Kevadhooaja klaveriõhtud

Kevadhooaja klaveriõhtud

Alanud aasta algupoolel on tulemas mitu sisukat klaveriõhtut pianismi absoluutse koorekihi esindajatelt – sooloõhtutega esinevad Kalle Randalu, Stephen Hough ja Angela Hewitt. Vestlesime neist suurkujudest meie klaveritippude Age Juurika ja Sten Lassmanniga.

Tekst: TAAVI HARK I Fotod: KAUPO KIKKAS, SIM CANETTY-CLARKE, BERND EBERLE

Kodupublikule tuntud Kalle Randalu on rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud pianist, keda hinnatakse sellegi poolest, et tema sooloõhtute kavad on alati läbimõeldud ja mitmekihilise sõnumiga. Randalu veebruarikuine kava on kantud Beethovenist, loojast, kelle hiljutist suurt juubeliaastat räsis pikaleveninud viroloogiline kriis. Sestap kõlavadki kontserdil Beethoveni kolm mastaapset ja armastatud sonaati.

Stephen Hough on kontserdisarja „Klaveriõhtu“ üks värvikam tippkülaline, keda iseloomustab renessanssinimese imago. Ta on mitmekülgne pianist, helilooja, õppejõud, kirjanik ja ajakirjanik. Houghi külluslik kava algab inglise helilooja Alan Rawsthorne’i muusikaga, Robert Schumanni heitliku sisemaailma avab „Kreisleriana“, Houghi enese komponeeritud „Partita“ toob eredaid, pidulikke ja nostalgilisi noote, kavale paneb hõrgu punkti paljude pianistide meelisautor Chopin.

Üks maailma nimekamaid pianiste on Angela Hewitt, kelle tuntusele andis tiivad üle kümne aasta kestnud Bachi-salvestiste projekt. Estonia kontserdisaalis toob ta kuulajateni Bachi hiigelteose „Fuugakunst“, mis on oma ülesehituse ja haarde poolest võrreldav katedraali arhitektuuriga. Teose tervikuna kuulamine on haruldane sündmus, mida tõesti pikisilmi oodata.

Saabuvate sündmuste ootuses vestlesin kahe eesti klaverikunstnikuga, kelle klaveriõhtud on alati palavalt oodatud – Age Juurikas ja Sten Lassmann.

Kuidas te mõtestaksite seda, mis nähtus on klaveriõhtu? Mis teeb klaveriõhtu publikule paeluvaks?

Juurikas: See on ajalooline nähtus ja traditsioon, mis on juba mitusada aastat järjepidevalt toiminud. Ju selles on midagi, mis mõjub publiku jaoks väga atraktiivselt, et seda jätkuvalt läbi viiakse. Interpreedi jaoks on see üks kõige põhjalikum ettevõtmine, mida teha saab, see nõuab erilist pühendumist. Kõik pianistid sellega ei tegelegi. Kuulaja jaoks on see tegelikult hästi põnev žanr, kuna klaver on nii rikkalik ja repertuaar nii lai, et hea interpreedi ja hästi ettevalmistatud esitusega võib jõuda ikka väga kõrgetesse dimensioonidesse, kuulajale võib see olla äärmiselt paeluv, haarata ta esimesest hetkest kuni viimase noodini välja, tekitada saali lausa müstilise atmosfääri.

Lassmann: Klaveriõhtu on täiesti unikaalne muusikaline nähtus kogu maailma muusikakultuuris. See paelub kuulajaid, olles seejuures niivõrd selge struktuuriga – üks inimene peab monoloogi helikunstist. See on omalaadne loenguvorm, kus esitatakse oma „traktaate“, oma käsitlusi juba tuntud teostest. Publik on sageli suurema osa klaveriõhtute repertuaari ja heliloojatega tuttav, aga seda enam tahetakse kuulda ja kaasa mõelda. Tõsi on ka see, et ükski teine pill ei võimalda sellist nähtust. Klaver on mastaapne pill, mis võimaldab anda oreli mõõtu kõlakaskaadi, mis võib olla kolossaalne akustiline nähtus, teisest küljest on seal viimse närvilõpmeni viimistletud intiimsus. Aga lõpuks on võti siiski interpretatsioonis, miks klaveriõhtu on nii elujõuline ja paljupakkuv,

Stephen Hough on kontserdisarja „Klaveriõhtu“ üks värvikam tippkülaline, keda iseloomustab renessanssinimese imago.

tõlgenduslikud võimalused on ammendamatud! Möödunud sügisel mängis Pietro De Maria Estonias „Kuupaistesonaati“. Kõik on seda kuulnud, mänginud või õpetanud lugematu arv kordi, aga minu jaoks oli De Maria esitus lausa ilmutus! Endiselt on võimalik ka kõige mängitumat ja tuntumat teost esitada nii, et see pakub isegi paadunud professionaalile elamuse. Interpretatsioonikunsti ammendamatuses ongi klaveriõhtu suurim võlu ja ime.

Angela Hewitt ja Stephen Hough on pianistide maailmas vaieldamatult tuntud nimed. Millised kokkupuuted on teil kuulajana olnud kevadel saabuvate väliskülalistega?

