Tennis kevad 2019 by Ajakiri Tennis

EESTI

TENNISEAJAKIRI

ANALÜÜS: KES AITAKS FEDCUPI KOONDIST?

Nr. 1 (48) 4.50 eur 2019 KEVAD

JIMMY CONNORS TENNISE ESIMENE ROKKSTAAR

RENE BUSCH: ÕPPIGEM PINGUTAMA

VÕRKPALLURI TEINE AMET RAIT RIKBERG KEELESTAB REKETEID

VENNAD SIIMARID ÜLIKOOLITENNISEST

Martin

Karis pühendunud Tartu tennise elavdamisele

116 lk KEVAD 2019

Green Card’i kursus Jõelähtme golfikeskuses

alates 69€ inimese kohta /estoniangolf

www.egcc.ee tel 6025 290 welcome@egcc.ee

Nr. 1 (48) 2019 kevad Ajakiri ilmub neli korda aastas BEST PRESS OÜ SÕJAKOOLI 10, 11316 TALLINN AJAKIRI@TENNIS.EE 626 4780 WWW.AJAKIRITENNIS.EE

T OIME T US

Head tennisehuvilised!

jakiri Tennis on alustamas varakevadel oma traditsioonilist aastaringi, et kord kvartalis tennise ja ka muidu spordihuviliste inimeste lugemislauale jõuda. Ka sel aastal ilmub Tennis neli korda aastas, et pakkuda põnevat, õpetlikku ja emotsionaalset lugemist neile, kes tennisega kokku puutuvad, enamasti ka ise seda ilusat ja põnevat ala harrastades. Tennise juurde tahab jõuda järjest enam ja enam inimesi, teeme siis ühiselt kõik selleks, et neid võimalusi järjest rohkem Eestis oleks ja kindlasti täidab ka tenniseajakiri jätkuvalt siin väikest rolli. Järjest enam saavad tennises tähelepanu need teemad, mis seotud noorte tennise ja laiemalt üldse noorte spordiharrastusega. Tennis on karm ala, oleme seda varemgi tõdenud, tippu jõuavad ainult need, kas taluvad kaotusi, kannatavad treeningute valu, kelle võiduusk ei katke kunagi, kes saavad üle vigastustest ja mis seal salata, kellel ka õigel hetkel õnne on. Et kõik see koos õnnestuks, ongi seletus sellele, miks loobuvad nii paljud ja jõuavad tippu nii vähesed. Aga kahtlemata on võitnud iga laps või noor, kes tennist rohkem või vähem harrastanud. Ükskõik, mis tasemel selle ala juurde tagasi pöörduda, on alati selge rõõm. Seetõttu püüame ka ajakirjas noorte tennisega seotud teemadele piisavalt tähelepanu anda. Regionaalses ja isiklikus plaanis teeb mulle heameelt, et sel kevadel jõuab ka Rapla Tenniseklubi kümnenda juubelini. Seitsme mehega alustanud ja esimese väljaku minu vanaisa kartulipõllule rajanud klubis on nüüd 50 aktiivset liiget, plaanid ehitada lähiaastatel ka tennise sisehall ning laiendada veel oluliselt harrastajate ringi, ka laste ja noorte osas. Ehk seostatakse Raplamaa sporti tulevikus ka mõne noore andeka tennisemängijaga. Lootma peab, uskuma peab. Aga põnev tennisesuvi on kohe tulemas, usu või ära usu. Mõnusat tennisemängu igal tasemel!

Donatas Narmont Tennise väljaandja

T O I M E TA J A

Ants Põldoja ajakiri@tennis.ee T O I M E TA J A-S E K R E TÄ R

Laura Rahe laura@tennis.ee KÜL JENDUS

Evelin Linholm ajakiri@tennis.ee TURUNDUS- JA LEVIJUHT

Piret Viherpuu tellimine@tennis.ee VÄ L J A A N D J A

Donatas Narmont donatas@tennis.ee

REKLAAM NORDICOM

reklaam@nordicom.ee 56 66 7770

T E L L IMINE

tellimine@tennis.ee 626 4780 spordime.ee N SWA ECO

NOR DI

BEL

AJAKIRI TENNIS PAKUB TÖÖD Kaasautoritele Rubriigi- ja uudiste toimetajatele Võimalik töötada mittekoosseisuliselt ning osalise tööajaga. Soovitav eelnev kogemus antud valdkonnas ning spordi (tennise) jälgimine ja tundmine. Huvi korral võtke palun ühendust donatas@tennis.ee

A J A K I R I T E N NI S TÄ N A B T O E T U S E E E S T

HR JAANUS PAASI

Trükitoode 4041 0820

Esikaanel: Martin Karis Foto: Aivar Kullamaa

sisukord

Lühiuudiseid Eestist

Eesti noored Winter Cupil

Täiskasvanute ja noorte karikavõistlused

Klubide karikavõistluste geograafia laienes

Analüüs: FedCupi tiimi teine number kui probleem

EESTI TÄITIS FEDCUPIL EESMÄRGI

TC 2000 tutvustab oma tegemisi

Uued tuuled Australian Openil

Meistriklass: Anastasija Sevastova imeline tagasitulek

Meistriklass: Denis Shapovalov lunastas patu

Reketi varjus: tennisistide südantlõhestavad lood

Liigatennises autasustati parimaid

EESTI TENNISISTID VÄLISAKADEEMIATES

Maarit Sarjas – pärast põlvevigastust tagasi spordis

Miks peaks harrastussportlane tegema koormustesti?

Tennisemängija näidismenüüd

Silmalõikus aitas Donatas Narmonti klubi meistriks

Karulaugu spordikeskuses algas Nautimuse turniirisari

VENNAD SIIMARID JA ÜLIKOOLITENNIS

MyFitness paneb Sind proovile

100

Kääriku spordikeskuses valmis pallimängude hall

106

Spordireporter Kalev Kruus proovis Makita oksalõikurit

114

Harrastusmängija ankeet: Rain Sinimaa

TULEVIKUTEGIJAD VICTORIA MARIA MÄNDMA JA DENIS MAIJOROV

70 14

KAANELUGU: TARTU EDUKAS NOORTETREENER MARTIN KARIS

RENE BUSCH: ÕPPIGEM PINGUTAMA!

TENNISEMAAILMA UUE HOOAJA TÕUSJAD

80 104

JIMMY CONNORS – TENNISE ESIMENE ROKKSTAAR

VÕRKPALLI KOONDISLANE RAIT RIKBERG KEELESTAB REKETEID

VANAD TENNISEPALLID AITAVAD HAAPSALU VEHKLEJAID

Spordis ja kogumises loeb tulemus

Võrreldud on II samba fondide kumulatiivset tootlust alates 01.07.2002 kuni 28.02.2019. Võrdlusest on välja jäetud fondid, mis võrdlusperioodi alguskuupäeval ei tegutsenud. Seejuures on arvesse võetud ainult võrreldavate fondide algus- ja lõpukuupäeva puhasväärtust. Võrdlusperioodi kestel võib olla ajavahemikke, mil muu pensionifond edestas vastava kategooria LHV pensionifondi. Võrreldud fondide viimase 2, 3 ja 5 kalendriaasta keskmised geomeetrilised tootlused aasta baasil on vastavalt: LHV L: 1.47%; 2.17%; 2.84%; Swedbank K3: 0.73; 1.61%; 2.68%; SEB Progressiivne: -0.45%; 0.77%; 1.66%; LHV M: 1.71%; 2.22%; 2.74%; Swedbank K2: 0.23%; 0.64%; 1.44%; LHV S: -0.27% ; 0.52%; 1.47%; LHV XL: 1.66%; 2.52%; 3.06%; LHV XS: 0.05%; 0.52%; 1.65%; SEB Konservatiivne: -0.72%; -0.13%; 0.23%; Swedbank K1: -0.33%; 0.09%; 0.51%. Fondide eelmiste perioodide tootlus ei tähenda lubadust ega viidet järgmiste perioodide tootluste kohta. Tutvu LHV pensionifondide prospekti ja põhiteabega lhv.ee ning pea nõu asjatundjaga.

