Koduteel 2 (129) 2018

Page 1

Nr. 129, juuni 2018

E E S T I

M E TO D I S T I

K I R I K U

A J A K I R I

ARUTLUS

Mi­da Pii­bel rää­gib ar­mas­tu­sest? Üks aas­ta koos John Wesleyga

EMK noor­te ke­vad­laa­ger „Süü­da­tud sü­da“ Kirikute Öö MISJON

Mis­jon Bra­sii­lias Misjon merel Kirikupühade kalender

Koduteel 2/2018 1


SUPERINTENDENDI VEERG In­deks 78228 ISSN 1406-2291 Nr. 2 (129) juuni 2018 Hind 5 eurot

SEL­LES NUMB­RIS • ARUTLUS Anne Saluraid Mi­da Pii­bel rää­gib ar­mas­tu­sest?...........3

Helika Mäe­ki­vi Üks aas­ta koos John Wesleyga..............8 • MEILT JA MUJALT Ki­ri­ku­te öö Pär­nu Agape ki­ri­kus..........5 Tar­tu Pü­ha Luu­ka ko­gu­du­ses................6 Ki­ri­ku­te öö Tallinna ki­ri­kus...................7 Eesti Kirikute Nõukogu läkitus nelipühade ja teema-aasta „EES­TI USK“ alguse puhul vaimu ja usu osaduses.....7 Kü­las sõp­rus­ko­gu­du­sel........................11 280 aastat John Wesley Aldersgate'i kogemusest.......................11 Pääs­te­tud pü­ha­dus...............................12 Va­ra­ja­ne krist­lus an­tii­gi kon­teks­tis.....13 Emadepäev Tallinna koguduses .........13 • MISJON Karin Klaus Kon­ve­rents tõi kok­ku me­re­mis­jo­nä­rid.....................................14 Taavet Taimla Misjon Brasiilias...................................16

Oleme Jumalale tänulikud armu eest

N

eil päevil kogunevad Aastakonverentsi delegaadid Tallinna metodisti kirikusse järjekordsele iga-aastasele kokkusaamisele. Oleme Jumalale tänulikud armu eest, mida ta on lasknud meie kirikule osaks saada! 9. juunil täitus 111 aastat päevast, mil metodistliku kuulutuse algusega Maarjamaa pinnal sündis meie väike, aga armastatud Eesti Metodisti Kirik. Olen Jumalale tänulik lõppeva sügis-talvise tööperioodi, kogudustega liitunud uute inimeste, innukate ilmikute ja vaimulike ja kõige eest, mida Issand meile teinud on! Märkimisväärse osa EMK 110 ning John Wesley Aldersgate'i kogemuse 280 aastapäevade jäljena annavad eelmisel aastal Olav Pärnametsa eluloo raamatu „Elu armu arvel“ ilmumine ja sel aastal viimase inglisekeelse väljaande „Life in the Grace“ ning John Wesley 52 jutlustekogumiku eestikeelse väljaande ilmumised! Suur tänu kõigile, kes vähem, kes rohkem kaasa aitasid nende märkimisväärsete saavutuste teostumisel! Käesoleva Aastakonverentsiga lõpeb minu 13 aastat kestnud superintendendi amet. Aitäh igaühele, kes mind palvekätel on kandnud ning nõu ja jõuga vastutusrikkas töös on abistanud! Tänan Jumalat oma armsa abikaasa Merle ja pere eest ning nende igakülgse toe eest neil aastatel! Usaldan nii meie kiriku kui ka ajakirja „Koduteel“ lugejad ja tellijad „… Jumala ja tema armusõna hooleks; temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand kõigi pühitsetute seas.“ (Apostlite teod 20:32). Vennatervitustega ikka teie TAAVI HOLLMAN, superindendent

• TUNNISTUS Tun­nis­tus ime­li­sest pää­se­mi­sest.........15 • AJALUGU EMK sündmused aastatel 1994-2003..17 • USUPÜHAD Kirikupühade kalender........................18 • NOORTEKAS EMK noor­te ke­vad­laa­ger „Süü­da­tud sü­da“...................................20 Noo­red tut­vu­sid Piib­li ABCga..............21 Ees­ti ju­hid üle-Euroo­pa­li­sel „History Makers“ tipp­koh­tu­mi­sel........22

Esikaanel: Tartu noor­te kon­fir­mat­sioon. Foto: Tartu Püha Luuka kogudus Väljaandja: EMK, Narva mnt 51, 10152 Tallinn Tel: 6688 497; e-post: koduteel@metodistikirik.ee www.metodistikirik.ee/koduteel Vastutav toimetaja: Taimi Pärna Toimetuse kolleegium: Taavi Hollman, Andres Kapp, Anneli Klausson, Rein Laaneser, Tarmo Lilleoja, Toomas Pajusoo, Anne Saluraid, Inna Välja Kujundaja-küljendaja: Taimi Pärna Kir­ja­saat­jad: Im­bi Herm (Rak­ve­re), Irja Saksing (Kär­sa ja Ah­ja)

2 Koduteel 2/2018

HOIA SILM PEAL!

• LASTEKIRIK Pü­ha­päe­va­koo­li õp­pe­aas­ta lõ­pe­ta­mi­ne Tal­lin­na ko­gu­du­ses...........23 Pü­ha­päe­va­koo­li las­te ja pe­re­de matk tär­ka­vas ke­va­di­ses loo­du­ses................23

Ees­t i Me­t o­d is­t i Ki­r i­k u aja­k i­r i KO­D U­T EEL Facebookis aad­r es­s il

http://www.facebook.com/emk.ko­d u­t eel

Veebikodus aad­r es­s il

http://www.metodistikirik.ee/ko­d u­t eel

Issuu kesk­kon­n as nel­j a­v är­v i­l i­s e pdf-ina aad­r es­s il

http://issuu.com/ko­d u­t eel


ARUTLUS

Mi­da Pii­bel rää­gib ar­mas­tu­sest? Tõe­näo­li­selt on „ar­mas­tus“ kõi­ge enam ka­su­ta­tud sõ­na üld­se. Sel­le­ga ise­loo­mus­ta­tak­se suh­teid me­he ja nai­se va­hel, va­ne­ma ja lap­se va­hel, sõp­ra­de va­hel; aga väl­jen­da­tak­se ka soo­sin­gut või meel­di­mist. Näi­ teks loo­du­se vas­tu, kuns­ti vas­tu, kee­gi ar­mas­tab oma tööd või ar­mas­ta­tak­se isa­maad. Näib siis, et sõ­na ka­su­tus­ala on lai ja pii­rit­le­tud ei ole ob­jek­tid­ ki, kel­le või mil­le suh­tes ar­mas­tust üles näi­da­tak­se. Oma osa on siin kind­las­ti ees­ti kee­lel, mil­les inim­li­ku ja ju­ma­li­ku ar­mas­tu­se eris­ta­mi­seks sõ­nad puu­ du­vad. Kuid ol­gu kui­das ka­su­ta­ta­ va kee­le­ga on, näi­vad siis­ki kõik tead­vat, mi­da ar­mas­tus tä­hen­dab ja mil­lal se­da sõ­na ka­su­ta­da. Sa­mu­ti ol­lak­se ko­ge­nud ar­mas­tu­se­ga kaas­ ne­vaid emot­sioo­ne. Kui aga kü­ si­ da, kust see ime­ li­ ne „ar­mas­tus“ pä­rit on, siis ei ole inim­kond suut­nud tä­ni­ni ra­hul­da­ vat vas­tust lei­da: on neid, kes üt­le­ vad sel­le ole­vat mi­da­gi, mis ini­mest täie­li­kult val­dab ja mil­le­le ei ole või­ma­lik vas­tu seis­ta – kee­gi ei tea, kust ta tu­leb ja ku­hu kaob. Pal­jud ini­me­sed va­ban­da­vad oma lõhk­läi­ nud suh­teid­ki öel­des, et ar­mas­tus sai ot­sa. Osa mit­me­su­gus­te­le uurin­ gu­te­le toe­tu­vaid tead­la­si-ant­ro­po­ loo­ge üt­le­vad aga, et ar­mas­tus ei ole mi­da­gi muud kui ini­me­se peas toi­mu­va­te kee­mi­lis­te reakt­sioo­ni­de tu­lem. Ì Mi­da üt­leb ar­mas­tu­se koh­ta aga Pii­bel? Kaht teks­ti – Jh 3:16 ja 1Kr 13:1-13 teab kind­las­ti iga krist­la­ne ni­me­ta­da. Nen­de ka­he üle on pee­ tud lu­ge­ma­tul hul­gal jut­lu­si, arut­ le­tud koos­vii­bi­mis­tel ja mõ­tisk­le­tud ene­ses, ku­na sõ­na haa­rab en­das­se mit­meid tah­ke, mil­le üle juu­rel­da. Ì Heeb­rea keel ka­su­tab Ju­ma­ la ar­mas­tu­se väl­jen­da­mi­seks sõ­na hesed. Vas­ta­valt Piib­li kon­teks­ti­le

tõl­gen­da­vad teo­loo­gid sõ­na pi­gem us­ta­vu­se ja hel­du­se­na kui ot­si­vad sar­na­su­si inim­li­ke tun­ne­te­ga. Põh­ jen­du­se sel­leks an­nab Ju­ma­la ene­ se­il­mu­tu­se ja toi­mi­mi­se kir­jel­da­mi­ ne seo­ses Iis­rae­li­ga, kan­des en­das nii­su­gu­seid kva­li­tee­te na­gu usu­ta­ vus, usal­da­ta­vus, sõ­na­pi­da­mi­ne ja ees­mär­gis­ta­tus. On ju üt­lus „Mi­na olen si­nu­ga, Iis­rael!“ (1Ms 31:3) üks VT võt­me­fraa­si­dest. Üm­ber­sõ­nas­ta­ tult tä­hen­daks see, et „Ju­mal ar­mas­ tab Iis­rae­li.“ Ì Uue Tes­ta­men­di kree­ka keel ka­su­tab Ju­ma­la ar­mas­tu­se väl­jen­ da­mi­seks sõ­na agape, mis sa­ mu­ ti ei haa­ku ini­mes­te­le tut­ta­va aru­ saa­mi­se­ga, vaid tä­hen­dab sar­na­selt hesed´ile us­ta­vust li­gi­olu näol: „Kuid ma üt­len tõtt, tei­le on pa­rem, et ma lah­kun, sest kui ma ei lah­kuks, ei tu­leks Lo­hu­ta­ja teie juur­de, aga kui ma lä­hen ära, siis ma saa­dan te­ma teie juur­de“ kir­ju­tab Jo­han­nes (Jh 16:7). UT-s esi­neb agape 116 kor­ da, kõi­ge sa­ge­da­mi­ni Jo­han­ne­sel ja Pau­lu­sel. Ì Va­he­mär­ku­se­na oleks ehk hu­vi­ tav tea­da, et kui­gi sõ­na agape oli an­tiik­maa­il­ma sõ­na­va­ras ole­mas, seda enne Kristust pea­aegu ei ka­su­ ta­tud. Al­les esi­me­sed krist­la­sed võt­ sid sõ­na ka­su­tus­se, and­maks eda­ si Ju­ma­la/ju­ma­li­ku ar­mas­tu­se si­su. Neist oma­kor­da ees­ku­ju võt­nud va­ra­ki­ri­ku ek­se­geet Jerome ri­kas­

tas krist­lik­ku la­di­na­keel­set sõ­na­va­ ra sõ­na­ga charitas – amor’i ase­mel. Ì Piib­li­le toe­tu­des või­me siis eel­ da­da, et kü­si­mu­se­le: kust ar­mas­tus pä­ri­neb? saa­da vas­tu­se – Ju­ma­lalt. Sa­mas kin­ni­tab see, et ar­mas­tus mit­te ainult ei pä­ri­ne Ju­ma­lalt e siis, Ju­ ma­ la käest, vaid Ju­mal ise on ar­mas­tus. Lk 11:24, Rm 5:5, 1Jh 4:16 jpt. teks­tid üt­le­vad sel­gelt: „Ju­mal on ar­mas­tus“. VT-st leia­me sa­ma väl­jen­da­tu­na Ju­ma­la us­ta­vu­se ja hel­du­se kau­du, näi­teks kir­ju­tab ku­nin­gas Taa­vet: „Tä­nu ol­gu Is­san­ da­le, et ta kit­si­ku­ses on mi­nu­le ime­li­selt osu­ta­nud oma hel­dust“, (Ps 31:22). Ì Taa­ve­ti tä­nu­hõi­se ju­ha­tab meid ar­mas­tu­se uue ta­hu juur­de, ni­melt, et see ta­hab end ja­ga­da. Proh­vet Hoo­sealt loe­me: „Mi­na pa­ran­dan nen­de ta­ga­ne­mi­se, ma ar­mas­tan Koduteel 2/2018 3


