Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / kevad 2023

ESTONIA KONTSERDISAAL

Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee

VANEMUISE KONTSERDIMAJA

Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee

PÄRNU KONTSERDIMAJA

Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee

JÕHVI KONTSERDIMAJA

Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri www.concert.ee/ajakiri-aplaus

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

Toimetajad Kirke Ert, Andri Maimets Kujundus RKontor

Trükikoda Printon AS

Esikaanel Víkingur Ólafsson Foto: Ari Magg

SISUKORD

5 Juhtkiri 6 Põnev ja huvipakkuv Víkingur Ólafsson 14 Andres Mustonen: parim kontsert on alati see järgmine 20 Sensuaalne ja teravmeelne Gavin Bryars 22 Kas Tipp ja Täpp vahetavad baretid rastapatside vastu? 26 Rein Rannap: „Show & symphony, see on minu moto!“ 32 Manchester Camerata – Cool Britannia! 37 Kontserdikalender jaanuar – mai 2023 51 Monika-Evelin Liiv: „Ei ole ilusamat reekviemi kui Verdil“ 56 Soome Raadio Sümfooniaorkester ja selle uued tuuled 64 Kuulajate eest ei saa midagi varjata, töötab ainult ausus 68 Ariadne. Monteverdi kadunud ooperit otsides

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Alanud on kevadhooaeg. Millal sügishooaeg lõppes? Ei jõudnud märgata. Küll aga nautida, et see oli hingekosutav, mitmekülgne ja kõnetav. Kevadel jätkame! Jaanuaris annab kontserdi legendaarne ja olulisemaid vokaalansambleid maailmas –The Kings Singers –, kes toob kaasa uusima kava „Northern lights“. Mütoloogias kujutab Põhjala maailma otsa. Sealset mõõtmatu ilu kehastust näeme virmaliste näol ka Eestimaa taevas. Pole juhus, et nii Skandinaavias, Islandil kui Šotimaal kirjutatud muusikasse on virmaliste müstiline helendus sisse komponeeritud.

Veebruaris astub lavale Víkingur Ólafsson, praeguse pianismimaailma suurimaid staare, kelle puhul hinnatakse erakordset muusikalist kvaliteeti, visionäärlikke kontserdikavasid ning kõrget positsiooni tänapäeva muusikalises meediamaailmas. Ólafsson esineb igapäevaselt maailma juhtivate orkestritega ning mängib resideeriva artistina parimates kontserdisaalides ja kuulsamatel festivalidel. Eestis esitab ta kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete loomingust.

Eesti Kontserdi jaoks on olulisteks väärtusteks avatus ning koostöö. Selle kõnekaks näi-

teks on Eesti Draamateatri ja ERSOga koostöös Estonia kontserdisaali lavale jõudev „Macbeth“.

Kuue aasta eest vallutas sama saali „Pööriöö uni“, 2023. aasta jaanuaris ja märtsis kohtuvad Olari Elts, Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo uuesti.

Märtsis jõuab kuulajateni Estonian Voicesi ja Vaiko Epliku ühine suurkontsert, mis on osaliste kauaaegne unistus. Kohal on ka Eliidi täiskoosseis.

Verdi monumentaalne „Reekviem“ on muusikaajaloo armastatumaid ja enim esitatud suurvorme. Esituskoosseis on võimas, sest laval on ligi 200 muusikut. Teos on esitajatele erakordselt nõudlik, selle kuulamine publikule alati võimas ja liigutav kogemus. Solistid on Londoni Kuningliku Ooperi noorte artistide programmis end tõestanud ja sealt maailmalavadele tuule tiibadesse saanud lauljad: Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia), MonikaEvelin Liiv (metsosopran, Eesti/Soome), Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea), Liudas Mikalauskas (bass, Leedu), lisaks oratooriumikoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Risto Joost.

Estonia kontserdisaalis lõpetame kevadhooaja Soome Raadio Sümfooniaorkestri (Soome Ringhäälingu YLE) kontserdiga. Orkestri peadirigent on 2021. aasta sügisest vaimustav briti dirigent Nicholas Collon. Orkester alustas 22/23 hooaega kontserdiga BBC Promsil –ühel maailma võimsamal klassikalise muusika suursündmusel –, kus soleeris viiuldaja Pekka Kuusisto. Meie kontserdi kava ei saaks olla pidulikum: Ravel „La Valse“ ning Bernsteini „West Side Story“ sümfoonilised tantsud.

Loodame, et põnevast muusikalisest kevadest leiab iga muusikasõber oma, sest kontserdihooaega koostades oleme just selles lootuses valikuid teinud.

Aitäh, et olete meiega! Viva la musica!

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

Víkingur Ólafsson

Põnev ja huvipakkuv Víkingur Ólafsson

Víkingur Ólafsson on pianist, kes tuntud oma briljantse tehnika, huvitavate ja mõtestatud kavade poolest. Tema kohta on öeldud, et ta on Islandi Glenn Gould.

Tekst: JOHAN RANDVERE, pianist I Fotod: ARI MAGG

Víkinguri salvestised „Phillip Glass Piano Works“ (2017), „Johann Sebastian Bach“ (2018), „Debussy Rameau“ (2020) ja „Mozart & Contemporaries“ (2021) on saanud metsikult tähelepanu ning neid on striimitud rohkem kui 400 miljonit korda. Tal läheb tohutult hästi, esineb üle maailma ning mängib parimate orkestritega. Põnev tegelane, keda on huvitav jälgida.

Välismaa pianistidest kolleegid ütlesid aastate eest, et on üks uus pianist, keegi Víkingur Ólafsson Islandilt ning ta on väga populaarne, aga nad ei saa täpselt aru, miks. See lause pani meid kõiki toona Ólafssoni kohta rohkem uurima.

MUUSIKUTEE ALGAB JUBA ENNE SÜNDI

Ühes intervjuus räägib Víkingur, et tema muusikutee algas umbes neli aastat enne sündi. Tema vanemad õppisid toona Berliinis – ema klaverit, isa kompositsiooni. Kui Víkinguri isaisa suri, pärisid nad natuke raha, millele

seetõttu nad endale kodu osta ei saanud ning hakkasid üürima väikest keldrikorterit, kus Víkingur elas ühes toas kahe õega. Järgmised aastad oligi kodu keskel ja põhilisel kohal klaver, mõned tühised kodused asjad lisaks.

Víkinguri ema andis kodus klaveritunde, isa komponeeris samal klaveril, väike Víkingur oli kogu selle muusika sees ning talle tundus, et klaver ongi kogu universum. Ta ootas tihti, et ema õpilased juba ükskord ära läheksid, et ta saaks ise mängida. Ning lisab naljatledes, et oli vältimatu, et kellestki sealt perest pianist saab ning see klaver kellegi saatust suunab.

REYKJAVÍKIST JULLIARDI

Kõige intrigeerivam on aga see, et Reykjavíkist pärit Víkingur läheb edasi õppima Julliardi. 123 000 elanikuga väikesest vaiksest linnast otse maailma kõige nõudlikumasse Julliardi. Tahaks küsida, kuidas ta ettevalmistusi tegi, õppis ja harjutas, et nii läks. Ühes intervjuus räägib ta põgusalt, et põhimõtteliselt on inimesed kas väga muusikas või ei ole üldse, keskmist varianti polegi. Kui su elus on juba muusika, siis see lihtsalt ongi väga tähtsal kohal, tema jaoks sai muusikast justkui emapiim.

Víkingur ei ole osalenud ühelgi suurel konkursil ning on öelnud, et tahtiski karjääri teha ilma nendeta. Pärast Julliardi lõpetamist suundus ta tagasi koju ning tal sisuliselt puudusid kontaktid Euroopas. Ta lõi oma plaadifirma Dirrindi, salvestas ja saatis materjalid lihtsalt mööda maailma laiali ning lootis, et niimoodi õnnestub tal jalg ukse vahele saada.

Esimene plaat sai kodumaal palju väga positiivset kriitikat. Víkingur on öelnud, et tema arvates määrab muusiku saatuse just teine album. Teine sooloplaat „Chopin-Bach“ (2011) saab samuti väga palju head tähelepanu ning see on plaat, millega Víkingur ise ka rahul on. Vähemalt ütleb ta, et kuigi tal on ennast raske kuulata, suudab ta selle helikandja sooritusi rahulikult nautida.

lisasid päris piraka laenu ning ostsid suure Steinway kontsertklaveri. Nii et nende väga väikeses õpilaskorteris oli ühel hetkel suur ja uhke Steinway.

Nelja aasta pärast, 1984, kui ka Víkingur sündis, kolisid vanemad tagasi Islandile, Reykjavíki. Kogu raha oli klaverilaenu all kinni,

Tema suurem rahvusvaheline karjäär sai alguse 2011. aastal, mil ta esines Reykjavíki Harpa kontserdimaja avamisel. Ta mängis seal Griegi klaverikontserti, mida dirigeeris Vladimir Ashkenazy. Lisaks hakkas ta regulaarselt salvestama ning pälvis järjest enam tähelepanu, preemiaid ja tunnustust. Víkingur on öelnud ka seda, et kõige raskem on saada esimest auhinda, järgmistega on juba lihtsam.

2016. aastal sai temast Deutsche Grammofoni artist, ta salvestas neli albumit,

Víkinguri ema andis kodus klaveritunde, isa komponeeris samal klaveril, väike Víkingur oli kogu selle muusika sees ning talle tundus, et klaver ongi kogu universum.

millest üks on „Mozart ja kaasaegsed“, mida ta esitab üle maailma ning ka siin, Tallinnas.

PROOVIDA ESITADA MUUSIKAT NAGU SADU AASTAID TAGASI ON ABSURDNE NING POLE VÕIMALIK

Víkingur ütleb, et viis eristada head ja väga head on kõikides kunstivormides sama. „Kokkuvõtvalt on küsimus originaalsuses ning selles, et näed maailma läbi enda perspektiivi, mitte läbi teiste õnnestumiste kopeerimise. Muusikat ei tohiks üldse jagada näiteks klassikaks ja kaasaegseks. Muusika, nagu iga teine kunst, on erinevate ideede mängumaa, milles peame hoidma seda pidevat värskust.“ Ta võrdleb muusikat raamatu lugemisega, kui lugeja viib end lõpuks alati sügavalt raamatusse.

Víkinguri hinnangul on näiteks Johann Sebastian Bach üks kõige moodsamaid heliloojaid. „Idee, et peame esitama tema muusikat nii, nagu seda tehti 200–300 aastat tagasi, on absurdne. See on hullumeelne, laisk mõte, milles puudub igasugune julgus.“

Víkinguri arvates peab Bachi esitades olema ka ise peaaegu nagu kaasautor ning ta usub, et Bachi ei peaks kunagi mitu korda täpselt samamoodi esitama, vaid muusikasse tuleb minna sügavuti ning suutma iga kord taas otsast alustada. Noodid on küll samad, aga interpretatsioon peaks olema improvisatoorne. Ta ise on kindel, et mängib kontsertidel küllaltki erinevalt.

MOZART JA KAASAEGSEDTEMATALLINNAS

Tallinnas esitab Vikingur 18. veebruaril kava „Mozart ja tema kaasaegsed“. Nagu eespool märgitud, on see kava ka salvestatud ning levib internetis kiirelt ja laialdaselt. Víkingur on sinna valinud mõned oma n-ö lemmikmozartid ning Mozarti kaasaegsed nagu Haydn, C. P. E. Bach ja ka harvasalvestatud Galuppi ja Cimarosa.

Idee on hajutada kuvandit Mozartist kui kättesaamatust geeniusest. Juba lapsena räägiti talle Mozartist kui kõige andekamast imelapsest, kelleni polegi võimalik jõuda ja kes on nii jumalikult andekas ja ebamaine, et peabki jääma kättesaamatuks. Víkinguri arvates on see kuvand eksitav. Ta ütleb, et Mozart oli küll imelaps, aga kui mõelda sellele, kui Mozart oleks surnud kümme aastat varem ehk

VÍKINGUR ÓLAFSSON

Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses.

Ólafsson esineb juhtivate orkestritega ning on resideeriv artist maailma parimates kontserdisaalides ja festivalidel. Ta töötab kõrgelt hinnatud kaasaja heliloojatega, esmaesitab ja salvestab uusi teoseid. Ólafssoni salvestised Reykjavíki erakordselt kaunist, kuid tühjast Harpa kontserdisaalist on leidnud miljoneid vaatajaid-kuulajaid üle maailma.

Tallinnas kõlab 18. veebruaril kell 18 Estonia kontserdisaalis Ólafssoni koostatud kontserdikava Mozarti ja tema kaasaegsete heliloojate loomingust.

Víkingur Ólafsson

25-aastaselt, mitte 35-aastaselt, poleks Mozart meie jaoks Mozart. Ta oleks muidugi olnud muusikaloos kui üks kõigi aegade andekamaid noori muusikuid, kuid see Mozart, kuidas meie teda mõtestame, „tekib“ oma viimasel kümnel eluaastal, mitte enam imelapsena, vaid küpse täiskasvanud heliloojana.

Víkingur arutleb, kuidas nendel aastatel avastab Mozart Bachi muusika, kuidas ta pole enam wunderkind, kuidas ta eluolu muutus, kuidas ta pidi justkui otsast alustama. Plaadi põhiline idee on näidata Mozartit kui küpset, töökat ja värsket heliloojat. Lisaks ka kerge ülevaade, mis toimus muusikas näiteks 1780ndatel.

VÍKINGUR ÓLAFSSON PANEB JÄRELE MÕTLEMA

Víkingur Ólafsson on kahtlemata huvitav persoon. Ta ütleb enda kohta, et loodab olla otsiv pianist. Ja seda ta ka on.

Olen kuulnud, kuidas arutatakse selle üle, et maailma äärelt, väikeselt Islandi saarelt tulnud muusik mõjub praegusel ajal eksootiliselt, ja kuulnud, et tema puhul on midagi isetegevuslikku. Ja miks tal nii hullumeelselt hästi läheb, ei tea ikkagi mitte keegi. Või miks ta salvestab enamasti vähemängitud repertuaari. Ja tõesti, tuleb tunnistada, et tema arvamus, mille kohaselt ei tohiks muusikat lahterdada, on šokeeriv. Ka see on veidi šokeeriv, et me ei tohiks üritada esitada Bachi nii, nagu tehti seda helilooja eluajal.

Just selliseid nõuandeid tegelikult noored muusikat õppides vajavad: selgust, süsteemi ja kriteeriume. Õpimegi ju kõigis muusikakoolides algusest peale eri stiile ja ajastuid ning saame esmased ja hiljem juba laialdasemad teadmised, kuidas mida esitatakse.

Huvitav näide on Bach, keda on vaja esitada pea igal suurel klaverikonkursil. Esimese vooru kavas peab olema enamasti prelüüd ja fuuga Bachi HTKst, Chopini ja Liszti etüüd, klassikaline suurvorm. Mulle on jäänud mulje, et kui mängida kõike peale Bachi korralikult, ausalt ja säravalt, saab teise vooru edasi. Kui aga mängida Bachi erakordselt ning ülejäänud kava, ütleme, kahvatult, võib edasisaamisest vaid unistada. Aga kui keegi mängib kogu kava kõik säravalt ja lisaks ka Bachi lausa eriti säravalt, annab see muusikule ju nii palju juurde. Seega: ühtpidi oleks Bach kavas nagu tähtis ja teistpidi mitte nii väga.

Sarnane näide Bachiga on nõukogude keelpilliartistide vanad salvestised, mis mõjuvad

ka kuidagi nii, et „nojah, toona mängiti nii ja praegu enam mitte“. Mis saab olla sellise lause mõte? Mulle põhimõtteliselt ei meeldi lähenemine, et mõnd teost tuleb mängida „niimoodi“. Samas on mulle muusikas igasugused kriteeriumid väga sümpaatsed. Vastasel juhul on keeruline ja isegi võimatu teha vahet professionaalsusel ja isetegevusel. Kõigile lapsevanematele on ilmselt tuttav, et laps tahab unejuttu või unelaulu kuulda igal õhtul samamoodi. Mitte ainult sarnaselt, vaid sama intonatsiooni ja sõnadega. Seda võrdlust tuuakse ka publikuga, kes on millegagi harjunud ning ootab täpselt seda, mida alati.

Minule aga meeldib mõelda ja üritada aru saada, kuidas võisid Liszt ja Mozart oma teoseid või Schubert oma laule sõpradele esitada. Meeldib ka mõte, et heliloojad peegeldavad oma aega. Seda teeb loomulikult ka Víkingur.

Víkingur Ólafsson paneb mõtlema paljule. Aga tema ideede ja mänguga tekib mingisugune usaldus. Kui ta räägib, et Bachi teoseid õppides tuleb kogu kompositsioon ära õppida ning seda laval esitades justkui koha peal uuesti komponeerida, siis on ta seda tõepoolest ka teinud. Lisaks muidugi briljantne tehnika ja kõlakultuur.

