Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / sügis 2022

ESTONIA KONTSERDISAAL

Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee

VANEMUISE KONTSERDIMAJA

Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee

PÄRNU KONTSERDIMAJA

Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee

JÕHVI KONTSERDIMAJA

Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

PETERBURI JAANI KIRIK Dekabristide 54a, Peterburi telefon +781 2710 8446 e-post jaanikirik@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri www.concert.ee/ajakiri-aplaus

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee Toimetaja Andri Maimets Kujundus RKontor Trükikoda Printon AS

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

MUUSIKA TEEB ELU ILUSAKS!

Eesti Kontserdi külluslikust suvisest festivalihooajast on jäänud soojad mälestused. Külvasime ilusa muu sika üle kogu Eesti, laadisime akud ning oleme valmis alustama väärikat sügishooaega kontserdisaalides, koolides ning läbi Klassikaraadio teie kodudes.

Avasime sügishooaja taas kord pidulikult: meie enda Hortus Musicus tähistab 50. tegutsemisaastat. See verstapost on isegi maailma mastaabis imetlusväärne, harvaesinev nähtus ühe ansambli tegutsemiseas. „Põhisüüdlaseks“ on mõistagi Hortus Musicuse kunstiline juht Andres Mustonen, kelle toodetaval tuumaener gia võimsusel ega börsihinnal ei olegi lage.

Jätkame Tartus tuule tiibadesse saanud fes tivaliga TubIN, mille kunstiline juht Mihhail Gerts ei väsi selgi korral üllatamast. Festivali keskmes on Eduard Tubina 5. ja 6. sümfoonia ning nende kahe suurteosega seotud teemad –inimkonna tulevik ja pöördumine oma maa rahvamuusika poole. Programm tervikuna on muidugi veelgi põnevam.

KLAVER, üks Eesti tähtsamaid klassikalise muusika festivale tuleb taas! Festivali KLAVER kontserte kuulates on publikul võimalik tunne tada inimkonna soovi leida tasakaal harjumus liku ja traditsioonilise ning kiiresti muutuva elukeskkonna ja progressiivsete ideede vahel; teema, mis on aktuaalne ka tänapäeval. Festivali teema on 20. sajandi algupoole modernistlik muusika, eriti selle allhoovused ekspressionism ja neoklassitsism. Festivali kunstiline juht, imeline pianist Sten Lassmann on komponee rinud kõiki klaverimuusikasõpru haarava festivaliprogrammi, millest on võimalik osa saada 21.–27.oktoobrini.

Nelja novembripäeva jooksul käib Estonia kontserdisaali lavalt läbi muusikamaailma keelpillikunstnike raskekahurvägi, näha ja kuulda saab erakordselt mitmekesiseid muusikalisi nägemusi ja rohkelt virtuoosset tulevärki. Osa on võimalik saada meditatiivsest sooloõhtust ning tulevikumuusikute tänastest püüdlustest. Keelpillimuusika on võimas, liigutav ja romantilistest tunnetest tulvil. See on samal ajal laulev, sametine, särav, lopsakas, täidlane, habras ja õrn –kõige enam inimhäält jäljendav instrument, kuhu iga artist lisab oma kordumatu puudutuse.

Ja muidugi ootame Ungari päritolu pianisti Sir András Schiffi, klassikalavade aegadeülest superstaari. Puupüsti täis Estonia kontserdisaalis on ta andnud ühe kontserdi 2019. aastal.

Talle meeldis meie saal, selle akustika, kõla ja atmosfäär väga ning just see kogemus inspireeris teda tagasi pöörduma. Seekordne õhtu tuleb aga eriline: repertuaarivaliku teeb pianist kohapeal, olles vaadanud publikule otsa ja tundnud, mis on see õige, siin ja praegu.

Eesti professionaalse muusikakultuuri lipulaevade Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste jõulueelne kontserdiõhtu on teadliku kontserdikülastaja kalendris broneeritud juba varakult. Võib olla kindel, et see, mis kõlama hakkab, on hoolikalt valitud ja kvaliteetselt ette kantud. Kõlavad baroki tippteosed – Händeli „Dixit Dominus“ ja Vivaldi „Gloria“ –, mis kõnetavad ja vaimustavad kontserdipublikut sajandeid.

Ja jõuamegi aasta lõppu. Seekordse Rémy Martin’i ja Eesti Kontserdi uusaastakontserdiga tähistame armastatud maestro Paavo Järvi 60. sünnipäeva. Tänan südamest nii uusaasta kontserdi partnerit Livikot kui ka kogu meie kontserdihooaja peatoetajat Admiralsi.

Meie programm on mõistagi tihedam. Loodan, et leiate siit oma muusika, mis pakub tröösti, lohutab hinge, tuulutab pead, soojendab südant ning annab kindlustunde, et vaatamata geograafilisele laiuskraadile saame õhata „Siin on ilus elada!“.

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

Foto : GUNNAR LAAK

Mihhail Gerts VASTUTAV

„Minu karjäär on kulgenud kiires tempos väikeste sammudega. Olukorda, mil kõik uksed avatud, polegi tekkinud. Läbimurdehetk oli just käeulatuses, siis saabus aga 2020. aasta märts. Elu pani aeglusti peale ja andis märku, et sellise kiirusega enam edasi ei saa,“ räägib festivali TubIN looja ja kunstiline juht, dirigent Mihhail Gerts.

Gertsi kalender jäi epideemia tõttu üsna tühjaks, ometi ei ole ta pidanud kahetsema viie aasta eest vastu võetud otsust valida vabakutselise artisti tee. Tal on õnnestunud selle aja jooksul töötada rohkem kui 50 orkestriga, mis on ebakindluse hinda väärt. „Asusin iseenda peremeheks teadliku otsuse tulemusel, sest esimese kapellmeistri töökohal Hageni teatris Saksamaal arenguvõi malused ammendusid.“

Kõige suurem risk oli regulaarse sissetuleku puudumine. Vabakutseline dirigent peab ise hoolitsema selle eest, et iga uus projekt tooks kaasa järgmise ning pakkumisi ikka jaguks. „Dirigendil võib teatritöös üks proov või etendus õnnestuda paremini, teine halvemini, sel lest ei sõltu kohe midagi. Kui lähed aga võõra kontsertorkestri ette ja orkestri hääletustulemus on sinu kahjuks, siis teist võimalust ei anta. Igast kontserdist sõltub palju ja tagasiside on väga kiire.“

Tal on uute kollektiividega reeglina hea klapp, aga on Gertsilgi ette tulnud, et orkester uut projekti ei paku. „Proovis tehtu ei veennud neid. Tagantjärele analüüsides mõtlesin ehk üle ja sageli, kui hakkad tegema midagi üleliigset, niit rebeneb. Solvumiseks muusikamaailmas kohta ei ole, tuleb võtta teadmiseks ja edasi minna.“

Enne maailma lukku minekut oli talle väliste sümbolite jahtimine üsna tähtis, sest soovis dirigendina seista üha nimekamate orkestrite ees ning dirigeerida võimsamaid sümfooniaid ja suurejoonelisemaid kavasid. Nüüd on ta jõudnud seisukohale, et unistustest ta oma isiklikku õnne sõltuvaks ei tee.

„Tähti taevast noppida ei ole mõtet, huvi spekter on liikunud mujale. Viimased aastad on nimede jahtimise kirge jahutanud. Praegu pean tähtsaks, et veedaksime nende inimestega, kellega parajasti töötan, võimalikult tulemuslikult, huvitavalt ja rikkalikult aega. Õnneks on väljakutseid ja sisulisi huvitavaid hetki, mida väga ootan. Näiteks festivali TubIN.“

Tekst: KIRKE ERT I Fotod: KAUPO KIKKAS, KALLE PAALITS

Tähti taevast noppida ei ole mõtet, huvi spekter on liikunud mujale.

Viimased aastad on nimede jahtimise kirge jahutanud.

VABA VALIK JA VASTUTUS

Gerts on oma aja peremees ning nii on tal õnnestunud kombineerida töö ja vabad hetked ka isikliku arenguga tegelemiseks. „Teatris töötades on dirigendil kaks kolme-neljatunnist proovi päevas. Mul ei oleks aega näiteks festivali TubIN ettevalmistuseks lugeda August Gailiti romaane ja kuulata Juri Lotmani loenguid. Nüüd on see võimalik ja see on suurim kingitus. Lotmanit tsiteerides: „Seal, kus on vaba valik, on kohe ka vastutus.““

Partituuriga alustab ta tööd võimalikult vara ja kõigepealt on võtmesõnaks pealiskaudsus, sest detailidesse kinni jäädes kaob võime näha tervikut. Seejärel jätab omandatu mõneks ajaks seisma. Edasi töötab muusikaga nii põhjalikult kui võimalik, et see saaks omaseks ja selgeks, uurib üksikuid partiisid, ülesehitust, kooskõlasid. Hetkeni, mil tunnetus muusika osas on nii tugev, et lehekülge pööramata on teada, mis ees ootab.

„Helilooja kirja pandu on muidugi A ja O. Aga iga saal esitab materjalile kõla osas väljakutseid ja mängu tuleb dünaamika. Kui kõik mängivad vaikselt, siis keegi on ikkagi tähtsam –

ja meie, muusikute, töö on tuua välja kõige olulisem. Suhtume autori teksti suure lugupida misega, kuid see vajab ellu ärkamiseks inimest.“

Oli aeg, mil Gerts enda tunnetust üldse ei usaldanud ning pidi seetõttu kuulama teoste

Kui kõik mängivad vaikselt, siis keegi on ikkagi tähtsam – ja meie, muusikute, töö on tuua välja kõige olulisem. Suhtume autori teksti suure lugupidamisega, kuid see vajab ellu ärkamiseks inimest.

erinevaid salvestusi. Ikka selleks, et tunda end erinevate interpretatsioonide vahel kindlamalt. „See tekitas aga veel rohkem ebakind lust. Seepärast olen viimastel aastatel usaldanud teadlikult partituuri esmasel lugemisel tekkinud tunnetust ja edasises töös tuginen sellele. Kuigi Tubinal on näiteks palju struktuurilt keerulisi, ebakorrapäraseid lõike ja siin abistavad endiselt salvestused, mis võimaldavad enda käsitöötasandist kõrgemale tõusta. Aga ikkagi tekib hetk, mil tuleb oma peaga mõelda.“

Proovikultuur riigiti erineb. Brittidel on lausa ütlemine, et neile makstakse muusika esitamise, mitte proovide tegemise eest, ja see hoiak sümpatiseerib ka Gertsile, sest eeldab muusikutelt väga kõrget ettevalmistust. „Saksamaal ja Prantsusmaal on aga proove vahel liigagi palju. Alati saab paremini, kuid ühest hetkest edasi ettekanne oluliselt paremaks ei lähe – vastupidi. Mõnikord saab ühe prooviga parema tulemuse kui seitsmega.“

Kui ettevalmistusaega napib, tuleb keskenduda olulisele. „Sel hetkel võtavad kõik end kokku, on väga tähelepanelikud ning selle tulemu sel tekib muusikute vahel erakordne, elav energia, mida meenutab ka publik veel pikka aega.“

FESTIVAL TubIN

6.–9. oktoober 2022 Tartus Kunstiline juht Mihhail Gerts

Festival TubIN 2022 toob 6.–9. oktoobrini Tartus ettekandele erakordse sünniloo ja sisendusjõuga muusikateosed. Festivali kesk mes on Eduard Tubina 5. ja 6. sümfoonia ning nende kahe suurteosega seotud teemad –inimkonna tulevik ja pöördumine oma maa rahvamuusika poole.

Festivali avakontsert on inspireeritud Tubina saatusekaaslase ja sõbra August Gailiti romaanidest, ettekandele tuleb ka Paul Hindemithi harva esitatav kontsert vioolale ja orkestrile Liisa Randalu soleerimisel. Joonas Hellerma juhtimisel toimuvad festivalil vestlusringid-kontserdid, kus säravaid kammermuusikateoseid saadavad arutelud Tubina elu läbivate teemade tänase tähenduse ja olulisuse üle. 9

Gerts rõhutab, et dirigeerimine on ennekõike kontakt inimestega, mida on vaja har jutada, see on muskel, mida tuleb treenida. „Pärast mitmekuist pausi orkestri ees ei õnnestunud mitte midagi, isegi elementaarne koos mängu koordineerimine, mis polnud mulle iial raskust valmistanud, lagunes tükkideks. Nii et koroonaajast väljumiseks läks sisuliselt terve hooaeg.“

Viimased kaks ja pool aastat on Gertsile õpetanud, et oleme kogu aeg muutuvas olukorras ning hästi planeeritud aasta ei tähenda iseenesest mitte midagi. Muusikamaailm on aga šokist toibumas. „Ebakindlus sunnib nautima ja võtma protsessi sündimise hetkest veel rohkem, nagu ka suhtlusest publiku ja orkest riga. Iseenesestmõistetavust enam ei ole ja me hindame kontakti publikuga tohutult palju rohkem.“

RAAMISISESED VABADUSED

Gertsi kalender täitub nii enda valikute kui ka pakkumiste alusel. Külalisdirigendina tuleb tal tihti kedagi asendada ja koostatud kava üle võtta, mänguruumi siis ei ole. Kutsete puhul on aga võimalik ise repertuaar kokku panna ning siis võtab ta arvesse ka korraldaja ja orkestri soove. Orkestri ees on toores jõud ja dominee rimine välistatud.

„Samas ei saa ka liiga leebe olla ja kõigega leppida, sest sellise inimesega koos töötamise vastu väga suurt huvi ei ole. Pigem tuleb oskus likult balansseerida nii vastandlike omadustega nagu enesekindlus ja alandlikkus, hoiduda liial dustest ja keskenduda muusika teenimisele, et helilooja idee tuleks selgelt välja ja esitus mõjuks veenvalt.“

Dirigendi jaoks on prooviperioodi kõige toredamad hetked just need, mil orkestrandid proovides tema töösse küsimuste ja ettepanekutega sekkuvad, sest see tähendab aktiivset kontakti. „Ma teadlikult soodustan ja tekitan pinnast nende hetkede sünniks. Mina ei pruugi dirigendipuldist puht akustiliselt aimatagi, mida kuuleb teise viiuli mängija viimasest pul dist. Pilli mängides on ju taju täiesti teine ja seda tuleb arvesse võtta.“

Konflikte tekib harva ja needki arusaa matustest, mis on jäänud lahendamata ning võivad lumepallina edasi kanduda. „Kodutöö peab olema tehtud ja järjekindlus viib sihile. Improviseerides seda ei saavuta, selgust on vaja. Raamid peavad olema kõigile teada, selle keskel on aga väga palju loomingulist vabadust.“

Gertsi üheks suureks eeskujuks olnud Eri Klasil õnnestus alati proovis luua vahetu õhk kond. „Eriga käis nali alati kaasas. Mina olen kõiges, mida teen, vahel ehk liigagi tõsine. Mul on selles osas veel pikk tee käia.“

HINGES MINEVIKUS

Kõige hingelähedasem on Gertsile möödu nud sajandi ja romantismiajastu muusika, aga ta on avatud maksimaalselt sellele, mis sünnib ka nüüd ja praegu. „Kaasaegne muusika paelub mind, ja kuigi selles ei ole väga lihtne orien teeruda, on tegemist väga huvitava ja olulise maailmaga.“

Kõigega, mis muusikamaailmas toimub, ei ole võimalik end kursis hoida ja sellega on ta leppinud. Kui tema teele satub helilooja, kelle teos huvi äratab, tahab ta tundma õppida kogu tema loomingut. Nii on läinud Eduard Tubinaga, kelle 2. sümfooniaga tähistati Heino Elleri muusikakooli 100. aastapäeva.

„Olin selleks ajaks juhatanud juba üsna suurt sümfoonilist repertuaari – muu hulgas Mahleri, Bruckneri, Brahmsi ja Stravinski loomingut. Sümfoonias arendab helilooja oma mõtet erinevate tehnikate ja seostega. Avastasin, millisel kõrgusel on Tubina käsitööoskus ja kontseptuaalsus, millega ta kõla

Kodutöö peab olema tehtud ja järjekindlus viib sihile.

Improviseerides seda ei saavuta, selgust on vaja. Raamid peavad olema kõigile teada, selle keskel on aga väga palju loomingulist vabadust.

maailma ette kujutab ja seda tervikuks seob. Iga järgneva teosega huvi süveneb.“

Kui esimesel TubINa festivalil olid fooku ses 3. ja 4. sümfoonia, siis nüüd on tähelepanu koondunud 5. ja 6. sümfooniale, mida Gerts peab meistriteosteks. „Miks? Tsiteerin taas Lotmanit: „Kunstiteose määrab hind, mille looja on selle eest maksnud.“ Ja Tubin maksis kõrget hinda, ta kaotas kodumaa. Kuues süm foonia on aga väga tõsine filosoofiline arutelu kultuuri tulevikust.“

Festival TubIN seob Tubinaga samas paadis põgenenud August Gailiti, aga ka rahvusliku muusikakultuuri ühe alusepanija Mart Saare ja 100. sünniaastapäeval ka Juri Lotmani.

„Tubina ja Lotmani inimlikud põhimõtted ühtivad: mitte kurta, vaid järgida oma kutsumust ning jätkata tööd vaatamata välistele oludele, austada iseennast ja teist inimest.“

Gerts on juba mõnda aega pea iga päev uurinud Tubina pärandit, ka tema kirju ja intervjuusid ning on seeläbi avanenud isiksusest võlutud. „Vaatamata lihtsale päritolule, või just tänu sellele, saatis heliloojat kirglik uudishimu. Ta süvenes kõigesse, mis teda huvitas, tohutu põhjalikkusega.“

Ta soov on tuua Tubina ajatud teosed tänasesse päeva, sest need kõnetavad praeguses het kes sama tugevalt kui 1946. aastal. „Läbi nende sümfooniate on igal inimesel, kel huvi, võimalik saada enda kohta midagi teada. Need teosed avardavad vaimselt ja tõstavad meid sümfoo nia kestel kõrgemale kohale, kust saame enese olemust teisiti näha.“

Kui viies sümfoonia viib kuulaja endaga oma maailma kaasa juba esimesest noodist, siis kuues, sügav mõtisklus, vajab eelhäälestust. „Kontserdil anname enne sümfoonia esitamist kuulajale kätte võtmed – peamised teemad, nende pöördkujud ja ülesehituse pidepunktid. Nii tekib ka endal kuulates palju rohkem seoseid ja on huvitavam.“

Gerts saabub kodumaale alles festivali TubIN proovideks. Suve on dirigent aga nautida saanud ning hingegi tõmmata, kuigi päevakava alusel. Sinna mahub nii klaveri harjutamine, töö parituuridega, lugemine, aga ka sport, sest viimased aastad on ta tegelenud intensiivselt nii taipoksi kui ka riistvõimlemisega.

