Eesti Elu / Estonian Life No. 36 | September 9, 2022

12

EESTI ELU reedel, 9. septembril 2022 — Friday, September 9, 2022

Nr. 36

Eerik Purje: ,,Kirjarida on kirjutaja jalajälg“ Vestlus autoriga tema uuest raamatust „Üksi ja omaette“ Tänavu suvel ilmus kodumaal Sinu sulest kirjastus Argo väl­ jaandena raamat „Üksi ja omaette“. Tegemist on Sinu kümnenda teosega väga vilja­ kal loometeel. Oma debüüt­ romaani „Aja puudutus“ aval­ dasid 2017. aastal, olles soliidses eas – 90-aastane.

Sinu raamatud käsitlevad eri teemasid, kuid ühise nimeta­ jana võib vast nimetada kõike inimeste ellu puutuvat, olgu see kümnendeid tagasi või praegusajal, kodus või võõrsil, elu oma ehedas olemuses, nii nagu me seda kogeme. Ja muidugi kodumaaga seonduv, olgugi võõrsilt vaadates; ja mitmedki vastuolud, mida oled aja jooksul kogenud.

Kõnealuse teose kirjutasid, olles 93 aastat vana, ja küllap ei jää see Sinu sulest viima­ seks. Mis ajendas Sind just kirjutama sedalaadi teost?

Nagu ma kohe raamatu esi­ mese peatüki algridades maini­ sin, tekib pärast pikka rännakut tahtmine jalgu puhata ja tagasi vaadata. Käidud tee pikkus on teada, käimata tee pikkusest ei tea muud, kui et see kipub aina lühemaks jääma. Kui tahad oma järelejäänud päevi võimalikult hästi kasutada, siis sisusta neid millegi väärtuslikuga. Kas või kuivõrd minu kirjatööd võib väärtuslikuks pidada, seda pea­ vad otsustama teised. Ise võin vaid kindlasti öelda, et midagi muud ei oska ma niigi hästi.

Vaatlen kirjapandut kui oma vaimset testamenti. Selle koos­ ta­ misel on see hea omadus, et ei tarvitse hoolikalt kaaluda, kellele midagi pärandad. Päri­ jaid pole nimepidi mainitud, nende vahel ei teki tüli ega riidu.

Igaüks võtab, mida heaks arvab.

Kui keegi kahmabki liiga palju, pole sellest lugu, sedalaadi ­varandus võtmisest ei kahane.

Olen öelnud, et iga kirjarida on kirjutaja jalajälg. Ma ei oota, et keegi neid jälgi pidi käima hakkaks. Küll aga rõõmustaks mind teadmine, et keegi tun­ neks vajadust edasi kõndida sealt, kus mina seisma jäin, teha uusi ja põnevamaid jälgi.

Jah, kindlasti on kõik kodu­ maaga seonduv, kuigi see igalt kirjarealt vastu ei peegeldu. Ja kindlasti ei jää see viimaseks.

Sedalaadi testament vajab pide­ vat täiendamist. Vaevalt et edas­ pidised kirjaread kaante vahele satuvad, kuid sellel polegi täht­ sust. Ja mine sa tea – täpselt samalaadi mõtteid heietasin ­ kõnesolevat raamatut kirjutades. Ütled, et kirjutasid nime­ tatud raamatut vaid endale, olles üksi ja omaette, kum­ malises rahulolus. Tegelikult võiks sellest teosest õppida mitmedki nooremad põlvkon­ nad, ja see võiks olla ka hea lugemismaterjal näiteks kesk­ kooliõpilastele kodumaal. Ku­­ jutades ette seda 17-aastast koolipoissi, kes rohelise kohv­ riga, millega isa Esimesest ilmasõjast tagasi tuli, ja mida kasutasid onud ja vend kaitse­ teenistuse ajal, kodust lahkus; kohver sisaldas vaid häda­

vajalikku ja tuli hiljem sõja­ keeri­ses maha jätta. Võtmega suletud kohvrisse jäid ka ­ noorusaja päevikud. Kas mä­­ le­ tad veel tollaseid sisse­ kan­ deid? Olid need rohkem päe­ vakajalised ülestähendu­sed või mõtisklused? Ja mida ütleksid tänasele 17-aastaste põlvkonnale, kelle elu on möödunud suuremalt osalt mugavustsoonis?

Pean taas kordama raamatus öeldut: kinnitad, et kirjutad endale ja oled seda lausudes ­ ­täiesti siiras, kuid tegelikult kir­ jutad ikka lugejale või oleta­ tavale lugejale. Minu sõjaaegsed päevikumärkmed olid kindasti mõtisklused, kuigi päevakajali­ sel taustal. Sisust kahjuks kuigi palju ei mäleta. Muide, ka prae­ guse raamatu žanrimääratlus, mis tiitellehel mainimata jäi, on ,,mõlgutusi“.

