KASVATADA KODANIKKE!
INE JULGUS OLLA PRAKTIL
Ken-Marti Vaher, siseminister
Kristen Michal, justiitsminister
te koht, kuid kaugeltki mit on võimalik omandakus e, egu ool pra i ülik Ku k hul us. on vut tis saa Ees piisav ust. Nende kõrval on ka da akadeemilist kõrgharid saab vanglateenistusse töö aka e etn lite kva e pol de b too astu v uta ene pak inim le et koole, mil le klausliga, rakendatav rakendusledkol iits just l ksu joo ta aas e deemiline haridus ega ka milise haridu- kah dee aka niikaugele, et haria da kud jõu pak e d am Püü kõrgharidus. žisse, siis varsti tah stab ohu mis , em ble pro imaminekut vanglas se lahjendatud analoogi on duseta töötaja läbib enne õpp st. idu har õrg usk end aja. nes lühikese proovi esmajoones head rak rakendustudengi- üks täiendõpet vaKümmekonna aastaga on rrektsiooni- ja juhtimisalast Ko arv see on ajal al ike juhid. Kuetn sam am kui aridusega vangla te arv Eestis vähenenud, ra kas- javad ka erih võr ku timise tulendi juh ma kse kol kes t üle sih es tud akadeemilises õpp na vanglates on võe see kui lus, nenud tekaa ilm tasa on selu utamisele, siis vanud. Ilmselt pole haridu ku- musüksustesse haj pak t sih koolkonb e unu htid ja eju ks tm liku kas vajadus kvaliteetse kes areneb ainuüksi teadus rav sels nna direksko või le on ühi ministeerium da praktilist õpet, mille järe na järele. Pole mõeldav, et tule ioovad sats pea ani a gig org rt arin juhtida tervet suu ge vajadus. Koos avara silm giskond tor üksi suudab van Üh . ke väi ised te dm aet tea om ja d kui use just ma konkreetsed osk ni. Tulemusüksus on kes d, länei ile ka taja kui töö d t otsijai Nii on juh vajab nii küsijaid ja vastuse la suures keskstruktuuris. leitud vastuseid kõigi ja nende tugevusi ja areneda ini uts em teg par b das näe kui g ad, nin al teav hem . ada end rak hüvanguks ellu guvajadusi. hinnata näiteks Siterve riigi ressurss. Mille järgi on kõige õigem Need keskastme juhid on päjate eta lõp ži led jujast ja patrullpokol tõr iits tule alt vangivalvurist, sekaitseakadeemia just nev Eri nahin d ava das nad osk rukam omavahel amedevust? Kas selle järgi, kui litseinikust, kel on ehk kee ankah de nen sel ametitaeid end etada, annaks rotatsioon ta vangide riske ja leida vah a impro- tikohti vah tm juurde. Ei suu t ju kät pal ees e mil nad tee ksid süs damiseks? Või pea semel sisejulgeoleku land sko da alati ühi suu s kui l, et ega päästeteenistu viseerida mõne mõtte teema ka vangla-, politseiks kao nguvõisiis are id, lt em ava ble piis pro hile a keskastmeju hendaks ära kõik muud d eesmär- üksi pakkud parataon dnu sea elil on ired ž jäär led kar kol ine tiits kuritegevus? Jus malusi, sest edenem iseen use glat arid Van tseh se. kai itlu sise käs Seetõttu peame giks esimesena nimetatud d on matult piiratud. juh hea e kui tm i, kas järg kes e sell ma d loo nui ja eta du vaatama tulevikku tuses hinnatakse lõp kau s gla kovan b ja saa isi a dm võteteg oma tea nad igapäevatöös: kas õpitud tidele võimaluse rakendada leitakse parim moodus, dkondades. See mõval kas eri ja ada eku eol tag t julg eku sise eol julg gemusi . tida juh e teel e eolek on terviklik kal julg ule sise eku et , millega vang seadus te kannab ka vaimu laoeria on est kut tisi võimalus areneda ja end pro 55%il valvuritest ja kontak n- ning inimestel on koo ks dse nüü on s. e nna min ne haridus, mille and vile panna suuremas valdko e. See on hea lähtedatud Sisekaitseakadeemiass
Viimaste aastate arengud tööturul on muutnud rima hariduse nim el on olukõrgharidus- ja ametiõppe vajaduse vahekorda. line akadeemia tihe koostöö Järjest enam kõrghariduse omanda nud noori as- eri sisejulgeolek uasutustega. tub ka kutse- või rakenduskõrgko olidesse ametit Mingis mõttes on SKA siin diõppima. Buumiaastate tööjõupuud us tõstatas va- lemma ees: ühe lt poolt on kõrgjaduse praktiliste oskustega spetsiali stide järele ja kooli staatuse säili miseks vaja hoida kutseõppurika kriisiajal on just erialaõppe läbin ud paremas te osakaal kõikide õppijate hulgas kolmandiku piiolukorras kui paljud ülikoolihariduse ga inimesed. res, aga teisalt vaja vad sisejulgeolekuasutused naSisekaitseakadeemia pakub mõlema t, tagades gu Pääste-, Politsei- ja Piirivalveamet ning vanglad akadeemilise õppe ja võimaldades inimesel oman- oluliselt rohkem just kutseharidusega ametnikke. dada ametit. See annab Sisekaitseaka deemiale mõ- Seega tuleb leida kõiki osapooli rahuldav tulemus. ningase eelise kõrgkoolide vahelises konkurentsis, Edaspidi tuleks rohkem tähelepanu kuid eeldab siiski võimalikult pain pöörata ka dlikku ja õppi- täiendõppe eden damisele. Täiendkoolituse komjasõbralikku lähenemist õppekohtade täitmisele ja petentsikeskused võik sid olla kas iga kolledži juutulevaste ametnike koolitamisele. Samas seab ava- res või ka ühe kolledžiülese keskusena. Arvestalik teenistus, aga eriti eriteenistuste keerukus õp- des SKA paindlik kust ja innovaatilisusele orienpijatele oluliselt kõrgemaid nõudmi si kui harilik teeritust leitakse peagi kindlasti ka head lahenduülikooliõpe. Seetõttu tuleb politseija piirivalve-, sed süsteemi tõhu stamiseks ja paremate tingimusvangla- või päästeametnikuks õpp ida soovijatel te loomiseks. sisseastumisel sooritada kehalisi kats eid ning oluliSisekaitseakadeemia 20 aastat on ne on ka õppimaasuja laitmatu taus igati ilus arv. t. Need nõuded Piisavalt väärikas , et juurduksid tavad ja kujuneksõeluvad konkurentsist välja paremad ja sunnivad sid parimad praktika d, ning samas on kool veel samas noori pingutama ning hoolitse ma oma vor- piisavalt noor ja pain dlik, et kohanduda hetkeolumi ja aktiivse elustiili eest. Treenitu s, harjumus en- dega ja reageerid a muutustele parimal moel. da eest hoolt kanda, vastupidavus ja järjekindlus Teil kõigil on võimalus anda oma osa on vajalikud mitte ainult kooli sisse Sisekaitsesaamiseks, vaid akadeemia ja sisej ulgeoleku arengusse. See tähenka edaspidiseks eluks! Suhtumine, väärtushoiakud dab samas ka panustamist isamaa turvalisusesse, ja elustiil näitavad inimese küpsust ja tarkust ning usaldusväärsuses se ja inimeste turvatundesse ning annavad noorematele eeskuju. Seeg a on SKA õpe eeskuju loomist meie kõige väiksematele kodaniettevalmistus nii ametiks kui kogu eluks! kele! Siseministeeriumi haldusalas on kolmandik Riik seisab hea nende kodanike eest ametikohtadest täidetud just SKA , kes soovist hariduse saa- vad seista oma riigi eest! nud inimestega. See näitab, et akad eemia pakutav kutse-, kõrg- ja magistriharidus Head 20. aastapäeva! on heal tasemel ning vastab Siseministeeriumi vajadustele. Pa-
Akadeemia 20. aastapäeva kalender
Akadeemia aastapäevatava 1. Akadeemia loomise päeval, 15. aprillil peetakse kadettidele, õppejõududele ja töötajatele päevaaktus, kus meenutatakse akadeemia loomisaega, hinnatakse käidud teed ja vaadatakse tulevikku, tunnustatakse tublimaid ja maiustatakse suure aastapäevatordiga.