Lassmann: Stephen Hough on mulle tuttav juba õpingute ajast Londoni kuninglikus muusikaakadeemias, kus ta käis andmas meistriklasse. Inglise kultuurielus on ta väga tuntud fenomen ja multitalent – kirjutab esseid, maalib, loob heliteoseid.

Stephen Hough

Juurikas: Mõned pianistid on ka täiesti omas klaverikosmoses. See on tõesti kosmos – võibki olla täiesti sees lõputus klaverimaailmas, on ka neid isiksusi, keda paelubki olek ja kulgemine sellises ruumis.

Lassmann: Ega lõpuni saagi öelda, kui palju on kunstile tarvis elu ja kui palju on elule tarvis kunsti. Kunst on ikkagi abstraktsioon ja mingi emotsioonide kapslisse panek, kunst ilma vähimagi transtsendentaalse mõõtmeta ei ole kunst. Kuigi tänapäeval on vahel moes ka väita, et kunst on vaid see, mis on nihestatud. Õnneks pole ei Angela Hewitt, Stephen Hough ega Kalle Randalu iial hiilanud nihestatud interpretatsioonidega. Aga kõik kolm on tipp-pianistid, kes on tõeliselt pühendunud oma vormile.

Kui laseme Angela Hewitti ja Stephen Houghi kavadest pilguga üle, siis need on äärmuseni kontrastsed. Hewitti kava näib esmapilgul ülimalt lakooniline: Johann Sebastian Bachi „Fuugakunst“. Houghi kavas on Alan Rawsthorne, Robert Schumann, Stephen Hough, Chopin – hoopis kirjum koondpilt. Mis mõtteid see tekitab?

Juurikas: Muidugi on sinna „Fuugakunsti“ kõrvale väga raske midagi panna ka, see on iseenesest juba hiiglaslik väljakutse. Mind ausalt öeldes võtab lausa natuke hirmule, kui ma näen, et üks pianist tuleb esitama „Fuugakunsti“. Esimene reaktsioon on isegi selline, et kas ma ikka julgen üldse minna kuulama! Aga see ongi hea ärevuse ja ootuse tunne, millega kontserdile minna.

Lassmann: Angela Hewitt käis kunagi klaverifestivalil mängimas Bachi HTKd ja tegeles palju aastaid Bachi-mänguga ning siis püüdis mõnda aega mitte mängida Bachi, aga aprillis Estonia kontserdisaalis kõlav „Fuugakunst“ on ikka väga uhke väljakutse. Seda ootan küll põnevusega.

Kunagi oli muusikaliseks kõrgmoeks programmilisus. Kas ka klaveriõhtu peaks jutustama loo või pole see üldse tarvilik?

Juurikas: On väga erinevaid käsitlusi. Mulle isiklikult meeldib, et oleks mingi telg, mille ümber ma oma kava ehitan. See idee tekib üsna kergesti ja nii on endal kuidagi lihtsam. Tavaliselt on nii, et see idee tuleb kuidagi ise ja siis ma leian sellele ideele kontserdi. Mitte nii, et ma nüüd tahan anda kontserdi ja siis hakkan mõtlema, mida mängida.

Lassmann: Võimalusi on väga erinevaid. Näiteks Stephen Houghi kava on väga kirju,

aga võib ka mängida tunniajases kavas ainult Beethoveni Diabelli variatsioonid ja panna pealkirjaks „Diabelli“, juba sealgi ongi läbiv liin olemas. See on kõik väga tunnetuslik. Aga on ka mingid hea maitse reeglid, näiteks mina leian, et üle nelja helilooja ei sobi klaveriõhtus mängida, samas igasugust kaleidoskoopi võib teha, lõpuks on määrav ikkagi mäng ja interpreedi nägemuse veenvus.

Juurikas: Just suvel käisin Soomes festivalil, kus üks väga hea pianist mängis tõesti miniatuuridest koosneva tunniajase õhtu. Heliloojaid võis olla lausa 15 või rohkemgi, aga lühikesed teosed olid nii hästi seostatud, et need haakusid ning moodustasid eraldi tervikuid ja suurvorme. See oli tõesti põnev kogemus, hoolimata sellest, et olin alguses väga skeptiline.

Lassmann: Lõpuks ju loebki see, kuidas mängida! See on erakordne energiavahetus, kui pianist tuleb lavale ja haarab kuulajad jäägitult oma võimusesse. Me kuulame nii muusikat kui ka interpretatsiooni. Toimima hakkavad mingid muusikalised universaalid, millest eriti rääkida ei saagi.

Angela Hewitt esitab Johann Sebastian Bachi muusikat täiesti modernsel klaveril. Kas see võiks tekitada ka mingeid kiuslikke ajastutruuduse küsimusi?

Juurikas: Radikaalse autentismi tagaajamise ajastu on pigem läbi saanud ja HIP liikumine (historically informed performance – ajastuteadlik esitus või ajalooliselt informeeritud esituskunst) suhtumine on juba ammu üsna palju avardunud, mille üle mul on hea meel.

Lassmann: Selline krüptiline ja salajane teadmine, mida varem vanamuusikaga tegelejad omaks pidasid, on tulnud klassikalise muusika tavapraktikasse niivõrd tugevalt, et selles pole enam midagi esoteerilist. Nooditeksti vabaduse küsimused, kaunistuste maailm ja muusika kui retooriline kunst pole ammu võõrad ka tavapraktikas.

Sooloõhtuga esinemine on erilist vastutust nõudev ettevõtmine – olla täiesti üksi laval ilma igasuguse abistava toeta. Miks ometi pianistid selliseid riske võtavad?

Juurikas: Vahel tekib ka endal see küsimus, eriti kui ettevalmistusprotsessis on raskemad hetked. Aga mulle tundub, et seda otseselt ei peagi tegema. Isiklikult ma ei arva, et mõni, kes sooloõhtuid teistest rohkem teeb, oleks kuidagi parem või väärtuslikum. Mõni pianist on eriliselt hea just kammermuusikuna ja Angela Hewitt

EESTI KONTSERDI KLAVERIÕHTUD

8. veebruar kell 19 Vanemuise kontserdimaja 10. veebruar kell 19 Estonia kontserdisaal 11. veebruar kell 19 Pärnu kontserdimaja Kalle Randalu Kavas: Beethoven. Klaverisonaat nr 8 c-moll op. 13 („Pateetiline“) Beethoven. Klaverisonaat nr 23 f-moll op. 57 („Appassionata“) Beethoven. Klaverisonaat nr 29 B-duur op. 106 („Hammerklavier“)

10. märts kell 19 Estonia kontserdisaal Stephen Hough (Inglismaa/Austraalia) Kavas: Alan Rawsthorne. „Bagatellid“ Schumann. „Kreisleriana“ op. 16 Stephen Hough. „Partita“ Chopin. Ballaad nr 3 As-duur op. 47 Chopin. Skertso nr 2 b-moll op. 31

23. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal Angela Hewitt (Kanada) Kavas: Bach. „Fuugakunst“ BWV 1080

12. mai kell 19 Estonia kontserdisaal Mantas Šernius (Leedu) Eesti pianistide konkursi Eesti Kontserdi auhinnakontsert Kavas: Debussy. „Ilutulestik“ („Feux d’artifice“) (Prelüüdid II vihik nr 12) Beethoven. Rondo a capriccio G-duur op. 129 Sisask. Neli osa klaveritsüklist „Lõunataevas“ op. 52 Liszt. „Mefisto valss“ nr 1, S.514 Mussorgski. „Pildid näituselt“ võib-olla üldse ei mängigi soolokavasid, aga need hetked, mis ta koosmusitseerimisega pakub, on ehk hoopis erilisemad kui soolopianisti rohked esinemised.

Võtmise ja andmise balanss on alati väga huvitav.

Lassmann: Seal on huvitavad mahu küsimused ka – kas palju soolokontserte mängivad need, kes on kõige paremad, või need, kes lihtsalt jaksavad kõige rohkem. Siit võib kiiresti jõuda künismi, millel vast pole erilist mõtet. Aga selge on ka see, et mängida aastas kolmekohaline arv kontserte kunstilisel kõrgtasemel kurnaks pea iga inimese välja. Siin tekib küsimusi automaatpiloodi režiimi ja rutiini kohta, peab olema ikka erakordne vastupidavus ja kustumatu janu. Aga võib-olla on publiku ees olemine ka ootamatul moel hoopis vastupidine liikumine: sa mitte ei anna energiat ära, vaid hoopis ammutad seda inimestelt. Võtmise ja andmise balanss on alati väga huvitav. Ja seda saab kogeda üksnes kontserdisaalis.

Kalle Randalu kavas on kolm Beethoveni suurt sonaati: „Pateetiline“, „Appassionata“ ja „Hammerklavier“. Mis mõtteid see tekitab?

Lassmann: Kui palju on neid heliloojaid, kelle klaverimuusikat suudaks kaks kontserdipoolt mängida või kuulata? Mina ütleksin, et neid on vaid käputäis. On Beethoven, Schubert, Liszt, Chopin – ei saa poolt tosinatki kätte. Beethoveni loomingus on tohutu sisemine mastaap ja trajektoor läbi teoste, sellised suured diapasoonid. Kaks kontserdipoolt Tambergi või Mozarti või Debussy muusikaga mind vist lõpuni ei kõnetaks, kuigi hindan neid heliloojaid väga kõrgelt. Seega Kalle Randalu kontsert on kümnesse! Kui palju me ka poleks kuulnud „Pateetilist“ sonaati, tipptasemel esitus kõnetab ikka ja alati.

Juurikas: Võtame kasvõi meie interpreetide liidu eelmise aasta suure Beethoveni festivali. Seal olid valdavalt lausa kolmes osas kontserdid, ainult Beethoveni muusika. Absoluutselt ei hakanud igav, mitte ühelgi kontserdil. Beethoveni puhul on see muusikalise kujutluse maailm tõesti kuidagi eriti avar.