Pianist, kel siht jõuda muusikaga inimeste südameisse

Pianist,

kel siht jõuda muusikaga inimeste südameisse

„Oluline on teada, mis on eesmärgid, kuhu tahta lõpuks välja jõuda,” ütleb pianist Tähe-Lee Liiv, kelle meelest on ilma eesmärkideta elu võrreldav pimeduses kobamisega. „Mul on väga pikalt olnud sihiks soov oma muusikaga kõnetada inimesi ja jõuda nende südameisse.” Paistab, et Tähe-Lee, saate „Klassikatähed” viienda hooaja võitja, on oma sihti publiku südameid ja hingi puudutada teostamas. Ning liigub valitud teel õige vägeva sammuga.

Tekst: AIGI VIIRA, Õhtuleht I Fotod: KRÕÕT TARKMEEL, KAIRIT LEIBOLD

Muusika, mis dikteerib päeva rütmi, ja äärmuslik enesedistsipliin – need moodustavadki Tähe-Lee elustiili selgroo. Ning klaver, mis omakorda sihikindlust kasvatab, sest see kuninglik instrument tunneb kohe ära, kui muusik on tööga tagasi hoidnud. „Distsipliin seostub mulle kohustuste ja harjumustega ning mul on tekkinud aastate jooksul harjumus iga päev harjutada,” möönab Tähe-Lee, et klaver on tõepoolest omamoodi kasvataja. Temal on kodune kasvataja Estonia tiibklaver, millega veedab vähemalt viis tundi päevas. „Järjepidevus on minu elus läbiv, sest kui seda ei ole, ei jõua tulemusteni. Võid harjutada teinekord päevas vähem, aga harjutad ikkagi iga päev. See on tähtis!” Sest üksnes ajaga tuleb oskus jutustada klaveril lugu, tekitada meeleolu ja omanäoliselt interpreteerida, usub noor pianist.

Sellisel loogikal on olnud tulemust mitme eduka konkursivõiduga, mullugi pälvis tänavune klassikatäht IX Eesti pianistide konkursi I preemia ja Tallinna Filharmoonia eripreemia. Ning need võidud on kõigest jäämäe tipp, kui arvestada, et Tähe-Lee on alates 2011. aastast end võistlustel proovile pannud. Võidukalt. Seda on märgatud. „Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust ja loomulikku enesekindlust, mis võiks olla omane temast palju vanemale inimesele,” kirjutab pianist Kadri-Ann Sumera noore kolleegi kohta ajakirjas Muusika ja rõhutab olulisimat Tähe-Lee loomujoont – sihiteadlikkust.

NELI ÕPETAJAT JA KOOLI KORRAGA

Ei maksa arvata, et praegune Tallinna Muusikakeskkooli õpilane poleks varateismelisena läbi elanud aega, mil klaveri harjutamine tähendas piinarikast ja tüütut kohustust. „Sel ajal ma väga ei viitsinud, tõrge tuli sisse,” mäletab ta 12aastast ennast, kellele pakkus muusikast märksa suuremat põnevust sõpradega koos hängimine. Sesse kriisi sekkus aga juhus. „Huvitav, aga 12aastasena hakkasin Itaalias käima, kohtusin seal välismaa noortega, kes mängisid väga-väga hästi,” räägib ta. „See tekitas minus tohutut imetlust ja vau-efekti. Mõtlesin, et tahaksin ka niimoodi mängida, kuid Eestis olid sõbrad ja muud huvid ning suurt viitsimist ikkagi ei olnud. Kui aga taas välismaale sattusin, siis sain alati heureka-elamuse ja tuli ka motivatsioon. Nii et kui kodus isegi ei viitsinud harjutada, siis järjepidevusest siiski tegin seda.”

Ajapikku andis tõrksus alla ning seltsielu sõp-

radega asendus taas tundidega klaveri ja nootide seltsis. Nüüd väidab Tähe-Lee kindlalt, et pianistile toovad edu anne, töökus ja hea õpetaja. Veel enam, praegu on tal lausa neli erialaõpetajat ja sestap käsil neli kooli korraga. Muusikakeskkoolis juhendavad teda õpetajad Marrit Gerretz-Traksmann ja Ivari Ilja, EMTA noorteakadeemias Ivari Ilja, Sibeliuse akadeemias Soomes ootab Tähe-Leed õpetaja Hui-Ying Liu-Tawaststjerna ning Perosi akadeemias Itaalias õpetaja Konstantin Bogino.

