Jaak Sooäär põrutab Bachiga kosmosesse

Jaak Sooäär

PÕRUTAB BACHIGA KOSMOSESSE

Jaak Sooäär

Elektrikitarr võib esmapilgul tunduda Johann Sebastian Bachi muusika esitamiseks ootamatu, kuid peagi oma 50. sünnipäeva pidav kitarrist Jaak Sooäär on selle sobivuse aastate jooksul eri koosseisudes korduvalt ära proovinud.

Tekst: LAURI AAV I Foto: TEET RAIK

Elektrikitarri võimendatud, ent puhas heli annab selgelt edasi Bachi meloodiliste liinide harmoonilisi nüansse, mis on oma olemuselt vägagi sarnased kaasaegse džässmuusika harmooniakäsitlusega, ning sulandub polüfoonilises muusikas suurepäraselt klassikaliste keel- ja klahvpillidega. Seda saab kuulda ka Sooääre albumitel Andres Mustoneni („Aria“, „Bach. Goldberg“) ja Ivo Sillamaaga („Bach“). Just tihe koostöö Sillamaaga Bachi kammerteoste esitamisel viis unistuseni orkestrivärvide kaasamisest, mis nüüd koos keelpillikvartett Preziosoga teoks saab. Kontserdil „Bachiga kosmoses“ esitatakse kammertsükleid ja soolonumbreid, milles Bachi muusika ei ole seatud ega muudetud, kuid elekter ja improvisatsioonilised vahepalad tekitavad Bachi muusikale uudse keskkonna ja viivad kuulaja teistele trajektooridele.

Sooäär selgitab, et kontserdi pealkirjaks andis ajendi kosmonautikapäev, mille ümber need kontserdid kevadel paigutuvad. „Aga sisulises mõttes see klapib ju ka, sest see on kindlasti samm tundmatusse. Bachi looming, mida esitame, kõlab nii, nagu autor selle kirja on pannud. Mängime seda autentselt, nii täpselt kui oskame. Siiski on minu instrumendiks elektrikitarr ja ma ei ole kindel, et keegi varem oleks neid Bachi teoseid elektrikitarril midagi muutmata esitanud.“

Džässkitarristina on Sooääre teekond Bachi loomingu suunas väldanud aastaid. Kõigepealt Art Jazz Quarteti koosseisus koos Andres Mustoneniga ja hiljem duos koos Ivo Sillamaaga. „Ka mängutehnilises mõttes on see kõik olnud üks suur leiutamine. Kuidas näiteks mängida viiulile kirjutatud teoseid elektrikitarri kõrgetes registrites, kus kitarri reeglina naljalt ei mängita. Kuidas noodid seal kõlama saada? See ongi kosmos minu jaoks!“

Muusik möönab, et kui peaks tekkima tahtmine lisaks kirja pandud nootidele midagi juurde improviseerida, siis see on tema jaoks juba lihtsam osa. „Ja kuidas lõpuks kõik igal kontserdil hakkab välja nägema, kui palju on noodimaterjali, kui palju improvisatsiooni, sõltub kõigi mängijate meeleolust ja saab loodetavasti alati erinev olema.“

Sooäär sattus Bachi maailma tegelikult juba noorena. „Mul õnnestus kunagi olla Olari Eltsi kokku kutsutud Mainori kammerkoori ilmselt kõige kehvem laulja läbi aegade. See oli koor, kus prooviti laulda kõike. Teoseid, mida keegi teine ei julgenud proovidagi, asju alates Schönbergist Eesti uue muusikani, aga samas ka Bachi! See kõik oli väga hariv.“

Bach ja elektrikitarr – see kooslus kuidagi toimib ja ma ei oska seda seletada, miks see nii on!

Hiljem tuli koostöö Andres Mustoneni Art Jazz Kvartetiga, millega esitati näiteks Goldbergi variatsioone. „Neist on üsna ammu tehtud klassikaline keelpillitrio seade. Meie kvartetis on lisaks löökpillidele selleks trioks viiul, kitarr ja kontrabass, mis eeldab teatavat häälte ümbertõstmist ning transponeerimist oktavi võrra üles või alla. See kõlab väga lahedalt ja tekitab hoopis teistsuguse selguse nendes kooskõlades. Konteksti natukene muutes, samas jättes kõik noodid õigeks, see kooslus ikkagi toimib. Toimib hoopis teistmoodi, toimib põhimõtteliselt igat moodi. Äärmiselt huvitav maailm!“

Üks asi on muidugi teha koostööd oma ala meistri Mustoneniga, kelle tuules on Bachi muusikat ja ka tehnilisi võtteid turvaline omandada, hoopis teine on duo Ivo Sillamaaga.

