Valgamaa noorteleht nr 29
Heade mõtete ja ideede jagaja
September 2018
Õnne Naaris on nimetatud aasta tugispetsialisti tiitlile Haridus- ja teadusministeerium kuulutas kevadel välja Aasta Õpetaja konkursi. Tänaseks on teada, et Valgamaalt pääses finalistide sekka seitse kandidaati. Valgamaa Rajaleidja keskuse töötaja Õnne Naaris valiti aga tugispetsialisti tiitli kolme parima hulka. Aasta Õpetaja gala toimub 14. oktoobril. Autor: EGLE KÕVASK Foto: HENDRIK OSULA
Kandidaate sai esitada kategooriates nagu aasta lasteaiaõpetaja, aasta klassiõpetaja, aasta klassijuhataja, aasta põhikooli aineõpetaja, aasta gümnaasiumiõpetaja, aasta kutseõppeasutuse õpetaja, aasta õppejõud, aasta õppeasutuse juht, aasta tugispetsialist, aasta hariduse sõber, haridusasutuse aasta tegu ja elutööpreemia. Tugispetsialisti tiitli kolme parima sekka jõudmine oli Õnne jaoks suur üllatus. «Selline tunnustus on mulle suureks auks. Olen väga tänulik!» ütles ta. Tugispetsialisti üldnimetuse alla koonduvad eripedagoogid, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, logopeedid ja abiõpetajad, kelle peamine ülesanne on õpilase igakülgse arengu toetamine ja turvalise koolikeskkonna kujundamine. Selle kõige tagamiseks tehakse koostööd teiste noort ümbritsevate spetsialistidega. «Koostöös tulevad ka tulemused,» tõdes Õnne ja lisas, et kindlasti ei ole tugispetsialist imetegija, kes noore n-ö korda teeb.
«Kindlasti ei ole tugispetsialist n-ö imetegija, kes no.»ore korda teeb Õnne leiab, et kõik saab alguse kodust ja just see on koht, kus saab noort enim mõjutada. «Oluline on usalduslik suhe lapsevanema ja lapse vahel,» nentis ta. Vanemad on need, kes peaksid lapse käitumismuutusi märkama esimesena. «Kui vanemale tundub, et tema lapsega on midagi lahti, siis tuleb sellega tegeleda. Esmalt rääkida
lapsega, siis õpetajaga ning vajadusel küsida nõu spetsialistidelt,» julgustas Õnne. Noor tahab tunda, et temast hoolitakse ja tema arvamus on oluline. «See on keerulisem, sest teismelised, kellel on probleeme, kogevad koolis pidevalt ebaedu ning neid on raskem aidata, kuna nad on kaotanud usu täiskasvanutesse.» Noore aitamine on pikaajaline protsess.
Heatahtlikkus ja hoolivus loovad usalduse Õnne lähtub elus motost, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ei ole väljapääsmatuid olukordi, kõigest saab õppida. «Olen seda meelt, et heatahtlik ja hooliv suhtumine loob pinnase usaldussuhtele, mille kaudu saame noort mõjutada. Aidata noorel näha oma vajadusi ja soove. Panna mõtlema põhjus-tagajärgedele. Mõelda koos tegevustele, mis aitaks tal liikuda unistuste poole. Leida üles ja jõustada noore olemasolevaid ressursse. Noor peab olema alati selles protsessis aktiivne osaleja.»
«Olen seda meelto,lietv heatahtlik ja honnase suhtumine loob pie.» usaldussuhtel Kahjuks tuleb Valgamaa Rajaleidja keskusesse pöördumiste põhjal nentida, et abivajavate õpilaste arv koolis on kasvanud. Õnnel on tulnud tegeleda nii käitumis- ja motivatsiooniprobleemide, meeleolu languse kui ka depressiivsete noortega. «Meie õppenõustajad, teeme iga päev tööd selle nimel, et abivajavate õpilaste koolitee oleks võimalikult rahulduspakkuv, et õpilased saaksid koolis tunda eduelamust ning õppida jõukohase õppekava järgi.» Selleks hinnatakse õpilase vajadusi ja toimetulekut, lähtudes kolmest aspektist: tervisest, kooli ja kodu keskkonnast. «Meeskonnas selgitatakse ühiselt välja õpilase vajadused ning antakse haridusasutusele soovitused õpilasele sobivate õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks.» Õnne jaoks on väga südantsoojendavad edulood, kui noorele antakse tagasisidet, et asjad on paranenud. Veel suuremat rõõmu valmistab see, kui tagasisidet annavad noored ise. «Üldiselt on tugispetsialisti tööd raske mõõta. Küll aga olen väga õnnelik, et saan teha tööd, mis mulle meeldib, mis paneb mind pidevalt ennast täiendama, otsima lahendusi, et mul on suurepärane meeskond ja töötingimused.»
Aasta õpetaja finalistid: • Kairi Voode (Valga põhikool) – aasta klassiõpetaja nominent • Eve Tilk (Tõrva gümnaasium) – aasta klassijuhtaja • Jaan Tasa (Tõrva gümnaasium) – aasta põhikooli aineõpetaja • Malve Zimmermann (Tõrva gümnaasium) – aasta gümnaasiumiõpetaja • Katrin Uffert (Valgamaa kutseõppekeskus) – aasta kutseasutuse õpetaja • Õnne Naaris (Valgamaa Rajaleidja keskus) – aasta tugispetsialist • Valgamaa haridusmess «Vali nutikalt!» meeskond - aasta hariduse sõber
Huvi jumestamise vastu viis
oma ettevõtte loomiseni Nõunist pärit Merily Viks (22) alustas sellel suvel Tartus jumestamisteenust pakkuva ettevõttega, mis kannab nime Merily meigimaailm. Autor: SANDRA VAIKLA Foto: HANS-KRISTJAN KILLAK Noor tudeng Merily on ehtne näide sellest, et soovide täideviimiseks ei ole vaja rohkemat kui suurt peale hakkamist. Merilyle oli jumestamine esmalt hobiks, kuid peagi kasvas sellest välja töö. Otsus luua ettevõte tuli justkui eelnevale loomuliku järjena. «Tüdrukuna on olnud alati huvi meikimise vastu, kuid samas oli see ka hirmutav. Mäletan, kuidas teismelisena käisin poes meigiasju lihtsalt imetlemas, kuid katsetada ei julgenud. Esimese jumestuskreemi soetasin 19-aastaselt tänu kingitud kinkekaardile,» rääkis neiu ning nentis, et jumestuskreemi ostmist võib pidada
alguspunktiks sügavama huvi ja kire tekkimisele. Peagi soovisid Merily sõbrannad ja hiljem sõbrannade tuttavad saada meigihuvilise käe all jumestatud.
Hirmud nurka Ettevõtte loomine on iseenesest lihtne: tuleb välja mõelda nimi, saata taotlus, maksta riigilõiv ja saada kinnitus. Suuremaks kiviks neiu teel oli usk endasse. Merilyt vaevasid kõhklused nagu «Kas ta on ettevõttega tegutsemiseks õige inimene?», «Kas ta suudab hakata pakkuma head jumestamise teenust?» Värske ettevõtja soovitab keskenduda sellele, mida teha meeldib. Teda vaevas ka mõte, kuidas rahaliselt hakkama saada. Nimelt palgatööga teeniks ta rohkem raha. Hirm lahtus, kui jumestaja leppis olukorraga, et hetkel investeerib tulevikku ning hoiab kokku. Merily vajas enim tuge raamatupidamise teemadel. Neiu ema oli antud küsimuses pädev ja osutas talle abi. Merily leiab, et oluline on abi otsida, kui seda on vaja. «Loomulikult on olemas internet ning abi saab küsida ka näiteks maksu- ja tolliametist. Võimalusi on muidki – osta raa-
Kui teismelisena käis Merily meigiasju poes vaid imetlemas, siis tänavu töötab ta jumestajana.
matupidamise teenust sisse ehk sinu eest tehakse kõik ära.»
Abiliseks internet Oma oskused on noor jumestaja õppinud iseseisvalt, abimeheks Youtube, kust neiu ammutab siiani inspiratsiooni. Oskuste teravad servad on lihvitud ümaraks mitmeid kordi harjutades. Eelkõige harjutas Merily enda peal. Alles nüüd tunneb ta, et on jõudnud heale tasemele. Kindluse mõttes läbis neiu Glow Make-up meigikursuse, et oma teadmisi kinnistada. Tänapäeval on jumestus paljude naiste hobiks. Merily sõnab,
et professionaalset meiki kodus teha on lihtne, omades õigeid oskuseid ja töövahendeid. Oskusi omandada on aga aeganõudev ja töövahendid on reeglina kallid. Kuid kõige tähtsam on tahte olemasolu, sest nii on võimalik nii mõndagi saavutada, ütleb noor ettevõtja lootusrikkalt.
Individuaalsus on oluline Jumestamise puhul on keeruline välja paista, kuna tegijaid on palju. Merily usub, et parim viis seda teha, on jääda iseendaks ning olla loov. Neiu veebilehelt lugedes jääb silma kliendi stiilile tähelepanu osutamise olulisus tema töös. Oma ettevõtte omamise parimaks osaks peab Me-
rily vabadust ja võimalust olla iseenda ülemus, kuid ei salga, et see nõuab tugevat distsipliini ning vaeva. «Tuleb mõista, et kõik võtab aega ning edu tuleb tasa ja targu. Vahel võtab see aastaid, aga järjekindla töö tulemusel on edu garanteeritud,» arutles Merily. Jumestusmaailma tõusev täht õpib Tartu ülikoolis. Neiu usub, et oluline on keskenduda täielikult koolile ning kõik energia ja aeg, mis alles jääb, tuleb jaotada ettevõttega tegutsemise ja lõbutsemise vahel. Merily unistab olla Eestis hinnatud professionaalne jumestaja. Samas ei soovi neiu tulevikku kindlalt piiritleda, sest tahab võtta kõik väljakutsed ning võimalused vastu.
Noored Lõid võimaluse Koostöö proovile panemiseks
Vabatahtliku tegevuse käigus avati põgenemismaja.
