Noorteleht Tankla nr 9(12-2012)

Luu

l a i b l

Kas sinul on jõulusalmid juba välja otsitud ja pähe õpitud?

Kuidas sisustada oma talvevaheaega? Millised jõulutraditsioonid on Valgamaa erinevatest koolides?

Loe jõuludest ja sellega seonduvast lehekülgedelt 6–7 ja 12.

«Kui keegi küsiks minult, mida olen hakanud kahe kuu jooksul Eesti juures igatsema, siis võin öelda, et kaasaegne väliseestlane ei igatse mitte ainult musta leiba, vaid ka tasemel Internetti. Rikas riik küll, kuid ega siin igas maakolkas sellist luksust pole nagu meie rabas.»

Loe rohkem leheküljelt 8.

Heade mõtete ja ideede jagaja

Valgamaa noorteleht nr 4(9)

Detsember 2012

WWW.TANKLA.NET

Armin Miti loomingulised seiklused Vabatahtliku pass.

TIMO ARBEITER

VABATAHTLIK OLLA ON LAHE! Elen Liigus reporter

elen@tankla.net

Kas oled kunagi teinud vabatahtlikku tööd? Oled osalenud mõne organisatsiooni töös? Aidanud üritust korraldada või läbi viia? Kui oled teinud vabatahtlikku tööd, kas oled ka kuulnud Valgamaa noortele mõeldud Tankla vabatahtliku passist? Oled 13-26aastane ja tahad jäädvustada oma vabatahtliku töö tegevuse, siis täida passi vahelehed, mis asuvad aadressil tankla.net/tankla/tankla-pass.

Passi väljaandmise õigus on 8 organisatsioonil: Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla, Valgamaa Teavitamis- ja Nõustamiskeskus, Valga Maavalitsus, Haridus- ja kultuuritalitus, Europe Direct Valgamaa infopunkt, Valgamaa Partnerluskogu, Valgamaa Arenguagentuur, Eesti Punase Risti Valgamaa Selts, Valgamaa Kaitseliidu malev.

Vabatahtliku passi kirjutatakse eneseanalüüs ja hinnatakse tehtud töö tulemusi. Kõik oskused, mida oled omandanud, alustades kohusetundest, lõpetades meeskonnatööga, tulevad tulevikus kooli või tööd otsides kasuks.

MTÜ Tankla korraldab ka iga-aastast tänuüritust tublidele noortele, kes on teinud vabatahtlikku tööd ja täitnud selle kohta ka passi vahelehti. Üritus on kutsetega ja seal antakse pidulikult üle passid ning avaldatakse tunnustust kõige aktiivsematele vabatahtlikele.

Skanneeri oma nutitelefoniga sisse see QR-kood ning hakka meie fänniks!

Arminit inspireerib kõige enam loodus.

Gertu Võsu peatoimetaja

gertu@tankla.net

Keeran üsna hästi läbitavast sõiduteest metsavahelisele teele ja mõtlen, et ma ei taha siia kinni jääda. Jõuan seda mõelda veel kolm korda, enne kui jõuan Armini muinasjutulise majani.

Kõik on paksu lume alla mattunud, Armin saadab oma koera mind tervitama. Sumpan läbi lume majani ja saan aru, miks ta on vahetanud elu linnas maal elamise vastu.

Esimesed tutvused filmimaailmaga

Armin Mitt on 23aastane noormees, kes otsustas 2 aastat tagasi, et pühendab rohkem aega oma ammu avastatud filmihuvile. Nüüd võib teda tihti leida kaamera käes uusi objekte tabamas.

Enne seda, kui noormees tõsisemalt filmimaailma astus, oli ta katsetanud kätt paar korda kodus oleva seebikarbiga. Sellega vahel filmis, kuid enamasti pildistas. «Kõige esimesed filmimised olid Soomes. Tegime enda arust mängufilmi. Sellel oli isegi stsenaarium, aga ma enam ei mäleta.

Olin siis 13aastane,» meenutab Armin esimesi kogemusi kaameraga.

Meie kõigi õnneks on aga pea-

JORMA SUUMANN

le seda Armin leidnud ennast ikka uuesti ja uuesti filmimise ja monteerimise juurest. Ühel hetkel ta lihtsalt taipas, et kogu filmimaastik on üks huvitav paik, kus sammuda.

«Käisin kunagi «Ajujahi» saates ja mind käidi kodus filmimas. Vaatasin kaamerameest ja helitehnikut ning mulle tundus, et neil on nii lahe töö kuidagi. Loomingulisust oli palju ja nad tundusid vabad.»

«Ajujahi» saatesse läks Armin lendava kaamera ideega, millega oleks hea lumelauatrikke õhust filmida. «Tuli aga välja, et paljud teised inimesed on ka selle peale juba mõelnud,» teatab Armin naerdes.

Inspiratsioon loodusest ja muusikast

Maal elamise plussina toob ta välja, et loodus on väga hea inspiratsiooniallikas.

«Valgus inspireerib mind kõige enam. Halli ilmaga väga välja minema ei kipu. Vahel ikka lähen, aga siis on jäänud ka midagi silma. Näiteks mõni leheke puul liigub,» kirjeldab Armin.

«Hästi palju mõtteid annab ka ka muusika. Tihtipeale autos kuulan mingit laulu ja mõtlen, et sellele tahaks video teha.»

Paar laulu on ta sedasi endale juba edaspidiseks välja valinud, kuid nende videode teostamiseks on vaja suve ootama jääda, et siis filmima minna. Muidugi innustavad teda ka teised inimesed. «Vahel näen mõnda lahedat inimest ja mõtlen, et temast tahaks filmi teha,» jätkab Armin inspiratsiooni teemadel.

Elu maal lummab

Ühel hetkel Arminile linnaelu enam ei

«Ükskord helistati mulle ja küsiti, kas mul oleks neile pakkuda selliseid ägedaid klippe.»

istunud ja ta otsustas, et kolib maale elama. Jättis pooleli õpingud Eesti Ettevõtluskoolis Mainor ja pühendas oma aja loomingulistele tegevustele. «Mina ei viitsinud seal tunnis ühe koha peal passida. See on ka peamine põhjus, miks otsustasin ära tulla.»

Mõned õppimismõtted noormehel siiski peas on. Ta tahaks läbida mõne režissööri või filmioperaatori koolituse. «Kuu aega võiks käia, mitte rohkem.

Pole mõtet õppida tühja neid asju, mida vaja ei lähe. See on nii ennasthävitav.»

Armini head silma inimesi ja ümbrust tabada on märgatud ka Eesti telekanalites. Kanal 2 kaudu sai ta võimaluse oma ilusaid kaadreid suurema vaatajaskonnaga jagada. Lummavad videod Eestimaast kaunistasid suvel Kanal 2 eetrit. «Ükskord helistati mulle ja küsiti, kas mul oleks neile pakkuda selliseid ägedaid klippe, nagu mul Vimeos on. Loomulikult mul oli neid. Läksin Tallinnasse ja seal pakuti välja, et võiksin looduskaadritele lisaks ka linnas asju filmida. Ühe õhtu jooksul filmisin siis veel asju juurde,» jutustab loodusfotograaf ja -operaator.

Filmide tegemisest ja nägemisest

Dokumentaalfilmide puhul ei ole tema arvates filmimisoskus väga oluline. Palju tähtsam on see, et osatakse inimestega suhelda. «Peab inimestega läbi saama ja nende vastu huvi tundma. Tõeliselt huvi tundma,» mõtiskleb noormees.

Filmikunstnik töötas varem üksinda, kuid on nüüd avastanud, et ka meeskonnatöö võib väga vahva olla. «Suvel tegime isaga koos mängufilmi kolhoosi elust. Seal olid meil olemas helimees ja režissöör. Kõik oli paigas ja oli hea teha. See film on nüüd valmis, aga montaaži ei ole jõudnud veel teha. Eks see ole natukene lohakalt tehtud, aga ikkagi äge.»

Alguses meeldis Arminile rohkem loodust filmida, kuid nüüd on avastanud, et ka inimesi on vahva kaamera ees tabada. «Loo-

dus jääb aga siiski kuidagi filmide sisse – inimesed looduses või räägivad loodusest.»

Noormees on harjunud filmima just seda, mis on tema ümber.

«Kui linnas elaksin, siis võib-olla filmiksin seal autosid ka.» Linnas meeldiks Arminile rohkem, kui seal oleks enam rohelisust. «Mulle on väga oluline märgata, kuidas loodus muutub, linnas seda nii hästi ei näe.»

Filmide vaatamise puhul tal kindlad eelistused puuduvad.

Vaatab neid filme, mis televiisorist tulevad ja vahel käib ka kinos. «Nüüd, kui ise filmimisega tegelen, on kõik filmid üsna huvitavad. Seal on nii palju, mida vaadata.»

Filmimine on laisk maalimine

Filmimine meeldib Arminile enam kui pildistamine, sest pildiga ei ole midagi hiljem peale hakata. Filmiga saab jutustada loo.

Vahel otsib Armin välja ka maalimistarvikud ja veab lõuendile mõne imeilusa looduspildi.

«Mõnes mõttes on filmimine nagu maalimine. Filmiga saab kiiremini pildi ära teha. See on nagu laisk maalimine. Tehnika haarab mind rohkem. Kui kaameraid ei oleks, siis ilmselt tegeleksin maalimisega rohkem,» arutleb Armin.

Loodust tahaks noormees minna nautima Norra, samuti võiks uuesti külastada Soomet ja Rootsit. «Seal on ägedad mäed, kaljud, jõed ja järved. Eestis on ka, aga seal on kõik võimendatud.»

Oma tulevase elukoha peale on Armin mitmeid kordi mõelnud. Ilmselt jääb ta elama sama koha peale, kus praegugi asub – Arula metsade vahele. Tulevase ametiga seoses on aga kõik veel lahtine. «Tean ainult seda, et tahan teha loomingulist tööd,» sõnab noormees kindlalt.

Vahepeal on väljas taas lund hakanud sadama. Armini kaks koera on end sättinud põrandale magama. Mõtlen selle peale, mida olime just rääkinud sellest, kuidas looduse muutumist näha on. Iga päev on siin muinasjutumaal ilmselt tõesti erinev.

JUHTKIRI

2 ARVAMUS Luba endal asjadesse uskuda!

Gertu Võsu peatoimetaja

gertu@tankla.net

Mäletan veel seda aega, kui jõuludesse uskumine oli imelihtne. Vorpisin päkapikkudele ja jõuluvanale kirju ning olin tõsimeeli veendunud, et nemad need kingitused saadavad. Ühel hetkel, kui õega kahekesi koju jäin, leidsin põhjapoolusele saadetud kirjad vanemate riidekapist. Peale tõdemist, et jõuluvana meie korteris ei ela, sai ka kõik muu selgeks. Tegu on siiski osavalt varjatud pettusega. Aga pettusega, mis muudab iga väikse sasipea maailma ilusamaks. Ühel hetkel saad aga suureks ja korraga ei tähenda jõulud enam sama. Juba mitmeid aastaid tähendavad jõulud minu jaoks eelkõige seda, et mul on lõpuks ometi aega. Rohkem kui kaks sekundit selleks, et istuda maha nende oma inimestega ja päriselt kuulata, mis neil öelda on.

Jõulumeeleolu muudab inimesed tihtipeale härdaks. Nad hakkavad mõtlema sellele, kui väga neil on vedanud, et kodus on soe, ümber armsad inimesed ja toit laual. Kõike seda peaks aga märkama ka muul ajal. Eriti inimesi. Iga inimene on väärtus omaette. Mitte ainult jõuludel või pühadehooajal. Sõprus ja hoolimine ei oota terve aasta kapis, et välja hüpata. Need inimesed on alati olemas. Võib-olla unustame neid tihtipeale märgata, sest oleme harjunud. Võtke vähemasti praegu see aeg, et lähedastele öelda, kui olulised nad teile tegelikult on. Ärge aga järgmisel korral laske neil terve aasta oodata, et lõpuks neid sõnu kuulda võiksid. Inimesed ju unustavad ja alati on hea teada, et oled kellegi jaoks vajalik.

Noortelehe toimetuse nimel soovingi teile eelkõige, et oleks aega. Pole tarvis kiirustada nendest hetkedest läbi, sest õige pea taastub tavaline elurütm ja kõik sukelduvad oma töökohustusi täitma. Praegu on just see aeg, kui võib hommikul natukene kauem voodis pikutada, kellegi pisikesi lumele jäetud jälgi imetleda või mõelda oma mõtteid jõulutulede soojuses.

Leidke see aeg iseenda jaoks!

Lubage endal ka natukene rohkem asjadesse uskuda. Kes teab – ehk on siiski jõuluimed võimalikud.

Kõikide jõulusoovide täitumist!

REPORTERID Helme vald: Elen Liigus. Hummuli vald: Tuuliki Stogov.

Karula vald: Mihkel Moks, Pille-Riin Vessin. Otepää ja Sangaste vald: Seiko Kuik, Grete-Laura Loo, Birgit Maranik. Puka vald: Siiri Liiva. Põdrala vald ja Tõrva linn: Elis Haavasalu, Karl Karpov, Elen Liigus, Marian Orav, Sirli Pippar, Piia Pähklamäe. Palupera vald: Merily Viks. Taheva vald: Ingrid Susi. Tõlliste ja Õru vald: Ester Kaasik, Kaari Kaasik, Katre Kikkas, Egle Kõvask, Sandra Pikk. Valga linn: Mari Kornel, Kelly Kukin, Kairi Piir, Anni Russak, Triini Saarma, Anna-Marija Sljusartšuk, Keidy Säinas, Romek Taldrik, Keidi Tamm, Emily-Hestia Tammeorg. Tartu: Liina Metsküla, Eleene Sammler.

Võru: Jane Saluorg Trükk: AS Kroonpress. Tiraaž: 3500 Rahastajad: LEADER, Valgamaa Partnerluskogu Partnerid: HSL Consultancy, Sebra Sõbrad, Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla Valgamaa noorteleht Tankla ilmus 2012. aastal neli korda: 12. märtsil, 14. mail, 1. oktoobril, 17. detsembril. © 2012

Leidkem aega

Jane Saluorg reporter

jane@tankla.net

On hommik. Äratuskell kriiskab harjumuspäraselt ebameeldivaid helinoote, aga uni ei taha meid rahule jätta. «Ma mõned minutid veel pikutan,» lausume iseendale ja vajume sügavasse unne. Mõne aja pärast saabub teadvusesse kainestav käsk ärgata. Avame silmad ning heites pilgu ajanäitajale saame šoki – kell on nii palju! Ja siis algab see kõik uuesti: tohutu «kihutamine» läbi elu, nautimata aega, mis meile on antud.

Miks mitte olla nahaalne?

Tegelikult polegi elamiseks antud periood väga pikk. Iga päevaga astume sammukese lähemale selle võidujooksu lõpule, mille kaotajateks oleme nagunii määratud. Milleks siis kellaseieritega konkureerida? Võiks ju vahel peatuda ja elada nii nagu ütleb süda – oma unistustele ja soovidele keskendudes? Juhtusin hiljuti rääkima ammuse tuttavaga. Mäletan, et aastaid tagasi meeldis talle kirglikult küpsetada, see oli tema cup of tea (inglise k. tassike teed – toim.). Kahjuks ei sattunud ta ajapuuduse tõttu toona pliidi taha just eriti tihti. Üllatusin meeldivalt, kui kuulsin vastust küsimusele, kuidas sul läheb.