„Aega, mil ma ei tee mitte midagi, ei ole ja seda ei igatse ka. Aastatega on endale seatud raamid omaseks saanud. Kui ma ei ole tea tud tehteid päeva jooksul läbi teinud, siis juba järgmisel päeval muutub enesetunne oluliselt halvemaks. Rutiin tagab õnnetunde.“

DIRIGENT MIHHAIL GERTS

(sündinud 25.02.1984)

Mihhail Gerts on juhatanud üle 60 orkestri maailmas, nende hulgas on NHK Sümfooniaorkester ja Osaka Filharmooniaorkester Jaapanis, Prantsuse Raadio Filharmooniline Orkester, BBC Sümfooniaorkester, Accademia Nazionale di Santa Cecilia (Itaalia), Belgia Rahvusorkester, arvukad orkestrid Prantsusmaal ja Saksamaal, sealhulgas Deutsches Symphonie-Orchester Berlin, Beethoveni Orkester Bonnis, Bremeni Filharmoonikud, samuti Helsingi Linnaorkester, Birminghami Sümfooniaorkester, Kuninglik Liverpooli Filharmooniaorkester, Monte Carlo Filharmooniaorkester, Luksemburgi Filharmooniline Orkester, Gulbenkian Sümfooniaorkester (Portugal), Poola Raadio Rahvuslik Sümfooniaorkester jpt.

Sel hooajal debüteerib ta Dresdeni Staatskapelle ja Sydney Sümfooniaorkestri ja Bournemouthi Sümfooniaorkestri ees.

2015–2017 oli Hageni teatri (Saksamaa) esimene kapellmeister. 2007–2014 töötas dirigendina rahvusooper Estonias.

2005–2007 oli Eesti Rahvusmeeskoori dirigent.

Gerts on lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia klaveri (prof I. Ilja) ja orkestridirigeeri mise (prof P. Mägi) erialadel, samuti Berliini Hanns Eisleri nimelise muusikakõrgkooli orkestridirigeerimise erialal. 2011. aastal lõpetas ta Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorantuuri.

Muusikamaailmade meistersulandaja

Norra viiuldaja ja fiidlimängija Ragnhild Hemsing paistab omamaiste klassikalise muusika tõusvate tähtede hulgas silma tähelepanuväärse kunstnikuna – ta on muusik, kes ühendab rahvaliku pärimuse ja klassikalise esituse omanäolisel, värskel ja kaasaegsel moel.

Sinu viimane album „Peer Gynt“ koostöös Trondheimi Solistidega nägi ilmavalgust pi sut pärast su sünnipäeva selle aasta algul ja on kuulatav ka Spotifys. Pean tunnistama, et nii julget lähenemist Griegile kuuleb harva, ehkki klassikat haarav Hardangeri fiidel kõ lab vaimustavalt. Kuidas sa üldse Norra rahvamuusika juurde jõudsid?

Kui tore, et sa „Peer Gynti“ kuulasid, see oli mulle endale nii võrratu projekt! Kui juurtest rääkida, siis olen mõlema suunaga, klassikalise ja rahvamuusikaga tegelenud oma muusikutee algusest peale. Hakkasin viieselt õppima klassikalist viiulit, täpselt samal ajal hakkasin õppima Hardangeri fiidlit. Põhjus on päris lihtne: mu sünnipaik asub Valdrese orus Norra mägedes, mis on tuntud oma väga rikka rahvamuusika traditsiooni poolest. Mu viiuliõpetajast ema Bente mängib rahvamuu sikat, mu isa Endre mängis hobi korras Norra rahvapilli nimega langeleik. Kasvasin üles keskkonnas, mis oli täis rahvapilliviise, rahvatantse ja tantsusammude õppimist. Mõnes mõttes oli minu jaoks täiesti loomulik õppida mängima mõlemat pilli, klassikalist viiulit ja Hardangeri fiidlit, mis on norra keeles hardingfele. Olen

olnud väga õnnelik, et sain maast madalast osa mõlemast pillimängutraditsioonist.

Norra rahvamuusika traditsioon on põlvkondadeülene, see liidab vanu ja noori, paneb neid koos laulma, tantsima, pilli mängima, koos jämmima. Usun, et ega see Eestis teisiti ole. Mulle just meeldib, et rahvamuusika pole vaid noorte või mõne kindla seltskonna pärusmaa, see on kõigile, selles ongi asja võlu.

Eriliselt meeldib mulle rahvamuusika puhul see, et pillimängu ja viise õpitakse kuulmise järgi, õpetajat matkides. Siin me ei loe muusikat noodist, vaid kuulame, mängime järele. Olen sama tahtnud tuua ka klassikalisse muusikasse, et proovida läheneda interpretatsioonikunstile teise nurga alt. Mõlemas žanris on ju olulisel kohal interpreedi isiklik tunnetus, rütmid. Aga improviseerimine? Rahvamuusikas õpid loo sel geks ja ehkki loo vorm säilib ka sinu mängus, võid selles vabalt improviseerida, lisada lukku iseennast ja enda identiteeti. Midagi sarnast võiks julgeda proovida ka klassikalises muusikas, katsetasin seda „Peer Gynti“ projektis. Mulle meeldib võimalus improviseerida ja olla mõneti palju vabam ka klassikalist muusikat esitades, kus me üldiselt järgime rangelt noodis kirja pandut.

Tekst: ANDRI MAIMETS I Fotod: KAUPO KIKKAS, NIKOLAJ LUND

Ei ole, kusjuures! Klassikalise ja rahvamuu sika sümbioos moodustab minu muusikalise identiteedi, minu jaoks on täiesti loomulik neid žanreid ristata. Ja teiseks, mis on põnev, ma tahan jõuda helilooja inspiratsiooniallika teni. Griegi inspireeris Norra rahvamuusika ja Hardangeri fiidel instrumendina. Üks näide: „Peer Gyntis“ kõlava „Hommikumeeleolu“ meloodia algab samade nootidega, mis kõlavad Hardangeri fiidli lisakeeltel.

See on olnud mu eesmärk nii „Peer Gynti“ kui ka teiste sarnaste projektide puhul: näidata inimestele helilooja inspiratsiooniallikat, läheneda muusikale teisiti, pakkuda võimalust ette kujutada, kuidas kõlanuks see muusika siis, kui Grieg oleks selle tõepoolest Hardangeri fiidlile kirjutanud. Toona poleks see tõenäoliselt kõne alla tulnud, sest see oli rahvapill, millega män giti tantsuks. Kunstmuusikas ja suurtel kontserdilavadel fiidlit üldiselt ei pruugitud, ikka vaid seltskonnatantsudeks. Mulle meeldib, et oleme teinud suure arenguhüppe ja toonud fiidli ka kunstmuusikasse. Jah, ma olen saanud väga positiivset tagasisidet.

Nagu ütlesin, Hardangeri fiidlit on tra ditsiooniliselt rahvamuusikaga seostatud, aga ajad on õnneks muutumas, piirid hägustuvad ja mingeid nii-öelda kaste enam pole. Mulle meeldib, et saan tänu kahe žanri sümbioosile esitleda kontserdilavadel omaenda muusikalist identiteeti, näidata inimestele, kes mina olen.

Rootslastel on näiteks ainulaadne nyckelharpa või nuppviiul, aga Hardangeri fiidel on väike on, et kirjutataks

On keegi sulle seda vaba improlähenemist klassikale ka pahaks pannud? Kurjustanud, et Griegi „Peer Gynt“ pole siin mingi improvisatsiooniline isetegevus?

Aga räägime Hardangeri fiidlist, mis põnev instrument see ikkagi on?

Ragnhild

midagi Norrale ainuomast, ühelgi teisel rahval sellist pilli pole. Selle nimi tuleneb lääneranni kul paiknevast Hardangeri piirkonnast, sest just sealt on leitud kõige vanem, 16. sajandi lõpust pärit instrument.

Hardangeri fiidlil on nagu tavalisel viiulilgi neli pealmist keelt, all aga on viis lisakeelt. Need alumised keeled on resonantskeeled, mis annavadki pillimängule erilise kõla. Viiulist eristab fiidlit ka tavapärasest madalam roop, et oleks lihtsam samaaegselt mitmel keelel mängida. Põnev on seegi, et pillil on 27 erinevat häälestust, mis sõltuvad sellest, mis stiili või lugu sa parasjagu mängida tahad. Mängustiililt sarnaneb fiidel pigem barokkviiuliga. Me ei kasuta mängides vibraatot ja fiidli tavakeeled on soolkeeled. Peale selle kasutame rahvamuusikale omaseid improvisatsioonilisi kaunistusi. Ja mis peamine, kui fiidel mängib tantsuks, tatsub muusiku jalg rütmi.

Ja vaata nende välimust, need on oma peente kaunistustega tõelised kunstiteosed! Igal pillimeistril on oma eriline muster, mille järgi on loojat lihtne tuvastada. Ja muidugi on pillil lohekujuline viiulipea! Selle kohta liiguvad igasugused legendid, miks just lohe. Üks seletusi on, et vanasti peeti fiidlit saatana muusikariistaks, mille mängimine oli kirikus keelatud. See oli rahvakogunemiste, pidude, tantsuõhtute pill, kus joodi alkoholi ja tehti võib-olla muud kiriku silmis ebasünnist. Igasuguseid lugusid on, tihti käivad need koos pillilugudega ning on seotud rahvapärimuse ja mütoloogiaga. Ühe loo autor on jutustanud näiteks loo, kuidas ta kuulis kord kose all mängimas poolenisti inimest, poolenisti looma ning ei saanud enam seda lugu peast. Minu jaoks meenutab see lohepea pigem vana viikingilaeva detaili.

Ehkki see on klassikalisest viiulist täiesti eri nev pill, saan aru, et sulle ei valmista keset kontserti nende vahetamine vähimatki peavalu?

Olen sellega nii harjunud, mul on olnud palju aega harjutada. Aga üldiselt on tõsi, et fiidlimängija ei suuda klassikalisel viiulil klassikapala mängida, sest need on kaks täiesti erinevat traditsiooni ja tehnikat. Vastupidi samuti. Mul on olnud õnne kasvada mõlemaga ning läbi oma erinevate projektide näidata teed – näidata, et fiidlil on koht kunstmuusikas. Mu väike unistus on, et kunagi kirjutataks viiulikontsert mõlemale instrumendile – see oleks ju kui mulle loodud!

RAGNHILD HEMSING

• Sündinud 15. veebruaril 1988 Oslost kahe tunnise autosõidu kaugusel Valdreses.

• Hakkas viiulit ja Hardangeri fiidlit mängima viieselt; kutsuti üheksaselt klassikalist viiulit õppima mainekasse Barratt Due muusikainstituuti Oslos. Õpingud jätkusid Viinis Boris Kuschniri käe all.

•

14-aastaselt debüteeris Bergeni Filharmooniaorkestri ja Trondheimi Sümfooniaorkestriga, mängides mõlemaga Mendelssohni viiulikontserti. Aasta hiljem esines juba koos Oslo Filharmooniaorkestriga.

• 2005. aastal pälvis Sparre Olseni auhinna „erakordselt instrumentaalse ande eest, lummates publikut oma erksa, kirgliku ja särava esitusega“.

• Pärast edukat debüüti 2013. aasta Bonni Beethoveni festivalil anti just talle järje kordne „Beethoveni sõrmus“.

• Lisaks kahele albumile pianist Tor Espen Aspaasiga on tema diskograafias ka koostöös Neeme Järvi ja Bergeni Filharmoonikutega Chandosele salvestatud Johan Halvorseni „Fossegrimen“ (2011).

• Ta on esinenud muu hulgas Taani Riikliku Raadio Sümfooniaorkestri, Ukraina Riikliku Filharmooniaorkestri ja Kaasani Riikliku Orkestriga Venemaal ning Norras veel ka Stavangeri Sümfooniaorkestriga. On teinud koostööd Kristjan Järvi ja MDR Leipzigi Raadio Sümfooniaorkestriga (2014) ning üles astunud Pärnu muusikafestivalil koos Järvi Akadeemia Sinfoniettaga Paavo Järvi juhatusel (2018) ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga Neeme Järvi juhatusel (2019).

• Korraldab koos viiuldajast õe Eldbjørgiga 2013. aastast alates oma kodukülas Aurdalis talvist Hemsingi festivali. Korraldusse on kaasatud kogu tema perekond, abiks on suur hulk vabatahtlikke kohapealt.

• Ta mängib Francesco Ruggeri 1694. aastal Cremonas valmistatud viiulil, mis on pärit Dextra Musica keelpillikollektsioonist.

Ragnhild Hemsing

Olen olnud päris hõivatud, salvestan paras jagu koos Bergeni Filharmooniaorkestriga, kellega meil tuleb album välja uuel aastal. Esitan nii Max Bruchi viiulikontserti kui ka Hardangeri fiidlikontserti, mille autor on Norra helilooja Geirr Tveitt. Lisaks veel väiksemaid palasid viiulile ja orkestrile. Ma püüan oma ettevõtmistes alati leida muusikale uusi lähenemisviise ning jätkata stiilide ja instru mentide sulandamisega.

Sul on jaksu veel korraldada omanimelist muusikafestivali, mis toimub su kodukandis igal aastal veebruaris. Kust selline mõte, et peaks ühe festivali ka veel ette võtma?

(Naerab.) Alustasime Hemsingi nime kandva kammermuusikafestivaliga koos mu samuti viiuldajast õe Eldbjørgiga 2013. aastal, nii et festivalil on juba kümneaastane sünnipäev! Maailmas on muidugi kõikvõimalikke

kammermuusikafestivale, aga mitte selliseid, mis toimuksid talvises Norras.

Festival toimub meie kodukülas Aurdalis, mis on mulle nüüd jälle koduks – siit on pärit minu juured, siin kasvasin ma üles ja tahan, et minugi lapsed sirguksid siin. Ühelt poolt oli meie soov luua üks kohalik muusikaüritus, teisalt tahtsime anda oma panuse kogukonda, kus meil oli õnn suureks kasvada. See on suure pärane võimalus kutsuda muusikutest kolleege ja sõpru endale külla, luua midagi üheskoos.

Ehkki keskmes on kammermuusika, on see festival palju enamat, meie muusikutest külali sed ja siia tulev publik saab nii-öelda täispaketi meie võrratust kodukandist: kohalik toit ja tooraine, meie traditsioonid, lummav loodus… Isegi suusamatkale saab minna! Ning kui sul eriti veab, näeb virmalisi, rääkimata võrratuist päikeseloojanguist ja küünlavalgetest õhtutest.

Igal aastal kutsume siia ka noori 18–25-aastaseid muusikuid osalema meie noorte talentide programmis. Põnev on näha, kuidas nad ühe festivalinädala jooksul arenevad. Programmist ei puudu ka lastekontsert, nii et me tõesti tahame, et see oleks kohtumispaik nii profes sionaalidele kui ka neile, kes võib-olla esimest korda satuvad klassikalise muusika kontserdile.

Ja eriti tore on, et teeme seda õega kahekesi koos. Oleme mõlemad päris hõivatud muusikud ja millegi sellise üheskoos ära tegemine annab väga palju energiat. Noh, tegelikult korraldame seda kogu perega, abis on nii ema, meie noorem vend, mu abikaasa, kes on siinse tantsustuudio FRIKAR koreograaf ja tantsija, kui isegi meie

Milliste teiste projektidega oled praegu seotud?

Festival toimub meie kodukülas Aurdalis, mis on mulle nüüd jälle koduks – siit on pärit minu juured, siin kasvasin ma üles ja tahan, et minugi lapsed sirguksid siin.

Ragnhild Hemsing

Uus minifestival sündis unistusest. Unistusest täita suursugune kontserdisaal üleni keelpillikõladega – soojade, selgete, harmooniliste, resonantsete, täidlaste, õhkõrnade kõladega. Olen alati kõrgelt hinnanud hetki kontserdil, aga tihti veelgi enam proovisaalides, kus aeg ja ruum kaovad ning järele jääb vaid midagi ebamaist ja haruldast. Proovisaalides, kus ikka ju viibin, mõjub see eriti ülevalt, sest on erakordne privileeg olla kohal neil harvadel hetkedel, kui teemantist saab täiuseni lihvi tud briljant. Meie valdavalt orkestri-, koori- ja klaverikeskse kontserdimaastiku haruldasteks õiteks saavad sel sügisel keelpillidele pühenda tud nädala jooksul viis eriilmelist, kuid sama ideega kontserti, mis tõstavad peatähelepanu alla erinevate keelpillide maailma.

Keelpillimuusika on elitaarne. Valdavalt on ju tegemist kammermuusikaga ja seda pee takse laiema publiku jaoks tihti liiga elitaarseks ning suurt kogemust ja pühendumist nõud vaks. Tegelikult võin kinnitada, et nagu paljude esmapilgul veidi arusaamatute asjadega, tasub ka kammermuusika ja keelpillimuusikaga anda endale võimalus, hoiatan, et võib üllatusi ette tulla. See võib haarata sind jäägitult ja pakkuda seninähtamatuid elamusi.

Muusiku jaoks tähendab keelpillimängi jana tegutsemine väga pikka haridusteed, tohu tut töövõimet, kannatlikkust, koostööoskust, empaatiat, tasakaalutunnetust, head füüsilist

vormi ja tööd-tööd-tööd. Jah, loomulikult on seda kõike vaja kõigil muusikutel, kuid soolopianisti ja ooperilaulja teekonnad on siiski päris palju erinevamad. Ja mitte et üks oleks parem või halvem või kergem või raskem. Lihtsalt oluliselt teistsugune.

