega võlub kuulajaid tangoansambel Fuego Sur. Haaravad rütmid toovad külma talvekuusse tubli killukese rütmisoojust ning laval ühendavad oma jõu Argentina, Hollandi ja Eesti muusikud, nende seas armastatud Kaspar Uljas. Veebruaris kutsuvad kuulajaid kontserdisaali teiste seas Sten Heinoja, Rasmus Andreas Raide, Tanel-Eiko Novikov ja Lauri Metsvahi. Kõrvu paitab mitmepalgeline kava 20. ja 21. sajandi heliloojate kaunitest teostest, muu hulgas tuleb esitamisele Gershwini legendaarne „Rhapsody in Blue“. Põnevat elamust pakuvad veebruari lõpus ja märtsi alguses ka Liisi Koikson ja Eesti Rahvusmeeskoor, kellega koos on laval eksootiline taiko trummide ansambel Jaapanist. Nii avaneb kolmel talvelõpu õhtul publiku ees killuke Jaapanit koos spirituaalsete tõlgendustega kultuuriloo kullaprooviga sügavikest. Klassikalise muusika sõpradele on kevadiseks maiuspalaks Mozarti reekviem. Dirigent Tõnu Kaljuste juhtimisel kõlab Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses maailma muusikaloo üks kuulsamaid vokaaloratoorseid suurvorme hingeminevalt. Aprilli alguses on kodupubliku ees armastatud Martin Kuuskmann ja tema hea sõber Jovino Santos Neto, kes rõõmustavad publikut haara-

vate bossanoovarütmidega. Kontsert pakub nii avastamist kui ka äratundmisrõõmu igihaljastest rütmidest, mis on aastakümnete jooksul leidnud kümneid ja kümneid värvikaid interpretatsiooniviise. Eesti Kontserdi kevadprogramm toob ühele lavale kokku ka muusika ja kirjanduse. Neljal aprilliõhtul sulavad publiku ees üheks Tõnu Õnnepalu luule ning Irina Zahharenkova klaverimäng. Kuulajate silme ees selgub, et muusika ja kirjandus on üksteisele lähemal, kui seni oleme arvanud. Rikkalikule kevadhooajale paneb punkti tõeline multitalent ja maailmalavade publikumagnet Julia Fischer, kellega koos on laval üks planeedi parimaid ja erilisemaid kammerorkestreid – Academy of St Martin in the Fields. See kontsert on kahtlemata Eesti muusikaelu tippsündmus, millest tasub osa saada! Need on vaid vähesed nopped Eesti Kontserdi rikkalikust kevadhooajast. Kindlasti tasub pilk peale visata ka Eesti Kontserdi kodulehele, kust leiab täieliku valiku kaunitest elamustest. Imelist muusikat jagub igale maitsele ja värvikas kontserdiprogramm juhatab kuulajad meloodiaid täis festivalisuvesse. Kohtumiseni kontserdisaalis ja suvistel festivalidel!

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

eestikontsert.ee

Julia Fischer

APLAUS I KEVAD 2024

Julia Fischer

OMA LEMMIKORKESTRIGA TALLINNAS 7

Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdil astub Tallinna publiku ette väga värvika ja mitmekülgse karjääriga viiulimängija Julia Fischer, kelle Die Süddeutsche Zeitung suisa sajandi talendiks nimetanud. Tekst: TALVI NURGAMAA I Fotod: UWE ARENS

eestikontsert.ee

Julia Fischer

ischer on emotsionaalselt paeluva väljenduslaadiga solist, kelle särav toon, sundimatult nõtke, täpne ja virtuoosne mäng paelub publikut esimesest hetkest. Ent ta ise nendib, et esmatähtsad on kindlasti mängitav teos ja helilooja sõnum – interpreet kui isiksus on teisejärguline. Viiulimängija toob näiteks, et kui inimesed lähevad teatrisse, on kõige olulisem etendus, mida vaatama minnakse. Näitlejad on ka tähtsad, aga pigem teisejärgulised.

Kui tahta perfektsust, siis võib-olla peaks minema hoopis tsirkusesse. Tähtsam on see, kas publikut puudutab minu mäng emotsionaalselt või intellektuaalselt. Paljud peavad Julia Fischeri kontsertettekandeid fenomeniks ning tema tugevaks küljeks kõige muu hulgas perfektsust, aga viiulimängija tõdeb, et see ei ole kaugeltki tema eesmärk, kui ta lavale läheb. Palju olulisem on lavaline suhtlus teiste muusikute ja publikuga. „Kui tahta perfektsust, siis võib-olla peaks minema hoopis tsirkusesse. Tähtsam on see, kas publikut puudutab minu mäng emotsionaalselt või intellektuaalselt,“ nendib ta ühes intervjuus. Julia Fischeri tähelend sai alguse juba väga noorelt. Kaheksa-aastasena mängis ta esimest korda orkestri ees Mendelssohni viiulikontserti, 11-aastaselt võitis ta Beethoveni viiulikontserti mängides rahvusvahelise Yehudi Menuhini konkursi ning kõigest kuus nädalat pärast konkurssi soleeris värskelt 12-aastaseks saanud noor muusik orkestri ees hoopis pianistina, mängides Robert Schumanni „Introduktsiooni“ ja „Allegro Apassionatot“. Hoolimata väga lennukast professionaalsest karjäärist juba nii noores eas ei soovi Julia

APLAUS I KEVAD 2024

Fischer enda nimetamist imelapseks. Mitmes intervjuus on ta välja toonud, et pidas igapäevast muusikaga tegelemist väga loomulikuks, sest peaaegu kõik tema tutvusringkonnas mängisid teatud tasemel mõnd pilli. Seejuures harjutas ta paralleelselt nii viiulit kui klaverit ning oli juba varases lapsepõlves teadlik, et kui tal on mingi soov, peab selle nimel lihtsalt tööd tegema. „Ma ei osanud ei klaverit ega viiulit, siis harjutasin ja oskused tulid. Imelaps – see on midagi ebaloomulikku.“ Menuhini konkurssi 1995. aastal võiski nimetada tema professionaalse karjääri alguseks. Selle tõukel avanesid mitmed võimalused. Julia Fischer nendib, et tal oli lihtsalt õnne sattuda kokku õigete inimestega. Näiteks peab ta väga oluliseks oma õpetajat Ana Chumachenkot, kelle jaoks ei olnud oluline kuulsus, vaid kõige tähtsam oli, millised muusikud tema klassist võrsuvad. Julia Fischer toonitab ka Yehudi Menuhini tähtsust tema kui muusiku kujunemisel. Samuti peab ta oluliseks dirigent Lorin Maazelit, kellega ta alates 13. eluaastast palju koos mängis. Viimane viis ta kokku dirigent Marek Janowskiga, kes pani noore viiulimängija järgmiste kontsertide nimel alatasa uusi teoseid õppima. Muu hulgas pidi ta juba 16-aastase noore muusiku jaoks päris keerulise helikeelega Alban Bergi viiulikontserti mängima. Nii kogunes tal juba varases eas haruldaselt rikkalik repertuaar. Ühes intervjuus räägib ta, et teda mõjutas koostöö dirigent ja pianist Christoph Eschenbachiga. Viimasega mängis ta ka kammermuusikat – Eschenbach klaveril, tema viiulil. Olles 15-aastasena mänginud nii hea pianisti ja huvitava muusikuga, seadis see pikaks ajaks ootused pianistide suhtes väga kõrgele. Tallinnas tulevad Julia Fischeri soleerimisel ettekandele kaks Beethoveni romanssi. Beethoveni muusika on olnud Fischerile väga südamelähedane juba väga pikka aega, pidades teda enda jaoks üheks olulisimaks heliloojaks. Milline orkester võiks Julia Fischerit ja Beethovenit koos veel paremini tunnetada kui Academy of St Martin in the Fields! Fischer esineb küll viiulisolistina, kuid juhatab samal ajal Academy of St Martin in the Fieldsi, mis on ühtlasi üks tema lemmikorkestreid. Lisaks kahele Beethoveni romansile kõlavad tema juhatamisel kaks eriilmelist Wolfgang Amadeus Mozarti sümfooniat. Ka Mozart on Julia Fischeri jaoks olnud väga oluline helilooja. Viiulimängija plaadistas 2019. aastal kõik

Julia Fischer

Mozarti viiulikontserdid, sealhulgas ka Mozarti kontsertidel ja milliste muusikutega mängin. Kui orkester on hea, dirigent on hea ja publik Sinfonia Concertante viiulile ja vioolale. Julia Fischeri arvates on viiulikontserte, mis samuti, siis rohkem inspiratsiooni ei olegi vaja.“ töötavad isegi paremini, kui viiulisolist dirigenViiulimängija on tuntud ka selle poolest, et dita mängib, sest orkester on siis tähelepanesai juba 23-aastaselt professoriks Frankfurdis likum ja reageerib solisti ideedele vahetumalt. ja 28-aastaselt asus professorina tööle oma Samas on kindlasti vaja dirigenti nendes kodulinnas Münchenis. Tuli tihti ette, viiulikontsertides, kus orkester peab et mõned õpilased olid tema eakaasvastanduma solistile. Koostöö lased või isegi temast vanemad, kohta Academy of St Martin in kuid ta leiab, et muusika puhul Tema the Fieldsiga on ta öelnud, et ei mängi vanus mingit rolli. instrumendid: Eriti kui õpetada edasijõudsee on nagu suur kammermuuGiovanni Battista sikute grupp, mis on üks kõige nud tudengeid, on õpetamine Guadagnini 1742 paremaid koostöövorme üldse. pigem nagu suhtlemine kolleeKammermuusikat peab gidega. Philipp Augustin 2018 ta üldse väga tähtsaks ja eriti Kahtlemata on Julia naudib musitseerimist oma keelFischer kogunud kuulsust 2008. pillikvartetiga, kus mängivad tema aastal toimunud fenomenaalse õhtuga, kus ta esimeses kontserdihead sõbrad Alexander Sitkovetsky (II viiul), Nils Mönkemeyer (vioola) ja pooles mängis Camille Saint-Saënsi Benjamin Nyffenegger (tšello). Tema jaoks viiulikontserti ning teises pooles soleeris piaväga tähtsad just inimesed, kellega ta koos nistina Edvard Griegi klaverikontserdiga. musitseerib. See on vähem tähtis, kas kontsert See on väga haruldane, kui keegi valdab nii toimub mainekas saalis Londonis, Pariisis või heal tasemel mõlemat instrumenti, et suuNew Yorgis. „Mind inspireerib muusika isedab lausa orkestri ees mängida kaht instruenesest. Sellepärast ma hoolin väga, millistel mentaalkontserti erineva pilliga – ja seda veel

eestikontsert.ee

Julia Fischer

APLAUS I KEVAD 2024

Julia Fischer

Ma ei osanud ei klaverit ega viiulit, siis harjutasin ja oskused tulid. Imelaps – see on midagi ebaloomulikku.

eestikontsert.ee

Julia Fischer

ühel kontserdil. Multitalent tõdeb, et ta ei ole kunagi otseselt valikut teinud, kas viiul või klaver. Ta on professionaalse viiulimängija karjääri ajal kogu aeg klaverit edasi mänginud. See on pill, mida ta mängib iseendale – vahel

EESTI KONTSERDI HOOAJA LÕPPKONTSERT Julia Fischer ja Academy of St. Martin in the Fields Kolmapäev, 8.05.2024 Kell 19.00 Tallinn, Estonia kontserdisaal Kavas: Mozart. Sümfoonia nr 29 A-duur KV 201 Beethoven. Romanss viiulile ja orkestrile nr 1 G-duur op. 40 Beethoven. Romanss viiulile ja orkestrile nr 2 F-duur op. 50 Mozart. Sümfoonia nr 40 g-moll KV 550

APLAUS I KEVAD 2024

ka enne viiuliga lavale minekut, kui tema riietusruumis juhtumisi on klaver. Samas räägib ta 2008. aastal toimunud topeltetteastest, et valmistus selleks järjepidevalt terve 2007. aasta ja see oli väga suur töö. Tal oli sel ajal viiuliga aasta jooksul ligi sada kontserti, seejuures ka erinevate kavadega. Pärast iga kontserti jäi ta kontserdisaali klaverit harjutama, vahel ärkas vara ja läks harjutama enne lendu järgmisesse sihtkohta. Julia Fischerilt on ilmunud mitu albumit. Näiteks on ta salvestanud Bachi sooloteosed, kõik Mozarti kontserdid, Paganini kapriisid ja palju muudki. 2017. aastal otsustas ta aga luua oma veebilehel platvormi JF Club, kus tutvustab endale huvitavaid teoseid, intervjueerib heliloojaid, laseb kuulajatel heita pilgu prooviruumi. See sündis siis, kui ta otsis uut, kaasaja publikut kõnetavat alternatiivi CD-plaadile, et oleks vahend, mille kaudu klassikalist muusikat laiema kuulajaskonna seas propageerida.

Kasutatud intervjuud ja videod: DW Classical Music Living the Classical Life ep.114 Szolt Bognàr DVD „Julia Fischer Violin and Piano“ Andreas Morell, DECCA Les 13 Heures, France 2

EESTI KONTSERDI HOOAJA LÕPPKONTSERT viiul, Saksamaa

kammerorkester, Ühendkuningriigid

Maitseküllast kontserdiaastat!

Kaspar Uljas

tango eikülmjäaksta kedagi KASPAR ULJAS:

Tema elu kannapöördeks sai hetk, kui ta esimest korda puudutas Astor Piazzolla pilli. Nüüd on ta tagasi Eestis, elu refrääniks endiselt lennujaamad. Tekst: ANNE AAVIK I Fotod: JOCHEN MEYER

eestikontsert.ee

Kaspar Uljas Kaspar Uljas on akordioni- ja bandooniumimängija ning helilooja, kelle tegemisi ühte artiklisse mahutada on teostamatu kübaratrikk. Suvel esines ta Austrias, Saksamaal, Hollandis ja Prantsusmaal, septembris salvestas plaadi Belgias tegutseva Ladina-Ameerika rahvamuusika bändiga Taïtamuki. Sagedasti tuleb tal reisida ka põhiliikmena kuulsas Norra elektroonilise muusika tangobändis Electrocutango. Uuel aastal jõuab ETV eetrisse kevadel filmitud reisisari „Õhinapõhised Kuubal“. Jaanuari lõpus kõlab Kaspari erilise tämbriga pill nii Tallinnas, Tartus, Pärnus kui Jõhvis Argentina tangobändi Fuego Sur koosseisus.

Ajakirjandusele meeldib silte kleepida, kas teid on hakatud juba ka Eesti Piazzollaks kutsuma?

See oleks muidugi väga austav tiitel, aga ma tahaks ikka Eesti Kaspar olla. Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et bandoonium on „väike nuppudega lõõtspill“, kas olete selle definitsiooniga nõus?

Tegelikult küll, jah. Kui küsitakse, mis pill see on, siis ütlen alati, et nagu väike akordion. Aga muidugi on see Eesti mõistes lõõtspillist täiesti erinev. Milles põhiline erinevus on?

Tango põhineb rütmikal, mis tähendab, et löökpille peaaegu ei kasutata. Seega kõikidel pillidel on perkussiivne roll. Näiteks hiljuti oli MUBAs tangoviiuli töötuba – ja selle põhiteemaks oligi, kuidas rütmiliselt mängida. Vastupidiselt kõigile klassikalistele mänguvõtetele on seal omaette tehnika. Kui võrrelda näiteks akordionimänguga, siis see on ju su keha küljes rihmadega kinni, bandoonium on aga lahtiselt süles ja see võimaldab paremini rütmiseerida. Akordion on ka palju raskem. Kas tuleb jõutrenni teha, et jaksaks seda tassida?

Eks jõutrenn tuleb ikka kasuks. Sellega on

APLAUS I KEVAD 2024

see nali, et akordionimängijal on ainult vasak pool treenitud, sest vaid vasak käsi liigutab lõõtsa. Bandooniumi puhul töötavad mõlemad kehapooled. Aga jah, bandoonium on väiksem ja kergem, sellega on lihtsam lennata – mahub käsipagasisse! Te ei ole muusikute perest, kuidas sellesse maailma üldse sattusite?

Mind on džässi õppimise kõrvalt maailmamuusika alati huvitanud. Üks olulisemaid momente oli Otsa-kooli ajal üle kümne aasta tagasi, kui Rotterdami tangokonservatooriumi orkester tuli siia tuuritama, osalesin nende meistriklassides ja kohtusin oma tulevaste õpetajatega. Sain esimest korda ka bandooniumi puudutada. Pärast Otsa-kooli elasin mõnda aega Hispaanias Barcelonas; siis olin juba oma kvintetiga Piazzolla muusikat mänginud. Võtsin seal tunde argentiinlasest bandooniumimängija Marcelo Mercadante käest. Läksin akordioniga tema juurde, et õppida tango mänguvõtteid ja tehnikat. Sain aga üsna ruttu aru, et pean endale bandooniumi soetama ja seda mängima hakkama. Kui palju oli akordionimängijana vaja üldse bandooniumiga alustades juurde õppida?

