Esimene meretuulepark võib valmida aastaks 2028

mine, milles samuti uuriti rahvusvahelist kirjandust. Sellest ilmnes, et tuulikuil 11 km kaugusel rannikust ei ole negatiivseid mõjusid ja müra sel viisil edasi ikkagi ei kandu. Teiseks on mere looduslik foon ehk merekohin ja lained juba ise üsna tugevad. Kuuled lainetust, mitte tuulikut. Küll aga tuleb ettevaatuspõhimõttest tulenevalt siiski hoonestusloa etapis müra mõju samuti hinnata, et veenduda ka selles etapis, et negatiivseid mõjusid ei esine.

Vesinikutehnoloogia on meil planeeringusse kirjutatud väga üldisel tasandil. Praegu me spetsiifi lisi tingimusi vesinikule ei anna, sest meil pole teadmist, milline täpselt see tehnoloogia on. Ehk siis, kui on selle tehnoloogia kohta rohkem teada, tuleb kaaluda, milline on selle ruumiline väljund ja kas on vaja planeerimist või mitte. Iga viie aasta tagant tuleb mereplaneering üle vaadata, et näha, kas on tekkinud mingid uued potentsiaalsed kasutusviisid. On võimalus, et ei pea tegema kogu Eesti mereplaneeringut uuesti, vaid teeme näiteks riigi eriplaneeringu mingile osale, kui riigil on huvi ja arendushuvi.

Meri kuulub riigile ja sealt saadav hoonestustasu laekub riigile. Ent Majandus ja Kommunikatsiooniministeerium töötab parasjagu välja kohaliku kasu instrumenti, et riigile tulevast hoonestustasust saaks mingi osa jagada ka kohalikele omavalitsustele. Kaudselt võidab omavalitsus nagunii, sest piirkonda lisanduvad töökohad, turismisektor võidab, sest kui hakatakse ehitama, peab inimesi ju kuskil majutama.

Tõenäoliselt tuleb suur hoonestuslubade taotlemise buum, neid on vaja nii tuulikute kui ka vesiviljeluse jaoks.

Jane Hõimoja

Arendajatel on kogu aeg olnud huvi Eesti mereala kasutamise vastu. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) ehitus- ja raudteeosakonna juhataja Kati Tamtiku sõnul oli amet enne tänavust maikuud algatanud 4 meretuulepargi ja 1 üksiku tuuliku hoonestusloa menetlused – Saaremaa Wind Energy, Eesti Energia ASi (Pärnu merealal), Tuuletraal OÜ ja Five Wind Energy OÜ omad. „Pärnu merealal oli hoonestusluba algatatud ka Utilitas Wind OÜ taotlusel, kuid seal oli selleks ajaks Pärnumaa merealaplaneeringu teemaplaneering kehtestatud ning planeeringus on tuuleenergia alad ette nähtud.”

Saaremaa Wind Energy (SWE) esitas hoonestusloa taotluse juba 2015. a ehk paar aastat enne mereplaneeringu algatamist, mistõttu ei rakendunud ettevõttele planeeringust tulenev nõue, et enne ei võeta hoonestusloa taotlust menetlusse, kui planeering on valmis. „Valitsus tegi SWE kohta otsuse hoonestusloa menetluse ja KMH (keskkonnamõjude hindamise – Toim) algatamiseks 28. mail 2020. Samal valitsuse istungil otsustati, et enne mereplaneeringu valmissaamist teisi hoonestusloa taotlusi ei otsustata,” ütles SWE juhatuse liige Kuido Kartau ning möönis, et KMH uuringutes ollakse tõepoolest u 2 aastat teistest arendajatest ees, aga see võib ju igal hetkel muutuda. „Kui näiteks saamegi merel ehitamise load kenasti ja kiiresti korda, aga maismaal takerdub õhuliini teema aastateks, siis takerdub ju kogu projekt.”