neid heast tah­test, ...“ (Ho 14:4), mil­le­le Taa­vet li­sab: „Ma ar­mas­tan Is­san­dat, sest ta kuu­leb mu häält ja mu anu­mist, ....“ (Ps 116:1). Sa­du aas­taid hil­jem tõ­deb Pau­lus sa­ma: „Ent Ju­mal teeb näh­ta­vaks oma ar­mas­tu­se meie vas­tu sel­le­ga, et Kris­tus su­ri meie eest, kui me al­les oli­me pa­tu­sed“ (Rm 5:8). Nii ei rää­ gi me siis abst­ rakt­ sest „ar­mas­tu­sest“, mis tu­leb ei tea kust ja mil­lal ning kaob sa­ma mõis­ta­ tus­li­kult, vaid ik­ka­gi mil­lest­ki vä­ga kind­last. Nii na­gu Ju­mal oma ni­me ole­va­na ni­me­tab, on ka te­ma ar­mas­ tus – kin­del, ole­vi­ku­li­ne ja ak­tiiv­ne. Iis­rae­li rah­va lu­gu oma Ju­ma­la­ga on kõi­ge ot­se­sem tun­nis­tus sel­lest. Rah­va sõ­na­kuul­ma­tu­se­le ja vii­ma­ sest tin­gi­tud aja­loo keerd­käi­ku­de­le vaa­ta­ma­ta osu­tas Ju­mal oma us­ta­ vust ja hel­dust nen­de vas­tus; sest ta oli us­tav Aabrahamile an­tud tõo­tu­se­ le – „si­nus õn­nis­ta­vad end kõik su­gu­ võ­sad maa peal“ (1Ms 12:3c). Ì Ju­ma­la ar­mas­tu­sel on ka tahk, mi­da me inim­li­kust ar­mas­tu­sest leia­ me har­va. Ni­melt, ees­mär­gis­ta­tus. Ar­mas­tu­se ees­mär­gis­ta­tus ei ole mõ­ni Ju­ma­la sa­la­plaan inim­kon­na suh­tes, vaid ava­li­kuks teh­tud kõi­gi­le te­ma en­da poolt: „Mi­na ta­han ela­ da Iis­rae­li las­te kes­kel ja ol­la nei­le Ju­ma­laks. Ja ne­mad pea­vad tund­ma, et mi­ na olen Is­ sand, nen­ de Ju­ mal, kes tõi nad Egiptusemaalt väl­ja, et ela­ da nen­ de kes­ kel. Mi­ na olen Is­sand, nen­de Ju­mal“ (2Ms 29:45, 46). Jo­han­nes pa­neb oma ko­ge­mu­ se aga kir­ja järg­mi­selt: „Sel­les on ar­mas­tus, – ei, mit­te sel­les, et meie ole­me ar­mas­ta­nud Ju­ma­lat, vaid et Te­ma on ar­mas­ta­nud meid ja lä­ki­ ta­nud oma Po­ja le­pi­tus­ohv­riks meie pat­tu­de eest“ (1Jh 4:10). Nõn­da on Ju­mal ees­mär­gist läh­tu­des tei­nud ja teeb tä­na­gi veel kõik sel­leks, et tuua iga ini­mest osa­dus­se en­da­ga, ol­les ise ar­mas­tu­seks. See on­gi suu­ rim, mi­da Ju­mal pa­kub ja inim­kond ko­ge­da saab. See­ga, me või­me küll ol­la nõus nii VT kui UT auto­ri­te­ga, et Ju­mal pääs­ tis Iis­rae­li Egip­tu­sest oma „vä­ge­va käe sun­nil“ ja et „ta an­dis oma Po­ja sur­ma meie eest“, kuid see kõik ei omaks min­git tä­hen­dust il­ma ees­ mär­gi­ta. Nii na­gu Pau­lus on ko­rint­ las­te­le kir­ju­ta­nud: „... ja kui ma 4 Koduteel 2/2018

oma ihu an­nak­sin põ­le­ta­da, aga mul po­leks ar­mas­tust, siis ei saa­vu­taks ma mi­da­gi“ (1Kr 13:3), et tuua esi­le eri­ne­vus Ju­ma­la ar­mas­tu­se ja il­ma ar­mas­tu­se­ta teh­tud teo va­hel. Pau­ lus ka­su­tab siin il­me­kalt sõ­na „mi­na saa­vu­tak­sin“, „mi­na saak­sin ka­su“ ... . Nii­su­gu­ne oh­ver on kaht­le­ma­ ta mõt­te­tu ja pi­gem ha­let­se­mist kui ülis­ta­mist väärt. Leon Morris on vä­ga ta­ba­valt öel­ nud: ar­mas­tust mää­rat­le­tak­se sel­le al­li­ka ise­loo­mu jär­gi ja mit­te sel­le jär­gi, kel­le­le see suu­na­tud on ehk, kas ob­jekt on se­da väärt või mit­te. Just nii­su­gu­ne on Ju­ma­la ar­mas­tus ja just nii­su­gust ar­mas­tust kut­sub ta üles nii Iis­ rae­ li kui meid, krist­ la­ si, eda­si osu­ta­ma: „Ar­mas­ta oma Ju­ma­ lat ja oma li­gi­mest na­gu ise­en­nast“ on käsk, mi­da Jee­sus õpe­tas (Mt 22:37, 39); ja na­gu ta ise mit­mel kor­ ral üt­les, ei ol­nud see uus, vaid va­na käsk. Ì Miks siis ar­mas­tu­se käsk on suu­ rim Sea­du­sest? Sest ar­mas­tus on Ju­ma­la ole­mus ja ees­märk, et ko­gu loo­du saaks Te­mast tead­li­kuks ning as­tuks osa­dus­se oma Loo­ja­ga. See on­gi põh­jus, miks Jee­sus ar­mas­tu­se käs­ku suu­ri­maks ni­me­tab – see kät­ keb Ju­ma­la en­da. Loo­mu­li­kult teeb Ju­mal end maa­il­ma­le aru­saa­da­vaks ja näh­ta­vaks sel­le­le mõis­te­ta­val vii­ sil, ol­gu sel­leks siis Iis­rae­li ko­gu­kond või krist­lik ko­gu­dus; aga ka iga krist­ la­se kau­du. Ì Ju­ma­la ära­tund­mi­sest tu­le­ne­valt üt­leb Jo­han­nes oma lu­ge­jai­le, krist­ li­ku­le ko­gu­du­se­le, vä­ga ka­te­goo­ri­li­ selt: „Kui kee­gi üt­leb: „Mi­na ar­mas­ tan Ju­ma­lat“, aga vih­kab oma ven­da, siis ta on va­le­lik, sest kes ei ar­mas­ta oma ven­ da, ke­ da ta näeb, ei suu­ da ar­mas­ta­da Ju­ma­lat, ke­da ta ei ole näi­nud. Ja see käsk on meil Te­ malt en­dalt, et kes ar­mas­tab Ju­ma­lat, ar­mas­ta­gu ka oma ven­da!“ (1Jh 4:20, 21). Jä­re­li­kult üt­leb Jo­han­nes, et kui me ta­ha­me osu­ta­da vas­tu­ar­mas­tust Ju­ma­la­le, siis näi­da­kem se­da üles oma li­gi­me­se vas­tu. Võib-ol­la üt­leb mõ­ni nüüd, et iga ini­mest on või­ma­tu ar­mas­ta­da: see või too ini­me­ne liht­salt ei meel­di mul­le, me ei so­bi ise­loo­mu­delt või hoo­pis, et see või tei­ne on mul­le tei­nud kur­ja. Jah, nii­su­gu­se väi­te­ ga võib täies­ti pä­ri ol­la kui mõis­

ta ar­mas­tust inim­li­kul vii­sil. Ju­ma­la ole­mu­se mõist­mi­se pers­pek­tii­vist – et Ju­mal ise on­gi ar­mas­tus – on see aga täies­ti või­ma­lik. Siin tu­le­tak­ sin meel­de al­gu­ses se­le­ta­tud sõ­na „ar­mas­tus“ teo­loo­gi­li­st si­su, mis on eel­kõi­ge us­ta­vus/ ha­las­tus/ usu­ta­vus/ usal­da­ta­vus/ees­mär­gis­ta­tus. Ni­me­ ta­tud kva­li­tee­did eel­da­vad eel­kõi­ ge tead­lik­kust na­gu näi­teks heeb­rea mõt­te­viis­ki mõis­tab suhetes Jumalaga „südame" all pi­gem pead kui rind­ ke­re. Inimene teeb oma peas otsused ja ka toimib vastavalt otsusele, aga mitte selle järgi, kui­das „sü­da“ üt­leb. Teisiti öeldes – kui­das emot­sioon või tun­ne il­ma jä­re­le kaa­lu­ma­ta toi­miks? Ku­nin­gas Saa­lo­mon pa­lub Ju­ma­lat: „An­na see­pä­rast oma su­la­se­le sõ­na­ kuu­le­lik sü­da, et ta võiks su rah­va­le ko­hut mõis­ta ning va­het te­ha hea ja kur­ja va­hel; sest kes suu­daks mui­du ko­hut mõis­ta sel­le­le si­nu suu­re­le rah­ va­le?“ (1Kn 3:9) ja Iis­rae­li­le an­tak­se Sea­dus: „Võõ­ra­le ära tee hä­da: te ju mõis­ta­te võõ­ra hin­ge/sü­dant, sest te ise ole­te ol­nud võõ­rad Egiptusemaal“ (2Ms 23:9). Eks ole see sar­na­ne meie oma ko­ge­mus­te­ga mis ta­hes val­las. Kui ol­eme ise kan­na­ta­nud või ol­nud hä­das või puu­du­ses või ras­kes olu­ kor­ras ehk hai­gu­ses, siis mõis­ta­me ka teist sa­mas olu­kor­ras ole­vat li­gi­ mest pal­ju pa­re­mi­ni, võr­rel­des nen­ de­ga, kel see ko­ge­mus puu­dub. Ning me ha­las­ta­me nei­le. Ì Ning lõ­pe­tu­seks: kui meil aga peaks ole­ma ar­mas­tu­sest va­ja­ka, siis kut­sub Pii­bel üles se­da taot­le­ma: „Taot­le­ge ar­mas­tust!“ (kr taot­le­ge, püüd­ke, haa­ra­ke, aja­ge ta­ga!), kir­ ju­tab Pau­lus (1Kr 13:1). Piib­li kon­ teks­tist läh­tu­des võiks see­ga öel­da: taot­le­ge Ju­ma­lat! Mag AN­NE SA­LU­RAID, EMK Teoloogiline Seminar


MEILT JA MUJALT

Ki­ri­ku­te öö Pär­nu Agape ki­ri­kus

Fo­tod: Tõ­nu ja Kül­li Kuu­se­maa

J

u­ba kol­man­dat aas­tat osa­les ka Pär­nu Agape ko­gu­dus Ki­ri­ku­te Öö kor­ral­da­mi­sel. Nii olid­ki ree­del, 25. mail 2018 kell 18-23 ka Pär­nu Agape ko­gu­du­se uk­se ava­tud kõi­gi­le hu­vi­lis­te­le ja või­ma­lu­si eri­ne­va­teks te­ge­vus­teks oli pä­ris pal­ju. Saa­bu­jaid ter­vi­tas ja külalistega vestles pas­tor Tõ­nu Kuu­se­maa, fua­jees oli ava­tud krist­li­ku kir­jan­du­se müük ja in­fo­laud, ki­ri­ku­saa­lis oli või­ma­lus kuu­la­ta Mee­li Tanklerit ore­lil ja pal­ve­ta­da, koh­vi­kus oli kü­la­ lis­tel või­ma­lus end tee-koh­vi ja ker­ge eine­ga ko­su­ta­da, sa­mas kõr­val olid pü­ha­päe­va­koo­li õpe­ta­jad las­te­ga meis­ter­da­mas, krist­li­ku fil­mi vaa­ta­mi­se prog­ramm noor­te­le al­gas kell 20. Ku­na sel aas­tal oli Pär­nus Ki­ri­ ku­te Ööl prog­ram­mi pak­ku­mas ju­ba 6 Pär­nu eri­ne­vat ko­gu­dust, toi­mus taas ka orien­tee­ru­mis­mäng, kus tu­li lä­bi­da vä­he­malt 3 ko­gu­dust, et saa­da en­da­le ta­su­ta Uus Tes­ta­ment. Ini­me­si, kes Agape ki­ri­kus Ki­ri­ku­te ööst osa said, oli üle 30, seal­hul­gas kau­ge­mad kü­la­li­sed olid ko­ha­le tul­nud lau­sa Val­gast ja Vil­jan­dist. Aga to­re oli see, et ka üle tee ela­vad naab­rid ot­sus­ta­sid mei­le kül­la tul­la. Sa­mu­ti an­dis Ki­ri­ku­te Öö hea või­ma­lu­se meie ini­mes­tel tei­si ko­gu­du­si kü­las­ta­da – pü­ha­päe­vi­ti ole­me ju iga­üks oma ki­ri­kus, aga sel­li­sel õh­tul sai teis­te­le kül­la min­na ja sõp­rus­suh­teid soo­jen­da­da. Rõõ­mus­tas ka oma ko­gu­du­se ak­tiiv­sus, val­mis­olek uute ini­mes­te­ga tut­ta­vaks saa­da. Mit­med noo­red olid toi­me­ta­mas nii koh­vi­kus, las­te­nur­gas kui ka noor­te filmikal. Pü­ha­päe­va­koo­li õpe­ta­ja­te abiga val­mi­sid to­re­

dad meis­ter­du­sed ning iga nai­ne sai ki­ri­kust lah­ku­des kaa­sa väi­ke­se lil­le­sea­de. Ta­ga­si mõel­des sel­le­le õh­tu­le, tu­leb veel prae­gu­gi sü­da­mes­se rõõm ja tä­nu­tun­ne, et saa­me Ju­ma­lat tee­ni­da just Pär­nu Agape ko­gu­du­ses. KÜL­LI KUU­SE­MAA, Pär­nu Agape ko­gu­dus

Koduteel 2/2018 5


MEILT JA MUJALT MEILT JA MUJALT

Tar­tu Pü­ha Luu­ka ko­gu­du­ses

Fo­tod: Ma­ria ja Ja­na Tamm

K

o­gu­du­ses oli mai­kuu vä­ga ak­tiiv­ne ja to­re­da­te sünd­mus­te roh­ke. Li­sa­me pil­te meie Ki­ri­ku­te Öö sünd­mu­sest. Ki­ri­kust käis lä­bi 350 kü­la­ list, pal­jud pe­red tu­lid mit­men­dat aas­tat jär­jest ja lap­sed soo­vi­sid just meie juur­de tul­la, sest siin saab ala­ti põ­ne­vaid meis­ter­du­si te­ha. Ko­gu­du­sest oli kaasa te­gut­se­mas suur mees­kond – ter­velt 26 ini­mest, mis on vee­rand meie ko­gu­du­sest. Ini­mes­te­le olid ava­ tud kõik ki­ri­ku­ruu­mid, tut­vus­ta­si­me meie te­ge­mi­si ja aja­lu­gu. Koh­vi­kus sai põh­ja­li­kult ke­ha kin­ni­ta­da ja rüü­ba­ta meie ju­ba kuul­saks ja tra­dit­sioo­ni­li­seks saa­nud värs­ket pi­par­mün­di­teed. Oli vä­ga to­re koos lin­na­rah­vast vas­tu võt­ta ja meie elu-olu tut­vus­ta­da. Li­sa­me paar pil­ti ka meie pü­ha­päe­va­koo­li ja noor­ te lee­ri lõ­pe­ta­mi­se päe­vast 27. mail. Pü­ha­päe­va­koo­li lõ­pe­tas sel aas­tal 8 last ja lee­ri 5 noort. Ole­me Tae­va­ isa­le vä­ga tä­nu­li­kud meie pas­tor Prii­du, tub­li­de õpe­ ta­ja­te ja las­te-noor­te ning nen­de va­ne­ma­te ja ris­ti­va­ ne­ma­te eest. Loo­da­me, et kõi­gil on ees ko­su­tav su­vi

Rah­vas kiriku uk­se ees - Ki­ri­ku­te Öö. ja uued põ­ne­vad et­te­võt­mi­sed, mil­lest loo­da­me kir­ju­ta­da järmises aja­kir­ja numb­ris. Va­hen­das JA­NA TAMM

Noo­red ja va­ne­mad-ris­ti­va­ne­mad õues - noor­te kon­fir­mat­sioon

Lap­sed saa­vad tun­nis­tu­si - Pü­ha­päe­va­koo­li lõ­pe­ta­mi­ne. 66 K Koduteel oduteel2/2018 2/2018

Lap­sed meis­ter­da­vad.