Arvasin isegi, et mis seal keerulist saab olla, oskan ju mängida küll – akordioni siis. Aga tegelikult alustasin ikka nullist. Tehnika on teine ja süsteem üsnagi keeruline, ka pilli-

Kaspar Uljas

tunnetus on erinev. Bandoonium oligi tegelikult põhjus, miks ma üldse Eestist ära läksin. Pusisin alguses ise, kuid sain üsna ruttu aru, et mul on ikkagi vaja õpetajat ja läksin Rotterdami konservatooriumi Codarts. See oli kannapööre – enne seda mängisin rohkem džässmuusikat ja tegin orientaalsema suunitlusega ansamblit Abraham’s Café. Bandoonium ja Ladina-Ameerika muusika olid mind alati

Eks ma tunnen ka, et see on minu missioon – tutvustada seda pilli Eestis, muuta eelarvamusi. võlunud, aga ma ei kujutanud ette, et sellest saab minu põhisuund. See on mulle avanud täiesti teistsuguse maailma. Eks ma tunnen ka, et see on minu missioon – tutvustada seda pilli Eestis, muuta eelarvamusi. Missuguste eelarvamustega olete kokku puutunud?

Need käivad pigem laiemalt selle muusika ja kultuuri kohta. Paljude jaoks siin seostub

tango rohkem Soome laevaga. Argentina tango on aga suur maailmamuusika, mis arenes välja Aafrika rütmidest, põliselanike rahvamuusikast, samuti on sel mõjutusi Ameerika džässist ja Euroopa klassikalisest muusikast. Argentinas käies näed, et see on täiesti omaette maailm ja suur kultuuriruum. Inimesed hingavad selles rütmis, muusika ja tants on omavahel tugevalt seotud. Peale on tulnud uus generatsioon noori muusikuid, kes komponeerivad ja arendavad seda muusikat pidevalt edasi. Fuego Sur on vist samuti üsna uus projekt?

Jah, esimene kontsert toimus meil alles tänavu aprillis Saksamaal, aga oleme tegelikult juba ammu tuttavad. Selle bändi algatajateks on argentiinlased, pianist Juan Gabriel Romano ja kontrabassimängija Facundo L. Di Pietro, kes mind ansamblisse kutsusid, mina aga soovitasin hollandlasest viiuldajat Radboud van Geldret, kes on juba aastaid mu hea sõber. Eesti tuuril liitub meiega ka Argentina laulja Martin Troncoso, kes elab Itaalias. Elasite ka ise üsna pikalt võõrsil – Hollandis ja Belgias.

Jah, aga suvel kolisin Eestisse tagasi. Seitse aastat välismaal oli küllaltki pikk, aga oluline aeg mu elus – samas tundsin sõpradest ja perekonnast puudust. Aga kuna mul oli juba tekkinud teatav karjäär ja rahvusvahelised ansamblid, siis Brüsselis oli nagunii vähem

eestikontsert.ee

Kaspar Uljas

mängimist, alati tuli kontsertideks lennata kas siis Norrasse, Saksamaale, Prantsusmaale või Argentinasse – tundus, et sama hästi võin seda teha ka siin elades. Niisiis katsetan praegu, kuidas see toimib. Samas tunnen soovi ka oma kodumaal midagi korda saata. Sügisel algas MUBA maailmamuusika osakonnas Argentina semester. Juhendan maailmamuusika kursust ning annan ansamblit, ajalugu ja arranžeerimist. Kas seda pilli mängides peab ka hispaania keelt oskama?

Tuleb kasuks küll! Tunnen end Argentinas väga koduselt. Sealsed sõbrad ütlevad, et ma olengi pooleldi argentiinlane. Kuigi mulle ei meeldi tegelikult stereotüübid, leidub ju ka argentiinlasi, kes on rohkem eestlased kui meie. Kas võiksite ka Argentinas elada?

Võiksin, aga ainult muusikuna töötades ei kujutaks oma elu seal päris ette. Buenos Aires on põnev linnadžungel, kuid muusikuna on seal raske hakkama saada. Paljud Argentina muusikud just seepärast ongi Euroopasse või Ameerikasse kolinud. Ka poliitiline ja majanduslik olukord on seal aasta-aastalt aina keerulisemaks läinud ja üldiselt on elu väga raske – peaaegu et pool rahvastikust elab allpool vaesuspiiri, inflatsioon on metsik. Näen suurepärastest muusikutest sõpru, kes rabelevad

APLAUS I KEVAD 2024

vahetpidamata tööd teha, mängides kümnetes ansamblites, sest muidu ei elaks ära. Aga kas bandooniumihuvilise meka on ikkagi Buenos Aires?

Eks seal häid mängijaid on muidugi palju, samas kõige tuntumad maestrod ajaloost on kahjuks praeguseks juba lahkunud. Siiski elab seal näiteks üks minu suurimaid iidoleid, ECMi artist Dino Saluzzi, juba eakas bandooniumimängija ja helilooja, kes on ka varem Eestis esinenud. Buenos Aireses käies olen ka temalt tunde võtnud, mis on andnud pigem hea kogemuse ja inspireerinud edasi tegutsema. Samas kõige rohkem on mind õpetanud tema muusika kuulamine ja mängimine. Kui eurooplane Argentinasse läheb, tahavad paljud sind õpetada, aga suurepäraseid mängijaid ja õpetajaid on ka Euroopas. Sealsamas Rotterdamis, kus mina õppisin, samuti Pariisis Conservatoire de Gennevillier’s või Lõuna-Prantsusmaal Aubagne’i maailmamuusika instituudis. Kuidas teil endal heliloominguga läheb?

Viimasel ajal olen rohkem tegelenud arranžeerimisega erinevatele koosseisudele. Komponeerimine nõuab minu jaoks aega ja süvenemist – loodan seda nüüd siin Eestis rohkem teha. Ma ei ole ju ainult tangomees, mängin erinevat muusikat, ka akordioniga. Soojendasime näiteks hiljuti kontrabassimän-

Kaspar Uljas gija Martin-Eero Kõressaarega duo üles – esitame küll Ladina-Ameerika muusikat, aga see pole otseselt tango, tema teeb Brasiilia muusikat ja otsime n-ö omavahelisi ühenduskohti. Tangot ise ka tantsite?

Jaa, võtan praegugi Eestis tunde. Tantsimine on mul kindlasti aidanud paremini sellest muusikast aru saada. Osalen üsna tihti ka ühes Saksamaal tegutsevas ansamblis Sexteto Cristal, mis mängib põhiliselt milongadel tantsuks. Ansambli liikmetest on pooled argentiinlased ning esitatav repertuaar koosneb põhiliselt tango kuldajastu muusikast, mida muusikud üldiselt ei tunne. 30–50ndail oli aeg, kui Buenos Aireses tegutses tuhandeid orkestreid, kõigil oma nägu ja stiil. Tantsijad valisid välja oma lemmikorkestrid, mille järgi meeldis neile tantsida. Toona salvestati ja kirjutati metsikult muusikat ning ka arranžeeriti. Kui džässis on kõige tähtsam improvisatsioon, siis tangos just arranžeering. Ühte laulu võivad erinevad orkestrid esitada lugematul hulgal erinevatel viisidel. Aga kas tantsuks mängida on lihtsam kui näiteks Estonia kontserdisaali lavale minna?

Eks pinge ja vastutus on kontserdil suurem, aga need on erinevad olukorrad ja üks ei ole vähem tähtsam kui teine. Milongadel on saalis rohkem lärmi ja seal oled rohkem kui teenindav personal. Kontserdil inimesed ju ainult kuulavad ja repertuaar on ka veidi teistsugune – mis ei tähenda, et me Fuego Suriga oma Eesti tuuril ei mängiks tantsitavaid lugusid. Mida eestlased argentiinlaste kohta ei tea?

Et on argentiinlasi, kes ei pruugi tangost midagi teada. Seal leidub noori, kes pole Astor Piazzollast kuulnudki. Samuti, et pole üht kindlat stereotüüpi, Argentina rahvas koosneb suuresti immigrantidest. Erinevaid kultuure ja rahvusi on palju. Buenos Aireses on mind üllatanud, et seal on LGBTQ ja muude vähemuste kogukonnad, kus mehed või naised tantsivad omavahel. Ja see kultuur ei ole midagi museaalset, vaid elab täisverelist elu. Aga mida argentiinlased Eestist teavad?

Eks olen ikka pidanud müüte kummutama, näiteks et me ei räägi vene keelt ega joo ainult

viina. Üllatav on see, et paljud argentiinlased on väga Vene-meelsed, eks seda mõjutab ka hispaaniakeelne telekanal Russia Today, samuti viisavabadus Venemaaga. Noorem generatsioon on muust maailmast muidugi paremini teadlik. Argentiinlastele on üldse poliitika hästi kirglik teema ja sellest võivad nad rääkida tunde – see on neile nagu spordiala. Eks Argentina rahvas on pettunud, kuidas riiki juhitakse, demokraatia ei toimi. Poliitikud on korrumpeerunud, rahval pole neisse enam usku. Valitakse järjest äärmuslikke poliitikuid lootuses, et see toob uusi tuuli, mis tegelikult ei pruugi olukorda lahendada. Kas teie elus on ruumi ka muusikavabale ajale?

Ma töötan ka reisifirmas Amazonas Reisid, kus korraldan Põhja-Argentina reise. Veedame aega Buenos Aireses, seikleme mööda PõhjaArgentina mitmekesist loodust ehk matkame Andides, külastame Iguazu koskesid ja maailma üht suurimat märgala. Igasugune logistika korraldamine ja asjaajamine mulle meeldib ja see mõjub värskendavalt, kui saab muusika tegemistest korraks kõrvale põigata. Rutiini langemise ohtu just ei paista…

Eks põnev elu on enda teha! Ehkki rütm ja rutiin peavad elus olema, mõjub reisimine vastukaaluks värskendavalt. Muidugi, lennujaamades passimine on tüütu, aga kui jõuad juba kohale, siis… Kõige parem hetk on see, kui kontsert algab!

KASPAR ULJAS TANGOST Praeguseks on see üks väheseid muusikastiile, kus muusika ja tants on endiselt tugevas sümbioosis, džässis seda enam ju väga pole. Samas on paljudel ka miskipärast kuvand, et selles on ainult metsik kirg, roos hambus, Al Pacino stiilis. Tegelikult on selles ka palju vaoshoitust, sisemist power’it. Tango on eluviis ja filosoofia – kui sa oled selles maailmas, siis see ongi elu!

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 23.-28. juuli 2024

Peaesineja Kataloonia Ooper T

23.07 | 20.00

BLRT Grupp esitleb

G. Puccini TOSCA

27.07 | 20.00 OOPERIGALA 27.07 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

24.07 | 20.00 Flamenkoballett CARMEN

25.07 | 20.00 G. Puccini MANON LESCAUT

26.07 | 20.00

SELVER esitleb

G. Verdi TRUBADUUR 26.07 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

INFO ja PILETID:

28.07 | 14.00 BALBIINO esitleb

MÄNGIME VÕLUFLÖÖTI MTÜ Ooperiga Sõbraks Kunstiline juht Ain Anger

saaremaaopera.com

Jana Moosar

Jana Moosar:

KUULAJA NIMEL TULEB TÖÖTADA IGA PÄEV „Eesti Rahvusmeeskoor on elusorganism, kelle kunstiline ja administratiivne juhtimine peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, vaid siis on kooril tööd,“ ütleb kesksuvest meeskoori juhtiv Jana Moosar. „Elu muutub iga päevaga ning täna värsketena tunduvad võtted ja lahendused vananevad kiiresti – just seetõttu peavad inimesed stagnatsiooni vältimiseks ametipostidel vahetuma.“ Tekst: KIRKE ERT I Fotod: GUNNAR LAAK

APLAUS I KEVAD 2024

Jana Moosar

oosar kasutab õige pea 80-aastaseks saavast rahvusmeeskoorist rääkides julgelt tuttavat lühendit RAM, sest nii heast kaubamärgist oleks rumal loobuda. Pealegi mahub esindusmeeskoor RAMi lühendisse väga hästi ära. „Ükski artist sellist nimeteadlikkust osta ei saa, see on ajaga välja teenitud.“ Moosar unistab, et RAM oleks rahvusvahelise kaliibriga žanriülene artist. Aga tunnistab, et selles plaanis ollakse mõnevõrra hiljaks jäänud ning väljakutseid jagub. „Peame ennast ausalt analüüsima ega tohi samasse kohta seisma jääda.“

Võõra nimega koor, kes esitab eksootilist repertuaari tundmatu dirigendi käe all, on teekond mitte kusagile. Moosar näeb rahvusvahelise konkurentsivõime eelduseks erilist, Eestit mõtestavattutvustavat programmi, rahvusvaheliselt nimekat dirigenti või teisi rosinaid, mis võiks kõnetada publikut, kelle juurde minnakse. „Võõra nimega koor, kes esitab eksootilist repertuaari tundmatu dirigendi käe all, on teekond mitte kusagile.“ Tuleb tunda rahvusvahelist muusikalist turgu ja publikuootust ning alles seejärel saab püüda neid enda omaks teha. Murdmisega ei saavuta midagi. „See on üks paras köiel balansseerimine, sest turg ja kuulajad kohanevad sinule sobivalt siis, kui on sind omaks võtnud. Koroona tekitas meeskoori tööplaanidesse suure augu, koroonajärgne muusikaturg on muutunud ning kultuurile mõeldud rahaga ei ole kitsas mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas.“ Kui kevadel tegi Eesti Kontserdi juht Kertu Orro Moosarile ettepaneku rahvusmeeskoori juhtima tulla, võttis muusikamaastikku hästi tundev kultuurikorraldaja siiski nädalakese

mõtlemisaega. „Jõudsin järeldusele, et see on mul elus veel proovimata. Sain meestega kokku – nad on toredad. Mul on tänaseni üsna kriitiline kõrvaltvaataja pilk ühelt poolt ning teisalt võimalus asju paremaks muuta.“

PARIMA ELAMUSE SAAB LAVAL Moosar on erialalt dirigent, kuigi alustas endise Ellerheina-tüdrukuna toonases Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikaõpinguid koolimuusika erialal professor Heino Kaljuste käe all, sooviga saada muusikaõpetajaks. Kaardipaki lõi segamini aga kolmanda kursuse koolipraktika, mil ta sattus Tallinna 21. keskkooli Lydia Rahula muusikatundi. „Tundsin, et tahan enne teadmiste jagamist veel palju rohkem õppida.“ Sel ajal oli üsna lihtsalt võimalik eriala vahetada, mida Moosar ka tegi. Ta kanti üle dirigeerimise osakonda ehk interpretatsiooni teaduskonda. „Kui koolimuusika on suunatud selgelt praktikumile, siis dirigeerimine oli pühendunud interpretatsioonile.“ Moosar sattus õppima tänaseni tegutseva suurepärase pedagoogi Toomas Kapteni käe alla, kel oli õpilastele varnast võtta nii koori- kui orkestrikogemus. „Need, kes sellise tööriistakastiga õpetaja juures õppida saavad, on õnnega koos.“ Kui kursusevend Olari Elts pani kokku Mainori kammerkoori, sai Moosarist selle koormeister ning pärast kooli lõpetamist töötas ta pool aastat koos Eltsiga projektipõhiselt ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori juures samas ametis. „Silmapaistvalt andeka dirigendi ja fantastilise huumorisoonega Eltsiga iga päev koos töötamine viis minu dirigendiambitsiooni tagaplaanile. See on rohkem nagu meeste eriala, ja muidugi nende naiste, kelle närvikavale see sobib,“ hakkab ta naerma. „Mina olen hüsteerik, kes võtab kõike südamesse ning tahab, et

eestikontsert.ee

Jana Moosar

asjad oleksid korras.“ Ka koori ees seismine ei olnud talle tähtis. Palju huvitavam oli koor dirigendile ette valmistada. „Muusikalises mõttes võin aga tänaseni kinnitada, et kontserdisaali parimad paigad asuvad laval.“ Lisaks ei armasta Moosar, et keegi tema käe küljes ripub, ning eeldab, et inimesed suudavad ise otsuseid vastu võtta. „Inimesi veenda ma armastan, enese järel lohistada aga mitte.“

PAIGAL EI PÜSI Nii oligi ta 24-aastaselt omal tahtel muusikalise karjääri lõpetanud ning otsustas minna hoopis sinna, kuhu oli lubanud, et oma jalaga iial ei astu – kooli. Ja mitte lihtsalt kooli, vaid selle aja suurimasse, Lasnamäe üldgümnaasiumi inglise keele õpetajaks, kellel tuli isegi õppematerjalid endal koostada. „Seal lõpetasin õppealajuhatajana ning lahkusin suure kurbusega, sest lapsed olid nii toredad, aga ega ma paigal püsi.“ Edasine tööelu tõi Moosari juurte ehk muusika juurde tagasi, sest tema ülesandeks sai Eesti Kontserdi piletimüügi süsteemi käivitamises osalemine ja ühel hetkel avastas end lausa muu-

APLAUS I KEVAD 2024

sikaosakonna juhatajana. „Muusikaosakonnas on aegade algusest üritatud leida parimat vormi, kuidas kontserdikorralduslik pool toimiks. Reaalsus on, et maailm meie ümber muutub nii kiiresti, et kohe, kui parim lahendus leitud, tuleb otsida uus.“

Maailm meie ümber muutub nii kiiresti, et kohe, kui parim lahendus leitud, tuleb otsida uus. Kui Moosar oli mõnda aega kontserttegevust koordineerinud, hakkas sisemine rahutus jälle pead tõstma ning seda rahustas üle tol ajal verivärske NO teatri ukseläve astumine. „Inimene peab minema sinna, kus on sarnase