«Mul läheb nii nagu tavalistel inimestel ikka, kuid selle vahega, et ma olen õppinud elama. Ma ei põe, kui mõnel hommikul üles ärgates jätan kõik oma kohustused häbematult sinnapaika ja veedan terve päev köögis küpsetades.

Eks see ole hullumeelne «vedeleda» pottide ja pannide taga, samal ajal kui teha oleks vaja nii palju olulist, aga tead, mind ei huvita. See seal on minu aeg ja ma

ei kavatse sellest loobuda! Ma vajan seda. Me kõik vajame.

Aega on vähe Ma arvan, et me tunneme kõik vahel vajadust meeskond hüljata ja üksinda üle parda hüpata, kuid kahjuks ei ole meis kõigis julgust oma soovi ellu viia. Mina olen üks neist paljudest «argpüksidest», kes on tagaplaanile asetanud oma unistused. Esmatähtsaks on muutunud kellegi teise poolt delegeeritud eesmärkide saavutamine ja ülesannete lahendamine. Ma kardan, et nii jätkates kaotan iseenda. See, et ma tunnen kadedust oma sõbra üle, kes seilab elulainel nagu vana kala, on puhtalt minu enda süü. Et mitte kadedusest roheliseks minna, otsustasin muuta oma tõekspidamisi lähenevatel jõuludel: luban endale aega; lülitan välja telefoni; «unustan» külastada meilboksi; panen alla suusad ja sõidan metsa; vihtlen maha selle ängistava tunde; istun kamina ette, piparkoogikauss käes; loen raamatut ja kirjutan, sest see on see, mida ma päriselt teha tahan! Tegelikult peaksime jõulude ajal kõik leidma enda jaoks kas või mõned tunnid, et teha seda, mida tõeliselt armastame. Sest kui me ei suuda pühenduda isegi mitte pühade ajal iseendale – millal veel? Aega on ju vähe!

iseendale

ILLUSTRATSIOON: SANDRA VESKI

mi direkOtepää gümnaasiu halt ko eti am ati nd tor taa a suhtes Koolijuhi Aivo Meem , teda ine rim on algatatud uu omasa rah e aks tat tus kah ajaks tamises. Eeluurimise ori on ta taandatud direkt täidab d sei hu Ko lt. ha ametiko t Keres. rgo Ma ja õppealajuhata

PLUSS JA MIINUS

Valgustatud as suusarajad maakonn s Valgamaal leidub iga maakonna piirkonnas suusaradu, millest , valgustatud on Tõrva .

Valga ja Otepää rajad

TOIMETUS Väljaandaja: MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla Aadress: Võru 67, Valga, 68205 Telefon: 5663 1024 (Gertu Võsu) E-post: toimetus@tankla.net Veeb: www.tankla.net Vastutav väljaandja: Siiri Liiva. Peatoimetaja: Gertu Võsu. Tegevtoimetaja: Ülla Tamm. Levitoimetaja: Ester Kaasik. Sotsiaaljuht: Egle Kõvask. Turundusjuht: Kelly Kukin. Keeletoimetajad: Egle Kõvask, Elen Liigus, Rando Liiva. Fotograafid: Timo Arbeiter, Egle Kõvask, Ülla Tamm. Küljendajad: Timo Arbeiter, Merlika Hüdsi.

Illustraator: Sandra Veski. Online-toimetaja: Keidy Säinas

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

ÜLLA TAMM

Me vajame inspiratsiooni, mitte järjekordseid läbirääkimisi!

Siiri Liiva reporter

siiri@tankla.net

Viimased paar kuud minu elust on olnud justkui Alice’il Imedemaal, kes hüppas hulljulgelt jäneseurgu ja sai seejärel osaks väga imetabastest seiklustest, mille olemasolust tal enne aimugi ei olnud. See pani teda tegema asju ja avastusi iseenda kohta, mida ta ei olnud kunagi arvanud, et temas olemas on.

Minu jaoks on noorsootöö tegemine ka üks samasugune seiklus. Selle mõjul olen hakanud vägagi selgelt tunnetama, kuidas iga minu öeldud sõnal ja teol on tähendus. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks ma teen noorsootööd siin ja praegu – sest minust oleneb midagi väga olulist!

Kool lämmatas kaasasündinud loovuse Kui ma käisin koolis, tundsin, et midagi on mu elust puudu. See ei tundunud õige. Asju tehti ilma

«Mitte keegi ei saa öelda teistele, mis neile parim on.»

armastuse ja kireta. Lisaks tundsin, et minus on miski, mis lihtsalt tahab välja pääsemist, kuid ühiskonnal ja ka perekonnal olid omad ootused.

Mul endal oli aga teine nägemus. Ma tahtsin jagada maailmaga seda, mis minus tegelikult oli ning mis juba lapsest saati ootas märkamist ja avanemist! Kuid meie koolisüsteem suutis selle kuidagi oskuslikult veelgi enam lämmatada ja panna mind endas iga uue kooliaastaga järjest enam kahtlema.

Ma ei oskagi päris selgelt öelda, mis täpselt sellele ajendi andis, kuid sattusin noorsootöö valdkonda tööle. Tollest hetkest alates olen tundnud, et ma ei taha enam raisata ühtegi hetke oma elust viimaks ellu kellegi teise unistusi.

Mitte kellelgi pole õigust otsustada teiste eest Kuskil kuu aega tagasi kirjutas mulle üks Valgamaa kooli huvijuht seoses Tankla noorte osalusega selle tegevustes. Ta pani

mulle südamele, et me peaksime kooli juba ette teavitama, kui noored koolinädalast puuduvad ning küsima kooli luba, kas nende koolis käivad noored seda üldse teha võivad.

Tol hetkel olime noortelehe toimetuse noortega Hiiumaal meeskonna väljasõidul, mille raames aitasime muuhulgas ühel kohalikul talumehel rannaäärt kadakatest puhastada ning korendusaia jaoks kadakaid puhastada.

Jagasin seda kirja kohe ka kohal olnud noortega. Üks noortest tõi välja, et nende koolis tahetakse isegi teada seda, kus nad oma nädalavahetusi veedavad ning sõna otseses mõttes keelatakse ära tegevused, mis pole kas kooliga seotud või ei toeta koolitööd.

Selliste asjade kuulmine tegi mind noorte koolivälise tegevuse juhendaja ning mentorina väga murelikuks. Ma olen näinud, et tegelikult pole see ainuke kool Valgamaal, kus püütakse ette kirjutada seda, mida ja kuidas noored olema peaksid, kuidas oma arvamust avaldama, kui neil üldse lastakse seda teha.

Järelikult on mingi väga oluline põhjus, miks noored eelistavad ka kooliajast osaleda vabatahtlikult (keegi ei ütle, et nad peavad seda tegema, me pigem toonitame noortele, et koolis käimine on oluline nende tuleviku jaoks!) noorsootööorganisatsiooni tegevuses. Mina arvan, et see põhjus

TIMO ARBEITER

on väga lihtne – see on inimlik hoolimine!

Me vajame inspiratsiooni

Mul on kahju ja ma vabandan kogu Eesti haridussüsteemi ees, kuid ma lihtsalt ei saa lasta mitte kellelgi endale öelda, et ma peaks vähem hoolima inimestest enda ümber. See pole mu loomuses. Mu vanemad kasvatasid mind teistsuguseks. Ja selle eest olen ma elu lõpuni neile kõige rohkem tänulik!

Ennekõike vajame oma igapäevaellu inspiratsiooni, mitte järjekordseid läbirääkimisi või norme, kuidas teised inimesed meie ümber näevad, et asjad olema peaksid, unustades küsida, kuidas MEIE tahame, et TÄNANE PÄEV välja näeks.

Tanklat on Valgamaal vaja selleks, et noortel oleks koht, kus neid reaalselt kuulataks, nende käest küsitakse õigeid küsimusi ja neile luuakse selline loov ruum, kus nad saavad oma mõtteid ellu viia. Ja see on asi, mis teeb Tankla teistsuguseks ja eriliseks.

Valgamaal on väga palju potentsiaali, mis tegelikult tänasel päeval on kasutamata, ja see potentsiaal väga suurel määral väljendub noortes. Ja kui me märkame seda potentsiaali siin ja praegu, siis on Valgamaal väga palju helget tulevikku!

UUDISED 3

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Maarja tunneb rõõmu

väikestest asjadest Kelly Kukin reporter

kelly@tankla.net

Tahtejõud paneb tegutsema

«Inspiratsiooni annavad väikesed võidud, kui kuskil midagi tehtud saab, midagi areneb,» räägib neiu, kust ammutab tema jõudu ja motivatsiooni oma igapäevatööks.

Tüdruk räägib, et ilma huvita noorsootööd teha ei saa. Selleks on vaja palju kirge, et noortele igaks päevaks tegevusi välja mõelda, nendega rääkida ning üritusi korraldada. Praegu tegeleb Maarja ürituse Võlumets korraldami-

sega, mis toimub 28. detsembril Valga kultuurikeskuse ees.

«Mina saan hea enesetunde, kui midagi valmis saab ja noored saavad sellest rõõmu tunda – emotsioon emotsiooni vastu,» rääkis Mägi, mida tema oma igapäeva tööst saab ning mida on temal teistele pakkuda.

Maarjal on plaanis vanu traditsioone taaselustada. Nimelt soovib ta alustada taas lauatennise turniiridega ja pannkoogi eljapäevadega. Tüdruk tahab elustada jõusaali, mis vanasti noortekeskuses olemas oli, aga kolimise käigus unarusse jäi.

Maarja räägib, et kuna noored tahavad treeningsaali, siis käivad nad seda ka ise renoveerimas.

Maarja on tüdruk, kes ei karda tööd, ta aitab noori ning tegeleb nendega. Valga linna noortel on keskuses huvitav ning mõnus koht, kus külma talveaega mööda saata, sest neiu soe süda ootab kõiki enda juurde!

Noorsootöötaja peab leidma aega ka noortega suhtlemiseks.

TIMO ARBEITER

PILTUUDIS

Valga noortekeskusest sisse astudes ootas mind ees särava naeratusega noor neiu Maarja Mägi. Tüdruk, kes omandab Viljandi Kultuuriakadeemias huvijuht-loovõpetaja eriala. Olles ise alles teise kursuse õpilane, ei karda ta võtta väljakutset end reaalses noorsootöös proovile panna.

«Maarjaga tutvusin tänu Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonile, kus ta on aidanud korraldada ja läbi viia noortele mõeldud erinevaid tegevusi.

Seega ei ole noorsootöö Maarjale võõras valdkond.»

«Enne Valga noortekeskusesse tööle asumist oli ta abis Tõlliste TANK-is ning võin öelda, et Maarja on aktiivne, ettevõtlik ning saavutab kiiresti noortega hea klapi,» iseloomustab neidu tema endine

praktika juhendaja Sigrit Säinas.

Maarja on vabal ajal tulihingeline kaitseliitlane. Neiule andis noorteinstruktor Kaimo Vahtra võimaluse korraldada noortelaagreid ja olla neile juhiks. Just temalt sai Maarja idee minna õppima noorsootöötajaks.

Lisaks on neiu kõige suuremateks mõjutajateks olnud veel vanemad ja vanavanemad.

Jõuluvanal on ilmselgelt suures pühademöllus väga kiired ajad ja seega saatis ta jõulude ja uue aasta soovid korraga kolmele asutusele. Eks eks nendel asutustel tuleb seda olulist saadetist omavahel sõbralikult jagada. Jõulutervituse said Tõrva Avatud Noortekeskus, Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla ning aadressi järgi Tõlliste Avatud Noortekeskus TANK.

SIGRIT SÄINAS

MIDA PÕNEVAT HAKKAVAD VALGAMAA NOORED PEAGI TEGEMA? Konverentsile tuli kokku suur hulk erinevas vanuses noori.

KERMO KÜÜN

Kodanikupäev käsitles poliitikat ja militaarseid õppimisvõimalusi Egle Kõvask reporter

egle@tankla.net

Novembrikuu lõpus toimus Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses kodanikupäeva konverents ja kutsevaliku päev, milles noorte osavõtt oli suurem kui möödunud aastal.

Selleaastane kodanikupäev oli suunatud noorte kaasamisele poliitika kujunemisel.

Päev oli jagatud teemaplokkideks. Esimeses räägiti kodanikupäevast. Trivimi Velliste, kindral Johan Laidoneri Seltsi esimees, jutustas, kellele kuulub 95aastane Eesti Vabariik. Esimene Eesti Aeg kestis 7890 päeva ning 27. märtsil saab see ületatud.

«Noored võiksid olla eeskujuks ja väärtustada riiki. Olla ausad ja

üllad. Igaüks neist võiks õppida oma vanemate ja vanavanemate vigadest ning neid mitte korrata ja teha häid asju paremini – seda saavad noored anda Eesti riigile,» lausus Velliste.

Jaarek Konsa andis ülevaate sisejulgeolekust ja turvalisuspoliitikast, mille üheks ülesandeks on riigi julgeoleku tagamine ja avaliku korra kaitsmine.

Iga noor saab omalt poolt kaasa aidata turvalisuse tagamisele ühiskonnas. Tuleb liikuda silmad lahti ning kõrvad kuuldel, et halval mitte juhtuda lasta.

18+ aastastel on võimalik töötada abipolitseinikuna, töötades koos päris politseinikega.

Selle kohta leiab rohkem infot www.abipolitseinik.ee või võttes ühendust Rauno Arnaga Valgamaalt.

Euroopa Liidu neljast põhivabadusest (kapitali, kaupade, tööjõu ja teenuste vaba liikumine) rääkis Euroopa Liidu Parlamendi liige Tunne Kelam.

«Elu ei koosne kampaaniatest!

Teeme ära tähendab teeme iga päev! Igal inimesel peab olema vaimne selgroog, selle puudumisel ei suuda me püsti seista, kuid seda on vaja, sellest kujuneb meile karakter, igaüks on seda väärt, et edasi liikuda. Ülejäänud lihtsalt järgnevad esimestele,» lausus Kelam.

Kuhu viib tee peale keskkooli?

Viimases teemaplokis tutvustasid Sisekaitseakadeemia ja Tartu Kõrgema Sõjakooli kadetid õppimivõimalusi.

Sisekaitseakadeemias on võimalus õppida politsei- ja piirival-

Kaari Kaasik reporter

ve ametnikuks, samuti vangla- ja päästeametnikuks.

Sisseastumiseks tuleb sooritada füüsilised katsed: 1500meetri jooks maksimum aeg 7 minutit, 20 kätekõverdust, 30 istessetõusu, 100meetri ujumist (väljaarvatud selili).

Kõrgemasse sõjakooli asuvad õppima kõik, kellel soov kaitsta oma riiki ning saada riigikaitse ekspertideks, soov anda isiklik panus ning olla juht või õpetaja. Tartu Kõrgem Sõjakool on ainus kool, kes koolitab ohvitsere Eesti Kaitsejõududele.

Toimib kolm õppesuunda: maavägi (3 aastat), õhuvägi (3,5 aastat) ja merevägi (3 aastat). Esimene aasta on «rühma aasta», teine aasta «kompanii aasta» ja viimane aasta «eriala aasta».

Sisseastumiseks on vajalik eesti keele riigieksam, akadeemiliste võimete test, kutsesobivusvestlus, üldfüüsiline test. Sisseastuja nõuded: Eesti kodakondsus, keskharidus, läbitud ajateenistus.

