Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / kevad 2022 by Eesti Kontsert

n r 32 kevad 2 0 2 2

a k s o P a n i t s i r Käiesti erilise orkestri t eesotsas

Rahvusmeeskoor paneb RAMi riiulisse

Suure tähelennuga Jüri Reinvere

Kammerorkester ööklubis? Miks mitte!

LUKSUSLIKULT TÄISELEKTRILISED. MERCEDES-EQ MUDELID. Avasta Mercedes-EQ sõidukid, mis pakuvad täiuslikku sõidurõõmu. Puhtalt elektri jõul. Kompaktsest EQA mudelist jõulise EQC maasturini. Mitmekülgsest mudelivalikust leiad just oma - EQA, EQB, EQC või EQS. Täiuslik iga elustiili jaoks. Leia oma täiselektriline luksussõiduk juba täna! Vaata täpsemalt: www.mercedes-benz.ee/mercedes-eq Keskmine energiakulu: 17,5-25,0 kWh/100 km ja CO2 emissioon: 0.

VEHO JÄRVE Järvevana tee 11, Tallinn 626 6000

VEHO TARTU Ringtee 61, Tartu 730 0720

VEHO PÄRNU Riia mnt 231a, Pärnu 445 1990

VEHO RAKVERE Haljala tee 1, Tõrremäe 660 0152

VEHO.EE

ESTONIA KONTSERDISAAL Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee VANEMUISE KONTSERDIMAJA Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee PÄRNU KONTSERDIMAJA Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee JÕHVI KONTSERDIMAJA Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee PETERBURI JAANI KIRIK Dekabristide 54a, Peterburi telefon +781 2710 8446 e-post jaanikirik@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri

www.concert.ee/ajakiri-aplaus Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

Esikaanel Kristiina Poska Foto: Kaupo Kikkas

SISUKORD 6 Kevadhooaja klaveriõhtud

12 Kristiina Poska: see on minu orkester! 18 Eesti Rahvusmeeskoor paneb RAMi riiulisse 24 Jüri Reinvere: loomingusse ei tohi mattuda, elada tuleb 30 Võimu eesmärk on hoida vaimu ebakindluses ja hirmu all 35 Hooaja programm 54 Kammerorkester ööklubis? Miks mitte!

Toimetaja Andri Maimets

60 Jaak Sooäär põrutab Bachiga kosmosesse

Kujundus RKontor

66 Baroki teejuht algajaile

Trükikoda Printon AS

64 Kunstimaailmas elamine teeb õnnelikuks 68 Klassikatähed koroonakarussellil 70 Eesti Kontserdi suur juubelisügis

eestikontsert.ee

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

juhtkiri

KALLID KULTUURISÕBRAD!

Foto: GUNNAR LAAK

t me ei unustaks, et pimedale ja sombusele sügisele ning külmale talvele järgneb kevad täis uusi ärkamisi ja lootusi – ning et pealpool pilvi paistab päike. Alati. Isegi pealpool neid pilvi, mis mõned kuud aastas on meil nii hallid ja madalal, et tundub, justkui saaksime neid puudutada. Oluline on see, mida sombusest sügisest ja külmast talvest kevadesse kaasa võtame. Kas ja millised on need kohad, kus saame sügistalvise hingehoidmise jaoks niivõrd olulise „korilusega“ tegeleda? Suurem osa kontserdielust on kolinud kontserdisaalidesse. Paikadesse, kus hoolitsetakse selle eest, et ka sügistalvel saaksime südamed soojaks, helguse ja helina hinge ning läbi kauni muusika kinnitust, et maailm on imeline paik. Imeline isegi keerulistes tingimustes, mida keskkond meile pakkunud on. Lisaks keerukustele on ta kindlasti pakkunud palju kogemusi, inspiratsiooni ja mõistmist, kuivõrd oluline on koostöö ja teineteise toetamine. Mitte pelgalt oluline, vaid ainuvõimalik. Et jaksata, jääda ellu, olla olemas ka 100 aasta pärast. Meie ootused nii iseendale kui ka teistele on suured. Loodan, et lõpuks on saabunud laiem teadmine, et kultuurisektor ei ole ühe kultuurriigi jaoks kurnav kulukoht, kus toimetavad torisevad ülalpeetavad, vaid tegemist on olulise panustajaga riigi majandusse. Kultuurisektor annab tööd ligikaudu 30 000 inimesele, koosneb ligi 10 000st keskmise suurusega või väikesest ettevõttest, loomemajandus tervikuna panustab igal aastal Eesti SKTsse ligikaudu 5 protsenti. Tuginedes statistikaameti andmetele, on see mahult võrreldav näiteks ehitussektoriga, kuid kaugelt suurem kui näiteks põllumajandus- ja energeetikasektor. Me ju ei ole kordagi mõelnud, et ehituses, põllumajanduses või energeetikas toimetavad ülalpeetavad. Isegi elektriarvet makstes ei ole me nii mõelnud. Kordagi.

Innovatsioon saab sündida üksnes dialoogis, kus nii poliitikakujundajad kui ka kultuuriinimesed tegutsevad ühise eesmärgi nimel. Et mitte pikale veninud ja valdkonda jõuliselt räsinud pandeemiatingimustes nukralt hääbuda, tuleb tegutseda täna, otsides koos innovaatilisi lahendusi kultuuri- ja loomemajanduse kestlikuks arenguks. Et saaksime olla kindlad, et kultuurielu on täisjõus ning sel on oluline roll ka aastakümnete pärast. Et meie lapsed saaksid 2050. aasta sügistalvel tulla sooja ja valgesse kontserdisaali kuulama muusikat, mis toob südamesse soojust ja helina hinge. Muusikat, mille on ehk kirjutanud noored, lootustandvad eesti heliloojad. Muusikat, mida esitavad meie enda järelkasvust võrsunud virtuoosid. Muusikat, mis on teinud Eesti maailmakuulsaks kultuurikantsiks. Ka siis, kui hallid pilved on nii madalal, et tundub, justkui saaks neid puudutada. Ja meie lastel on kindel teadmine, et pealpool pilvi paistab päike. Alati!

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

eestikontsert.ee

Klaveriõhtud

Kevadhooaj a klaveriõhtud

Alanud aasta algupoolel on tulemas mitu sisukat klaveriõhtut pianismi absoluutse koorekihi esindajatelt – sooloõhtutega esinevad Kalle Randalu, Stephen Hough ja Angela Hewitt. Vestlesime neist suurkujudest meie klaveritippude Age Juurika ja Sten Lassmanniga. Tekst: TAAVI HARK I Fotod: KAUPO KIKKAS, SIM CANETTY-CLARKE, BERND EBERLE

APLAUS I KEVAD 2022

Klaveriõhtud

odupublikule tuntud Kalle Randalu on rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud pianist, keda hinnatakse sellegi poolest, et tema sooloõhtute kavad on alati läbimõeldud ja mitmekihilise sõnumiga. Randalu veebruarikuine kava on kantud Beethovenist, loojast, kelle hiljutist suurt juubeliaastat räsis pikaleveninud viroloogiline kriis. Sestap kõlavadki kontserdil Beethoveni kolm mastaapset ja armastatud sonaati. Stephen Hough on kontserdisarja „Klaveriõhtu“ üks värvikam tippkülaline, keda iseloomustab renessanssinimese imago. Ta on mitmekülgne pianist, helilooja, õppejõud, kirjanik ja ajakirjanik. Houghi külluslik kava algab inglise helilooja Alan Rawsthorne’i muusikaga, Robert Schumanni heitliku sisemaailma avab „Kreisleriana“, Houghi enese komponeeritud „Partita“ toob eredaid, pidulikke ja nostalgilisi noote, kavale paneb hõrgu punkti paljude pianistide meelisautor Chopin. Üks maailma nimekamaid pianiste on Angela Hewitt, kelle tuntusele andis tiivad üle kümne aasta kestnud Bachi-salvestiste projekt. Estonia kontserdisaalis toob ta kuulajateni Bachi hiigelteose „Fuugakunst“, mis on oma ülesehituse ja haarde poolest võrreldav katedraali arhitektuuriga. Teose tervikuna kuulamine on haruldane sündmus, mida tõesti pikisilmi oodata. Saabuvate sündmuste ootuses vestlesin kahe eesti klaverikunstnikuga, kelle klaveriõhtud on alati palavalt oodatud – Age Juurikas ja Sten Lassmann. Kuidas te mõtestaksite seda, mis nähtus on klaveriõhtu? Mis teeb klaveriõhtu publikule paeluvaks?

Juurikas: See on ajalooline nähtus ja traditsioon, mis on juba mitusada aastat järjepidevalt toiminud. Ju selles on midagi, mis mõjub publiku jaoks väga atraktiivselt, et seda jätkuvalt läbi viiakse. Interpreedi jaoks on see üks kõige põhjalikum ettevõtmine, mida teha saab, see nõuab erilist pühendumist. Kõik pianistid sellega ei tegelegi. Kuulaja jaoks on see tegelikult hästi põnev žanr, kuna klaver on nii rikkalik ja repertuaar nii lai, et hea interpreedi ja hästi ettevalmistatud esitusega võib jõuda ikka väga kõrgetesse dimensioonidesse, kuulajale võib see olla äärmiselt paeluv, haarata ta esimesest hetkest kuni viimase noodini välja, tekitada saali lausa müstilise atmosfääri. Lassmann: Klaveriõhtu on täiesti unikaalne

muusikaline nähtus kogu maailma muusikakultuuris. See paelub kuulajaid, olles seejuures niivõrd selge struktuuriga – üks inimene peab monoloogi helikunstist. See on omalaadne loenguvorm, kus esitatakse oma „traktaate“, oma käsitlusi juba tuntud teostest. Publik on sageli suurema osa klaveriõhtute repertuaari ja heliloojatega tuttav, aga seda enam tahetakse kuulda ja kaasa mõelda. Tõsi on ka see, et ükski teine pill ei võimalda sellist nähtust. Klaver on mastaapne pill, mis võimaldab anda oreli mõõtu kõlakaskaadi, mis võib olla kolossaalne akustiline nähtus, teisest küljest on seal viimse närvilõpmeni viimistletud intiimsus. Aga lõpuks on võti siiski interpretatsioonis, miks klaveriõhtu on nii elujõuline ja paljupakkuv,

Stephen Hough on kontserdisarja „Klaveriõhtu“ üks värvikam tippkülaline, keda iseloomustab renessanssinimese imago. tõlgenduslikud võimalused on ammendamatud! Möödunud sügisel mängis Pietro De Maria Estonias „Kuupaistesonaati“. Kõik on seda kuulnud, mänginud või õpetanud lugematu arv kordi, aga minu jaoks oli De Maria esitus lausa ilmutus! Endiselt on võimalik ka kõige mängitumat ja tuntumat teost esitada nii, et see pakub isegi paadunud professionaalile elamuse. Interpretatsioonikunsti ammendamatuses ongi klaveriõhtu suurim võlu ja ime. Angela Hewitt ja Stephen Hough on pianistide maailmas vaieldamatult tuntud nimed. Millised kokkupuuted on teil kuulajana olnud kevadel saabuvate väliskülalistega?

Lassmann: Stephen Hough on mulle tuttav juba õpingute ajast Londoni kuninglikus muusikaakadeemias, kus ta käis andmas meistriklasse. Inglise kultuurielus on ta väga tuntud fenomen ja multitalent – kirjutab esseid, maalib, loob heliteoseid.

eestikontsert.ee

Klaveriõhtud Juurikas: Mõned pianistid on ka täiesti omas klaverikosmoses. See on tõesti kosmos – võibki olla täiesti sees lõputus klaverimaailmas, on ka neid isiksusi, keda paelubki olek ja kulgemine sellises ruumis. Lassmann: Ega lõpuni saagi öelda, kui palju on kunstile tarvis elu ja kui palju on elule tarvis kunsti. Kunst on ikkagi abstraktsioon ja mingi emotsioonide kapslisse panek, kunst ilma vähimagi transtsendentaalse mõõtmeta ei ole kunst. Kuigi tänapäeval on vahel moes ka väita, et kunst on vaid see, mis on nihestatud. Õnneks pole ei Angela Hewitt, Stephen Hough ega Kalle Randalu iial hiilanud nihestatud interpretatsioonidega. Aga kõik kolm on tipp-pianistid, kes on tõeliselt pühendunud oma vormile. Kui laseme Angela Hewitti ja Stephen Houghi kavadest pilguga üle, siis need on äärmuseni kontrastsed. Hewitti kava näib esmapilgul ülimalt lakooniline: Johann Sebastian Bachi „Fuugakunst“. Houghi kavas on Alan Rawsthorne, Robert Schumann, Stephen Hough, Chopin – hoopis kirjum koondpilt. Mis mõtteid see tekitab?

Juurikas: Muidugi on sinna „Fuugakunsti“ kõrvale väga raske midagi panna ka, see on iseenesest juba hiiglaslik väljakutse. Mind ausalt öeldes võtab lausa natuke hirmule, kui ma näen, et üks pianist tuleb esitama „Fuugakunsti“. Esimene reaktsioon on isegi selline, et kas ma ikka julgen üldse minna kuulama! Aga see ongi hea ärevuse ja ootuse tunne, millega kontserdile minna. Lassmann: Angela Hewitt käis kunagi klaverifestivalil mängimas Bachi HTKd ja tegeles palju aastaid Bachi-mänguga ning siis püüdis mõnda aega mitte mängida Bachi, aga aprillis Estonia kontserdisaalis kõlav „Fuugakunst“ on ikka väga uhke väljakutse. Seda ootan küll põnevusega.

Kunagi oli muusikaliseks kõrgmoeks programmilisus. Kas ka klaveriõhtu peaks jutustama loo või pole see üldse tarvilik?

Stephen Hough

APLAUS I KEVAD 2022

Juurikas: On väga erinevaid käsitlusi. Mulle isiklikult meeldib, et oleks mingi telg, mille ümber ma oma kava ehitan. See idee tekib üsna kergesti ja nii on endal kuidagi lihtsam. Tavaliselt on nii, et see idee tuleb kuidagi ise ja siis ma leian sellele ideele kontserdi. Mitte nii, et ma nüüd tahan anda kontserdi ja siis hakkan mõtlema, mida mängida. Lassmann: Võimalusi on väga erinevaid. Näiteks Stephen Houghi kava on väga kirju,

Klaveriõhtud aga võib ka mängida tunniajases kavas ainult Beethoveni Diabelli variatsioonid ja panna pealkirjaks „Diabelli“, juba sealgi ongi läbiv liin olemas. See on kõik väga tunnetuslik. Aga on ka mingid hea maitse reeglid, näiteks mina leian, et üle nelja helilooja ei sobi klaveriõhtus mängida, samas igasugust kaleidoskoopi võib teha, lõpuks on määrav ikkagi mäng ja interpreedi nägemuse veenvus. Juurikas: Just suvel käisin Soomes festivalil, kus üks väga hea pianist mängis tõesti miniatuuridest koosneva tunniajase õhtu. Heliloojaid võis olla lausa 15 või rohkemgi, aga lühikesed teosed olid nii hästi seostatud, et need haakusid ning moodustasid eraldi tervikuid ja suurvorme. See oli tõesti põnev kogemus, hoolimata sellest, et olin alguses väga skeptiline. Lassmann: Lõpuks ju loebki see, kuidas mängida! See on erakordne energiavahetus, kui pianist tuleb lavale ja haarab kuulajad jäägitult oma võimusesse. Me kuulame nii muusikat kui ka interpretatsiooni. Toimima hakkavad mingid muusikalised universaalid, millest eriti rääkida ei saagi. Angela Hewitt esitab Johann Sebastian Bachi muusikat täiesti modernsel klaveril. Kas see võiks tekitada ka mingeid kiuslikke ajastutruuduse küsimusi?

Juurikas: Radikaalse autentismi tagaajamise ajastu on pigem läbi saanud ja HIP liikumine (historically informed performance – ajastuteadlik esitus või ajalooliselt informeeritud esituskunst) suhtumine on juba ammu üsna palju avardunud, mille üle mul on hea meel. Lassmann: Selline krüptiline ja salajane teadmine, mida varem vanamuusikaga tegelejad omaks pidasid, on tulnud klassikalise muusika tavapraktikasse niivõrd tugevalt, et selles pole enam midagi esoteerilist. Nooditeksti vabaduse küsimused, kaunistuste maailm ja muusika kui retooriline kunst pole ammu võõrad ka tavapraktikas. Sooloõhtuga esinemine on erilist vastutust nõudev ettevõtmine – olla täiesti üksi laval ilma igasuguse abistava toeta. Miks ometi pianistid selliseid riske võtavad?

Juurikas: Vahel tekib ka endal see küsimus, eriti kui ettevalmistusprotsessis on raskemad hetked. Aga mulle tundub, et seda otseselt ei peagi tegema. Isiklikult ma ei arva, et mõni, kes sooloõhtuid teistest rohkem teeb, oleks kuidagi parem või väärtuslikum. Mõni pianist on eriliselt hea just kammermuusikuna ja

Angela Hewitt

eestikontsert.ee

Klaveriõhtud EESTI KONTSERDI KLAVERIÕHTUD 8. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja 10. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal 11. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja Kalle Randalu Kavas: Beethoven. Klaverisonaat nr 8 c-moll op. 13 („Pateetiline“) Beethoven. Klaverisonaat nr 23 f-moll op. 57 („Appassionata“) Beethoven. Klaverisonaat nr 29 B-duur op. 106 („Hammerklavier“)

10. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Stephen Hough (Inglismaa/Austraalia) Kavas: Alan Rawsthorne. „Bagatellid“ Schumann. „Kreisleriana“ op. 16 Stephen Hough. „Partita“ Chopin. Ballaad nr 3 As-duur op. 47 Chopin. Skertso nr 2 b-moll op. 31

23. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Angela Hewitt (Kanada) Kavas: Bach. „Fuugakunst“ BWV 1080

12. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Mantas Šernius (Leedu) Eesti pianistide konkursi Eesti Kontserdi auhinnakontsert Kavas: Debussy. „Ilutulestik“ („Feux d’artifice“) (Prelüüdid II vihik nr 12) Beethoven. Rondo a capriccio G-duur op. 129 Sisask. Neli osa klaveritsüklist „Lõunataevas“ op. 52 Liszt. „Mefisto valss“ nr 1, S.514 Mussorgski. „Pildid näituselt“

APLAUS I KEVAD 2022

võib-olla üldse ei mängigi soolokavasid, aga need hetked, mis ta koosmusitseerimisega pakub, on ehk hoopis erilisemad kui soolopianisti rohked esinemised.

Võtmise ja andmise balanss on alati väga huvitav. Lassmann: Seal on huvitavad mahu küsimused ka – kas palju soolokontserte mängivad need, kes on kõige paremad, või need, kes lihtsalt jaksavad kõige rohkem. Siit võib kiiresti jõuda künismi, millel vast pole erilist mõtet. Aga selge on ka see, et mängida aastas kolmekohaline arv kontserte kunstilisel kõrgtasemel kurnaks pea iga inimese välja. Siin tekib küsimusi automaatpiloodi režiimi ja rutiini kohta, peab olema ikka erakordne vastupidavus ja kustumatu janu. Aga võib-olla on publiku ees olemine ka ootamatul moel hoopis vastupidine liikumine: sa mitte ei anna energiat ära, vaid hoopis ammutad seda inimestelt. Võtmise ja andmise balanss on alati väga huvitav. Ja seda saab kogeda üksnes kontserdisaalis. Kalle Randalu kavas on kolm Beethoveni suurt sonaati: „Pateetiline“, „Appassionata“ ja „Hammerklavier“. Mis mõtteid see tekitab?

Lassmann: Kui palju on neid heliloojaid, kelle klaverimuusikat suudaks kaks kontserdipoolt mängida või kuulata? Mina ütleksin, et neid on vaid käputäis. On Beethoven, Schubert, Liszt, Chopin – ei saa poolt tosinatki kätte. Beethoveni loomingus on tohutu sisemine mastaap ja trajektoor läbi teoste, sellised suured diapasoonid. Kaks kontserdipoolt Tambergi või Mozarti või Debussy muusikaga mind vist lõpuni ei kõnetaks, kuigi hindan neid heliloojaid väga kõrgelt. Seega Kalle Randalu kontsert on kümnesse! Kui palju me ka poleks kuulnud „Pateetilist“ sonaati, tipptasemel esitus kõnetab ikka ja alati. Juurikas: Võtame kasvõi meie interpreetide liidu eelmise aasta suure Beethoveni festivali. Seal olid valdavalt lausa kolmes osas kontserdid, ainult Beethoveni muusika. Absoluutselt ei hakanud igav, mitte ühelgi kontserdil. Beethoveni puhul on see muusikalise kujutluse maailm tõesti kuidagi eriti avar.

Muusika Sinu autole!

Kultuurimini ministee steerium riumi tunnustuss

Kristiina Poska

Kristi na Poska:

SEE ON MINU ORKESTER! Kui Kristiina Poska Otsa-kooli õpilasena ühe oma elu enim mõjutanud helikandja ostis, ei osanud ta aimatagi, et saatus vaatab talle selle kaanelt juba vastu – Flandria. Flandria sümfooniaorkestri peadirigendiks sai ta mitte ainult seepärast, et on üks oma põlvkonna nõutumaid naisdirigente, vaid et mängus oli veel see miski, mida eeldada ja ette planeerida pole võimalik – vastastikune äratundmine esimesest silmapilgust. Tekst: RIINA LUIK, kultuuriajakirjanik I Fotod: KAUPO KIKKAS Ajal, mil sinust sai Flandria sümfooniaorkestri kunstiline juht ja peadirigent, olid enda sõnul olukorras, mil sa tegelikult ei otsinud endale üldse n-ö koduorkestrit.

Teadsin, et Flandria orkester otsib peadirigenti, kuid see ametikoht polnud minu huviorbiidis, tahtsin nendega eelkõige kontserte anda. Mäletan hästi meie esimest proovi, mil minus tekkis kohe äratundmine – see on minu

APLAUS I KEVAD 2022

orkester! See oli väga ootamatu tunne ja ma polnud millekski selliseks üldse ette valmistunud. See äratundmine oli aga vastastikune, ja kui see juhtub, siis asjad lähevad lihtsalt oma loomulikku rada pidi. Kõik minu varasemad mõtted, mis rääkisid peadirigendiks saamise vastu, muutusid automaatselt teisejärguliseks. Paar kuud hiljem orkester hääletas ja absoluutse häälteenamusega langetati otsus minu kasuks.