Mõneti oli just 70aastane pianist ja õppejõud Bogino see inimene, kes Tähe-Leele hoogu juurde andis. „Juhuslikult võttis ema mind kaasa Pariisi, kui läks sinna esinema,” jutustab TäheLee esmakohtumisest väärika ja suure meistriga. „Elasime nädal aega tema õpetaja juures, klappisime juba alguses väga hästi ja ta tegi suhteliselt ruttu ettepaneku, et võiksin tema juurde õppima

Tähe-Lee klaverimängus on küpsust, hingestatust ja loomulikku enesekindlust.

PIANIST TÄHE-LEE LIIV

Sündinud 11. novembril 2003. Alustas klaveriõpinguid Tallinna Muusikakeskkoolis Maigi Pakri klaveriklassis. Alates aastast 2013 õpib klaverit muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni klaveriklassis ja aastast 2019 lisaks Ivari Ilja käe all. Viimase juures jätkab õpinguid ka EMTA noorteosakonnas alates 2020. aastast. Alates 2017. aastast õpib ka Konstanin Bogino juures, alguses Bergamos Accademia Santa Cecilias ja 2019. aastast Accademia Perosis Biellas. 2018. aastal alustas klaveriõpinguid Helsingis Sibeliuse akadeemia noorteosakonnas HuiYing Liu-Tawaststjerna klaveriklassis. On silma paistnud kodu- ja välismaistel konkurssidel alates 2011. aastast. 2019. aasta oli muljet avaldav: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide (TMKK, Elleri kool ja Otsa kool) vahelisel konkursil; virtuoossuse eripreemia rahvusvahelisel konkursil „1st Nordic Junior Piano Competition” Rootsis; esikoht New Yorgis toimunud konkursil „2019 Concerto Competition ’Theodor Leschetizky’ for Gifted Young Pianists”; Fano auhind ja stipendium Veneetsia festivalil Venice Music Masters; teine koht New Yorgis rahvusvahelisel Gershwini muusika konkursil, esikoht ja kaks eripreemiat IX Eesti pianistide konkursil ning esikoht konkursil „IV Future Stars International Piano Competition”. 2020. aasta ei jäänud kehvemaks: esikoht Eesti keskastme muusikakoolide vahelisel konkursil „Kolme kooli konkurss”, III koht Narva rahvusvahelisel Chopini konkursil ja peavõit ETV noorte muusikute telekonkursil „Klassikatähed 2020”. On esinenud solistina koos Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri, konkursi „Noor muusik” orkestri, Veneetsia Chioggia Kammerorkestri, Alion Baltic Festivali Sümfooniaorkestri, Virumaa Kammerorkestri, New York Camerata orkestri ja ERSOga.

Allikas: www.kammermuusikud.ee

„Mul on sõpru, kes on entusiastlikud ja uudishimulikud ning küsivad muusikasoovitusi ja paluvad aeg-ajalt klaverit mängida,” kõneleb Tähe-Lee, kelle sõpruskonna huvi klassikalise muusika vastu on tõusuteel ning noorel pianistil on rõõmu oma seltsilistele uusi teadmisi jagada. „Raadiopopist tüdined õige ruttu, aga klassikalise muusika teostega on vastupidi: mida rohkem kuulad, seda rohkem paeluvad. Loodan publikule just seda pakkuda.”

minna. Selle oma ema kunagise õpetaja juures käin nüüd mina. Ta õpetab igal pool maailmas: Itaalias, Soomes, Prantsusmaal, Serbias ... Kui ta on Soomes, käin tema juures seal, aga põhiliselt ikka Itaalias. Vahepeal käin ka tema juures tunnis Pariisis, tema kodus.”

Pianist Boginoga on Tähe-Leel perioodõpe, ikka kuu-paari tagant ja mitu päeva järjest, Sibeliuse akadeemias oli enne koroonapiiranguid tava tunnis käia paaril päeval kahe nädala jooksul. EMTA noorteakadeemias Ivar Ilja juures käib Tähe-Lee korra nädalas ja muusikakeskkoolis Marrit Gerretz-Traksmanni juures on tal peale erialatundide ka kammermuusika tunnid.

Eri õpetajate juures tudeerimine kõlab pidulikult ja eks see, arvestades et igal pedagoogil on oma käekiri, seda ongi. „Ega ma kõigi õpetajate juures korraga ühel päeval käi, ikka aeg-ajalt ja ajavahega,” selgitab ta, et igale õppekäigule järgneb õpetaja juhendeid järgides harjutamine, millele hiljem liituvad teise õpetaja juures omandatud teadmised. „Sünteesin kogu aeg õpetusi ja panen iga päev

kokku oma puslet. Nüüd, koroona tõttu, ei ole väga saanud õpetajatega kohtuda ja tavapärane rütm on häiritud.” Tõsi, klaveri taga töötab ta endiselt iga päev. Ikka viie tunni kaupa. Silme ees siht nelja suurepärase ja inspireeriva pianisti juhendamisel õpetajate tasemele jõuda, olles alati tänulik esimesele õpetajale Maigi Pakrile, kes juhatas ta klaveri suurte saladuste juurde ja andis väga tugeva klaverimängu põhja. Säherduse vundamendi, millele päevast päeva taevani ulatuvat torni ehitada.