Jana Moosar

mõttemaailma ja ootusega inimesed, kellelt oleks võimalik ka õppida.“ Vanusega jõuab sageli siiski ka kõige suurematele entusiastidele kohale, et õhust ja armastusest jääb elus hakkamasaamiseks väheseks ning vaja oleks teha tööd, mis ka ära toidab. Nii leidis Moosar end põlise tallinlasena Pärnust, mis oli kultuurijuhist ilma jäänud. Sealse kõmulise linnapea Märt Viisitamme dirigeerimisel tehti nii mõndagi. „Sealt sain avaliku teenistuse kogemuse ja rõõmustava teadmise, kui palju head on võimalik Eestis ära teha kohaliku omavalitsuse tasandil. On oluline rõhutada, et mida vähem on seal poliitilisi juhtmeid, seda kiiremad on tulemused.“ Lisaks on Moosar koostanud ja tõlkinud materjale Eesti Muusika Infokeskusele ja erinevatele festivalidele ning olnud ka Saaremaa ooperipäevade korraldusmeeskonnas. Juhus, rahutus ja kontserdiprojekt viisid ta kokku ka Kristjan Järviga, kellega kõvuti on viimased viis aastat kontsertprojekte veetud. „Kristjani ootused on tihti suuremad, kui Eesti turg võimaldab, kuid nõustun temaga, et ainus, mida elus vahendada tuleb, on rõõm

JANA MOOSAR 2023 Eesti Rahvusmeeskoori juht 2022 Eesti Instituudi tegevjuht 2010–… vabakutseline kontserdiprodutsent 2009 Pärnu 30. üleeuroopaliste rahvusvaheliste hansapäevade peaprodutsent 2005 Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja 2005 teater NO99 korraldusjuht 1998 erinevad ametikohad Eesti Kontserdis 1998 Tallinna Lasnamäe üldgümnaasiumi inglise keele õpetaja, õppealajuhataja 1992 EMTA koorijuhtimise osakonna kontsertmeister (pianist) HARIDUSKÄIK 1987–1993 Eesti Muusikaakadeemia 1984–1987 Tallinna Westholmi gümnaasium 1976–1984 Tallinna 32. keskkool

eestikontsert.ee

Jana Moosar ja armastus selle vastu, mida teed. Ainult siis leiad kuulaja.“

KUNSTILISE MEESKONNA VÄLJAKUTSED Kuulaja leidmine ongi üks suuri väljakutseid ka Moosari praeguses töös. Ta rõhutab, et nagu kõiki, piirab ka klassikalise muusika publikut rahakott, aeg ja ülitihe pakkumine muusikaturul. „Inimesed soovivad olla emotsionaalselt kaasatud ja see on ainus põhjus, miks koduse plaadiriiuli vahelt välja tulla.“ Moosar kinnitab, et rahvusmeeskoor on võimeline pakkuma suurt muusikalist naudingut, koori vokaal on imeilus ja solistid kui väikesed päikesed, mis paksust metsast oma kiiri välja ajavad. „Osa meie repertuaarist ei pruugi kõigi veregrupiga sobida, kuid ka kaasaegse muusika kavas leiab

Ainus, mida elus vahendada tuleb, on rõõm ja armastus selle vastu, mida teed. Ainult siis leiad kuulaja. pärle, mille juurde on oluline sattuda.“ Moosar arvab, et nii nagu kõigel on algus ja lõpp, on see ka loomingulistel kollektiividel. „Senikaua, kuni rahvusmeeskoor leiab oma tegevusele mõtestatust ja publik selle heaks kiidab, oleme me olemas. Selle nimel töötame iga päev.“

KERTU ORRO Eesti Kontserdi juht

Eesti Rahvusmeeskoor on maailmas kõrgelt hinnatud ja tipporkestrid unistavad nendega koostööst. Olgu selle kinnituseks kasvõi hiljutine ülesastumine koos BBC filharmoonikutega, kui orkester kiitis koori ülivõrdes. Rahvusmeeskoori ees seisavad praegu kindlasti suured ja ambitsioonikad väljakutsed rahvusvahelise koostöö suurendamiseks ja laiendamiseks – seda nii geograafilisi kui ka kunstilisi võimalikke piiranguid silmas pidades. Samal ajal on meeskooril kandev roll Eesti koorilaulutraditsioonide hoidja, kandja ja populariseerijana ning siin on tööpõld lai. Olen veendunud, et Jana pikaajaline produtsendikogemus ja värske pilk aitavad rahvusmeeskooril Eestis ja maailmas veelgi nähtavamaks ja kuuldavamaks saada. Jana on Eesti Kontserdi varasematel hooaegadel produtseerinud nii kontserte kui ka suuremaid lavastusi ja koostööprojekte (nt „Põhjaneitsi“ taastulemine lavale), mistõttu olin valikut tehes veendunud, et Janal on olemas kõik eeldused, et rahvusmeeskoori edukalt ja tulemuslikult juhtida. Seda toetab kindlasti ka Jana koorijuhiharidus, mis annab kindlust, et tal on detailne ülevaade koorimuusika repertuaarivõimalustest ja ta tunneb koori toimimisloogikat. Janas kohtuvad nii teoreetilised teadmised kui ka praktilised kogemused ja oskused, mis on ideaalne kombinatsioon ja pinnas koorile seatud ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks. Kindlasti kohtab Jana oma töös ka hulgaliselt raskusi ja väljakutseid, mida alistada: hoida aastakümnete jooksul lojaalseks saanud ja jäänud publikut, samas leida ja kasvatada uut publikut hindama meestelaulu unikaalseid väärtusi ning olulist rolli ühe maa kultuuripildis. Selle saavutamine on mõistagi suur väljakutse kogu koorile ja kunstilisele juhile, et ka repertuaarivalik oleks selline, mis puudutab kogu (potentsiaalset) publikut. Et ühtepidi oleks hoitud traditsioonid, teistpidi oleks selge suund arengule ja käidaks ajaga kaasas.

APLAUS I KEVAD 2024

TÄ I U S T U B KO O S S I N U G A . Uuenduslik E-klass tõstab digitaalsuse ja individuaalsuse täiesti uuele tasemele. Auto õpib tundma Sinu harjumusi ning vajadusi, võimaldades nautida just Sinule kohandatud sõidumugavust. Tule proovisõidule www.mercedes-benz.ee/e-klass

E-klassi keskmine kütusekulu l/100 km: 6,5; keskmine CO2-emissioon g/km: 155.

Veho AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Lootuse tn.1, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Järvevana tee 11 • www.veho.ee • Pilt on illustratiivne.

Re-sound

VANAMUSA JA HIPHOP – MIDA K*RADIT?!

Märtsis toimub kevadise pööripäeva ja vanamuusikapäeva puhul kolmel järjestikusel õhtul kolmes eri linnas erakordne muusikaline kohtumine varajase muusika ja hiphopi-artistide vahel. 17. sajand ja 21. sajand. Floridante ansambel ja konsort, metsosopran Kadri Tegelmann, Genka ja Paul Oja.

K 30

Tekst: SAALE FISCHER, klavessiinimängija I Fotod: GUNNAR LAAK, KARINA KESKÜLA, SIIRI KUMARI

aks maailma, millel justkui puuduksid kokkupuutepunktid, vanamuusika ja hiphop, on ühiseks mänguväljaks valinud ajastuteülese teema – armastuse. Armastus puudutab meid kõiki: noori ja vanu, mehi ja naisi, vanemaid ja lapsi, sõpru ja armastajaid. Armastus elu vastu. Kuidas kõlab Claudio Monteverdi aaria Genka esituses või midagi legendaarset klavessiinil või viola da gamba’l? Üks maailm, üks teema, üks lava. „Kuule, aga kuidas me selle Henry ära tunneme?“ küsin takso teisest uksest väljuvalt Kadri Tegelmannilt. On augustikuu algus ja meie oleme teel Direktori Kabinetti, nõukaaegses kontorihoones asuvasse stuudiosse, kus meid ootab fotograaf Gunnar Laak. Saanud jalad maha, müksab Kadri mind küünarnukiga ribidesse, kui meist mõni meeter eespool maja seina äärde asub parkima üleelusuurune džiip: „Vaata, tema vist ongi!“

KOHTING HIPSTERIMAJA TAGAHOOVIS Niimoodi, hipsterimaja tagahoovis, kohtuvadki esimest korda hiphop ja vanamuusika. Või nende viljelejad. Mul on hea meel, et Floridante „rütmigrupi“ teine pool, tšellist Villu Vihermäe saabub sündmuspaigale samuti ootamatult stiilselt – erkpunase sportmersuga, mis siis, et suveautoks laenatud. Peen värk. Hiphop ja vanamuusika! Vaatame Kadriga teineteisele otsa, meil on täna suurtele poistele vastu panna ainult professionaalselt puuderdatud palged.

APLAUS I KEVAD 2024

Re-sound Päikesepaistelises tutvusringis oleme korraks lihtsalt inimesed. Mina, sina, tema. Veregrupid klapivad ja stuudiolampide valgusvihus poose võttes hakkavad lendama esimesed naljad. Me teame, et varajane muusika saab selle projekti lähtealuseks, ja muu asetub selle ümber. Kontseptuaalseks tööks ühisosa leidmisel läheb alles järgmiste kuude jooksul. Vanamuusika ja selle esitamise ideoloogia kätkeb endas vanu pille, akustilist autentsust, esituslikku tõepärasust, ajastutruudust ja respekteerivat suhtumist ammulahkunud

heliloojate nooditeksti. Me esineme parketiga tubades ja rõõmustame, kui akustika kannab, pillid häälestuvad ja publik plaksutab ettenähtud kohtades. Hiphop ammutab ainese sellest, mis on siin ja praegu: tänaval, poes, koduseinte vahel. Ilusatest asjadest, aga ka asjadest, mis haisevad ja on koledad. Hausvaif laiffi ja läbipaistvad kilekotid. Kopli trammi kontingent ja Jeesus Presley. Need on vaid mõned üksikud teemad, mida Genka on kunstipäraselt käidelnud. Ma arvan, et tema rõõmustab siis, kui saab ühiskonna kriipkohad rütmiliseks tekstiks

eestikontsert.ee

Re-sound

Paul Oja

kirjutada ja läbi omanimelise filtri lasta. Valge hiphopi korrektsemaks defineerimiseks peaksin vist spikerdama vikipeediast, parem ma siis seda ei tee.

NOODID ÜHTE KAPPI? Niisiis kaks diametraalselt erinevat maailma, mõlemad osa Eesti kultuurist. Miks me otsustasime laval kohtuda? Olen viimaste aastate jooksul kasvavalt tundnud, kuidas eri variatsioonides aiva korduvates kontserdipealkirjades, mis viivad meid „muusikalisele reisile läbi Euroopa“ või serveerivad „sädelevat barokki“, avalduks justkui sama haiguse erinevad sümptomid. Mugavustsooni sattumise inertsus, sama repertuaar, samad reeglid; patt, millest ma ka ise puhas pole, ja mis toitub 20. sajandi HIP-liikumise puritaanlikust varjust: „vanamuusikat mängitaksegi nii ja mitte teisiti!“. Eriti saksakeelses kultuuriruumis tegutsedes on silma jäänud, et HIP-bändide proovid kipuvad kiiresti libisema tulisteks aruteludeks teemal „kuidas on autentsem?“. Võidab see, kes suudab oma argumentide kaitseks esitada kõige rohkem traktaadikatkeid ja täpseid aastaarve. Uskuge või ärge uskuge, aga Facebookis on oma grupp isegi 19. sajandil levinud tahvelklaveri austajatele, kus muude klahv-

APLAUS I KEVAD 2024

Genka

pillide nime suhu võtta ei tohi, grupi reeglid keelavad. Me kõik läheme lolliks omamoodi. Olgu-olgu, mõtlen noil meeleheitehetkil, ja püüan hoolega meeles pidada, et mu vasaku käe näppude alt kostuvad veerandnoodid kõlaksid klavessiinil ikka ühtlaselt good-bad-good-bad... Asjatundjad noogutavad rahulolevalt. Publik, paraku, ei saa kunagi teada, et nägin vaeva ning panin pilli hilisrenessansiaja kombe kohaselt kesktoonhäälestusse, sest ... hoidusin terve kontserdi ajal vapralt koledasti kõlavaid dis- ja ais-noote puudutamast. Metsa see autentsus, teeks hoopis mussi. Kui Paul Oja hiljuti meile kuulamiseks oma esimese Purcelli järgi tehtud demo saatis, oli tema esimene küsimus hoopis: „Kas nii on lahe?“ Jaa, Paul, jaaaaa!

SÕÕM VÄRSKET ÕHKU Ärge arvake, justkui ma ei armastaks oma eriala ja möödunud epohhide muusikat. I do! Ent kui iga päev tuleb „elustada möödunud sajandite kõlamaastikke“, siis kuskile kuklasse jääb kripeldama tarve otsida, astuda edasi uude tuppa, avada vana kummuti uusi laekaid ning uurida selle lõhnu ja avastamata võimalusi. Suhestuda läbipaistvate kilekottide ja Kopli trammiga. Olla kontaktis omaenda aegruumiga. Selles valguses on tuule tiibadesse saanud

Re-sound näiteks Floridante teekond nimega „Eesti miniatuurid“ – üksteise järel meie kavadesse põimuvad Eesti heliloojate uudisteosed vanadele pillidele. Selles valguses vaimustusin ka aasta-paar tagasi Soome koreograafist Tero Saarinenist, kes mõtestas tänapäevasele vaatajale ainuvõimalikul moel ümber Claudio Monteverdi loodud uue väljendusrikka stiili revolutsioonilisuse omas ajas. Ka Monteverdi vaatas tagasi vaid selleks, et minna edasi. Rangete polüfooniareeglite hülgamine ja sõnade tähendust ning emotsionaalset laengut esiplaanile tõstev monoodiline laul eristus eelnenust juba helilooja enda kleebitud siltide poolest: seconda pratica versus prima pratica. Nüüd versus enne. Pärast Monteverdit polnud maailm enam endine. Tero Saarinen astus Monteverdi jälgedesse ning lõi järgmise pratica: tema multidistsiplinaarne tantsu- ja muusikaetendus Monteverdi muusikale kandis pealkirja „Third Practice“. Kumb siis on õigupoolest autentsem? Minna edasi või vaadata tagasi? Ja kas see üldse ongi õigesti püstitatud küsimus? Usutavasti jätkub ruumi ja eluõigust nii ühele kui teisele vaatamise viisile.

VÄGEV VÄLJAKUTSE Kadri Tegelmanni hullumeelne idee teha ühine kava mõne DJ ja/või räppariga langes sestap täiesti õigel hetkel ja täiesti valmisküntud vakku. Põhjus, miks Genka ja Paul vanamuusika-mõttega pikema järelemõtlemiseta kaasa tulid, peitub küllap sarnastes asjaoludes. Genkat alias Henry Kõrvitsat parafraseerides: et iga päev ei oleks sama lahja kohv ja mannapuder sama külm. „Challenge me,“ konstateeris Genka, kes ei jaksa ka terve elu kvadraatset rütmi pressida, meie esimesel loomingulisel koosolekul sealsamas Direktori Kabinetis, kui oli poseerimiseks ette pandud suured mustad prillid jälle eest ära võtnud. Paljastunud näkku ilmus paks rahulolu, kui projektis just neidsamu iidseid madrigale esitava viieliikmelise vokaalkonsordi eest vastutust kandev Lodewijk van der Ree talle telefonist ühe polürütmilise struktuuriga renessansiaegse hiti teise järgi ette mängis. Lodewijki salaarmastus on just need polüfoonilised madrigalid, mida Eestis peaaegu ei esitatagi. Lodewijki ja Kadrit seob muuseas üks õrn traagelniit, ja see on Holland. Kaks vokalisti, kes on kolinud elama teineteise kodumaale ja teevad nüüd seal kumbki oma karjääri. Lodewijk Eestis ja Kadri Hollandis. Kui Lodewijk van

der Reed teatakse Eestis pigem akadeemilise koorimaastiku elavdajana, siis Kadri Tegelmann on üks mitmetahulisemaid vokaliste, keda oma elus kohanud olen. Ta ise nimetab end küll tagasihoidlikult metsosopraniks, väljub aga nii oma repertuaarivalikus, häälekasutuses kui ka lavalises olekus pidevalt igasugustest sahtlitest, millesse (nais)vokaliste on kombeks paigutada. Nii Kadri esimesel sooloplaadil „Laula!“, ühisel koos teorbi- ja vihuelamängija Mike Fentrossi ja klarnetist Maarten Ornsteiniga, kui ka muus lavaelus kuuleb lauljatari kord Seto eidena sajatamas, kord hella emana häälitlemas ja natuke ka klassikaliselt koolitatud metsosopranina laulmas. Kadri viimane suurprojekt Hollandis, naiseksolemist väärtustav „Pink portal“ koreograaf Cecilia Moisio juhtimisel, pani ta laval olukorda, kus tal tuli lisaks laulmisele ka tantsida ja ... räppida! Kadri on pannud mind mõistma, et päris kunst sünnib seal, kus piirid kaovad.