KAANE LU GU

www.ajakiritennis.ee

KA AN ELUGU tekst/Ants Põldoja fotod/Aivar Kullamaa

Martin

Karis ja tema klubi pühenduvad Tartu tennise elavdamisele ja professionaalse taseme tõstmisele Esimest korda on ajakirja Tennis esikaanepersooniks Treener. Loo peategelane, Tartu klubi MK Tennis peatreener Martin Karis kindlasti ei tahaks, et tema amet mõne suurriigi diktaatori kombel suure tähega kirjutatakse, aga mõte on siin selles, et alljärgnev kirjutis pühendub mitte ainult isikule, vaid treenerile ja tema tööfilosoofiale üldisemas plaanis.

iimastel aastatel on Eesti Tennise Liit sageli tunnustanud Martin Karist kui parimat noortetreenerit ja MK Tennist kui parimat noortetennise klubi. Karis vaatab töötoa kapi peale ja loetleb: „Kolm karikat klubile ja kolm mulle kui treenerile,“ arutles ta. „Klubi tunnustus on minu jaoks olulisem, sest see näitab kollektiivi ühist hingamist ja pühendumist. Siia kuuluvad mängijad, treenerid, füsioteraapia ja üldfüüsilise ettevalmistuse osakond ning ka lapsevanemad. Mis puudutab enda tunnustust, siis olen siin võib-olla kogenuim, aga ikkagi osa tiimist.“ Ei saa öelda, et Karis loonuks Tartus tugeva noortetennise klubi päris tühjalt kohalt, aga Eesti tennise geograafias tuleb reeglina kõige ees Tallinn, siis tükk tühja maad, millele järgneb Pärnu ja veel natuke tühja maad, millele järgnevad teised linnad, nende seas Tartu. Eesti tennise kuldajastul oli Tartust pärit tippmängija vaid Peeter Lamp, hiljem võib märkida Aivo Ojassalut ja tänapäeval Kenneth Raismat. Ütlen Karisele, et loo pealkiri võiks olla: „Martin Karis ja klubi MK Tennis

KEVAD 2019

on teinud ära suure töö Tartu tennise elavdamisel ja professionaalse taseme tõstmisel“. „Mulle meeldiks, kui lauses oleks ka sõna „pühendumine“. Mitte töö, vaid läbi pühendumise teinud suure sammu edasi,“ leidis Karis. „Kui tegin rohkem kui kümme aastat tagasi otsuse, et tahan siin midagi muuta, siis uskusin, et peame standardit tõstma ja õppemetoodikat parandama, sel juhul saame kas või Eesti-siseselt mingi tulemuse. Täna on asi kasvanud kõrgemale, osa noori mängib juba heal rahvusvahelisel tasemel, aga sealt edasi läheb samm-sammult raskemaks. Kuid on hea meel, et oleme suutnud Tartu tuua eelkõige noorte võistlusspordi mõistes tugevalt pildile.“

MULTISPORTLANE Tennisistina Martin Karisel suuri saavutusi pole. „Alustasin 8-aastaselt, mängisin Eestis kuni U12 GP-sarja lõpuni, siis kolisime perega neljaks aastaks Hollandisse, kus kahjuks tennist mängida ei saanud – 1990ndate algul oli see ala meie jaoks välisriigis liiga kallis.

AN ALÜ Ü S

Anett Kontaveit ja Maileen Nuudi on kahel aastal toonud paarismängus vajalikud võidud.

Eesti on püsinud FedCupi esimeses grupis

õnne ja eneseületuste kaasabil. Kui kauaks? Analüüsi rubriigi teeme seekord hoopis päevakajalisel teemal. Eesti naiskond jäi endiselt püsima FedCupi turniiri I gruppi või teisisõnu esiliigasse. Kuid ilma erinevatel põhjustel eemale jäänud Kaia Kanepita on seis endiselt ärev, sest teisele „lauale“ pole kerkinud mängijat, kes võiks kas või maailma keskmike vastu punkti tuua. tekst/Ants Põldoja fotod/Scanpix

iin loos me ei spekuleeri teemal, kas Kanepi võib sarja naasta või mitte – niikuinii tema abi kaua ei kestaks. Aga iseenesest on FedCupi formaat väikestele riikidele soodus – laia kandepinda see turniir ei nõua, piisab ühes väga heast üksikmängijast ja korralikul tasemel paarismängijast. Nii olemegi püsinud liigas, sest Maileen Nuudi ja Saara Orav on mitmel puhul paarismängus „astunud üle oma varju“ ja aidanud Eestil matše 2:1 võita. Aga kauaks?

Märten Tamla: Eesti on tennise meka! Vastava teema tõttu analüüsivad alljärgnevas loos praegune FedCupi treener-kapten Märten Tamla ja kunagine kapten Alo Ojassalu ning Eesti Tennise Liidu peasekretär Allar Hint, sest on ju ka alaliit otseselt seotud võistkondliku turniiriga, kus Eestit tuleb esindada.

Põhiküsimus on eelkõige selles, kas käesoleva kümnendi algul ja keskel võinuks uskuda, et kümnendi lõpul on seis naiste tennise tagala osas märksa parem, sest meil oli ju 14-aastane Eesti meister Tatjana Vorobjova, veel enne keskkooli lõpetamist meistriks tulnud Eva Paalma, hiljem 15-aastane meister Maria Lota Kaul, sama vanalt Mastersi võitnud Maileen Nuudi jne. Samuti kolm aastat tagasi väga tugev seis U14 vanusegrupis, kus neli tüdrukut kuulus www.ajakiritennis.ee