Huvilistele rohkem infot www.sojakool.ee ja www.elukutse.ee

kaari@tankla.net

Valgamaa Partnerluskogu korraldas maakonna noortele projektikonkursi «Noorte võimalused maal», kus noored said oma idee elluviimiseks küsida toetust projekti kogumaksumusest 90%, kuid mitte rohkem kui 640 eurot.

Enne projektide esitamisperioodi toimus Valgamaa kolmes linnas kirjutamise koolitus, kus kolme tunni jooksul räägiti, kuidas toetusplaani kokku peab panema. Osalus koolitustel oli oodatust madalam, mis tegi korraldajad kurvaks. Infot edastati nii koolide kui ka noortekeskuste kaudu. Koolituste eesmärgiks oli noori julgustada ise projektiideid ellu viima. See annab võimaluse avastada nõrku kohti oma tegevuses, mida tulevikus parandada saaks.

Projektide esitajad olid vanuses 14-26 eluaastat. Kokku osales konkursil 57 noort. Enim olid esindatud 14-, 15-, 16- ja 21aastased. Projektiideed esitasid Taheva, Palupera, Karula, Helme, Otepää, Õru ja Sangaste valla ning Tõrva linna noored. Lisaks oli projekte, mis hõlmasid mitut piirkonda.

Konkursist võttis osa 15 noortegruppi, neist kahe töö ei läinud hindamisele: ühe projekti idee hilines, teise oma ei vastanud nõuetele. Projektikonkursi korral on alati tähtis esitamise tähtaeg, ületades pole enam mõistlik oodata positiivset tulemust. Võiks meelde jätta reegli: õigeaegselt esitatud hea projektiidee on parem kui suurepärane hilinenud mõte. Küsimuste ja info pärimine ei ole kunagi rumal. Kaks projekti, mis ei läinud hindamisele, olid suurepärased.

Projektide raames tehakse erinevatesse kohtadesse väljasõite, seekordsed lemmikud on AHHAA, Otepää seikluspark ja Jääaja keskus. Noortekeskustesse soetatakse vahendeid: televiisor koos Wii’ga, lauajalgpall, peeglid (tantsutrenni tegemiseks), sülearvuti. Samuti tehakse huvitavaid tantsulaagreid, improteatri etendusi, karjääripäevi, orienteerumispäevi ja valmib põnev film motohuvilistele noortele.

Noorte võimalused maal on konkurss, kus kõik projektiideed on erilised. Silmapaistvaks muudavad need noored, kes hakkamist täis ja teevad ise midagi, mis nende elu parandab. Ühiskonnas, kus paljud ootavad ja loodavad teiste peale, ongi eriline julge pealehakkamine.

4 VABA AEG

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Valga gümnaasiumis alustas draamaring A Mari O´Nett Paintball on aktiivne, põnev ja adrenaliinirohke sportmäng.

ERAKOGU

MIS LOOM SEE PAINTBALL IKKAGI ON?!

Pille-Riin Vessin reporter

pilleriin@tankla.net

Paintball’i ajalugu ulatub tagasi 60ndate aastate keskele, kui Ameerika leiutas relva, millega metsavahid märgistasid puid ja farmerid lehmi. Kuulid olid täidetud õlivärviga. Paintball’i esimeseks mänguks peetakse duelli kahe sõbra ning mängu loojate Hayes Noeli ja Charles Gainesi vahel. Esimesed paintball’i mängud jõudsid Euroopasse 1991.1992. aastal ning Eestisse hakkas mäng imbuma 1995. aastal.

Paintball on aktiivne, põnev ja adrenaliinirohke sportmäng, mille eesmärgiks on vastasmeeskonna kõrvaldamine, tabades neid värvikuulidega kasutades selleks spetsiaalseid poolautomaatseid relvi.

Mängitakse enamasti metsades, mahajäetud hoonetes või selleks spetsiaalselt valmistatud platsil. Paintball’i mängimiseks on palju erinevaid stsenaariume: vastase lipu hõivamine, hoone

kaitsmine/ründamine, igaüks enda eest, jm. Mängida võib täpselt nii nagu ise tahad ja et mäng oleks reaalsem saab kasutada värvigranaate, lõhkepakette ja suitsupomme.

Paintball on väga laialdaselt levinud ja populaarne aktiivse puhkuse vorm ja parim stressi maandaja. Paintball ei eelda spetsiaalset füüsilist ettevalmistust ega erilisi teadmisi.

Sangaste vallas, Laukülas asuv Kakulaane paintball on kindlasti üks võimsamaid paiku Valgamaal, kus mänguvõlusid nautida. Varustuse eest tuleb tasuda 7 eurot ja kuulid on 0,05 eurot tükk.

Valida saab mitme missiooni vahel ning mängimisvõimalused on looduslikul maastikul kui ka spetsiaalsel väljakul.

Teine paintball’i harrastamise koht asub Otepää vallas, Vidrike külas, Sokka Puhke- ja Vabaajakeskuses. Selle läbiviimiseks on suurepärane maastik ning hinnad algavad 11 eurost.

Karl Karpov reporter

karl@tankla.net

Valga gümnaasiumis tegutseb sügisest draamaring A Mari O’Nett, mille eesmärgiks on noori köidikutest vabastada, pöörata tähelepanu mitteformaalsele õppimisele, jagada erinevaid kogemusi ja õppida ennast tundma.

«Soov draamaring luua tuli ideest juhendada vanemaid noori ja sellest õppeaastast kutsusingi kokku draamaringi gümnaasiumiastmele,» sõnas juhendaja Varje Schmidt. «Mind on alati teatrikunst huvitanud ning leian, et noortele tuleb anda võimalusi tegutsemiseks ja loovaks eneseväljenduseks. Tegelemine teatrikunstiga on minu arvates selleks ideaalne võimalus. Olen teinud aastaid Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses sõnakunstiringi ning seal käivad mul pigem põhikooliealised noored. Õpin ise hetkel Viljandi Kultuuriakadeemias loovõpetaja erialal ja kõiki uusi teadmisi on kohe hea noortega läbi katsetada.»

Praeguseks osaleb draamaringis juba 18 gümnasisti. Igal trupi liikmel on nii palju minasid ja arvamusi ning uute teadmiste ja kogemuste saamisega tuleb neid veel rohkem juurde.

A Mari O’Netti esimene teatrilavastus leiab aset juba 19. detsembril Valga gümnaasiumi jõulupeol.

KELLY KUKIN

Draamaringis tegemistest puudust ei tule

«Meie esimene suurem töö oli osa võtta Valga Muuseumi poolt pakutud animatsioonifilmi töötoast. Jõuludeks peaks meie nukufilm täiesti valmis saama!

Noored tegid ise stsenaariumi: lugu marionetist, kes soovib köidikutest vabaneda ja ise mõelda

ja elada,» räägib Varje ühest tegemisest.

Kõik noored, kes osalevad A Mari O’Nettis, on mingil määral seotud näitlemise ja esinemisega.

Mõned neist käisid kunagi stuudios Naeratus. Kui õpetaja Varje pakkus välja draamaringi teha, saabusid kõik õhinal ja tahtsid kohe tegutsema hakata. Noored

tahavad õppida eneseväljendust, teha hääle- ja kõnetehnikat. Üheks oluliseks eesmärgiks on, et püütakse lavastada kohustusliku kirjanduse hulka käivat raamatut «Hamlet». Esilinastus on 19. detsembril Valga gümnaasiumi jõulupeol, mille teemaks on «Valga gümnaasiumi õpilase jõulud».

Susanna Homuha:

Kunst on osa minust!

Kairi Piir reporter

kairi@tankla.net

Egle Kõvask reporter

egle@tankla.net

Valgamaa noortemeedias on lisaks noortelehele aktiivsemalt tegutsema hakanud noortetelevisioon Tankla TV, mis kajastab noorte sündmusi üle maakonna, ja kus saateid panevad kokku ikka noored ise.

Valgamaa on jagatud kolmeks suuremaks piirkonnaks: Valga, Tõrva, Otepää. Igal piirkonnal on võimalus panustada oma materjaliga, et valmiks korralik saade igal kuul. Meeskonnad vastutavad filmimise, intervjueerimise ja monteerimise eest.

Esimesel koolitusel, mis novembrikuus toimus, õppisid noored algtõdesid: filmimist ja monteerimist. «Õpetasime neile, kuidas inimene õigesti kaadrisse paigutada, kuidas pöörduda intervjueeritavate poole. Samuti mängisime praktiliselt läbi, kuidas intervjueerida, ning saatsime nad Valga linna peale videoklippe tegema,» sõnas Tankla TV projektijuht ja

üks koolituse läbiviijatest, Timo Arbeiter.

«Projekti idee on asja jätkusuutlikkus ja edasiviivus.

Mõnele noorele oleks see väga hea võimalus end proovile panna ja vaadata, kas televisiooniga seonduv meeldiks,» kostis teine projektijuht Gertu Võsu. «Üks filmihuviline noor peaks huvituma tehnikast ja asjade kooslusest. Peaks oskama ümbrust ja inimesi paremini märgata,» lisas ta.

Kui sinul või su sõbral tekkis huvi olla üks liige noortetelevisiooni tiimis, anna sellest märku ja võta ühendust projektijuhi Timo Arbeiteriga (timo@tankla.net), kellele saada lühitutvustus endast (vanus, kool, elukoht, hobid, millega tahaksid Tankla TV-s tegeleda ja miks soovid liituda).

Kuna meeskonnaliikmete arv on piiratud, ära lase oma võimalust käest ja anna märku esimesel hetkel! Lisaks otsi üles Facebookist Tankla TV grupp ja ole uudistega kursis!

Susannat inspireerib kõik, mis on tema ümber.

Joonistused.

SUSANNA HOMUHA

Kunstitunnis on tüdruk alati silma paistnud ja käis aasta kunstistuudios, kuid kunstikooli pole ta läinud. «Ma joonistan tavaliselt seda, mille tuju mul on. Ei sobi, kui antakse ette, mida pean maalima või joonistama. Kunstitundides enamasti ise oma töödega rahul ei ole, sest seal antakse tihti ebasobiv teema ette. Kodus tulevad ikka ilusamad pildid.»

Joonistamisel kasutab Susanna täiesti tavalisi, kõigile kättesaadavaid vahendeid: pliiatseid ja kustutuskummi. Maalimisel on abiks molbert ja suuremate etteINFO

NOORTETELEVISIOON SAI RATTAD ALLA

Valgamaa on täis säravaid ja andekaid noori, kes on leidnud enda vaba aja sisustamiseks huvitavaid tegevusi. Tõrva noor Susanna Homuha (15) armastab üle kõige joonistamist ja Jaapani joonisfilme, mis on ühtlasi ka tema suureks inspiratsiooniallikaks.

Susanna on kunstiga tegelenud suurema osa oma elust ning viimasel aastal on tegelenud just anime’ga.

«Minu jaoks on see osa minust. Kui vaatan anime’t ja näen uut tegelast, kes mulle meeldib, siis tuleb lihtsalt jube tung teda joonistada. Samamoodi on looduse maalimisega.»

KAIRI PIIR

võtmiste puhul maalib lõuendile akrüülvärvidega ja akvarellidega.

«Joonistused saan tavaliselt valmis ühe päevaga, kõige kauem on joonistusega läinud vist kaks päeva. Maalides võib minna kauem. Kõige kauem olen töötanud ühe pildi kallal kuu aega!» märgib Susanna.

Noort neidu inspireerib kõik, mis on tema ümber, olgu selleks mõni ilus vaade aknast, foto või hoopiski Internet. Kunstiga tegeleb Susanna ka tulevikus: «Kui mitte elukutseliselt, siis hobikorras kindlasti!»

Anime on läänemaailmale ennekõike tuntud kui Jaapanist pärinev animatsioon. Anime’ks loetakse ka eraldi üht joonisfilmi liiki või stiili, mis on seotud jaapani koomiksite – manga’de – stiiliga. Jaapanis märgib sõna anime kõiksugu tüüpi animatsioone.

Manga on jaapanikeelne sõna koomiksite jaoks (otsetõlkes tähendab veidraid pilte). Väljaspool Jaapanit tähistatakse sellega tavaliselt kitsamalt jaapani koomikseid. Manga arenes välja ukiyo’e ja välismaistest joonistusstiilidest ja saavutas oma praeguse kuju pärast Teist maailmasõda.

Vahel kutsutakse manga’t anime’ks, ka sel juhul, kui see pole animeeritud.

jaapani kunst

KIREV ELU 5

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Armastus on oranž nagu apelsinid?

Kelly Kukin reporter

kelly@tankla.net

Vanaisa näeb seda, mis on armastus, omamoodi. Lapselaps mõtleb aga eelkõige sellele, kuidas vallutada erinevaid mandreid.

Inimestel on oma arvamus ja unistus maailmast. Iga perekond on isemoodi, nad kõik erinevad üksteisest, kuid samas on ikka nii sarnased.

Kuigi igaüks meist erineb oma pereliikmetest, ei tähenda see seda, et üksteist vähem väärtustataks või hoolitaks. Kuigi inimesed ajaga muutuvad, on perekonnasidemed, mis hoiavad inimesed jäädavalt lähedastena.

«Kui sul on raske aeg, siis on nad kõige esimesed inimesed, kellelt saad abi ja tuge oodata.

Kui tuled hilja õhtul koju ja vend on su toas ahju ära kütnud, siis see tekitab nii sooja tunde,» räägib Valgamaa noortelehe mentor Siiri Liiva, mida tema oma perekonna juures kõige enam väärtustab. «Et arvestataks üksteise soovide ja tahtmistega,» peab tema 82aastane vanaisa Hans

Toomits samuti oluliseks.

Isegi, kui igas perekonnas hoitakse ja austatakse üksteist, võidakse oma olemuselt sarnaseid asju erinevalt näha. «Eks ta ole mitut värvi. Kui nii võtta siis rohekat, roosat.. heledamad värvid ühesõnaga,» kirjeldab Siiri vanaisa armastust.

«Armastus on selline mahe, kirgas ja innustav: helesinine nagu suvine taevas ja kerge juustes vallatlev tuuleiil; soojust tulvil kollane, mida leidub kevadpäikses või kalli inimese paituses; oranž nagu värskelt kooritud mahlakas apelsin,» jutustab Siiri uneledes sellest, mida tema arvab armastuse värvist.

Paljud noored unistavad maailma vallutamisest ja ootavad, millal saavad kodumaalt eemale, et avastada laia maailma. Siirilegi pole see tunne võõras: «See on minu teine loomus – ma ei saa ühte kohta pikaks ajaks pidama jääda, mul on vaja reisimas käia ja maailma avastamas teatud aja tagant, et hoida oma mõte erksana ja iseend arendada.»

«Ma usun, et aeg-ajalt on hea ära minna selleks, et siis kunagi tagasi tulla. See õpetab meid

Siiri vanaisa ja emaga ülikooli lõpetamisel.

hindama elu tegelikke väärtusi ja seda, mis meil olemas on ning püüdlema unistuste poole, mis on tõelised, mitte kellegi poolt peale surutud või võltsid,» põhjendab noortelehe mentor, miks on vahepeal oluline ära käia.

Kui vanemad inimesed tavaliselt suhtuvad reisimisse umbusklikult, siis Hans arvab otse vastu-

ERAKOGU

pidi: «See annab elutarkust, silmaringi laiendust.»

Ja nii ongi perekondadega: hoolimata põlvkondadevahelistest erinevustest ja viisidest, kuidas nad mingeid asju sõnadesse seavad, seob neid midagi väga olulist. Need on ühised väärtused ja hoolimine üksteisest!