Kristiina Poska

eestikontsert.ee

Kristiina Poska KRISTIINA POSKA • Sündinud 12.07.1978 Türil • Õppis Türi lastemuusikakoolis (klaveri eriala) • Lõpetas Tallinna G. Otsa nim muusikakooli koorijuhtimise eriala (1998) • Lõpetas Eesti muusikaakadeemia koorijuhtimise eriala Toomas Kapteni dirigeerimisklassis (2002) • 2003–2005 kooridirigeerimise õpingud Berliini kunstide ülikoolis ja Berliini H. Eisleri nim muusikakõrgkoolis (2003–2005) • 2004–2011 orkestridirigeerimine Berliini H. Eisleri nim muusikakõrgkoolis prof Christian Ehwaldi käe all

• 2012–2016 Berliini Komische Oper, kapellmeister • Pälvinud auhinnalisi kohti ja preemiaid rahvusvahelistel dirigentide konkurssidel Ateenas, Londonis, Saksamaal, Taanis • 2013 rahvusvahelise dirigeerimiskonkursi Deutscher Dirigentenpreis I preemia (esimene naisdirigent, kes konkursi on võitnud) • 2013 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia särava rahvusvahelise tegevuse eest • 2015 nimetas Bachtrack Kristiina Poska maailma hõivatuimaks naisdirigendiks • 2019/2020 Baseli teatri muusikajuht • Alates 2019/2020 Flandria Sümfooniaorkestri (Symfonieorkest Vlaanderen) kunstiline juht ja peadirigent • Alates 2021/2022 Läti Riikliku Sümfooniaorkestri esimene peakülalisdirigent

APLAUS I KEVAD 2022

Kas sa nüüd tagantjärele tead, missugused olid need filtrid, mille järgi kandidaate vaeti, millised olid orkestri ootused-lootused, mida või keda õigupoolest otsiti?

Orkester otsis endale dirigenti, kellega nad saaks nii kunstiliselt kui tehniliselt areneda, kes aitaks neil jõuda rohkem ka rahvusvahelistele lavadele. Samuti oli oluline leida keegi, kes oleks hea partner tiimile, kellega töötada välja uusi projekte, programme ning olla n-ö samal lainel visiooni osas, mis puudutab orkestri tulevikku. Orkestril oli väga pikk nimekiri dirigentidest ja väga palju filtreid, mille järgi uut peadirigenti valima asuti. Aga see, mida päriselt otsitakse ja vajatakse, on tihti pigem alateadlik, kui et väga selgelt piiritletud või kirja pandud. Vaatamata tingimustele, mis on eelnevalt seatud, toimub lõplik valik mingil muul tasandil, lähtudes eelkõige sobivusest ja vastastikusest keemiast. Kuidas on Flandria orkestri töö korraldatud, see ei pidavat olema päris tavapärane orkester.

Meie orkester ei ole tõesti päris tavapärane, see pole suur orkester ega toimi tavaliste reeglite järgi, kus inimesed on püsipalgal ja neil on iganädalane töörutiin. Meie orkester toimib projektide baasil ja inimestele makstakse vastavalt sellele. Iga kahe aasta järel on orkestrantidel atesteerimine, kus võetakse iga mängija oskused üksipulgi lahti ja vaagitakse läbi kõik tema plussid ja miinused. Mina seda alguses ei teadnud, aga ma arvan, et kõik need asjaolud kokku on põhjus, miks ma kohe alguses tajusin, et orkestril on täiesti teistsugune mentaalsus kui tavalisel orkestril ja miski minus

Kristiina Poska resoneeris väga tugevalt sellise tööstiiliga. Kõik muusikud teavad, et nende koht orkestris ei ole eluks ajaks kindlustatud ja see tähendab, et nad on alati väga hästi ette valmistunud või nagu sakslased ütlevad: sitzen auf der Kante ehk istuvad tooli serval, pidevas valvelolekus, erksaina. Ja veel üks, puht inimlik tähelepanek flaamide kohta, mida ma seostan ka eestlastega – nad hoiavad madalat profiili, on töökad ja keegi ei ole ennasttäis ega ülbe. Ma arvan, et see tuleneb nende kultuuritaustast ja on heaks koostööks väga oluline kvaliteet.

Kõik muusikud teavad, et nende koht orkestris ei ole eluks ajaks kindlustatud ja see tähendab, et nad on alati väga hästi ette valmistunud. Ma käin kogu aeg kõikvõimalike orkestrite juures ja on palju väga toredaid orkestreid, aga ka neid, kelle juurde ei taha enam tagasi minna. Kõike on nähtud! Aga just selliste orkestrite puhul, millel on taga teistsugune organisatsioon ja töökorraldus, aitab see tihti kaasa mingi täiesti teise mentaalsuse tekkele. Deutsche Kammerphilharmonie Bremen (kunstiline juht ja peadirigent aastast 2004 Paavo Järvi – R.L.) on üks hea selline näide. See ei ole aga reegel. Suurepärane töökeskkond võib tekkida teoreetiliselt loomulikult igal pool. Millega muusikud, kel puuduvad regulaarsed iganädalased kontserdid, veel tegelevad?

Paljud on vabakutselised, mängides erinevates orkestrites ja koosseisudes, paljud on ka muusikaõpetajad või õppejõud. Kuna viimastel aastatel on orkester palju arenenud, lisandunud on ohtralt kontserte nii kodu- kui välismaal ning kuna see on tõusev tendents, on mitmed muusikud varsti olukorras, kus nad peavad hakkama tegema valikuid.

Kuidas selline projektorkester on rahastatud?

Flandria orkestrit rahastatakse neljast peamisest allikast: Flaami valitsuse ja Genti linna poolt, erasektorist ning piletimüügist pluss kontsertide müügist teistele saalidele ja korraldajatele. Kuna meie orkestrantidele ei maksta kuupalka, vaid igaks kontserdiks sõlmitakse leping, ei kehtinud meie puhul koroonaaegne igakuine palgatoetus. Kuid orkestrile maksti kuni hooaja lõpuni välja kõigi ära jäänud projektide tasud. Muidugi oli see meile väga suur, kuid seejuures väga positiivne väljakutse: korraldada ise nii palju projekte kui vähegi võimalik, et muusikutel oleks tööd. Selle tulemusena salvestasime Beethoveni neli sümfooniat, kuigi algselt oli kavas salvestada vaid kaks. Samuti salvestasime kaks Sibeliuse sümfooniat, Prantsuse klaverimuusikat jpm ning tänu pandeemiale alustasime kavandatust palju varem dirigeerimise meistrikursuste korraldamisega. Lisaks sellele, et muusikutel oleks leib laual, on samavõrd oluline hoida kõrgel orkestri moraali ja mängutahet. Kas suutsite lippu kõrgel hoida?

Absoluutselt! Ja me mitte ainult ei hoidnud lippu kõrgel, vaid suutsime selle tõsta ehk veelgi kõrgemale. Juba lindistamise protsess iseenesest on orkestrile väga puhastav ja arendav. Meie salvestuste põhifookus oli Beethovenil ja see oli nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka tehniliselt absoluutselt oluline, edasiviiv ja väga positiivne protsess. See andis erakordse võimaluse tegeleda orkestri tehnilise tasandiga, teha sellist tööd, milleks meil tavapärase kontserdikorralduse ajal poleks aega olnud ning saime minna vägagi sügavuti. See on ühelt poolt vaadatuna. Teisalt on kõige parem ettevalmistus lindistamiseks muidugi kontserdid, mida meil paraku polnud. Mis seisus orkestri sa eelmiselt peadirigendilt päranduseks said? Ja millele sa dirigendina ise enim tähelepanu pöörad, et orkester kõlaks nii, nagu sina soovid?

Ma arvan, et sain heas seisus orkestri, sest muidu ma ju ei oleks neist nii pimesi sissevõetud olnud (naerab). Aga kui peaksin neid iseloomustama, tooksin eelkõige esile väärtused, mis on minu jaoks väga olulised ning millele panen ka ise töötades kõige enam rõhku: õige mentaalsus, tahe töötada, orkestri valmisolek minna alati detailides sügavamale, ja seda ka pärast neljandat ja viiendat kontserti.

eestikontsert.ee

Kristiina Poska Kui rääkida orkestri kõlast, siis pean lugu selle paindlikkusest, transparentsusest ja samas jõulisusest. Samuti on oluline arusaam erinevatest stiilidest, milleta tänapäeval enam läbi ei saa. Väga oluline on ka fraseerimisoskus (ettekantava helitöö mõtestatud liigendamine – R.L.), mille kallal me töötame järjepidevalt, sest just seeläbi saavutame vajaliku transparentsuse ning selle, et muusika hakkaks kõnelema. Olenemata stiilist ja epohhist peab muusika minu jaoks kõnelema, ja seda nii fraasi kui suurema pildi tasandil, sest lõppeks on meie eesmärk viia publikuni sõnum ja idee, mida heliteos tahab edasi anda. Belgia klassikalise muusika heliloojate nimekiri on küll pikk, kuid paraku ei kõla nende helilooming maailma kontserdilavadel just ülearu tihti. Kindlasti on üks põhjus see, et nende seas ei ole suuri sümfoniste ja et nende helilooming on loodud pigem ansambli- ja kammerkoosseisudele. Kui palju sa üldse Belgia muusikapärandist kavas hoiad, on sulle selles osas pandud mingeid ootusi?

Mis puudutab Belgia muusikapärandit, siis see on neil väga rikas, mis puudutab FrankoFlaami koolkonna heliloojaid nagu Orlando di Lasso, Josquin de Prez, Johannes Ockeghem, kui tuua vaid mõned näited. Samas on tõsi, et nende teosed on tõesti loodud pigem ansamblikoosseisudele, kuid vanamuusika traditsioon on Euroopas, eriti Flandrias ja hollandikeelses kultuuriruumis vägagi elus ja seega ei saa öelda, et need teosed tänapäeval vähe kõlaks. Kuid tõsi on ka see, et neil pole suuri sümfoniste. Helilooja, keda me sageli esitame ja keda kõik Belgias teavad, on Lodewijk Mortelmans (1868– 1952, teda on nimetatud ka Flaami Brahmsiks – R.L.). Oleme mänginud tema „Eleegiaid“ (Mortlemansil on tsükkel „Kaks eleegiat orkestrile“ – R.L.), mida orkester mängib põhimõtteliselt peast ja mida kõik teavad. Ma arvan, et sellel on publikule sarnane mõju nagu Heino Elleri „Kodumaisel viisil“ meie jaoks. Mis puudutab mingeid mulle pandud ootusi seoses Belgia muusikapärandiga, siis võin öelda, et neid ei ole. Kuid me tegeleme siiski Belgia muusika edendamisega vägagi aktiivselt ühel teisel tasandil. Üks meie orkestri profiili alustaladest on noorte talentide arengu toetamine ja üheks selliseks projektiks on Composers Academy. Igal aastal valime paar korda konkursi alusel Belgia konservatooriumitest välja noored heliloojad, kes saavad võimaluse kirjutada orkestrile uudisteose. See protsess on

APLAUS I KEVAD 2022

juba iseenesest väga huvitav: helilooja kirjutab loo, siis algab töösessioon ja ta kuuleb, kuidas teos päriselt orkestri esituses kõlab. Koostöös sünnivad heliloojal parandused-täiendused ja ühe-kahe kuu järel toimub uus töösessioon. Siis lihvitakse teost veel ning seejärel on see kontserdiküps ja tuleb esiettekandele meie orkestri põhikontserdisarjas. Ma tõtt-öelda ei teagi mõnd teist orkestrit, kes noortele heliloojatele sellist luksulikku koostöövõimalust pakuks.

Varasest tunduvalt suurem kontakt koorimuusikaga on mulle kui endisele koorijuhile vägagi hingekosutav. Korraldame ka regulaarseid meistrikursusi Genti kuningliku konservatooriumi orkestriga: meie muusikud grupitöö tasandil ja mina dirigeerides, õpetades neile orkestrimängu alustalasid. Orkester toetab ka noori dirigente: meil on orkestri juures assistent, andekas noor talent Martijn Dendievel, kellele orkester on pakkunud mitme aasta jooksul laiahaardelist praktikavõimalust ja kes on just praegu alustamas oma rahvusvahelist karjääri. Ning alates eelmisest hooajast on meil ka oma noorte dirigentide meistrikursus, mis toimub kord aastas ning mis eristab meid ehk teistest kursustest seeläbi, et meil on tänu väiksele osavõtjate arvule rohkesti orkestriaega, mis on noorele dirigendile just see kõige olulisem. Kui astuda veel sammuke vanuses allapoole, siis kas teil on jaksu pühenduda ja pakkuda midagi ka lastele, avamaks neile ust muusikamaailma?

Absoluutselt! Meil on erinevaid projekte erinevas vanuses lastele. Näiteks selline programm, kus eelkooliealised tulevad orkestri proovi, kanname neile muu hulgas ette loo, mille on üks belgia helilooja spetsiaalselt neile kirjutanud. Lapsed on selleks looks ette val-

Kristiina Poska

mistunud, nad on selle rütmi koputanud ning kontserdisaalis saavad nad seda lugu orkestriga kaasa mängida. Teine projekt on näiteks perekontserdid, eriti jõulude ajal, mil teeme poollavastuslikke kontserte. Pluss meie juures tegutseb juba üle aasta noorteorkester, mis koosneb konkursi alusel välja valitud muusikakoolides pillimängu õppivatest noortest ja millel on praeguseks juba väljakujunenud oma kontserdisari. Kuidas ja millal ilmusid sinu mälu- ja kujutluspilti esimesed märksõnad: Madalmaad, Belgia, Flandria? Oli see läbi kunsti, muusika, ajaloo või šokolaadi?

Tegelikult läbi kõigi nende märksõnade. Kuid minu kui muusiku jaoks olid eelkõige kõnetavad Madalamaade renessansiajastu heliloojad ja kuldaja maalikunstnikud. Aga on ka üks väga isiklik suhe, mis algas juba siis, kui õppisin koorijuhtimist. Minu suur iidol oli dirigent Philippe Herreweghe ja tema asutatud maailmamainega koor Collegium Vocale Gent. Nende Bachi h-moll Missa oli üks mu esimesi CDsid, mille endale Otsa-kooli õpilasena ekstra kogutud raha eest ostsin. See oli plaat, mida kandsin enesega aastaid reisidel kaasas. See oli minu jaoks tõeliselt püha, nii teose enese kui ka esituse poolest. Kui peaksin minema

üksikule saarele ja saaksin kaasa võtta ainult ühe teose, siis kindlasti just selle. Palju aastaid tagasi sattusin poolkogemata laulma Haapsalu vanamuusikafestivalil Toomas Siitani juhatatud projektikooris, esitades seda sama teost – võin liialdamata öelda, et see oli ja on üks muusikalisi kõrghetki minu elus. Olen Herreweghega ka kohtunud, ta elab ja töötab siinsamas Gentis. Minu suureks rõõmuks on Collegium Vocale Gent ilmutanud suurt huvi koostööks just meie orkestriga ja seetõttu on meil lähiaastatel plaanis mitmed põnevad ühised projektid, nagu näiteks Beethoveni 9. sümfoonia koos salvestusega ja Dmitri Šostakovitši 13. sümfoonia („Babi Jar“) ning tulemas on ka üks uue muusika projekt koorile ja ansamblile, mida teen nendega meie orkestrist eraldiseisvalt. Varasest tunduvalt suurem kontakt koorimuusikaga on mulle kui endisele koorijuhile vägagi hingekosutav. Veel sellel hooajal anname mitu kontserti ka meie oma Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, mis on minu jaoks samuti äärmiselt eriline ja rõõmustav sündmus. Tundub, et tänu nendele kahele maailmanimega koorile, aga ka üldiselt oma tegemistele siin Flandrias, teen ma nii mitmeski mõttes läbi rännaku oma (muusikaliste) juurte ja noorepõlve unistuste juurde.

eestikontsert.ee

Eest i Rahvusmeeskoor

Eesti Rahvusmeeskoor

TÕSTAB RAM-I RIIULISSE

Veebruaris esinevad nad maineka Hamburgi Elbphilharmonie laval, järgneb ridamisi põnevaid kontserte Eestis. Nad on hinnatud partner sümfoonikutele ning sammuvad meeskoorimuusika uhiuusi, veel käimata radu. See on Eesti Rahvusmeeskoor, kes tahaks viimaks RAMiga lõpparve teha. Tekst: ANDRI MAIMETS I Fotod: GUNNAR LAAK

APLAUS I SÜGIS 2021

Eesti Rahvusmeeskoor

akkumine esitada dirigent Kent Nagano juhatusel koos Hamburgi filharmoonikutega Šostakovitši Sümfooniat nr 13 „Babi Jar“ ei sadanud rahvusmeeskoorile sugugi juhuslikult sülle – maailma kuulsaimad sümfooniaorkestrid ja neid esindavad agentuurid teavad, et meie meeskoor on vaat et ainsana maailmas võimeline esitama sümfooniaorkestri ja meeskoori suurvorme ning tegema seda meisterlikult. „Elbphilharmonie on nüüd küll selline koht, mille lavale pole kogemata kuidagi võimalik sattuda,“ ütleb kümme aastat koori kunstilise juhi ja peadirigendina tegutsenud Mikk Üleoja. Tema juhitaval rahvusmeeskooril on ette näidata varasemad väärikad koostööd nii Peterburi filharmoonikute (dirigent Juri Temirkanov), Berliini ringhäälinguorkestri (dirigent Marek Janowski) kui ka jaapanlaste NHK sümfooniaorkestriga, mille eesotsas tegutseb Paavo Järvi. Rahvusmeeskoori teatakse ja tunnustatakse. Näiteks Peterburi filharmoonia orkester palus neid endaga esinema seepeale, kui kuulis, et kavandatavast kontserdist tahab ülekande teha maailma juhtivamaid klassikalise muusika telekanaleid Medici TV. „Nad said aru, et algselt sellele kontserdile plaanitud Vene koor lihtsalt ei ole piisav,“ räägib Üleoja. Pakkumise muutis markantseks asjaolu, et selle tegi Peterburi filharmoonia direktor otse Üleojale, helistades pelgalt kolm kuud enne kontserti. Märksa murelikumaks muutub peadirigent aga siis, kui peatume maailma teadaolevalt suurima kutselise meeskoori rahvusvahelisel tuntusel a cappella meeskoorina. „Kui reeglina teeme väljaspool Eestit kontserte peamiselt sümfooniaorkestritega, siis meie tuntuse suurendamisel a cappella koorina on tööpõld veel väga-väga avar,“ leiab peadirigent. Tõsi, muidugi on erandeid, alles läinud sügisel kutsuti meeskoor avama Vilniuse kaasaegse muusika festivali GAIDA. Kavas olid elavad klassikud – Arvo Pärt, Justė Janulytė, James MacMillan, Santa Ratniece, Giovanni Bonato, Tomas Kutavičius, koostööd tehti maailmakuulsa trompetimängija Markus Stockhauseniga. Ja ehkki loometingimused olid pehmelt öeldes olematud – kirik, kus esineti, oli kitsas ja pime ning lugematule hulgale noodilehtedele pressitud „kardulakesi“ (bassilaulja Arno Jürjensi vahva väljend – A.M.) ja dirigenti võimatu näha –, oli publik ometi lummatud. „Väga tore oli käia sel festivalil ja näha väljamüüdud saali, aga peame endale aru andma,

Dmitri Šostakovitš 1950. aastal. Foto: Roger & Renate Rössing / Deutsche Fotothek

ŠOSTAKOVITŠI „BABI JAR“ 6. ja 7. veebruaril astub Eesti Rahvusmeeskoor üles Hamburgi Elbphilharmonie suures saalis ja esitab koos Hamburgi filharmoonikutega Kent Nagano juhatusel Dmitri Šostakovitši 13. sümfoonia „Babi Jar“ b-moll op. 113. Teos valmis 1962. aastal ning on oma ajastu peegel. Selle esiettekannet juhatas Kirill Kondrašin. Esmaesitlus viibis ligi viis kuud ja see polnud isegi tollal tavapärane. Algselt kavandatud interpreedid keeldusid koostööst Šostakovitšiga, hoolimata sellest, et helilooja käis neid isiklikult palumas. Veelgi enam, pärast esiettekannet ei ilmunud ajakirjanduses teose kohta kolm aastat ainsatki sõna. Ka partituuri trükkimine võttis Nõukogude Liidus aega üheksa aastat. Teos on loodud vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko luuletekstidele, keda on oma ajastus nähtud küllaltki vastuolulise tegelasena, kuid kes ise on oma luule kohta öelnud, et tema poeesia „pesi epohhi musta pesu iga päev nagu Tuhkatriinu“. Allikas: klassikaraadio.err.ee

eestikontsert.ee

Eesti Rahvusmeeskoor EESTI RAHVUSMEESKOOR •

Eesti Rahvusmeeskoor on üks tuntumaid ja mainekamaid meeskoore maailmas. Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks.

•

Varasemalt on koor kandnud nimesid Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor (1944–1953) ja Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor (1953–1989).

•

Algselt a cappella teoseid esitanud meeskoor on kasvanud kogu maailmas tuntud professionaalseks kollektiiviks, kelle tegevuses on tähelepanuväärne osa suurvormide ettekannetel. Pidevalt Eesti Rahvusringhäälingule salvestav koor on teinud koostööd ka firmadega Deutsche Grammophon, Sony, Finlandia, Alba Records, GB Records, Virgin Classics, Aurora ja Ondine.

•

Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. Eelnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspars Putniņš jt.

•

Rahvusmeeskoori repertuaar ulatub renessansist 21. sajandi muusikani. Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed nagu Dmitri Šostakovitš, Otar Taktakišvili, Gavin Bryars ja Giovanni Bonato.

•

2004. aastal võitis rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Eesti esimese Grammy Sibeliuse kantaatide salvestise eest firmale Virgin Classics, kaastegevad tütarlastekoor Ellerhein, ERSO ja dirigent Paavo Järvi.

•

Eesti Rahvusmeeskoor on oma pika ajaloo jooksul andnud üle 7000 kontserdi alates Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani. Viimane välisreis oli kooril 2021. aasta oktoobris Vilniusesse, kus osaleti mainekal GAIDA festivalil.

•

2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest.