Siiras tunne, mis väljendub anda tahtmises, soojuses, õnnetundes, aga ka pettumustes ja valus. Me laseme end armastusest kanda! Floridante ansambel, mis varieerub sarnaselt kõigi maailma vanamuusikaansamblitega vastavalt esitatavale kavale, on sedakorda kolmeliikmeline: Paul Daniel barokk-kitarril ja e-kitarril, Villu Vihermäe viola da gamba’l ja allakirjutanu klavessiinil ja orelil. Kuidas ühendada elektroonilisi ja akustilisi pille, mikrofoniga ja mikrofonita lauljaid, tõmmata joonlauaga sirgeid näiliselt ühendamatute punktide vahel ajas ja ruumis? Emade ja isade, tütarde ja poegade, abikaasade ja lihtsalt inimestena peaks meid ideaalis ühendama üks teema – armastus iseenda, armastus kaasinimeste ja armastus elu vastu. Siiras tunne, mis väljendub anda tahtmises, soojuses, õnnetundes, aga ka pettumustes ja valus. Me laseme end armastusest kanda!

eestikontsert.ee

Talvine teekond Ain Anger bass • Mihkel Poll klaver Schubert. Laulutsükkel „Talvine teekond“

L 16. MÄRTS 19.00 Pärnu kontserdimaja K 20. MÄRTS 19.00 Tartu ülikooli aula L 23. MÄRTS 19.00 Estonia kontserdisaal Piletid: Piletilevi | Estonia kontserdisaali kassa Piletid: Piletilevi | Piletimaailm | Eesti Kontserdi kassad

Programm

Eesti Festivaliorkester Foto: Kaupo Kikkas

KONTSERDIKALENDER

jaanuar - mai 2024

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

JAANUAR

E, 1. jaanuar kell 18 Estonia kontserdisaal Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert Mirjam Mesak (sopran) Carolina Eyck (teremin) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Kaspar Mänd Rémy Martini ja Eesti Kontserdi pidulik uusaastakontsert on inspireeritud fantastilisest Prantsusmaast ja just Pariisi miljööst ning õhustikust. Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

P, 7. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal E, 8. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal T, 9. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal N, 11. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 12. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal L, 13. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal MACBETH Tekst William Shakespeare’i „Macbethi“ ainetel Lavastajad, lava- ja videokujundajad Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

eestikontsert.ee

Programm Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dirigent ja muusikajuht Olari Elts Valguskunstnik Jussi Ruskanen (Soome) Laval ERSO, Priit Võigemast, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikool)

20. jaanuar kell 16 Värvatorn Ave Maria Hortus Musicus

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühisprojekt Esietendus 19. jaanuaril 2023

L, 20. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja T, 23. jaanuar kell 19 Jõhvi kontserdimaja K, 24. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 25. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal Argentina tango Fuego Sur & Martin Troncozo Martin Troncozo (vokaal) Juan Gabriel Romano (klaver) Radboud van Geldre (viiul) Kaspar Uljas (bandoonium) Facundo L. Di Pietro (kontrabass) Jessica Štšerbakova, Somer Surgit (tantsijad)

K, 17. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkester Sol Gabetta (tšello) Eesti Festivaliorkester Dirigent Paavo Järvi Kavas: Dvořák. Tšellokontsert h-moll op. 104, B 191 Tšaikovski. Sümfoonia nr 1 g-moll op. 13 L,

Kavas: ülistuslaulud Neitsi Maarjale keskajast tänapäevani

Fuego Sur Foto: Jochen Meyer

APLAUS I KEVAD 2024

Programm

Spartimu Foto: Elizabeth Larsen

Kavas: Piazzolla, Pugliese, d’Arienzo, Laurenz jt Tundeküllane, maagiline, pöörane, igatsev, magusvalus, ainukordne – just selline on tango ansambli Fuego Sur esituses. N, 25. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 27. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal Rahvusmeeskoor ja Gesualdo Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Carlo Gesualdo madrigalid meeskooriseades Seadete autor on Aare Kruusimäe K, 31. jaanuar kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 1. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 2. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 3. veebruar kell 19 Niguliste muuseum Vokaalansambel Spartimu Kavas: Korsika vaimulik ja ilmalik laul

eestikontsert.ee

Programm

Rhapsody in Blue Foto: Gunnar Laak

VEEBRUAR N, 1. veebruar kell 19 Kadrioru loss Scarlatti sonaadid Aapo Häkkinen (orel, klavessiin) Scarlatti rütmierksad, peenekoelised ja varjundirohked sonaadid on pühendunud kuulajale tõeline maiuspala. T 6. veebruar 19.00 Jõhvi kontserdimaja K 7. veebruar 19.00 Pärnu kontserdimaja suur saal N 8. veebruar 21.00 Estonia kontserdisaal Kass /Talsi / Sink (Jõhvi, Pärnu) Öökontsert. Kass /Talsi /Sink (Tallinnas) Villu Talsi (mandoliin, kitarr) Theodor Sink (tšello) Peedu Kass (kontrabass, elektroonika) Kaur Kenk (helirežii)

APLAUS I KEVAD 2024

R, 9. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 10. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Pillifondi gala Pillifondi artistid Hans Christian Aavik, Mari Poll, Robert Traksmann, Kaija Lukas, Gloria Ilves, Katariina Maria Kits (viiulid), Johanna Vahermägi (vioola), Theodor Sink, Valle Rasmus Roots, Leho Karin (tšellod) Pillifondi artistide kolleegid Maano Männi (viiul, kunstiline juht), Triinu Piirsalu (viiul, Hardangeri viiul), Sandra Klimaitė (vioola), Regina Udod (kontrabass), Helena Altmanis (viiul) Kavas: Halvorsen. Passacaglia op. 20/2 Sarasate. „Navarra“ Bruch. „Kol Nidrei“ Skorõk (seade M. Männi). „Karpaatia rapsoodia“ Mägi (seade M. Männi / T. Piirsalu).

Programm „Kadents ja teema“ (Hardangeri) viiulile ja keelpillidele Kreisler. „Tambourin chinois“ Kreisler. „Liebesfreud“ Kõrvits. Laul tsüklist „Signaal ja laul“ Grieg. Süit „Holbergi aegadest“ op. 40

L, 17. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Renessansi kõlamaastikud Pariisis Iris Oja (metsosopran) Tõnis Kuurme (plokkflöödid, dulcian, rauschpfeiff)

Tänavune gala on inspireeritud eri maade rahvamuusikast, mis on ammendamatu varasalv ja inspiratsiooniallikas ka klassikalise muusika artistide jaoks.

Hortus Musicus Iris Oja (metsosopran) Andrew Lawrence-King (kava kunstiline juht)

T, 13. veebruar kell 19 Jõhvi kontserdimaja K, 14. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 15. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 16. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja Rhapsody in Blue Sten Heinoja (klaver) Rasmus Andreas Raide (klaver) Tanel-Eiko Novikov (löökpillid) Lauri Metsvahi (löökpillid) Kavas: Reich. Kvartett Gershwin. „Rhapsody in Blue“ Lutosławski. Variatsioonid Paganini teemadel Bartók. Sonaat kahele klaverile ja löökpillidele Sz. 110, BB 11 Taiko trummide ansambel Foto: Takashi Okamto

Kaastegev tantsukooli Arte Movimento barokktantsu trupp K, 21. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 14. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Teine teisel pool vett Robert Traksmann (viiul) Kadri Toomoja (klaver) Laura Kalle ja Priit Võigemast (tekst) Kavas: Eller ja Sibelius, Lydia Koidula ja Eino Leino luule

N, 22. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 23. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 7. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Koju igatsus Eesti Rahvusmeeskoor VHK keelpilliorkester Dirigent Rasmus Puur Kavas: Härma, Tobias, Tormis, Kõrvits, Puur jt. N, 29. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 1. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 2. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Jaapani aed Taiko trummide ansambel (Jaapan) Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja Liisi Koikson (vokaal), Raun Juurikas (klahvpill), Martin Petermann (löökpillid) Kõlab Jaapani ja Jaapani muusikakultuurist inspireeritud muusika.

eestikontsert.ee

Programm

Robert Jürjendal Foto: Kaupo Kikkas

MÄRTS 40

R, 1. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 2. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Robert Jürjendali autoriõhtu „Avatud horisondid“ New Wind Jazz Orchestra Tallinna Kammerorkester Kavas: Robert Jürjendali looming L, 9. märts kell 16 Värvatorn Mul lust on teha muusikat Hortus Musicus Kavas: Saksa renessanssmuusika – Ludwig Senfl, Heinrich Isaac jt. R, 8. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Tetzlaff ja Brahms Christian Tetzlaff (viiul) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts Kavas: Grünberg. Uus teos (esiettekanne)

APLAUS I KEVAD 2024

Mihhail Gerts Foto: Kaupo Kikkas

Brahms. Viiulikontsert D-duur op. 77 Debussy. „Jeux“ Ravel. Süit nr 2 „Daphnis ja Chloe“ Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga N, 14. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 15. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 16. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Tormiloits Vanemuise Sümfooniaorkester Heigo Rosin (löökpillid) Dirigent Risto Joost Kavas: Tüür. „Tormiloits“ Stravinski. Süit balletist „Petruška“ Rautavaara. Löökpillikontsert „Incantations“ („Loitsud“) Koostöös Vanemuise teatriga L, 16. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja K, 20. märts kell 19 Tartu ülikooli aula L, 23. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Talvine teekond

Programm Ain Anger (bass) Mihkel Poll (klaver) Kavas: Schubert. Laulutsükkel „Talvine teekond“ K, 20. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 21. märts kell 19 Estonia kontserdisaal R, 22. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja Re-sound love Floridante ansambel Flordidante konsort Kadri Tegelmann (metsosopran) Koormeister Lodewijk van der Ree Genka ja Paul Oja 17. sajand ja 21. sajand. Floridante ansambel ja konsort, metsosopran Kadri Tegelmann, Genka ja DJ Paul Oja. Kaks maailma, millel justkui puuduksid kokkupuutepunktid – vanamuusika ja hiphop –, on ühiseks mänguväljaks valinud ajastuteülese teema – armastuse.

E 25.märts kell 19 Tallinna Jaani kirik Märtsiküüditamisele mõeldes Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Duruflé, Janulytė, Tobias Koostöös Tallinna linnavalitsusega N, 28. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja R, 29. märts kell 19 Estonia kontserdisaal L, 30. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja Mozart. Reekviem Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tallinna Kammerorkester Dirigent Tõnu Kaljuste Kavas: Mozart. Reekviem KV 626 d-moll Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga

Re-sound love Foto: Gunnar Laak

eestikontsert.ee

Programm APRILL K, 3. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 4. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal R, 5. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 6. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja Brasiilia serenaad Bossanoova Martin Kuuskmann (fagott) Jovino Santos Neto (klaver, Brasiilia) Kavas: Pascoal, Jobim, Jovino Santos Neto L, 6. aprill kell 16 Väravatorn See magus piin Hortus Musicus Kavas: 16.–17. sajandi Itaalia muusika

T, 9. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 10. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja Bach ja Õnnepalu N, 11. aprill kell 21 Estonia kontserdisaal Öökontsert. Bach ja Õnnepalu R, 12. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja Bach ja Õnnepalu Irina Zahharenkova (klaver) Tõnu Õnnepalu (luule) L, 13. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Autoriõhtu. James MacMillan Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tallinna Kammerorkester Dirigent Tõnu Kaljuste Sten heinoja (klaver) Kavas: „Í” (Meditatsioon Iona saare teemal) Klaverikontsert nr. 2

Irina Zahharenkova Foto: Matti Kyllönen

APLAUS I KEVAD 2024

Programm

Antti Rissanen Foto: Jukka Repo

„Domine non secundum peccata nostra” „Composed in August” (esiettekanne Eestis) Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga R, 19. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal L, 20. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja Sümfooniline Thelonious Monk Eero Koivistoinen (saksofon) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Antti Rissanen Kavas: Thelonius Monk (seadnud Eero Koivistoinen) Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga K, 24. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 27. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Eesti sonaadid Hans Christian Aavik (viiul) Triinu Piirsalu (viiul) Karolina Aavik (klaver)

Martin Kuuskmann Foto: Karl J Kaul

Kavas: Liis Jürgens. Uus teos (esiettekanne) Tõnu Kõrvits. Uus teos (esiettekanne) Erkki-Sven Tüür. Klaverisonaat (1985) Eller, Lemba, Tubin Peeter Vähi. Uus teos (esiettekanne) N, 25. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Da pacem Domine Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja N, 25. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja Tulevikumuusikud Vanemuise Sümfooniaorkester Heino Elleri muusikakooli noored solistid Dirigent Andres Kaljuste L, 27. aprill kell 16 Väravatorn Folia. Muusikast hullunud Hortus Musicus Kavas: Ortiz, Encina, de la Torre

eestikontsert.ee

Programm

DAGAMBA Foto: Studio-fin

MAI N, 2. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Monika-Evelin Liiv Monika-Evelin Liiv (metsosopran) Ineke Hellingman (klaver) Kavas: Tšaikovski, Sibelius, Rahmaninov, Lipand N, 2. mai kell 19 Pärnu kontserdimaja Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert R, 3. mai kell 19 Jõhvi kontserdimaja Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert

APLAUS I KEVAD 2024

L, 4. mai kell 19 Estonia kontserdisaal P, 5. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja Bach Against the Machine. DAGAMBA Bach Against the Machine DAGAMBA Valters Pūce (tšello, helilooja) Dainis Tenis (klaver, helilooja) Antons Trocjuks (tšello) Artūrs Jermaks (trummid) Alise Broka (kontrabass) Kava inspiratsiooniallikateks on Johann Sebastian Bachi pärand ning mõjukas Ameerika rokkansambel Rage Against the Machine.

Programm

Julia Fischer Foto: Uwe Arens

K, 8. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Eesti Kontserdi hooaja lõppkontsert Julia Fischer ja Academy of St. Martin in the Fields Academy of St Martin in the Fields Julia Fischer (viiul, kontsertmeister) Kavas: Mozart. Sümfoonia nr 29 A-duur KV 201 Beethoven. Romanss viiulile ja orkestrile nr 1 G-duur op. 40 Beethoven. Romanss viiulile ja orkestrile nr 2 f-duur op. 50 Mozart. Sümfoonia nr 40 g-moll KV 550 R, 10. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja Hooaja lõppkontsert

Hans Christian Aavik (viiul) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Risto Joost Kavas: Ülo Krigul. Avamäng (esiettekanne) Mendelssohn. Viiulikontsert nr 2 e-moll op. 64 Brahms. Sümfoonia nr 1 c-moll op. 68 Koostöös Vanemuise teatriga L, 18. mai kell 16 Väravatorn Ümber meiupuu Hortus Musicus Kavas: laulud kevadest ja maikuust

eestikontsert.ee

J A A PA N I A E D

Taiko trummide ansambel Jaapan

Liisi Koikson vokaal • Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

N 29. VEEBRUAR 19.00 Estonia kontserdisaal R 1. MÄRTS 19.00 Pärnu kontserdimaja L 2. MÄRTS 19.00 Jõhvi kontserdimaja Piletid: Piletilevi | Estonia kontserdisaali kassa Piletid: Piletilevi | Piletimaailm | Eesti Kontserdi kassad

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Tõnu Õnnepalu

Irina Zahharenkova (klaver)

Õnnepalu ja Bach VANAD TUTTAVAD –

Kevadel esitab kirjanik Tõnu Õnnepalu oma luulet kahasse Bachi muusikaga. „Ma ei arva, et mind peaks Bachiga võrdlema. Ma olen lihtsalt üks osa sõust. Bach on siiski kuningas, ta on niikuinii minust suurem. Kuid mingil inimlikul tasandil oleme kõik võrdsed ja nii on meil võimalik mõista ja armastada ka näiteks Bachi muusikat. Looming on universaalne, seal on nii suur Bach kui ka väike Õnnepalu,“ lausub kirjanik Tõnu Õnnepalu. Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: RAUNO VOLMAR , KAUPO KIKKAS, ERAKOGU

APLAUS I KEVAD 2024

Tõnu Õnnepalu

evade ootus on kirjutatud meie, põhjamaa inimeste, geenimustrisse. Me ootame sooja ja valgust, looduse ja justkui ka lootuse tärkamist. Eesootav muutus aitab ka pimeda ja külma sügise ning talvega hakkama saada. Selleks ajaks, kui lavale astuvad oma luulet lugev Tõnu Õnnepalu ja Johann Sebastian Bachi loomingut esitavad muusikud, on kevad juba ametlikult pihta hakanud. „See aeg sobib Bachiga kokku. Tema muusikas on nii kurvameelsust, aga selles on ka kurbuse ületamine, tõstetus ja rõõmurõkatused. Ma ei samasta end temaga, aga ma olen Bachiga juba väga kaua koos elanud,“ ütleb Õnnepalu.