Metssead teevad ühe enam kahju põllumeestele ja talunikele. Fotol Ringo Kasuk (paremal) koos jahimehega.

ERAKOGU

NOORTES JAHIPOISTES

LEIDUB POTENTSIAALI Egle Kõvask reporter

Noored käisid Hiiumaal vabatahtlikku tööd tegemas Noored proovivad Hiiumaa kadakatest jagu saada.

Keidi Tamm reporter

keidi@tankla.net

16.-18. novembril veetsid Tankla toimetuse liikmed meeleolukad ja töökad päevad Hiiumaal. Muuhulgas said reisil osalenud elada nii nagu lapsepõlves vanaema juures ja laasida kadakaid justkui vanad raidurid.

Teekond Hiiumaale algas reede varahommikul kell 6.30 Val-

ÜLLA TAMM

gamaalt. Esimene peatus oli Abja-Paluojas, kust üheskoos edasi liiguti. Hiiumaale jõudes külastati kolme sealset noortekeskust.

Esimeseks oli Suuremõisa.

Huvitav oli, et Suuremõisa kooli õpilastele olid kõik ringid kohustuslikud, need olid ka tunniplaani ära mahutatud. Õpilasi on seal umbes 17. Kooli stendilt sai leida Hiiumaa noortelehe «Glasuur», mis ilmub kord kuus, ja loomulikult sai seda koheselt ka Tankla noortelehega võrreldud.

Sõit veoauto kastis kujunes üheks meeldejäävamaks elamuseks.

Teekond viis reisilisi edasi Käina noortekeskusesse. Tegemist oli väikese, kuid hubase hoonega. Peale kahe noortekeskuse külastust liiguti edasi ööbimiskohta Nurstesse. Kohale jõudes ehmuti – puudusid korralikud pesemisvõimalused, maja oli väike ja välikäimla asus hoonest eemal, pimeda metsa all.

Väikest hirmu tekitas metssigade poolt ülessongitud majahoov.

Talus oli 3 tuba, kus ühes polnud elektrit, ning köök ja saun. Toidukorrad valmistasid noored. Lisaks söögitegemisele köeti ka sauna. Õhtuseks külastuseks oli jäänud veel Emmaste noortekeskus.

Peale külastust jaguneti kaheks: ühed läksid tallu, teised Käinas-

ÜLLA TAMM

se staarijäljenduskonkurssile Playbox, kus oli meeletu publik ja lummavad etteasted alates lasteaialastest kuni keskkooliõpilasteni. Õhtud sisustati talus mängides ja vesteldes. Leiti motivatsiooni ja saadi innustust teha elus asju, mis meeldivad.

Kadakad krae vahel ja rebase fotosessioonid

Teise päeva hommik algas pannkoogilõhna saatel. Kõhud täis, nauditi viimast puhkemomenti, sest ees ootas tõsine tööpäev. Käidi kadakaid laasimas ja oksi põletamas. Ühtne koostöö sujus, abivajajatele ulatati lahkelt toetav käsi.

Samuti said Ülla ja Timo endale üllatava fotomodelli – Hiiumaa rebase, kes neile heameelega poseeris. Olles suure imekspandava tööga ühele poole saanud, roniti tagasi veoautokasti, käidi Priidu Ratniku (kohaliku võõrustaja) farmis, mere ääres ja sõideti tallu.

Pühapäev oli jäetud pakkimiseks. Kahju oli lahkuda, sest kõik oli omaks saanud.

Paljudele meenus lapsepõlv vanavanemate juures. Aega oli vähe ja tegutseda tuli kiiresti, asjad autosse ja minek.

Hoolimata viimase hetke kiirustamisest jõuti kenasti praamile, enne mida anti ära taluhoone võtmed, mis kogemata kaasa võeti. Mandri poole tagasi sõites tänati väljasõidu idee välja käinud noortelehe mentorit Siirit meeleoluka reisi eest ja visati pilk möödunud päevadele. Telefoni teel jagati muljeid võõrustajaga, kellele olime enda teadmata teinud ilusa sünnipäevakingi.

egle@tankla.net

Küttijate seas on jahindus väga populaarne, kaasates oma töösse ka noori, kel vajalik jahitunnistus käes.

Valgamaal on kokku 25 jahiseltsi: Hargla, Helme, Hummuli, Kaagjärve, Keeni, Koikküla, Koorküla, Laatre, Lüllemäe, Nõuni, Otepää, Palupera, Puka, Pühajärve, Pühaste, Riidaja, Rulli, Sangaste, Sooru, Tõlliste, Tõrva, Uniküla, Vana-Otepää, Vähero ja Õru.

«Noorte töö on peamiselt loomade ajamine, peame masti läbi kõndima ja saagi kütiliinilt välja ajama,» sõnas Lüllemäe Jahisektsiooni kuuluv 18aastane Valgast pärit Ringo Kasuk.

«Mina, kui noor, olen viimased aastad tegelenud jäljelugemisega, loomade lisasöötmisega, tabatud jahiuluki töötlemisega ja jahieetika õppimisega. Eelmine aasta

sain jahitunnistuse ja kuulun katseajaga Laatre Jahisektsiooni,» lisas Tagulast pärit Vallo Virnas.

Mõlemad noormehed sattusid jahindusse juba väga noorena, käies isaga metsas kaasas.

«Enamus seltsi kuulujatest on jahimeeste pojad või nende tuttavad, kuid on ka selliseid, kes sooritavad ainult jahitunnistuse ja tulevad siis uudistama, millega tegu,» kostis ta.

Pinget pakub just mets, loomad, protsessid. «Harrastan seda, kuna mulle meeldib metsas kõndida ning erinevaid loomi, linde uudistada,» muljetas Kasuk.

Kõik päevad on erinevad ning iga kord omamoodi huvitav.

«Eestis on palju linde ja loomi ning nende elutegevuse õppimine väga pikk protsess, mis tegelikkuses kunagi vajaminevalt selgeks ei saa,» leidis Virnas peamiseks põhjuseks, miks talle mööda metsi ringi luusida meeldib.

Peamised loomad, keda kütitakse on suur- ja väikeulukid.

Suurulukitest põder, siga, ilves, hirv; ning väikeulukitest rebane, tuhkur, nugis, kährik, kobras.

Mis teeb sind õnnelikuks?

KÜSITLES ESTER KAASIK

Angeelika Rebane (Valga): «Minul isiklikult on õnneks vaja vaid perekonda, häid sõpru ning lähedasi inimesi. Olles nendega koos, tunnen ma ennast maailma õnnelikuma inimesena ja see ongi suurim õnn elus.»

Evelin Kurikoff (Õru): «Mind teeb õnnelikuks selle nägemine ja tunnistajaks olemine, kui minu ümber on inimesi, kes peale iseenda ka teistest ja endast nõrgematest ning abivajajatest hoolivad.»

Irina Erm (Hargla): «Mind teeb õnnelikuks, kui ma näen, et inimesed, kellest ma hoolin, on siiralt õnnelikud.»

Kristina Ehatäht (Taagepera): «Mind teeb õnnelikuks, kui ma koolis saan häid hindeid ja neid siis emale näitan ning temagi meele heaks teen. Muidugi ka see, kui mulle keegi midagi ilusat ütleb. Kindlasti kallite inimeste lähedus. Samuti olen õnnelik, kui teistel läheb hästi või kui mu enda tulemused on oodatust kõvasti paremad.»

6

Jõuluhõng

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

RAAMATUKOGUS OLID VARAJASED JÕULUD

Valgamaa koolid on h Kairi Piir reporter

kairi@tankla.net

Jõulud on juba ukse ees. Koolid üle Valgamaa on nüüdseks hubasteks dekoreeritud, põlevad advendiküünlad ja algklasside lapsed jooksevad päkapikumütsides ringi. Õpetajad ja õpilased muudavad jõuluaja koolis südamelähedaseks ja koduseks. Millised huvitavad kombed lisanduvad klassikalistele jõulutraditsioonidele meie endi koolides?

Pisikesed asjad lähevad südamesse

Esimese vanuseklassi esikolmik ja eripreemia saaja.

Dea Margus

Valga Keskraamatukogu

Reedel, 7. detsembril toimus Valga Keskraamatukogus maakondlik jõululuuletuste lugemise konkurss. Jõululuuletuste lugemise konkursist võtsid osa 1.-4. klasside õpilased Valgamaa üheksast koolist. Sellel aastal oli konkursil osalejaid kokku 50.

Esimeses vanuseklassis osale-

ERAKOGU

sid 1.-2. klasside õpilased. Võitis Rasmus Prii Puka keskkoolist, teiseks tuli Risanna Mooses Tsirguliina keskkoolist ning kolmanda koha sai Ilja Parmenenkov Valga vene gümnaasiumist. Eripreemia läks Andre Villemsonile.

Teises vanuseklassis, kus osalesid 3.-4. klasside õpilased, luges end esimeseks Mariis Fuchs Tsirguliina keskkoolist. Teise koha saavutas Kevin Pisartšik Hummuli põhikoolist ning kolman-

daks jäi Birgit Ertel Õru lasteaed-algkoolist. Eripreemia sai Melissa Maisla Hummuli põhikoolist mulgi murdes esitatud luuletuse eest.

Jõululuuletuste lugemise konkursil olid kohtunikeks Helle Ritso Valga kaugõppegümnaasiumist, Endla Schasmin ja Dea Margus Valga Keskraamatukogust.

JÕULUFILMID PAKUVAD SOOJUST

Aegumatud traditsioonid – jõulunäidendid – pole kuhugi kadunud

Palupera põhikooli huvijuht Reet Allak kirjutab koolipere jaoks ise jõulunäidendi, kus on kõigil osa.

Otepää gümnaasiumi 5.-12. klasside jõulupeo teemaks on «Kõik uus on unustatud vana». Koolimaja on tänavu kaunistatud taaskasutatavate materjalidega – ajalehtedega.

Valga vene gümnaasiumi 8.-12. klassi jõulukava eest vastutavad abituriendid, kes mõtlevad välja stsenaariumi, kujunduse ja lavastuse.

«Tänavu pidid kõik klassid tegema eeltööd ning välja uurima, miks jõuluvana peaks nende juurde tulema. Eesmärk on panna lapsi positiivselt mõtlema,» rääkis Keeni põhikooli huvijuht, Vete Hainsoo, nende jõulupeost.

Huvitavad jõulupäevad hoiavad õpilase tegevuses terve päeva

Aakre lasteaed-algkooli jõulupäeva hommikul meisterdatakse, küpsetatakse, lauldakse ja mängitakse vanu ringmänge. «Tore on näha, kuidas suuremad pisemaid aitavad,» rõõmustas Liina Laser, kooli direktor.

Pühajärve põhikooli õpilased on terve nädala erinevate tegevustega ametis ja uksed avab jõulukohvik.

Lüllemäe põhikooli jõululaada traditsioon kogub uusi tuure ja osa võtab terve koolipere, müües enda valmistatud esemeid ja toitu.

Tõrva gümnaasiumis toimuvad terve detsembrikuu vältel advendihommikud. 2012. aasta jõulupidu kannab nime «Väike heategu» ja toimub 20. detsembril. Algklasside jõuluhommik on järgmisel päeval.

Hummuli põhikooli jõulupidu lõppeb lossi ees, kuhu õhtu saabudes koguneb külarahvas ja maha peetakse ehtne Mulgi jõulupidu.

Pikasilla koolis on kombeks igas klassis välja panna sussid.

TEE ISE: Jõuluehe lauale,

Gertu Võsu peatoimetaja

gertu@tankla.net

Jõulufilmid on ühed väga erilised linateosed. Mitte seetõttu, et nad ainult korra aastas ekraanile pääsevad, vaid seetõttu, et nad pakuvad soojust ja panevad inimesed taaskord uskuma asjadesse, mis ununenud on.

Just praegu on see aeg, kui lauad on täis piparkooke ja päkapikud piiluvad akna taga, väiksed pead on täis elevust ja televiisorist käib «Üksinda kodus». Kui sa aga juba tead, et Kevin taaskord kelmid üle kavaldab, võiksid endale pakkuda vaheldust mõndade teiste jõulufilmidega.

Minu kõige esimeseks pakkumiseks oleks romantiline komöödia «Puhkus», mis kajastab lugu kahest naisest, kes pühade ajal vahetavad ära oma kodud.

Nad õpivad tundma teise inimese maailma ja avastavad enda kohta asju, mida nad enne ei teadnud.

Selline mugavustsoonist väljaastumine ja iseenda vabaks laskmine võivad teinekord viia täpselt nende asjade juurde, mis tõeliselt õnnelikuks teevad.

Enamasti on inimestel olemas kohustuslikud filmid, mida igal aastal kodus koos vaadatakse.

Juuakse tassike teed ja räägitakse muudest asjadest rohkem kui filmile keskendutakse. Minu jõuluteemaline kohustuslik film on «Armastus on see...». Seetõttu, et kui mul õde jõuluks koju tuleb, ei saa me ilma selle filmita õigesti jõule tähistada. Filmis on palju

Audentese spordigümnaasiumi õpilased teevad jõulunädalal teistele klassidele üllatusi. Väikseid üllatusi, mis lähevad hinge: kirjutavad luuletusi, ehitavad lumememme, korraldavad võistlusi.

Pikasilla koolis on kombeks igas klassis välja panna sussid. «Muidugi on meil head lapsed ja leiavad sealt tihti midagi meelepärast,» rääkis kooli direktor Mare Uibopuu.

Riidaja koolis algab jõuluaeg koos advendiaja algusega: kaunistatakse ruumid, püütakse märgata päkapikkude piilumist ja nauditakse jõulutuledes kuuske koridoris. Jõuluvanale lauldakse ja tantsitakse 21. detsembri hommikul.

Hargla kooli üheks traditsiooniliseks ürituseks on aga jõuluvillaku läbiviimine. Igas võistkonnas on õpilasi klassidest 5. kuni 9. ja teemasid on 15. Kõikidele võistkondadele on ka auhind.

Valga põhikooli 1.-3. klassi õpilased vaatavad koos jõuluetendust, 4.-6. klasside jõulupidu algus ja lõpp lavastatakse «Pähklipureja»-stiilis ja 7.-9. klassid naudivad jõuluballi, kus igal klassis oma teema.

Ala põhikooli jõulunäidendis «Lumekuninganna» löövad kaasa nii õpilased kui ka õpetajad.

kuusele või kaardile

On viimane aeg näpud tööle panna ja tuppa jõulumeeleolu luua. Noortelehe reporter Sandra Pikk õpetab, kuidas lihtsalt ning kiiresti särav ehe meisterda.

Enamasti on inimestel olemas kohustuslikud filmid, mida igal aastal vaadatakse.

2. Joonista poole A4 suurune lillešabloon ja üks eraldi õis. Üks traditsioonilisemaid jõulufilme telekanalitest on «Üksinda kodus».

INTERNET

tegelasi ja näeb erinevate inimeste muresid ja rõõme. Film keskendub mõttele, et vahet ei ole, kuidas teiste asjadega lood on, kõige tähtsam on siiski armastus!

«34. tänava ime» on just see jõulufilm, mis pakub vaatajale ühe südantsoojendava filmielamuse. Väike tüdruk kaotab usu, et jõuluvana on olemas. Filmi

jooksul üritatakse nii tüdruku kui ka vaatajate usku taastada. Filmist jääb kõlama mõte: «Mis on hullem: kas vale, mis toob naeru või tõde, mis toob pisaraid?»

Kõikide maailma asjade kohta see kindlasti ei käi.

