Spioon üheks ööks

tegelda. Näiteks automatiseeritud või isejuhtivad laevad toovad kaasa tehnoloogia arengut ning automatiseerimise ja digiteerimise valdkondi, kuid suurendavad ka nõudlust uute lahenduste järele seoses küberturvalisuse ja laevade arvutisüsteemide kaitsega; lisaks tekib nõudlus selliste süsteemide sertifi tseerimis- ja auditeerimisteenuste järele. See võiks olla paljulubav valdkond kahe riigi tehnoloogilise innovatsiooni alaseks koostööks.

Aruandes on välja toodud mitu meedet. Eriti on rõhutatud soovi: „Muuta Soome laht jätkusuutlikuks transpordikoridoriks, muutes Eesti-Soome liikluse süsinikuneutraalseks 2035. a-ks. Selleks kutsume üles looma ühiseid majandusstiimuleid. Valitsustel on oluline roll arengu edendamisel sellistes valdkondades, nagu akude arendamine ja vesinikkütusega masinad.“

Aruande koostajad usuvad, et parem on olla rohelisest üleminekukõverast ees ja seada eesmärgiks turustada proovitud ja testitud lahendusi hilinevatele turgudele. See võib luua majanduslikke võimalusi Soome ja Eesti meretehnoloogia ettevõtteile ning laevandusele laiemalt.

Tähelepanu tuleks pöörata kõrgtehnoloogia- ja idufirmadele. Nii Soome kui ka Eesti on viimastel aastatel olnud väga edukad idufi rmade ökosüsteemide loomisel ja rahastuse kaasamisel. Üheskoos suudavad nad piirkonda meelitada nii kõrgelt kvalifi tseeritud tööjõudu kui ka rahvusvahelisi ettevõtteid ja rahastajaid.

Seetõttu soovitan Soomel ja Eestil ühiselt luua riiklike merendusklastri uuringute asemel riikidevaheline merendusklaster ja alustada aktiivset koostööd meetmete kavandamiseks.

Üks selliseid ettepanekuid oleks seada eesmärgiks Helsingi-Tallinna laevaliini arendamine maailma kõige keskkonnasõbralikumaks laevaliiniks. Meil on selleks oskusteave ja see võimaldab tõsta meie merendusklastri nii maine kui ka tehnoloogilise arengu poolest maailmas tipptasemele, luues samal ajal oskusteavet ja üleilmset ekspordipotentsiaali mõlemale riigile.

Rein Albri

Saabusime öösel Douala välisreidile, kust sadamani piki Wouri jõge oli veel kümmekond miili. Ümberringi kuupaistes sädelev meri, maalt kandus ninna läppunud niiskust – Guinea laht on kliima poolest tuntud kui „Valge mehe haud“.

Teekond jõesuhu algas 11. jaanuari varahommikul. Laeva ümbrus kihas piroogidest, kust pakuti bananat, ananat, cocot ning muud eksootikat. Mitmes piroogis tegeldi ka algelise kalapüügiga. Jõesuus tuli meil oodata õhtust tõusuvett. Kahju! Põnev olnuks päevavalgel sõita troopikajõel – näinuks ehk krokodille või jõehobusid!

Koos õhtuse tõusuveega tuli pardale loots ning alustasime teed sadama poole. Ööpimeduses võis jõge vaid hoomata, siin-seal vilkusid üksikud tuled. Ennastunustavalt saagisid tsikaadid, need Aafrika väsimatud viiuldajad, kes teab mis kombel laeva sattunud. Kai äärde saime otsad kinni alles pärast keskööd.

Pühapäeva tõttu valitses kaipealsel vaikus, see-eest laeva merepoolsel küljel käis varavalgest saadik aktiivne sagimine. Kohal oli terve laevastik pirooge, käis elav Kolumbuse ajast tuntud vahetuskaubandus. Kaubaks kõlbasid nii seep kui ka riideesemed ja jalanõud, samuti muud eluks vajalikud esemed. Varsti oli pea igas kajutis lademeis banaane, ananasse, kookospähkleid, aga ka pudeleid „African Gin’iga“ – kohaliku puskariga.

