Habras maailm ülalpool polaarjoont

Vivian Tamm

Eesti Polaarklubi, Eesti Meremuuseumi ja teiste toetajate koostöös sündinud polaarviktoriin, mille võitjad lennutatakse Arktikasse, toimus esmakordselt 2017. a. Teadusretk, mis pidanuks toimuma 2019. a, lükkus pandeemia tõttu aga edasi ning toimus viimaks tänavu aprillis.

Ligi pool aastat hiljem meenutavad enam kui 250 osalejaga viktoriini võitnud hakkajad noored endiselt ühismeelselt, et kogetu oli inspireeriv. Nad on nüüd juba vilistlased: Saskia Krautman (Rocca al Mare Kool), Kevin Kristofer Laanmets (Kohila Gümnaasium), Artur Raik ja Anni Joamets (Tallinna Prantsuse Lütseum) ning Anel Neumann (Tartu Tamme Gümnaasium). Lisaks reisisid kaasa juhendajad: tunnustatud järveökoloog Enn Kaup, Polaarklubi tegevjuht Katrin Savomägi, Eesti Polaarfondi juhatuse esimees Mart Varvas ja arhitekt Mari Hunt.

Nädala kestnud polaarekspeditsioonil said noored võimaluse külastada eri piirkondi kolmes riigis – Norras, Rootsis ja Soomes. Kuigi noorte põhiline aeg möödus Soomes Kilpisjärvi Bioloogiajaamas, siis nende teadusretk sai alguse Norras Tromsøs, kuhu jõuti 4. aprilli ööl.

Esimese täispika päeva jooksul külastati lisaks Tromsøga tutvumisele Norra Polaarinstituuti, Arktika mereelu ning sealseid kliima- ja keskkonnauuringuid tutvustavat Arktika Keskkonnakeskust Polarias ning Tromsø Polaarmuuseumit, mis andis hea ülevaate Norra-poolse Arktika uurimise ajaloost. Noored kohtusid seal ka tuntud Teravmägede-uurija Kim Holméniga, kes särasilmselt oma teadusretkedest noortele muljeid jagas.

Noored külastasid Kirunas omal ajal maailmas esimesena ehitatud jäähotelli, mis igal aastal uuesti püstitatakse. Kilpisjärvi Bioloogiajaamas on ligi 60 aastat süsteemselt teadustööga tegeldud.

Järgneval päeval suundutigi juba Soome, Helsingi Ülikoolile kuuluvasse Kilpisjärvi Bioloogiajaama, kus on juba ligi 60 aastat süsteemselt teadustööga tegeldud. Üks noortest märgib, et enne kohalejõudmist oli ta valmis väga kõledateks tingimusteks, seega oli üllatus suur, kui uurimisjaam osutus väga hubaseks, eriotstarbelisi laboreid ning ligi 70 inimest mahutavaks välibaasiks.

Kilpisjärvi Bioloogiajaamal on pikk ajalugu lemmingute uurimisel, kuid ühtlasi tegeldakse seal ka näiteks kliimavaatluste ja muude teadusuuringutega. Et pandeemia tõttu ei toimunud kaks aastat uurimisjaamas sisuliselt mingitki tegevust, viibis noorte saabudes seal parasjagu seltskond, kelle eesmärk oli koguda fi lmimaterjali kliimamuutuste ja seeläbi punarebaste areaali laienemise tõttu ohustatud polaarrebastest.

Kuigi eestlastena polnud lume nägemine meile midagi väga erilist, oli just taevaäärteni valitsev eredus ja lumehangede suurus see, mida noored eredalt meenutavad. Paksu lumevaipa nautisid noored ka vaba aja sisustamisel – koos võeti ette matku nii räätsadel kui ka suuskadel.

Kilpisjärvilt kilomeetri kaugusel asuval Saanajärvil said noored ettekujutuse järveuuuringutest, mis parasjagu Tartu Ülikoolis bioloogia bakalaureuseõpinguid lõpetava Anni Joametsa sõnul oli üks ekspeditsiooni meeldejäävamaid seiku. Ligi 70 cm paksuse jääpuurimise järel lasti vette erinevaid proovivõtuvahendeid ning koguti veeproove ja seeläbi andmeid järvevee temperatuuri, hapniku, pH ja elektrijuhtivuse kohta, analüüsimaks kesktalviseid hüdroloogilisi ja hüdrokeemilisi näitajaid.

Polaaraladest teadusartikleid kirjutanud Enn Kaup kirjeldab, et vähese, kuid huvitava elustiku ja vähetoitelise veega Kilpisjärvel on väga head tingimused hüdroloogilisteks vaatlusteks.

Et noorte Arktikas viibimise aeg oli võrdlemisi lühike, oli ekspeditsiooni üldeesmärk lihtne – omandada laiahaardeline ülevaade mitte üksnes Arktikas tehtavast teadustööst, vaid ka kohalikust kultuurist ja eluolust. Koostöös juhendajatega valis iga noor endale kõige huvitavama teema, mille kohta nädala jooksul infot kogus.