Festival pakub võimaluse kuulata fokus seeritult ja tähenduslikult erinevaid keelpille –viiul, tšello, kitarr –, lasta ennast puudutada nii rariteetsetel soolokavadel kui uhketel koosmän gimistel. Festival annab võimaluse intiimseteks kohtumiseks suure muusika ja suurepäraste muusikutega.

Keelpillil on võlujõud. Tal on suurust ja sügavust, täiust ja hapraid toone. Üle aegade ühe suurima viiulivirtuoosi Niccolo Paganini kontsertidel daamid minestasid ja härrad püüdsid oma tundepuhanguid varjata. Loodan väga, et sama juhtub novembris ka Tallinnas: et suudame pakkuda publikule suurepära seid muusikaelamusi, uusi emotsionaalseid tipphetki, inspiratsiooni ja suurt-suurt muusikalist rõõmu.

Minifestival Keelpillifookus toimub

Tallinnas 10.–13. novembrini, esinevad Daniel Müller-Schott (tšello), Sean Shibe (akustiline kitarr ja elektrikitarr), Renaud Capuçon (viiul) ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Ragnhild Hemsing (Hardangeri fiidel, viiul) ja Tallinna Kammerorkester, MUBA keelpilliõpilased.

Produtsent Tuuli Metsoja, sel sügisel leiab Eesti Kontserdi programmist uutmoodi nädalavahetuse täis keelpillimuusikat. Kuidas sündis Keelpillifookus?

Daniel Müller-Schott

Foto: Uwe Arens

lapsed! Minu eriline tänu kuulub ka imelisele vabatahtlike tiimile.

Kas pärast kümmet aastat saad öelda, et publik on selle festivali üles leidnud?

Absoluutselt! Publikut tuleb siia kõikjalt Norrast, nad teevad endale ühe mõnusa talvise nädalavahetuse, võtavad hotelli, naudivad toitu ja head muusikat. Viimastel aastatel on üha rohkem külalisi ka saksakeelsetest riikidest, nagu Saksamaalt, Austriast, Šveitsist. Tunnen heameelt, et inimesed julgevad taas reisida ja tahavad saada osa teiste riikide festivalidest.

Esined Estonia kontserdisaalis koos Tallinna Kammerorkestriga – see on kontsert, mis pidi toimuma juba mullu, kuid paraku ei lubanud Covid siis riigipiire ületada. Millist muusikalist külakosti Eestisse tood?

Muidugi läbilõiget kõigest sellest, millest just rääkisime – olen laval oma kahe instru mendi, oma kahe muusikamaailmaga. Esitan noppeid „Peer Gyntist“, aga võtame ette ka Vivaldi „Aastaajad“ – kuulete, kuidas „Kevad“

kõlab esmakordselt Hardangeri fiidli ja kammerorkestri esituses. Loodan, et saab olema väga põnev tuua sel moel välja rohkem teose barokset kõla ja sulatada sellesse meie rahvamuusikatraditsioonidest tulenevaid impro visatsioonilisi kaunistusi. Mängin ka „Talve“, aga seda juba klassikalise viiuliga, siiski lisades teosesse Norra rahvamuusika kaunistusi, kuna Vivaldi võimaldab tunda end mängides väga vabalt. Mul on õnnestunud Tallinnas käia varem paaril korral ja ootan väga Eesti publikuga kohtumist.

Tunnen heameelt, et inimesed julgevad taas reisida ja tahavad saada osa teiste riikide festivalidest.

20 aastat tagasi, asus koorijuhiharidusega vastne direktor Marika tööpostile juba siis, kui ehitustööd veel käisid. „Valmis oli ainult publikupool,“ meenutab Marika. „Neljas, viies, kuues korrus – seal olid üksnes müürid püsti ja terve detsembrikuu tegelesime veel ehitajatega. Kontserdi ajalgi: kuulen, et jälle keegi puurib! Ruttu läksin saalist välja kuhugi korrusele otsima seda, kes puurib. See oli päris naljakas kuu.“

Toona,

Mis salata, hea mitu korrust praegust sära vat ilu nägi tollal välja kui pesueht ehitustanner. Tükkis tolmuga. „Mul oli hästi, sest hall juus tuli mulle üsna varakult,“ naerab Marika. „Juustest ei paistnud ehitustolm välja!“ Ent ehitustööd ei visanud sugugi kontserditegevusele kaikaid kodaraisse.

Vastupidi, saalid said täis ning lisaks kõigele tekkis Pärnus tava jõuludeks oma lähe-

dastele kontserdimaja pääsmeid kinkida. „Jah, sest Pärnus ei olnud ju kontserdisaali,“ räägib Marika. „Meie oma ERSOgi polnud siin sage külaline, festivalidki toimusid Endla teatris või kirikutes. On ju vahe, kas istuda jahedas kirikus, palitu seljas, või tulla kontserdisaali. Ning muidugi oli põhjuseks see, et kontserdimajja tuli esinejaid seinast seina ja igale maitsele. Mingil hetkel oli auküsimus, kas oled Pärnu kontserdimajas käinud, ja kui sa ei olnud, olid seltskonnas must lammas.“

SÜMFOONIAKONTSERTIDEST TÕSTEVÕISTLUSTE JATSIRKUSENI

Pärnu kontserdimaja, see merekarbikuju line ime, asub Marika meelest hiilgava koha peal: „Tallinna poolt tulija ei saa meid tähele panemata jätta, eriti pimedal ajal, kui valgus tuse üles paneme. Eks siis tekib vahva kutsuv märguanne.“

Tõsi, sellest hoonest on ilmvõimatu mööda

Mingil hetkel oli auküsimus, kas oled Pärnu kontserdimajas käinud, ja kui sa ei olnud, olid seltskonnas must lammas.

Marika Pärk külalisi vastu võtmas nüüd...

... ja täpselt kaks aastakümmet tagasi.

vaadata ja päris esimesel poolaastal tuldi kontsertidele uudishimugi pärast. Lõppeks oli Pärnusse kerkinud 95 miljonit krooni maksnud hoone, mida igaüks ihkas oma silmaga kaeda. „Publiku pärast ei pidanud me muretsema,“ tunnistab Marika. „Eks see algus üks suur õppi mise periood oli, aga oled nooremana hasardis, sest kõik on nii uus ja põnev. Meil oli ka hea ühine meeskond, kes tahtis olla väga hea nii teeninduselt kui lavakvaliteedilt, ja sõna levib –sõna aga on kõige suurem jõud.“

Hämmastav, aga sesse majja on lisaks kont sertidele mahtunud ka tõstevõistlused ning BMW 5. seeria Eesti esmaesitlus, kõnelemata teatri- ja mustkunstietendustest ning tsirkusest. Rääkimata Pärnu ooperipäevadest. Marika sõnul on sesse majja lisaks klassikalisele muusi kale passinud kõik, mis silma ja kõrva ei riiva.

Pole ka ime, sest uhke maja avamisega algas ka publiku kasvatamine – sõna otse ses mõttes beebipapudest lakk-kingadeni. „Lastekontserdid on populaarsed, algklassides käivad lapsed siin koos õpetajaga,“ teab Marika. „Kõige suurem mõttekoht on, kuidas tuua siia saali põhikoolinoor. Gümnaasiuminoortega on juba lihtsam, sest neil on oma maitse välja kujunenud ning neil on erinevad huvid. Eks see ole pidev kasvamise protsess ja see on ka noore tööjõu kasvatamise protsess, sest meil on hästi

vahvad noored klienditeenindajad tööl. Neist, kes on meie juures alustanud, on saanud ring konnaprokurör, ajakirjanik ja näitleja – meie juures olid nende esimesed töökohad.“

Pärnu kontserdimaja on igas mõttes kasvulava, lisaks kõigele muule on see hoone koduks ka Pärnu muusikakoolile ja Pärnu Linnaorkestrile. „Sünergiat jagub,“ kiidab Marika, et inimestel tõepoolest silmad sära vad. „Muidu ju sellist tööd ei teeks! Kui silm ei säraks, siis ei jaksaks kontserdimajas tööd teha. Või kui jaksakski, oleks see ülejala tehtud.“

Pärnu kontserdimaja on igas mõttes kasvulava, lisaks kõigele muule on see hoone koduks ka Pärnu muusikakoolile ja Pärnu Linnaorkestrile.

Pärnu kontserdimaja sai nurgakivi 2002. aasta mais, sündmust väisasid mõistagi Eesti Kontserdi toonane juht Aivar Mäe ja kultuuriminister Signe Kivi.

Ei maksa arvata, et töö ses hoones on kui jalutuskäik pargis. Ikka juhtub, et katus jook seb läbi. Või ründab maja jaanuaritorm, mis pakettaknad liikuma lükkab. „Vesi oli juba maja nurgas – meie esimene korrus on maapinnal ja seetõttu pidime alumise korruse kontori eva kueerima,“ mäletab Marika kõige ekstreemsemat katsumust. „Mis seal salata, see maja ehitati väga kiiresti ja eks raha, mida oli piiratult, pani ka odavamaid lahendusi otsima.“

Õnneks on helgemaid hetki siiski rohkem. „Kui näed tänulikku publikut näiteks Pärnu ooperipäevadel, mille galakontserdil on publik püsti ja tuleb aitäh ütlema, siis nendel hetkedel tunnedki, et tasub teha ja pingutada ning oma meeskonda motiveerida,“ ütleb Marika. „Või kui tullakse kiitma meie noori teenindajaid ja hoidku me ikka joont, et siia majja on tore tulla – need ongi helged hetked.“

Inimene, kes on hingekese sisse puhunud kõigile Eesti kontserdimajadele, on Aivar Mäe. Veel enam, ta on ka juhtidele tuule tiibade alla kandnud.

20 aastat tagasi, kui Aivar Mäe Pärnu kont serdimaja juhtima kutsus, ei tundunud pak kumine Marikale sugugi lotovõiduna. „Olin noor eraettevõtja ja meil läks beebikooliga üsna hästi, meie palgadki olid paremad kui riigipalgad,“ muigab ta. „Teisalt oli üks asi üles töötatud ja käima joostud ning ehk tekkis iseendal tunne, et tahaks veel midagi proovida. Ja kui võimalus kontserdimaja juhtida tuli, oli kõhklemise periood ikka päris pikk.“ Üksi läbirääkimised kestsid vaat et aasta. Seda enam, et kontserdimaja juhtimise kõrvalt tulnuks Marikal õpetajatööga hüvasti jätta. Lõpuks see jah-vastus tuli. Ning see jah-sõna polnud sugugi õnnetu.

„Eks ma hullult aktiivne olin ja kontserdi maja pakkus põnevust,“ tunnistab ta. „See oli ju ainulaadne võimalus, sest rohkem kontser dimaju Pärnu linna ei ehitata. Andsin endale aru, et võin ka äparduda ning olen sealt poole aasta pärast läinud. Esimesel tööpäeval põlved värisesid ja kui telefonis Aivar numbrit nägin, värisesin kohe üle keha! Mõtlesin „appi, mis nüüd“! Tegelikult oli see absoluutselt loomulik, et ta juhendab.“ Tõepoolest, esimesed kolmneli aastat tekitas iga Aivar Mäe kõne Marikas ärevust, seejärel läks hirm üle.

„Tema käivitusoskus ja võime igale inime

• Merekarbikujuline kontserdimaja ehitati valmis 2002. aastal. Hoone maksumus oli 95 miljonit krooni, millest tuli 75 miljonit krooni riigi ja 20 miljonit Pärnu linnaeelarvest. Kontserdimaja avati pidulikult 30. novembril 2002.

• Kontserdimaja ringrõduga kontserdisaal mahutab enam kui 800 inimest. Majas asub ka 160 istekohaga kammersaal, mis sobib väiksemateks üritusteks.

• Kontserdimajas asuvad Pärnu muusika kool, Pärnu Linnaorkester ja kohvik Cello.

• Üle aasta toimuvad Pärnu ooperipäevad on kohtumispaik ooperigurmaanidele. Eesti ühe parima akustikaga saalis saab näha ja kuulda muusikateatreid laiast maailmast, kes astuvad Eesti lavalaudadel üles esmakordselt. Ettekandele tuleb vähemalt üks ooper, mida pole siinmail varem esitatud või on meie saalidesse sattunud üliharva. 16. Pärnu ooperipäevad toimuvad 2024. aastal.

• Tähistamaks Poola ja Eesti diplomaatiliste suhete 100. aastapäeva ja Pärnu kontserdimaja 20. sünnipäeva, tuleb 2. detsembril Pärnus ettekandele Poola helilooja Marcin Masecki „Eesti sümfoonia“ maailma esiettekanne.

„MA EI KÜSINUD, KAS SAAB.KÜSISIN, KUIDAS SAAB.“

sele heade mõtetega naha vahele pugeda ning teda innustada, on fenomenaalne,“ tunnustab Marika meest, kelleta meil ilmselt uhkeid kontserdimaju polekski. „Kohe, kui meile tuli, jäid tal kõigi nimed meelde. Kui oli vaja käed tööle külge lüüa, viskas aga pintsaku maha aja tegutses. Minu esimene õppetund alguses oli see, et kui Aivar hakkas mulle midagi rääkima, siis ma esmalt kahtlesin, et „Ma ei tea...“, seepeale vastas ta kärmelt: „Ma ei küsinud, kas saab. Küsisin, kuidas saab.“ Täna ongi nii, et sama mõtet kasutan oma meeskonnaga töötades.“ Ning tulemus on näha – ses majas suudetakse ilmvõimatut korda saata. Silmade särades.

Siin suudetakse ilmvõimatut korda saata. Silmade särades.

Pärnu kontserdimaja saali akustika on Eesti üks parimaid: fotol kõlavad kokku ERSO ja oratooriumikoor, tähistades mullu Eesti Kontserdi 80. sünnipäeva.

Ootan väga Sinu Skrjabini klaverisonaate meie festivalil – tegu on tähtsaima panusega žanri arengusse pärast Beethovenit. Skrjabi ni varaste sonaatide sisu on väga … kui mitte maine, siis vähemalt inimlik. Aga hilisemates sonaatides muutub ta muusika ebamaiseks, nagu astraalkehaks. Kas tsükli terviklik män gimine tekitab mingeid erilisi konnotatsioone?

See on spirituaalne, metafüüsiline teekond 19. sajandist kaasaega – alustad sealt, kus on kindlad teadmised, ning liigud sinna, kus kõik on võimalik ega tea päris täpselt, mis suunas edasi läheb. Igal sonaadil on nii-öelda oma lugu, aga kõiki kokku pannes on see täiesti erakordne kogemus. Esimene on päris raske, seal on palju tarbetuid oktaavipassaaže – selline noore mehe muusika. Kui kolmas on mängitud, siis saad juba hakkama. Kolmanda, mis on õieti väga traditsiooniline, tõeline 19. sajandi klaverisonaat, ja neljanda sonaadi vahel on suur ajaline paus. Niipea kui hakata neljandat mängima, saab kohe aru, et midagi väga erilist hakkab juhtuma. See on väga lühike ja lõpeb justkui tulejoaga. Viiendaga saab selgeks, et helilooja

on muutnud kogu klaverile kirjutamise sõnavara ja arusaamine muusikalisest vormist on täiesti uus. Ja siis on üsna loogiline, et järgnevad veel viis ainulaadset sonaati.

Kas mäletad, mis Ameerika helilooja Aaron Copland ütles: „Skrjabini sonaadid on kõige erilisem viga muusikaloos: tema temaatiline materjal on tõeliselt individuaalne ja inspiree riv, aga tal oli kummaline mõte panna see tõe liselt uus muusika vanamoodsa sonaadivormi hullusärki, ühes repriisidega.“

Copland eksis paljude asjade suhtes, ja ka selles osas – ta ilmselt ei tundnud tuntuimat hilissonaati, üheksandat – „Musta missat“ –, kus puudub repriis. Copland ütles ka, et inglise muusika kuulamine on nagu lehma vahtimine viis tundi järjest. Kauboide värk vist. Aga ma mõistan, mida silmas pead siiski: Skrjabini muusika ja traditsioonilise vormi vahel on tea tud ühildamatus. Seitsmendas, kaheksandas ja kümnendas on sonaadivorm, aga kui talle see formaat meeldis, mis siis! Kui traditsioonili sed muusikavormid võivad sisaldada niivõrd radikaalset muusikat, äkki nad on siiski päris tarvilikud ja peavadki ajahambale vastu.

Valdad ka vene keelt – mis põhjusel?

Kui olin Birminghamis 1980ndatel koo lis, sai mingil hetkel valida, mis keelt õppida järgmisena. Olime õppinud juba prantsuse, vanakreeka ja ladina keelt. Võis valida vene, saksa ja hispaania keele vahel. Valisin vene osa liselt seetõttu, et olin juba väga sisse võetud vene muusikast. Esimesel semestril, kui mängi sin kooli orkestris teist viiulit – väga kehvasti –, esines Tšaikovski Esimese klaverikontserdi solistina 1962. aasta Tšaikovski konkursi võitja, suure inglise virtuoosi John Ogdoni 18-aastane poeg Richard. Ta mängis imehästi, arvan, et ma pole senini saavutanud sellist oktaavitehnikat. Teises pooles mängisime Rimski-Korsakovi „Šeherezadet“. See kontsert tekitas mus suure huvi selle kohutava maa muusika vastu.

Minu jaoks oli omal ajal võtmeteoseks Liszti esimene Mefisto-valss, mille tõttu võtsin oma peamiseks eesmärgiks klaverikunstis kõrgeima võimaliku taseme saavutamise. See oli nagu omamoodi kvanthüpe 14-aasta sena: enne mängisin lihtsat Paganini-Liszti Etüüdi E-duur ja olin sellegagi hädas, aga siis suvekuudel õppisin pianiino peal suvilas ära Mefisto-valsi ning edasi mängisin juba suurt repertuaari.