LAHUTAMATU PAAR: TIIVAGA ESTONIA JA TÄHE-LEE

Selge, et noore pianisti päevade peategelane on klaver, kuid hetketi saab läikivmusta tiivaga pill siiski puhkust nautida. Kui Tähe-Lee parajasti klaverile ja nootidele ei pühendu, teeb ta koolitööd. Küll teisiti kui tema eakaaslastel tavaks. Klaverimuusikaga täidetud päevade juures on arusaadav, miks Tähe-Lee igal varahommikul ranitsat õlale ei heida, et kooli minna. Päevakoolis on ta individuaalõppel. „Ma ei pea õppekavast osa võtma, kuid mul on kokkulepped aineõpetajatega, mida ja millal vastan,” räägib ta. „Kui teistel on kuupäevad, millal nad peavad hinded kätte saama, siis mul lükatakse kõik suve lõppu – ma võin ükskõik millal asjad ära teha. Õpetajad on hästi mõistvad ja vastutulelikud olnud.” Eks seegi, et koolitükid iseseisvalt vesiselgeks teha, nõua püsivust ja tahtekindlust.

Nende loomuomadusteta poleks aga TäheLee see, kes ta on. Pianist üha suuremaks paisuva algustähega. Ehk siis kunstnik, kes oma mänguga publikut sedavõrd lummab, et nood aja ja ruumi sootuks unustavad. Olenemata sellest, kas tema sõrmed puudutavad Steinway või Estonia klahve. Kunagi tulevikus tahaks ta olla pianist, kes käib kontserte andmas oma klaveriga. Kuid millisega? „Eks ma siis valiksin selle kuskilt kallist klaverisalongist välja,” muigab ta. „Tavaliselt valivad

„CHOPIN ON ALATI ÜKS MU SUURTEST LEMMIKUTEST OLNUD.”

„Praegu kisub mind rohkem vene heliloojate poole – Rahmaninov ja Prokofjev,” mõtiskleb Tähe-Lee Liiv ja lisab kiiresti: „Aga Chopin on alati üks mu suurtest lemmikutest olnud! Kaks aastat tagasi mängisin tohutult palju Chopini muusikat ja minu repertuaaris oli seda kaks-kolm tundi. Mängisin ära kõikidest Chopini kirjutatud klaverižanritest ühe, näiteks ühe ballaadi, skertso, masurka, valsi, poloneesi, klaverikontserdi, etüüdi ja nii edasi. Arvan, et Chopini romantism köidab teismelisi. Lapseeast välja kasvades, kui muusika hakkab rohkem huvitama, on tavaliselt romantism esimene, mis enda jaoks avastatakse. Mulle kajastab Chopini muusika kõige siiramaid tundeid, tema lood on küll lihtsad, aga seal on palju emotsioone.” tipp-pianistid selle, mis nende käte all kõige paremini kõlab ja mida nad kõige paremini tunnetavad. See võib olla Steinway, aga ei pea olema.” Mullu, kui Tähe-Lee osales Eesti pianistide konkursil, oli tal valida kolme klaveri vahel: Steinway, Fazioli ja Bösendorfer. Tähe-Lee valis Bösendorferi. „Osa pianiste isegi ei proovinud instrumente, vaid läksid otsejoones Steinway juurde, sest arvasid, et kõige kuulsam ja kallim klaver on kõige parem,” meenutab ta. „Kuid iga Steinway ei ole kõige parem valik, sest mulle tundus, et see klaver oli suure saali jaoks liiga teravakõlaline. Seetõttu valisin Bösendorferi, sest see kõlas pehmemalt.” Tähe-Lee valik osutus õigeks, sest koos kõlasid nood kaks esikohavääriliselt. Iga päev on Tähe-Lee suurim sõber aga siiski kodumaine Estonia. Nemad kahekesi on lahutamatud. Vähemalt esialgu.

Tõenäoliselt ei murra armastust Chopini vastu ka praegune tõmme vene heliloojate poole. Nood hakkasid Tähe-Leed köitma siis, kui ta luges läbi klassikute Fjodor Dostojevski „Idioodi” ning „Kuritöö ja karistuse” ja Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina”. „Kuidagi need vene arhetüübid on paelunud mind,” tunnistab Tähe-Lee, kellele näikse vene klassika hinge pugenud olevat. Vähemalt Tšaikovski 1. klaverikontserti on ta juba ERSOga mänginud, 2. ja 3. aga veel mitte. Küll jõuab.