Tartu Ülikooli bioloogiatudeng Anel Neumann valis uurimisteemaks saa-

mid ja põhjapõdrakasvatuse ja nii külastatigi Soomes viibides Käsivarre piirkonna saamidest põhjapõdrakasvatajaid, kes on põlvkondi seal oma esivanemate traditsioone edasi kandnud. Saamid, ainus 50 000-100 000 inimesega Euroopa Liidu tunnustatud pärismaalaste rühm, on näiteks Rootsis ja Norras ainsad, kel lubatud põhjapõdrakasvatusega tegelda.

Aneli eesmärk oli uurida, kuidas on põhjapõdrakasvatuse eesmärgid ajas muutunud ja millised on need tänapäeval, kuidas kantakse edasi traditsioone ning kui tihedalt tajuvad saamid põhjapõdrakasvatuses oma rahvuslikku identiteeti.

Põhjapõdrakasvatajad rääkisid saamide traditsioonidest ja tavadest, näitasid saami rahvarõivaid ja muuseas degusteeriti ka põhjapõdraliha. Kõik saamid pole põhjapõdrakasvatajad ja turismindusega tegelejad, vaid tänapäeval on paljud neist kolinud ka linnadesse ja töötavad täiesti tavalistel ametikohtadel – saamid on esindatud ka Kilpisjärvi Bioloogijaamas.

Ekspeditsiooni viimases sihtkohas Kirunas külastati lisaks saamimuuseumile omal ajal maailmas esimesena ehitatud jäähotelli (The Icehotel), mis igal aastal uuesti püstitatakse. Külastati ka Rootsi Lapimaa vanimat kirikut Jukkasjärvil, mis asub seal juba 1607. aastast ning mille sisemuses on näha kristluse ja saami motiivide omapärast põimumist, mida analüüsiti saamide ja põhjapõdrakasvatuse seoseid uurides.

Saskia Krautman ja Artur Raik, kes on nüüdseks Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri eriala tudengid, valisid uurimisteemaks polaararhitektuuri, millele annavad oma eripära ekstreemsed ilmaolud ja piiratud ressursid. Artur võrdleb väga värvikalt polaaraladel siseruumides viibimist kosmosejaamaga – olemine on just ilmaolude tõttu teistlaadi kui koduses Eestis. Saskia kirjeldab, et polaarahitektuuri teeb eriliseks just see, mida inimesed seal olles tajuvad ning kuidas inimesed suhestuvad sealse looduse ja ruumiga. Sama programmiga oli seotud praegu Tallinna Tehnikaülikoolis õppiv Kevin Kristofer Laanmets.

Kilpisjärvi Bioloogiajaamas kohtusid noored ka tuntud lemmingu-uurija ja Helsingi Ülikooli emeriitprofessori Heikki Henttoneniga, kes on viimased 50 aastat järjest veetnud kõik suved Kilpisjärvil ning uurinud lemmingute ökoloogiat ja bioloogiat. Professor Henttonen rääkis oma aastatepikkusest uurimistööst.

Ootamatu sõprussuhte tagajärjel sündis ka lühifi lm, mis noorte arvates annab kõige paremini edasi elu polaarjaamas ning kuidas üks paik võib mõjutada inimest kümnete aastate jooksul. Noored tajuvad pärast Arktikas käimist teravalt polaaralade tundlikkust ning teavad, et polaaralade püsimajäämine sõltub inimkonna käitumismustritest.

70 cm paksuse jää puurimine uuringute läbiviimiseks oli omaette kogemus. Fotod erakogust

Kellele tundub küsitav eestlaste seos polaaraladega, vastab Enn Kaup, et on kümneid nii Arktikat kui ka Antarktikat uurinud eestlasi, kes on sealt endale elukestva romaani avastanud.

Kuigi Eesti rahvas on väike, on meie panus polaaralade uurimisse siiski märkimisväärne. Võrreldes oma varasemaid lühiekspeditsioone kolleegidega ning äsja toimunud polaarekspeditsiooni, tõdeb Enn Kaup, et oli suur rõõm anda teadmisi edasi nooremale põlvkonnale ja saada aru, mis noori sütitab.

Polaarklubi rõõmustab nende noorte üle, kes on pärast esmakordset Arktikas käimist avastanud, et tahavad kogu elu polaaruurimisega tegelda. Näiteks 2017. a polaarviktoriini võitja Maria Huntsaar, kes on jõudnud magistriõpingute kaudu suisa Teravmägedele.

1984. a asutatud Eesti Polaarklubi on peamiselt polaaralade uuringuis osalenud eri taustaga teadlasi ja entusiaste liitev Eesti Meremuuseumi sõsarorganisatsioon.

Klubi eesmärgid on populariseerida polaartemaatikat Eestis ning osutada meremuuseumile kaasabi Eestiga seotud Arktika ja Antarktika alade uuringute ning majandus- ja kultuuritegevuse ajaloo talletamisel. Polaarklubi alla kuulub alates 1997. a ka SA Eesti Polaarfond, mis on kogunud ja jaganud raha (sh stipendiume) polaaralade uurimise toetamiseks.