Eesti Rahvusmeeskoor paneb RAMi riiulisse

Eesti Rahvusmeeskoor Rahvusmeeskoor

TÕSTAB RAM-I RIIULISSE

Veebruaris esinevad nad maineka Hamburgi Elbphilharmonie laval, järgneb ridamisi põnevaid kontserte Eestis. Nad on hinnatud partner sümfoonikutele ning sammuvad meeskoorimuusika uhiuusi, veel käimata radu. See on Eesti Rahvusmeeskoor, kes tahaks viimaks RAMiga lõpparve teha.

Tekst: ANDRI MAIMETS I Fotod: GUNNAR LAAK

Pakkumine esitada dirigent Kent Nagano juhatusel koos Hamburgi filharmoonikutega Šostakovitši Sümfooniat nr 13 „Babi Jar“ ei sadanud rahvusmeeskoorile sugugi juhuslikult sülle – maailma kuulsaimad sümfooniaorkestrid ja neid esindavad agentuurid teavad, et meie meeskoor on vaat et ainsana maailmas võimeline esitama sümfooniaorkestri ja meeskoori suurvorme ning tegema seda meisterlikult. „Elbphilharmonie on nüüd küll selline koht, mille lavale pole kogemata kuidagi võimalik sattuda,“ ütleb kümme aastat koori kunstilise juhi ja peadirigendina tegutsenud Mikk Üleoja. Tema juhitaval rahvusmeeskooril on ette näidata varasemad väärikad koostööd nii Peterburi filharmoonikute (dirigent Juri Temirkanov), Berliini ringhäälinguorkestri (dirigent Marek Janowski) kui ka jaapanlaste NHK sümfooniaorkestriga, mille eesotsas tegutseb Paavo Järvi. Rahvusmeeskoori teatakse ja tunnustatakse. Näiteks Peterburi filharmoonia orkester palus neid endaga esinema seepeale, kui kuulis, et kavandatavast kontserdist tahab ülekande teha maailma juhtivamaid klassikalise muusika telekanaleid Medici TV. „Nad said aru, et algselt sellele kontserdile plaanitud Vene koor lihtsalt ei ole piisav,“ räägib Üleoja. Pakkumise muutis markantseks asjaolu, et selle tegi Peterburi filharmoonia direktor otse Üleojale, helistades pelgalt kolm kuud enne kontserti.

Märksa murelikumaks muutub peadirigent aga siis, kui peatume maailma teadaolevalt suurima kutselise meeskoori rahvusvahelisel tuntusel a cappella meeskoorina. „Kui reeglina teeme väljaspool Eestit kontserte peamiselt sümfooniaorkestritega, siis meie tuntuse suurendamisel a cappella koorina on tööpõld veel väga-väga avar,“ leiab peadirigent.

Tõsi, muidugi on erandeid, alles läinud sügisel kutsuti meeskoor avama Vilniuse kaasaegse muusika festivali GAIDA. Kavas olid elavad klassikud – Arvo Pärt, Justė Janulytė, James MacMillan, Santa Ratniece, Giovanni Bonato, Tomas Kutavičius, koostööd tehti maailmakuulsa trompetimängija Markus Stockhauseniga. Ja ehkki loometingimused olid pehmelt öeldes olematud – kirik, kus esineti, oli kitsas ja pime ning lugematule hulgale noodilehtedele pressitud „kardulakesi“ (bassilaulja Arno Jürjensi vahva väljend – A.M.) ja dirigenti võimatu näha –, oli publik ometi lummatud. „Väga tore oli käia sel festivalil ja näha väljamüüdud saali, aga peame endale aru andma,

Dmitri Šostakovitš 1950. aastal. Foto: Roger & Renate Rössing / Deutsche Fotothek

ŠOSTAKOVITŠI „BABI JAR“

6. ja 7. veebruaril astub Eesti Rahvusmeeskoor üles Hamburgi Elbphilharmonie suures saalis ja esitab koos Hamburgi filharmoonikutega Kent Nagano juhatusel Dmitri Šostakovitši 13. sümfoonia „Babi Jar“ b-moll op. 113.

Teos valmis 1962. aastal ning on oma ajastu peegel. Selle esiettekannet juhatas Kirill Kondrašin. Esmaesitlus viibis ligi viis kuud ja see polnud isegi tollal tavapärane. Algselt kavandatud interpreedid keeldusid koostööst Šostakovitšiga, hoolimata sellest, et helilooja käis neid isiklikult palumas. Veelgi enam, pärast esiettekannet ei ilmunud ajakirjanduses teose kohta kolm aastat ainsatki sõna. Ka partituuri trükkimine võttis Nõukogude Liidus aega üheksa aastat.

Teos on loodud vene luuletaja Jevgeni Jevtušenko luuletekstidele, keda on oma ajastus nähtud küllaltki vastuolulise tegelasena, kuid kes ise on oma luule kohta öelnud, et tema poeesia „pesi epohhi musta pesu iga päev nagu Tuhkatriinu“.