Tundub, et selles sadamas magati püstijalu, sest ettevalmistused trümmide tühjendamiseks, mis algasid hommikul, polnud lõunaks kuigivõrra edasi jõudnud.

Käisime päeval linna uudistamas. Palavuse tõttu veetsime enamiku ajast meremisjonis, mis oli üsna korralik paik, kus palmipuude vilus võis jalgu puhata ja jahedat õlut rüübata. Soovi korral võis end ka basseinis märjaks kasta.

Nagu teisteski Aafrika sadamalinnade misjonimajades, leidus siingi laevadelt pärit päästerõngaid – üks oli ka meie „Ineilt“, jäetud eelmisest korrast. Sellel paigal oli üks omapära, mille pärast tasus uudistama tulla. Sinna oli palgatud jooke laiali kandma noor ja kaunis mulatitüdruk, kes laudade vahel suure osavusega ringi loovis. Teda pilguga seirates valas

Piroogilaevastik piirab.

Fotod: erakogu

Meremisjonis puhkehetkel.

nii mõnigi mees oma särgiesise õllest märjaks.

Tagasiteel külastasime ka kohalikku turgu. Kahel pool tänavat asuvate varjualuste vilus toimetasid puunikerdajad, sepad, rätsepad, plekksepad, korvipunujad ja muud meistrimehed.

Põikasime korraks ka vaesesse äärelinna, kus kitsaid tänavaid palistasid jumal-teab-millest kokku klopsitud lobudikud. Siin-seal võis näha varjualuseid, kus muusika mürtsus ja rahvas lustis. Ümbrus kihas purupaljastest marakrattidest – Aafrika tulevikust. Pisikesed näpud osutasid suule ja kõhule – kõht on tühi, massa, anna money, massa! Andes ühele mündi, tekitasime suure rüseluse. Tulemuseks olid tühjad taskud. Neil, kes ilma jäid, olid nutuvõrus näod. Olime nõutud, võimetud aitama. Kaastundest üksi on vähe abi…

Teel laeva sattusime sekeldusse. Meil kõigil olid fotoaparaadid, pildistasime, ilma et midagi oleks juhtunud. Selgituseks – kui keegi tahab Aafrikas kedagi pildistada, siis tuleks sellest teada anda –, kes ei soovi pildile jääda, astub kõrvale. Seekord jäime vahele ja sellest tõusis suur melu. Kohe oli kohal ka paar politseinikku. Pidime nendega tükk aega „käte ja jalgadega“ asju klaarima, enne kui meid fi lmidest tühjade aparaatidega minema lasti.

Laeva tühjendamine edenes visalt. Tundus, et kala lossiti välja sedavõrd, kuivõrd linnarahvas suutis ära süüa. Trümmides töötasid kohalikud, kokku umbes 30 meest, enamasti kõhnad ja kehva väljanägemisega. Paljud neist kannatasid malaariahoogude all, jagasime neile hiniinitablette. Kuna trümmides oli -20° pakane, siis kaua nad vastu ei pidanud, tulid tihti end tekile päikesepaistele soojendama.

16. jaanuar: päev, mida meenutada ei tahaks

Kuni selle päevani olin pildistamise ja filmimisega hooletuks läinud ning see ei jäänud märkamatuks. Kui hommikul koos mõne kaaslasega linna poole teele asusime, ootasid meid sadamaväravas neli tursket sandarmit eesotsas karmi olekuga allohvitseriga. Et jutt käis prantsuse keeles, ei saanud algul aru, mida punabaretid meilt tahavad. Selgus, et huvi tunti minu fotokoti vastu. Kui seda hakati käest rebima, üritasin vastu hakata, aga see oli lootusetu tegevus. Tekkinud rüseluse käigus tõmbas üks mundrikandja vöölt püstoli ning surus vihaselt karjudes toru mulle ribidesse. Mehe verd täisvalgunud silmadest võis lugeda, et nalja ta ei tee.

