4
EESTI ELU reedel, 22. aprillil 2022 — Friday, April 22, 2022
Nr. 16
Kriitilisi mõtteid haridussüsteemide teemal
Andres Kasekamp loengut pidamas.
Foto: Paul Kiilaspea
Ukraina sõjast seoses Eestiga Sellel ajakohasel teemal kõne les kolmapäeval, 13. aprillil Tartu College’is VEMU loen gutesarjas professor Andres Kasekamp. Esimene avalik loeng üle paari aasta põletaval teemal oli kokku meelitanud kenakese hulga kaasmaalasi, kellest umbes pooled olid sel gelt äratuntavad. Teine pool varjas oma identiteeti jätku valt maskiga, kas vanast har jumusest või kergendustun dest, et sundus on asendunud soovitusega, miks siis mitte kanda. Kõneleja juhtis kõigepealt tähelepanu Ukraina sündmuste sümboolsele seosele Eestiga ja ka loengupäevaga. Just sel päeval esines Ukraina president Zelenskõi virtuaalse kõnega Eesti parlamendis. Samuti toi mus Kiievis kolme Balti riigi ja Poola presidentide kohtumine Ukraina presidendiga. Märki mis väärne on ka Vene-Ukraina sõja alguse (või õieti jätkumise) kuupäev 24. veebruar. Sõja tegelikuks alguseks võib pidada aastat 2014, mil toimus Krimmi annekteerimine. Teatud seos Eestiga kahe slaavi rahva vahelises konfktis ulatub tagasi juba Esimese maailmasõja päevisse. Eesti Päästekomitee liige Jüri Vilms on avaldanud mõtteid Vene enamlaste valelikust poliitikast. Ukraina ei täitnud Venemaa nõudmisi panna maksma solda tite ja tööliste valitsus, sest nad olid alati püüdnud oma asju ise seisvalt korraldada. Tagajärjeks oli Venemaa sõja kuulutamine Ukrainale aastal 1918. Praeguse sõja eellugu ulatub tagasi 1997. aastasse, mil toi musid Venemaa läbirääkimised USA ja NATO-ga, mille lõpp tulemusena saavutati kokkulepe, et NATO ei paigalda oma väge sid uute liikmesriikide territoo riumile. Venemaa õigustab sõja alustamist, süüdistades NATO-t, kes Balti riikide kaudu üritas oma piire laiendada. Tegelikult olid just need riigid ise, kes NATO-sse pääseda ihkasid. Tänaseks on olukord muutunud. Eesti vajab NATO kaitset tun duvalt rohkem, nende vägede kohalolek peaks kujunema pide vaks, mitte ainult heidutuse, vaid kaitsena. Pealegi ei olnud juuni 1997 tippkohtumise tule mus leping, vaid poliitiline deklaratsioon. Kuigi Balti riikides on julge oleku tugevdamine hetkel väga oluline, ei pidanud kõneleja siiski tõenäoliseks, et Venemaa üritaks neid rünnata. Neile on osaks saanud väga valusad
õ ppetunnid. Praeguses sõjas tegi Putin suure valearvestuse, loo tes Ukrainat alistada mõne päevaga. Sama vea tegi Stalin Soome Talvesõja puhul. Ka Krimmi vallutamine 2014. aastal ei läinud kaugeltki nii libedalt kui oodatud. Praegu on päevakorral Soome ja Rootsi võimalik liitumine NATO-ga, mis oleks Eesti huvi des ülimalt tervitatav. Kahjuks võtab lepete ratifitseerimine aega, selleks on vaja olemasole vate liikmesriikide sajaprotsen dilist nõusolekut. Eestile teeb muret ka vene vähemuslaste hoiak sõja suhtes. Üldise arvamuse kohaselt on umbes kolmandik neist Putini meel sed. Nad jälgivad pidevalt Vene infokanaleid ja formu leerivad oma arvamuse nendest saadu kohaselt. Venemaa vene lastest paljud ei teagi, mis Ukrainas õieti toimub. Muret teeb lähenev 9. mai, mida venelased on harjunud oma võidupühana tähistama. Tuleb tõsiselt kaaluda vastava ilmega kokkutulekute ja sümbo lite demonstreerimise keelusta mist. Z-märgist on teatavasti saanud Vene invasiooni sümbol. Ka põgenikekriis on Eestile oma mõju avaldanud. Eesti on lühikese ajaga vastu võtnud umbes 30.000 põgenikku, mis moodustab enam kui 2% kogu rahvastikust. Nende eest hoolit semine on riigile küllaltki koor mav, sellele lisandub Eesti venelaste kadedus: miks neid paremini vastu võetakse kui meid? Ka sanktsioonide mõju annab Eestis end tunda. Tugeva toetusega NATO-le ja nüüd ka Ukrainale on Eesti olnud teis