Palju õnne, Eesti!

TOOMAS LUKK

Eesti Vabariigi suursaadik Kanadas

24. veebruaril, Eesti Vabariigi Iseseisvuspäeval, heisatakse kõikjal üle Eestimaa sinimustvalged riigilipud. Tavaliselt algab Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine päikesetõusul rahvuslipu heiskamisega Pika Hermanni torni, jätkub jumalateenistuse ja sõjaväelise paraadiga, kus koos meie sõduritega osalevad ka meie liitlasvägede esindajad. Päeval antakse üle riiklikud preemiad ja tunnustused, õhtul toimub pidulik kontsert ja presidendi vastuvõtt. Päevakohased üritused leiavad aset kõikjal üle Eestimaa, tema linnades ja valdades. Kuna elame ebatavalisel ajal, siis on sellest mõjutatud ka tänavuse aasta hõredam pidustuste kava, kuid sellegipoolest on Eesti pidurüüs ja isamaa sünnipäeva meeleolus.

Kanadas heisatakse sellel päeval Eesti lipp traditsiooniliselt Ottawa ja Toronto linnavalitsuse lipuplatsil. Kindlasti ka paljudes Kanada eestlaste- ja eestlaste kodudes üle maailma.

Kanada eestlaskond, pea 25 000 inimest, moodustab rahvaarvult Eesti viienda suurema linna enne Viljandit. See on märkimisväärne arv Eestile olulisi ja Eestit südameis hoidvaid inimesi. Eesti riik peab omalt poolt oluliseks toetada ning tunnustada algatusi, mis aitaksid eesti identiteeti välismaal hoida ja tugevdada. Selleks moodustas välisministeerium üleilmse eestluse erivolitustega diplomaatilise esindaja ametikoha ja teda abistava üksuse.

1870. aasta algul hakati Tartus, Jakob Hurda eestvedamisel, korraldama Kalevipoja õhtuid. Sellest välja kasvanud mõttekaaslaste ühendus Vironia pidas avakoosoleku 17. septembril 1881 ja valis oma värvideks sinise, musta ja valge. Korporatsioonide esinduskogu Chargierten Convent ei rahuldanud Vironia taotlust kinnitada ühenduse värvid ja vapp. Samad värvid võttis üle 1883. aastal teadusliku seltsina vormistatud Eesti Üliõpilaste Selts ja kinnitas aasta hiljem Otepääl need oma lipuvärvideks.

27. juunil 1922 võttis Riigikogu vastu Riigilipu seaduse, mis kinnitas sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks. Nii tähistab Eesti tänavu oma riigilipu sajandat aastapäeva.

Meie rahvusvärvides peegeldub Eesti mälu – tema minevik ja olevik, kuid ka tema tulevik, mida vormivad meie tänased otsused. Nende värvide all võitlesid Eesti mehed ja naised Vabadussõjas, neid värve peideti kiivalt okupatsiooniajal ja toodi välja tormilistel 80ndatel, Eesti taasiseseisvumise koidikul.

Saksa ajaloolane Leopold von Ranke on öelnud, et „kõige õnnelikum aeg inimkonna jaoks on tühjad lehed ajalooraamatus“. Eesti ajalooraamatus tühje lehti ei ole – eestlaste ajalugu ulatub sajandite taha, kuigi Eesti iseseisvuse lugu on vaid sajandipikkune.

Üks Eesti iseseisvuse rajajaid, admiral Johan Pitka, kirjeldab oma raamatus „Rajusõlmed“ Eesti vägede ennastsalgavaid manöövreid vaenlase tagalasse Vabadussõjas. Nende jäägitu pühendumus Eesti vabadusele ja liitlaste toetus viisid Tartu rahulepingu sõlmimise ja Eesti iseseisvuse kinnistumiseni.

Möödunud aasta 20. augustil möödus 30 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Nädalapäevad hiljem, 26. augustil 1991, tunnustas Kanada taasiseseisvunud Eestit. Tähtpäeva puhul külastas HMCS Fredericton augustis Tallinna.

Need aastad on olnud muljet­avaldav teekond, mida kinnitab Eesti kõrge inimarenguindeks, majanduskasv ja innovatsiooni buum. Ühe põlvkonna vältel on Eesti tõusnud maailmas hariduse ja digitaalse arengu absoluutsesse tippu. NATO liitlasena, Euroopa Liidu ja paljude rahvusvaheliste organisatsioonide liikmena on Eesti julgeolek nii kindel kui ei kunagi varem. Eesti julgeolekusse panustab ka Eesti hea sõber ja liitlane Kanada, kellega on nii kahepoolne kui ka rahvusvaheline koostöö viimastel aastatel jõudsalt edasi arenenud.

Tänane julgeolekuruum on varasemast tunduvalt keerulisem, mis vajab muuhulgas võimekust seista vastu sellistele ohtudele, nagu seda on küberründed, väärinfo levitamine, energiajulgeolek, kliimamuutused ja pandeemiad. Koroonaviirus näitas selgelt, kuidas tervishoiuküsimused võivad üleöö hakata mõjutama riikide välisja julgeolekupoliitikat. Kasvanud küberohte aitab tõrjuda rahvusvaheline NATO Küberkaitse Koostöö Keskus Tallinnas, millega Kanada on liitumas.

Eesti välispoliitilist tegevusvälja ilmestab lai, üle kõikide mandrite ulatuv koostööpartnerite võrgustik. 2021. aastaga lõppes Eesti kahe aasta pikkune edukas tööperiood ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena, mille kohta on Eesti saanud vaid kiitvaid hinnanguid. Eesti aktiivsus rahvusvahelise poliitika kujundamisel paistab silma.

Uue ilme sai Eesti diplomaatiline esindatus Ottawas, kus Eestil on esimest aastat päris oma saatkonnahoone Kanada pealinna muinsuskaitselist väärtust omava maja näol. Saatkonna raamatukogus säilitatav kinkeraamat, mille signeerisid toonane Eestlaste Kesknõukogu Kanadas esimees Laas Leivat ja peasekretär Priit Aruvald, meenutab, et Eesti Vabariigi saatkond Ottawas avati rendipinnal 22. veebruaril 2001. Saatkonnahoone omandamine kannab endas sõnumit Eesti ja Kanada headest ja püsivatest suhetest liitlaste ja mõttekaaslastena.

Kui möödunud aasta võtmesõna oli „vaktsiin“, siis käesoleval aastal võiks see olla sõna „turvatunne“ – loodeta vasti palju muret ja valu põhjustanud pandeemia taandub ja julgeolufoon maailmas paraneb.

Horisontaalset turvatunnet pakuvad meile meie igapäevased kaasteelised, keda kriisiolukorras oleme hakanud nimetama „eesliini töötajateks“. Nende igapäevane tegevus ja panus väärib meie tänu ja lugupidamist.

Eesti riigi kõige tähtsam üles anne on tagada Eesti kodanike julgeolek ja kindlustada nende heaolu. Lennart Meri ütles, et „meist igaühest sõltub Eesti püsimine“ … ja turvatunde tagamine, mida käesolev aasta pakub meile, loodetavasti, kõigile varasemast rohkem.

Palju õnne Eesti!