AN ALÜÜS

Euroopa TOP30 sekka. Ka sealt võinuks tulla tugevat täiendust juba praegu... Tamla arvates on teema püstitamine vähemalt ühes mõttes kohatu – Eesti naiste tennis on ju tegelikult olnud viimasel 15 aastal väga heas seisus. „Kujuta ette, meil on selle aja jooksul olnud kolm naist maailma esisajas, mõnel hooajal koguni kaks korraga. Ja oleme nii väike riik! Selles mõttes on ju Eesti lausa tennise meka!“ rõhutas Tamla. „Kuid objektiivselt on praegu seis selline, et kui üks tippmängija puudub, siis pole võtta sellist mängijat nagu näiteks omal ajal Margit Rüütel, kes FedCupil teise numbrina koha ära täitis.“ Küsin Tamlalt, et võib-olla siis ongi õige, et väikesel riigil on tugevate mängijate osas väike paus tulnud. „Nii me öelda ei tohiks, sest peame alati lootma, et suudame uusi tippe kasvatada,“ ütles Tamla. „Küll aga me ei tohiks ka liialt lasta ennast ära hellitada. Näiteks Soomel pole kunagi olnud maailma esisajas naismängijat, vaid Emma Laine väga lühikeseks ajaks kuhugi 90. koha kanti jõudis. Läti on nüüd meist ette läinud ka noorteklassis, aga laiem kandepind tuleb kindlasti ka suurema rahvaarvu arvelt. See, et Lätil on kaks TOP20 mängijat, on lausa loteriivõit!“ arutles Tamla. Üks probleem on selles, et neiud lõpetavad tennisemängimise noorteklassi lõpuaastatel, kuid Tamla arvates juhtub seda igal pool, mitte ainult Eestis. „Teine küsimus on selles, et kui sa nimetasid kümnendi alguse tugevamaid noori, siis kas nad olid ikka vajalikul tasemel? Vanuses 16-20 pead tegema otsuse, kas tegeled spordiga ja otsid sponsoreid või lähed õppima/tööle. Minu arvamus on selline, et nimetatud mängijate tase oligi selline, et võib-olla polnud mõtet jätkata. Toome näiteks Eva Paalma – kindlasti võinuks ta olla praegu maailmas 400. koha kandis. Eesti tennisele ja FedCupi tiimile oleks sellisest mängijast suur kasu, aga kas ka tema vanematele ja sponsoritele, et tennisisti jätkuvalt toetada?“ küsis Tamla. Mitme tüdruku puhul on Tamla sõnul ühine nimetus vigastused. „Kui lisan Kaulile ja Nuudile juurde veel Katriin Saare, kes juba ka FedCupi tiimi kuulus, siis selles osas on lausa kolmest kolm. Lota on poolteist aastat hädas õlaga, Maileenil püsivad seljaprobleemid kaks hooaega, nüüd Katriinil ka juba pool aastat. See on aeg, kus treeningkoormused tõusevad, pead hakkama mängima naiste vastu KEVAD 2019

ning keha ei pea vastu. Võib ka öelda, et ebaõnn,“ leidis Tamla. Tamla siiski nõustus, et mingil ajal olid lootused suuremad, eriti 2002. aastal sündinud neliku osas. „Oleme ka võibolla liiga kõvasti välja öelnud, et meil on andekad noored. Järsku oleme neile sellega pingeid peale pannud, aga samas: kui sa ei talu pingeid, siis ei saa sinust ka tippsportlast. Kui tulla tagasi nende nelja tüdruku juurde, siis kõrvalt jääb mulje, et nad on mentaalselt nõrgemad kui Anett omal ajal. Kummaline, et noortel on sellised pinged peal,“ ütles Tamla.

„Kui mõni noor esile kerkib, oodatakse kohe uut slämmitur niiride veerand finalisti.Aga oleme ainult miljoniline rahvas.“ /A L O O JA S S A L U Ka Tamla arvas, et esiliigas võib püsida Anetti ja ühe hea paarismängija najal, kuid tõusmiseks Maailmaliigasse sellest kindlasti ei aita.

Alo Ojassalu: oleme õnne ära teeninud!

Alo Ojassalu hinnangul tundus Eesti naiste tennise perspektiiv mõni aasta tagasi parem kui praegu. „Oli suurem lootus, sest neli 2002. aastal sündinud tüdrukut kuulus Euroopa paremikku. Nad kõik mängivad edasi, aga suurt läbimurret pole tulnud,“ ütles Ojassalu ja võttis jutuks vigastused, millest rääkis ka Tamla. „Natuke teeb ärevaks, et miks nad nii palju on vigastada saanud. Kuid mõni mängija on ka arengus lihtsalt seisma jäänud. Tihti jääbki, sest üleminek naiste tennisesse on hoopis teine maailm.“ Ojassalu arvates on Kanepi ja Kontaveit ajanud ka lati kõrgeks ja sellega hinnangud „ära rikkunud“: „Siin pole midagi naerda, sest võib otse öelda, et nende järgi joondutakse. Kui mõni noor esile kerkib, oodatakse kohe uut slämmiturniiride veerandfinalisti. Aga oleme ainult miljoniline rahvas. Selle pealt on noorte seis olnud päris hea, aga kes sealt välja hüppab – lõpuks loeb iseloom. Kui sul on siin (Ojassalu näitab

otsmikule – toim.) piisavalt, et minna suurde tennisesse, siis sa lähed.“ Nimesid ei taha Ojassalu nimetada, aga tema meelest jääb paljudel sisust puudu. „Profitennis on julm värk, kadalipust tuleb kiiresti läbi minna nagu Kanepi või Kontaveit tegid. Kui jääd tiksuma, siis enam polegi võimalust. Ei saa loota, et keegi 25-aastaselt läbi murrab,“ lisas Ojassalu. Samas nõustub Ojassalu Tamlaga, et enne täiskasvanute klassi karjääri lõpetamisel on ka oma loogika. „Jah, selliseid asju juhtub igal pool,“ sõnas Ojassalu. „Kui tuled noorte tennisest välja, tekivad mõned mõttekohad, eriti tüdrukutel – on see siis ülikool või mõni soovib juba peret luua. Pead olema fanaatik, kelle jaoks sport on kogu maailm. Aga kui ennast õigel ajal tõestanud ei ole, siis edasi enam ei saa.“ Eesti senine püsimine esiliigas on Ojassalu arvates tulnud natuke ka õnne kaasabil. „Erineval aastal on suudetud paarismängus need võidud ära tuua. Võib-olla Tamlal on õnnelik käsi,“ muigas Ojassalu. „Kuid oleme ka õnne ära teeninud, sest Kaia ju ei mängi. Muidu oleks meie koht Maailmaliigas.“ Ojassalu käib praegu ka paljudel noorteturniiridel Eesti mängijatega kaasas, kuid samas on tüdrukute seis ikkagi halvem kui kolm-neli aastat tagasi. „Meie noorte seas on päris valusa käega mängijaid – kui pall hakkab sisse kukkuma, võivad järsult kõrgemale tõusta. Aga järeldusi nii varajase ea põhjal teha ei saa,“ ütles Ojassalu, ent lisas: „Üks asi on siiski positiivne, et meil on vanuses 14-19 päris palju mängijaid. Kui valik on nii suur, siis keegi ehk teeb selle järgmise sammu. Loodan ka, et Katriin naaseb. Tema vigastus tuli väga halval ajal, oli just võitnud Orange Bowli ja mitu muud turniiri. Või nagu Kauli olukord, et kolm kuud mängid, üheksa kuud ei mängi ja siis sama tsükkel kordub. Aga kõik vähemalt üritavad.“ Ojassalu nõustub, et FedCupi reglement ei nõua paljusid mängijaid tipu lähistele. „Lätlased said kaks oma tippu korraga väljakule ja on Maailmaliigas mitte ainult osavõtjad, vaid juba tegijad,“ ütles Ojassalu. „Esiliigas kindlalt püsimiseks oleks vaja teist mängijat umbes maailma 150-200 tasemel. Muidu võib see õnn varsti lõppeda, aga võib juhtuda ka nii, et Kanepi tuleb tagasi. Siis lükkub teise numbri otsimine edasi, sest esiliigas püsimise jaoks võib meil kahe-kolme aastaga selline mängija tulla. Vähemalt nii hea, kui oli Margit Rüütel, sellest kindlasti piisaks.“