See on tõesti kummaline – mul oli samas vanuses sama lugu. Richard Ogdon mängis Mefisto-valssi ja mina mõtlesin: „Pagan küll, ma peaksin harjutama minema.“ Ja paar kuud hiljem mängisin juba täiskasvanute lugusid, õppisin ära Balakirevi „Islamei“ ja Skrjabini Viienda sonaadi.

Millal läksid Londonis Leedu päritolu Sulamita Aronovski (s. 1929) juurde õppima?

See oli 1990ndate lõpupoole. Mu sõber pianist Nicholas Hodges ütles mulle kord: „Tee õige oma klaverimäng korda.“ Aastaid varem olin teinud soolokontserdi Londonis Purcell Roomis, aga mul oli natuke liiga vähe pianistlikku distsipliini. Kui kooli lõpetasin, oleksin võinud ka minna konservatooriumisse, aga see tundus mulle igav. Läksin Cambridgeʼi ülikooli ja õppisin muusikateadust ja heliloo mingut.

Millal hakkasid ise muusikat kirjutama?

Kuueselt kirjutasin esimesed lood. Sajandi alguses aga hakkasin saama nii palju kontserte ja pidin harjutama – ei olnud enam aega komponeerida.

Usun, et Sulamita andis ka edasi vene pianis mi traditsioone, ta oli ju 1950ndatel õppinud Moskva konservatooriumis Grigori Ginzburgi ja Aleksandr Golderweizeri juures.

Mis asi on vene pianism? Goldenweiser oli juut Moldovast Chișinăust, Heinrich Neuhaus oli sakslane. Felix Blumenfeld, Vladimir Horowitzi õpetaja, oli Austria ja Poola päritolu. Me ei tohiks unustada kogu nn vene kooli rahvusvahelisust. See oli lihtsalt kolonialismi vorm, öelda, et see on kõik üks „vene kool“.

Kirjutasid Cambridge'is doktoritöö Skrjabini mõjust Ida-Euroopa heliloojatele.

Kui doktoritööd alustasin, tahtsin uurida Skrjabini mõju vene ja ukraina heliloojatele, sealhulgas ka Borõss Ljatošõnskõile, Nikolai Roslavetsile ja Samuil Feinbergile. Aga Skrjabini mõju on loomulikult palju suurem –kui võtame põhjast lõunasse: soome heli looja Väinö Raitio kirjutas skrjabinlikult ja Mart Saar matkis Skrjabinit. Mul on Saare Prelüüdide noot kuskil siin samas… Näe! Mitmed neist on otse Skrjabini järgi tehtud. Edasi lõunasse oli leedukas Vytautas Bacevičius, Poolas Karol Szymanowski, Inglismaal Arnold Bax, Frank Bridge, William Baines, prantslane Florent Schmitt. Skrjabin on üleeuroopaline fenomen, mingil ajal olid tal väga suur mõju.

Kuidas tajusid Skrjabinit vene kultuuri „hõbeajastu“ kontekstis, millised mõjud seal on?

Ma ei räägiks eriti mõjudest, pigem seostest. Me teame, et Skrjabin veetis palju aega sümbolistlike luuletajate Vjatšeslav Ivanovi ja Konstantin Balmontiga ja et filo soof Vladimir Solovjovi ideed olid neile kõi gile tähtsad. Aga kõigile neile olid omakorda tähtsad prantsuse sümbolistid ja saksa-belgia poeedid. „Hõbeajastu“ vaatas väga läände ja oli avatud Euroopa mõjudele, see oli nagu mingi kodukootud modernism; samas aga tõesti väga iseäralikult venelik.

Sten Lassmann

Millisena näed pianismi tulevikku?

Minu jaoks on probleem, et konservatooriumitest tulevad pianistid on nagu treenitud koerad, kel on täpselt sama repertuaar. Miks nad seda teevad, ma ei saa aru! See on täielik müstika. Kas neil ei ole mingit tunnet või soovi olla teistest erinev? Muusikutel peaks olema baasiks entusiasm ja teadmine repertuaarist –miks nad mängivad kõik Tšaikovski Esimest kontserti?

Aga miks Richard Ogdoni mängitud Tšaikovski Esimene Sind omal ajal nii võlus? Kas suurtel klassikalistel meistriteostel on äkki mingi eriline kullaproov?

Mõned neist on suurepärased teosed, aga teistel teostel lihtsalt vedas.

Olen mõnikord mõelnud, kas pärast György Ligeti 1980. aastate lõpupoolel kirjutatud etüüde on midagi samaväärselt head lisandu nud klaveri repertuaari.

Aga see on ju nagu küsida pärast Chopini, et mis järgmiseks?! Peab lihtsalt kogu aeg otsima head muusikat.

Kui mõelda, siis enne Ligetit kirjutasid varasemad tähtsad etüüditsüklid Rahmaninov ja Debussy aastatel 1916–17 – see on ju 70-aastane vahe!

Jah, õige mõte, ja kui mõelda veel tagasi Liszti ja Chopini peale, seal oli ka vahe umbes 70 aastat. Ei maksa liialt muretseda.

John Ogdon oli ka esimene pianist, kes män gis briti ekstsentrilise geeniuse Kaikhosru Sorabji (1892–1988) muusikat. Kas ta oli sulle selles eeskujuks?

Jah, loomulikult, me koguni vestlesime mõnel korral. Ma olin väike poiss ja Ogdon oli hiiglaslik mees: ta oli õnnelik, et poisikesele meeldib sama muusika, mis talle.

Ogdon salvestas esimesena Sorabji kohuta valt keerulise „Opus Clavicembalisticumi“ (1930), mis kestab üle nelja tunni ja helilooja enda sõnul on tähtsaim teos pärast Bachi „Fuugakunsti“.

See on miniatuur! Sorabji „Sequentia Cyclica“ (1948–49) on kaks korda pikem, see kestab kaheksa tundi.

Ma kuulasin „Sequentiat“, see on ilmselt kõi ge pikem ja raskem klaveriteos üleüldse! Aga see haaras mind täiesti kaasa, nii muusika kui ka esitus – kuidas selline megalomaania saab üldse toimida? Loogika järgi peaks nii gigantne materjal iseenda tähendust hakkama sööma.

Me arvame, et „Sequentia“ ei kanna välja –aga see toimib kõigele loogikale vastupidiselt. Kõik, mida teame vormist ja ajast muusikas, on selles teoses viidud absoluutse piirini. Kuigi eeldame, et see ei saa olla terviklik, on ta seda siiski. Selle ajaraami sees on kolm väga suurt pala, igaüks Mahleri kolmanda sümfoonia mõõtu. Aga vahepeal on kahe-kolmeminutised lood ja mõned veerandtunnised. Need kaheksa tundi on ära jaotatud väga ebaühtlaselt ja ülla tavalt.

Sorabji kirjutas ju ligi pool sajandit ainult sahtlisse, ta keelas oma teoste trükkimise neljakümneks aastaks. Kas oli ka mingi võistlus, kes saab ajaloo esimeseks „Sequentia Cyclica“ salvestanud pianistiks?

Ma mängisin seda paar korda – esimesena maailmas. Pärast ühte ettekannet Maastrichtis tuli keegi minu juurde ja pakkus 10 000 eurot selle salvestamiseks.

On palju huvitavaid muusikuid, kes kirjutavad uusi teoseid, ma ei arva, et on üldse põhjust paanikaks.

Kas mõni gigant nagu Marc-Andre Hamelin ei tahtnud ise seda teha?

Hamelin käis kuulamas, kui mängisin „Opus Clavicembalisticumi“ New Yorgis. Pärast kontserti ta tuli õnnitlema ja ütles: „Tere, ma olen Marc. Ma ei teadnud, et see on mängitav.“ Ta on väga tore mees.

Väga tore kompliment ka. Tal oli 2000. aastal Tallinnas festivalil KLAVER erakordne edu, mängides kaks fantastilist erineva kavaga sooloõhtut järjest, ühe neist haigestunud artisti asemel ekspromptina.

Pole ime, ta oskab tõesti klaverit mängida.

Kas oskad juba hinnata ka käesoleva sajandi klaveriliteratuuri? On äärmuslikke vaateid: ühed arvavad, et muusikat saab ja peab kirjutama kogu aeg, aga teised, et klaverimuusika kirjutamine on juba ammendunud, et rõhk on teistel instrumentidel ja kooslustel. Kas klaverimuusikal on tulevikku?

Loomulikult, miks mitte. Kirjutad lihtsalt muusikat ja mängid.

Aga paljud heliloojad ei oska mängida.

Mina oskan mängida! Inimesed tulevad tihti välja mingite hirmujuttudega, nagu et

on klaverimuusika lõpp. See on nii klišeelik. On palju huvitavaid muusikuid, kes kirjutavad uusi teoseid, ma ei arva, et on üldse põhjust paanikaks.

Richard Taruskin ennustas oma sajandi alul valminud suures Oxfordi muusikaajaloos üle üldse klassikalise muusikatraditsiooni lõppu.

Ta tõestas seda sellega, et suri hiljuti.

Taruskin pidas silmas seda, et muusikat kirjutavad inimesed, kes ei tunnegi nooti.

Alati on olnud inimesi, kelle muusikaline kirjaoskus on kasin, kuid loovad muusikat. Praegu on neid vast pigem järjest vähem. Ma ei saa aru, mis oli tema jutu iva, ta tahtis vist vaid lärmi lüüa. Rääkisin temaga mõned nädalad enne tema lahkumist, tundsin teda päris hästi. Tutvusime omal ajal Peterburis. Ma leid sin Stravinski „Petruška-akordi“ ühest Liszti teosest „Malediction“, millest ta ei teadnud. See on kirjutatud 1834. aastal – uskumatu! Aga mis puutub kirjaoskusesse, siis see on mulle irrelevantne. Ma olen väga laiahaardeline muusik, ma mängin kõike. Kui kuulan muusikat, siis tihti 1950ndate–60ndate džässi, 70ndate funki. See on mulle asjakohane, ja need, kes seda kirjutasid, tabasid mingit tähtsat iva.

31

300 AASTAT

hästitempereeritud HELISÜSTEEMI

Johann Sebastian Bachi (1685–1750) loominguteel on mitmeid säravaid tippe ja „Hästitempereeritud klaviir“ (HTK), eriti selle 300 aasta eest lõpe tatud esimene vihik on vaieldamatult üks nendest. See pole mitte lihtsalt kogumik 24 prelüüdist ja fuugast „kõikides mažoor setes ja minoorsetes helistikes“, vaid ühtlasi ajastu muusikaliste kujundite ja karakterite ning kompositsioonitehnika ammendamatu kataloog, sisuliselt koguni teadustöö, mis pakub lahenduse muusikuid mitu sajandit vaevanud häälestusprobleemile.

Lääne muusikas kinnistunud helisüsteemis, kus oktav jaguneb kaheteistkümneks pooltooniks, on varjul matemaatiline „viga“ – nn pyt hagorase komma –, mis teeb helirea ideaalselt puhta häälestuse võimatuks. Süsteemi ebatasasus tuleb seega mingil viisil peita, kas häälestades suurema osa intervallidest puhtaks ja varjata komma helisüsteemi vähekasutatavasse ossa, või jagada see ära väikeste osade kaupa erinevate intervallide vahel, nii et see oleks vaevu tajutav. Viimast taktikat järgib võrd tempereeritud häälestus, mis sai üldkasutatavaks 19. sajandil. See teeb kõigist pooltoonidest ehitatud helistikud võrdselt kasutatavaks, ent nivelleerib ühtlasi nende kõlalist karakterit.

Võimalikult paljude helistike kasutamine sai häälestussüsteemi täiustamise eesmärgiks alates umbes 16. sajandi lõpust, esimesena suutis kõik 24 võimalikku mažoori ja minoori ühtsesse süsteemi viia aga Johann Sebastian Bach. Tema

loodud hästitempereeritud häälestussüsteem lähenes võrdtempereeritud, kõiki pooltoone võrdsustavale häälestusele, kuid säilitas siiski veel mõningase ebaühtluse, mistõttu helistike iseloom eristub selgemalt. Bachi väga erineva stiili ja karakteriga prelüüdid ja fuugad joonis tavad samas helistike iseloomujooned selgesti välja, peaaegu defineerivad need.

Aastal 1722 dateeris Bach kogumiku tiitellehe ning lõpetas selle hiigeltöö. Kuid vähemalt osa sellest on valminud ajal, mida võib inimliku paradoksina pidada Bachi karjääri absoluutseks madalpunktiks. Ernst Ludwig Gerber, Bachi kunagise lähedase õpilase poeg kirjutas 1790. aastal, et Bach kirjutas need „väga kunstipärased“ prelüüdid ja fuugad „paigas, kus masen dus, tüdimus ja mistahes muusikainstrumendi puudumine selle ajaviite talle peale sundis“. Nimelt lõppes Bachi karjäär Weimari hertsogi õukonnakapelli kontsertmeistrina iseteadliku muusiku ja tema leivaisa suure tüliga: kuna Bachile keelduti andmast Weimari õukonna kapellmeistri kohta ning tal avanes võimalus saada kapellijuhi prestiižsem ja parema pal gaga koht Köthenis, siis palus ta end Weimari teenistusest vabastada. Seda peeti aga säära seks häbematuseks, et Bach pisteti neljaks nädalaks trellide taha. See sünge episood, omamoodi loomepuhkus, kandis imelist vilja, mille kunstilist väärtust on võimatu ülehinnata. „Hästitempereeritud klaviir“ on aga murde punktiks ka muusikateoorias ja kompositsiooniõpetuses, avades tee kõigele järgnevale. aasta tähistab „Hästitempereeritud klaveri“ loomise 300. aastapäeva ning sel puhul kannavad festivalil KLAVER teose tervikuna ette 24 Eesti pianisti – alates andekatest noortest klaveriõppuritest kuni tuntud kontsertpianistide ja armastatud vanameistriteni. Ettekande seob pausideta tervikuks rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstniku Kaupo Kikkase loodav „Hästitempereeritud klaveri“ teemaline visuaalteos, mis saadab muusikat suurel ekraanil.

Tekst: TOOMAS SIITAN, muusikateadlane

HÄSTI TEMPEREERITUD PILT

Bachi HTK on juba esmasest koh tumisest alates minu jaoks muusikaline monument ja alussammas kõigele järgnevale. Minu esmane kontakt muusikaga on enamasti emotsionaalne ja alles pärast vahetut muusi kalist kogemust vaatan sügavamale muusika ja emotsioonide taha. Mulle meeldib sarnane lähenemine kogu kunstile, kus kultuuriline konstruktsioon või suur isiksus ei tohiks üle võtta loomingu iseseisvat kõnetavust ja mõju.

Nii naljakas kui see ka ei ole, siis HTK ei ole muutunud meie 28 tutvusaastaga ja hiljem lisandunud teadmistega mitte grammigi pare maks, sest see oli esimesest hetkest peale täiuslik! Võib-olla see ongi geniaalse kunsti tunnus, et see paikneb seletamatult kuskil kõrgemal ning inimene ei suuda seda oma ebavajalike selgituste ja konstrueeritud teooriatega ka sadade aastate jooksul ära rikkuda.

Bach ja HTK on minu enda loomingut ins pireerinud korduvalt nii otseselt kui kaudselt. Mul on sellest inspireeritud teosed, aga mis isegi olulisem, see on olnud aluseks mitmele mõttekäigule, mis on aidanud mind hoopis järgmiste ideedeni. Klaviiri mustad ja valged klahvid on justkui halltoonid fotograafias, need on kõikidele täpselt samad, kuid vaid vähesed suudavad need panna ainulaadsel moel koos kõlama ning vaid üksikud suudavad luua midagi ajas tuhmumatut.

Kujutavas kunstis puudub muusikale ainuomane autori ja interpreedi sümbioos, mis

hoiab muusika igavesti värske ja elusana. Tänu meie siinsele erilisele kollektiivsele interpretatsioonile saame millegi päris uue ja kordumatu osaliseks. Bach muutub läbi selle interpretat siooni üheks õhtuks justkui Eesti heliloojaks, just see mõttemäng sai minu jaoks oluliseks võtmeks HTK visuaali loomisel.

Ainuõige valik tundus mustvalge meedium ning kasutan siin nii fotograafiat kui ka liikuvat pilti. Proovin pildikeeles pigem peegeldada ja fantaseerida ning mitte niivõrd kirjeldada või tõlgendada, loomulikult peab siin valitsema jääma alati muusika. Tihti saan impulsi mõnest muusikalisest hetkest, millel lasen ennast kanda kaugele Eesti looduse müstikasse. Ma loodan, et see visuaalteos pakub koos muusikaga eri lise sünesteetilise kogemuse, mis aitab kuulajal hakata muusikat nägema ja pilte kuulma.

Kaupo Kikkas (1983) on saanud hariduse fotograafia erialal Soome visuaalsete kunstide instituudis, kuid ta peab oma auhindu võitvate klassikalise muusika portreede edukuse põhjuseks oma haridust sellel alal. Kunstfotograafiale on ta keskendunud üle 12 aasta, töötades sageli Londonis, Berliinis ja USAs, samuti igaaastastes projektides Amazonase vihmametsas. Ta on pildistanud mitmeid raamatukaasi ja klassikalise muusika albumi kaasi ning tema tööd ilmuvad sageli ajakirjades. Kui Kaupo ei tööta, võib teda leida Lapimaal telkimas (ja pildistamas). Aeg-ajalt võtab ta ikka veel kätte ka saksofoni.

Tekst: KAUPO KIKKAS, fotograaf I Foto: KAUPO KIKKAS

KONTSERDIKALENDER september - jaanuar

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

SEPTEMBER

R, 2. september kell 19 Vanemuise kontserdimaja  Vanemuise Sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert

L, 3. september kell 19 Pärnu kontserdimaja Eesti Kontserdi hooaja avakontsert Vanemuise Sümfooniaorkester

Tähe-Lee Liiv (klaver) Dirigent Risto Joost

Kavas: Eller. Pidulik avamäng D-duur Rahmaninov. Klaverikontsert nr 2 c-moll op. 18 Tšaikovski. Sümfoonia nr 6 h-moll op. 74 „Pateetiline“

Koostöös Vanemuise teatriga

Paavo Järvi Foto: Kaupo Kikkas

T, 13. september kell 19

Pärnu kontserdimaja

K, 14. september kell 19

Jõhvi kontserdimaja

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert R, 16. september kell 19

Vanemuise kontserdimaja L, 17. september kell 19

Estonia kontserdisaal

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert „Pool sajandit paradiisiaias“

Hortus Musicus 50

Kunstiline juht Andres Mustonen

NB!