Ka kogu tema visuaalne pool on läbi mõeldud: pildid, videod, postitused sotsiaalmeedias. Ta on avatud elule, muusikale ja meie ajale, mis on nii sümpaatne.

Ólafssonil on õnnestunud luua omamoodi uus interpretatsioon ja tema kuulajad ootavad põnevusega, mida ta järgmiseks ette võtab.

Temas on minu märkamiste kohaselt midagi sarnast Arvo Pärdiga, sest sarnaselt Pärdi loominguga on ka kõige muusikakaugemad inimesed sattunud vaimustunult rääkima, kuidas salvestistelt kuuldud muusika on nii ilus, et kõrvu ei saa neilt kuidagi ära.

Plaadi põhiline idee on näidata Mozartit kui küpset, töökat ja värsket heliloojat.

UUS GLC

VALMIS KÕIGEKS

Modernne välisilme, luksuslik sõitjateruum ning innovatiivne tehnoloogia. Uus dünaamiline maastur ootab end avastama!

www.mercedes-benz.ee/glc

CO2-emissioon sõltuvalt tüübist 136-186 g/km ja keskmine kütusekulu 5,2-8,2 l/100 km.

Seekordset festivalikava tutvustades ütleb septembris 70. sünnipäeva tähistav Mustonen, et publiku vananemise pärast ta ei muretse. „Olen Lutzernis suures KKLi kontserdimajas proovi oodates näinud, kuidas saalist väljub täielik hallpeade paraad.“

Muret ei tee talle ka see, kui saal on väike või kuulajaid vähe. „Olen kuulanud Kiri de Kanawat meie mõistes Kadrioru lossi saalis. See tähendab lihtsalt öeldes, et kultuuri tehes pead sa olema idealist. Sul peavad olema suured visioonid ja põhjus, miks üldse kultuuriga tegeleda.“

jooksul tuli muusikutest sõpru aina juurde. Ka seekordne festival on sõpruskonna kokkusaamine. Tullakse, et koos musitseerida.

Mis on teie festivalil enne: kas teosed või esinejad?

Kolmas nüanss on veel: realism, mis määrab. Sest sotsiaalse inimesena tajun ju minagi maailma.

Pikka aega on olnud festivali kava luues olemas esmalt teosed, nii ka seekord: näiteks Leonhard Bernsteini „Halil“ ja sõjatemaatikast kantuna kõlab Valentõn Sõlvestrovi reekviemist üks osa, „Ukraina palve“. See teos ei ole üldse uus, ehkki nii võib tunduda. Olen Sõlvestrovi tundnud juba 30 aastat ja tean, et ta ei ole muutunud.

Milline on „Ukraina palve“ saamislugu?

Vaat, siin ongi huvitav see, et Sõlvestrov on alati neid palveid loonud. Ei ole nii, et nüüd järsku sõja tõttu kirjutas nii. Tema vaim ja süda on kogu aeg oma maa pärast valutanud. Hetkel elab ta Berliinis, kuhu ta läbi suurte raskuste suutis õnneks põgeneda.

Nüüd kõlab tema teos Eestis. Kõigel on oma aeg – ja teinekord tuleb see aeg tagasi, uuesti. Seetõttu ei saa muretseda sellepärast, kas sinu tegevus on igavikuline või mitte. Sa pead täna tegema õigeid asju!

Me elame Ukraina sõja ajastul. Milline muusika annab just nüüd inimesele hingerahu?

Maailm, milles elame, kajastub ka festivali kavas.

Igor Garšnek Mustoneni festivalist 1998. aastal

Mustonen muretseb kultuurihuvi kadumise pärast. „Kui olin teismeline, sõitsin Peterburi ja öösel tagasi või Riiga ja tagasi. Kultuurimatku ei olnudki, ma ise hakkasin käima. Kuulasin, nägin ja suhtlesin väga paljudega ning sain lähedaseks mitme tõsise tipuga: Claudio Abbado, Lori Mosley ja teised. Kõik seetõttu, et me juhtusime samas kohas olema. Meie, alla 20-aastased, suhtlesime juba Gidon Kremeriga, Natalia Gutmani, Vadim Spivakovi ja teistega.“

Nii tänaseks 50 aastat muusikamaailma rikastanud Mustoneni teekond algas. Aastate

Omaette absoluutne ime on Dmitri Šostakovitš – maailma tipphelilooja ja pianist, kes võrsus totalitaarsest riigist. Sõja ajal, kui Leningradi blokaad oli, kirjutas Šostakovitš teoseid, mida praegu palju mängitakse ja mida üle maailma kuulama tullakse. Kogu aeg käis üks madin ümberringi, aga tema muudkui komponeeris. Ja tema loodud kunst on jäänud.

(Paus.)

Reekviem on elujõuline muusika. Seepärast, et reekviem viib sellesse kõige suuremasse maailma – Lux Aeterna, jagades Igavest Valgust.

On inimesi, kes hakkavad värisema, kui räägime surmast, kuid on ka neid, kes räägivad surmast väga helgelt. Nii sõltub ka reekviem oma loojast. Seetõttu on need loojad alati väga hoolega valitud, sest reekviemid on olnud kõik tellimustööd – tänaseni. See on ka põhjus, miks reekviemi kuulates ei teki kuulajas ärevust, vaid meid valdab sügav harmooniline

Nüüdismuusika kõrvale on vanamuusikat vaja juba kasvõi selleks, et me ei unustaks mitte kunagi: elukvaliteedi tõusu kõrval varitseb meid isiksuse kvaliteedi langus. Ja seda ei kompenseeri mitte miski.

rahu. Ja selle tunde läbi saab inimene aimu, kui palju [rikkust] talle on antud. Saan peagi 70 ja tunnen ennast tohutult rikkana, sest mõistan, kui paljust on mul võimalik siin elus osa saada ja see kõik ongi kultuur, millele loovad aluse lastetuba ja haridus. Muidugi on ka nutikust tarvis, kuid nutikusega aetakse praegusel ajal pigem raha taga. Kuid olen elus õppinud, et kui sa raha liialt armastad, jääd lõpuks kõigest ilma. Näiteks Berliini Filharmoonikute honoraridele pandi lagi peale.

Kes on MustonenFesti kalleim interpreet?

Tšellist Mario Brunello. Kuid ta on ka minu sõber ning sõprus ja armastus ületavad teinekord kõige suuremagi honorarinõude. Nii teeme mõnikord üksteisele rõõmsaid teeneid. Kuid meid seovad alati ka eetilised piirid.

Te siis vormistate sõpruskonna kokkusaami-

se festivaliks?

Jah, ma olen aastaid toonud siia sõpru ja mänginud oma eelistusi, kuid selle kõigega kaasneb tohutu vastutus. Ja see on minu jaoks alati mõttekoht: otsuseid saab teha kultuu-

riliselt või siis „nui neljaks, ma pean tegema midagi, mida enne ei ole tehtud“.

Ma pole iial tahtnud teha midagi jõuga, kuid alati teen teadmisega, et seekord sünnib midagi, mida varem ei ole tehtud. Sest inimene on unikaalne ja originaal. Ja kui ta oma originaali täiendab, siis saabki sündida vaid midagi ainukordset.

(Naerab.) Kuid küsimuse juurde tagasi tulles: üks nüanss on veel – teinekord esinetakse tasuta, mis ei tähenda, et esinetakse kehvemini. Minagi olen oma 50 tegevusaasta vältel teinud tasuta ja väga suurepäraseid kontserte. Põhjus, miks aeg-ajalt niimoodi esinen, peitub minu sisemises kultuuris.

festivali.

Andres Mustonen varajase ja nüüdismuusika festivali 20. aastapäeval

Ja samas on rahal oma roll. Sest isegi kui honoraride osas on võimalik kokkuleppeid teha, siis hotelle broneerides sõprus ei loe ja lennukipiletite hinnad on, nagu need on. Ning kui tuled näiteks tšelloga, on sul tarvis osta kaks piletit.

Kas teil on kogu aeg sama publik? Kindlasti erinev, aga hinnangut ma anda ei oska.

Targad korraldajad teavad, millal mingisuguseid asju teha. Publiku jaoks peab kontsert tema ellu sobima, päevakava ja muude graafikutega klappima – tullakse ju kultuuri keskele oma aega veetma. Jah, Euroopas on sellise kuulajaskonna hulgas rantjeesid, kuid nautimise õigus ei ole ainult rikastele. Seda osatakse juba

Me puudutasime inimhinge neid soppe, kus midagi peidus on. Võib-olla hakkas seal midagi vibreerima, ehk isegi rohkem kui enne

Mario Brunello

ka Eestis.

Igal pool maailmas on publiku hulk langenud – osa inimesi ei tule enam kontsertidele. Tähtis pole anda hinnanguid, vaid see, et kultuuriharidus püsib toimivana. See teeb inimesest inimese.

Vanasti olid neljapäeval ja reedel suurvormid ja oratooriumid. Kõik teadsid ja käisid kuulamas. Sest kedagi ei saa sundida kultuuri juurde – inimene peab ise kultuuri üles leidma. Ka MustonenFest lihtsalt oli! See leiti üles, seda ei pidanud promoma. Kuid meie kõige suurem probleem on enese pidev ülehindamine, liigne

enesekindlus. Noored inimesed usuvad, et nad teavad kõike. Kuidas nii? Ma saan 70 ja mulle tundub, et alles nüüd hakkan ma päriselt olulisi asju mõistma.

Kui saaksite soovitada vaid üht kontserti, siis millist soovitaksite?

See on see kontsert, mille inimene endale valib. Minu enda jaoks on tihti nii, et kui valin ühe välja, siis selgub, et alati tahan kuulata seda järgmist. Ja siis sellele järgnevat. Lõppude lõpuks on kõige tähtsam kontsert kui selline. Sest parim on alati see, mis on järgmine.

MustonenFest 2023

26. jaanuarist 3. veebruarini Tallinnas ja Tartus MustonenFest 2023 toob publikuni valitud kvaliteetsed kontserdid, kõrgetasemelised artistid ning sisuka ja mitmekülgse kava. Kontserdid toimuvad Tallinnas, Laulasmaal Arvo Pärdi Keskuses, Tartus ja Viljandis. Osalevad Riga Sinfonietta, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Eesti Rahvusmeeskoor, solistidest Mario Brunello, eksootilised orientaalse muusikamaailma artistid, aga ka rohkelt eesti muusikuid, sh Andres Mustoneni valitud, maailmas õppivad tunnustatud noored eesti muusikud. Festivali programmis on seitse eriilmelist kontserti, mis edastavad ja seovad Andres Mustoneni kunstnikukreedot.

Niri Zadeh

SENSUAALNE JA TERAVMEELNE

Tekst: ANU HUNTSAAR I Fotod: CHRISTIAN PALM

Briti helilooja ja kontrabassimängija Gavin Bryars on oma põlvkonna Euroopa heliloojatest provokatiivsemaid ja originaalsemaid muusikuid, kelle omanäoline looming kõlab kõikjal maailmas. Bryarsi loodu on tuttav ka Eesti publikule, sest tema teosed on kõlanud NYYD Ensemble’i, Eesti Rahvusmeeskoori, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja teiste kollektiivide esituses.

Bryars on kirjutanud teoseid erinevates stiilides, nende seas džäss, vaba improvisatsioon, minimalism, eksperimentaalmuusika, avangardism ja neoklassitsism.

Ta on üks väheseid heliloojaid, kes oskab kõrvutada janti ja suuri põhiemotsioone.

„Gavin Bryarsi muusika ei liigitu ühegi kategooria alla. See on segavereline, ülimalt sensuaalne ja teravmeelne ning sügavalt liigutav. Ta on üks väheseid heliloojaid, kes oskab kõrvutada janti ja suuri põhiemotsioone. Ta laseb sul olla tunnistajaks uutele imedele helidemaailmas su ümber, lähenedes neile täiesti uue nurga alt. Võib-olla läbi kolmanda kõrva...“ (Michael Ondaatje)

Bryars on teinud 2006. aastast koostööd Eesti Rahvusmeeskooriga ning kirjutanud koorile kuus laulu. Koostöö tulemusel on valminud ka helikandja: 2008. aastal andis plaadifirma GB Records välja albumi „Silva Caledonia“, kus Eesti Rahvusmeeskoor esitab helilooja teoseid dirigent Kaspars Putniņši juhatamisel.

16. jaanuaril 2023 saab Gavin Bryars 80-aastaseks. Eesti Rahvusmeeskoor tähistab helilooja sünnipäeva kahe kontserdiga, millest esimene toimub 11. veebruaril Pärnu kontserdimajas, teine aga päev hiljem, 12. veebruaril Estonia kontserdisaalis. Kontsertidel kõlab kontrabassikontsert „Farewell to St. Petersburg” („Hüvastijätt Peterburiga“), mis kirjutatud 2002. aastal ning on BBC Sümfooniaorkestri tellimus inglise kontrabassisolistile Duncan

GAVIN BRYARS

on sündinud 1943. aastal Yorkshire’is Inglismaal. Ta alustas muusikukarjääri džässbassistina, viljeldes vabaimprovisatsiooni. 1966. aastal jättis ta improvisatsioonilise muusika kõrvale ja pühendus heliloomingule ning tegi Ameerika Ühendriikides veidi aega koostööd ka John Cage’iga. Lisaks on Bryars tegutsenud muusikakriitikuna ja töötanud aastaid pedagoogina.

Bryarsi esimesed suuremad kompositsioonid olid „The Sinking of Titanic“ (1969) ja „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ (1971). Mõlemat ülimenukat teost on ka Eestis ette kantud.

Lisaks on Bryars kirjutanud muusikat teatrile, tantsuetendustele, kunstisündmustele, kolm täispikka ooperit, keelpillikvartette, keelpillikontserte, hulgaliselt vokaalteoseid jm.

McTierile ja viimasele ka pühendatud. Laval on Londonis resideeriv kontrabassimängija Siret Lust, Eesti Rahvusmeeskoor, Pärnu Linnaorkester ja dirigent Mikk Üleoja.

Bryars on seadnud muusikasse ka šoti luuletaja Edwin Morgani (1920–2010) poeemid kogumikust „Sonetid Šotimaalt“, milles poeet kasutab ja järgib austusega Petrarca sonettide ülesehitust. Kuulajateni jõuavad Bryarsi „Edwin Morgani sonetid“ meeskoorile I ja II vihik, viimane neist Eesti esiettekandes. Eesti Rahvusmeeskoori juhatab koori peadirigent ja kunstiline juht Mikk Üleoja.

Kontserdid toimuvad „Avasta“ sarjas 11. veebruaril 2023 Pärnu kontserdimajas ja 12. veebruaril 2023 Estonia kontserdisaalis.

Kuus-seitse aastat tagasi käis Kelli Uustani peas klõps. Oli ajahetk, kus Kelli lapsed olid kodus ETV lastelauludega DVDd ribadeks kuulanud-vaadanud, aga lauluõpetajast ema ise töötas Muusikalikooli õpilastega hoopis teistsuguse repertuaari kallal. Just siis ja ehk ka just sellepärast hakkas Kellile tunduma, et need kaks teemat vääriksid ühendamist: ühelt poolt Eesti Televisioonis salvestatud aegadeülesed lastelaulud ja teiselt poolt Muusikalikoolis laulvad lapsed. Aga see oli alles esimene klõps.

Teise klõpsuga lisandus veendumus, et vanad armsad laulud tuleks ümber seada ja anda neile lavaline vorm. Nüüd on Kelli „klõpsude“ teostamise meeskonnas lisaks Muusikalikooli loomingulisele tiimile ka Eesti Kontsert, ansambel Estonian Voices ja Janno Trumpi bänd. Igatahes kõlab kogu ettevõtmine paraja julgustükina.

ETV LASTELAULUD. TELEPOISS

P, 12. veebruar Estonia kontserdisaal T, 14. veebruar Vanemuise kontserdimaja K, 15. veebruar Pärnu kontserdimaja N, 16. veebruar Jõhvi kontserdimaja Kontserdid algavad kell 12.

Estonian Voices Muusikalikool

Janno Trumpi ansambel Lavastaja Reeda Toots Koreograaf Märt Agu Idee autor Kelli Uustani Lauluõpetajad Kelli Uustani, Rasmus Erismaa, Maria Väli Kõlavad Eesti Televisiooni viimase 40 aasta lastelavastuste laulud värskes ja põnevas kuues. Nende lugude ja lauludega on üles kasvanud tänaste laste emad-isad ning isegi vanaemad-vanaisad. Lastel on võimalik kohtuda ja vanematel taaskohtuda oma lapsepõlve lemmikutega: Mõmmi, Vandersellid, Leopold ja Äpu, Kessu ja Tripp, Tipp ja Täpp, Vembu ja Tembu, Hunt Kriimsilm, Kardemoni linna röövlid, tädi Sofi ja paljud teised. Vokaalansambel Estonian Voices tutvustab seekord kõiki oma liikmeid ka vahvate solistidena. Koos Muusikalikooli laste ja noortega rullub vaatajate ees lahti telelavastuste imeline muusikamaailm. Kontsertetenduse tegelasi saadab neljaliikmeline bänd Janno Trumpi juhtimisel.

