Eesti Kontserdi 80 helisevat aastat. Tunnistaja ütlused

Arvan, et võin end lugeda tunnistajaks, teades ja tundes juubilari peaaegu läbi kogu tema eksisteerimise aja nii kuulajana väljastpoolt kui ka esitajana ja ehk isegi nõuandjana seestpoolt. Seepärast olen valmis andma ütlusi ja tunnistusi, sest et kuniks elu.

Tekst: TOOMAS VELMET, tšellist, Eesti Kontserdi loomenõukogu esimees I Fotod: KAUPO KIKKAS, RANNARAHVA MUUSEUMI ARHIIV, RIIGIARHIIVI FILMIARHIIV, EESTI KONTSERDI ARHIIV, ERAKOGU

1941. aasta veebruaris asutati Eesti ühtedel tuli lahkuda 1941 itta, teistel hiljemalt sepNõukogude Sotsialistliku Vabariigi tembris 1944 läände. Vahe oli selles, et Jaroslavlist Riiklik Filharmoonia, mis ei kestnud tulid paljud tagasi, aga Rootsist mitte enne just kaua, sest kadus samal aastal, kui sajandi lõpukümnendit. Filharmoonia tegeüks okupatsioonivõim asendus vus taastus 1944. aastal esialgu mööda teisega. Kuid teada on, et filharmoo- linna laiali, teiste saalide seas sellise niat juhtis tromboonimängija ja nimega asutuses nagu Eesti NSV dirigent Paul Karp ning sinna Ametiühingute Kesknõukogu kuulus 72liikmeline sümfoo- Jaan Tombi nimelises niaorkester. Kultuurihoones, mida tegeli-

Olgu kõigi muude sõna- kult tunti Mustpeade majana dega kuidas on, aga seda, mis aadressil Pikk 26. või kes on filharmoonia, on Just selle pika nimega ehk mõistlik teada. Reeglina majast algavad minu Filkutsutakse nii sümfooniaor- harmooniaga seotud tunniskestrit või saali, kus nimeta- tused, mis said ka mulle saatud orkester kontserte annab. tuslikuks. Minu isal Aado Viini Filharmoonia – filhar- Velmetil oli jäärapäine tava moonikud – on orkester, Berliini käia kontsertidel koos lastega, Filharmoonia aga kontserdisaal, London Philharmonia on orkester Toomas Velmet eelkõige minuga. Uskuge või mitte, aga 1946. aastal olin koos isaga ja Elbphilharmonie kontserdisaal. Kuid „Tombis ”, kus toimus tšelloõhtu, esineja Moskva Filharmoonia on kontserte korraldav tolle aja tippmaestro, Moskva konservatooriumi organisatsioon nagu ka kõik endised nõukogude professor Svjatoslav Knuševitski. Pikast täismõõfilharmooniad. Kuna meile toodi see „kultuur” dulisest kammerkontserdist jäi igaveseks meelde ju Venemaalt, siis saime endale just kontserte ja Tšaikovski „Rokokoo variatsioonide” 6. variatsellesarnaseid etendusi korraldava organisatsiooni. sioon, mis pani poisikese nutma. Ei, ma ei eksi, sel Saksa okupatsiooni ajal tegevus katkes, kuid kont- ajal oli komme sooloõhtutel mängida ka teoseid, serdid jätkusid, ja saal, Estonia kontserdisaal, töö- mis originaalis olid orkestriga. Kes oli klaveriparttas, kuni „punakotkad” ta märtsis 1944 puruks ner – ei mäleta, aga minu meelest naispianist. Mis pommitasid. veel kavas, sedagi ei mäleta ilmselt seepärast, et

Sõda lõi lõhki ka eesti muusikute kogukonna, vapustus Tšaikovskist oli niivõrd võimas.

Filharmoonia kontsertbrigaad Pranglil 1954-55. Taga vasakult Rait Ivalo, Georg Ots. Ees vasakult teine Roland Sepp, kuues Gennadi Podelski, seitsmes Viktor Gurjev.

Klaverikunstnikud Aino Himbek (vasakult) ja Vaike Vahi ning viiulikunstnik Ines Rannap ENSV Riikliku Filharmoonia 40. aasta juubelil.

Taastatud Estonia kontserdisaali avamine 13. juulil 1946, prof Alfred Karindi kantaadi „Võit” ettekanne autori juhatusel.

Helilooja Dmitri Šostakovitš oma ballaadide tsükli „Ustavus” proovis RAMi harjutussaalis 1970. aasta detsembris. Juhatab Gustav Ernesaks.