PERE! IA M E E D A K A E S IT A K E IS S HEA s 20 aastat õpetatud eisvunud Eestis, kus on nüüdsek Üle 20 aasta oleme elanud taasises ud juba aastaid saan on Meie riigi jaoks olulised asutused välja riigi sisekaitsespetsialiste. kaitseakadeemiast. oma koosseisule täiendusi just Sise tanud ametnikku, 22 etis 80 Sisekaitseakadeemia lõpe iam Toll ja suMak Praegu töötab ge rohkem akadeeKõi ndusõppes ja 4 magistriõppes. töötajat õpib hetkel akadeemia rake s revidentidena. nna ako lios trol seal õppijaid töötab kon ja id taja lõpe dži olle ntsk fina mia l, lõpetajate head taset on Maksu- ja Tolliamet väga rahu Revidentide kvalifikatsiooniga d üliõpilasi. Eriala lõja suur hulk medalitega lõpetanu kinnitavad ka väga head lõputööd kujutus olemas, misette hea vasest tööst eelnevalt juba tule tele tika prak tänu on l nute peta ei vaja. tõttu nad eraldi lisakoolitamist parandamist, sest tollitollihariduse pidevat arengut ja ka s isek olul me Kindlasti pea lt Sisekaitseakadeemias. spetsialiste koolitatakse Eestis ainu õppimise edaspidi ollakse valmis spetsialistid ja võib et , nda Kooli lõpetamine ei tähe
Marek Helm, , Maksu- ja Tolliameti peadirektor al aast 6. 199 u edži 1. lenn SKA vilistlane, lõpetanud tollikoll
dades hindab töötajaid, kes ennast aren unustada. Maksu- ja Tolliamet tsiooni arendamiseks. nisa orga teid mõt oma davad anda ja täiendades julgevad ning suu ele, toetame ka meie mis takse kaasa ameti töö korralda Ootuses, et uute ideedega aida ametnike õpinguid akadeemias. töötajad on igas orimine hea valik. Hea haridusega Igal juhul on finantskolledžis õpp riigile makstavaid vaja ised sellest, milleks ja kellele on ganisatsioonis hinnatud. Teadm uuleka kodaniusk sead uda käit rahast saab ja kuidas makse, mida sellest ühiselt kogutud ule. kuna on vajalikud igale kodanik kaitseakadeemia! Sise s, evak nipä sün Palju õnne
11. aprillil kl 12 avatakse 20. juubeliaasta näitus (õppehoone galeriis) ning akadeemia teaduskirjanduse väljapanek ja Euroopa julgeoleku infosaal (raamatukogus) 12. aprill – innovatsioonipäev (tudengikorpuses) 13. aprill – • kl 9 algab koostöös Tartu Ülikooliga Balti kriminoloogia konverents (õppehoones Raska nim auditooriumis B-232), • aastapäeva spordivõistlused (lipuväljakul, spordisaalis jm), • kl 18–19 aastapäevaaktus (Õpetajate Majas – tunnustatakse paremaid kadette, töötajaid ja koostööpartnereid), • kl 19–00 rektori vastuvõtt (Õpetajate Majas – tantsuks mängib Politsei- ja Piirivalveorkestri Big Bänd koos Trafficu solisti Silver Laasiga, esinevad akadeemia ansambel ja üllatusesinejad). 15. aprill kl 12 – uue tavana asetavad rektor ja ÜE esindajad pärja akadeemia asutaja ja esimese rektori Eduard Raska hauale Metsakalmistul. 21. november – Sisekaitseakadeemia konverents.
2
Verbis aut Re
Akadeemia julgetele ja teotahtelistele • Sisekaitseakadeemial on kahe aastakümne jooksul välja kujunenud oma kindel identiteet, mille akadeemia 2004. aastal oma kadettide värbamiskampaanias sõnastas kui „Sisekaitseakadeemia – julgetele ja teotahtelistele“ ja mis tegelikult sobib hästi kokku akadeemia ladinakeelse motoga „Verbis aut re“, mis sündis juba koos akadeemia endaga. Sisekaitseakadeemia arengule on oluline pidada pideva tähelepanud all kahte suunda: ühelt poolt traditsioonide austamist ja head suhet oma akadeemia vilistlastega ning teisalt olla avatud uuendustele ja jälgida positiivselt, aga ka kriitiliselt sisejulgeoleku valdkonnas kogu maailmas edenevaid trende. Seega on oluline areng ning samas
austus olnu ja tehtu vastu. Oleme meediast saanud lugeda neist akadeemia kasvandikest, kes on end oma töös näidanud julgete ja ka väga teotahteliste ametnikena, keda on märgatud ning autasustatud riiklike- ja ametkondlike teenetemärkidega. Kuid veelgi olulisem kui teenetemärgid on sisejulgeolekuvaldkonna ametiau, mille kõik akadeemias õppinud peavad omandama. Akadeemia üheks toredaks traditsiooniks on saanud, et kõik akadeemiasse õppima asunud saavad rektorilt kohe õpingute esimesel päeval Eesti põhiseaduse. Sel nii riigile kui kogu ühiskonnale ainutähtsal dokumendil on aukoht meie ajaloos, sest kui Eestis säilib demokraatlik kord ning siin on inimestel hea ja ohutu elada, siis
ametnike koolitamisel õpetatakse juba esimesest tunnist alates, et demokraatliku riigi põhiseaduse kaitse on ametniku kohustus, milleks ta peabki hoolikalt õppima. Sisekaitseakadeemia on olnud aastatel 2000–2008 peamine haldusametnike koolitaja nii riigile kui eriti kohalikele omavalitsustele ja vaatamata vahepealsetele muutustele akadeemia struktuuris jääb sisejulgeoleku süsteemi jaoks riigiametnike koolitamine ikkagi akadeemia ülesandeks. Kooli üks võimalikke arengusuundi võiks olla suurem panus sisejulgeolekualase õigusliku reguleerimise valdkonna arendamisse, milleks läbi koostöövõrgustike on akadeemial 21. sajandil loodud head eeldused.
Prof Peeter Järvelaid, akadeemia juht 2003–2005 Sisejulgeolek on eriti meediaajastul keeruline valdkond, sest ametnike õiguspärased tegevused ei ole alati meediale küllalt hästi mõistetavad, mis tekitab ühiskonnas asjatuid pingeid ja raskendab riigi sisejulgeolekufunktsioonide edukat täitmist. Seetõttu tegevus, mis aitab määratleda sisejulgeolekutegevuse seaduslikke piire, on riigile ja ühiskonnale eriti vajalik, nagu ka oskus meediaga suhelda, et suuta oma seisukohti laiemale avalikkusele selgelt ja arusaadavalt väljendada.
Akadeemia aastapäevatava 2. Igal aastapäeval panevad kolledžiesindused end proovile teatejooksus ümber lipuväljaku. Kadetid võrdlevad oma oskusi vilistlastega ka teistel aladel, eelkõige pallimängudes – korv-, võrk- ja jalgpallis. Tavakohaselt saavad võitjad end seejärel turgutada tortide-kringlitega.