Viimased arengud on Kartau sõnul siiski plaanipärased ja uuritava 197 km² suuruse maa-ala keskkonnamõjude hindamisel on peamised eeldused paika pidanud. „Looduskeskkonna väärtuste poolest ei ole tegu rikka ja esindusliku alaga, mistõttu võiks Eestis ühe meretuulepargi rajada just uuritavasse piirkonda,” lisas ta.

Aasta lõpuks loodab ettevõte kaante vahele saada kogu KMH aruande, millele järgneb ametlik menetlusprotsess. „Jätkuvalt eeldame kõige olulisemate lubade positiivseid lõpptulemusi 2023. a lõpuks. Seejärel saab edasi liikuda reaalsesse detailsesse projekteerimis- ja ehitusetappi,” kirjeldab ta.

Keskkond pole muidugi ainuke väljakutse, meretuulepark on ka keerukas insenertehniline lahendus. „Projekteerimise ja spetsiifi lise ehituse oskusteavet Eestis pigem eriti ei ole,” möönab Kartau.

Lisaks on ühiskonnas arusaadavalt „mitte minu tagaaeda“-suhtumisega inimesi, kelle veenmine võtab aega. „Muidu on üldine ühiskonna suhtumine meretuuleenergeetikasse ülekaalukalt soosiv, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tellis hiljaaegu vastava uuringu. Ka kohapeal, Saaremaal, toetatakse meretuuleparki. Toetuse ja poolt olemise jaoks on vaja teha meretuulepark niiviisi, et see oleks võimalikult kasulik ka saarlastele ja Saaremaale,” ütleb ta. „Tuulepargi hoolduskeskus peaks tulema Saaremaale. Kuressaare ametikoolis koostöös TalTechi Kuressaare kolledžiga võiks toimuda tuulikute hooldustehnikute väljaõpe. Paraneb elektrivarustus Saaremaal, kohalikel elanikel tekib võimalus osaleda investorina ja elektritarbijaile võib võimaldada hinnalae. Suur potentsiaal on ka ärilt-ärile-koostööks ettevõtete vahel.”

Kartau hindab, et Saaremaa jaoks oleks kõige olulisem opereerimisaegne teeninduskeskus Saaremaal.

„See tähendab u 100 otsest töökohta, lisaks 200-300 kaudset töökohta. Tuulepark töötab u 30 aastat ehk tegemist oleks pikaajalise häid töökohti pakkuva edulooga.”

Lõpetuseks ütleb Kartau, et neile pole esmatähtis olla esimene meretuulepark Eestis, sest Eesti vajab võimalikult kiiresti vähemalt kaht meretuuleparki. „Meretuuleparkide arendamine on ilmselgelt maraton ja praegu kümnenda kilomeetri juures olles on SWE justkui esimesel positsioonil, aga see ei tähenda, et nii on ka 42. kilomeetril fi nišis. Ja ühiskonnana vajame vähemalt 2 fi nišeerijat enne 2030. a. Eesmärk ei peaks olema olla esimene näiteks 2035. a,” kinnitab ta.

Ettevõte töötab optimistlik-realistliku ajakavaga, mille eesmärk on alustada 2028. a elektri tootmise ja võrku edastamisega.

2009. a algatatud projektiga soovib Eesti Energia arendada meretuuleparki Liivi lahe piirkonnas koguvõimsusega 1000 MW. Taastuvenergia kommunikatsioonijuhi Tuuli Härsoni sõnul uuriti eeltöödena ala põhjalikult, sh tehti linnustiku ja jää uuringud, tuule mõõtmine, liitumisvõimaluste analüüs, ning tulemused kinnitavad, et sellel alal on head tingimused tuuleenergia tootmiseks. „Oluline teetähis projekti arendamisel oli, et 2017. a kinnitas Rahandusministeerium Pärnu mereala planeeringu, mis näeb ette sellesse piirkonda meretuulepargi rajamise.” 2021. a kiitis Keskkonnaministeerium heaks pargi keskkonnamõjude hindamise programmi ja praegu on algamas uuringud, mis kestavad järgmised kaks aastat.