Allikas: klassikaraadio.err.ee

EESTI RAHVUSMEESKOOR

• Eesti Rahvusmeeskoor on üks tuntumaid ja mainekamaid meeskoore maailmas.

Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks. • Varasemalt on koor kandnud nimesid

Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoor (1944–1953) ja Eesti NSV Riiklik

Akadeemiline Meeskoor (1953–1989). • Algselt a cappella teoseid esitanud meeskoor on kasvanud kogu maailmas tuntud professionaalseks kollektiiviks, kelle tegevuses on tähelepanuväärne osa suurvormide ettekannetel. Pidevalt Eesti

Rahvusringhäälingule salvestav koor on teinud koostööd ka firmadega Deutsche

Grammophon, Sony, Finlandia, Alba

Records, GB Records, Virgin Classics,

Aurora ja Ondine. • Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja.

Eelnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev

Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots,

Kaspars Putniņš jt. • Rahvusmeeskoori repertuaar ulatub renessansist 21. sajandi muusikani. Eesti heliloojate kõrval on koorile muusikat loonud sellised maailmanimed nagu

Dmitri Šostakovitš, Otar Taktakišvili, Gavin

Bryars ja Giovanni Bonato. • 2004. aastal võitis rahvusmeeskoor koorimuusika kategoorias Eesti esimese

Grammy Sibeliuse kantaatide salvestise eest firmale Virgin Classics, kaastegevad tütarlastekoor Ellerhein, ERSO ja dirigent

Paavo Järvi.

• Eesti Rahvusmeeskoor on oma pika ajaloo jooksul andnud üle 7000 kontserdi alates

Eestist kuni Põhja-Ameerika ja Aasiani.

Viimane välisreis oli kooril 2021. aasta oktoobris Vilniusesse, kus osaleti mainekal GAIDA festivalil.

• 2015. aastal omistati Eesti Rahvusmeeskoorile ja Mikk Üleojale riigi kultuuripreemia avalikkuse ette jõudnud väljapaistvate tööde eest. et meil pole täna sugugi mitte kõikjal sellist reputatsiooni, et saaksime a cappella koorina pakkumisi,“ nendib Üleoja.

Enamgi veel, pahatihti on võõrsil olnud võimatu aru saada, mis nimega kuulsat Eesti meeskoori üldse taga tuleb otsida. Meeskoori bassilaulja Arno Jürjens meenutab, et küll on neid nimetatud „The RAM Choir“ või „Estonian Ram“, siis jälle „Male Choir RAM“ – segadust kui palju! „Ja kui sa siis lihtsalt r, a, ja m otsingusse sisestad, saad tõenäoliselt vastuseks automudeli, arvutikomponendi või sootuks midagi hullemat,“ sõnab ta. Jürjensi juhtimisel ongi nüüd rahvusmeeskoorile sündinud uus visuaalne identiteet, milles aastakümneid RAMiga kaasas käinud sarve puhuv pasteldes nooruk on asendunud motiiviga rahvuslikust kindakirjast. Kindlasti pole see ajendatud soovist unustada koori minevik, pigem sellest, et nii sarvepuhuja kui ka RAMi võiks nüüd riiulile puhkama panna. „Internetiotsingust olulisemgi on iseenda identifitseerimine. Kes me siis ikkagi oleme? Sellesse täheühendisse RAM on sisse kootud üks huvitav tõekspidamine või viis, kuidas sind ollakse harjutud nägema ja teadma. RAM tähendab paljude meeltes sisuliselt vananevaid toredaid mehi, kes käivad koos, laulavad rahvusromantilisi lugusid ning nende publikki on, noh, kindlasti üle 60-aastased,“ selgitab Jürjens. Isegi siis, kui mehed käivad Eesti Kontserdi korraldatavaid koolikontserte andmas, esitletakse neid siin-seal ikka ja jälle kalambuure pildudes rõõmsate amortiseerunud meestena jne.

Üleoja möönab, et ühelt poolt, mis seal ikka – ega seda aastakümnetega harjumuseks saanud riikliku akadeemilise meeskoori lühendit niisama kelleltki huulilt ju rebi, aga tunnistab, et kaasaegsel rahvusmeeskooril on teine tee tallata. „Kui mõelda koori erinevatele ajaperioodidele, siis endistviisi kusagil elutsevale kuvandile vastupidiselt on koor oma kõrghetkedel ikka olnud kaasaegse muusika bänd.“ Ta toob näiteks Ernesaksa 1950ndad, kui esitati ajale kohast kaasaegset muusikat. Või eredamgi veel, 1960–1970ndad, mil Olev Oja ja Kuno Areng hakkasid kooriga esitama Veljo Tormise uudisteoseid. „Kujutad sa ette, see oli nii-öelda täna hommikul kirjutatud muusika, mida esitati sama päeva pealelõunal!“

Üleoja on veendunud, et ka Eesti Rahvusmeeskooril on võimalus maailmas pildil püsimiseks olla uue muusika bänd – juba kasvõi seepärast, et meeskooride repertuaaris klassikat polegi. „Sümfooniaorkestrid kõikjal

maailmas mängivad väga suures osas romantismi ja klassitsismi perioodi kuuluvat repertuaari. Segakoori puhul saame rääkida ka barokist, renessansist. Kui aga vaadelda meeskooriloomingut, siis teatud stiiliperioodidest pole siin peaaegu midagi – näpuotsaga romantismi, mõni teos Schubertilt, miskit võib-olla veel… Üldiselt sellega 20. sajandi eelne aeg piirdubki,“ sõnab Üleoja.