KEVADE KERGUS JA RASKUS Kohvik Tallinna vanalinnas on keskpäevast suminat täis. Õnnepalu on seal stammkunde, linnas käies valib ta kohtumisteks just selle koha. „See on mugav ja mitte liiga lärmakas koht,“ selgitab ta valikut. Õues valitseva sügise kaamose ja talve külmaga saab Õnnepalu hästi hakkama. Tema ilmest võib selgelt välja lugeda eestlaste jaoks nii ebatavalist rõõmu ja helgust, naeratus lahkub harvadel momentidel ta näolt. Õnnepalu on juba varem öelnud, et detsember on tema jaoks vaikuse ja rahu aeg. „See on selline vahepealne aeg ja kui sa ei käi kuskil asutuses tööl, siis sa ei saa ka osa suurest kiirustamisest ning on vaikne ja tore. Samas on su enesekett veel suvest piisavalt pingul. Vahel on hoopis kevad raske.“ Kuid just kevadel peab ta Bachiga laval dialoogi. Õnnepalu nimetab ettepanekut tõeliseks avantüüriks, millele ta veel ei mõtle. „Ma ei tea ka, milliseid luuletusi ma kavatsen ette kanda. Võib-olla kirjutan selleks puhuks hoopis uued, mul on ka selline fantaasia,“ kehitab ta õlgu. Nii või naa on see paras pähkel pureda. Muusikat ta inspiratsiooniks ei kuula, isegi mitte Bachi enda loomingut. „Pigem mitte. Lausetel on oma muusika ja rütm ning need võivad sassi minna,“ ütleb kirjanik. See ei tähenda, et Õnnepalu kirjutamisperioodil üldse muusikat ei kuulaks, vahel on päris hea muusikalt abi või toetust saada. „Teinekord lihtsalt satud millegi peale, mis hakkab meeldima. Ega seda ette tea, kas see aitab. Mis Bachi puutub, siis kuulan isegi rohkem tema sõnalisi kantaate või passioone. Ma olen ikkagi sõnade inimene ja sõnad mängivad suurt rolli ka muusika kuulamises. Kuid pean ütlema, et „Goldbergi variatsioonid“

on läbi aegade olnud väga teraapilised,“ avaldab ta. Õnnepalu jääb hetkeks mõttesse ja parandab viimast mõtteavaldust. „Kas just teraapilised, aga korrastavad. Need distsiplineerivad mõtteid, et need laiali ei valguks, ja sõnastust. Ühest küljest on Bach väga struktureeritud, kuid samas ka voolav ja elav. Oma loomingusse ma seda otse üle kanda ei saa, aga mingi mõju on kindlasti,“ tunnistab ta.

MUSIKAALSUSETA BACHI-FÄNN Õnnepalu tutvus Bachiga sai alguse juba kooliajal. „Keskkoolis tuli meile uus noor muusikaõpetaja Maris Piir. Ta oli meist umbes seitse aastat vanem, just konservatooriumi lõpetanud. Tema andis mulle kuulata Bachi klaverikontserdi plaadi. Sedakaudu mu lähem tutvus alguse sai,“ jutustab kirjanik. Kirjanik pole musikaalne ega ka melomaan, nii hindab ta ennast ise. Unistus pillimänguoskusest on teda noorena küll külastanud, kuid õppimiseni pole ta kunagi jõudnud. „Pillimänguoskus on ju lõputu imetlusallikas, aga olen alati arvanud, et mina pole selleks väga võimeline ja kõlbulik. Mul olid ka muud huvid. Käisin näiteringis ja noorte loodussõprade majas.“

Kirjanik Tõnu Õnnepalu ei ole musikaalne, nii vähemalt hindab ta ennast ise. Muusika asemel olid kirjaniku huviks raamatud. „Hakkasin väga noorelt lugema, võibolla nii kolme või neljaselt. Kõigepealt luges vanaema mulle ette „Laste sõna“, seal olid muinasjutud ja minu lemmik oli „Inetu pardipoeg“. Mul olid need lood peas ja nii oli lihtsam tähti sõnadeks kokku veerida.“ Mõni aasta tagasi ostis ta antikvariaadist selle sama vana raamatu. „Kahjuks polnud see küll selline ajarännak kui lootsin, aga tore oli ikkagi.“ Teiseks võlusid väikest Tõnu ka luuletused, ta oli hinnatud deklameerija ja esitas neid sageli

eestikontsert.ee

Tõnu Õnnepalu

kodus ning ka lasteaia- ja koolilaval. „Nüüd kevadel teen siis seda sama, mida ma juba kolmeaastaselt tegin. Ei midagi uut,“ naerab Õnnepalu. See ei tähendanud, et tema peres poleks muusikat üldse olnud – muusika kuulamine kuulus ikka nende vaba aja veetmise hulka, neil oli plaadimängija kodus täitsa olemas, aga noodikirja ei lugenud või pilli ei mänginud peaaegu keegi. „Õdedel oli näiteks Queeni või Police’i plaatide lindistusi ja neid ikka kuulati. Minu kõige vanem õde õppis muusikakoolis akordionit, aga sügavamat huvi ei tundnud ka tema. Käis kooli lõpuni ja sinna see akordion jäi,“ muigab Õnnepalu. Tutvus Bachiga keset kõige sügavamat puberteediaega jättis nii sügava märgi, et tõmme Saksa helilooja loomingu vastu ei ole tänini kustunud. Seda võib nimetada isegi armastuseks esimesest noodist, sest sellest alates on Bachi looming Õnnepalu elu saatnud. „Bachi kuulamine on muutunud osaks minust ja kui mind kutsuti oma luulet esitama just Bachi muusika taustale, polnud selles mingit vastuolu. Siiski see oli veidi ehmatav,“ lausub kirjanik. Mitte et kirjanik end suure muusikaloojaga üldse võrdleks, kuid väljakutse ja vastutus tõi talle hetkeks kananaha ihule.

MUUSIKAKS LUULE JA VAIMNE HÜGIEEN Olgu kelle või milline muusika tahes, see on meenutaja – kuulad mõnd pala ja korraga ilmub välja palju mälestusi. Seda on Õnnepalu korduvalt kogenud. „Samamoodi on luulega. Lugemise ajast meenuvad inimesed, asjad, tunded, mõtted. Minu muusikaks ongi pigem luule. Üks esimesi avastusi oli Betti Alveri hästiloetav ja vormiline poeesia. Siis Viivi Luik, Hando Runnel ja Jaan Kaplinski, Aleksander Suuman,“ loetleb ta lemmikuid. Õnnepalu ise kirjutas oma esimesed arglikud maailmavalust, kannatustest ja mõistmatusest rääkivad luuleread teismelisena. „Sain kätte tunde, kuidas kirjutada, aga mul pole neid alles ega ka meeles,“ lausub ta naerdes. Kas ta just neid kellelegi ette luges, seda ta ei mäleta, aga nüüd juba hinnatud luuletajana pole ettelugemisärevus teda ikka maha jätnud. „See ärevus ei kao päriselt kunagi. Ma küll pigem kriitikat ei loe, kui luuletused on juba avaldatud, aga eks mahlakamaid tsitaate mõni sõber ikka ette kannab. Kriitika lugemisest hoidumist nimetan ma vaimseks hügieeniks,“ muigab Õnnepalu.

APLAUS I KEVAD 2024

Kriitika on väga subjektiivne ja kui kirjanik on loomingusse pannud midagi väga isiklikku ja ka tükikese hinge, siis pole vaja, et keegi selle peale sülgaks. Ometi ei pelga ta, et keegi võib tema Bachiga ühel ajal laval olemist arvustada. Kõigile ei saa alati meeldida.

Bach on siiski kuningas, ta on niikuinii minust suurem, mina pakun lihtsalt midagi tema kõrvale. „Ma ei arva, et mind peaks nüüd Bachiga võrdlema. Ma olen lihtsalt üks osa sõust. Bach on siiski kuningas, ta on niikuinii minust suurem, mina pakun lihtsalt midagi tema kõrvale. Bachiga ma ei konkureeri ja seetõttu pole mul ka pinget. Pealegi oleme mingil inimlikul tasandil kõik võrdsed ja nii võime mõista ja armastada ka näiteks Bachi muusikat. Looming on universaalne, seal sees on nii suur Bach kui ka väike Õnnepalu,“ lausub Õnnepalu. Nii vana ja tuntud looming, nagu on Bachi teosed, võtab kirjanikul pinge pigem maha. „Olles osa meie kultuurist ja mälust, ei tekita see võrdlusmomentigi.“

LEPLIK LOOJA Õnnepalu loomingut on varemgi muusikalistes dialoogides kasutatud, kuid mitte sageli laulude sõnadena. Aastaid tagasi kasutas Õnnepalu sõnaosavust ja keeletunnetust oma kantaadi ilmestamiseks helilooja Erki-Sven Tüür. „See on vist ainukene kord, kui olen kirjutanud muusika jaoks. Seegi oli prantsuse keeles,“ ütleb kirjanik. Võõras keeles kirjutamine ongi lihtsam, keerulised keelenüansid ei sega, seda kinnitab kirjanik. „Sõnad on siis nagu mänguasjad, see on nagu põnev mäng. Sellisel juhul pole mõttetihedus küll kuigi suur, aga see annab võimaluse võtta teistsuguse rolli. Su selja taga on teine kirjandus ja traditsioonid ning püüad jäljendada kõike seda,“ kirjeldab

Tõnu Õnnepalu

Õnnepalu. Ta küll räägib lisaks emakeelele veel mitut keelt – vene, inglise, prantsuse ja veidi ka saksa keelt –, kuid hindab oma oskusi pigem tagasihoidlikuks. „Ainsana valdan ma ikka eesti keelt.“ Saksa keel on kindlasti paranenud ka Bachi kuulates ning Saksamaal väikeses Feldafingi linnas elades. „Kuid tarvitatavad keeled on siiski eesti, vene, inglise ja prantsuse keel,“ ütleb ta. Hingelt rohkem klassikalise muusika austaja, on Õnnepalu kuulnud, et tema luuletusi on kasutatud ka kergemuusikapalades. „Kõiki neid laule ma küll kuulnud ei ole, aga mõnda ikka olen ja igal juhul on need olnud huvitavad, isegi kui pole mulle nii väga meeldinud. See on muusikalooja nägemus ja ma lepin sellega,“ naerab ta. Kirjanik ei oska öelda, millise muusikaga tema luuletused kõige paremini resoneeruvad või siis üldse mitte. „Seda peaks katsetama,“ ütleb ta. Õnnepalu hindab end avatuks ja ühtegi muusikastiili või bändi ta oma luuletuste väl-

jundiks ei välista. „Oma luuletusi Metallica esituses ma ei kujuta küll ette ja selle juurde ma ise ei läheks, aga kui keegi prooviks sarnase stiiliga minu luuletusi siduda, siis miks mitte.“ Õnnepalu sõnul on viimasel ajal laulusõnades toimunud kergemat sorti renessanss – kui veel kümmekond aastat tagasi oli laulusõnades

BACH JA ÕNNEPALU T, 9. aprill kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas K, 10. aprill kell 19 Pärnu kontserdimajas N, 11. aprill kell 21 Tallinnas Estonia kontserdisaalis R, 12. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimajas

eestikontsert.ee

Tõnu Õnnepalu suur ikaldus, siis nüüd kuuleb häid ja vaimukaid laulusõnu aina rohkem. „Näiteks Naised Köögis ja Kristiina Ehin. Temas on laulusõnade geeniust, ta tajub laulusõnade žanrit väga hästi. Või siis bänd Lonitseera. Olen tähele pannud väga põnevaid ja üllatavaid riime, teadupärast pole eesti keel väga riimirikas ja uus vaimukas riim hakkab kohe kõrva,“ kiidab kirjanik. Õnnepalu tunnistab, et lihtne oleks öelda, et kõige magusam heli on hoopis vaikus. „Aga mis see vaikus on? Vaikus on looduslik olek

ja seal on palju hääli: linnulaul, veevulin jne, aga need on head helid. Kuid see pole ikka see, mis muusika. Mõjud on ju erinevad. Muusika on justkui värav teise maailma. Sellega tuleb kaasa vabaduse mõõde ja kui seda poleks, oleks maailm kitsam,“ mõtiskleb kirjanik. Jõgeval elades sõidab Õnnepalu palju rongiga. „Panen klapid pähe ja vaatan mööda libisevat maastikku. Enamasti kuulangi siis Bachi. Mõtete virvarr aeglustub ja asemele tulevad hoopis teised head mõtted.“

MARII PIIRSALU muusik

Nii palju kui ma olen aru saanud, on Õnnepalu ise Bachi ja üleüldse vanamuusika austaja. See mängib kindlasti olulist rolli, kui autor tunneb ise sidet esitatava muusikaga – seda tõenäolisemalt valib/kirjutab ta sinna juurde tekstid ja/või luule, mis muusikat täiustab ja läheb seda enam ka publikule hinge. Mulle tundub huvitav ka see vana ja uue ühendamine, kas need kaks maailma sulanduvad ühte või mõjuvad just kontrastsetena – kuidas kujuneb Bachi ja Õnnepalu vaheline harmoonia. Mul on olnud väga hingeminevaid kogemusi, kus sõnad ja muusika eksisteerivad. Väga sügavalt mõjus Eesti Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi ühisprojekt „Macbeth“. Seal oli lisaks kirjanduse ja muusika kooskõlale muidugi juures ka näitekunst, mis aitas kogu etendusel erakordselt hästi kohale jõuda. Kuid kui rääkida vaid muusika ja kirjanduse vahelisest, siis tuleb meelde keelpillikvarteti M4GNET ja Kristiina Ehini koos tehtud kontsertõhtu. Sealne kavavalik ning esitus koos Kristiina Ehini tundliku olemuse ja luulega moodustasid tol õhtul südantsoojendava terviku. Minu jaoks kõige „kodusemaks“ kirjanikuks ongi Õnnepalu. Tihti loen teda teiste raamatute vahele ning näiteks välismaal viibides tunnen, et tema raamatut kaasas kandes oleks ka justkui tükike kodust kaasas. Mulle meeldib, et kuna me oleme samast rahvusest ja elame parasjagu samas ajas, siis vähemalt mingil viisil me ka kogeme elu sarnaselt. Seetõttu olen ma iga tema uue raamatu ilmumisel alati väga põnevil lugema, kuidas on Õnnepalu möödunud sündmusi läbi elanud ning mis viisil ta neid kommenteerib.

THEODOR SINK muusik, orkestrant Bach on nagu must värv, see sobib kõigiga, olenemata, kes tema partneriks on. Luule ja muusika sobivad imeliselt kokku, aga see oleneb, kuidas on kontsert üles ehitatud. Muusika võib hakata võimutsema, aga ei pruugi. Kõik on siiski kinni, millised teosed on esitamiseks valitud ning kes ja kuidas seda mängib – luule koos sooloesinejatega on imeline kooslus, aga luuletused kahasse orkestriga võib luuletused varjutada või muutuvad need konkurentideks. Ma tean palju Bachist, aga mitte nii palju Õnnepalust. Kuigi „Piiririik“ mulle meeldis, on minu lemmikkirjanikud Steinbeck, Salman Rushdie ja ka Mehis Heinsaare maagiline realism. Ma ei oska ette aimata, kas Õnnepalu ja Bach sobivad omavahel kokku või mitte. Aga miks ei peaks sobima.

APLAUS I KEVAD 2024

Mentorprogramm

EESTI KONTSERDI

LIFT

TÕSTAB NOORED MUUSIKUD KONTSERDILAVALE Esimest korda ajaloos saab Eesti Kontsert endale päris oma LIFTi. Ei, see pole moodne seade kontserdimaja korruste vahel sõitmiseks, vaid hoopis mentorprogramm, mis aitab noortel ja andekatel interpreetidel hõlpsamini lavalaudadele pääseda ning oma kohta muusikute hulgas leida.

