Kontserdiplakateid on tehtud ka sule ja pintsliga

PLAKATEID ON TEHTUD KA SULE JA PINTSLIGA

Kui veel poolsada aastat tagasi valmistati kõik kontserdiplakatid käsitsi, siis nüüd saavad afišid vormistuse arvutis. Eesti Kontserdi kujundajad Eva Nukk ja Everi Vähi on digimuutuste tuules tänini vapralt vastu pidanud.

Tekst: VERNI LEIVAK, Naisteleht I Fotod: PEETER LANGOVITS, ARNOLD MOSKALIK (RAHVUSARHIIVI FILMIARHIIV)

Eva Nukk ja Everi Vähi Eesti Kontserdi fuajees, kus avaneb alati otsekui näitus daamide viimastest töödest.

Kuigi aeg on teinud oma töö ja elu kandunud paljus nutiseadmetesse, pole välireklaam mõjusust kaotanud. Kontserte külastama kutsuvad plakatid on endiselt sama mõõtu nagu muiste, endiselt leiavad nad koha nii müüridel laiuvatel afiširidadel kui ka kuulutustulpadel.

Huvitav on märkida sedagi, et välireklaamis levitatavate plakatite hulk pole aastakümnetega muutunud, nagu pole muutunud seal leiduv teave, millega tähistatakse kontserdi toimumise aega, kohta, kes esineb ja mida mängitakse.

Ent ometi on midagi muutunud – tinast tähtedega trükikojas paberile pressitud või suisa kauni käekirjaga maalitud teadetest kuulutustetulpadel on tihtipeale saanud maitsekad üllitised, mida kohati lausa kunstiteosteks pidada võib. Sama puudutab kontserdikavasid, mille headuse eest Eva Nukk ja Everi Vähi tänini vastutavad.

PINTSLI JA SULEGA

„Aeg on tõesti linnutiivul läinud ja siin on väga huvitav olnud töötada. Nüüdne tehniline töö nõuab siiski vähem vaeva kui käsitsitöö, mida tegin üle 20 aasta,” lausub Eva, ent mitte kurbusega hääles. „Olen õnnelik, et olen tohtinud siin majas nõnda kaua olla.”

Algusaegadel tekitas Evas isegi töökoha tolmu lõhn vaimse elevuse. Saatuse tahtel ajame juttu just selles esimese korruse ruumis, kus varem asus aastaid afiššide valmistamise ateljee, mida praegu koosolekute pidamiseks kasutatakse.

See oli 1972. aastal, kui kunstikooli kalligraafina lõpetanud Eva Eesti Kontserdi eelkäijas Eesti Riiklikus Filharmoonias dekoraator-butafoorina tööd leidis. „Siis tehti seda kõike käsitsi, pintsli ja sule abil,” tähendab ta.

Kontserte puudutav teave tuli muusikaosakonnast, mida juhtis pikka aega legendaarne laulja ja muusikategelane Kulno Raide.

Seina ääres oli kuuemeetrine töölaud ja nurgas püsti suur paberirull, millest esmalt õige suurusega paber skalpelliga välja tuli lõigata. Maja kõrvale tehti lausa kolme meetri pikkusi plakateid, Pärnu maantee äärde ja Kadriorgu trammitee kõrvale koguni viiemeetrisi.

Suurte tähtede paberile kandmiseks, näiteks pealkirjade tegemiseks olid spetsiaalsed šabloonid, mis siis suure pintsli abil seal jäljena oma koha leidsid. Väiksemad tähed kirjutas Eva väiksema pintsliga oma käega. Ikka nii, et pealkiri tehti tähelepanu äratamiseks punase või sinisega ja põhitekst mustaga. „Guaššvärv oli segatud liimiga, et vihm seda maha ei peseks,” tähendab Eva. Värvi- ja liimipurke oli terve lauaalune täis. Oli ka kullavärvi täis karp, ja kui kord sattus ateljeesse ühe kolleegi väike laps, viskas too kogu pulbri tuppa laiali, värvides nõnda tahtmatult kogu toa kuldseks.

Veel kasutati olemasolevate kontserdipaikade nimede, kellaaegade ja kuupäevadega kilest šabloone-trafarette, mis tööd hõlbustasid ja mille paberile kandmiseks oli tööl eraldi inimene.

Maakondades toimuvate kontsertide plakatid valmisid samuti siin, kuid A3 mõõdus, ning neidki tuli Eval oma käega teha vähemalt paarkümmend tükki – toona ju paljundusmasinad puudusid. Ei mingeid šabloone või trafarette.