„Minu turvameheks on Barbra Streisand … ja-jaa, mis sa naerad?“ jätab Kelli õhinaga alustatud jutu hetkeks pooleli. Aga jätkab siis, ja „õhin“ on tõesti täpne sõna iseloomustamaks seda atmosfääri, mis laulja ja lauluõpetaja koduses köök-kontoris valitseb. „Ma olen terve elu olnud suur Streisandi fänn ja kümme aastat tagasi korraldasin tema 70. sünnipäeva puhul läbi nelja kontserdimaja tuuri Barbra lauludega. See läks üllatavalt hästi ning andis julgust veel midagi niisama suurejoonelist plaanida.“

Kelli uuele ideele andis kasvujõudu usk

neljakümne aasta jooksul ETV lastelavastuste tarbeks loodud laulude ja tegelaskujude igihaljusesse. Nagu „Entel-Tenteli“ või „Horoskoobi“ laulud, keerlevad needki meloodiad eestlaste muusikalises vereringes ning üllatavad veel praegugi oma vaimukate tekstide ja kaasahaaravate viisidega. ETV lastelauludega kontsertetendus annab tänaste laste emadele-isadele, kes toonaste hittlugudega üles kasvanud, võimaluse oma lemmikutega taas kohtuda. „Ma ise loodan, et värsked seaded ja võib-olla mõned uued tekstid meelitavad saali kooliealised lapsed ja igatsus nostalgia järele omakorda nende vanemad või vanavanemad. Nii et keegi ei pea

Ma ise loodan, et värsked seaded ja võib-olla mõned uued tekstid meelitavad saali kooliealised lapsed ja igatsus nostalgia järele omakorda nende vanemad või vanavanemad.

ETV lastelaulud

pettuma,“ usub Kelli oma ideesse. Usku õnnestumisse lisab seegi, et etenduse eri osapooled võtsid ettepaneku kaasa lüüa kõhklusteta vastu, aga ilma oma kooli loomingulise tiimi toetuseta poleks see asi üldse teoks saanud.

Estonian Voices lammutatakse esmakordselt laiali ja ansambel tutvustab kõiki oma hääli eraldi vahvate solistidena. Kui selle liikmed Maria Väli ja Rasmus Erismaa hakkasid Muusikalikoolis laulmist õpetama, käis Kelli kõigepealt just neile kahele ansambliliikmele lastelaulude tuunimise ja taaselustamise idee välja. Mõte meeldis ja kohe saigi selgeks, et just Estonian Voices peaks selles lavastuses täiel rinnal ja kogu koosseisuga kaasa lööma. Nüüdseks on iga ansambli liige leidnud kahekümne kolme kandidaadi seast oma laulu, mida esitada või millele seadet luua või koguni mõlemat, nii et lõpptulemus saab olema väga värviline. Ülejäänud seaded jäävad Janno Trumpi bändi õlgadele.

meeldis ja kohe saigi selgeks,

lööma.

„Loomulikult võib Mikk Dede esitada Leopold-võimlemise laulu,“ naerab Kelli ja teeb liigutusi, mis toovad sekundiga meelde oranžide karvade sees õõtsuva Harry Kõrvitsa. Harry vanem vend, helilooja Tõnis Kõrvits on nii selle kui ka paljude teiste etenduses kõlavate legendaarsete lastelaulude autor. Tema kirjutatud viiside järgi tuntakse „Mõmmi ja aabitsa“ tegelasi: no kes meist ei mäletaks Lembit Ulfsaki kehastatud Rebase Reinu laulu? Repertuaari lõi Tõnis Kõrvits ka Kardemoni linna röövlitele ja Hunt Kriimsilmale, Ülo Vinter puhus noodid sisse Väikesele Nõiale,

Mõte

et just Estonian Voices peaks selles lavastuses täiel rinnal ja kogu koosseisuga kaasa

Kelli Uustani

näitleja Paul Poom Vandersellidele. Teraseid tekste lõid Enn Vetemaa, Ott Arder, Wimberg ja paljud teised.

Nostalgialaks vanematele on seega kindlustatud, hoopis keerulisem on kaasa haarata nutipõlvkonna lapsed. Aga just selle nimel töötabki lavastuse meeskond, kes üritab ajaratast keerutades luua uhked visuaalsed sillad, mis ühendaksid vanad lastelavastused tänapäevaga. Laval juhatab vägesid legendi staatuses Telepoiss.

Miks uues kuues vana on parem kui uus? Selle üle on helidest ja ideedest läbi imbunud Kelli väga palju mõelnud. Põhiline põhjus, et enamasti ei looda kaasaegsetele lastelavastustele muusikat, mis näiteks teda või tema õpilasi kõnetaks. Rääkimata tekstidest, mis kipuvad olema üsna vaimuvaesed. „Kui inimene hakkab kirjutama lastelavastusele muusikat, siis kas oleks palju palutud, et ta kuulaks-vaataks läbi kasvõi mõned Disney filmid? Miks nendes kõlav muusika töötab, miks nii paljudest seal esitatud lauludest kujunevad tõelised hitid?“ muutub Kelli, kes ka ise mitme plaadi jagu heliloomingut teinud ja kümneid laulutekste kirjutanud, kirglikuks. Ta kohe nagu tõuseks sammhaaval mööda noodivõtmekujulist barrikaadi üles. „Muusikalikooli lapsed laulavad väga hea meelega Disney repertuaari. Analüüsigem, miks see nii on? Aastast aastasse tahavad nad esitada Rapuntzli laule, see meeldib neile meeletult. Kõvemad tegijad pistavad rinda Elsa lugudega.“

Kodumaisest uuemast lastemuusikast, mis tõesti massidesse läinud ja mida lapsed ka kaasa ümiseda oskavad, meenub Kellile esmajoones Priit Pajusaare esimene Lotte-muusikal Vanemuises 2008. aastal. Ägedaid, lapsesõbralikke, hitipotentsiaaliga laule kandsid tookord Leelo Tungla toredad tekstid ja Lotte muusikaga plaati on Kelli arvates praegugi hea kuulata. Aga siis tuleb tükk tühja maad. Kui nii, siis miks Kelli ise kätt ei proovi? Tallinnas Georg Otsa nimelises muusikakoolis dirigeerimist õppinud ja Londoni kuninglikus muusikaakadeemias muusikateatri osakonnas magistrikraadi kaitsnud naisel aga just see plaanis ongi – kirjutada muusikal. Esialgu kahjuks veel mitte lastele, aga tulevikus pole seegi välistatud.

Lisaks Kellile pusivad tulevase muusikali kallal ka seni peamiselt džässimaastikul toimetanud Susanna Aleksandra Veldi ja Bianca Rantala. „Sünniaasta poolest kuulume igaüks eri kümnendisse, ja see ongi lahe,“ kirjeldab Kelli muusikalitiimi köögipoolt. „Kõiki saladusi

reetmata võib öelda, et see on lugu ühe naise kasvamisest ja valikutest. Põhisüžee kirjutasin valmis mina, nüüd nikerdame igaüks eraldi oma muusikalise liini kallal. Jaanuaris sõidan jälle Londonisse meie mentori juurde, kelleks on minu õpingukaaslane kuningliku muusikaakadeemia päevilt, nüüdseks ennast muusikalimaailmas juba jõudsalt tõestanud helilooja. Tänu Kultuurkapitalile saan Inglismaa vahet käia ja praegu on muusikali esimene vaatus peaaegu valmis.“

Kui õnnestub eelmise põlvkonna laulud – ja originaale näeb mingis variandis ka uue kontsertetenduse käigus kindlasti –niiviisi uueks luua, et noorel vaatajal on huvitav ja vanal hakkab hing helisema, jääb Kelli Uustani süda rahule.

Aga kuniks Kelli ise lastele mõeldud hittide või lastemuusikali kirjutamiseni jõuab, teostab ta oma ammust unistust ja lööb läikima vana kulda – ETV lastelavastuste igihaljast muusikat. Kui õnnestub eelmise põlvkonna laulud – ja originaale näeb mingis variandis ka uue kontsertetenduse käigus kindlasti – niiviisi uueks luua, et noorel vaatajal on huvitav ja vanal hakkab hing helisema, jääb Kelli Uustani süda rahule. Ja ta saab rahulikult oma uut, järjekorras kolmandat autoriplaati viimistleda, Muusikalikoolis laulu õpetada, kontserte anda, Gerli Padarile ja paljudele teistele eesti lauljatele laulusõnu luua … Jah, ikka tõeline Hunt Kriimsilm.

“Show & symphony, see on minu moto!“

põnevil ja väga rõõmus,“ kinnitab helilooja Rein Rannap, kelle Rujale kirjutatud laule võtab maikuus esitada rahvusmeeskoor.

Tekst: VERNI LEIVAK (Naisteleht) I Fotod: GUNNAR LAAK, JAAN KRIVEL

Rein Rannapi sõnul on plaan, mille käis välja rahvusmeeskoori kunstiline juht Mikk Üleoja, ootamatu, aga siiski vaid selle poolest, et see tuli niivõrd soliidselt kollektiivilt. Ta nendib, et mõnel teisel kooril on varemgi sarnaseid plaane olnud, kuid paraku pole need teostunud.

„RAMiga seoses on huvitav märkida, et ka mul endal oli juba kunagi ammu soov teha analoogne kontsert, millest võtaks lisaks RAMile osa ka ERSO ning tegin sellest kirjaliku ettepaneku Eesti Kontserdile,“ avaldab Rannap. Paraku jäi seegi kavatsus soiku. „Loomulikult saan sellest aru, kuna toona, 90ndate keskel polnud aeg selleks veel küps,“ tõdeb ta.

Eks peitu põhjus selles, et Ruja populaarsust ei saanud siis võrrelda ansambli tegutsemisajaga 80ndate alguses. Praeguseks on Ruja aktsiad aga järjest tõusnud ning Rannap arvab põhjuseks üllitatud plaadid, aga ka lavale jõudnud kontserdid, etendused ja kinolinal jooksnud filmid.

Rannapile meenub, et on RAMiga varemgi toredat koostööd teinud. Näiteks heliplaadi „Ilus maa“ salvestamisel ja kantaatide „Ilus maa“ (1982) ja „Taevas ja maa“ (2009) ettekandmisel, aga ka tema kirjutatud ooperi „Nurjatu saar“ esiettekannetel Saaremaa ooperifestivalil ja Tallinnas Alexela saalis aastal 2017.

RUJA – VAID OSAKE PIKAL TEEL

Helilooja tõdeb, et tegelikult on Rujale kirjutatu vaid väike osa tema loomingust ja esinemistest.

„Kuid annan endale aru, et inimesed teavad mind eelkõige just mu laulude ja Rujaga seoses, et laiema publiku jaoks moodustab see minust suurima osa, kui isegi mitte enamuse… Tegelikult on nii, et kui vaadata ainuüksi aastate arvu, mil tegelesin Rujaga, ja neid on kokku kümmekond ja millest osa aega olime keelatud ega saanud tegutseda, siis on selge, et olen elus teinud kümnetes kordades rohkem asju, kui vaid ansamblit,“ rõhutab Rannap. Enamiku ajast pärast 1985. aastat, mil tema koostöö Rujaga lõppes, on ta ju pühendunud

esinemistele pianistina. Nagu ka loomingule klassikalistele koosseisudele, ehkki alati mitte puhtklassikalises stiilis.

„Ma ei ole klassikalise ehk tõsise muusika helilooja, ma lihtsalt kirjutan klassikalistele pillidele ja koosseisudele,“ täpsustab ta. „Helikeele poolest on mu muusika kokteil klassikast ja popist, viimasel ajal üha võrdsemates osades. Paraku on see osa mu loomingust teada vaid kitsale ringkonnale.“

KAKS LOOMEPERIOODI?

Teaduspärast jaguneb Rannapi Rujale kirjutatud looming kaheks loomeperioodiks ning heliloojal on selle üle vaid hea meel. Et neid pole vaid üks.

„Vastuolu nende kahe vahel on tegelikult kunstlikult esile toodud ja paraku ka valitsevaks arvamuseks kujunenud. Eks neid ebatõeseid, kuid levinud veendumusi Ruja kohta on kahjuks teisigi,“ hindab ta. Sest erinevus muusikas nende kahe perioodi vahel polegi tema meelest nii suur.

„Nn popp-Ruja perioodil ehk 80ndate alguses jõudsime rohkemate kuulajateni, kuna ajastu oli vabam. Võimaldati rohkem salvestada ja mängiti rohkem raadios. Muidugi olid laulusõnad täiesti teist laadi. Kui 70ndatel domineeris Juhan Viiding, siis hiljem Ott Arder,“ selgitab ta.

„Olen

Helikeele poolest on mu muusika kokteil klassikast ja popist, viimasel ajal üha võrdsemates osades.

Rannapi laulud

Rannapi sõnul oli tema hilisemas Ruja loomingus raskusastme nihutamine lihtsama ja selgema väljenduslaadi suunas analoogne sellega, mis toimus muu maailma rokkmuusikas. Samas võinuks paljud 80ndate alguse laulud vabalt olla pärit hoopis varasemast ajast. Autorile meenuvad kohe „Must lind“, „Eile nägin ma Eestimaad“, „Eesti muld ja eesti süda“ ja „Kel on laulud laulda“, kui rääkida vaid tuntumaks saanutest. Vähemtuntutest väärivad sarnast tähelepanu „Siin olen sündinud“, „Meie elu“, „Raske aeg“, „Praegu“ ja paljud teised. Osa neist olid heliloojal

RAAGUS SÕNAD. REIN RANNAPI LAULUD

Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja N, 4. mai kell 19

Pärnu kontserdimaja Pärnu kontserdimaja hooaja lõppkontsert L, 6. mai kell 19 Estonia kontserdisaal

valmis juba enne Ruja kuldajastu algust ja ka popp-Ruja perioodil esitas bänd väga mitmeid tema varasemaid, Ruja algusaja laule.

Ometi on just suurem osa esimese perioodi lauludest tänini tundmatud, kuna nende korralikuks salvestamiseks ei antud võimalust.

„Püüdsin seda pisut parandada heliplaadiga „Keelatud! Eesti esimene rokkplaat 43 aastat hiljem“, millel Ruja esimese perioodi laule esitab Kristjan Kannukene ansambli ja mu enda saatel,“ tähendab Rannap.

KOOSTÖÖ KOORIGA LAABUS JUBA AMMU

Kuigi artikli valmimise ajaks polnud rahvusmeeskoori kontsertide repertuaar paika pandud, soovitaks Rannap sellesse lükkida ka mõningaid vähem tuntud laule, mis tema meelest just koorile hästi sobiksid ja mida ta on tegelikult juba ammu soovinud koorile seada. Hästi sobiks selleks näiteks „Aeg“ Hando Runneli tekstile. „Mitmeid laule sai ju ka juba 70ndatel salvestatud ja kooriga esitatud. Näiteks „Õhtunägemus“, „Siin olen sündinud“, „Kel on laulud laulda“ jt. Aastatel 1973–1974 esinesime

Rujaga peaaegu alati koos Tõnu Kaljuste kooriga, kes paljudes lugudes kaasa laulis, kuid esitas kava vahele ka mu ainult koorile loodud teoseid,“ märgib Rannap.

Kindlasti sobivad meeskoorile hästi lood, mida on juba ühendkoorid laulupidudel laulnud: „Rahu“, „Need ei vaata tagasi“, „Ilus maa“, „Eesti muld ja eesti süda“ jt. Lisaks viimati mainitule on veel kaks laulu, milleta autori sõnul meeskoori kontserdil kindlasti läbi ei saa: „Nii vaikseks kõik on jäänud“ ja „Rahu“.

Rannap peab väga õigeks koori kavatsust tellida seaded erinevatelt tegijatelt, sest muidu võib tekkida oht, et domineerima jääb ühe arranžeerija käekiri, mistõttu võib kontsert jääda üheplaaniliseks.

„Kontsert võiks eeskätt olla vaheldusrikas, sest seda olen kogu elu taotlenud – kõiges, mida teen. Show & symphony, see on minu moto!“

PARANDAMATU TÄIUSLIKKUSE TAGAAJAJA

Rannap on tõesti põnevil, sest perfektsionistina on tal vahel raske sajaprotsendiliselt teiste tehtud seadetega rahul olla.

Mikk Üleoja ja Rein Rannap

„Selle kava juures ei õnnestu mul seadetes palju muuta, kui ka tahaksin. Küllap on nii isegi parem,“ mõtiskleb ta. Ning tõdeb, et eks kuluvad vahel üllatused äragi, sest aastatega on ta mitmetest tuntumatest lauludest teinud – liialdamata – mitmeid-kümneid erinevaid seadeid. Kõik noodid on siiani arvutis alles ja tavaliselt on neid läinud vaja just seetõttu, et esituskoosseis on erinev.