Aga las see rõõm jõuluvanast lastele siiski jääb!

1. Peamisteks töövahenditeks on käsitöövilt, mida saab osta näiteks Tiimarist, kuum liim (sobib ka super attack) ja meelepärased kaunistused.

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

e a h e g a V

Mis jäi 2012. aastast enim meelde?

häid lapsi täis!

KÜSITLES KAIRI PIIR

Karin Matsalu: «Kõige enam jäävad mulle sellest aastast muidugi meelde mu armsad sõbrad, kellega olen veetnud väga meeldejäävaid hetki. Kindlasti jääb meelde ka see, et sellel aastal pidasin ma oma elu neljandat ja samas ka kõige meeleolukamat juubelit.»

Tuuli Mekk: «Tohutult mõnus aasta: uus töö, uued kogemused, super mõnusad ideede genereerijad. Inimesed, kes on nõus igast ettevõtmisest osa võtma, sulle toeks olema!»

Epp Sadrak: «Tipphetkeks on kindlasti põhikooli lõpetamine, ja kuna samal päeval oli ka sünnipäev, siis tuli kohale palju sõpru ja sugulasi.

Tänu sellele, et gümnaasiumisse jäin, sain minna sügisel nädalaks Hispaaniasse. See oli väga lõbus ja meeldejääv reis, kohtusin paljude uute inimestega ning sain inglise ja hispaania keele praktikat.»

Hardo Adamson: «Esiteks, suvel sain endale rolleriload. Teiseks, meie Tõrva gümnaasiumi 95. sünnipäevapidu.

Meelde jäid kõik: toredad inimesed, kes on selle kooli lõpetanud; õpetajad, kes olid lõbusamas tujus kui muidu ja vägev ilutulestik. Eriti tore oli kuulata vanemate lõpetajate saavutusi ja krutskeid, mida omal ajal tehtud sai.»

Valgamaal leidub palju käsitööhuvilisi, kes disainivad oma riideid või koovad ise midagi. Toome mõned näpunäited kuidas sel talvel moekalt riietuda ning teistest erineda. Kollektsioonide autorid on Merili Mägi, Elisa Horm, Kadi Lääts.

Soojad riided võivad olla ka moodsad, karvane vest sobib imehästi talvisesse koolipäeva.

Retrohõnguline komplekt, mida täiustavad galaktika mustrilised ketsid on sobilik argipäevaks.

Pits ja litrid muudavad riietuse pidulikumaks. Kanna neid mõnel tavapärasest veidi pidulikumal päeval.

7 MIDA TEHA VALGAMAAL TALVEVAHEAJAL? Grete-Laura Loo reporter

gretelaura@tankla.net

Selle küsimuse esitavad endale mitmed noored. Pakun välja väikese valiku talvistest tegevustest, mida internetimaastikul surfates leidsin. Üks kuumemaid piirkondi Valgamaal on talvepealinn Otepää. Seal hakkavad üritused juba 21. detsembril koos talve vastuvõtmisega. Kindlasti kuuluvad talvepealinna juurde tegevused, mis seotud nii lume, suuskade, uiskude kui kelkudega. Otepää Snowtubing ja Ansomäe mäesuusakeskuse tuubirajad on ühed enam külastatud kelgurajad.

Peale Ansomäe, kus sellel aastal on tõeliselt lahedad valgustatud rajad, saab suusatada Munamäel, Kuutsemäel ja Käärikul Piiri Spordi- ja Puhkekeskuse nõlvadel. Peale mäesuusatamise saab tegeleda veel lumelaua sõidu, murdmaasuusatamise ja muude lumesportidega. Vanuselt vanemaid noori lõbustavad mäesuusakeskuste pubid. Kuulub ju üks rõõmus seltskond alati ära, ning mis on veel lahedam kui mäel jalga keerutada saab. Kõigi nende kohtade juures on murdmaasuusarajad. Peale Otepää piirkonna saab suusaradadega sõbrustada nii Tõrvas kui Valgas. Ja mis peamine – Tartu Maratoni suusarada juba valmistatakse. Uisutamisvõimalusi väga palju ei ole, aga siiski saab seda harrastada Otepääl, Karulas, Käärikul ja Valgas.

Seiklusjanulised noored võivad adrenaliini üles kütta näiteks Paap Kõlari Safarikeskuses, kus saab sõita mootorsaani, ATV või lumetaksoga. Teatud lumeoludes on võimalik ühine safari koos mootorkelkude ja haagistega.

Otepääl on avatud 16.-23. detsembrini Jõuluvana postkontor, kus iga päev kell 15.00 toimub midagi põnevat. Võib kohata ka jõuluvana. Loomulikult on avatud Valgamaa noortekeskused.

Vajadusel leiab igaüks endale midagi sobivat tegelemiseks.

Talvelaulud RERPORTER ELEN LIIGUS FOTOD ÜLLA TAMM

Paista silma erksate ja detailikate aksessusaaridega.

KOGUS ELEN LIIGUS

Et jõuluaeg ei mööduks vaikuses, pane julgelt muusika käima ning ümise tuntud meloodiate saatel.

Kui soovid laule meelde tuletada, skänneeri QR-kood oma nutitelefoni ja laula kasvõi terve perega koos:

EESTIKEELSED

3. Lõika lill käsitöövildist välja.

7. Lõpptulemus kaunistatuna näeb välja selline.

5. Vajuta õis täpselt pooleks ja pane liimi ka keskele õie alla.

http://bit.ly/12rK4XB

INGLISEKEELSED

4. Lõika välja ka õis ja aseta liimitera õie keskele.

6. Alusta õite liimimist lillele.

http://bit.ly/Uw2p01

8 KOHVER

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

KOPP-KOPP, SIIN EKSAMISESS reporter

sandra@tankla.net

Jõuluaeg on sel aastal kuidagi enneolematult kiiresti kätte jõudnud. Kõlab klišeena, aga mulle tõepoolest tundub nii!

Tegelikult ma aiman, milles asi. Kui tõstan pilgu arvutiekraanilt, vaatan tõtt kalendriga: kuus rohelist ruutu lustivad kõrvuti.

Roheline on eksami värv. Minu esimene eksamisess! Üsna tüüpiliselt ja eestlaslikult alustasin enda ülikoolielust rääkimist toriseva tooniga. Tegelikult on mul Tallinnas väga tore ja toredam veelgi! Lugesin just hiljuti, et mu kursusevend kirjutas enda Facebooki seinale, ühispildi pealkirjaks, et ta on teinud täiesti õige valiku. Mina tunnen samuti nii. Juba algusest peale, ning nüüd, kolm kuud hiljemgi.

Märkasin, et enda kodust välja astudes ma naeratan. Kõnnin nagu väike laps talvevõlumaal ja tunnen rõõmu näkku lendavast lumest. Õppekavale kohaselt on meid juba kaasatud rahvusvahelistesse

projektidesse. Näiteks tulid tudengid Leedust, Nigeeriast, Liibüast ja Soomest nädalaks ajaks Tallinna. Igaüks neist pidi võtma ühe teema ja suhtlema võimalikult erinevate allikatega. Nad tulid meile loengusse ja rääkisid, missugused on nende mõtted ning soovisid meie abi kontaktide leidmisel.

Lisaks kuulasime ühes loengus Ameerika ajakirjanikku, kes jutustas enda vigadest, mida ta noore ajakirjanikuna tegi ja püüdis meid enne «teele asumist» ette valmistada.

Tulevikku vaadates teatas üks meie lektoritest, et kevadel jõuame reporteritööni, kus hakkame esmaspäeviti tõelist toimetuse elu elama. Iga hommik algab koosolekuga, kus ajakirjanikud tutvustavad enda teemat. Hiljem on meil aega terve päev, et enda lugu kokku panna ning see ära saata. Tõotab tulla põnev kevad.

Pärast kevadet ootab meid midagi veel põnevamat – minu üllatuseks lähme praktikale juba sel suvel.

Otepää noorsootöötaja töötab Austraalias farmitöölisena ning õpib traktoristiks.

Liina Metsküla reporter

liina@tankla.net

«Olin juba kaua aega mõelnud, et tahaksin kuskil välisriigis mõnda aega elada. Paljud minu sõbrad on käinud Austraalias ja soovitasid mul tulla just siinse kliima ning lahkete ja sõbralike inimeste pärast,» selgitas Valgamaa noorsootöötaja Kadri Orav, miks otsustas minna ihaldatud maale – Austraaliasse.

Otsus Austraalias elada, sündis tänavu maikuus. Reisi ettevalmistustega tegi ta algust augustis.

Nagu fotolt näha, on ajakirjandustudengid väga loovad.

ERAKOGU

Piia Pähklamäe reporter

Merily Viks reporter

merily@tankla.net

Head lugejad! Olen olnud umbes neli kuud Hollandis vahetusõpilane ning iga päevaga võin end järjest rohkem ja rohkem hollandlaseks pidada. Ka keel hakkab vaikselt juba selgeks saama.

Vahetusaasta juurde kuuluvad ka sellised hetked nagu «minu esimene kord». Sel aastal tähistan esimest korda Sinterklaas’i (sama nimega on ka hollandlaste jõuluvana). See tähendab, et juba 5. detsembril jagatakse kinke. Hollandis on tavapäraste päkapikkude asemel hoopis Zwart Piet’id (inglise keeles Black Peter), kes on mustaks võõbatud valged mehikesed. Loomulikult ootavad kõik hollandi lapsed neilt sussi sisse kommi, kuid selleks tuleb enne magamaminekut laulda.

Jõule, nagu meil on, siin eriliselt ei tähistata. Kui siis ainult tavapärasest suurema õhtusöögiga.

Ajast ette rutates mainin ära, et uus aasta võetakse vastu samade traditsioonidega nagu meil.

Sinterklaas’iga tuli siin maha esimene lumi. Rõõmu kui palju!

Järgmiseks päevaks anti välja lumetormihoiatus ning kuna sel puhul võib maha sadada 5-20 sentimeetrit lund, on see hollandlaste jaoks ülim ekstreemsus. Liiklus on väga aeglane ning kõik on tõ-

siselt ettevaatlikud. Ühistransport võib sellise «ekstreemse» olukorra tõttu lausa kõik sõidud ära jätta. Meedia pajatab ainult lumest ja sellega seotud hädast ning õnnetustest.

Aga loomulikult mina sõidan ikka lumesajus rattaga kooli. Minu jaoks on see üsna koomiline, aga samas väga lõbus ja ohtlik.

Suur häda on kui kraadiklaas näitab mõni kraad alla nulli. Kõik kurdavad, kuidas nad külmuvad, aga minu jaoks on see pigem soojavõitu tavaline talveilm. Harilikult ei ole seda lund siin kaua: mõned päevad ja siis sulab ära ning elu jätkub tavapäraste vihmaste ilmadega.

Selline on talvine elu Hollandis. Tahaksin ära mainida taaskord ka oma kallid toetajad: Margus Timmo, Eesti Meetootjate Ühendus, Tiit Raud, UPM, Kymmene Otepää AS, OÜ Taagepera Loss, Bacula AS, Rein Uibo, Palupera Vallavalitsus, Splitter OÜ, Valga Puu OÜ, OÜ RST Valga, Tiina Ivask, Evicon OÜ, Nõuni Noorteklubi, Nelly Oinus, Otepää Metall AS. Aitäh ka organisatsioonile YFU, kes vahetust korraldab ja tegeleb paberimajandusega. Samuti Otepää gümnaasiumile, kes aitab teha minu koduõpet.

Järgmise korrani!

piia@tankla.net

Minu Norra kogemused algasid juba mõned aastad tagasi, kui siia riiki esimest korda tööle tulin. See oli kolmeks nädalaks, aga sellest piisas, et Norra loodusesse täiesti ära armuda. Ükskõik kui väga ma enda kaameraga õiget hetke püüda üritasin, ei tulnud sellest kunagi midagi välja. Olgu asi kaameras, minu oskustes või Norra enda kutses: «Tule, parem vaata mind oma silmaga.» Sellepärast tulin ka mina tagasi ja olen nüüd ühes Eesti-Taani segaperes kahe poisi lapsehoidja.

Kui keegi küsiks minult, mida INFO

KUIDAS VEEDAB VAHETUSÕPILANE MERILY HOLLANDIS OMA JÕULUAEGA

ERAKOGU

Otepää noorsootöötaja õpib Austraalias traktoristiks «Mul tuli Austraaliasse üks sõber, kes ei osanud keelt ja kaks aastat hiljem suhtles selles keeles vabalt.»

Nüüdseks on Kadri kohapeal olnud juba veidi üle kuu aja. Elukohaks sai suurlinn Perth, kus tema õde juba ees ootas. Kui kauaks

neiu sinna jääb, seda ta veel öelda ei oska.

Kuna Kadri sõnul pole töö leidmisega tänu tööportaalide ja agentuuridele eriti raskusi, on ta endalegi juba rakendust leidnud.

«Hetkel olen farmitööline, õpin INFO

Sandra Pikk

traktoristiks,» tunnistas ta.

Aga ega ta ei pea ju ainult traktoristiks jääma. Tulevikus on võimalik linnas ka peenemat tööd leida. Selleks on aga vajalik teise aasta viisa, mille saamiseks peab töötama farmis vähemalt 88 päeva.

Palgad on farmitööd tehes üsna head. Kui linnas on minimaalseks tunnipalgaks 20 dollarit, siis farmis tehakse enamasti tükitööd ja palk kujuneb lõpuks selle pealt. «Nii palju kui teed, nii palju saad palka,» sõnas Kadri.

Kas Austraalia on siis ikkagi kõigi võimaluste maa? «Oleneb, mis võimalusi keegi siit otsib.

Mina olen väga rahul, et Austraaliasse tulin,» kinnitas ta lisades, et pole kordagi mõlgutanud loobumise ja koju tagasipöördumise mõtteid.

Austraaliasse tulemiseks Kadri erilist kadalippu läbi tegema ei pidanud. «Internetis täitsin viisaavalduse, mille sain nädala pärast kätte ja oligi aeg soetada endale lennupilet,» meenutas ta.

Samuti leidis, et Kängurumaale tulekuks mingeid erilisi eeldusi vaja pole, kuna kõik pidavat seal hakkama saama. «Mul tuli Austraaliasse üks sõber, kes ei osanud alguses inglise keelt ja kaks aastat hiljem Eestisse tagasi minnes, oskas ta vabalt selles keeles suhelda,» tõi ta näite ning toonitas, et miski pole ületamatu.

Mida aga öelda neile, kes mõlgutavad samuti mõtteid maakera kuklapoolele tööd murdma tulla?

«Ootan teid siia,» ütleb Kadri naeratades.

Austraalia pealinn on Canberra. Suurimad linnad on Sydney, Melbourne, Brisbane ja Perth. Populaarseks sihtkohaks on ka Kullarannik.

Austraaliasse mineku planeerimisel tasub jälgida Finnairi lennupakkumisi: nemad lennutavad tihtipeale alla 26aastaseid noori eriti hea hinnaga maakera kuklapoolele.

Eesti kodakondsusega inimestel on Australiasse sisenemine viisavaba, kuid tööle minemiseks tuleb taotleda viisa, mis kehtib kaks aastat.

Austraalia

Eestlane trollidemaal

olen hakanud kahe kuu jooksul Eesti juures igatsema, siis võin öelda, et kaasaegne väliseestlane ei igatse mitte ainult musta leiba, vaid ka tasemel Internetti. Rikas riik küll, kuid ega siin igas maakolkas sellist luksust pole nagu meie rabas.

