RR: Rulataja kasutab linnaruumi oluliselt teistmoodi, mis hetkest hakkavad sellised ebakonvetsionaalsed käitujad linna häirima? AA: Paljud asjad on määra küsimus: kui palju on palju, millal on küllalt. Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem, vaid huvitav nähtus. Kui linnas jookseb üks hull paljalt karjudes ringi võib ju täitsa tore olla ja isegi lõbus vaadata. Kui ta muutub tüütuks ja hakkab kõiki tülitama või kui neid saab liiga palju olema, siis ei saa enam linnas hästi olla. Eks ühiskond sellele kuidagi reageerib ja püüab lahendust leida. See on Tallinna probleem, et ülearu aktiivset linnaelu küll pole ja kui keegi tahaks pisut teistmoodi linna kasutada ja saab seda teha ning väga hullusti ei sega, siis ma pigem laseks olla. See puudutab muidugi tervet linna, mitte vaid Vabaduse väljakut. Välja tõrjumine pole kuidagi eestlaslik suhtumine. RR: Avalikus ruumis on objekte, mis on rohkem tundlikud ebakonventsionaalsele käitumisele. Kuivõrd erinev on näiteks Vabaduse monument linnatänavast? AA: Iga sootsium tõmbab ise endale piiri ja kusagil meie kultuuriruumis see jookseb, millest kokkuleppeliselt nii lihtsalt üle ei astuta. Need on üleüldse ühiskonnas elamise küsimused, kuidas neid piire organiseerida. Mingist hetkest muutub tegevus avalikuks ürituseks nagu demonstratsioonid või ka rulavõistlused ning neid tuleb kooskõlastada. Kui keegi põhjendatult arvab, et kusagil pühamas paigas
ei või midagi teha, tuleb kompromissi proovida, kuid pigem võiks eelistada, et vabaduse aste oleks võimalikult suur. Lõpuks on ka pühadus muutlik väärtus, Jim Morrisoni haual käib trall ning püramiidide juures pannakse turismipidu. RR: Kas rulataja peakskiolema mässajavõi oma tahtmiste nimel just poliitiliselt korrektne? AA: Noore radikaalsus on absoluutselt mõistetav, noor tahab ja peabki olema radikaalne. Uued põlvkonnad tahavad teist ja muutuda, oma elu elada. See on Oidipuse kompleks oma isa tapust. Oma vanemate käitumismustreid ei saa nii lihtsalt üle võtta. Ei saagi olla, et keegi Savisaar paneb reeglid ette ja kõik kuulekalt täidavad. Mäss on noores sees ja sellest ei pääse ning polegi vaja pääseda. See jookseb sinusoidselt, mis teatud stagnatsiooni hetkel hakkab end jõuliselt koguma ning järgmisel hetkel püütakse midagi pöörata, hakata asju vaatama uue nurga alt. See on periood, kus ühiskond väga jõuliselt uueneb. Kuid teatud mäss ja maailma tunnetuslik uuenemine toimub koguaeg. Me kogu aeg otsime midagi. Ei saa igal juhul rahule jääda sellega, mida ette tõstetakse.