Tänapäeva noorele põlvkon­ nale minu mõlgutused vaevalt mingit mõju avaldavad, taustad on liialt erinevad. Elu võib aga neidki oma mugavustsoonist hoolimatult välja kiskuda ja panna samasuguste valikute ette, mille mina pidin seitsme­ teistkümne aasta vanuses oota­ matult tegema. Kui see juhtub, siis kuulaku nii oma südame kui ka mõistuse häält. Kui need kaks kokkulepet ei saavuta, siis jäägu lõppotsus südamele.

Raamatus tuleb mitmel puhul jutuks vanus, elukoge­ mused ning paraku ka põlv­ ­ kondade vaheline teadlik/ alateadlik konflikt. Tõdemus, et vanus on see, mis eristab küll nooremat inimest see­ niori-ikka jõudnust, ent tegelik vahe on siiski elukogemuses, selle olemasolus ja puudumi­ ses, mille mõistmine tuleb vaid aastatega. Raamatus tood vahvaid näiteid vanuse teemal – meenub lugu, kui sõidutasid oma autoga külalisi Eestist. Sinu ehe ja kainelt realistlik maailmavaade ja tõdemused elu erinevatele situatsioonidele on imepära­ ­ sed. Nagu ütled, on positiivne ellusuhtumine see, mis on aidanud Sul alati elus toime tulla? Ja muidugi tark talu­ pojamõistus, olgu sinna peale ehitatud kui palju kõrgeid kraade?

Tahaksin väga uskuda, et positiivne ellusuhtumine on mind aidanud; ja et see mind ka edaspidistel eluaastatel maha ei jäta. Kuivõrd evin ma tervet talupojamõistust, seda ei oska ­ öelda, kuid hindan seda väga kõrgelt; veel enam kui haridust, mida mul napib ja millest ma puudust tunnen. Minu isiksuse vormimisel on teeneid nii kõr­ gete kvalifikatsioonidega kool­ meistritel kui ka tahumatutel ­talupoegadel. Kaldun arvama, et viimastelt olen omandanud i­segi rohkem väärtuslikku. Olen kus­ kil tähendanud, et kõik, mis mi­ nus on põhilist, on korjatud maanteetolmust, kaerakõrrest ja kartulivagude vahelt.

Muusika ja kirjasõna – kaks muusat, mis, nagu ütled, on Sind kõik need aasta­

kümned saatnud. Kirjandite kirjutamised olid kooliajal pidupäevad. Ometi jõudsid ajakirjanduse juurde samuti juba küpses eas, olles iga­ päevatöölt pensionile jäänud.

Eesti Elu lugejad on saanud nautida Sinu rohkearvulisi kirjatükke, olgu siis tegemist reportaažide, mõtiskluste, kommentaaride, vestetega vm.

Mida pead kõige huvitava­ maks kogemuseks ajakirjan­ duslikus vallas?

Huvitavaid kogemusi on mitu. Tänu tegevusele reporteri­ na olen kohanud, tundma õppinud ja usutlenud paljusid ­ huvitavaid inimesi, soetanud isegi püsivaid sõprusi. Veste­ ­ kirjanikuna sattusin konkureeri­ ma iseendaga: poolkogemata loodud Kargu Karla on loetavam kirjamees kui mina. Ülimalt rõõmustav on aga tõdemus, et ajakirjandus ja kir­ jandus on teineteisele ligemale nihkunud. Olin kaua aega kind­ lal veedumusel, et mina ajakir­ janikuks ei kõlba, olen kirjuta­ des liialt loominguline. Seda õnneks enam paheks ei peeta.

Raamatus ei pelga Sa ka lahata mõningaid konflikte, eriarvamusi, mis on aasta­ kümnete jooksul ette tulnud.

Huvitavad näited erinevatest eluperioodidest, alates kodu­ maast kuni Austraalia ja Kanadani, illustreerivad Sinu rännakut ja tegevusi, põhi­ mõtteid ja eluväärtusi. Mee­ nutad inimesi, kellega elutee erinevates etappides kokku viinud. Isana jutustad südam­ likult väikelapse eestikeelsest üles kasvamisest Kanadas ja toredatest keelelistest leiutis­ test. Kindlustusspetsialistina tood näiteid situatsioonidest autoroolis. Missugust tagasisi­ det oled saanud sellele suure­ pärasele raamatule, mille lugemiseks tuleb võtta aega, et süveneda kõigisse neisse mitmekülgseisse mälestus­ tesse?

Tagasisidel on iga kirjaniku jaoks suur väärtus. Seda ma kuigi palju saanud ei ole. Raa­ mat on veel liiga värske ja vist mitte kuigi suure levikuga.

Raamatukogudest laenutatakse ikka peamiselt fiktsiooni, vähe­ tuntud inimese elukogemused kedagi eriti ei huvita. Just luge­ sin ühest Eesti lehest, et tuntud poliitiku kass on surnud – see on uudis. Mõningat on siiski laekunud inimestelt, kelle arva­ must ma hindan ja kelle siiruses ma ei kahtle.

Parima tagasiside sain enne raamatu ilmumist kahelt ini­ meselt, kellele söandasin käsi­ kirja näidata. Üks on mu toimetaja, kellega olen mitu aastat suurepärast koostööd nautinud ja kes mõttes asus ­sedagi raamatut toimetama juba enne, kui kirjastuselt vastav pakkumine saabus. Teine on ­ rahvusvahelise mainega tead­ lane, kes käsikirjasse niivõrd positiivselt suhtus, et soostus raamatule eessõna kirjutama.

Olen ka väga tänulik kirjas­ tusele, kes nõustus majandus­

likke kaalutlusi trotsides aval­ damisega riskima. Ühe märksõnana nimetak­ sin äratundmisrõõmu, mis nooremal lugejal võib Sinu teost lugedes tekkida. Sinu noorusajal polnud kellelgi aimugi tänapäevasest tehno­ loogiast, ilma milleta on sageli raske oma elu ette kujutada.

Ometi – äratundmisrõõmu tekitavad inimolemuse erine­ vad tahud, iseloomud ja mõt­ ted, mis küllap on aasta­ kümnete lõikes samaks jää­ nud. Kuidas Sulle tundub, kas tänapäeval on inimestel ras­ kem end väljendada nii päriselus kui kirjas, kui teh­ noloogilised võimalused paku­ vad päev-päevalt alternatiivi,

nii noortele kui seenioridele? Äratundmisrõõm on mõiste, mille tajumine tekitab erakord­ seid hingevärinaid. Kui mõni noorem lugeja seda tunneks, võiksin rahuldustundega öelda, et ma pole paberit määrinud vaid enda lõbuks.

Tehniliste alternatiivide var­ jukülg on, et nad pärsivad mõtlemist. Lubatagu mul tsi­ ­ teerida üht sügavalt haritud ­eakaaslast: parim kompuuter on inimese kaela otsas. Kui vaid leiduks rohkem neid, kes mäle­ tavad, kuidas seda kasutada.

Eesti Kirjanike Liit 100

nal avatakse näitus ,,Tartu noor kirjarahvas“, kirjandusmuuseu­ mi fotograafi Alar Madissoni kuus fotoakent, mis on val­ minud koostöös ajakirja Värske Rõhk toimetuse ja firmaga Seri Disain. Näidatakse ka Rahvus­ arhiivis valminud filmiprogram­ mi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu ajaloost, koostanud Ivi Tomingas.

Eesti Kirjanike Liit (EKL) saab tänavu 100-aastaseks.

Sündmust tähistatakse Eesti Kirjandusmuuseumis 30. sep­ tembril piduliku ettekande­ päevaga. Ettekandeid saab jälgida KirmusTV vahendu­ sel.

Kirjanike Liidu minevikust, olevikust ja tulevikust kõne­ levad EKL esimees Tiit Aleksejev, Berk Vaher, Sirje Olesk, Tõnu Tannberg, Hanna Linda Korp ja Janika Kronberg.

Kirjandusmuuseumis avatakse Kirjanike Liidu ajaloole pühen­ datud näitus ,,Eesti Kirjanike Liit 100“ ja sellega kaasnev rändnäitus. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalidel põhineva eksposit­ siooni eesmärk on näidata kir­ jandust ja seda ,,haldavat“ loomeliitu mitte suletud süstee­ mina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna. Näituse on koostanud Janika Kronberg, ­kujundanud Kaili Kalle.

Kirjandusmuuseumi otsasei­

Küsis KAIRE TENSUDA

(Dr. Anu Realo kirjutatud eessõna Eerik Purje raamatule „Üksi ja omaette“ avaldame järgnevas lehenumbris)

Eesti Kirjanikkude Liit kui kirjanike ja kriitikute kutse­ ühing asutati 8. oktoobril 1922 Tallinna Raekojas. (PM/EKL/EE)

Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev.

Foto: Kai Kiilaspea