Läänemere rannakarp on uskumatult valgu- ja vitamiinirikas

Läänemere rannakarp Läänemere rannakarp on uskumatult valgu- ja on uskumatult valgu- ja vitamiinirikas vitamiinirikas

Indrek Adler

Läänemere karbikasvatusel on potentsiaali saada 100% roheliseks vesiviljeluseks, samuti võiks kasvatus olla suhteliselt madalate kuludega üles seatav ja vajada vähest hooldust, seega võiks kasvatus olla rannarahva lisasissetuleku allikas.

Kuigi eeldused on head, siis põhiküsimus on ikkagi, mida nende rannakarpidega üldse peale hakata? Oma magistritöös uurisingi karpide väärindamise võimalusi.

Miks just rannakarpide uurimine?

Valisin teema peamiselt sellepärast, et elan Viinistul, mere ääres, ja olen muuhulgas neljandat põlve kutseline kalur. Olen näinud, kuidas kalavarud on aastakümnete vältel muutunud, peamiselt kahanenud. Läänemeri on üks eutrofeerunumaid veekogusid maailmas ning mul tekkis huvi, mida saaks mere tervise jaoks ära teha. Hakkasin omal käel uurima rohelise vesiviljeluse eri võimalusi ja leidsin rannakarbid kui ühe vähestest organismidest, mida on võimalik Läänemeres, sh ka Soome lahes kasvatada.

Potentsiaalselt 100% roheline vesiviljelus

Rannakarpide kasvatusel puudub igasugune negatiivne keskkonnamõju, kui kasvusubstraat ehk köis või võrk, millele karp kinnitub, välja arvata. Nimelt on selleks naftapõhisest plastmaterjalist karvane köis. Töös uurisin muuhulgas jätkusuutlike materjalide kasutust ja tuvastasin ka meie vetesse sobiva substraadi – kookoskiududest valmistatud köie –, mida soolases vees kasutatakse karpide noorjärkude kasvatamiseks. Läänemere karbi suhtelise väiksuse tõttu sobib aga see materjal meie vetesse ideaalselt. Parasjagu on pooleli katse Tagalahes, mida alustasime juba möödunud kevadel, kuid erakordse loodusliku kiiksu tõttu mullu karpide vastsed kasvusubstraatidele ei kinnitunudki, seega ootame käesolevat kevadet. Loodetavasti saame sügiseks teada, kui hästi kookoskiudest köis karpidele sobib. Sel juhul oleks eemaldatud viimanegi keskkonnakahjulik mõju ning karbikasvatust võib pidada 100% roheliseks vesiviljeluseks. Veelgi enam, karbikasvatus parandab ka veekogude tervist, kuna kasvatatud karbid eemaldavad veest suures koguses lämmastikku ja fosforit. Eestis on rannakarbi kasvatamise võimalusi viimastel aastatel põhjalikult uuritud ning tõestatud on ka nende positiivne ja veekogude seisundit parandav toime. Millegipärast Eestis rannakarbikasvatusega siiski ei tegelda, välja arvatud üks kasvatus, mille peamiseks eesmärgiks on kompenseerida meres paikneva kalakasvatuse tekitatud saastet. Lisaks võiks karbikasvatus mitmekesistada rannakalurite tööpõldu – kasvatus võiks teoreetiliselt olla suhteliselt madalate kuludega üles seatav ja vajada vähest hooldust.

Mida rannakarpidest üldse teha?

Lähemal uurimisel selgus, et väikeste rannakarpidega ei osata meil veel midagi peale hakata. Hakkasin uurima, milliseid tooteid on Läänemere karbist tehtud, aga selles osas erilisi valmislahendusi ei olnud – siinne karp on pisike ja seetõttu otse inimtoiduks ei sobi. Lisaks on karbi liha eraldamine kestast küllalt tülikas. Võrdluseks saab välja tuua, et soolases vees kasvatatud karpi pole põhjust väärindada, sest see sobib otse toidulauale ja piisab jaemüügikanaleist, et tekitada piisav lisandväärtus.

Kas on võimalik luua odav viis tööstuslikult karbikesta ja liha eraldada?

Selle hüpoteesi uurimiseks sain inspiratsiooni Tallinna Ülikoolis tehtud katsest, milles kasutati lihtsat kannmikserit karpide purustamiseks ja seejärel lihamassi setitati. Et energiakulu minimeerida, kasutasin katse tegemiseks tööstuslikku veskit, mis tegi kuni 6000 pööret minutis. Seeläbi õnnestus purustamise aega lühendada 15 minutilt 7 sekundini, lisaks oli purustatud karbi fraktsioon piisavalt peen ja lihast eraldatud ning settimisprotsess võttis samuti aega vaid sekundeid. Kuivatuseks kasutasin võrdluseks külmkuivatust lüofi lisaatoris ja kuumkuivatust muhvelahjus.

