1 minute read
Jõulukiri 2020
SIRJE KIIN Teisel jõulupühal, 26. detsembril 2020
Madisonis, Lõuna-Dakotas
Head kodused!
Üheksa kuud pandeemia-aja vabatahtlikku kodukarantiini hakkab läbi saama, sest oleme abikaasaga nii vanuse kui tervise poolest riskirühmas. Oleme juba õppinud sellega elama, aga hoopis teisiti, kui kogu meie varasem elu on olnud.
Vanarahva ütlus, et tahtmine on taevariik, vanal jumalal omad plaanid, osutus enam kui tõeks. Kõik eluplaanid tuli ümber mõelda või õigemini lõpetada plaanimine üleüldse, sest miski polnud ühtäkki enam kindel. Esimesed paar kuud, märts-aprill, olin otsekui halvatud, needitud tele, raadio- ja leheuudiste vaatamisse, mis ajas üha enam ärevile ega lasknud magada. Igapäevased viirusnakkuste ja -surmade arvud muudkui kasvasid ja tulid iga päevaga lähemale. Algul ei teadnud kedagi, kes oleks teadnud kedagi, kellel olnuks nakkus või keegi oleks surnud, ent maisjuunis hakkas neid perekondi tasapisi tulema – üks siin linnas, teine seal osariigis, kuni juba meiegi väikeses ülikoolilinnakeses jõudsid augustis-septembris nakkusteated algkooli ja ülikooli.
(Full story available via link below)
Lumetuisk on kudunud Hermani järve pargi tualettruumi uksele Haapsalu salli.