APLAUS I KEVAD 2022

et meil pole täna sugugi mitte kõikjal sellist reputatsiooni, et saaksime a cappella koorina pakkumisi,“ nendib Üleoja. Enamgi veel, pahatihti on võõrsil olnud võimatu aru saada, mis nimega kuulsat Eesti meeskoori üldse taga tuleb otsida. Meeskoori bassilaulja Arno Jürjens meenutab, et küll on neid nimetatud „The RAM Choir“ või „Estonian Ram“, siis jälle „Male Choir RAM“ – segadust kui palju! „Ja kui sa siis lihtsalt r, a, ja m otsingusse sisestad, saad tõenäoliselt vastuseks automudeli, arvutikomponendi või sootuks midagi hullemat,“ sõnab ta. Jürjensi juhtimisel ongi nüüd rahvusmeeskoorile sündinud uus visuaalne identiteet, milles aastakümneid RAMiga kaasas käinud sarve puhuv pasteldes nooruk on asendunud motiiviga rahvuslikust kindakirjast. Kindlasti pole see ajendatud soovist unustada koori minevik, pigem sellest, et nii sarvepuhuja kui ka RAMi võiks nüüd riiulile puhkama panna. „Internetiotsingust olulisemgi on iseenda identifitseerimine. Kes me siis ikkagi oleme? Sellesse täheühendisse RAM on sisse kootud üks huvitav tõekspidamine või viis, kuidas sind ollakse harjutud nägema ja teadma. RAM tähendab paljude meeltes sisuliselt vananevaid toredaid mehi, kes käivad koos, laulavad rahvusromantilisi lugusid ning nende publikki on, noh, kindlasti üle 60-aastased,“ selgitab Jürjens. Isegi siis, kui mehed käivad Eesti Kontserdi korraldatavaid koolikontserte andmas, esitletakse neid siin-seal ikka ja jälle kalambuure pildudes rõõmsate amortiseerunud meestena jne. Üleoja möönab, et ühelt poolt, mis seal ikka – ega seda aastakümnetega harjumuseks saanud riikliku akadeemilise meeskoori lühendit niisama kelleltki huulilt ju rebi, aga tunnistab, et kaasaegsel rahvusmeeskooril on teine tee tallata. „Kui mõelda koori erinevatele ajaperioodidele, siis endistviisi kusagil elutsevale kuvandile vastupidiselt on koor oma kõrghetkedel ikka olnud kaasaegse muusika bänd.“ Ta toob näiteks Ernesaksa 1950ndad, kui esitati ajale kohast kaasaegset muusikat. Või eredamgi veel, 1960–1970ndad, mil Olev Oja ja Kuno Areng hakkasid kooriga esitama Veljo Tormise uudisteoseid. „Kujutad sa ette, see oli nii-öelda täna hommikul kirjutatud muusika, mida esitati sama päeva pealelõunal!“ Üleoja on veendunud, et ka Eesti Rahvusmeeskooril on võimalus maailmas pildil püsimiseks olla uue muusika bänd – juba kasvõi seepärast, et meeskooride repertuaaris klassikat polegi. „Sümfooniaorkestrid kõikjal

Eesti Rahvusmeeskoor maailmas mängivad väga suures osas romantismi ja klassitsismi perioodi kuuluvat repertuaari. Segakoori puhul saame rääkida ka barokist, renessansist. Kui aga vaadelda meeskooriloomingut, siis teatud stiiliperioodidest pole siin peaaegu midagi – näpuotsaga romantismi, mõni teos Schubertilt, miskit võib-olla veel… Üldiselt sellega 20. sajandi eelne aeg piirdubki,“ sõnab Üleoja. Ta tunneb rõõmu, et just rahvusmeeskooril on õigus ja võimalus – meeletu privileeg – jätta endast maha haruldane loominguline rada, sest spetsiaalselt neile loodud repertuaari ei esita maailmas pea mitte keegi. „Kui meiesuguseid meeskoore oleks maailmas sada tükki ja igaüks jätaks maha oma raja, siis saaks ju vaadata, mis seal teise raja peal põnevat on. Aga seda teist koori ei olegi, oleme ainult meie.“ Peadirigent võrdleb seda džunglisse matšeetega teeraiumisega (sama kujundit on ühes ajakirjale Muusika antud intervjuus kasutanud ka dirigent Kristjan Järvi), et siis sellele värskele teele teoseid maha poetada – teistele leidmiseks, võib-olla homme, võib-olla 200 aasta pärast, kui Mikk Üleoja need on kasvanud „klassikaks“. „Mulle kui muusikule on tohutult põnev minna läbi vilja sealt, kust keegi varem pole käinud. Sa oled esimene. Võib-olla keegi tuleb sulle seda rada pidi järele, aga võib-olla ei tule ka. Aga tee on täiesti uus! Kui sul on teos, mida osa publikust väga hästi tunneb, siis on ka eeldus, et esitad seda mingil teatud viisil. Kui võtad uue teose, siis ei tea mitte keegi peale minu ja helilooja, mis noodis kirjas on. Seal ei ole mingit traditsiooni, meie olemegi traditsiooni tekitaja; meie olemegi need, kes selle kordumatu kunstisündmuse, uue asja loovad.“ Ta meenutab taas kord Vilniuse kaasaegse muusika festivalil esitatud heliloojaid – Pärt, Janulyte, MacMillan, Ratniece, Bonato, Kutavičius. „Jah, publik oli vaimustuses! Ent veelgi põnevam oli lugeda hilisemat kontserdi ülevaadet, milles arvustaja õhkas, et Santa Ratniece kahest osast koosnev „Sadness … Stillness“ (2014) oli tema suurim avastus, see kõige-kõige! See pole sugugi teos, mis kõigile rahvusmeeskoori lauljatele kangesti meeldiks, aga ometi leidus publikus keegi, kes ütles, et vau, see oli ootamatu, ma poleks midagi sellist iial oodanud.“

RAHVUSMEESKOOR AASTAL 2022 Peale kontsertide Hamburgis tähistab meeskoor alanud aastal mitme eesti muusikale olulise helilooja ümmargusi sünnipäevi. 10. jaanuaril on Estonia kontserdisaalis kontsert „Maestra Ester Mägi 100“, mis on pühendatud helilooja mälestusele ning koostati koos heliloojaga. Sügistalvel on plaanis tähistada 140 aasta möödumist Ester Mägi õpetaja Mart Saare sünnist ja 80 aasta möödumist helilooja Kuldar Singi sünnist. Detsembris täitub 60 eluaastat helilooja Galina Grigorjeval, kes kirjutab selleks puhuks meeskoorile uue teose. 29. märtsil on Jõhvi kontserdimajas ja 30. märtsil Estonia kontserdisaalis kontsert „Tenebrae“, milles saavad kokku Pärt Uusbergi ja Carlo Gesualdo helilooming. „Mind on alati võlunud teatud komponendid Gesualdo loomingus – helilooja, kes ei sõltunud kellegi teise rahakotist ega maitsest, mistõttu sai teha asju viisil, mida ta kaasaegsed ehk endale lubada ei saanud,“ räägib rahvusmeeskoori peadirigent ja kunstiline juht Mikk Üleoja. Nii Gesualdo kui ka Uusberg on kirjutanud muusika kannatusaja responsooriumitele, liturgilistele tekstidele, mida katoliku kirikus loetakse-lauldakse kannatuse nädala hilisõhtustel liturgiatel. „Need on tundelised, emotsionaalsed ja sügavuti minevad tekstid, milles Kristuse kannatuse lugu muutub personaalseks kogemuseks. Meil tuleb kontsert, kus kombineerime samadel allikatel põhinevaid väga erinevaid helikeeli. Usun, et see saab olema põnev kompositsioon üle aja ja stiilide.“

eestikontsert.ee

Torm ja tung KONTSERDISARI

JAANUAR

MÄRTS

Kreete Perandi metsasarv Jaan Ots klaver Priit Volmer bass, RO Estonia Luulet loevad näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel Schumann, Schubert

Keelpillikvartett M4GNET Robert Traksmann I viiul Katariina Maria Kits II viiul Mart Kuusma vioola Marcel Johannes Kits tšello Luulet loevad näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel

12.01 Jõhvi • 15.01 Tallinn • 20.01 Pärnu

Ajastu muusika väikevormid ja luule 18.03 Jõhvi • 20.03 Tallinn

VEEBRUAR

APRILL

Trio ‘95 Robert Traksmann viiul Marcel Johannes Kits tšello Rasmus Andreas Raide klaver Luulet loevad näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel

Trio Fides Anete Vinkel flööt Evita Lohu klaver Jakob Peäske fagott Luulet loevad näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel

Ajastu muusika väikevormid ja luule

Romantiline luule ja muusika

16.02 Tallinn

10.04 Tallinn

Piletid: Piletilevi | Piletimaailm | Eesti Kontserdi kassa

AINULT HEAD MAITSENOODID

Jüri Reinvere

Jüri Reinvere: LOOMINGUSSE EI TOHI MATTUDA, ELADA TULEB

„Komponeerimine sarnaneb pimeduses maalimisega – sul on küll oskused segada värve ja kasutada pintslit, aga tulemust näed alles siis, kui saalis tuled põlema lüüakse,“ räägib helilooja Jüri Reinvere. Tekst: KIRKE ERT / MUUSIKAELU I Fotod: ERAKOGU, ELLY CLARKE

APLAUS I KEVAD 2022

Jüri Reinvere

itte väga kaua aega tagasi ütles dirigent Mihhail Gerts Eesti Televisiooni kultuurisaate „Plekktrumm“ otse-eetris Joonas Hellermale: „Jüri Reinvere on maailmas üks kõige suurema tähelennuga eesti heliloojaid!“ Eeloleval kevadel kõlab Eesti Kontserdi mängukavas kaks tema uudisteost, esimesel kontserdil saavad kokku Gertsi ja Reinvere ühine armastus unustatud helilooja Eduard Oja vastu, teisel kõlab Reinvere uudisteos Eesti Filharmoonia Kammerkoori suus. Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis elav Reinvere teadis juba kuueaastaselt, et temast saab helilooja. Hiljem on ta palju mõelnud, kust see impulss tuli, aga ei ole siiani teada saanud. Ta tundis lihtsalt tohutut tungi muusikat kirjutada ning teab sedagi, et esimene teos valmis 27. novembril 1978, mil ta oli seitsmene. „Esimest lugu ma eriti ei mäleta, küll aga vajadust seda kirjutada.“ Teos seisab praegu raamitult helilooja ema kodusel riiulil. Reinvere sõnul on tema inimeseks kasvamise vundamendil kolm olulist komponenti: eestlus, mille lahutamatu osa on kasvamine Nõukogude Eestis ning terav okupatsiooni taju; elu Soome kiriklas ning seejärel sattumine pianist Käbi Laretei ja rootsi filmirežissööri, lavastaja, kirjaniku ja teatrijuhi Ingmar Bergmani maailma. „Tallinna muusikakeskkoolis ma reaalse eluga kokku ei puutunud, see elevandiluust torni vaim purunes alles Soomes, kus sattusin organistina kokku päris inimeste ja nende muredega. Käbi ja Ingmar tutvustasid mulle aga vana Euroopa kultuuri, mis moodustab minu vaimse juurestiku.“ Enne oma positsiooni kindlustamist tuli praegusel tunnustatud heliloojal käia õige käänulist rada: õpingute rahastamiseks on ta jaganud öösel ajalehti, olnud lapsehoidja ning õpetanud isegi vene keelt, orelimängust rääkimata. „Hiljem tulid raadiotöö ja esseism tugevalt peale ning orelimäng jäi tagaplaanile,” meenutab ta.

NOTATSIOON ON KÕIGE TÄHTSAM Oma Sibeliuse akadeemias tehtud teadustöös käsitles Reinvere heliloojate loomingu protsesse ning võrdles eesti ja soome loojaid. Nii selgus, et eestlaste jaoks on tohutu tähtsus kõigel muusikavälisel ja metafüüsilisel, sest

muusika oli keelatud teemade väljendusvahend ehk mõtet tuli otsida ridade vahelt. „Kuni olid mõttemaailm ja ettekujutus tulevasest teosest, oli kõik hästi. Kui tuli aga muusikat hakata kirja panema, tekkisid raskused. Soomlastel oli jälle vastupidi – muusika oli valdavalt abstraktne, millele ei lisandunud erilisi, jumalikke, ühiskondlikke, poliitilisi või isiklikke sõnumeid. Muusika üles kirjutamine on tuim töö, milleks vajalikke oskusi Soomes ka õpetati.“

Mul ei ole vaja olla pidevalt inspireerunud seisundis, et kaksteist kuud järjest intensiivselt ooperit kirjutada, seda ei elaks vaimselt lihtsalt üle. Eestlaste lähenemine on Reinvere hinnangul andnud võimaluse andekatel loojatel areneda ja kasvada ning tekitanud neis selgroo, mis avaldub sügava loomingulisusena. „Eestlaste rikkus on tugev hinge- ja inspiratsioonielu ning just seetõttu on meil nii palju erilisi inimesi.“ Tema enda heliloomingu protsess on ajas väga palju muutunud. Alguses oli selles palju Eestile tüüpilist inspiratsiooni, mille hetki püüdis ta kuidagigi muusikalise teosena jäädvustada. „Minu alma mater’is Sibeliuse akadeemias pöörati väga palju tähelepanu notatsioonile ning käsitööoskustele. Paljusid välisõpilasi lausa häiris, et kool ei pakkunud erutatud ja inspireerivat õhkkonda, kõik vaimne ja hingeline tuli mujalt hankida.“ Reinverelgi läks aastaid mõistmaks, kui võimas relv selge notatsioon ehk nootidesse kirja pandu olla võib. „Partituur olgu selline, millest muusikud võimalikult kiiresti aru saavad.“ Lisaks teadlik lähenemine tervikule ning

eestikontsert.ee

Jüri Reinvere sind käiakse isiklikult ja kollektiivselt tänamas. Kui mõelda tagasi läinud sügisele, siis see on olnud tõeliselt fantastiline aeg, mille pärast tasub seda siiski küllaltki rasket tööd teha.“

KEVADISED ÄRKAMISED

Koos dirigent Pablo Heras-Casadoga.

kõigele, mis ees. „Helilooja peaks suutma mõelda suuri filosoofilisi mõtteid, miks ta just seda teost kirjutab, samal ajal pead murdes, mida ühel hetkel teeb teine flööt. Ehk liftiga mikro- ja makrotasandi vahel sõites ei tohi suurt pilti kaotada. See on juba aju treenimise küsimus, et lift minema ei paneks. Mul ei ole vaja olla pidevalt inspireerunud seisundis, et kaksteist kuud järjest intensiivselt ooperit kirjutada, seda ei elaks vaimselt lihtsalt üle.“

PIDU HELILOOJA TÄNAVAS Reinverel on seljataga töine ja põnev hilissügis, mille jooksul jõudsid publikuni olulised esiettekanded nagu „Das innere Meer“ („Sisemeri“) Deutsche Radiophilharmonie ja peadirigent Pietari Inkineni esituses (Eestis kuuleb teost ERSO hooaja lõppkontserdil 13. mail Estonia kontserdisaalis – autor). Seejärel kandis Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester ette Reinvere senistest sümfoonilistest teostest pikima, üle poole tunni kestva „Tähtede suremisest“, dirigendiks helilooja hinnangul praeguse teatri- ja kontserdimaailma üks tippe Pablo Heras-Casado. Lisaks said kontserdikülastajad osa Reinvere varasemast teosest „Norilsk. Nartsissid“, esitajaks Leipzigi Gewandhausorchester Franz Welser-Mösti juhtimisel. „Kõik kontserdid, orkestrid ja samuti minu teosed olid väga erinevad. Sellised kontserdid on heliloojale pidu – kui teos meeldib nii orkestrile, dirigendile kui ka publikule ning

APLAUS I KEVAD 2022

Praegu on kõik tema vabad minutid seotud kahe uue, veel nimetu teosega, mis jõuavad kevadel esiettekandes Eesti publiku ette. Esimene on pühendatud helilooja Eduard Ojale, teine valmib Eesti Filharmoonia Kammerkoorile. Reinvere peab Oja Eesti muusikaloo suurimaks andeks ja samal ajal ka suurimaks hämaruseks. Juba 18-aastaselt Poolas õppides jahmatas Reinvere õppejõude ja kaasõpilasi Ojale pühendatud seminariga. „Kui käisin välja Eduard Oja, aga ka Cyrillus Kreegi muusika, mis olid nii vaimukalt ja värskelt kirjutatud, olid kõik hämmingus, sest sealkandis ei olnud midagigi ligilähedast nende ajal loodud.“

Mina olen olnud kannatlik ja vahest on olnud minu kõrval ka häid nõuandjaid. Helilooja kujunemistee on üldiselt aeglane ja ma ei ole seda tagant kiirustanud. Helilooja rõhutab, et talente ei tohi vaiba alla pühkida vaid seetõttu, et nende tegutsemise ajal võis olla kuulsamaid tegijaid. „Muusikakultuuri seisukohalt on äärmiselt tähtis, et ajalooga oleks õiglane side.“ Oja unustusse langemises mängib Reinvere hinnangul kindlasti rolli tema tervise meeletu allakäik ja see, et tema heliloomingu tippaeg jäi 1930ndate kultuurilise mandumise ja seejärel toimunud genotsiidi varju. „Edasi saabusid

Jüri Reinvere teised ajad, 1960ndate sula, mil otsiti aktiivselt hoopis teisi teemasid kui Oja muusika meile rääkinuks. Püünele kerkisid Veljo Tormis, Arvo Pärt ja Eino Tamberg. Seega jäi ta nii aja- kui tervise-, üleüldse kõigi rataste vahele. Tegemist oli väga kurva elusaatusega, aga ma ei taha sel teemal nutta, eks tal endal oli ikka süüd ka.“ Oja teostest parimaiks peab ta klaveriteoseid „Vaikivad meeleolud“ ja „Sugestioonid“. Aga ka „Aeliita süiti“ viiulile ja klaverile ning soololaulu „Ei näe enam“. „Eesti muusikaajaloos meil selliseid andeid on, aga mitte liiga palju. Oja kuulub nende heliloojate hulka, kelle loomingut peaksime tundma ja teadvustama.“ Just seetõttu hindab ta kõrgelt dirigent Mihhail Gertsi, kelle eestvedamisel hakati mullu Tartus korraldama festivali TubIN. Avafestivalil võeti keskmesse ka Eduard Tubina õpingukaaslase Oja tööd. „Sellega ta mingis mõttes rehabiliteerib Eesti muusikaajalugu, mida muusikal on vaja. Meil on palju ajaloolisi luulusid, mis alati ei ole õigustatud, ning kindlasti ei saa me rahvana eksisteerida, kui oma ajalugu põlgame ja oleme nišikesksed,“ räägib Reinvere. Gertsi juhatusel jõuab Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ettekandes kevadel kuulajateni ka Reinvere uus, Ojale pühendatud teos. „Ma ei taha kirjutada sama teost mitu korda ja seetõttu katsun töötada nii, et igas teoses oleks midagi uut ja eelmisest erinevat. Usun, et siiani on see mul õnnestunud. Tahan ERSO-le väga hea teose kirjutada.“ Viimati tegi ta ERSOga koostööd 2019. aastal, mil ettekandele tuli tema teos „Enne, kui Leviathan ärkab. Sümfoonilised märkmed“. Helilooja peab seda sujuvaks ja meeldivaks kogemuseks. „Tahan sellevääriliselt ka jätkata. Ning anda ka Gertsile kätte partituuri, millega võib nii mõndagi ette võtta.“

RAHVUSLIK AARE Teine sellekevadine esiettekanne on aga seotud Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, kellele Reinvere a capella koorimuusikat varem ei olegi loonud. „Tavaliselt töötan enda loodud tekstiga – nii ka sel korral. Teos ise on kestuselt lühem, mis mõjub mulle pärast suurvorme ergutavalt ja turgutavalt ning valmistab eriliselt rõõmu.“ Eesti Filharmoonia Kammerkoorile on tal samuti varuks vaid kiidusõnad. „Tegu on maailma ühe tippkoori ja meie esinduskollektiiviga nii ajaloolise kui ka rahvusvahelise mõju poo-

JÜRI REINVERE (2.12.1971) Helilooja, libretist, esseist Õppinud Tallinna muusikakeskkoolis (1979–1990), Chopininimelises muusikaakadeemias Varssavis (1990–1992), Helsingi ülikoolis (1992–1994) ja Sibeliuse akadeemias (1994–2004). Elab 2005. aastast Saksamaal, algul Berliinis, 2017. aastast aga Maini-äärses Frankfurdis. Kirjutanud kolm ooperit (libretod temalt endalt soome- või saksakeelsed), orkestriteoseid, kammerteoseid, esseistikat, kaastöid Eesti, Saksa ja Soome ajakirjandusele. Pälvinud mitmeid heliloomingu- ja esseistikapreemiaid, sh Eesti riiklik kultuuripreemia (2015) ja Enn Soosaare eetilise esseistika preemia (2016). Kirjutab Käbi Laretei 100. sünniaastapäevaks raamatu saksa keeles, mis avaldatakse 2022. aasta juulis. 2023. aastal jõuab lavale Reinvere neljas ooper „Vari“, mis põhineb Hans Christian Anderseni muinasjutul, räägib inimese lõhestumisest ja käsitleb kõrvalteemana Euroopa intellektuaali õnnetust. Reinvere loomingu olulisemad esitused 2021. aastal: • Andris Nelsons ja Bambergi sümfoonikud juunis • Pietari Inkinen ja Deutsche Radiophilharmonie oktoobris • Pablo Heras-Casado ja Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester novembris • Franz Welser-Möst ja Gewandhausorchester novembris • Andris Nelsons ja Berliini filharmoonikud detsembris

eestikontsert.ee

Jüri Reinvere 25. märtsil Estonia kontserdisaalis „Kevadsümfoonia“ Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts Kavas: Schumann. Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38 „Kevadsümfoonia“ Jüri Reinvere. Uus teos (esiettekanne) Oja. Sümfoonia nr 1

Kontserdile eelneb Jüri Reinvere ja Mihhail Gertsi vestlus, seejärel kõlab Eduard Oja klaverikvintett. Koos Gertsiga astub üles keelpillikvartett M4gnet koosseisus Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits, (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Marcel Johannes Kits (tšello). 21. aprillil Eesti arhitektuurimuuseumis Eesti Muusika Päevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor Dirigent Lodewijk van der Ree Kavas esiettekanded Jüri Reinverelt, Arash Yazdanilt, Andrus Kallastult

lest. Võime uhked olla, et meil on selline koor. Soovin neile head jätku ja tarku peadirigente, sest sellist aaret ei ole sugugi mitte kõigil riikidel ja rahvastel.“ Reinvere on oma teoste libretist eelkõige seetõttu, et õigete tekstide leidmisega on raskusi. „Mul ei ole midagi teistega töötamise vastu, aga siiani on mulle kõige kergem ja loogilisem tundunud ise libreto valmis kirjutada. Nii ei pea ka pikkade koostööde puhul vaidlema ja protsessi jooksul klapitama. Kirjastustele sobib, kui nad ei pea mitme osapoolega maadlema.“ Ta tunnistab, et esiettekande perioodil on tal väga raske lõpptulemust hoomata, sest ei suuda lihtsalt informatsiooni vastu võtta. Kaine ja selge pilk oma teosele tekib alles paari aasta möödudes. „Siis olen isiklikest emotsioonidest vaba ja võimeline andma hinnanguid, oli mu teos õnnestunud või mitte.“ Reinvere on kindel, et kunstiteose sündimiseks on peale helilooja ja muusikute vaja ka publikut. Alles selles kolmnurgas ärkab tõeline

APLAUS I KEVAD 2022

muusikaline kunst ellu. „Ooperi produktsioonides on aga palju rohkem osalisi, seal olen mina vaid helilooja. Protsessi arenedes on iga päevaga järjest enam neid, kelle panus muutub oluliseks. Seega ei saa kusagil öelda, et helilooja on ainutegija.“