Kell 18 toimub Estonia kontserdisaali fuajees Hortus Musicuse 50 aasta juubelile pühendatud raamatu ja plaadi esitlus

K, 14. september kell 16

Estonia kontserdisaal Lõunamuusika „Õnnelik Valgre“

Rebecca Kontus, Silver Laas (vokaal) Siim Aimla kvartett

K, 21. september kell 19

Estonia kontserdisaal „Meresillad“

Baltic Sea Philharmonic

Kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi

Teie ees on kava osaliselt töödeldud klassikateostest, ilma pauside, aplauside ja noodipultideta. Püsti ja peast!

K, 21. september kell 19 Vanemuise kontserdimaja N, 22. september kell 19 Estonia kontserdisaal R, 23. september kell 19 Jõhvi kontserdimaja „Souvenir de Florence“

Anna-Liisa Bezrodny (viiul)

Johannes Põlda (viiul) Kaija Lukas (vioola)

Sandra Klimaitė (vioola) Marko Ylönen (tšello, Soome) Indrek Leivategija (tšello)

Kavas: Sõlvestrov (seade Xandi van Dijk). „Ukraina palve“ (Issand, kaitse Ukrainat! Anna meile jõudu, usku ja lootust … Meie Isa) Arenski. Keelpillikvartett viiulile, vioolale ja kahele tšellole op. 35 Tšaikovski. Keelpillisekstett d-moll „Souvenir de Florence“ op. 70

N, 29. september kell 19 Estonia kontserdisaal AVASTA! Helilooja Kuldar Sink 80

Arete Kerge (sopran)

Theodor Sink (tšello)

Sten Heinoja (klaver) Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Kõlab Kuldar Singi meeskoori- ja kammermuusika: laulud meeskoorile, laulud sopranisolistile, teosed tšellole ja klaverile.

T, 27. september kell 19 Pärnu kontserdimaja

N, 29. september kell 22 Estonia kontserdisaal Öökontsert

Kuldar Sink 80

Yxus Ensemble

Iris Oja (metsosopran)

Mihkel Peäske, Tarmo Johannes (flöödid)

Kirill Ogorodnikov (kitarr) Leho Karin (tšello)

Kavas: Sink. „Surma ja sünni laulud“

Sten Heinoja Foto: Silver Õun

OKTOOBER

T, 4. oktoober kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 6. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal R, 7. oktoober kell 19 Jõhvi kontserdimaja E, 10. oktoober kell 19 Vanemuise kontserdimaja „Majakka“

Jean-Marie Machado kvartett (Prantsusmaa/Iraan)

Jean-Marie Machado (klaver, ettevalmistatud klaver, looming ja seaded)

Jean-Charles Richard (bariton- ja sopransaksofon, flöödid)

Vincent Segal (tšello)

Keyvan Chemirani / Zō Luis Nascimento (zarb, löökpillid)

Festival TubIN 6.–9. oktoober Tartu Kunstiline juht Mihhail Gerts

N, 6. oktoober kell 19 Vanemuise kontserdimaja

Festivali avakontsert „Leegitsev süda“

Kontserdile eelneb kell 18 vestlus

„Lähedus sõnades, helides ja tegudes“. August Gailiti, Eduard Tubina ja teiste kontserdiprogrammis olevate autorite elust ja loomingust vestlevad Joonas Hellerma, Hando Runnel, Jaanus Vaiksoo ja Mihhail Gerts.

Vanemuise Sümfooniaorkester Liisa Randalu (vioola) Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Kodály. Kontsert orkestrile Hindemith. Kontsert vioolale ja orkestrile „Der Schwanendreher“ Tubin. Sümfoonia nr 5 h-moll

R, 7. oktoober kell 13 Vanemuise kontserdimaja Noortekontsert „Kuidas sünnib muusika“

Alisson Kruusmaa (helilooming), Heigo Rosin (löökpillid), Mihhail Gerts

R, 7. oktoober kell 18 Elleri muusikakooli Tubina saal Kontsert-vestlusring „Inimlikkuse proovikivi“

Joonas Hellerma ja külalised Rene Laur (altsaksofon) Joonatan Jürgenson (klaver)

37

Jean-Marie Machado kvartett

Foto: Cecil Mathieu

Alisson Kruusmaa

Foto: Claudia Hendriks

38

M4GNET kvartett: Robert Traksmann (I viiul)

Katariina Maria Kits (II viiul) Mart Kuusma (vioola) Siluan Hirvoja (tšello) Mihhail Gerts (klaver)

Kavas: Stenhammar. Klaverikvartett Es-duur Tubin. Altsaksofonisonaat Korngold. Klaverikvintett op. 15

Kontsert toimub koostöös Eesti Semiootika Seltsiga ning on osa „Juri Lotman 100“ juubeliaasta programmist

L, 8. oktoober kell 15 Eesti Rahva Muuseum, raamatukogu saal (A-sissepääs) „Tartu motiivid“

Näituse „Värvide ilu. Eesti kuldaja kunst Enn Kunila kollektsioonist“ lõppkontsert Enn Lillemets (sõna) Mihhail Gerts (klaver)

M4GNET kvartett: Robert Traksmann (I viiul)

Katariina Maria Kits (II viiul) Mart Kuusma (vioola) Siluan Hirvoja (tšello)

Kavas: Tubin. Klaverikvartett cis-moll Oja. Klaverikvintett

L, 8. oktoober kell 18 Elleri muusikakooli Tubina saal Festival TubIN

Kontsert-vestlusring „Rahvaste hääled lauludes“ Tuuri Dede (metsosopran) Sten Heinoja (klaver) Joonas Hellerma ja külalised

Kavas:

Saar. „19 rahvaviisi klaverile“ Tubin. „Ballaad Mart Saare teemale“ Valik Mart Saare soololaule

Kontsert toimub koostöös Fenno-Ugria Asutusega ning on osa hõimupäevade programmist

P, 9. oktoober kell 12 Tartu (jälgige reklaami) Kultuuriretk Enn Lillemetsaga

P, 9. oktoober kell 17 Vanemuise kontserdimaja Festivali lõppkontsert

Tuuri Dede Foto: Sohvi Viik

„Uus algus“

Vanemuise Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Eller. Sümfooniline poeem „Laulvad põllud“ Tamberg. Concerto grosso op. 5 Tubin. Sümfoonia nr 6

P, 9. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

AVASTA! Helilooja John Cage 110 Ansambel U: Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel Kaastegevad Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid, juhendaja Oksana Tralla

Kavas läbilõige Cage’i muusikast. Kõlab performatiivne, eksperimentaalne ja elektrooniline muusika.

Koostöös Eesti Nüüdismuusika Keskusega

N, 13. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

R, 21. oktoober kell 19

Pärnu kontserdimaja

Franz Schubert 225 Eesti Rahvusmeeskoor Heiki Mätlik (kitarr) Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Schuberti teosed meeskoorile ja kitarrile

P, 16. oktoober kell 12 Estonia kontserdisaal E, 17. oktoober kell 12 Pärnu kontserdimaja T, 18. oktoober kell 12 Vanemuise kontserdimaja „Lapseks olemise rõõm“ Tallinna politseiorkester Eesti Raadio laste laulustuudio laululapsed Näitlejad Linda Kolde ja Maria Annus (Vanemuise teater) Erikülaline Stefan Lavastaja Priit Strandberg (Vanemuise teater)

K, 19. oktoober kell 16 Estonia kontserdisaal Lõunamuusika „Trompetimängud“

Laval on trompetist Neeme Ots ja tema õpilased: Hugo Blaat, Tõnu Markus Rõõmussaar, Triin Ustav, Mathias Kruusmann, Eerik Bahovski ja Mattis-Johan Mere Piret Randal (klaver)

N, 20. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal „Igatsus“

Mirjam Mesak (sopran) Ewa Danilewska (klaver)

Kavas: Tubina, Mägi ja Rahmaninovi laululooming

L, 22. oktoober kell 16 Väravatorn „Bach“

Hortus Musicus  Kunstiline juht Andres Mustonen

XIII rahvusvaheline festival

KLAVER 2022 21.–27. oktoober Kunstiline juht Sten Lassmann

39

John Cage

Foto: Chris Felver/John Cage Trust

40

R, 21. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal Festivali avakontsert Sten Lassmann (klaver) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Tormis. Avamäng nr 2 Hatšaturjan. Klaverikontsert Des-duur op.38 Bartók. Orkestrikontsert Sz. 116

L, 22. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal SKRJABIN 150 Jonathan Powell (klaver, Inglismaa/Poola)

Kavas: Skrjabini klaverisonaadid

P, 23. oktoober kell 17 Estonia kontserdisaal „Suurmeister“ Gerhard Oppitz (klaver, Saksamaa)

Kavas: Beethoven. Klaverisonaat nr 4 Es-duur op. 7 Bartók. Klaverisonaat BB 88 Sz. 80 Schönberg. Kolm klaveripala op. 11 Schumann. Klaverisonaat nr 1 fis-moll op. 11

E, 24. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal BACH. HTK 300 Eesti pianistide gala

Laval: Matti Reimann, Lilian Hindrikson, Ebe Müntel, Lauri Väinmaa, Jana Potštarjova, Sofia Khvichia, Piret Väinmaa, Ralf Taal, Rasmus Andreas Raide, Tiit Tomp, Hans Matthias Kari, Lembit Orgse, Age Juurikas, Jaan Ots, Mattias Heina, Kristiina Rokashevich, Kadri-Ann Sumera, Viola Asoskova, Marianne Liis Oissar, Sten Heinoja, Jorma Toots, Kristi Kapten, Karolina Žukova, Irina Zahharenkova

Videoinstallatsioon: Kaupo Kikkas

T, 25. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal „Ludus Tonalis“ Maksim Štšura (klaver)

Kavas: Janaček. „Rohtunud rajal“ („Po zarostlém chodníčku“) Šostakovitš. Prelüüd ja fuuga d-moll nr. 24 op. 87 Hindemith. „Ludus Tonalis“

K, 26. oktoober kell 19 Estonia kontserdisaal „Tõusev täht“ Marie-Ange Nguci (klaver, Albaania/ Prantsusmaa)

Gerhard Oppitz

Foto: Concerto Winderstein

Maksim Štšura

Foto: Kaupo Kikkas

Kavas: Schumann. „Kreisleriana“ op. 16 Skrjabin. Klaverisonaat nr 5 op. 53 Rahmaninov. „Variatsioonid Chopini teemale“ op. 22 Ligeti. Etüüdid nr 6 „Varssavi sügis“ („Automne à Varsovie“) nr 2 „Lahtised keeled“ („Cordes à Vide“) nr 13 „Kuradiredel“ („L’Escalier du Diable“)

N, 27. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal „Neli temperamenti“

Lukas Geniušas (klaver, Venemaa/Leedu) Tallinna Kammerorkester Dirigent Kaspar Mänd

Kavas: Barber. Adagio keelpillidele Rääts. Kontsert kammerorkestrile op. 16 Britten. „Noor Apollo“ klaverile, keelpillikvartetile ja kammerorkestrile op. 16 Hindemith. „Neli temperamenti“ klaverile ja keelpillidele

L 29.oktoober kell 18

Tallinna raekoda

Tallinna raekoda 700 Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

NOVEMBER

Keelpillifookus 10.–13. november, Tallinn N, 10. november kell 19 Estonia kontserdisaal Daniel Müller-Schott (tšello)

Kavas: Bach. Süit soolotšellole nr 4 es-duur BWV 1010 Britten. Süit soolotšellole nr 3 op. 87 Henze. „Serenaad“ Bach. Süit soolotšellole nr 5 c-moll BWV 1011

N, 10. november kell 22 Estonia kontserdisaal Öökontsert

Sean Shibe (akustiline kitarr, elektrikitarr)

Mitmekülgse muusiku Sean Shibe uuenduslik lähenemine oma instrumendile ja repertuaarile on võtnud luubi alla klassikalise kitarri kui sooloinstrumendi.

R, 11. november kell 19 Estonia kontserdisaal Renaud Capuçon (viiul) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Kavas: Mozart, Tšaikovski

41

Sean Shibe

Foto: Kaupo Kikkas

Daniel Müller-Schott

Foto: Uwe Arens

42

L, 12. november kell 19 Estonia kontserdisaal Ragnhild Hemsing (Hardangeri fiidel, viiul) Tallinna Kammerorkester

Kavas: Halvorsen, Svendsen, Kvandal, Grieg

P, 13. november kell 14 MUBA suur saal „Uus ajastu“ MUBA keelpilliõpilased uue hooga, uues koolis, uues saalis

Kontserdiprogramm sünnib koostöös Tallinna muusika- ja balletikooli noorte solistidega

L, 12. november kell 17 Kiek in de Kök „Täna 50 aastat tagasi“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

T, 15. november kell 19 Vanemuise kontserdimaja K, 16. november kell 19 Jõhvi kontserdimaja N, 17. november kell 19 Estonia kontserdisaal AVASTA! Helilooja Valentõn Sõlvestrov 85 Hando Nahkur (klaver)

Kavas: Valik Sõlvestrovi lühipalu klaveritsüklitest „Bagatellid“ ja „Vaikuse meloodiad“

K, 16. november kell 16 Estonia kontserdisaal Lõunamuusika Orkester Helikunst Karis Trass (metsosopran, rahvusooper Estonia) Dirigent Valle-Rasmus Roots

Kavas: Mozart, Rossini, Atterberg

Ragnhild Hemsing Foto: Nikolaj Lund

K, 23. november kell 19 Pärnu kontserdimaja N, 24. november kell 19 Estonia kontserdisaal L, 26. november kell 19 Vanemuise kontserdimaja „Luigelaul“

Priit Volmer (bass, rahvusooper Estonia) Jaanika Rand-Sirp (klaver, rahvusooper Estonia)

Kavas: Schubert. Vokaaltsükkel „Luigelaul“ („Schwanengesang“, D957)

L, 26. november kell 19 Estonia kontserdisaal

AVASTA! Helilooja Galina Grigorjeva 60 Eesti Rahvusmeeskoor Theodor Sink (tšello) Dirigent Mikk Üleoja Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Galina Grigorjeva autoriplaadi esitluskontsert

DETSEMBER

R, 2. detsember kell 19 Pärnu kontserdimaja Pärnu kontserdimaja 20 Marcin Masecki (klaver/dirigent, Poola) Pärnu Linnaorkester, dirigent Kaspar Mänd

Kavas: Beethoven. Avamäng „Zur Namensfeier“ op. 115 Marcin Masecki. „Masurkad“ Marcin Masecki. „Poloneesid“ Marcin Masecki. „Eesti sümfoonia“ (maailma esiettekanne) Gershwin. Orkestrirapsoodia „Ameeriklane Pariisis“

Koostöös Poola suursaatkonnaga, kontserti toetab Adam Mickiewiczi instituut

L, 3.detsember kell 16 Väravatorn „Muusikasalong läbi aegade“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Tallinna Kammerorkester

Foto: Kaupo Kikkas

44

L, 3. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal Sir András Schiff (klaver)

Ungari päritolu pianist Sir András Schiff on klassikalavade superstaar, üks oodatumaid artiste maailma suurlinnade kontserdisaalides. Saame kuulda repertuaari, mida klaverikunstnik peab kõige õigemaks esitada just selles saalis ja just sellel hetkel. Seega, andkem muusadele võimalus meie hinge ja ilumeelt puudutada!

K, 7. detsember kell 16 Estonia kontserdisaal Lõunamuusika „Moevooludest hoolimata“ Ivo Linna ja Tallinna politseiorkestri bigbänd N, 8. detsember kell 22 Estonia kontserdisaal Öökontsert

Sander Mölder (heliruum) RÜÜT

Maili Metssalu (vokaal, viiul) Maarja Soomre (vokaal, meloodika, kannel) Juhan Uppin (vokaal, eesti lõõtspill, kannel) Jaan-Eerik Aardam (vokaal, kitarr)

R, 9. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal P, 11. detsember kell 17 Vanemuise kontserdimaja Sümfooniline Duke Ellington Eesti Riiklik Sümfooniaorkester New Wind Jazz Orchestra Dirigent Antti Rissanen

Kavas: Ellinton/Rissanen. „The Far East Suite“ Ellington/Berger. „The Queen’s Suite“

Sir András Schiff

Foto: Joanna Bergin

New Wind Jazz Orchestra

Foto: Renee Altrov

Ellington/Lindberg. „Do Nothing Till You Hear From Me“

Ellington/Rissanen. „It Don’t Mean a Thing“ Ellington/Berger. „Sophisticated Lady“ Ellington/Berger. „Take the A Train“ Ellington/Rissanen/Lindberg. „Caravan“

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

L, 10. detsember kell 16

Väravatorn

„In natali Domini“

Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Parimad jõululaulud sajandite tagant

L, 17. detsember kell 16 Väravatorn

„Puer natus est“ Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

Jõulumuusika sajandite tagant

P, 18. detsember kell 17 Põlva kultuurikeskus

T, 20. detsember kell 19 Jõhvi kontserdimaja

K, 21. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja R, 23. detsember kell 17 Tallinna Jaani kirik Eesti Rahvusmeeskoori jõulukava Dirigent Ingrit Malleus

Kavas: Põhjamaade jõulumuusika

N, 22. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal R, 23. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja „Händel ja Vivaldi“

Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tallinna Kammerorkester Dirigent Tõnu Kaljuste

Kavas: Händel. „Dixit Dominus“ HWV 232 Vivaldi. „Gloria“ D-duur RV 589

Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Foto: Kaupo Kikkas

Irina Zahharenkova

Foto: Matti Kyllönen

P, 25. detsember kell 16 Pärnu kontserdimaja E, 26. detsember kell 19 Vanemuise kontserdimaja T, 27. detsember kell 19 Jõhvi kontserdimaja K, 28. detsember kell 19 Estonia kontserdisaal Pühademuusika Eplik/Võigemast/Koikson VHK keelpilliorkester Dirigent Rasmus Puur

K 28. detsember kell 16 Tõrva kirik-kammersaal K, 28. detsember kell 19 Tartu Jaani kirik Aastalõpukontsert Hortus Musicus Kunstiline juht Andres Mustonen

R, 30. detsember kell 19 Jõhvi kontserdimaja L, 31. detsember kell 12 Vanemuise kontserdimaja L, 31. detsember kell 17 Estonia kontserdisaal Aastalõpukontsert

Tallinna Kammerorkester Irina Zahharenkova (klaver) Dirigent Kaspar Mänd

Kavas: Mendelssohn. Klaverikontsert nr 1 g-moll op. 25 Beethoven. Sümfoonia nr 8 F-duur op. 93 Koostöös Tallinna Filharmooniaga

R, 30. detsember kell 19 Pärnu kontserdimaja Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert

Ain Anger (bass) Ksenija Sidorova (akordion, Läti) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Paavo Järvi

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

Priit Võigemast, Vaiko Eplik

Foto: Heigo Teder

Foto: Frances Marshall

JAANUAR

P, 1. jaanuar kell 18 Estonia kontserdisaal

Rémy Martini ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert

Ain Anger (bass)

Ksenija Sidorova (akordion, Läti) Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent Paavo Järvi

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

N, 12. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 13. jaanuar kell 19

Vanemuise kontserdimaja L, 14. jaanuar kell 19

Pärnu kontserdimaja

The King's Singers „Põhjala valgus. Virmalised“

Patrick Dunachie (kontratenor)

Edward Button (kontratenor)

Julian Gregory (tenor)

Christopher Bruerton (bariton)

Nick Ashby (bariton)

Jonathan Howard (bass)

Kavas: Grieg, Kreek, Alfvén, Tormis, Gjeilo, The Real Group jt.

