Võimu eesmärk on hoida vaimu ebakindluses ja hirmu all

Eesti Kontsert esitleb sel hooajal uut kontserdisarja, mis käsitleb võimu ja vaimu keerulisi suhteid. Palusime armastatud ajaloolasel David Vseviovil neid teineteisega põimunud suhtemustreid meilegi avada.

Tekst: HEILI VAUS-TAMM I Fotod: GUNNAR LAAK, VALDUR-PEETER VAHI / Rahvusarhiiv

David Vseviov, kes on kuulsaimad valitseja ja looja paarid läbi ajaloo? Meie sarja „Võim ja vaim“ olid mõeldud Wagner ja Ludwig II, Richard Strauss ja Hitler, Tšaikovski ja Romanovite dünastia. Nüüd kevadel tulevad publiku ette Šostakovitš ja Stalin ning Arvo Pärt ja ENSV aeg.

Võimu ja vaimu suhe on iseenesest erakordselt huvitav ja põnev. Ja kuigi võim pole alati otseselt vaimu mõjutanud või tellimusi esitanud, on nad kaudselt läbi terve inimkonna ajaloo olnud seotud. Aga selle kontserdisarja temaatika lähtub ajajärkudest, kus võim on otseselt dikteerinud ideoloogilisi tellimusi. Ja paljude autorite, näiteks Šostakovitši puhul, on see tellimus väljendatud mõttega, et kogu kultuur peab teenima ühte klassi – proletariaati. Ja vastavalt sellele hinnatakse ka loojate töö tulemust – kas on sobiv või ei ole. Muusika on muidugi väga spetsiifiline. Kirjanduse puhul on eristamine lihtne. Ka kujutava kunsti puhul – kui peab jäädvustama Leninit või revolutsioonilist võitlust, siis sellega on kõik selge.

Tellimus on ju suhteliselt süütu vahend.

Tegelikult on tellimustest olulisem hoida vaimu hirmu kammitsates. 1940ndate lõpus, kui tehakse kuulsad otsused Muradeli ooperi kohta, ilmuvad Pravdas artiklid, kus paljude kuulsate muusikute teosed on maatasa tehtud. Raske on aga leida põhjust konkreetses teoses. Pigem on selle taga soov hoida inimesi teadmatuses. Et nad saaks aru, et kogu nende eksistents sõltub ainult võimu suvast.

Kuidas on võimu ja vaimu suhe ajas muutunud?

Siin ongi väike erinevus Šostakovitši ja Pärdi ajastu vahel. Stalini ajal ju tähendas see kriitiline artikkel Pravdas sisuliselt inimese määramist näljasurma. Hilisemal ENSV ajal olid võimu hirmukammitsad suhteliselt leebemad – looja võis leida endale mingi alternatiivse väljundi kasvõi filmimuusikas või lastelaulude kirjutamises.

Kuidas on lood tänapäeva Eestis?

Kui tegemist on autoritaarse võimuga, peab ta esmaoluliseks allutada vaim otseselt oma suvale. Kui on tegemist sellise võimuga, mille all elame praeguses Eestis, siis siin see tellimus on kaudne. Ta ei ole otsene. Aga ikkagi. Kui võim otsustab riigi tasandil tähistada mingeid sündmusi, mis võivad olla seotud näiteks riigi ajalooga, siis eraldab võim loomingule ka mingi raha. See pole küll võrreldav autoritaarse võimu tellimustega, kus Lenini sünnidaatumite puhul pidid heliloojad kirjutama oratooriume, aga põhimõtteliselt on see ka võimu tellimus.

Kui varajasest ajast võib tuua näiteid? Louis XIVst just loodi ballett – ka meie teema.

Kõigile ütlevad midagi nimed Caligula ja Nero. Mul pole heliloomingu osas teadmist. Aga kahtlemata nõudis Nero, kes pidas end geniaalseks lauljaks, et muusikud pidid talle aplodeerima, teda ülistama, talle muusikat looma ja temaga koos laulma. Varasemast ajast meenuvad sõjaväeorkestrid ja veel varasemast lahinguväljal märguandeid andvad pasunad. Jällegi vaimuinimeste rakendamine võimu eesmärkide ette – lähme vallutame naaberhõimu. Nii et seda seost leiame ajast, kui inimkond üldse tekkis.

Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli.

2005. aastal ilmus eesti keeles suurepärane raamat Solomon Volkovi sulest, „Šostakovitš ja Stalin: kunstnik ja tsaar“. Väga põnev raamat, mis tekitas hulga poleemikat, eriti Venemaal. See on huvitav suhe. Stalin kui võimu kehastaja. Ja arvukad kunstnikud, kirjanikud alates Bulgakovist ja lõpetades Eisensteiniga. Mis aga eristab Stalinit kõigist teistest diktaatoritest, on see, et tema süüvis kultuuri teemasse vägagi põhjalikult. Raske on leida valitsejaid, kes oleks nii palju lugenud või filme vaadanud. Bulgakovi ühte etendust käis ta väidetavalt 16 korda vaatamas. Ta ju parandas ise teoseid, kirjutas ümber filmistsenaariume.

Aga Goebbels, Natsi-Saksamaa propagandaminister?

Jah, aga siiski pole keegi teine niivõrd hinnanud vaimu olulisust. Selleks, et hoida enda kui diktaatori oreooli, seda kaunistada ja esile tuua … et milline on vaimu roll selle juures.

Helirežissöör Arvo Pärt helipuldi taga 1963. aastal.

2022. AASTA KEVADHOOAJA „VÕIM JA VAIM“ KONTSERDID

„Arvo Pärt ja ENSV" avab taustu ja pakub kuulamiseks teoseid, mille Arvo Pärt kirjutas enne lahkumist Eesti NSVst 1980. aastal. Sellesse aega mahub ka helilooja järgneva perioodi loomingulise käekirja määranud uue stiili tintinnabuli leidmine. Kava näitab loomingulisi otsinguid, sisemist vajadust uue mentaalsuse ja hoopis teistsuguste väljendusvahendite järgi. Esinevad Marrit Gerretz-Traksmann ja keelpillikvartett koosseisus Harry Traksmann, Olga Voronova, Laur Eensalu ja Leho Karin. Kommenteerib Immo Mihkelson.

„Šostakovitš ja Stalin“ vaeb nimeka helilooja ja diktaatori keerulisi suhteid. Helilooja püüdis jääda truuks oma muusikale, Stalin muutis tal selle aga pea võimatuks, kord tema töid keelates, kord propageerides. 1948. aastal sattus Šostakovitš ja tema looming lõplikult Stalini põlu alla. Esinevad Juuli Lill (RO Estonia), Theodor Sink ja Kadri-Ann Sumera. Kommenteerib Jaak Juske. See moment esitas Stalinit teises valguses. Me oleme harjunud, et kui inimene käib kontsertidel ja etendustel, on tegemist kultuurse inimesega, mis on peaaegu sünonüüm hea inimesega. Stalin näitas, et võib olla ka kurjuse kehastus ja kuulata samal ajal klassikalist muusikat.

Kui ta oli nii kursis, oli temast ka suhteliselt võimatu mööda minna või teda nii-öelda ära hanitada.

Jaa, ta manipuleeris kõigiga ja hoidis ohje vaid oma kätes. Ideoloogilist tellimust oli kõige parem näha filmikunsti najal. Enne olid patriootlikud filmid, linateosed töökangelastest. Ja järsku, kui 30ndate keskel hakati väntama komöödiaid, ei julgenud keegi nende ekraanile jõudmiseks luba anda. Sest ideoloogiliselt ju üldse ei sobi – no need kuulsad „Volga, Volga!“, „Lõbusad semud“ jne. Aga Stalin ütleb, et suurepärane. Autoritaarsed võimud loovad olukorra, kus hinnangu andmine kuulub ainuisikuliselt diktaatorile. Ja see paneb looja täielikku sõltuvusse sellest Ühest. Ja see sõltuvus ei ole prognoositav. Sest veel olulisem kui sõltuvus on hirm. Et kuigi sa maalid ainult Leninit ja kirjutad oode, võib nädala pärast ilmuda hävitav kriitika, et sa oled midagi põhimõtteliselt valesti teinud. Ja miski ei taga sulle kui loojale kindlustunnet.

Kas praegu on maailmas riike, kus loojad on võimu kammitsais?