Järeldus: kuivmassi saab värskest või külmutatud karbist lihtsate vahenditega eraldada

Katsete tulemusel selgus, et kuivmassi saab värskest või külmutatud karbist lihtsate vahenditega eraldada. Lihtsa purustamise ja setitamisega õnnestus eraldada märkimisväärne kogus kuivainet, mille valgusisaldus on suur. Ühtlasi sai selgeks, et fi ltreerimine ei ole otstarbekas, sest valgukadu on siis erakordselt suur. Lisaks teeb fi ltreerimine kuivaine eraldamise keerukamaks ja kulukamaks, mida kuivatamisel säästetud energiakulu tõenäoliselt ei kompenseeri. Selle kinnituseks oleks vaja edaspidi täpne energiakulu välja selgitada.

Külmkuivatusmeetod tagab suurema valgusisalduse

Kuum- ja külmkuivatusmeetodite võrdluses osutus oluliselt mõjusamaks külmkuivatusmeetod, mille tulemusel oli valgu osakaal proovis viiendiku võrra suurem. Külmkuivatus säilitab värvuse ja välimuse, minimeerides samal ajal kuumatundlike toitainete termilisi kahjustusi. Kirjandusele tuginedes on külmkuivatus soovitatav valik, kui ekstraheeritakse komponente, mille bioaktiivsus on tarvis säilitada. Külmkuivatuse miinuseks võib kujuneda selle suhteliselt kõrge hind. Edasistes uuringutes oleks vaja välja selgitada külmkuivatusega seonduv kulu ja võrrelda seda kuumkuivatuse kuluga. Katse käigus õnnestus leida lihtne meetod, mis oleks töönduslikult rakendatav ega vajaks ülemäära keerulisi ja kalleid masinaid. Karbiliha on kerge ja settib veesambas aeglaselt, samas kui karpide kestad vajuvad anuma põhja kiiresti. See aitas lihtsa setitamisega eraldada olulise koguse karbilihast. Tehnoloogiat on võimalik parandada ja veelgi tõhustada kuivaine eraldamise tulemuslikkust. Setitamise ja fi ltreerimise võrdluses selgus, et fi ltreerimisega kaotati suur osa valku, mida energiasääst kuivatusprotsessis tõenäoliselt ei kompenseeri. Selle väite tõestuseks tuleks energiakulu lähemalt uurida. Karbimassi tööstuslikuks väärindamiseks tuleks ära kasutada nii jääkmaterjal kui ka eraldatud kuivmass. Optimaalsema lahenduse leidmiseks tuleb aga edasi uurida kuivaine väärindamise ja tootearenduse võimalusi. Eraldatud kestapuru üheks võimalikuks rakenduseks on linnutoit, mida on juba Rootsis põhjalikult uuritud.

Oskusteabe puudumine piirab rannakarbiviljeluse levikut

Rannakarbi kasvupotentsiaali ja levikut on viimastel aastatel põhjalikult uuritud ning tema kasvuvõimekus on meie merelahtedes hästi tõestatud. Ometi piirab rannakarbiviljeluse levikut oskusteabe ja saagi väärindamise tehnoloogiate puudumine. Eraldatud kestavaba lihamassi saab puhastada ja ette valmistada kõrge lisandväärtusega osiste tootmiseks

Doktoritöö soovib välja arendada v

Jane Hõimoja

Veel 3-4 aastat tagasi ei teatud Eestis karpide kasvatamisest midagi, rääkimata nende väärindamisest. Nüüdseks on meie teadmine nii kaugele arenenud, et mullu novembris alustas Eesti Mereakadeemias kaasatud professor Jonne Kotta juhendamisel doktoriõpinguid Indrek Adler, kelle eesmärk on välja uurida, millised on karpide ja vetikate tootmise ning väärindamise võimalused Eestis. Doktoritööd tehes on eesmärk jõuda vähemalt ühe valmistooteni, olgu see mõni kõrgväärtuslik komponent, toidulisand, proteiinipulber, inhibiitor või muu põnev. Küsisime lühikese kommentaari ka juhendajalt Jonne Kottalt.

Miks on teie hinnangul oluline sel teemal doktoritöö teha?

Meie mere bioressursid on alakasutatud ning on vaja midagi ette võtta, et olukorda muuta. Lisaks sellele on Läänemere keskkonnaseisund olnud aastaid võrdlemisi kesine ja see on peamiselt tingitud siia varasemail aastakümneil akumuleerunud toitaineist. Et olukorda parandada, selleks tulekski juurutada selliseid inimkasutusi, mille mõju merekeskkonnale oleks positiivne. Rannakarpide kasvatamine on üks selliseid suundi, kuna karpidega eemaldame merest ka suure hulga toitaineid. Aga kui oleme karbid maale toonud, siis oleks mõistlik nendega ka midagi ette võtta. Meil kasvavad karbid on oluliselt väiksemad ookeanides kasvavaist

Kookoskiudest köie kasutamine teeks rannakarpide kasvatuse 100% roheliseks.

näiteks toiduaine- ja ka tervisetööstuses. Üks paljulubavaid rakendusi on sportlaste proteiinijoogid. Samuti võiks karbi proteiinipulber kasutust leida kastmetes, maitseainetes, valmistoitudes ja puljongites. Rannakarbil on ka potentsiaali farmaatsiatööstuses, kuid erinevate väärtuslike komponentide eraldamine ning tootmise kuluefektiivsus vajab edasisi uuringuid ja tasuvusanalüüse.