N, 19. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal R, 20. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal L, 21. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal E, 23. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal T, 24. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal K, 25. jaanuar kell 19 Estonia kontserdisaal Sibelius/Schwartz/Shakespeare/Elts/ Semper/Ojasoo TORM

Laval: Priit Võigemast, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Tambet Tuisk, Gert Raudsep, Jaak Prints, Ursel Tilk, Rasmus Kaljujärv ja Kaie Mihkelson, Helena Lotman, Hanna Brigita Jaanovits (EMTA lavakunstikool) ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Dirigent ja muusikajuht Olari Elts Lavastus, lava- ja videokujundus: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Valguskunstnik Jussi Ruskanen (Soome)

Koostöös Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja Eesti Kontserdiga

47

THE KING’S SINGERS

Ansambel Hortus Musicus on feno men, mille eksistentsi taustal on üles kasvanud mitu põlvkonda eestlasi. Ka ma ise kuulun nende hulka. Teadlikult, lavalaudadelt, mäletan Hortust alates nullindatest, kui olin kolinud tagasi Eestisse ning sattunud arvus tajana nende 40 aasta juubelikontserdile. Adusin, et kuigi ansambli ja selle juhi Andres Mustoneni nimi on inimestele tuntud, ei olda väga täpselt kursis sellega, mis kõik on toimu nud Väravatorni iidsete seinte vahel või millist elu on elanud need inimesed, kelle parimad

aastad on kulgenud ühises vaimsuses ja ühistest ideaalidest kannustanuna muusikat tehes.

Koroona-aastal 2020 avaldasin oma muu sikutest sõprade seltskonnas imestust, et ühest pikima ajalooga kollektiivist Eesti ja isegi Euroopa kultuurimaastikul – Hortus Musicusest, vanamuusikapioneeridest – ei ole ilmunud ühtegi pikemat ülevaadet. Mind hakkas huvitama, mida õieti tähendab ansambli ametliku tutvustuse lakooniline avalause „Hortus Musicus andis oma esimese kontserdi 1972. aastal“ ja kes õieti on kõik need inimesed, kelle jaoks ansambel on olnud justkui teiseks perekonnaks.

Hortus Musicuse interpreedid on alati olnud „mitteklassikalised klassikalised muusikud“ ehk julguse ja esinemisstiili poolest pigem rockstaarid ja avangardistid.

Ajaloomuuseumi Suurgildi Suures saalis kuni 29. jaanuarini 2023. Kuraatorituuri saad tellida jaanika.juhanson@gmail.com.

Hortus Musicuse tähendus Eesti ja Euroopa kultuuris on suurem kui muusikalugu. Tegemist on kultuurifenomeniga, mille liikmed on julgelt eiranud mitmeid kirjutamata reegleid, ning koondanud ansambli ümber nii osalejate kui sõpradena palju Eesti kultuuriheerosi. Hortus Musicuse loominguline kreedo, elu rõõm, loominguline uhkus ja puhtus inspiree ris looma Suurgildi hoonesse mitmekülgselt elamust pakkuvat muusika aeda. Ansambli, kelle repertuaari kuulub heliloomingut kuuest sajandist, loo rääkimiseks sobib keskaegse gildihoone peasaal suurepäraselt – on ju nende seinte vahel veel kauemgi muusikat mängitud ja nauditud. Seda enam, et Suurgildi saal on ka Hortuse jaoks oluline maamärk –siin on salvestatud mitmedki märgilised heli kandjad ja toimunud olulised kontserdid. Näitus „Muusika aed. Hortus Musicus 50“ viib külastaja ajarännule ning pakub võimalust

Õhku visatud mõte kirjutada raamat hak kas materialiseeruma pärast esimesi kohtumisi Andres Mustoneni kodus – kaevusime trepialust täitnud kastitäitesse fotodesse ja kontserdikavadesse, veetsime teed juues videvikutundi ning rääkisime olnust ja olulisest.

AJALOOMUUSALE APPI

1960ndatel Oleviste kirikus vaimulikku vokaalmuusikat harrastanud grupeeringust, helilooja Heimar Ilvese elutoas toimunud kogunemistelt ja muusikakeskkooli legendaarsetest koridoridest tuule tiibadesse saanud ansambel Hortus Musicuse tegevus on olnud intensiivne ja mitmekülgne. Endiste ja praeguste ansambli liikmetega vestlusi jätkates märkasin, et tuhan detest episoodidest oli ajaloomuusa Klio teinud oma valiku, sulandanud mitmed sarnased sündmused üheks ning hägustanud aastaarve ja fak tegi. Eksimatult meenusid vaid emotsioonid ja reaktsioonid olukordadele – olgu head, võidukad, avastuslikud või ebaõiglased.

Nii nagu vette kukkunud kivi põhjustab lainetuse, hakkas pärast meie esimesi kohtumisi Andres Mustoneni, Peeter Klaasi ja teiste hor tuslastega asjaosaliste ühismälus mõndagi lii kuma. Poole aasta jooksul üksteisega risti-põiki suheldes, üha uuesti helistades ja kirjavahetust pidades, fakte ja aastaarve edasi-tagasi põrga tades ning varem ilmunuga kõrvutades hakkas ansambli tegevuse katkendlik ajajoon tasapisi üheks sirgeks joonistuma. Proovide uudista

AJALOOMUUSEUMI NÄITUS „MUUSIKA AED. HORTUS MUSICUS 50“

mine ja kontsertide kuulamine, kohvitoas vabas olekus visatud naljad ning lavatagustes pillatud remargid aitasid piiluda inimhingedesse ning tabada ansambli vaimsust.

Minu ees hakkas tasapisi avanema omaette mikrokosmos, mille katkematus kulgemises peegeldub ka tükike meie emakeele ja oma riikluse edenemisest viimase viiekümne aasta jooksul. Nõukogudeaegses suletud süsteemis publikule hädatarvilikke valgusesähvatusi pak kunud ansambel oli režiimiga opositsioonis mitte ainult esitatava (vaimuliku) muusika kaudu, vaid ka reaalselt põrandaalust tegevust toetades.

ESMAKOHTUMINE MÜNCHENIS

Raamatu eessõna autor, Toomas Hendrik Ilves, kes 1980ndatel töötas Münchenis raadio Vaba Euroopa juures, on meenutanud esimest kohtumist Mustoneni ja teiste hortuslastega Saksamaal: „Kui ma juba Münchenis elasin, tuli Ants Kipparilt kõne Stockholmist. Seal juhtis ta Siberisse saadetud Eesti meelsusvangide ja nende perede abistamiseks loodud kes kust ning publitseeris sünnimaal põranda all levitatud „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“. Mina töötasin siis raadio Vaba Euroopas, kus kasutasin Kipparilt saadud „Lisandusi...“ raadiojaama analüüsiosakonnas. Kippar teatas, et Hortus Musicus sõidab läbi Müncheni raudteejaama teel Ulmi, kui nende

end argimõtetest välja lülitada. Inspireeruda saab samadest allikatest, millest noored muusikud omal ajal loomejulgust said –selleks on ilu, headus ja armastus. Näitusel on esitletud fotograaf Toomas Volkmanni fo tod olulisematest Hortus Musicuse liikmetest ning mitmed arhiivifotod ja -videod ansambli arengust läbi aastakümnete. Näituse avab plakatisein, millel on kollaaž ansambli eripal gelistest kontsertidest. Näituse läbiva tuuma moodustavad Hortus Musicuse liikmete pillid ja põnevad esemed loometeelt. Esitletud on valik Hortus Musicuse esinemiskostüüme (autoriks lavastuskunstnik Riina Vanhanen või kostümeerija Lembi Arder). 360-kraadi se video vahendusel on võimalik külastada Väravatorni ja osaleda lühikesel kontserdil. Muusikalooga seotud arheoloogilised esemed ajaloomuuseumi kogudest moodustavad väikese omaette mininäituse, mille pani kokku muuseumi teadusdirektor Krista Sarv. Näitust raamistab eesti-, vene- või ingliskeelne audiorännak, kus Andres Mustoneni hääl ja mõtted saadavad külastajat läbi erinevate peatuspaikade. Rännakuteksti vahele on lisatud külluslikult Hortus Musicuse muusikat erinevatest aegadest.

Jaanika Juhanson näituse kuraator ja lavastaja

lõpp-punkti õigesti mäletan, ja mul tuleks võtta Andres Mustonenilt mingi pakk ja saata see Stockholmi edasi.

Vajalikult päeval seisingi Müncheni Hauptbahnhofis, otsisin õiget perrooni ja kui lõpuks leidsin, kus Hortust trehvata, kõndisin edasi-tagasi, kuni kuulsin gruppi noori eesti keeles kõnelemas. Astusin ligi ja seal oligi Andres. Tutvustasin end, küll veidi tagasihoidlikult, sest teiste eestlastega oli ka kogemusi, et sõnaühend „raadio Vaba Euroopa“ pani nii mõnegi neist põgenema. Selline oli olnud kommunistliku hirmuvalitsuse mõju. Aga Hortusega oli vastupidi – Andres Mustonen võttis mu enda juurde rongi, mis pidi kohe edasi sõitma.“

TUNDRAST KONTSERDISAALIDESSE

1980ndaid mäletatakse ansamblistide endi seas ennekõike kui metsiku töörügamise aas taid. Pikkade reiside tõttu nägid pereloomisikka jõudnud noored oma muusikalisi kaas lasi paraku rohkem kui isiklikke partnereid eluteel. Hellitlevalt Kalevipoja diplomaatideks ristidud hiiglaslike metallkastidega, kuhu pidi mahtuma nii ansambli instrumentaarium kui ka kostüümid, künti riiklike agentuuride Gosja Roskontserdi egiidi all kõige erinevamaid esinemispaiku mudasest tundrast kroonlühtritega kontserdisaalideni.

Sellest ajast on Hortuse pagasisse kogunenud ridamisi reisilugusid, millest üks markant semaid kirjeldab Mail Sildose ja Imbi Tarumi eredat lühikarjääri lennuki stjuardessidena: „Lasknud silmad üle reisijate summa libiseda, pöördus piloot härdasti kahe salongis istunud Eesti neiu poole, kelleks osutusid pahaaimama tud Mail Sildos ja Imbi Tarum. Häda selles, et lennuki stjuardessid olid otsustanud Tallinnasse

maha jääda, aga ilma ei saanud ka õhku tõusta –kas nemad kahekesi ei saaks hädast välja aidata? Palu, ja sulle antakse, ütleb kristlik mantra, ning noored daamid jäid nõusse.“

Lennu jooksul tuli kandikutele valmis panna toidukomplektid ning need tervele lennukitäiele rahvale kenasti ette kanda. Mõistagi oli stjuardessidel tohutu menu ning publik nõu dis õhetavatelt lennusaatjatelt juurde rekordkoguses alkoholi. Thbilisis maandunud, tuli piloot tüdrukuid tänama ja kui selgus, et sõi detakse Thelavisse festivalile, muutus piloot uuesti härdaks: „Oi, devuški, oleks kohe öelnud, oleks teid Thelavisse ära visanud!“

SOOME SEIKLUSED

1979. aastast algasid Hortuse reisid Soome ja teistesse raudse eesriide taga asunud riikidesse. Nii Helsingi reiside kui paljude hilise mate Hortuse Soomes käikude taustajõudude hulka kuulusid erineval moel mitmed nimekad estofiilid: ehitusmeister ja ooperisõber Veli Klami ning kurikuulus arvustaja, tõlk ja ühis konnaelu tegelane Seppo Heikinheimo, aga ka tõlkija Eva Lille, üks Tuglase seltsi asutajaid,

Andres Mustoneni hääl juhatab kuulajat Eesti Ajaloomuuseumi näitusel „Muusika aed. Hortus Musicus 50“ ja vaatab poolele sajandile tagasi.

„Kunstnik peab põlema, aga võib ka läbi põleda. Või vastupidi – võib olla igavene tuli. See on oluli ne, kust sa energiat ammutad. Läbipõlemine tekib, kui ei tule uut energiat peale – värsket vaimu, mõtet, kõike, mis sinna juurde käib. Eks igaüks otsib uut energiat omamoodi. Muusika – see, mille tsivilisatsioon on loonud – toidab aga alati. Muusika on keel, sellest keelest peab aru saama. Võib keelt rääkida ja mitte aru saada. Muusika keelt peab oskama, õppima ja arendama. Ei ole olemas vana ega uut muusikat – on muusika.

Ei ole vana ega uut kunsti – on kunst. Kui sa niimoodi tajud, siis sa kunagi ei võta ajalugu surnuna ja mitte kunagi ei seisa paigal. Sest see ongi see elav. Elus ja ilus.“

Hortuse algusest

„Kuidagi üsna varakult, nii umbes 15-aastasena, tekkis minus mõistmine, et kultuuri ülesanne ei ole kellelegi meeldimine, vaid see, et kultuur pakuks hingetoitu. Sellest arusaamast sai alguse juba kõik järgnev.

1972. aasta suvel esines minu ilma nimeta ansambel ja Tõnu Kaljuste Ellerheina koor Eesti mittetegutsevates kirikutes. Elasime ju totalitaarses riigis, kus tegevkirikutes esineda ei tohtinud. Sel suvel sai alguse kindel plaan, et sügisel, kui kõik õpilased ja üliõpilased linna tulevad, siis läheb lahti. Mina sain 18-aastaseks 1. septembril ja sellel päeval sai loodud ka Hortus Musicus. See oli nagu mingi plahvatus.“

Suured kontserdid „Akadeemilise orkestri ja koori tulek resoneerub meie barokkorkestriga. Eks see nimi oli mui gega - ma olen alati olnud mitteakadeemiline. Samas - Akadeemia on see koht, mis ühendab. Välispidised reeglid on alati korrastamiseks, aga ka takistuseks. Selleks, et midagi luua - selleks peab reegleid alati rikkuma. Ma olen alati endale ise reeglid loonud. Meil oli muidugi ka ambitsioon olla valgustaja. Peab olema harukordne, kordumatu, ei saa olla suures voolus sees. See on tähtis, mis missioon sul on. Minu ideaal on lennata, et mul oleks tiivad, et ma lendaks kõrgemale. See on hea tunne. Juba ammu oleme jõudnud sinnani, et pole vana ega uut muusikat, on kunstiliik - muusika.“

Arvo Pärt

„Arvo Pärdi kujunemine selleks, keda praegu kogu maailm teab, on Hortus Musicuse kirjutanud maailma muusikaajalukku. Elasime selle kasvamise ajal kümmekond aastat koos. See on selline kogemus, mida ei ole sõnades võimalik väljendada. Me olime uue maailma sünni juures. See sündis väga valuliselt. Ma nägin seda kõrvalt, milliste vaevade ja vaimuotsingutega, muusikaliste väljenduste ja küsimustega Arvo tookord tegeles. See oli sündimine ja Hortus on saanud neid sünnitusi proovida esimest korda. Vahel ta tuli väikse noodiga meie proovi ja lasi midagi ette mängida – et kuidas see kõlab… See oli liikumine lihtsusse, mis ei ole tegelikult lihtne. Inimesena aga, kes ta oli, on ja kelleks jääb – see on headus, see on lugupidamine ja see on armastus.“

Väravatorn

„See on maailmaime, et oleme saanud tegutseda sellises majas. Eks 90ndatel ei jäänud me ka puutumata absurdsetest probleemidest, mis olid seotud tagastamisega jne. Aga saime kuidagi üle.

Miks ma olen üldse elus? Ma ei lase ennast segada nendest probleemidest, mis on minu ümber. Ka organisatoorsetest. Inimesed peavad oskama sellest mööda minna, mis nende tegevust häirib. Mõni võib sukeldudagi probleemidesse ja läheb täitsa puntrasse. Ei tohi ennast põletada, peab oskama neid vältida.