„L

Tekst: SILVER KUUSIK

IFT on Eesti Kontserdi uus mentorprogramm noortele muusikutele ja see on alguse saanud rahvusvahelisest eeskujust. Väga mitmed kontserdisaalid, agentuurid, koolid ja teised haridusasutused on järjest rohkem pühendanud aega ja teadmisi sellele, kuidas noorte interpreetide karjääri kõrgemale tasandile tõsta. Sellest mõttest on inspireeritud ka meie programmi nimi,“ selgitab Eesti Kontserdi peaprodutsent ja LIFTi mõtte autor Maarit Kangron. Sarnased programmid on mujal maailmas võrdlemisi tavapärased. Näiteks Suurbritannias on juba 1984. aastast käimas programm Young Concert Artist Trust, mis aitab noortel muusikutel lavateed sillutada ning toob nad kuulsa Wigmore’i kontserdisaali lavale. Programm hoolitseb noorte talentide eest mitu aastat ja koolitab neist iseseisvad artistid. Teine tuntud programm, mis tegutseb sarnasel põhimõttel, on 1995. aastal alguse saanud „Rising Stars“, mida veab European Concert Hall Organisation. Eestis pole sellisel kujul mentorlust lavateed alustavatele muusikutele varem tehtud. „Ma arvan, et paljud riigid on klassika valdkonnas jõudnud meist sammukese ette. Tegelikult oleme noori toetanud varemgi. Eestis on juba aastate jooksul oma koha leidnud ERRiga koostöös valminud „Klassikatähed“, mis toob samuti noori ja andekaid talente suurele

APLAUS I KEVAD 2024

lavale, aga selle projekti ülesehitus ja teravik on teistsugused. Tundsime, et saame siit veel edasi minna ja pakkuda tuge ka laiemalt, sest artistielu koosneb lisaks esinemisele veel väga paljudest valdkondadest,“ lisab Kangron. LIFT koosneb kümnest moodulist, mis hõlmavad peale ilmselgelt vajalike kõrgetasemeliste muusikaliste oskuste veel nii stiilitunnetust, suhtlemist kui ka juriidilisemat poolt. „Tegelikult on noored muusikud neid asju koolis aastate jooksul juba õppinud, aga

LIFT lõpeb kõigi kolme osaleja jaoks soolokontserdiga, millest tehakse ka salvestus. me paneme need kõik kompaktselt kokku. See on vajalik, et noor muusik hakkaks paremini nägema seoseid ja oskaks erinevate valdkondade vahel sildu luua. Eks vana tõde on ju see, et kõik õpitu ei jää kohe meelde ka. Me anname neile

Mentorprogramm nõu, tuletame unustatut meelde ja toome ka praktilisi näiteid. Nii muutub muidu ehk veidi kaugena tunduv teooria käegakatsutavamaks ja selgeks saab seegi, et need teoreetilised teadmised on praktilises elus päriselt vajalikud,“ selgitab LIFTi olemust programmi produtsent Karin Sarv. „Esimene, millele tähelepanu pöörame, on eesmärgistamine. Nii saame aimu, missugusena noored oma muusikalist tulevikku ise näevad. Edasi räägime natuke karjäärist. Seejuures kaasame ka muusikuid välismaalt ja loome noortele võimaluse kohtuda välismaiste artistidega, kes saavad rääkida oma kogemustest. Kuna LIFT lõpeb kolme osaleja jaoks soolokontserdiga, siis anname nõu sellegi kohta, kuidas kontserdikava koostada ja mida selle juures silmas pidada. Lisaks räägime programmis vaimsest tervisest. Lavale minek on ärev olukord ning ärevuse maandamiseks on oma nipid ja meetodid. Samuti heidame valgust sellele, kuidas igaüks saab oma välimuse ja riietusega muusikat toetada ja artistlikkust kasvatada. Kuna ükski edukas artist ei saa üle ega ümber kommunikatsioonist, selgitame intervjuu andmise saladusi ning tutvustame nippe, kuidas toimetada ja turundada sotsiaalmeedias. Anname ülevaate ka finantsist ja õigusest, et noored muusikud end tulevikus petta ei laseks ning et nad oleks kursis oma kohustuste ja õigustega. LIFT lõpeb kõigi kolme osaleja jaoks soolokontserdiga, millest tehakse ka salvestus,“ teeb Sarv ülevaate programmi olemusest.

Kuigi palett, mille kohta LIFT tarkusi jagab, on mitmekülgne, rõhutab Kangron, et olulisim on siiski muusika. „Muusika ja musikaalsus on esmatähtsad ja sellest peaks nad juhinduma kogu oma karjääri vältel. Küll aga on nende endi tuleviku huvides tähtis, et nad ka teiste teemadega kursis oleks. Tõenäosus, et alustav muusik leiab verinoorelt omale agendi, on üsna väike. Suur osa muusikutest toimetab vabakutselistena ja nii peabki omama vähemalt elementaarseid teadmisi kõigist muusikale lisanduvatest ja kontserdikorraldust puudutavatest asjadest,“ selgitab Kangron. Nii Kangron kui ka Sarv on ise muusikud ja tunnistavad, et ei osanud omal ajal muusikat õppides sellisest programmist unistadagi. „Kui nüüd sellele ajale tagasi vaatan, oleks tahtnud finantsvaldkonnast küll rohkem teada,“ tunnistab Sarv. „Toona ei olnud ka sotsiaalmeediat sellisel kujul ega ka neid võimalusi, mis praegu,“ lisab Kangron. 2023. aasta lõpus alustanud LIFT lõpetab debüüdi suve hakul. LIFTi läbinud kolm noort muusikut annavad „Suveklassika“ kontserdisarjas soolokontserdi, saavad rahalise preemia ja lisaks sellele terve hunniku uusi või värskendatud vanu teadmisi, mida oma edasisel teel edukalt kasutada. Kõigi lootuste kohaselt lennutab LIFT muusikataevasse mitmeid säravaid tähti, kes rõõmustavad kontserdisaalides publikut järgmistel aastakümnetel. Ja mine tea, ehk väljub mõne aja pärast ka uus LIFT, et kutsuda sõidule uued andekad muusikud.

eestikontsert.ee

Festival

HAAPSALU VALGETE ÖÖDE FESTIVAL TULEB TAAS! Haapsalu Valgete Ööde festival on Eesti suvist kontserdimaastikku kaunistanud nüüd juba viis aastat!

Tekst: TUULI METSOJA I Fotod: GUNNAR LAAK

ee õnnis suveaeg on meie laiuskraadil ju tegelikult väga lühike, kõik nädalavahetused on arvel ning kõik korraldajad püüavad anda oma parima nii ajastuse, programmi kui ka korralduse poolest, sest publikul on külluslikult eriilmelist valikut ja publik on kõiges väga nõudlik. See kõik ongi väga hea, sest sunnib olema nutikas ja pakkuma parimat võimalikku. Haapsalu linn on Eesti festivalielus vaat et kõige kõvem tegija – terve suve jooksul toimub igal nädalavahetusel midagi. Linna suvine elanikkond on talvisest pea poole suurem – rahvast liigub tänavatel, promenaadidel ja kohvikutes. Miks mitte ka kontsertidel Haapsalu kaunites kirikutes, linnuses ja teistes imelistes kohtades, kuhu klassikaline muusika sobib justkui valatult. Klassikalise muusika erilisi, sisukaid ja kvaliteetseid kontserte pole kunagi liiga palju – nendeni jõuab suur osa publikust oma isiksuse arengu teekonnal ja õpib järjest rohkem nautima ning saab järjest paremaks inimeseks. Meie ühiskonna õnn on see, et kontserdipubliku hulgas on ka palju erksaid noori, kelle jaoks kvaliteet ja sisu on peamised argumendid. Ühesõnaga Haapsalu kontserdipubliku nimel on tõesti vaja pingutada, aga see on väga mõnus pingutus. Nii panengi koos oma kolleegidega kokku parimat festivaliprogrammi, mis sel hetkel mind

APLAUS I KEVAD 2024

ennast kõnetab. Sel aastal jõuab esmakordse tervikettekandeni Tõnu Kõrvitsa imeline muusikaline triloogia, mis on pärast iga teose esiettekannet ja plaadistust pälvinud rohkelt tähelepanu ja auhindu. Nüüd on võimalik publikul kõik need kolm teost kolmel järjestikusel õhtul endast läbi lasta. See kaunis ja poeetiline muusika sobib ideaalselt suvisesse helgesse aega ning Haapsalu toomkirikusse – ülimalt peenetundeline ja kaunis, ent samal ajal siiski palju mõtlemapanevat meie kohati hämaras maailmas. Festivali kavas on alati olnud ja on ka seekord kontserte, mille piirjooned on hajusad, need looklevad kuskil klassika ja klassikaga põimuvate muusikavoolude piirimail. Samuti saavad festivalil esindatud teater, visuaalne kunst ja siiski on kogu programm ühel või teisel moel kauni ja kõrge muusikalise kunsti käsutuses. Suvised päevad Haapsalus lubavad olla osa kontserdimelust, käia näitustel, osaleda jututundides, jalutada mööda kaldapealseid, aga ka lasta end kanda unistustel ja tunda üht kõige olulisemat ning erilisemat tunnet meie elus – armastust. Armastust selle kõikvõimalikes vormides, kuid sel neljal festivalipäeval peamiselt inspireeriva muusika ja muusikute, loojate, interpreteerijate ning loodetavasti ka kauni kuurortlinna, looduse, sumeda suveõhtu ning puudutavate elamuste, siiraste ja sarmikate muusikaliste teekondade taustal.

Haapsalu Valgete Ööde festival

TÕNU KÕRVITS MUUSIKALINE TRILOOGIA

SPAKKUM I

Triloogiapilet

I M

KU N

60 €

Haapsalu toomkirik

Tänavuse festivali keskmes on tundeline eesti muusika ja suurepärased eesti artistid. Festivali telg ja suursündmus on Tõnu Kõrvitsa muusikalise triloogia esmakordne tervikettekanne. Kolmel järjestikusel õhtul esitavad rohkete auhindadega pärjatud teoseid Tallinna Kammerorkester ning kolm kõrgetasemelist koori: Läti Raadio koor, Voces Tallinn ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Dirigent on Risto Joost.

27.‒30. JUUNI 2024

ÄRTSIKU

N 27.06 Sina oled valgus kell 21.00 ja hommik

Läti Raadio koor • Tallina Kammerorkester Dirigent Risto Joost

R 28.06 Lageda laulud kell 21.00

Voces Tallinn • Tallinna Kammerorkester Dirigent Risto Joost

L 29.06 Tiibade hääl kell 21.00

Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tallinna Kammerorkester Dirigent Risto Joost

Avalikustame festivali programmi märtsis!

Piletid: Piletilevi | Piletimaailm | Eesti Kontserdi kassad

Triloogia üksikkontsert 30 € I *Sooduspileteid on piiratud koguses!

eestikontsert.ee/haapsalufestival

Sügishooaeg piltides Eesti Rahvusmeeskoor Haapsalu Toomkirikus

Trio Maag ja Isabel Bermejo Haapsalu kuursaalis

Hetki mullusuviselt Haapsalu Valgete Ööde festivalilt Fotod: GUNNAR LAAK

ga aasta juunikuus täitub suvine Haapsalu imelise muusikaga. Valgete Ööde festival on kauni muusikaga leidnud tee publiku südamesse ning kontserdid meelitavad kuulajaid kohale ka kuurortlinnast kaugemalt. Aplausi toimetus pani kokku pildivaliku 2023. aasta festivali meeldejäävatest hetkedest.

Festivali korraldusmeeskond APLAUS I KEVAD 2024

Sügishooaeg piltides „Vivaldi ja Scarpa“ Haapsalu Jaani kirikus

Heldur Harry Põlda ja Sten Heinoja kontsert Uuemõisa mõisas

„Ööviiulid“ Haapsalu Jaani kirikus

Festivalimelu suvises Haapsalus

Dirigent Neeme Järvi ja ERSO esinemas Haapsalu linnuse hoovis

eestikontsert.ee

Martin Kuuskmann

APLAUS I KEVAD 2024

Brserasieinaad lia

Martin Kuuskmann

Eesti päritolu Ameerika fagotivirtuoos Martin Kuuskmann on rahvusvahelise haardega silmapaistvalt mitmekülgne soolo- ja kammerartist ning ta on Denveri ülikooli fagotiprofessor. Aprillis annab ta Eesti Kontserdi neljas saalis koos Brasiilia päritolu Ameerika džässpianisti Jovino Santos Netoga kontserdi „Brasiilia serenaad“. Tekst: MADLI VALLIKIVI-PÄTS I Fotod: LIV ØVLAND Olete Denveri ülikooli Lamonti muusikakooli fagotiprofessor. Kuidas läheb õpetamine: kui palju on teil üliõpilasi, kust tudengid on pärit ja mis tööd nad hakkavad pärast õpinguid tegema?

Täisklass on kuus õpilast, üks on üle, kokku seitse eratundi nädalas, lisaks kammermuusikatunnid. Eelmisel aastal lõpetas AmeerikaIisraeli poiss, kes õpib nüüd Hannoveris. Samuti õpetan muusikakeskkoolilaadses koolis Los Angeleses, kus õpib teist aastat täisstipendiumiga ka muusikakeskkoolist üle tulnud Robert Nael. Sealt läks üks mu õpilane edasi Curtis Institute of Musicusse, tema on praegu Salzburgi Mozarteumis. Mu õpilased lähevad koolidesse, kuhu oleksin tahtnud ise nende vanuses minna. Üldiselt on õpilased ikka ameeriklased, sest Denveris õppida on kallis, 60 000 dollarit aastas pluss elamine. Ent kõik saavad stipendiumi – summad erinevad –, ent on ka neid, kelle vanemad maksavad täisraha, et lapsed saaksid õppida minu juures. Üks õpilane, Ameerika jaapanlane, alustas tööd korralikus orkestris; teisel on fellowship-magistrantuur täisstipendiumiga. Hiinlasi oli enne Covidit, aga Hiina ja

Ameerika suhted pole hetkel kiita. Mul olid Hiina professoritega väga head sidemed, tegin meistrikursusi Pekingi riiklikus konservatooriumis, Shanghais ja mujal Hiinas, minu juurde oli õppima tahtjaid. Hiinlased on jõukad ja teevad palju tööd, võtavad eeskuju edukamatelt, teevad järele, ja lähevad siis ettegi. Noori õpetada on nagu meelelahutus! Töölt tulles on mul alati meel rõõmus. Mul on õpilastega väga hea läbisaamine – oleme nagu üks suur pere. Peale interpretatsioonikunsti on noorel muusikul vaja arendada ka muid artistieluks vajalikke oskusi, nagu suhtlusoskus, kuvandiloome, karjääristrateegia. Kas peate oluliseks sellele tähelepanu pöörata?

Absoluutselt, see on üks karjääri nurgakive. Olen ise sellele oma karjääri 25 aastat tagasi üles ehitanud. Kujuta ette, soolofagott! Läksin New Yorgist ära! Mul olid seal tööotsad kõik käes, mitmes freelancer-orkestris esifagott, ja korraga hakkan soolofagotistiks, teen ainult oma asja. Kuidas suhelda, kuidas olla laval, kuidas rääkida kontserdiorganisatsioonide ja produtsentidega – kuidas öelda, palju on raha vaja?

eestikontsert.ee

Martin Kuuskmann Mitte nii, et „sellest piisab“, vaid pigem „sellest ei piisa“. Kuidas seda öelda ja mitte välja näha päris nurjatu? Osata pidada piiri. Teada oma hinda, aga mitte näida, nagu oleksid endast hirmus heal arvamusel. Töökus, järjekindlus, vaoshoitus. Teada, milleks sa oled võimeline ja kuidas anda see edasi neile, kellele ennast pakud või kes on sinust huvitatud. Mitte end peale surudes, nagu pilv, mis kõigile pähe istub. Õppisin seda oma soolokarjääri alguses 1990ndatel. Õppisin palju eelkäijatelt, mul olid eeskujud, kuulasin neid, eriti Saksamaal ja Austrias: Milan Turković (1939), Klaus Thunemann (1937), Sergio Azzolini (1967), Dag Jensen (1964). Õppisin festivale külastades ja promootoritega suheldes, sain endale ka mänedžerid. Kui ma siis hakkasin Denveris tööle, rääkisin ühe põhilise asjana noortele: ei saa tulla lihtsalt lavale ja arvata, et mängust piisab. Loomulikult, mängima peab, aga sellest ei piisa. Isegi kui on nii eriline pill nagu fagott. Pead suutma midagi rohkemat.

Bossat ei tee pill, vaid minu sisemus – see on minu hing, mis mängib. Its my soul! Me oleme jõudnud juba nii kaugele, et võib teenida head raha siitsamast toast, ei peagi enam kontserte tegema. Oleneb, kui hea ärimeel on ja kui hästi tunnetad, kellele sa pakud oma „teenuseid“. Saadad neile väikseid videoid ja mida rohkem sul on kuulajaid, seda rohkem teenid. Ühel päeval saad TikTokilt meili, nad tahavad, et sa töötaksid neile. Sada tuhat vaatajat, miljon vaatajat – see on meie maailm. Tehisaru tuleb varsti mängu, juba ongi. Videokanaliga on võimalik ennast elatada, klassikalised muusikud teevad seda – kombineerivad muusikat toidu, moe, millega iganes! Kõik on võimalik, aga peab olema meediavaistu. Mina teen ikka seda, mida ma olen õppinud, ja puistan „puudrina“ peale, mida ma ümberringi näen. Live on alati live, mina jään kontsertmuu-

APLAUS I KEVAD 2024

sikuks kontserdisaalides ja õpetan live-muusikuid. Kontserdiareen ja -elamus ei kao kuskile, aga need maailmad põimuvad. Mängite spetsiaalselt teile valmistatud Moosmanni pillil ja teete selle firmaga arenduskoostööd. Mille poolest on see fagott eriline?

Hakkasin Bernd Moosmanni firmaga koostööd tegema pärast seda, kui olin maha müünud oma eelmise, väga tunnustatud Heckeli firma fagoti, millega mängisin 18 aastat. Sellega salvestasin oma esimese Grammy-nominatsiooni pälvinud David Chesky fagotikontserdi plaadi, Tiibeti munkade plaadi, „Arhipelago“ ja mis kõik veel. Heckel on fagottide Steinway, need maksvad üle 55 000 dollari ja ooteaeg on 15 aastat. Tahtsin edasi viia fagotti, et ei oleks ainult üks kõige-kõigem pill. Miks mitte teha kõige kuulsamate firmapillidega võrdväärne fagott, mida ei pea ootama ja mis maksab poole vähem, aga on sama hea, võib-olla isegi parem. Moosmann tegi mulle ettepaneku anda nõuandeid arenduseks. Nad toodavad rohkem pille kui peaaegu kõik teised tippfirmad: õpilaste pille, poolprofessionaalseid pille ja profipille. Mind ei huvita mängida tingimata RollsRoyce’i, aga ma tahan mängida väga head pilli. Olen arendust teinud alates 2010. aastast. Mul on neljas Moosmanni mudel, mille kahele tipp-pillile olen praeguseks pidama jäänud. Kõige olulisem on siiski pillimeister. Mina annan ainult nõu, kuidas kõla muuta, palju lakki peale panna – see muudab tooni. Kas üldse teha lakiga? Minu pillil on rohkem klappe, et mängida rohkem noote, eriti kõrgeid. Jutt käib neljast-viiest klapist. Paljud firmad on viimasel kümnel aastal fagotte arendanud, nagu Püchner, Walter, Mönnig. Moosmann sobib hästi kõikidesse koosseisudesse oma väga hea tooniga. Peaasi, et on võimalik valida. Noor mängija ei pea pead murdma – tema karjäär ei olene sellest, kas ta mängib Heckelit. Olete silmapaistvalt mitmekülgne sooloartist, kammermuusik, esinenud eri orkestrite koosseisus, tegutsenud kontsertmeistri ja pillirühma coach’ina. Milleks praegu valmistute, mis on plaanis?