tele rahvastele eeskujuks. Eesti kannatab selle tõttu palju rohkem kui kaugemad riigid. Ettekandele järgnes elav kes kustelu mitmesuguste küsimuste ja kommentaaridega. Ühe huvi tavamana sööbis meelde küsi mus, kas paljukasutatud fašismi mõiste tähendab venelastele sama mis ülejäänud maailmale. Kõneleja arvates on vene retoorikas seda sõna hakatud vältima ja pigem asendama natsismiga. Praeguse sõja puhul räägitakse pidevalt denatsifit seerimise vajadusest, mis mõjub eriti võõrastavalt antud situat sioonis, kus Ukraina riigipea kuulub rassiliselt nende hulka, kes natsistliku režiimi all kõige rohkem kannatasid. Oli suur rõõm ja heameel taas kohtuda Tartu College’i hubases atmosfääris. Jäägem huviga ootama järgmist sama laadset üritust. EERIK PURJE
Kultuuripsühholoog Jaan Valsineri kolmas ja viimane avalik loeng väliseesti külalis professorina Tartu Ülikooli aulas toimus kolmapäeval, 13. aprillil. Moderaatorina tegut ses taas semiootik Timo Maran. Seekordne teema mõjus juba oma pealkirja tõttu provoka tiivsena: „Kus me oleme? ÜLIkool või üli-KOOL, või üldse mitte kool?“ Nagu kõneleja oma sissejuhatavais sõnades tähendas, on küsimus naljakas ja samaaegselt tõsine. Kõik maailma ülikoolid on samas olukorras: pole piisavalt raha ja raha on vaja, sest kõik tudengid pole maksuvõimelised. Küsigem siis: kas on õigem rõhutada sõna esimest poolt, püüda anda tudengitele kõrgharidust; või teist poolt, lihtsalt tugevat kooli tust. Kõneleja ise alustas õpinguid 1971. aastal Tartu Ülikooli psühholoogia osakon nas. Kooli reaalsus aga muutub pidevalt. Hetkel on Tartu Ülikool ainus koht, kus on võimalik antud teemat disku teerida, igal pool mujal on teema ette kirjutatud. Tudengeid ei eksamineeri enam kvalifiseeritud õppejõud, vaid arvuti. Arvuti loeb punktid täpselt kokku, tahaks aga teada, kui suur on uute ideede prot sent. See puudub. Käib suur võitlus plagiaatsusega. Tuden gid on suunatud plagiaadile, kus professorid keskenduvad enam ja enam sellele, mis juba õpi kutes olemas. Õpikud annavad tagapõhja, kuid ei aita kaasa arengule. Paljud head ideed tulevad pähe väljaspool loenguid. See kergitab üles ketserliku mõtte: kas poleks mõttekam loengu
saali asemel hoopis sõpradega kohvikus istuda? Uurimused on tähtsamad kui õppimine. Kahekümnenda sa jandi trend on aga vastupidine ja süveneb praegusel sajandil: ainult õppimine. Vaadelgem tüüpilist auditooriumi, kus too lid on paigaldatud nii, et neil istutakse vaid kuulamiseks. Palju mõttekam on need pai gutada poolringi: kuulame ja arutame. Kui mõni üritabki seda, siis paneb keegi varsti saali jälle korda. See on vale kommunikatsioonimudel: pro fessori sõnades ei tohi kahelda. Doktoriprogrammid on muu tunud selliseks, et doktor peab oskama kolmeni lugeda: esi mene, teine ja kolmas publi katsioon ja sellele järgneb kaitsmine, mis peab olema teh tud kolme aasta jooksul. See on liiga lühike aeg. Käib pidev punktide kogumine, kusjuures punktide taga on töö. Seega on doktorandid muudetud lihtsalt töölisteks. Uute ideede arenda mine pole töö, vaid lõbu. Puuduvad kollektiivsed projek tid, see on alla surutud. Uus suund peaks olema sel line, et jätkem vana alles, kuid leidkem selle avaldamiseks uusi vorme. Hindamissüsteem peaks olema sada pluss: sada protsenti olemasoleva tundmise eest, lisa on uuenduslik. Õppida tuleks mänguliselt, tulemuste saavuta mine ärgu olgu töö, vaid kunst. Kõik uus ei tarvitse olla teadus, kuid võib kunagi selleks saada. Loengule järgnenud vestluses tõi kõneleja esile näite 19. sa jandist, kus üks professor suu nas oma tähelepanu andekaile naistele, kel polnud majandus likel põhjustel võimalik õppida, lõi n-ö paralleelülikooli ja
Lugeja kirjutab
ja intelligentsete inimestega.
Oh häda, maailmakord on mäda!
