12
EESTI ELU reedel, 21. jaanuaril 2022 — Friday, January 21, 2022
Talvine autoreis läbi USA (2) Sirje Kiin (Algus Eesti Elu # 2 2022) Esimene tagasisõidupäev kul ges veel normaalselt, sõitsime 600 miili läbi Florida ja Georgia, seal oli sooja 14C. Ilusad kõrged männimetsad pikalt mõlemal pool teed. Maantee ääres oli palju suuri silte rõõmsa teatega: „Jeesus tuleb tagasi“. Teisel sõidupäeval ületasime Tennessee jõe ning alustasime sõitu Suitsumägedes (Smoky Mountains). Hommikul oli veel päike, aga siis algas vihmasadu, mis peagi muutus lumelörtsiks. Temperatuur langes nullini (32F). Esiklaasile sadasid peo pesa suurused lumeräitsakad, nii suuri polnud elus näinud. Teeolud läksid üha raskemaks, mägiteed kurvilisemaks, üles ja alla. Ümberringi urises palju raskeid kaubaveoautosid. Just selleks päevaks saabus mäge desse korralik talvetsüklon tiheda tuisu ja kõva tuulega. Tsüklon oli nii suur, et kattis peaaegu et kogu Tennessee
Moodne tualetivarustus, kus kõik kolm ühes – seep, vesi ja kätekui vatus.
o sariigi. Meie jäime just Suitsumägedes selle tsükloni küüsi koos sadade teiste auto dega. Üha sagedamini hakkasime nägema kraavi sõitnud autosid ja siniseid vilkuvaid politsei tulesid. Nähtavus halvenes minutitega, sõidukiirus kahanes, kuni venisime kiirteel 20-30-miilise tunnikiirusega. Mõnikümmend miili enne Nashville’i peatus liiklus täieli kult mitmeks tunniks. Istusime liiklusummikus üle kolme tunni teadmatuses. Pärast selgus, et rohked liiklusõnnetused olid ummikute põhjuseks: kraavis autosid oli tee ääres hulgi nii üksikult kui paarikaupa. Kui lõpuks jälle tasapisi liikuma saime, peatus liiklus uuesti pärast Nashville’i umbes tun niks ajaks. Kogu selle lumetormise päe va ei näinud me rohkem kui üht lumekoristusmasinat, ei ühtki soolamasinat. Tee oli lumesodi täis ja väga libe. Isegi kui olek sime tahtnud kusagil peatuda, et sellest hullumajast pääseda, polnud ummikus istudes selleks mingit võimalust. Me olime paksus lumes kinni. Pissida tuli esmakordselt elus kohvitopsi, sest maantee äärde lumme või metsa ei saanud ju minna, see on USAs karmilt keelatud. Võidakse arreteerida. Õnneks oli meil autos nii süüa kui juua, nälga ega janusse me ei jäänud. Planeeritud 600 miili asemel suutsime sel lumevangistus päeval läbida vaid vaevalised 200 miili. Peatusime närvesööva päeva lõpuks Nashville’ist pisut põhja poole Clarksville’is, kus kõik söögikohad olid suletud. Küsisime hotellitöötajalt, mis on juhtunud, tema vastas, et nad pole sellise lumetormiga harju nud, kõik kohad suleti tormi
Avarii Suitsumagede lumetormis.
Päevapakkumine – alligaatoriampsud Harbor Cafes Clarksville’is.
Sõidame mägedes märjas lumesajus kehva nähtavuse ja 30-miilise tunnikiirusega
Meie truu Honda ,,7 Stars Diner“ putka ees.
tõttu. Pika otsimise peale leid sime siiski ühe immigrantide söögikoha nimega Harbor Cafe ja see päästis meie kõige hulle ma sõidupäeva, mis kumbki meist oli kogenud. Harbor Cafe osutus olevat mitmekordselt premeeritud parim kalarestoran kogu linnas. Nende päeva eri pakkumiseks olid Floridast tut tavad alligaatoriampsud (gator bites). Sõbrad küsisid, kuidas alligaatoriliha maitseb, minu vastus on: väga hea, natuke kanaliha moodi, aga mahlasem ja pehmem. Nii Florida kui Clarksville’i restoranides pakuti neid alligaatoriampse friteeritud kujul. Jack kirjutas hullu sõidupäe va lõpuks Facebookis sarkastili selt: „Sirje on kenasti raportee rinud sellest kaosest, mis valit ses Nashville’is, kui siin sadas äkitselt mõni sentimeeter lund maha. Selle asemel, et saata teedele lumekoristusmasinad ja soolamisautod, on neil siin eri lised veoautod, mille külgedel ja taga on suured kirjad, mis käsivad juhtidel vahetada sõi durada. Väga suur abi! No ei ole!“ Kui sõitsime kolmandal hommikul Clarksville’ist välja, oli lumesadu lakanud ja päike paistis, kuid maantee oli algul ikka libe nagu liuväli: nägime kohe esimese miili ajal kaht autot kraavis. Telefoni ilmus musta jää hoiatus. Sõitsime häs ti aeglaselt ja ettevaatlikult, auto vibas jää peal paar korda. Aga päike sulatas teepinna kiiresti ja suured veoautod lõh kusid samuti kiiresti jää ära. Ere päike, 13C külma, nii jätsime eluks ajaks meeldejääva Ten nessee selja taha. Nüüd sõitsime juba normaalse kiirusega 70 miili tunnis läbi Kentucky ja Illinoisi ning jõudsime kolman daks õhtuks Missourisse. Paks jää kattis kaks päeva meie auto