„Kuid isegi kui on tegu suhteliselt sarnase koosseisuga, hakkan iga kord jälle ümber tegema, parendama, täiuslikkust taga ajama… Eks see tegevus on vahel üsna tüütuks muutunud, kui jälle püüan samast vanast asjast teha erinevat versiooni, selle asemel et midagi uut luua. Kuid ma kohe ei suuda teisiti… Seega on nii tore, kui vahelduseks teevad teised!“ rõõmustab Rannap, kes on hea meelega nõus ka ise kontsertidel kaasa lööma, kui vaid kutsutakse.

„Ja nagu iga projekti puhul, ootan ja loodan eeskätt, et publik oleks arvukas, rahul ja õnnelik. Kõrvalmõjuna võiks ju olla tore, kui mõni laul sellest kavast leiaks oma tee kooride püsirepertuaari ja hiljem võib-olla isegi laulupeole. Lisaks neile paljudele, mis seal juba kõlanud on,“ soovib ta.

Rannapi laulud

MIKK ÜLEOJA

Rahvusmeeskoori peadirigent ja kontsertide kunstiline juht

Ka rahvusmeeskoorile kulub vahepeal üks hea kõhutäis kvaliteetset meelelahutust ära. Eelkõige tahaksimegi lahutada iseenda meelt ja läbi selle, et iseenda meelt hästi lahutame, saame lahutada ka kuulajate meeli.

Hetkel on kava planeerimine algusjärgus. Hakkame alles koostöös heliloojaga repertuaari valima.

Rahvusmeeskoori ja popmuusika suhe pole lähtuvalt meie töö spetsiifikast väga tihe olnud, tegeleme peamiselt teiste asjadega, aga usun, et kõigile on silma jäänud meie pikaajaline koostöö Metsatölliga. Üsnagi regulaarselt, hooaja jooksul korra või paar peaaegu igal aastal oleme laval koos käinud. See algas kunagi Veljo Tormise loomingu arranžeeringutega Metsatöllile, kus ka meeskoor kaasa tegi, ning nõnda on see tänasesse päeva kandunud. Viimati astusime üles festivalil Võnge.

Lisaks tegime mõned aastad tagasi koostööd Kadri Voorandiga. Esitasime Kadri arranžeeritud Olav Ehala laule. Mõned lood olid a cappella ainult meekoorile, mõnes loos tegi Kadri soleerimisel kaasa ka ansambel. Nii et natuke meil kogemusi juba on, aga mitte liiga palju.

Kasvasin Ruja saatel üles – mu sünniaasta on 1970. Minu kõrvu jõudis see muusika 1980ndate esimesel poolel, mil Ruja muutus mainstream’iks.

Varasem, märksa intellektuaalsem Ruja jääb liiga lapsepõlve, ilmselt polnud ma siis veel märkamis- ja arusaamisvõimeline. Viieaastasena pole laps valmis selliseid asju vastu võtma, aga praegu, mil olen üle viiekümne aasta vana, on varane Ruja märksa südamelähedasem. Seda võib aga öelda küll, et olen massidesse läinud populaarse Ruja saatel üles kasvanud: „Dr Noormann“, „Must ronk“ jt. Mis puudutab Ruja laulude programmi, siis on meil nägemus asjast olemas. Lõplik tõde selgub koostöös heliloojaga. Eks meil ole mitu arutelupunkti, kuidas kontserte läbi viia. Rahvusmeeskoori eesmärgiks on luua ühe kontsertprogrammi jagu Rein Rannapi laulude a cappella seadeid meeskoorile. Soovime luua dünaamilise programmi, mida saab ette kanda mitmeti: nii helilooja aktiivsel lavalisel kaasalöömisel kui ka iseseisvalt.

Kui pikaks prooviperiood kujuneb, tuleneb lõppeks sellest, millise raskusastmega arranžeeringud saavad olema. Plaan on tellida need erinevatelt inimestelt, et kontserti ei läbiks väga ühesugune käekiri. Mõnega neist on juba kokku lepitud, mõnega veel mitte, mistõttu nimedest räägime kunagi hiljem. Rein Rannapi kui autori käekiri läbib kontserti nagunii, aga soovime, et seaded oma olemuselt, konstruktsioonilt ja mõtteviisilt veidike erineksid. Neil, kes mul meeles mõlguvad, on kombeks teha päris krõbedaid ja keerulisi seadeid. Nii et lisaks lõbule, mida Rannapi laule lauldes saame, lisandub tubli annus tööd, kui arranžeering juhtub olema mahukas ja komplitseeritud.

Jean-Efflam Bavouzet

Kas Eureka!-hüüdeid kõlab ka

Tallinnas, saab näha ja kuulda. Orkestri moto – We make music that matters (Me teeme muusikat, mis läheb korda – toim) tõstab nii ootust kui lootust. Nende Mozarti-kava hinnatakse kammerorkestrite areeni üheks tipp-projektiks.

Mozart pole Manchester Cameratale juhuslik repertuaarivalik. „Mozart, Made in Manchester“ on suurprojekt, mille käigus esitatakse ja salvestatakse Bavouzet’ga kõik Mozarti klaverikontserdid peadirigent Takács-Nagy’i juhatusel. Bavouzet tuleb Eestisse teist korda. Kindlasti mäletavad paljud tema kontserte ERSOga 2017. aastal, kui ettekandele tulid Mozarti ja Raveli klaverikontserdid Arvo Volmeri juhatusel. Samuti on ta soleerinud Olari Eltsiga dirigendipuldis.

Ei saa jätta mainimata, et Manchester Camerata sai endale läinud aastal uue kodu, erakordse arhitektuuripärli Gortoni kloostri, mis sulges oma uksed 70ndatel ning kuulus sestpeale maailma 100 olulisema ohustatud kultuurimälestise nimekirja kõrvuti Taj Mahali, Pompei ja Kuningate Oruga.

Võimas tööstuslinn Manchester on tegelikult Briti ja maailma innovaatilisemaid kultuuritsentrumeid. Manchesteri Rahvusvaheline Festival (MIF) on ebatavaline, üksnes esiettekannetele pühendatud festival, mis hõlmab alati ka ambitsioonikaid eksklusiivprojekte, nagu festivali MIF09 jaoks Zaha Hadid Architectsi büroo loodud kammermuusikasaal Bachi teoste ettekandmiseks, mis näis rulluvat spiraalina

lahti tihedast valgest kangast, andes ruumile vahetu intensiivsuse. Heli ja ruumi täiuslik liit, kirjutas The Independent.

Eesti muusikutest on MIFil osalenud Vox Clamantis (2015) Arvo Pärdi ja kuulsa Saksa maalikunstniku Gerhard Richteri erakordse ühisprojektiga. Richteri maalid ja Pärdi „Drei Hirtenkinder aus Fátima“ („Kolm lapskarjust Fátimast“) olid seatud Whitworthi kunstigaleriis üksteist täiendama: Vox Clamantis kandis seejuures Pärdi teose ette 308 korral (!), liikudes Richteri maalide keskel ringi erinevates asetustes. Teosed said autoritelt vastastikused pühendused. Sündmus kulmineerus Vox Clamantise ja meie loo peategelase Manchester Camerata ühiskontserdiga Manchesteri peakontserdisaalis Bridgewater Hallis, kavas Arvo Pärdi looming, kohal helilooja ise. Oli hetk, kus aeg peatus, kirjutas Manchester Confidential.

Selles võluvas saalis saab aga 2023. aasta mais kuulda Eesti Rahvusmeeskoori koos BBC Filharmoonikutega nende peadirigendi John Storgårdsi juhatusel, kavas ka Arvo Pärdi „De Profundis“. Bridgewater Hallis on kõlanud Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert samuti BBC Filharmoonikutega Paavo Järvi juhatusel

Gortoni klooster, Manchester Camerata kodu

Võimas tööstuslinn Manchester on tegelikult Briti ja maailma innovaatilisemaid kultuuritsentrumeid.

ning seal on esinenud ka Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

2023. aasa mais kuuleb tervelt kaheteistkümnes Briti kontserdisaalis esimest korda Eesti Riiklikku Sümfooniaorkestrit Olari Eltsi juhatusel. Esimene ERSO Grand Tour Ühendkuningriigis, pöidlad pihku! Nii nagu me pole pidanud kunagi pettuma saareriigi kultuurist ja traditsioonidest kantud muusikute esinemistes Eestis, on ka meie interpreete Ühendkuningriigis vastu võetud mitte ainult huvi, vaid ka vaimustusega. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Paavo Järvi juhatatud Eesti Festivaliorkester maailma kõlavamail rostrumil BBC Promsil, Vox Clamantise kordumatu vaibiga ringreis Dhafer Youssefiga üle Inglismaa, maailmaski harukordne kaheksa pianistiga Eesti Klaveriorkester Londoni Kings Place’is, Eesti Rahvusmeeskoori vakatamapaneva jõu ja plahvatavate ovatsioonidega kontserdid Šotimaal ja Walesis, rahvusooper Estonia ballett „Hamlet“ Oksana Titova koreograafia ja Taavi Kerikmäe muusikaga WALESTONIA festivalil ning „Estonia Now“ Glasgow’s, fookusega rahvusooper Estonia balletil ja noortel eesti koreograafidel.

Korduvalt on Eestil olnud au kanda festivali fookuse, peateema teravikku: Sounds New Canterburys, City of London Festival, Vale

of Glamorgan Festival, Swaledale’i festival... Ülisuurelt kõlas Eesti muusika WALESTONIA festivalidel 2008 ja 2010, kummalgi enam kui 30 kontserdiga. Omamoodi maamärk oli Eesti eksperimentaalmuusika heliplaat, mis ilmus ajakirja The Wire vahel 2011. aastal. Nädal kestnud Eesti Fest 2011 Kings Place’is Londonis tõi lavale lisaks muusikutele ja töötubadele ka

Esimene ERSO Grand Tour Ühendkuningriigis, pöidlad

pihku!

Eesti IT-teemad. Kings Place’i Eesti-festival sai tänu Kersti Kirsile, praegusele Eesti kultuuridiplomaadile Londonis, jätkufestivali Sounds of Estonia 2022. aastal. Liigutavad on tipp-proffide personaalsed reaktsioonid, nagu Robert Frippilt pärast Vox Clamantise Dhafer Joussefi kontserti (2007): „Olin küll publiku hulgas, kuid niipea kui kontsert algas, tundsin,

nagu läheksin laval esinejatega kaasa.“ Või Brian Enolt, kui ETV tütarlastekoor esines Londoni Roundhouse’is koos Imogen Heapi ja Ana Silveraga (2012): „Teate, Eesti tütarlastekoori lauluhäälte kooskõla ja esinemine pani mind meeleliigutusest lausa värisema. Tahan kohe hommepäev Eestit külastada!“

Ja muidugi on Eesti nime aidanud kõlama panna publiku hinge süüvinud Arvo Pärdi loomingu ettekanded traditsioonide kantsis Westminster Abbeys, Royal Albert Halli amfiteatris 5000 kuulaja ees, Inglismaa, Walesi ja Šotimaa imposantsetes katedraalides ning heliloojale pühendatud festivalil Oxfordis. Mitme festivali peakülaline on olnud Veljo Tormis.

Legend Eestist elab ka koos Neeme Järviga. Mäletatakse seda liikumapanevat jõudu, mille ta tõi kontserdiellu Šoti Kuningliku Rahvusorkestri peadirigendina, teda oodatakse ikka ja jälle tagasi.

Vaid põgus pilk ülalnimetatud esinemispaikadele ning ettekujutus ovatsioonidest, mis on saatnud meie muusikuid Ühendkuningriigis, rõhutab kriipivat vastuolu Eesti muusikute potentsiaali ja ikka veel puuduvate rahvusooperi hoone ja muusikamaja vahel. Rõõmustagem aga, kuna meil on võimalus kuulata meie armsas klassikalises ja kammerlikus, rohkem kui sajandivanuses Estonia kontserdisaalis maailma tippmuusikuid.

MANCHESTER CAMERATA – MUUSIKUD, KES EI TUNNE PIIRE

Manchester Camerata on võimekas ja julge orkester, keda ajalehes The Times nimetati Suurbritannia kõige seiklushimulisemaks ning The Independent on neid oma arvustustes korduvalt hinnanud viie tärniga viiest, räägib Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron.

Camerata on kooslus, kes tunneb end mugavalt nii Glastonbury festivali avamisel kui Mozarti teoste kõrgetasemelisel salvestamisel. Nad on ühtlasi kirglikud traditsioonilise orkestri tööstiili ja ka selle arendamise suhtes. Seades esikohale julged ja mitmekesised projektid, suudab Camerata kunstiliselt silma paista mitte ainult oma publikule, vaid ka kogukonnale ja nende heaolule mõeldes laiemalt.

Peadirigent Gábor Takács-Nagy on visionäär, kelle jaoks muusika on „vaimne meditsiin“. Tema juhatusel on orkester teinud koostööd erinevate rahvusvaheliste artistidega Martha Argerichist Lewis Capaldini. Orkestri pikaajaliste lavapartnerite Jean-Efflam Bavouzet’, Jess Gillami ja AMC Gospeli koori kõrval on Camerata esinenud ning turneedel koostööd teinud ka teiste väljapaistvate artistidega, näiteks Pinchas Zuckerman, Arvo Pärt, Yefim Bronfman, Javier Perianes, Istvan Vardai ja Leticia Moreno.

Camerata esitab oma kontsertidel muusikat niiöelda piirideta. Alates orkestrireivist, mida Covid-19 pandeemia ajal enam kui miljonile inimesele isolatsioonis esitati, lõpetades Mozarti-turneedega

kõige kaunimates, intiimsetes kontserdisaalides või klassikalise muusika ümberkujundamiseni koos oma ala professionaalidega elektronmuusika alalt – nad usuvad suurepärasesse muusikasse igakülgselt ning esitavad seda publikule alati kõrgel tasemel.

Manchester Camerata on 2012. aastast pakkunud oma auhinnatud programmi „Music in Mind“ dementsetele inimestele – see spetsiaalne muusikateraapiaprogramm kasutab improvisatsiooni, et aidata dementsetel end väljendada ja teistega suhelda. Pandeemia saabudes lõid nad programmi veebipõhise koolitusversiooni, mille eesmärk oli pakkuda dementsetele ja nende hooldajatele raskel isolatsiooniperioodil olulist tuge.

Lisaks on Camerata spetsiaalselt koolitatud muusikutest ja muusikaterapeutidest koosnev meeskond virtuaalselt pakkunud hooldajatele tugivõrgustikku ning samal ajal ka dementsusega inimestele muusikaga tegelemise võimalusi. See erakordne lähenemine on viinud orkestri omas valdkonnas juhtivale kohale vastavate oskuste õpetamisel ka Jaapanis, Taiwanis ja Rootsis.

Koos Manchesteri ülikooliga, kus asub juhtiv ülemaailmne dementsuse uurimiskeskus, on orkester kaheksa-aastase uurimistöö käigus koostööd teinud mainekate akadeemiliste institutsioonidega. Manchester Camerata on praeguseks dementsuspõhise muusikateraapia esirinnas ja oma ala ülemaailmne liider.

Maarit Kangron

KONTSERDIKALENDER jaanuar - mai 2023

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

JAANUAR

P, 1. jaanuar kell 18 Estonia kontserdisaal

Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert

Ain Anger (bass)

Ksenija Sidorova (akordion, Läti)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Paavo Järvi

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

N, 12. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 13. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 14. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja

The King’s Singers (ÜK) „Northern Lights“

Kavas: Grieg, Kreek, Alfvén, Tormis, Gjeilo, The Real Group jt

The King’s Singers Foto: Frances Marshall

Armastatud vokaalansambel The King’s Singers esineb Eestis oma uusima kavaga „Põhjala valgus. Virmalised“ („Northern Lights“), mis on saanud mõjutusi Baltimaade muusikast.

N, 19. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 20. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal L, 21. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal E, 23. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal T, 24. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal K, 25. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal MACBETH

Tekst William Shakespeare’i „Macbethi“ ainetel

Lavastajad, lava- ja videokujundajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Dirigent ja muusikajuht Olari Elts Valguskunstnik Jussi Ruskanen (Soome)

Laval ERSO, Priit Võigemast, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv, Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Jaanovits (EMTA lavakunstikool)

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdi ühisprojekt

MustonenFest 2023 Kunstiline juht Andres Mustonen N, 26. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja  R, 27. jaanuar kell 19 Arvo Pärdi Keskus  MustonenFest  Šostakovitši viieteistkümnes

Mario Brunello (tšello, Itaalia) (kaastegev Pärdi keskuses) Triinu Piirsalu (viiul)  Simon Svoboda (tšello)  Rasmus Andreas Raide (klaver) Tanel-Eiko Novikov, Heigo Rosin (löökpillid)

Kavas:  Šostakovitš. Sümfoonia nr 15 (seade Viktor Derevjanko)  Knaifel. „Psalm 51“ soolotšellole (kavas ainult Pärdi keskuses) Pärt. „Fratres“ (kavas ainult Pärdi keskuses)

Andres Mustonen  Suurteostest tehtud kammerseaded annavad hea võimaluse tajuda suurt hoovust ka väikese koosseisuga musitseerides. Šostakovitši 15. sümfooniast tehtud kammerseade on haruldane.