Esineb ansambel Laine.

Tagajärg ongi minu kui tšellisti pikaajaline seotus Eesti Kontserdiga, aga eks ole sel muidugi ka teisi mõjureid. 1950ndatel oli minu kui kuulaja juba mõnevõrra teadlikum suhe kontserdieluga, kuigi pikka aega kehtis veel ametlikult keeld lastel pärast kella 19 väljaspool kodu viibida – isegi koos vanematega mitte. Kuid isa oli osav neist keeldudest üle astuma ja olema, mis sai minu muusikuks kujunemisel otsustavaks.

Kontsertidel, eelkõige sümfooniakontsertidel, oli meie seltskonnas kolmandaks isa hea sõber helilooja Villem Kapp, seetõttu pole imestada, et järgmised sündmused-elamused on temaga seotud. 1954. aastal kirjutas Villem Kapp 2. sümfoonia c-moll, mis tiksus minus seni, kuni viimaks ise orkestris istusin ja veel võimsama elamuse sain. Et teos on väga hea, tõestab asjaolu, et veel hiljaaegu plaadistas Neeme Järvi selle BBC orkestriga. Teine oli muidugi sümfooniline poeem „Põhjarannik”, millest sai justkui üldrahvalik sündmus ning täieliku eufooria tekitas info, et seda mängib Pariisi raadio ja see oligi kuuldav. Nende vahele mahtusid eesti muusikalugu pööravad esitused nagu Eduard Tubina V ja VI sümfoonia esiettekanne Eestis ja Eino Tambergi „Concerto grosso”, mis oli ju lausa revolutsioon eesti muusikas. Kõik see hakkas ikkagi liikuma pärast Nikita Hruštšovi tekitatud „sula”. Eestit külastas esimene välisdirigent – ja veel Soomest – Tauno Hannikainen, kontsert oli nii menukas (lisaks kõlas Sibeliuse „Finlandia”), et rahvas seisis püsti ja KGB kutsus mõned neist hiljem vastuvõtule, esitades küsimuse: „Kes alustas …”. Ei tea, kas siis „Finlandiat” või püsti tõusmist.

Siit loogilise järjena tormilised 1960ndad. Enne veel kontserdielu igas suunas laiendav sündmus 1960. aastal, mil Eestit külastas Zoila Augusta Emperatriz Chávarri del Castillo – artistinimega Yma Sumac (Peruu). Kolm õhtut Estonia kontserdisaalis olid lõhki müüdud. Inimesed seisid ööde kaupa piletisabas. Ei mäleta, kuidas, aga minagi olin nende hulgas, kes ühel neist õhtutest kohal oli. See täiesti ebainimliku häälega naine (ulatus pea kuus oktavit) ning tema kontsert oli tappev, kosmiline, džungliline ja ometi inimsuust.

Eesti muusikat tabas uus murrang – Pärt, Rääts, Sink jne. Rääts murdis kaanoneid ja murdis maailma. Pärt oli iga esmaesitusega tekitanud traditsiooni, et neid peab kordama, lõpuks ta ise väsis avangardismist, aga publik ja esitajad veel mitte, need teosed töötavad tänini. 1960ndate skandaalid olid palju sakutavamad kui eelneval kümnendil, kõik see tipnes Pärdi 12minutise vokaalsümfoonilise suurteosega „Credo”, mis tuli tervikuna kordamisele ja mille kavvavõtmine oli tollal vajaliku loata, selle eest võttis vastutuse enda kanda Neeme Järvi. Peale skandaalide kehtis ikka veel mõnda aega „sula” ja Estonia kontserdisaali tulid lisaks vene maailmanimedele ka tipud läänest. Dirigendid Kurt Masur, Karel Ančerl ning pianist, dirigent, Busoni

Hortus Musicus ratastel: (vasakult) Taivo Niitvägi, Peeter Klaas, Jaan Arder, Andres Mustonen.

ja Schnabeli õpilane Carlo Zecchi, kes tegi Tallinna Kammerorkestriga tõelist imet. Muide, kollektiiv, kes tegutses algul Eesti Raadio juures, leidis Filharmoonias väga korraliku katuse ning aastaid toimis abonement, kus ühe kavaga esineti Tallinnas, Tartus ja veel kusagil perifeerias – need olid samuti alati välja müüdud.

