Ema keele päev

EERIK PURJE

Või koguni liita kõik kolm ja üheainsa sõnaga saavutada mõiste, mis Eestis alatas 1999. aastast on põlistatud Sonda koolmeister Meinhard Laksi algatusel tähistamaks selle noorelt lahkunud kirjamehe sünnipäeva, kes kunagi jalgsi Tartust Riiga läks.

VEMU tähistas tänavu emakeelepäeva virtuaalselt Zoomi vahendusel pühapäeval, 13. märtsil. Nagu peaarhivaar Piret Noorhani oma sissejuhatavas sõnavõtus tähendas, sai seekordne teema alguse Kaja Weeks’i ingliskeelsest luulekogust „Mouth Quill“, mida hiljuti Eesti Elu veergudel tutvustas Andres Raudsepp. Pireti sõnul on kultuuripärandil hetkel rasked ajad, muud sündmused segavad vahele. Meie kultuur on keeleküsimus. Kui Piret aastaid tagasi Kanadasse elama asus, siis ta taipas, et tema kodu on eesti keel.

Sõna sai USA-s sündinud Kaja Weeks, kes kasvas üles noorima lapsena eestikeelses ja –meelses perekonnas. Ta õppis muusikat ja klassikalist laulu. Noorena innustas teda kadunud lauljatar Ellen Parve-Valdsaar, kelle helletused olid tema jaoks ainulaadsed. Selle kaudu tutvus ta regilauluga, millel on eriline värsimõõt ja esitusvorm. Eesti taasiseseisvumine oli läbimurre, mis võimaldas ligipääsu arhiividele ja kultuuripärandile. Luuletamist hakkas Kaja tõsiselt võtma alles keskeas. Regilaul kui veerev laulujõgi mõjutas ta identiteeti. Oma ingliskeelse luule kaudu soovis ta äratada huvi selle vastu ka mitte-eestlastes. Kaja lõpetas oma mõjuva sõnavõtu ühe luulenäitega.

Kaja Telmet alustas oma sõnavõttu teise luuletusega noorema nimekaimu kogust. Tema hinnangu kohaselt on see luulekogu pühendatud emale ja emakeelele. Kõneleja tähendas, et oma rohketel Eesti-reisidel on ta ikka külastanud kalmistuid, sest sinna on maetud meie minevik. Saksamaal sündinud Kaja kasvas üles USA-s Seabrooke’is, kus oli palju eestlasi ja jaapanlasi, mõlemad rahvusgrupid elasid kakskeelset elu.

Veel ühe luuletuse Kaja Weeks’i kogust esitas Inga Eichenbaum.

Rahvaluule- ja muusikateadlane Janika Oras Eesti Kirjandusmuuseumist tunnistas, et väliseestlaste korraldatud üritusel osalemine on tema jaoks teine ja rikas maailm. Regilaul on suur ja arhailine laulukultuur. Arhiivid sisaldavad umbes 150.000 regilauluteksti, suur hulk neist viisidega. See on kahe tuhande aasta vanune laulutraditsioon, kus kaks erinevat rütmi vahelduvad. Regilaul on püsinud läbi sõdade ja katkuaegade. Laulikud on tugevad ja elujõulised isiksused, neid tuleb hoida nii, nagu nemad hoiavad kogukonda. Regilaulude juurde pöördutakse üha tagasi ja antakse neile uusi tähendusi. Lõputu voolav jõgi loob meditatiivse seisundi. Regilaulu võib laulda õppimata ja ettevalmistamata, selles suheldakse peale inimeste ka esemete ja nähtustega. Regilaul on väga sõnakeskne, meloodia on siin teisejärguline.

Triinu Viilukas ja Madli Oras Austriast jagasid oma muljeid regilaulust seoses ansambliga Wööt, milles nad mõlemad osalevad. Mainitud ansambel ei tegelenud alguses ainult rahvamuusikaga, muutus selles suunas toimus kuidagi iseenesest. Regilaulul on välismaal hoopis teine tähendus, see seob lauljaid vanema kultuuriga. Nad on üritanud seda teha ka saksa keeles. Nende esituses kuulsime paari regilaulunäidet.

Vestluses, mida juhendas Piret Noorhani, tekkis arutelu küsimuse ümber, kas ja kuivõrd regilaul üldse sobib esinemiseks või on see ainult seltskonnalaul. Jõuti tõdemuseni, et esinemise puhuks tuleb luua eriline atmosfäär. Kokkuvõttes kumas kõigi esinejate sõnavõttudest läbi sõnum, et väliseestlus ei tarvitse keelehuvilisele olla mingiks tõkkeks ega halvavaks teguriks, pigem ehk vastupidi. Meenutagem vaid Piret Noorhani ütlust, kus ta nimetab eesti keelt oma koduks. Või Kaja Weeks’i, kes peresiseselt suhtleb inglise keeles, kuid väljendab end veatus eesti keeles ja rakendab oma ingliskeelses luules regilaululisi elemente. Kaja Telmet külastab pidevalt Eestit ja uuendab oma võõrsil omandatud vana eesti keelt. Janika Orase siiras märkus väliseesti kui rikka maailma kohta on mõtlemapanev ja hingeminev. Krooniks Triinu Viiluka tõdemus, et regilauluni jõudmiseks pidid nad Eestist lahkuma ja et võõrsilt Eestit külastades häirivad kõrva vohavad anglitsismid.

Lõpuks serveeriti „magustoiduks“ videoklipp hiljutisest meeleavaldusest Ukraina heaks Tallinna Vabadusväljakul, kus esinesid regilaulikud Mari Kalkun ja Anna Hints.

Reporteri viimase tähele panekuna olgu mainitud, et emakeelepäeval (jah, ühes sõnas on ikka ainuõige) osales virtuaalselt kakskümmend neli isikut, neist umbes pooled näo ja häälega. Osa eelistas jääda varju ja muist osales episoodiliselt. Pisut kurvastavalt puudutas meessoost osavõtjate vähemus, kogu üritus oli rõhutatult feminiinne. Jäi piinlik mulje, et eesti keel on nagu rahvarõivas, mida meesterahvas naljalt selga ei pane, kui ta just rahvatantsurühma ei kuulu. Sügav aupaklik kummardus daamidele, kes on loodud eestluse edasikandjaiks, olgu see siis keeles, regilaulus või üsas.