Ta tunneb rõõmu, et just rahvusmeeskooril on õigus ja võimalus – meeletu privileeg – jätta endast maha haruldane loominguline rada, sest spetsiaalselt neile loodud repertuaari ei esita maailmas pea mitte keegi. „Kui meiesuguseid meeskoore oleks maailmas sada tükki ja igaüks jätaks maha oma raja, siis saaks ju vaadata, mis seal teise raja peal põnevat on. Aga seda teist koori ei olegi, oleme ainult meie.“

Peadirigent võrdleb seda džunglisse matšeetega teeraiumisega (sama kujundit on ühes ajakirjale Muusika antud intervjuus kasutanud ka dirigent Kristjan Järvi), et siis sellele värskele teele teoseid maha poetada – teistele leidmiseks, võib-olla homme, võib-olla 200 aasta pärast, kui need on kasvanud „klassikaks“. Mikk Üleoja „Mulle kui muusikule on tohutult põnev minna läbi vilja sealt, kust keegi varem pole käinud. Sa oled esimene. Võib-olla keegi tuleb sulle seda rada pidi järele, aga võib-olla ei tule ka. Aga tee on täiesti uus! Kui sul on teos, mida osa publikust väga hästi tunneb, siis on ka eeldus, et esitad seda mingil teatud viisil. Kui võtad uue teose, siis ei tea mitte keegi peale minu ja helilooja, mis noodis kirjas on. Seal ei ole mingit traditsiooni, meie olemegi traditsiooni tekitaja; meie olemegi need, kes selle kordumatu kunstisündmuse, uue asja loovad.“

Ta meenutab taas kord Vilniuse kaasaegse muusika festivalil esitatud heliloojaid – Pärt, Janulyte, MacMillan, Ratniece, Bonato, Kutavičius. „Jah, publik oli vaimustuses! Ent veelgi põnevam oli lugeda hilisemat kontserdi ülevaadet, milles arvustaja õhkas, et Santa Ratniece kahest osast koosnev „Sadness … Stillness“ (2014) oli tema suurim avastus, see kõige-kõige! See pole sugugi teos, mis kõigile rahvusmeeskoori lauljatele kangesti meeldiks, aga ometi leidus publikus keegi, kes ütles, et vau, see oli ootamatu, ma poleks midagi sellist vau, see oli ootamatu, ma poleks midagi sellist iial oodanud.“

RAHVUSMEESKOOR AASTAL 2022

Peale kontsertide Hamburgis tähistab meeskoor alanud aastal mitme eesti muusikale olulise helilooja ümmargusi sünnipäevi. 10. jaanuaril on Estonia kontserdisaalis kontsert „Maestra Ester Mägi 100“, mis on pühendatud helilooja mälestusele ning koostati koos heliloojaga. Sügistalvel on plaanis tähistada 140 aasta möödumist Ester Mägi õpetaja Mart Saare sünnist ja 80 aasta möödumist helilooja

Kuldar Singi sünnist. Detsembris täitub 60 eluaastat helilooja Galina Grigorjeval, kes kirjutab selleks puhuks meeskoorile uue teose.

29. märtsil on Jõhvi kontserdimajas ja 30. märtsil Estonia kontserdisaalis kontsert „Tenebrae“, milles saavad kokku Pärt Uusbergi ja Carlo Gesualdo helilooming. „Mind on alati võlunud teatud komponendid Gesualdo loomingus – helilooja, kes ei sõltunud kellegi teise rahakotist ega maitsest, mistõttu sai teha asju viisil, mida ta kaasaegsed ehk endale lubada ei saanud,“ räägib rahvusmeeskoori peadirigent ja kunstiline juht Mikk Üleoja. Nii Gesualdo kui ka Uusberg on kirjutanud muusika kannatusaja responsooriumitele, liturgilistele tekstidele, mida katoliku kirikus loetakse-lauldakse kannatuse nädala hilisõhtustel liturgiatel. „Need on tundelised, emotsionaalsed ja sügavuti minevad tekstid, milles Kristuse kannatuse lugu muutub personaalseks kogemuseks. Meil tuleb kontsert, kus kombineerime samadel allikatel põhinevaid väga erinevaid helikeeli. Usun, et see saab olema põnev kompositsioon üle aja ja stiilide.“

AINULTHEADMAITSENOODID