Rääkides norralaste iseloomust, võin öelda, et see rahvus on töökas ja väga loodust armastav, üsna omaette hoidev ning eestlastega sarnane. Üllatusena ei taha norralased ise tunnistada, et nende esiisad võivad olla viikingid, see on nende jaoks lausa solvav (sest hoidku me selle eest, et norralasi näiteks taanlastega

Norras on kõik kallis.

Toiduained on peaaegu samas hinnaklassis, tõeliselt palju kallimad on piim ja piimatooted. Riided maksavad sama palju kui Eestis või on isegi odavamad. Kütte saab autosse osta umbes sama raha eest kui kodumaal (oleneb asukohast; mida rohkem põhjas, seda kallim kütus).

Norralased söövad mädanenud kala.

Täiesti tõsi, kusjuures neid mädanenud kala valmistamisviise on väga palju erinevaid. Lisaks sellele on norrakate rahvustoidu hulgas ka hallitanud lambaliha.

Norralased on kellast kellaajani töötajad.

Norrakad on tõesti kell 15.59 veel süvenenud oma töösse, kuid kell 16. 00 on õige norralane tööpostilt kadunud.

Norra keele oskajatel on keeruline norralastest aru saada, sest murdeid on palju.

Tõsi, sest murded võivad lausa saarte kaupa erineda ning samas kommuunis (meie mõistes maakonnas) ei pruugi olla sama norra keel.

Norrakad on väga suured talispordi armastajad.

Norrakad on lihtsalt looduse armastajad, kui pole lund, siis matkatakse ja joostakse.

Igal õigel norralasel on oma maja, suvemaja ja paat.

Merele lähemal elaval norrakal on tõesti paat. Lisaks sellele on neil ka auto ja karavan.

müüdimurdja

võrdleme).

Selleks, et tõeliselt norralasi ja Norrat tundma õppida, anti mulle juba esimesel nädalal kätte raamat «The Norway Way», mis kirjeldab mõnusalt pilkava alatooniga Norrat ja norralasi. Sinna juurde käis hoiatavalt lause: Ära

norrakatele endale neid nalju räägi, nad ei oska enda üle naerda.

Kaasmaalastel soovitan lisaks eelmisele raamatule vaadata ka filmi nimega «Trolljegeren» («Troll Hunter», 2010. a film), sest kes ikka päris täpselt teab, kas Norras on siis trollid või mitte...

Norra on tuntud ka oma mägise maastiku poolest.

ERAKOGU

PERSOON 9

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Kairi Piir reporter

kairi@tankla.net

Noor ja särav Valgamaa neiu Hanna Pezonen (20) põrutas Ameerikasse 2011. aasta suvel, kohe peale Tõrva gümnaasiumi lõpetamist. Tänaseks on tüdruk New Yorgi äärelinnas elanud aasta ja neli kuud ning täitnud aupair’i (välismaalasest lapsehoidja, kes on tulnud keele ja kultuuriga tutvuma; koheldakse pigem pereliikme kui teenijana – toim) kohustusi.

Ebakindlus ja hirm oma tuleviku ees lükkas Hanna Pezoneni kodumaalt kaugele Ameerikasse. «Tahtsin midagi uut katsetada. Üheks suureks sooviks oli ka inglise keel ladusaks saada.

Gümnaasiumis oli sellega probleeme olnud ning lootes, et praktika teeb imesid, otsustasin au-pair’iks hakata,» selgitas reisituhinat Hanna.

Lapsehoidmisega oli Hannal parajalt kogemusi olnud ja see tegi temast tugeva au-pair’i kandidaadi. «Olin hoidnud tädide lapsi ja enda nooremaid poolvendi,» rääkis tüdruk.

Esimene nädal Ameerikas

See oli augustikuu viimane nädal ja ilm oli kuum. «Esimesel päeval olin surmväsinud. Üle 24 tunni magamata, New Yorki jõudes emotsioonid peaaegu puudusid, väsimus oli nii suur,» meenutas Hanna.

Esimesel nädalal on kõikidel au-pair’idel programmi poolt kohustuslik viiepäevane treeningkool, kus õpetatakse, mida tohib ja mida ei tohi teha. «Kuulsaim lause, mida mäletan treening-

New York ja unistused

koolist on Never shake the baby (ära raputa beebit). Seda lauset kuulsime kindlasti iga päev, meie klassi õpetajal oli lugu varnast võtta.»

Parimaks mälestuseks peab Hanna tunnet, kui nägi varem filmides nähtud ehitisi ja tänavaid oma silmaga. «Ma unistasin pikka aega New Yorkis elamisest,» oli Hanna õnnelik, et ta just sellesse linna valis.

Tuli hakkama saada

Suurimaks eneseületuseks peab neiu seda, et oli maal, kus on riigikeeleks inglise keel.

«Ma pidin hakkama saama, küsimust ei olnud. Selleks ma siia tulin, et keelt õppida ja kogemusi saada. Rasketeks katsumusteks said ka pühad ja haigeks olemine. Eestis olid pühadega tekkinud teatud traditsioonid ja nüüd ühtäkki tuli need katkestada.

Haigetel päevadel tundsin ennast täielikult kodu igatsemas.»

Hoiab ühendust

Alguses suhtles Hanna kodustega võimalikult palju, edastades teateid ja pilte blogi kaudu. «Isa helistab tihti. Ise helistan vanaemale tihti. Siiamaani teen seda iga kahe nädala tagant. Nii on kokku lepitud. Aga isaga räägin

Hanna Pezonen New Yorgi tänavail.

kindlasti iga nädal,» sõnas tüdruk.

«Osad sõbrannad on ka jäänud, kes ikka on huvitatud sel-

reporter

sandra@tankla.net

Birgit Kerb.

ERAKOGU

Kindlasti mäletab Valgamaa multifunktsionaalset Birgitit, kes kogus arvukalt luulekonkurside võite enda kätte. Ta pajatab, kuhu ta kadunud on ehk millega hetkel tegeleb ja kuidas enda seniste valikutega rahul on.

Hetkel õpin Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust.

Olen alles esmakursuslane, kuid kindel, et just see on ala, mis mulle sobib: olen juba aastaid teadnud, et tahan saada eesti keele ja kirjanduse õpetajaks ning nüüd eesti keelt süvitsi õppides mõistan iga päevaga üha enam, et olen õiges kohas.

Muideks, minu eeskuju on Valga gümnaasiumi emakeele õpetaja Varje Schmidt. Valgas õppides nautisin alati tunde täiel rinnal ja mõned tunnist saadud käsilehed on mul endiselt alles ja ära markeeritud.

Otsin need ikka üles, kui tean, et just seal on mul mingi reegel lihtsalt ja arusaadavalt sõnastatud. Lisaks olen Varjele tänulik ka selle eest, et tema soovitusel tegin põhikooli ajal algust etlemisega, mis on minu suurimaks

Ester Kaasik reporter

ester@tankla.net

Valga tüdruk Elina Kisselev on eeskujuks igaühele meist. Neiu on mööduval aastal pingutanud ja üritanud anda endast parima igal võimalikul hetkel.

Töö kõrvalt leidis ta ikkagi aega, et korraldada hiljutine heategevusüritus «Ilusaim tegu on heategu».

Elina on tüüpiline eesti naine, kellel on aga oma südames kõvasti rohkem soojust, kui ainult enda ja oma lähedaste jaoks vaja läheb. Kui paljud meist oleks valmis korraldama heategevuskontserdi võõra tüdruku jaoks?

Elina luges ajakirjast väikesest Laurast, kellele heategevuskontsert korraldati, ja pärast nägi ta lugu ka televisiooni vahendusel. Selles peitubki Valgast pärit neiu võlu. Tema hoolib.

Vaba aja sisustamise poolest sarnaneb Elina aga kõigile. Tallegi meeldib veeta aega sõpradega, raamatuid lugeda või sportida. Kuid kuna vaba aega tal napib, tuleb enam-

Elina Kisselev.

ERAKOGU

jaolt keskenduda tööle. Sellestki pole midagi, sest neiu on osanud valida endale töö, mis on ühtlasi ka hobi eest.

Nooremaltki oli ta üpris aktiivne. Olles Valga gümnaasiumi õpilasomavalitsuse president, Valgamaa Õpilasomavalitsuse president, juhendas tantsugruppi Scandal, korraldas noortele üritusi ja muidugi võttis osa erinevatest projektidest.

Tulevikus soovib Elina endiselt tegeleda heategevusega.

Samuti huvitab teda noorsootöö, kuna noored on ikkagi meie tulevik. Huvi pakuvad talle ka loomad, miks mitte kaaluda tulevikus koerakasvatajaks olemist.

ERAKOGU

lest, kuidas mul läheb ja millega tegelen. Kodumaalt eemal olemine annab hea ülevaate sellest, kes on sõbrad ja kes mitte.»

Birgit Kerbi eeskuju on endine õpetaja Sandra Pikk

TUBLI VALGA NEIU MUUDAB MAAILMA PAREMAKS PAIGAKS

hobiks ja kireks praeguseni.

Igav juba ei hakka – tegemisi jätkub

Kui põhikooli ajal osalesin enamasti kahel tuntumal etluskonkursil («Koidulaulik» ning «Juhan ja Jakob Liivile pühendatud etlusvõistlus»), siis gümnaasiumi ajal lisandus neile veel mitmeid teisigi. Lisaks erinevaid ürituste läbiviimisi ja teadustamisi.

Esineda meeldib mulle väga ja lavanärvi õnneks ei ole. Olen alati suurima rõõmuga vastu võtnud kõik pakkumised, kus saan teha seda, mis mulle meeldib. Näiteks on nii hea tunne, kui olen kuskil kellelegi silma jäänud. Ühel päeval leidsin enda postkastist kirja, mis ütles, et mind märgati ja kutsuti üht üritust läbi viima.

Nüüd uues koolis ja uues linnas pole ma praegu aktiivselt midagi teinud. Võtsin pisut aega kohanemiseks, et mitte end juba esimese kuuga huviringide alla matta.

Sisseelamisaeg on aga möödas ja nüüd kavatsen uue hooga alustada. Liitusin ühe noorte näitetrupiga. Saan ennast laval välja elada, mõnusalt aega sisustada ja uusi sõpru-tuttavaid, kellega põnevaid asju korraldada. Mida muud ühel tudengil vaja on!

KOOLIPÄEV PANI SILMAD MEELDEJÄÄVALT SÄRAMA Tõnis Mägi näib esmasel vaatlusel kurvameelsena, kuid konverentsil tuli välja, et sisimas on ta väga õnnelik inimene.

TIMO ARBEITER

Ester Kaasik reporter

ester@tankla.net

Suurim üle-eestiline noortekonverents Lahe Koolipäev toimus sellel aastal rahvusooper Estonias. 20. novembril toimunud sündmusele oli kohale tulnud üle 700 noore, kes said tavalist teisipäeva rikastada uute ja huvitavate teadmistega. Nagu alati valiti ka tänavu tubli ja aktiivne Eesti noor, kes pälvis tiitli Hea eeskuju 2012.

Nii mõnigi noor oli sel konverentsil juba mitmendat korda, kuid eelnevate aastatega võrreldes oli ikka midagi teistsugust. «Minu muljed sellest üritusest on väga meeldivad.

Käisin Lahedal Koolipäeval juba kolmandat aastat järjest.

Emotsioonid, mis sealt saab, on niivõrd suured ja head, et see on lihtsalt vapustav. Iga aasta on neil välja mõeldud uus ja veelgi parem asi, mis noortele väga peale läheb,» sõnas Mairo Järv.

Inspireerivad esinejad

Esimesena astus lavale Andy Valvur, kes julgustas noori tegelema just sellega, mida süda ihkab. Ka siis, kui teised arvavad, et tegevused, millega tegeled, sind kuhugi ei vii, ka siis ja just eriti siis, on sinu eesmärgiks teha just seda, mida armastad, ja näidata teistele, kuivõrd nad eksivad.

Pärast Andyt rääkis oma loo

kunagine õiguskantsler Allar Jõks, kes on elavaks tõestuseks sellest, et ka täiesti tavaline koolipoiss võib jõuda tippu. Mõne aja pärast oli lavalaudadel dirigent Risto Joost, kes lisaks sellele, et pani terve saali laulma ja andis ühele noorele võimaluse orkestrit juhtida, pani kõlama ka mõtte: «Muusika pole mitte töö, vaid eluviis.» See väike, kuid tähendusrikas lause jäi nii mõnelegi muusikahuvilisele õhtu lõpuni kõrvu kumama.

Viimasena aga sammus kõigi rõõmuks lavale Tõnis Mägi, kes pani oma laulmisega pool saali nutma ning veenis noori oma aega väärtustama: «Ei ole tulevikku ega minevikku, on ainult hetk, milles viibime praegu ja just see ongi kõige tähtsam!»

Hea eeskuju 2012 muudab seda, mis talle väärtust kannab Sellel aastal pälvis Hea eeskuju tiitli Tallina Vanalinna Hariduskolleegiumis õppiv pime noormees Jakob Rosin. Silma hakkas poiss tänu oma ettevõtlikkusele ning tahtmisega muuta seda, mis meie ümber muutmist väärib.

Valgamaalt esitati sellele tiitlile aga neli kanditaati, kellest üks, Teele Jakobson, jõudis ka seitsmeteistkümne parima sekka. Ülejäänud kolm (Kristi Kõiv, Merlika Hüdsi ning Egle Kõvask) kahjuks suuremat tunnustust kui esitamine ei saavutanud.

Samas, nagu konverentsimuljeid kokku võttes ütles Valga noor Kermo Küün: «Jätkuvalt on hea näha, et Eestis on nii-nii palju aktiivseid noori, keda õnneks ka Valgamaale jätkub.»

10 SÜNDMUS KOOLIMOODI ESITLES KÕIGE PAREMINI VENE GÜMNAASIUM Emily-Hestia Tammeorg reporter

emilyhestia@tankla.net

Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses toimus juba kaheksateistkümnendat aastat traditsiooniline üritus Valgamaa koolinoorte kunsti- ja moeloome konkurss «Koolimood». Käesoleval aastal oli teemaks «Kooli mood 2020».

Osalevaid kollektsioone oli vaid kümme, kuid konkurents oli sellegi poolest suur.

Noored ettevõtlikud osalejad olid olnud tööde valmistamisel inspiratsiooni- ja fantaasiarikkad, mistõttu olid laval nähtavad rõivad eriti omanäolised. Tuleviku stiili väljendavad rõivad olid õmmeldud mitmesugustest materjalidest: kile, ajalehed ja kangad. Seega oli ühe olulise osana välja toodud materjalide taaskasutuse võimalus. Ka modellide välimusele oli pööratud äärmiselt palju tähelepanu: seda väljendasid kaasaegsed silmameigid, näomaalingud, lehvivad lokid, ülespandud soengud ja punutised.

Tõsist ettevalmistust ja esinemiskogemust väljendas aga oskuslik lavaline liikumine.

Osalejad olid jaotatud kol-

me vanusegruppi. 5.-9. klassi arvestuses pälvis esikoha Valga vene gümnaasiumi kollektsioon «Moeplahvatus», mis oli valminud meeskonnatööna. Teine koht läks Hummuli põhikooli kollektsioonile «Koolidisko mood», mille disaineriteks olid Kristin Viiding ja Kristina Trees. Kolmanda koha sai Valga põhikooli «Timeless metal», disaineriks Anette-Johanna Park.