Mul on palju plaane. Tahaks plaadistada fagotti ja koori. Tahaks koos keelpillikvartetiga esitada mulle kirjutatud teoseid, muu hulgas Helena Tulve teost. 2024. aasta sügisel tuleb

Martin Kuuskmann plaat, mille tegime ERSO ja Mihhail Gertsiga – Kõrvitsa, Tüüri ja Tambergi kontserdid. Tahan rohkem mängida eesti muusikat Ameerikas. Eesti konsulaatide sulgemine San Franciscos ja New Yorgis on eesti kultuurile Ameerikas suur tagasilöök. Konsulaadid on siin olnud eesti kultuurielu suur energiaallikas. Neid ettevõtmisi saab olema palju vähem, sest enam pole, kes paneks õla alla. Eesti konsulaadi toetatud New Yorgi Eesti kultuuripäevadel esitasime Ain Angeri ja Kristjan Randaluga Tõnu Kõrvitsa triot. Olen seal mänginud eesti päritolu tunnustatud Ameerika helilooja Lembit Beecheri mulle kirjutatud sooloteost. Beecheri fagotikontserdi esiettekanded tulevad hooajal 2024/25 mitmel pool Ameerikas: Los Angeleses, Bostonis, Indianapolises. Loodan selle ka Eestisse tuua. Plaadifirmalt Berlin Classics on 2024/25. aasta talvel oodata minu ja Kristjan Randalu „Winterreise“ albumit, aga meil on ka palju uusi plaane. Oma Denveri kolleegi ja helilooja Sean Friariga alustasime koostööd duona – nüüdismuusika kohtub progressiivse rokiga. Avakontsert on veebruaris 2024 Denveris. Väga huvitav projekt – Friari loodud muusika kaasaja popielementidega, võimendus, efektipedaalid jpm. Tahaks ka selle Eestisse tuua. Ühe tuntud eesti heliloojaga on jutud räägitud uue fagotikontserdi osas 2025/26 hooajaks, aga nime ei saa veel välja hüüda. Tahan ka Eestis ette kanda Mingo Rajandi äärmiselt huvitava ja sisuka teose soolofagotile „Ained ja lained“, mille ta kirjutas mulle eelmisel aastal. Ahto Abner tegi sellele löökpilli-track’i minu fagotiklõpsudest ja Eesti DJ Sander Mölder soundtrack’i. Sobiks näiteks Eesti muusika päevadele. Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Risto Joostiga on mitu projekti plaanis, eelmisel aastal salvestasime Kõrvitsa „Vihma laulud vikerkaarele“. Plaanis on Kriguli kontserdi salvestus ja uus kammerkontserdiprojekt, kuhu kaasame ka Elleri kooli õpilasi. Mõni kuu tagasi uuendasin koostööd oma endise Viini mänedžeriga. See tähendab tihedamat esinemisgraafikut aasta-paari pärast. Hea oleks kord kuus kusagil maailmas esineda, ja nii see ka läheb aasta pärast. Heliloojad on teile komponeerinud mituteist fagotikontserti. Kas pühendusteoseid on juurde tulnud?

On ja tuleb juurde. Viisteist-kuusteist ja neid võinuks rohkemgi olla, aga olen küsinud

neid heliloojatelt, kes mind tõesti innustavad. Ma ei ole kunagi olnud selline, et „rohkem on parem“. Ma teen seda, mis mulle meeldib. Kas need on läinud fagotirepertuaari – jälgite seda, kas keegi veel neid mängib?

Kui nad suudavad, siis mängivad. (Naerame.) Solistina olen täna oma võimete tipus, aga olen ka usin edasiõppija, mind huvitavad eneseületust pakkuvad partiid. Tõnu Kõrvits kirjutas mulle „Vihma laulud“, mis ei ole tehniliselt nii keeruline, võrreldes näiteks Sean Friari viimase kontserdiga või Christopher Theofanidise või Erkki-Sven Tüüriga. Ülo Krigul kirjutas keerulise kontserdi, aga jube hea! Nad annavad muusikaliselt palju. Palusin Tõnu, ei ole vaja midagi hirmus keerulist, kirjutame lihtsalt midagi ilusat, ja Tõnu teab, kuidas kirjutada ilusat muusikat. „Vihma laulud vikerkaarele“ virtuoossus ja raskus seisneb selles, kuidas kuulajat köita, kuidas hoida pinget, olgu pikk noot või meloodia, aga pinge peab püsima. Annate aprillis neli kontserti Eestis pealkirja all „Brasiilia serenaad“. Teie lavapartner on Brasiilia päritolu Ameerika džässpianist Jovino Santos Neto. Miks Brasiilia?

Vahel ma mõtlen, et pagan seda teab, kes kõik on eestlaste sugulased. Ei teagi, kust, aga Brasiilia muusika on mulle väga südamelähedane ja mul on kerge seda mängida, justkui ma oleksin sealt pärit. Ma olen Brasiilias väga palju esinenud, enamasti ikka klassikalise muusikuna, aga kui olen mänginud sealsete muusikutega

BRASIILIA SERENAAD K, 3. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 4. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal R, 5. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 6. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja Kuuskmann (fagott) Jovino Santos Neto (klaver, Brasiilia)

eestikontsert.ee

Martin Kuuskmann

bossanoovat, choro’t ja taolisi žanre, on olnud väga kerge ühist keelt leida. Jovino Santos Neto on elanud Ameerikas Seattle’is 1990ndate keskelt. Hakkasime koostööd tegema umbes 15 aastat tagasi ühel festivalil. Meil klappis kõik kohe alguses. Oleme seda kava Ameerikas mänginud tosin korda, lisanud ja muutnud lugusid. Eestis võiks teha sellest live-CD Spotify jaoks. Stuudios oleks hoopis teine: see ei ole niisugune materjal, mille kohta saaks öelda: „Oh sa poiss, küll mängis kiiresti!“ See on selline feel, mõnus! Bossanoova … mind mõjutas mu ema. Talle meeldis kuulata Antônio Carlos Jobimi. Ta võib-olla ei teadnudki, kes Jobim on, aga kui raadiost tuli (imiteerib ladina rütmi), ütles ema kohe: „Oo, küll see on hea, paneme kõvemaks!“ Emale meeldisid Brasiilia bossanoovalikud rütmid. Sealt see säde. Meloodiline sensuaalne bossanoova sobib fagotile?

Ma ei saa öelda, kas bossa sobib fagotile, kas ta sobib häälele, kas ta sobib tšellole või saksofonile. Ta sobib mängijale! Fagoti amplituud, bassist aldini, sarnaneb inimhäälega. Bossat ei tee pill, vaid minu sisemus. See, mida ma tunnetan, minu hääl, õhk, mis läbib instrumenti. Ei taha imalaks minna, aga – see on minu hing, mis mängib. Its my soul!

APLAUS I KEVAD 2024

Mis on teie kavas?

Jovino Santo Netoga esitame Jobimi, Azavedo ja Pascoali muusikat. Hermeto Pascoal on läbi aegade üks tuntumaid Brasiilia džässmuusikuid, kelle bändis Jovino mängis mitmed aastad. Lisaks mõned teised tuntud brasiilia bossanoova ja choro meistrid. Mängime Neto enda lugusid ja võib-olla mõnd Francisco Mignone’i fagotile kirjutatud soolovalssi. Jovino kindlasti ka improviseerib. Minu improvisatsioon sarnaneb rohkem scat’iga – häälega improvisatsioonile. Klaver ja hääl, aga hääle asemel on fagott. Olete nüüdseks elanud üle 30 aasta Ameerikas, teil on seal pere ja kodu. Kas vahel mängite ka mõttega asuda taas Eestisse elama?

Olen mänginud, aga kogu elu on siin. Praegune töökoht, viisteist tundi nädalas, kaheksa kuud ja suved vabad. Kord kuus saan minna nädalaks kontserte andma. Olen Ameerika eluga harjunud. Dirigendi ja produtsendina oleks see võib-olla kergem, aga soolofagotistina... Sellist tasakaalu ei ole praegu kaugeltki kahjuks võtta. Suvel tahan tulla Pärnusse dirigeerimiskursustele. Olen õppinud dirigeerimist, vaatame, kas Järvid võtavad mind.

Muusika Sinu autole! Jazz Pesulad on Eesti Kontserdi hooaja toetaja

ÜKS KORRALIK AUTOPESU aastast 2003

www.jazzpesulad.ee

Taiko trummid

Taiko maailm on meeletult suur ja lai, seda võidki elu lõpuni õppima jääda.

APLAUS I KEVAD 2024

taiko

Taiko trummid

ÜRGNE, IGINOOR

Pärast pikka talvepimedust on kasulik end veidi raputada, sisemiselt ärkvele väristada ning üks meetod selleks tuleb pärast vabariigi aastapäeva Jaapani taiko trummide, Eesti Rahvusmeeskoori ja Liisi Koiksoni kontserdiga. Lootust on, et Jaapani ja Eesti koosvõnge toob kevade hõngu taas hinge ning peletab väsimuse. Aga mis ikkagi on taiko trummid ja mis teeb need eriliseks?

Tekst: AURI JÜRNA I Fotod: TAKASHI OKAMTO

aias laastus on tähendab taiko lihtsalt trummi, kuigi jaapani keeles võib see tähendada ka trummi heli või signaali. Väljaspool Jaapanit mõeldakse taiko nime all peamiselt Jaapani päritolu trummi ehk wadaiko’t ning muusikalist kollektiivi, kes nende trummidega esinevad, kumidaiko’t. Taiko populaarsuse kasvuga on trummide ehitus, välimus ja kasutus oluliselt mitmekesistunud ja laienenud, kuid läbi aegade on samaks jäänud suure trummi ja hoogsa rütmi emotsioone küttev mõju publikule kõikjal maailmas. Ajaloolased oletavad, et taiko trummide ajalugu ulatub umbes 2000 aasta taha, täpsemalt kinnitavad arheoloogilised leiud taiko trummide olemasolu juba 6. sajandil. Tol kaugel ajal kasutati trumme peamiselt shinto templites meditatsiooniks, sõjakäikudel signaalideks (umbes samal moel kui Euroopas trompetit) ja põllul kahjurite tõrjumiseks. Lisaks õukonnas muusika (gagaku) ja tantsimise (bugaku) saateks, ning noh ja kabuki teatris heliefektideks. Aja jooksul said taiko trummid aina olulisemaks suurtel pidustustel ja festivalidel, mil need statsionaarsetel või

liikuvatel alustel (yatari-bayashi) keset pidulisi meeleolu lõid ja kirgi kütsid. Kuigi taikot seostatakse eelkõige Jaapaniga, võivad nende eellased olla Hiina või Korea päritolu, samuti on mõned trummid sarnased India omadega. Aga rääkides siiski Jaapani taikost, on olulisimad piirkonnad Chichibu, Miyake saar ja Hachijō saar, kus kõigil kolmel on välja kujunenud oma stiiliga taiko ja traditsioonid. Chichibu taiko on üks populaarsemaid vorme üle maailma, sest sealt on pärit suured festivalid, kus liikuvatel alustel mängijad terava

eestikontsert.ee

Taiko trummid

nurga all kinnitatud trumme mängivad. Miyake saare taiko trummid on aga horisontaalselt maas ja kaks mängijat hästi maadligi poosis selle kummalgi küljel. Sellelt saarelt on pärit ka esimene ja kuulsaim taiko ansambel, mis kõikjal maailmas kontserte andma hakkas ja siiani tegutseb – Kodo. Ka Hachijō saarel mängib üht trummi kaks mängijat, kuid trumm ise on kõrge toe otsas. Kuigi sellises stiilis taiko oli Hachijōs juba 19. sajandi keskel, on see just viimasel ajal hakanud tuntust koguma. Umbes 1950ndatel hakkas taiko traditsioonis toimuma muudatusi ning kujunes taikode ansambel ehk kumidaiko, mis levis mitmete meistrite kaudu üle maailma. Üks olulisem nimi sellest ajast on Daihachi Oguchi, roki ja džässi taustaga trummar, kes katsetas taikode mängimist lääneliku trummikomplektina ehk kombineerides neid vastavalt toonile. Koos oma ansambli Osuwa Daikoga populariseeris ta uudse stiili Jaapanis ja viis ka Ameerika Ühendriikidesse. 1950ndate lõpus lõi Seidō Kobayashi oma ansambli Oedo Sukeroku, mis oma erinevate

APLAUS I KEVAD 2024

trummide ja vaatemängulise liikumisega hakkas esimesena professionaalselt ringreisidel käima ning mis mõjutab kaasaegset taikot tänaseni. Seejärel hakkas taiko meistreid ja gruppe tekkima juba ka väljaspool Jaapanit ning taiko populaarsus on eriti põhja-Ameerikas aina tõusnud. Muu hulgas hakkasid ka naised traditsiooniliselt meesmängijatega taiko vastu huvi tundma ning Kodo meistri Chieko Kojima eeskujul mängivad naised ka paljudes rahvusvaheliselt tuntud taiko ansamblites. Ometi leidub Eestis taiko tundjaid ja hindajaid veel vähe, seega soovides veidi rohkem mõista, mis on nende suurte trummide sees nii erilist, tuleb vestelda inimesega, kes ise seda mängurõõmu tunneb. Hele-Riin Uib-Pachel on eesti publikule kindlasti tuttav kui 2 Quick Starti ja Blacky löökpillimängija, kes ka paljude teiste muusikutega koostööd teinud ning kes 2010. aastast taiko trumme mänginud ja õpetanud. „Taiko maailm on meeletult suur ja lai, seda võidki elu lõpuni õppima jääda. Selles on nii palju erinevaid trumme, nii palju stiile, mänguvõtteid ja asendeid. See on elukestev õpe ja ma olen

Taiko trummid

sellest nii vaimustuses. Need mängijad, kes siia tulevad (Team En, kelle esitrummar Yosuke Oda on ka Hele-Riinu õpetanud – toim), on olnud ka minu õpetajad ja meil on pikk ühine minevik. See on nii tore, et nad on leidnud tee Eestisse. Nad on praegu Euroopas kanda kinnitamas ja käivad siin sageli, oleme saanud neilt koolitusi ning 2023. aasta suvelgi oli trummilaager. Vaikselt olengi tutvustamas eestlastele seda kunsti, aga ise tutvusin näiteks Yosuke Odaga 2009. aastal workshop’il, mille korraldas Reigo Ahven. Alles siis nägin esimest korda taiko trumme, mis on imelik, sest olin siis juba lõpetanud muusikaakadeemia (Hele-Riinul on magistrikraad Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia klassikalise löökpilli erialal (2000–2007) ning 2004–2009 õppis ta Helsingi kõrgkooli Metropolia pop/jazz suunal – toim), aga ei teadnud taikost mitte midagi. Selles mõttes ei saa imestada, et laiem eesti rahvas ei tea neid siiani ja kui ma oma koolitusi üritan välja hõigata, siis tuleb huvilisi väga aeglaselt. Inimesed ei oska üldse arvata, mis see on.“

Aga mis see siis on?

Ma ütleks, et see on sport ja muusika ühes. Lisaks trummile on taikos nii palju koreograafilist liikumist, mis muudab selle vaatemänguliseks. Mind võluski taiko mängu juures just see, et paljud mängijad mängivad koos ja neil on ühtne koreograafia, see on vaatemänguline nagu iluuisutamine. Eriti põnev on see, et kui klassikalisele orkestrimuusikule õpetatakse kõike sõrmedega tegema ja üleliigseid liigutusi vältima, siis jaapani mängus on vastupidi – mida suurem löök, seda uhkem ja õigem. Teed kaare ülevalt ära ja siis veel vindi peale. See koreograafia on väga võluv. Te käisite Jaapanis õppimas, kus taiko on traditsiooniliselt meeste pill. Kuidas suhtutakse sellesse, kui valge naine tahab taikot õppida?

Tegelikult on põnev, sest mina ei plaaninud kuhugi minna, jaapanlased tegid hoopis mulle pakkumise. Nii kui ma sellel workshop’il oma kaks lööki ära tegin, vaadati, et „Oo, see on lihvimata teemant, sind tuleb kohe Jaapanisse viia“. Nad

eestikontsert.ee

Taiko trummid

ise olid valmis mind koolitama, nii et ma ei teagi, ehk olin ma kuidagi eksootiline ja teistmoodi. Võib-olla oli põnev jälgida, kuidas valge inimene neid trumme mängib. Aga Jaapanis on tegelikult palju naisi, kes asjaarmastaja tasemel taiko trumme mängivad, alles siis, kui asi liigub professionaalsele tasemele, on mängijad valdavalt mehed. Kaasaegse taiko esinemistes segatakse traditsioonilist sageli teiste žanritega, katsutakse piire. Mis on taikos sellist, mis niivõrd inspireerib?

