Rulatamisest on saanud linnakeskkonna kasutamise idüll, mis just tehislikus pulseerivas keskkonnas on leidnud endale rahustava väljundi, kasutades aktiivselt linna kõiki külgi olenemata nende esteetilistest või rahalistest väärtustest. Rulataja jaoks jääb trepp trepiks nii Kadrioru lossi ees kui ka Kopli liinidel. Tema meeli kihutavad üles tavainimestele arusaamatud detailid nagu siledad marmorplaadid, metallvinklid istepinkidel või pikad mõnusad lauged kallakud. Need on vaid mõned arhitektuursed detailid, mis muudavad rulataja linnaruumis ettearvamatuks ning seega nii linnarahvale, poliitikutele kui ka arhitektidele ootamatuks linna kasutajaks. Mingist kriitilisest hetkest saavutab rulataja oma spontaansusega avaliku orbiidi tähelepanu. Seda enamasti just linnaruumi kasutamise viisil, mida linna heakorra eest seisjad ei pruugi õigeks pidada. Erinevad linnapraktikad üle maailma on rulatajaid kas ametlikult keelanud või just püüdnud neid monotoonsesse linnarütmidesse uuteks mässajateks sisse sulatada. Mitmetel USA linnatänavatel on rulatamist püütud piirata, samal ajal kui Aucklandis UusMeremaal või Kopenhaagenis Taanis on poliitikutega tehtud ühised pingutused toonud linnakeskkonda peidetud obstaakleid, mis tänu rulatajate koostööle panustavad huvitavama ja eripalglisema linna heaks. Eesti linnades pole rulatamine massiline probleem ning rulamaastikus on näiteks Tallinn piisavalt väike linn, et ühe uue rajatisega kesklinnas luua kõlapinda rulatajate ja poliitikute vahel. Vabaduse väljak muutus kiiresti
ekstreemsportlaste hulgas väga populaarseks. Mõnusad laiad siledad betoonväljad meelitavad juba kevadel tuulevaiksesse kesklinna taskusse trikitajaid trepiääri silitama, tuues esile ka poliitikute ja mõnede linnakodanike pahameele. Kuigi kõigil osapooltel on omad väärtused, mida esindada, oleks huvitav teada arvamust arhitektidelt endilt, kes Vabaduse väljaku lõpuks sellisel kujul projekteerisid. Küsimustele avaliku ruumi kasutamisest ning rulataja rollist ühiskonnas vastab Vabaduse väljaku üks autoritest ning EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise professor Andres Alver.
Roland Reemaa: Kui hästi olete kursis Vabaduse väljaku populaarsusega rulatajate hulgas? Andres Alver: Me pole selle temaatikaga väga kursis ja see polnud ka omaette eesmärgiks. Seda sorti asju tehes ei ole väga võimalik ja polegi tarvis täpselt välja mõelda kasutusnimekirja, kes võivad mida ja kuidas. See oleks väga piirav ja limiteeriv. Rulatamine on lõpuks üks võimalusi, kuid Vabaduse väljak pole spetsiaalselt rulasõiduks mõeldud või ehitatud. Kui see sobib ja seda saab kasutada rulatamiseks ning kui rulatajad kasutavad seda nii, et see tükkideks ei lenda, siis on see meie meelest suurepärane. Mida rohkem on inimesi, mida enam tullakse ja tahetakse väljakul olla, seda parem on meie vaatevinklist igal juhul.