INTERPREETE TULEB TOETADA Heliloojana ei kipu ta oma muusika loomise teekonda kõrvalisi kaasama ning hoiab töölaua taga toimuva pigem endale. „Las see köögipool jääb minu teada, ei teki asjatuid küsimusi.“ Ta võrdleb uue teose esimest, muusikutega proovi naljaga pooleks ujumisega haikaladest kubisevas basseinis ega salga, et see on üsna ebameeldiv. „Aga teises proovis ei ole samasugust tunnet ette tulnud.“ Prooviperioodid on maailmas järjest lühemad ning seetõttu tuleb heliloojal olla notatsioonis võimalikult selge. „Siis ei kaotata aega mõttetutele aruteludele, mida kasvõi üleüldse mõeldud on.“ Interpretatsiooni sekkub ta väga vähe. „Mida aeg edasi, seda rohkem on minu ülesanne interpreete toetada ja teha seda nende võimaluste piires. Sellele, kui hakkan nõudma midagi, milleks nad sel hetkel võimelised ei ole või seisan vastu minu omast erinevale käsitlusele, tavaliselt ei järgne head. Kõigile on kasulikum, kui toetan muusikute kontseptsiooni.“ Tellimustööde puhul on helilooja läbirääkimiste faasis avatud ning laseb endale täpselt selgeks teha, mida soovitakse. „Töö tegemise faasis endale ligi ei lase – tekib segadusi. Mina omakorda ei suru hiljem lavastajale oma nägemust peale.“ Interpreetidega arvestab helilooja sada protsenti. Ometi muutus vastupidine suhtumine Reinvere sõnul vahepeal lausa uhkuse asjaks. „Kaasaegses ooperis surutakse laulja vastu seina ning laulmine on kohati tervisele kahjulik. Kahjuks on sellisel tasemel lauljaid väga vähe, kes saaksid sellistele projektidele ei öelda.“ Ta teab, et muusikud armastavad väljakutseid, sest mitte keegi ei taha igavat partiid, mida lihtsalt läbi käia. „Aga nad ei armasta võõrasse vormi surumist, mis ei too muud efekti kui sõna otseses mõttes kehavigastusi – lauljate puhul näiteks. Suured heliloojad nagu Mozart või Beethoven kirjutasid kõik oma teosed interpreete arvestades.“ Tema kõrvu on jõudnud Saksamaal lood sellest, et paljud heliloojad ei tunne isegi enam

Jüri Reinvere korralikult pille. Nii ei ole harvad juhud, mil tellijad ei saa partituuri aktsepteerida või peab dirigent selle öösiti täiesti kapitaalselt ümber kirjutama. „Trükivead – eriti mahuka partituuri puhul – on mõistetavad ning on loomulik, et esimeste suurte tööde ajal alles korjatakse kogemust ning tehakse rohkem parandusi. Kahjuks on järjest levinum, et vead on juba põhimõttelist laadi, näiteks ei ole arvestatud instrumendi amplituudiga. Selle taustal on seik, et muusikaline ettevalmistus, nagu haridustase laiemalt, on suures languses. Mitte ainult akadeemilises maailmas, vaid kogu ühiskonnas loevad oskused ja ekspertiis aina vähem ning üha enam määravad õpilased ise, mida nad teevad või ei tee.“

ÜKS TÖÖ KORRAGA Reinvere on küll öösiti sageli ärkvel, kuid muusikat kirjutada sel ajal ei suuda. Kui seda ongi ette tulnud, tuleb hommikul kogu töö ümber teha. Ideaalne tööpäev algab kella üheksa ja kümne vahel hommikul. „Kui aga samal ajal algab kirjade ja telefonikõnede kontsert ning kell on saanud ootamatult kaks päeval, olen üsna närviline. Ega need lõputud leheküljed partituuri ju iseenesest teki, vaid nõuavad lõputuid tunde tööd.“ Tööst tuimadel perioodidel leiab ta seltsi televiisorist tulevatest suvalistest helidest. „Mul on olnud perioode, mil töötan vaikuses ja rahus – ning töö ei edene. Järgmisel hetkel on aga maja rahvast täis, vaadatakse jäähokit, mina lähen klaveri taha ning saan krambist üle samal ajal, kui kaheksa inimest karjuvad kõrval iga värava peale!“ Kuidas siis ikkagi maailmas läbi lüüa või – nagu vihjas Mihhail Gerts seal samas „Plekktrummis“– sooritada eesti heliloojana suur tähelend? Sellele Reinverel kindlat retsepti ei ole. „Tööd tuleb teha kordades rohkem kui algselt plaanis. Iga nurga taga on ohud, aga kui inimene on piisavalt kannatlik või on tal head nõuandjad, õpib ta aja jooksul ohte vältima. Mina olen olnud kannatlik ja vahest on olnud minu kõrval ka häid nõuandjaid. Helilooja kujunemistee on üldiselt aeglane ja ma ei ole seda tagant kiirustanud.“ Nii muusikas kui poliitilistes põhimõtetes on Reinvere püüdnud säilitada vabaduse. „Ma ei ole tahtnud end piirata vaid ühe ideoloogia ja maailmavaatega. Tahan olla vaba ja teha nii, nagu hetkel õige tundub. Muidu annan endast liiga palju ära.“

Reinverel on üks oluline põhimõte – mitte teha mitut erinevat tööd korraga. „Üks töö tuleb valmis saada ja seejärel võtta ette teine. Nii need asjad ei käi, et hommikul kirjutan artiklit ja õhtul võtan partituuri ette. Komponeerida ja kirjutada ma samal päeval reeglina ei saa.“

Ega need lõputud leheküljed partituuri ju iseenesest teki, vaid nõuavad lõputuid tunde tööd. Varem ta tegi paberile visandeid ja kujundas graafilisi partituure, nüüd määrab ta mõnikord ümbriku servale vaevalt teose vormi. Ja seejärel istub juba arvuti taha. Reinvere tunnistab täiesti ausalt, et üsna sageli töötab ta järjest nii kaua, kuni väsimus lõpetama sunnib. Ooperit kirjutades võtab ta endale aga teadlikult vabu päevi, teeb mõnikord lausa pikema pausi ja võtab vahele mõne orkestriteose kirjutamise. „Ka elada tuleb täiesti teadlikult. Kõige hullem oleks arvuti taga loomingusse mattuda. Samal ajal irdub maailm sinust kusagile kaugusesse, sa ei käi enam kusagil ega näe reaalset elu enda ümber. Selle nimel tuleb teadlikult tegutseda, et endale elu elamist lubada.“

eestikontsert.ee

Võim ja vaim

VÕIMU EESMÄRK ON HOIDA VAIMU EBAKINDLUSES JA HIRMU ALL Eesti Kontsert esitleb sel hooajal uut kontserdisarja, mis käsitleb võimu ja vaimu keerulisi suhteid. Palusime armastatud ajaloolasel David Vseviovil neid teineteisega põimunud suhtemustreid meilegi avada. Tekst: HEILI VAUS-TAMM I Fotod: GUNNAR LAAK, VALDUR-PEETER VAHI / Rahvusarhiiv

APLAUS I KEVAD 2022

Võim ja vaim David Vseviov, kes on kuulsaimad valitseja ja looja paarid läbi ajaloo? Meie sarja „Võim ja vaim“ olid mõeldud Wagner ja Ludwig II, Richard Strauss ja Hitler, Tšaikovski ja Romanovite dünastia. Nüüd kevadel tulevad publiku ette Šostakovitš ja Stalin ning Arvo Pärt ja ENSV aeg.

Võimu ja vaimu suhe on iseenesest erakordselt huvitav ja põnev. Ja kuigi võim pole alati otseselt vaimu mõjutanud või tellimusi esitanud, on nad kaudselt läbi terve inimkonna ajaloo olnud seotud. Aga selle kontserdisarja temaatika lähtub ajajärkudest, kus võim on otseselt dikteerinud ideoloogilisi tellimusi. Ja paljude autorite, näiteks Šostakovitši puhul, on see tellimus väljendatud mõttega, et kogu kultuur peab teenima ühte klassi – proletariaati. Ja vastavalt sellele hinnatakse ka loojate töö tulemust – kas on sobiv või ei ole. Muusika on muidugi väga spetsiifiline. Kirjanduse puhul on eristamine lihtne. Ka kujutava kunsti puhul – kui peab jäädvustama Leninit või revolutsioonilist võitlust, siis sellega on kõik selge. Tellimus on ju suhteliselt süütu vahend. Tegelikult on tellimustest olulisem hoida vaimu hirmu kammitsates. 1940ndate lõpus, kui tehakse kuulsad otsused Muradeli ooperi kohta, ilmuvad Pravdas artiklid, kus paljude kuulsate muusikute teosed on maatasa tehtud. Raske on aga leida põhjust konkreetses teoses. Pigem on selle taga soov hoida inimesi teadmatuses. Et nad saaks aru, et kogu nende eksistents sõltub ainult võimu suvast. Kuidas on võimu ja vaimu suhe ajas muutunud?

Siin ongi väike erinevus Šostakovitši ja Pärdi ajastu vahel. Stalini ajal ju tähendas see kriitiline artikkel Pravdas sisuliselt inimese määramist näljasurma. Hilisemal ENSV ajal olid võimu hirmukammitsad suhteliselt leebemad – looja võis leida endale mingi alternatiivse väljundi kasvõi filmimuusikas või lastelaulude kirjutamises. Kuidas on lood tänapäeva Eestis?

Kui tegemist on autoritaarse võimuga, peab ta esmaoluliseks allutada vaim otseselt oma suvale. Kui on tegemist sellise võimuga, mille all elame praeguses Eestis, siis siin see tellimus on kaudne. Ta ei ole otsene. Aga ikkagi. Kui võim otsustab riigi tasandil tähistada mingeid sündmusi, mis võivad olla seotud näiteks riigi ajalooga, siis eraldab võim loomingule ka mingi raha. See pole küll võrreldav autoritaarse võimu

tellimustega, kus Lenini sünnidaatumite puhul pidid heliloojad kirjutama oratooriume, aga põhimõtteliselt on see ka võimu tellimus. Kui varajasest ajast võib tuua näiteid? Louis XIVst just loodi ballett – ka meie teema.

Kõigile ütlevad midagi nimed Caligula ja Nero. Mul pole heliloomingu osas teadmist. Aga kahtlemata nõudis Nero, kes pidas end geniaalseks lauljaks, et muusikud pidid talle aplodeerima, teda ülistama, talle muusikat looma ja temaga koos laulma. Varasemast ajast meenuvad sõjaväeorkestrid ja veel varasemast lahinguväljal märguandeid andvad pasunad. Jällegi vaimuinimeste rakendamine võimu eesmärkide ette – lähme vallutame naaberhõimu. Nii et seda seost leiame ajast, kui inimkond üldse tekkis.

Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli. 2005. aastal ilmus eesti keeles suurepärane raamat Solomon Volkovi sulest, „Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar“. Väga põnev raamat, mis tekitas hulga poleemikat, eriti Venemaal. See on huvitav suhe. Stalin kui võimu kehastaja. Ja arvukad kunstnikud, kirjanikud alates Bulgakovist ja lõpetades Eisensteiniga. Mis aga eristab Stalinit kõigist teistest diktaatoritest, on see, et tema süüvis kultuuri teemasse vägagi põhjalikult. Raske on leida valitsejaid, kes oleks nii palju lugenud või filme vaadanud. Bulgakovi ühte etendust käis ta väidetavalt 16 korda vaatamas. Ta ju parandas ise teoseid, kirjutas ümber filmistsenaariume. Aga Goebbels, Natsi-Saksamaa propagandaminister?

Jah, aga siiski pole keegi teine niivõrd hinnanud vaimu olulisust. Selleks, et hoida enda kui diktaatori oreooli, seda kaunistada ja esile tuua … et milline on vaimu roll selle juures.

eestikontsert.ee

Võim ja vaim

Helirežissöör Arvo Pärt helipuldi taga 1963. aastal.

See moment esitas Stalinit teises valguses. Me oleme harjunud, et kui inimene käib kontsertidel ja etendustel, on tegemist kultuurse inimesega, mis on peaaegu sünonüüm hea inimesega. Stalin näitas, et võib olla ka kurjuse kehastus ja kuulata samal ajal klassikalist muusikat. Kui ta oli nii kursis, oli temast ka suhteliselt võimatu mööda minna või teda nii-öelda ära hanitada.

2022. AASTA KEVADHOOAJA „VÕIM JA VAIM“ KONTSERDID 32

„Arvo Pärt ja ENSV" avab taustu ja pakub kuulamiseks teoseid, mille Arvo Pärt kirjutas enne lahkumist Eesti NSVst 1980. aastal. Sellesse aega mahub ka helilooja järgneva perioodi loomingulise käekirja määranud uue stiili tintinnabuli leidmine. Kava näitab loomingulisi otsinguid, sisemist vajadust uue mentaalsuse ja hoopis teistsuguste väljendusvahendite järgi. Esinevad Marrit Gerretz-Traksmann ja keelpillikvartett koosseisus Harry Traksmann, Olga Voronova, Laur Eensalu ja Leho Karin. Kommenteerib Immo Mihkelson. „Šostakovitš ja Stalin“ vaeb nimeka helilooja ja diktaatori keerulisi suhteid. Helilooja püüdis jääda truuks oma muusikale, Stalin muutis tal selle aga pea võimatuks, kord tema töid keelates, kord propageerides. 1948. aastal sattus Šostakovitš ja tema looming lõplikult Stalini põlu alla. Esinevad Juuli Lill (RO Estonia), Theodor Sink ja Kadri-Ann Sumera. Kommenteerib Jaak Juske.

APLAUS I KEVAD 2022

Jaa, ta manipuleeris kõigiga ja hoidis ohje vaid oma kätes. Ideoloogilist tellimust oli kõige parem näha filmikunsti najal. Enne olid patriootlikud filmid, linateosed töökangelastest. Ja järsku, kui 30ndate keskel hakati väntama komöödiaid, ei julgenud keegi nende ekraanile jõudmiseks luba anda. Sest ideoloogiliselt ju üldse ei sobi – no need kuulsad „Volga, Volga!“, „Lõbusad semud“ jne. Aga Stalin ütleb, et suurepärane. Autoritaarsed võimud loovad olukorra, kus hinnangu andmine kuulub ainuisikuliselt diktaatorile. Ja see paneb looja täielikku sõltuvusse sellest Ühest. Ja see sõltuvus ei ole prognoositav. Sest veel olulisem kui sõltuvus on hirm. Et kuigi sa maalid ainult Leninit ja kirjutad oode, võib nädala pärast ilmuda hävitav kriitika, et sa oled midagi põhimõtteliselt valesti teinud. Ja miski ei taga sulle kui loojale kindlustunnet. Kas praegu on maailmas riike, kus loojad on võimu kammitsais?

Kui võim on üks ja monoliitne, on vaim tohutult killustunud. Kui räägime Stalinijärgsest ajast ehk siis Pärdi ENSVs tegutsemise perioodist, siis veel vaim maksis midagi. Vaimumaailma esindajate sõna, kasvõi sellisena, et see sõna tuli keelustada, oli oluline. Näiteks Hando Runneliga tuli arvestada, või teda tsenseerida, keelata. Aga tänapäeval võimu see absoluutselt ei huvita. Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli. Või on praeguses Eestis nii, et vaimu esindaja läheb valitsuse mingi jabura otsuse peale võimu esindajate juurde ja teda võetakse kuulda? Mängime seda mängu, et kui ülehomme esineks riigikogus ettekandega kultuurist Arvo Pärt. Kas oleks saal puupüsti täis? Mina arvan küll. Pärdi isik on väga arvestatav ja ta harva võtab sõna. Aga kui ta teeks ettepaneku, et kultuurile eraldatavad summad võiksid ja peaksid suurenema kaks korda. Kas sellel oleks tulemus?

Võim ja vaim

Kindlasti mitte.

No vot, just nimelt. Kui võim on mingis mõttes säilitanud oma monoliitsuse, siis vaim on killustunud. Kultuur on nii lai – ja jumal tänatud, et on –, pole ta võimule enam nii tasakaalustav või häiriv vastand. Esmakordselt. Kui kummaline see ka pole. Stalini jaoks oli oluline tegeleda Bulgakovi, Šostakovitši, Eisensteiniga ja nii edasi. No ma ei tea, kas Putinil on oluline tegelda isiklikult, süüvides, mõne kunstniku, helilooja või kirjanikuga. Ühest küljest muidugi jumal tänatud, et ei ole. Jaak Juske soovitas me kavasse hämmastavat teost „Soome süit“, mis telliti Šostakovitšilt Vene vägede sissemarsiks Helsingisse. Nii et ühe riigi agressiooni teise vastu oli kavas toetada muusikaga alles lähiminevikus.

Mulle on jäänud selline mulje – olen seda öelnud ka endisele Soome saadikule –, et Talvesõja puhkemine päästis, kui nii võib öelda, nõukogude intelligentsi. Sest ettevalmistamisel oli (ja seda kinnitavad dokumendid ning avaldatud materjalid) järjekordne suur protsess kultuuritegelaste üle, mis oleks tähendanud paljude loovisikute hävitamist. Aga siis, kui puhkes Soome sõda (mis oli küll lühiajaline), tekkis suur hulk tellimusi. Jõutakse vändata kolm filmi, ajalehtedes ilmusid karikatuurid,

filmide juurde oli vaja muusikat, poeedid pidid luuletama veriste kätega Mannerheimist, ülistama Punaarmeed jne. Selgub, et kui on rahuolukord, pole neid nii väga vajagi. Piisab teisejärgulistest, kes kirjutava stiilis „Päike tõusis, Stalin särab“. Aga kui kultuurivaimu on vaja propagandistlikus tähenduses – jällegi näide, kuidas Stalin taipas, mis on oluline –, siis sellele kultuurieliidi puhastamise protsessile tõmmatakse kriips peale. Näeme, millist kolossaalset rolli mängis vaim Suure Isamaasõja (kasutame seda nõukogude terminit) käigus. Kusjuures mõlemalt poolt – ühelt poolt laul „Lili Marlen“, teiselt poolt „Katjuša“. Kui oluline see on. Ja seda Stalin mõistis. Ma ei ole leidnud ühtegi autorit, kes sellele seosele oleks viidanud, aga mul on selline tunne. Kui palju on vaimuinimesed valitsejaid mõjutanud?

Kuivõrd Wagner Hitlerit võis mõjutada… Üliinimese kontseptsioonis kindlasti. Aga eks see suhe ole vastastikune. Eks kinnitust said nad oma ideedele küll. Näiteks kui vaim täidab suurepäraselt tellimust. Tõite näitena kuningas Päikese. Kui kuningas näeb end maalil kehastamas võimu kui päikest, siis see aina kinnistab tema arusaama jumalikust päikselisest rollist. Nii et muidugi on see vastastikune.

eestikontsert.ee

Programm Maria Seletskaja Foto: Kaupo Kikkas

jaanuar-mai 2022

KONTSERDIKALENDER Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

JAANUAR

L, 1. jaanuar kell 18 Estonia kontserdisaal Rémy Martin’i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert Triin Ruubel-Lilleberg (viiul) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Maria Seletskaja Kavas: Bernstein, Wieniawski, Delibes, Chabrier, de Falla, Ravel, Glazunov, Gounod, Prokofjev, Grieg, Tšaikovski, Glinka, Hatšaturjan

Uusaastakontserdi kava on inspireerinud balletilavalt dirigendipulti suundunud Maria Seletskaja noorpõlvemälestused aasta esimesest hommikust. Vaikne maja, magav perekond ja teleekraan, kust kostab tantsumuusika. Publikuta tants ekraani ees – tants, mis väljendab algava aasta ootusi ja lootusi, justkui rituaalne loits, mis annab igal aastal julgust uskuda soovide täitumisse. Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

eestikontsert.ee

Programm

Vanamuusikafestival Floridante Foto: Sabine Burger

N, 6. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal K, 12. jaanuar kell 19 Heino Elleri muusikakooli Tubina saal „Uuestisünd“ Floridante Consort ja ansambel Maria Valdmaa (sopran) Maarja Helstein (alt) Joosep Trumm (tenor) Taniel Kirikal (bass) Andrew Lawrence-King (renessanssharf) Villu Vihermäe (viola da gamba) Kristo Käo (lauto) Saale Fischer (klavessiin) Kunstiline juht Lodewijk van der Ree (Holland/Eesti) Kavas: Cipriano de Rore, Orlando di Lasso, Giaches de Wert „Uuestisünd“ (pr renaissance) elustab killukese renessansiaegsete meistrite Euroopat. Kõlab Orlando di Lasso, Cipriano de Rore ja Giaches de Werti vokaalmuusika Francesco Petrarca ja Torquato Tasso lüürilistele tekstidele, milles on peidus tubli annus varjatud kirge ja armuvalu. Lauljaid saadab ansambel Floridante ajastupillidel.

APLAUS I KEVAD 2022

Mari Poll Foto: Kaupo Kikkas

L, 8. jaanuar kell 18 Tallinna raekoda „Pillifondi aarded“ Mari Poll (viiul) Gloria Ilves (viiul) Johanna Vahermägi (vioola) Leho Karin (tšello) Kavas: Milhaud. Keelpillitrio op. 274 Honnegger. Sonatiin viiulile ja tšellole e-moll H.80 Saint-Saëns. Keelpillikvartett nr 2 G-duur op. 153 Kontserdisari „Pillifondi aarded“ alustab uut aastat harva kõlava koosseisuga – keelpillitrioga. Keelpillimuusika sõprade jaoks hõrk ja nauditav, esitab see koosseis interpreetidele kõrgeid kunstilisi nõudmisi. Sari jätkub prantsuse heliloojate loominguga. E, 10. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal „Maestra Ester Mägi 100“ Tuuri Dede (metsosopran) Hans Christian Aavik (viiul) Arvo Leibur (viiul) Heiki Mätlik (kitarr) Mirjam Avango (klarnet) Terje Terasmaa (vibrafon) Kadri-Ann Sumera (klaver)

Programm Tähe-Lee Liiv (klaver) Ene Salumäe (orel) Segakoor HUIK! Eesti Rahvusmeeskoor Tallinna Kammerorkester Dirigendid Tõnu Kaljuste, Ode Pürg, Mikk Üleoja Teie ees on eesti muusika maestra Ester Mägi 100. sünniaastapäevale pühendatud kava, mis koostati koos heliloojaga. Mägi sissepoole vaatav ja hillitsetud helikeel avaldub eriti kaunilt just kammerteostes. Kontsert sünnib vaikusest ja viiulisoolost ning kasvab eri koosseisude esituses meeskoori ja oreli võimsaks lõppakordiks – teoseks, mis on pühendatud Ester Mägi õpetajale Mart Saarele. K, 12. jaanuar kell 16 Estonia kontserdisaal „Lõunamuusika“ Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Ester Mägi ja tema õpetaja Mart Saare looming

K, 12. jaanuar kell 19 Jõhvi kontserdimaja L, 15. jaanuar kell 18 Tallinna raekoda N, 20. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja „Torm ja tung“ Kreete Perandi (metsasarv) Jaan Ots (klaver) Kaastegev Priit Volmer (bass, rahvusooper Estonia) Luulet loevad näitlejad Jan Ehrenberg ja Kristiin Räägel Kavas: Schumann. Adagio ja Allegro op. 70 Schubert. „Ständchen“ („Serenaad“) D 889 Schumann. „Kolm romanssi“ op. 94 Schubert. „Erlkönig“ („Metshaldjas“), „Gruppe aus dem Tartarus“ („Grupp Tartarusest“) Schubert. „An die Musik“ („Muusikale“) „Tormi ja tungi“ ajastu oli 18. sajandil esile kerkinud nooruslik ja romantiline vaimustuspuhang, mille hoovused on meieni toonud palju tundelist kirjandust, muusikat ja kunsti. Seekord jagavad kontserdilava muusika ja poeesia.