Karbikasvatuse allveefoto.

Foto: Jonne Kotta

Karbilihas sisaldub palju valku ja vitamiine

Karbiliha on rikas valkude, omega-3 rasvhappe, magneesiumi, kaltsiumi, seleeni, raua, vitamiini B12 poolest. Magneesiumi ja kaaliumi sisaldus on suur ning tugevdab nii südant kui ka närvisüsteemi. Seega on väga oluline soodustada sellise tooraine intensiivsemat kasutust meie toitlustuskohtades ja toiduainetööstuses. Karpide homogeniseeritud lihamassi saab potentsiaalselt kasutada väga erinevate toidutoodete arendamiseks, sh pastaroogade, puljongipulbrite ja (harrastus)sportlastele mõeldud tervislike valgubatoonide valmistamisel. Lihamassi vähemväärtuslik osa koos kestadega töödeldakse kala-, linnu- ja/või loomatoiduks. Lisaks on fraktsioonidel eri kasutusvõimalusi kõrge lisandväärtusega toodete valmistamisel (nt söödalisandid või probiootikumid). Kõrvalsaadusena jääb protsessi käigus üle karbipuru, mis on valdavalt kest, kuid sisaldab natuke ka valku. Jahvatamisjärgse peenfraktsiooni ja valgusisalduse tõttu sobib materjal potentsiaalselt linnutoidu allikaks. Lähiaastail on oodata alternatiivsete proteiiniallikate nõudluse suurenemist, mis annab rannakarbi kasvatamiseks ja väärindamiseks uusi võimalusi. Edasist uurimist vajab kuivmassist valgu eraldamine puhastatud proteiinipulbri või näiteks puljongipulbri tootmiseks. Lisaks valgule sisaldab rannakarp palju teisi aineid, mida saaks kasutada farmaatsiatööstuses, ning kui nende eraldamine õnnestuks, suureneks rannakarbi lisandväärtus veelgi.

Indrek Adler kaitses 2021. a Eesti Maaülikoolis magistritöö „Läänemeres kasvatatud söödava rannakarbi (Mytilus edulis/trossulus L.) väärindamise võimalused”. Nüüd on ta doktorant-nooremteadur Tallinna Tehnikaülikoolis ning lisaks uurib ta karpide kasvatamise võimalusi Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudis.

vähemalt ühe rannakarbist tehtud toote

karpidest. Seetõttu on vaja meie karpe väärindada, et neid saaks näiteks toiduks ja/või söödana kasutada.

Kas teile teadaolevalt on samalaadseid doktoritöid Eestis varemgi tehtud?

Ei. Peamiselt seetõttu, et veel 3-4 aastat tagasi me ei osanud siin isegi karpe kasvatada. Praeguseks on sellised teadmised olemas ning liigume edasi karbisaagi väärindamise poole.

Millised etapid on doktoritöös plaanitud, mida uurite, millised katseid teete?

Plaan on katsetada erinevaid meetodeid karbiliha ja kestade eraldamiseks. Ning seejärel üritame leida igas fraktsioonis mingid kasulikud omadused, mida saab ära kasutada eri toodete arendamiseks.

Kui kaugele olete esimese poole aastaga jõudnud?

Oleme valmis saanud ühe teadusartikli, mis süsteemselt käsitleb just karbiliha eraldamise protsessi. Eesmärgiks on saada lahendus, mis oleks lihtne, odav ja ka tööstuses rakendatav.

Kas juba on või on plaanis koostöö ettevõtetega, et väljaarendatavad tooted saaks ka turule tuua?

Koostöö ettevõtetega juba on Eesti Mereinstituudi kaudu innovatsiooniprojekti “Karbikasvanduse lahenduste loomine kogu väärtusahela ulatuses” raames. Kaasatud on sisuliselt kõik need ettevõtted, mis huvituvad ja juba panustavad uuenduslikesse vesiviljelusalgatustesse, nagu vetika- ja karbikasvatusse. Aga loomulikult oleme avatud uutele pakkumistele. Merealade planeeringus on üsna täpselt kirjeldatud ka vesiviljeluse (sh karbikasvatuse) piirkonnad ning tingimused ettevõtjaile, kes soovivad sellega tegelda. Kas see võiks teie arvates tulevikus soodustada karbikasvatuse arengut Eestis või võiks täpsem reeglistik seda hoopis kahandada? Olen ise üks eksperte, kes aitas kaasa Eesti mereruumi planeeringu valmimisele, mistõttu oli meie töörühmal võimalik planeeringusse sisse kirjutada kõik uuemad teadmised, mis viimasel paaril aastal olid karbikasvatuse kohta tekkinud, ning seeläbi saime seda sektorit Eestis ka toetada.