Koduteel 2 (137) 2020

Foto: UMC

PIISKOPILT

Karjasekiri piiskopilt Head metodistid Põhja- ja Baltimaades!

Rohkem kui kuu aega on meie ühiskonnad olnud suletud ning me ei ole saanud oma kirikus käia.

Füüsiline distants, piirangud ja kodust töötamine on muutunud uueks käitumiseks ja osaks meie igapäevaelust. Praegusel hetkel me ei tea, millal saame pöörduda tagasi „normaalsuse“ juurde.

Me kõik kogeme stressi ja pinget, mida pikale veninud piirangud on meie eludes põhjustanud. Mõned teist leinavad koroonaviiruse tõttu kaotatud lähedasi. Mõned tunnevad end isoleeritult ja üksindust; teised kogevad valu, sest nad ei saa külastada oma sugulasi haiglates või hooldekodudes. Mõned on kaotanud töö ja paljud on mures oma tuleviku pärast. Ärevus ja hirm nakkuse ees hiilivad meie eludes, kui käime toidupoes või kui koolid ja lasteaiad taas avatakse.

Koroonaviirus on võimas meeldetuletus meie jagatud inimlikkusest, see mõjutab nii rikkaid kui vaeseid ega tee vahet rassil ega religioonil. Me kõik oleme haavatavad ja me kõik võime selle tõttu surra. Kaks kuud tagasi ei osanud enamik meist ette kujutada seda, mida me praegu kogeme. Nüüd 4 KODUTEEL 2/2020

teame, et hoolimata arenenud teadusest ja tehnoloogiast on meie elud ja ühiskonnad haprad – me kõik oleme Jumala kätel.

Oma teises kirjas Korintose kogudusele (peatükk 5) ütleb Paulus: Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti… Meie oleme nüüd Kristuse käskjalad, otsekui Jumal ise julgustaks meie kaudu.

Me palume Kristuse asemel: Andke endid lepitada Jumalaga!

Ma olen veendunud, et Kirik – Ühinenud Metodisti Kirik koos teiste kristlastega – peaks olema ressurss meie ühiskondadele ja kõikidele inimestele eriti just praegustel erilistel aegadel. Me oleme Jeesuse Kristuse käskjalad, et tuua lepitust ja lootust praegusesse reaalsusesse. Kuigi me võime ise olla võitlustes, on Kristus õpetanud meid, et usk ja lootus temasse on ravim ärevusele ja hirmule, mida me kogeme. Ta on õpetanud, et ta on kohal meeleheites ja lootusetuses. Me teame, kuidas palvetada, me teame rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, rahu, mida vaid Jeesus anda saab.

Mulle avaldab muljet ja ma olen uhke selle üle, kuidas pastorid ja juhid selle kriisiga toime tulevad.

Nad lülitusid kiiresti üle veebijumalateenistustele, nad viivad toitu inimestele, kes ei saa oma kodust väljuda, nad jagavad toidupakke inimestele, kes vajavad abistavat kätt. Mõned kogudused on isegi toonud kingitusi ja suupisteid, et julgustada arste, meditsiiniõdesid ja tervishoiu töötajaid kohalikes haiglates. Paljud korraldavad palvekette. Paljud kasutavad kõige olulisema vahendina telefoni, et inimestega kontakteeruda, teha telefonikette, telefoninõustamist ja ulatuda nendeni, kes elavad üksi. Kogudused on õppinud palveks ja väikegrupitööks kohtuma veebis. Me oleme avastamas uusi võimalusi, olemaks Kirik. Need uued teadmised võtame endaga kaasa tulevikku.

Aitäh teile teie teenistuse eest.

Palun teil jätkata kohaliku koguduse finantsilist toetamist – me soovime olla kirik nii sellel väljakutsete rohkel ajal kui ka pärast seda. Mõnel teist ei pruugi teie töö olukorra tõttu olla enam samasuguseid rahalisi vahendeid kui enne pandeemiat. Siiski ma julgustan teid jätkama oma kohaliku koguduse toetamist annetustega.

Võimalik, et meil tuleb antud olukorras elada pikemat aega. Paljud teist võivad väsida ja tüdineda, kuid see on loomulik. Sellegipoolest ma kutsun teid üles mitte alla andma. Kirikut ja meie tunnistust vajatakse rohkem, kui seda on vajatud mitmete aastakümnete jooksul. Pidage vastu, Jumal juhib meid sellest läbi, ja Ta juhib meid Tema tulevikku.

Koos liigume palvemeelsuses edasi lepituseteenistuses.

Jumal õnnistagu teid lootusega! Ühinenud Metodisti Kiriku Põhja- ja Balti Piiskopkonna piiskop CHRISTIAN ALSTED, aprillis 2020, Kopenhaagenis