Tolleaegsed eesti heliloojate uudisteosed olid enamik seotud kammerorkestriga. Koosseisus oli meie keelpillimängijate (ERSO, teatri ja konservatooriumi) eliit pluss kavast olenevalt vajalikud puhkpillid. Kümnendi lõpul sai alguse vabariiklike interpreetide konkursside traditsioon ning see andis ja annab professoreid konservatooriumile (akadeemiale) ja interpreete filharmooniale (Eesti Kontserdile).

Filharmoonial oli kujunenud hea tava kutsuda esimeste seas külla värsked Tšaikovski konkursi laureaadid, kes tulid siia suurima heameelega. Vene artistidele, nii alustajatele, tipus kui ka karjääri teises pooles olijatele olid kontserdid Eestis peaaegu nagu välismaal: siin oli asjatundlik publik ja korralikud saalid, lisaks ladus ja hoolikas kontserdikorraldus. Siin käis maailmakuulus Isaac Stern ja karjääri veel mitte alustanudki Gidon Kremer. 1966 esines Tallinnas 16aastane (!) pianist Grigori Sokolov, Tšaikovski konkursi võitja – see oli superelamus ja 1999 esines ta siin kolme kontserdiga, mis oli veel suurem super. 1970ndatel astus värske tuulena lavale Filharmoonia koosseisulise kollektiivina varajase muusika ansambel Hortus Musicus ja nooruke, kuid enesekindlusest

29. märtsil 1941 selgitas Paul Karp Sirbis ja Vasaras, milleks Filharmoonia sama aasta veebruaris õigupoolest loodi. Avakontsert toimus 4. aprillil 1941.

Eesti Kontserdi visiitkaart on Saaremaa ooperipäevad. Kohal on imelised esinejad, andunud austajad ja lossihoovi paigaldatud hiiglaslik vabaõhuteater.

pakatav Andres Mustonen – ning ennäe, juba 50 aastat pole nad kuhugi kadunud, ainult et enesekindlusele on lisandunud väärikus.

Eesti on minu mäletamist mööda alati olnud džässilembene ja 1974 tabas Eestit välk, millele järgnes müristamine: meid külastas Oscar Petersoni Trio. Olin kuulajate hulgas ning elavalt on mälus pilt professor Bruno Lukist, kes hoidis Petersoni kuulsat tremolot nähes ja kuuldes kahe käega peast kinni, endal nii õnnelik nägu peas nagu lapsel lemmikkaisukaruga. 1970ndate tippsündmuseks meie alal tuleb kindlasti nimetada 30. septembril 1977 toimunud Estonia teatri kammerorkestri kontserti ootamatus saalis, Tallinna Polütehnilise Instituudi aulas Mustamäel.

Võiks arvata, et sinna ju publik ei tule, aga võta näpust – piletiga sinna küll ei saanud, aga saal ikka lõhki. Põhjus kahe helilooja, Arvo Pärdi ja Alfred Schnittke (Moskva) esiettekanne, esitajad Tatjana Grindenko ja Gidon Kremer mõlema helilooja teoses. Siit sai alguse Pärdi „Tabula rasa” võidukäik maailmas. Kangelaseks osutus dirigent Eri Klas, tänu kellele kontsert toimus, sest planeeritud Estonia kontserdisaali asemel tuli kiirelt leida teine koht, mõlemad heliloojad ju vaata et lausa dissidendid. 1980ndatel olid uued inimesed, uued noored heliloojad Lepo Sumera, Raimo Kangro, hakkasid tekkima festivalid mitte ainult Tallinnas, vaid ka näiteks Pärnus, kuid veel ei olnud nii, et kui sul pole omanimelist festivali, siis sind polegi olemas. Edukaks osutus Neeme Järvi tühiku täitnud Peeter Lilje, kellele järgnesid Paul Mägi, Jüri Alperten, Arvo Volmer, Vello Pähn jpt.

Uue tähena säras loomingutaevas Erkki-Sven Tüür. Peeter Lilje viis ellu eesti muusikas võimatu, s.t 80 aastat pärast Rudolf Tobiase oratooriumi „Joonase lähetamine” loomist toimus gigantse teose esiettekanne Eestis karmis koostöös teose renoveerija pianist Vardo Rumesseniga, kes on ka Filharmoonias toimetajana töötanud ning juba 21. sajandi algul korraldanud siin suurejoonelise festivali „Tubin ja tema aeg”. Kümnendi lõpus hakkasid naasma kadunud pojad, eelkõige Neeme Järvi, siis Mstislav Rostropovitš Washingtoni orkestriga ning et nüüdseks on Eestit külastanud enamik maailma tipporkestreid, siis – andke hoogu, Eesti Kontsert!