Sisekaitseakadeemia – omariikluse verstapost teel eilsest homsesse
Ühe sombuse pühapäeva pärastlõunal leidsin oma koduraamatukogu riiulilt, Steve Jobsi ja Donald Rumsfeldi elulooraamatute vahelt, kergelt roosakate pleekinud kaantega Eesti Vabariigi põhiseaduse aastast 1994. Raamatu, mille minu esimesel koolipäeval Eesti Riigikaitse Akadeemias andis mulle üle tollane rektor Eduard Raska, sisekaanele olin oma õpingute esimesel aastal hariliku pliiatsiga kirjutanud „riikluse aluseks on vabadus“. Ei mäleta enam kahjuks, mis asjaoludel sellesse lausesse meie riikluse juhtmõtte sellisel viisil olin pununud. Pigem hakkasin tol pühapäevasel hetkel hoopis mõtlema sellele, kuivõrd me tänases poliitiliste keeristormide ja suurte muutuste ajastul anname endale aru sellest, miks me oma riiki hoiame ja edasi ehitame. Kui 1991. aastal kokku tulnud hulk aatelisi ja julgeid inimesi otsustas asutada Eesti Sisekaitse Akadeemia, olime me ju tegelikkuses samasuguses muutuste tuules. Tolle hetke ja tänase päeva vahele jäänud 20 aastat on olnud kui puhveraastad, mis ühendavad algset õilsat ideed oma riigist tänapäevase globaliseerumispüüdlusega. Kuid eks ole ju ka globaliseerumise juhtmõtteks tegelikult vabadus – vabadus minna ja olla kus tahame ja millal tahame, ilma, et peaksime laskma ennast heidutada riikide vahelistest piiridest. Globaalsed arengud seavad kindlasti ka Sisekaitseakadeemia uude positsiooni nii meie riikluse verstapostina kui ka kitsamalt haridus- ja teadusvaldkonnas. Tea-
me ju hästi, et ootused, mida üha laiema silmaringiga ühiskonnaliikmed väljendavad suhtumises riigiteenistustesse, kanduvad üsna kiiresti üle meie igapäevategevusse nii õppetöös kui valdkonna arendamisel. Ning kui rahvasuu armastab rääkida, et korrakaitse, meditsiin ja haridus on need valdkonnad, kus kõrvalseisja on alati targem ükskõik kui kompetentsest eksperdist, siis meie õnn ja õnnetus on rohkemal või vähemal määral luua teadmust kõigis neis kolmes. Ehk siis ka vastutus neis valdkondades töötavate asutuste ees on seda suurem. Neis tõsistes valdkondades vastutuse kandmine eeldab aga perspektiivi tunnetamist sellest, kuhu me lähiaastail suundume. Kuhu aga suundub siis Sisekaitseakadeemia? Kaks aastat tagasi, globaalse finantskriisi kõrgajal, rektori ametikohale asudes, sõnastasin oma tegevuskavas need kriitilised 8 edutegurit, mida arvasin akadeemia tulevikku silmas pidades olulised olevat. Kuigi maailmamajandus näitab täna suurest langusest toibumise märke, usun, et kunagi sõnastatud ja akadeemia kodulehelt leitavad kaheksa teesi on Sisekaitseakadeemia tulevikku vaadates asjakohased ka täna ja veel nii mõnelgi lähiaastal. Eelkõige peame me valmis olema sisejulgeoleku ja selle tagamise üha enamaks saamiseks osana kõigest sellest, mida kümmekond aastat tagasi olime harjunud kuulma või nägema rahvusvahelisest meediast. Üle maailma segunevad eri
Lauri Tabur, rektor 2010. aastast kultuurid ja neile omased eri arusaamad sellest, mis on õige ja mis vale, sunnivad ka meid akadeemias üha enam mõtlema sellele, kuidas selles „õige“ ja „vale“ kategooriate devalveerumise virr-varris valmistada ette ametnikke, kes kriitilisel hetkel langetaks õige otsuse, mis säästaks nii ametnike enda kui ka kaaskodanike elusid. Kogu maailma lähiaastakümneil kimbutav sündivuse ja sellest tulenev kvaliteetsete töökäte vähesus vajutab valusa pitseri kõigi sisejulgeolekuasutuste personalipoliitikale. Kui veel mõned aastad tagasi olime harjunud ennast lohutama mõttega, et kui meil endal kodumaal töökäed otsa saavad, siis saame neid kuskilt juurde tuua, aga see on üha enam müüt, millel tegelikku sisu pole. Töökäsi on aina enam puudu ka suurtes riikides USAst Hiinani, Venemaast rääkimata. Ehk siis ka Sisekaitseakadeemia väljakutse on sellel hõreneval tööjõumaastikul pakkuda sisejulgeolekuasutustele uusi lahendusi – tehnoloogilisi, töökorralduslikke ja kindlasti ka õppekorralduslikke, mis võimaldaksid kodanike
üha kasvavaid turvalisuseootusi täita kvaliteetse sisuga. Vähem oluline pole ka akadeemia roll avaliku debati hoidmisel sellest, mis sisejulgeolekuvaldkonnale on oluline. Akadeemia liikmed ei ole kunagi peljanud olla kümnetuhandepealise sisejulgeolekuteenistuse kindlaks tagalaks, millest sõltub, kui edukad ollakse eesliinil, kaitstes meie kaaskodanike ja lähedaste elu ning turvalisust. Nii nagu tubli ametniku kõige olulisim tagala on tema kodu, oleme ka meie nüüdisaegse sisekaitselise mõtte koduks. Koduks, millest saab alguse meie kõigi ühine turvalisus ja kuhu tullakse tagasi, kui turvalisuseteemal häid mõtteid juurde vajatakse. Ning lõppeks on igal kodul füüsiline kuju. Vajadus oma regionaalsete keskuste arvelt just Tallinnasse laieneda on otsustajaile selge olnud juba pea 20 aastat. Kahjuks on Sisekaitseakadeemia asukohaga seotud ärilised ahvatlused ühelt poolt ja riigi muutlikud eelarvelised võimalused teiselt poolt toonud meid olukorda, kus viimasel ajal Euroopas ja kaugemalgi oma saavutustega Eestile palju head tuntust toonud sisekaitselise haridus- ja teaduskeskuse edasiarendus viibib kiiresti muutuva ühiskonna taustal juba kahetsusväärselt kaua. Loodame, et lähiaeg toob ka selles vallas meile häid uudiseid ja meie aastatega kujunenud esinduslik sisu saab Tallinna õpilinnaku lõpliku rajamise näol omale ka nüüdisaegse vormi. Head Sisekaitseakadeemia 20. sünnipäeva!
MÄRTS-APRILL 2012
Minu viis rektoriaastat
• Need rektoriaastad muutsid akadeemia minu jaoks meie põhiväärtuste kuuendaks A-ks ehk Armastuseks • Kui ma 5. juunil 2005 akadeemia rektoriks tulin, olid seal tunnid juba lõppenud. Õpetajad olid tudengitele juba hinded välja pannud ja õppeosakond lõputunnistused valmis kirjutanud, seega jäi minu esimeseks tegevuseks akadeemias nende allkirjastamine ja lõpuaktuse kõne kirjutamine. Kuna mul varasem praktiline side akadeemiaga puudus, peale mõningate loengukursuste lugemise ja lõpueksamikomisjonis osalemise, ei tundnud ma eriti akadeemiat ega inimesi selles, seega arvan, et kõige keerulisem oligi mul algul üsna pikka aega kogu akadeemia olemusest ja süsteemist selguse saamine. Mitmest asjaolust tingituna nägin ma eelmist rektorit vaid üleandmis-vastuvõtmisakti allkirjastamisel. Selles olen nüüd küll kindel, et praeguse rektori Lauri Taburi mõni aasta tagasi akadeemiasse teadus- ja arendusdirektoriks kutsumine oli õige ja põhjendatud nii akadeemia, kui loodan ka, et tema enda jaoks. Viimane rektori vahetus toimus esmakordselt kogu akadeemia 20aastases ajaloos normaalselt nii vahetuvatele rektoritele kui ka akadeemiale. Olles ise arendusjuht, sai Lauri, kes oli selleks ajaks juba tuttav nii inimeste kui akadeemia arengutega, kohe jätkata sealt, kus asi pooleli jäi. Akadeemiat kui tervikut hinnates oli see hea jätk. Minu enda tulekuga võrreldes võin teda vaid kadestada. Tulles tagasi minu alguse juurde, mil akadeemia oli alles 13aastane, meenuvad esmalt probleemid, mis vajasid lahendamist. Akadeemiaga olid juba liitunud või liitumas meie praegu nii harjumuspärased koolid – Paikuse, Väike-Maarja, Muraste, aga ka teenistuskoerte koolituskeskus ja ATAK – igaüks oma erinevate lootuste-ootuste, organisatsioonikultuuri, mentaliteedi ja töökorraldusega. Kõik need eraldi võetuna koosnesid ju tublidest ja oma kooli pärast muretsevatest inimestest, kuid seni oli igaühel oma „tekk“, nüüd aga tuli harjuda ühise akadeemia tekiga. Ühitada ja ühtlustada tuli õppekavad, üliõpilased, õppejõud ja tugiüksused. Tuli jõuda ühtsele mõistmisele, et me kõik olemegi ju Akadeemia, aga alles siis, kui mõistame ennast akadeemias, mitte akadeemiat endas. Nii erineva organisatsioonikultuuriga üksuste ja sellise hajaasustuse juures ühtseks meeskonnaks kujunemine on igasuguse juhtimisteooria käsitluses palju aega ja vaeva nõudev protsess. Sellist organisatsiooni on vist peaaegu võimatu juhtida, kui iga inimene juhtkonnas, iga pisemagi struktuuriüksuse juht ja iga töötaja mõistaks, tunneks ja tunnetaks, et ta on osa tervikust, ja minu ülesanne oli teha kõik minust sõltuv, et kogu akadeemia masinavärk tegutseks tõrgeteta. Tasapisi, kahjuks siiski alles enam kui aasta pärast loksusid paika nii inimesed kui eri üksused, hammasrattad hakkasid haakuma ja mootor ühtlasemalt sumisema. Mõni, mittehaakuv, tuli ka välja vahetada. Akadeemia ühisüritused muutusid järjest populaarsemaks. Eri asukohtade inimesed hakkasid omavahel suhtlema mitte sellepärast, et ametijuhend kohustas, vaid see oli Meie Akadeemia jaoks hea. Küll see oli ilus!