Kui võim on üks ja monoliitne, on vaim tohutult killustunud. Kui räägime Stalinijärgsest ajast ehk siis Pärdi ENSVs tegutsemise perioodist, siis veel vaim maksis midagi. Vaimumaailma esindajate sõna, kasvõi sellisena, et see sõna tuli keelustada, oli oluline. Näiteks Hando Runneliga tuli arvestada, või teda tsenseerida, keelata. Aga tänapäeval võimu see absoluutselt ei huvita. Vaim on kaotanud positsiooni, ka opositsioonilise positsiooni, mis tal kunagi oli. Või on praeguses Eestis nii, et vaimu esindaja läheb valitsuse mingi jabura otsuse peale võimu esindajate juurde ja teda võetakse kuulda? Mängime seda mängu, et kui ülehomme esineks riigikogus ettekandega kultuurist Arvo Pärt. Kas oleks saal puupüsti täis?

Mina arvan küll. Pärdi isik on väga arvestatav ja ta harva võtab sõna.

Aga kui ta teeks ettepaneku, et kultuurile eraldatavad summad võiksid ja peaksid suurenema kaks korda. Kas sellel oleks tulemus?

Kindlasti mitte.

No vot, just nimelt. Kui võim on mingis mõttes säilitanud oma monoliitsuse, siis vaim on killustunud. Kultuur on nii lai – ja jumal tänatud, et on –, pole ta võimule enam nii tasakaalustav või häiriv vastand. Esmakordselt. Kui kummaline see ka pole. Stalini jaoks oli oluline tegeleda Bulgakovi, Šostakovitši, Eisensteiniga ja nii edasi. No ma ei tea, kas Putinil on oluline tegelda isiklikult, süüvides, mõne kunstniku, helilooja või kirjanikuga. Ühest küljest muidugi jumal tänatud, et ei ole.

Jaak Juske soovitas me kavasse hämmastavat teost „Soome süit“, mis telliti Šostakovitšilt Vene vägede sissemarsiks Helsingisse. Nii et ühe riigi agressiooni teise vastu oli kavas toetada muusikaga alles lähiminevikus.

Mulle on jäänud selline mulje – olen seda öelnud ka endisele Soome saadikule –, et Talvesõja puhkemine päästis, kui nii võib öelda, nõukogude intelligentsi. Sest ettevalmistamisel oli (ja seda kinnitavad dokumendid ning avaldatud materjalid) järjekordne suur protsess kultuuritegelaste üle, mis oleks tähendanud paljude loovisikute hävitamist. Aga siis, kui puhkes Soome sõda (mis oli küll lühiajaline), tekkis suur hulk tellimusi. Jõutakse vändata kolm filmi, ajalehtedes ilmusid karikatuurid, filmide juurde oli vaja muusikat, poeedid pidid luuletama veriste kätega Mannerheimist, ülistama Punaarmeed jne. Selgub, et kui on rahuolukord, pole neid nii väga vajagi. Piisab teisejärgulistest, kes kirjutava stiilis „Päike tõusis, Stalin särab“. Aga kui kultuurivaimu on vaja propagandistlikus tähenduses – jällegi näide, kuidas Stalin taipas, mis on oluline –, siis sellele kultuurieliidi puhastamise protsessile tõmmatakse kriips peale. Näeme, millist kolossaalset rolli mängis vaim Suure Isamaasõja (kasutame seda nõukogude terminit) käigus. Kusjuures mõlemalt poolt – ühelt poolt laul „Lili Marlen“, teiselt poolt „Katjuša“. Kui oluline see on. Ja seda Stalin mõistis. Ma ei ole leidnud ühtegi autorit, kes sellele seosele oleks viidanud, aga mul on selline tunne.

Kui palju on vaimuinimesed valitsejaid mõjutanud?

Kuivõrd Wagner Hitlerit võis mõjutada… Üliinimese kontseptsioonis kindlasti. Aga eks see suhe ole vastastikune. Eks kinnitust said nad oma ideedele küll. Näiteks kui vaim täidab suurepäraselt tellimust. Tõite näitena kuningas Päikese. Kui kuningas näeb end maalil kehastamas võimu kui päikest, siis see aina kinnistab tema arusaama jumalikust päikselisest rollist. tema arusaama jumalikust päikselisest rollist. Nii et muidugi on see vastastikune.