La Dolce Lingua
FOTO: STINA KASE Martina Põldvere
Armastab
Aasta esimene La Dolce Lingua saab olema tavapärasest mahukam, sest meil õnnestus kätte saada Studio Lingua juhataja Martina Põldvere. Studio Lingua alustas oma tegemisi üle kümne aasta tagasi, kui Martina plaanis Tartus luua keelehuvilistele miskit väikest. Ei midagi suurt. Nagu ta ise ütleb, siis tema plaanid on suuremas osas läinud teisiti. Hoopis paremini. Studio Lingua on hetkel tegutsemas nii Tallinnas kui Tartus ning ka paljudes teistes linnades käib vilgas in-house keelekoolitustöö. Martina jagas La Dolce Linguale oma mõtteid seoses uue aastaga ning miks ta otsustas õppida õpetajaks, mitte treeneriks!
Hunt - naine Ma olen julgenud proovida või keegi on mulle selle julguse sisse süstinud. Või olen selle julguse ise võtnud. Ma tunnistan – ma ei oska laulda ja pole kunagi osanud. Aga see oli päris vahva nendes proovides käia.. kui mulle viisakalt öeldi, et pole hullu – tule teine kord, sul vist täna hääl ära. Ma arvan, et enamus inimesi ei julgekski sellist asja teha. Minu maailm Ma lugesin lapsena Kääbikut sada korda. Muidugi ilmselt mitte päris sada, aga tundus küll nii. See oli minu muinasjutumaailm, kuhu kaduda. Tulge kõik vastama! Tahtsin väiksena õpetajaks saada. Elasin Tallinnas vanaema juures Tatari tänaval ja mul oli suur ruuduline kõvade kaantega kaust. Mängisin õpetajat. Rääkisin omaette - mulle muideks siiamaani meeldib vahetevahel omaette rääkida. Mul oli suur klassipäevik ja siis ma kutsusin vastama ja.. seal olid sees mu lemmikained ja siis neid ma küsisin. Ega need tahtmised ja soovid ei tule iseenesest, vaid ikka mingist eeskujust, mida sa oled juba kogenud või näinud. Super Mul oli omal ajal Kadrioru Gümnaasiumis superhea saksa keele õpetaja. Ta oli range nii enda, kui ka õpilaste suhtes. Alati sa pingutasid. Ka järgmiseks tunniks. Ta jäi mulle sügavalt meelde. Kui lõpetasin gümnaasiumi, siis mul oli kaks valikut - kas lähen saksa keelt õppima või hoopis kehakultuuri. Siis üritasin mõelda sellele ajale, kui olen 40. aastane ja ma kuidagi ei suutnud ette kujutada, et võiksin siis olla treener. Naistreenerid ei näinud tol ajal just eriti atraktiivsed välja oma lodevates dressides. Lembi Kallas (saksa keele õpetaja) aga oma ägedates kostüümides ja nõudlikkuses enda ja teiste suhtes pani idanema mõtte, et et oo.. vau.. ma võiksin ju õpetaja olla! Oleks ma teadnud, kui shikid võivad olla ka trenniriided, siis võib-olla oleksin läinud hoopis kehakultuuri õppima. Uni/stused Ikka rand ja meri, miks mitte ka tormine meri. Väljas võiks soe olla, vähemalt 28 kraadi. Kindlasti ka vana maailm, palju kunsti, rikkalik, pompöösne ajalugu ümberringi.. saginas kohvikud, vanad majad, kriuksuvad trepid.. paksud villased vaibad ja kuldsed aknakremoonid. Või siis lõhnavad oliivisalud, päevalillepõllud - õhtusöögi taustaks ritsikad.
Marsruut Ma planeerin küll, aga enamus asju on läinud hoopis teistmoodi. Võiks öelda, et isegi paremini, kui tegelikult ise ette olen julgenud kujutada. Teistmoodi.. Kui ma hakkasin Studio Linguat tegema, siis mõtlesin, et teen midagi hästi väikest, aga juba alguses kujunes see mahult suureks. Teatud asju ei ole võimalik ette ennustada. Elus läheb nii nagu minema peab. Lihtsalt on nii palju kõrvalisi nüansse, mis mõjutavad kõiki su tegemisi ja protsesse. Ja muidugi hulganisti teisi inimesi ja mõtteid, kes ja mis mõjutavad sind, tulevad su teele. Sa võid tahta ja planeerida ei tea mida, aga järgmisel hetkel võib see kõik kokku variseda. Selles vist peitubki elu võlu. Riskides võtad oma õlgadele vastutuse ning mul on tunne, et päeva lõpuks oleme kõik muutnud selle tõttu maailma natuke paremuse poole.
11
Ajamasin minus endas Tahaks püüda arendada endas oskust olla rohkem hetkes ja nautida seda, mis on. Mitte nii väga muretseda kaugemal oleva pärast. Ma iga kord ei oska hetke nautida. Ma olen igal pool mujal aegades, aga mitte käesolevas ajas. See on see, mida ma tean, et peaks vormima endas. Tormi laps Ma pean olema liikumises, pidevalt. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Ma pean saama end liigutada füüsiliselt. Ja ma ei talu seisakuid vaimses mõttes. Vahel, kui tegemisi on rohkem planeeritud, kui aega näib olevat, unistan sellest, et saaks lihtsalt logeleda. Ja niipea kui see võimalus tekib, olen rahutus ise. Mul tekib paanika, kuidas ma saan lubada endale “niisamaolemist”, kui tegelikult võiks samal ajal ei tea mida teha?! Sellisel hetkel on minusugust enda kõrval väga raske taluda.
La Dolce Lingua martina põldvere
Kui kõht on tühi... ..siis unistan miso supist või heast pastast. Või dumpling´itest. Neid tahaks osata teha. Kui vahel läheb kõht väga tühjaks, siis tahaks haarata mõne neist pulkade vahele. Mingi hea kastmega.
Viplala tinistas maailma Maailm on väiksemaks läinud. Kas see on hea - nii ja naa. Väiksena tundub kõik nii kauge ja kättesaamatu ja siis, kui sa saad suureks.. Siis saad tegelikult teada, et kõik on kättesaadav. Aga see, mis on oluline ja see, mis hinge toidab, ei ole seal kaugel, vaid see on kuskil kohapeal. Selleks sa ei peagi tegelikult väga kaugele minema. Nii on selle reisimisega ka, et reisida on tore, aga ma arvan, et tegelikult kodus, omadega on kõige parem olla. Või õigemini.. kodu on seal, kus on sinu omad inimesed.
Kangelased Mul on kaks väga suurt kangelast – need on minu lapsed! Kuigi nad on väga erinevad ja liiguvad erinevates suundades, on nad siiski mõlemad minu suurimad õpetajad. Lõhnad Enamasti seotud mingite mälestustega: valged imehästi lõhnavad nartsissid. Hea oliiviõli ajab pea hulluks. Ja värske õlivärvi lõhn viib hoopis teise dimensiooni: siis aeg mõneks hetkeks peatub isegi minu jaoks.
2