Ester Mägi Foto: Kaupo Kikkas

eestikontsert.ee

Programm L, 15. jaanuar kell 16 Väravatorn „Mööda Euroopat. Esimene peatus: Prantsusmaa“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Ramuel Tafenau (löökpillid) Keelpillikvartett: Linda-Anette Verte (viiul) Katariina Maria Kits (viiul) Ann Mäekivi (vioola) Andreas Lend (tšello)

P, 16. jaanuar kell 17 Tallinna raekoda „Muusikaaia õied“ Imbi Tarum (klavessiin)

Noor džässitalent 2020 Marianne Leibur on sametise häälega laulja, kes on end seekord ümbritsenud suure esituskoosseisu ja heade muusikutega. Kontserdil saab kuulda tema debüütalbumile „Marianne Leibur & Ansambel“ salvestatud eestikeelseid lugusid. Marianne Leibur on pärjatud Tallinna linna noore kultuuritegija tiitliga, Uno Naissoo nimelise loomingukonkursi ja Riga Jazz Stage’i esikohtadega, Raimonds Paulsi eripreemiaga ja Eesti Muusikaauhindade aasta debüütalbumi nominatsiooniga. Praegu õpib lauljatar Sibeliuse akadeemias, tegutseb solistina ning ka laulja-viiuldajamuusikaloojana ansamblis Pillikud.

Hortus Musicuse 50. hooaja kontserdisarjas astuvad üles ansambliga seotud ja sellest väljakasvanud interpreedid ja kollektiivid.

T, 18. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 19. jaanuar kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 20. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal K, 26. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja Klassikatähed 2020. Tähe-Lee Liiv (klaver) Telekonkursi „Klassikatähed 2020“ võitja auhinnakontsert Kavas: Schumann, Ravel, Sibelius Tähe-Lee Liiv on noor pianist, kes on saavutanud märkimisväärset edu nii kodu- kui ka välismaal. Ta õpib Tallinna muusikakeskkoolis (Marrit GerretzTraksmanni juures), Eesti muusikaja teatriakadeemias (Ivari Ilja juures), Sibeliuse akadeemias (Hui-Ying Lui-Tawaststjerna juures) ja Itaalias Accademia Perosis (Konstantin Bogino juures). Tähe-Lee seni suurimateks saavutusteks on Eesti pianistide konkursi (2019) ning Eesti Televisiooni telekonkursi „Klassikatähed“ (2020) võit; mõlemal konkursil oli ta noorim osaleja. N, 20. jaanuar kell 22 Estonia kontserdisaal „Öökontsert“ R, 21. jaanuar kell 19 Vanemuise kontserdimaja Noor jazzitalent 2020 Marianne Leibur (viiul, vokaal) Joel Remmel (klahvpill) Kalle Pilli (kitarr) Heikko Remmel (bass)

APLAUS I KEVAD 2022

Tähe-Lee Liiv Foto: Aimar Säärits

Programm

Trygve Seim Foto: Antonio Armentano

T, 25. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal K, 26. jaanuar kell l9 Vanemuise kontserdimaja N, 27. jaanuar kell 19 Pärnu kontserdimaja Kontserdisari „ECM LIVE“ Trygve Seim kvartett. „Helsinki Songs“ Trygve Seim (saksofonid, Norra) Kristjan Randalu (klaver) Mats Eilertsen (kontrabass, Norra) Markku Ounaskari (löökpillid, Soome) Norra saksofonisti Trygve Seimi uus, lüürilise alatooni, tugevate teemade, lõputute meloodiaotsingute ning avastustega album on klassika juba sündides. Enamasti just põhjanaabrite pealinnas loodud palad kiirgavad austusavaldusi mitmes suunas. Siin on laule, mis viitavad Igor Stravinskile ja Jimmy Webbile, palu, mis on pühendatud Seimi andekatele bändikaaslastele, ja teemasid, mis kergitavad kaabut Ornette Colemani ja Bill Evansi ees. Kvarteti koosmäng on suurepärane, kõlavad Trygve Seimi ja Kristjan Randalu erakordsed soolod. Kontsert on ühtlasi ka Oslo Rainbow’ stuudios 2018. aasta jaanuaris salvestatud albumi „Helsinki Songs / Helsingi laulud“ esitluskontsert. Plaadi produtsent on plaadifirma ECM juht Manfred Eicher.

Vadim Repin Foto: Gela Megrelidze

27. jaanuar – 6. veebruar MustonenFest Kunstiline juht Andres Mustonen N, 27. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal MustonenFesti galakontsert Vadim Repin (viiul) Ivari Ilja (klaver) Klaaspärlimäng Sinfonietta Dirigent Andres Mustonen Eesti Rahvusmeeskoor Sten Lassmann (klaver) Alo Rammo (lugeja) Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Mendelssohn. Kontserti viiulile, klaverile ja keelpillidele d-moll MWV O4 Schönberg. „Ellujäänu Varssavist“ op. 46 Bloch. „Kol Nidre“ Pärt. „La Sindone“ MustonenFesti gala toob lavale Andres Mustoneni mõttekaaslased muusikas ja sõbrad elus. Esimest korda kõlab Arvo Pärdi teose „La Sindone“ uusversioon pühendusesaajate Vadim Repini ja Andres Mustoneni esituses. Kahtlemata on selle õhtu üks peategelasi Vadim Repin. Tuline kirglikkus, laitmatu tehnika ja muusikaline poeesia on Repini

eestikontsert.ee

Programm

Ellerhein Foto: Siiri Padar

mängu iseloomustavad märksõnad. Imelapsena 11-aastaselt Wienawski konkursilt otse muusikamaailma suurtele lavadele lennanud Vadim Repin on pärit Siberist, kuhu ta praegu panustab TransSiberi festivali kunstilise juhina, luues maailmatasemel kontserdiprogramme. Repin on teinud unistuste karjääri: esinenud Londoni Sümfooniaorkestri ja Valeri Gergijeviga, NHK sümfooniaorkestri ja Charles Dutoit’ga, Londoni Filharmooniaorkestri ja Vladimir Jurowskiga. Vadim Repin mängib 1733. aasta Stradivari Rode viiulil. L, 29. jaanuar kell 19 Tallinna Jaani kirik MustonenFest Tütarlastekoor Ellerhein, dirigent Ingrid Kõrvits Voces Tallinn Hortus Musicus Kunstiline juht ja dirigent Andres Mustonen Kavas: Kõrvits, Pärt, Mendelssohn, Monteverdi P, 30. jaanuar kell 18 Kadrioru loss MustonenFest „Üksnes Bach“ Andres Mustonen (viiul) Ivo Sillamaa (klaver)

APLAUS I KEVAD 2022

VEEBRUAR T, 1. veebruar kell 19 Jõhvi kontserdimaja K, 2. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 3. veebruar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja MustonenFest „Ave Maria“ Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos (Riia) Kunstiline juht preester Ioanne Shenrock  Kavas: vene ja juudi õigeusu muusika Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos on loodud preester Ioanne Shenrocki eestvõttel. Ta hakkas õigeusu muusikale pühendunud koori loomise ja arendamisega tegelema 1990. aastatel, mil see oli taas võimalik. Novembris 2013 kujunes koor ümber Läti õigeusu kiriku meeskooriks ja sai uue hingamise. Praegu laulab kooris 13 pühendunud muusikut, kes esinevad kõikjal maailmas. Koori nimi Logos (kreeka keeles sõna, mõte, õpetus) on sügavalt sümboolne: sõnade abil püütakse tuua publikuni laulude mõte, edastada vaimulikku ja humaanset õpetust ning luua side publiku ja muusikute vahel.

Programm K, 2. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal MustonenFest „Nägemuslik klaver“ Aleksei Botvinov (klaver, Ukraina) VJ Videomatics (visuaalkunst) Kavas: Bach, Chopin, Rahmaninov, Glass, Einaudi Aleksei Botvinov on väljapaistev ukraina pianist, kes on pälvinud kõrge tunnustuse Rahmaninovi teoste tõlgenduste eest. Bachi „Goldbergi variatsioone“ on teda kutsutud esitama üle 300 korra. Kontserdiõhtu Tallinnas on eriline: valge klaveri kaanele kuvatakse esitatavast muusikast inspireeritud visuaal. Video ja klassikalise muusika sümbioosis sünnib uuenduslik ja tänapäevane tervik, mis austab sajanditevanuseid muusikatraditsioone. R, 4. veebruar kell 19 Tallinna Jaani kirik MustonenFest „Aegade sild“ Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Kunstiline juht Kaspars Putniņš Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: Krigul (esiettekanne), Kaumann, Monteverdi Andres Mustonen: „Meie ülim ülesanne on tuua tänapäeva kõrgetasemelised loojad publiku ette, just nagu Monteverdi ja Scheidti muusika on nende kaasaegsete kaudu meieni jõudnud. Isegi kui kunst võis omaaegsele kuulajale sel hetkel tunduda ootamatu, on ometi just heliloojate ea- ja aatekaaslased need, kes jätavad uue loomingu maailma kõlama. Sedasama peame meie tegema praeguste loojatega, kõrges kunstilises vaimus ja soojas emotsionaalsuses. Kontserti kaunistab Ülo Kriguli teose esiettekanne.“ L, 5. veebruar kell 19 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja P, 6. veebruar kell 16 Vanemuise kontserdimaja MustonenFest Alberto Martini (viiul, Itaalia) I Virtuosi Italiani

Aleksei Botvinov Foto: Nikolay Vdovenko

eestikontsert.ee

Programm

I Virtuosi Italiani Foto: Maki Galimberti

Kaastegev Andres Mustonen (viiul) Vivaldi „Aastaajad“

Mainekas Itaalia barokkorkester I Virtuosi Italiani tegutseb Veronas alates 1989. aastast. Orkester on osalenud Veneetsia Püha Markuse kiriku kontserdisarjades, salvestanud üle saja plaadi, pälvinud tunnustust esitustraditsioone ja vanu instrumente austavate ajalootundlike ettekannete eest. T, 8. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 10. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 11. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja „Klaveriõhtu“ Kalle Randalu (klaver) Kavas: Beethoven. Klaverisonaat nr 8 c-moll op. 13 („Pateetiline“) Beethoven. Klaverisonaat nr 23 f-moll op. 57 („Appassionata“) Beethoven. Klaverisonaat nr 29 B-duur op. 106 („Hammerklavier“) Kalle Randalu on rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud eesti pianist, ja pole liiast mainida, et seni ainus eestlasest Tšaikovski konkursi laureaat.

APLAUS I KEVAD 2022

Tema sooloõhtute kavad on hoolikalt läbimõeldud ja mitmekihilise sõnumiga. Seekord on asi lihtne. Kuna viimased aastad on olnud teadagi millised, ütles Kalle Randalu, et talle jäi väheks Beethovenist, loojast, kelle suur juubeliaasta koos grandioossete plaanidega mattus üleilmse tervisekriisi alla. Nii kõlavadki kontserdil Beethoveni fenomenaalsed klaverisonaadid. N, 10. veebruar kell 12 Pärnu kontserdimaja R, 11. veebruar kell 12 Jõhvi kontserdimaja T, 15. veebruar kell 12 Vanemuise kontserdimaja Poulenc. „Elevandipoeg Babar“ Muusikaline lastelugu Jutustaja Sepo Seeman Liivamaalija Madli Luuk Pärnu Linnaorkester Dirigent Kaspar Mänd Liigutav lugu elevandipoja raskest lapsepõlvest, linna sattumisest, kohanemisest, olukordade enda kasuks pööramisest ja võitjana kodukohta tagasi pöördumisest. Prantsuse helilooja Poulenci värvikat orkestrimuusikat toetavad Sepo Seemani loetavad tekstid ja liivamaalija eriline kunst. Koostöös Pärnu Linnaorkestriga

Programm N, 10. veebruar kell 22 Estonia kontserdisaal „Öökontsert“ Mingo Rajandi Quintet Mingo Rajandi (kontrabass) Liisi Koikson (vokaal) Joel Remmel (klaver) Marek Talts (kitarr) Ahto Abner (löökpillid) Mingo Rajandi Quintet viib kuulajad poeetilisele öörännakule. Mitmekülgse taustaga helilooja ja kontrabassisti Rajandi loomingus kohtuvad lihvitud kompositsioon, vabaimprovisatsioon ja interdistsiplinaarsus. Ansambli viis liiget, igaüks tugevalt isikupärase muusikalise käekirjaga, moodustavad koos ühtse organismi, mille sisepõlemine võib live-kontsertidel kerkida kõrgete temperatuurideni. Mingo Rajandi Quintet on välja andnud albumi „To Be“ (2020), mis nomineeriti ka Eesti Muusikaauhindadel parima jazzalbumi kategoorias ning eelmisel aastal aasta jazzansambli kategoorias. Heliloojana on Mingo Rajandi pälvinud Eesti teatriauhindade parima originaalmuusika preemia lavastuse „Kontrabass“ (2020) eest ja aasta jazzhelilooja tiitli (2020). L, 12. veebruar kell 16 Väravatorn „Muusikaaia õied“ Gambakonsort Väike RinG Kunstiline juht Peeter Klaas K, 16. veebruar kell 16 Estonia kontserdisaal „Lõunamuusika“ „Torm ja tung“

Trio ’95 Robert Traksmann (viiul) Marcel Johannes Kits (tšello) Rasmus Andreas Raide (klaver) Ajastu luulet loevad noored näitlejad Jan Ehrenberg ja Kristiin Räägel Tormi ja tungi ajastu muusika väikevorme esitab eesti noorte tippmuusikute ansambel Trio ’95. Koosmängu alustati Tallinna muusikakeskkooli klassivendadena juba algklassides ja nii on tänaseks ühist musitseerimist peagi juba 15 aastat. Trio on pälvinud rohkelt tunnustust: 2020. aasta märtsis võitis Trio ’95 I koha rahvusvahelisel Ilmari Hännikäineni nimelisel kammermuusika konkursil Soomes ja seejärel Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia. 2021. aastal saavutas Trio ’95 esimese preemia Tallinna rahvusvahelisel klaverikammermuusika konkursil. K, 16. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 17. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 18. veebruar kell 19 Jõhvi kontserdimaja Klassikatähed 2020. Siret Sui (flööt) Kaastegev Sten Heinoja (klaver) Puhkpillikvintett: Siret Sui (flööt) Ingely Laiv-Järvi (oboe) Kevin Mattias Klasman (klarnet) Jakob Peäske (fagott) Jürnas Rähni (metsasarv) Telekonkursil „Klassikatähed 2020“ kolmanda koha pälvinud Siret Sui kujundab auhinnakontserdi oma maitse järgi. Kontserdi esimeses pooles kõlab klassikaline flöödirepertuaar ja teise poole täidab harva kõlav koosseis – puhkpillikvintett. Ootame noorte muusikute säravat enesetutvustust. L, 19. veebruar kell 16 Väravatorn „Mööda Euroopat. Teine peatus: Inglismaa“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Trio '95 Foto Peter C. Theis

eestikontsert.ee

Programm L, 26. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal P, 27. veebruar kell 17 Jõhvi kontserdimaja „Teel Viini“ Eesti Sinfonietta Dirigent Emilia Hoving (Soome) Kavas: Haydn. Sümfoonia nr 1 D-duur, Hob I:1 Pärt. „Fratres“ Lotta Wennäkoski. „Hava“ (esiettekanne Eestis) Pärt. „Cantus in Memoriam Benjamin Britten“ Haydn. Sümfoonia nr 104 D-duur, Hob I:104

25. märtsil esineb Eesti Sinfonietta Viini Konzerthausis, olles seni ainus Eesti orkester, kes on saanud tagasikutse Viini. Eesti Sinfonietta eelmine kontsert toimus Viini Musikvereini kuldses saalis ning seda juhatas Kristiina Poska. Noore dirigendi Emilia Hovingu tähelend algas 2019, mil Jorma Panula soovitas teda ootamatult haigestunud Pablo HerasCasado asemel juhatama Soome Raadio Sümfooniaorkestri kontserti. Pärast debüüte mitme Euroopa suure orkestri ees töötab ta Mikko Francki kutsel alaliselt Prantsuse Raadio Filharmoonikute abidirigendina.

MÄRTS R, 4. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja Vanemuise Sümfooniaorkester Signe Sõmer (klarnet) Dirigent Martinš Ozolinš Kavas: Arturs Maskats. „Tango“ Ardo Ran Varres. Klarnetikontsert (esiettekanne) Rimski-Korsakov. Sümfooniline süit „Šeherezade“ Koostöös Vanemuise teatriga R, 4. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja L, 5. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „Astor Piazzolla 101“ Tim Kliphuis Trio Tim Kliphuis (viiul) Nigel Clark (kitarr) Roy Percy (kontrabass) Kaspar Uljas (bandoonium) Tallinna Kammerorkester Kõlab Astor Piazzolla originaallooming ning Tim Kliphuisi seaded triole ja orkestrile.

Eesti Sinfonietta Foto: Eva Ollikainen

APLAUS I KEVAD 2022

Programm Sellisena koostatud Piazzolla juubelikava on võib-olla veidi erandlik ja loodetavasti ka pisut enamat kui lihtsalt üks juubelikontsert. Loomulikult kõlavad helilooja tuntud standardid nagu „Libertango“ ja „Oblivion“, aga kavas on ka viiteid Piazzolla armastusele džässi vastu, mis sai tõuke tema kujunemisaastatel New Yorgis kõlanud muusikast. Piazzolla oluliseks mõjutajaks on ka klassikaline muusika, mida ta õppis Nadia Boulangeri juures Pariisis. Tallinna Kammerorkester ja Tim Kliphuis Trio on mitmel korral väga veenvalt esitlenud ühist muusikalist keemiat ning laitmatut teineteisemõistmist ja tunnetust. Tim Kliphuisi omanäolised ja leidlikud seaded oma triole ja orkestrile on kutsunud esile publiku vaimustunud vastuvõtu. Kontserdil osaleb ka Kaspar Uljas – Eesti ainus nn Piazzolla instrumendi ehk bandooniumi mängija. Koostöös Tallinna Filharmooniaga L, 5. märts kell 16 Väravatorn „Mööda Euroopat. Kolmas peatus: Hispaania“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen E, 7. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja T, 8. märts kell 19 Estonia kontserdisaal K, 9. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 12. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja Valter Soosalu (vokaal, harpejji) Estonian Cello Ensemble Kavas barokihitid ja muusikaseaded just sellele eripalgelisele koosseisule.

heliloojate ööteemalistele lauludele. Neid esitavad tundliku väljenduslaadiga interpreedid, tenor Oliver Kuusik ja pianist Irina Zahharenkova. N, 10. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „Klaveriõhtu“ Stephen Hough (klaver, Inglismaa/Austraalia) Kavas: Alan Rawsthorne. „Bagatellid“ Schumann. „Kreisleriana“ op. 16 Stephen Hough. „Partita“ Chopin. Ballaad nr 3 As-duur op. 47 Chopin. Skertso nr 2 b-moll op. 31 Stephen Hough – pianist, helilooja, klaveriprofessor, kirjanik, ajakirjanik – on värvikas isik ja suur kunstnik Eesti Kontserdi hooajakavas, kontserdisarjas „Klaveriõhtu“. Hough on salvestanud ligemale 60 plaati ja pälvinud akadeemilise muusikamaailma kõrgeimat võimalikku tunnustust: Deutsche Schallplattenpreis, Diapason d’Or, Le Monde de la Musique, mitu Grammy nominatsiooni, kaheksa Gramophone Magazine’i auhinda, sh aasta heliplaat 1996 ja 2003 ja Gramophone’i kuldplaat 2008; tunnustus Saint-Saënsi klaverikontsertide viimase 30 aasta parima salvestise eest, ja Diapason d’Ori aasta plaadi 2012 tiitel Chopini valsside salvestise eest. Intensiivse muusikuelu kõrval avaldab Hough regulaarselt kirjutisi The Guardianis, The Timesis, The Tabletis, Gramophone’is, BBC Music Magazine’is ja The Telegraphi blogis.

K, 9. märts kell 16 Estonia kontserdisaal „Lõunamuusika“ „Prantsuse öölaulud“ Oliver Kuusik (tenor) Irina Zahharenkova (klaver) Kavas: Chopin, Duparc, Poulenc, Fauré Öö on romantismiaja heliloojate lemmikaeg, selles on salapära, ohtu ja sensuaalsust. Kava heidab pilgu ööst inspireeritud teostele – Chopini nokturnidele ja prantsuse

Tim Kliphuis Trio Foto: Maaike Eijkman

eestikontsert.ee

Programm L, 12. märts kell 16 Väravatorn „Muusikaaia õied“ Rondellus Kunstiline juht Robert Staak T, 15. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 28. aprill kell 19 Vabamu „Võim ja vaim. Šostakovitš ja Stalin“ Juuli Lill (metsosopran, RO Estonia) Theodor Sink (tšello) Kadri-Ann Sumera (klaver) Jaak Juske (kommentaarid) Kavas: Šostakovitš. Sonaat tšellole ja klaverile d-moll op. 40 Šostakovitš. „Kuus poeemi Marina Tsvetajeva sõnadele“ op. 143a Šostakovitš. Prelüüd ja fuuga d-moll nr 24 op. 87 Šostakovitš. „Soome süit“ (valitud katkend)

Šostakovitši ja Stalini suhted olid keerulised. Helilooja püüdis jääda truuks oma muusikale, türann aga muutis selle pea võimatuks, kord keelates teoste ettekanded, kord tellides neid sõjaväelisteks tegevusteks. Šostakovitš pidi näiteks Nõukogude vägede sissemarsiks Helsingisse kirjutama „Soome süidi“. 1948. aastal sattus Šostakovitš ja tema looming aga jäädavalt Stalini põlu alla. N, 17. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „B4CH. Neli klaverit“ Sten Heinoja (klaver) Sten Lassmann (klaver) Daumants Liepins (klaver, Läti) Reinis Zariņš (klaver, Läti) Tallinna Kammerorkester Dirigent Anna Duczmal-Mróz (Poola) Teie ees on erakordne rahvusvaheline koosseis, kes saab esmakordselt kokku Tallinnas ja kelle esituses kõlavad kõik Bachi kontserdid kahele, kolmele ja ka neljale klaverile. Kontserdile järgneb programmi salvestus ning ühised kontserdid mitmes Euroopa riigis.

