6 minute read

Saaremaa ooperipäevadelt 2022

MAILIS SÜTISTE-GNANNT

Saaremaal toimusid 20.–24. juulini keskaegse Kuressaare kindlusemüüride vahele paigutatud 2000 pealtvaatajat mahutavas ooperimajas 15. Saaremaa ooperipäevad.

Advertisement

Esimene ooperifestival korraldati Kuressaare ooperipäevade nime all 1999. a, selle kunstiliseks juhiks oli Ludmilla Toon. Alates 2008. aastast on korraldajaks Eesti Kontsert ning festivali kunstiliseks juhiks Aarne Mikk. Saaremaal on eelnevatel aastatel esinenud oma parimate lavastustega külalisteatrid erinevatest riikidest. Tänavuse suve külalisteater on Poolast – Sileesia ooperiteater Bytomis, mille rajas maailmakuulus bassilaulja Adam Didur ja mis avati 14. juunil 1945, kui esietendus esimene sõjajärgne ooper Poolas – „Halka“. Sileesia ooperiteater on pidevas arengus – kostitades publikut klassikaga, samal ajal avastades ja avades unustatud teoseid. Teatri varasalves on üle 260 ooperi, opereti ja balleti esietenduse. Praegune kava sisaldab umbes 30 lavateost.

Saaremaa ooperipäevad 20. juulil avanud Charles Gounod’ ooper „Romeo ja Julia“ esietendus 2017. a ja tähistas ooperimaja viljaka koostöö algust kunstilise juhi Michal Znanieckiga. Znaniecki on ise öelnud: „Te näete Saaremaal minu viimast viit loomeaastat. Tahan, et iga minu lavastus oleks uutmoodi risk, mulle meeldivad väljakutsed. Ütleksin isegi, et kui pole väljakutseid, pole ka kunsti. Minu jaoks on kunst järgida seda, mida me tegelikult vajame tänapäeva suhtlemiseks, tänapäeva dialoogiks. Minu jaoks on oluline, et publik mõistaks mind, et ma tunneksin, et saan nendega dialoogi pidada.“

Tema „Romeo ja Julia“ on pälvinud kolm Kuldse maski preemiat – aasta etendus 2017, parim vokaalosatäitja Andrzej Lampert Romeo rollis ja Luigi Scoglio lavakunsti kategoorias. Mõlemad tegid kaasa ka Saaremaal. „Etenduse kõige väärtuslikum aspekt on teatraalne külg. Michal Znaniecki ei ole lasknud end ahvatleda trendist kanda teose kontseptsioon tänapäeva üle, vaid on jäänud püsima traditsioonilise Shakespeare’i juurde,“ on kirjutatud teose tutvustuseks Rzeczpospolita’s.

Allakirjutanul õnnestus osa saada „Õhtust Mozartiga“ 21. juuli õhtul, mis koosnes kahest osast „Reekviemi saladus“ ja „Reekviem d-moll“. Õhtu oli pühendatud kõigile, kes on andnud oma elu vaba Ukraina eest.

„Reekviemi saladus“ on Michal Znaniecki originaallavastus, milles ta esitab oma kunstilise tõlgenduse Wolfgang Amadeus Mozarti viimastest elupäevadest ja muusiku surmaga kaasnenud sündmustest. Selle esietendus toimus 13. aprillil 2022 ja see valmistati ooperipäevade jaoks ette ülikiiresti, asendamaks ühte vene autori lavastust, mida praeguse Ukrainas toimuva sõja tõttu mängida ei soovitud.

Helilooja salapärast surma on uurinud nii muusikateadlased kui ajaloolased, kes on püüdnud paljastada tõde tema haiguse kohta. Tänapäevani ei ole kindlalt teada, mis tegelikult juhtus. Kunstnik suri 35-aastasena pärast lühikest haigust. Tundmatu haigus tabas teda ühe reisi ajal 1791. a ja Viini naastes hakkas ta tervis kiiresti halvenema. Samal ajal töötas Mozart reekviemi kallal ja teda kummitas mõte võimalikust mürgitamisest. Arvatakse, et viimased noodid, mille kallal Viini klassik töötas, olid algustaktid „Lacrimosast“. Znaniecki keskendub „Reek­viemi saladuses“ eelkõige Mozarti surma „tunnistajatele“ ja viib laval läbi tõelise juurdluse. Tõe väljaselgitamise juhtiv patroon on keiser Leopold II, kellele Mozart kirjutas hulgaliselt kammerteoseid ja kellest saab peategelane reekviemi saladuse otsinguil. Õudusunenägudest jahituna otsustab ta läbi viia kõigi Mozarti lähedaste küsitluse, et leida muusiku surma seletamiseks mõni juhtlõng. Ta vestleb Mozarti naise Constanze, õe Nannerli, armukese Sofie ja rivaali Salieriga. Igaüks neist jagab mälestusi oma suhetest Mozartiga, millest koorub peale armastuse ja kiindumuse välja ka kadedust ja vimma.

Muusikaliselt on lavastus retk läbi Mozarti loomingu. Tema ooperiaariad omandavad uue tähenduse ja muutuvad etenduses kommentaarideks, mille kaudu peategelased väljendavad juurdluse osaliste emotsioone, suhteid ja konflike. Muusikaliselt kulmineerus kõik ekstaatilises kooriteoses „O voto tremendo“ ooperist „Idomeneo“, mis jäi kõlama kui sümboolne eeltakt Mozarti reekviemile, mis oli pärast vaheaega õhtu teiseks osaks. Osades: Constanze – Gabriela Golaszewska, Sofie – Marta Huptas, Nannerl – Anna Burucka, Mozart – Adam Sobierajski, keiser Leopold II Maciej Komandera, Schikaneder – Adam Wožniak, Salieri – Michal Znaniecki.

Ooperiõhtu jätkus pärast vaheaega W. A. Mozarti originaalse balletilavastusega „Reekviem D-Moll“, Sileesia ooperiteatri solistid ja ooperikoor esitasid siin laulu balletile taustaks. Osades olid sopran Gabriela Golaszewska, alt Anna Borucka, Tenor Maciej Komandera, bass Zbigniew Wunsch.

1791. aastal kirjutatud Reekviem d-moll KV626 on Wolfgang Amadeus Mozarti üks olulisemaid vaimulikke teoseid ja tema viimane lõpetamata heliteos. Veel päev enne oma surma töötas Mozart reekviemi fragmendi „Lacrimosa dies illa“ kallal. Reekviemi loomislugu ümbritseb tugev saladusloor. Legendi järgi olevat helilooja juurde ilmunud saladuslik tundmatu, kes tellis temalt leinamissa.

Tänu Jacek Tyski koreograafiale avas balletilavastus sellest surematust heliteosest uue mõõtme. Tysk on rajanud oma koreograafia neoklassikalise tantsu tehnikale. Ta rõhutab, et ta ei kasuta kaasaegset tantsu, sest soovib saavutada täielikku harmooniat liikumise ja muusika vahel. Liiga modernne tantsutehnika võib häirida muusikalisi kõlastruktuure. Koreograaf peab ka oluliseks, et tõlgendus ei põhineks rangelt spetsiifilisel religioonil, ehkki teos on sakraalse teemaga sügavalt seotud. Sõnum peaks peegeldama pilti inimelust, algusest ja lõpust, mis samal ajal muutub järgmiseks etapiks, võttes kokku inimese teekonna, mis on täis valu ja kukkumist, ent ka armastust, usku ja lootust.

Publik aplodeeris etenduse lõppedes püsti seistes. „Õhtu Mozartiga“ oli väga südamesse minev ja et reekviemi järgi oli võimalik lavastada balletti ja nii hingestatult tantsida, oli väga meeldiv uudne üllatus.

Kesköö ooperiteatris sai publik 21. juulil nautida Michal Znaniecki „Chopini oodates“, kus üllatuslikud mõttemängud aitasid ooperipäevade kunstilise juhi Aarne Miku sõnul avada Robert Schumanni kuulsat lauset: „Chopini masurkad – need on kahurid, mis on peidetud lilledesse“. Aarne Mikk sõnas: „Seetõttu usume koos Poola rahvaga, et nende naaberriigi päevalillepõldudel on peidus ukrainlaste surematu hingejõu kahurid. Muusade survel peavad relvad vaikima ka pärast kõige karmimat sõjatalve…“ Seda me kõik tõesti ootame ja loodame, et nii läheks.

22. juulil etendus ooperiteatris Giuseppe Verdi „Traviata“, mis oli täielikult välja müüdud. Kesköösalongis Opera Royal mängis kahel õhtul muusikat The New Murphy Band.

Ooperipäevade finaaliks kujunes nagu ikka Ooperigala, kus ooperi ilu olemuse avasid publikule Sileesia ooperiteatri solistid: metsosopran Anna Borucka, sopranid Gabriela Golaszewska, Ruslana Koval, Ewelina Szybilska, tenorid Maciej Komandera, Andrzej Lambert ja Adama Sobierajski ning bariton Stanislav Kuflyuk. Ettekandele tuli hoolikalt valitud ja dramaturgiliselt läbimõeldud läbilõige žanri kõige silmapaistvamatest teostest Verdilt, Puccinilt, Bizet’lt, Gounod’lt, Donizettilt, Rossinilt ja Moniuszkolt. Koreograafia oli Monika Mysliwiecilt ja Henryk Konwinskilt.

Lastele oli Sileesia ooperiteater kaasa toonud Stanislaw Moniuszko lasteetenduse „Parvemees“, mille on lavale seadnud taas Michal Znaniecki ning mille esietendus toimus Moniuszko 200. sünniaastapäevaks 14. juunil 2019.

Olid meeldejäävad hetked ja elamused, mida pakkus publikule Sileesia ooperiteater. Järgmisel suvel oodatakse Saaremaale Maria Biesu nimelist Moldova rahvusooperit ja balletti. Nii et – järgmisel suvel taas Saaremaale, sest paremat kui suisel ajal Saaremaal ei ole tõesti mitte kusagil mujal.