Helmes avatud uus põgenemismaja toob huvilisteni vaheldusrikka ja ootamatute mõistatustega loo, mille peategelaseks saad olla sina ise. Autor: PAMELA PAUL Foto: TIMO ARBEITER Põgenemismaja loodi noorte aktivistide poolt, mida rahastati projektist «Nopi Üles». Selle ehitus, idee ja teostus on läbi viidud vabatahtlike noorte poolt. Nimi «Rituaal» tuleneb vanast legendist, kus üks Helme kutsekooli ajal majas töötanud salapärane ja veider härrasmees olevat rääkinud kuradi tulemisest ja saatanlikest rituaalidest. Surres oli ta jätnud maha kirja, milles seisis: «Teie, tema ainsad järeltulijad, olete need, kes suudavad rituaalini jõuda. Leidke tee läbi takistuste ja mõistatuste iidse ja püha rituaalini, millel on ainult üks eesmärk – ilmutada kõikvõimas saatan isiklikult.» Rituaalini jõudmiseks tuleb lahendada mõistatusi ja ülesandeid ning ületada takistusi, mis nõuavad meeskonnatööd ja otsuste läbimõtlemist. Kokku võib puutuda tolmu, tos-
su, füüsiliste takistuste, sähviva valguse, pimeduse, hirmutavate kujude ja muuga. Põgenemistuppa oodatakse 3-8liikmelisi gruppe ning grupi hind on 30 eurot. NB! Alla 14aastaste osalejatega peab kaasas olema vähemalt üks täisealine saatja! Põgenemistuba asub aadressil Kooli 5, Helme alevik, Tõrva vald. Seiklusliku mängu läbimiseks saab ühendust võtta Facebooki vahendusel leheküljel «Põgenemismaja Rituaal» või meili teel rituaal@torvanoored.ee. Maja suletakse miinuskraadide saabumisel. Grete Podnieks (Valga): Alguses sinna minnes mõtlesin, kui hull see ikka olla saab. Samas teadsin, et seda tegid väga töökad ja loovad inimesed, seega oli ootusärevus suur. Oli näha, et noored on sinna väga palju aega, vaeva ja ressurssi pannud – oli hirmu ja samas ka põnevust ning nuputamist. Mängu käigud olid väga sujuvad ja hästi läbi mõeldud. Selle mängu põhimõttele oli väga loovalt lähenetud. Mäng on tehtud just nii, et tuleb osata tiimiga koostööd teha, seega on see ka väga arendav. Kogemus oli võimas ja soovitan seda kindlasti kõigile, kes otsivad adrenaliini ja soovivad sõpradega koos midagi huvitavat teha.
isiksuse kasvatamisel
Kevin Koik (Jaanikese), Helena Aavistu (Valga) ja Sandra Grossberg (Tõrva) on kasutanud võimalust tutvuda õpilasvahetusprogrammide kaudu teiste koolide tegemistega nii Eestis kui ka üle ookeani.
KÜSITLUS
Õpilasvahetus aitab kaasa
keeles Gruusia pealinna Tbilisi kohta. Soome keeles kasutasime õpiku asemel tahvelarvuteid. Tehnoloogiatunnis kujundasime koolile meenet, mis tehti järgmisel nädalal puidutöötlusmasinaga reaalsuseks. Pärast kooli külastasin klassikaaslaseid, käisin lähedal pargis jalutamas, liitusin koolivälise võrkpallitrenniga, veetsin mõnusatel raamatukogu toolidel pärast tunde koos teise klassiõega aega, käisin jalgrattaga sõitmas ning mulle tehti kohalikke ekskursioone ja veel mitmeid põnevaid tegevusi.» Sandra: «Tunnid olid nagu koolis ikka, aga hea oli see, et ma ei pidanud suuremateks töödeks õppima. Kodutöid pidin ikka kaasa tegema ja kui tahtsin, võisin ka tunnikontrolle kaasa teha. Peale kooli käisin majutajaga trennides, huviringides ja avastasime linna. Kodus olles olime perega ja tegime ühiseid tegevusi.»
Mille põhjal tegid
koolivaliku? Uurisime Valgamaa 9. klasside õpilaste käest, millised on nende edasised koolivalikud ning mille põhjal valikud langetati.
Autor: CRISTELLA SUMERO Foto: ERAKOGU Grete Matrov (Laatre): «Mina valisin Tartu kutsehariduskeskuse tänu heale mainele, huvitavatele õppimisvõimalustele ja võimalusterohkusele. Eelistan kutsekooli gümnaasiumile praktikavõimaluse pärast, sest see annab hea kogemuse tulevikuks. Samuti ei teki kutsekoolis rutiini tundide osas.»
Milliseid erisusi külastatava kooli ja enda kooli vahel märkasid?
Kevin peab Ameerika koolide üheks suurimaks plussiks individuaalsust.
Autor: MAARJA MÄGI Foto: ERAKOGU
Kus ja mille kaudu käisid õpilasvahetusel? Kevin: «Käisin vahetusaastal läbi programmi FLEX (Future Leaders Exchange Program), mis saadab õpilasi Ameerikasse. Minu vahetusaasta sai alguse 2017. aasta augustis ning tagasi Eestisse jõudsin 2018. aasta juunis. Programmi kandideerimisega alustasin juba oktoobris 2016.» Helena: «Käisin Eesti-siseses õpilasvahetuses läbi programmi VeniVidiVici. Õpilasvahetus kestis ühe nädala.» Sandra: «Käisin mõlemad korrad nädalasel õpilasvahetusel Tartu Raatuse koolis ja Tartu Mart Reiniku koolis. Õpilasvahetusele läksin läbi VeniVidiVici.»
Mille põhjal valisid koha? Kevin: «Minu programmi puhul ei saanud kohta valida – asukoht olenes vahetuspere elupaigast. Sattusin oma vahetusaastale Lõuna-Dakota väikelinna nimega Milbank.» Helena: «Vaatasin ja analüüsisin mitmeid erinevaid koole. Nende hulgas oli ka Ida-Virumaal asuv Kohtla-Järve Järve gümnaasium. Kool tundus mulle väga sümpaatne. Võrreldes Valga gümnaasiumiga, oli Järve gümnaasiumis õppeainetena ka soome keel. Inglise keelt tundus olevat lausa viis korda nädalas ja majandussuuna õpilasena pakkusid mulle huvi ka majandus- ja tehnoloogiatunnid.» Sandra: «Valisin kohaks Tartu, kuna mulle meeldib see linn ja tahtsin teada, kuidas oleks seal elada. Ühtlasi andis see põgusa võimaluse ettevalmistuseks Tartus pärast gümnaasiumit toime tulemiseks.»
Mis ajendas õpilasvahetusest osa võtma? Kevin: «Lisaks reisi- ja avastamissoovile, soovisin kogeda midagi täiesti teistsugust. Võtsin eesmärgiks ennast proovile panna ja saada osa võimalusest, mida pakutakse vähestele.» Helena: «Mul oli mitmeid ajendeid õpilasvahetuses osalemiseks. Esiteks hu-
vitav, kuid lühikeseks jäänud õpilasvahetus Viljandis. Teiseks pilk välismaale. Kolmandaks võtta õppeaasta lõpust viimast.» Sandra: «Mind ajendas huvi selle vastu, kuna postitused, mis olid selle kohta tehtud, tundusid huvitavad ning tahtsin saada uusi tutvusi ja uusi kogemusi.»
Mis oli sinu jaoks üllatav? Kevin: «Šokeerivaid momente tekkis nii ameeriklaste toidu, kultuuri, käitumisnormide kui ka harjumuste koha pealt. Näiteks oli aasta alguses minu jaoks suur üllatus, kui pererahvas käis jalanõudega siseruumides. Selliseid väikseid erinevusi leidub palju.» Helena: «Teisiti tehtud asju oli päris palju. Näiteks matemaatikas olid enamus ülesanded pranglimisega, uurimistööl toimub kaks kaitsmist, millest esimene on juba kümnendas klassis, kooli kohvikus majandavad 11. klassi õpilased, koolis kõlab enne tunde eelkell ja pärast seda tunni alguse kell, kooli siseruumides on võimalik mängida lauatennist või koroonat, samuti olid koridorides pehmed diivanid.»
«Klassid olid jaoatadetussde mitmeti segarühmhkem ja toimus ro koostööd.» Sandra: «Minu jaoks oli üllatav, et kõik olid nii leplikud ja võtsid nii hästi vastu ega polnud tõrjuvad.»
Milline sinu õpilasvahetuse periood välja nägi? Kevin: «Päevas oli mul seitse erinevat ainet. Näiteks oli mul meediaklass, kus tegime filmiprojekte. Muuhulgas oli mul Ameerika ajalugu, bioloogia, inglise keel ja kehaline kasvatus. Pärast kooli sisustasin aega treeningutega, mis andis suurepärase võimaluse sõprade leidmiseks ning nendega olemiseks.» Helena: «Ainetunnid olenevad enamjaolt siiski õpetajast. Kuiva vene keele grammatika asemel õppisime me vene
Kevin: «Suur erinevus on Ameerika koolides olev individuaalsus ning see väljendub võimaluses õpilastel ise omale tunniplaan koostada, pidades silmas nende huvisid. Ameerika koolides on iga päev sama tunniplaan, mis on samuti erinev Eesti koolidest. Koolivaheaegu oli ainult üks – jõulude ajal.» Helena: «Klassid olid jaotatud mitmeti segarühmadesse ja toimus rohkem koostööd. Järve gümnaasiumi direktor oli ühtlasi ka muusikaõpetaja. Meie kooli direktor ei anna hetkel ühtegi ainetundi. Teatud õppeainetes toimuvad aastalõputööd.» Sandra: «Tartus oli õppetöö stiil teine – nemad ei kordanud asju nii palju, kui meie koolis seda tehakse. Õpetajad olid natukene nõudlikumad ja koolikord oli erinev. Mulle jäi silma, et õpilasesindus oli seal palju aktiivsem ja neil olid huvitavad ettevõtmised.»
Angela Kits (Kaagjärve): «Asusin õppima Tartusse Jaan Poska gümnaasiumisse. Sellise valiku tegin õppesuundade ja valikainete mitmekülgsuse järgi. Ained tunduvad huvitavad ja vajalikud. Kindlat otsustavat tegurit ei olnud - pigem tahtsin uusi kogemusi, uut keskonda ja rohkem võimalusi.»
Mida kõige rohkem minemisel kartsid? Kevin: «Kuna FLEX programm valmistab Ameerikasse minevaid õpilasi väga põhjalikult ette, ei olnud mul otseselt suuremaid hirme. Mõnevõrra muretsesin, kuidas sealne kogukond mind vastu võtab. Kuna ameeriklased on teada-tuntud oma avatuse ja sõbralikkuse poolest, siis suhtuti minusse ülimalt hästi.» Helena: «Kartsin veidi, et mul võib olla esimese tunnina kõrgema taseme vene keel. Õnneks paigutati mind siiski samal ajal toimuvasse inglise keelde. Minu hirm ei õigustanud ennast - ehkki esimese asjana oleks olnud päris raske vene keelde «ümber lülituda», oleksin selle olukorraga hakkama saanud.» Sandra: «Kartsin perega suhtlemist ja seda, kuidas suudan võõras kodus elada. Lisaks kartsin, kuidas mind koolis vastu võetakse. Hirm ei olnud õigustatud, sest pere ja kool võtsid hästi vastu.»
Tanel Põrk (Soe): «Suundusin õppima Valga gümnaasiumisse. Sellise koolivaliku tegin, kuna käin Valgas trennis ning kool asub kodule lähedal.»