Elutarkus on olla poksija. Kes tahab teist poksida, ei saa väga lähedal olla. Peab natuke kaugene ma ja siis tegema otsuseid – kas vältida, lüüa, olla aktiivne või ükskõik mis. Pika aja tegevuses on see väga tähtis. See on see, mis sind endaks jätab.“

ning tema abikaasa pianist Mart Lille. „Tollel esimesel reisil Soome 1979. aas tal saatsid Hortust nii filharmoonia direk tor Koldits kui selle kunstiline juht Boriss Parsadanjan. Et veel konservatooriumis õppi vate ansamblistide Soome saamisega oli olnud tükk tegu, jäi vastutus kõigi nõukogude reisisellide vabast Läänest kenasti koju naasmise eest lõppude lõpuks Kolditsa isiklikele õlgadele. Pärast ansambli esinemist Musiikkitalo kammersaalis algas trio Klami-LilleHeikinheimo kureeritud operatsioon, mille eesmärk oli eraldada Hortuse liikmed nendega kaasas olnud Kolditsast ja Parsadanjanist. Ehkki muusikud peatusid Sokose hotellis, nad sinna pärast kontserti tagasi ei jõudnudki – kont serdipaika olid organiseeritud taksod, millega kogu ansambel kadus kui tina tuhka, vastuta vaid isikuid sellest informeerida „unustades“. Sõideti Klami juurde ja peeti meeldivalt pidu, joodi õlut, käidi saunas. Järgmisel hommikul ilmuti ettenähtud ajal sadamasse, justkui poleks midagi olnud. Ainult Koldits sai pärast seda vahejuhtumit kuuldavasti maohaavad.“

DAAMIDE NUKRAD PILGUD

1990ndatel sai Hortus omal nahal kaasa teha noore Eesti Vabariigi erastamiskarus selli: „Ennatlikule kergendusohkele järgnenud suve jooksul kaevas innukas pärija aga välja linna generaalplaani aastast 1856, mis avardas kinnistu piire nii, et ekspertiisi teinud kin nisvarabürool ei jäänud üle muud, kui uuesti rehkendada. Tulemus: kinnistu põhikonstrukt sioone on muudetud vaid 45% ja [Väravatorni] hoone tuleb tagastada. Eesti Kontserdi tolleaegne asedirektor Aivar Mäe reageeris Eesti Ekspressi veergudel otsusele teravalt: „See ekspertiis on meditatsioon, absurd! Võib-olla võtaks protsendi leidmise aluseks terve linnamüüri või terve Toompea, siis saab muutustep rotsendi veel väiksema!“

Siiski õnnelikult lõppenud omandivaidluste tulemusena linnale jäetud kinnisvaras jäi tege mistel silma peal hoidma kunstnik Jüri Arraku käe läbi materialiseerunud kummitusmunk Justinus, täpsemalt õlimaal „Munk“, mis ala tes pidulikust avamisest 1996. aasta advendiaja alguses täidab aknaorva Hortuse prooviruumis Väravatorni keskmisel korrusel.“

Üheksakümnendate alguses toimus ansamblis ka suuremat sorti verevahetus. Lõppes barokkorkestri tegevus, uutele väljakutsetele lahkus mõnigi kauane Hortuse instru

mentalist. Kümnendi alguses liitusid ansamb liga Ivo Sillamaa klahvpillidel, Robert Staak lautol ja Imre Eenma gambal. Põneva vokaalse täienduse sai Hortus endale Toomas Volkmanni näol, kes on esimesi Eesti soost kontratenoreid. Mitme muusa poolt puudutatud Volkmann, keda praegu teatakse ennekõike tippfoto graafina, on lõbustatult meenutanud publiku reaktsiooni omapärase tämbriga kõrgele falsetihäälele: „Laulmist alustades pöördus nii mõnigi nukker pilk minu poole, valdavalt küll üle 40-aastastelt naisterahvastelt.“

Et minevikku tänapäevaga siduda, õilistab Hortuse ilmuvat raamatut just nimelt Toomas Volkmanni kevadsuvel valminud fotoseeria endistest ja praegustest hortuslastest stilist Anu Lensmendi valitud kostüümides. Need fotod on praegu osaliselt eksponeeritud Hortuse juubelinäituse stendidel ajaloomuuseumi Suurgildi hoones. Fotograaf Krõõt Tarkmeele kaame rasilm viib raamatu lugeja aga jalutuskäigule Väravatorni salapärastesse soppidesse.

Olgu Hortuse senine tegevus kokku võetud Andres Mustoneni sõnadega: „Me ei seisa ühe koha peal, me otsime ja leiame pidevalt uut ning selles olekus, kus me oleme – sellel hetkel oleme tões. See pole nii, et oleme praegu poolel teel. Aga muutunud oleme küll. Mingite asjade kõrvaleheitmine ja teiste asjade juurdevõtmine –protsess toimub kogu aeg ning see on ka üks võti, kuidas ansambel saab nii kaua kesta, kui das ta kunagi ei väsi ja kuidas ta on kogu aeg vitaalne.“

Tä h ele p a nu! Te g emis t o n a lko h o lig a .

A lko h o l võ ib k a hju s t ad a t eie t er v is t .

Selgi hooajal jätkab Eesti Kontsert noorima muusikapõlvkonna, uute esinejate ja uue publiku peale mõeldes. Uute lastelaulude kontsert liidab muusikat koos looma Eesti Raadio lastestuudio laululapsed ja Tallinna politseiorkestri. Oma talenti ja sarmi lisab „Eesti laulu“ värskeim võidumees Stefan. Temagi sai tugeva lähtetõuke lavale juba poisikesena, Viljandis lastelaulustuudiost.

Nüüdne lastelaulude kontsert sai lähte neli sügist tagasi. Tähistamaks meie politsei 100. sünnipäeva, kutsus nende orkestri dirigent Riivo Jõgi siis ellu lastelaulude konkursi. Žüriis osalenud Kadri Hundi sõnul jäi sõelale hästi tore võidulaul ja veel mõned lood. Saamaks kokku kontserditäit väärt lugusid, telliti neid juurde tuntud meistritelt, kes konkurssidel naljalt võistlema ei kipu. Koroonaaeg lükkas kontserdi valmimise aga paariks aastaks riiulile.

Lavaristsed sai see kontsert aasta tagasi Kumu saalis. Pakkudes laval esitajaile ja publi kule saali nii nakatavat rõõmu, et tundus rais kamisena vaid selle ühe korraga piirduda. Eesti Kontserdi tiiva all jõuabki see rõõm nüüd kolme linna suurtesse esindussaalidesse.

Kontserti lavale vormima valis politseiorkester Priit Strandbergi. Kümme suve tagasi lavakast Nüganeni-kursuselt Vanemuisesse tööle kutsutud näitleja-lavastaja, kes laulis-mängis end kogu rahvale tuntuks noore Jaak Joalana suures suvemuusikalis „Kremli ööbikud“.

„Kontserdi südameks on eelkõige need lau lud,“ tunnustab lavastaja. Lisades, et tema osa on olnud vaid need lavamuljes veel mõjusamaks, tervikuks siduda. Laulude sõnadest lähtudes kir jutas Priit juurde vaheteksid. Lugusid lapseks olemise rõõmu erinevatest värvivarjunditest esitavad Vanemuise näitlejad Maria Annus ja Linda Porkanen.

KOGEMUSEGA: LAPSEST SAATI LAULUGA LAVAL

Laulva revolutsiooni lapsena sündis Priit viis päeva enne Balti ketti. Algkoolist peale laulis ta lastekooris. Esimese unustamatu kogemuse, et laval esineda on vahva, sai ta varateismelisena Viimsi kooliteatri muusikalis „Oklahoma“. „Juba proovidest peale oli erutav ja lõbus,“ mäletab ta.

Tema kehastas muusikalis „teist armastajat“ Willi. (Teadmata siis, et legendaarses lavaka 13. lennu „Oklahomas“ mängis sama rolli Allan Noormets. Seda uhkem oli avastus, kui Priit aastaid hiljem menuki telesalvestust nägema

juhtus.) Saadud „hea ja aus kooliteatri kogemus“ viis Priidu edasi õppima VHKsse. „Seal hakkasin ja jäin aktiivsemalt tegelema nii teatri kui ka laulmise ja muusikaga,“ mäletab ta.

Oma lapseea imetlusobjektiks muusikaikoonina nimetab Priit eeskätt Michael Jacksoni võimsat kuvandit. „Olin üheksane, kui pääsesin koos vanemate, õe ja vennaga kaasa lauluvälja kule tema kontserdile! Huvitav tagantjärelegi mõelda, kuidas selline maailma täht, meedia persoon lapsele mõjub – otsekui põnev ufo või multifilmitegelane, imelike riietega nagu Raudvõi Ämblikmees. See oli lapsele hästi inspireeriv, äge,“ mäletab Priit. Hiljem meeldisid talle väga ka Metallica ning punkbändina tollal kuum The Offspring.

„Eesti muusikas siis nii kõva kuvandiloo met ju veel polnud, ägedad muusikavideod tulid MTVst,“ muheleb Priit. „Kui ehk vaid MaarjaLiis Ilus Eurovisioonil! See mõjus mulle õrnas lapseeas kui suur ja tähtis asi.“

Praegu naudib Priit isana rõõmu olla lapsega kodus. „Oo jaa, isegi kolme lapsega!“ Vanim on kuuene, pesamuna aastane. „Nii võib seda lapseks olemise rõõmu tajuda palju rohkem ja sügavamalt kui omal ajal. Ise lapsena ei oskagi ju seda lapsepõlve piiritut vabadust hinnata. Siis tundub ikka, et sa ei tohi ega või midagi, ja et sul on ainult kohustused. Nüüd, isana, olen hakanud igatsema ja hindama seda vabaduse ilu, mis oli lapsena. Oma laste kõrval märkan, et elan lapseks olemise rõõmu ise tagantjärele praegu läbi. See mulle väga meeldib.“

Lavastaja Priit Strandberg.

LAPSEST SAATI MUUSIKA SEES

1960ndate lõpu ETV legendaarse lastelaulu võistluse „Entel-tentel“ tähe Kadri Hundi puhul on küsimatagi selge, millal-kuidas süttis temas elu määrav säde. „Tollal, kolme-nelja-aastasena, tundus „Entel-tentel“ mulle nii loomulik kui lapsemäng,“ vastab Kadri Hunt. „Jooksime seal telemajas ringi ja vahepeal laulsime. Ei pidanud väga pingutama või treenima, vaid läksin ja laul sin.“ Isa Märt Hunt ja ema Reet Hunt juhendasid tollal estraadiansamblit Elektra, Kadri lippas proovides kaasas. „Kogu aeg laulsin, see oli minu elu osa.“

Selles, et Kadri lastemuusikaga tegelema jäi ja lauluõpetajaks sai, on ka ema Reet Hundi mõju. Tema oli algklasside õpetaja. Tegi igal aastal oma klassiga lauludest ja näidendeist suure estraadikontserdi. Neid saatis isa bänd ja isa kirjutas ka näidendite jaoks laulud. Kadri käis maast madalast emale abiks lastele laule-tantse õpetamas. Hiljem, kui isa oli Õpetajate maja direktor ja ema samas majas lavastaja, kirjutas isa igal talvel ja kevadel sealse Päkapikumaa jaoks muusikalisi etendusi, mida ema lavastas. Sealgi lõi Kadri kaasa, esinedes lõpuks ise juba noore emana koos oma pisipoja ja -tütrega.

„Ühesõnaga, olen lapsest saati olnud selle sees, mille pealt oma tööd praegu teen,“ tõdeb laulja, lauluõpetaja ja dirigent. Raadio laulustuu diotki on ta juhtinud pea 25 aastat.

SUURED TÄHED INNUSTAVAD

Kadri lapseks olemise rõõm on tabatud tema isa kirjutatud laulus „Sulle, emake“: juba ma salaja proovin su kingi, kleidid on, tead, kui pikad... Estonia kontserdisaali lavalt telesalves tatud „Entel-tenteli“ lõppkontserdilt laulis pisike Kadri end kogu rahvale meelde nüüdseks juba üle poole sajandi vettpidava lastelaulu ülisiira

esitusega. Oli ju isa selle laulu sõnadki otse oma tütre tegemiste pealt kirjutanud.

„Absoluutselt!“ süttib Kadri. „Isal olidki tohutult head laulutekstid. Soojuse ja huumoriga. See loendamatu hulk lastelaule, mis ta on teinud, ja lastenäidendeidki – isa pidi ikka ka natuke ise seejuures muheleda saama. Sellepärast seegi laul nii paljudele meeldis.“ Mõjudes, sööbi des meelde kogu „Entel-tenteli“ kõige südam likuma laulu ja ehedaima esitusena. Olgugi et Kadri ise peab küll oma tollast esitust-häält pisut kohmakaks. „Polnud ma ju saanud min git spetsiaalset häälekoolitust. Aga seda küll, et mulle ütles ema ikka: katsu laulda südamlikult!“ „Entel-tenteli“ laululastel oli au jagada lava (kontserte) saateid juhtinud Kalmer Tennosaare, lõppkontserti Georg Otsaga. Samast telestuudios jõudsid tollal eetrisse ka „Horoskoobi“ tähed.

Kadril olid ka kõik „Horoskoobi“ laulud peas. „Olin kolmene, kui isa lubas mul ise lint maki pealt muusikat mängima panna. Heli Läätse „Oma laulu ei leia ma üles“ kuulasin tagasi kerides tundide viisi.“

Kellega neist unistas Kadri siis ehk kunagi kõrvuti laval laulda, ja kellega see ehk hiljem õnnestuski? „Minus polnud sellist väga alt üles imetlevat tunnet. Nägin neid inimesi lähedalt, olin nendega koos – see tundus normaalne. Noor Jaak Joala, äsja sõjaväest naasnud Ivo Linnagi tegid kaasa Elektra suurtel aastakontsertidel. Olin siis hästi pisike, kui isa kirjutas mind ikka ka ühe lauluga kavva sisse. Mäletan, et jalutasin Kalevi spordihallis vabal hetkel Jaak Joala käe kõrval niisama ringi.“

Tore, et laululapsed saavad kogemuse suurte tähtedega koos laval esineda. „Tunda, et ka popp iidol on eeskätt lihtsalt tore ja vahva inimene,“ kiitis Priit Strandberg. Kadri lisab, et sellega on tema laulustuudiolased ehk juba harjunud. Tänavu Ukraina toetuskontsertidel, aga ka enne koroonat, kui pea igal aastal esitleti laulustuudio

Kadri Hunt 1969. aastal

„Entel-tentelis“.

uut plaati kontsertidega ja kus ikka ka mõni poppsolist kaasa tegi. Mitte vähem tähtsaks, ehk uudsemakski peab Kadri oma laululastele võima lust näha-tunda enda ümber laval bändi, orkest rit, erinevaid pille ja häid muusikuid. Nagu nüüd politseiorkestriga koos proove tehes ja esine des. „Üks asi on teha tunnis klaveri saatel tööd. Kokkupuuted heade muusikutega arendavad.“

Teismelisena tiivustus Kadri soul- ja funk-muusikast (Diana Ross, Aretha Franklin, Mahalia Jackson). Keskkoolipiigana naasis ta teleekraanile, lauldes isa juhendamisel sõbrannadega vokaalkvartetis Kooli-prii, millest kasvas verd nooremaks vahetanud Elektra uus koosseis. Arvestades tütre uut muusikamaitset, leidis isa talle (Uno Naissoo soovitusel) hääle seadet tegema selleks tollal Eestis ainusobiva Marju Kuudi. „Kuna mulle mustade muusika väga meeldis, tekkis meil kohe väga hea klapp.“ Koos jõudsid nad anda ka mõne kirikukontserdi, enne kui Marju siit Rootsi ära läks.

Küllaga jagab Kadri kiidu- ja rõõmusõnu koostöö üle politseiorkestri juhi Riivo Jõgiga. „Üks hästi tore ja mitmekülgne muusik ja väga meeldiv inimene!“ Nii orkestrijuhi- kui ka õpetajatöö eest Põlvas oma lastelaulustuudios ja Estonia poistekoori juures on teda hinnatud hulga aasta parima noore tegija tiitlitega, tänavu ka presidendi poolt.

„Sõnapidaja ja südamega asja juures,“ kiidab Kadri. Tegi lauludele seaded. Tuli, leidis proovides kohe hea kontakti laululastega. Side orkestri ja laste vahel sai hetkega väga hea. „Sellepärast meil Eesti lauljate tase aina paremaks tõusebki, et neid laulma õppimise kohti, stuudioid meil igas kandis jagub,“ võtab kokku Kadri.

KUIDAS SÕNASTADA LAPSEKS OLEMISE RÕÕMU?

„Lapse elus leidub palju värve ja tahke, ja laulude komplekt sai meil eripalgeline ja tore,“ ütleb Kadri. Üks tema lemmikuid on konkursi võidulugu „Üks tore päev“ (Tiina Kivimäe viis ja sõnad). „Nii eluline – kuidas isa ja vanaisa ei istugi sel päeval teleka ees ega vaata sporti, vaid tulevad poisiga õue puu otsa onni tegema. Ütlevad poisile: „Too haamer ja höövel“ ja too lendab kui tuul, ja suu kisub naerule. Ma kujutan seda nii elavalt ette,“ rõõmustab Kadri. Mitmele laulule on sõnad loonud lapsepõlve teemat hästi nüansipeenelt valdav Leelo Tungal ise.

Kadri kõrva riivas, kui meie eelmine presi dent kõneles, et küll oli tema lapsepõlv õudne siin Nõukogude võimu all. „Samas on sõjaajalaps Ene Üleoja ikka öelnud, et tal oli õnnelik lapse põlv. Selles on tõetera. Kui lapsel on armasta vad vanemad, mängib ta omi mänge. Pole suuri materiaalseid võimalusi, võtab rõõmuga seda, mis tal on. Vähegi toidetud-kaetud, suudab laps olla õnnelik.“

Kontserdil kõlab ka üks Märt Hundi (1940–2020) lastelaul, mida tütar nüüd natuke täien das ja tellis Leelo Tunglalt viisile sõnad „Perega matkama“. Selles on Kadri õnneliku lapsepõlve maiku. „Mul olid vanemad, vanavanemad, hooliv ja armastav keskkond. Tegin järgi kõike seda, mida vanemad ees tegid. Nad kaasasid mind, olin nendega koos, tegime kõike ühiselt. See ongi see – lapseks olemise rõõm.“

Või nagu üks teine laul kontserdil pealkirjas tab – „Maailm on tore paik“. Kurjale vaatamata, siiski. On.

