Nr. 8
EESTI ELU reedel, 25. veebruaril 2022 — Friday, February 25, 2022
5
Kommentaarid ja arvamused
Eesti Vabariigi president Alar Karise kõne EV aastapäeval (lüh.) 24.02.2022 Armsad Eesti inimesed lähe dal ja kaugel, ma tahaksin alustada Eesti sünnipäeval millestki ilusast. See on ju ilus päev. Meil on oma riik, Eestil läheb üldiselt hästi ja meie sinimustvalge lehvib uhkelt. Aga... Maailm on lakanud armasta mast demokraatiat. Maailm kaldub diktatuuride poole. Diktatuurid on taganud en dale lihtsa juurdepääsu vägival lale. Kus sellised laused kõlasid? Oslos, mullu 10. detsembril, kui anti kätte Nobeli rahupreemiad. Ja niimoodi rääkis oma kõnes nobelist, Vene ajakirjanik Dmitri Muratov. Kahjuks oli tal õigus. 24. veebruari hommikul nägime uuesti, kuidas Venemaa valib vägivalla ja agressiooni, viskab prügikasti ÜRO harta, rebib puruks rahvusvahelise õiguse, asub pommitama Ukrainat. Alustab sõda Euroopa südames. Me jälgisime kuudepikkust Venemaa vägede koondumist Ukraina piirile. Ilma igasuguse kahtluseta oli see demokraatliku riigi suurim sõjaline ümber piiramine pärast Teist maail masõda. Aga nad rääkisid kogu maailmale, et ei, ärge muret sege, Venemaa ei valmistu ke dagi ründama, need on tavalised õppused. Me ei uskunud neid, aga lootsime, et Venemaa president keerab viimasel hetkel tagasi või tõmbab pidurit. Ta ei teinud seda. Ta oli oma otsuse juba langetanud. Otsuse hävitada demokraatlik Ukraina riik. Venemaa alustatud sõda on kuritegu, mis võtab paljude ukrainlaste ja venelaste elud. President Vladimir Putinil oli võimalus nad ellu jätta, aga ta otsustas teisiti. Need ohvrid on tema hingel ja südametunnistu sel. Venemaa juhtkonna eesmärk on ilmne: tõmmata Euroopasse uus eesriie, mis jagab riigid nendeks, kes võivad ise vabalt otsustada oma tuleviku üle ja nendeks, kes seda ei või, sest peavad arvestama Venemaa meelevaldse arusaamaga sellest, millised on tema julgeolekuhu vid. Nii ei saa ega tohi juhtuda. Üleeile lubasin Kiievis presi dent Volodõmõr Zelenskile, et Euroopa ei jäta Ukrainat üksi. Et me ei väsi ega kaota lootust, me teeme kõik, et ohjeldada agressorit. Ukrainal on väga palju sõpru. Üheskoos kehtes tame uued ja mõjuvamad sankt sioonid Venemaale. Üheskoos toetame kõigiti Ukrainat. Ühes koos peame pakkuma Ukrainale selget Euroopa Liiduga liitu mise perspektiivi. Kaitstes Ukraina vabadust, ukrainlaste enda valitud teed, kaitseme ka seda, mida oleme ise aidanud ukrainlastel üles ehitada. Kaitseme Euroopa
Liidu liikmesriikide ja NATO liitlaste ning meie partnerite vabadust otsustada, kuidas ja kellega oma elu korraldada. Agressoriga me läbirääkimisi ei pea. Oma põhimõtteid hül jates või nendega laveerides muutuksime ise nõrgemaks. Sõja saab lõpetada ainult üks riik. Venemaa. Eesti riigipeana olen uhke, et meie diplomaadid jätkavad sõja ajal tööd, ka Kiievis. Diplo maadid on eesliinil, seal, kus nende ülesanne ongi olla, igas olukorras. Venemaa kallaletung Ukrai nale muudab jõuliselt meie piirkonna julgeolekupilti. Usun, et keegi ei kahtle enam, kui vajalik on Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse. Need valikud on tehtud rahva enamuse toetusel, need on ol nud õiged, sest annavad meie riigile majandusliku kindluse ja sõjalise turvatunde. Päeva polii tika ei saa lõhkuda ega õõnes tada neid valikuid. Kinnitan riigikaitse kõrgeima juhina, et Eestil on julgust olla moraalne, meie kaitsevõime on veenev, kaitsetahe raudne, liit lassuhted tugevad ja hoitud. Nii on ka Eesti riik hoitud. • Elektrit meil on palju, ei mitte ainult Narvas. Elektrit on me elus nagu musta kassi karvas. Elektrit on meil kõikjal, on kõigil närvid pinges. Kaks õudset pingepoolust on igamehe hinges Selle katkendiga Hando Runneli luuletusest ,,Elekter“ kutsun teid kõiki ausalt vaatama Eesti sisse. Need salmid seovad kokku seisu, milles on pinget ja närvilisust, muret ja lootust, mis on meie kõigi ühised, olenemata rahvusest, soost, elukohast, maailmavaatest. Pinge võib ajada lühisesse ühiskonna, suhted riikide vahel ja riikide sees, inimeste vahel ja inimeste sees. Praegune seis on seegi, et üksteise võidu tekita vad pinget juurde nii viirus, energia hind kui ka meie idanaaber. Ühte kõnesse ei mahu kogu elekter, mis meid ümbritseb. Kindlasti mahub siia aga mure, mis on nende pingeväljade all ja peal, sageli täiskasvanutele märkamatu, kuigi lõikab julma teravusega. See vaatab vastu ka noorte mõtetest ja sõnadest, kui loen nende kirjatöid kantuna küsimusest ,,Millist Eestit me siis tahame?“. /…/ Niisiis, me peame rääkima vaimsest tervisest. Noorte vaim sest tervisest. Andmed, mida kogutakse, näitavad musta pilti. Ühe kooli direktor usaldas mulle, et poole aasta jooksul on tema kooli õpilaste seas olnud viis enese tapukatset. Neist oleks võinud saada sünge statistika. Noored
murduvad aina sagedamini ja iga murduja kohta on veel tuhandeid, kes vajaksid abi ja toetust. Pandeemia on probleemi või mendanud: distantsõpe, näost näkku sotsiaalsete kontaktide kokku kuivamine, huvihariduse kärbumine. Vaimse tervise murede kasvu taga – nii noortel kui ka täiskasvanutel – on aga palju enam kuhjunud põhjusi. Me ei oska tihti hoida suhteid lähedastega, meil napib neid, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sageli häbenevad noored ka abi otsida ja jäävadki endaga üksi. Kuid ennekõike ei räägi me sellest teemast pii savalt, ei mõista probleemide tõsidust ega oska märgata hä dasolijaid ja kipume pidama nende muret nõrkuse tunnuseks. Noored, pöördun teie poole. Need mured ei ole nõrkus. Need on päris mured. Ja kui tunnete, et teil on raske, siis küsige tuge sõbralt, hoolivalt lähedaselt või õpetajalt, kogu konna- või koolipsühholoogilt, sisukast veebiportaalist või lasteabitelefonilt 116 111. Praegu on tee erialase abini keeruline ja pikkade järjekorda dega. Riigil ja kohalikel oma valitsustel on veel mitmed sammud astumata. Kuid ka igaüks meist peab vaatama endasse. Kas ma oskan märgata ja hoolida? Kas ei ole ehk minuski käitumismustreid, mis võivad võimendada minu lähe daste muresid? Kas suudan anda vaimse tervise esmaabi? /…/ Aidakem ühiselt leevendada neid pingepoolusi inimhingedes, et need ei sööks meil hinge seest. Et märgataks muret ja hakataks sellega kohe tegelema. Et igaüks saaks endaga hakka ma. Demokraatlikul maal on inimestel õigus meelt avaldada. Ka valitsuse poliitika vastu, sest meie kodanikel on õigus arvata, kuidas peaks riiki juhtima. Ma ei lepiks kunagi, kui võim üri taks võtta hääle oponentidelt. Kuid taunimisväärne on ka oponentide verbaalne või laua juppidest kokku klopsitud võlla puu vastasrinnale. Sama alatu on kassiiride, ars tide, politseinike või ajakirja nike ründamine põhjusel, et nad teevad oma tööd. Sellist protesti ei mõista ega toeta ma iialgi, ei toeta ka enamik rahvast. Meil on teistsugune lastetuba. Aga saame ju aru, et kuigi meeleavaldus toimub koroona reeglite vastu, siis tegelikult on see laiema rahulolematuse, ängistuse ja väsimuse väljendus. Koroonakriis ja piirangud, tervishoiukriis ja plaanilise ravi edasilükkumine, hüppeliselt suurenenud energiaarved ja toimetulekuraskused, Euroopa julgeolekukriis ja sellest tõu kuvad mured, omavaheline mõõduvõtmine valitsuskoalit sioonis ja erakondade tundlik
kus reitingute ees aasta enne valimisi. See kriiside kobar koobki läbi ühiskonna ebakind luse vaipa. Lihtne on lõhestada ja lahku viia, raske kuulata ja rahulikult rääkida, et osapooled kokku tuua ja leppida. Meil kõigil, ka minul, tuleb seda oskust ikka ja jälle lihvida. Ja leppida, et sageli on ka eriarvamusi. Kõik meie, kes me siin Eestis elame, oleme üks rahvas. Ainult meie teame päriselt, mis tunne on sõita mõnda väike linna või külaserva vanemate juurde, kui esimesed jaani lõkked on valgel õhtul süüda tud. Ainult meie teame päriselt, mis tunne on laulupeol seista ja laulda ,,Mu isamaa on minu arm“. Ainult meie teame päri selt, mis tunne on Eesti uuesti vabaks saada ja siis vabana kesta. /…/ Räägime ka vabaduse ja sunni vahekorrast, sest demokraatliku vabaduse tuum on võimalus langetada otsuseid, mis on kõi gile siduvad. Vaevalt meeldib meist kelle legi pandeemia ajal maskikand mine nagu ka kohustus hoida endaga pidevalt kaasas või küsi da vaktsineerimispassi. Ent see kohustus ei ole meile pandud meelevaldselt, vaid niisuguse viiruse leviku tõkestamiseks, mis ei tarvitse ohustada igaüht, kuid ohustab paljusid, ohustab neid, kel on samavõrd õigus kaitsele kui meil enestel. Siin ei ole teineteisega vasta misi vabadus ja sund. Vabas riigis demokraatlikult lange tatud otsuste austamine ei ole häbiväärne alistumine sunnile. See pole loobumine oma vaba dusest. See on möönmine, et ma ei saa sundida teistele peale oma isiklikku arvamust selle kohta, mis on sobiv ja õige. See on mõistmine, et meil tuleb ühiskonnana koos elada ja kanda ka moraalset kohustust hoolida teistest. Mittevaktsineeritute suur hulk näitab, kui palju on meie seas segaduses kaasmaalasi, kellele võib tunduda, et mitte keegi ei ole Covidi ajal inimeste poolel, et inimesed on õigeteks ja vale deks lahku aetud. See on eksi tee. Kõik on õiged inimesed. Mina olen kolm korda vakt sineeritud vaktsiiniusku endine teadlane. Aga kuidas pöörata samasse usku inimene, kes kardab tüsistusi või on lihtsalt valitsuse peale trotsi täis? Võin talle seletada ja teda veenda, aga kui see ei aita, siis võin vaid loota, et ta mõistab võima likke riske endale ja teistele. Justnimelt ka teistele. Kümned tuhanded, ka riski gruppidesse kuuluvad inimesed võivad lõpmatuseni kaaluda, kas vaktsineerida end või mitte, uskuda teadust või mitte. Sellist vabadust ei saa me aga lubada poliitikutele, kelle oleme valinud Eestit juhtima. Sest valitsuse töö on otsustada ja valitseda. Koalitsioonivalitsuses on see kõigi osapoolte ühine vastutus. Kui üks püüab teist ultimaatu mitega nurka suruda või teda
libedale juhtida, jääb nurka ja kukub selili kogu valitsus, mitte ainult üks erakond. Olen sellele mõelnud viimase kuu jooksul, kui hooli mata patsientide arvu kasvust haiglates hakkavad koroonakrii sis tulema poliitilised otsused, mis ei tugine enam teadlastele ja teadusele. Tõsi, parlamendi valimisteni on aasta ja me teame ütlemist, et valijate hää led on poliitiku ainus kapital. Minu jaoks on see poliitikut pisendav ja valijat pilkav. See ei vii Eestit edasi. Poliitiku põhikapital peaks olema tema usaldusväärsus, tõsiseltvõeta vus, asjatundlikkus. Ka vastates näiteks küsimu sele, mis ja miks on rohepööre. Rohepööre ei tähenda senisest heaolust ega turumajandusest loobumist. Kuid peame arenda ma majandust ja riiki sellisena, et me ei kulutaks mõtlematult ära loodust, mida läheb tarvis järgmistel põlvedel, aga tegeli kult meil endilgi. Nii nagu peremees jättis talu pojale, et tema kätetöö sajandeid vilja kannaks, nii peame suhtuma ka oma riiki, loodusesse, keskkon da laiemalt. /…/ Me ei vaja rohepööret kui loosungit. Me vajame mõist likke, tulevikku vaatavaid, töö kohti loovaid, meie endi tervist ja heaolu silmas pidavaid lahen dusi alates sooja pidavatest majadest kuni mittetossavate bussideni. See kõik ei tähenda töökohtade kadu, vaid uusi töö kohti. Me suudame seda, sest meie inimesed on nutikad ja ettevõtlikud. Vajame nutikaid ideid ja tarku lahendusi. Tuleva aasta parlamendivalimised annavad võimaluse selle üle mõelda. Kas riik peaks lähiaastatel eelisarendama just haridust? Sest haridus on lasteaiast kõrg koolini üks tervik. Milline on väiksemates kohtades gümnaa siumihariduse tulevik? Miks ei leia puidufirma 5000 elanikuga vallas kahte usaldusväärset töötajat? Kuidas leida üles ja tuua koolidesse või tööle tu handeid ,,kadunud“ noori? Milline on mõistlik maksu süsteem, mis arvestab Eesti väheneva ja vananeva rahvasti kuga? Kas maakonnakeskuste politsei teenindussaalide lahti olek paar päeva nädalas on ikka õige või kui õhukeseks saab riiki hööveldada? Kuidas koolitada rohkem psühholooge, psühhiaatreid, kooliõpetajad, insenere, medit siiniõdesid ja mitmeid teisi Eestile vajalikke erialasid? Ehk kuidas leida üles see, mis viib meid ühes tükis sidusama ühis konnana edasi? Neile küsimustele vastuseid otsides hoidkem meeles: ini mesed ei ole riigi kliendid, vaid riigi kopsud, vereringe, aju, süda ja südametunnistus. Oleme seejuures sama järjekindlad ja visad kui Kelly Sildaru, Marten Liiv ja Kristjan Ilves, kes tali olümpial võistlesid end maail ma tippude sekka. (Järgneb lk. 13)
