La Dolce Lingua Merle oskus värvidega ümber käia teeb igaühe meist äärmiselt kadedaks: heleroheline, roosa, punane ja sinine kombineerida nõuab enesekindlust ja sisemist rahulolu. Värvid Merle ümber tähendavad ka värve Merle sees: kartmatu, riskialdis, seiklushimuline, valmis alati uuteks seiklusteks, loodusearmastaja ja kõigele lisaks alati täpne.
MERLE ARU
Seljakott selga ja Jordaaniasse Kui Euroopas on juba käidud, võiks midagi muud ka elus vaadata. Kuna suhtlesin erinevate inimestega, kes olid sealt kandist pärit ja rääkisid enda sealsest elust, siis mõtlesin, et päris põnev. 2006. aastal mõtlesin, et lähen vaatan ise ära, mis seal Lähis-Idas siis toimub, kui hull seal on. Ostsin talvel lennupileti ära ja suvel läksin. Üksinda. Aga mul olid igas riigis, kuhu läksin, kohalike seas tuttavad. Samas seda polegi vaja, võid sealt iga päev leida mõne Ahmadi, kes on massaažist ma ei tea milleni kõike nõus sulle tegema. Nad on seal väga kuumaverelised. Näiteks oli selline tore kohtumine, läksime tulevase mehega külla tema sõbrale, keda ma polnud kunagi varem näinud. Ütlesin, et lähen homme Palestiinasse Ramallah’sse. Ta ütles, et tal elab vend seal, võta number ja mine talle külla. Mõtlesin küll, et imelik, ma ei tunne ju tedagi ja peaksin tema vennale külla minema? Aga võtsin ikkagi numbri. Kohale jõudes oli pea täiesti tühi, ei suutnud mõelda, mida teha. Siis helistasingi, ta kutsus kohe külla. Väga tore oli. Tuli välja, et ta on mingi kuulus Palestiina kunstnik. Kui koju jõudsin, oli mul meilis abieluettepanek peale kahte päeva. Neil käivad ikka asjad väga kiiresti! Midagi sellist juhtub seal praktiliselt iga päev.
Põnev kogemus, ei enamat Ütlen päris ausalt – olen araablasi päris palju näinud päris paljudest erinevatest maadest, kogu selle poolsaare peal seal. Ja see pole päris minu veregrupp. Nende arusaam asjadest ja nende väärtushinnangud on hoopis teistsugused. Mingis mõttes oleme meie palju lihtsamad, looduslähedasemad. Nad on oma kivist majades, sõidavad oma metallist autodes trepist trepini. Seal elamine oli põnev kogemus, aga kui peaksin seal veel väga pikalt elama... see pole ikka päris see. Ma tundsin seal kultuurile orienteeritusest puudust. Mina olin ikka harjunud teatris käima. Aga kui oled mitu aastat elanud teatrita, rattasõiduta, looduses ujumiseta, siis hakkad ka ilma hakkama saama. Kuid ikkagi on imelik, jõle halliks läheb. Nad ise ei oska sellistest asjadest muidugi puudust tunda. Mingid asjad, mis on eestlase jaoks enesestmõistetavad, on seal nii imekspandavad. Lõhnavad aastaajad Suvi on mõnus ja rõõmus, värvide aeg, isegi Eesti inimesed on natuke lahtisemad ja lõbusamad. Kevad on ka hästi ilus, kui kõik hakkab alles kasvama. Aga sügis on ka samas ilus, kui on värvi, mitte see novembri hall. Kuna suvi on nii lühike, siis kellele eestlastest suvi ei meeldiks? Eelistan pigem ikka suve kui hallust, aga samas ma ei krigista hambaid, et jälle sopp või lopp. Seda probleemi mul pole, et ilma pärast masenduks. Tore, kui päike paistab ja kui ei paista, pole ka hullu. Nii tore, kui on aastaajad. Mõtle kui on ainult kaks aastaaega! Päike, päike, siis läheb külmaks ja seejärel tuleb jälle päike. Niimoodi on Jordaanias. Aastaaegade vaheldumisest tundsin seal õudselt puudust. Mõned sõbrannad ütlevad, et kui mõnus, iga päev päike paistab, aga teate, kui igav see on?! Teed iga päev akna lahti ja jälle see sama päike, sinine taevas, ühtegi pilve ei ole. Iga päev üks ja sama! Tahaks vahepeal ikka paduvihma! Näed pilvi, aga sealt ei tule tilkagi, kuus kuud ei tule sealt midagi. Eestis on aastaaegade vaheldumine palju selgem, saad aru, et on tõesti neli aastaaega. Ka neid lõhnu, mis käivad aastaaegadega kaasas, seal ei tunneta!