Rahel Bettler (Tsirguliina): «Asusin õppima Tartu kutsehariduskeskusesse, kuna soovin kogeda suurlinna elu. Otsustasin logistiku eriala kasuks, kuna olen varasemalt sellega kokku puutunud ja mulle väga meeldib.»
Mida sellest kogemusest õppisid? Kevin: «Eelkõige õppisin ennast rohkem tundma. Loomulikult laiendasin ka oma silmaringi kõige Ameerikasse puutuva osas. Üks asi on õppida asju õpikust, kuid hoopis väärtuslikum kogemus on kõike oma silmaga näha. Aastaga jõudsin õppida palju ning need kogemused jäävad minuga alatiseks.» Helena: «Õppisin, et meil on teistest koolidest palju õppida ja selleks ei pea me vaatama välismaiste koolide poole. Soomes võivad küll mõned tegurid süsteemis paremad olla, kuid juba Eesti koolide süsteemides on palju erinevusi, millest võiksid teised koolid teadlikumaks saada ja end täiustada.» Sandra: «Sain sellest kogemusest juurde julgust ja enesekindlust, et kui on mingi mõte, siis ära jäta seda sinnapaika, vaid võta see ette, ükskõik kui pöörane see ka poleks.»
Mikk Metsar (Valga): «Suundusin õppima Valga gümnaasiumisse. Valik osutus kohaliku gümnaasiumi kasuks just mugavuse pärast, kõik näod on juba tuttavad ja elada saab omas kodus.»
Sandra Unt (Õru): «Valisin Valga Gümnaasiumi, kuna see on lähedal elukohale. Samuti õpib seal mitmeid häid sõpru ja olen kuulnud ka väga palju head selle kooli õpetajate kohta.»
värsked näod
Valga koolis õpib vahetusõpilane välismaalt 2018/2019. õppeaasta algul tuli õpilasvahetusprogrammi YFU kaudu Valga gümnaasiumisse üheks aastaks vahetusõpilaseks 16aastane Mats Lucas Beckmann Saksamaalt Autor: MELINA SPRINGER Foto: GABRIEL ESCOBAR MARTIN Tõlge: RASMUS ONKEL On esmaspäeva hommik, kell on kuus. Äratuskell heliseb. On liiga vara, kuid Mats Lucas Beckmann ringutab, venitab ja haigutab mõnuga ning avab silmad. Ta pole harjunud nii varahommikul veel üles tõusma, kuigi tegu on juba tema teise koolinädalaga Valgas. Ta ei usu siiani, et see kõik ka päriselt toimub: ta on Eestis, elab teda võõrustavas perekonnas ning külas, kus on 11 elanikku, nüüdsest koos temaga 12 ja tema uus kool asub sel õppeaastal Valgas. Ta jättis selja taha kõik, mida ta teadis – oma kodulinna Põhja-Saksamaal, oma perekonna ja sõbrad – ning vahetas selle väikese küla ja riigi vastu, kus ta ei tunne kedagi. Samuti on ta üksi uue keele õppimisel ja sellest arusaamisel. Mitte just paljud 16aastased ei saa seda enda kohta öelda. Pärast juustuvõileiva söömist, mis ei maitse nagu kodus, suundub Mats bussipeatusesse. Ta paneb kõrva kõrvaklapid ja valmistab end ette 45minutiliseks bussisõiduks põldude, metsade ja külakeste vahel, kus üks väiksem kui teine. Kooli minemiseks on ikka liiga vara, kuid pole sobivamat bussi. Halb ühistranspordiühendus maapiirkondadega on tema jaoks veel harjumatu. Aga see imeline maastik ja loodus tema ümber teeb selle kõik tasa, kuigi mühklikud teed ja tänavad rikuvad natukene selle vaate nautimist. Mats on juba avastanud ka väikeses külas elamise plusspooli: naabrite lahkus ja üksteise abistamine on siin tavaks. Mats mäletab olukorda, kui tal telefon katki läks ning naaber võttis selle endaga Tallinnasse kaasa ja lasi korda teha. Samuti on ta õppinud
noorsootöös
Valgamaa noortekeskused on saanud täiendust uute noorsootöötajate näol. Tõlliste piirkonnas on noorsootöötajaks Elina Naaris, Karula piirkonnas Siret Kõrge, Hummuli piirkonnas Romet Piller ja Otepääl Helen Uibo. Autor: MAARJA MÄGI Foto: ELINA NAARIS; SIRET KÕRGE; SANDRA SAAR
Iseloomusta ennast. uusi asju, mida ta Saksamaal olles ei oleks kindlasti kogenud. Näiteks kuidas kasutada vikatit või parandada pidureid.
Püüab kohalikku ellu sisse elada Viimaks on Mats kooli jõudnud. Ta istub klassiruumis ja kuulab klassikaaslaste vestluseid, mis toimuvad loomulikult eesti keeles. Ta täpselt ei mõista, millest jutt, kuid ta on juba suuteline vestlusest ära tundma numbreid ja lühemaid fraase. Õnneks klassikaaslased püüavad suuremat osa jutust talle tõlkida, et tal oleks ka ülevaade põnevatest lugudest. Matsi klass on nii suur (34 õpilast), et ta pole esimese paari nädalaga veel kõigi nimesid täiesti selgeks saanud. Kuid tema õnneks teavad kõik teised, kes Mats on. Seda ei juhtu just väga tihti, et Valga koolides õpiks vahetusõpilasi. Õpetaja saabub ja tund algab. Kui kõik on aktiivselt õppimas matemaatikat, geograafiat ja teisi aineid, võtab Mats välja oma eesti keele raamatud ja püüab aru saada, mis on omastav, osastav ja järgmised 12 käänet. Enne Eestisse saabumist püüdis ta paari keeleõppetunniga tuge saada, kuid siin olles pole see teda väga aidanud. Vahetunnikell täidab kõlarid muusikaga. Mats pole veel mõistnud, miks nad tunde selliselt lõpetavad, kuid talle see viis meeldib. Õnneks on koolis olemas ka aine, kus tema saab kohe täies mahus kaasa lüüa – loomulikult inglise keel. Pärastlõunal püüab ta taas õppida veidi eesti keelt, kuna tunneb, et keelest arusaamine ja selle mõistmine on väga oluline, et integreeruda ja teiste poolt omaks võetud saada. Pärast õppimist on Matsil plaanis mängida oma väikese võõrustaja-vennaga ja võib-olla aidata oma võõrustaja-vanemaid aiatöödel. Vaatamata sellele, et Mats on olnud siin vähem kui kuu, on tal tekkinud tunne, et uus perekond on talle lähedaseks ja omaks saanud. Aga loomulikult igatseb ta oma perekonda. Tema jaoks on suurimaks väljakutseks olla perest eemal terve aasta, aga õnneks on siin olemas eestlaste poolt sobilik rohi – Skype!
TOIMETUS MTÜ Valgamaa Noorsootöökeskus Tankla Aadress: Jaama pst 12, Valga, 68205 tel 5617 9757 | toimetus@tankla.net Vastutav väljaandja: Egle Kõvask Toimetus: Cristella Sumero, Egle Kõvask, Emma Laureen Paul, Karoliina Männiste, Kristiina Saag, Mareli Nielson, Marion Lehes, Merilin Saksniit, Pamela Paul, Sandra Vaikla Kaasautorid: Kertu Reva, Maarja Mägi, Marek Mekk, Melina
Elina: «Olen vahva noor, keda võib iseloomustada sõnadega hooliv, sõbralik ja aus. Kindlasti olen ka hea kuulaja ja oman päris head huumorimeelt.» Siret: «Rahulikuvõitu tegutseja. Naeran palju ja üritan ennast ning elu mitte liiga tõsiselt võtta. Meeldib koos teistega toimetada, aga hindan ka aja võtmist omaette nokitsemiseks ja akude laadimiseks.» Romet: «Olen avatud ja uudishimulik, aga samas kannatamatu ja nõudlik.» Helen: «Energiline, «all over the place», naerusuine, naljanina.»
Millega meeldib vabal ajal tegeleda? Elina: «Vabal ajal meeldib olla sõpradega ja käia pildistamas. Hästi tihti vaatan filme ja loen raamatuid.» Siret: «Vabal ajal loen raamatuid, vaatan filme ja kui aega üle jääb, mängin arvutimänge.» Romet: «Minu suur kirg on teater, mistõttu käin üsna tihti teatris. Veel meeldib mulle mälumäng ning seega osalen erinevatel mälumängudel. Üldiselt meeldib võtta osa ja proovida uusi asju. Olulisel kohal on ka reisimine.» Helen: «Nii palju kui mul kooli kõrvalt vaba aega leidub, veedan selle looduses, värskes õhus: rabamatkad, rattasõidud, jalgsimatkad. Lisaks tegelen tihti vabatahtliku tööga, alustades maratonidel toitlustamistest ja vabaõhusündmuste läbiviimisest, lõpetades Elva valla noortevolikogu tegemistes kaasas löömisega. 2018. aasta alguses loodud Elva valla noortevolikogu on minu jaoks justkui teine pere.»
Miks noorsootöö? Elina: «Sest see on töö, kus saad tuua kellegi näole naeratuse.» Siret: «Noorsootöö on põnevust ja tegemist täis valdkond, mis tundub suurepärane võimalus ennast proovile panna ja teha elus üks korralik kannapööre.» Romet: «Et anda midagi ühiskonnale tagasi.» Helen: «Ma pean ise olema muutus, mida soovin teistes näha!»
Kuidas oled varasemalt noorsootööga kokku puutunud? Elina: «Olen veetnud üle poole (13 aastat) enda elust noortekeskuses. Alguses käisin lihtsalt noortekas, mingil hetkel hakkasin tegema hästi palju vabatahtlikku tööd ja lööma kaasa paljudes sündmustes. Edasi hakkasin käima laagrites, algul osalejana, siis juhendajana. Saadud kogemuste tulemusena läksin ülikooli huvijuht-loovtegevuse õpetaja erialale.» Siret: «Viimatine suurem kokkupuude jääb kooliaastatesse, aga sellest ajast on selline hea ja soe tegutsemistahet täis tunne sisse jäänud.» Romet: «Olen viiel korral olnud noortelaagris noortejuht. Samuti ühe aasta draamakasvatuse õpetaja.» Helen: «Olin kõigest 12-13aastane, kui toona just tööle tulnud Rõngu rahvamaja juhataja Mari-Liis Vanaisak mind rahvamaja sündmuste korraldusse kaasas. Esialgu olin jooksupoisi rollis – tõin seda, viisin sinna, kuid mida aeg edasi, seda suuremaid ülesandeid ma sain. 2011. aastal loodi Rõngu noortevolikogu ja seal veetsin ma seitse pikka aastat. Hetkel õpin Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust teisel kursusel.»
Mida noorsootöö sulle andnud on? Elina: «Noorsootöö on andnud mulle palju mälestusväärseid hetki ja kindlasti ka sõpru ja häid tutvusi.» Siret: «Praegu on andnud natuke hirmu eesootava teadmatuse ees ja palju põnevust uute võimaluste näol.» Romet: «Palju häid inimesi, kelle poole iga kell pöörduda võin.» Helen: «Ma saan öelda, et noorsootöö on muutnud mind 360 kraadi. Nooremana olin ma sihitu, pigem vaikne ning ei julgenud avaldada enda arvamust võõraste ees. Noorsootöö on mulle andnud sihi, kuhu poole liikuda ja soovi miskit korda saata.»
Millised on noorsootööalased unistused? Elina: «Tahan jõuda tulevikus sinnani, et saan tõsta noorsootöö kvaliteedi Eestis kõrgemaks, kui see on täna.» Siret: «Tahaks teha oma tööd nii hästi, et mitte ainult endale ei jää hea tunne tehtud tööle mõeldes, vaid ka mu piirkonna kogukonnale sellest jääks rohkem-vähem käegakatsutavat rõõmu.» Romet: «Loodan ise areneda ja arendada noori.» Helen: «Ma soovin, et ühel ilusal päeval on maapiirkonnas elaval noorel samad võimalused, mis on suuremas linnas elaval noorel.» Mida soovid oma piirkonnas noorsootööalaselt korda saata? Elina: «Tahan tuua Tõlliste piirkonna noortele rohkem võimalusi koju kätte. Kindlasti soovin noortele kirjutada projekte ja korraldada erinevaid sündmusi.» Siret: «Saada Karula avatud noortekeskus peale taasavamist hoogsalt käima sedasi, et ka pikemaks ajaks oleks tahtmist, seltskonda ja pealehakkamist ühiselt noortega ning kogukonnaga. Soov on korda saata just seda ja niipalju, kus piirkonnas tarvis on.» Romet: «Esmalt soovin jõuda selgusele, millised on Hummuli noorte huvid ja ideed. Kindlasti tahaks jõuda rohkemate noorteni, kui praegu jõutud on.» Helen: «Tahan toimetada nii, et noor, kes tuleb Otepää noortekeskusesse, saab vajaliku toe ja abi, mida ta vajab eneseteostuseks. Olen alati nõu ja jõuga toeks.»
Elina Naaris, Romet Piller, Siret Kõrge ja Helen Uibo.
Springer, Rasmus Onkel Fotograafid: Alexander Hassenstein, Egle Kõvask, Elen Liigus, Elina Naaris, Gabriel Escobar Martin, Hans-Kristjan Killak, Hendrik Osula, Ilmar Saabas, Kristel Paul, Mareli Nielson, Marian Orav, Paul Poderat, Sandra Saar, Siret Kõrge, Timo Arbeiter, Ülla Tamm Küljendaja: Paul Poderat. Illustratsioonid: Karoliina Männiste, Mia Pakkanen, Paul Poderat. Tõlkijad: Rasmus Onkel Trükk: AS Kroonpress. Tiraaž: 1500. Rahastaja: Valgamaa Omavalitsuste Liit. Aitäh Valga avatud noortekeskusele!
Valgamaa noorteleht Tankla on maakonna noorte poolt täiesti iseseisvalt tehtav leht. Lehetöösse panustavad noored alates 14. eluaastast. Noored pakuvad välja teemasid, koostavad ajalehe maketi, viivad läbi intervjuusid, kirjutavad lugusid, teevad pilte ja keelekorrektuuri, küljendavad lehte, organiseerivad ühistegevusi, levitavad lehte maakonnas ja palju muud. Noortelehte tegevad noored ei ole eelnevalt õppinud ajakirjandust kõrgkoolis, kuid mitmeid neist on valinud selle tee pärast lehetöösse panustamist. Kõike seda tehakse vabatahtlikult omast ajast ja tasu saamata.
ARVAMUS:
Kuidas valida õige hobi?
Kooliaasta algab ja avanevad taas mitmed põnevad võimalused – oma uksed avavad uued huviringid, vabatahtlikuks olemise võimalused, võibolla tahad ennast mingis valdkonnas rohkem arendada või hoopis midagi muud. Võib aga juhtuda, et põnevaid ja meelepäraseid võimalusi tuleb mitmeid ning kõike tõenäoliselt ei saa. Autor: EMMA LAUREEN PAUL Foto: KRISTEL PAUL
ARVAMUS:
Toon näiteid enda huvidest. Minu elus on alati tähtsal kohal olnud muusika. Tegelen 12 aastat laulmise ja 8 aastat klaverimänguga, 5 aastat õppisin ka erinevaid löökpille. 2018.
Laulmise, klaverimängu ja näitlemise kõrvalt köidab Emma Laureeni ka ratsutamine.
aasta kevadel lõpetasin muusikakooli. Augusti lõpus liitusin Valgas tegutseva muusikalitrupiga Kungla Muusikalid. Lisaks muusikaarmastusele ei saa ma mainimata jätta armastust loomade ja looduse vastu. Kõik loomad hiirtest veisteni meeldivad mulle väga. Ka hobuste ja ratsutamisega olen tegelenud natuke rohkem kui neli aastat. Suurelt hindan ma ka fakultatiivset võimalust olla noortelehe Tankla toimetuse liige ja ajalehte lugusid kirjutada. Kogu aeg aga ei saa ainult lugusid kirjutada, toimetada ja ajalehti trükkida ning just siis ongi meeldivad ja ühtsed koosviibimised koos Tankla toimetusega turgutavad.Järjest rohkem ja rohkem on mul aga
tekkinud huvi ka erinevate võitluskunstide ja inimese psühholoogia vastu. Kõike ma ilmselgelt ei jõua, kuna esmatähtis on siiski õppimine koolis. Arvestama peab ka varasemate huvidega ja neid mitte kõrvale jätma. Peale selle peab jääma vaba aega, et puhata ja olla koos perega. Kuidas siis ikkagi kõigi nende põnevate huvide seast see kõige õigem valida? Kui sul juba on mitu hobi, aga tahaksid midagi veel ja mõtteid on palju, siis tuleb sul teha valik. Esimese asjana tuleks arvestada, et iga asi nõuab aega ja tipptase ei tule paari korraga. Suurte tulemuste saavutamiseks tuleb vaeva näha aastaid. Trenn või hobi peaks olema selline, millega tegelemine on meelepä-
Kas kunst on MEie maailmale vajalik?
Kunst pole mitte ainult need suured, grandioossed maalid seina peal ega mitte ainult see, mis kunstitunni ajal paberile sirgeldatakse. Kõik meie ümber on kunst, aga kahjuks paljude inimeste jaoks kõik asjad lihtsalt on olemas ilma mitte mingi tähenduseta. Autor: MARION LEHES Illustratsioon: PAUL PODERAT
See on minu jaoks selline tuim mõtlemisviis, kus elus ei ole värvi. Minu jaoks on näiteks isegi minu veidi sassis tuba nii kunstiline, et seda vahetevahel jäädvustada ning päris hea kunst on vahepeal ka põhjakõrbe-
«Valga Rauteejaam» 1/8 linoollõige
rane. Kindlasti tuleks sellega tegeleda omal vabal tahtel ja alati hea tujuga. Niisama mitu aastat trennis või huviringis käia, kellegi teise nõudel või selleks, et olla teistega sarnane, on tulemusteta püüdlus.
Uut hobi valides mõtle tulevikuplaanidele Tänapäeval on fantastiline võimalus uurida internetist kõige kohta ja võibolla juba ennast alaliselt kurssi viies avastad, et see hobi ei olegi päris selline, nagu kaugelt paistab ja tegelikult ei vasta üldse sinu ootustele. Kindlasti tasuks nõu pidada vanematega ja uurida, mida nemad sellest arvavad. Mõtlema peab sellele, et enamus kohtades tuleb välja käia
nud toit, mis meenutab mulle mingit looma ja ka see, kui tuvi oma toiduiva nokib või pesa ehitab. Ma olen terve oma varasema elu pidanud kunsti millekski selliseks, millele pääsevad ligi vaid need, kes oskavad kas siis «hästi» joonistada, laulda või mingisugust muusikainstrumenti mängida, kuid nüüd on miski mind lükanud sellele teele, et ma saaksin teha kunsti kõigest ning näha endas kunstnikku. See on vist üks kõige olulisematest etappidest minu nooruseea arengus. Mida ma kõige rohkem olen hakanud hindama, on vestluskunst, sest need on ühed peamised viisid, kuidas teisele inimesele mõtet edasi anda. Mulle meeldib vestluskunsti juures kõige rohkem inimeste nägude jälgimine, kui ma midagi räägin, eriti, kui see on humoorikas. Mulle meeldib vaadata, kuidas inimeste suunurgad liiguvad ning mulle meeldib jälgida silmade märgatavat suurenemist. Inimese kõik kehaosad teevad omavahel koostööd, et näidata välja emotsiooni. Inimesed on väga ilusad ning ka erinevad. Ka see on puhas kunst. Kahju ainult, et inimesed tihti selliseid asju tähele ei pane. Ka kirjakunst on tähtsal kohal. Isegi need
ka raha. Olgu selleks siis kas varustuse soetamine või treeningute/tundide eest tasumine. Kas sinu vanemad oleks edaspidi valmis ja võimelised panustama sellesse raha? Vaadata võib ka seda, kui kaugel trenn sinu kodust asub. Paljud huviringid/treeningud võivad toimuda sinu kodukohast kaugel. Kas sa leiad endale transpordi, et iga kord kohale minna? Lähemal asuvatesse kohtadesse saab minna jalgsi ja suvel on alternatiiviks jalgratas, rula vms. Arvestama peaks muidugi sellega, et hobi võib muutuda tulevikus hoopiski sinu tööks. Võiksid mõeldagi sellele, kellena sa kõige meelsamini töötaksid ja mis oleks sinu jaoks perspektiivikas. Eestis on palju oma ala professionaale ja kindlasti ei tohiks arvata, et väikeses riigis ei ole võimalust saada maailmakuulsaks. Kui ise vaeva näha, on kõik teed valla. Kui sul aga pole veel ühtegi tegevust, siis miks mitte proovida mitut erinevat hobi. Kui sul on juba tekkinud tahtmine proovida mitut erinevat asja, on sul eriti kerge. Tuleb lihtsalt juhendajale endast märku anda, ennast valmis seada ja kohale minna.
«trenn või hobi e, peaks olema selline on millega tegelemin» meelepärane. Loodan, et need lihtsad nõuanded aitavad õige valiku tegemisele kaasa ja teevad otsustamise kergemaks. Kindlasti ei pea sa valima ainult ühte ainsat hobi, kuid pead arvestama, et jõuaksid kõigele täiel rinnal pühenduda.
read siin on ju tegelikult puhas kunst ning rohkem pole vaja öeldagi, et seda mõistma panna. Minu lemmikkunst on muusika. Ma olen isegi kitarrimängu praktiseerinud ning muusika on alati olnud see lohutusvahend, kui mulle morbiidsed mõtted pähe tulevad. Põhjus, miks ma just sellest kirjutan,
«Kunst on see, megis,oknui meie ümber kogujaa teha» seda vaid näha on see, et ma lugesin ükskord üht piisavalt autentset artiklit, kus räägiti, et inimene on võimeline õppima viisi pidama, alustades nullist. Ma olen nüüd seda ka ise harjutanud ning ma ütlen, et muusika, vot see on kunst, mis mind elus hoiab. Maailm vajab kunsti ja kunst vajab maailma. Kunst on see, mis on meie ümber kogu aeg, kui seda vaid näha ja teha. Kunst asetseb selles, kui inimesel on jalas kaks erinevat sokki ning kunst asetseb ka ninaverejooksus. Kunst asetseb action filmis ning asetseb ka katkises põrandapraos. Kunst asetseb igal pool – nii paljudes kohtades, et seda on lihtsalt võimatu hõlmata ühes ainsas kirjutises.
Tõrva vallas
tegutses suvenoortekas Suvi on aeg, kui paljud noorsootöötajad on hõivatud laagrite ja õpilasmalevatega ning soovivad ka ise puhata, kuid kuna noortele pakutavaid võimalusi kogukonnas on vaja arendada, pandi Tõrva vallas suveks püsti pop-up noortekas. Autor: KERTU REVA Foto: MARIAN ORAV Suvenoortekeskus on üks osa noorsootööst, täpsemalt mobiilne noorsootöö (MoNo), mida teevad mitmed Eesti noortekeskused väljaspool noortekeskust või veebikeskkondades ja seda juba alates 2011. aastast. Tõrva valla suvenoortekas tegutses juunist augusti keskpaigani Tõr-
vas Vanamõisa ja Riiska rannaalal, noortekeskuses, keskväljakul, Riiska linnaosas, Hummuli bussijaama ümbruses, Riidaja kooli ümbruses ja bussijaama lähedases pargis ning kooli staadionil, Ritsu spordiväljakul ja spordikeskuse ümbruses. Tavaliselt toimusid kohtumised ja tegevused teisipäevast neljapäevani kella 12-16ni, kuid väljasõite ja tegevusi tehti ka teistel aegadel. Suvenoorteka noorsootöötajad
selgitati välja konkursi kaudu ning nendeks osutusid Tõrva piirkonna noored Marian Orav ja Kevin Kangur. Noorsootöötaja ametit pole kumbki pidanud, kuid on varem noortega kokku puutunud. «Suvenoortekas oli hea võimalus uute inimestega tutvuda, õppida uusi mänge, veeta vaba aega ja avardada silmaringi,» tõi Marian välja suvenoorteka plusse. Marian lisas, et suvenoortekas andis hästi mõista, et alati ei maksta noortele tegevustega peale käia, kuna see võib nad ära peletada. Sellegipoolest peab ta info levitamist ja turundamist oluliseks.
Noortele meeldib liikuv tegevus Tegevused, mida läbi viidi, olenesid sellest, millises vanuses noored kohale tulid. «Alguspäevadel oli palju võõristamist, kuna noored polnud harjunud, et keegi neid nii otseselt kaasaks,» nentis Marian. Suvenoorteka töötajate jaoks oli positiivselt üllatav see, et noortekat külastasid noored väljaspoolt piirkonda ja needki, kes olid tulnud suvitama või sugulastele külla. Enim meeldisid noortele sportlikud tegevused. «Õuemängudest olid populaarsed petank ja Mölkky,» tõdes Kevin. Aktiivsete tegevuste poolest meeldisid veel kalastamine, matkamine ja mõistatuste lahendamine. «Mängitud sai ka palju kaasahaaravaid lauamänge,» lisas Kevin. Kuna matkamine läks noortele peale, teevad noorsootöötajad ettepaneku korraldada noortele rohkem väljasõite ja ühisüritusi. «Tore oli näha, et väikeste kohtade noored on hästi aktiivsed. Veel meeldis, et noored olid avameelsed. Meeldiv oli koostööd teha,» kiitis Kevin. «Väga hea meel on selle üle, et lapsevanemad olid usaldavad,» lisas Marian.
Suvenoorteka külastajate seas oli noori ka väljaspoolt piirkonda.
Hea võimalus arendada erinevaid oskusi
Kui igavus ja üksluisus hinge närivad ning vaba aega näib üleliia olevat, on mõnikord raske sobivat tegevust leida. Miks mitte sellisel juhul proovida ära vabatahtlik töö või kogukonnapraktika? Autor ja illustratsioon: KAROLIINA MÄNNISTE
Vabatahtlik töö on töö, mida inimene teeb oma vabast ajast ning mille eest ta ei saa palka. Sellise kirjelduse juures võib tekkida küsimus, mis mõte siis taolisel panusel on? Tegelikult on kasutegureid kuhjaga. Peale uute kogemuste, meelelahutuse ning aitamisest tuleneva tänutunde saamise on vabatahtlik töö soodne võimalus
kasulike kontaktide soetamiseks, tasuta uute tööoskuste saamiseks ning näiteks meeskonnatöö õppimiseks. Mitmel juhul avaneb võimalus näha mõne organisatsiooni telgitaguseid ning avardada oma silmaringi. Lisaks on end kusagil varakult tõestades tulevikus parem võimalus sinna tööle saada. Vabatahtliku töö kohta
saab rohkem lugeda www.tankla.net. Kogukonnapraktika on üks vabatahtliku töö vorme. See on programm, mille kaudu kooliõpilased saavad erinevatesse vabaühendustesse praktikale minna. Kogukonnapraktika eelised tavalise vabatahtliku töö ees on, et sõidukulud vabaühendusse makstakse kinni, koolilt on alati võimalik abi küsida ning mõnedes koolides arvestatakse kogukonnapraktikat valikkursusena. Sobivat praktikakohta saab otsida aadressilt andmebaas.heakodanik.ee. Vabaühenduste nimekiri on pikk ning valdkondade valik lai, mistõttu leiab igaüks kindlasti midagi endale sobivat ja alati saab korraldajatele kirjutada, kui huvipakkuvat kohta nimekirjas ei leidu. Praktikale saab minna üle Eesti ning üldjuhul on see võimalik aastaringselt, kuid kindlamad kuupäevad tuleb organisatsiooniga kokku leppida. Kõige hea juures tuleb siiski meeles hoida, et kuigi töö on vabatahtlik, tähendab see uute kohustuste enda peale võtmist. Ebameeldivatest ülesannetest ei saa ära öelda ning kui aeg on kokku lepitud, peab sellest ka kinni pidama. Seetõttu ei tasu vabatahtlikku tööd kergekäeliselt võtta, vaid tuleb eelnevalt korralikult läbi mõelda, kas leidub piisavalt aega ning motivatsiooni. Kui aga leida endale sobiv koht panustamiseks, möödub aeg kindlasti lõbusalt ning lennates.
Saabusid kaks
välisvabatahtlikku
Sügis on käes ning uued tuuled puhumas. Samuti on lõppenud Tankla esimene Euroopa vabatahtliku teenistuse projekt. Juulikuuga lõppes Nina teenistus Taheva noortekeskuses ning augustiga Tania teenistus Ritsu noortetoas. Kõigist nende põnevatest tegevustest saab lähemalt lugeda Tankla veebist vabatahtlike blogi alt. Autor: RASMUS ONKEL Foto: ÜLLA TAMM Kui sügisel lahkuvad linnud lõunamaale, siis nende asemele tulevad vabatahtlikud üle Euroopa Eestisse. Tankla uued välisvabatahtlikud saabusid meile 31. augusti esimestel tundidel – pärast lende Austriast ja Hispaaniast Riiga ning kolmetunnist autosõitu Valgamaale. Uuteks tulijateks on Melina Austriast, kelle peamiseks teenistuskohaks on Taheva noortekeskus ning Gabriel Hispaaniast, kes asub toimetama Ritsu noortetuppa. Mõlema teenistus kestab 11 kuud ning selle aja jooksul antakse panus kohalikku noorsootöösse ning Tankla toimetusse. Millised on uued Tankla vabatahtlikud? Mida neile meeldib teha ning mida nad oma teenistuse vältel soovivad saavutada?
GABRIEL ESCOBAR MARTIN (22) «Ma olen pühendunud, loov, tasakaalukas ja oman kogemusi probleemide lahendamises. Olen väga rahulik ning suudan vältida probleemseid olukordi teistega, olen empaatiline ja püüan end panna teise olukorda. Oma nõrkuseks pean seda, et olen introvert ega armasta väga rääkimist. On väga palju asju, mille tegemist ma naudin – fotograafia, parkuur (aktiivselt spordialana harrastanud 2008. aastast), videod, muusika (mängin klaverit), urbex, matkamine, telkimine ja kaljuronimine, arheoloogia ja paleontoloogia. Antud projekti (Ritsu noortetuba) valimise juures oli oluline, et see oleks pikaajaline. Kui vaatasin Tankla ja Ritsu noortetoa projekti ja avastasin, et parkuur on ühe tegevusena sees, oli mu esmaseks reaktsiooniks «OMG, ma armastan parkuuri!». Siis jätkasin lugemist ja nägin, et seal on samuti fotograafia tegevuMELINA SPRINGER (18) «Minu sõbrad iseloomustavad mind vaikse, sõbraliku ja hea kuulajana –
väike introvert, kuid suur seikleja. Kui kohtan uusi inimesi, olen esmalt pisut häbelik, kuid õppides neid tundma ja harjudes situatsiooniga, muutub kõik. Ma olen väga avatud ja tolerantne ning armastan üle kõige reisida, tunnen huvi uute keelte ja põnevate oskuste vastu. Samuti meeldib mulle inimesi tundma õppida. Ma pean ennast kiireks õppijaks ja saan edukalt hakkama uutes ja keerulisemates situatsioonides. Minule saab 100% loota ja kindel olla. Kui keegi vajab abi ja ma oskan aidata, siis annan endast alati parima. Ma ei salli igavust ja igavlemist ning soovin alati midagi põnevat teha - see on ka üks põhjustest, miks ma soovin osaleda ja kogeda Euroopa vabatahtlikku teenistust Eestis.
sena sees. Teenistuse jooksul loodan õppida ja jagada enda kogemusi, saada uusi sõpru, õppida tundma Eestit ja Eesti kultuuri, arendada ennast ning edendada oma inglise ja eesti keele oskust.» Mulle meeldib väga sport, eriti võimlemine, kindlasti jalgpall, talisport, matkamine, lugemine, kirjutamine (lühijutud, luule, blogi, artiklid), kokkamine ja küpsetamine (loomulikult ka söömine) ja palju muud. Kuigi mulle väga meeldivad need tegevused, ei tähenda see seda, et ma neis väga osav olen. Mulle meeldib veeta oma vaba aega pere ja sõpradega – koos küpsetamine, mängimine, väljas käimine, filmiõhtud, looduse avastamine, reisimine ja uute keelte õppimine. Antud projekti (Taheva noortekeskus) valisin, kuna naudin töö tegemist ja toimetamist koos noortega. Tõeliselt armastan ma erinevate töötubade planeerimist, organiseerimist ja juhendamist ning väiksemate sündmuste korraldamist (mul on juba mitmeid põnevaid ideid erinevateks tegevusteks). Ma soovin siin veedetud aja jooksul saada uusi kogemusi ja oskuseid – näiteks parkuur, eesti keel, õppida mängima uut muusikainstrumenti ning saada juurde enesekindlust. Ma eeldan, et teenistuse ajal ootab mind igapäevaselt palju erinevaid asju – mängud, sport, kohtumine uute inimestega, eesti keele oskuse arendamine, sündmuste korraldamine jne – ning selle kõige käigus soovin õppida veel paremini tegelema uute olukordadega ja inimesena arenenda.»