Priit Männik, rektor aastatel 2005–2010 Akadeemia ette kerkis 2 suurt väljakutset, nagu käesoleval ajal on populaarne öelda – õppekavade akrediteerimine ja magistriõppe avamine. Kuigi need tunduvad praegu juba üsna äraleierdatud teemad, on need minu arusaamise kohaselt siiski olnud kogu 20aastase akadeemia ajaloo jaoks määravaimad. Seni pole ju kunagi kõik õppekavad olnud üheaegselt täisakrediteeritud. Kõigi mu kolleegide aastate pikkuse akrediteerimisootel seisundi järel oleme nüüd selle saavutanud. Oma sisejulgeoleku magistrantuuri avamine oli oluline mitte ainult meie enda akadeemilisele enesetundele, vaid veelgi olulisem kogu sisejulgeolekule tervikuna, kogu riigile. Erialane teaduskraad parandab oluliselt organisatsioonide juhtimist ja edendab teadustöö kvaliteeti. Loob olulise eelduse meie erialade ja erialaüleste teadusuuringute tarvis. Tugevneb rahvusvaheline koostöö. Esimest korda akadeemia ajaloos suudame sel aastal pakkuda tervele üliõpilaste õpperühmale eri Euroopa ülikoolidest kogu semestri ulatuses ja arvestataval tasemel inglisekeelset sisejulgeolekulist õpet. See on kõva sõna mitte ainult väljapoole, vaid tegelikult palju rohkem meile endale, meie õppejõududele, meie üliõpilastele. Mis aga korda ei saanud ja millest on mul ühelt poolt hea meel, kuid samaks teeb ka kurvaks, on meie Kase tänava hoonetekompleksi ehk taristu, nagu nüüd on moodne öelda, seisukord. Hea meel on sellest, et seni oleme ikka veel Kase tänaval (mitte Pärnu maanteel ega Paikusel, Murastes või Virumaal), kus hooned muutuvad, vähemalt välispidiselt, kahjuks küll üksnes meie enda pingutuste toel, normaalsemaks. Loodan, et need muutumised on jätkusuutlikud. Kurvaks teeb aga see, et meie üha edenev riik pole pidanud võimalikuks rajada normaalseid õpija elutingimusi nüüd juba 20aastasele akadeemiale, kus on riigiaparaadi tarvis koolitatud 3031 rakenduskõrgharidusega (koos kutseõppurite ja magistritega koguni 4681) ametnikku. Ängistav on kuulda raporteid, et kõik Eesti kutsekoolid on renoveeritud, ka enamus meie rakenduskõrgkoole on saanud uue kuue ning avalik-õiguslikud ülikoolid, EKA praegu muidugi välja arvatud, annavad teada uute ning uhkete õppe- ja hostelikomplekside valmimisest. Samas peab Eesti Vabariigi ainus riigiametnike koolitamisele spetsialiseerunud kõrgkool ikka teiste pilkude eest peitma piltlikult oma auklikuks kulunud püksipõlvi ja -tagumikku ega julge Tuhkatriinuna vaadata peeglisse, seda mitte sisu, vaid vormi, väljanägemise pärast. Aga ikka veel loodan, et ka minul õnnestub meie praegust rektorit koos sise- ja peaministriga, kes kõik on eri aegadel meie maja külastanud ja kelle ametkonnad on saanud meilt kvalifitseeritud kaadrit, näha Kase tänava õppelinnakus läbi lõikamas vastrenoveeritud hoonekompleksi avamislinti. Vivat academia, vivant professores!
MÄRTS-APRILL 2012
3
Verbis aut Re
Akadeemia Akadeemia asutamisidee sünd arenguraskustest •A Elmar Nurmela, akadeemia asutamistoimkonna liige, politsei- ja piirivalvekolledži nõunik isekaitseakadeemia on 20 tamisele, igasugusele erivarustusele aastaga oma arengus jõud- ja laskemoonale ka õppetöö praktinud noorukieast ikka, kus peab liseks läbiviimiseks kaasaegsel tasehakkama mehetegusid tegema. mel vajalikke olmetingimusi. Samas on akadeemia arengus olPärast seda komisjoniistungit sai nud perioode, sarnaselt lapse- ja meie esimene rektor professor Rasnoorukiea kasvuraskustega, kus ka aru, et akadeemia arengu seisuon õpitud läbi tehtud vigade ja kohalt lähtudes oleks tõesti õigem konkreetsete tegevuste. olla Siseministeeriumi haldusalas, Kuna minul oli akadeemia asu- mis sai ka 1995. aastal teoks. See on tamistoimkonna liikmena unikaal- üks näide meie akadeemia arengune võimalus osaleda just esimeste raskustest. aastate arenguga seotud tegevustes, Akadeemia algusaastatel küsiis üheks palju vaidlusi ja ka reaal- lastas meid akadeemia arengus seid probleeme tekitanud küsimus teatud oluliste sündmuste puhul oli, kellele akadeemia peaks allu- hulk poliitikuid ja kõrgeid riigima: kas Haridus- või Siseministee- ametnikke eesotsas presidentide riumile? Mäletan väga selgelt dis- Lennart Meri ja Arnold Rüütlikussiooni professor Eduard Ras- ga, mitme peaministri ja sisemikaga akadeemia loomiseks vajali- nistriga. Näitena võib tuua akaku kontseptsiooni koostamisel, mil deemia lipu pühitsemise ja naeluprofessor tõi esile ühe põhiseisuko- tamise tseremoonia, Eesti Vabaha, et Sisekaitseakadeemia kui kõi- dussõjas langenud sõduritele püki sisejulgeolekuvaldkondi ühen- hendatud skulptuuri nn Siimu pidav katusorganisatsioon peab ole- duliku pühitsemise ja kahe arvuma allutatud tsiviilkontrollile ja ju- tiklassi avamise. Viimasest kujuba akadeemia rektor peab olema nes suursündmus, sest see oli toltsiviilisik. Nagu näete on see põhi- lal haridusvaldkonnas väga innoseisukoht akadeemiast säilinud tä- vaatiline. Kõik akadeemiat külasnapäevani, mis teeb meist unikaal- tanud poliitikud ja kõrged riigise rakendusliku kõrgkooli nii Eu- ametnikud andsid alati reeglina roopas kui kogu maailmas, sest lubaduse, et arvestades sisejulgetaolisi õppeasutusi juhivad kõik- oleku valdkonna tähtsust on Sisejal pagunitega mehed või naised. kaitseakadeemia lõpliku väljaehiTulenevalt antud seisukohast lei- tamise küsimus loomulikult vadis E. Raska, et akadeemia alluta- ja kiiremas korras positiivselt otmine tollasele Kultuuri- ja Hari- sustada. dusministeeriumile on loogiline Head meelt teeb see, et vaatamasamm. Siinjuures tuleb arvestada ta poliitikute täitmata lubadustele asjaolu, millisest liitriigist olime al- on meie akadeemia oma arengus les vabanenud, kus kõik oli tegeli- pööranud suurt tähelepanu õppekult vastupidi ja mälestused sellest töö sisulisele poolele, mille tulemuolid veel värsked. Püüdsin rektorile sena on Sisekaitseakadeemia muuselgitada, et Kultuuri- ja Haridus- tunud kompetentsi- ja väljundipõministeeriumi ametnikel puudub hise õppekava rakendamisel eestüldse kogemus ja arusaam taoli- vedajaks kogu Eesti haridusmaasse õppeasutuse tegevuse eesmär- tikul. Lisades sellele ka asjaolu, et kidest ning loomulikult vajadus- meie akadeemia on esimene kõrgtest. Omapoolse lisaargumendina kool Eestis, mis läbis rahvusvaheliarvasin, et Siseministeeriumi hal- se institutsionaalse akrediteerimidusalas oleks akadeemial võimalus se, siis on selge, et meil ei ole vasaada veidi paremat ja ka stabiilse- ja midagi häbeneda ja võime tehmat finantseerimist, sest Kultuuri- tu üle vaid uhkust tunda. Samas ja Haridusministeeriumi nn suu- peab esile tooma vana ütluse, et res potis arvestatakse alati rohkem terves kehas on terve vaim ja lähtusuurte ülikoolide huvidega. Kah- des sellest võib teha järelduse: üksjuks ei suutnud need argumendid nes vaimu ehk meie puhul õppetöö meie esimest rektorit tollal veenda sisulise poole arendamisega võime ning akadeemia viidigi Kultuuri- ja jääda jalgu kaasajal üha kasvavateHaridusministeeriumi haldusalas- le nõudmistele sisejulgeolekuvaldse. Peagi hakkaski ilmnema prob- konnale personali koolitamisel, sest leeme just akadeemia finantseeri- kui vastav keskkond seda ei toeta, misega, sest Kultuuri- ja Haridus- hakkab tahtmatult kannatama kvaministeeriumi kalkulatsioonide liteet. Lähtudes eeltoodust on viialusel ilmnes, et Sisekaitseakadee- mane aeg hakata vaatama akadeemia tudeng läheb riigile ja maksu- mia arengut tervikuna, lootes siimaksjatele kümneid kordi rohkem ralt, et meie poliitikud ja kõrged riimaksma kui näiteks Tartu Ülikoo- giametnikud teevad lõpuks teoks li tudeng jne. 1993. või 1994. aastal, senised täitmata lubadused aidata täpselt ei mäleta, arutati Sisekaitse- kaasa akadeemia arendamisel siseakadeemia finantseerimisega seo- julgeolekuvaldkonna rahvusvahelitud olukorda isegi Riigikogu rii- selt tunnustatud õppe-, teadus- ja gikaitsekomisjonis, millest minul- arenduskeskuseks. gi oli meie väikese esinduse koosMeie akadeemia ladinakeelne seisus rektori abina võimalus osa moto „Verbis aut re“, mille sõnasvõtta. Lisaks eeltoodud problee- tas meie esimene rektor professor mile arutati samal ühisistungil ka Eduard Raska, ütleb lühidalt ja selakadeemia ühiselamute renovee- gelt „Sõna või teoga“. Selles on sürimisega seotud kulutusi, sest pee- gav mõte, et meie akadeemia vilistti priiskavaks ehitada igale tuden- lased ja töötajad juhinduksid igagiühiselamu korrusele saun jne. Sel päevatöös antud motost, kuna sõalgusperioodil olid meie akadee- na reeglina eelneb tegevusele. Isegi mia renoveeritud ühiselamud tões- meie vanasõna ütleb: meest sõnast ti vabariigi parimad ja mõistagi te- härga sarvest. Sõnad ja teod peavad kitas see fakt iseenesest teatud pin- alati üksteist toetama ja seda eriti geid. Õnneks said komisjoniliik- sisejulgeolekuvaldkonnas. Jõudu ja jaksu meile kõigile järgmed meie põhjalike selgituste järel aru, et sisejulgeolekuvaldkon- misteks aastateks meie akadeemia nas nõuab hea ametniku koolita- meheikka viimisel! mine lisaks vormiriietusele, toitlus-
S
kadeemia asutamistoimkonna liige Aare Kruuser meenutab akadeemia loomise eelset aega, toetudes arhiivist leitud dokumentidele. 1991. a veebruaris, kui oli komplekteeritud tulevase Politseiameti juhtkond, asusin politseipeadirektori Jüri Nurme, politseipeainspektori Leonid Žutškovi ja politseinõunik Rein Kallaste ettepanekul õigusosakonna juhatajana Politseiameti teenistusse. Osakonna ülesanne ja eesmärk oli kujundada jätkusuutlik tänapäevane politseiorganisatsioon. Kõige aluseks oli hea politseiseadus, mis võimaldas kujundada vajaliku organisatsiooni. Politseiseaduse koostajate materjale kasutades koostasime kontseptsiooni sellest, mida on vaja jätkusuutliku politseiorganisatsiooni kujundamiseks. Politsei töövõime tagamiseks ja Eesti Vabariigi julgeoleku kindlustamiseks pidasime strateegilise tähtsusega küsimuseks politseiametnike koolitamise ja täiendõppega tegeleva kõrgkooli staatuses akadeemia asutamist, milleks otsisime toetust kõigilt, kes vähegi kaasabi osutada said, teiste hul-
Aare Kruuser, TLÜ Õigusakadeemia eraõiguse osakonna juhataja
gas tollaselt Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe nõunikult Eduard Raskalt. Arendasime politseiametis ja siseministeeriumis Eduard Raska toetusel arvamust, et Eestis on mõistlik kujundada nö jõustruktuuride – kaitsev kaitseväe, politsei, piirivalve (piirivalvet kkäsitlesime oma kontseptsioonis politsei ülesandena), päästeameti, tolli jt – ühine õppeasutus. 1991. a sügisel esitasime valitsusele Politseiameti ja Siseministeeriumi ettepaneku varasema miilitsakooli baasil loodud EV Siseministeeriumi Politseiakadeemia reorganiseerida 1. augustiks 1992 spetsialiseeritud kutsekõrgkooliks – Eesti Politseiakadeemiaks, mille põhiülesanne oleks Eesti politsei, uurimisorganite, kohtuotsuste täitmise asutuste ning riikliku tuletõrje- ja päästeteenistuse kutsealase keskeri- ja kõrgharidusega spetsialistide ja juhtivkaadri ettevalmistamine, kogu isikkoosseisu välja- ja täiendõppe metoodiline juhenda-
mine ning teadustöö oma tegevusvaldkonnas. Siseministri ülesandel pidin ettepanekuid selgitama ja kaitsma EV Valitsuse istungil 28. oktoobril 1991, kus peaministri ülesannetes oli ülikoolist tuttav Raivo Vare. Ettepanekute arutelu kujunes Raivo Vare initsiatiivil pikaks ja põhjalikuks. Protokollist nähtub, et arutelus osalesid Kruuser, Loik, Laanjärv, Pedak, Õunapuu, Öövel ja Vare. Lasin endale kantseleis hiljem istungi helisalvestuse ette mängida, et üle kuulata, kuidas mul selle idee kaitsmine õnnestus. Mäletan mõtet, et vedas, et Raivo Vare istungit juhatas, sest polnud kindel, kas oleksin Edgar Savisaarega valitsuse istungil samal moel küsimust arutada saanud/suutnud. Valitsus kiitis oma otsustega ettepanekud heaks ning tegi ülesandeks siseministeeriumil koos haridusministeeriumiga koostada ja esitada valitsusele 15. detsembriks 1991 Eesti Politseiakadeemia põhikirja projekt ja 1992. a eelarve põhinäitajad. Vajalikud otsused olid langetatud ja nii saimegi alustada Eesti Politseiakadeemia loomisega.