Väi­ke­sed lap­sed al­ta­ri ees.


Fo­to: Matri Hollman

Fo­tod: Urmas Sassian

Ki­ri­ku­te Öö Tallinna ki­ri­kus

Eesti Kirikute Nõukogu läkitus nelipühade ja teema-aasta „EES­TI USK“ alguse puhul vaimu ja usu osaduses Arm­sad kaas­krist­la­sed ja kaas­maa­la­sed, ven­nad ja õed! Meie rah­vas on soo­vi­nud ja suut­nud ol­la vai­mult suur. Olu­li­ se pa­nu­se sel­les­se on and­nud Vaim, kel­le tu­le­kust ini­mes­te juur­de tun­nis­tab ris­ti­usk ja kõ­ne­leb Ne­li­pü­ha – är­ka­mi­se, elu­jõu ja osa­du­se väl­jen­dus. Ju­ma­la elus­ta­va Vai­mu lät­ted voo­la­vad lä­bi aja­loo, luues uut ja ilu­sat, an­des jul­gust ja tu­le­vi­ku­loo­tust. Sar­na­selt ne­li­pü­ha­päe­va­le, kui sel­le Vai­mu kõ­ne oli mõis­ te­tav sõl­tu­ma­ta kee­lest, rah­vu­sest või sot­siaal­sest taus­tast, kui usk­li­ke ko­gu oli „üks sü­da ja üks hing“ (Ap 4:32) ning sün­dis Kris­tu­se ki­rik, on vai­mu­üht­su­ses pei­tu­nud ka Ees­ ti rah­va jõud ning sün­di­nud „Ma­ni­fest kõi­gi­le Ees­ti­maa rah­vas­te­le“. Sel­les meie rii­gi sün­ni­tun­nis­tu­ses on jä­rel­tu­le­ va­te­le põl­ve­de­le pä­ran­da­tud pal­ve, et Ju­mal val­vaks meie üle. Mi­da muud see tä­hen­dab kui ar­ves­ta­mist te­ma­ga, us­ku te­mas­se? Soo­vi­des an­da vää­ri­list pa­nust Ees­ti Va­ba­rii­gi juu­be­li ning Euroo­pa kul­tuu­ri­pä­ran­di aas­ta tä­his­ta­mis­se, ot­si­da uut osa­dust ja vai­mu­jõu­du, kuu­lu­tab Ees­ti Ki­ri­ku­te Nõu­ko­gu väl­ja tee­ma-aas­ta „Ees­ti usk“. Ni­me­ta­tud tee­ma puu­du­tab meie kõi­ge olu­li­se­maid kü­si­mu­si: Kel­les­se või mil­les­se me usu­me? Kui­das see usk ilm­neb ja elu ku­jun­dab? Kas pü­sib usk õig­lu­ses­se ja hea­du­ses­se? Kas jät­kub us­ku Ees­tis­se? Kus on sel­le usu al­li­kad? Tee­ma-aas­ta al­gab 2018. aas­ta ne­li­pü­ha­ga ja kes­tab 2019. aas­ta ad­ven­di­ni. Kut­su­me ki­ri­kuid, ko­gu­du­si, usu­or­ga­ni­ sat­sioo­ne, asu­tu­si, ühin­guid ja ük­sik­isi­kuid tee­ma-aas­ta­ga lii­tu­ma. Pa­lu­me pü­hen­da­da sel­le­le eri­ne­vaid et­te­võt­mi­si, osa­le­da kor­ral­da­ta­va­tel üri­tus­tel, arut­le­da usu­kü­si­mus­te üle, tun­nis­ta­da oma us­ku, suh­tu­da aus­ta­valt ja toe­ta­valt teis­te usu­lis­tes­se aru­saa­ma­des­se, ot­si­da eri­ne­va­te usu­tun­ nis­ tus­ te ühis­ osa ning pal­ ve­ ta­ da meie maa ja rah­ va hea käe­käi­gu ning Euroo­pa ja Ees­ti krist­li­ku kul­tuu­ri­pä­ran­di pü­si­mi­se eest! Tee­ma-aas­tas­se ma­hu­vad paavst Franciscuse kü­las­käik Ees­tis­se, oiku­mee­ni­li­sed ki­ri­ku­päe­vad Nar­vas, kul­tuu­ri­pä­ran­di aas­ta kon­ve­rents „Ees­ti usk“, Ees­ti Ki­ri­ku­te Nõu­ko­gu 30. aas­ta­päe­va tä­his­ta­mi­ne, usu­sõ­nas­ti­ku koos­ta­ mi­ne, Ees­ti usu­elu aja­lu­gu kä­sit­le­va­te teos­te il­mu­mi­ne ja pal­ju muud. Need, kes soo­vi­vad sel­les­se ni­me­kir­ja li­sa­da oma pa­nu­se, või­vad ka­su­ta­da tee­ma-aas­ta lo­got ning ja­ga­da in­for­mat­sioo­ni Ees­ti Ki­ri­ku­te Nõu­ko­gu va­hen­du­sel. And­ kem ar­mas­tu­ses üks­tei­se­le se­da, mi­da meil an­da on. Ol­gem tä­nu­li­kud hea­de su­he­te eest Ees­ti eri­ne­va­te ki­ri­ ku­te, uskkondade ja usk­li­ke va­hel. Need aita­vad ra­ja­da teed le­pi­tu­se­le ja osa­du­se­le pe­re­kon­nas, ühis­kon­nas, ise­gi po­lii­ti­kas. Usk on inim­su­he­te ja elu alus ja nur­ga­ki­vi. Luu­ le­tu­ses „Va­ne­ma­te Pii­bel“ üt­leb Ma­rie Under: „Us­ku nii kan­ get, us­ku kui ki­vist, pä­ri­tud esi­hõi­mu­de ri­vist, voo­gab: ma sir­gun kui pu­has­tus­veest!“ Sir­gu­gem meie­gi sel­les iid­ses, sa­mas uud­ses ja meid sees­mi­selt pu­has­ta­vas usus. Sei­sab ju Piib­lis­ki: „Kui te ei usu, siis te ei pü­si!“ (Js 7:9). Õn­nis­tus­ri­kast tee­ma-aas­tat „Ees­ti usk“ soo­vi­des Ees­ti Ki­ri­ku­te Nõu­ko­gu 20.05.2018 Koduteel 2/2018 7


Üks aas­ta koos John Wesleyga HELIKA MÄE­KI­VI, raa­ma­tu „John Wesley 52 jut­lust“ kee­le­toi­me­ta­ja

Olin ku­na­gi am­mu and­nud nõus­ole­ ku toi­me­ta­da kee­le­li­selt Priit Tam­ me tõl­gi­ta­vaid John Wesley jut­lu­si. Nüüd ole­me­gi punk­tis, kus sel­le­ga saab pih­ta ha­ka­ta. Is­tu­me Prii­du­ga ki­ri­ku­koh­vi­kus ma­ha, et sõl­mi­da esi­alg­sed kok­ku­lep­ped tõl­ke kee­le­ ka­su­tu­se koh­ta. Ole­me üks­mee­lel sel­les, et ka­su­ ta­me tä­na­päe­va ees­ti keelt. Sa­mu­ti ei ole vaid­lust sel­le üle, et eelis­ta­ me oma­sõ­nu võõr­sõ­na­de­le, liht­sust kee­ru­li­su­se­le, sel­gust hä­gu­su­se­le. Pool­da­me mõ­le­mad põ­hi­mõ­tet, et nii na­gu kõi­ki tei­si os­kus­kee­li, tu­leb ka usu­keelt uuen­da­da, et see käiks aja­ga kaa­sas ja oleks kõi­gi­le üht­vii­ si mõis­te­tav. Proo­vi­me sel­le mõt­te el­lu­vii­mi­seks alus­ta­da pi­si­as­ja­dest, näi­teks õige­kir­jast. Tee­me ot­su­se, et pruu­gi­me ju­tu­mär­ke kee­le­kor­ ral­da­ja­te vii­ma­ti soo­vi­ta­tud ku­jul, kir­ju­ta­me kok­ku võib­ol­la ja kas­või, pa­ne­me vä­he­malt ase­sõ­nad te­ma ja ta väi­ke­se al­gus­tä­he­ga. Muu­de sõ­na­de juu­res jää­me top­pa­ma: kui pü­ha­ki­ri, apos­tel, pü­ha võiks ol­la väi­ke­se esi­tä­he­ga, siis kui­das toi­mi­ da sõ­na­de­ga kõi­ge­kõr­gem, kõi­ge­ väe­li­ne, õn­nis­te­gi­ja, pääst­ja, loo­ja, poeg, tall, ki­ rik jm? Ot­sus­ta­me, et vaa­ta­me neid as­ju hil­jem. Avan esi­me­sed jut­lu­sed. Mind ta­bab mää­ra­tu au­kar­tus. Mõt­len, et al­gul liht­salt loen. Au­kar­tus lä­heb aga veel suu­ re­ maks. See­ din paar päe­va. Proo­vin uues­ti. Au­kar­tus ei ole ka­du­nud – see sü­ve­neb kar­tu­ seks. Ise olen 20 aas­tat kee­le­toi­me­ ta­ja ol­nud ja en­da ar­va­tes iga­su­gust teks­ti näi­nud, aga prae­gu pel­gan 8 Koduteel 2/2018

Hi­lis­ke­vad 2017 Hak­kan Wesley stii­li­ga ta­sa­pi­si har­ju­ma. Au­kar­tus on jää­nud, aga toi­me­ta­mis­jul­gus on suu­re­ne­nud. Söan­dan pa­ran­da­da ka kõi­ke muud pea­le õige­kir­ja. Kom­men­taa­ri­kas­te jääb vä­he­maks. Tar­be­teks­ti toi­me­ ta­ja­na tun­nen, kui hea on lu­ge­da üks­ kord ka teks­ ti, kust ei vaa­ ta vas­tu ära­leier­da­tud moe­sõ­nad väl­ ja­kut­se, konst­ruk­tiiv­ne, pa­nus­ta­ ma, si­send, tõ­hus­ta­ma, käi­vi­ta­ma, ko­he­selt, iga­päe­va­selt, tä­na jne. Sel­le ase­mel nau­din Wesley kee­le­ pruu­ki, mil­le Priit on eda­si and­nud

sa­ma täp­selt: var­jun­di­roh­kelt, aga il­ma liig­se ilut­se­mi­se­ta. Tekst on hu­ vi­ tav, sest sel­ les on liht­ sad, ent oma­pä­ra­sed sõ­nad, mis pae­lu­vad. Näi­teks Prii­du pa­ku­tud sõ­na vai­ mu­pa­lang te­ki­tab lau­sa kül­ma­vä­ri­ naid – see on ilus, mõ­juv ja eri­li­ne. Sel­li­seid sõ­nu on teks­tis sa­du.

Su­vi 2017 Os­kan ju­ba mär­ga­ta Wesley lem­ mik­kir­ja­koh­ti ja -väl­jen­deid: Rm 8:15 („Sest te ei ole saa­nud or­ju­se vai­mu, et peak­si­te jäl­le kart­ma, vaid te ole­te saa­nud lap­se­õigu­se Vai­mu, kel­les me hüüa­me: „Abba! Isa!““); Ef 1:18 (sü­da­me sil­mad); Hb 4:12 (sü­da­me meel­sus ja kaa­lut­lu­sed); Ef 4:24 (tõe õigus ja va­ga­dus); 1Kr 13:4 (ar­ mas­ tus ei kel­ gi ega hoop­ le) jne. Wesley ar­mas­tab ka­su­ta­ da kol­mik­väl­jen­dit desires, tempers and affections, mi­da tu­leb tõl­ki­da kon­teks­ti tõt­tu eri­ne­valt: iha, hoiak ja kiin­du­mus; soo­vid, mee­le­laad ja tund­mu­sed; igat­sus, mee­le­olu ja mõt­ted; püü­ded, meel­sus ja suh­tu­ mi­ne jne.

Foto: Taavi Hollmani kogust

Va­ra­ke­vad 2017

John Wesleyt ja läh­te­teks­ti, Prii­tu ja te­ma tõl­ke­teks­ti. Tekst ei kõ­ne­ta mind, sest on lii­ ga suur. Pal­ ve­ tan. Pa­ran­dan kõhk­le­mi­si na­tu­ke tä­he­ vi­gu ja ko­ma­sid. Mi­da­gi ena­mat muu­ta ei jul­ge, see­pä­rast kir­ju­tan pea­aegu iga oma mõt­te kom­men­ taa­ri­kas­ti. Kom­men­taa­ri­kas­te saab pal­ju – esi­me­se viie jut­lu­se fai­lis on kesk­mi­selt ka­hek­sa mär­kust le­hel. Ta­gant­jä­re­le mõel­des – kui­das Priit küll jak­sas vas­ta­ta?