Tule ja AVASTA!koos meiega

Tänapäeva kiire elutempo juures on järjest raskem erinevatesse teemadesse süvitsi minna. Tundub, nagu oleks meil aega aina vähem ja soovime kõike saada justkui ekspress-vormis.

Tekst: MAARIT KANGRON, Eesti Kontserdi peaprodutsent I Fotod: KALJU SUUR, KAUPO KIKKAS, ROBERTO MASOTTI/ECM RECORDS, BETTY FREEMAN/JOHN CAGE TRUST, GUNNAR LAAK

Inimeste keskendumisvõime on mär kimisväärselt langenud ning tarbime informatsiooni justnagu kiirtoitugi –paar klikki ja käes. Kontserdikülastusest saadud elamus tundub olevat sobiv „rohi“, mis sunnib meid korrakski peatuma ja hetkes olema. Need tundpaar, kus ei pea omandama uudiseid helesiniselt ekraanilt, vaid avastamist väärt materjal manatakse meie ette reaalajas, on meile nagu kingitus.

Olen ammu unistanud sarjast, mis võtaks publikul sõbralikult käest kinni ning aitaks avastada teemad, instrumendid, muusika ja heliloojad; ka säärased, mis

või kes tunduvad esialgu arusaamatu, võõra ja hirmuäratavana. 20. sajandi muusikaajaloos on lisaks tuntud nimedele veel palju avastada.

Eesti Kontserdi uus sari AVASTA! on seekord pühendatud heliloojatele Kuldar Sink, Valentõn Sõlvestrov, Galina Grigorjeva ja John Cage. Sari ei ole tingimata mõeldud avastamaks just uut muusikat, vaid võimalikult eripalgeliste heli loojate loomingut. Kaasame sarjas ka vestluskülalisi, et veelgi rohkem küsimusi esitada ja ka vastuseid saada.

Leidkem endas taas lapselik avas tamisrõõm, sarja kontserdid leiate kõik meie programmist.

Maarit Kangron

KULDAR SINK

Selle siiani müstilise eraku pikad ja keerulised rännakud – nii kilomeetritelt kui ka filosoofiliselt – suunasid tema muusika lõpuks lihtsuse ja religioosse siiruse juurde. Ta kirjutas spontaanselt ja vahetult, ilma tehniliste konstruktsioonideta, pidevalt üle liigsest vabanedes. Nii sündisid 1990. aastatel lakoonilises, ent tuumakas tiheduses ta parimad ja sügavamad teosed. Tema hiliste teoste imetletav helgus ja õnnelikkus kõnetavad kuulajaid igal ajal, aga eriliselt just tänasel päeval. Kontsert on pühendatud helilooja 80. sünniaastapäevale.

VALENTÕN SÕLVESTROV

Valentõn Sõlvestrov on juba aastaid Ukraina kuulsaim helilooja. „Tema sissepoole süüvivate helidega kaunis, pisut nukker ja aeglane muusika sobitub valatult täna sesse maailma. Nendes helides kostab midagi väga inimlikku ja emotsionaalset, samas ka igavikulist. Tema muusika ütleb suuri asju lihtsalt ja inimlikult. (Immo Mihkelson) Valentõn Sõlvestrovi jaoks on muusika kogu tema elu mõte. „Muusika, see on Maailma laul iseendast.“ Need sõnad väljendavad täpselt tema muusika „stiihiat“. Kontsert pühendatud helilooja 85. sünnipäevale.

JOHN CAGE

John Cage on üks kõige enam muusika aluseid kõigutanud heliloojaid 20. sajandil. Cage’i loomingulisus väljendus pidevas muutuses ja leiutamises. Cage’i käekirjaga on kirjutatud esimene teos ettevalmistatud klaverile, esimene elektroakustiline kompositsioon, esimene häppening. Olulised muutused toimusid tema muusikas pärast tutvumist idamaade kultuuridega, pärast mida sai tema „piibliks“ ja kompo sitsioonimeetodi aluseks Hiina iidne „Muutuste raamat“ ehk „Yijing“. Cage’i teeneid muusika piiride laiendamisel mõisteti ja hinnati juba tema eluajal ning ta pälvis olulisi tunnustusi ja preemiaid, samuti valiti ta mitmete haridus- ja teadusasutuste auprofessoriks. Helilooja ja mõtleja John Cage on peale töö muusikavaldkonnas kirjutanud raamatuid, luuletanud, tegelenud graafikaga, Cage oli ka amatöörmükoloog. Kontsert on pühendatud helilooja 110. sünniaastapäevale.

Mul ei ole midagi öelda ja ma ütlen seda. Ja see just ongi see poeesia, mida ma taotlen.

John Cage

GALINA GRIGORJEVA

Kontserdiga tähistame Galina Grigorjeva 60. sünnipäeva, ühtlasi esitleme Grigorjeva uut meeskoorimuusikaga autoriplaati „In paradisum“. Autoriplaadi väljaandja on plaadifirma Toccata Classics ja kontserdil kõlavad peamiselt albumil esitatavad teo sed. Esineb Eesti Rahvusmeeskoor (dirigent Mikk Üleoja), kaastegev Hortus Musicus ja tšellist Theodor Sink. Grigorjeva looming on sügavuti seotud vene kultuuri ja hinge laadiga, vanavene folkloori ja õigeuskliku sakraalmuusikaga. Tema muusikas kõneleb avatud ja kirglik slaavi hing, kuid selle helikeel on modernistlikult struktureeritud ja täpne. Grigorjeva teosed kannavad enamasti sisendusjõulist spirituaalset sõnumit ja on dramaturgiliselt veenvad. (Evi Arujärv, „In paradisum“, 2014)

Te esinesite puupüsti täis Estonia kontserdisaalis 2019. aastal ning see kogemus inspireeris teid tagasi pöörduma. Sir Schiff, sel korral juhtub saalis midagi enneolematut –mängukava sünnib kohapeal ja te ammutate inspiratsiooni saalist ja inimestest. Miks ot sustasite sellise kontserdi kasuks?

Rasketel pandeemiaaegadel mõtlesin tihti, kuidas muusikaelu värskendada, kuidas ja mida teha teisti. Olgem ausad, hetkel koosne vad kontserdid paljuski konventsionaalsustest, ootustest, stereotüüpidest ja ka rutiinist. Ega see just tore ole, sest nõnda on kõik ühetaoline. Aga kuhu jääb uudishimu, seiklusjanu, ettekujutusvõime? Kuhu jäävad üllatused?

Näiteks klaveriõhtud. Meilt, pianistidelt, oodatakse, et esitaksime kavade detailid mitu

kuud või lausa aastat ette. See on suur stressiallikas. Kuidas küll ette teada, mis mind kõne tab paari aasta, seitsme kuu ja nelja päeva pärast? See sõltub nii paljudest asjaoludest –saali akustikast, klaverist, ja ka minu enese meeleolust.

Palju kergem on otsustada esitatava üle alles kontserdipaigas ning juhatada kuulajad paari selgitava lausega programmile lähemale. Selline side publikuga on eriline, meie kogemus saab olema ühine. Meil tuleb teineteist austada ja usaldada.

Publikule peab jääma teadmine, et kõlab vaid parim ning minu ettevalmistus on tipptasemel. Vastutasuks ootan publikult intelli gentsust ja tundlikkust. Nõndamoodi (ühena paljudest võimalustest) saame kontserdist ühise unustamatu kogemuse. detsembril esineb Tallinnas pianist Sir András Schiff, klassikalavade Ungari päritolu superstaar, üks oodatumaid artiste maailma suurlinnade kontserdisaalides.

Sir András Schiff

Foto: Nadia F. Romanini

ridades pole enam värvikat kontratenorit David Hurleyd, tenorit Bob Chilcotti ega bassi Stephen Connollyt, kes 1994. aastal, nende esimesel Eesti tuuril kuni kontserdi alguseni Estonia kontserdisaali ja välisministeeriumi vahelisel muruväljakul jalgpalli mängisid.

Koosseisud muutuvad regulaarselt, aja jooksul on ansamblist läbi käinud 28 lauljat. Üks, mis The King’s Singersi just meie jaoks siin eriliseks muudab, on nende eriline suhe ja kiindumus Eesti koorimuusikasse. Alates esimesest kontserdist siinmail, mille tarvis tellis ansambel lausa teose Veljo Tormiselt, on The King’s Singersi repertuaari kuulunud Cyrillus Kreegi vaimulikud laulud, mis kõlavad ka nende esimesel, 2005. aastal ilmunud DVD-l.

Bruertoni (bariton), Nick Ashby (bariton) ja Jonathan Howardiga (bass). Intervjuu toimus pärast nende kontserti L’auditorium Saint-Pierre des Cuisines’is Toulouse’is mullu oktoobris.

Kuidas te muusika juurde sattusite?

Meie kõigi muusikaline taust on suhteliselt erinev, kuid palju on ka kattuvat. Oleme kõik laulnud juba lapsest saati. Mõned meist alusta sid kohe intensiivselt, lauldes kirikute ja katedraalide poistekoorides, mis inglise traditsioone arvestades on juba nagu elukutse. Teistel on algus olnud lihtsam, lauldes koolikoorides. Üks, mis meid seob, on armastus laulmise vastu juba varasest noorusest ning ülikooli ajal valisime kõik kuuekesi laulmise oma tulevikuks.

Kuidas teie kõik The King’s Singersisse sattusite?

65 Singers

Seni viimasel, 2020. aastal ilmunud albumil „Finding Harmony“ on koha leidnud Gustav Ernesaksa ja Urmas Sisaski teosed. „Meie viimasele plaadile on koondatud laulud, mis on mõjutanud ajaloosündmusi või vähemalt olnud pöördeliste ajaloosündmuste tunnistajaks,“ tunnistasid intervjuus ajakirja Gramophone toimetajale Martin Cullingfordile ansambli liikmed Patrick Dunachie ja Jonathan Howard. „Üks paremaid ja kindlasti positiivsemaid näiteid selles vallas on Eestis toimunud laulev revolutsioon ja Gustav Ernesaksa laul „Mu isa maa on minu arm“.“

Meie laulupeod ja koorilaulutraditsioon on miski, mis The King’s Singersi liikmetele läbi aegade tõsiselt muljet on avaldanud ning mitmetes intervjuudes maailma erinevais paigus on nad nimetanud Eestit paigaks, kus „tõepoolest kõik laulavad“.

Avaldame noppeid Nathalie Vincent-Arnaud’ raadiointervjuust kõigi kuue ansambliliikme ehk Patrick Dunachie’ (kontratenor), Edward Buttoni (kontratenor), Julian Gregory (tenor), Christopher

Ansambli panid 54 aastat tagasi kokku King’s College’is õppivad lauljad, sealt ju ka see nimi. Ent kogu selle muretu loomuse ja sõbraliku oleku taga on ansambli näol tegemist siiski institutsiooniga, mida käivitab muusi kaline perfektsionism ja selle taga peituv suur töö. Olgugi et ansambel on kuueliikmeline, on siit aja jooksul läbi käinud ligi kolmküm mend lauljat, kes järgemööda vahetuvad, nii et ansambli üldine kõla ja tase ei tohiks muutuda. Kõik pääsevad ansamblisse läbi sõbraliku, aga nõudliku konkursisõela, kus ilmselgete muusi kaliste oskuste kõrval on määravaks uute liikmete vokaalne sobivus.

Ja mis hetkel otsustasite hakata oma kont serdikavades esitama varajase ja klassikalise muusika kõrval kergemat või moodsamat muusikat?

See otsus sündis juba ansambli algusaastail. Üks, mis The King’s Singersit algusest peale toonastest kooridest või vokaalansamblitest eristas, oli huvi ja valmisolek eksperimenteerida erinevate muusikastiilide ja nende kokkusobi tamisega. Olgu need popi-, folgi- või džässistandardid. Peame alati meeles, et see mitmekülgsus on osa meie kontsertidest, see on meie edu võti. Sellised kavad loovad mitmekülgsust ja kontraste. Laiema publiku saame seeläbi oma kontsertidel tuua nõudlikuma repertuaari juurde, tõsisema muusika austajatele on tore vahelduseks pakkuda hingetõmmet ja meelelahutust. Meile endile on see aga pidev välja-

Koosseisud muutuvad regulaarselt, aja jooksul on ansamblist läbi käinud 28 lauljat.

Kavas Edvard Grieg, Cyrillus Kreek, Hugo Alfvén, Veljo Tormis, Ola Gjeilo, The Real Group jt

The King’s Singers toob kaasa oma uusima kava „Northern lights“, mis on Eesti tuuri silmas pidades saanud juurde mõjutusi Baltimaade muusikast.

Põhi on midagi palju enamat kui ilmakaar. Mütoloogias kujutab Põhjala otsekui meie teadmiste ja kujutlusvõime kaugeimaid servi – maailma otsa. Kuid seal on ka mõõt matu ilu, mille värviküllast kehastust näeme virmaliste näol ka Eestimaa taevas.

Pole juhus, et nii Skandinaavias, Islandil kui ka Šotimaal kirjutatud muusikasse on virmaliste müstiline helendus otsekui sisse komponeeritud: alates iidsetest norra ja keldi rahvalauludest kuni Griegi ja Sibeliuse majesteetliku kooriklassikani, rääkimata Jaakko Mäntyjärvi või Ola Gjeilo spetsiaalselt ansamblile kirjutatud teostest. Kõik need toovad publikuni maailma kõige müstilisema te ja üksildasemate, kõige salapärasemate ja kaunimate paikade lummuse.

kutse olla muusikaliselt paindlik ja mitmekülgne, loovides eri stiilide ja ajastute vetes.

Kas on riike, kus esinete sagedamini kui mu jal? Samuti, kas jälgite eri kultuuriruumidest pärit publiku erinevaid reaktsioone oma kontsertidel?

Jah, mõningates kohtades oleme veel popu laarsemad kui ülejäänutes! (Kõik pahvatavad naerma.) Võib tulla üllatusena, aga enim kontserte ei anna me üldse kodumaal. Esikohale pretendeerivad siin USA, Kanada, Saksamaa, Austria, Šveits – ja aina tõusvas joones Hiina ja Jaapan. Muusikalise maitse osas kipuvad riigid küll, jah, pisut stereotüüpidesse langema. Nii on Saksamaal endiselt oodatud klassika kaunis kirikuakustikas, USAs aga on fookuses endiselt kergem kava ja klassikatöötlused. Väga oluline on seal lugude vahele vaimukaid kommentaare pilduda.

Mis teid a cappella laulmise juures võlub? Selge see, et Inglismaa sajanditevanused kooslaulu traditsioonid, kuid seal on siiski palju tehnilist keerukust ja nõudlikkust, mis on alati muljetavaldav. Kuidas saavutate oma perfektse balansi ja kooskõla, mida on aastakümneid imetletud?

Tõepoolest, tehnilises mõttes on see suur väljakutse. Peamine keerukus seisneb selles, et sa pead laulmise ajal kõike ümbritsevat väga tähelepanelikult kuulama. Selleks, et kogu ansambel kõlaks kui üks hääl või üks instru ment, peavad kõik liikmed selle instrumendi kõla kuulama ja tajuma ning tegema pidevalt imeväikseid, kuid vajalikke muudatusi oma vokaalses panuses. Nii tekib see ühtne kõla, mida me kõik otsime.

Loomulikult oleme sõltuvalt lugudest kõik aeg-ajalt solisti rollis või siis jällegi saatepartii esitajad, mis omakord seab kõigile omad nõud mised, et balanss paigas oleks. Selge see, et seda kõike ei ole võimalik saavutada ükskõik kellega, väga olulist rolli mängib inimlik häälte sobivus. Need valikud tehakse siiski ära juba konkursil, kui keegi lauljatest vahetuma hakkab. Muidugi, meil kõigil ongi erinev lauluhääl ja see toob alati kaasa uusi nüansse, aga oleme suutnud The King’s Singersi äratuntava kõla säilitada. Just see kooskõla lihvimise protsess on meie proovi des kõige väärtuslikum ja olulisem – need proo vid, mil laulame akorde ja häälestume omavahel kokku. See on viiekümneaastane traditsioon!

N, 12.01.23 Estonia kontserdisaal R, 13.01.23 Vanemuise kontserdimaja L, 14.01.23 Pärnu kontserdimaja

Kas kõrvuti akustikaga pöörate igas uues kontserdisaalis enne järjekordset kontserti veel millelegi eriliselt tähelepanu? Kas kohaspetsiifika üldse mõjutab teie kontserte?

Jah! Igal kontserdikohal on oma atmosfäär ja hingus. Akustika mängib sellest kindlasti suurt osa, kuidas me hakkame laulma, vahest

isegi, et mida me hakkame laulma. Lisaks mõju vad publiku reaktsioonid, arhitektuur. Isegi see, milline on kontserdimaja ümbrus, kui me kohale jõuame. Kõigel on oma väike roll selles, milline järjekordne kontsert olema saab.

Kuidas te kontserdikavu koostate, teil pole ju ei dirigenti ega kunstilist juhti?

Igaks hooajaks, mis reeglina kestab suvest suveni, loome kimbu temaatilisi kontserdikavu, mis sobituvad erinevatesse oludesse. Meie agendid pakuvad neid kontserdikorraldajatele, kes valivad kohapealseid olusid arvestades välja oma lemmikud. Nende kavadega püüame alati pakkuda stiililist vaheldusrikkust, aga valime alati hoolikalt teoseid, mis ühe või teise kava kontseptsiooniga haakuksid. Siiski jätame pea alati kontserdi lõpuosa kava lahtiseks, et saaksime ise kontserdi jooksul otsustada, mida laulda. See loob alati võimaluse tajuda paremini publiku energiat. Päris spontaanne asi muidugi pole. Meil on reegel, et lõpliku valiku teeb keegi meist ja see valiku tegija pidevalt vahetub. Püüdke siis järgmisel kontserdil saalis aru saada, kes seekord otsustaja on!

Ansambli liikmed on ajast aega vahetunud, kuid alati on suudetud The King's Singersi äratuntav kõla säilitada.