Maastikul matkati 100 kilomeetrit 1998. aastast alates Valgamaal toimuv Kuperjanovlaste rada oli sel aastal kohati võrdväärne täiskasvanutele toimuva luurevõistlusega Admiral Pitka. Noorte võistlusvaim rajal ei raugenud aga ka peale nelja ööpäeva metsas ringi seiklemist.
gid, aga ei suutnud viimast takistust enda väsimusega ületada ja kogu ülesanne läks luhta. Oli ka hulljulgeid, kes said üle vaid sekunditega, kus viimane lihtsalt jooksis ja hüppas seinast üle. Kaugelt vaadates nägin rõõmsaid nägusid, olenemata sellest, et öösel ei saadud eriti magada. Kuigi takistusrada oli raske, kiitsid seda paljud. Juhtusin pealt kuulma komplimenti, et siin on väga palju vaeva nähtud. Positiivsust lisas see, et järgmises punktis ootas vaatega järvele viie tärni metsahotell, kus sai sooja sööki ja meditsiinilist abi. Korraldajad olid loonud sellise punkti, et osalejad saaksid enne vastutegevusega kohtumist natukenegi puhata ja pesta, kuna ees ootas jälitamismängu sarnane osa. Kusjuures ei saanud lihtsalt puhata, vaid samal ajal pidi minema ka luurele ja asetama eelmisel õhtul antud telliskivi luurealasse.
Tegevusülesanded nõudsid head koostööoskust.
Autor ja foto: MARELI NIELSON Koostöös Valgamaa Noorte Kotkaste ja Kodutütarde, Naiskodukaitse ja Kaitseliiduga korraldatud retk Kuperjanovlaste rada oli eelnevatest aastatest erinev. Nimelt otsustati Eesti vabariigi juubeli puhul, et kilomeetrite arv võiks sümboolselt olla 100. Pikast retkest võttis osa 16 võistkonda. Kui mandaadis võistlejaid vastu võttes küsisin, kas ikka teatakse, et rada on 100 kilomeetrit pikk, ei hirmutanud see kedagi, vaid oli hoopis heaks eneseületuse võimaluseks. Stardist väljusid võistkonnad rõõmsate nägudega ja entusiastlikult. Endamisi mõtlesin, et kui ma järgmistel päevadel punktides pildistan, siis ehk on kadunud entusiasm ja paar võistkondagi rajalt maha tulnud, kuid seda ei juhtunud. Meeskondade tegevust kõrvalt hinnates oli kohe näha, kellel meeskonnatöö paigas ja kellel tuli seda veel arendada. Sattusin ka esmaabi punkti, kus esimese tiimina kohtasin rootslasi. Nende perfektne sooritus jäi ilmselt keelebarjääri taha. Olles Urve Loidu juures juba pärast seitsmendat võist-
konda, rääkis ta mulle, et tegelikult on samalaadset kompleksülesannet eelnevaltki tehtud, kuid keeruline on mõista, kuidas tegevus seekord ei edene. Rõhksideme tegemine, külili asend, võõrkeha kehas, kanderaami
«Rada polnud lilehts-ne – mägedest ü alla, ronimine ja seinaületus.» tegemine jne – nii palju ülesandeid, mida oli vaja lahendada. Eelnevalt oli küll ette antud, mida küsitakse, kuid jällegi näitas see meeskonnatöö sujumist.
euroalus, kuhu kõik neljakesi pidid maad puudutamata ära mahtuma. Edasine punkt sisaldas tulepulgaga tule tegemist, kus sai proovile panna oma füüsikaalased oskused. Kes oleks osanud arvata, et patarei ka tule alustamisel nii suurt rolli mängib. Õhtupimeduses ootas ees ka orienteerumine, kus tuli öises metsas SI-pulkadega ringi joosta. Hommikul hakkas pihta takistusrada, mis asus Laanemetsa karjääris. Rada polnud lihtne – mägedest üles-alla, veest läbi, võrgu alt, suurimast mäest üles ronimine (ja siis kuidagi pidi sealt ka alla saama) ning kirsi tordile lisas seinaületus, kus võis maksimaalselt viis minutit seinast üle minna. Oli ka neid meeskondi, kes eelneva raja hästi te-
Meeskondade vastupidavus oli üllatav Uus päev möödus väga kiirelt. Oma oskusi pidi näitama loomakoljude ära tundmisel, sõlmede tegemisel, politsei- ja sideülesandel. Viimase päeva viimase punktina ootas nelja kilomeetri pikkune lõpujooks.
«Imeline tundus,skoetnnkaõdik alustanud mee ka lõpetasid .» katkestanuid oli vähe Finiš oli Valga spordihalli juures, kus Hannes Vanatoa ja Kaimo Vahtra võtsid kõik meeskonnad neid tunnustades vastu. Kaimo nentis, et seekordne Kuperjanovlaste rada on tema hinnangul isegi raskem, kui oli Pitka ning ta ei teaks, et nii raske ja pikk rada mujal Euroopas aset leiaks. Veel lisas ta, et kui Pitka retkel oli luureülesanne kahe ruutkilomeetri peal, siis siin oli see nelja ruutkilomeetrine. Imeline tundus, et kõik alustanud meeskonnad ka lõpetasid - osad olid küll hõrenenud, kuid katkestanute arv oli väga väike. Finišis olles oli lõpetajate emotsioone väga ilus vaadata: kes oli imestunud, kes nuttis õnnest, kes oli väsinud. Esimese koha saavutasid Valgamaa maleva noored, teise koha Tartu maleva ja kolmanda koha Jõgeva maleva noored.
Plangust üleronimine oli takistusraja suurimaks väljakutseks.
Rada ilmestasid vaheldusrikkad tegevused Järgmine punkt asus taluõue hoovis keset õunapuid, kus pidi kuival maal parvetama. Mu mõistus ei võtnud algselt kinni, kuidas seda teha. Mitu toru ja üks
Suvi täitis noorte Unistused Nagu aastatega traditsiooniks on saanud, toimus ka sel aastal 19.-21. juulini Kaldavere turismitalus Valgamaa noorte suvekool, mis oli inspireeritud noorte unistustest ja nende täitmisest. Autor: KRISTIINA SAAG Illustrastion: MIA PAKKANEN Nii saidki noored sel aastal ise valida, millistes töötubades nad kaasa lüüa soovivad. Seda nii suvekooli toimumise ajal kui ka enne seda. Nimelt kohtusid 2017. aasta lõpus maakonna eri piirkondade noored ja noortega töötajaid, et ühiselt arutleda suvekooli tegevuste üle. Enim kajastatud mõtted ja unistused said teoks ning lükatigi käima «Minu unistuste suvekool». Töötubadest jäid sõelale enesekaitse tehnikate tutvustamine, sepis-
tamine, kanuutamine, raadiointervjuude tegema õppimine, kalastamine, plakatite valmistamine, esmaabi koos haavade simulatsiooniga, meelemürkide töötuba, kus noored said läbi mängida elulisi olukordi ning seda tehes ka fakte õppida, ehete ja küpsisetordi ning lavaširullide valmistamise meistriklass, näomaalingud, robootika ning vabatahtliku töö võimalusi tutvustav töötuba. Lisaks sisustasid aega erinevad tutvumismängud, mälumäng ja turniirid. Loomulikult ei puudunud ka eri piirkondade vahelised võistlused, et selgitada välja, kelle korraldada jääb 2019. aasta Valgamaa noorte suvekool.
Loominguline lähenemine on oluline Noortel jagus selle aasta veidike teistsuguse suvekooli kohta vaid ülivõrdes kiidusõnu ning erilisteks lemmikuteks said kõik veega seonduvad töötoad. Ka korraldajad jäid suvekooliga rahule. «Vahel on kasulik stambist välja tulemine. Selle aasta teistsugune kontseptsioon elavdas ja andis suvekoolile justkui uue hingamise,» tõdes Maarja Mägi, kes oli tä-
navuse suvekooli üks korraldajatest. «On kindel, et suvekool saab toimuma veel mitmeid aastaid, sest sellel on noorte seas oma koht ja seda tuleb jätkata,» lisas ta. Järgmise aasta suvekooli on au korraldada Tõlliste piirkonna noortel, kes läbi kolme seiklusi täis päeva suutsid võistluste ning loominguliste etteastetega koguda enim punkte.