Raamatu esitlusel Paides - Helika Mäe­ki­vi, Priit Tamm ja Taavi Hollman.


Arut­le­me Prii­du­ga sõ­na en­tu­ siasm tä­hen­dus­rin­gi üle ing­li­se ja ees­ti kee­les (37. jut­lus). Na­gu en­tu­ sias­mi pu­hul, ar­mas­tab Wesley ka muu­des jut­lus­tes män­gi­da mõ­ne sõ­na­ga, mil­le ta on nop­pi­nud Piib­li eri koh­ta­dest. Et aga ees­ti­keel­ses Piib­lis on neid eri­ne­valt tõl­gi­tud, on meil ras­ku­si täp­se­te tsi­taa­ti­de eda­si­and­mi­se­ga. Nii on ima­ge tõl­gi­ tud ees­ti­keel­ses Piib­lis kord näoks, kord ku­juks; ordinances on kord mää­ru­sed, kord sea­du­sed, kord sak­ra­men­did; flesh on eri koh­ta­des li­ha, li­ha­lik loo­mus, li­ha­lik mõt­te­viis ja liht­salt loo­mus; servant on tõl­gi­ tud kui su­la­ne, tee­ni­ja ja ori. Wesley on võt­nud Piib­li eri koh­ta­dest sõ­nad wavering ja doubting ning ka­su­ ta­nud neid kõr­vu­ti, aga ees­ti Piib­ lis on mõ­le­mas kir­ja­ko­has vas­te kaht­le­mi­ne – nu­pu­ta­me, kas nüüd pan­na­gi ees­ti kee­les üks sõ­na või min­na piib­li­vas­test möö­da ja muu­ta üh­te neist. Rm 8:1 on väl­jend who walk not after the flesh, but after the Spirit üld­se tõl­ki­ma­ta, ent meil tu­leb se­da te­ha, sest osa Wesley 8. jut­lu­sest põ­hi­neb sel­lel osa­lau­sel. Nii­siis ot­sus­ta­me mõ­ne as­ja koh­ta kir­ju­ta­da tõl­ki­ja mär­ku­se, et lu­ge­ja­ le oma ras­ku­si sel­gi­ta­da. Koos Wesleyga õpe­tab Priit mul­le si­su­li­si as­ju. Õpin ki­ri­ku­kee­le sõ­na­ va­ra ava­rat tä­hen­dus­rin­gi, saan tea­ da eri­ne­va­test aja­loo­sünd­mus­test ja mit­me­su­gus­test ta­va­dest. Mu tead­ mi­sed kas­va­vad koos aland­lik­ku­ se­ga. See ei ta­kis­ta mul as­tu­mast mõ­ni­kord vaid­lus­tes­se, mis lõ­pe­ vad aga ta­va­li­selt mõ­le­ma­le poo­le­le so­bi­va­te komp­ro­mis­si­de­ga.

das hea tõl­ge muu­tub veel pa­re­ maks. Wesley on põi­mi­nud piib­li­teks­ti os­kus­li­kult en­da mõt­teid. Priit on sa­ma osav kui Wesley: tõl­ke lau­ses­ tus on enam­jaolt su­juv ja mõ­te lii­ gub lau­sest lau­ses­se üli­ma ele­gant­ si­ga, moo­dus­ta­des kau­ni ter­vi­ku. Mi­nu üles­an­ne on üks­nes muu­ta sel­le teks­ti sä­ra veel ere­da­maks. Ot­sus­ta­me, et ei hak­ka kõi­ki piib­li­tsi­taa­te jutumärgistama, sest tekst lä­heks vä­ga kir­juks. Tsi­taa­ti­ des, mil­le­le on ori­gi­naal­teks­tis vii­ da­tud, ka­su­ta­me Wesley en­da mõ­te­ te tä­his­ta­mi­seks nurk­sul­gi. Ik­ka ole­me hä­das ees­ti­keel­se Piib­li vas­te­te­ga. Kui näi­teks Wesley on tsi­tee­ri­nud 5Ms 30:6, siis ka­su­ ta­me seest­üt­le­vat kää­net: kõi­gest oma sü­da­mest ja kõi­gest oma hin­ gest, kui aga Mt 12:30, siis kaa­sa­üt­ le­vat: ko­gu oma sü­da­me­ga ja ko­gu oma hin­ge­ga. Väl­jend narrow gate on Lk 13:24 kit­sas uks, ent Mt 7:13 kit­sas vä­rav – mi­da te­ha, kui Wesley ka­su­tab neid se­ga­mi­ni? Ing­li­se kee­ les on Hb 12:13 sõ­nas­tus [lest that which is la­me] be turned out of the way [’ei pöör­duks teelt kõr­va­le’], aga ees­ti Piib­lis on tõl­ge [et lon­kur] ei vää­naks jal­ga. Se­da saab mõ­nes ko­has ka­su­ta­da, aga ko­ha­ti tu­leb ka ot­se tõl­ki­da – kui Wesley rää­gib õigel teel pü­si­mi­sest ja sel­lelt kõr­ va­le pöör­du­mi­sest, siis ei saa ja­la vää­na­mist mit­te kui­da­gi sin­na so­bi­ ta­da. Ko­ha­ti näib 1968. aas­ta tõl­ge ole­vat so­bi­vam ja me võ­ta­me mõ­ne tsi­taa­di hoo­pis sealt, kir­ju­ta­des sel­ le koh­ta all­mär­ku­se.

Sü­gis Töö käib täies hoos. Ta­jun Wesleyt pa­re­mi­ni. Tun­nen ära olu­li­se ning et see veel­ gi roh­ kem esi­ le ker­ kiks, li­san sõ­na­de­le nüan­si­rik­kust, va­he­tan nen­de jär­je­kor­da ja tõs­ tan osa­lau­seid üm­ber. Muu­dan pai­ gu­ti Wesley ko­ma- ja se­mi­koo­lo­ ni­ka­su­tust, sest ees­ti kee­le­ruu­mis ta­ju­tak­se neid mär­ke tei­si­ti. Teen ko­ha­ti pi­ke­maid lau­seid ka­heks ja paar lau­set seon jäl­le­gi kok­ku, il­ma et see muu­daks Wesley stii­ li. Priit tu­leb mu et­te­pa­ne­ku­te­ga kaa­sa ja pa­kub ka ise la­hen­du­si. Näen, kui­

Talv 2017/2018 Olen esi­me­se toi­me­ta­mi­se lõ­pe­ta­ nud. Prii­du­ni on jõud­nud kõik kom­ men­taa­ri­de­ga fai­lid ja ta saa­dab need jär­ge­möö­da en­da vas­tus­te­ga ta­ga­si. Teen te­ma nä­pu­näi­de­te jär­ gi kä­si­kir­ja pa­ran­du­sed, aga sel­le käi­gus te­kib veel kü­si­mu­si. Koh­tu­ me Prii­du­ga te­ma ki­ri­ku­ka­bi­ne­tis, kus vee­da­me en­da­le­gi mär­ka­ma­tult Wesley selt­sis 10 tun­di, et vii­ma­sed­ ki kaht­la­sed ko­had lä­bi aru­ta­da ja kau­niks lih­vi­da. Alus­tan teist toi­me­tus­rin­gi. Kui siia­ni on tõm­ma­tud joo­ni laia käe­ga, siis nüüd tu­leb väl­ja ot­si­da vii­mist­ lus­pints­li­ke­sed. Ma ei näe kä­si­kir­ja enam lau­se­haa­val, vaid saan se­da teks­ti­na lu­ge­da. Au­kar­tu­se kõr­va­ le on tul­nud nau­ding. Koh­tun ju­ba mi­ tu kuud iga päev Wesleyga ja mait­sen te­ma jut­lu­si. Mõis­tan te­ma mõt­teid. Tai­pan, kui pü­ha on see mees ja kui ar­me­tu on te­ma kõr­val see usk, mi­da mi­na prak­ti­see­rin. Hoo­man te­ma teks­ti­de võim­sust ja olen en­di­selt häm­mel­du­nud Prii­du os­ku­se üle see nii täp­selt meie ema­ keel­de tuua. Tei­sel lu­ge­mi­sel tu­leb ol­la eri­ti tä­he­le­pa­ne­lik. Tõl­ke­teoo­ria ko­ha­ selt te­kib igal tõl­ki­jal het­ki, mil ta muu­tub teks­ti suh­tes pi­me­daks ja näeb seal sõ­nu, mi­da te­ge­li­kult ei ole. Ka Priit ei ole sel­lest pää­se­nud. Ku­na Wesley ar­mas­tab ka­su­ta­da väl­jen­dit Ju­ma­la laps, siis on har­ju­ mus se­da­si tõl­ki­da nii­võrd suur, et ka väl­jend child of man [’inimlaps’] muu­tub Ju­ma­la lap­seks. Osa­lau­ se their word fall to the ground on saa­nud tõl­keks nen­de maa­ilm lan­geb põr­mu, ehk­ ki Wesley jär­ gi lan­geb põr­mu nen­de sõ­na. Mui­ga­ ma pa­ne­vad ko­had, kus tä­he­vead või mõ­ni kää­ne on and­nud sõ­na­le tei­se tä­hen­du­se. Näen väl­jen­deid ol­gu Ju­ma­la­le ai pro au; pü­ha õhu­ söö­ma­aeg pro õh­tu­söö­ma­aeg; uks Kris­tu­ses­se pro usk; tea­vad pro tae­ vad; suu­re­mal või vä­he­mal mä­ral pro mää­ral; nad tu­le­vad, pais­tes usk­li­ke­na pro näi­des, tun­du­des, jne.

Va­ra­ke­vad 2018 John Wesley.

17. veeb­rua­ril saab Wesley jut­lus­te toi­me­ta­tud kä­si­ki­ri val­mis ja ma saa­dan sel­le laie­ma­le rin­gi­le lu­ge­ Koduteel 2/2018 9


mi­seks. Kül­li Tõ­nis­te saa­dab mär­ku­sed kree­ka- ja heeb­rea­keel­se­te sõ­na­de vor­ mis­ta­mi­se koh­ta ja li­sab mõ­ne kü­si­ mu­se. Kül­jen­da­jalt Janika Vesbergilt saa­bu­vad esi­me­sed proo­vi­le­he­kül­jed, mil­le koh­ta ja­ga­me mõt­teid.

Ke­vad 2018 Priit on kir­ju­ta­nud jä­rel­sõ­na, Taa­vi Hollman on val­mis saa­nud ees­sõ­na. Teh­ni­li­sed as­jad hak­ka­vad sel­gi­ne­ma: aru­ta­me ja vor­mis­ta­me tiit­li­pöö­ret, tea­ da on trü­ki­ko­da (Trü­ki­silm OÜ) ja ISBN (raa­ma­tu ko­hus­tus­lik rah­vus­va­ he­li­ne stan­dard­num­ber), Taa­vi koos­tab ni­me­kir­ja an­ne­ta­ja­test, Janika saa­dab veel proo­vi­kül­jen­du­si, kaa­ne­ku­jun­da­ja Piibe Piirma val­mis­tab Kül­li idee jär­gi ka­van­di, aru­ta­me lo­go pa­ne­kut raa­ ma­tu­sel­ja­le, Kül­li taot­leb kaa­ne­pil­di­le auto­ri­õigu­se. Lõ­puks jõuab kül­jen­da­tud val­mis­ tekst mi­nu­ni. Taas ta­bab mind au­kar­tus – ko­gu sel­le 630 le­he ees. Asun kor­rek­ tuu­ri te­ge­ma. Leian ük­si­kuid tä­he­vi­gu, üht­lus­tan veel ko­ma- ja se­mi­koo­lo­ ni­ka­su­tust. Mõ­nes ko­has tu­leb veel muu­ta suur al­gus­täht väi­ke­seks ja vas­ tu­pi­di (kõik al­gul ni­me­ta­tud al­gus­tä­he ka­su­tus­juh­tu­mid on leid­nud la­hen­du­ se). He­lis­ta­me Prii­du­ga iga päev, va­hel mi­tu­gi kor­da, et te­ha vii­ma­seid pi­si­täp­ sus­tu­si. Mi­nus te­kib to­hu­tu tä­nu­tun­ne kül­jen­da­ja Janika vas­tu, kes suu­dab kõi­ki meie soo­ve paind­li­kult täi­ta ja on val­mis sõi­du­ta­ma küljendit kor­du­valt eda­si-ta­ga­si. Kii­res lõ­pu­ot­sas on ta ise­ gi lau­päe­val val­mis töö juur­de mi­ne­ma ainu­ük­si sel­le­pä­rast, et ma ta­hak­sin ära võt­ta ühe tü­hi­ku, pa­ran­da­da ühe ko­ma ja ühe päi­se. Piibe on sa­ma kan­nat­lik ja lah­ke, ku­jun­da­des kaant mi­tu kor­da üm­ber. Meil on võr­ra­tu mees­kond! 23. ap­rill on päev, mil ma saa­dan tõl­ gi­tud, toi­me­ta­tud ja kül­jen­da­tud ja kor­ ri­gee­ri­tud kä­si­kir­ja koos kaa­ne­pil­di­ga Taa­vi­le, kes edas­tab sel­le trü­ki­ko­ja­le.

Kui­das sün­nib tõl­ke­raa­mat? Suur osa ei pruu­gi tea­da, kui­das üht raa­ma­tut te­hak­se. Mõtlesin, et võib-olla tutvustan ka eri töömeeste ülesandeid. Tõl­ki­ja üles­an­ne on pä­rast auto­ri­õigus­te saa­mist pan­na läh­te­tekst siht­keel­de või­ma­ li­kult suu­re mõt­te­täp­su­se ja -su­ju­vu­se­ga. Pea­le tõl­ki­mis­os­ ku­se peab ta ta­ju­ma auto­ri stii­ li, mõ­le­ma kee­le sõ­na­va­ra eri var­jun­deid ja lau­ses­tus­reeg­leid. Suur ka­su on läh­te­kee­le kul­tuu­ ri­ruu­mi ja aja­loo tund­mi­sest. Tõl­ke­teks­ti kva­li­tee­ti näi­tab see, kui lu­ge­ja ei ta­ju se­da tõl­ ke­na, vaid ema­kee­les koos­ta­ tud teks­ti­na. Tõl­ke­teks­ti kee­le­toi­me­ta­ja peab tund­ma läh­te­keelt ja val­ da­ma fi­lig­raan­selt ema­keelt. Te­ma üles­an­ne on lih­vi­da tõl­ki­ ja tekst veel si­le­da­maks. Sel­leks kont­rol­lib ta tõl­ke vas­ta­vust läh­te­teks­ti­le, pa­kub väl­ja so­bi­ va­maid sü­no­nüü­me, sõ­nas­tab lau­seid sel­gu­se suu­ren­da­mi­ seks üm­ber, eemal­dab tar­be­tud kor­du­sed, teeb stii­li­li­si pa­ran­ du­si, jär­gib loo­gi­kat, pa­ran­dab õige­kir­ja­vead. Kee­le­toi­me­ta­ja teeb ti­he­dat koos­tööd tõl­ki­ja­ga ja kü­sib suu­re­ma­te pa­ran­dus­te te­ge­mi­sel te­ma nõus­ole­kut. Kül­jen­da­ja üles­an­ne on võt­ ta tõl­gi­tud ja toi­me­ta­tud tekst, ku­jun­da­da see lu­ge­mis­kõlb­li­ kuks ning val­mis­ta­da see et­te trük­ki­mi­ne­kuks. Ta tõs­tab teks­ ti kül­jen­dus­fai­li, va­lib kir­ja­tüü­ bi, sä­tib peal­kir­jad, ala­peal­ kir­jad ja all­mär­ku­sed so­bi­va suu­ru­se­ga kir­ja, pa­neb õiges­se

koh­ta päi­sed ja ja­lu­sed, poo­li­ tab va­ja­du­se kor­ral sõ­nu, li­sab pil­ te või esiletõstukaste. Ka te­ma teeb koos­tööd tõl­ki­ja ja toi­me­ta­ja­ga. Kor­rek­tor leiab kül­jen­da­ tud teks­tist üles vii­ma­sed vead. Kor­rek­tor peab tund­ma lü­hen­ di­te, numb­ri­te ja al­gus­tä­he õige­kir­ja, kok­ku- ja lah­ku­kir­ ju­tu­se reeg­leid, kir­ja­va­he­mär­ ki­de ka­su­tus­vii­se, kee­le­reeg­li­ te ta­ga­maid jne. Ta kont­rol­lib, kas ko­gu tekst sai tõl­gi­tud, ja võõr­keel­se­te sõ­na­de esi­ne­mi­sel kont­rol­lib ta läh­te­teks­tist nen­ de kir­ja­pil­di õig­sust. Ta vaa­tab üle küljendi poo­li­tu­sed, rea­va­ hed, ääri­sed, muu pai­gu­tu­se ja pa­lub va­ja­du­se kor­ral te­ha kül­jen­da­jal ko­hen­du­si. Kaa­ne­ku­jun­da­ja te­ha on raa­ma­tu­kaas. Ta­va­li­selt on tal­ le an­tud es­ma­sed ju­hi­sed, mil­le jär­gi ta ku­jun­dus­tööd alus­tab. Ta sä­tib pai­ka pil­did, teks­tid, lo­god, väl­ja­and­ja jne ning va­lib vär­vi­too­nid. Sa­mu­ti suht­leb ta trü­ki­ko­ja­ga, et tea­da saa­ da va­ja­li­kud mõõ­dud. Koos­töö käi­gus muu­tub kaas lõ­puks kõi­gi­le mee­le­pä­ra­seks. Trü­ki­ko­da saab kä­si­kir­ja ja kaa­ne­ku­jun­du­se ning pa­neb sel­le kõik kok­ku. Trü­ki­prot­sess on kee­ru­kas ja võ­tab aega. Kui aga see töö on lõp­pe­nud, on­gi uus raa­mat on sün­di­nud. HELIKA MÄEKIVI

26. mail on Pai­des Wesley Aldersgate’i ko­ge­mu­se 280. aas­ta­päe­va auks pee­tav kon­ve­rents ja Wesley raa­ma­tu esit­lus. Olen üle aas­ta ol­nud koos Wesleyga, lu­ge­nud te­ma jut­lu­si ja õp­pi­nud te­da Prii­du va­hen­du­sel tund­ma. Au­kar­tu­se­le vaa­ta­ma­ta on mi­nust saa­nud Wesley au­pak­lik sõ­ber. Soo­vin sa­ma­su­ gust pi­ka­aja­list sõp­rust kõi­ki­de­le lu­ge­ ja­te­le! 10 Koduteel 2/2018

Foto: Taavi Hollman

Hi­lis­ke­vad 2018


MEILT JA MUJALT

Kü­las sõp­rus­ko­gu­du­sel

R

ä­pi­na ko­gu­du­se kuue­liik­me­li­ne esin­dus käis 20.22. ap­ril­lil kü­las sõp­rus­ko­gu­du­sel Es­poos. Võõ­rus­ta­jad olid meil Hel­sin­gi sa­da­mas vas­ tas. Meid ma­ju­ta­ti ka­he­kau­pa ko­du­des­se. Imes­ta­sin, kui­das lin­nu­laul tup­pa nii vaik­selt kos­tab, aga sel­gus, et põh­ju­seks olid kol­me­kord­se­te klaa­si­de­ga ak­nad. Õn­nes­tus nä­ha ka faa­sa­neid, ke­da ole­vat sis­se too­dud Ka­gu-Aasiast küt­ti­mi­se ees­mär­gil. Järg­mi­sel päe­val vii­sid võõ­rus­ta­jad meid Hel­sin­gi­ga tut­vu­ma: Kal­ju­ki­rik, Toom­ki­rik, Alek­sand­ri ka­ted­raal, Kristuskirik. Vii­ma­ne on suu­rim ja kõr­gei­ma tor­ni­ ga root­si­keel­ne me­to­dis­ti ki­rik Soo­mes. In­fo­le­helt oli lu­ge­da, et juu­ni al­gul toi­mu­va­le su­ve­kon­ve­rent­si­le ooda­tak­se kõ­ne­le­ja­na su­per­in­ten­dent Taa­vi Hollmanit Tal­lin­nast. Kü­las­ta­si­me ven­nas­kal­mis­tut, kus puh­kab Soo­me jät­ku­sõ­jas lan­ge­nud 90 soomepoissi, nen­de hul­gas 21 Ees­ti va­ba­taht­lik­ku. Au­sam­ba et­te ase­ta­ti pu­na­ne roo­ si­kimp, seo­tu­na si­ni­must­val­ge pae­la­ga. Kal­mu­plaa­ti­delt sõ­du­ri­te sün­ni-sur­ma­daa­tu­meid uuri­des võid ar­va­ta, kui noo­relt pi­did nad elu jät­ma. Pa­ra­dok­saal­se­na jäi meel­de ka­he sõ­du­ri ni­mi Ra­hu­lemb. Pi­du­li­ku­le lõu­na­söö­gi­le oli­me kut­su­tud kau­nis ko­has ela­va va­na­paa­ri ko­dus­se. Elu­toa sein­tel hak­ka­sid ko­he sil­ma ek­soo­ti­li­sed maa­lid. Vest­lu­ses sel­gus, et paar oli ol­nud lä­he­tus­tööl Etioo­pias – mees vee­süs­tee­mi in­se­ne­ ri­na ja nai­ne muu­si­ka­õpe­ta­ja­na. Pä­rast­lõu­nal oli pla­nee­ri­tud osa­dus ko­gu­du­se koh­ vi­kus. Vä­lis­uk­se kõr­val ter­vi­tas meid si­ni­must­val­geks

ku­jun­da­tud lil­le­pee­nar, koh­vi­ku­laua­le olid ase­ta­tud salv­rä­tid tri­ko­loo­ri­na, pa­ku­ti mus­ta leed­ri mah­la, mis mait­ses oiva­li­selt ja on ter­vis­lik. Koh­vi­ku sei­na kau­nis­tab mee­le­olu­kas maal, mis ku­ju­tab ära­tus­koos­ole­kut um­bes sa­da aas­tat ta­ga­si: ot­se jär­ve kal­dal jut­lus­tab evan­ge­list imp­ro­vi­see­ri­tud kants­list. Su­vi­sel pil­dil on pü­ha­päe­va­rõi­vais rah­vas kuu­la­mas, lap­sed aga pal­ja­ja­lu. Pas­tor Ele tut­vus­tas slai­di­prog­ram­mi­ga meie ko­gu­ du­se te­ge­mi­si. And­si­me iga­üks oma lü­hi­ke­se tun­nis­ tu­se. Rõõ­mus­tav oli tut­vu­da ees­ti-root­si abi­elu­paa­ri­ga, kus root­si mees on suu­re­pä­ra­selt oman­da­nud ees­ti kee­ le. Ne­mad said õn­nis­tu­seks meie gru­pi­le pü­ha­päe­va­sel tee­nis­tu­sel tõl­ki­mi­se­ga. Meie sõp­rus­ko­gu­dus Grankulla (soo­me k Kauniainen) Betlehemskyrkan on root­si­keel­ne, 100 aas­tat va­na ja sai al­gu­se las­te­ko­dust. Al­ta­ri­maal ku­ju­tab­ki Jee­sust, riie­ta­tu­na si­ni­val­ges­se, seis­mas kü­la­teel põh­ja­maa põl­ du­de taus­tal koos vaes­lap­se­ga. Pü­ha­päe­va­ne ju­ma­la­tee­nis­tus oli liht­ne: il­ma li­tur­ gia­ta, ta­laa­ri­ta, lektsioone ei loe­tud. Lap­sed saa­de­ti pü­ha­päe­va­koo­li. Ko­ha­li­kud muu­si­kud laul­sid tut­ta­vaid soo­me he­li­loo­ja­te teo­seid na­gu näi­teks Sibeliuse „Su kii­tu­seks, mu Loo­ja“. Pas­tor jut­lus­tas osa­du­se tee­mal ing­li­se kee­les ja pas­tor Mayvor tõl­kis root­si keel­de. Kok­ku­võt­teks: see reis lä­hen­das meid soo­me usu­ kaas­las­te­ga ja ka oma­va­hel. Ja vah­va avas­tus – võ­ru keel sar­na­neb (nt vo­kaal­har­moo­nia poo­lest) roh­kem soo­me kee­le kui ees­ti kir­ja­kee­le­ga. VAI­KE KA­SE­KAMP, Rä­pi­na ko­gu­dus

Foto: Toomas Pajusoo

24. mail 2018 täitus 280 aastat päevast, mil John Wesley koges Jumala Püha Vaimu erilist puudutust Londonis Aldersgate'i tänava palvekoosolekul (24. mai 1738). Metodistid üle Maarjamaa kogunesid seda sündmust tähistama Eestimaa südamesse Paidesse laupäeval, 26. mail. Tähistamiseüritusele oli registreerunuid üle 90 ja koos kohalikega oli meid ühtekokku üle 100 inimese Eestimaa eri paigust.

Foto: Andres Kapp

280 aastat John Wesley Aldersgate'i kogemusest

Ajaloolise ettekande pidas pastor Priit Tamm. Lõunasöögiks tuli jalutada Liisu söögituppa mitte kaugel kirikust. Peale lõunat jätkus üritus paneeldiskussiooniga, mida juhatas pastor Robert Tšerenkov. Seejärel esitleti John Wesley 52 jutluse värsket kogumikku, mis äsja trükikojast saabunud oli. Olav Pärnametsa poolt peetud õnnistuspalvega

ulatati raamat lugejate kätte. Päev lõppes ülistus- ja palveteenistusega, kus muusikaga teenis EMK Kuressaare koguduse ülistusgrupp ja Aldersgate Eesti palvemeeskonnad palvetasid isiklikult inimeste vajaduste eest! Tänu Jumalale selle südantsoojendava ürituse eest Eestimaa südames. Kasutagu Jumal Eesti metodiste, et veel paljude inimeste süda ja elu võiks saada muudetud! TAAVI HOLLMAN, EMK superintendent Koduteel 2/2018 11


MEILT JA MUJALT MEILT JA MUJALT

Pääs­te­tud pü­ha­dus

M

ik­ke­li muu­seu­mis, Kad­ri­orus on meel­div või­ma­ lus kü­las­ta­da näi­tust „Pääs­te­tud pü­ha­dus. Ikoo­nid Ni­ko­lai Kormašovi ko­gust”. Kü­las­ta­sin se­da hu­vi­ta­vat ja sü­ga­valt vaim­set väl­ja­pa­ne­kut, kus sain kuu­la­ta ka Ni­ko­lai po­ja Orest Kormašovi (näi­tu­se ku­raa­to­ri) hu­vi­ ta­vaid sel­gi­tu­si ikoo­ni­de leid­mi­se ja süm­boo­li­ka koh­ta. Oresti kuu­la­tes mee­nus mul­le taht­ma­tult va­ra­lah­ku­nud kuns­ti­aja­loo­la­ne Pil­le Valk, kes lu­ges omal ajal sü­ga­ va eru­dee­ri­tu­se­ga EMK Teo­loo­gi­li­ses Se­mi­na­ris ki­ri­ku kuns­ti­aja­loo kur­sust. Pal­jud meist on kaht­le­ma­ta näi­nud va­na­des, aja­loo­lis­ tes ki­ri­ku­hoo­ne­tes või hoo­pis õige­usk­li­ke ja ka­to­liik­las­te ko­du­des ikoo­ne ning pü­ha­pil­te. Va­hest te ole­te vaa­del­nud ise­gi tõe­li­selt va­nu ikoo­ne? Need ei mee­nu­ta kui­gi pal­ju tut­ta­vaid kul­la­sä­ra­li­si ba­rok­seid pü­ha­pil­te, või Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­des mas­si­ti­raa­ži­des trü­ki­ta­vaid võit­lus­lik­kemas­ku­liin­seid pil­te Jee­su­sest. Tõe­näo­li­selt nii mit­me­le­gi mee­nub sel­le juu­res Va­na Tes­ta­men­di käsk 2. Moo­se­se raa­ma­tust, et ini­me­ne ei to­hi ene­se­le te­ha ku­ju ega min­gi­ su­gust pil­ti sel­lest, mis on ülal tae­vas, ega sel­lest, mis on all maa peal, ega sel­lest, mis on maa all vees! Me ei to­hi neid kum­mar­da­da ega tee­ni­da. Me ei to­hi ene­se­le te­ha va­la­tud ju­ma­laid! Sa­mu­ti on mei­le tea­da, et ini­me­ne ei või Ju­ma­lat pal­gest pal­ges­se nä­ha ja jää­da ela­ma. Meil kui pro­tes­tan­ti­del võib tek­ki­da siin­juu­res kü­si­mus, et kui­das siis to­hib ku­ju­ta­da Jee­sust, kes on ju tõe­li­ne Ju­mal ja sa­mas ka tõe­li­ne ini­me­ne? Sa­mu­ti on meie ki­ri­ku poolt väl­ja­an­ta­va aja­kir­ja „Päe­va­sõ­na” ava­le­hel tih­ti­lu­gu koo­piaid ikoo­ni­dest. Va­hest an­nab mei­le sõ­na­paar „tõe­li­ ne ini­me­ne” ka am­men­da­vat sel­gi­tust, miks võib ku­ju­ta­da Jee­sust. Kir­jas filiplastele on meil li­saks abis­tav tekst, saa­maks vas­tust sel­le­le kü­si­mu­se­le: Mõ­tel­ge ise­enes­tes se­da­sa­ma, mi­da Kris­tu­ses Jee­su­ses: kes, ol­les Ju­ma­la ku­ju, ei ar­va­nud osaks ol­la Ju­ma­la­ga võrd­ne, vaid loo­bus ise­ene­se olust, võt­tes or­ja ku­ju, saa­des ini­me­se sar­na­seks; ja ta lei­ti vä­li­mu­selt ini­me­se­na. Ta alan­das ise­en­nast, saa­ des kuu­le­kaks sur­ma­ni, pea­le­gi ris­ti­sur­ma­ni (Fl 2:5...) Siia

12 12 K Koduteel oduteel2/2018 2/2018

juur­de võiks vaid veel li­sa­da, et lõ­puks on Ju­ma­la ikoon ju ka ini­me­ne, Ju­ma­la näo jär­gi loo­du. Sel­le­ga seo­ses või­me ka ini­mest, täp­se­malt ini­me­se poe­ga Jee­sust ku­ju­ta­da ja võik­si­me koos va­na­de ki­ri­ku­te liik­me­te­ga tõ­de­da, et ikoon on ot­se­kui aken iga­vik­ku. Kunst­nik Ni­ko­lai Kormašovi (1929–2012) ikoo­ni­de ko­gu on mit­mes mõt­tes erand­lik. „Pääs­te­tud pü­ha­dus“ po­le pel­galt näi­tu­se peal­ki­ri – sel­le ko­gu ku­ju­ne­mi­se ta­ga sei­sab pi­ka­aja­li­ne en­nast­sal­gav te­ge­vus ja elu­fi­lo­soo­fia. See ha­rul­da­si ikoo­ne si­sal­dav ko­gu ku­ju­nes rän­na­ku­tel Põh­ja-Ve­ne­maa­le, kunst­ni­ku sün­ni­ko­dus­se Muromisse ning li­gi­pääs­ma­tuis­se soo­me-ug­ri­las­te pai­ka­des­se ra­ja­tud va­na­usu­lis­te kü­la­des­se. Koos pü­ha­pil­ti­de leid­mi­se lu­gu­ de­ga rää­gib näi­tus ikoo­ni­de kee­ru­li­sest saa­tu­sest, nen­de hä­vin­gust, pääst­mi­sest ning rol­list. Näi­tu­sel on väl­jas üle 150 ikoo­ni ala­tes 15. sa­jan­dist ku­ni 20. sa­jan­di­ni. Soo­vi­tan kõi­ki­de­le min­na kae­ma se­da hu­vi­ta­vat eks­po­ sit­sioo­ni, mis on vaa­ta­ja­te­le ava­tud ku­ni 11. no­vemb­ri­ni 2018. Mik­ke­li muu­seum on aga ava­tud kel­la 10.00–18.00. Koh­ta­sin näi­tu­sel pal­ju­de kü­las­ta­ja­te hul­gas ka meie ko­gu­du­se ven­da ja mit­meid tut­ta­vaid lu­ter­la­si. AND­RES KAPP, Tal­lin­na ko­gu­dus


MEILT JA MUJALT

Va­ra­ja­ne krist­lus an­tii­gi kon­teks­tis

12.

ap­ril­lil toi­mus EELK Usu­tea­du­se Ins­ti­tuu­dis kon­ve­rents „Va­ra­ja­ne krist­lus an­tii­gi kon­teks­ tis”. Osa­võt­jaid oli ko­gu­ne­nud pea­mi­selt lu­ter­li­kust ki­ri­kust, aga ka meie ki­ri­kust oli ko­ha­le saa­bu­nud kolm ini­mest – li­saks al­la­kir­ju­ta­nu­le veel aja­kir­ja Päe­va­sõ­na toi­me­ta­ja Tar­mo Lil­le­oja ja EMK Teo­loo­gi­ li­se Se­mi­na­ri õp­pe­jõud An­ne Sa­lu­raid. Esi­me­se loen­gu­ga as­tus kõ­ne­pul­ti teo­loog ja re­li­ gioo­ni­loo­la­ne Jaan La­he, kes lah­kas tee­mat „Augus­tu­se ajas­tu ideo­loo­gia ja keis­ri­kul­tus I sa­jan­dil”, kus arut­les eri­ne­va­te vai­mu­voo­lu­de üle, mis kat­sid Roo­ma keis­ri­rii­ gi ava­raid ala­sid ja mis pa­ra­ta­ma­tult mõ­ju­ta­sid ka uut alg­krist­lik­ku us­ku­mis­vii­si. Vai­mu­lik ja teo­loog Vallo Eha­sa­lu lah­kas kü­nis­mi ja stoa mõt­te­vii­si alg­krist­lu­ses ja tõi väl­ja mit­meid kat­tu­ mi­si just küü­ni­ku­te ja apos­tel Pau­lu­se õpe­tu­ses ning pea­mi­selt sel­les, kui­das vee­nis Pau­lus oma kuu­la­jaid ja kir­ja­de lu­ge­jaid. Randar Tasmuth pi­das et­te­kan­de tee­mal „Mä­le­ta­tud Jee­sus ja aus­ta­tud Jee­sus”, kus ta puu­du­tas se­da, miks mä­le­ta­ti ja kui­das kan­ti sü­da­mes Naatsaretlast, ke­da ena­mik tol­leks ajaks enam oma ihu­sil­ma­ga näi­nud ei ol­nud? Vii­ma­se loen­gu pi­das värs­ke teo­loo­gia­dok­tor Ergo Naab, kes pea­tus apos­tel Pau­lu­se apo­ka­lüp­ti­li­sel loo­ gi­kal. Pea­le koh­vi­pau­si toi­mus aga pa­neel­dis­kus­sioon dok­to­rant Lii­na Kilemiti juh­ti­mi­sel, kus teis­te hul­gas

Kon­ve­rent­si avas EELK UI Uue Tes­ta­men­di ja kree­ ka kee­le dot­sent Randar Tasmuth (fo­tol). astus mitmete kriitiliste märkustega üles Atee­ na üli­ koo­li kree­ka fi­lo­soo­fia pro­fes­sor Mart Raukas. Oli iga­ti ha­riv kon­ve­rents. Teo­loo­gia­hu­vi­li­ne AND­RES KAPP Tal­lin­na ko­gu­du­sest.

Emadepäev Tallinna koguduses

Kirikuvalitsus õn­nit­le­b! 17. juu­ni And­res Kapp 60 26. juu­li Eddie Fox 80 2. august Ve­ro­ni­ka Fjodorova 45 Õn­nit­leme Koduteele ­toi­me­ta­jat! Tai­mi Pär­na 20. juuni

Koduteel 2/2018 13


MEILT JA MUJALT MEILT JA MUJALT

Kon­ve­rents tõi kok­ku me­re­mis­jo­nä­rid KA­RIN KLAUS

Ap­ril­li al­gu­ses said Pär­ nus KingsFleet’i kon­ ve­ rent­sil kok­ku krist­la­sed, ke­da ühen­dab ar­mas­tus Ju­ma­la ja kirg lae­va­de vas­tu. Ni­melt kuu­lu­vad KingsFleet rah­vus­ va­he­lis­se mis­jo­ni­lae­va­de võr­gus­tik­ ku pur­je­kad, paa­did ja lae­vad, kel­le mees­kon­da­de si­hiks on mis­jo­ni­ töö. Kingsfleet’i sü­da asub Root­sis Oskarshamnis. Lae­va­pe­re­kon­nad saa­vad igaaas­ta­sel kon­ve­rent­sil kok­ku, et ko­ge­mu­si ja­ga­da ja üks­teist ins­pi­ ree­ri­da. Sel­le aas­ta Kingsfleet’i kon­ve­ rent­si tee­maks oli „Usal­da Is­san­ dat”, sest just usal­dust Loo­ja vas­ tu lä­heb tar­vis nii mäs­sa­val me­rel sei­la­tes, ini­mes­te­le evan­gee­liu­mi kuu­lu­ta­des kui ise­ene­se si­se­mis­te tor­mi­de vai­gis­ta­mi­seks. Ees­ti oli kon­ve­rent­si­pai­gaks teist kor­da. Kü­la­li­si võõ­rus­tas Ees­ti ain­ sa mis­jo­ni­lae­va Jenny Kruse mees­ kond ning Sak­sa­maalt, Root­sist, Kree­kast, Suur­bri­tan­niast, Hol­lan­ dist, USA-st ja Nor­rast jõu­dis Pär­ 14 Koduteel 2/2018

nus­se um­bes 40 me­re­meest-naist. „Hu­vi­tav oli kuul­da, kui­das ka­su­ ta­tak­se mis­jo­ni­lae­vu mu­jal,” ja­gas mul­ jeid Jenny Kruse MTÜ ju­ ha­ ta­ ja Ris­to Tamm. „Suu­rem osa neist mees­kon­da­dest on alus­ta­nud üs­na vä­he­sest: ko­he ei pea ole­ma kõ­vas­ ti res­surs­se ja ini­me­si, sest te­gu on ast­me­li­se prot­ses­si­ga. See tead­mi­ne lii­tis ka meie Jenny Kruse tii­mi.” Kon­ve­rent­sil koh­tu­sid nii väi­kes­ te paa­ ti­ de ju­ hid kui suur­ te pur­ je­lae­va­de mees­kon­nad, kes sei­la­ vad Lää­ne­me­rel ja Va­he­me­rel või kuu­lu­ta­vad evan­gee­liu­mi tu­ris­ti­de­le Tenerifel. Üks hu­vi­ta­va­maid et­te­ kan­deid pä­ri­nes Seamen’s Christian Friend Society mees­kon­nalt, kel lae­va po­le­gi: ne­mad tee­vad mis­ jo­ni­tööd hiig­las­li­kus Rot­ter­da­mi sa­da­mas pea­tu­va­te kau­ba­lae­va­de me­re­mees­te seas. Ris­to ar­va­tes on sel­lis­te koh­ tu­mis­te pa­ri­maks osaks ini­mes­te va­hel tek­ki­vad soo­jad suh­ted ning li­saks vai­mu­lik väär­tus: kok­ku­tul­ nud ini­me­sed näe­vad ja õn­nis­ta­vad Ees­tit, pal­ve­ta­vad Ees­ti ja see­kord ka Pär­nu eest.

Diis­li ja pal­ve­ga me­rel Shalomi lae­ va kap­ ten Birger Borgemo rää­ kis, et Root­ sis on Shalomi mees­kond Lää­ne­merd künd­nud

ju­ ba 30 aas­ tat ning neid tea­ tak­ se igas Root­si sa­da­mas. „Olen mees, kes ar­mas­tab pur­je­ ta­da ja Ju­ma­last rää­ki­da ning hea on se­da te­ha ki­ri­kust väl­jas­pool,” tun­nis­tas ta. „Ini­me­sed ju­ba oota­ vad meid ja tu­ le­ vad hea mee­ le­ ga par­ da­ le, rää­ gi­ vad oma elust – see on kõi­ge to­re­dam asi sel­le töö juu­ res. Mui­du­gi, va­hel on me­rel ras­ke, aga me pur­je­ta­me li­saks diis­li­le ka pal­ve jõul.” Shalomi piib­li­koo­li õpe­ta­ja ja pas­ tor Jan Wahlström teab oma ko­ge­mu­sest, et sa­ge­li on ini­mes­ tel hir­mud ja eel­ar­va­mu­sed ki­ri­ku­ te suh­tes. Lae­vad aga meel­di­vad ta­va­li­selt kõi­gi­le ning sa­da­ma­tes tu­leb pur­je­kat uudis­ta­ma ala­ti pal­ ju rah­vast, kes pal­ve­koos­ole­ku­tel ka muu­si­kat ja tun­nis­tu­si kuu­la­ vad. „Ainult ki­ri­kus te­gut­se­des me nii pal­ju­de ini­mes­te­ni kind­las­ti ei jõuaks,” tõ­des Jan. Reinhild ja Mar­tin Saal pur­je­ta­ vad Sak­sa­maal lae­va­ga Elida ning kü­las­ta­vad mit­meid sa­da­ma­fes­ti­va­ le, kus toi­mu­vad suu­red peod ja õlu voo­lab oja­de­na. „Koh­ta­me seal pal­ju­sid kur­bi ini­ me­si, kuu­la­me nen­de mu­re­sid ning kü­si­me, kas nad ta­hak­sid oma elu Ju­ma­la­le usal­da­da,” se­le­tas Reinhild ja li­sas, et nen­de laev ei esin­


da min­git kind­lat kon­fes­sioo­ni – mees­kon­da kuu­lu­vad ka­hek­sa eri­ne­va ki­ri­ku liik­med.

Me­ri kas­va­tab ise­loo­mu Lõu­na-Aaf­ri­kast pä­rit aja­kir­ja­nik David Ball töö­tab lae­va­del 2010. aas­tast. Prae­gu elab ta Kree­kas ning töö­tab pur­je­lae­val Morning Star. Mis­jo­ni­laev on ka­su­tu­sel aas­ta­ring­selt: su­ve­hoo­ajal te­hak­se mitmenädalaseid me­re­ sõi­te, tal­vel te­gut­se­vad seal noor­te- ja ko­gu­ dus­te­gru­pid eri­ne­va­te üri­tus­te, koos­ole­ku­te ja piib­li­tun­di­de­ga. „Lae­va­elu on hea va­hend mees­kon­na­si­de­ me­te tu­gev­da­mi­seks,” rää­kis David. „Ole­me üks­tei­se­le vä­ga lä­he­dal, saa­me üks­tei­se­ga rää­ki­da, ini­me­sed ava­vad oma te­ge­li­ku ole­ mu­se. Loo­mu­li­kult ühen­dab meid ar­mas­tus lae­va­de ja pur­je­ta­mi­se vas­tu, aga Ju­ma­la kut­se on suu­rem.” Lae­vad pa­ku­vad fan­tas­ti­li­si või­ma­lu­si ini­mes­te­ga koh­tu­mi­seks, sest ilus pur­je­kas sa­da­mas te­ki­tab po­si­tiiv­set uudis­hi­mu. Lae­ va­mees­kond suht­leb sa­ge­li ka mos­le­mi­maa­il­ mast pä­rit ini­mes­te­ga, kes lä­bi Kree­ka Euroo­ pas­se on jõud­nud. Shotlane Derek Finlayson ja te­ma abi­kaa­ sa Paula on va­ba­taht­li­ke­na sei­la­nud eri­ne­ va­te mis­jo­ni­lae­va­de mees­kon­da­des. Dereki ar­va­tes aitab lae­va­sõit ise­loo­mu kas­va­ta­da ja pa­neb mõist­ma koos­töö täht­sust: me­rel võib vä­ga äk­ki tuul pöör­du­da ja olu­kord muu­tu­da. „Oled väi­ke­sel pin­nal ega saa oma prob­lee­ mi­de eest põ­ge­ne­da – sa pead nen­de­ga te­ge­ le­ma, ini­mes­te­ga suht­le­ma, li­saks kap­te­ni­le kuu­le­tu­ma. Mõ­ni ini­me­ne ei kan­na­ta se­da väl­ja ja lä­heb lae­valt ära, aga mõ­ni avas­tab, et suu­ dab roh­ kem kui ar­ va­ ta os­ kas. Laev ni­hu­tab si­nu pii­re.”

Mis­jo­ni­laev igas­se sa­da­mas­se Ees­tis ni­me­ta­tak­se mis­jo­ni­lae­vaks vaid Jenny Kruset, mil­le ko­du­sa­da­maks on Pär­nu. „Ees­tis on küll krist­la­si, kel väi­ke­lae­va­ju­ hi pa­be­rid ole­mas, aga nad ei mää­rat­le oma te­ge­vust mis­jo­ni­na,” se­le­tas Ris­to Tamm. „Väl­ja­kut­se on need ini­me­sed üles lei­da ja Ees­tis­ki sel­list võr­gus­tik­ku ehi­ta­ma ha­ka­ta.” Nii sat­tus kon­ve­rent­si­le pur­je­ta­ja­te pe­rest pä­rit Tar­mo Us­ta, kes on ise aas­taid pro­fi­ ta­se­mel pur­je­ta­nud ja võis­tel­nud. „Koh­tu­sin mõ­ned aas­tad ta­ga­si töö­as­jus ühe nor­ra­ la­sest krist­la­se­ga ja ta rää­kis mul­le Root­si võist­lus­pur­je­ta­ja­test, kes sõi­da­vad lae­va­ga „Jesus for Life””, mee­nu­tas Tar­mo. „Eel­mi­ sel aas­tal jõud­sin esi­mest kor­da KingsFleet’i kon­ve­rent­si­le ja sain aru, et see on pe­re­kond, ku­hu ta­han kuu­lu­da. Ta­hak­sin pur­je­ta­da Ees­ ti „Jesus for Life” lae­ va­ ga ja te­ ha se­ da Ju­ma­la auks.” Tar­mo ar­va­tes võiks igas sa­da­mas ol­la oma mis­jo­ni­laev, sest Jee­sus lä­ki­tas oma saa­ di­kud kõik­ja­le maa­il­ma – miks mit­te ka sa­da­ ma­te, me­re­sõit­ja­te ja pur­je­ta­ja­te maa­il­ma.

TUNNISTUS

Tun­nis­tus ime­li­sest pää­se­mi­sest Aas­tal 1945, kui II Maa­il­ma­sõ­da oli lõ­pu­kor­ral, ela­si­me oma pe­re­ ga – ema ja viis last – Saad­jär­ve koo­li­ma­jas. Saks­las­tel oli koo­li­ ma­ja õue­le too­dud to­hu­tu hulk sõ­ja­väe las­ke­moo­na: sa­jad kas­tid täis mii­ne, gra­naa­te, „tan­ki­ru­si­kaid”, pad­ru­ni­lin­te ja veel pal­ju muud va­rus­tust, mi­da ei os­ka ni­me­ta­da­gi. Saks­la­sed olid põ­ge­ne­ mas, sest ve­ne väed olid lä­he­ne­mas Tar­tu poolt. Sak­sa väe­üle­mus an­dis kä­su kõik see ku­pa­tus „õh­ku las­ta”. Ema­le öel­di ainult, et teie min­ge las­te­ga ma­jast väl­ja. Aga ku­hu? Oma ko­dust? Oli täies­ti loo­tu­se­tu olu­kord. Koo­li­ma­ja õuna­aeda olid saks­la­ sed ehi­ta­nud punk­ri. Õh­ki­ja­teks jäe­ti kolm meest, kes koo­li­ma­ja pöö­nin­gult jäl­gi­sid maan­teed, kust oli ooda­ta ve­ne­la­si. Sealt nä­gi ki­lo­meet­ri kau­gu­se­le. Saks­la­sed olid saat­nud oma pii­lu­ri moo­ tor­rat­tal uuri­ma, kui kau­gel vaen­la­ne on, et siis vii­ma­sel het­kel la­du õh­ki­da. Oli­me ko­gu pe­re­ga õues, hir­mu­nult ooda­tes, mis saab. Järs­ku jook­sid ma­jast väl­ja kolm mus­ta­des kee­pi­des meest ja ki­hu­ta­sid võ­sa poo­le. Mei­le ei öel­nud nad mi­da­gi. Läk­si­me igaks ju­huks punk­ris­se. Äre­vus oli ko­hu­tav. Vei­di aja pä­rast kuul­si­me ras­ke­te sam­mu­de lä­he­ne­mist, il­mus näh­ta­va­le ka püs­si­to­ru ja ka­man­da­ti: „Käed üles” (mui­du­gi ve­ne kee­les). Mees oli vä­ga vi­ha­ne ja kü­sis, kes meist las­kis neid pöö­nin­gu ak­nast? Ema õn­ neks os­kas rää­ki­da ve­ne keelt, ta õp­pis ju tsaa­ri­ajal. Meid käs­ti püs­si­me­he ees as­tu­ma ha­ka­ta ve­ne­las­te staa­pi, kaks ki­lo­meet­rit Tar­tu suu­nas. Ema ta­he­ti seal ko­he ma­ha las­ta. Aeg oli karm, kel­le­le­gi ar­mu ei an­tud. Meie, kaks väik­se­mat last, hak­ka­si­me nut­ma. Üle­kuu­la­ja pi­sut „peh­me­nes”. Meid, hir­mu­nud lap­si, saa­ de­ti lä­hi­mas­se tal­lu, tead­ma­ta, kas oma ema veel näe­me. Te­ma jäe­ti staa­pi kin­ni. Lõ­puks õn­nes­tus tal va­ba­ne­da ja me või­si­me kõn­di­da ko­du poo­le ta­ga­si, kus­juu­res mür­sud len­da­sid pi­de­valt üle meie pea­de, oli­me ka­he vas­tas­tik­ku sõ­di­va lee­ri va­hel. See oli õud­ne tee­kond, aga Tae­va­isa kä­si oli var­juks meie üle. Koo­li­ma­ja oli al­les, ma­ja ter­ve, kuid meie ko­du oli ära võe­tud, ka kõik meie as­jad. Meie kor­te­ris­se oli asu­ta­tud laat­sa­ret, ku­hu too­di haa­va­tuid. Naa­ber­ma­ja pe­re­mees võt­tis meid oma ulu­al­la, sel­leks ööks ja edas­pi­di­gi. Tä­nu tal­le! Vars­ti sel­gus ka tõ­si­asi, kui­das koo­li­ma­ja püs­ti jäi. Ve­ne väed olid ju­ba lä­he­dal, nad lask­sid ma­ha pii­lu­ri, kes pi­di sõ­na too­ma. Need kolm mus­ta meest nä­gid ise pöö­nin­gu­ak­nast vas­tas­te lä­he­ ne­mist, neil pol­nud enam aega kä­su täit­mi­seks, vaid püüd­sid oma elud pääs­ta. Sel­li­ne ime­li­ne la­hen­dus tu­li kõi­ge­väe­li­se Ju­ma­la poolt meie pe­re pää­se­mi­seks. Ta on nii ime­li­ne ja hea, ega jä­ta oma lap­si hä­das aita­ma­ta. Kii­tus ja tä­nu Ju­ma­la­le! EDA KÕR­GE­MÄ­GI, va­hen­da­nud AINO HEN­NO (Tal­lin­na ko­gu­dus) Koduteel 2/2018 15


Fotod: Taavet-Hindrek Taimla kogust

MISJON

Igaucu joastik Argetnina, Brasiilia ja Paraguai piiril.

Mis­jon Bra­sii­lias Um­bes kaks ja pool kuud kes­tis mi­nu mis­jon see­ kord Bra­sii­lias. Sel­le aja jook­sul sai ko­ge­tud pal­ju Ju­ma­la ar­mu se­da pea­mi­ selt lä­bi soo­ja ar­mas­tu­se, mi­da ko­ha­li­kud mul­le osu­ ta­sid.

Taavet Taimla oma kihlatu Veronikaga. 16 Koduteel 2/2018

S

elles väi­ke­lin­nas San­ to An­ to­ nio da Plationa parana osa­rii­gis, oli hul­ ga­li­selt ini­me­si, kes mis­ jo­nä­ri ame­tit res­pek­tee­ ri­sid ja tih­ti ava­sid oma ko­du, et ma saaks tul­la ja nen­de­ga aega vee­ta, va­hest pal­ve­ta­da, män­gi­da viiu­lil mõ­ni lu­gu, või siis liht­salt koos li­ha gril­li­da (mis on Bra­sii­lias ääre­tult pü­ha te­ge­vus – na­tu­ke na­gu sau­nas käik Ees­tis). Mõ­ned nä­da­lad lin­nas ol­les imes­ ta­sin Ju­ma­la ar­mu, mis mind va­rus­ tas – rei­si vii­ma­sel 3. nä­da­lal ei suut­nud en­da­le üh­te­gi einet soe­ta­ da, sest nii­võrd pal­ju ini­me­si kut­sus mind en­da ko­ju ning pak­kus head ja pa­re­mat. Olid mõ­ned nä­da­lal maa­ ko­ has, kus püüdsime uusi usu­ ko­ gu­kon­di luua. Seal oli kee­le­pruuk ras­ke­mi­ni mõistetatav ning ko­ge­sin Ju­ma­la ar­mu hoo­pis roh­kem lä­bi sõ­na­tu (kuid mit­te pal­ve­tu) ko­hal­ vii­bi­mi­se. Rei­si esi­me­ses poo­les koh­tu­sin ka­he osa­rii­gi me­to­dis­ti pas­to­ri­te­ga (ca 200). Seal tek­kis pal­ju kon­tak­ te ning mõnigi pas­tor kut­sus mind hil­jem (siis kui mu por­tu­ga­li keel oli na­tu­ke voo­la­vam) tun­nis­tust and­ma nen­de ko­gu­du­ses. Ar­van, et sel­le mõ­ne kuu­ga sain

ja­ga­da Ees­tist, ki­ri­kust nõukogude ajal ja en­da isik­li­ku lu­gu roh­kem kui 5000 ini­me­se­le. Kui ja­ga­sin tunnnistust, siis üht­la­si kut­su­sin ka ko­ha­lik­ke ole­ma mis­jo­nä­ri­deks nii Je­ruu­sa­lem­mas, Samaariamaal, Juu­das kui ka tu­le­ma maa­il­ma ot­sa (näi­teks Ees­tis­se). Mit­med kuul­sad kirst­li­kud kõ­ne­le­jad väi­da­vad, et lõ­pu­aja är­ka­mi­sel saab just Bra­ sii­liast juh­tiv riik. Het­kel saa­dab USA väl­ja kõi­ge roh­kem mis­jo­nä­re. Aga Bra­sii­lia on ju­ba tei­sel ko­hal! Kui aga mõel­da maa­il­mas kõi­ge vähemkristianiseeritud ala­d e­l e, mi­da kut­su­tak­se 10/40 ak­naks (Põh­ ja-Aaf­ri­ka, Lä­his-Ida, In­dia, Hii­na jm), siis sin­na on val­gel ini­me­se­le pal­ju ras­kem min­na kui näi­teks bra­ siil­la­sel. Kui neis väi­de­tes on tõtt, siis oleks ka euroo­ pa ki­ ri­ kul ülik­ asu­ lik luua suh­ teid just sel­ le maa ja rah­va­ga, ning kind­las­ti ka nen­de keelt õp­pi­da! Võõ­rad mul­le, kui mit­te Ju­ma­la­le: Bussiresisid Bra­sii­lias on pik­ka­de va­he­maa­de tõt­tu öösi­ti. Kord olin sõit­mas Sao Paolo lin­nast ta­ga­si San­to An­to­nios­se ja tund­sin, et en­ne kui kõik ma­ga­ma jää­vad, pean ühe jul­gus­ta­va vest­lu­se en­da üm­ber ole­ va­te ini­mes­te­ga.


Mär­ka­sin, et nai­ne, kes mu ta­ha is­tus, oh­kas pä­ris ras­kelt, peaaegu dep­res­siiv­selt. Tõin tal­le pu­de­li vett ja hak­ka­sin rää­ki­ma. Mi­nu sil­ma­värv ja aksent tõs­ta­tas ko­he kü­si­mu­si mi­nu seal­ole­ku ­koh­ta. And­sin tea­da, et olen metodisti ki­ ri­ ku mis­ jo­ när ja tu­ lin sin­ na, sest armastan nende ini­me­si. Nai­ne ja­gas mul­le see­vas­tu oma ras­ket elu, mis oli täis pal­ju hai­get­saa­mist, reet­ mist ja pet­tu­mu­si. Mi­na sa­mal ajal pa­lu­sin, et Pü­ha Vaim mu mee­li teravdaks ja ma uni­se pea­ga keelt mõis­ taks. Kui nai­ne pau­siks tua­let­ti läks, alus­ta­sin jut­tu minu ees istuva poi­ si­ ga. Ta kü­ sis ka ko­ he mi­ nu mis­ jo­ nä­ ri­staa­tu­se koh­ta ja mai­nis kär­melt, et on ise sa­mu­ti mis­jo­nä­ri kut­su­mi­se­ga. Mi­da roh­kem Joonatan ja­gas oma lu­gu mi­nu­ga, se­da roh­kem lah­kus uni, sest te­ma tun­nis­tus on era­kord­ne. Ala­tes 2. elu­aas­tast oli Joonatan vä­hi­hai­ge. 18ks elu­ aas­taks oli kok­ku 7 kau­ge­le­are­ne­nud väh­ki ja kee­mia­ ra­vi oli ke­ha­le nii­võrd koor­mav, et ta lan­ges koo­mas­se. 7 kuud sai täis koo­mas ole­mi­sest ja pe­re ot­sus­tas, et ma­sin, mis te­da veel ain­sa­na elus hoiab, tu­leb liht­salt sei­nast väl­ja tõm­ma­ta. Joonatani ema oli saa­nud aga sel­le aja jook­sul kristla­seks ning pal­ve­tas ku­ni vii­mas­te mi­nu­ti­te­ni haig­la ka­be­lis. Kor­ra­ga tu­li ka­be­lis­se ka medõde, kü­si­des emalt: „Mil­li­se Ju­ma­la või pü­ha­ku poo­le te pal­ve­ta­te?“ Ema vas­tas, et Jee­su­se poo­le. Õde laususe see­pea­le: „Teie pal­veid on igal ju­hul kuul­da võe­tud. Mi­nu­til, mil läk­sin ma­si­nad väl­ja lü­li­ta­ma, är­kas teie poeg üles!“ Joonatan on nüüd 23aas­ta­ne mis­jo­när, kes on ol­nud 7 kuud koo­ mas ja ter­ ve­ ne­ nud 7 vä­ hist. Ta kuu­ lu­ tab Jee­su­se ni­me San­to An­to­nio lin­nas ja kui Ju­mal lu­bab, il­ma­maa äär­te­ni. Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni. Ap 1:8 TAAVET-HINDREK TAIMLA Võ­ru ko­gu­dus, Mis­jo­när Bra­sii­lias

Jätkub Eesti Metodisti Kiriku ajalugu. Sündmused aastatel 1994-2003. Vaata lähemalt www.emk.voog.com 1994 28. mai Õnnistatakse Tallinna uue metodisti kiriku krunt aadressil Narva mnt 51. 1994 1. oktoober Asetatakse nurgakivi Tallinna uuele metodisti kirikule. 1994 august Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar alustab tööd Tallinnas, Apteegi tn 3 hoones. 1994 2. oktoober Pühitsetakse Võru metodisti kiriku hoone. 1994 23. oktoober Asutatakse Kohtla-Järve metodisti kogudus. 1995 15. märts

Ostetakse laagrikompleks Aa rannas (Ida-Virumaal), mis saab hiljem nimeks Laager Giideon.

1995 12. juuli

Asutatakse Aseri metodisti kogudus.

1995 17. dets 1996 11. nov 1996 12. dets 1997 20. veebr 2000 10. jaanuar 2000 19. august

Pühitsetakse Pärnu Agape metodisti kirik – esimene metodisti kirik kogu endise Nõukogude Liidu territooriumil, mis ehitatud pärast II Maailmasõda. Asutatakse Tallinna Koidu metodisti kogudus. 2006. aastal muudetakse Tallinna koguduse tööpunktiks. Asutatakse Võru metodisti kogudus. Asutatakse Kohila metodisti kogudus. 2006. aastal muudetakse see Paldiski koguduse tööpunktiks. Asutatakse Jõhvi Petlemma metodisti kogudus. Asutatakse Viitka metodisti kogudus.

2000 10. september Pühitsetakse Tallinna uus metodisti kirik. 2001 17. jaanuar Asutatakse Lastekeskus Tähetorn (esimesed ruumid on Apteegi tn 3 hoones). 2001 2. juuli Asutatakse Sillamäe metodisti kogudus. 2001 26. oktoober Asutatakse Sakussaare metodisti kogudus. 2002 2002 17. nov

6. juuni Asetatakse nurgakivi Tartu Püha Luuka metodisti kirikule.

2003

Havre de Grace’i sõpruskoguduse abiga ostetakse Sillamäe kogudusele endine Maapanga hoone.

Tartu Püha Luuka kiriku pühitsemine.

KoduteelK2/2018 oduteel 172/2018 17


USUPÜHAD

KI­RI­KU­PÜ­HA­DE KA­LEN­DER 1. ap­rill – Kris­tu­se Üles­tõus­mis­pü­ha Pü­ha­päe­va koi­di­kul tõt­ta­sid nai­sed Jee­su­se haua­kamb­ri juur­de. Is­san­da in­gel oli nen­de mu­ret en­ne­ta­nud ja ras­ke ki­vi uk­se eest ära vee­re­ta­nud. Ta üt­les nei­le: „Ma tean, et te ot­si­te ris­ti­löö­dud Jee­sust. Te­da ei ole siin, ta on üles ära­ta­tud, nõn­da na­gu ta üt­les. Tul­ge, vaa­da­ke pai­ka, kus ta ma­gas! Ja min­ge kii­res­ ti, öel­ge te­ma jüng­ri­te­le, et ta on üles ära­ta­tud sur­nuist!” Tü­hi haud tun­nis­tab, et Jee­sus on võit­nud sur­ma ja ra­ja­nud tee iga­ves­se el­lu. Meie­gi saa­me sel­lest osa, kui kuu­le­me te­ma kut­set ja asu­me te­da jär­gi­ma.

10. mai – Tae­va­mi­ne­mis­pü­ha Tae­va­mi­ne­mis­pü­ha kuu­lub suu­ri­ma­te pü­ha­de hul­ka ki­ri­ ku­aas­tas. See on osa ko­gu Kris­tu­se kan­na­ta­mi­se, sur­ma ja üles­tõus­mi­se müs­tee­riu­mist, mis kul­mi­nee­rub Pü­ha Vai­mu lä­ki­ta­mi­se­ga ne­li­pü­hal. Tae­va­mi­ne­mis­pü­ha tä­his­ta­tak­se üles­tõus­mis­aja 6. nä­da­la nel­ja­päe­val – 40 päe­va pä­rast Kris­tu­se sur­nuist üles­tõus­mist ja 10 päe­va en­ne ne­li­pü­ha. 40 päe­va väl­tel il­mus Jee­sus oma õpi­las­te­le ja siis võe­ti ta nen­de nä­hes üles tae­vas­se. Just oma tae­va­mi­ne­mi­ses – as­tu­mi­ses ju­ma­lik­ku kir­ku­ses­se – viis Kris­tus lõ­pu­le meie lu­nas­ta­mi­se pa­tust ja sur­mast. Ta pöör­dus ta­ga­si oma tae­va­se Isa juur­de ku­ning­lik­ku aus­se, ra­ja­des nõn­da pää­ se­tee iga­vik­ku kõi­gi­le oma jär­gi­jai­le. Jee­sus Kris­tus tõo­tas: „Kui mind maa pealt ülen­da­tak­ se, siis ma tõm­ban kõik ene­ se juur­de!” (Jh 12:32)

20. mai – Ne­li­pü­ha Ne­li­pü­ha on Kris­tu­se Ki­ri­ku sün­ni­päev, mil Ju­mal kin­kis pal­ju­de­le kor­ra­ga Pü­ha Vai­ mu an­ni. Apos­tel Peet­ru­se jut­lus Vai­mu väes lõi­kas kuu­la­jai­le 18 Koduteel 2/2018

sü­da­mes­se, pan­nes neid kü­si­ma: „mi­da me pea­me te­ge­ ma?” Peet­ru­se üles­kut­se­le meelt pa­ran­da­da vas­tas sel päe­ val um­bes kolm tu­hat ini­mest, kes la­sid en­did ka ris­ti­da. Nii sün­dis alg­ris­ti­ko­gu­dus. Piib­list saa­me sel­lest lu­ge­da Apost­li­te te­gu­de raa­ma­tu 2. pea­tü­kist.

27. mai – Kolmainupüha „Pü­ha, pü­ha, pü­ha on Is­sand Ju­mal, Kõi­ge­väe­li­ne, kes oli ja kes on ja kes tu­leb!” (Ilm 4:8) Kolmainupüha pee­tak­se 1. pü­ha­päe­val pä­rast Ne­li­pü­ha. See päev on eri­li­selt pü­hen­da­tud pü­ha­le Kolm­ain­su­se­le (la­di­na kee­les Trinitatis), aas­tal 1334 kin­ni­ta­ti see ki­ri­ku­ pü­ha­na. Athanasiose usu­tun­nis­tu­ses öel­dak­se: „Me aus­ta­me üht ain­sat Ju­ma­lat kolm­ain­su­ses ja kolm­ain­sust üht­su­ses, ning ei muu­da äh­ma­seks nen­de isi­kuid ega la­hu­ta nen­de üht­set ole­must”. Iiri­maa mis­jo­när pü­ha Patrick se­le­tas kel­ti­de­ le kolm­ain­sust ris­tik­hei­na le­he abil, kus on kolm eri­ ne­vat le­he­ha­ru, kuid sa­mas on üks ter­ vik­ lik leht. Veel on se­le­tu­seks võe­tud ve­si, mil­ le va­ lem on H2O, kuid


mis võib ol­la nii tah­ke, ve­del, kui aur. Kolm­ain­su­se isi­kuid on eris­ta­tud ka nen­de te­gu­de abil: Isa – Loo­ ja, Poeg – Lu­nas­ta­ja, Pü­ha Vaim – Pü­hit­se­ja. See­juu­res aga rõ­hu­ta­tak­se siis­ki, et kõik isi­kud toi­mi­vad koos. Kolm­ainu Ju­mal tä­hen­dab üht Ju­ma­lat, kes on sa­ma­aeg­ selt kolm eri­ne­vat isi­kut.

24. juu­ni – Jaa­ni­päev Ris­ti­ja Jo­han­ne­se sün­ni­pü­ ha. Ris­ti­ja Jo­han­ne­se sünd (na­gu ka ta su­gu­la­sel Jee­ su­sel) oli et­te kuu­lu­ta­tud pea­in­gel Gab­rie­li poolt. Ta sün­dis prees­ter Sakariase ja te­ma nai­se Elii­sa­be­ti po­ja­ na, kuus kuud en­ne Jee­su­se Kris­tu­se sün­di. Proh­vet Malaki et­te­kuu­lu­ tu­se ko­ha­selt oli Jo­han­ne­se elu­tööks tee­ni­da proh­ve­ti­na. Sel­le ni­mel elas ta pik­ki aas­ taid era­ku­na kõr­bes, kan­des kaa­me­li­vil­last rüüd, süües mets­mett ja ro­hu­tirt­se, pruu­ki­ ma­ta vei­ni ega muid vä­gi­joo­ke. Jo­han­nes kuu­lu­tas rah­va­le mee­le­pa­ran­du­se va­ja­dust ning ris­tis neid, kes ta sõ­nu tõ­si­selt võt­sid ja igat­se­sid ela­da uut elu. Ta ris­tis Jordani jões ka Jee­su­se, ehk­ki too isik­li­kult pat­tu­de an­des­tust ei va­ja­nud. Ris­ti­ja Jo­han­nes ei pel­ja­nud kri­ti­see­ri­da ko­gu­ni ku­nin­ gas Heroodes Antipast. Jul­ge tõe­kuu­lu­tus läks tal­le maks­

ma va­ba­du­se ja an­dis lõ­puks märt­ri­kroo­ni. Va­na Tes­ta­men­di ajas­tu vii­ma­se ja Uue Tes­ta­men­di ajas­tu esi­me­se proh­ve­ti­na oli te­ma rol­liks val­mis­ta­da teed Lu­nas­ta­ja tu­le­kuks. Ot­se­kui tee­viit sei­sis ta ka­he ajas­tu pii­ril, osu­ta­des Jee­ su­se­le – „Vaa­ta, see on Ju­ma­la Tall, kes kan­nab ära maa­ il­ma pa­tu!” Ris­ti­ja Jo­han­ne­se üles­kut­se mee­le­pa­ran­du­seks on jät­ ku­valt ak­tuaal­ne – ka meie põlv­kon­na­le. Prae­gu on päe­vad kõi­ge pi­ke­mad ja ööd kõi­ge lü­he­ mad. Sil­ma­ga näh­tav val­gus või­dut­seb pi­me­du­se üle. Las­kem ka iga­vi­ku­val­gu­sel juh­ti­da meie mee­li, mõt­teid ja ta­het – "Teie kõik ole­te ju val­gu­se lap­sed ja päe­va lap­sed," kir­ju­tab Pau­lus. TÕNU KUUSEMAA/INNA VