50-aastane Tartu College – VEMU kodu

PIRET NOORHANI

TC on paljudele eestlastele olnud tööandjaks: neid kohti, kus emakeelses keskkonnas töötada saab, väljaspool Eestit väga palju polegi. Aga mis eriti oluline, TC on kindel ja perspektiivikas hoiukoht eestlaste arhiividele, raamatu- ja esemekogudele ning muule vaimuvarale ja sellisena eeldus ja tagatis, et Väliseesti Muuseumist, VEMUst võiks saada püsiv monument väliseestlusele.

Väliseestlased on olnud tublid oma pärandit koguma kogukonnaarhiividesse, mis on enamasti asunud Eesti Majades. Need, tavaliselt aktsiaseltsidena tegutsevad majad, kipuvad kogukonna kahanedes sattuma majanduslikesse raskustesse. Mis saab arhiividest, kui maja enam pole? Elmar Tampõllu visionäärimõttest sündinud TC on eduka ettevõttena pakkunud arhiividele võimaluse mitte üksnes kestma jääda, vaid ka areneda.

VEMU idee ei tekkinud tühja koha peale. Tartu College’i ruumide üürist saadav sissetulek on see vundament, mis kannab ja lubab suurelt unistada. Ja muidugi on siin aastakümnete jooksul toimunud erinevaid tegevusi, mis on ladunud muuseumile ideelise põhja.

Kui TC 1970 sügisel pidulikult avati, oli Toronto Eesti Majas üks arhiiv juba olemas – Eesti Keskarhiiv Kanadas. Miks tekkis teine veel, Tartu Instituudi Arhiiv ja Raamatukogu? Võime korrata vana nalja, et kus kaks eestlast koos, seal tekib kolm parteid. Uue arhiivi tekkimise peamiseks põhjuseks oli siiski asjaolu, et TC ehituseks saadi riigilt soodsat laenu eeldusel, et lisaks üliõpilaste majutamisele hakatakse siin pakkuma ka erinevaid kultuuriprogramme.

Füüsikadikadoktor Endel Aruja tundis juba Inglismaal elades eesti ainese talletamise vastu elavat huvi, koostades esimese Teise maailmasõja järel välismaal ilmunud eestikeelsete trükiste nimekirja, mis ilmus 1951. aastal (täiendatult 1952). Saades 1971 Tartu Instituudi sekretäriks, asus dr. Aruja jõuliselt looma raamatu- ja arhiivikogusid, mis aastast 1997 kandsid oma asutaja nime: Dr. Endel Aruja nimeline Tartu Instituudi Arhiiv ja Raamatukogu. Dr. E. Aruja juhtimisel kasvas TI jõudsalt ja on tänaseks VEMU koosseisus saanud suurimateks eesti-ainelisteks kogudeks väljaspool kodumaad.

Küllap tulenes dr. E. Aruja personaalsest bibliograafiahuvist ka 1985. aastal riikliku New Horizon programmi toel asutatud ja arhiivi-vabatahtlikke koondanud Bibliograafia Klubi nimetus. Dr. E. Aruja pühendas kakskümmend aastat oma elust klubitöö juhtimisele. Tema tööd on jätkanud dr. Jüri Daniel (2005–2014), dr. Roland Weiler (2014–2020) ja 2020. aastast Asta Lokk. Nii TI kui BK on lisaks arhiivi- ja raamatukogutööle korraldanud erinevaid üritusi, sh rea näitusi.

Üks Dr. Aruja suurprojekte oli raamatute saatmine kodumaale. Esimesed katsed tehti juba 1986. 2006. aastaks oli Eesti raamatukogudele saadetud 7800 kuupjalga raamatuid. See on traditsioon, mida VEMU on jätkanud. Aastatel 2011, 2012, 2013, 2014, 2016 ja 2018 oleme saatnud Tallinnasse Hoiuraamatukokku 2106 kasti peamiselt väliseesti trükiseid. Järgmine saadetis asub teele 2021. aasta kevadel.

Dr. Tiina Kirsi initsiatiivil rajati 2003.a TC juurde teinegi, väiksem ja peamiselt kaasaegset eesti ilu- ja ajalooalast kirjandust koguv raamatukogu – Estonian Studies Library ehk laenuraamatukogu. Selles täna seni tegutsevas raamatukogus teevad tööd samuti vabatahtlikud, keda juhendavad professionaalsed raamatukoguhoidjad Alliki Arro ja Vaike Rannu.

1981.a asutatud ja aastast 2001 TCga liitunud Eesti Kultuuripärandi Selts jäädvustas videosse sadu eluloolisi intervjuusid ja eestlaste korraldatud üritusi. Nüüdseks tegevuse lõpetanud seltsi 1200 lindistuseni küündiv kogu on üle antud VEMUsse ja leiab siin elavat rakendust nii VEMU enda kui uurijate poolt.