Olen varsti viiskümmend, aga endiselt meeldib mulle endast vanematega koos musitseerida. Kui keegi seitsmekümneselt on endiselt vormis, on see kadestamisväärt! Seal tasub kõrval olla, jälgida ja õppida! Kui Neeme Järvi sai 80-aastaseks, oli ühe ajakirja kaanel tema pilt ja all ta enda öeldud tsitaat, umbes nii, et mis jääb seisma, see jääbki seisma. Tähtis on ennast kogu aeg käigus hoida.

Sooäär ütleb, et see tuli üsna juhuslikult. Nimelt külastanud ta kord Moskvas üht tõelist vana kooli muusikapoodi, kus vaatas vastu tuhandeid klassikaplaate. „Läksin poodi kindla plaaniga ja ostsin suure hunniku erinevate maailmakuulsate viiuldajate Bachi-plaate. Sihilikult just väga erinevatel ajastutel salvestatud plaate, alates 1950ndatest kuni tänaseni. Kuulasin neid hiljem kodus süstemaatiliselt ja mulle väga meeldis viiuldaja Leonid Kogani plaat, mille ta oli salvestanud koos klavessinist Karl Richteriga,“ jutustab Sooäär. Kuulnud Bachi c-moll viiulisonaadist Sicilianot, otsustas džässkitarrist, et tahab seda ise solistina mängida. „Kuna ma Ivot natukene teadsin sellest ajast, kui koos Hortus Musicusega olin mänginud, julgesin küsida, kas ta oleks nõus proovima klaveri ja elektrikitarri kooslust. Proovisime siis ja seal kõrval sattus sel hetkel olema ka teisi muusikainimesi ja kõigile kohe kuidagi väga meeldis see, mis tegime, ning nad soovitasid kindlasti jätkata. Küsimuse peale, kas võiksime teisi osi ka proovida, tõi Ivo järgmisesse proovi umbes 10 sentimeetri kõrguse hunniku noote, mida tema arvates kõiki võiks mängida.“

Järgnes koostöö Eesti Kontserdiga, mis on viinud tandemi Bachi kavaga paljude aastate jooksul väga erinevatesse paikadesse üle Eesti. „Märkasime üllatusega, et see, mis tegime, paistis publikule kohe väga korda minevat. Igasugusele publikule. Mängisime tihti ka muusikakoolides. Istusid meil seal kontserdil jõnglased ja kuulasid tund ja natukene rohkemgi järjest Bachi sonaate, ilma mingite kompromissideta. Bach ja elektrikitarr – see kooslus kuidagi toimib ja ma ei oska seda seletada, miks see nii on!“

Kusjuures, märgib Sooäär, džäss ja Bach on sarnasemad, kui võiks ette kujutada. Ta toob võrdluse Bachi sonaatide ja džässimaailmas 1940ndatel pead tõstnud bebop’i stiili vahel – kui rütmika kõrvale jätta, on ühisosa suur. Samas on elektrikitarr hästi selge ja puhta kõlaga, tuues esile kõik hea ja ka halva, sest kõik on ka natukene võimendades täpselt kuulda. „Kui õnnestub vigadeta mängida, on kõik liinid suurepäraselt kuulda, mis on Bachi mitmehäälse muusika puhul äärmiselt oluline.“

Kindlasti võib leiduda neidki, kelle meelest ei tohiks Bachi teoseid selliselt esitada, aga mine võta kinni, mis on õige, mis vale. Aga miks mitte fantaseerida, et kui Bach elaks nüüd, 300 aastat hiljem, komponeeriks ta oma teoseid just nimelt pillile, mil elekter sees… Ja võib-olla lendaks isegi kosmosesse.

Aprillikuised kontserdid on seotud kitarrist Jaak Sooääre esimese suure juubeliga. Muusik sest suurt numbrit siiski ei tee. „Mulle tundub, et seisundi mõttes ei ole viimase paarikümne aasta jooksul midagi muutunud. Tunnen ennast kindlamalt ja eks tööd ole tehtud elu jooksul ka ja kilometraaži on kogunenud. Jätkuvalt tunnen ennast õpipoisina, kogu aeg avastan uusi asju. Bach on siin hea näide – iga uue loo puhul on väljakutseid ja tihti ei teagi, kuidas ja millest alustada,“ räägib ta ning usub, et kõik on alles ees. „Kuigi tagasi vaadates – kahetseda pole ka midagi. On olnud lahe elu, väga palju toredat muusikat ja häid kolleege,“ ütleb muusikaakadeemia õppejõud Sooäär. „Mina sain üsna noorena aru, et tuleb mängida endast parematega. Olen seda palju teinud ja õppinud peamiselt laval olles. Parim õpetaja ongi kontserdilava!“

N, 7. aprill kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 13. aprill kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 14. aprill kell 19 Estonia kontserdisaal

„Bachiga kosmoses“ Jaak Sooäär (kitarr) Ivo Sillamaa (klavessiin) Keelpillikvartett Prezioso