Ü LIKO O LITE NN I S

Vendade Siimarite elu USA ülikoolis: pingelised treeningud, rohked võistlused, teistmoodi toit ja NBA fännamine Aastavahetuse paiku olid USA-s õppivad vennad Mattias ja Kristofer Siimar taas kodumaad väisamas. Noored väge ja tahtmist täis mehed rääkisid lahkesti oma elust-olust, mõtetest ja eesmärkidest.Noormehed räägivad alljärgnevas loos eriala valikust, ülikoolitennisest, toidust, spordi fännamisest ja isegi president Donald Trumpi poliitikast. tekst/Indrek Raudkivi fotod/Michigani ülikool

Miks just Michigani ülikool? MATTIAS: Esiteks vaatasime hariduse poolt. Michigani ülikool on haridustasemelt USA Top10 seas. See oli meie jaoks väga oluline, et tagada endale korralik teadmistepagas. Samuti on Michiganis sporditegevus kõrgelt hinnatud, seal on suurepärased tingimused: head väljakud, toimiv logistika ning isegi organisatsioonid, mis on spetsialiseerunud just ülikooli sportlaste abistamisele. Mida te ülikoolis õpite? MATTIAS: Data Science`it. See on statistika ja arvutiteadus kokkupanduna. Me mõlemad õpime üht ja sama eriala. KRISTOFER: Õpingud kestavad neli aastat, oleme teise õppeaasta poole peal, seega kaks ja pool aastat veel õppida.

Miks just see eriala? Tundub kuidagi hirmus keeruline? KRISTOFER: Meile väga meeldis ja meeldib ka nüüd matemaatika. Kuid ainult matemaatikat ei tahtnud õppida. IT ja programmeerimine on ka huvitav ning tundub, et seda läheb tulevikus vaja. Eestis on tehnoloogiline pool hästi arenenud ja usume, et nende oskuste ja teadmistega, mida ülikoolis omandame, oleks hea Eestisse tagasi tulla. Millal ja kuidas teil sündis otsus Michigani minna? KRISTOFER: Hakkasime asja arutama juba keskkooli alguses ja lõpuklassis oli otsus küps. MATTIAS: Kindel otsus sündis tegelikult juba 2015. aastal, kui käisime USA-s Orange Bowl`il. Otseselt perega maha ei istunud ja üksipulgi asju lahti

ei harutanud, oli selline vaikiv nõusolek ja teadmine kõigi pereliikmete poolt, et läheme USA-sse, sest tahtsime kindlasti ka haridusse panustada. Millised on plaanid pärast ülikooli lõpetamist? MATTIAS: Praegu on väga raske öelda, variante on mitmeid. Kas minna omandatud erialal tööle või proovida tenniseprofiks pürgida. Arvan, et see selgub ülikooli viimasel aastal, et kuidas tunne ning seis parajasti on. Võimalik on ju ka näiteks magistrikraad USA-s ära teha. Ühesõnaga kõik on hetkel lahtine. Milline näeb välja ühe USA ülikooli tennisemängijast õppuri tavaline päev? MATTIAS: Võtame näiteks kolmapäeva. Äratus on kell 5.50. Juba 6.30 algab

www.ajakiritennis.ee

ÜL I KOOLIT EN N IS

Terve trenni vältel oled nii öelda “punases” ja annad endast sada protsenti. Mingit lullitamist pole. / K R ISTOFER SI I M A R

esimene füüsilise treening. See toimub staadioni jooksurajal ning kestab poolteist tundi. Siis kiire pesemine, söök ning kell 10 algavad meil tunnid, mis lõppevad umbes 14.30 paiku. Seejärel jõuame teha lõunaeine, sest 15.15 peame olema tenniseväljakul. Tennisetrenn kestab kaks tundi. Järgneb 15 minutit hingetõmbepausi, sest 17.30 alustame tunniajase jõutreeninguga. Kella 19-ks kiirustame Academical Centre`isse, seal on meil õppetöö eratunnid, mis kestavad paar tundi, umbes kella 21-ni. Seejärel läheme magama, et järgmisel päeval jälle samamoodi alustada. Kuidas ning mil viisil erinevad treeningud USA-s Eesti trennidest? KRISTOFER: Kaks korda nädalas on eratrennid, kuid enamus aega pannakse rõhku tiimile. Just meeskonna treening on oluline. Seal kõik “pushivad” üksteist, tõsine andmine käib kogu aeg. Terve trenni vältel oled nii öelda “punases” ja annad endast sada protsenti. Mingit lullitamist pole. MATTIAS: Ütleksin, et treeningute intensiivsus on kõvasti kõrgem. Seal esindame ülikooli ja kanname kooliembleemi, mis paneb peale ikkagi teatava lisakohustuse. Samuti on distsipliin vägagi paigas. Pole veel näinud, et keegi tõesti mõjuva põhjuseta treeningule hilineks. Ja kui peaks nii juhtuma, siis helistatakse treenerile ette ja antakse teada. Olen ma õigesti aru saanud, et teil full-scholarship (täisstipendium)? MATTIAS JA KRISTOFER: Oo, ei. Ei ole… KRISTOFER: See on poiste tennises ikka väga haruldane, kui kellelgi on täisstipendium. MATTIAS: Meil on tiimi peale 4,5 stipendiumi. KRISTOFER: Eriti kui tegemist on tippülikooliga, sest siis on meeskonda vaja 12 väga head mängijat. Ükski väga hea mängija ei tule aga päris tasuta mängima, seega tulebki need stipendiumid mängijate vahel ära jagada. Kes teie meeskonda veel kuuluvad? KRISTOFER: Peale meie on väljaspoolt USA-d üks kutt Austraaliast ning järgmisel aastal lisandub üks poiss Tšehhist. Muidu on kõik USA poisid. Tiimil on kolm treenerit, peamiselt Adam Steinberg ja põhitreener Benjamin Becker. Tema läks muide profiks ülikoolitennisest ning oli parimal ajal ATP 35. reket.

Kristofer Siimar

KEVAD 2019

Milline on teie võistlusgraafik? MATTIAS: Hooaeg jaotub kaheks. Esimesel semestril ehk septembrist detsembrini on ainult individuaalvõistlused.

KO MME N TAAR

Rene Buschi tennisekooli õpilased treenivad soojas Florida kliimas juba kaheksandat talve.

Rene Busch:

õppigem pingutama! Tennise eelmises numbris tegime treener Rene Buschiga juttu põhiliselt sellest, kuidas lapsed tennisetrenni tulevad ja mida nende õpetamise esimestel aastatel silmas pidada. Teine osa keskendub võistlustennisele ja on kokku pandud Buschi enda kommentaarina. tekst/Rene Busch fotod/Carl Bret Parko