10.-12. klassi arvestuses pälvis esikoha «Future school fashion», disaineriks Alesja Ivanova Valga vene gümnaasiumist. Teine koht läks «Kooli lõpuballile», disaineriks Alina Kobzar Valga vene gümnaasiumist. Kolmas koht läks Valga vene gümnaasiumi meeskonnatöö tulemusena valminud kollektsioonile «Jeans».

Mõlema vanusegrupi esikohad said ka eriauhinnad. Osalejate üldmulje üritusest oli hea. Leiti, et kohtunikud võiksid tegevusalalt rohkem moega seotud olla.

Suuremat väljakutset pakuks ka osalejate rohkearvulisus ja pikem ning sisukam üritus.

Kokkuvõttes on siiski tore, et meie linnas mõeldakse noorte ning loovate inimeste kaasamisele loomingulisse tegevusse ja meeskonnatöösse.

MAAVALITSUSES RAPUTAS SEINU TEINE MEEDIASEMINAR Ester Kaasik reporter

ester@tankla.net

Seekordne meediaseminar toimus 4. detsembril. Üritus kandis nime Valgamaa noorte meediaseminar vol 2 «Mul on sõna!». Põhirõhk oli pööratud ajakirjanduskoolitusele, kuid erilisus peitus lipdub’i lavastamises. Lavastamisel kasutati praegu ülipopulaarset Põhja-Tallinna laulu «Meil On Aega Veel», mis inspireeris nii noori kui ka otsustajaid oma aega kvaliteetselt ära kasutama.

Seminar hakkas pihta traditsioonilise hommikukohvi saatel.

Tutvumisega ühele poole saadud, algas loeng massimeedia ajaloost. Pärast seda said kõik uurida tuntud eesti ajalehti ja võrrelda kollast ning kvaliteetajakirjandust. Läbi viidi ka massimeedia teemaline viktoriin, kuhu

oli kogutud palju huvitavaid ning harivaid küsimusi.

Enne lõunat jõudis kätte aeg meediaseminari pärli, lipdub’i jaoks. Laulu valik, mille põhjal lipdub lavastati, oli kõigile osalejatele meeltmööda. Loost tulnud inspiratsiooni ja tähenduse annavad edasi korraldusmeeskonna liikme Kelly Kukini sõnad: «Mida me teeks, kui meil poleks aega?

Aega tuleb lihtsalt väärtustada!»

Pärast lõunat said kõik kätt proovida uudisloo kirjutamisel.

Selle raames tuli mõelda küsimused, intervjueerida teisi osalejaid ning pärast grupitööna artikkel kokku panna. Hiljem oli võimalus pressiteateid koostada. Kui seegi tehtud, alustati lõputegevustega ja sedasi sai läbi teine meediaseminar.

«Mulle meeldivad suured mõtted,» kommenteeris üritust kokkuvõtvalt maavanem Margus Lepik.

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Aktiivsed Valgamaa noored

vallutasid Teeviida Keidy Säinas reporter

keidy@tankla.net

Maakonna aktiivsed noored olid Valgamaa Partnerluskogu eestvedamisel 29. novembrist 1. detsembrini Eesti Näituste Messikeskuses toimunud noorte info- ja haridusmessil Teeviit, kus kolme päeva vältel tõestati messikülastajatele, kui hea ja põnev koht elamiseks ning tegutsemiseks on Valgamaa.

Tallinnasse sõideti juba päev varem, et üles seada Aktiivse Valgamaa ning Tankla boks. Õhtuks jõuti korterisse, kus messide ajal ööbiti. Seal tehti endal olemine mugavaks ja valmistuti esimeseks messipäevaks. See algas 29. novembri hommikul messiboksides pooleliolevate tööde lõpetamisega. Kui messikeskus avati, hakkas aktiivsete Valgamaa noorte töö pihta. Tankla noored jagasid külastajatele häid mõtteid, tuues kõigile naeratuse näole.

«Nii lahe oli näha, kuidas noored olid päeva jooksul sattunud olukordadesse, kus nad varem pole olnud, kuidas iga lühikese aja tagant tuli keegi minuga oma väikest eduelamust jagama, kuidas inimesed võtsid initsiatiivi, liikusid mööda messikeskust ringi, olid aktiivsed ja uhked selle üle, et tulevad Valgamaalt,» kirjeldas messidel toimunut maakonna noortelehe mentor Siiri Liiva.

Noortelehest oldi väga huvitatud ning meeldiv näha, kuidas noorte tehtud töösse suhtuti. «Üllatas see, et nii kaugelt tuldi kohale. Kõik olid väga jutukad, igati toredad inimesed. Loodan, et olete sama muhedad edasi,» kirjeldas Kehtnas õppiv Jaan Parker Valgamaa esindust.

Kui Tankla reporterid küsisid messikülastajate käest, mis meenub neile sõnaga Tankla,

reporter

pilleriin@tankla.net

ESTER KAASIK

«Lahe oli näha, kuidas lühikese aja tagant tuli keegi oma väikest eduelamust jagama.» oli esimeseks vastuseks bensiinijaam. Valgamaa noored selgitasid selle peale, kust see nimi tuleb, mida organisatsioonis tehakse ja mida see Valgamaa noortele juurde annab. Suur huvi oli Tankla noortelehe vastu, ja selline omapärane nimi nagu Tankla lihtsalt meelitas inimesi ligi. Muidugi tuli juurde seletada, et Tankla tegevus ei piirdu vaid lehe tegemisega.

Messikülastajate meeleolu hoidsid üleval uued ja värsked aktiivse Valgamaa noore maskotid, kes tegid noortele huvitavaid

mänge ning muutsid Valgamaa messipäevadel teiste jaoks veelgi nähtavamakas. Aktiivse Valgamaa kõrvalboksis oli noorteraadio, mille vahepeal võtsid üle Valgamaalt pärit DJ-d Raikosiito (Raiko Allik) ja Lauriito (Lauri Drubinš). Läbi raadio tehti erinevaid mänge ja tublimatele jagati auhindu.

Kui tulla tagasi Valgamaa esinduse õhtuse elu juurde ühes Tallinna kahetoalises korteris, kuhu meid mahtus ligi 23 noort, saime väga hästi hakkama. Söögi valmistamine oli inimeste vahel ära jaotatud, lisaks söömisele kujunes meil välja igaõhtune mäng «Ma võtan saarele kaasa...». See on süsteemimäng, mis paneb kõik mängus osalejad kaasa mõtlema. Meil olid igasugused mugavused olemas: söök oli laual ja meelelahutustki küllaga.

Messi viimasel päeval toimus maskottidele võistlus. Platsis olid

ÜLLA TAMM

ka Tankla maskotid, andes endast parima. Koos mängiti huvitavaid mänge ja selgitati välja võitjad, kes said auhindadega pärjatud.

Noorteraadio otse-eetris kõlas Valgamaa DJ-de Lauriito (vasakul) ja Raikosiito hääl. ÜLLA TAMM

ÕPPEPÄEVAD VÕIMALDASID NOORTELE LOOMINGULISUST Pille-Riin Vessin

Lipdub’ks valmistumine ja inimeste paikaseadmine.

Huvilistele tutvustatakse vabatahtliku passi olemust.

Noored Kotkad ja Kodutütred leidsid aega tegeleda peenema näputööga ja kogunesid novembrikuu lõpus Valgamaale Lüllemäele, kus veedeti kolmepäevalised loometöö õppepäevad.

Noored Kotkad ja Kodutütred käivitasid endas loovuse ja andekuse, valmistades savist küünlaaluseid ja suurel hulgal ehteid. Meisterdada sai endale meelepäraseid kaelakeesid, käevõrusid või sõrmuseid.

Omamoodi huvitav kogemus oli seebi tegemine.

Proovile sai pandud meisterkoka võimed: valmistati kaks imemaitsvat torti. «Mulle see meeldis! Esiteks, selle saab pärast ära süüa, ja teiseks, mulle meeldib kokata,» kostis 9aastane Piia-Mari Lepp tordi tegemise rõõmudest.

«Jõulukaartide saatmisest Afganistani sõduritele on välja kujunenud juba iga-aastane traditsioon, mis hakkab üha enam meeldima. Sel korral tegime jõulukaardid tugevast paberist ning tikkisime neist mulineega läbi,» jutustas Otepää neiu Madli Lehes.

Lisaks meisterdamisele korrati üle ka tõsisemad punktid. Relvaõppes käsitleti kahte relva ja üle vaadati sõlmede tundmine, mis Liisi Liivaranna arust oli väga kasulik. «Oskasin küll paari sõlme varem, aga hea, et taas üle kordasime. Nüüd on selged ka sõlmed, mida varem ei teadnud.»

Esmaabis õpetati sidumist ja stabiilset küliliasendit. Kõike sai omal nahal läbi katsetada, et ikka rohkem informatsiooni mällu talletuks. «Enim meeldis mulle enesekaitse, sest nüüd tean häid nippe, mida teha, kui keegi peaks mind kiusama tulema,» sõnas Piia-Mari hoiatavalt.

Maastikumaketi tegemine jäi Liisi üheks meeldejäävamaks

Üheks laagri töötoaks oli erinevate tortide valmistamine. SIGRIT SÄINAS

ülesandeks: «Mulle meeldis ründeplaani koostamine ja vastase alasse sissetungimine,» lisas ta.

Laagri lõpetas teatevõistlus:

noored pidid rakendama loogilise mõtlemise, füüsilise jõu, nobedad näpud ja meditsiinilised teadmised.

ATLEET 11

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Alustasid tegevust Brasiilia Jiu-Jitsu/lukumaadluse treeningud Marian Orav reporter

marian@tankla.net

Sügiskuudel said Tõrvas ja Valgas hoo sisse Brasiilia Jiu-Jitsu lukumaadluse baaskursuse treeningud. Noori juhendab Robert Tomingas (Team Hilti Estonia), kellel selles võitlusspordis saavutatud kõrge tase – pruun vöö.

Harjutatakse Tõrva Avatud Noortekeskuses ja Valga Spordihallis.

Valgamaal käib lukumaadluse trennides hetkel umbes 20 inimest, nende hulgas on ka tüdrukuid.

Brasiilia Jiu-Jitsu (BJJ) on kahevõitluse ala, mis eelkõige keskendub maasvõitlusele. Põhirõhk on võitluses domineeriva asendi saavutamisel, mis võimaldaks vastast kontrollida ning käe-, õla- ja jalakägistustega tema vastupanu murda. Eristatakse kolme BJJ rakendusvaldkonda: sportlik BJJ, sportlik vabavõitlus ja lukumaadlus. Lukumaadlus on piiratud haarete võimaluste tõttu neist kiireim ja liikuvaim. «Lukumaadlus pole olümpiaala, ent seda harrastatakse üle maailma ning sellega tegelejate arv kasvab pidevalt. On konkreetsed reeglid, mis eristavad BJJ-d judost,

vabamaadlusest ja kreeka-rooma maadlusest, seega pakub see mitmekülgset lähenemist. Kunagi ei hakka igav ja ei teki rutiini,» lausus treener.

Motivatsioon on laes

Põhjuseid, miks tegeleda sellise spordialaga, tõid Roberti käe all treenivad lukumaadlejad välja mitmeid: «Kindlasti tasub sellega tegeleda, et saada hea füüsiline vorm ning arendada loogilist mõtlemist ka väljaspool kooli.

Lukumaadlemine ei ole lihtsalt

«Just tehnilise mõttetöö tõttu võib lukumaadlust iseloomustada kui inimmalet.» müramine, vaid nõuab palju harjutamist, et näha ära vastase nõrku külgi ja seeläbi ta alistada,» kirjeldas Argo Neumann. «Just tehnilise mõttetöö tõttu võib lukumaadlust iseloomustada kui inimmalet,» lisas Jaak Horn.

Rait Rääk tõdes, et maadlusega tegelemine avaldab suurt mõju ka enesekindlusele. Üldiselt olid

Treener Robert Tomingas õpetab noortele lukumaadluse erinevaid võtteid.

ÜLLA TAMM

noored ühel meelel, et tegelevad lukumaadlusega edasi ka baaskursuse lõppedes.

Hilti Eesti tiimil on olemas ka esimesed võistluskogemused.

«Oleme saavutanud lukumaadluse võistlusel « 3D Rull» väga häid tulemusi algajate kategoorias,» sõnas Tomingas, «seal võitsid Hilti Eesti meeskonna all võistelnud mehed esimesed kohad nii kaalukategoorias -84 kg (Meelis Tamm Valgast) kui ka -92 kg (Rait Rääk Tõrvast). -84kg tuli lausa I ja II koht Hilti Eesti meeskonnale (Jaak

ÜLLA TAMM

Horn Tõrvast). Kaalukategoorias kuni 77 kg tuli II koht Tõrva Keijo Kristo Pruusile. Meeskondlikult saavutas Hilti Eesti II koha. Treenitud oli vaid 1-3 kuud ja seega olid tulemused märkimisväärsed, sest vastased olid enamjaolt treeninud vähemalt aasta. Mina jäin väga rahule tulemustega – usun, et poisid ka!»

Võitlusspordist huvitunud, kes veel matil oma osavust pole proovile saanud panna, on oodatud treenima. Täpsemalt on võimalik uurida hiltibjj@gmail.com

Olenemata soost, sobivad treeningud kõigile, kel vähegi huvi.

HOBI VIIB NOORED MÄGEDESSE

Squash – populaarsust koguv spordiala

Egle Kõvask reporter

egle@tankla.net

Valgamaa noored on mitmeti tuntud, viimasel ajal eriti spordis. Kaks tublit Otepää noort neidu käivad välismaal mäesuusatamise võistlustel.

Otepääl elavatele tüdrukutele Anna-Liisa Kärsonile (15) ja Greete Poderatile (16) meeldib tegeleda mäesuusatamisega. Mäesuusatamisega on Anna-Liisa tegelenud juba kolmandast eluaastast ning Greete sellest ajast, kui oli üheksane.

Anna-Liisa tõdes, et ega alguses teda see ei huvitanudki. «Vanemad üritasid mind suusatama saada, aga neil see ei õnnestunud. Mind võttis sel teemal tõsisemalt käsile üks peretuttav, tänu temaga vestlemisele hakkasin suusatama,» meenutas suusahuviline.

Greete läks treeningusse sõbranna eeskujul.

«Mäesuusatamisest perele rääkides tahtis ka vend trenni tulla,» jutustas Poderat.

Hetkel õpib Anna-Liisa Otepää gümnaasiumi 9. klassis ning Greete Otepää Audentese spordigümnaasiumi 10. klassis.

Õige treening tagab tulemused ja vormi

«Sellise spordialaga tegelemine vajab palju julgust ja head varustust. Kui me trennikaaslastega esimest korda laagrisse läksime, olid emotsioonid kõrgel. Esimene mõte oli: «Oh üliäge, mis siin karta on!», hiljem kui olime mäest alla lasknud, sain aru, et tegelikult on kukkuda üpris valus,» meenutas Kärson varaseid aastaid.

«Sel ajal kui lund pole ja mäele ei saa, teen kuivtrenni: jooksen, rulluisutan. Kõike tuleb teha regulaarselt.

Kooli ajal treenin 4 korda nädalas, suvel 4 päeva järjest ja talvel olen 5-6 päeva järjest mäel,» jutustas ta.

Hea füüsiline vorm

Kärson on välismaal võistlustel käinud aastast 2008. Soomes on saavutanud 3. koha, tänu millele sai ka Eesti koondisesse. Lätis võisteldes on saavutanud kohti kolmandast kolmeteistkümnendani. Lisaks käinud Hispaanias, Andorras, Tšehhis ja Slovakkias.