APLAUS I KEVAD 2022

R, 18. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja P, 20. märts kell 18 Tallinna raekoda „Torm ja tung“ Keelpillikvartett M4GNET Robert Traksmann (I viiul) Katariina Maria Kits (II viiul) Mart Kuusma (vioola) Marcel Johannes Kits (tšello) Näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel Suurepärastest noortest muusikutest koosnev keelpillikvartett esitab tormi ja tungi ajastu (tollal veel) noorte heliloojate kirjutatud tulist ja maailma muutvat muusikat. Goethe ja Schilleri tekste esitavad noored näitlejad. M4GNET on noor keelpillikvartett, mille kokkupanekuks andis tõuke Eesti Kultuurkapitali kammeransamblite residentuuriprogramm. 2021. aastal võitis M4GNET Poolas Krakówis esimese preemia KraCamera rahvusvahelisel kammermuusika konkursil. Ansambli viiuldajad mängivad Eesti Pillifondi haruldastel instrumentidel. K, 23. märts kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 24. märts kell 19 Estonia kontserdisaal R, 25. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja Klassikatähed 2020. Triinu Piirsalu (viiul) Triinu Piirsalu (viiul) Sten Heinoja (klaver) Klaveritrio Meri: Triinu Piirsalu (viiul) Simon Svoboda (tšello) Tähe-Lee Liiv (klaver) Telekonkursil „Klassikatähed 2020“ teise koha saavutanud Triinu Piirsalu auhinnakontserdi kava koostab noor muusik oma soovide kohaselt. Seekord ettekirjutusi ei tehta, teostele pole kolmeminutilist ajapiirangut, pole uhkeid kostüüme ega virtuoossuse tippkursust. Kontserdi esimeses pooles otsustas Triinu esitada koos pianist Sten Heinojaga klassikalist viiulirepertuaari ning kava teises pooles kõlab imeline Schuberti klaveritrio hiljuti formeerunud klaveritrio Meri esituses. Kontserdi lõpuosas

Programm Triinu Piirsalu Foto: Tiit Blaat

eelneb põnevate isiksuste, erudiitide Jüri Reinvere ja Mihhail Gertsi vestlus. Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga L, 26. märts kell 18 Tallinna raekoda „Pillifondi aarded“ Pillifondi keelpillikvartett Hans Christian Aavik (viiul) Katariina Maria Kits (viiul) Johanna Vahermägi (vioola) Valle-Rasmus Roots (tšello) Kavas: Fauré. Keelpillikvartett e-moll op. 121 Ravel. Keelpillikvartett F-duur

on Triinu Piirsalul plaan kutsuda publiku seast välja kõik saalis viibivad viiuldajad ja mängida nendega koos rahvamuusikat nii kuis pillid lubavad ja näpud võtavad. R, 25. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „Kevadsümfoonia“ Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts Kavas: Schumann. Sümfoonia nr 1 B-duur op. 38 „Kevadsümfoonia“ Jüri Reinvere. Uus teos (esiettekanne) Oja. Sümfoonia nr 1 Enne kontserti kell 18 vestlus ja eelkontsert Vestlevad Jüri Reinvere ja Mihhail Gerts Mihhail Gerts (klaver) Keelpillikvartett M4gnet Robert Traksmann (viiul) Katariina Maria Kits (viiul) Mart Kuusma (vioola) Marcel Johannes Kits (tšello) Kavas Eduard Oja klaverikvintett Rahvusvaheline muusikaelu suursündmus, Jüri Reinvere uue teose maailma esiettekanne on ümbritsetud dirigent Mihhail Gertsi ja helilooja Jüri Reinvere ühiselt välja valitud teostega. Sümfooniakontserdile

T, 29. märts kell 19 Jõhvi kontserdimaja K, 30. märts kell 19 Estonia kontserdisaal „Tenebrae“ Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja Kavas: Uusberg, Gesualdo Kannatusaja responsooriumid on läbi aegade heliloojaid inspireerinud – need emotsionaalsed tekstid võimaldavad Kristuse kannatusi peaaegu et isiklikult läbi elada. Kontserdi kava käsitleb teemat Pärt Uusbergi ja Carlo Gesualdo loomingu kaudu. Meile avanevad eri ajastud ja vaatenurgad ning suured kontrastid. N, 31. märts kell 19 Vabamu „Võim ja vaim. Arvo Pärt ja ENSV“ Harry Traksmann (viiul) Olga Voronova (viiul) Laur Eensalu (vioola) Leho Karin (tšello) Marrit Gerretz-Traksmann (klaver) Kommentaarid: Immo Mihkelson Ettekandele tulevad Arvo Pärdi teosed on komponeeritud enne helilooja lahkumist ENSVst 1980. aastal. Sellesse perioodi jääb ka Pärdi järgneva loomeperioodi käekirja määranud stiili tintinnabuli sünd. Kava on ülevaade autori loomingulistest otsingutest, sisemisest vajadusest vaimsuse ja uute väljendusvahendite järele.

eestikontsert.ee

Programm APRILL N, 31. märts kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 1. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja L, 2. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Flandria sümfooniaorkester (Symfonieorkest Vlaanderen / Belgia) Nils Mönkemeyer (vioola) Dirigent Kristiina Poska Kavas: Krigul. Uus teos (esiettekanne) Walton. Vioolakontsert Beethoven. Sümfoonia nr 6 F-duur op. 68 („Pastoraalne“) Flandria sümfooniaorkester on üks Belgia juhtorkestreid, mis koosneb pühendunud muusikutest ning mida on läbi ajaloo juhatanud maailma kontserdilavadel kõrgelt hinnatud dirigendid. Orkester tellib ja esitab uusi helitöid, kuid on eriti tunnustatud akadeemilise sümfoonilise repertuaari esituste eest.

Eestisse tuleb orkester oma uue peadirigendi Kristiina Poska juhatamisel. Kontserti kaunistab orkestri tellimusel sündinud Ülo Kriguli uue teose esiettekanne. L, 2. aprill kell 16 Väravatorn „Mööda Euroopat. Neljas peatus: Madalmaad“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Clara ja Robert Schumanni ning Johannes Brahmsi lugu on üks muusikaloo paremini teada olevaid keerdkäike, kus on palju tundeid ja geniaalset muusikat. Maailm oleks vaesem paik, kui selle muusikakolmiku isiklikud elud, armastus ja kannatus poleks omas ajas põimunud. Käsitleme inimhingi ja suhtesõlmi, inspiratsiooni, loomingut ja selle allikad. N, 7. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 13. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 14. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal „Bachiga kosmoses“ Jaak Sooäär (kitarr) Ivo Sillamaa (klavessiin) Keelpillikvartett Prezioso Elektrikitarr võib esmapilgul tunduda J. S. Bachi muusika esitamiseks ootamatu, kuid kitarrist Jaak Sooäär on selle sobivuse aastate jooksul eri koosseisudes korduvalt ära proovinud. Tihe koostöö Ivo Sillamaaga Bachi kammerteoste esitamisel viis unistuseni orkestrivärvide kaasamisest, mis nüüd koos keelpillikvartett Preziosoga teoks saab. Kontserdil „Bachiga kosmoses“ esitatakse kammertsükleid ja soolonumbreid, milles Bachi muusika ei ole seatud ega muudetud, kuid elekter ja improvisatsioonilised vahepalad tekitavad Bachi muusikale uudse keskkonna ja viivad kuulaja teistele trajektooridele.

K, 6. aprill kell 16 Estonia kontserdisaal „Lõunamuusika“ Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester Dirigent Jaan Ots N, 7. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal „Muusikat ja draamat“ Laval on Elisabeth Reinsalu (kõnehääl), Mati Turi (lauluhääl) ja Martti Raide (klaverihääl) Kavas: Robert Schumanni ja Johannes Brahmsi looming Sõna saab eeterlikult lummav muusa – Clara

APLAUS I KEVAD 2022

Nils Mönkemeyer Foto: Irène Zande Kopie

Programm L, 9. aprill kell 16 Väravatorn „Muusikaaia õied“ Neeme Punder (flööt) Ene Nael (klavessiin) L, 9. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Graun/Bach. „Passion Pasticcio“ Ágnes Kovács (sopran) Eszter Balogh (alt) Zoltán Megyesi (tenor) Lóránt Najbauer (bass) Budapesti Purcelli koor Helsingi Barokkorkester Dirigent Aapo Häkkinen Pastišš (pr pastiche, it pasticcio ehk jäljendus) on kunstiteos, mis teadlikult jäljendab mõne ajastu stiili või motiive. Muusikas kutsutakse pastiššideks ka teoseid, millel on rohkem kui üks autor. Vähemalt kolme barokiaja helilooja suure pastiššpassiooni selgrooks on Carl Heinrich Grauni kannatusaja kantaat, mida täiendab Johann Sebastian Bachi just selle teose jaoks elu lõpuaastatel kirjutatud muusika. Budapesti Purcelli koori lõi György Vashegyi 1990. aastal Henry Purcelli barokkooperi „Dido ja Aeneas“ ettekandeks. Koor koosneb kutselistest lauljatest, mitmed neist on ka instrumentalistid eri orkestrites; nende repertuaar ulatub Gesualdost Mozartini, kuid kavas on ka kaasaegset muusikat. Helsingi Barokkorkestri esinemised ja salvestised on juba paarkümmend aastat köitnud publikut oma emotsionaalse kõnekuse ja nakatava elujõuga. Alates 2003. aastast Aapo Häkkineni eestvedamisel töötava orkestri repertuaar, nägemus ja külalissolistide valik on loonud Helsingi Barokkorkestrile Soomes omalaadse kultusansambli maine. P, 10. aprill kell 18 Tallinna raekoda Kontserdisari „Torm ja tung“ Trio Fides Anete Vinkel (flööt) Evita Lohu (klaver) Jakob Peäske (fagott) Kaastegevad noored näitlejad Jan Erik Ehrenberg ja Kristiin Räägel

Aapo Häkkinen Foto: Marco Borggreve

Kavas: romantiline luule ja muusika Eesti Kontserdi auhinnakontsert rahvusvahelise klaverikammermuusika konkursi „Tallinn 2021“ võitjale.

K, 13. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 14. aprill kell 22 Estonia kontserdisaal „Öökontsert“ (ainult Tallinnas) Keelpillitrio Triin Ruubel-Lilleberg (viiul) Xandi van Dijk (vioola) Theodor Sink (tšello) Kavas: Bach. „Goldbergi variatsioonid“ BWV 988 (Dmitri Sitkovetski seade) Meditatiivne kontserdiprogramm suure reede eelõhtul, eriti tundliku ja hõrgu koosseisu, keelpillitrio esituses. Dmitri Sitkovetski: „Loodan, et kuulajad jagavad mu eluaegset teekonda läbi „Goldbergi variatsioonide“ ja minu muusikaarmastust. On tõsi, et 1742. aastal avaldatud Bachi variatsioonide esmaväljaandel seisab helilooja märge, et kõnealune teos on mõeldud „nautimiseks muusikaarmastajatele“.“

eestikontsert.ee

Programm N, 14. aprill kell 19 Pärnu kontserdimaja R, 15. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal L, 16. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja Dvořák. „Stabat Mater“ Oratooriumikoor Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Arvo Volmer Antonín Dvořáki „Stabat Mater“ on suurjooneline oratoriaalne teos, mis kasutab sümfooniaorkestri, võimsa oratooriumikoori ja vokaalsolistide kogu värvipaletti. See on liigutav, romantilise helikeelega muusika, loodud väljendama sügavat isiklikku tragöödiat ja valu. Olemuselt sakraalne teos on meditatiivne ja aus muusikaline rännak läbi kaotuse ja leina, tundeline teekond, mis usub paremasse homsesse. Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

L, 16. aprill kell 16 Väravatorn „Meie millenniumi muusika“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Kavas: Pärt, Silvestrov, Knaifel, Kaumann E, 18. aprill kell 12 Estonia kontserdisaal „Curioosum“ Noortelugu „Rõõm on parim rohi“ Kunstnik Navitrolla Helilooja Fabrizio Nastari KNM Eesti Hypervsn EMTA heliloomingu ja kaasaegsete etenduskunstide kateeder Eesti Sinfonietta Kavas: Vivaldi. „Aastaajad“ Fabrizio Nastari / Navitrolla. „Kevad“ (maailma esiettekanne) Raskatov. „Kokkuvõte aastaaegadest“ („The Season’s Digest“) Kuidas on 18.–21. sajandi heliloojad kujutanud aastaaegu? Mis on muutunud, kas midagi on sarnast? Teekond Vivaldi maailmakuulsast teosest „Aastaajad“ Tšaikovski tsükli humoorika töötluse kaudu selle kontserdi jaoks loodud maali ja

APLAUS I KEVAD 2022

muusika ühisteoseni. Kontserti ilmestab hologramm – visuaal, mis näitab Navitrolla maali kujunemist detailidest tervikuks. Muusika ja tehnika abil rullub kontserdikülastaja silme ees lahti üks lugu … Koostöös muusikaja teatriakadeemia ja KNM Eesti Hypervsniga N, 21. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja „Tulevikumuusikud“ Heino Elleri muusikakooli noored solistid Ühendsümfooniaorkester Dirigent Lilyan Kaiv Talvel 2022 valib Heino Elleri muusikakool välja õpilased, kes astuvad kevadel solistidena publiku ette koos oma kooli ja Vanemuise sümfooniaorkestri muusikutest koosneva ühendorkestriga. Dirigendipuldis on Lilyan Kaiv. Koostöös Heino Elleri muusikakooli ning Vanemuise teatriga N, 21. aprill kell 19 Eesti arhitektuurimuuseum Eesti Muusika Päevad Eesti Filharmoonia Kammerkoor Dirigent Lodewijk van der Ree Kavas: esiettekanded Jüri Reinverelt, Arash Yazdanilt, Andrus Kallastult Koostöös Eesti Muusika Päevade ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga

Angela Hewitt Foto: Mai Wolf

Programm L, 23. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal „Klaveriõhtu“ Angela Hewitt (klaver, Kanada) Kavas: Bach. „Fuugakunst“ BWV 1080 Angela Hewitt on üks maailma tuntumaid Bachi-pianiste. Ta sai tuntuks aastail 1994–2005 sündinud Bachi-salvestiste tsükliga, mis katab kõik helilooja tuntumad klahvpilliteosed. Hewitti „Fuugakunsti“ salvestis avaldati alles 17. oktoobril 2014. Angela Hewittile on omistatud arvukalt mainekaid auhindu, neist märkimisväärsemad on Kanada aasta muusiku tiitel 1986 ja esimene BBC Radio 3 kuulajate auhind 2003. aastal. Riikliku tunnustusena on ta valitud Kanada Ordu (Order of Canada) ja Briti Impeeriumi Ordu (Order of the British Empire) liikmeks. N, 28. aprill kell 19 Vabamu „Võim ja vaim. Šostakovitš ja Stalin“ Juuli Lill (metsosopran, RO Estonia) Theodor Sink (tšello) Kadri-Ann Sumera (klaver) Jaak Juske (kommentaarid) Kavas: Šostakovitš. Sonaat tšellole ja klaverile d-moll op. 40 Šostakovitš. „Kuus poeemi Marina Tsvetajeva sõnadele“ op. 143a Šostakovitš. Prelüüd ja fuuga d-moll nr 24 op. 87 Šostakovitš. „Soome süit“ (valitud katkend)

MAI K, 4. mai kell 19 Tartu ülikooli aula N, 5. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Curioosum“ „Muusika ja ajulained“ Irina Zahharenkova (klaver) Elizabeth Sillo (vokaal, BBC Walesi rahvuslik segakoor) Dr Nicholas Stark-Tsarouchas (kliiniline neuropsühholoog, Kenti ülikool, Londoni ülikool) Kavas: Chopin, gregooriuse laul, Bach, Händel, Mozart, Tšaikovski, Pärt Muusika vastuvõtmine ja musitseerimine – mille poolest nad erinevad? Eksperimenti visualiseerivad kaks reaalajas diagrammi, mida kommenteerib teadlane. Dr Nicholas Stark-Tsarouchas on NASA aju-uuringute programmi eestvedaja ja biomeetriliste aju-uuringute juht, Ühendkuningriigi üks kõrgemalt kvalifitseeritud neurofüsiolooge. Sama kontsert toimub ka Kenti ülikoolis ja selle tulemusi kasutatakse sealse ülikoolihaigla ravikavas. Koostöös Tallinna ülikooliga

Theodor Sink Foto: Kaupo Kikkas

eestikontsert.ee

Programm N, 5. mai kell 22 Estonia kontserdisaal „Öökontsert“ „Vaikuse piiril“ Anna-Liisa Eller (psalteerium, kannel) Taavi Kerikmäe (klavikord) Kavas: keskaja ja varabarokkmuusika

Kavas: Debussy. „Ilutulestik“ („Feux d’artifice“) (Prelüüdid II vihik nr 12) Beethoven. Rondo a capriccio G-duur op. 129 Sisask. Neli osa klaveritsüklist „Lõunataevas“ op. 52 Liszt. „Mefisto valss“ nr 1, S.514 Mussorgski. „Pildid näituselt“

Klavikord ja psalteerium on vaikse kõlaga muusikainstrumendid, mis sageli jäävad kõlajõult võimsamate pillide varju ja mille kasutusvõimalused ansamblipillina on neile omase intiimse kõla tõttu piiratud. Öökontserdil kõlavad need tundlikud pillid nii sooloinstrumendi kui ansamblipartnerina.

Mantas Šernius alustas klaveriõpinguid 2001. aastal Druskininkai muusikakoolis Leedus. Alates 2015. aastast on Mantas Eesti muusikaja teatriakadeemia doktorant, prof Ivari Ilja õpilane. Hiljuti omandas Šernius magistrikraadi ka kammermuusika alal Marje Lohuaru juhendamisel. Mantas Šernius on pälvinud auhindu mitmel rahvusvahelisel pianistide konkursil. Viimased säravad tulemused pärinevad 2019. aastast Hiinas toimunud Tšaikovski konkursilt ning Eesti pianistide konkursilt, kus ta pälvis mõlemal 1. preemia.

K, 11. mai kell 16 Estonia kontserdisaal Kontserdisari „Lõunamuusika“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

N, 12. mai kell 19 Estonia kontserdisaal „Klaveriõhtu“ Mantas Šernius (klaver, Leedu) Eesti pianistide konkursi Eesti Kontserdi auhinnakontsert

R, 13. mai kell 19 Vanemuise kontserdimaja P, 15. mai kell 17 Jõhvi kontserdimaja Hooaja lõppkontsert Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor Tartu ülikooli kammerkoor Voces Tallinn Solistid: Katrin Targo (sopran) Annely Peebo (metsosopran) Dirigent Risto Joost Kavas: Wagner. Avamäng ooperile „Nürnbergi meisterlauljad“ Mahler. Sümfoonia nr 2 c-moll „Ülestõusmissümfoonia“ Mahler. „Rückerti laulud“ Vanemuise teatri ja Eesti Kontserdi koostööprojekt L, 14. mai kell 16 Väravatorn „Mööda Euroopat. Kuues peatus: Saksamaa“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Mantas Šernius Foto: Kaupo Kikkas

APLAUS I KEVAD 2022

L, 21. mai kell 16 Väravatorn „Muusikaaia õied“ Linnamuusikud Kunstiline juht Taivo Niitvägi

Öökontserdid

Helilooja Gabriel Prokofjev viis aastaid tagasi klassikalise muusika ööklubidesse. Publik ja kultuuriajakirjandus oli vaimustuses.

KAMMERORKESTER ÖÖKLUBIS? MIKS MITTE! Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron leiab, et publikus, eelkõige nooremas kuulajas kontserdielu vastu veelgi suurema huvi tekitamiseks tuleb julgeda kasutada uusi võimalusi. Uuel hooajal alustatakse maailma muusikalinnade eeskujul öökontsertide sarjaga.

Tekst: VERNI LEIVAK I Fotod: GUNNAR LAAK, NONCLASSICAL, THE MULTI STORY ORCHESTRA

aarit Kangron oli juba väiksena kontserdieluga väga hästi kursis – on ju tema vanemad, Tõnu ja Ene Kangron tuntud ja tunnustatud koorijuhid. „Mind võeti igale poole kaasa. Mäletan, et alati tuli vaikselt olla, kuid eriti selgelt on meeles, kuidas Neeme Järvi 90ndate alguses „Joonase lähetamist“ juhatas. Ent kasvanud olengi peamiselt kooriproovides. Lasteaias ma

APLAUS I KEVAD 2022

ei käinudki. Kuuskümmend lapsehoidjat on ju isegi parem!“ Tal on täpselt meeles: esmaspäevad ja kolmapäevad möödusid TPI (praeguse TalTechi) naiskoori ning teisipäevad ja neljapäevad Türnpu-nimelise meeskoori proovides, lisaks veel Tallinna pedagoogilise instituudi (praeguse Tallinna ülikooli) segakoori proovid, mida isa juhatas. Mõistagi võeti tüdruk kaasa ka kontsertidele, mistõttu on nüüdne peaprodutsent

Öökontserdid sellega maast madalast harjunud. Vahel, kui Estonia teatri kooris laulnud tädi Aiki Haug teda tööle kaasa võttis, viis ta Maaritit lasteetendusi vaatama, mis sest, et lavastusest enam köitis tüdruku tähelepanu kostüümigarderoobis leiduv. Kui nõukaaegsed lapsed mäletavad filharmoonia saalis peetud loeng-kontserte, mille käigus tutvustati erinevaid instrumente või lastele sobivaid teoseid, siis säärast noore publiku kontserdil käimise harjumust hiljem vist ei viljeldudki. Uus aeg esitab aga uusi väljakutseid ning Maaritil on varnast võtta 11 aastat kestnud Londoni-kogemus, kus ta nii kuulsas Guildhalli kooli magistrantuuris tšellot õppis kui ka agentuuris IMG Artists artistide mänedžerina läbi lõi. Ühendkuningriigi pealinna kontserdielu on lõpmata kirev ning kindlasti on sealt mõttekas publiku kasvatamise ja kontserdikorralduse rikastamise osas manti võtta.