õistlemist võib alustada juba viieaastaselt minitennise võistlustega, millel peaks olema kindel eesmärk – kas tehnilis-taktikaline või mentaalne. Kui lapsele on õigesti võistlemise vajalikkus selgeks tehtud nii kodus kui ka treeneri poolt, peaks võistlemine last vaid tugevamaks ja iseseisvamaks tegema. Treeningute intensiivsus nii füüsiliselt kui ka vaimselt tuleks viia võistlusiseloomu lähedaseks. Aga siin tehaksegi palju vigu! Intensiivsus on liiga madal,

mentaalselt lastakse noorel olla lohakas ja siis loodetakse, et tugeva vastase vastu suudab ta raskeid mänge välja tõmmata. Ei suuda! You gain what you train – ehk kui lause mugandatult eesti keelde panna: kuidas treenid, nõnda on ka saavutused. Kindlasti tuleks suurt rõhku osutada üldfüüsilisele vastupidavusele. Jah, väledus, osavus ja koordinatsioon on väga vajalikud. Kui me füüsiliselt ei loo nii lihastele kui ka kopsumahule piisavat vastupanuvõimet, ei suuda

me pikkades matšides vastu panna. Samuti on vigastuste oht suur. Ütleksin, et suurim kunst ei ole mängijale mitte ilusaid lööke õpetada, vaid treenida vaim ja keha tugevaks. Just siin on meil palju näited alates vanusest 15, kus oleks vaja alustada suurema mahuga treeninguid, aga tegelikult on noor juba nö tühjaks treenitud ning keha kui ka vaim on väsinud. Suurt rolli mängib lapsevanema, eriti isade roll oma laps suureks spordiks korralikult ette valmistada. Kodutööna peaks www.ajakiritennis.ee

KOMMEN T AAR

laps oskama joosta, hüpata, visata, püüda, ujuda, rattaga sõita, suusatada-uisutada ja ka treeningutel treeneri sõna kuulama, olema tähelepanelik. Ärge lootke vaid erinevate eratreenerite oskustele, vähemalt pool kehalis-mentaalsest ettevalmistustööst spordiks peaks kodus tehtama. Ja äärmiselt oluline oleks ka kasvatus, et noor alustaks hiljemalt vanusest 14 iseseisvat tööd. Käiks vähemalt korra-kaks metsajooksul või jõusaalis. Lepiks teistega treeninguid kokku jm. Väga tähtis on veel võistlemise juures, et turniirid oleks kooskõlastatud treeneriga ja juhendaja näeks vähemalt 50% õpilase võistlusmängudest. Vastasel juhul on võistlusprotsess lihtsalt ebaprofessionaalne ja mängija parimat arengut loota ei saa.

MEIE TÄNANE KESKKOND EI TOETA NOORTENNISISTI ARENGUT Mõelgem nüüd sellele, mitu ITF-i juunioride edetabeli TOP100 mängijat on Eesti tennises viimase 30 aasta jooksul olnud? Minu teada mitte üle kümne kui sedagi. Tegelikult on seda väga vähe. Jah, võiksin välja öelda, et kui noorteklassi esisaja lähedale pole mängija jõudnud, siis profileiba sööma ta ei hakka. Ma kindlasti soovitaks noorteklassis just nimelt sellele numbrile keskenduda, et kuidas seda vähemalt saavutada. Mitte tooma võrdlusi Federeri, Nadali ja Djokoviciga. Jõudkem enne mäenõlvale ja sealt saab piiluda tippu! Selle tulemuse saavutamine ei tohiks olla raketiteadus, vaid õige süsteemse töö tulem. Tänase seisu süsteemitusega toodab Eesti noortetennis ainult ITF-i 150-500 koha mängijaid. Ja peamine põhjus on valed rõhupunktid nii treening- kui ka võistlusprotsessis. Samuti ei toeta meie tänane keskkond noortennisisti arengut jõudmaks algetapis vähemalt noorteklassi TOP100 piirimaile. Me ei suuda või ei taha teha omavahelist koostööd. Oleme liiga mugavad. Toimunud on suur klubidevaheline killustumine. Puudub õige koostöö, mis oleks suunatud mängijate taseme tõstmiseks! Kuhu on jäänud Eesti koondis? Meie, väike riik oma vähese hulga mängijatega peame koondama kõik oma jõud kokku. Enne, kui me seda ei tee ja pusime iga üks oma korvikese taga, jäämegi võitlema vastu tuult ehk suurte tenniseriikide vastu ja seda paraku edutult. KEVAD 2019

Peaksime endile esitama küsimuse, millega oleme paremad tehes individuaalset tööd, nokitsedes omaette ja seda veel enamiku ajast sisetingimustes, kus energiaväli niigi väike. Samal ajal hispaanlased, serblased või ladinaameeriklased treenivad ja võistlevad suures konkurentsi ahelas ning veel sooja päikese all, mis pidevalt annab lisaenergiat ja -jõudu. Et saada suurtele vastu, peame iseennast ka suuremaks tegema, mitte egoistlikult pusima omaette. Kaia Kanepi protsess on selles suur erand. Ja tema suur eelis noorteklassi

Suurim kunst ei ole mitte ilusaid lööke õpetada, vaid treenida vaim ja keha tugevaks. arenguks oli rahulik Haapsalu keskkond, kannatlik treener, isa-ema täielik pühendumus ja tark koostöö ühe treeneriga nii noorteklassis kui ka täiskasvanute klassi algul. Minul on olnud 40 aasta jooksul neli treenerit, neist viimane olen ise. Tänase seisuga on enamikel noortel viie aastaga olnud juba vähemalt kolm treenerit ja ikka loodab lapsevanem, et õige on veel leidmata...

NOORED POLE HARJUNUD PINGUTAMA Meile tuleb väljakuid juurde ja väga uhkeid. Kuid et tennis muutuks noormängija jaoks soodsamaks, seda ma küll ei näe!? Mis summa peab lapsevanemal olema, et aidata oma laps võistluskarussellile? Paljud tenniseriigid treenivad välistingimustes, kus väljaku hind on 5-10 eurot. Ka Floridas, kus ise mängijatega talvitun. Enamasti on töökas ja motiveeritud laps just keskmise sissetulekuga perest. Ja kui lapse klubi või mõni hea onu (sponsor) teda ei aita, on suurde tennisemaailma jõudmine pea võimatu. Aga nendes peredes, kus finantsiline heaolu olemas, ei suudeta töökat keskkonda lapsele luua. Uhkete autodega sõidutatakse laps pea tenniseväljakule ja arvatakse, et ta hakkab platsil pingutama. Ei hakka! Noore jaoks tehakse kõik ette-taha ära, seotakse isegi 12-aastasel poisil paelad enne mängu kinni (olen ka seda näinud), tuuakse reketikott 14-aastasele poisile treeningule kohale, ostetakse auto 16-aastasele poisile, saadetakse 18-aastane poiss Aafrikasse kergeid ITF-i punkte koguma. Mul tekib vaid üks küsimus, mis sisu oleme sellele noorele kaasa andnud, et tema iseloom oleks meeste klassis piisavalt tugev, kui oleme tema noorteklassi harjumused vaid mugavaks-kergeks teinud? See noor ei ole harjunud pingutama ja ta ei suuda seda ka täiskasvanute klassis. Ja tegelikult ei saa me süüdistada selles nii palju mängijat, kui eelkõige tema kasvatajat. Peame 10 aasta vanusest juba kasvatama noores tugevaid iseloomujooni. Kaotustest karastuma, mitte kahjutunnet tundma! Mida nii tihti kuulen just isade suust, et mul on poisist kahju, sest ta kaotas, või et ma kardan, et tal kaob motivatsioon, kui ta palju kaotab. Me kodeerime kaotamise hirmu lapsele tuleviku kaasavaraks sellise suhtumisega! Meie pabistamine kandub lapsele edasi ja vastupidi. Kui oleme stoilised ja õpetlikud kaotuse suhtes, hakkab ka laps seda olema. Laps on enamasti meie peegelpilt. Niiet peaksime endilt – nii lapsevanemad kui ka treenerid – küsima, kuidas me ise kaotusi talume ja vastu võtame?

ME IS TRIKLAS S

Anastasija

Sevastova: see on privileeg, et saan jälle mängida 2010. aasta oli Baltimaade naiste tennisele ilus – maikuus võitis karjääri esimese WTA turniiri Anastasija Sevastova, juulis Kaia Kanepi ja mõlemad lõpetasid hooaja 50 parema seas. Vaid kolm aastat pärast esimest triumfi teatas aga Sevastova kõigest 23-aastasena karjääri lõpetamisest. Aga hing ei andnud rahu ja ta naasis võistluskarussellile, olles nüüdseks tõusnud Baltimaade esireketiks. tekst/Maarja Värv, ERR fotod/Scanpix

„K

una olen peaaegu kolm aastat võidelnud haiguste, vigastuste ja muude terviseprobleemidega, ei näe ma võimalust tipptennises jätkata,“ kirjutas Sevastova 2013. aasta mais sotsiaalmeedias. „Olen elu lõpuni tänulik kõige eest, mida tennis on mulle andnud.“ Pärast raske südamega tehtud otsust asus Sevastova treenerina tööle Viinis asuvas tenniseakadeemias. Samal ajal töötas seal treenerina ka Ronald Schmidt, kellest sai Sevastova kallim. 2014. aasta suvel külastasid nad Sevastova kodulinna Liepajat – mis on rohkem tuntud kui NBA tähe Kristaps Porzingise sünnilinn – ja rannal jalutades avaldas lätlanna, et tahab tennisele uue võimaluse anda. „Ta muutus ühtäkki väga tõsiseks ja ütles, et tahab

www.ajakiritennis.ee

M E I S T R IK LASS

PEIGMEHE JUHENDAMISEL TIPPU

Anastasija Sevastova uue karjääri juures ei saa tähelepanuta jätta peadirigenti – lätlanna mängib parimat tennist poisssõbra Ronald Schmidti juhendamisel. Sevastova ja 38-aastane Schmidt kohtusid pärast lätlanna karjääri lõppu Austrias, kus mõlemad töötasid Viini tenniseakadeemias. Sõprusest kasvas välja armastus ja kui Sevastova otsustas tipptennisele veel ühe võimaluse anda, sai Schmidtist ka tema treener. „Minu eesmärk polnud sundida teda uuesti mängima hakata. Ma ei öelnud kunagi, et proovi veel. See oli tema otsus, mitte kellegi teise,“ rääkis Schmidt. „Ta on olnud suurepärane. Ta nägi selle tagasituleku nimel kõvasti vaeva ja on tugeva tööga jätkanud.“ „Päris hull on mõelda, kus me neli aastat tagasi olime,“ lisas ta. Mullusel US Openil hakkas Schmidt kandma Sevastova mängude ajal nokkmütsi, millel kirjas, et ta armastab Liepajat. „Ostsin selle ühest kohvikust,“ selgitas Schmidt. „Eelmisel aastal kandsin seda tema mängu ajal ja ta võitis. Hakkasin seda iga mängu ajal kandma. Sellest kujunes ebausk.“ Sevastova sõnul on tema teine karjäär just tänu Schmidtile kergem olnud. „Ma ei rääkinud vanasti eriti tunnetest ega muust sellisest. Ma pole selles osas väga avatud inimene. Aga nüüd, kui reisin pidevalt inimesega, keda usaldan, on see aidanud mul end avada,“ avaldas Sevastova.

ANASTASIJA SEVASTOVA Sündinud: Pikkus: Alustas profikarjääri: Karjääri kõrgeim edetabelikoht Turniirivõite:

13. aprill 1990 Liepajas 169 cm 2006, nö teist karjääri 2015 11. (15. oktoober 2018) 3 WTA, 13 ITF

Parimad tulemused slämmiturniiridelt:

Austraalia lahtiste 1/8 finaal (2011, 2019), US Openi veerandfinaal (2016, 2017) ja poolfinaal (2018)

Reket: Riietus ja jalanõud:

Yonex EZONE 98 Yonex

uuesti tennist proovida, jälle võistelda ja näha, kui kaugele ta suudaks jõuda,“ meenutas Schmidt eelmisel aastal New York Timesile antud intervjuus. „See on päris hullumeelne teekond, mille ta on läbi käinud.“ Sevastova jõudis kuueaastasena tenniseni tänu vanaemale, kuigi keegi tema peres polnud varem selle alaga kokku puutunud. „Mina olin täiesti lootusetu,“ tunnistas tema ema Diana Golovanova. Õpetajana töötanud Golovanova kasvatas Anastasijat üksinda ja tal polnud plaaniski tütrest tippsportlast kasvatada. „Ma pole selline, kes midagi nõuab,“ selgitas ta. „Ma olen rohkem nutvat tüüpi ema. Ma ei olnud see, kes karjus nagu Šarapova või Jelena Dokici isa.“ Kuna Sevastova vanaema sõbrad olid tennist mänginud ja pealegi asus Liepaja ainus tõsiseltvõetav tenniseklubi kodu lähedal, viis vanaema lapselapse trenni. Sest midagi muud polnud nagunii teha. „See oli puhtalt juhus,“ tunnistas ema. „Mõned lapsed lähevad näiteks kunstikooli, aga tema puhul valisime tennise, sest oli suvi, klubi veekogu lähedal ja meie kodu juures.“

PILIC ENNUSTAS KOHTA 30 SEAS

PILDITA MÄNGIJANA VEERANDFINAALI Anastasija Sevastova uue karjääri esimene tõeline tipphetk oli 2016. aastal US Openil, kui ta jõudis veerandfinaali. Turniiri alustades oli Sevastova suuremale üldsusele üsna tundmatu mängija ning turniiri kodulehel polnud isegi tema profiilil pilti. „Minu meelest oli see okei,“ kehitas Sevastova õlgu. „Minust oli ainult vana WTA pilt, kus olin lühikeste juustega. Mulle see pilt ei meeldinud nagunii.“ Samal turniiril üllatas Sevastova ajakirjanikke, kui ütles pressikonverentsil, et ta pole enda kodumaal kuulsus. Heal juhul võiks teda pidada C- või D-klassi kuulsuseks. „Ma ei teagi, kas meil on A-klassi kuulsusi. Kui, siis korvpallur Kristaps Porzingis,“ arutles ta. KEVAD 2019

Sevastova esimene treener oli Edgars Ernestons, kes rõhutas, et peamine pole võitmine, vaid protsessi nautimine. „Suurepärane treener. Nii oluline on lastele õpetada armastust tennise vastu ja seda meiega tehti,“ kiitis Sevastova. Kuna Liepajas puudusid siseväljakud, pidi Sevastova talvel mängima koolivõimlas. „Kuni 14-aastaseni harjutasin puupõrandal. Riias oli häid siseväljakuid, aga olin ju Liepajas,“ selgitas Sevastova. „Puupõrandal mängimine oli hoopis teistsugune, kiired löögid ja ebatäpsed põrked.“ Kuigi Liepajas mängimine oli odav – umbes 10 eurot kuus – jäi kodulinn andekale tüdrukule väikeseks. 14-aastaselt siirdus Sevastova Riiast pärit Ernests Gulbise eeskujul Münchenisse Niki Pilici akadeemiasse. „Pilic oli sel ajal populaarne valik,“ sõnas Sevastova. Esimesel korral oli Sevastoval ema kaasas. Golovanova sõnul osales proovitreeningul ka kunagine Prantsusmaa lahtiste finalist Pilic ise. „Ta ei olnud Anastasijat kunagi näinud ega temast midagi kuulnud. Ta oli tüdruk eikusagilt. Ja Pilic ütles: „Top50. Top30, kui ta kõvasti pingutab.“ Kuidas ta sellist asja teab?“ imestas ema.