Suvekooli teemad läbi aastate: • 2010. a «Meeskonnatöö» • 2011. a «Seigeldes osavaks» • 2012. a «Matkates osavaks» • 2013. a «Pärandijaht» • 2014. a «Citius, Altius, Fortius» • 2015. a «130 vakka muusikat» • 2016. a «Seilame seitset merd» • 2017. a «Anna andeks, olen andekas» • 2018. a «Minu unistuste suvekool»
Väike Piirkond, Suured Tegijad
6.-12. augustini toimusid Berliinis Euroopa meistrivõistlused. EMi koondisesse pääsesid ka kolm Valgamaa kergejõustiklast: kümnevõistleja Karel Tilga ja odaviskajad Tanel Laanmäe ning Magnus Kirt. Autor: EMMA LAUREEN PAUL Foto: ILMAR SAABAS; ALEXANDER HASSENSTEIN
Kuidas hindate oma esitust Berliinis? Karel: «Enda esitusega ma rahule ei jäänud - ei olnud vaimselt ega füüsiliselt selleks võistluseks valmis. Esimese päeva tulemused näitasid seda väga selgelt.» Tanel: «EMi esitusele hinnangut anda ei ole kerge, kuna kahjuks ei saanud vigastuse tõttu ennast realiseerida. Hoojooks oli häiritud ning selle tõttu oli ka tulemus selline. Kuna EM oli selle suve tähtsaim võistlus, tegin enda poolt kõik, et seal võistelda ja püüdsin antud olukorras siiski anda endast 100%.» Magnus: «Ma hindan EMi kordaläinuks, sest võitsin sealt oma esimese tiitlivõistluste medali.»
aru, «Kuskil on alatisaven ükskõik kui hea rjutada arvates oled. Hae.» da on vaja kõik Millist vaeva olete nii kaugele jõudmiseks näinud? Karel: «Tööd on selle nimel kõvasti tehtud, aga mina ei nimetaks seda vaevaks, kuna naudin igat treeningut.» Tanel: «See on aastatepikkune töö, professionaalselt algas see ajast, kui ma sain 16 ja läksin Audentese spordikooli. Olin juba ka enne seda 7-8 aastat olnud kergejõustiklane. Kogu oma elu olen ma spordile pühendanud ja ainult sellega tõsiselt tegelenudki. See on tegelikult raske teekond, sest vigastused, õnnestumised ja ebaõnnestumised, rasked treeningud ja enese sundimine – see kõik on pigem vaimselt ja füüsiliselt keeruline. Samas on sportlaskarjäär ka väga huvitav ja see, mis mulle südamest meeldib.» Magnus: «Ma arvan, et nii spordis kui ka kõigis muudes asjades tuleb kõrgete eesmärkide saavutamiseks väga palju vaeva näha.»
Millised on teie treeningud? Karel: «Treeningud sõltuvad sellest, mis punktis me hooajaga oleme. Näiteks sügisel ja kevadel sisaldavad trennid palju jooksmist ja jõusaali ning trennid on pikad ja intensiivsed. Võistlushooajal on trennid tunduvalt lühemad ning põhirõhk on plahvatuslikkusel.» Tanel: «Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Odavise on suvine spordiala ja seega tuleb läbida aasta lõikes erinevad treeningtsüklid. Neid on kokku neli. Üldjoontes algab ettevalmistus oktoobris ning lõpeb maikuus. Pärast seda algab hooaeg, mis kestab neli kuud. Treeningud algavad mul igapäevaselt kell 11 ning kestavad keskmiselt kaks tundi. Sissejuhatuseks kilomeetrine soojendusjooks ja võimlemine ning siis vastav treening, kas on viskepäev või jõutreening.» Magnus: «Ma treenin väga mitmekülgselt olenevalt perioodist, kindlasti on mul trennides väga palju viskamist!»
Kui tihti treenite? Karel: «Treenin kuus päeva nädalas.» Tanel: «Talveperioodil treenin üheksa korda nädalas ja võistlusperioodil kuus korda.» Magnus: «Ettevalmistusperioodil treenin ma 10 korda nädalas.»
Mida pääs Euroopa meistrivõistluste koondisesse teile tähendas? Karel: «See tähendas mulle väga palju - oli hea tunne täiskasvanute tiitlivõistluste debüüt nii ruttu ära teha.» Tanel: «Pääs tähendab seda, et vaatamata suurtele ja paljudele tagasilöökidele, olen ma endiselt sees suures mängus. Samuti tõestab see mulle mu pühendumist, püsivat tahet ja võitlusvaimu ning et see, mida ma teen, seda suudan teha heal tasemel.» Magnus: «Eestit esindada on alati väga suur au, sellepärast on ka koondisesse pääsemine minu jaoks väga oluline!»
Magnus võitis Euroopa meistrivõistlustel oma esimese tiitlivõistluste medali.
Millised on teie järgmised võistlusplaanid? Karel: «Kuna astusin nüüd Ameerikasse ülikooli, hakkab ka võistluskalender teistsugune välja nägema. Siin algab võistlemine jaanuaris ja lõpeb alles juunis. Peale selle on veel plaanis kindlasti minna ka U23 EMile.» Tanel: Kuna ametlik hooaeg minu jaoks on läbi, siis suuri võistlusplaane enam ei ole, mõned väiksed jõuproovid veel väiksematel võistlustel.» Magnus: «Hooaja lõpetasin võistlusega Tõrvas.» Millised on teie unistused? Karel: «Unistus on tulla olümpiavõitjaks ja teha maailmarekord.» Tanel: «Minu unistused on minu unistused.» Magnus: «Minu unistuseks on olla karjääri lõpus parim versioon endast. Ma soovitan olla kannatlik ja näha palju vaeva, sest kunagi tasub tehtud töö kindlasti ära!» Mida oleks vaja veel harjutada, et saavutada paremaid tulemusi? Karel: «Kuskil on alati varu, ükskõik kui hea sa enda arvates oled. Harjutada on vaja kõike.» Tanel: «Terveksolemist, muus osas on hetkesituatsioonis harjutatud piisavalt.» Magnus: «Väga palju on vaja visata, et oleksin tehniliselt veelgi parem!» Kuidas leidsite tee selle alani? Karel: «Kümnevõistlusega alustasin 16aastaselt treeneri soovitusel.» Tanel: «Esimese võistluse tegin 11aastaselt, kui viskasin 43.10m (400g oda), kuni 16aastaseni tegelesin kümnevõistlusega. Sealt edasi, kui astusin Audentese spordikooli, spetsialiseerusin odaviskele. Odavise on mulle alati meeldinud ja kui Audentesesse läksin, sain kohe aru, et see ongi minu ala.» Magnus: «Odaviskega alustasin juba päris varakult, aga algul koos kõigi teiste kergejõustiku aladega koos. Ainult odaviskele hakkasin keskenduma pärast keskkooli.» Magnus saavutas Berliini EMil meeste odaviskes 3. koha, kui oda lendas 85.96m.
Euroopa meistrivõistlustele jõudis Tanel tänu aastatepikkusele tööle ja suurele kirele spordi vastu.
Karel treenib pühendumusega ning unistab olümpiavõitjaks tulemisest.
«Eestit esindadaaoun, alati väga suur ka sellepärast on mine koondisesse pääsega minu jaoks vä oluline!»
Mida tähendab EMi odaviske pronksmedali võit? Magnus: «See tähendab minule väga palju, kuna see medal on minu karjääri esimene medal.»
Kas EMi pronksmedali võit muudab midagi? Magnus: «Kindlasti näitab see, et olen teinud praegu head ja õiget tööd oma eesmärkide saavutamiseks ja loodan iga aastaga nendele sammu võrra lähemale astuda.»
Elu on sinu looming – muuda see ilusaks
su, disaini, pakendamise kui ka üldise väljanägemisega.» Täna teeb Sandra oma tööd suure pühendumusega. «Hoolin enda toodete tellijatest ja neil on minu südames väga oluline koht. Katsetan kõiki Sandrelle Beauty tooteid igapäevaselt ka iseenda peal, et veenduda toote headuses ja leida arenemiskohti.»
Sandra Pikk on Tsirguliina juurtega neiu, kes jättis erialase töö ajakirjanikuna ning lõi käsitöökosmeetikat tootva ettevõtte nimega Sandrelle Beauty.
Oma tegemistes on kasulik kuulata südamehäält
Autor: EGLE KÕVASK Foto: ELEN LIIGUS Sandrelle Beauty tegeleb käsitöökosmeetika tootmise ja müümisega. Täpsemalt valmistab Sandra kehakoorijaid ja -sufleesid, huulevõideid ja küünlaid. Ettevõte moto on «elu on sinu looming – muuda see ilusaks». Lahti seletatuna tähendab see, et me elame täpselt nii ilusat elu, kui ise elada otsustame. «See, kas viia ellu oma unistusi, toituda tervislikult, lävida heade inimestega ja olla ümbritsetud kõigest sellest ilusast, mida maailm meile pakub, on meie valik. Ja kuigi kosmeetikal on väike osa selle ilu loomisel, püüan seda käsitööna valmistatud toodete, hoolika pakkimise ja killukese siirusega teisele meelde tuletada.» Sandra on lapseeast saati olnud meisterdaja. Esimene mälestus on tal sellest, kuidas sai puuhalgudest linnumaju ehitatud. Sellele järgnesid ehete ja kaartide meisterdamised ning hiljem ka «tee ise» projektid enda kodu sisustamisel. Ka sufleede ja koorijate valmistamist on ta õppinud läbi katsetamise. «Kehakoorijatenijõudsin ühel jõuluajal, kui tekkis mõte kinkida midagi oma kätega tehtut!»
Sandra kõige suuremaks abiliseks tooraine tarnimisel, pakkide saatmisel ning ideede väljamõtlemisel on tema kallim Tõnu, kes erinevatel laatadel ning üritustel talle toeks on ning tema unistuse elluviimist igal sammul toetab.
Hea ja lihtne võimalus enda eest hoolt kanda Kehahooldustooted nagu koorijad või sufleed annavad võimaluse argipäevast peitu pugeda ja end poputada. «Kehakoorijaid on kõige mõnusam kasutada vannis või duši all ol-
«Minu meelest onsataonouted paari aastaga mise.»d totaalse muutu les – võta peopessa pisut toodet ja hakka masseerivate liigutustega keha koorima. Lõpuks kindlasti ka loputa!» Sandra armastab koorijat ka saunalaval kasutada, sest leilivõtmise ajal saavad kõik õlid nahka imenduda. «Erinevalt koorijast ei tule kehasufleed nahalt maha loputada,
Signaalidele, mida keha annab, tasub reageerida
sest see toimib nagu kreem. Kanna suflee pesust tulles otse märjale nahale ja alles siis tupsuta end rätikuga puhtaks.» Hetke, mil sufleed või koorijat kasutada, tunneb igaüks isiklikult ära. «Sobilik aeg on siis, kui nahk hakkab kuivusest «kakkuma», tundub käega katsudes kare või näeb tuhm välja.» Sel hetkel on end hea hellitada nahka toitva kehasufleega, mis tänu niisutavatele õlidele teeb selle mõnusalt pehmeks. Kehakoorija aga eemaldab nahalt surnud naharakud kui ka sinna kogunenud mustuse ja rasu ning parandab mikrovereringet ja ergutab naharakkude uuenemist. Nüüd ajale tagasi mõeldes on Sandra üllatunud, kuidas tollal tehtud koorijad lähedastele ja klientidele üldse meeldisid. «Minu meelest on tooted paari aastaga saanud totaalse muutumise ja võin öelda, et olen lõpuks rahul kogu läbiva joonega: si-
Sandra peab käsitöökosmeetika valmistamist ja ettevõtjaks olemist enda hobiks, tööks ja eluks. «Minu töörutiin näeb välja selline, et hommikust õhtul kella kuueni tegelen tellimuste pakkimisega ja pärast seda algab toodete valmistamine. Tööpäevad kestavad tihti öösel kella kolmeni.» See on tohutu õppimise jada, nagu ta ise ütles. «Tegelikult on siiani naljakas mõelda, et olen ettevõtja – see tundub kuidagi suursugune sõna.» Sandra pistab iga päev rinda täiesti uute olukordadega, mis puudutavad raamatupidamist, keeruliste olukordade kiiret lahendamist või enda eest seismist. Suve alguses võttis Sandra kokku julguse ja tuli ära ajakirjanduslikult põhitöölt, et oleks rohkem aega Sandrelle Beautyle pühenduda. Ettevõtjaks olemine nõuab temalt palju. «Olen ühtaegu naljaga öeldes nii fotograaf, raamatupidaja, klienditugi, pakkija,
«Tuleb teadvustaarvdau,tiet kaheksa tundi sendis taga ja ühes aehale töötamist on k väsitav.»