Filharmoonia tegijad, kunstiline juht ja direktor olid suutnud eesti interpreetidele avada kuuendiku maailmast, äraseletatult Sojuzkontserdi avarused, ja mõne aja pärast ka Goskontserdi ehk ülejäänud maailma. Hortus Musicus ja Tõnu Kaljuste veetud Filharmoonia Kammerkoor uutena ning RAM tuntud nimena vallutasid nii ühe kui ka teise kontsertorganisatsiooni järjepanu. 1990ndad panid algul kõik seisma, paljud – väga paljud head muusikud – ei pidanud vastu ja läksid. Neid oli umbes sama palju kui 1944. aastal. Professor Endel Lippus konstateeris lakooniliselt: „Elasime üle 1944nda ja 1949nda ja tuleme ka siit tugevatena välja.” Tal oli õigus – eestlaste elujõud on võimas.

Uue sajandi meistrid on juba kohal ning võime uhkustada festivalidega, ooperipäevadega, mis annavad oma analoogidele kaugemal ja lähemal silmad ette. Meie juurde tahetakse tulla ikka veel, aga nüüd ka lääne poolt. Meie, see tähendab filharmooniast Eesti Kontserdiks kasvanu tegevus katab mänglevalt kogu riigi ning ulatub USA ja Hiinani, Euroopa Liidust rääkimata. See on märk sellest, et meil on nüüd midagi kõrgel tasemel kõigile pakkuda.

Meil on rahvusvahelised laureaadid, mõni neist lausa kaheksakordne, ja kuna filharmooniline tegevus selle sõna vanas tähenduses on ehtsalt turumajanduslik, siis – kui tahame konti saada, peab samaväärne kont olema vastu pakkuda. Kõige suurem ime on toimunud koroonaajal, kogu maailm imestab, kontserttegevus jätkub ja külalisi käib ka, jääb ainult üle lisada professor Endel Lippuse pakutud aastanumbreile veel 2020.

KÕIGE TAGA ON ERILISED INIMESED

Miski siin maailmas ei sünni iseenesest, kõige taga on inimesed. Muusika ja selle produtseerimine on tegevus, mis ei salli seanaha vedamist ja niisama muuseas tegelemist. Sa kas annad kõik, mis sul anda on, või pudened saanilt võssa. Olgu meenutatud vähem või rohkem värvikaid osalisi ajaloost ja tänapäevast.

Allikad väidavad erinevalt, kuid usaldan Eesti muusika bibliograafilist leksikoni, mille järgi ENSV Riikliku Filharmoonia sõjajärgne esimene kunstiline juht oli Nikolai Goldschmidt – Artur Kapi õpilane, helilooja, dirigent, Tallinna Töölismuusika Ühingu asutaja. Kuna algul olid filharmooniasse planeeritud ka mustkunstniku ja karutaltsutaja ametikoht, ei suvatsenud Goldschmidt seda juhist vist väga usinasti täita, mis maksis talle koha; vähe sellest, 1950–1953 tuli tal olla kaugemal ja järele mõelda. 1951 asus muusikaosakonna (mis osakond veel filharmoonias võiks olla) juhatajaks Olga Rudneva, lõpetanud Anna Klasi juures konservatooriumi ja oli 1958–1975 Filharmoonia kunstiline juht.

Temale sai saatuslikuks absurdseim seik, mida olen täheldanud. RAM tõi välja lavastatud kava populaarsest eestlaste lauluvarast, millest üks oli ülituntud „Süda tuksub tuks, tuks, tuks”, mille teine salm algab ju sõnadega „Kui on hüva pärituul, lendab vene nagu kuul”. Küsiti, mis vene, mis kuul ja paluti kirjutada lahkumisavaldus. Jaburus oli veel selles, et RAMi kavu ei kinnitanud (viseerinud) Rudneva, vaid RAMi kunstiline juht ja peadirigent Gustav Ernesaks. Rudneva oli veel suurepärane ilukirjanduse tõlkija, kes on vene keelde tõlkinud eesti klassikat, nende seas Karl Ristikivi teoseid.

Rudnevale järgnes kunstilise juhina (1975–1986) armeenia päritolu eesti helilooja, Heino Elleri õpilane Boriss Parsadanjan. Ta oli aktiivne eesti muusikute ja muusika trügimisel üleliidulisele areenile ning saavutas oma tegevuses ka edu. Samuti tõi ta meie lavadele suuri vene muusikuid nagu tšellist Natalja Gutman, pianist Nikolai Petrov, dirigent Jevgeni Svetlanov, viiuldaja Viktor Pikaizen jne.

Parsadanjanile järgnes nüüd juba Eesti Kontserdi kunstilise juhina Enno Mattisen, kes oli Eesti Kontserdi direktor 1991–1999 – seda asutusele väga karmil ajal, millest tema jõud ikkagi üle käis. Ta täiendas ennast ka USAs muusikamänedžeride koolitusel.

Oktoober 1970. Neeme Järvi Kadrioru lossis kammerorkestri kontserti juhatamas. Riiklik Akadeemiline Meeskoor teel Kihnu saarele 3. septembril 1951.

Enno Mattisen

Vladimir Sapožnin ehk Boba – viiuldaja, multiinstrumentalist, estraadiartist, imitaator soleerimas kahel lõõtspillil ENSV Riikliku Filharmoonia džässorkestri ees.

Ja siis tuli areenile Aivar Mäe, ehitaja. Tema aktivasse läheb ei vähem ega rohkem kui Estonia kontserdisaali ja Vanemuise kontserdisaali renoveerimine ning Pärnu ja Jõhvi moodsate kontserdimajade ehitamine ning tagatipuks Peterburi Jaani kiriku saaga, muuks ei oska seda nimetada, s.o lammutamine, ehitamine ja diplomaatiline sõda omandivormi pärast.

Mäele järgnesid Marko Lõhmus, Jüri Leiten ja Kertu Orro. Nüüdsel ajal enam kunstilisi juhte ei tarbita, seda asendab kollektiivne aju ehk loomenõukogu. Kuid seda vähem me teame direktoritest, kes tegutsesid kunstiliste juhtide ajal. Näiteks direktor Rait Ivalo (1966–1977), pearežissöör-direktor Tiit Koldits (1977–1981) ja direktor Oleg Sapožnin (1981–1994).

Kindlasti olid kõik edukad, aga minu tunnistustes pole nad pinnale ujunud. Sapožninist räägitakse kui andekast ja pragmaatilisest ärijuhist, mis igal juhul tõi Eesti Kontserdile tulu. Ent kui juba ENSV Riiklikus Filharmoonias oli muusikaosakond, ei saa kuidagi mööda vaadata selle pikaajalisest juhist Kulno Raidest (1960–1983). Tema visadus, järjekindlus ja eriti noorte interpreetide toetamine väärib kõige kõrgemat hinnangut. Muide, ta on sündinud 1922 ja teda võib ikka kohata kohata kontsertidel, rääkimata Eesti Kontserdi pidupäevadest.

Praeguste produtsentide kiituseks räägivad nende teod, kuid meeldivate mälestuste valda kuuluvad sellised – siis nimetati neid toimetajateks –, kellega on olnud meeldiv koos töötada ja ka kohvi juua: Sirje Kuusk, Viktoria Jagomägi, Inna Kivi, Pille Palm, Elle Himma ja kõik teised, keda ei jõudnud meenutada.

Legendaarseid inimesi on Filharmoonias ja Eesti Kontserdis olnud palju, aga mõned on ikkagi kõige-kõige. Estonia kontserdisaali peaadministraator Lia Sevrjukova, kellest kõnelesid lugupidamisega paljud külalisartistid ja kelle võimekusest räägiti ka suure Venemaa paljudes filharmooniates. Siis veel hulk ametikohti kuni asedirektorini pidanud Kaarel Tuberik, kelle näitlejaanne ja sarnasus tegid temast Leonid Iljitš Brežnevi teisiku. Kui ta oli RAMi direktor, tõlkis ta Ernesaksa lauakõnesid Venemaal. RAM olnud Bakuus samal ajal Brežneviga ja idamaiselt suurejoonelisel RAMi banketil käis vastuvõtjatel suust suhu, et „tema ise tõlgib!”.

Koroonaaeg lõpeb varsti ja usun, et Eesti Kontserdile jõudu ei pea soovima, seda neil jätkub. Soovime neile lõppematut loomingulisust ja piiramatut fantaasialendu ning kestku teie võim Eesti muusikapõllul kaua-kaua.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tõnu Kaljuste Sahhalini saarel murelikult jälgimas kohaliku tantsija etteastet (1983).

Pärnu kontserdimaja

KULTUURI KODU TÄIS ARMASTUST

Tekst: ANDRES TÖLP I Foto: GUNNAR LAAK

Pärnu kontserdimaja on praegu ko- Muusika kannab endas peale ilu ka teadmisi, du muusikasõpradele ja Pärnu Linna- väärtusi ja emotsioone, mis on inimhingele omane orkestrile ning Pärnu muusikakoolile. ning paneb selle helisema. See on ühendav jõud Sageli öeldakse, et meie kodune kasvatus ja loob intellektuaalse taustsüsteemi, mille abil määrab meie eetilise kompassi ja on vun- saame suhelda ka kaugete kultuuridega. Seda suhtdament, millele tugineda oma otsustes ja tegemistes. lemise keelt õpetab kontserdimajas juba maast ja

Kõigil meil ei ole ühesugune kodu, aga ometigi madalast väikestele Pärnu muusikakool. Pärnu vajame me kodu ja kodutunnet ning, nagu Olav Linnaorkestri endine juht Marko Lõhmus meenuEhala on kirjutanud Juhan Viidingu sõnad muu- tab, kuidas ta hilistel töötundidel kuulas pekslevat sikasse – kodu ei ole koda, millel aken, uks. Kodu, vihma kontserdimaja akendel, ja peab maja olesee oleme me ise. Kaheksateist aastat tagasi polnud masolu privileegiks. Koorijuht Toomas Voll lausub, Pärnu muusikal oma päris kodu. Olid muusikud, et elu ei oleks mõeldav ilma kontserdimajata, sest kes käisid koos, ent ometigi puudus ühtne koda, kus mujal saaksid suured koorid proove teha. kus kokku kasvada ja mängida. Kui mõelda kodust Pärnu Mai kooli direktori Silja Kikerpilli sõnul kui metafoorist, kus tunneme hoolivust ja armas- on kontserdimaja koht, kus armuda muusikasse ja tust, siis on kodu koht, kus tunneme end turvaliselt pidada kooli lõpuaktusi, ning Anu Juurma-Saks ja saame olla meie ise. Pärnu linnavalitsusest kiidab kontserdimaja per-

Ühtse kodu idee manifesteerimine betooni sonali inspireeriva koostöö eest. Aivar Mäe ja toonase linnapea Einar Keldri töö Pärnu kontserdimaja kogukond naaseb ikka ja tulemusel lõi füüsilise keskkonna, kus perekond jälle Pärnusse, et tulla tagasi kohta, kuhu nad on saab elada, ning sellest päevast alates on Pärnu alati oodatud ja kus saavad kogeda muusikat nii muusikal olnud oma kodu ja tunne, peale selle lava peal, taga kui ka publiku seas. Kodune kasvaarmastav perekond laste, vanemate ja sõpradega. tus on loonud selleks soodumuse. Sadadele muusikutele ja tuhandetele sõpradele Isegi kui tunneme väljaspool kodu hirmu ja omaks saanud maja on linna kultuurilises konteks- oleme kaotanud tee, siis meenutagem Helgi Kahari tis vaimuharimise kogukonna keskus. „Kodulaulu” lõpufraasi: „Küll sinna leiad tee”.

ÜLIKOOLILINNA KULTUURITEMPEL

Tekst: GREGOR KULLA I Foto: ANDRI MAIMETS

Tartu Vanemuise kontserdimaja on kui Võib julgelt väita, et ürituste korraldamiseks mastaapsete hammasratastega masin, Tartus on Vanemuise kontserdimaja korraldajate mis toob tartlasteni kuuldavat kultuuri märg unenägu. Lõuna-Eesti kontserdisaalide nimenõnda, nagu seda ükski teine asutus kirja esikoha on ta pälvinud oma tippheli- ja valLõuna-Eestis ei tee. Linna muusikaelu gustehnika ning mitmekülgse lavamööbliga, mis esiplaanil saab sel erakordsel aastal kontserdimaja annab võimaluse esikkooslusi pealinlaste meelest sisevoodergi lihvitud. Interjöör on värviküllasem „maale” kutsuda. ja heledam, vaip puhtam ja uks vaiksem. Kuid Sellegipoolest on tippkoosseise keeruline pole see pelgalt vaid välimus, mille üle uhkust Tartusse tuua. Transport on kallis ja siinse taskuvõib tunda. kohase piletihinnaga harjunud kontserdikuulajalt