TE RV E D MÕ TT E D

Reketi varjus: tennisistid avaldavad enda valusaid saladusi Tavainimestele tundub profitennisistide elu glamuurne ja kadestamisväärne – kes ei tahaks mööda maailma ringi reisida ja paaritunnise mängu eest kopsakat auhinnaraha tasku pista? Tegelikkuses on asi glamuurist üsna kaugel. USA tennisist Noah Rubin võttis enda südameasjaks näidata inimestele, mis jääb reketi varju. tekst/Maarja Värv, ERR fotod/Behind The Racquet

änavu jaanuari lõpus alustas 23-aastane Rubin sotsiaalmeediaküljega „Behind The Racquet“ ehk otsetõlkes „Reketi taga“. Rubin alustas lehega Instagramis, mõte on äärmiselt lihtne – igal postitusel on reketi taga seisev tennisist, kes pildiallkirjas räägib loo, mida ta seni pole tahtnud avalikkusega jagada. „See ei õpeta ainult kõikidele teistele, vaid ka mulle endale, et me oleme enamat kui tennisistid. Meil kõikidel on mitu erinevat tasandit, kõigil on oma lugu,“ selgitas Rubin. „Me rabame tohutult, aga tavafännid näevad meid vaid slämmiturniiridel. Keegi ei tea, mida me igapäevaselt läbi elame või milliseid takistusi oleme pidanud ületama.“ Esimese postituse tegi Rubin enda kohta. „Minu kõige suurem hirm on, et vean enda lähedasi inimesi alt. Sain juba üsna noorena aru, kui paljusid elusid mu tegevus mõjutab. Kui paljud inimesed pidid minu pärast ohverdama enda aega, energiat ja raha,“ kirjutas Rubin. „See mõte, et kogu nende vaev ei pruugi seda väärt olla või et äkki ma ei suuda neile kuidagi tasuda, kummitab mind aeg-ajalt. See aitab mul jõuda järgmisele tasemele või siis murrab mu. Selleks et maailma mõjutada, ei tohi lasta sel juhtuda ja ma ei lasegi.“

Madison Keys

MADISON KEYS AVALIKUSTAS TOITUMISHÄIRE Rubini sõnul tuli tal mõte selline lehekülg luua otse keset ööd. Pärast kaotust Austraalia lahtiste kvalifikatsioonis lendas ta tagasi USA-sse, kuid väsimuse ja ajavahe tõttu ei saanud öösel magada, selle asemel hoopis veetis ta aega Instagramis, kus tal jäi silma postitus lehelt „Humans Of New York“ - lehekülg, kus New Yorgi

www.ajakiritennis.ee

TE RVE D MÕT T ED

elanikud postitavad oma loo. „Siis mul sähvataski – miks ma ise midagi sarnast ei võiks teha?“ meenutas Rubin. Rubini eesmärk on saada enda lehele ka maailma parimaid tennisiste isiklikest lugudest rääkima. Mullu sügisel lõbustasid Rubin ja tema parim sõber Max Eichler end sellega, et vaatasid järjepanu mängujärgseid pressikonverentse. „Tundsin end väga hästi, mängisin kõvasti, vastane mängis hästi, bla-bla-bla,“ kordas Rubin kuuldut. „Oleme nende kulunud lausetega juba ammu harjunud.“ Rubin loodab, et tema lehekülg pakub tennisistidele uue väljundi, kus end fännidele teise külje alt avada. Käesoleva loo kirjutamise ajal on „Behind The Racqueti“ Instagrami lehel 25 postitust ja üle 6800 jälgija, kuid fännibaas kasvab iga päevaga. Seni on peamiselt lugusid jaganud ameeriklased, kes võib-olla laiemale üldsusele vähem tuntud. Kuulsaim mängija, kes reketi varju jääva saladuse avaldanud, on maailma edetabelis 16. kohal paiknev Madison Keys, kes avalikustas võitluse toitumishäirega. „Kui olin 15-aastane, oli mul toitumishäire. Minu elus oli inimesi, kes ütlesid, et olen paks ja peaksin alla võtma. Lõpuks sai see minust võitu. Sõin päevas kolm sajakalorilist batooni,“ tunnistas Keys. „Vaevlesin selle probleemi käes kaks aastat, lõpuks tekkis mul depressioon. Ma ei suhelnud enam sõpradega ega soovinud ka emaga rääkida. Tundsin, et pidin iga päev justkui maski ette panema, lootes, et keegi ei küsi, kuidas mul läheb. Muutusin paranoiliseks, sest tahtsin probleeme saladuses hoida, ma ei tahtnud, et keegi muretseks. See kestis nii kaua, kuni ühel päeval mõistsin, et see kahjustab mu mängu. Ma ei suutnud enam trenni teha, sest kehas polnud jõudu.“ „Lasin teistel inimestel mõjutada endasse suhtumist ja mõjutasin sellega ka unistust, mille nimel olin nelja-aastasest alates vaeva näinud,“ jätkas Keys. „Otsustasin, et pean toitumishäirest võitu saama. Läks aega, enne kui julgesin end jälle inimestele avama hakata. Mul on sellega siiani aeg-ajalt probleeme, aga vähemalt on nüüd toitumine kontrolli all.“

NOAH RUBIN

Juuniorina oli Rubin 2014. aastal USA esireket ja maailmas kuuendal kohal. Samal aastal võitis ta Wimbledoni noorteturniiri ja tuli USA noortemeistriks nii üksik- kui paarismängus. Profikarjääri alustas Rubin 19-aastasena 2015. aasta juunis ja võitis sügisel esimese ATP Challengeri. Seejärel oli ta ligi kaks aastat kimpus erinevate vigastustega, kuid mullu oli tal parim aasta – ta võitis kaks Challengeri ja sai Washingtoni ATP turniiril karjääri magusaima võidu, kui alistas maailma üheksanda reketi John Isneri. Tema senine kõrgeim edetabelikoht (125.) pärineb mullu oktoobrist. Rubin sõnas, et kuigi „Behind The Racquet“ on tema jaoks oluline ajaviide, püsib põhirõhk mängimisel. „Ma pole ajakirjanik, olen tennisist. Tahan lihtsalt, et mängijatel oleks koht, kus enda lugusid jagada,“ lausus ta. Loe „Behind The Racquet“ lugusid: https://www.facebook. com/BehindTheRacquet/

