Teaduslik pilk merekaitse minevikku ja tulevikku

Teaduslik pilk merekaitse mine

Arto Oll, Eesti Meremuuseumi teadur

Eesti Meremuuseum korraldab teaduse edendamise eesmärgil regulaarseid rahvusvahelisi konverentse. Need võimaldavad vaadata paari-kolme aasta tagant teaduslikult merendusajaloo ja merearheoloogia eri valdkondi.

Lisaks uudse info käibele toomisele on teaduskonverentside eesmärgiks arendada rahvusvahelist koostööd välisriikide merendusorganisatsioonide ja teadlastega.

Esimene konverents

1.-2. juunil korraldas meremuuseum Tallinnas meresõja ajaloole pühendatud rahvusvahelise konverentsi „Läänemere regiooni mereväed maailmasõdade vahelisel perioodil: sõjalaevastikud, organisatsioonid ja merekaitse strateegiad 1918-1939“. Tegu oli esimese sellise taseme konverentsiga Baltikumis, millest võtsid osa meresõjaajaloo eksperdid Soomest, Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Saksamaalt, Taanist ja Suurbritanniast.

Konverentsi esimesel päeval esinesid ajaloolased nii kohapeal kui ka interneti vahendusel oma ettekannetega Tallinna Ülikooli konverentsisaalis. Teisel päeval toimus ajaloolaste diskussioon, milles toodi ka teatavaid paralleele tänapäevase merejulgeoleku olukorraga Läänemerel.

Vaatluse alla võeti kahe maailmasõja vahelise perioodi merevägede tegevused, mis on tänaseni pälvinud põhjendamatult vähe tähelepanu. Meresõjanduse kontekstis on ajaloolased seni keskendunud pigem Esimese ja Teise maailmasõja operatiivtegevusele ning merelahingute analüüsile. Samas aga kujunes kahe maailmasõja vaheline periood äärmiselt huvitavaks just seetõttu, et peale Vene impeeriumi lagunemist tekkisid Euroopa kaardile peamiselt etnilistel alustel moodustatud väikeriigid.

Tänast kujundanud ajastu

Uute riikide loomisega muutus Läänemere sõjalis-poliitiline olukord alates 1918. aastast tähelepanuväärselt. Pealegi olid sõja kaotanud suurriikide ehk Saksamaa ja Venemaa laevastikud varemetes, mille taustal hakkasid väikeriigid üles ehitama oma meresõjalist võimekust.

Olukorra muutis veelgi keerulisemaks asjaolu, et siinses piirkonnas mängisid tähtsat rolli ka Suurbritannia ja Prantsusmaa välispoliitilised agendad, mis soovisid Läänemerel säilitada mõjusfääride tasakaalu ehk teisisõnu vältida merelise ülemvõimu koondumist ühe riigi kätte.

Ajavahemikul 1918-1939 tegutsesid Läänemerel esmakordselt üheksa riiki ehk Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome, Nõukogude Liidu, Eesti, Läti, Leedu ja Poola sõjalaevastikud, mis pidid enda merelise julgeoleku arendamisel arvestama naaberriikide sõjalis-strateegiliste ambitsioonidega. Sel ajal üritati moodustada sõjalisi liite, tehti omavahel salajast koostööd, vahetati luureandmeid ning moderniseeriti sõjalaevastikke ühes mererelvastusega.

Mainimist väärib ka asjaolu, et kõik n-ö uued rahvusriigid tuginesid iseseisvuse algusaastail peamiselt Venemaa relvajõudude kogemustele, arendades alles 1920. aastate lõpuks välja iseseisvad mereväe organisatsioonid.

Meresõjalises kontekstis iseloomustas kahe maailmasõja vahelist perioodi kiire sõjatehnika areng, mis muutis paratamatult kontseptuaalseid arusaamu meresõjalistest strateegiatest ja taktikalistest lähenemistest.

Seetõttu oli kahe maailmasõja vahelisele perioodile iseloomulik mistahes lahingutegevuse eeskirjade aegumine juba enne nende avaldamist. See omakorda raskendas merevägede kui tehniliselt keeruliste väeliikide organiseerimist.

Ajavahemikul 1918-1939 tegutsesid Läänemerel esmakordselt üheksa riiki.

Ainulaadsed lahendused merekaitses

Ülevaatlikult öelduna selgus konverentsi ettekannetest, et Läänemerel tegutsenud merevägesid saab liigitada kolme kategooriasse: 1) suurriikide ehk Saksamaa ja N. Liidu sõjalaevastikud, mis hakkasid 1930. aastate algul tegema ettevalmistusi ofensiivseks sõjategevuseks naaberriikide vastu; 2) Esimese maailmasõja lahingutegevusest kõrvale jäänud Rootsi ja Taani sõjalaevastikud üritasid jätkuvalt tagada oma riikide neutraliteeti ning 3) Soome, Poola ja Balti riikide märksa väiksemad sõjalaevastikud valmistusid tagasi lööma ülekaaluka vastase sissetungi oma territoriaalvetesse.

Kõik eelnimetatud mereväed pidid tol perioodil omakorda arvestama tor-