PALJAJALU KÕRGEIMAL RÕDUL Maarit mainib Royal Albert Halli suures, 5000 kuulajaga saalis korraldatava „BBC Promsi“ juurde kuuluvat „Late Night Promsi“, mis algab õhtul kella 22 paiku ja mis on hoolikalt kureeritud. Repertuaaris on klassika kõr-

val ka maailmamuusika ning isegi valgusrežii erineb tavapärasest tunduvalt. Saalikujundust tundmatuseni ei muudeta. „Kuigi koos seisukohtadega on saalis ehk isegi rohkem kui 5000 inimest, ei vähenda see ometi intiimse kontserdi võimalusi. Hiirvaikusega pole probleemi, ometi tunnetab iga kuulaja sootuks teistsugust atmosfääri,“ selgitab Maarit. Osa kuulajatest seisab lava lähedal, osa istub, arvestatav osa publikust seisab aga vaat et lae all Galeriis ehk viimasel rõdul. „Seal saab isegi oma piknikuteki maha laotada ning kontserti pikali olles nautida. Olen seda isegi teinud,“ tähendab Maarit. „Kuigi õhkkond on vabam, respekteerivad inimesed üksteist, ehkki jalutatakse sokkis või paljajalu ringi. Sellest hoolimata kuulatakse väga tähelepanelikult ning liikumisega ei häirita esinejat ega kaaskuulajaid.“

Maarit Kangron

eestikontsert.ee

Öökontserdid

Multi Storey Orchestra kontserdid ühes hiiglaslikus Londoni parkimismajas on kujunenud hipsterite meelisüritusteks.

Kontsert on tavapärasest lühem, kestes ehk tunnikese. Londonlastele nimelt on äärmiselt oluline jõuda ühistranspordiga koju ning hilisõhtul on iga minut arvel.

KONTSERDID PARKIMISMAJAS Maariti sõnul üritatakse Londonis klassikat, aga ka popmuusikat nn koledatesse kohtadesse viia. Kahtlemata tekitavad ootamatus inter- või eksterjööris peetud etteastumised kuulajatele seni kogemata emotsioone. „Olen ka ise Londonis orkestri ridades osalenud projektis, kus esitati klassikalist muusikat Peckhami Multi Storey parkimismajas,“ räägib Maarit. Nagu ikka, on tegu betoonehitisega, mille „kihid“ viivad autoomaniku üha järgmisele korrusele ning õhk käib vahelt läbi. Nädalavahetuseti, kui maja on autodest täiesti tühi, saab selles suurepärase akustikaga hoones kasvõi Sibeliuse Sümfooniat nr 2 D-duur mängida. „Kui Londoni rajoonid ette võtta, siis Peckhamis valitses veel oma kaheksa aastat tagasi suhteliselt kahtlane agulivaim, kuhu niisama ei oleks tahtnud sattuda. Nüüd on atmosfäär muutunud. Suviti töötas seal ka katusekino, kuna sealt avaneb linnale suurepärane vaade.“ Hipstereid, kes kõike taolist jumaldavad, kogunes sinna üha rohkem ning nüüd on parkimismajas koha leidnud isegi

APLAUS I KEVAD 2022

kogukonda kuuluvate laste töötoad. Orkester aga, mis seal kontserte andis, kannab siiani nime Multi Storey Orchestra ja see koosneb peamiselt noortest vabakutselistest muusikutest. Et publikut uudsesse paika käima harjutada, nähti koha tutvustamisega kõvasti vaeva. Mistõttu oli „saal“ alati triiki rahvast täis. „Küll oli külm mängida,“ nendib tšellist, „oli küll suvi, kuid tuul puhus mõlemalt poolt. Muidugi oli ka vastupidiseid aegu.“

KAMMERORKESTER ÖÖKLUBIS Helilooja Sergei Prokofjevi järeltulija Gabriel Prokofjev algatas aga sootuks omapärase projekti „Non-Classical Night“, mida viidi läbi ööklubides. Repertuaari kuulus eksperimentaalne uus muusika. „Näiteks esines kammerorkester, mis esitas eksperimentaalset uut muusikat, kaasa arvatud Gabriel Prokofjevi enda kirjutatud kontserdi bass-trummile, Shoreditchi ööklubis Village Underground,“ toob Maarit esile. „Publik käitus nagu ööklubis ikka – baarist võeti üks jook ning muusikat võis nautida istudes või tantsides. Oli ka aegu, mil kutsuti kokku noori muusikuid, kõigil pillid kaasas, ja nad said kohapeal noodist lugeda. Kammermuusika teoste noodid

Öökontserdid olid kohapeal olemas, need jagati laiali ja siis mängitigi. Toimuvat võis võrrelda isegi jamsession’iga ning needki olid publikuga üritused. Kõik teadsid, et see on raamidest väljas. Huvitava nn raamist väljas kontserdi andis eelmisel sügisel Estonia kontserdisaali publikule pianist Alice Sara Ott, kes, võtnud abiks videokunstniku, ilmestas esinemist ekraanile projitseeritud abstraktse visuaaliga. Iga kuulaja sai vaba voli, mida seda jälgides ette kujutada või millest mõelda. Pianisti repertuaari kuulusid tookord Nino Rota, Arvo Pärdi ja Frederik Chopini teosed.

EKSPRESS-ÖÖKONTSERDID Eesti Kontsert ongi uuenduste teel. „Kuidas teha nii, et ka meie Estonia kontserdisaali võiks mõnikord muuta vähem akadeemiliseks, et julgustada uut publikut tulema?“ kõlab Maariti sõnul üks ülesandeist. Uusi võimalusi pakub siingi alustav öökontserdi formaat, mille raames astuvad alates jaanuarist üles näiteks Marianne Leibur ja Mingo Rajandi, klassikaline keelpillitrio, Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe ja teised. Kontserdid toimuvad kord kuus neljapäeviti kell 22.

Meie öökontserdid tulevad ekspressformaadis, mis tähendab, et need on lühemad ning kõlab väga eripalgeline muusika. „Ma ei taha midagi ette lubada, et teeme nii või naa, otsime, kompame ja katsetame alles,“ märgib peaprodutsent. „Eesmärk on, et keegi ei jätaks vaid sellepärast kontserdile tulemata, et kava on liiga tõsine või et ei tea, mida selga panna või kuidas ma kohale või koju saan. Meie öökontserdid tulevad ekspressformaadis, mis tähendab, et need on lühemad ning kõlab väga eripalgeline muusika.“

eestikontsert.ee

KONTSERDISARI

Öökontsert JAANUAR

APRILL

Aasta jazzartist 2020

Keelpillitrio:

Marianne Leibur Marianne Leibur viiul, vokaal Joel Remmel klahvpill, Kalle Pilli kitarr Heikko Remmel bass, Ramuel Tafenau löökpillid Keelpillikvartett: Linda-Anette Verte viiul, Katariina Maria Kits viiul Ann Mäekivi vioola, Andreas Lend tšello

Triin Ruubel-Lilleberg viiul Xandi van Dijk vioola Theodor Sink tšello

N 14.APRILL 22.00 Estonia Kontserdisaal

N 20.JAANUAR 22.00 Estonia Kontserdisaal

VEEBRUAR

MAI

Mingo Rajandi Quintet

Vaikuse piiril

Mingo Rajandi kontrabass, Liisi Koikson vokaal Joel Remmel klaver, Marek Talts kitarr Ahto Abner löökpillid

Anna-Liisa Eller psalteerium, kannel Taavi Kerikmäe klavikord

N 10. VEEBRUAR 22.00 Estonia Kontserdisaal

5. MAI 22.00 Estonia Kontserdisaal

Piletid: Piletilevi | Piletimaailm | Eesti Kontserdi kassa

Parim kingitus on elamus! Kinkepiletid on saadaval Piletilevis ja Eesti Kontserdi kassades

Tutvu lähemalt

Jaak Sooäär

Jaak Sooäär PÕRUTAB BACHIGA KOSMOSESSE

APLAUS I KEVAD 2022

Jaak Sooäär Elektrikitarr võib esmapilgul tunduda Johann Sebastian Bachi muusika esitamiseks ootamatu, kuid peagi oma 50. sünnipäeva pidav kitarrist Jaak Sooäär on selle sobivuse aastate jooksul eri koosseisudes korduvalt ära proovinud. Tekst: LAURI AAV I Foto: TEET RAIK

lektrikitarri võimendatud, ent puhas heli annab selgelt edasi Bachi meloodiliste liinide harmoonilisi nüansse, mis on oma olemuselt vägagi sarnased kaasaegse džässmuusika harmooniakäsitlusega, ning sulandub polüfoonilises muusikas suurepäraselt klassikaliste keel- ja klahvpillidega. Seda saab kuulda ka Sooääre albumitel Andres Mustoneni („Aria“, „Bach. Goldberg“) ja Ivo Sillamaaga („Bach“). Just tihe koostöö Sillamaaga Bachi kammerteoste esitamisel viis unistuseni orkestrivärvide kaasamisest, mis nüüd koos keelpillikvartett Preziosoga teoks saab. Kontserdil „Bachiga kosmoses“ esitatakse kammertsükleid ja soolonumbreid, milles Bachi muusika ei ole seatud ega muudetud, kuid elekter ja improvisatsioonilised vahepalad tekitavad Bachi muusikale uudse keskkonna ja viivad kuulaja teistele trajektooridele. Sooäär selgitab, et kontserdi pealkirjaks andis ajendi kosmonautikapäev, mille ümber need kontserdid kevadel paigutuvad. „Aga sisulises mõttes see klapib ju ka, sest see on kindlasti samm tundmatusse. Bachi looming, mida esitame, kõlab nii, nagu autor selle kirja on pannud. Mängime seda autentselt, nii täpselt kui oskame. Siiski on minu instrumendiks elektrikitarr ja ma ei ole kindel, et keegi varem oleks neid Bachi teoseid elektrikitarril midagi muutmata esitanud.“ Džässkitarristina on Sooääre teekond Bachi loomingu suunas väldanud aastaid. Kõigepealt Art Jazz Quarteti koosseisus koos Andres Mustoneniga ja hiljem duos koos Ivo Sillamaaga. „Ka mängutehnilises mõttes on see kõik olnud üks suur leiutamine. Kuidas näiteks mängida viiulile kirjutatud teoseid elektrikitarri kõrgetes registrites, kus kitarri reeglina naljalt ei mängita. Kuidas noodid seal kõlama saada? See ongi kosmos minu jaoks!“ Muusik möönab, et kui peaks tekkima tahtmine lisaks kirja pandud nootidele midagi juurde improviseerida, siis see on tema jaoks juba lihtsam osa. „Ja kuidas lõpuks kõik igal

kontserdil hakkab välja nägema, kui palju on noodimaterjali, kui palju improvisatsiooni, sõltub kõigi mängijate meeleolust ja saab loodetavasti alati erinev olema.“ Sooäär sattus Bachi maailma tegelikult juba noorena. „Mul õnnestus kunagi olla Olari Eltsi kokku kutsutud Mainori kammerkoori ilmselt kõige kehvem laulja läbi aegade. See oli koor, kus prooviti laulda kõike. Teoseid, mida keegi teine ei julgenud proovidagi, asju alates Schönbergist Eesti uue muusikani, aga samas ka Bachi! See kõik oli väga hariv.“

Bach ja elektrikitarr – see kooslus kuidagi toimib ja ma ei oska seda seletada, miks see nii on! Hiljem tuli koostöö Andres Mustoneni Art Jazz Kvartetiga, millega esitati näiteks Goldbergi variatsioone. „Neist on üsna ammu tehtud klassikaline keelpillitrio seade. Meie kvartetis on lisaks löökpillidele selleks trioks viiul, kitarr ja kontrabass, mis eeldab teatavat häälte ümbertõstmist ning transponeerimist oktavi võrra üles või alla. See kõlab väga lahedalt ja tekitab hoopis teistsuguse selguse nendes kooskõlades. Konteksti natukene muutes, samas jättes kõik noodid õigeks, see kooslus ikkagi toimib. Toimib hoopis teistmoodi, toimib põhimõtteliselt igat moodi. Äärmiselt huvitav maailm!“ Üks asi on muidugi teha koostööd oma ala meistri Mustoneniga, kelle tuules on Bachi muusikat ja ka tehnilisi võtteid turvaline omandada, hoopis teine on duo Ivo Sillamaaga.

eestikontsert.ee

Jaak Sooäär Olen varsti viiskümmend, aga endiselt meeldib mulle endast vanematega koos musitseerida. Kui keegi seitsmekümneselt on endiselt vormis, on see kadestamisväärt! Seal tasub kõrval olla, jälgida ja õppida! Kui Neeme Järvi sai 80-aastaseks, oli ühe ajakirja kaanel tema pilt ja all ta enda öeldud tsitaat, umbes nii, et mis jääb seisma, see jääbki seisma. Tähtis on ennast kogu aeg käigus hoida.

Sooäär ütleb, et see tuli üsna juhuslikult. Nimelt külastanud ta kord Moskvas üht tõelist vana kooli muusikapoodi, kus vaatas vastu tuhandeid klassikaplaate. „Läksin poodi kindla plaaniga ja ostsin suure hunniku erinevate maailmakuulsate viiuldajate Bachi-plaate. Sihilikult just väga erinevatel ajastutel salvestatud plaate, alates 1950ndatest kuni tänaseni. Kuulasin neid hiljem kodus süstemaatiliselt ja mulle väga meeldis viiuldaja Leonid Kogani plaat, mille ta oli salvestanud koos klavessinist Karl Richteriga,“ jutustab Sooäär. Kuulnud Bachi c-moll viiulisonaadist Sicilianot, otsustas džässkitarrist, et tahab seda ise solistina mängida. „Kuna ma Ivot natukene teadsin sellest ajast, kui koos Hortus Musicusega olin mänginud, julgesin küsida, kas ta oleks nõus proovima klaveri ja elektrikitarri kooslust. Proovisime siis ja seal kõrval sattus sel hetkel olema ka teisi muusikainimesi ja kõigile kohe kuidagi väga meeldis see, mis tegime, ning nad soovitasid kindlasti jätkata. Küsimuse peale, kas võiksime teisi osi ka proovida, tõi Ivo järgmisesse proovi umbes 10 sentimeetri kõrguse hunniku noote, mida tema arvates kõiki võiks mängida.“ Järgnes koostöö Eesti Kontserdiga, mis on viinud tandemi Bachi kavaga paljude aastate jooksul väga erinevatesse paikadesse üle Eesti. „Märkasime üllatusega, et see, mis tegime, paistis publikule kohe väga korda minevat. Igasugusele publikule. Mängisime tihti ka muusikakoolides. Istusid meil seal kontserdil jõnglased ja kuulasid tund ja natukene rohkemgi järjest Bachi sonaate, ilma mingite kompromissideta. Bach ja elektrikitarr – see kooslus kuidagi toimib ja ma ei oska seda seletada, miks see nii on!“ Kusjuures, märgib Sooäär, džäss ja Bach on sarnasemad, kui võiks ette kujutada. Ta toob võrdluse Bachi sonaatide ja džässimaailmas 1940ndatel pead tõstnud bebop’i stiili vahel – kui rütmika kõrvale jätta, on ühisosa suur. Samas on elektrikitarr hästi selge ja

APLAUS I KEVAD 2022

puhta kõlaga, tuues esile kõik hea ja ka halva, sest kõik on ka natukene võimendades täpselt kuulda. „Kui õnnestub vigadeta mängida, on kõik liinid suurepäraselt kuulda, mis on Bachi mitmehäälse muusika puhul äärmiselt oluline.“ Kindlasti võib leiduda neidki, kelle meelest ei tohiks Bachi teoseid selliselt esitada, aga mine võta kinni, mis on õige, mis vale. Aga miks mitte fantaseerida, et kui Bach elaks nüüd, 300 aastat hiljem, komponeeriks ta oma teoseid just nimelt pillile, mil elekter sees… Ja võib-olla lendaks isegi kosmosesse. Aprillikuised kontserdid on seotud kitarrist Jaak Sooääre esimese suure juubeliga. Muusik sest suurt numbrit siiski ei tee. „Mulle tundub, et seisundi mõttes ei ole viimase paarikümne aasta jooksul midagi muutunud. Tunnen ennast kindlamalt ja eks tööd ole tehtud elu jooksul ka ja kilometraaži on kogunenud. Jätkuvalt tunnen ennast õpipoisina, kogu aeg avastan uusi asju. Bach on siin hea näide – iga uue loo puhul on väljakutseid ja tihti ei teagi, kuidas ja millest alustada,“ räägib ta ning usub, et kõik on alles ees. „Kuigi tagasi vaadates – kahetseda pole ka midagi. On olnud lahe elu, väga palju toredat muusikat ja häid kolleege,“ ütleb muusikaakadeemia õppejõud Sooäär. „Mina sain üsna noorena aru, et tuleb mängida endast parematega. Olen seda palju teinud ja õppinud peamiselt laval olles. Parim õpetaja ongi kontserdilava!“ N, 7. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 13. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 14. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal „Bachiga kosmoses“ Jaak Sooäär (kitarr) Ivo Sillamaa (klavessiin) Keelpillikvartett Prezioso

Mustonen Fest 2022

27. JAANUAR – 6. VEEBRUAR TALLINN I TARTU I PÄRNU I JÕHVI

N 27. JAANUAR 19.00 Estonia kontserdisaal

E 31. JAANUAR 20.00 Philly Joe’s Tallinn

MustonenFesti galakontsert

Art Jazz Quartet & Bach

Vadim Repin viiul Ivari Ilja klaver Klaaspärlimäng Sinfonietta Dirigent Andres Mustonen Eesti Rahvusmeeskoor Sten Lassmann klaver Alo Rammo lugeja Dirigent Mikk Üleoja

Andres Mustonen viiul Jaak Sooäär kitarr Taavo Remmel kontrabass Tanel Ruben trummid Korraldaja: Philly Joe’s Jazz Club

Mendelssohn, Schönberg, Bloch, Pärt

T 1. VEEBRUAR 19.00 Jõhvi kontserdimaja K 2. VEEBRUAR 19.00 Pärnu kontserdimaja N 3. VEEBRUAR 19.00 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja

R 28. JAANUAR 19.00 Arvo Pärdi keskus

Ave Maria

Vadim Repin

Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos Riia Kunstiline juht preester Ioanne Shenrock

Hortus Musicus Pärt, Knaifel, Tšaikovski Korraldaja: Arvo Pärdi keskus L 29. JAANUAR 19.00 Tallinna Jaani kirik

Harmoonia Tütarlastekoor Ellerhein Dirigent Ingrid Kõrvits Voces Tallinn Hortus Musicus Kunstiline juht ja dirigent Andres Mustonen Pärt, Kõrvits, Kaumann, Uusberg, Kreek, Mendelssohn, Rahmaninov P 30. JAANUAR 18.00 Kadrioru loss

Üksnes Bach Andres Mustonen viiul Ivo Sillamaa klaver

Vene ja juudi õigeusu muusika K 2. VEEBRUAR 19.00 Estonia kontserdisaal

Nägemuslik klaver Aleksei Botvinov klaver, Ukraina VJ Videomatics visuaalkunst Bach, Chopin, Rahmaninov, Glass, Einaudi R 4. VEEBRUAR 19.00 Tallinna Jaani kirik

Aegade sild Eesti Filharmoonia Kammerkoor Kunstiline juht Kaspars Putniņš Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen Krigul, Kaumann, Monteverdi L 5. VEEBRUAR 19.00 Tallinna Filharmoonia Mustpeade maja P 6. VEEBRUAR 16.00 Vanemuise kontserdimaja

Alberto Martini viiul Barokkorkester I Virtuosi Italiani Kaastegev Andres Mustonen Vivaldi „Aastaajad“

MustonenFest

KUNSTIMAAILMAS ELAMINE TEEB ÕNNELIKUKS 64

Jaanuari lõpul on Eesti Kontserdil tulemas pika traditsiooniga festival, mil nimeks tema looja Andres Mustoneni järgi MustonenFest. See festival on tema enda nägu, annab edasi tema kirge, vaimustust ja huvisuundi ning nakatab ka kuulajaid oma usku.