11
La Dolce Lingua Merle aru
Värvid, värvid, värvid! Mul oli gümnaasiumis selline periood, et käisin aasta otsa mustas. Selline rokihuvi, nahk ja kulinad. Aga mingil hetkel see lihtsalt tüütas ära, mõtlesin, et proovin midagi heledamat. Ja sealt läks totaalselt värvideks, sellest peale pole ma tagasi vaadanud, ei musta ega halli poole. Nüüd kui poodi lähen, siis kõigepealt vaatan, kus on värvid ja siis lähen vaatan, mis ese see on. Orienteerun ainult värvide järgi. Lemmikumad on punane, roosa, kollane, sinine – kõik ikka värvid, värvid!
Millal veel lollusi teha kui mitte nooruses? Rokiperiood oli mul ilmselt lihtsalt mingi teismelise hullus, ei tulnud sellest, et tahtnuksin hullult rokki panna või erineda, lihtsalt meeldis. Praegu vaatan küll, et issand jumal, aga samas vaatan nostalgiaga enda nahktagi, mul on see ikka veel alles! Ja kauboisaapad kulinatega. Aga ma ei paneks neid tõenäoliselt enam kunagi selga ega jalga. Samas, millal neid lollusi veel teha kui mitte nooruses? Mis sa hakkad siis 40-aastaselt hipiks või? Aga ma ei kujuta ka ette, kui kogu aeg oled ainult ühte stiili... see on päris jube. Kohtasin mõnda aega tagasi oma ülikoolikaaslast, ta nägi täpselt samasugune välja! Sama soeng, sama värvi juuksed, samad riided! Siis mõtlesin, et mõni inimene ei muutu absoluutselt! Mul hakkaks igav.
Numbritest kauge kaarega mööda Ma ei ole absoluutselt reaalainete inimene, numbrid ajavad mul ihukarvad püsti ja püüan neist kauge kaarega mööda käia. Siis polnudki muud varianti, kui humanitaari poolelt midagi võtta ja mõtlesin, et inglise keelt võiks õppida. See läks loomulikku rada, väga suurt valikut ei olnud. Mul on poolõde ka õppinud inglise keele filoloogiat, seega natuke olin sellest erialast kuulnud, väike seos oli. Aga mul on selles suhtes vedanud, et vanemad pole mulle kunagi öelnud, mida peaksin tegema. Igaüks valib ise oma tee. Igaks juhuks õpetajakoolitusele Õpetajakoolituse tegin igaks juhuks, ma üldse ei mõelnud, et tahan kindlasti õpetajaks. Aga siis proovisin ja leidsin, et päris sobib. Esimene tunnetus tuli ilmselt siis, kui Miina Härma gümnaasiumis praktikat tegin. See läks päris libedalt, seal on toredad õpilased, kes on väga motiveeritud. Tõesti niimoodi, et vajutad nupule ja kõik toimib, ei ole hullu rassimist ja vaeva. See oli helge kogemus ja sealt veereski edasi. Algus oli helge, see aitab kaasa. Kuigi on ka tõsisemaid kogemusi, mis pole üldse meeldinud ja siis olen ruttu ära tulnud. Kui ei istu, siis ma ei suuda olla hambad ristis. Miks õpetan nüüd täiskasvanuid? Mulle sobib see. Mulle meeldib arutleda asjade üle, aga näiteks 5. klassi lastega väga filosoofilist arutlust ei saa teha. Täiskasvanute kursustel on asjalikud ja toredad inimesed,
Spordivõistluste vabatahtlik Tõsine sport pole minu teema, aga kepikõndi meeldib teha. Joogas käin. Suvine suplus. Liikumine on ikka oluline, aga jõusaalis ei rassi. Ma ei ole spordifanaatik, aga samas käin vabatahtlikuks triatlonivõistlustel, käin oma õel abis, ta on ka vabatahtlik. Tänu õele olen natuke mingite spordiringkondadega seotud. Need vabatahtlikud on meil tore kamp, saab nalja.
22