Vabariigi Valitsuse 16. detsembri 1991 istungil võeti sise- ja haridusministri ettepanekul vastu otsus nimetada Eduard Raska Eesti Politseiakadeemia rektoriks ja otsus Eesti Politseiakadeemia asutamistoimkonna moodustamise kohta. Akadeemia asutamisdokumendid valmistas ette Eduard Raska juhitud toimkond. Kuigi varasema ettepanekuga pidi jõustruktuuride ühisõppeasutus asutatama augustis 1992, jõudis asutamistoimkond asjaajamisega valmis varem, nii et Vabariigi Valitsus kinnitas määruse Eesti Sisekaitse Akadeemia loomise kohta juba 15. aprillil 1992. Mina kuulusin küll samuti toimkonda, kuid akadeemiasse tööle ei läinud. Vahetusid politseiameti juhtkond ja siseminister ning toetus akadeemia ideele vähenes oluliselt. Muutus ettekujutus politsei töökorraldusest üldse laiemas plaanis ning jõudsin järeldusele, et mul on õigem politseist ära minna. Aga see on juba teine lugu. Öeldakse, et aeg on tõe kriteerium. Hea on näha, et see, mida tegime ja kavandasime, on nüüdseks suuremas osas heakskiidu saanud ja realiseeritud või realiseerimisel. Edu akadeemiale!
Akadeemia aastapäevatava 3. Aastapäev lõpeb alati balliga mõnes kaunis peokohas. Üliõpilasesinduse korraldatava balli avavad (vasakpoolne pilt) tudengite seast konkursiga valitud õhtujuhid, kes pidulisi ja esinema kutsutud peokülalisi (keskmine pilt) juhivad ja suunavad kuni peo lõpuni.
Asutamisjärgne arvutiasjandus • Meenutab asutamistoimkonna liige, hilisem akadeemia informaatikakeskuse juhataja MAIT LANG Millised olid teie kohustused toimkonnas ja akadeemias? Mait Lang: 1990. aastal kutsus Eduard Raska mind Eesti Vabariigi Ülemnõukogu õigusliku analüüsi ja ekspertiisi osakonda vanemeksperdiks. Raska juhtimisel moodustati seal Sisekaitse Akadeemia asutamistoimkond, kus minu ülesandeks oli tegeleda IT valdkonnaga. Esmajärjekorras püüdsime saada arvuteid personali jaoks. Õppeklasside komplekteerimine tuli alles hiljem, kui olime ennast akadeemia ruumides sisse seadnud. Arvuteid oli tollal üldse raske saada, kuid siis tutvusin Microlin-
ki asutaja Rainer Nõlvakuga, kelle käest sai akadeemiale ostetud esimesed arvutid. Millisena nägite ühe kõrgkooli arvutiparki, millised olid siis kooli võimalused arvutite soetamiseks? ML: 1992–1994 olin akadeemia informaatikaosakonna juhataja. Nagu eelnevalt mainisin, polnud koolis siis veel arvuteid ega arvutivõrke. Esimesed arvutid sai ostetud administratiivtöötajatele (kaader, finantsist jt) ja alles seejärel hakkasime looma esimest arvutiklassi tudengitele. Ka arvutiklassi sisseseade ostsime Rainer Nõlvakult. Täpselt ei mäleta, mitu arvutit sai klassi üles panna, aga arvan, et umbes 15. Selleks ajaks olin tööle saanud veel ühe ITspetsialisti ja nii hääles-
tasime kahekesi ära kõik arvutid, st installeerisime arvutitele peale Windowsi, Wordi jm ja ühendasime need Novelli-võrguga. See töö, mida meie tegime tollal kahekesi, tellitakse tänapäeval mitme firma käest. Muidugi tekkis ka probleeme. Meil oli küll igale arvutile olemas garantii, aga kui arvuti üles ütles, ega siis Microlink oma ülesandeid täita tahtnud ega täitnudki. Aga Rainer Nõlvakut ei saanud isegi kodust kätte. Toona ju polnud veel arvutite garantiitöökodasid. Puudusid ka rakenduslikud programmid. Näiteks esimese kaadriprogrammi programmeerisin ise. See töötas veel palju aastaid pärast minu lahkumist. Programm oli tehtud Paradoxi andmebaasisüsteemis.
Piiritaguseid kohtumisi akadeemiaga Akadeemia rahvusvahelistumine on oluline teema, millele võiks meie enda kõrval kaasa aidata ka meid teadvate inimeste rohkus maailmas. Olen viimastel lennureisidel korduvalt akadeemiaga kohtunud. Sügisel sõitsin koos Eesti Politsei Spordiliidu peasekretäriga Hollandisse politseispordi konverentsile. Sel reisil oli akadeemia vilistlast kohata eriti lihtne, sest Annika, kellega koos reisisime, on lõpetanud politseikolledži. Päris kerge
on SKA vilistlaste kokkusaamine mujalgi maailmas, kui töiseid lende teevad koos näiteks meie rektor ja TA prorektor, mõne kolledži või ameti juhid, kes on kõik akadeemia vilistlased... Oma eelmise lennu eel vaatasin turvajärjekorras oodates akadeemia embleemiga särki eespool seisva mehe seljas ja püüdsin meenutada, mis lennu lõpetajaga on tegemist. Kuna ära ei arvanud, siis küsisin ja sain teada, et embleem ehtis hoopis ühe akadeemiaga lähedalt
seotud inimese lähedast inimest. Amsterdami lennates istus minust paar pingirida eespool halduskolledži lõpetanud noormees. Tagasiteel kohtasin Amsterdami lennuväljal politseikolledži vilistlast, kes parasjagu New Yorgist naasis. Märtsi lõpul lendasin ise USAsse puhkusele. Kopenhaageni ja Chicago vahel tundus Eesti juba lõputult kaugena. Pisut kodust hõngu pakkus minu kõrvalistuja inglise keelest läbi kumav soome aktsent. Ja siis, pärast ameerikasisest len-
Milline oli tollaste arvutite ja ITsüsteemi võrdlus praegusajaga? ML: Ma selliselt võrrelda ei saakski. Loomulikult on praegused arvutid kiiremad ja nende kasutamine on juba lastegi seas laialt levinud, kuid põhimõtted on ju samad. Ma ütleks nii, et tehnika on edasi arenenud, st arvutid on kiiremad ja võimsamad, kuid tollased programmid olid kvaliteetsemad. Väiksemate arvutitega tehti tegelikult ära sama töö, mis praegu. Aga programmid olid kvaliteetsemad seepärast, et ITtöötajad (programmeerijad, andmebaasi ehitajad jt) olid kõik lõpetanud kas TRÜ või TPI. Praegu on suurem osa selles vallas tegutsejatest iseõppijad – sellest see teadmiste vahe. Epp Jalakas, spordikeskuse juhataja du San Franciscos kohvrit oodates vaatasin äkki otsa halduskorralduse vilistlasele Evelin Kasenõmmele, kes teistkordse magistrikraadi omandamise raames küberturvalisuse sektoris tegutsedes kümme kuud just selles linnas veedab. Nii väike maailm, kas pole! Akadeemia 20. sünnipäeval tervitusi kõigile akadeemia vilistlastele, kes Eestist kaugele rännanud! Loodame, et nad eemal viibides ikka akadeemiat meenutavad ja oma sõpruskondades ka tutvustavad.
4
Verbis aut Re
K Kui kadetid akadeemiasse jõudsid… Kui kadetid 1992. a sügisel akadeemiasse jõudsid, olid NLiidu armee sõdurid ja ohvitserid sealt äsja lahkunud. Just sellelt „pinnaselt ja hoonetest“ startis äsja iseseisvunud Eesti esimene selline kõrgkool, mis pidi koolitama kõrgemaid politseija tolliametnikke, piiri- ja vangivalvureid ning ka kaitseväeohvitsere. Oktoobris 1992 alustas Eesti Sisekaitse Akadeemias õpinguid suur hulk arvestatavaid isiksusi. Et aga kooli lõpetada, tuli 4 aastat Pirita-Kosel koolipinke nühkida. Haridusstandardid ei olnud veel välja kujunenud ja nii saidki osa edukamaid lõpudiplomi, mida toona nimetati ka „raskalauruseks“, ja teised nö diplomiõppe diplomi. Vaatamata sellele, et loengute ajal kostis koridoridest lakkamatult ehitusmeeste puurimist ja toksimist ning loenguvaheaegade suitsupauside alalised kaaslased olid ka elektrikud või muud ehitajad, oli kadettide meelestatus saada Eesti Sisekaitse Akadeemia 1. lennuks äärmiselt kõrge. Lõpetamisel saime aga hoopis Eesti Riigikaitse Akadeemia lõpudiplomi. Koolikord oli esimesel kahel aastal sõjaväeline. Seda korda püüdsime kogu aeg leebemaks rääkida, aga sõjakooli tõttu seda ei lubatud. Nii oli meiegi politseikolledži sõjaväeliseks nimeks kompanii, mis jagunes rühmadeks ja jagudeks. Koolipäevad algasid hommikuse rivistusega, kus kontrolliti kohalolijaid. Puudumisi esines harva, sest eks see kord tekitas ka teatava distsipliini ja rivis on puudumist raske varjata. Pärast rivistust mindi rivikorras sööma ja samamoodi ka kooli. Ka territooriumil ringiliikumist püüti sõjakoolide eeskujul rivis liikumise rütmi saada, kuid tänu vabameelsetele „tsivilistidele“, nagu meid nimetati, suuremas osas see siiski ei õnnestunud. Kogu õppe- ja elukorraldus oli rajatud akadeemia territooriumil elamisele. Esimese õppeaasta esimesel poolel said Tallinna poisid kodus ööbida, kuna uus ühiselamu ei olnud valmis ja vanasse kõik magama ei mahtunud. Niigi oli ühes toas asukaid 30ne ringis ja riided rippusid riidekapi asemel raudvoodi otsal. Kasutada tuli jalajälgedega malmist auke ja duširuumi seinal olevat üksikut dušisarnast moodustist, mis siiski vett andis… aeg-ajalt. Eks see paras pisiasjade segadus oli, mida iseloomustab ka üks naljakas lugu. Tähtpäevarivistuseks valmistudes viikis üks kursavend lipugrupi liikmena oma vormipükse põhjalikult ja filigraanselt. Hommikul aga saabus linnast tema naabervoodi mees, kes tõdes püksid enda omadeks ja sai lippurit hea töö eest tänada! Uus valminud ühiselamu tõi uue hingamise kogu akadeemiasse: pakettaknad, 2 kolme inimese tuba ühes boksis, kus oma WC, igal korrusel saun ja korralik duširuum, puhkeruumis suure ekraaniga televiisor Finlux. Ideaalsed elamistingimused ju, isegi võrreldavad tollal uue Palace-hotelliga – ainult dušši polnud toas. Tuleb märkida, et 20 aastat tagasi olid eelloetletud asjad pigem erandid üldisest olmest kogu riigis! Meie aga elasime, eelkõige õppisime ja hingasime selles ajas ja hetkes. Oli nii rõõme kui tülisid ja kõike muud, mis üliõpilaselu juurde kuulub, loomulikult ka humoorikaid seiku. Enne üliõpilasnaljade juurde minekut tahaksime siinkohal teha süToimetus: Peatoimetaja Rein Vaher Toimetaja Epp Jalakas
Rauno Võsaste ja Jako Vernik (pildil), politsei eriala 1. lend, 1996. a
gava kummarduse toonasele rektorile Eduard Raskale, prorektorile Ivar Aimrele ja kantslerile Feliks Angelstokile – nende kolme vaala najal akadeemia seisiski ja mitte halvasti. Nüüd aga tudengielust. Üsna õpingute alguses tehti ühel õhtul kadettidele viktoriin, milles spontaanselt olid asunud tagareas osalema ka ehitusmehed. Nii sattusid nad ka viktoriinile, kas meelega või kogemata. Küll aga on see viktoriiniõhtu meelde jäänud seetõttu, et üks töömeestest-ehitajatest, pakkus üle ühe küsimuse alati vastuseks: „Paala lahing“. Küsimus võis ka muust teemast olla, aga vastuseks kostis ikka „Paala lahing“. Nii sai see töömees, kes ise välimuselt üsna äravahetamiseni sarnanes ajalooraamatutest nähtud Paala lahingu kangelastega, vähemalt politseikadettide hulgas hüüdnime Paala lahing. Samal ajal meiega alustasid õpinguid ka nn ohvitseride kursused kaitseväele. Kuigi akadeemias oli ka sõjakool, oli meie noorel riigil kiire vähemalt mingisugustegi teadmistega ohvitseride koolitamisega. Kaitsevägi ju loomisel ja juhte vaja! Meilt said nood kursuslased kiirelt ristitud „jossimeesteks“. Sõna „joss“ tuleb venekeelsest lühendist omaaegsele linttraktorile, seega pidasime meie neid traktoristideks. Elu näitas, et osad sellised olidki, kuid mitte traktorijuhtimisoskuse poolest, vaid käitumiselt ja mõtlemiselt. Ei tea, kuidas kaitsekolledži poisid neisse suhtusid ja mis tunne neil endil sellest nimest võis olla, aga eks me kõik vaadanud veidi viltu sellele, et ohvitsere vaid kuue kuuga tehti. Noorte aateliste riigiametnike suhtes olnuks ilmselt eetiliselt õigem neid kusagil mujal koolitada. Tihti on meile ette heidetud, et teie, akadeemikud, ju õppisite ainult peotantsu. Seda oli palju kuulda pärast akadeemia lõpetamist tööle minnes vanemate, eelkõige veneaegse haridusega politseimiilitsaametnike suust. Ajast-aega on teada, et eks igaüks püüab oma puudusi millegagi varjata. Peotantsu vajalikkuse võib juhmim tegelane küsimuse alla seada, vaatamata sellele, et juhendas meid tantsukorüfee Ants Tael isiklikult. Terve rida endistele miilitsaametnikele arusaamatuid ja tundmatuid distsipliine olid just sellised, mis õpetavad inimest mõtlema, asjadest aru saama ja sätivad paika väärtushinnanguid. Juhtkonna soov oli meist kasvatada ohvitserid. Usutavasti see ka õnnestus! Nii lektorid kui 99% loengutest olid tasemel, pisut vajaka jäi aga tasemel kadettidest. Saaks täna veel tagasi aastasse 1992 ja nendesse loengutesse, küll kuulaks ja õpiks ega mängiks tagapingis kaarte… Tagasi enam midagi ei saa, isegi hetke mitte, rääkimata aastatest! Ülimalt meeldiv oli kuulda akadeemia lehetoimetuse soovi midagi lugeda ka „vanade olijate“ õpingutest. Kahju, et leheruum nii pisuke on. Ka teleseriaal või raamatusari ei mahutaks kõike, mis jäi neisse 4 aastasse. Meist võib olla palju paremaid, meist võib olla palju targemaid, ka ilusamaid, aga meie oleme Sisekaitseakadeemia 1. lend! Seda ei saa keegi järele teha!
ui ma 1995. a suvel akadeemiasse vastuvõtukatsetele tulin, oli konkurss minu mäletamist mööda tollal keskmiselt ligi 10 kandidaati õppekohale ja ega konkursisõela eduka läbimise järelgi kohe kadetiks saanud – n-ö noorkadetina tuli läbi teha veel ka 3kuuline sõjaline väljaõppetsükkel. Aeg oli selline! Meenutagem, et vene armee oli alles eelmisel suvel (1994) Eestist lahkunud ning Euroopa Liidu ja NATO liikmeks saamiseni kulus meil veel pea kümnend. Meil polnud aimugi, kuhu ja kuidas ajaloo kaalukauss meid kallutama hakkab – Lääs oma julgeolekugarantiidega oli veel väga kaugel, Tšetšeenias Dudajevi valitsuse vastu esimest sõda alustanud ebastabiilne Venemaa aga väga lähedal. Eesti sisepoliitikat raputanud Pullapää-kriis (1993) oli kõigil värskelt meeles, lindiskandaal möllas, Ida-Virumaal tapeti statistika järgi iga päev inimene jne. Sestap valmistusime akadeemias noorusliku entusiasmiga ka kõige hullemateks võimalikeks stsenaariumideks ja tegime seda pühendunult. Kuna ka sõjakool oma kaitseväe ja piirivalve erialadega oli toonase Eesti Riigikaitse Aka-
MÄRTS-APRILL 2012
Alguses on Mõte deemia koosseisus ning kõikide erialade kadetid said esimestel lendudel reservohvitseri pagunid, siis oli militaarkultuuri domineerimine algusaastatel mõistetav. Ehkki mõned endistest kuperjanovlastest kadetijuhid kutsusid meid naljatlevalt “pannkoogiküpsetajateks“, saime osa kõikidest sõdurirõõmudest ja läksime öisest vahtkonnast otse riigiõiguse või matemaatika eksamile. Riigiõigust andis akadeemias muide toonane õiguskantsler E.-J. Truuväli. Eesti poliit- ja riigikaitselise olukorra stabiliseerumisega 1990ndate lõpuks hakkas muutuma ka akadeemia. Minul oli selleks ajaks lõpudiplom juba käes, ehkki murranguline 1998/99 õppeaasta ei jätnud noortele ohvitseridele riigi poliitilisest kultuurist just kõige helgemaid mälestusi. Üleminekuaja positiivse küljena läksid paljud meie lennust kiiresti erinevatesse ülikoolidesse magistrikraadi omandama, kuna rakenduskõrgharidus oli Eesti haridusruumis alles kujunemas ja va-
Ramon Loik, kaitseväe eriala 4. lend, 1999. a
litses oht värskelt omandatud Sisekaitseakadeemia 4aastase diplomiga n-ö halli tsooni jääda. Pean silmas seda, et nn ülikooli-tüüpi bakalaureusekraadiga akadeemia diplomit ei võrdsustatud, rakenduskõrghariduse „kraad“ oli veel riigi tasandil vaidlemisel ja seega oli edasipüüdlike noorte ainuõige strateegia läbi ülikooliõppe kiiresti järgmisele haridusastmele jõuda. Mindi ja saadi hästi hakkama. Vaata kuhu tahad Eesti riigikaitsesüsteemis 2012, ikka kohtad mõnda akadeemia vilistlast ja juttu jätkub kauemaks. Meid on juba palju, nagu ka akadeemias töötanud inimesi ja akadeemia sõpru. See ongi meie väärtuslik sotsiaalne kapital tulevikku, mida iga päev taastoodame. Täna on kõik akadeemia õppekavad riiklikult tunnustatud ja rahvusvaheliselt akrediteeritud, samuti magistriõpe, millest
akadeemia esimene rektor prof E. Raska ja tema meeskond palju unistas ning rääkis, kuid aeg selleks sai küpseks alles 2009. aastaks. Mäletan, et ühel paljudest visioonihetkedest pillas prof E. Raska koguni mõtte doktoriõppe võimalikkusest akadeemias, muidugi koostöös ülikoolidega, sh vaadati juba toona väga palju piiri taha. Aastaks 2025 võiks doktoriõpe eesmärgina saavutatav olla. Selleks ajaks peaksid meie tänastest magistrantidest paljud olema juba doktorikraadiga õppejõud ning kus on palju doktoreid ja professoreid, sinna tuleb ka doktoriõpe. Niimoodi mõtelda on mõnus, nagu ütleb hea mõttekaaslane Aare Kasemets, ja akadeemias töötada on veelgi parem, nagu ütleb vilistlane ja tänane rektor Lauri Tabur. Olen nendega väga päri. Ma ei oleks ilmselt akadeemiasse juba kokku kümnendi oma noorest elust toonud, kui sellel kohal poleks seda olulist Mõtet, mis 1995. aastal mind siit väravast sisse astudes kõnetas (värav, muide, on sama). Aeg muutub ja akadeemia koos sellega, kuid Eesti riigi kaitse peab siia jääma ning siit ikka ja jälle maailma toimetama minema – Sõnade või Tegudega!
Akadeemia aastapäevatava 4. Aastapäevale on pühendatud ka sügisel korraldatav akadeemia konverents, milles meie kooli ja Eesti spetsialistide kõrval osaleb hulk väliseksperte ja arvamusliidreid. Plenaaristungite (vasakpoolne pilt) ja töötoaarutelude kõrval on huviga jälgitavad ministrite (keskmine pilt) ja rektorite ümarlaua- või paneelvestlused, viimasel, läinudaastasel konverentsil oli osalejaterohke esimest korda peetud sisekonverents “Tark akadeemia” (parempoolne pilt), kus kooli õppejõud ja töötajad pakkusid mõtisklemiseks hulga ideid, kuidas meie akadeemia veel uuendusmeelsemaks muuta.
Esmakursuslased arvavad nii… Kristiina Malm, finantskolledži 1. kursus
Meie, esmakursuslased, oleme juba pool aastat kulutanud akadeemia treppe. See on piisavalt pikk aeg arusaamiseks, kas oleme ikka sattunud õigesse kohta või mitte. Tundub nagu oleksime alles eile finantskolledžis elavas järjekorras ootamas oma järge, et astuda kabinetti, kus Uno Silberg ja Tõnis Elling tegid meie tulevase saatuse üle otsuseid. Meenuvad hetked, kui nägime oma tulevasi kursusekaaslasi, teadvustamata endale, kes on kes ja kes saab sisse. Meenuvad ka Evelin, kes kallas koridoris kohvi maha, ja Uno sõbralik pilk, mis meie närvilisust rahustas, ning Tõnis, kes oma jalgpallijuttudega õhkkonna vabamaks muutis. Ilm oli hästi ilus ja päikesepaisteline ning koridor oli palav ja umbne. Tutvumispäevadel saime suurima šoki ühiselamus, kus duši-
tel 696 5519 / rein.vaher@sisekaitse.ee tel 696 5481 / epp.jalakas@sisekaitse.ee
Gerda Konrad, finantskolledži 1. kursus
ruum ja köök on korruse peale ühised ning mitte kõige paremas korras. Samas pakkusid lohutust vanad elanikud MaarjaLiisa, Pipo ja Hannes, kes meid rahustasid ning andsid tulevaseks õppeks ka nõu ja näpunäiteid. Alles nüüd oleme aru saanud, et just need ongi ühikaelu kirsid, need loovad ühtsustunde. Tuleb ju tõdeda, et kõik elamiseks vajalik on olemas ja väga soodsa hinnaga. Sisekaitseakadeemia on pisike ja armas, samas jõuline ja tugev. Inimesi on suhteliselt vähe, kuid see-eest on kõik väga kokkuhoidvad ja kollektiivi liidab kambavaim. Õpilaste ja õppejõudude vahelised suhted on vabad, puudub ülevalt alla vaatamine. Usume, et selle taga on rektor, kes on meie kooli süda. Ta on hästi vastutulelik ja hea suhtleja, ta on kui oma inimene, kes tuleb alati appi
Sisekaitseakadeemia Kase 61, Tallinn 12012
nii hea nõu kui ka jõuga. Õppejõududega oleme siiani rahul. Paljud neist on oma ala professionaalid, kes teevad aine huvitavaks ja teavad täpselt, millest õpilased huvituvad. Akadeemia muretseb ka meie heaolu pärast, küsides iga aine järel tagasisidet nii õppejõu kui aine kohta. See näitab, et akadeemia on arenemisvõimeline ning tahab muutuda aina tugevamaks ja koolitada professionaalsemaid spetsialiste. Vaatamata pidevale uuenemisele ja paremaks muutumisele, peab meie kool kinni ka traditsioonidest, milleks on igal aastal peetavad üritused. Nendega tahetakse mingilgi määral kolledžeid ühendada, kuid senine koostöö ja suhtlemine on ikkagi minimaalsed. Kadetid sooviksid tihedamat koostegevust, teada rohkem teiste kolledžite inimestest. Aktiivsust akadeemias jätkub, kuigi seda võiks rohkem olla. Kui väga vaja, tulevad kadetid toimingutega kaasa, aga puudub algatusvõime. Selleks on akadee-
mia loonud kadettidele võimalusi igas valdkonnas areneda, osaleda näiteks konkursil, et panna end proovile ürituse õhtujuhina, või esineda muusikaliste ülesastumistega kooris, bändi- või soolonumbriga. Samuti saab esindada SKAd poliitilises valdkonnas koos teiste ülikoolide esindajatega. Akadeemia hoolitseb lisaks vaimse võimekuse arendamisele ka meie füüsilise tervise eest. Selleks pakutakse tasuta jõusaali kasutamist ja treeninguid ning palju eri spordialasid hõlmavaid võistlusi. Kadetid on üldiselt kooliga rahul, sest need, kes on avastanud, et see kool ei paku neile piisavalt pinget ja rahulolu, on suundunud juba uutele radadele. Paljud on avastanud endas SKA-tunde ja leidnud ka mitmeid kooliväliseid tegevusi, milleks on akadeemia loonud head võimalused. Palju õnne sünnipäevaks meile kõigile!
Trükk: AS Spin Press / Regati pst. 1 www.spinpress.ee