APPI TULI TRÜKIKODA

Kontserdikavasid trükiti trükikojas Punane Täht, mis asus Pikal tänaval. Eva ema töötas seal korrektorina ning hilisem poeet ja lavatäht Juhan Viiding ladujana. Tööst vabal ajal vestelnud nad seal nii tööst kui ka elust, ent kui sinna ilmus järjekordselt trükkimist vajava materjaliga Eva, pidid nad hakkama tegutsema.

Eva täitis küll kulleri kohustusi harva; trükikoja

Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kontserdiafišš Estonia kontserdisaali ees 1979. aastal.

ja filharmoonia vahet pendeldas tavaliselt selleks spetsiaalselt tööle võetud toimetaja Silva Kompa, kes tegi seda tööd lausa mitukümmend aastat.

Suur osa afiššegi trükiti trükikojas. Peaasjalikult löödi paberile – olenes kontserdi žanrist, esitajast või repertuaarist – mõni kunstniku loodud pilt. Näiteks viiul, neid tehti viissada eksemplari ja hakati kasutama vajaduse järgi. „Kirjutasin sinna plakatsulega peale näiteks „Ines Rannapi viiulikontsert, klaveril Aino Himbek” ja lisasin repertuaari. Neid tuli mul käsitsi tiražeerida, kõige rohkem 50 tükki korraga,” avaldab Eva. „See oli väga tüütu töö. Väga tüütu.” Õnneks sai esinemiskohad, kuupäevad ja kellaajad trafaretiga paberile kanda.

Muidugi oli ka plakateid, mille tekst trükikojas tinasse kogu tükis laotigi. Kuller viis sel juhul sinna eeskujuks käsitsi kirjutatud-kujundatud variandi, aga kui juba valmis trükitud plakatitel viga avastati, tuli kogu protsessiga uuesti alata.

PALJUNDUSMASINAST ARVUTI JA PRINTERINI

Elu läks kergemaks, kui 1990ndate aastate algul ilmusid majja paljundusmasinad. Eva joonistas siis sule ja pintsliga ainult ühe plakati valmis ja hakkas neid masinaga paljundama, ehkki viimane väljutas endast vahel üsna koledaks moondunud eksemplare. Eriti moondusid fotod, kui need algvariandile peale kleebitud olid.

Kahjuks pole nondest kaugetest aegadest ühtki näidet säilinud, sest seda ei peetud filharmoonias ega hiljem Eesti Kontserdis millegipärast vajalikuks. Plakateid ei säilitata nüüdki.

Kui mõni aeg tagasi Niguliste muuseum-kontserdisaalis orelifestivali ajal orelimuusika kontsertide plakatite näitus korraldati, oli neist enamik Eva tehtud. „Aga eks needki ole läinud prügimäele,” oletab ta.

Esimesed arvutid tulid majja napilt veerandsada aastat tagasi ja see tähendas Eva töös põhimõttelist muutust. „Mäletan, kuidas ma värisevate põlvedega tehnikaülikoolis arvutikursustel käisin. Liina Lääts, raamatupidaja, oli edumeelsem inimene ja julgustas mind, et ära karda,” sõnab Eva naerdes. „Praegu oleks

Täpselt 20 aastat tagasi. „Sai hõbedaga möllatud ja käsitsi „60” kirjutatud,” tähendab Everi. Kõrval Neeme Punderi flöödikava plakat, kus kasutatud samuti Everi loodud plaadiümbrise pilti.

kujuteldamatu, kui ilma arvutita elada oskaks … Ja ega seal midagi rasket olnudki. Võrreldes toonasega on tänapäeva arvutid lihtsalt kiiremad ja pakuvad määratult rohkem võimalusi.”

Muidugi pole Eval enam võimalik oma kalligraafilisi oskusi demonstreerida ja sellest on tal kahju. „Samas – ega taha ka. Mäletan, et keegi näitas mulle üht ilusasti köidetud ja käsitsi kirjutatud Shakespeare’i sonettide kogu ja ma ei uskunud oma silmi, sest mulle tundus, et seda raamatut polnud mina teinud,” ohkab naine.

Tema töö on ka praegu kavade küljendamine ja plakatite kujunduse vormistamine. Ent mõned afišid trükitakse nüüdki trükikojas. Need uhkemad ja peenemad.

VÄIKENE TUBA NELJANDAL KORRUSEL

Eva Nukki ja Everi Vähi väike töötuba asub maja neljandal korrusel ning enamasti täidab trükikoja kohuseid koridoris asuv printer. Ei mingeid massiivseid paberirulle, guaššvärve, liimi ega pintsleid. Muusikatoimetajalt saadetud tekst ja illustratsioonid tuleb esmalt küljendada, siis saata see korrektuuri, siis parandused teksti sisse viia, seejärel saata tulemus toimetajale ülevaatamiseks ja kui see heaks kiidetakse, valmistatakse trükifail ja prinditakse tulemus välja.