«Lõpuks pingutanoleman iseenda jaoks jault sellest tegelik d.» aastaid unistanu lest tegelikult aastaid unistanud. Mul pole kunagi sellist hingerahu olnud.» Selleks, et sumedat sügist nautida, soovitab Sandra olemise enda ümber mõnusaks teha. «See on ideaalne aeg soojadeks vannideks, küünalde põletamiseks, aja maha võtmiseks ja mõne hea raamatu lugemiseks. Tehke kasvõi toas ümberpaigutus. See loob kohe parema meeleolu!» Sandra kõige suuremaks abiliseks tooraine tarnimisel, pakkide saatmisel ning ideede väljamõtlemisel on tema kallim Tõnu, kes erinevatel laatadel ning üritustel talle toeks on ning tema unistuse elluviimist igal sammul toetab.
Suurema osa ajast pühendab Sandra ettevõttele, tehes seda, mida naudib.
seks ja tõeliseks lõõgastumiseks on massaaž, kuna sellega saab saavutada nii füüsilist kui ka vaimset heaolu. «Massaaž aitab leevendada valu (lihas- või liigesvalu), kiirendab vereringet, aitab kaasa ainevahetuse toimimisele, parandab unekvaliteeti, väSügis-talvine periood on aasta pimedaim aeg, mistõttu hendab turseid.» Enda ideaalseks esineb selles vahemikus inimestel ka kõige enam väsimust ja lõõgastuspaketiks peab Sandra head stressi. Neli aastat massöörina töötanud Keeni neiu Sandra muusikat, massaaži ja pärast pingeEinling räägib, kuidas end pingelistes olukordades lõdvestada. list päeva kuuma duši võtmist. «VäMassaaž on kehale ga kasulik on regulaarne massaaž.» kasulik mitmel moel ti taga. See võib olla tingitud pikaAjal, mil Sandra õppis Tallinnas asuAutor ja foto: EGLE KÕVASK ajalisest umbses ruumis või arvutis vas M.I. massaažikoolis (nüüd Eesti Üks parimaid valitöötamisest, unetusest, ärevusest, massaaži- ja teraapiakool), praktiseekuid pingetest Pingete peamisteks tekkepõhjusteks risid nad üksteise peal neli korda nävabanemivõivad olla vale kehahoiak, raskete dalas massaaže ning tõdes, et kolme asjade tõstmine, pikaajaline istuv kooliaasta jooksul ei pidanud ta kortöö, füüsilise pingutuse järel tekkidagi millegi üle kurtma. «Ma ei olnud nud lihaspinged või halb magamisaväsinud, energiat oli rohkem kui vase, muretsemine, stress. «Kui keha ja, enesetunne oli hea, menstruatannab mingeid signaale, tasub sellesioon ei olnud valulik, kaal langes ja le tähelepanu pöörata,» toonitas ükski haigus ei kimbutanud kolme Sandra. Isegi kui keha valutab ühest aasta jooksul. Väga palju positiivseid piirkonnast, võib probleem tulla külgi tuli välja ja see pani mind veel täiesti teisest. Märk lihaste lõdvestarohkem uskuma massaaži kasulikmise vajalikkuseks on valu või pinge kusesse.» Sandra tõi välja, et esimemõnes keha piirkonnas, lihase piirasel korral massaaži minnes on tud liikuvus, väsinud keha, jõuetuskindlam valik üldmassaaž, tunne, käte suremine, stress, pingemille jooksul masseeritakpeavalud. Viimast esineb enamasti se kogu keha. «Edasistel neil, kes töötavad kontoris või arvuseanssidel saab tähelepaMassaž pole mitte ainult lõõgastav protseduur, vaid ka tervisele kasulik. suurest koormusest, vastutusest või hoopiski kaela piirkonna lihaspingetest. «Tuleb teadvustada, et kaheksa tundi arvuti taga ja ühes asendis töötamist on kehale väsitav. Tähtsaim on anda kehale puhkust, püüda teha regulaarselt venitusi ja lõdvestavaid harjutusi, ennast ringutada ja liigutada.»
logistik, kuller kui ka toodete valmistaja. Ja nimekiri võib jätkuda!» Kuna tellimuste arv eelnevalt nimetatud «töökohtade» kõrval ettevõttes aina suurenes, ei piisanud enam õhtutundidest ja tuli teha valik. Sandra on aga langetatud otsusega rahul. «Lõpuks pingutan ma iseenda jaoks ja olen sel-
nu pöörata piirkonnale, kust probleem alguse sai.»
Pingetest vabanemiseks on massaaži kõrval teisigi võimalusi Massaaž pole aga mitte ainus, mis aitab pingetest vabaneda. Sandra paneb koolinoortele südamele, et nad leiaks õppimise kõrvalt aega ka hobidele, sest ka see viib mõtted eemale ja rahustab. «Kuna koolipäeva jooksul istutakse mitmeid tunde, mis mõjutab lihaste tööd ja rühti, on vahetunnis oluline liikuda, venitada, ringutada. Kui koolitunnis on aga tõesti tunne, et uni tikub silma, siis iseenda kõrvade masseerimine muudab olemise erksamaks. Õhtul on kõige parem viis päeval tekkinud pingetest vabanemiseks pikali heita ja püüda mõtetes hakata kõiki lihasgruppe ühe kaupa lõdvestama. Väsimuse ja stressi korral aitab hästi käte ja kaela piirkonna masseerimine.» «Massaaž on hea võimalus end premeerida, kuid see pole mitte ainult lõõgastav protseduur, vaid ka tervisele kasulik!» lisas Sandra. Sandra töötab massöörina Valga linnas asuvas Liilia ilu- ja massaažitoas
Valgamaa meistrivõistlused
Discgolfis
Nipid
sügispäevadeks Taas on kätte jõudnud aeg, mil aknast välja vaadates tervitab silma tohutu värvikirevus. Sügis on siin ning koos sügisega keksles kohale ka «oh, see armas kooliaeg». Toon esile mõned nipid, kuidas sügise ja kooliga paremini toime tulla. Autor: MERILIN SAKSNIIT
KOOLIPÄEV: kuidas hommikul üles saada?
20. oktoobril toimuvad Tõrva discgolfi rajal Valgamaa meistrivõistlused discgolfis.
Allikas: VALGAMAA SPORDILIIT
Discgolf on Eestis muutumas järjest populaarsemaks ning paljud harrastavad seda vabal ajal. Nüüd on Valgamaa discgolfi huvilistel võimalus end proovile panna ka võistlustules.
Võistlus toimub neljas vanuseklassis:
Võistlusel mängitakse kaks 18 korviga ringi ning kohaloleku kontroll on kell 9.30. Registreerimine toimub discgolfmetrixi keskkonnas. Lisainfo: Margo Metsoja, margo@torva.ee, 56323049
• noored (sündinud 2002 ja hiljem) • naised • mehed • masters (sündinud 1978 ja varem)
• Planeeri endale põnev ja maitsev hommikusöök. • Magamise ajaks jäta telefon endast eemale või võimalusel lausa teise tuppa. • Äratuskell aseta endast kaugele. • Planeeri hommikuks üks mõnus veeprotseduur, olgu see siis dušš või vann. • Kui oled sarjade fänn, siis jäta endale hommikuks üks episood vaadata.
Et sügis oleks mõnusam… • Kuna veedad sügisel rohkem aega siseruumides, siis hakka juba vaikselt oma tuba värvilisemaks muutma. Näiteks kleebi seinale mõni kihvt plakat, pane padjale umber mõni äge püür või maali miskit vahvat seinale. • Otsi kapist välja oma lemmikpleed. Kui tunned, et külm tahab kontidesse pugeda, siis haara ruttu oma pehme tekike ja mässi endale ümber. • Soeta koju erinevaid kuumi jooke, olgu see siis tee, kohv, kakao või chai. • Veeda aega perekonna ja sõpradega. Eriti mõnusaks ajaviiteks on lauamängud.
Et sügisel terve püsida… • Anna endale piisavalt puhkust. See nipp kehtib tegelikult iga aastaaja suhtes. Sügisel on aga soovituslik sellele veelgi enam tähelepanu pöörata.
Et kõik vajalik koolitöö tehtud saaks… • Tee endale kleep-märkmepaberitest väike meeldetuletuse seinake. Kui asi saab tehtud, saad kleepsu ära tõmmata ja uue panna.
TÕRVA DOKFEST TULEB TAAS! 11.-14. oktoober 2018 kinos Koit Dokumentaalfilm ei ole igav, ta võib ka olla humoorikas, intrigeeriv, inspireeriv, üllatav, põnev, armutu, aus, ilus, jahmatav, elav, turgutav, õpetlik, kaunis! Dokfest tähistab oma viiendat sünnipäeva. Sel aastal on fookuses persoonilood. Filmide peategelasteks on India günekoloog, Rootsi naisräppar, Inglismaalt pärit šimpansite uurija, segane Rootsi kirurg ja mitmed tuntud Eesti inimesed. Kavas on üle kümne erineva dokumentaalfilmi. Lisaks omanäolised ja ekstreemsed külalised!
“Sekspert kuuleb!”
“Silvana”
Rež: Vaishali Sinha (2017, USA)
Rež: Mika Gustafson, Olivia Kastebring, Christina Tsiobanelis (2017, Rootsi)
Dr. Mahinder on 93-aastane endine günekoloog, kes on pannud aluse seksuaalkasvatusele Indias ning isegi oma kõrges eas nõustab abivajajaid. Film on humoorikas, õpetlik ja julgustav!
Silvana on Rootsis elav naisräppar, kes ei karda oma muusika kaudu ühiskonna tabuteemasid puudutada. Ta on julge, teistsugune, inspireeriv ja kohe kindlasti tasub kuulata, mida tal öelda on.
Filmiseansside piletid 4€/3€ Festivalipass kuni 30.09 15€ / 10€, alates 01.10 20€ / 15€
TULE JA ÜLLATU TÕRVA DOKFESTIL!
Piletite müük www.ticketer.ee
Loe lisaks: www.dokfest.ee