persoon
Baltic Sea Philharmonic
YouTube’is on üleval möödunudaastane kontsert Moskvas Tšaikovski kontserdisaalis, kus Kristjan esitas Baltic Sea Philharmonic’uga kava „Baltic Sea Landscapes“. Ta haaras mikrofoni, rääkis publikuga ladusas vene keeles, ja prouad saalis olid õnnepisarates. Lõpuloo ajal (see oli rahvamuusikal põhinev „Viljandi süit“) kargas Kristjan lavalt saali, võttis publiku hulgast inimesi tantsima, esimese, teise, kolmanda, neljanda. Jooksis üles rõdule. Publik tõusis ja tagus käsi kokku, fotoaparaadid välkusid. Orkestrandid naersid ja nautisid oma esitust. Ja kui lugu lõppes, möirgas publik nii kõvasti, et saalil ähvardas lagi minema lennata. „Nii tuleb innustada oma orkestrit ja vaimustada publikut,“ kirjutasid pöördes netikommentaatorid. Samuti vaadake YouTube’is Rheingau festivali kontserdi otseülekannet, kus orkester mängib teise poole peast, jälgige muusikute ja publiku reaktsiooni!
Floridas on 10-aastane Finn. Nagu Hacklberry Finn. Siis 8-aastane Avalon, nagu Isle of Bliss – õndsuse saar King Arthuri juttudest. Ja kõige noorem on Eden. Esimene naine Leila Josefowicz oli mul Kanada ameeriklane ja teine, Hayley Melitta oli Austraaliast, ja nemad tahtsid nimesid, mida inglisekeelses keskkonnas osataks hääldada. Ma ikka üritan neid ka Eestisse tuua, et nad saaksid eesti keele selgeks. Neil on praktikat vaja. Kui ma Ameerikasse läksin, olin 8-aastane, ja ma ei rääkinud üldse inglise keelt, ja see läks kiiresti, 2–3 kuud ja keel oli suus. Me oleme lahus küll, aga meil on hea vahekord ja tema on laste hooldaja. Aga kui mina tulen, siis olen mina nendega nii palju kui võimalik, ja see on kõik väga mõnus ja tore, aga tõeline töö. Päev kolme lapsega võtab mul võhma välja. Samas on see on väga hea – unustad söömise ära, jooksed ringi, trenni pole vaja minnagi!
Kogu aeg ka ei jõua särada ja sädemeid pritsida. Ega keegi ei räägigi, et kogu aeg peab särama. Ma tahan ka peitu minna ja ära kaduda.
Sa oled kasvanud ja koolis käinud Ameerikas. Elanud töö tõttu mitmes Euroopa riigis. Kus sa ennast kõige kodusemalt tunned? Kodus olen ma Eestis. Kui üldse kuskil Euroopas olla, siis peaks ikka siin olema. Mul on väga kindel hea tunne Eesti üle, siin asjad toimuvad ja paljud õigesti. Siin ma näen potentsiaali. Ma ei läheks kaasa nende globalistidega, kes räägivad, et Eesti võib jääda kolkaks või isolatsiooni. Ma hoopis hoiaks seda, mis meil on, ja arendaks seda. Et inimesed tuleksid siia tagasi, mitte tagurpidi. Me ei saa oma rahvast ja kultuuri
On sul mingi koht, kuhu kaduda? Mul on kerge kaduda. Ma lähen Floridasse West Palm Beach’ile, kus mul on perekond, kolm last, ja endine naine on seal, nad elavad koos. Ma tulen nendele külla ja olen siis absoluutselt välja lülitanud. Mu vanem poeg Lukas on NewYorgis ja ta on seitseteist, ta on mulle nagu sõber, temaga ei ole mingit probleemi. Aga eestikontsert.ee
selle suure maailma tuhatoosi sisse ära lahustada. See globaliseerumine, ühtlustumine, nivelleerumine on üks kõige õudsemaid asju, mis saab olemas olla. See on nagu orkestrite standardisatsioon, mis võttis isikupära paljudelt orkestritelt, ja nüüd kõlavad kõik sarnaselt. Kultuur on ainuke asi, mis meid hoiab ja annab meile identiteedi. Eesti rahvas on siin oma kultuuri pärast. Nii palju üle elanud, ja ikka eksisteerib. Eesti keel, loodus, toit, laulud, tantsud, luuletused, riided, disain, arhitektuur, tänapäeva leiutusteni välja on e-Eestis minu arusaamine meie kultuurist. Kui sina saad ükskord 80, kus sa siis elad? Võibolla Eestis. Ei tea. Miks Pärt siin elab? Ta võiks ükskõik kus elada, aga elab siin. Ta elab siin, sest see on tema kodu. Mis on sinu jaoks praegu kõige olulisem? Minu jaoks on kõige olulisem, et ma saaks oma projekte läbi viia. Ja et neid läbi viia, on mul vaja mõttekaaslasi. Need sõbrad on mitte niisugused, kellega on hea suhelda, vaid kes mõtlevad samamoodi nagu mina. Nad on visiooniinimesed, kes soovivad inimkonnale head. Et maailm muutuks paremaks. Et oleks rohkem armastust. Ilma selleta ei ole meil šanssi. Millal jälle Eestisse tuled? Järjest tihedamini. Kui ma juhtun olema vaba, siis sõidan Eestisse. SÜGIS 2017 APLAUS
11