Kui hakati käsi selja taha murdma, püüdsin selgitada, et minu näol on neil tegemist laevaohvitseriga. Ehk saadi arugi, igatahes tuure võeti vähemaks. Püstol aga oli endiselt allohvitseri käes, näpp päästikul ja toru minu ribides. Niimoodi „kõndisime“ siis mööda Douala tänavaid sandarmijaoskonda. Sain sandarmite jutust aru, et mind arreteeriti kui vene spiooni – „espion russe“. See kõlas küll põnevalt, aga samas ohtlikult. Keeldusin suhtlemast, kordasin vaid, et olen ohvitser mootorlaevalt „Inei“ ning nõuan kohtumist oma kapteniga ja nende „big massaga” ehk suure ülemusega. Suurt ülemust ei tulnud, tulid vaid paar selli, kes üksteisest üle karjudes näpuga minule näitasid. Ilmselt olid need minu „kuriteo“ tunnistajad, kes pealegi nõudsid veel kompensatsiooni, sest ma olevat neid ilma loata pildistanud.

Laevast jõudis pärale ka kapten, üks minu kaaslasest oli talle juhtunust teate viinud. Kõik tema püüdlused mind vabaks rääkida jooksid kuiva: korrutati, et see mees, näpuga minule näidates, on „espion russe”, kes on kogunud luureandmeid ja keda... – siinjuures tõmmati paljutähendavalt käeseljaga üle kõri. Hakkasin taipama, millisesse jamasse olin sattunud. Fotokott oli sandarmite käes, seal olid ka kuus eksponeeritud fi lmi – jumal teab, mida „keelatut“ sealt leida võivad või kuidas nad seda tahavad tõlgendada.

Läbirääkimised ei õnnestunud ning mind viidi sandarmite valve all tulikuuma üksikkongi. Läbi puurivõre võis näha sandarmeid tegutsemas. Naaberkongis lärmas keegi kõvasti ning lõgistas kongiust. Toodi juurde ka uusi „üürilisi”.

Üks käeraudades sell lohistati kohale koos sadamast näpatud esemetega. Vahtkonnaruumi nurgas olid hunnikus riideesemed, mõned kangatükid, pakid keraamiliste plaatidega, mingid karbid, eri suurusega nöörikerad ja isegi üks meie laevalt pärit kalapakk. Näha võis ka sandarmite

„töövõtteid” – kõigepealt anti vaesele sulile tervituseks nuiaga üle turja, siis tehti tal taskud ja muud peidukohad armutult tühjaks. Ühe ähmi täis selli põuest tiriti välja mitu meetrit sinist riiet. See käristati tükkideks ja jagati omavahel. „Vaevanägijale” endale jäeti vaid taskurätiku suurune tükike, mis talle püksivärvli vahele topiti. Tagatipuks lükati mees uksest välja ning kiirenduseks anti mats jalaga tagumikku.

Öö möödus rahutult. Olin ihuüksi palavas ja lämbniiskes kongis, ümbrus oli räpane ja haises. Pimedus oli täis tsikaadide kõrvulukustavat sirinat. Pähe tulid igasugused mõtted – eelkõige, mida toob homne päev. „Punamütsikesed” andsid irvitades mõista, et minu olukord on räbal. Minu „kuriteo asitõend“ – kaamerakott koos fi lmidega – oli nende käes, vahtkonnaruumi kapis luku taga. Hommikul pidi saabuma „big massa”, siis lubati asjaga edasi tegelda – seda anti kaunis ülbelt mõista.

Ahtavõitu kongis polnud ühtki mööblieset, kuhu oleksin võinud end toetada. Põrand oli istumiseks liiga räpane. Õnneks tõi üks vanem hallipäine sandarm mulle logiseva tabureti. Olgu ta takkajärgi tänatud! Panin tabureti kongi nurka ning püüdsin seal istudes pisut tukastada. See ei õnnestunud, sest olukord tundus olevat liigagi ebareaalne. Justkui mingis painavas õudusunes, tahaksin ärgata, aga ei suuda...