«Väljamaised võistlused on paremad: kõrgema tasemega, parema kvaliteedi, pikemate radade ja suuremate mägedega, ning auhinnadki on paremad,» väitsid neiud kui ühest suust.

Elen Liigus

Sportlik meelelahutus aitab kaloreid põletada Gertu Võsu peatoimetaja

gertu@tankla.net

Novembri algusest alates toimuvad Tsirguliina rahvamajas Zumba treeningud. Trennide idee peale tulid Marko Nõmmik ja Kadi Valtsov. Treeneriks on Tartu neiu Mariann Kajak, kellel on treeneri kogemust juba 4 aastat. Konkreetselt Zumbaga on tegelenud 2 aastat.

Zumba võlu seisneb selles, et on jõukohane igaühele. Samuti on treening mõeldud kõikidele vanusegruppidele. Liikumise intensiivsust saab igaüks ise enesetunde järgi reguleerida, kuna kõiki hüppeid ja pöördeid ei pea alati kaasa tegema. Zumba trennis põletatakse, olenevalt oma tegutsemise intensiivsusest, keskmiselt 500-800 kilokalorit tunnis. «Tsirguliinas on väga äge kamp naisi, kes saavad suurepäraselt hakkama, ja iga trenniga läheb aina paremaks.

Eriti vahva, et viimastes tundides on ka tagasihoidlikkus vaikselt

taanduma hakanud,» rõõmustas treener Kajak.

Marko Nõmmiku sõnul on varasemalt kohale tulnud stabiilselt 15-18 inimest. Tema sõnul on ka kohalkäijad alati rahule jäänud, sest treener on tasemel ja koht piisavalt mõnus.

Zumba trenni karta ei tasu.

Oluline ei ole tantsuoskus, vaid suhtumine ja hea tuju. Trennides vanuse ülempiir puudub. Ooda-

takse osalema kõiki, kes on juba 15aastased.

Hetkel on trennid läinud jõulupuhkusele, kuid uuel aastal loodetakse juba taas jätkata, kui osalejad huvi üles näitavad. Korraldajad annavad uute trennide toimumisest huvilistele kindlasti teada.

Treener Mariann Kajak sõnas lõpetuseks: «Tule ja tantsi oma jõulukilod maha!»

reporter

elen@tankla.net

Squash ehk seinatennis on üks kiiremaid spordialasid maailmas: palli liikumiskiirus võib kohati olla isegi 200 kilomeetrit tunnis. Mängitakse ruumis, mis on 9,75 meetrit pikk ja 6,4 meetrit lai. Teistest reketialadest eristab teda eelkõige geomeetrilisus. Teistes mängudes ollakse mängukaaslasega vastastikku, squash’is oled oma vastasega samal väljakupoolel.

Lööke sooritatakse vaheldumisi. Mängu põhimõte ja reeglid annavad hea korrapära ning rütmi. Vastavalt mängija tasemele on see ohutu, viisakas, head füüsilist koormust ja emotsiooni pakkuv mäng.

«Idee squash’i trenn käima panna tuli 2010. aasta kevadel, kui märkasin Valka sattudes tühjalt seisvat squash’i-klubi,» kirjeldas juhendaja Toomas Õige. Trenni maksumus ühe inimese kohta on 2-9 eurot. Järjepidevalt käivad mängu harrastamas hetkel 30 inimest. Innukamad saavad osaleda võislustel nii Eestis kui lähiriikides, kellega meil on väga hea koostöö,» rääkis Õige. Omades Euroopa squash’i föderatsiooni esimest järku, on Toomas esimene palgaline squash’i-treener.

Seniseks tegevuse tunnustuseks loevad nad eelmisel hooajal edukat segaturniiril osalemist Tartu meistrivõistluste sarjas, kus kuuest välja antud medalist neli toodi Valka, naistearvestuses kolm medalit ja meestearvestusest üks hõbemedal. «Noortele meeldib kui neid võetakse tõsiselt ja nad ise saavad võimaluse asju korraldada. Mõistagi on oluline siiski luua selleks teatud tingimused,» kommenteeris Õige noori squash’i-huvilisi.

Kui sinulgi tekkis soov liituda Valga squash’i-klubiga, siis võta ühendust: Toomas Õige, 5138600, info@valgasquash.ee

12 MEELELAHUTUS

Valgamaa Noorteleht Tankla 4(9), detsember 2012

Hello Kitty NOORE roosa maailm ÕPETAJA VEERG kelly@tankla.net

Eleene Sammler reporter

eleene@tankla.net

Kui tavaliselt saan kirjutada noore õpetaja veergu, siis sel korral kirjutan praktikandi päevikut.

Magistrantuuri lõpetamiseks on vaja nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiõpilaste peal oma võimeid katsetada. Kuna gümnaasiumipraktikat tuleb teha Tartus, sest töötan vaid põhikoolis, langesid töö- ja praktikaajad kokku. Õnneks saavad üliõpilased seaduse järgi võtta õppepuhkust, mil keskmine palk säilib. Kuna aastalõpp on käes ja seda oli järel, võtsin ilma suuremate süümepiinadeta kolm nädalat õppepuhkust välja.

Nii olen kodukoolist ja oma üheksandast klassist eemal peaaegu kuu aega. Nad ongi minuga juba liiga ära harjunud, et neil on noor ja uudne õpetaja. Juba tekib arusaam, et minu elu ainus mõte on nende õpetamine ja plaanin seda nende koolis terve elu teha, sest noh – mul pole ju elu. On küll. Käin neid õpetamas, sest nad meeldivad mulle, ja ma tahan, mitte sellepärast, et ma p e a n. Loodan, et see paus tuletab neile meelde mind õpetajana väärtustada.

Nüüd on «minu lapsed» 12.a Annelinna keskkoolist. Nad meeldivad mulle. Pärast esimest nädalat tundub, et ma meeldin neile ka. Rääkisin neile Salingerist ja sellest, et John Lennoni tapja tegi seda teose «Kuristik rukkis» mõjul. Nad olid vaikselt ja küsisid küsimusi. Kui õpilased kuulavad vaikselt, neid huvitab ja nad kaasa mõtlevad, siis mida veel üks õpetaja tahta võib? Seega naudin oma «puhkust» väga. Kaheksa tunni asemel on viis ja jääb aega huvitavaid fakte otsida ja nautida töötamist peaaegu täiskasvanutega. «Peaaegu» tuleb meelde sellistes situatsioonides. Õpilane: «Kui pikk see lõik olema peab?»

Mina: «Mida pikem, seda parem.»

Teine õpilane: «That, what she said!»

Naer.

Valga gümnaasiumi 12.b klassi õpilane, Sillen Klasman, tegeleb peale BMXiga sõitmise ja rockiklubi veel ka kolmanda väga huvitava tegevusega – nimelt meeldivad neiule Hello Kitty temaatikaga esemed.

«Ma suhtlen palju rohkem noormeestega ja vahel tüütab

Jõululuuletused KOGUS KATRE KIKKAS

Armas jõuluvana, mul on palve, ära pane pahaks, kuid mu vennas selleks talveks uusi uiske tahaks.

Vend on praegu hällis vakka ta on minust pisem, seni, kui ta käima hakkab, uisutaksin ise!

Autor teadmata *** Kullakallis Jõulumees, miks Sul valge habe ees?

Kui Sul poleks habet ees, võiksid olla minu mees!

Autor teadmata *** Jõuluvanal oli nohu, neelas alla nohurohu.

Möödus mõni silmapilk, nina otsas jälle tilk.

Jõuluvana vatist habe on nüüd kuivand tatist rabe!

Autor teadmata *** Jõuluvana rikas mees, tuli meile BMW-s.

Tuli tuppa, istus maha, küsis: «Kes nüüd kinki tahab?»

Mina jooksin kohe sinna, andsin luuletusel minna.

Autor teadmata *** Jõuluvana kalli-kalli miks ei kanna sina salli?

Sinule teen pika pai.

Kuhu kommikott nüüd sai?

Autor teadmata

Mis on kama?

Markus Kaarli (5): «Kama on see, mis teeb kõhu lahti.»

***

Kuidas päkapikud aknapraost sisse tulevad?

Karolina (3): «Nad ei tule aknast, vaid uksest.»

Kadi-Keiu (3): «Nad teevad lihtsalt akna või ukse lahti ja tulevad.»

***

Kes on jõulusokk?

Karolina (3): « Jõulusokk on sokk.»

Markus Kaarli (5): «Lumememme juurde käiv asi.»

Heili (3): «Sokk on see, kuhu jõuluvana paneb kommi sisse.»

***

Kust lumehelves omale kuju saab?

Karolina (3): «Lumehelves saab oma kuju maast.»

Kadi-Keiu (3): «Kui suured onud panid sinna kellukese, saigi lumehelves kuju.»

Anni (3): «Lumememmed teevad.»

***

Miks on kuu auguline?

Karolina (3): «Kuu on auguline, sest mehed saavad august välja.»

Kadi-Keiu (3): «Sest muidu langevad tähed ära.»

Markus Kaarli (5): «Kui kuu kukub maha, pähe, siis saavad kõik surma, ärkavad ellu, võtavad kuu ja ütlevad: «Heeei, kus see kuu sai?»

Otsi sõnarägastikust üles järgnevad sõnad. Ülejäänud tähtedest tuleb kokku lahendus!

Triini Saarma

***

Miks on jõuluvanal punased riided?

Karolina (3): «Sest jõulud

ERAKOGU

on punased.»

Markus Kaarli (5): «Mustade riietega oleks ta muidu kui korstnapühkija.»

***

Kuidas loomad jõule peavad?

Karolina (3): «Lähevad talveunne.»

Markus Kaarli (5): «Jõuluvana peab hoidma loomakesi kinni, neil käib jõuluvana, nemad peavad ka kuusepuu oma koopasse viima.»

VISKA ÜKS NALI!

reporter

ikka päris ära, seejärel tuleb oma kiiks, mis viib mõtted autodest ja BMXidest eemale, sisse tuua,» seletas Sillen. Sõbrad-tuttavad juba teavad, mida tüdrukule kinkida või välismaalt tuua, sest ise Sillen selle peale raha ei raiska.

«Asjad, mida ma saanud olen, ei ole kõik Eestist. Vana klassiõde Triin tõi mulle Hello Kitty pastaka Hispaaniast ja klassiõde Maarika juukseharja Saksamaalt.

Kogu muutub üha rahvusvahelisemaks,» lausus tüdruk uhkelt.

LAPSESUU EI VALETA

Kelly Kukin

***

Mehe kolm küpsusastet: 1. usub jõuluvana; 2. ei usu jõuluvana; 3. on ise jõuluvana.

***

«Ema, kas jõulud on juba lähedal?» küsib Juku.

«Päris lähedal,» vastab ema. «Aga miks sa seda küsid?»

«Noh, ma pean ju teadma, millal on tarvis heaks lapseks hakata!»

***

Mis on härmatis?

Markus Kaarli (5): «Mets kui muinaslugu.»

Anni (3): «Jõuluvanad.»

«Kallis, kas sa oled mulle jõulukingi juba ära ostnud?» uurib naine mehelt.

«Muidugi, kallis,» vastab mees.

«Aga kas see ikka meeldib mulle?»

«Kui ei meeldi, siis võid mulle anda – ma olen sellisest spinningust juba ammu unistanud.»

***

Kuidas tekib lumi?

Karolina (3): «Kui lund sajab.»

Anni (3): «Lumepoisid teevad.»

***

***

Mis on präänikud?

Kadi-Keiu (3): «Need, mis hüppavad veel.»

Markus Kaarli (5): «Helikopterid.»

Heili (3): «Pardid.»

Perekonnas on kaks poega: üks optimist, teine pessimist. Jõuludeks tegi isa poistele vastavad kingitused: pessimist sai puuhobuse, optimist – hobusepabulad.

Hommikul poisid ärkavad. Pessimist ütleb: «Ma tahtsin suurt, aga see on väike. Tahtsin valget, aga see on must.»

Optimist ütleb: «Aga mul on elav hobune, ainult et jooksis ära!»

***

Mis on advent?

Kadi-Keiu (3): «See, kui on kevad ja tuleb talv, siis pannakse suured onud kuuse otsa.»

Markus Kaarli (5): «See, mis on helikopteri küljes, pannakse maha ja inimesed tõstetakse sinna sisse.»

***

Esimesel jõulupühal kohtuvad kaks talumeest:

«Tead, ka mina panin sel aastal oma naisele jõulukingi kuuse alla.»

«Noh, ja mis ta ütles?»

«Ei midagi, otsib alles.

Mets on meil ju suur...»

***

«Jõulud või asi!» kurdab üks sõber teisele. «Naine sunnib kodus taga nagu hull! Käsutab muudkui tööle!»

«Mis tööd ta sul siis teha käsib?»

«Noh, näiteks kirjutas ta eile enne poodi minekut teleriekraanile «Laiskvorst!»...

Ja pidingi tolmu ära pühkima...»

***

«Issi, kas me võiksime jõuludeks kassi võtta?» küsib Juku.

«Ei tule kõne allagi! Me sööme seapraadi, nagu kõik teisedki!» vastab isa karmilt.

***

«Juku!» hüüatab ema. «Kes sulle ometi sellise sõna õpetas?»

«Jõuluvana, emme. Selle sõna ütles ta siis, kui öösel minu toas jalgratta otsa komistas...»

***

«Juku, mine nüüd ilusasti magama,» manitseb ema.

«Kui üles ärkad, toob jõuluvana sulle ilusa ralliauto!»

«See on lahe!» hüüab Juku. « Siis on mul juba kaks ralliautot!»

«Kuidas nii?»

«Ma leidsin eile riidekapist ka ühe!»

anekdoodid

lasesuu

P

T

L

U

U

L

E

T

U

S

E

D

A

N

K

L

A

Õ

J

J

E

E

S

U

S

T

T

O

K

I

G

N

I

K

H

J

Õ

U

L

U

V

A

N

A

S

O

O

V

I

O

B

J

Õ

U

U

K

E

V

L

A

T

K

Õ

I

G

O

B

I

JÕULULEIB

EHTED

VERIVORST

JÕULUD

JÕULUKUU

HAPUKAPSAS

LUULETUSED

A

U

L

L

L

A

U

L

U

D

E

O

M

K

A

I

D

TALVEKUU

JÕULUVANA

LAULUD

P

L

U

J

Õ

U

L

U

P

Ü

H

A

R

L

U

E

U

DETSEMBER

PÄKAPIKK

SALMID

JÕULULAUPÄEV

PIPARKOOK

VITS

Õ

U

L

G

E

J

K

U

U

S

K

A

A

T

T

L

L

JÕULUPÜHA

KUUSK

PÕHJAPÕDER

D

P

A

E

H

A

P

U

K

A

P

S

A

S

L

U

U

JEESUS

JÕULUPUU

KINGIKOTT

E

U

U

E

K

A

S

U

U

I

N

I

E

A

S

L

Õ

R

U

P

T

J

Õ

T

U

P

L

U

M

H

L

A

U

J

E

P

Ä

K

A

P

I

K

K

G

B

A

T

M

J

Õ

A

.................................................................................................

H

E

E

A

D

A

V

L

G

E

A

V

E

I

A

J

T

.................................................................................................

A

A

V

E

R

I

V

O

R

S

T

S

D

D

T

A

T

reporter

triini@tankla.net

Lahendus: