Kapten laevas, jumal taevas

Rein Albri

Paljud noored astuvad merekooli lootuses, et neist saavad kunagi suurte ookeanilaevade kaptenid. Kahjuks (või õnneks) ei täitu see soov mitte kõigil. Siiski, kuidas saadakse kapteniks? Kui palju on selleks sündides kaasa antud, kui palju suudab hilisem elu sellele kaasa aidata? Tsitaat Pühakirjast: „Paljud on kutsutud, aga vähesed on välja valitud.“ puudutab ka meremeeste karjäärivaldkonda. Elu merel kulgeb mööda rangelt kindlaksmääratud radu. On teada, et kõigist inimestest kõige enam klammerduvad tavade külge meremehed.

Laevakapteneilt nõutakse kaht raskesti kokkusobitatavat omadust – arukust ja inimlikku karmust. Nii vähemalt on arvanud briti meresõitjad. Alati see aga ei õnnestu. Kapten ja kirjanik Herman Sergo on oma teoses „Lootsitoa jutud“ kirjutanud: „Meil rannavetes sõidab praegu üks nii pehme ja hea iseloomuga kapten, kel igast une pealt üles ehmatatud kajakast kahju oli. Pole keegi kuulnud temalt valju sõna ega karmi käsku. Sõidab oma sõidud ja ajab oma asjad tasa ja targu, ilma paraaditsemata ja paukumiseta. Meeskonnale on ta justnagu hea vanaisa. Tema juurde võib minna igal ajal igas asjas. Kõigile leiab ta hea nõu ja lohutava sõna. Tema laeval sõitsid ja sõidavad veel praegugi mehed aastate kaupa … Ent ometi räägitakse, et ka see laevajuht olla kord rööpast välja läinud … Vana sai vihaseks ja pröökas, et merel olla kaks seadust – targematele paragrahv, lollidele rusikas.“

Mereelu erineb tunduvalt elust maal. Juhan Smuul on „Jäises raamatus“ selle kohta tabavalt kirja pannud: „… Mitte kusagil ei jälita inimest nii teravalt võõrad varjud, mineviku vead, inimeste truudusetus, kui siin – merel. Need uksed meis, mis avanevad öösse, on merel viletsasti riivistatud. … ükski orkaan pole nii hirmus kui see, mis möllab meis enestes ja paneb sageli vankuma isegi selle, millesse me maal nii kaljukindlalt uskusime …“. Seega tuleb kaptenil lisaks laevajuhtimisele tegelda ka laevapereliikmete (muuhulgas hingeliste) probleemide lahendamisega. See kuulub tema kohustuste hulka.

Kunagi purjelaevastiku aegu oli kaptenikajuti ukse kõrvale kruvitud vaskplaat, kuhu olid graveeritud järgmised read: § 1. Kaptenil on alati õigus! § 2. Kui kaptenil ei ole õigus, siis jõustub § 1.

Kes on kapten? Kapten (prantsuse keeles Capitaine, hilisladina keeles capitaneus) on laeva ja laevapere ainujuht, kelle korraldusi, mis on antud tema võimkonna piires, peavad kõik laeval viibivad isikud tõrkumata täitma. Sellest ka ütlus: kapten laevas, jumal taevas; ka kõrgema ametiastmega isiku viibimine laeval ei vabasta kaptenit vastutusest. Merel ja välissadamais on kapten oma ametiala piires riigi ning laeva- ja lastiomaniku seaduslik esindaja.

Kapteni õigused ja kohustused on kindlaks määratud vastavas teenistusmäärustikus. Laeva hukkumisel lahkub kapten laevalt viimasena. See nõue on paljude mereriikide seadustes, Prantsusmaal juba aastast 1765. Vahel on ette tulnud ka vastupidist, kui meenutada reisilaeva „Costa Concordia“ hukku, mil kapten esimeste seas „kukkus“ päästepaati.

Rein Albri (paremal) koos motoristidega. Fotod erakogust

Kapteni ülesanded ja vastutus

Kapten on kõrgeim juhtiv isik laevas, kel lasub ülim ning lõplik vastutus laevaoperatsioonide ohutu ja tõhusa teostamise eest vastavalt rahvusvahelistele, kohalikele ja lipuriigi nõuetele ja reederi juhistele. Laevaoperatsioonide aluseks on laevapere juhtimine navigeerimisel, lastioperatsioonidel, laeva hooldamisel ja teistel laeva kasutamise eesmärki täitvatel tegevustel.

Laeva, sellel viibivat isikut või lasti ähvardava ohu korral, samuti laevapereliikme allumatuse või vastuhaku korral või muil hädajuhtumeil võib kapten ohu tõrjumiseks kasutada vajalikke sunnivahendeid. Kuna laev on selle riigi territoorium, mille lipu all ta sõidab, siis on kapten ka riigivõimu esindaja oma laeval.

Kaptenikutse saamiseks tuleb lõpetada laevajuhikoolitus merekoolis ning läbida nõutav meresõidupraktika madrus-praktikandi või madrusena, vahitüürimehena ja vanemtüürimehena. Kapteni kutseoskusi kinnitab lipuriigi väljastatud diplom või tunnistus.

Must märk kaptenile

11. juuli 1978, traallaev „Feodor Okk“ (BMRT-555). Seisime SaintJohn’si sadamas Newfoundlandil, reisi algusest oli täitunud 114. päev. Need päevad ei olnud kuigi edukad, me ilmselt ei osanud kala püüda, oli pikki ajalõike, kui me ei suutnud kala üles leida. Väljapüütud kalast sõltus aga meie kõigi palk. Meeskond süüdistas kaptenit ja traalmeistrit tegevusetus ja oskamatuses, selleks oli ka alust. Suure ookeanitraaleri kapteni ametinimetus oli kaptendirektor.

Vihje sellele, et ta pidanuks lisaks navigatsioonile hästi kursis olema laeva kalatsehhi tootmisjõududega, samas pidi tal olema ka piisavalt kalurivilumust, leidmaks kalaparvi ja teadmaks püügipiirkonna omapära. Ta oli alles algaja kapten ja kaptenipagunite raske kuld ilmselgelt rõhus teda. See ilmnes tema hoolimatus, kohati ka ülbes ja ebaõiges käitumises alluvatega.

Ka sadamas ei kulgenud meil kohe algusest peale kõik ladusalt. Laeva imbus palju alkoholi. Kui arvestada, et meeskond oli juba mitu kuud pidanud leppima kuivade kurkudega, siis kippus nii mõnigi liigse viina tõttu enesekontrolli kaotama, kuni selleni, et kapten ja traalimehed tuleks „seebiks keeta“.

Õhtu eel oskas tublisti vindine vanemtüürimees korraldada tekil suure rüseluse koos räige sõimuga sadamas viibivalt Poola traalaevalt meile külla tulnud meestega. Asi lõppes üpris inetult ja väärikalt käitunud poola meremeeste suure solvumisega. Kui arvestada veel seda, et SaintJohn’si sadam asub sisuliselt kesklinnas ja on avatud kõigile uudishimulikele linnaelanikele, siis head muljet see kisa-kära meist ei jätnud. Seda enam, et päeval aeti ära laeva külastama tulnud vene ja ukraina emigrandid. Neile tehti selgeks, et kodumaa reeturitel ja äraandjatel Nõukogude laeva tekile asja pole. 12. juuli varahommikul puhkes laevas häire – inimene on laevast kadunud! Translatsiooni kaudu otsiti taga juhtkonnamessi ettekandjat. Välissadamas viibimise üheks iseäraks oli regulaarne kajutite kontroll. Selleks pani pompa kokku kahetunnised nn parteivahid, kelle kohustuseks oli aegajalt vaadata, kas kõik inimesed on alles. Kajutite uksi lukustada ei lubatud.

Nüüd avastas nooruke praktikant laeva läbi käies, et ühe kajuti uks on lukus ja koputamisele keegi ei vastanud. Kohale kutsutud pootsman avas ukse universaalvõtmega, aga kajut oli tühi! See ehmatas noormeest sedavõrd (tema vahi ajal on inimene laevast põgenenud!), et ta silda tormates sellest teisele tüürimehele (minu merekooli koolivennale) suure ärevusega ette kandis – laevast on kadunud inimene. Kajutinumbrist selgus, et kadunud isik on ohvitseride messi ettekandja, keda laevas võimuka ja õela iseloomu tõttu Fuuriaks kutsuti. Nooruke vahimees, kes oli avastanud „kodumaa reetmise“, nõudis kohe sellekohast sissekannet logiraamatusse, mida tüürimees ka tegi.

Lärm laevas paisus suureks, paljud ei saanud unise peaga arugi, mis lahti, pealegi veel öösel. Oleks veel kusagil Aafrika sadamas, kus aeg-ajalt tuli ette öiseid „intsidente“.

Mida teha sellisel juhul? Selleks olid pompal juhised – ta hakkas kohe kokku panema otsimismeeskonda (poiskovaja partija), kelle ülesanne oli minna linna ja politseisse kadunud inimest otsima. Kujutan ette pompa enesetunnet, tema valvsa pilgu alt oli nõukogude inimene kapitalistlikus sadamas plehku pannud.

Kogu selle juhtumi iroonilisus seis-

nes aga selles, et kogu see lärmakas jutuajamine toimus sillas, mille lahtise ukse taga asus kaptenikajuti uks. Kell 5.10 see uks avaneski (fikseeritud logiraamatus) ja koridori astus koduses kerges rõivas kapten, tema selja taga aga seisis hommikumantlis „kadunud inimene“ ehk meie tagaotsitav. Küsivate pilkude poole pöördudes ütles kapten, et bufetšitsa teenindas (obsluživala) teda, sest ta olevat endale tellinud teed ja võileibu. Sellega oli olukord justkui lahenenud. Jäi vaid arvata, mida asjaosalised – kapten ja Fuuria – tundsid, kui pidid läbi õhukese ukse kogu seda märulit vaikides pealt kuulama.

Ega see polnudki kuigi suur saladus, et meie ettekandja vahetevahel kapteni kajutis ööbib, mis seal ikka – suured inimesed juba. Ainult meie praktikant ilmselt ei teadnud seda, sest muidu oleks ta „kadunud inimest“ läinud otsima kapteni kajutist.

Võiks arvata, et sellega oli asi lahendatud ja „rahu saabus maa peale“, kuid ei. Tegelikult torm alles seisis ees. 14. juunil koputati mu kajuti uksele ja sisenes rühm motoriste ja tekimehi, enamasti küpses eas mehed. Mulle kui erapooletu seisusega isikule tehti ettepanek vestelda kapteniga tekkinud olukorrast. Üks küsimustest, mis tuli kaptenile esitada – kes tegelikult laeva juhib. Oli tekkinud irooniline arvamus, et meie laevaelu kamandab Fuuria ainuisikuliselt. Ilmselt oli kapten talle omavahelises vestluses rääkinud inimestest, kes olid talle vastukarva.

Seda oli tunda ka messis, kus Fuuria peamine tähelepanu oli pööratud kaptenile, teenindades teda erilise kiindumusega. See-eest kaptenile mittemeelepäraseid ohvitsere teenindas ta vastumeelselt, laskis neid oodata, samal ajal tegi kaptenile võileibu. Tihti keeldus ta toitmast IV mehaanikut, kes ei jõudnud pärast räpaseid tõid masinaruumis end 25 minutiga puhtaks pesta ja saabus seega kohale 5 minutit enne messsi „sulgemist“. Vaene mehaanik läks vaese sugulasena meeskonna sööklasse, kus kaastundlikud tüdrukud teda toitsid.

Temaga ühines pea ka IV tüür, kellega kapten rahul ei olnud ja keda Fuuria seepärast avalikult näägutas. Kuid ka seal näidati neile varsti ust, sest nad söövat võõra laua taga. Kapten ei reageerinud sellele kuidagi, porises ainult vanemmehaanik, aga tema pani Fuuria paika sisinaga: „Mina olen ka inimene, minu tööpäev lõpeb ja ma vajan puhkust.“ Sellist südametut käitumist nägin ma laevas esimest korda – tavapärane oli, et kui keegi mingil põhjusel ei jõudnud õigeks ajaks einele, siis pandi talle toit ootele või toodi isegi kajutisse. Ei olnud ka harvad juhtumid, kui Fuuria, kohates koridoris mõnd talle vastumeelset motoristi või madrust, kriiskas: „Kirjutan su laevast maha!“

Läksin siis rahva volitusel kapteni jutule. Esitasin talle küsimuse, kes laeva juhib. Kui tema, siis hakaku juhtima, nii et kõik sellest aru saavad. Rohkem juttu polnud, kapten ütles raevukalt, et mina kui mehaanik ei peaks oma nina laevajuhtimisse toppima. Rääkisin sellest tagajärjetust „vestlusest“ meestele. Need tegid ettepaneku kokku kutsuda koosolek, kus ainus küsimus on kapteni moraalitu käitumine. See lõhnas juba mässu järele – meeskond hakkab kapteni üle kohut mõistma!

Koosolek toimuski 16. juunil pärast lõunasööki. Enamus vabavahist oli kohal, keda polnud, see oli kapten ise. Pompa ja vanemtüürimehest kapteni suur semu kutsusid rahvast rahunema, soovitades vaikselt laiali minna: „Mõelge, kelle vastu te lähete, kapteni vastu!“

Kuna kapten välja ei ilmunud, tuli mul taas minna teda „tülitama“. Kutsudes teda koosolekule, et rahvas ootab, sain vastuseks, et kes teil lubas üldse kokku tulla. Seekord tuli ta siiski minuga kaasa, ise porisedes, et löön teid kõiki laiali. Seda ta üritas oma kapteni komandohäälega ka teha, kuid siis tõusis püsti eakas sõjaveteranist vanemmotorist ja põrutas otse: „Sina, poisike, pea suu kinni! Sina imesid siis veel lutti, kui mina rindel verd valasin, et sina saaksid merekoolis kapteniks õppida!“

Kapteni suu oli paugupealt kinni ja kogu kuraas kadunud. Seejärel tuli mul ette lugeda varem ühiselt koostatud tekst, milles avaldati talle ühiskondlik vali noomitus moraalitu käitumise ja ka muude pattude eest. Sisuliselt oli see umbusalduse avaldamine, ehk, nagu vana piraadikoodeksi järgi, olime talle andnud musta märgi, järelemõtlemiseks.

Selle loo lõppu oleks kohane tuua üks lõik Arthur van Schendeli mereraamatust „Fregatt Johanna Maria“: „Sest kapten, kes ei pea oma laeva ühes kõige juurdekuuluvaga, inimelud kaasa arvatud, tähtsamaks kõigest, iseendast, oma tujudest, oma tunnetest, oma auahnusest, olgu siis tuju nii halb kui tahes, pole mees, keda võib usaldada.“

Olgugi, et Madalmaade lipu all purjetas palju laevu, pidi julmi või kõva südamega kapteneid esinema küll haruharva, sest nende nimesid teadis iga madrus. See, kes läheb noorelt merele, õpib juba varakult abi andma ja abi vastu võtma, ning tal on oma kaaslastega ööd ja päevad ühised mõtted, kus kadedusel ei ole ruumi

Traalimas külg külje kõrval.