Tekst: IA REMMEL I Fotod: NIKOLAI VDOVENKO, JAAN KRIVEL

estleme festivali eel Mustoneni koduses Väravatornis vanalinnas. Mustonen istub töölaua taha ja ütleb, et kultuuritegemine pole töö. See on andumus, pühendumus ja kompromissitus. Juttu tuleb ka meie ajast, Mustonen ütleb, et jah, vahel ei saada aru, kuidas ta ka praegu nii vaba ja õnnelik võib olla. „Olen õnnelik, sest elan kunstimaailmas! Aga sellised katastroofid tulevad inimkonnale, kui on pikka aega midagi valesti tehtud. Peame endale aru andma, mis on selle põhjustanud.“ MustonenFest algab 27. jaanuaril galakontserdiga Estonia kontserdisaalis, esinevad rahvusmeeskoor, Klaaspärlimäng Sinfonietta, dirigendid Andres Mustonen ja Mikk Üleoja ning tippsolistid Vadim Repin ja Ivari Ilja. Üks MustonenFesti firmamärke ongi olnud kuulsate solistide maaletoomine. Festivalil on esinenud sellised nimed nagu Gustav Leonhardt, Sigiswald Kuijken, Jordi Savall, Natalia Gutman, Boriss Berezovski, Gidon Kremer. Küsin Mustonenilt, kuidas see on õnnestunud? Ta räägib: „Nad on minu head sõbrad ja

APLAUS I KEVAD 2022

tuttavad. Toon siia inimesi, keda ma tunnen. Niimoodi sujuvad asjad kõige paremini!“ Avakontserdi kavas on Schönbergi „Ellujäänu Varssavist“, Mendelssohni topeltkontsert, Pärdi „La Sindone“ ja Blochi „Kol Nidre“. „See on rahvusvaheline holokaustipäev ja sellepärast läbib kogu kontserti palveteema, et meil oleks alandlikkust kõigekõrgema ees ja ootaksime tema päästet. Keskne teos on „Ellujäänu Varssavist“, mille ümber kõik koondub. „La Sindonest“ mängime uusversiooni, mille Pärt pühendas Repinile ja mulle. Väga uhke on Mendelssohni topeltkontsert, kus soleerivad Vadim Repin ja Ivari Ilja, nad ei olegi varem koos mänginud.“ 28. jaanuaril liigub festival Arvo Pärdi keskusesse, kus Repin ja Mustonen koos Hortus Musicusega esitavad Pärdi, Knaifeli ja Tšaikovski teoseid. Mustonen: „See kontsert on kummardus Arvole ja sellele majale. Esitame Hortusega „Fratresest“ unikaalset versiooni vanadele pillidele. Maailmas on levinud variandid kammerorkestriga või klaveriga, aga meil on olemas see unikaalne versioon, mida män-

MustonenFest gisime ka 1978. aastal koos Gidon Kremeriga. Repin esitab muusikat ka oma püsirepertuaarist. Eklektiline kava, kuid meie suure sõbra Pärdi egiidi all.“ 29. jaanuaril on Tallinna Jaani kirikus koorikontsert, kus esinevad Voces Tallinn ja tütarlastekoor Ellerhein koos Hortus Musicusega. Kavas on Kõrvits, Pärt, Mendelssohn ja Monteverdi. Kontserdi dirigendid on Ingrid Kõrvits ja Andres Mustonen. Väga eriline ja festivali alatine traditsioon on kontsert „Üksnes Bach“. Seda saab kuulata 30. jaanuaril Kadrioru lossis. Mustonen selgitab, et see on traditsiooniliselt just Bachi sooloteostele pühendatud ja seal on sageli üles astunud erilised välissolistid. „Sel aastal ei saanud siia tuua neid, keda oleksime soovinud, ja nii mängime seekord mina ja Ivo Sillamaa. Soolotraditsioon on ka elus hoitud: mina mängin Bachi soolosonaate ja Ivo osi Bachi „Hästitempereeritud klaverist“ ning Kromaatilist fantaasiat ja fuugat.“ MustonenFestil on alati omal kohal ka stiilideülesed projektid ja nii toimub 31. jaanuaril džässiklubis Philly Joe’s kontsert „Art Jazz Quartet ja Bach“. Esineb Art Jazz Quartet koosseisus Andres Mustonen (viiul), Jaak Sooäär (kitarr), Taavo Remmel (kontrabass) ja Tanel Ruben (löökpillid). 1. veebruaril tuleb festivalile Läti õigeusu kiriku meeskoor Logos, kes toob oma kunsti kontserdile Mustpeade majas ning järgmistel päevadel Jõhvi ja Pärnu kontserdimajja. Koor on asutatud 1990ndatel ja ühendab praegu 13 pühendunud lauljat. Mustonen selgitab: „Minu maailma on palju avardanud, kui hakkasin aru saama teiste maade kultuuridest. Igal festivalil on arhailine pöördumine mõne väga vana ja sügava religioosse või rahvusliku pärandi poole. Seekord toob vene õigeusu ja juudi muusikat meile Läti Logose koor.“ Festivalil on sageli kavas olnud ka klaveriõhtu. 2. veebruaril esineb Estonia kontserdisaalis ukraina pianist Aleksei Botvinov. Ta on rahvusvahelise Rahmaninovi-nimelise konkursi laureaat, esimene ukraina muusik, kes on salvestanud Deutsche Grammophonile, ja rahvusvahelise festivali „Odessa Classics“ kunstiline juht. Tema kava „Nägemuslik klaver“ on eriline – muusikaga koos mängivad kaasa

videoinstallatsioonid, kus valge klaveri kaanele kuvatakse esitatavast muusikast inspireeritud visuaal. Video ja klassikalise muusika sümbioosis sünnib uuenduslik ja tänapäevane tervik. Väga tähendusrikas on kontsert „Aegade sild“ 4. veebruaril Tallinna Jaani kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Hortus Musicusega, dirigendid on Kaspars Putniņš ja Andres Mustonen. Kuulda saab Ülo Kriguli uue teose „Liquid turns“ esiettekannet, Tõnis Kaumanni „Pater Nosterit“ ja „Veni Sancte Spiritust“ ning Monteverdi teoseid „Christe redemptor omnium“ ja „Confitebor tibi Domine“. Andres Mustonen räägib: „Mulle on oluline, et festivalil saaks tajuda erinevaid väärtusi ja ajalugu ja et me esitleks ka uut kunsti, millel on selle kultuuri ja traditsiooniga järjepidevus. Sellised heliloojad on Pärt, Knaifel, Silvestrov, Gubaidulina. Hindan samuti meie uut eesti muusikat, kus on alles see sisemine harmoonia. Lääne muusika on viimastel aastakümnetel palju sidet harmoonia ja polüfoonia vahel katki lõiganud. See viib aga selleni, et see on nagu kunst, kus figuurid on pooleks lõigatud. Uus muusika, mida meie esitame, on kõik veel seoses nende aegade harmooniaga.“ Suurejoonelise festivali lõpetavad säravalt külalised Itaaliast, kammerorkester I Virtuosi Italiani ja Alberto Martini (viiul). Orkester tegutseb Veronas alates 1989. aastast, on osalenud Veneetsia Püha Markuse kiriku kontserdisarjades, salvestanud üle saja plaadi ning pälvinud tunnustust esitustraditsioone ja vanu instrumente austavate ajalootundlike ettekannete eest. Kavas on igihaljas ja alati innustav Vivaldi „Aastaajad“. Kontserte saab kuulda 5. veebruaril muusikaja teatriakadeemia suures saalis ja 6. veebruaril Vanemuise kontserdimajas. Jäägu festivaliootust lõpetama veel Andres Mustoneni sõnad: „Mind huvitavad väga erinevad kultuurid, aga lääne kultuur on erakordne! Uskumatu, mis tsivilisatsioonis me elame. Ma soovin, et selle festivali kaudu jõuaks minu mõtlemine publikuni. See on avatud ja sõbralik nägemine ka teistest kultuuridest, nagu juudi, islami, araabia, varakristliku, süüria, gruusia – kõik nad on siit festivalilt läbi käinud!“

eestikontsert.ee

Baroki teejuht

BAROKI TEEJUHT ALGAJAILE Aprilli alguses astub Eesti Kontsert ühte jalga kristliku maailma suurte pidustuste, ülestõusmispühade ja sellele eelneva kannatusajaga. Laupäeval, 9. aprillil kõlab Estonia kontserdisaalis Budapesti Purcelli koori, vokaalsolistide ja Helsingi barokkorkestri ühises esituses vaimuliku oratooriumi Eesti esiettekanne. Tekst: SAALE FISCHER, PhD, klavessinist ja kontserdi külalisprodutsent I Foto: TEET RAIK

üllap on kogenumale kontserdikülastajale kannatusaegse kõrvapaina omaseks saanud suure barokiaja helilooja J. S. Bachi Johannese ja Matteuse passioonid. Ka seekordse esiettekande helikeel ei too meid tänapäeva – kõlama hakkab vähemalt kolme barokiaja helilooja autorsusega Kristuse kannatuslool põhinev suur pastiššpassioon „Passion Pasticcio“. Pastišš (pr pastiche, it pasticcio ’jäljendus’) on kunstiteos, mis teadlikult jäljendab mõne ajastu stiili või motiive. Muusikas kutsutakse pastiššideks ka teoseid, millel enam kui üks autor, kes on töötanud kas koos või eraldi. Teose selgrooks on Carl Heinrich Grauni kannatusaja-kantaat, mida täiendab Johann Sebastian Bachi elu lõpuaastatel spetsiaalselt teose tarbeks kirjutatud originaalmuusika. Viimase asjaolu tõttu loetakse nimetatud vaimulikku oratooriumi tinglikult ka Bachi viiendaks passiooniks. Erinevatel andmetel sisaldab koostöö-passioon veel ka G. Ph. Telemanni ja J. Kuhnau muusikat, kuid kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Eriliseks teeb aprillikuise esituse asjaolu, et 18. sajandi suurte helimeistrite looming kõlab Helsingi barokkorkestri esituses ajastu originaalpillide koopiatel – nii avanevad saalis istuvale kuulajale üheks õhtuks Tallinnas anno 2022

APLAUS I KEVAD 2022

üsna samasugused helimaastikud kui – tinglikult öeldes – ühel ammusel, 300 aasta tagusel kevadõhtul Leipzigi linnakodanikele (Bachi linn) või kuningas Friedrich Suure õukondlastele Berliinis (Graupneri tööpaik). Ka Purcelli koor on tuntud eelkõige kollektiivina, mis on just varase muusika esitamise oma eriliseks südameasjaks võtnud. Komme mängida elevate heliloojate teoste kõrval juba meie hulgast lahkunud meistrite muusikat on Euroopa tuhandeaastases muusikaloos võrdlemisi uus nähtus, mis algas 19. sajandi nimekate leipziglastest heliloojate Felix Mendelssohni ja Robert Schumanni ning viiuldajate Ferdinand Davidi ja Joseph Joachimi tegevusega. Nii kummaliselt kui see ka meie kõrvale kõlab, kadus Bachi muusika tema elu viimastel aastatel „edetabeleist“. Tolle aja kuulajate seas liiga keeruliseks ja vanamoodsaks põlatu asemel võitis nende südame uus, nn tundeline stiil, mille armastatumad viljelejad olid Bachi enda pojad! Vana Bachi „renessansi“ nullpunktiks loetakse tema Matteuse passiooni uusettekannet 1829. aastal, mida juhatas toona vaid 20-aastane Mendelssohn. Nooruke helilooja olevat teose käsikirja ümberkirjutuse saanud oma vanaemalt jõulukingiks. Mendelssohn ei piirdunud ainult dirigeerimisega, vaid kirjutas teose

Baroki teejuht ümber nii, et see vastaks 19. sajandi vajadustele ja võimalustele. Nooruslikult ambitsioonika helilooja teostuse juurde käis ka muusikaloo ühe kurioosumina kirja läinud 350-pealise koosseisu kokkukutsumine. Võrdluseks – tänapäeval kantakse barokiaja suurteoseid ette kooride ja orkestritega, milles liikmeid paarikolmekümne ringis. Ehkki Bachi loomingusse suhtuti sügava lugupidamisega, olid tema muusika toonased tõlgitsused kantud 19. sajandi esteetikast, mis on üks võimalikke, tänapäeva kontserdielus endiselt elujõulisi lähenemisviise. Sellise esteetika kõrvale asetus 20. sajandi alguses uus esituspraktika suund, mida nimetatakse ajastuteadlikuks (ingl historically informed performance practice, HIP). Liikumise üks pioneere oli Inglismaal tegutsenud multiinstrumentalist, pillimeister, eksperimentaator-mõtleja ja publitsist Arnold Dolmetsch, kelle 1915. aastal ilmunud monograafiat võib lugeda ajastuteadliku esituspraktika üheks tüvitekstiks. HIP-liikumise algne eesmärk on varane muusika 19. sajandi esteetiliste kihtide alt „puhastada“. Justnagu vanas mõisahoones seintele kleebitud, luitunud tapeedikihte eemaldades saab kannatlik renoveerija teekonna lõpus premeeritud kaunite seinamaalingutega, on ka varase muusika interpretatsioonikunsti viljelejail ja kuulajail praeguseks seljataga pikameelsusega sillutatud tee, mis hõlmab nii vanade pillide mängima õppimist dolmetschlikust asjaarmastajalikkusest nüüdisaja kontserdielus nõutava virtuoossuseni, sõnaliste esitusjuhisteta originaalpartituuride „lugemaõppimist“, mitmesuguste 20. sajandi interpretatsiooniliste väärarusaamade kummutamist läbi järjepideva katsetamise ja eksimise, ja lõppeks tuleb kontserdikuulajail samuti kõik need protsessid alla neelata. Siiski. Kunst, ka helikunst, ei pea taastootma minevikku. Koos 20. sajandil vanamuusika esitamise juurde kuulunud stiliseeritud samethamedega on 21. sajandil ajalooliselt esituspraktikalt heidetud ka taak olla „tõeliselt ajastutruu“. Sarnaselt pärimusmuusikaga iseloomustab varase muusika esitamise uuema aja suundi segunemine teiste muusikastiilide, erinevate modernsete ja rahvapillide ning lähenemistega. Praegu toimetab varase muusika skeenel märkimisväärne hulk ansambleid ja soliste, kelle personaalne agenda või filosoofia on loonud ainult neile iseomase, kütkestava esitusviisi, mis lähtub ennekõike muusikute sisemisest tunne-

tusest. Tekkinud on ka varase muusika „staarid“, keda ümbritsev kuvandiloome ja (enese) turundus võtab teadlikult šnitti popmaailmast. Pean siin silmas nt poola kontratenorit Jakub Orlińskit või Eestitki väisanud prantsuse klavessinisti Jean Rondeaud. Ajastuteadlikust esituskunstist, kunagisest klassikalise muusika subkultuurist, on saanud maailma metropolide kontserdimajade iseenesestmõistetav osa.

Sarnaselt pärimusmuusikaga iseloomustab varase muusika esitamise uuema aja suundi segunemine teiste muusikastiilidega. 67

Ehkki Helsingi barokkorkestri juht Aapo Häkkinen meenutab välimuselt pigem nohikut kui seksikat superstaari, on see ääretult sügav muusikunatuur tõstnud enda juhitava orkestri 20 aastaga just nende eriliselt säravate Euroopa tippkollektiivide hulka, millele on avatud kogu maailma lavad. HeBO ees on seisnud mh Rinaldo Alessandrini, Reinhard Goebel, Erich Höbarth, Riccardo Minasi, Enrico Onofri, Skip Sempé ja René Jacobs. Samuti maailmanimega solistid nagu Isabelle Faust, Werner Güra, Joyce DiDonato, Julia Lezhneva, Viktoria Mullova, Valer Sabadus, Carolyn Sampson jt. Värsked, emotsioonidest ja elujõust särtsuvad tõlgitsused, ootamatu ja tihti isegi provokatiivne lähenemine tuntud teostele ning sagedased avaldamata või rekonstrueeritud meistriteoste esmaettekanded on märksõnad, mis HeBOt iseloomustavad. Ühtlasi on orkestril tugev „süü“ selles, et varane muusika on tõusnud Soomes lausa kultuslikku staatusesse: orkestri regulaarsetel kontsertidel „kodus“ ehk Musiikkitalo suures saalis täituvad enamasti kõik 1700 kohta vaimustunud kuulajatega. Musiikkitalo on ka koht, kuhu „Passion Pasticcio“ Tallinnast edasi läheb.

eestikontsert.ee

Tagasivaade

Klassikatähed

KOROONAKARUSSELLIL Umbes aasta tagasi lõppes mitu korda pausile pandud „Klassikatähtede“ hooaeg galakontserdiga Estonia kontserdisaalis koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Olari Eltsiga. Tekst: TUULI METSOJA I Fotod: KRÕÕT TARKMEEL, GUNNAR LAAK

APLAUS I KEVAD 2022

Tagasivaade

lates 2021. aasta jaanuarist oli planeeritud saata kõik klassikatähed kontserdikarussellile üle terve Eesti. Ja saigi aasta alguses suure hooga alustatud. Nagu nüüd teame, oli ka teine koroonakevad heitlik, sündmused lükkusid edasi, jäid ära, said uuesti planeeritud ja uuesti edasi lükatud või taas ära jäetud. Kogu sellele kurnavale muutumismaratonile pidasid telesaates karastunud noored muusikud hästi vastu. Nad said lisaks muusikalistele võimetele proovile panna ka oma organisatoorseid ja planeerimisvõimeid ning aja ökonoomse ja produktiivse kasutamise kursus sai läbitud lisaks muusikalistele väljakutsetele. Võib-olla on see periood olnudki kõige keerulisem just noortele kujunevatele muusikutele, kes ju kõik on veel oma õpinguteel ja kellele iga ülesastumine on ülimalt oluline, nende muusikalise kujunemise teekonnal on praeguses etapis just nimelt pidev laval viibimine väga olulise tähendusega. Väga keeruline, kui kolme õpinguaasta jooksul pidevalt kõik kontrollpunktid järjest rajalt kaovad. Vaieldamatult on igapäevane kontserdielu saanud väga suure tagasilöögi. Hoolimata kõigest sai läinud sügisel lõpu 2020. aastal Eesti Kontserdi ja Eesti Rahvusringhäälingu koostöös toimunud „Klassikatähtede“ viies hooaeg. Esimest korda nende viie hooaja jooksul toimus lisaks saatesarjale Eesti Kontserdi korraldusel kõigile saates osalenud noortele

muusikutele palju kontserte, kokku lausa 35 kontserdiõhtut, mis andis noortele artistidele võimaluse pärast saatekarusselli jõuda päris publikuni peaaegu kõigis Eestimaa paikades Võrumaast Saaremaani ja Hiiumaast Peipsini. Täname kõiki partnereid, kes noori muusikuid kutsusid ja võõrustasid, täname oma armsaid ja andekaid klassikatähti, täname neid igati toetanud kolleege, õpetajaid, kontsertmeistreid ja kõiki taustajõudusid. Soovime kõigile palju ja ilusat muusikat ning rõõmu tulevasele muusikuteele. Küllap kohtume veel palju! Noori muusikuid võõrustasid Loksa kultuurikeskus, Pärnu kontserdimaja, Viljandi muusikakool, Antsla kultuuri- ja spordikeskus, Paide muusikaja teatrimaja, Kadrioru loss, Mäetaguse mõis, Suure-Jaani kultuurimaja, Karksi-Nuia kultuurikeskus, Laagri kultuurikeskus, Viljandi Sakala keskus, Roosna-Alliku mõis, Suuremõisa mõis, Riisipere kultuurimaja, Haapsalu kultuurikeskus, Kuressaare muusikakool, Uuemõisa mõis, Kärla rahvamaja, Navi seltsimaja, Haiba rahvamaja, Vanemuise kontserdimaja, Karksi-Nuia kultuurikeskus, Põlgaste raamatukogu-külakeskus, Kuusalu rahvamaja, Mõniste rahvamaja ja Saue vallamaja. Klassikatähti toetasid ja saatsid kontsertmeistrid Lea Leiten, Lea Valiulina ja Sten Heinoja. Kontserte andsid klassikatähed Tähe-Lee Liiv, Triinu Piirsalu, Siret Sui, Helin Hallik, Toomas Oskar Kahur, Mirjam Avango, Kristjan-Jaanek Mölder ja Karl Tipp.

„Klassikatähed“ tiirutasid koroonast hoolimata usinasti mööda Eestit. Üks tähelepanuväärsemaid ülesastumisi oli mullu Haapsalu Tšaikovski festivali avakontserdil Uuemõisa mõisas.

eestikontsert.ee

Sügishooaeg piltides

Viisime vene filmilegendi Andrei Tarkovski (näitleja Gilbert Handler) 42 aastat hiljem kohta, kus ta filmis ühe oma tuntuima töö „Stalkeri“. Elektronooper „Tarkovski. Kaheksas film“ Kultuurikatlas oli pühendatud Pimedate Ööde filmifestivali 25. sünnipäevale.

Eest i Kont s erdi suur juubelisügis Fotod: GUNNAR LAAK, KALLE PAALITS, PEETER LANGOVITS

esti Kontsert on Eesti suurim ja vanim kontserdikorraldaja, kes hoolitseb eesti muusikakultuuri kestvuse ja selle eest, et muusikaarmastus oleks ka uute põlvkondade pärisosa. Tähistasime eelmisel aastal oma 80. sünnipäeva ja olgem ausad, see jääb kauaks meelde. Nagu ütles sügisel meid külastanud maestro Paavo Järvi: „Ainult kultuur päästab maailma; mitte raha ega sõjavägi – üksnes kultuur!“ Aitäh kõigile, kes te armastate eesti muusikat ja muusikuid ning meid usaldate.

APLAUS I KEVAD 2022

Tipp-pianist Alice Sara Ott andis novembris Tallinnas soolokontserdi vahetult pärast seda, kui oli Londonis esitlenud oma värsket soolokava „Echoes of Life“.

Sügishooaeg piltides

Andres Mustonen galal.

Eesti Kontserdi juht Kertu Orro koostööpartnereilt õnnitlusi vastu võtmas.

Eesti Kontsert tähistas oma sünnipäeva nii Pärnus kui ka Tallinnas. Juubeligalal esinesid Eesti Rahvusmeeskoor, Hortus Musicus, suur oratooriumikoor ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Juubeligalal kõlanud kollaaži „EK80“ ajal mähiti Estonia kontserdisaal lummavasse videorüüsse.

Sünnipäevapeol laulis Silver Laas armastatud estraadihitte uutes, Siim Aimla loodud seadeis.

eestikontsert.ee

Sügishooaeg piltides

Pandeemia järel saime viimaks Eestis võõrustada argentina multitalenti José Curat (ka vasakpoolsel pildil), kes astus lavale koos metsosopran Monika-Evelin Liiviga. 7.–10. oktoobrini toimus Tartus esimene festival TubIN, mis keskendus Eesti 20. sajandi suure helilooja Eduard Tubina Tartu perioodile ning ta õpingukaaslase Eduard Oja ja õpetaja Heino Elleri loomingule. Festivali kunstiline juht, Berliinis elav rahvusvahelise haardega dirigent Mihhail Gerts soovib uue, igasügisese festivaliga avada 20. sajandi Eesti teed muusikas ja otsida kooskõlasid loojaid ümbritsenud ajaga.

Festivalile andsid värvi kunstilise juhi Mihhail Gertsi ja ajakirjanik Joonas Hellerma sügavad vestlused muusikast ja elust. APLAUS I KEVAD 2022

Festivalil esines M4GNET kvarteti koosseisus ka tšellist Marcel Johannes Kits.

Sügishooaeg piltides

Maestro Paavo Järvi ja Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangron.

Vilde Frang

Ülim rõõm oli võõrustada maailma tipporkestrit Deutsche Kammerphilharmonie Bremenit, nende dirigenti Paavo Järvit ja võrratut viiuldajat Vilde Frangi. Täismaja!

Uuel festivalil Tallinn A Cappella tõime koos vokaalansambliga Estonian Voices Eestisse palju omanäolisi ansambleid. Perpetuum Jazzile (Sloveenia) on üks maailma suuremaid ja erilisemaid vokaalgruppe.

Maailmas ainulaadne Vene Sarveorkester, mille juured ulatuvad keisrinna Jelizaveta Petrovna õukonda, andis Eestis neli kontserti. See hetk on tabatud Tartu Pauluse kirikus.

eestikontsert.ee

Saaremaa ooperipäevad 20.-24. juuli 2022 Peaesineja Sileesia ooperiteater Bytomis, Poola Peadirektor Łukasz Goik Lavastaja Michal Znaniecki

20.07.2022 | 20.00 C. Gounod ROMEO JA JULIA

21.07.2022 | 20.00 MOZARTI ÕHTU W. A. Mozart REEKVIEM N. Rimski-Korsakov MOZART JA SALIERI

22.07.2022 | 20.00 G. Verdi TRAVIATA 22.07.2022 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

23.07.2022 | 20.00 OOPERIGALA 23.07.2022 | 23.00 Kesköösalong OPERA ROYAL

24.07.2022 | 14.00 LASTEGALA

21.07.2022 | 23.00 M. Znaniecki CHOPINI OODATES

Peatoetaja

Rohkem infot saaremaaopera.com

Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / kevad 2022

Articles inside

Eesti Kontserdi suur juubelisügis

Klassikatähed koroonakarussellil

Baroki teejuht algajaile

Hooaja programm

Jüri Reinvere: loomingusse ei tohi mattuda, elada tuleb

Eesti Rahvusmeeskoor paneb RAMi riiulisse

Kevadhooaja klaveriõhtud

Kammerorkester ööklubis? Miks mitte

Kunstimaailmas elamine teeb õnnelikuks

Jaak Sooäär põrutab Bachiga kosmosesse

Võimu eesmärk on hoida vaimu ebakindluses ja hirmu all