Kontserdimajale mõtteid suunates torkab ei sünni priskemat summat küsida. Pealegi võivad esmalt pähe sõna „koostöö”. Kümme sümboolset väljamaa kollektiivid nõuda kodumaistega võraastat möödaniku poole minnes meenub ühis- reldes palju kopsakamaid väljaminekuid, millega projekt „Väike muusa” koostöös Tartu kaunite korraldaja kursis peab olema. Maja juhi Kulvo kunstide õpilaste ja üliõpilastega. See tõi muidu Tamra käe all on asutus korraldanud igal aastal konkureerivad koolid üksmeelselt ühe katuse alla ligikaudu 50–60 kontserti, tuues sealjuures heade ning pakkus naudingut peale publiku ka esinejatele mõtete linna hulganisti ka külalisi. Nii ei kipu endile. Aastate sekka samuti kontserdihoone koos- peatsete kultuuripealinlaste maitse käärima, vaid toimimine teatri sümfooniaorkestriga. Tänapäeva säilitab värskuse ja uue hingamise. naastes turgatab pähe tunamullune Bernsteini Kõigel senisel abstraheerides on kena täheldada poleemse ja nõudliku opereti „Candide” Eesti kontserdimaja pealehakkamist ja ettevõtmisi ning esmaettekanne, mille raames toodi Emajõe kaldale kindlasti põnevamgi veel jääda ootama tulevast, rahvusooperi orkester, ooperikoor ning solistid mis sel keerdsõlmaastal mütsi alla pidama on jääsiit ja mujalt. nud.

Jõhvi kontserdimaja

MILLINE ON JÕHVI KONTSERDIMAJA TÄHTSUS MAAKONNAS?

Tekst: TEET KORSTEN, Postimees I Foto: ALEKSANDR KOZULIN

Nüüdne Eesti erineb tunduvalt 15 aasta tagusest, mil Jõhvi kontserdimaja pidulikult avati. Termini „regionaalprojekt” all võidakse silmas pidada erinevaid asju, aga praegu on väga raske ette kujutada, milline oleks kogu IdaVirumaa, kui Eesti Kontsert poleks otsustanud omal ajal ühte oma majakatest Jõhvi rajada.

Teadupärast asub Jõhvi teede ristumispunktis ja nõnda on teada, et sealt on omal ajal läbi sõitnud näiteks Honoré de Balzac. Pelgalt selle faktiga on varem kohalikud turismispetsid püüdnud Jõhvit n-ö müüa. Praegu tasub siseneda vaid kontserdimaja fuajeesse ja heita pilk sealsele kuulsuste seinale, et veenduda, kes kõik on tänu kontserdimajale Jõhvi jõudnud, milline tähtede paraad on seda õnnistanud.

Olen olnud aastate jooksul kümneid kordi tunnistaja, kuidas Eestist palju jõukamate riikide artistid imestavad, et pealtnäha kolkas asub maailmatasemel kontserdisaal. Kui pärast maavalitsuste kadumist on raske öelda, mis hoiab maakondi koos, mis neid defineerib, siis Jõhvi kontserdimajal on kindlasti tähtis osa kogu IdaVirumaa ankurdamisel.

Kultuur on nagu põlluharimine – sealt ka sõna enda päritolu. Aga põlluharijad teavad, et selle olulise töö juures on peale talupojatarkuse vaja eelkõige järjepidevust ja visadust. Jõhvi kontserdimaja on oma tegutsemisaastate jooksul andnud kohalikele võimaluse osa saada maailmatasemel kultuurist. Me veel ei tea, kas ja kui palju väikseid

Anne-Ly Reimaa, kultuuriministeeriumi lõimumisvaldkonna rahvusvaheliste suhete juht (endine kultuurilise mitmekesisuse asekantsler) 15 aastat tegutsenud kontserdimaja on end tõestanud investeeringuna tulevikku. On ju teada-tuntud tõde, et kultuur on kõige muu kõrval majandust arendav jõud. Paljuski just tänu kontserdimajale on hakatud avastama Ida-Viru maakonda, selle võlu ja omapära. Kontserdimaja on andnud tõuke näiteks filmitööstuse ja turisminduse arengusse. Rahvusvahelise mõõtmega ettevõtmised on toonud siia uut publikut, keda alati tagasi oodatakse. See on aidanud kinnistada arusaama, et Ida-Virumaa tähendab tõepoolest märksa enamat kui vaid mäetööstus ja energeetika. Eks kultuur ole ikkagi esimene olemise mõte ka siin – kuidas siis teisiti!