Just sellisesse õhkkonda tuli Everi 2000. aastal, mil interneti- ja arvutiajastu oli juba täiega käimas. Hariduselt on ta graafik. „Mäletan, kuidas kunstiinstituudi teisel kursusel endale vandusin, kui õppisime plakateid kujundama, et neid ei hakka ma küll mitte kunagi tegema,” lausub ta lõbusalt naerdes. Elu muutis teda aga leebemaks ja viimased kakskümmend aastat on ta just afišše loonudki.

VAHEL SAAB KA KUNSTI TEHA

Söönud aastaid vabakutselise kunstniku leiba, oli Everil Eesti Kontserdi majja vahel ikka asja olnud – juba 1990ndate keskel peetud Oriendi festivali plakat oli ju tema tehtud. Evat tundis ta juba tollest ajast ja kui Everi eelkäija töölt lahkus, vabaneski talle koht.

Toona kuulusid kuulutustemeistrid reklaamiosakonna alla ning töid jagasid Evale ja Everile reklaamitoimetajad. „Nemad mõtlesid ka välja, kes millise plakati teeb ja mis seal üldse olema peab,” toob ta näite, kuidas ajad olid muutunud. Peale plakatite kuulusid samasse buketti lehe- ja välireklaamid, bukletid ja kavad, mis kõik tuli naistel teha. Netireklaamidele panustati siis väga vähe. „Mis oli päris naljakas – kavade kaaned olid enamasti värvilised, aga sisu prinditi erilisele kalkapaberile, mis viidi trükikotta ja sealtkaudu jõudis see tavapaberile. Absurd ju,” leiab Everi. Materjali „transportimiseks” kasutati peale plastist flopide ka ülekirjutatavaid laserplaaditoorikuid, millele enamasti vaid ühe korra kirjutada saigi ning mis ikka vaid kondimootoriga ühest kohast teise liikusid. Juhtus, et vahel saadeti esineja pilt mitte failina, vaid ümbrikus ja siis tuli see arvutisse skaneerida. „Mul oli siiski kõige sellega raske harjuda. Pärinen ju ajast, mil kõike tehti käsitsi,” sõnab Everi. Samas omandas ta arvutiprogrammiga kujundamise võtted kiiresti. Tuli vaid enne selgeks teha, mis on tulevasel plakatil kõige olulisem, mida tuleks kujundusega rõhutada.

Vahel saadeti valmis kavand esinejalegi kooskõlastamiseks ja ikka on tulnud ette, et tulemus mõnele artistile ei meeldi. „Olen aastatega selles osas tuimemaks muutunud,” nendib Everi. „Enam ma sellist asja kohutavalt läbi ei ela. Ent ma ei saa öelda, et see jätaks mind ükskõikseks. Samas leidub alati inimesi, kellega koostöö laabub hästi.”

Tõsi, ka graafikuna on ta saanud plakatikunstis käe valgeks, ehkki Everi nendib, et tema töökoht ei eelda kõikjale „oma egoga peale lendamist”. „See pole suur eneseteostuse koht, aga siiski on mõnel puhul see võimalik,” sõnab ta. „Tööle tulles kujutasin siiski ette, et saan igal nädalal ühe pildi maalida, aga tööl oli selline tempo peal, et ei jõudnud midagi. Mida on mulle Eesti Kontsert õpetanud – kiire töötamise oskuse.”

Everi tunnistab, et on vahel mõelnud, kas see plakatite ja kavade tegemine on üldse kunst või looming. Ning jõudnud järeldusele, et see on mõlemat. „Vähemalt on selles loomingulise töö elemente,” ütleb ta. „Ja et oma plakatitega teistest eristuda, on Eesti Kontserdil õige suund. Tahame olla kaugelt nähtav. Ning ehk ongi hea, et tänapäeval ei pea me kujundajatena kõike nullist mõtlema hakkama. Loomingulisema osa saab rakendada näiteks mõnd festivaliplakatit kujundades. Mulle meeldib, et olen saanud siin majas kaks asja ühendada, need on kunst ja muusika.» 2021. aastal saab Eesti Kontsert 80aastaseks ja ettevõtte uus raamkujundus telliti mitte neljanda korruse väikesest toakesest, vaid majast väljastpoolt. Aeg, mil seda hinnata saame, on nüüd käes.