N, 26. jaanuar kell 21 Estonia kontserdisaal MustonenFest öökontsert BACH Mario Brunello (tšello, Itaalia)

Mario Brunellot peetakse erakordseks tšellistiks, kelle mängu iseloomustab vaba loomulik musitseerimine.

Andres Mustonen Marioga on mul pikaajaline loominguline sõprus, oleme koos musitseerinud mitmel festivalil, muu hulgas Dolomiitide festivalil Itaalias. Ta on üks avatumaid ja erinevaid stiile valdavaid muusikuid, keda tean.

L, 28. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal MustonenFest Lootus Macbeth

Sinfonietta Rīga

Eesti Filharmoonia Kammerkoor Mario Brunello (tšello, Itaalia) Siret Sui (flööt) Dirigent Andres Mustonen

Kavas: Sõlvestrov. „Ukraina palve“, „Stille Musik" Bernstein. „Halil“ Byrd. „Ave verum corpus“ Bach. Missa h-moll BWV 232 (valitud osad) Haydn. Tšellokontsert nr 1 C-duur Hob.VIIb:1

Andres Mustonen Minu koostatud kavades on kõige tähtsam ideoloogiline sisu ja vaimne sõnum – ja praegu on Ukraina meie südames ja palvetes.

P, 29. jaanuar kell 17 Estonia kontserdisaal MustonenFest Chorus mysticus Collegium Musicale Tütarlastekoor Ellerhein Eesti Rahvusmeeskoor Hortus Musicus

Kavas: Byrd, Tallis, Purcell

Andres Mustonen Olen laval koos oma armastatud kooride, pikaajaliste koostööpartneritega ning mul on ainulaadne võimalus nad koos helisema panna.

VEEBRUAR

K, 1. veebruar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja MustonenFest

Küünlavalguskontsert Ansambel Floridante: Maria Valdmaa, Yena Choi (sopranid) Kristo Käo (theorb) Villu Vihermäe (viola da gamba) Saale Ficher (klavessiin)

Kavas: Couperin. „Pimeduse tunnid“ („Leçons de ténèbres“)

Andres Mustonen Couperini „Pimeduse tunnid“ on üks imelisemaid teoseid, mis on köitnud pikka aega. Olen kindel, küünaldega või ilma, see teos jääb kuulajas pikaks ajaks helisema.

N, 2. veebruar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja MustonenFest Saksa suurmeistrid Hortus Musicus Helsingi Barokkorkestri solistid

Kavas: Schütz, Scheidt Andres Mustonen  Schütz ja Scheidt on suunanäitajad, kelle loomingu kaudu saame aimu teest, mis viis Johann Sebastian Bachi loomingu ja hilisema muusika erakordsete kõrgusteni.

R, 3. veebruar kell 19 Jaani kirik L, 4. veebruar kell 19 Viljandi Pärimusmuusika Ait MustonenFest

Orientaal Nissim Lugazi (laul) Niri Zade (naiflööt) Kaastegev Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Araabia ja Lähis-Ida maade muusika

Andres Mustonen See kontsert on meile nagu mesi. Hortus Musicuse juubelituuri ajal leidsime uusi

Mario Brunello

Foto: Giulio Favotto

kolleege-muusikuid Põhja-Iisraeli linnakeses Tzfatis, kus tegutseb põnev orientaalmuusika kool. Loomulikult kutsusime nad talvisesse Eestisse, kus neid ootavad uued kogemused ja tutvused.

N, 2. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 3. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 4. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal ECM LIVE

Trygve Seim Quartet Helsinki Songs

Trygve Seim (saksofonid, Norra) Kristjan Randalu (klaver) Mats Eilertsen (kontrabass, Norra) Markku Ounaskari (löökpillid, Soome)

Norra saksofonisti Trygve Seimi lüürilise alatooni, tugevate teemade, lõputute meloodiaotsingute ja -avastustega uus album on klassika juba sündides. Enamasti just põhjanaabrite pealinnas Helsingis loodud palad kiirgavad austusavaldusi mitmes suunas. Siin on laule, mis viitavad Igor Stravinskile ja Jimmy Webbile, palu,

Trygve Seim Quartet

Foto: Antonio Armentano

mis on pühendatud Seimi andekatele bändikaaslastele, ja teemasid, mis kergitavad kaabut Ornette Colemani ja Bill Evansi ees.

K, 8. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 9. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal Pühendumus Karis Trass (metsosopran, Rahvusooper Estonia) Sten Lassmann (klaver)

Kavas: Schumann. Laulutsükkel „Naise elu ja armastus“ op. 42 Brahms, Ravel, Fauré

L, 11. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja P, 12. veebruar kell 17 Estonia kontserdisaal AVASTA! Gavin Bryars 80 Eesti Rahvusmeeskoor Pärnu Linnaorkester Siret Lust (kontrabass) Dirigent Mikk Üleoja

Eesti Rahvusmeeskoori seob juba

2006. aastast tihe koostöö inglise helilooja Gavin Bryarsiga, kes on neile kirjutanud ja pühendanud mitu teost: „Silva Caledonia“, „Memento“, „Lauda 31“ ja „Lauda 32“, „Ian in the Broch“. Kontserdiga tähistame Gavin Bryarsi 80. sünnipäeva.

P, 12. veebruar kell 12 Estonia kontserdisaal T, 14. veebruar kell 12 Vanemuise kontserdimaja K, 15. veebruar kell 12 Pärnu kontserdimaja N, 16. veebruar kell 12 Jõhvi kontserdimaja Telepoiss. ETV lastelaulud Estonian Voices Muusikalikool Janno Trumpi ansambel

Lavastaja Reeda Toots Koreograaf Märt Agu Idee autor Kelli Uustani Lauluõpetajad Kelli Uustani, Rasmus Erismaa, Maria Väli

T, 14. veebruar kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 16. veebruar kell 21 Estonia kontserdisaal T, 21. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 22. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja Puudutus

Kristiina Ehin (tekstid, sõna) Keelpillikvartett M4GNET Robert Traksmann (viiul) Katariina Maria Kits (viiul) Mart Kuusma (vioola) Siluan Hirvoja (tšello)

Kavas: Ehin, Tobias, Eller, Kõrvits jt

„Puudutus“ on läbitunnetatud luule- ja muusikakava, kus Kristiina Ehini luule vaheldub eesti heliloojate Rudolf Tobiase, Heino Elleri ja Tõnu Kõrvitsa loominguga keelpillikvarteti M4GNET ettekandes. Kristiina Ehin esitab oma valitud luuletusi, keskendudes viimase luulekogu „Janu on kõikidel kaks“ tekstidele, mis räägivad hingerahu otsimisest ja armastuse hoidmisest keset viirusi ja sõjasõnumeid.

L, 18. veebruar kell 16 Väravatorn

Hispaania kuldne ajastu Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Ortiz, del Encina jt

L, 18. veebruar kell 18 Estonia kontserdisaal Víkingur Ólafsson (klaver, Island)

Kavas: Mozart, Haydn, C. Ph. E. Bach, Cimarosa, Galuppi

Víkingur Ólafsson on tänapäeva pianismimaailma suurimaid staare. Teda hinnatakse ülivõrdes erakordsete esituste, teedrajavate kontserdikavade ja olulisuse eest muusikamaailma meediakajastuses. Daily Telegraph on Ólafssoni nimetanud uue ajastu pianismi superstaariks, New York Times täiendanud võrdlusega „Islandi Glenn Gould“ ja „hingetuksvõtvalt briljantne“ lisab Gramophone.

Víkingur Ólafsson Foto: Ari Magg

MÄRTS

R, 3. märts kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise Sümfooniaorkestri kevadkontsert

Harry Traksmann (viiul) Robert Traksmann (viiul) Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Risto Joost

Kavas: Pärt. „Orient & Occident“ Pärt. „Tabula rasa“ Mahler. Sümfoonia nr 5

N, 9. märts 19

Vanemuise kontserdimaja

R, 10. märts 19 Pärnu kontserdimaja L, 11. märts 19

Estonia kontserdisaal

Estonian Voices Vaiko Eplik ja Eliit

Estonian Voicesi ja Vaiko Epliku ühine kontsert on osalistel juba pikki aastaid mõtteis mõlkunud unistus. Oleme harjunud, et Epliku ikooniliste hittide vääramatu osa on tema enda sisselauldud mitmehäälsed vokaalpartiid. Selle rolli võtab nüüd üle Estonian Voices ning Epliku ja Eliidi tuntuimad

lood saavad seni kuulmata vokaaltausta elavas ja elusas esituses. Lisaks on Estonian Voicesil plaanis omanägemuslikud a cappella versioonid Epliku lugudest.

Eplik on laval Eliidi täiskoosseisuga ning koos Estonian Voicesi kuue imelise häälega kostab lavalt erakordselt võimas kombo.

N, 16. märts kell 19 Estonia kontserdisaal L, 18. märts kell 19 TÜ aula

Mustlaslaulud

Annely Peebo (metsosopran) Pantelis Polychronidis (klaver) Kaastegev Raiko Raalik (bariton, Rahvusooper Estonia)

Kavas: Dvořák, Brahms, mustlasviisid ooperitest ja operettidest

Eesti laulja Annely Peebo on maailmalavadel esinenud juba aastakümneid. Temas on sarmi ja saladust, diivalikku suurust ja avatud sõbralikku soojust. Alati energiline lauljanna tegutseb Viinis, tema koduteater on Viini riigiooper. 2022. aasta kevadel omistas Austria president Annely Peebole suure tunnustusena Kammersängerin’i tiitli.

Estonian Voices Foto: Jake Farra

N, 16. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 18. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Ariadnet otsides Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid Koormeister Lodewijk van der Ree Floridante barokkorkester Kunstiline juht ja dirigent Andrew LawrenceKing (Guernsey/Eesti)

Kavas: Rinuccini/Monteverdi/LawrenceKing. „Arianna a la recherche“ lavastuselementidega kontsertettekanne

Mantova ja Veneetsia õukonnas töötanud helilooja Claudio Monteverdi kirjutas kümme ooperit. Neljasaja aasta pikkusel teekonnal renessansi ja baroki piirimailt tänapäeva on tervikuna säilinud vaid kolm Monteverdi lavateost – ooperid „Orpheus“, „Odysseuse kojutulek“ ja „Poppea kroonimine“. Ülejäänud seitse on kas tervikuna hävinenud, helilooja poolt tema eluajal kõrvale heidetud või säilinud üksnes katkelisel kujul.

Neist viimaste hulka kuulub ooper „Ariadne“, mille ainus säilinud fragment on kuulus „Lamento d’Arianna“ („Ariadne lament“). Vähem on teada asjaolu, et ooperist on säilinud ka üksikuid dialooge ja Ottavio Rinuccini originaallibreto. 2017. aastal rekonstrueeris ooperi maailma üks tunnustatumaid vanamuusikaeksperte,

dirigent ja harfimängija Andrew LawrenceKing. Monteverdi stiili süvitsi tundva interpreedi ja uurijana kasutas LawrenceKing ooperi taastamiseks peale Rinuccini libreto ka muid ajaloolisi materjale, nagu üksikute säilinud dialoogifragmentide käsikirjalisi ümberkirjutusi ja helilooja kirju. Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkooriga L, 18. märts kell 16 Väravatorn Madalmaade juveliirid Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Dufay, Binchois, des Prez K, 22. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 23. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja suur saal L, 25. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Festival KLAVER esitleb: Kalle Randalu (klaver)

Kavas: Beethoven. Klaverisonaat nr 8 c-moll op. 13 („Pathetique“) Beethoven. Klaverisonaat nr 23 f-moll op. 57 („Appassionata“) Beethoven. Klaverisonaat nr 29 b-moll op. 106 („Hammerklavier“)

Annely Peebo

Foto: Laura Strandberg

Kalle Randalu

Foto: Kaupo Kikkas

Kalle Randalu sooloõhtute kavad on alati hoolikalt läbimõeldud ja mitmekihilise sõnumiga. Et Beethoveni suur juubeliaasta koos võimsate plaanidega mattus üleilmsesse tervisekriisi, on Kalle Randalu öelnud, et talle jäi Beethovenist väheks –nii kõlavad sellel kontserdil Beethoveni fenomenaalsed klaverisonaadid kogu täiuses.

N, 23. märts kell 19 Estonia kontserdisaal R, 24. märts kell 19

Vanemuise kontserdimaja Ødegaard. „Stabat Mater“ Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kaastegev ansambel

Kavas: Ødegaard, Grigorjeva

Henrik Ødegaard on loonud teoseid pea kõikides žanrites, kuid helilooja keskne huvi on vokaalmuusika – selle kohal heljub ajaloo hõng. Gregoriaanlik traditsioon kohtub uue, modernse muusikakeelega loomulikul, ent värskendaval ja ettearvamatul moel.

L, 25. märts kell 16 Väravatorn

Johann Sebastian Bach Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

K, 29. märts kell 19 Estonia kontserdisaal

Manchester Camerata Jean-Efflam Bavouzet (klaver) Dirigent Gábor Takács-Nagy

Kavas: Caroline Shaw. „Entr’acte“ Mozart. Kontsert klaverile ja orkestrile nr 12 A-duur K. 414 Mozart. Kontsert klaverile ja orkestrile nr 13 C-duur K. 415 Mozart. Sümfoonia nr 36 C-duur K. 425 (Linz)

Kriitikud on Manchester Camerata hinnanud kõige seiklushimulisemaks orkestriks Suurbritannias. Nad on innovaatilised teerajajad mitte ainult uudsete muusikaprojektide poolest tuntud kontserdisaalides, vaid kogukonnas laiemalt.

Manchester Camerata tunneb end koduselt nii Glastonbury festivalil kui ka klassikalise Mozarti-kavaga mööda maailma reisides. Just viimane on kavas nende Tallinna kontserdil. Fantastiline pianist Jean-Efflam Bavouzet esitab lausa kaks Mozarti ajatult kaunist klaverikontserti.

K, 29. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 30. märts kell 21 Estonia kontserdisaal R, 31. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 1. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja

Brasiilia serenaad. Bossanova Martin Kuuskmann (fagott) Jovino Santos Neto (klaver, Brasiilia)

Kavas: Pascoal, Jobim, Neto

Grammy auhinnale nomineeritud muusikud –virtuoosne fagotimängija Martin Kuuskmann ning Brasiilia pianist ja helilooja Jovino Santos Neto – toovad Eesti publikuni valiku Brasiilia heliloojate lüürilistest paladest. Kõlavad värvikad ja temperamentsed tõlgendused Hermeto Pascoali, Antonio Carlos Jobimi, Jovino Santos Neto jt muusikast.

Martin Kuuskmann

Foto: Karl J Kaul

APRILL

L, 1. aprill kell 16 Väravatorn Teekond Jeruusalemma Palmipuudepüha kontsert Hortus Musicus

L, 1. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Festival KLAVER esitleb: Rahmaninov 150 Olga Kern (klaver, USA)

Kavas: Rahmaninov jt

Ameerikas resideeriv pianist Olga Kern on oma põlvkonna väljapaistev artist ja tõeline maailmanimi. Tema ergas lavaisik, kirglik ja enesekindel musitseerimisviis ning erakordne tehniline meisterlikkus lummab publikut kõikjal.

N, 6. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja Tulevikumuusikud Heino Elleri muusikakooli noored solistid

Eller Sümfoniett Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Mikk Murdvee

Talvel valib Heino Elleri muusikakool välja õpilased, kes astuvad kevadel solistidena publiku ette koos oma kooli ja Vanemuise sümfooniaorkestri muusikutest koosneva ühendorkestriga.

Koostöös Heino Elleri muusikakooli ja Vanemuise teatriga

N, 6. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 7. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal L, 8. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja Verdi. Reekviem Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia) Monika-Evelin Liiv (metsosopran) Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea) Liudas Mikalauskas (bass, Leedu) Oratooriumikoori naisrühm Eesti Rahvusmeeskoor Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Risto Joost

Olga Kern

Foto: Chris Lee

Monumentaalne Verdi „Reekviem“ on üks muusikaajaloo armastatumaid ja enim esitatud suurvorme. Teose esituskoosseis on võimas – laval on ligi 200 muusikut. Esitajate jaoks erakordselt nõudlik teos pakub publikule alati vägeva ja liigutava kogemuse.

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

L, 8. aprill kell 19 Niguliste kirik Via Dolorosa Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

N, 13. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja suur saal R, 14. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja P, 16. aprill kell 17 Estonia kontserdisaal Aastaajad. Pillifondi gala Eesti Pillifondi solistid

Kavas: Vivaldi. „Aastaajad“ („Le quattro stagioni“) Piazzolla. „Buenos Airese neli aastaaega“ („Las Cuatro Estaciones Porteñas“)

Eesti Pillifondi instrumentidel mängivad Hans Christian Aavik, Mari Poll, Gloria Ilves, Katariina Maria Kits, Andrus Haav, Johanna Vahermägi, Theodor Sink ja Valle-Rasmus Roots.

N, 13. aprill kell 21 Estonia kontserdisaal Öökontsert

Janno Trump Clarity Ensemble: Janno Trump (bass, helilooming) Joel-Rasmus Remmel (klaver) Ramuel Tafenau (trummid) Linda-Anette Verte (viiul) Mari-Katrina Suss (viiul) Ann Mäekivi (vioola) Andreas Lend (tšello)

Janno Trump Clarity Ensemble on helilooja ja bassisti Janno Trumpi värskeim muusikaprojekt, mis viib kokku karge põhjamaise helikeelega klaveritrio ning õrna ja kammerliku kõlaga keelpillikvarteti. Autor on oma uuemas loomingus otsinud improvisatsioonilise ja klassikalise muusika ühisosa.

Hugo Ticciati Foto: Kaupo Kikkas

K, 19. aprill kell 19

Jõhvi kontserdimaja

N, 20. aprill kell 19

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER esitleb: Rahmaninov 150 Klaveriduo Johan Randvere – Justas Šervenikas (Leedu)

Kavas: Rahmaninov. Süit nr 1 op. 5 kahele klaverile („Fantaisie-tableaux“)

Rahmaninov. Süit nr 2 op. 17 kahele klaverile Rahmaninov. „Sümfoonilised tantsud“, seade kahele klaverile

R, 21. aprill kell 19

Estonia kontserdisaal

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Hugo Ticciati (viiul, Rootsi)

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

N, 27. aprill kell 19

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER esitleb: Rahmaninov 150 Age Juurikas (klaver)

Kavas: Tubin. Variatsioonid eesti rahvaviisile Tubin. Sonatiin d-moll Rahmaninov. 13 prelüüdi op. 32

Age Juurikas

Sergei Rahmaninov on pianismiajaloo tähtsamaid figuure. Tema rikkalik ja mahukas klaverilooming mõjub ajatuna ning pakub inimhingele palju isiklikku. Omaaegse fenomenaalse pianistina näib tema klaverimäng ületamatuna veel tänapäevalgi. Ajal, mil maailm tähistab Rahmaninovi 150. sünniaastapäeva, näib kohane viia tema muusika kokku saatusekaaslase, meie suure klassiku Eduard Tubina muusikaga. Kaks suurt meistrit, kes põgenesid sama saatuse eest ja jätkasid teed võõrsil.

R, 28. aprill kell 19

Vanemuise kontserdimaja L, 29. aprill kell 19

Estonia kontserdisaal

Rahmaninov 150

Marcel Johannes Kits (tšello) Sten Heinoja (klaver)

Kavas: Stravinski. „Itaalia süit“ tšellole ja klaverile Britten. Sonaat tšellole ja klaverile op. 65 Rahmaninov. Kaks pala tšellole ja klaverile op. 2 Rahmaninov. Sonaat tšellole ja klaverile op. 19

Eesti üks kõrgema lennuga muusik Marcel Johannes Kits astub kodulavadel publiku ette koos hinnatud pianisti-ansamblisti Sten Heinojaga. Duo on pärast Kitse erakordset saavutust Kuninganna Elizabethi konkursil 2022. aastal saavutamas rahvusvahelist läbilööki.

L, 29. aprill kell 16

Väravatorn

Viimane truväär Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Guillaume de Machaut ja prantsuse ars nova stiil

Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja Foto: Kaupo Kikkas

MAI

N, 4. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Festival KLAVER esitleb: Jiyoung Kim (klaver, Lõuna-Korea)

Tallinna pianistide konkursi eripreemia saanud noore pianisti Eesti Kontserdi auhinnakontsert

Kavas: Haydn. Klaverisonaat D-duur Hob. XVI: 42 Skrjabin. 12 etüüdi op. 8 Tüür. Klaverisonaat Barber. Klaverisonaat op. 26

Pianist Jiyoung Kimi on tunnustatud žürii eriauhinnaga VII rahvusvahelisel Tšaikovski noorte muusikute konkursil ja esimese kohaga II Korea-Aasia avatud pianistide konkursil. Järgnevad kolmas preemia IV Maj Lindi rahvusvahelisel klaverikonkursil, Eesti Kontserdi preemia Tallinna rahvusvahelisel klaverikonkursil ning teine preemia Müncheni Steinway konkursil ja Felix Mendelssohn Bartholdy Hochschulwettbewerbil.

Jiyoung on esinenud Berliini Konzerthausi orkestri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Helsingi Filharmooniaorkestri ja Vene Föderatsiooni Riikliku Novaja Rossija Sümfooniaorkestriga; ta on soleerinud New Yorgi Carnegie Hallis, Soulis ja Münchenis.

N, 4. mai kell 19

Pärnu kontserdimaja Pärnu kontserdimaja hooaja lõppkontsert

L, 6. mai kell 19

Estonia kontserdisaal Raagus sõnad. Rein Rannapi laulud Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Rein Rannapi laulude kooriseaded esiettekandes

R, 12. mai kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise kontserdimaja ja Vanemuise Sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert

L, 13. mai kell 18

Jõhvi kontserdimaja

Jõhvi kontserdimaja hooaja lõppkontsert Vanemuise Sümfooniaorkester

Jiyoung Kim

Foto: Pino Studio

Nicholas Collon

Foto: Chris Christodoulou

ÆR

Foto:

Martin Kuuskmann (fagott) Dirigent Risto Joost

Kavas: R. Puur. Uus teos (esiettekanne) Kõrvits „Vihma laulud vikerkaarele“ Rahmaninov „Sümfoonilised tantsud“

L, 13. mai kell 16

Väravatorn

Prantsuse baroki suured meistrid Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Kavas: Prantsuse barokkmuusika: Lully, Rameau, Boismortier

N, 18. mai kell 21 Estonia kontserdisaal ÖÖKONTSERT ÆR

Aino Peltomaa (laul, keskaegne harf, Soome) Harmen Fraanje (klaver, Holland) Mikko Perkola (viola da gamba ja elektroonika, Soome)

Kavas: keskaegsetest meloodiatest inspireeritud unenäolised helimaastikud

Trio Peltomaa-Fraanje-Perkola põimib inimhääle, klaveri, viola da gamba ja keskaegse harfi ning lisab näpuotsaga elektroonilisi efekte. Trioliikmete erinev muusikutaust –vanamuusika, džäss, rahvamuusika ja kaasaegne muusika – loob põhja isikupärasele ja kordumatule kõlailmale.

L, 27. mai kell 19

Estonia kontserdisaal Hooaja lõppkontsert Soome Raadio Sümfooniaorkester Jonas Silinskas (trompet, Leedu) Dirigent Nicholas Collon (ÜK)

Kavas: Raitio. Ballett-intermetso „Vesipüks“ („Vesipatsas“) Weinberg. Trompetikontsert op. 94 Bernstein. Sümfoonilised tantsud muusikalist „West Side Story“ Ravel. „Valss“

Vilja Tamminen

Monika-Evelin Liiv:

„Verdi reekviem on huvitav ka selle inimese jaoks, kes klassikalist muusikat muidu ei kuula. Kui mõne teose puhul võib olla nii palju korduvaid teemasid, et jää igavusest magama, siis Verdil kogu aeg teemad vahelduvad,“ ütleb Monika-Evelin Liiv, üks neljast solistist, kes ülestõusmispühadel kolmel kontserdil reekviemi laulab.

Tekst: LIIS SELJAMAA I Fotod: ROBERT MOORE, SANGWOOK LEE, ROBERT KOLOYAN

Varasemalt on Liiv seda muusikaajaloo üht armastatumat ja enim esitatud suurvormi laulnud viies projektis. Esimest korda kümne aasta eest Prantsusmaal, aasta hiljem Inglismaal, siis MustonenFesti kontserdil, mida esitati hiljem veel Iisraelis. 2019. aastal korraldas Liiv oma kodukandis Tõrvas Verdi suurteose esituse juba ise, tähistamaks maestro Eri Klasi 80. sünniaastapäeva ja 145 aasta möödumist reekviemi esmaettekandest.

LONDONI KUNINGLIKU OOPERI PUUDUTUS

Moel või teisel on pea kõik Verdi reekviemi laulmised Liivi jaoks seotud Londoni Kuningliku Ooperiga, peamiselt solistide kaudu. Kuningliku ooperi Jette Parkeri noorte solistide programmi abil sai oma karjäärile hoo sisse ka Tõrva lähedalt pärit neiu. Programmi põhimõte on, et noored lauljad saavad teha väiksemaid rolle ja olla põhisolistide asendajad. Eestlannal oli Londonis aastail 2007–2009 hooaja jooksul kaheksa rolli, neist kolm asendajana. Seda lavalist kogemust hindab ta siiani väga kõrgelt.

Juba Prantsusmaal osales Verdi reekviemi kontserdil teisigi Jette Parkeri programmi läbinud noori, teiste seas Anush Hovhannisyan, kes tegi Londonis oma debüüdi Liivist veidi hiljem. Ji-Min Parkiga on Liiv kuninglikus ooperis korduvalt koos laulnud, Leedu rahvusooperi solisti Liudas Mikalauskasega seob neid samuti varasem lavapartnerlus. Hovhannisyan ja Park tegid kaasa ka neli aastat tagasi Tõrvas toimunud kontserdil, nüüd siis kohtutakse taas. „Eesti Kontsert andis

Kõik minu kutsutud solistid tulevad Eestisse alati hea meelega. Ja meile kõigile meeldib Verdi väga.

Monika-Evelin Liiv

Ji-Min Park

tõesti mulle kena võimaluse kutsuda kaassolistideks inimesi, kes mulle meeldivad. Nad tulevad Eestisse alati hea meelega. Ja meile kõigile meeldib Verdi väga,“ lisab lauljanna. Mida rohkem sellist kirjumat seltskonda väljastpoolt Eestisse tuleb, seda kasulikum kodustele muusikutele, arvab ta. See arendab ja annab uut kogemust. Ent see on esitajate jaoks nõudlik teos. 200 muusikut lavale tuua ei ole alati ka jõukohane ülesanne. Samas meenutab Liiv, et nii Prantsusmaal kui Inglismaal toimusid kontserdid väiksemates linnades ja mitte suurtes ooperimajades-kontserdisaalides. See andis talle Tõrva kontserdi korraldamiseks ka piisavalt julgust ja enesekindlust. Suurim mure oli, kas lavale saab piisavalt suure koori. Aga sai ja dirigent Risto Joost koos Heli Jürgensoniga tegid lauljatega proovides suurepärast tööd. „See oli väga vinge, kui nad oma kooripartiisid laulsid. Verdi reekviem ei ole kunagi igav, isegi kui sa teosest eelnevalt mitte midagi ei tea. Ma julgen väita, et see meeldib igale inimesele. Ei ole ilusamat reekviemi kui Verdil,“ on Liiv kindel.

Solistidelt nõuab selle laulmine samuti omajagu pingutust. Selleks, et laulda nii, nagu helilooja on ette näinud, peab olema vokaalselt

Liudas Mikalauskas

Giuseppe Verdi reekviem N, 6. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 7. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal L, 8. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja

Anush Hovhannisyan (sopran, Armeenia)

Monika-Evelin Liiv (metsosopran)

Ji-Min Park (tenor, Lõuna-Korea)

Liudas Mikalauskas (bassbariton, Leedu)

Oratooriumikoori naisrühm

Eesti Rahvusmeeskoor

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Risto Joost

Anush Hovhannisyan

väga kindel. Nõudlikud on nii sopranite, tenori kui bassbaritoni partiid, lauldakse neid siis koos kooriga või ilma.

„Näiteks „Agnus Deis“, mis algab sopranite a capella’ga, on kõige tähtsam mitte ära vajuda. Küsimus pole üldse professionaalsuses, me kõik oleme inimesed ja kõigil on neid hirme,“ toob Liiv ühe näite. Lauljate pill on nende keha ja tegijatel juhtub, isegi neil, kes on aastakümneid laval olnud ning aariat või partiid kümneid kordi laulnud.

Verdi

reekviem

ei ole kunagi igav, isegi kui sa teosest eelnevalt mitte midagi ei tea.

Monika-Evelin Liiv

Reekviemi laulmise ajal on metsosopranil siiani kõik õnnestunud, aga suurteoste puhul pole niisugused eksimused ikkagi välistatud. Ka pika kogemusega lauljatel võib teinekord apse juhtuda. „Sellisel juhul on muidugi kõige parem oma lauluga edasi minna, orkester silub selle dirigendi juhtimisel ära. Solist ei saa ju vait jääda, et oih, sassi läks,“ selgitab Liiv. Kui solist ise, dirigent ja orkester kiiresti reageerivad, ei pruugi publik arugi saada, et midagi valesti läks.

DIRIGENT MÄÄRAB TEMPO, RÕHUD JA NÜANSID

Kas üldse ja kui palju muudab laulja jaoks teose esitamise juures see, kui palju seda varem lauldud on? „Veidike ikka muudab, n-ö sisse lauldud teose puhul on kõik vokaalselt kindlamad,“ arvab Liiv. Teose sisu ja esitamise viis sõltub juba paljuski dirigendist. Kui noodid tulevad heliloojalt, siis muusikalised rõhuasetused ja nüansid määrab dirigendikepp. „Andres Mustoneni tempo näiteks oli oluliselt kiirem, kui Verdi puhul tavaliselt. Selle kontserdi järel tulid paljud hiljem ütlema, et niisugust varianti Verdi „Reekviemist“ polegi varem kuulnud,“ meenutab ta.

Kuna Risto Joostiga on nii orkester kui ka osa koorist ja solistidest seda teost juba esitanud, on muusikutel ettekujutus olemas. Vaevalt et dirigendi nägemus paari aasta jooksul kardinaalselt muutuda võib. Joost on ise samuti laulja, talle meeldivad lauljate „peensused“, samas teab ta solistide võimalusi ja ootusi väga hästi. „Lauljate dirigendina“ hindab Liiv Joosti hetkel üheks Eesti paremaks.

Ehkki Verdi kirjutas oma reekviemi mälestusteosena ja mingit sobivat aega selle esitamiseks oodata ei tule, on ülestõusmispühad ja hingedepäev kujunenud teose ettekandmisel traditsiooniks. Vaimulikele tekstidele loodud suurvorm võiks kõige paremini kõlada mõnes pühakojas, Eesti kirikud ei mahutaks paraku kogu muusikute väge altari ette ilmselt ära. Sobivaid kontserdisaale meil õnneks on, nii saabki kodumaine publik varakevadel taas nautida seda kirglikku ja teatraalset muusikat, või nagu Verdi kaasaegsed vahel mainisid, ooperit vaimulikus rüüs.

Risto Joost

KÕNELEB OMA JUMALAGA ITAALIA

Püüd kirjeldada Giuseppe Verdi reekviemi neile, kes pole seda kunagi kuulnud, on võrreldav sellega, kui võtta pihutäis vett ja öelda inimesele, kes pole näinud merd, et see nüüd ongi meri. Ettekujutust merest ta ei saa, kirjutab muusikateadlane ja pedagoog Maia LIlje.

19. sajandi tuntud reekviemidest (Robert Schumanni, Antonín Dvořáki, Gabriel Fauré, Charles Gounod’ ja Camille Saint-Saënsi sulest) eristub Verdi teos oma teatraalsusega. Vaid Brahmsi „Saksa reekviem“ („Ein deutsches Requiem“) eemaldub katoliku kiriku traditsioonist ja peegeldab teistsugust lähenemist surmateemale, mis tuleneb Brahmsi piiblikäsitluse protestantlikust algest.

Verdi monumentaalne teos on pühendatud Itaalia vabadusvõitluse (risorgiemento) juhtfiguurile ja helilooja kirjanikust mõttekaaslasele Alessandro Manzonile ning kõlas esmakordselt tema esimesel surma-aastapäeval 1874. aasta mais Milano San Marco kirikus. Solistide hulgas olid Itaalia nimekaimad lauljad, kes osalesid ka kolm aastat varem Verdi ooperi „Aida“ esiettekandel.

On väidetud, et Verdi reekviem on liturgiasse rüütatud ooper. Tõepoolest, ka selles teoses valitseb sarnane dramaturgilis-muusikaline loogika nagu Verdi ooperites: inimene vastamisi iseenda ja oma saatusega. Verdi suhtus liturgilise kirikumuusika žanri suure aukartusega. Tema naine Giuseppina Strepponi on kinnitanud: „Verdi polnud ateist, aga kindlasti mitte veendunud usklik. Pühakirja pidas ta oma elus väga oluliseks.“

Komponeerima asudes süüvis Verdi itaalia varasemate heliloojate vaimulikku muusikasse, gregooriuse laulu ja rangesse kontrapunktitehnikasse ning uuris Pariisis Hector Berliozi suurejoonelise reekviemi („Grande Messe des Morts“, 1837) moodsat orkestratsiooni. Ta järgis ladinakeelse liturgia traditsioonilist teksti, kuid selle muusikaline kujundus läheb kaugemale algsest surma ja ülestõusmise kristlikust käsitlusest. Selles teoses on kurbust ja alandlikkust, palveid, hirmu ja lootust, mis valdavad kohtumõistja ees seisvat inimest. Need tundmused väljenduvad Verdi muusikas väga kordumatul, kirglikul moel, kuid enam kui ooperites, on siin rangust, tõsidust ja ülevat pateetikat.

Seitsmeosalise teose keskne, omakorda seitsmeks numbriks liigenduv ulatuslik „Dies irae“ sekvents on dramaturgiline meistriteos – võimas muusikaline fresko, võrreldav Michelangelo viimset kohtupäeva kujutava hiigelpannooga Sixtuse kabeli altariseinal. Soolo-, ansambli- ja koorinumbrite vaheldumist

KEELES

võib omakorda võrrelda filmiga, kus otsekui lähi- ja kaugvõtete tehnikat kasutades valgustab helilooja oma muusikas indiviidi ja erinevate inimgruppide emotsioone erinevast rakursist.

Sekventsi võimas avanumber „Dies irae“ („See vihapäev on õudne“) loob pildi inimkonda tabanud apokalüpsisest. Vägevate trompetihelidega algav teine osa „Tuba mirum“ („Pasun hüüab valjult“) ning järgnev bassi ja kooriga ähvardavalt kõlav „Mors stupebit“ („Surm ja loodus tarduvad“) kõnelevad surma paratamatusest. Kolmas, metsosoprani ja kooriga osa „Liber scriptus“ on täis veendumust, et „loetakse ette raamat, kus on kirjas kõik, mis maailmas on tehtud“. Solistidega neljandas osas „Quid sum miser“ („Mida ma, vilets, siis ütlen“) väljendub hirm. Järgmistes, kontrastiderikkais osades „Rex tremendae“ („Hirmus, majesteetlik kuningas“), „Recordare“ („Mäleta, halastaja Isaand“), „Confutatis“ („Süüdlased on äraneetud“) ja kogu sekventsi lõpetavas „Lacrimosas“ („See pisaraterohke päev“) kuuleme palveid halastusele. Reekviemi ainus ooperlikult kaunis aaria „Ingemisco“ („Ohkan, sest olen väga süüdi“) on komponeeritud tenorile.

Verdi „Messa da Requiem“ algab koorilt kõlava alandliku palvega „Requiem aeternam dona eis, Domine, et lux perpetua luceat eis“ („Igavest rahu anna neile, Issand, ja igavene valgus paistku neile“). Teose grandioosset lõpuosa „Libera me“ („Päästa mind, Issand“) alustab sopran ekspressiivse retsitatiiviga, järgnevad „Dies irae“ ja „Requiem aeternami“ põhiteemad. Siiski ei lõpeta Verdi oma teost traditsiooniliselt rahupalvega, vaid võimsa fuugaga – ülistusega inimese meelekindlusele.

Viini kardetuim arvustaja Eduard Hanslick kirjutas 1875. aastal kontsertettekannete järel: „See, mis kriitikute silmis Verdi reekviemi muusika liiga kirglikuks, ooperlikult teatraalseks teeb, tuleneb tema rahvuse tundelaadist, ja itaallasel on ju ometi õigus küsida, kas ta oma jumalaga ei võiks kõnelda itaalia keeles?“ Reekviemi ootas ees õnnelik lavasaatus. Juba mõni kuu pärast esmaettekannet Milanos esitati teost seitsmel järjestikusel kontserdil Pariisi Opéra Comique’is ning veel samal aastal 1200 lauljast koosneva hiigelkooriga ka Londoni Royal Albert Hallis. Peagi kuuldi teost Peterburis ja Saksamaa tähtsates muusikakeskustes.

Ei meenu küll ühtki näidet, et üks religioosne teos meie päevil nõnda kiiresti saavutaks sellise populaarsuse juba loomise järel ning säärasel hulgal ettekandeid suurimates muusikakeskustes nagu Verdi reekviem.

SOOME Raadio Sümfooniaorkester

JA SELLE UUED TUULED

Soome tipporkester

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: VEIKKO KÄHKÖNEN, JIM HINSON

KÜMNE MUUSIKUGA ALUSTANUD RSO

• Radion Sinfoniaorkesteri ehk RSO on Soome Yleisradio orkester, mille missioon on Soome muusikakultuuri edendamine ja propageerimine.

• 1927. aastal kümne muusikuga asutatud orkester kasvas 1960. aastatel sümfooniaorkestrisuuruseks.

• RSO peadirigendid on olnud Toivo Haapanen, Nils-Eric Fougstedt, Paavo Berglund, Okko Kamu, Leif Segerstam, Jukka-Pekka Saraste, Sakari Oramo ja Hannu Lintu.

• RSO repertuaaris on lisaks suurepärastele klassika-romantilistele meistriteostele ohtralt kaasaegset muusikat ning igal aastal esitab orkester mitmeid Yleisradio tellimusel valminud teoseid. RSO tööülesannete hulka kuulub ka kogu Soome orkestrimuusika salvestamine Yleisradio arhiivi originaallintidele.

• RSO on salvestanud näiteks Mahleri, Bartóki, Sibeliuse, Hakola, Lindbergi, Saariaho, Sallineni, Kaipaineni ja Kokkoneni teosed. Orkester on kahel korral pälvinud ajakirja Gramophone preemia parima salvestuse eest – Lindbergi klarnetikontserdi salvestuse eest 2006. aastal ja Bartóki viiulikontsertide salvestuse eest 2018. Tunnustuste hulgas on ka BBC Music Magazine Award, Académie Charles Cros’ ja MIDEMi klassikaauhind. Sibeliuse toonluuletusi ja laule sisaldav album pälvis International Classical Music Awardi (ICMA) 2018. RSO on saanud kodumaise EMMA auhinna aastatel 2016 ja 2019. RSO on kandideerinud Grammyle aastatel 2020 ja 2021.

• RSO kontserdid kõlavad otseülekandena Yle Areena ja Yle Raadio 1 vahendusel. Salvestusi saab jälgida ka Yle Teemal ning Yle TV1 kanalil.

Raadio sümfooniaorkestri (RSO) peadirigendina 2021. aasta augustis tööd alustanud Nicholas Collon kuulub maailma nõutumate noorema põlvkonna dirigentide hulka – tema praeguste tööde ja tegemiste nimekiri ulatub aastasse 2025. RSO üheksanda peadirigendina alustav Collon on ühtlasi ka esimene välisdirigent, kes Soome raadio sümfoonikute ette astub. Veel enamgi – muusikud on ta ise endale valinud. Sest iga külalisdirigenti kaalutakse kui võimalikku uut juhti. Nii oli ka Colloni puhul. Konkurents aga oli tihe, nimekirjas oli ligi kümme nime. Collon tõusis kõigist kõrgemale, säravana.

Läbirääkimised algasid 2018. aastal, kui RSO senine peadirigent, viis aastat ametis olnud Hannu Lintu kutsuti Soome rahvusooperi peadirigendiks.

Colloni kasuks rääkisid sellised märksõnad nagu täpsus, nõudlikkus, tähelepanelikkus ja lihtsus. „Ta teab täpselt, mida tahab kuulda, ja ta teab ka, kuidas seda saavutada. Proovid on tõhusad, kuid oma nõudlikkusest hoolimata ei unusta ta iial luua meeleolu ja musitseerimisrõõmu,“ olid orkestrandid üksmeelsed.

Nicholas Collon võttis RSO tööpakkumise kiirelt vastu, sest oli märganud koosseisu potentsiaali. Oma osa mängisid ka suurepärane saal, kiire ja korralik asjaajamine ning otseülekanded raadios ja televisioonis. Kirss tordil oli aga teadmine, et orkester suudab ja tahab mängida ka nõudlikku ja julgemat repertuaari, nagu seda on nüüdismuusika.

Londoni lõunapoolsemas eeslinnas Surreys asunud kodus kõlas alalõpmata muusika – ema andis kodus viiuli- ja klaverimängutunde ning

Kirss tordil oli aga teadmine, et orkester suudab ja tahab mängida ka nõudlikku ja julgemat repertuaari, nagu seda on nüüdismuusika.

õpilasi käis nädalas oma 40. Kuid pere tõeline virtuoos olnud Colloni sõnul vanaema, keda mees peab ka oma suurimaks õpetajaks ja eeskujuks.

Collon alustas klaverimängu viieaastasena, kuueselt võttis ta kätte altviiuli, kümnesena sai temast üleriigilises noorteorkestris vioolamängija. Orkestris mängisid ka tema vanemad õed. Kuid kui orkester hakkas õppima Richard Wagneri teost „Die Meistersinger“, tundis Collon ühtäkki vastupandamatut tahtmist seda hoopis juhatada.

13-aastasena sai Collon muusikastipendiumi ja asus õppima Etonisse. Seal oli varem õppinud ka tema belglasest isa. Pärast mainekat internaatkooli ootas noormeest juba Cambridge’i ülikooli Clare College.

Praeguseks on Collon juhatanud üle maailma erinevaid orkestreid. Ta on dirigeerinud enam kui 200 uudisteost. Sellest hoolimata tekitas tema nimi veel aasta tagasi soomlaste hulgas imestust. Kuid ilmselt oli põhjuseks tõsiasi, et välisdirigendid ei ole soomlastele nii armsa ja olulise orkestri programmi varem mudinud/ suunanud.

Õnneks on aeg näidanud, et muretsemiseks ei ole põhjust. „Kivikalju püsib ikka endiselt paigal, lihtsalt taimestik selle pinnal muutub mitmekesisemaks,“ iseloomustas RSO intendant Tuula Sarotie ajakirjale Suomen Kuvalehti antud intervjuus.

Mõni aeg hiljem ilmunud Soome suurim päevaleht Helsingin Sanomat andis Sarotie sõnadele kinnituse. Ehk enamgi: „RSO kõlab suurepäraselt. Esitus oli nii hea kvaliteediga, et kui tegu olnuks külalisorkestriga, siis pidanuks muu maailma menukust lihtsalt kadestama.“

Nicholas Collon on tuuritanud paljude mainekate orkestritega. Nende hulka kuuluvad lisaks Briti tipporkestritele veel näiteks Deutsches Symphonie-Orchester Berlin, Zürich Tonhalle Orchestra, Ensemble InterContemporain, Euroopa Kammerorkester, Oslo Filharmoonia Sümfooniaorkester, Orchestre National de France, Tokyo Metropolitan Symphony Orchestra ja Toronto Symphony Orchestra.

Ulatuslikku repertuaari dirigeerides on ta töötanud ka ooperidirigendina. Ta on juhatanud esiettekandeid, mille autorite hulgas on sellised heliloojad nagu Unsuk Chin, Philip Glass, Colin Matthews, Nico Muhly, Olivier Messiaen, Krzysztof Penderecki ja Judith Weir.

Hiljuti salvestas ta RSOga muu hulgas Thomas Adèsi ja Lotta Wennäkoski muusikat. Sel hooajal keskendub Colloni niinimetatud

NICHOLAS COLLON

• Sündinud 7. veebruaril 1983 Londonis.

• RSO esimene välisdirigent, alustas orkestriga tööd augustis 2021.

• Mängib vioolat, klaverit ja orelit.

• Õppis Etonis ja Cambridge’i ülikooli Clare College’is.

• Tema mentor oli dirigent Sir Colin Davis.

• Oli Sir Mark Elderi abidirigent.

• 2004 asutas kammerorkestri Aurora https://www.auroraorchestra.com/.

• Alates 2016. aastast dirigeerinud Haagi Residentie-orkestrit, peakapellmeistrina 2018–2021.

• Sügisest 2017 on ta Kölni Gürzenichi orkestri külalisdirigent.

• Abikaasa on flötist Jane Mitchell.

• Kolme lapse isa.

teemaheliloojatele. Hooaegadega koos vahelduvate loojate reas on just nüüd György Ligeti, Outi Tarkiainen ja Sergei Rahmaninov. Praegu on RSO juures ametis ka Colloni kutsutud külalishelilooja Brett Dean.

Londonis Promsil koos viiuldaja Pekka Kuusistoga ja Saksamaal viiuldaja Hilari Hahniga esinenud orkester jõuab 27. mail ka Tallinna. Estonia kontserdisaalis kõlaval hooaja lõppkontserdil saab kuulata muu hulgas ka Mieczysław Weinbergi trompetikontserti op. 94, mida Dmitri Šostakovitš on nimetanud suisa sümfooniaks. Solist on Leedu trompetist Jonas Silinskas. Kavas on veel Väinö Raitio, Leonard Bernsteini ja Maurice Raveli helitööd.

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit

KUULAJATE EEST EI SAA MIDAGI VARJATA, TÖÖTAB AINULT AUSUS

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit, esmakordselt koos, ühel laval. Ammune unistus ja idee, mis jõuab kontsertideni märtsi algul. Ühel laupäevasel pärastlõunal said Eesti Kontserdi nõupidamiste toas kokku Kadri Voorand ja Vaiko Eplik, et rääkida, kuidas see kõik toimuda võiks.

Vestluse pani kirja: LAURI AAV I Fotod: JAKE FARRA, ERAKOGU

Alustuseks uurisime, kust sai idee alguse, kes kellele helistas.

Kadri: Mina helistasin Vaikole!

Vaiko: Aga see oli juba sada aastat tagasi.

Kadri: Mõte ise on tõesti pärit aegade algusest. Mitte päris aegade algusest, aga Estonian Voicesi aegade algusest. Sündisime siia ilma 2010. aastal, lauldes esmakordselt mais Estonia kontserdisaalis emadepäeva kontserdil. Vaiko muusika avastasin enda jaoks siis, kui nad Kristjan Randaluga koos plaadi tegid. Kuulasin selle lihtsalt ribadeks.

Vaiko: See on džässiinimeste seas üsna tavaline jutt, et „Kooskõla“ plaadilt kuulsid nad minu nime esimest korda. Mina mäletan sind aga sellest ajast, kui tulid pärast üht kontserti lavale mu efektiplokke uurima. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks ükski tütarlaps sellise sooviga minu poole pöördunud. Koostööst me sel korral ilmselt veel ei rääkinud. Minu koostöösoov on paljuski väga isekas – armastan väga oma laule arranžeerida, üksi stuudios töötades puuduvad piirid, kui mitu vokaalpartiid teineteise otsa salvestada. Kontserdile sellest muidugi väga midagi ei jõua ja seal kõlavad lood teistmoodi. Oleme Eliidiga laval püüdnud jõudumööda mitmehäälsust tekitada, aga plaadil kõlavat me elavas esituses saavutada ei suuda.

Olen vokaalide, ka taustavokaalide osas väga nõudlik. Olen ju kasvanud sarnases kollektiivis nagu Estonian Voices, kui teismelisena laulsin Thea Paluoja laulustuudio ansamblis Segased koos Priit Võigemasti ja mitme teise noorega. See on minu peamine muusikaline kool, olen ju tegelikult lõpetanud ainult lastemuusikakooli klaveri erialal ja kõigist järgmistest õppeasutustest üsna pea minema jalutanud. Laulda teismelisena kõike alates rahvamuusikast kuni Duke Ellingtonini viie-kuuehäälsetes seadetes oli silmiavav kogemus.

Lauri Aav: Ühes intervjuus oled öelnud, et kõik sinu harmooniad on sündinud tänu Kustas Kikerpuu solfedžotundidele Otsa-koolis.

Vaiko: See tuli hiljem, mil sain teada, milliseid akorde kuidas nimetatakse, kuigi kasutasin neid juba enne seda. Otsa-koolis õppisin vaid poolteist aastat, lõpus olid Kikerpuu harmooniatunnid ainsad, kus üldse kohal käisin. Kui akorditüübid olid selgeks saanud, siis ma lihtsalt krabasin need kaasa ja jooksin… Praktikas oli mul kõik Theaga töötamisest juba tuttav, aga kirja polnud midagi pandud.

Kadri: Aga sa ise oled neid oma keerulisi harmooniaid üldse kirja pannud?

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit

Vaiko: Mitte kunagi!

Kadri: Ühtegi mummu ühegi joone peal ei ole?!

Vaiko: Seda kooli all Thea juures mõtlengi. Meil oli Segastega igal nädalal mitu proovi ja lugematul hulgal kontserte ning repertuaar uuenes pidevalt. Kõigepealt õpetas Thea loo meloodia selgeks, siis lisandusid kiht-kihilt saatehääled, kuni moodustus harmoonia. Hiljem mees- ja naishäälte vaheline dünaamika ja detailid. Õppisin seda meetodit nii hästi tundma, et meeshääli seadsin juba ise. Olen tänaseni täpselt samamoodi stuudios oma lugude instrumentaalseadeid teinud. Õnneks oleme kõik tänapäeval olukorras, kus tehnika võimaldab kõike juba kodus teha. Kui alustasin, sai salvestada ainult stuudios. Stuudiotund maksis 300 krooni, mis oli sama palju, kui mu terve kuu taskuraha.

Kadri: Aga kuidas sa siis komponeerid, kuidas sünnib muusika?