Osalemine poliitikas on koda niku õigus ja kohustus. Mõned lähtuvad reaalsetest probleemidest, mõned tunnetest. Mõned soovivad olemasolevat parendada, mõned soovivad ise võimule asuda. Möödunud sajandil soovisid Ameerikasse äsjasaabunud kaasmaalased võt ta osa USA poliitikast. Etnilise grupina tervitas neid avasüli Vabariiklik partei, mis oli äge kommunismi vastane ja süü distas president Roosevelti IdaEuroopa mahamüümises N. Liidule 1945.a. toimunud Jalta konverentsil. Vabariikliku partei majanduslik programm, mis eelistab suurkapitali huve ja pole huvitatud tavakodanike heaolust, polnud oluline parem poolsetele pagulastele. Kindel hoiak N. Liidu vastu oli tähtis kõigile. Tänapäeval peaks kõigile korda minema Putini Venemaa agressiivne demokraa tia vaenulikkus.
14. aprillil ilmus Vaba Eesti Sõnas teade ,,EKRE USA kandidaat Eesti riigikogu vali mistel on Mike Calamus“. Artikli autor Ave Maria Blythe kirjutas 31. märtsil toi munud koosolekust, kus esi meheks valiti Mike Cala mus ja aseesimeheks endine propa gandasekretär Ave Maria Blythe. Mike Calamus on Tartu Maaülikooli tagapõhja ga, kes töötas oma ajal Inglismaal asuvas NATO baa sis puhastajana. Seal ta tutvus ja töötas kaasaegse tehnoloo giaga, mida ta rakendas edu kalt ettevõtjana USAs. Ta on Calamus Enterprises LLC omanik. Aastal 1990 Ameerikasse asunud Ave Maria Blythe on Lakewoodi Eesti Arhiivi arhivaar, autor, foto graaf. Kasvatab väikeses farmis ,,range-free“kanu ja köögivilja. Internetis on tema poolt kirju tatud Calamus Enterprises LLC veebileht. Tegemist on töökate
Mike Calamuse valimiskam paania põhipunktid on 1. EI massilisele immigratsioonile, 2. JAH traditsioonilisele perekon nale ja energia sõltumatusele. Põletavast probleemist, nagu Putini rünnak Ukraina vastu,
Jaan Valsiner
saavutas häid tulemusi. Head ideed tekivad vaidlu ses. Professoril peab olema tahtmine aidata. Aitamine on privileeg. Head ideed ei tohi alla suruda. Tudengil on uudne idee ja läheneb professorile palvega teda uurimistöös juhen dada. Professor nõustub, kuid annab talle uurimuseks teise teema, mis talle tuttav. Tudeng ei raatsi lasta heal ideel kaduma minna ja pöördub teise profes sori poole. See nõustub möön des, et ta ei tea sellest asjast midagi, kuid on väga huvitatud, kuhu uurimistöö välja viib. Tuleb vabaneda hirmukul tuurist. Tänapäeval kardetakse teatud norme rikkuda. Normide rikkumine on aga varjatud pro duktiivsus. Vajame usaldust. Kus kaob usaldus, seal tekib bürokraatia. Viimase kommentaarina kos tus auditooriumist kahtlev mõte, kas lektori idee pole ehk liialt romantiline. Lektor vastas omapoolse küsimusega: kahtle mata romantiline, kuid kas ka ebareaalne? Lõpuks reporteri tähelepanek loengutesarja kohta. Olles kõik kolm loengut oma võhikliku kõrvaga ära kuulanud, julgen neid pidada ülimalt harivaiks ja tähelepanuväärseiks. Huvitatuil on võimalik nendega tutvuda veebilehel www.uttv.ee. Soovitan soojalt. EERIK PURJE
pole juttu. Artiklit ilustavad noore Ave Maria foto ja suur pilt Mike Calamusest endise USA presidendi Donald Trumpiga. Donald Trump on EKRE ideoloogiline eeskuju, nii väitis Mart Helme, EKRE käilakuju. Nii Donald Trump kui ka EKRE on skeptilised Euroopa Liidu, ÜRO, Maailma panga, Valuutafondi jt rahvusva heliste organisatsioonide suhtes. Sama meelt on ka Putin, kelle eriline vaenlane on NATO. Blythe kirjeldab Calamust kui praktilist inimest, kes ei tee sõnu nagu karjääripoliitikud. Olles jõukas, pole temal, samuti kui Trumpil, mingit huvi poliiti kast tulu teenida. Blythe kinni tab, et EKRE USA osakond eesotsas Mike Calamusega ajab õiget asja ning on astunud Uue Maailmakorra konnasilmadele. Selle väite tõenduseks esitab Blythe fakti, et Postimehe mee diaplatvorm „ei avaldanud reklaami, millel on kujundatud USA president Donald Trumpi koos Mike Calamuse endaga“. Paistab, et ka Postimees on Uue Maailmakorra käsilane. „Uus Maailmakord“ on globaalne vandenõuteooria, mis (Järgneb lk. 7)