Härsoni sõnul on kõige varasem aeg, kui park võiks hakata toodangut andma, 2028. a. See aga eeldab, et sujuvalt kulgevad kõik järgnevad arendusetapid, sh fi nantseerimisvõimaluste leidmine.”

Loode-Eesti meretuulepargi arendustegevuste alguseks saab lugeda aastat 2006, kui projektile algatati vee erikasutusloa menetluses keskkonnamõjude hindamine. Härson kirjeldab, et alates 2007. a on tehtud mitmeid keskkonnauuringuid, kogutud eksperdihinnanguid, täiendatud keskkonnamõjude hindamise aruannet ning tellitud lisauuringuid. Ilmselt on tegu Eesti vetes kõige enam uuritud alaga.

Teada on ka see, et 2018. a jõustus Riigikohtu otsus, millega tühistati Hiiu mereala planeeringus tuuleenergeetika osa.

Härsoni sõnul aga jätkab Enefit Green hoonestusloa ja vee erikasutusloa saamiseks vajalikke uuringud ning nende läbiviimine ei sõltu mereala planeeringu olemasolust. „Viimasena on keskkonnamõjude hindamisse lisatud suurema võimsusega tuulikute tüübid, sest vahepeal on turbiinide tehnoloogia arenenud. Tänavu aasta algul tellis Enefi t Green pargi eelprojekti. Selle koostamisel analüüsitakse erinevate tuulegeneraatorite alternatiive, aga ka pargi alajaamade ja ühenduskaablite lahendusi. Samuti hõlmab projekt lähikonna sadamate ehitus- ning hooldusaegsete võimaluste ja vajaduste täpsustamist,” ütleb ta.

Praeguste arvestuste kohaselt võiks Hiiu meretuulepark ehitusjärku jõuda 2030. a-ks, kuid see eeldab oluliste planeerimisetappide läbimist, sh tuuleenergia alade kinnitamist.

Saare Wind Energy juhatuse liige Kuido Kartau.

Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Viimaseil aastail on arendajate huvi Eesti mereala vastu märgatavalt suurenenud just seoses mereplaneeringu peatse kehtestamise lootusega. Kati Tamtik selgitas, et 12. maiks oli TTJAle esitatud veel 20 taotlust meretuuleparkide rajamiseks, mis ootasid mereala planeeringu kehtestamist ja mille hoonestuslubasid amet nüüd menetleb.

Tamtik selgitab, et hoonestuslubade menetluse puhul on tegemist n-ö kahes etapis toimuva menetlusega – kõigepealt selgitatakse välja, kas esinevad menetlusest keeldumise alused, ning kas ka keegi teine on samast alast huvitatud, sest tegu on avaliku ressursi jagamisega. „Kui on keeldumise aluseid, ei võeta taotlust menetlusse. Kui aga sama ala soovib mitu taotlejat, siis kõigepealt korraldatakse taotluste hindamine, ning kui hindamises ei selgitata välja taotlust, mis vastab paremini Eesti riigi eesmärkidele ja arengukavadele, siis lähevad need taotlejad enampakkumisele. Selline protsess lõpeb ametliku hoonestusloa menetluse algatamise otsusega,” loetleb ta ning lisab, et seejärel hakkavad taotlejad läbi viima keskkonnamõjude hindamist ja muid uuringuid ning selgitavad välja, milliseid ehitisi, kuhu ja mis ulatuses saab taotletud alale ehitada. „See protsess lõpeb kas hoonestusloa andmisega või hoonestusloa andmisest keeldumisega, näiteks kui esinevad sellised keskkonnamõjud, mida ei ole võimalik piisavalt leevendada. Pärast hoonestusloa väljastamist on arendajail võimalik hakata ehitusluba taotlema. Üldjuhul menetleb TTJA taotlusi nende esitamise järjekorras ega oota ühe menetluse lõppu, enne kui alustab teisega. Kuid praegu on mereala planeeringu taotluste menetlusjärjekorda raske prognoosida, sest palju sõltub sellest, millised alad lähevad taotlejate vahel enampakkumisele.”