1992... Ma töötasin reisilaevakompaniis Estline, mille tõttu reisisin ma Tallinna ja Stockholmi vahet päris palju. Mitte, et ma oleks madrus olnud. Minu töö oli sadamas pileteid müüa, mille tõttu sain soodsamalt reisida. Ükskord Stockholmis käies leidsin laheda skedepoe nimega “G.spot- heavy shit.” Paugult lemmikpood! Ostsin sealt oma esimese originaal new school laua Foundation ja blank rattad. Aastaid hiljem muudeti poe nimeks -We. Nüüdseks tuntud WESC brändi alus. Ma täpsellt ei mäleta aga igal võimalusel sai Stockholmi sõidetud. Seal oli väga lahe! Ühel käigul nägin G.spot-i aknal plakatit, et tuleb skateboard contest. Mõtlesin: “Jee!” Rääkisin Tallinna kuttidele, et selline värk ja peaks minema. Juri (Loginov) oli kohe käpp! Kuna tal oli veel punane pass, siis me vajasime viisat, sest ilma viisata sai käia Stockholmis ainult ühepäevasel kruiisil. Käisin Rula Liidu presidendina taotlemas Rootsi saatkonnas võistlustele minekuks viisad. Väga suur võimalus oli,et meid sinna ei lastagi. Kuid õnneks jätsin usaldatava mulje. Kõik klappis ideaalselt! Kambaga liitus veel Läti skeiter Dainis(RIP). Ta oli väga tore tüüp! Ta tundis kõiki Läti skeitereid ja nemad teda. Tänu temale saime palju lätlassõpru. Dainis oli meie Latvian connection! Tähtis moment paaripäevase reisi juures: ööbimine. Ja seda saime ettekujutlematus kohas, skateboard shop “G.spot.” Kirjutasin neile kirja paar nädalat varem. Meile vastas omanik ise: “Tore, poisid! Tulge!” Arvatavasti mõtles, et ühe korra saate ikka, kuna olete meie “soviet” sõbrad. Niisiis, seda sovjetivärki tuli seal ikka veel sitaks ette! kaastunnet sai kuhjaga. Mõnes ringkonnas võisime olla ikka päris sitikataolised tegelased! Õnneks skeiterid olid võrdsed. Niisiis, meile oli pakutud üks one night only, floor crashida G.spotis. Tundus ainulaadne. Kõik toimis. Olemas olid: kaaslased, viisa(kellel vaja), piletid. sõit oli kajutites, pluss rootsi laua õhtusöök/ hommikusöök. Unelmate reis võis alata!
Tol ajal oli Stockholmis kolm põhi poodi: G.spot, Noll-Atta ja One Off. Alatine must have kolmnurk. Mõnus oli igat kraami passida. Tavaliselt me midagi ei ostnud. Pigem oli see meile nagu näitus, muuseum. Rahaga oli nagu oli. G.spot asus vaiksel tänaval, nagu üks hea koht asub. Pood ise oli väike ja parimat kaupa täis. Teised poed olid sarnased meie Surfhouse-iga: uisud-bmxid jms. G.spot äratas kohe usaldust. Sealt sain küsida ka midagi sellist ajuvabat, et kas me võime ööbida teie poes? See oli neile kindlalt: “What the smurf?” Ei tea, kuidas see õnnestus meil... Seal me olime, päeva pärast. Võistlused toimusid lahedas vanas külmhoones nimega “FrysHuset.” Mul nii põnev ei olnud enam, kui teistel. Ma juba sheffilt teadsin, et mis-kus on. Toimetasin nagu kohalik Mul oli au oma sõpru Stockholmis ringi vedada nagu ekskursioonil, eeltöö tehtud. Fryshuset asus kesklinnast tunni aja kõmpimise kaugusel, võibolla pooleteise. Teepeale jäi palju graniiti ja igasugu poekesi ja merevaadet kaljult, millest tuli üle matkata. Praegu on Stockholmis ka skeidisaal Fryshyset, kuid uues kohas ning on oma kuju kümneid kordi muutnud. Võistlusted olid muidugi juba käimas, kui kohale jõudsime.