Anne Uttendorf, Jõhvi vallavalitsuse kultuurijuht Tänu kontserdimajale on Jõhvist saanud tõeline kultuuri kants Ida-Virumaal. Kontserdimaja on saanud siduvaks sillaks nii eesti ja vene kogukonna kui ka Ida ja Lääne kultuuriruumi vahel. Kontserdimaja on Jõhvile toonud palju positiivset tuntust, sellest on saanud olulisim Jõhvi külastusobjekt. Jõhvi kultuurielu on rikastunud kirevate, mitmekülgsete, uudsete ja omanäoliste kultuurisündmustega, mis on toonud siia külastajaid kogu Eestist ja kaugemaltki.

tulevasi Arvo Pärte on sealt oma seemne elik kultuuripisiku saanud. Küll teame, et kohalikel on võimalik osa saada sellest, milleks muidu peaks elama Pariisis või New Yorgis.

Kunagi kasutati kultuurimajade kohta laialdaselt nimetust „kultuuritempel”, mis sageli ei vastanud sisule. Jõhvi kontserdimajal on aga esimesest päevast alates aura, mis vastab pühakoja omale. Pühakojad on loodud, et inimest vaimselt tõsta, kõrgematele sfääridele lähendada. Jõhvi kontserdimaja on sellist vaimutööd suure paatoseta teinud ja näidanud juba 15 aastat kunsti, mis annab elamisele maiku.

EESTLUSE KODA PETERBURIS

Tekst: JÜRI LEITEN, Peterburi Jaani kiriku kontserdisaali juht I Foto: GUNNAR LAAK

Peterburi Jaani kiriku ja koguduse täht- Kappel, Mihkel Lüdig, Peeter Süda, Johan Laidoner sust tuleb hinnata kõrgelt kogu Eesti jt. Igale eestlasele on selge, et kommentaarid on siin riigi sünniloo ja kujunemise juures. liigsed. 1930 kirik suleti ja lõhuti, õnneks mitte täieSankt-Peterburg, see Venemaa kul- likult. Uus aeg hakkab selle ajaloolise hoonega meile tuuri, teaduse ja intelligentsi keskus 1995. aastal Jaani koguduse taastamise ja kiriku andis suure osa haridusest ka vaesusest pead renoveerimisega aastatel 2009–2011. Nüüd juba SA tõstvatele eestlastele, kes nägid seal suuri või- Eesti Kontserdi osavõtul Eesti Vabariigi esindajana. malusi arenguks ja igakülgseks eneseharimiseks. Praegu teenib see unikaalne saal jumalasõna Eestikeelseid jumalateenistusi hakati pidama luterlikele eestlastele ning eesti keelt ja kultuuri Peterburis võimuka Katariina Suure ajal 1787. Jaani nautivatele kohalikele elanikele, kelle hulgas on kogudus loodi 1842 ja Jaani kirik, millest kujunes palju rahvusi. Samas käib vilgas kontserdielu üle eestluse keskus suurlinnas, õnnistati sisse 1860, 200 kontserdiga hooajal. projekteerijad arhitektid Karl Z. von Schafhausen Meil on väga hea akustikaga saal, kus parima ja Harald J. Bosse. Nüüd tähistamegi Peterburi tulemuse saavutavad vanamuusikud, koorid ja Jaani kiriku 160. sünnipäeva koos seal töötanud kammerorkestrid. Jaani kirik sammub ajaga kaaorganisti, helilooja ja dirigendi Mihkel Lüdigi 140. sas ehk teretulnud on džässikontserdid ja erinevad sünniaastapäevaga. etendused. Heas mõttes tõeline mitmekultuuriline

Kiriku esimesed 70 aastat möödusid täisväär- keskus, kus kasutatakse rohkelt heli-, valgus- ja tuslikult ühendades endas vaimuliku ja kultuurielu. videotehnikat. Rõõm on kohata siin paljusid ande1917. aastal teostus eestlaste suurüritus majandus- kaid Peterburi muusikuid ja kollektiive, kes on liku autonoomia saavutamiseks – rahumeelne meie saali armunud. Kogu kiriku renoveerimise marss Tauria paleesse 26. märtsil, mis oli Eesti juures on ülioluline, et nüüdsest on saal avatud Vabariigi sünni ettekuulutamise sündmus. Eestile paljudele Eesti kollektiividele ja seda võimalust olulised persoonid, keda me ei tohiks Peterburi eestlased kasutavad, ühendades kontserdireisid Jaani kirikust rääkides unustada, on vaieldamatult Peterburi taaskohtumisega. Koostöö paljude kutJakob Hurt, Jakob Kukk, Villem Reimann, Miina seliste kollektiivide ja organisatsioonidega tõstab Härma, Ferdinand Johann Wiedemann, Amandus Peterburi Jaani kiriku suurlinna muusikaelu keskAdamson, Johann Köler, Rudolf Tobias, Johannes punkti võrdselt teistega.