TC juures on tegutsenud ka kaks elulugude kirjutajate rühma. Esimese, eestikeelse, kutsus 2000. aastal kokku dr. T. Kirss. Nendelt on ilmunud viis kogumikku „Mälutunglaid“ ja üks ingliskeelne tõlkeraamat. 2013–2018 tegutses TCs Kaja Telmeti eetvõttel ingliskeelne elulugude rühm.

2013–2015 läbi viidud TC struktuurireformi käigus liikusid kõik nimetatud organisatsioonid Estonian Studies Centre’i alla, kuhu kuulutakse üheskoos VEMU kogude ja kultuuriprogrammiga, segakooriga Ööbik ning eesti- ja ingliskeelse raamatuklubiga.

Minu tutvus väliseesti arhiividega ulatub 1990. aastate algusesse, mil ma Eesti Kirjandusmuuseumi arhivaari ja teadurina selle kauge, kuid põneva maailmaga kokku puutusin, esmalt Eestisse saadetud väliseestlaste arhiive korrastades ja seejärel juba väliseesti arhiive külastama asudes. Esimesena õnnestus mul 1993. aastal käia Lakewoodis asuvas Eesti Arhiivis Ühendriikides. 1995 augustis saabusin aga Torontosse, et siin Karl Auna stipendiumiga TI arhiivis seitse kuud tööd teha. Järgnes rida visiite 2000. aastate alguses.

Nende aastakümnete jooksul on palju muutunud nii maailmas kui arhiivinduses. Kasvanud on suhtlusvõrgustikud, oleme üksteist paremini tundma ja usaldama õppinud – diasporaa ja kodumaa pärandihoidjad töötavad täna koos. Liiguvad nii info kui inimesed, teinekord ka kogud. Mittetulundusühing Baltic Heritage Network jt organisatsioonid, mis kodu- ja väliseestlasi kokku toovad, on mänginud tähtsat rolli selles protsessis. Neid tegemisi on toetanud Eesti riik rahvuskaaslaste programmi kaudu.

Väliseesti Muuseumi, VEMU idee tekkis ajal, mil globaalne koostöö kodumaa ja diasporaa vahel oli hoogu kogumas. Elmar Tampõld ja professor Jüri Kivimäe tulid 2006. a suvel Tartusse esimesele suuremale välisbalti arhiivide konverentsile VEMU sõnumit edastama. Tampõllu sõnutsi pidi VEMUst saama püsiv kodu Kanada eestlaste arhiividele ja monument tervele väliseestlusele. Kolm aastat pärast nimetatud konverentsi leidsin ennast Torontost sellesama VEMU heaks töötamast.

Milleks teha arhiivist muuseum? Milline on muuseumi roll tänases infost küllastunud maailmas? Arhiivid ja muuseumid on läbi aegade täitnud sarnast funktsiooni – talletanud ja kättesaadavaks muutnud aja looallikaid. Kui arhiivid on nüüdseks samuti suurema avatuse ja laiema kasutajaskonna suunas liikunud, siis muuseumid on avalikkuse, erineva tausta ja huvidega publiku teenistuses olnud juba pikka aega. Kaas­aegsed muuseumid pole ainult vanade asjade imetlemise ja (kultuuri)ajaloo tundmaõppmise kohad, vaid neis luuakse ka uut kultuuri.

Nagu öeldud, VEMU kogud on tänaseks suurimad eesti ­ ainelised kogud väljaspool kodumaad. Meie kogud kasvavad kärmelt: aasta jooksul saame üle saja suurema ja väiksema materjaliannetuse, meieni jõuab nii isiku- kui organisatsioonide arhiive. Ootame oma kogudesse esemeid, mis aitavad jutustada eestlaste lugusid, dokumente, kirjavahetusi, mälestusi, fotosid, filmi- ja helilinte, kunsti. Oleme tänulikud kõigile, kes oma annetustega meie kogusid on juba täiendanud.

Spetsiifilise ainese saamiseks oleme korraldanud erinevatele teemadele pühendatud kogumisvõistlusi ja -kampaaniaid: 1944. aasta suurpõgenemine, eestlaste toidukultuur, muusika- ja spordiharrastused. Hetkel on käimas COVID-19 ja koolipärimuse teemalised kogumisvõistlused (vt vemu.ca).

Eestlaste Kesknõukogu Kanadas (EKN) on teinud otsuse Eesti Keskarhiivi Kanadas kogud VEMUsse üle anda. Sealsed arhiivikogud on kirjeldatud ja kolimiseks valmis. Möödunud aastal andis Eesti Kunstide Keskus Kanadas üle oma kunstikogu ja varad (kogusummas ca 150 000 dollarit).

Teenindame uurijaid ja lugejaid nii kaugelt kui lähedalt. VEMU kogude kohta leiab infot koostöös Eesti Rahvusarhiivigavalminud andmebaasidest (http://www.ra.ee/apps/valiseesti/), aga ka Rahvusarhiivi enese andmebaasidest (https://www.eha.ee/fa/public/, https://ais. ra.ee/). Märkimisväärne osa VEMU foto- ja heliarhiivist on digiteeritud, kuid seda tööd jagub veel aastateks.