Ortoos aitab insuldist taastujat

Insuldijärgses taastusravis on olulised abivahendid ortoosid, mis aitavad jäset või kehaasendit stabiliseerida.

Insult võib põhjustada lihaste nõrkust või halvatust, mõjutades teatud kehaosade liigutamist. Ortoosid võivad aidata stabiliseerida nõrgemaks muutunud või halvatud kehaosi ja toetada nende õiget joondamist, mis võimaldab liikumist paremini kontrollida

Ortooside abil paranev liikuvus ja kontroll keha üle tähendab ka vähem kukkumisi ja muid õnnetusi. Lisaks aitab ortoosidega keha stabiliseerimine vähendada kahjustunud kehaosades ebamugavustunnet ja valu.

Ortooside kasutamine lisab ka enesekindlust ja iseseisvust, kuna on võimalik teha argiseid toimetusi, mis muidu oleksid keerulised või võimatud.

Ortoosi kasutamise vajadust peaks hindama tervishoiutöötaja, kes oskab arves- tada patsiendi individuaalseid vajadusi ja soovitada sobivat ortoosi. Sobivus on ortoosi tõhususe tagamiseks ülioluline. Samuti tasub spetsialistiga regulaarselt konsulteerida, et tagada ortoosi jätkuv vastavus vajadustele.

Insuldijärgselt kasutatakse mitut tüüpi ortoose, sealhulgas:

• Jala-hüppeliigese ortoosi kasutatakse tavaliselt siis, kui insuldijärgselt vajub jalalaba tahtmatult allapoole või esineb säärelihaste nõrkus. Ortoos toetab pahkluud ja jalalaba, hoides jalga kõndimise ajal maapinnal lohisemast.

• Põlveortoos aitab stabiliseerida põlveliigest, kui esineb seda ümbritsevate lihaste nõrkus või halvatus.

• Käe- või randmeortoos aitab lihasnõrkuse või halvatuse korral tagada käe õige asendi, nii et on kergem sooritada igapäevaseid toiminguid.

• Küünarnukiortoosist on abi neile, kellel esineb õlavarrelihaste nõrkus või halvatus. See pakub käele tuge ja aitab tagada käeasendi stabiilsuse.

Allikad: Ameerika insuldiassotsiatsioon, Nature

Liikumine aitab aju ümber programmeerida

Kehalise aktiivsuse säilitamine või tõstmine poole aasta jooksul pärast insulti on taastumisel ülioluline, näitas Rootsi teadlaste uuring.

«Insuldi läbi teinud võivad saada kasu füüsilise aktiivsuse suurendamisest, sõltumata insuldi raskusastmest,» ütleb teadur dr Dongni Buvarp Göteborgi ülikooli neuroteaduste ja füsioloogia instituudist. «See võimaldaks parandada pärast insulti funktsio - naalset toimimist,» nendib ta.

Aiatöö läheb arvesse

Kerge treening vähemalt neli tundi nädalas on insuldist taastumisel ideaalne, lisab Buvarp.

Tegevused võivad hõlmata jalgrattaga sõitmist või kõndimist, aiatööd, kalapüüki, lauatennist või keeglit, soovitab ta.

«Kehaline aktiivsus võib suurendada nii aju kui ka keha suutlikkust,» märgib Buvarp. «Füüsiline aktiivsus soodustab aju plastilisust ja parandab ka taastumist rakutasandil.»

Aktiivne elustiil võib parandada insuldist taastujate liikuvust ning vähendada kukkumiste, depressiooni ja südamehaiguste riski.

«Isegi vähese kehalise aktiivsuse säilitamine võib aidata kaasa paremale insuldist taastumisele, sõltumata insuldi raskusastmest,» lisab Buvarp.

Uuringu jaoks kogus tema meeskond andmeid ligi 1400 mehe ja naise kohta, kel keskmine vanus 72 aastat ja esinenud insult.

Nende hulgas suurendas kehalist aktiivsust 53 protsenti ja vähendas 47 protsenti. Tulemused näitasid, et neil, kes suurendasid oma aktiivsust kuue kuu jooksul pärast insulti, taastusid füüsilised funktsioonid paremini kui nendel, kes olid jäänud füüsiliselt passiivseks.

Buvarp tõdeb, et leiud võivad julgustada inimesi, kelle füüsiline aktiivsus insuldi järel langeb, uuesti kehalist aktiivsust suurendama.

Vähendab ka uue insuldi tekkeriski

Põhimõtteliselt program- meerite liikudes aju ümber. «Treeningu ajal saadate sõnumeid aju tervetele osadele, mis võtavad üle insuldist kahjustatud ajuosa,» sõnab neuroloog Rohan Arora. Ehk füüsilise aktiivsuse käigus ajuühendused muutuvad. Treening võib hõlmata kergeid raskusi või mistahes masinatreeningut, lisab ta.

«Mõned patsiendid ei pruugi pärast insulti olla motiveeritud treenima, sest «uue normaalsusega» on raske kohaneda,» ütleb Arora. Ta lisab, et osa arsti tööst on julgustada olema patsiente aktiivsed.

«Treeningu ajal suurendate ajus hea enesetunde kemikaalide hulka ning need annavad motivatsiooni ja aitavad paremini taastuda,» tähendab neuroloog.

Treening on vaid üks elustiili muutustest, mida patsiendid peavad pärast insulti tegema, et taastuda ja vähendada uue insuldi saamise tõenäosust, lausub Arora. Need hõlmavad suitsetamisest loobumist, normaalse kehakaalu säilitamist ja tervislikku toitumist.

«Füüsiline aktiivsus on vajalik mitte ainult pärast insulti, vaid kogu elu jooksul,» märgib Arora. «Pidev kehaline aktiivsus ei aita mitte üksnes insuldist taastuda, vaid vähendab oluliselt ka teise insuldi või mõne muu kardiovaskulaarse sündmuse riski.»

Ligikaudu 40 protsenti insuldi üleelanutest kogeb afaasiat, raskusi kõne- või kirjakeele mõistmisel või esitamisel. Pooltel neist juhtudest püsib kõnehäire veel aasta pärast insulti. Afaasial on laiaulatuslik mõju insuldi üle elanud inimeste elukvaliteedile ning see viib kergesti sotsiaalse isolatsioonini. Helsingi ülikoolis läbi viidud uuringu kohaselt võib laulupõhine rühmarehabilitatsioon toetada patsientide kõnet ja sotsiaalset aktiivsust. Oluliselt vähenes ka uuringus osalenud omastehooldajate koormus.

Varasemad uuringud on näidanud, et lauluvõime säilib ka raske afaasia korral. Laulmise, eriti koorilaulu kasutamist afaasia taastusravis pole aga laialdaselt uuritud.

«Meie uuringus kasutati mitmesuguseid lauluelemente, nagu koorilaul, meloodiline intonatsiooniteraapia ja tahvelarvuti abil laulmise koolitus,» ütleb doktorant Anni Pitkäniemi. Meloodilises intonatsioonite- raapias kasutatakse meloodiat ja rütmi, et liikuda laulmisest järkjärgult kõneloome poole.

Teadlaste sõnul tuleks laulupõhist rühmarehabilitatsiooni tervishoius kasutada afaasia taastusravi osana.

«Lisaks kõneproduktsiooni koolitusele annab rühmapõhine taastusravi suurepärase võimaluse kaaslaste toetuseks,» ütleb teadur Sini-Tuuli Siponkoski.

Brain Communications/