La Dolce Lingua Alla Zarubina on Studio Lingua vene keele koolitaja Tallinna ümbruses, olles aktiivne väga erinevates valdkondades: pangandus, tööstus jne. Ta suudab lendlevalt liikuda ühest äärmusest teise. Ta on väga põhjalik enda tegemistes, samas teab, et elu ei pea alati võtma tohutult tõsiselt. Peab nautida oskama ning mõistma huumorit ja lugema lisaks ülitargale kirjandusele ka tobedaid raamatuid.
Alla Zarubina
Unistav autojuht Mul on juhiluba ammu olnud, aga mulle eriti autoga sõita ei meeldi. Olen liiga hajameelne, mulle meeldib mõelda ja vaadata, olla kuskil mujal, aga mitte roolis. Kõrvalistmel võib unistada, aga kui oled ise roolis, siis ei tohi. Aga nüüd, kui kolisime Muugale, kust pean lastega edasi-tagasi käima, ostsime mulle ka auto. Mõtlesin, et midagi head peab selles ka olema – käime kuskil seal, kuhu me tavaliselt ei jõua. Näiteks käisin üksinda Värskas – lapsed saatsin laagrisse, mehe tööle ja ise läksin puhkama. Käisin sanatooriumis, aga sõitsin seal ringi ka. Mulle väga meeldib Lõuna-Eesti, eriti Võru kant.
Vihkamisest armastuseni Tõrva on koht, kus käisin lapsepõlves spordilaagris ja ma vihkasin seda kohta. Meie ühiselamust oli kolm kilomeetrit järveni, pidime sinna jooksma, siis ümber järve, siis ujuma ja siis tagasi jooksma. Süüa anti näiteks odratanguputru pekiga, pole just see, mida lapsed tahavad! Kui viie aasta eest mõtlesin, et võiks Valgamaale minna – mulle meeldivad igasugused varemed ja seal neid on –, siis vaatasin, et tuttav kant ja varemed on väga tuttavad, järv on kuidagi tuttav. Mõne aasta pärast mõtlesime, et võiks sinna lastega minna ja siis mul tuli meelde, et see on sama koht, kus laagris käisin. Nüüd olen täitsa vabatahtlikult sinna tagasi läinud. Lastele meeldis, juba talvel pärisid, kas me ikka sel aastal ka läheme. Peab vist sinna maja ostma!
11
La Dolce Lingua Alla Zarubina
Kas Eestis on midagi vaadata? Mul on üks sõbranna, kes ütleb, et siin Eestis ei ole midagi vaadata. Et see on nii väike, et pole võimalik, et siin on midagi huvitavat. No kuule! Helistas mulle hiljuti, et tal mehel on sõbrad, kes elavad Hiiumaal ja nad tahavad neile külla minna, küsis minult, kui suur see saar üldse on. Ütlesin, et vaata kaardilt! Talle mees oli öelnud, et see võtab autoga kolm tundi, et ühest otsast teise sõita. Ütlesin, et selle ajaga jõuad kaks korda sõita! Sõltub ju kiirusest, võib võtta paar päeva ka. Mulle meeldib Hiiumaa ka, seal on nii vaikne, praktiliselt kedagi ei ole, ainult metsad ja vaikus. Mulle meeldib Eestis reisida.
Kõige parem päev aastas Mäletan, et kui olin lapsepuhkusel, siis mul oli 1. septembril alati nii supertuju, et ma ei pea kuskile minema! Ma ei pea tööle minema, ei pea kooli minema, lapsed on nii väiksed ja nemad ei pea ka kooli minema! See oli vist kõige parem päev aastas! Nüüd enam mitte.
Kastitäis ehteid ja aiandusepisik Mul on kuidagi nii, et mul käivad huvid nagu hooti. Teen ühte asja mõnda aega, võib-olla aasta-kaks, aga siis äkki leian mingi asja, mis mulle meeldib rohkem ja esimene asi jääb kõrvale. Vahel tuleb tuju, et teeks ikka seda esimest, teist või kolmandat, aga siis jälle tagasi. Tükk aega meeldis mulle igasuguseid ehteid teha, mul on neid kodus kastitäis ja mees ikka vahel vaatab, et mis ma nendega peale hakkan. Kannan!! Erinevate kleitide juurde käivad ju erinevad keed! Tantsimine oli huvi, käisin bailatino trennis, aga kui lapsed sündisid, siis ma lihtsalt ei jõudnud enam seal käia. Mõnda aega ikka püüdsin, aga ei jõudnud. Ja sellel pole ka mõtet, kui käia üks-kaks korda kuus. Kui jõuan, käin kuskil jõusaalis või jooksmas. Praegu on mul aiandusepisik sees. Kui kolima hakkasime, mõtlesin, kas tahan üldse aeda või ainult muru. Mõtlesin, et loen alguseks aiandusajakirju ja neid lugedes selgus, et vist ikka tahan! Praegu mul on kõik maha pandud ja pole enam midagi teha! Tänu geotekstiilile enam umbrohtu eriti pole. Tahaks veel ühte, teist ja kolmandat istutada, aga kohta pole. Muru on palju, ma ei saa ju seda kõike täis istutada.
Kõik raamatud ei pea tõsised olema Kui lapsed sündisid, hakkasin lugema kaasaegset lastekirjandust, tahaks ikka teada, mida tänapäeval lapsed loevad, olla kursis. Näiteks Harry Potteri raamatud meeldivad. Aga selgus ka, et mulle väga meeldivad muinasjutud. Leidsin, et Cornelia Funke on üks minu lemmikumaid lasteautoreid, mulle väga meeldis „Tindisüda”, mis on üks sari kolmest raamatust. Loen igasuguseid erinevaid teoseid, leian, et kõik raamatud ei pea tõsised olema. Tobedaid peab ka olema.
22