Panin seda tähele, kui hakkasin jaapanlastega õppima – nad mängisid taikodel näiteks eesti popplugusid! Meil on oma drumset, nemad seadsid oma taiko ka meie trummikomplekti sarnaseks, et suur taiko basstrummiks jne. Ja siis ma sain aru, et nemad vaatavad seda teistmoodi: nendel on traditsiooniline taiko mäng olnud nii kaua aega ja nad otsivad viise trummide igasugu teistesse stiilidesse integreerimiseks. Nendele on selline crossover just põnev. Kui mina vaimustun just taiko algjuurtest ja traditsioonilistest gruppidest, siis nendel on juba staadium, kus see on

APLAUS I KEVAD 2024

tehtud ja vaja otsida uusi võimalusi. See on nii põnev! Selle trummimängu puhul saab tõmmata paralleeli näiteks eesti rahvamuusika vahele. Ja muidugi saab taiko trumme mängida ka meditatiivselt ning sellega tuleb ka laulu aspekt kaasa. Sellepärast ma üldse ei imesta, et siin selline kontsert on tulemas. Mängisin ise hiljuti Rein Rannapi teost (Rein Rannapi autorikontsert „Minu muusika“ 14. oktoobril 2023 – toim), kus olid ka rahvusmeeskoor ja Mari Kalkun. Nüüd tuleb siis koos Liisi Koiksoniga. Ja mul on endal veel Eesti Kontserdiga sarnaseid plaane. Kuskil universumis on midagi lahti läinud, et just selline kooslus on leitud ja sellised ehedad lauljad võetud seda illustreerima. Uurides Eesti Kontserdi produtsendilt Tuuli Metsojalt, kuidas sellised kooslused sünnivad, selgus, et olulisim tõuge oli Team En’i ja Liisi Koiksoni koostööst möödunud aastal sündinud album „Mandala“.

Meil oli selle konkreetse ansambliga kokkupuude ja arutelu olemas ning kui ma kuulsin nende koostööd Liisi Koiksoniga, oli see tõesti väga huvitav ja põnev. On alati väljakutse teha

Taiko trummid olemasolevatest osadest midagi uut, panna midagi kokku nii, et sünnib tõesti midagi erilaadset ja uut, toetada seda sünergiat. See polegi tahe kõike miksida, vaid lihtsalt vaadata, mis juhtub, kui anda muusikutele ja loovatele hingedele vabadus. Tihtipeale mõjub see väga eriliselt ja värskelt. Aga ega me saagi teada, mis juhtub, enne kui seda lõpuks näeme. Minu kui produtsendi kogemus toetab järjest enam mõtet, et tuleb valida head tegijad, kes kõnetavad, visata õhku ideid ja mõtteid, anda neile loomingulist vabadust ja ruumi ja siis vaadata, mis saab. Tuleb lihtsalt toetada protsessi. Muidugi on vahel asju, mis on väga selged ja mida polegi vaja muuta, näiteks pole mõnd klassikalist keelpillikvartetti vaja keerata teab mis võtmesse – see on ise juba nii hõrk, et tuleb lihtsalt suurepäraselt mängida. Taiko ansambleid on Jaapanis palju, aga peamiselt on need seal kohapeal, sest arusaadavatel põhjustel paljud nende trummidega reisida ei suuda. See pole tegelikult üldse reaalne, et hakata trummidega Jaapanist pidevalt mööda maailma reisima – selleks on vaja eralennukit. Aga Team En’il on üks trummide komplekt Euroopas, sest nad said Jaapanis tuttavaks Kertu ja Riho-Bruno Bramanisega. Bramanised on seal pikalt elanud ja toetavad soojalt jaapanlaste ettevõtmisi siin Eestis ja Euroopas. Tänu neile on ka üks trummikomplekt jõudnud püsivalt Euroopasse ja ansamblil on seetõttu logistika kergem ning nad saavad meil paremini kontserte anda. Aga need taiko trummid on tõeline ürgjõud. Ja meie rahvusmeeskoor – ma arvan, et mis muud ürgsemat muusikajõudu saabki olla kui 50 koos laulvat meest. Miks siis mitte ja eks näis, mis tuleb. Mõned palad on neile plaanitud ühiselt esitamiseks ja mõned eraldi. Ma väga loodan, et sellest tuleb hästi omalaadne, aga võimas ja võimekas sümbioos. Lisaks meie lootus, et saame rahvusmeeskoorile leida Jaapani meeskoorirepertuaari, et seda publikule tutvustada. Jaapan on tugeva meeskooritraditsiooniga maa ning nüüd püüamegi neid asju kokku panna. Selleks kontserdiks palusime ka Kuldar Schütsil kirjutada seade kogu koosseisule – Liisi Koikson oma ansambliga, taiko ansambel ja rahvusmeeskoor. Tõenäoliselt toetub see eesti rahvamuusikale, aga mis seal lõplikult sünnib, ei tea keegi enne proovisaalis kohtumist. Igatahes anname kontserdi esimeses pooles külalistele vaba lava ja nemad täidavad selle oma traditsioonilise muusika ja suurte uhkete pillidega. Teises pooles esinevad nad koos Eesti muusikutega, sealhulgas Liisi Koikson oma ansambliga ning rahvusmeeskoor Eesti ja Jaapani

Liisi Koikson Foto: Sadu-Triste Juurikas

JAAPANI AED N, 29. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 1. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 2. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja

Taiko trummide ansambel (Jaapan) Eesti Rahvusmeeskoor, dirigent Mikk Üleoja Liisi Koikson (vokaal) Kõlab Jaapani ja Jaapani muusikakultuurist inspireeritud muusika.

muusikaga. Lõpuks loodame kõik vägevaks sümbioosiks kokku panna. Võib ette kujutada, et see mingil hetkel paneb kuulajate detsibelli taluvuse tõenäoliselt proovile, sest see kokku on päris võimas kõlamassiiv, aga igal juhul selline sügavate juurtega muusika.

Kui hinges hakkas miski liigutama, siis maksab taiko mõte talveunne kaasa võtta, siis saab kevade hakul juba kõrvu ja keha liigutama sättida. Ürgjuured maas, unistused ärkvel.

eestikontsert.ee

Eesti Kontserdi sõbrad

Külike ja Raimond Lunev: ENAM EI KUJUTAKS ETTE SUVESID ILMA MUUSIKAFESTIVALIDETA Raimond ja Küllike Lunev on Eesti Kontserdi sõprade ringi kuulunud viis aastat. Selle ajaga on muusika nende ellu end nii hästi sisse kirjutanud, et suviste kontsertide ja festivalideta nad oma elu enam õieti ette ei kujutaks.

„M

Tekst: SILVER KUUSIK I Fotod: GUNNAR LAAK, KLEER KERET TALI

eie sõprus Eesti Kontserdiga algas 2019. aastal, kui saime kutse ooperisõpradele korraldatud reisile Peterburi. See tundus nii põnev ja me ei kõhelnud hetkekski, kas minna või mitte. Toona olid ju olud ja ajad veel teised. Tegelikult olime seni olnud üsna ooperikauged ja ka klassikalise muusika kauged inimesed. Kui kogunesime varahom-

APLAUS I KEVAD 2024

mikul Tallinnas Eesti Kontserdi maja juures, siis sel hetkel ei osanud veel arvatagi, kui vägev seiklus meid Raimondiga ees hakkab ootama. See oli tookord bussireis suhteliselt väikese seltskonnaga ja meie jaoks olid pea kõik uued näod. Kui buss Narva hakkas jõudma, oli tunne juba selline, et kokku on saanud äge seltskond. Peterburis oli väga põnev, liiatigi olime seal viimati käinud kooli ajal. Juba järgmisel aastal käisime ooperisõpradega Moskvas. Eriti hästi

Eesti Kontserdi sõbrad on meeles ekskursioon Moskva Suures Teatris. Mäletan, et käisime ka Helikoni teatris ja selle teatri huvitav sisekujundus on meelde jäänud. Sellele järgnenud suvel käisime esimest korda ka Saaremaa ooperipäevadel, sealt edasi oleme Saaremaal olnud igal suvel. Enam ei tuleks kõne allagi, et me suvel Saaremaale ei tule,“ räägib Küllike. Viie aasta jooksul on Lunevid teinud palju selleks, et Eesti Kontserdi pakutav muusika jõuaks ka Haapsallu. Raimond ja COOP Haapsalu on pannud õla alla Haapsalu Valgete Ööde festivalile, toetavad selle korraldamist ja on abiks parimate reklaampindade leidmisel. Muidugi on toetajaid Haapsalu ettevõtjate seas teisigi. Tänu festivalile saab kuurortlinna publik igal aastal osa kaunitest elamustest. „Lööme omalt poolt kaasa nii palju kui suudame ja oskame. Haapsalu Valgete Ööde festival, mis varem kandis nime Haapsalu Tšaikovski festival, on aastate jooksul leidnud oma kindla koha Haapsalu suveürituste reas. Seda oodatakse pikisilmi. Läänlased on festivali omaks võtnud,“ ütleb Raimond. „Valgete Ööde festival toob kohale ka selle publiku, keda muidu linnas õieti ei näegi,“ kirjeldab Küllike. Eriti publikurohked on kirikukontserdid. „Tegelikult toob Eesti Kontsert selle festivaliga Haapsallu ikka väga kõrge tasemega esinejaid. Latt on juba vägagi kõrgele tõstetud. Eelmisel suvel maestro Neeme Järvi dirigeeritud kontsert oli klass omaette. Ja et selline koosseis esineb väikese kuurortlinna ilusas linnuses, on linnarahvale suur asi, au ja uhkus,“ kinnitavad Lunevid kui ühest suust. Kui suvi kõrvale jätta, on Haapsalu üsna vaikne. „Lisaks Valgete Ööde festivalile on küll veel ka vanamuusikafestival, Augustibluus ja Ameerika autode show, Valge Daami päevad ja uuematest asjadest veel tänavatoidufestival ja üht-teist veel, aga sügisest kevadeni elame küll peamiselt kultuurimaja programmi peal. Kui talvel juhtub olema mere peal hea jää, on siia toodud ka jääpurjetamise võistlusi, mis on täitsa kihvt. Aga üldiselt on elu siin kandis oktoobrist maini siiski suhtelisest vaikne ja omaette olemine,“ lisab Raimond. Lunevid ei ole Läänemaalt pärit, vaid sattunud sinna üle 30 aasta tagasi Raimondi töö tõttu. Selle ajaga on Haapsalu neile südamesse kasvanud, nad armastavad Haapsalut ja julgustavad kõiki tulema linnakese ilu nautima ka muul ajal kui suvel. „Tegelikult on Haapsalu kogu aeg ilus. Haapsalu uus peatänav, mille val-

mimisprotsess linnarahva väga keema tõmbas, on tegelikult väga ilus. Ja on üks saladus, mida ilmselt teab kohalik inimene, kuid mittekohalik vähem – valge daam ilmub lossiaknale tegelikult kaks korda aastas: üks kord augustis ja teine kord veebruaris täiskuu ajal. Veebruaris on teda näha isegi paremini kui suvel,“ räägib Raimond. Raimond juhib Haapsalu Tarbijate Ühistut ning Küllike töötab kohtusüsteemis. Nende mõlema töö on tihedalt seotud inimestega ja nii kandub nendeni ka ühiskonna üldine meeleolu. Kuigi Raimond ja Küllike ise näivad alati heatujulistena, tunnistavad nemadki, et viimased aastad on maailmas toimunud muutuste tõttu toonud muret ja muutnud inimesi tõsisemaks.

Huumorisoon on inimesel üks väga tähtis organ ja kellel see on, sellel on elus lihtsam. „Ühiskonnas toimuv mõjutab inimesi ikka märgatavalt. Kaupmeeste puhul on muidugi see lugu, et tööd on nii palju, et ei ole väga palju aega murede peale mõelda. Naised tulevad hommikul kella 6st tööle, pagarid juba kella 3st ja nad hakkavad kohe rabama, et klientide tulekuks oleks kõik valmis. Selle kõrvalt lihtsalt ei jaksa muredele keskenduda. Aga eks aeg on raske küll. Ja selge on ka see, et 2024. aasta algus ei saa lihtne olema. See kaks protsenti käibemaksu tõusu, mis tuleb, puudutab ju kõike ja kõiki. Seega ma arvan, et esimene poolaasta saab kindlasti raske olema, aga ehk pärast seda hakkab juba natuke paremaks minema,“ ütleb Raimond. Vana tõde on aga see, et ka raskel ajal saab üht-teist selleks ära teha, et tuju vee peal hoida. „Siin on ainult üks retsept: nalja tegemine, nalja saamine, naljast aru saamine, naermine õnnestunud nalja üle. Huumorisoon on inimesel üks väga tähtis organ ja kellel see on, sellel on elus lihtsam. Ja sellisel inimesel on lausa kohustus oma naljadega ka teiste elu helgemaks teha. Huumor, huumor ja veel kord huumor,“ teab Küllike.

eestikontsert.ee

Eesti Kontserdi sõbrad

„Kui rahval lähebki kehvemini ja on raskem aeg, on hingele ilusate hetkede pakkumine just see, mis seda natukenegi aitab leevendada. Ja Eesti Kontserdil oma pakutavate kontserdikavadega on siin tugev roll. Ohjad on nende käes, kes saavad Eesti rahvast end natukenegi mõnusamalt tundma panna,“ lisab Raimond. Lunevitele pakub lõõgastust ja hingekosutust ka maakodu, kus nad aasta läbi elavad. Kahe aastakümnega on sellest kujundatud ilus ja rahulik paik, kus on hea olla. Asjatamisest seal puudust tule. „Meil on seal suur maa-ala, mis vajab hoolt,“ kirjeldab Küllike. „Jah, sügisel on sügistööd, mis tuleb ära teha, et talvele vastu minna. Kui on talv, siis on kohe platsis ka talvetööd. Ja kevadel on jälle ettevalmistused suveks. Siis tuleb ju kõik laadad läbi käia, et kõik ilusaks teha. Suvel jällegi tahab kõik kastmist ja hoolt,“ lisab Raimond. „Mida vanemaks me jääme, seda rohkem nende aiatöö asjadega ka kisume omavahel,“ naerab Küllike. „Need on täiesti pisiasjad, millest naaklus alguse saab. Ja nagu lumepall läheb tüli tõsisemaks, üks tühi asi viib teiseni ja kui kohe naljaga tülist jagu ei saa, on asi naljast kaugel. „Miks sa jätad lehehunniku sinna ja miks sa seda kohe ära ei viinud, kui kokku riisusid?“ See käib tavaliselt naispoole ehk minu pihta. No ja siis tõmban juba mina sae käima, et sul on see asi tegemata ja see ka veel,“ muigab Küllike. „Aga kuna oleme koos juba neliteist aastat vähem kui kuldpulmadeni veel jäänud on, siis on meil ka omandatud oskus üle võlli läinud tüli kenasti ära lõpetada.“

Julgustan kontserdile minema ka neid, kes algul ehk natuke pelgavad. „Eks need on sellised praktiliste põhjustega asjad. Ostsime hiljuti mururoboti ja kui see sinna lehehunnikusse sõidab, on ta ju kohe lõksus. Selleks peabki kokku riisutud lehed kohe ära viima, et robotil oleks tee vaba,“ selgitab Raimond. Kui koduste toimetuste kõrvalt natuke vaba aega jääb, püüavad Lunevid end ikka ka sõprade-tuttavate tegemistega kursis hoida. „Reisimas püüame käia ja sõprade sünnipäevi

APLAUS I KEVAD 2024

peame meeles. Ja muidugi ülitore on see, et vähemalt korra aastas saame ka ooperisõprade pundiga kokku. Sinna on tõesti koondunud väga lahedad inimesed, kellega on hea klapp! Meile väga sobib see seltskond,“ räägivad nad. „Kui elaksime Tallinnale lähemal, käiksime oluliselt rohkem ka kontsertidel, aga paraku on see alati üks eraldi ettevõtmine ja ega alati ei saa sinna, kuhu tahad,“ räägib Küllike. Nii satuvad nad suurde kontserdisaali mõnel korral aastas, kuigi kava, mida 83-aastane Eesti Kontsert pakub, on hea ja mitmekülgne. „Minu arust on see suund, mida Eesti Kontsert ajab, väga mõnus suund. Täpselt samamoodi tasub edasi minna! Ja julgustan kontserdile minema ka neid, kes algul ehk natuke pelgavad. Ei tasu karta, et te ei saa muusikast aru. Tulge, proovige ära ja te leiate üles endale meeldiva. Ja see kõik võib meeldima hakata, nagu meiega juhtus,“ julgustab Raimond. Nii tasubki juba aegsasti panna kalendrisse kirja suvel saabuvad Haapsalu Valgete Ööde festival ja Saaremaa ooperipäevad ning valida meelepärased palad välja ka Eesti Kontserdi hooajakavast.

Kingi muusikaelamusi! Kinkepiletid väärtuses 10 €, 20 €, 30 €, 50 € Kinkepiletite eest saab osta Eesti Kontserdi korraldatavate ürituste pileteid. Kehtivus üks aasta alates ostuhetkest. Osta Eesti Kontserdi kinkepiletid eestikontsert.ee või piletilevi.ee