TULEB ÕIGESTI KÜSIDA, SIIS RÄÄGITAKSE Kõik lood jõuavad lehele nii, et Rubin ise intervjueerib mängijaid. „See on andnud mulle suurepärase võimaluse mängijatele läheneda ja neilt raskeid küsimusi küsida,“ sõnas Rubin. „Tahangi uurida asjade kohta, mis neid öösiti üleval hoiavad.“ Rubin salvestab intervjuud ja teeb ka pildid ise. Intervjuu parima osa saadab ta toimetajatele, kelleks on tema tüdruksõber Jamie Weissler ja Eichler. Toimetatud variandi saadavad nad Rubinile ja mängijale, kelle kohta postitust tehakse. Kui mõlemad kiidavad heaks, postitatakse see sotsiaalmeediasse. Rubin loodab, et tänu sellele ettevõtmisele näevad fännid rohkem ka inimesi, kes reketite taga seisavad. Lisaks loodab ta, et inimesed julgevad seeläbi rohkem rääkida vaimsest tervisest. „Nad pole ju üliinimesed puhtalt seetõttu, et on profisportlased. Neil kõikidel on mured ja inimesed tahavad ka sellest kuulda,“ arvas Rubin. „Ma olin pisut hirmul, et inimesed ei taha selliseid asju jagada,“ tunnistas Rubini õde Jessie, kes töötab telekanali NBC sotsiaalmeedia turundusjuhina ja on vennale nõu jaganud. „Seal on üsna tõsised teemad ja mängijad näitavad end haavatavamast küljest. Aga selgus, et tuleb vaid õigesti küsida.“ Rubinil on projektiga tekkinud ka suuremaid plaane – üks mõte on postitused näitusele panna, teine aga raamat koostada, mõlema puhul tahaks ta seeläbi heategevuseks raha korjata. KEVAD 2019

2019

RAPLA SELVERI SUURJOOKS TULEB TAAS! 21,1 ja 10 k m jooks 5km jooks ja kepikõnd lastejooksud ja tegevused lasteala

Pühapäeval, 26. mail 2019

OLE KOHAL ! JOOKSEME K

OOS! Registreerimine: raplaselverijooks.ee

PER SOON

„Tennises ei saa kordagi tähelepanu kaotada ja mängid 100% iseenda eest – kui hävid, siis hävid ise.”

Maarit Sarjas pole vaatamata rängale vigastusele suutnud sporti jätta Sinu Arst Tervisestuudio personaaltreener Maarit Sarjas on ihult ja hingelt sportlane – noorena mängis ta palju korvpalli, aastaid on armastanud jalgpalli, tennises kuulub Eesti naiste teise liiga paremate hulka ning ka tema töö on läbinisti seotud spordiga. Seda kõike vaatamata asjaolule, et 10 aastat tagasi elas ta üle tõsise põlvetrauma ja mitu operatsiooni. tekst/Gerli Ramler fotod/erakogu

„J

algpall on olnud minu ala väiksest peale, kui onupojad mu koduhoovis seda mängima panid,” meenutab blond sale Maarit naeratades. Kooli minnes otsis ta tükk aega jalgpallitrenni, kuhu ka tüdrukuid võetakse, kuid tollal sellist polnud. Nii mängis ta aastaid hoopis korvpalli. Aga jalgpall ei ununenud – 14-aastaseks saades võeti ta vastu Flora naiste jalkatrenni ning kuna Maarit näitas seal end heast küljest, sai ta ka U19 koondisesse. „5 trenni ja 1-2 võistlusmängu nädalas oli normaalne. Sport oli lahutamatu osa minu elust. Sain palju koondist esindades reisida ja see oli põnev aeg,” räägib Maarit, kes tegutses keskpoolkaitsjana – mängija, kes peab palju kasutama oma pead ja intuitsiooni. Edasi viis tema tee Kalevi klubisse, kuid ühes saatuslikus mängus põrkas ta kokku kaasmängijaga ning sai vale maandumise tagajärjel vaid 19-aastasena ränga põlvevigastuse, mis muutis naise elu. „Kiirabi, operatsioonid, nädalad kipsi – kõik jutud,” nendib ta. „Arst soovitas edaspidi malet mängida. Ma ei suutnud sellega kuidagi leppida!” Samal ajal olid Maaritil ees sisseastumiseksamid ülikooli. Kui ta kõigepealt soovis astuda Tallinna Ülikooli rekreatsiooni õppima, siis elu viis ta hoopis sportlasena Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonda ja täna on ta selle otsuse eest väga tänulik. Muidugi oli alguses keeruline, sest ta pidi füüsilistes ja praktilistes tundides hakkama saama ühe jalaga, aga seda enam hakkas Maarit huvituma füsioteraapiast, käies ise samal ajal taastusravis.

KOLM OPERATSIOONI JA KUUDE KAUPA KARKUDEL Kukkumise tagajärje esimene diagnoos oli põlve küljesideme ja meniski rebend. Maarit pidi pikalt ortoosi kandma, kuid juba esimesel treeningul pärast vigastust kukkus ta uuesti põlve liigesest välja. Selgus, et sporditegemiseks tuleb uus operatsioon teha – taastada põlve ristatiside. Aga see ei olnud kõik: põlveliigeses oli ulatuslik kõhre kahjustus ning KEVAD 2019

V ARIA

Spordireporter Kalev Kruus vahetas mikrofoni Makita oksakääride vastu Spordireporter Kalev Kruus on tuntud telenägu ja -hääl, ent igaühel on ka hobisid. Kruusile pole sugugi võõras aiatöö ning tänavu märtsis sai ta esmakordselt proovida Makita akude jõul töötavaid oksakääre. tekst/Ants Põldoja fotod/Mati Hiis

es on lõiganud aiapuude oksi mehhaaniliste kääridega, see teab, kui palju jõudu ja aega selline töö nõuab. Makita oksakäärid aga töötavad akude jõul. Kruusil oli imestusest lausa suu lahti, kui ta esimesi lõikeid tegi. „Varem ma ei olnud sellise tööriistaga töötanud ja vaevalt Eestis üldse kuigi palju inimesi on niisugust lõikurit kasutanud. Alguses lausa ehmatas ära – ei peagi midagi tegema, üks näpuliigutus ja oks kukub,“ kirjeldas Kruus.

106

TEEB MEELSASTI AIATÖÖD Kruus tunnistas, et aiatöö talle tegelikult meeldib. „Kusjuures kõige rohkem meeldib isegi tavaline puude lõhkumine. Kui sellist tööd saab näiteks kellelegi abiks olles teha, siis lähen meelsasti kohale,“ tunnistas Kruus. „Energilise inimesena on mul lõhkuvat tööd kergem teha kui loovat – kui peaksin midagi ehitama, olen väga saamatu. Füüsilisem töö, ka näiteks maa kaevamine, on palju ägedam. Siin sa näed ka oma töö tule-

must. Spordireporterina teed ülekande ära, kohe tuleb uus peale ning mingit jälge sellest maha ei jää. Aga kui raiud puid, jääb sellest puuhunnik järgi.“ Kruus lisas, et kui sa akude peal töötava oksalõikuriga toimetad, siis suurt füüsilist koormust siit ei saa. „Nii et kui mõnel spordiharrastajal on eesmärk kätt tugevamaks harjutada, siis selleks ta peaks kasutama mehhanilisi tööriistu. Aga samas võib tennisistil olla näiteks vaja hoopis kätt hoida enne harrastusturniiri ning siis saab www.ajakiritennis.ee

OksapurustajaUD2500 Kogumiskorv 67L Automaatne ummistumise vältimine. Suunavahetus. Suured kummirattad ja veoraud lihtsustavad teisaldamist. TEHNILISED ANDMED: Võimsus Maks. võlli kiirus Kogumiskasti maht Netokaal

2500 W 40 min -1 67 L 27,6 kg

MuruõhutajaUV3200 Koguja 30L Jõuline elektrimootor. Lihtsalt kasutatav kompaktne kõrguse reguleerimine ühe hoovaga. TEHNILISED ANDMED: Võimsus Lõikekõrguse positsioonid Töölaius Kogumiskasti maht Netokaal

1300 W 5 32 cm 30 L 14 kg

makita.ee

108