Argentina metsik multitalent José Cura

ARGENTINA RAHVUSLIK AARE, METSIK MULTITALENT

José Cura

1970. Rosario, Santa Fe, Argentina. Kaheksa-aastane José silkab klaveritunnist koju, käes kirjake vanematele. „Väike José pole ilmselgelt muusikast huvitatud, seega soovitan leida talle mõne teise hobi,” kirjutab õpetaja.

Tekst: ANNE AAVIK I Foto: JÖRGEN AAV „Ilmselgelt polnud ma 50 aastat tagasi klaveri ja solfedžo õppimiseks valmis,” muigab José Cura. Oma lapsepõlve veetis ta sportides ja ratsutades, samuti huvitas teda elektroonika. „Arvuteid viiul, trummid. „Nüüd ei oska ma enam ühtki nooti mängida!” naerab José. Siiski, kevadise koroonakarantiini ajal kasvatas muusik üle pika aja küüsi, et taas kitarri mängida. Maikuus jõuab tulemus Eesti publiku ette – Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserju siis veel polnud!” Ja ühel hetkel tärkas ka huvi dil kõlab kevadise karantiini ajal sündinud inimlimuusika vastu, või kuidas see oligi? „Nägin, et kule ausameelsusele pühendatud kitarrikontsert. mu sõber saab kitarri sõrmitsedes noorte daamide Kui Cura poleks 1991. aastal koos perega tähelepanu ja teatasin isale, et tahan ka seda pilli Euroopasse põgenenud, ei teakski me teda võibmängida!” meenutab ta. olla ühe maailma tipptenorina. Võimekas noormees

Nüüdseks on temast saanud üks ajastu tippteno- tahtis saada dirigendiks ja heliloojaks. Lauljakarjääri reid, kes samas kujutab endast omamoodi tänapäe- valis ta eeskätt selleks, et peret toita: tema võimas vast Leonardo da Vincit. José Cura laulab, juhatab tenor jõudis komeedina tippooperimajade lavadele. ja lavastab ooperietendusi. Pildistab, valgustab ja Kui palju on maailmas lauljaid, kes läheksid lavale teeb lavakujundusi. Lisaks jõudis tänavu lavale ka ja esitaksid tenorite proovikivi, maailmakuulsa tema kirjutatud ooper. Cavaradossi aaria, peale viies laulutunnis käimist? 15aastasena astus ta lavale ja tõstis käed koori Alates debüüdist kuulsal Verona ooperifestivalil ees. Siis tulid järjepanu klaver, tromboon, flööt, kihutas Cura karjäär ülehelikiirusel taevasse. Vähe

on neid ooperigurmaane, kes poleks vaimustunud tema Simsoni osatäitmisest Camille Saint-Saënsi piibliainelises ooperis „Simson ja Delila” või nutnud tema Verdi „Otello” kannatusi kogedes. Kõiki auhindu, tunnustusi ja silmapaistvaid rolle tippteatrites on võimatu üles lugeda.

Aga sellest Joséle ei piisanud. 1999. aastal alustas ta karjääri dirigendina Londoni Philharmonia, Viini Filharmoonikute ja Toscanini orkestri ees. Temast sai esimene muusik, kel kombeks samal ajal laulda ja dirigeerida. 2014. aga märgib tema tagasitulekut heliloojana – esiettekandele tuleb 1989. aastal kirjutatud „Stabat Mater”. Esimesele ooperile paneb José punkti sügisel 2017.

Aga see pole veel kõik. Lavastajakarjääri alustas ta etendusega „La commedia è finita”, see on tantsu ja pantomiimiga vürtsitatud nüüdisaegne visioon Leoncavallo „Pajatsitest”.

Eesti publik kohtus andeka argentiinlasega esimest korda Saaremaa ooperipäevadel 2011. aastal. „Sajandi kontsert Saaremaal!” huilgasid pealkirjad ajalehtedes. Koos Aile Asszonyiga võlus ta ära ka kõige kurjemad kriitikud. Oh üllatust, kuus aastat hiljem leidsime ta Rahvusooperist Estonia, kui septembris 2017 esietendus Puccini ooper „Tütarlaps kuldsest Läänest”. José Cura oli nii etenduse lavastaja, dirigent, lava- kui ka valguskunstnik. „Ma pole siiski piisavalt hull, et selle kõige juures veel peaosa laulda,” kommenteeris Cura. Sel kevadel kõlab Cura dramaatiline tenorihääl taas Eestis.

José Cura, kui viibisite eelmisel korral Eestis, olite just valmis kirjutanud oma esimese ooperi „Montezuma ja punane preester”, milles tegutsevad Vivaldi ja Händel. Kuidas läks esiettekanne, mida ise juhatasite?

Esietendust jaanuaris saatis minu rõõmuks tohutu menu. Tõesti oli tore kuulda inimesi etenduse ajal naermas! Liszti muusikaakadeemia suures saalis kõlas ooperi pooleldi lavastatud, nn semi-staged versioon, mõned dialoogid tõlkisime ungari keelde, et publik suudaks lugu paremini jälgida. Pidasin läbirääkimisi paari teatrimajaga, et etendada täislavastatud versioon, aga pandeemia pani selle plaani ootele. Oleks tore lavastada seda ühel päeval ka Eestis!

Esmalt aga kõlab kevadel Eesti lavadel teie värske teos, kitarrikontsert „Concierto para un Resurgir”, missugune on selle sünnilugu?

Kõige selle viletsuse kõrval, mis karantiin mu ellu tõi, oli mul äkki tavapärasest rohkem vaba aega. Järsku olin sunnitud tegema asju, mida olin pidevalt edasi lükanud. Niisiis, 30 aasta järel kasvatasin taas küüned pikaks, et kitarri harjutada. Jumal, kui valus see alguses oli! Muuhulgas leidsin ka mõned visandid kitarrile, mille olin kirja pannud kaheksakümnendatel. Uus teos sündis märtsikuu jooksul. Panin sellele pealkirja, mis viitab uuesti ärkamisele, „Kontsert taastärkamisele”, ja pühendasin teose kitarrist Ernesto Bitettile. Ernesto andis mulle mõistliku soovituse muuta pühendus nii, et see kõlaks „Inimlikule ühtekuuluvusele” ja võtsin teda kuulda. Tõtt-öelda aga kuu aja eest otsustasin, et pühendan teose ikkagi Ernestole, olles tunnistaja pandeemia vastikule ärakasutamisele nii poliitilistes kui ka majanduslikes huvides. Jäägu teose motoks austusavaldus neile, kes näitavad segastelgi aegadel üles ausameelsust ja siirust!

Karantiiniaeg on saanud erinevaid hinnanguid, paljud muusikud olid haiged ja kannatasid rängalt, teised ütlesid, et vahelduseks oligi tore olla kodus ja puhata. Mõni pihtis, et elu muusikata polegi nii hull. Kas teie saaksite elada, kui maailmas poleks ühtegi ooperiteatrit?

Üks asi on muusika, teine asi kunst inimeseks olemise võõrandamatu osana ja meelelahutusäri on veel eraldi asi. Kui homsest kaoks maailmast profisport kui äri, ei tähendaks see, et inimesed enam ennast ei liigutaks. Keegi ei loobuks seepärast lõbusast jalgpallimatšist sõpradega. Sport ei sure kunagi! Meelelahutusäri on nagunii vaevelnud agoonias alates sellest ajast, kui internet sai kõigile kättesaadavaks. Sama asi juhtus väikeste poodidega: kaubanduskeskused tõrjusid nad välja ja praegu virelevad keskused omakorda e-poodide kasvava turu tõttu. Või nagu plaaditööstus, mille on välja tõrjunud striimimine ja karistamatu piraatlus.

Lava kõigi elavate kunstisündmuste tugipunktina on juba pikka aega olnud surmavalt haige, kuna puuduvad teadmised ja oskused, kuidas harmooniliselt ühendada tehnoloogiat ja elavat inimest. Sama asi käib peaaegu kõige kohta, mida püütakse asendada masinatega.

Näiteks robotid on võtnud miljonitelt tööinimestelt sissetuleku, ekraaniseks aga õõnestab inimsuhteid. Robotid ei küsi palka ega loo ametiühinguid, ekraaniarmastajal pole halba hingeõhku, tema eest pole vaja hoolitseda. Kui oled tüdinud, logi välja. Jah, alati jääb mingi hulk inimesi, kes tahavad „päris asja”. Mis aga juhtub, kui elavat kontakti vajava publiku hulk jääb niivõrd väikeseks, et selle protsent inimkonnast ei õigusta kontserdisaalide ja teatrite ülalpidamist? Vastus on kurb, aga lihtne – hulk teatreid koos selles sisalduvate lavakunsti vormidega kaob. See protsess on käimas juba mõnda aega ja vähesed meist löövad häirekella.

Olgugi just pandeemia allakäiku kiirendanud, paradoksaalselt võib viirus ise ka selle agoonia lõpetajaks osutuda, sest nüüd on inimeste silmad avanenud. Võttis sajandeid, et inimesed mõistaksid – nuga kui tapariist võib kirurgi käes osutuda elupäästjaks. Covid on ainult coup de grace (eesti keeles halastuslask) ja samas parim alibi neile, kes taotlevad pelgalt omakasu. Alati võib ju öelda, et seda ei teinud mitte meie, vaid viirus!