Hommikul tuli kapten koos kellegi isanda moodi musta mehega, kel jäme sigar hambus tossamas. Kõik sandarmid olid kookus ta ees, kummardasid ette ja taha. Lõpuks jõudis kohale ka sandarmite „big massa” ise. Oli uhke mees, kulda ja karda oli ta mundril ka, kohe näha, et tegemist on härrasmehega. Nuusutas aeg-ajalt mingit lõhnapulka – ega ümbrus just kõige paremini ei lõhnanud.

Toodi mind siis kahe sandarmi vahel kõrge ülemuse ette. Olin magamata, väsinud, higine ja räpane. Laual nägin oma fotokotti. Ohvitser alustas ülekuulamist, küsimused ja vastused pandi paberile kirja. Neid huvitas mu haridus ja amet laevas, kas ma varem olen Doualas viibinud jpm. Ka see, miks ma pildistan ja kelle huvides seda teen.

Samal ajal revideeris üks teine ohvitser fotokoti sisu. Aparaadid, objektiivid ja fi lmid laoti lauale ritta, need loeti üle ja pandi üksikasjalikult kirja. Kõik see võttis omajao aega. Ühel momendil tekkis hetkeline peataolek – aparaate revideeriv ohvitser ei paistnud neist suurt midagi taipavat. Kasutasin seda viivu silmapilkselt – see oli minu suur ja vist ka ainus võimalus – ainult hetkeks, sekundi murdosaks. Keegi nagu tõukas tagant („Inei“ kotermann?), astusin sandarmite vahelt välja otse ohvitseri ette.

Vaatasin talle silma sisse, andes kogu vaimujõuga mõista, et saan teda aidata. See mõjus – ainsa käeviipega peatas ta mind haarata püüdvad sandarmid. Astusin laua juurde, kus seisid „asitõendid”. Olin juba aru saanud, et asi on naljast kaugel. Mitu korda tabas kõrv nende prantsuskeelses kõnes lausekatkendi „espion russe“ – vene spioon.

Laual lebas viis eksponeeritud „Orwochrom” filmirulli, üks samasugune oli aparaadis, lisaks veel fi lm kinokaameras, pluss kolm eksponeeritud kinofi lmi kassetti. Kui arvestada, et igas fotofi lmis oli 36 kaadrit, siis … ei tahtnud edasi mõeldagi. Nad võisid sealt leida kõike, mida vaid soovivad – nii seda miilidepikkust silda, sadamat, linnavaateid, maju, inimesi ja paljut veel muudki. Kes oskas arvata, mida tohtis ja mida ei tohtinud Doualas pildistada?

Võtsin aega kaotamata laualt fotoka, näitasin seda ohvitserile igast küljest, veerisime koos aparaadi marki ja … avasin selle kaane. Kaotada polnud enam midagi. Tõmbasin fi lmi kassetist välja ja näitasin seda kõigile. Ütlesin puhtas maakeeles: „palun, siin on üks fi lm!” Olin liiga väsinud, et hakata väänama võõrast keelt. Selle peale ohvitser vaid noogutas ja ütles isegi tänulikult OK! Mõtlesin, kas nad ei taipa, mis nende silme all juhtub? Samamoodi võtsin kassettidest välja ka kõik ülejäänud fi lmid ning valgustasin nad ära – „palun, siin on teine fi lm …, palun, siin on kolmas fi lm“ jne, ning panin fi lmid kassettidesse tagas. Midagi ei juhtunud, mul lasti rahulikult toimetada. Rahulikult? – minu käed kippusid värisema.

Ühte filmi siiski ei valgustanud. Kasutades hetkelist segadust protokollimises, panin selle märkamatult oma pükste tagataskusse – särk oli palavuse tõttu pükste peal ja varjas taskut. See ilmutati Tallinnas pärast reisi, kuid fi lmi emulsioon oli kuumusest pragunenud.

Kui kõik oli kirja pandud ja kirjapandu ette loetud ning allkirjadega kinnitatud, viidi fi lmid laborisse. Tead-

sin, et tehku nad nüüd nendega, mida tahavad, sealt ei leita enam seda, mida võidaks minu vastu kasutada.