Vaiko: Palju sõltub sellest, kas mul on tekst, millega töötada. Enamasti on kõigepealt muusika ja tekst tuleb suure vaevaga juurde teha või leida. On mõned erandid. Muusika algab harmoonilisest järgnevusest ja see sünnib enamasti kitarril või klaveril. Kui minu harmooniates on midagi erilist, siis see, et olen õppinud klaverit, aga kirjutan kitarril, ja see tekitab kummalisi tulemusi. Harmoonia tingib vormi, lisanduvad trumm ja bass, siis laulan, kiht-kihilt. Bändiproovi lähen sisuliselt valmis salvestisega ja selle põhjal siis igaüks kujundab oma pillipartii. Oleme nii kaua koos mänginud, et tunnetame üksteist ja pretensioone ei ole tekkinud. Seda enam, et bassimees Kostja ja ka Kristjan Randalu on ainsad inimesed maail-

Laulda teismelisena kõike alates rahvamuusikast kuni Duke Ellingtonini viie-kuuehäälsetes seadetes oli silmiavav kogemus.

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit

ESTONIAN VOICES, VAIKO EPLIK JA ELIIT

N, 9. märts Vanemuise kontserdimaja R, 10. märts Pärnu kontserdimaja L, 11. märts Estonia kontserdisaal

Estonian Voices: Maria Väli, Mirjam Dede, Kadri Voorand, Mikk Dede, Rasmus Erismaa, Aare Külama

Eliit: Vaiko Eplik, Sten Sheripov, Kostja Tsõbulevski, Kallervo Karu

Estonian Voicesi ja Vaiko Epliku ühine suurkontsert. Kõigi osaliste kauaaegne plaan ja unistus, mis juba aastaid mõtteis mõlkunud. Me kõik oleme harjunud, et Epliku ikooniliste hittide vääramatu osa on tema enda sisselauldud mitmehäälsed vokaalpartiid.

Estonian Voices võtab selle rolli üle ning Epliku ja Eliidi tuntuimad lood saavad sel kontserdil senikuulmata vokaaltausta elavas ja elusas esituses. Lisaks on Estonian Voicesil plaanis a cappella versioonid oma nägemusega mitmetest Epliku lugudest. Eplik on kohal Eliidi täiskoosseisuga lisaks Estonian Voicesi kuuele imelisele häälele, mistap kostab lavalt erakordselt võimas kombo. Säärane suur koosseis ja kava on ainukordne ettevõtmine.

mas, kes tunnevad proovi tulles minu salvestatud materjali paremini kui ma ise. Paar korda on proovis vaidlusi olnud, pärast lähen kodus kuulan üle, neil oli õigus. Aiman, et Kadri on nüüd varsti kolmas, kes selle klubiga liitub. Erinevalt Kadrist – mina ei kirjuta muusikat, ma lihtsalt teen.

Kadri: Mina panen tõesti neid mummusid noodijoontele, aga kuulan kadedusega, kuidas Thea meetodit oma ansambli peal päris elus proovida said. Olen loomult pisikesest peale improvisatoorne, mulle ei meeldinud etüüdid, mida klaveril tuli lapseeas harjutada, aga pidin. Olen aastaid olnud teatri- ja muusikaakadeemiast saadud hariduse mõju all ja see oli väga raske aeg. Kool kinkis mulle nende aastate jooksul küll lugematul hulgal põnevaid klassika- ja crossover-projekte ja oskuse kõike noodistada, aga pani tugevalt proovile, kas tulen sealt loo-

mingulisusega tagasi välja. Pärast aastaid tunnen alles viimasel ajal, et kirjutan intuitiivselt. Varasemalt arvasin, et mu looming tuleb minu seest, aga luiskasin endale, sest palju oli müra, mille all algidee kannatab. Aga see oli üks osa õppimisest, mida ei kahetse.

Vaiko: Selgub, et oleme täielikud vastandid: alustades juuksevärvist ja soost ning lõpetades paigutumisega noteeritud ja noteerimata muusika loomise maastikul. Lõppkokkuvõttes loeb siiski ainult tulemus ehk muusika, mida teeme.

Kadri: Minu kui looja ja interpreedi jaoks on võiks muusika kohe töötada kuulaja emotsioonidega. Vaiko muusikas ongi kõige olulisem, et see kõneleb kuulajaga igasuguse pingutuseta, seal ei pea midagi lahti kodeerima. Estonian Voicesil saab nendel kontsertidel olema väga põnev – ma ei tahaks Vaiko selgete lugude puhul midagi muuta, vaid kuidagi vaikostuda ja muutuda mitmehäälseks Vaikoks.

Lauri: Tulles kontserdi juurde. Vaiko, kas sul on lood, mida oled varem mõelnud, et neid tahaks Voicesiga kuulda?

Vaiko: Neljanda plaadi peal on mitu laulu, mille puhul olen mõelnud, kuidas need mitmehäälselt koos teiega laval kõlaksid, näiteks „Nähtamatus“.

Kadri: Seda me juba õpime.

Vaiko: „Sinu jälgedes“.

Kadri: Oh, see on nii ilus…

Vaiko: Oleme teinud näiteks „Varielu“ kontserdil nii, et keelpillid mängivad neid hääli, mida plaadil olen laulnud. Ja muidugi kahetseksin, kui me ei teeks sellist lugu nagu „Teismeline libahunt“.

Kadri: Seda lugu tahaks kindlasti teha –„Virgumine“. Oot, kuidas see käiski?

Vaiko laulab „Äkki ma väsisin ära…“

Kadri: Just, see laul kummitas mind terve eelmise aasta konstantselt, mitu kuud.

Vaiko: See on hea lugu, Runneli tekst. Kui see valmis sai, helistasin talle ja küsisin, kas võin tema teksti oma laulus kasutada. Meie kõne oli selline:

– No ma ei tea, peaksin kuulma seda.

– Ei ole probleemi, öelge palun oma aadress, ma saadan teile meiliga mp3.

– Oot, oot, noormees! Meilidest ma muusikat küll ei kuula. Tulge ikka siia Kirjanike Majja, Tartusse, mängite mulle ette ja siis vaatame.

Läksingi Tartusse Kirjanike Majja, koputasin kabineti uksele. Hajameelselt võttis ta mu vastu, midagi ütlemata näitas nurgas olevale taburetile. Istusin taburetile, hakkasin män-

gima. Sain vaevalt 20 sekundit mängida, kui sisse astus Jaan Einasto, vaatas hetkeks minu poole ja hakkasid seal Runneliga mingi aktuse korraldamise detaile arutama. Mina muudkui nurgas mängin ja laulan, Einasto läks minema, lugu lõppes ka ära ja tuppa sigines vaikus. Runnel kirjutab. Küsin siis vaikselt, et kas nagu võib?

– Jaa-jaa, nii võib olla küll!

Kogu lugu, oli tore Tartus käik.

Kadri: Aga kui tulla tagant ettepoole, need viimased plaadid „Uus karjäär uues linnas“, „Sireleis“ – kas me sealt saaksime ka midagi teha?

Vaiko: Võiks teha äkki midagi veel uuemat. Mul on tulemas uus plaat „Klišeed“, sealt on üks lugu juba avaldatud, „Kamoon Uuno“, mis on kummardus Uno Naissoole ja Uno Loobile. Väga palju vokaali, see oleks väljakutse. Võiks ju olla ka avaldamata materjali või siis mõni lugu täiesti a cappella. Me ei pea ju kõike bändiga

Estonian Voices, Vaiko Eplik ja Eliit

koos tegema.

Kadri: Minu jaoks on sinu muusika nagu Tõnu Õnnepalu raamatud. Vahet pole, milline neist, ma vist ainult ühte pole lugenud. Võtan raamatu kätte, seal on kohe seesama emotsioon, mis su muusikas. Tahaks osata kirjutada nii nagu Õnnepalu. Oleksin Hiiumaal, mul oleks pastakas käes ja ma kirjutaksin oma päevikusse midagi sellist, nagu Õnnepalu kirjutab.

Vaiko: Eks see tuleb sellest, et ta on pannud väga ausalt oma mõtted kirja. Ja ainult selles saad ennast ära tunda. Mul endal vist sama probleem – nii loll inimene, et ei oska oma kuulajate eest midagi varjata. Ma ei tea, kas sel ongi mõtet.

Kadri: Sellel ei olegi mõtet. Ainus asi, mis töötab, on ausus.

Vaiko: Kui sa tahad ennast väljendada, siis väljastpoolt sul midagi võtta ei ole. Ja sellest ka need klišeed. See plaat saab olema kuulajale ilmselt suur pettumus, sest seal pole mitte midagi uut. Jälle mina!

Vaiko: Veel üks asi, mida ehk kaaluda, on „Armastus päästab maailma“.

Kadri: Jaa, just mõtlesin sama. See on esimeselt plaadilt, eks?

Vaiko: Teiselt plaadilt, seal on see coda, mida pole saanud kunagi päris kooriga teha.

Kadri: Oh, see oleks ka ideena hea: armastus päästab maailma, loomulikult.

Vaiko: Parem oleks…

Eplik ja Eliit

Kui sa tahad ennast väljendada, siis väljastpoolt sul midagi võtta ei ole.

Näitlejanna Virginia Ramponi-Andreini ehk „La Florinda“ ette kandmas Ariadne lamenti.

MONTEVERDI KADUNUD OOPERIT OTSIDES

Ariadne.

Claudio Monteverdi meisterlik ooper „Ariadne“ valmis aastapäevad pärast ülimenuka „Orpheuse“ lavaletoomist ning ehkki ka järgnenud ooperid, „Odüsseuse tagasipöördumine“ (1640) ja „Poppea kroonimine“ (1643) õnnestusid, ei kirjutanud helilooja hiljem enam ühtegi sellise väljendusjõuga aariat nagu „Ariadne“ keskne Lamento.

Tekst: ANDREW LAWRENCE-KING I Eestindanud: SAALE FISCHER I Maali autor: DOMENICO FETTI (1611) / Repro: THE PICTURE ART COLLECTION / ALAMY STOCK I

Foto: KATERINA ANTONENKO

Kui Monteverdi teised ooperid kandsid žanrimääratlust commedia või favola in musica (lugu muusikas – „Orpheus“), siis libretist Ottavio Rinuccini soovil sai „Ariadne“ suursuguse määratluse tragedia Mantova õukonnas toimunud pulmapeol esietendunud „Ariadne“ oli Monteverdi enda hinnangul tema õnnestunuim lavateos. Helilooja eesmärk väljendada emotsioone tõetruult muusikas (via naturale alla immitatione) oli täitunud. Ooperit taasesitati Dubrovnikus arvatavalt 1620. aastal ning „Ariadne“ oli ühtlasi helilooja esimene ooper, mille ta valis lavastamiseks jõuka kaubanduslinna Veneetsia esimeses avalikus teatris (1639).

Muusikateadlane Tim Carter on oma uurimuses „Moneteverdi’s Musical Theatre“ (2002)

mitmetele allikatele, sh lavastusele eelnenud kirjavahetusele, tollastele trükitud allikatele ja ka tunnistajate ütlustele tuginedes tõestanud, et kuulajad võtsid „Ariadne“ vaimustusega vastu. Ariadne nutulaul, Lamento, olevat saalis viibinud daame pisarateni liigutanud. Kahjuks on kuulus „Lamento d’Arianna“, Ariadne nutulaul, ainus number, mis kunagisest menuooperist on meie ajani säilinud. Sestap otsustasin 2017. aastal Tim Carteri abil Monteverdi ooperitrioloogia n-ö neljanda ooperi taastada – selle esietendus toimus Moskvas Natalja Satsi nimelises lasteteatris, kelle tellimusel valmis omal ajal ka Prokofjevi „Petja ja hunt“. Ariadne nutulaul on kõlanud arvukatel kontsertidel kõrvuti Monteverdi muude teostega, samuti on „Ariadne“ muusikat püütud ühel või teisel moel taastada. Näiteks 1995. aastal kirjutas Alexander Goehr Monteverdi meloodiatele tuginedes uue

Andrew Lawrence-King

teose vokalistidele, löökpillidele, saksofonile ja elektroonikale, kuid vaatamata kõrgetasemelisele esitusele kukkus teos tervikuna läbi.

2015. aastal tuli ansambli La Venexiana juht Claudio Cavina välja diametraalselt erineva ideega. Cavina säilitas Rinuccini originaallibreto, sobitades ooperi tekstid kokku Monteverdi olemasolevate teoste muusikaga. Niisugune contrafacta tehnika on üdini ajastutruu – ka 17. sajandist on säilinud teoseid, milles Monteverdi muusika itaaliakeelne ilmalik sisu on asendatud vaimulike tekstidega, sh on ka vanakreeka müütilisest maailmast tõukuvale Lamento’le olemas ladinakeelne alternatiiv, kristliku jumalaema „Pianto della Madonna“. Paraku jäi Cavina contrafacta-teose tähelend autori haigestumise ja hilisema surma tõttu lühikeseks.

Minu versioon Monteverdi 1608. aastal valminud „Ariadnest“ erineb nii ühest kui teisest eelmainitust, kuna tegemist ei ole nüüdishelilooja vaba väljenduse ega ka mitte contrafactatehnikaga. Monteverdi loomestiili ja -võtteid pieteeditundeliselt kasutades olen säilinud tekstidele kirjutanud uue muusika, mida täiendab ajastuteadlik ettekandeviis.

Kui pöördusin „Ariadne“ taastamise mõttega Tim Carteri poole, oli tema esimene küsimus õrritav „Miks?“. Justkui mägironija, kes püüab Everesti mäge imetleda pilvisel päeval, vastasin talle spontaanselt: „Sest seda teost ei eksisteeri!“ Üsna alguses sai meile mõlemale selgeks, et Rinuccini iga sõna asetamine muusikasse on omamoodi muusikateaduslik uurimus, mis avab akna Monteverdi kui helilooja maailma. Esimestest hetkedest, kui mul endal tuli helilooja rolli astuda, hakkasid akadeemilised taotlused põrkuma lavateose ettevalmistamisega seotud praktiliste probleemidega. Nii nagu Claudio, sõltusin ka mina väga suurel määral luulevormis tekstist.

Mind kannustas soov tuua publikuni väga eriline ooperielamus, võimalus kuulata ja näha Monteverdi kõige kuulsamat traagilist kompositsiooni „Lamento d’Ariannat“ selle algses teatraalses kontekstis. Tuntud kaebelaulu „värvivad“ ühelt poolt muusikalise draama kirju tegelaskond – printsid, kuningannad, jumalad, kangelased, metslased, sõdurid ja lihtsad kalurid – ning teiselt poolt muusikaliste kontrastide plejaad – dramaatilise monoodia kõrval kõlab kõrvupaitav ansamblimuusika, elavaloomulised tantsud ja väärikad sümfooniad. Samuti soovisin tuua tänapäeva kuulajani libretist Rinuccini meistriteose, Ariadne poeesiasse ja muusikasse kätketud tragöödia.

Seekordse ettekande näol on tegemist kontsertlavastusega ning sellele vastavalt on timmitud ka teose kogupikkust. Kogu Monteverdi originaallooming on säilitatud, sh ansamblimuusika, milles saavad oma meisterlikkust näidata ja kuulaja kõrva paitada nii Eesti Filharmoonia Kammerkoor kui ka Floridante barokkorkester.

Arvestades koori erilist rolli selles ettekandes, kutsun publikut kogema Ariadne muusikalist lugu mitte üksnes silmade ja kõrvadega läbi Rinuccini kauni teksti, vaid tunnetama ka koori esituses vormuvate tegelaste emotsioone: väsinud, kuid võidukad sõdurid, nende kõrval lihtsad kalurid, kes koos Ariadnega kogevad armastusest tõukuvate emotsioonide vastandlikkust: lummus võõramaise printsessi ilust, mure tema traagilise käekäigu pärast, põlgus truudusetu kaaslase vastu, ahastus Ariadne südamevalu pärast, rõõm päästja ja Bacchuse piduliste saabumise üle ning eufooria õnneliku lõpu üle.

Võidab kõikvõimas Amor, armastuse kehastus. Armastus ja selle mitu palet, mida Monteverdi väljendas oma 1608. aastal loodud muusikaga; pisarad ja naer, mis Rinuccini poeesias ja uues muusikas vallanduvad ning tänaste lauljate ja pillimängijate esituses loodetavasti ka teiegi südame keeli puudutavad, armsad kuulajad!

Minu versioon Monteverdi 1608. aastal valminud „Ariadnest“ erineb nii ühest kui teisest eelmainitust, kuna tegemist ei ole nüüdishelilooja vaba väljenduse ega ka mitte contrafactatehnikaga.

Saaremaa ooperipäevad

25.-30. juuli 2023

28.07 | 20.00 G. Verdi AIDA 28.07 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

26.07 | 20.00 K G. Puccini BOHEEM

R T 25.07 | 20.00 G. Puccini TURANDOT N 27.07 | 20.00 P. Tšaikovski LUIKEDE JÄRV 29.07 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

OOPERIGALA 29.07 | 20.00 L LASTE BALLETIGALA 30.07 | 14.00 P

HOOAJA PEATOETAJA