tulevikutegijad
Rasmus Puur
peo sihtasutuses, vaid nende kahe-, kolmekümne tuhande laulja meeskonnatöös, kes lõpuks seisavad kaare all. 21. sajandi lääne inimene on pigem individualist. Kuidas jõuda selleni, et olla osa meeskonnast? RP: Kui helilooja on üsna sõltumatu, siis dirigent sõltub palju nendest inimestest, kes on tema ees. Ta on pigem nagu psühholoog, kes üritab panna meeskonna toimima. Leian, et Eesti on ise nii väike, et me ei saa lubada väga palju individuaalsust. Peame lihtsalt tegema koostööd, kui me tahame maailmas ellu jääda. Loomulikult on meisse kodeeritud teatud introvertsus ja üksi rabelemine, aga lõppude lõpuks on oluline ka see, et me suudaks ühendada mingisugused jõud või väed ja käed, et tekiks midagi suuremat kui me ise. VT: Kuigi, kui on hea ja võimekas individualist, siis las ta möllab! Kuidas hoida teatri- ja kontserdisaali uksed noortele avatud ka 100 aasta pärast? RP: Kui tegemist on mõne teatri- või kontserdikorraldamise asutusega, siis see kipub minema laisaks: pidevalt on vaja korraldada, sul on vaid teadmine, et pead ja oled sunnitud midagi tegema, aga mitte see idee, et nüüd teeme! Väljaspool organisatsioonide süsteemi on lihtsam luua sündmusi, mille ajendiks on idee ja mõte. Kõige olulisem on teha seda, mis sind käivitab, ja siis see nakatab teisi;
16
APLAUS SÜGIS 2017
Veiko Tubin
Kõige olulisem on teha seda, mis sind käivitab, ja siis see nakatab teisi; mitte, et ma teen oma uuslavastuste või kontsertide kvoodi täis. mitte, et ma teen oma uuslavastuste või kontsertide kvoodi täis. Kui me räägime kontsertidest, on oluline, et kava annaks ka sisulise terviku. Ma ei pea siinkohal silmas, et oleks eripagelised lood, vaid mõte – mida sa tahad selle kontserdiga öelda. Ma ei tea väga palju dirigente, ei Eestis ega mujal, kelle kavadest ma näeksin seda, et siin on mingi laiem kandepind, mis hakkab pihta muusikavälisest. Mina käin kontserdil kava, mitte esitaja pärast. Ma tahan näha, mida see interpreet või looja tahab mulle öelda. Ja kuna ma näen seda üsna vähe, siis ma käin ka kontsertidel pigem harva, teatris käin rohkem. See on kindlasti midagi, millega peaks rohkem tegelema. VT: Ma olen ka sellega 100% nõus: et inimesed tarbiksid kultuuri, selleks on kõige tähtsam ikkagi lugu, mida sa tahad öelda. Häid tegijaid, kes selle ilusasse visuaalsesse kastmesse panevad, on palju. Olen näinud väga palju teatrit ja muusikaüritusi, kus tehakse asja asja pärast, aga keegi midagi otseselt nagu ei ütle. Ja kui ka ütleb, on see kuidagi läbi mõtlemata sõnum. Teine asi, mis hoiab mõtte värskena ja kultuuri elusana, on suhtlemine
noorte inimestega. Et sa tegelikult ka saad aru, mida nad mõtlevad ja tahavad. Kui tead, mis noortele meeldib, võimaldab see suunata nende mõtlemist. Eesmärk pole mitte olla noortepärane ja teha seda, mis neile meeldib, vaid reaalselt ka aru saada, oma kogemuse pealt analüüsida ning selle kaudu siis suunata ja arendada neid. RP: Töötades noortega Vanalinna Hariduskolleegiumi keelpilliorkestris, olen aru saanud, et ei ole vahet, kas inimene on 12, 19 või 30. Kui näitad talle ette, kuidas see maailm töötab ja mida helilooja on muusika kaudu öelda tahtnud, võtab ta väga hästi vastu tõsist muusikat. Looja on ju selle sama raja läbi käinud. Ja siis ei ole enam küsimus selles, mis keeles talle seda räägitakse, kui ta teab mis lugu see on. Ta õpib selle keele ära, sest tal on teatud pidepunktid juba kätte antud. Kui suudad sealjuures veel ka teda nakatada, siis ei näe ma probleemi, et noored ei huvitu tõsisest muusikast. See on pigem juhendaja ja õpetaja küsimus. Kui sa lihtsalt mitte midagi ütlemata mängid talle Schubertit, siis ta tõesti ei saa aru võib-olla, see on talle kauge. Noori peab lihtsalt natuke aitama sellel teel. eestikontsert.ee