esiotsa, numbrilaud polnud üldse nähtav ega mingi vahendi ga puhastatav. Alles järgmisel päeval sulatas päike Tennessees tekkinud jää ära, sest kummali sel kombel, mida põhja poole jõudsime, seda soojemaks läksid kraadid, kuni Illinoisis oli lausa 6C sooja. Nii Soome kui Eesti sõbrad küsisid, kas siis naastrehvide kasutamine on USAs tundmatu asi. Vastasin, et USAs ei vahe tata üldiselt talve- ega suve rehve nagu Euroopa Põhja maades on kombeks, siin sõide takse nn iga-ilma-rehvidega. Ainult Alaskas ja kõrgmägedes on naastrehvid lubatud, mujal keelatud, lõhuvad teed ära. USA maanteed on minu meelest muidu üsna hästi puhastatud ja kuivad. Vähemasti LõunaDakotas on kümned lumekoris tusmasinad kohe maanteedel ja paari tunni jooksul lumesaju algusest on teed puhtad ja sõi detavad. Avarii-ummikud lahen datakse väga kiiresti. Lõuna poolsemas Tennessees tekitas aga meie jaoks tavaline, nende jaoks haruldane lumesadu tõelise kaose. Kolmanda päeva õhtuks jõudsime Kansas Citysse, 500 miili ehk ca 800 km. Ilm oli hall, külma üks kraad. Metsad olid lõppenud, ei mingeid ilu said männimetsi ega mägesid enam – tee ääres olid raagus võsad, istutatud puuderead või kollased koristet maisipõllud, kohati oli näha valgeid lume viirge. See maa siin on tõesti lame! Aga maantee oli kuiv ja puhas, see oli peamine! Viimane, neljas tagasisõi du päev oli juba lihtsam: Kansas Cityst läbi Omaha ja Sioux Fallsi koju Madisoni, kuhu jõudsime pärast seitsmetunnist sõitu, pisut üle 400 miili. Teede ääres laiuvad põllud, siin-seal suured kõrrepallid, aga need
Nr. 3
pole teps mitte heinapallid, vaid hoopis maisipallid, loomadele söödaks. Koju jõudsime üliväsinult, aga terve nahaga. Saabudes -6C külma ja ainult pisut lund. Head sõbrad Nancy ja Roger olid meie äraolekul hoolitsenud nii lumekoristuse kui lillekastmise eest. Kodus oli kõik korras. Armas magus kodu! Kao tasime oma pika teekonna jooksul mitmeid asju nagu alati, nende hulgas oli üks pisike šokolaadimuffin, mida Jack pidi sõidu ajal just sööma hakkama, kuid siis pidi järsult pidurdama ja muffin kadus ära. Me ei suut nud seda autost leida, ükskõik kui palju otsisime. Aga järg misel hommikul kodus leidsime kaotet muffini ilusti sitsimas Jacki portfellis magustamis pulbrite kotikese peal. Teine asi, mis sõidu ajal ära kadus, oli minu lemmikmaius pala Tarpon Springi kreeka restoranist Hellas, Floridas. Nad teevad seal nimelt maailma parimat baklavat. Olin hoidnud üht tükikest reisi jaoks, aga ei suutnud seda teekonna jooksul kuidagi autost leida. Arvasime, et jäi vist ikka Floridasse maha, kogemata. Aga järgmisel hom mikul, kui pakkisime kotte ja kohvreid lahti, leidsime kilekoti maskikarpidega, ühest karbist tuli aga välja minu kadunud baklava tükike. On ikka magus kodu küll! Auto spidomeeter näitas, et läbisime ühtekokku edasi-tagasi 4000 miili. Google’i kaart näi tab küll, et teoreetiliselt oleks meie teekonna võinud läbida ühe päevaga ehk peatumata sõites 24-25 tunniga, aga prakti ka on hoopis midagi muud. Tegelikult võtab selline teekond ikka kolm-neli päeva vähemalt, kui sõita 8-9 tundi päevas, sest ees ootavad lugematud takis tused: paduvihmad või lumetor mid, teeremondid ja vähendatud sõidukiiruse tsoonid, liiklusum mikud ja liiklusõnnetused, üm bersõidud, suurlinnades vahel ka spordivõistlused või muud massiüritused, mille tõttu on kas liiklus hull või osa tänavaid kinni pandud jne jne. Kui lõpuks küsite, kas soovi tame säärast pikka autoreisi läbi USA, siis ütlen, et pandeemia ajal väga ettevaatlikult ning kindlate reeglitega (vaktsineeri tud, maskid, distants, väljas söömine). Talvel kindlasti mitte, aga ka kevadel või suvel peaksite hoolega valima reisi kaaslast! Meie oleme õnneks ikka veel abielus edasi! 10. jaanuaril 2022 Madisonis
Jäätunud numbriplaat.