Pärast fi lmide „demonstreerimist” seisin jällegi vahi all barjääri taga kahe sandarmi vahel. Labori tulemuste ootel arendati seltskondlikku vestlust. Meie kapten, kes seda hinge kinni pidades oli pealt vaadanud, pakkus kõigile „vene suitsu“ – paberosse.

Temaga kaasas olev mees, keda kõik aupaklikult kohtlesid, seletas sandarmitele, et see valge mees (minu peale viidates) on peast segi (näpuga oma peale osutades), kes aina, fotoaparaat käes (näpuga laual lebavatele aparaatidele), kõikjal ringi kolab (lai käeviibe aknast paistvale tänavale) ja aina pildistab. Pärast sain teada, et too mees oli osanik kompaniis, kuhu me osa oma laadungit andsime.

Kapten oli ta minu päästmiseks välja kutsunud ja seda ta ka omal moel üritas teha. Tänud tallegi selle eest! Kas peast segi või mitte, aga välja ma sealt majast tahtsin, rohkem kui midagi muud sel hetkel oma elus.

Kui „asitõenditega” lõpuks tagasi jõuti, oli nägudest näha, et midagi ei klapi. Vahiti nõutult fi lmilinte ning uuriti kaasatoodud pabereid. Melu läks suureks, sest kõik fi lmid olid süsimustad! Teadagi miks!

Tänaseni ei oska seletada, kuidas sai võimalikuks, et keegi ei taibanud, mis juhtus nende silme all. Mind lasti vabaks, tagasi anti kõik mu vara peale „ilmutatud“ filmilintide. Võib-olla vedelevad need veel siiani kusagil Kameruni sandarmeeriaarhiivis koos üksikasjaliku ülekuulamisprotokolliga. Enne vabastamist tuli alla kirjutada veel ühele paberile, kus oli kirjas, et olen oma vara tagasi saanud ning mul pole Kameruni riigi ega ka Douala sandarmeeria vastu mingeid pretensioone.

Enne lõunat kutsuti mind trepi juurde. Seal ootas rühm inimesi koos hea tuttava Victoriga, kes oli meil lastiloendajaks. Teadsin, et tal on kodus kaks last nagu minulgi ja et mitte alati pole neil kõht täis.

Püüdsin teda võimalusel mõne toidupalaga aidata, sellega, mis meil söögilauast üle jäi. Vahel jäi üle üsna palju, sest osa laevaperest viibis vabal ajal maal. Püüdsin Victorit mitte solvata – ta ei küsinud ega palunud, aga kui anti, tänas alati viisakalt. Eriti meeldisid talle laevas küpsetatud sepik ja sai.

Sel hommikupoolikul pistis Victor mulle käe pihku ja hakkas rutakalt midagi seletama. Avasin peo ja nägin seal mustast nahast väikest nelinurkset kaurikarbiga ehitud käsitööd. Taipasin, millest jutt – temal ja ta sõpradel oli piinlik juhtunu üle, mis minuga nende kodumaal oli aset leidnud ning seepärast annavad nad mulle amuleti kaitseks võimalike õnnetuste eest.

Selles olevat suur vägi, sest seda on õnnistanud nende hõimu suur nõid. Nii Victor rõhutaski – Big vodun – nõid.

P.S. Reisid Aafrikasse, minu poisipõlve unelmate maale (Jules Verne’i „Viieteistkümneaastane kapten“!), õpetasid olema tänulik selle eest, mis mulle selles elus on antud. Nähes ja kogedes sealset elu-olu, andsin endale lubaduse mitte nuriseda nende tühiste eluraskuste pärast, mis meile kõigile vahel osaks saavad. Ja aidata neid, kes abi vajavad. Olen seda lubadust täitnud.

Paljugi on aastatega maailmas muutunud, aga palju on ka samaks jäänud. Ei ole veel neis Aafrika maades, kus kunagi käisin, kadunud nälg, haigused ja viletsus. Ja ometi nägin ka seal kord inimesi, kes olid pisku eest tänulikud, olles sealjuures ehk õnnelikudki...

Douala äärelinnas, tagaplaanil fotokotiga Rein Albri. Fotod: erakogu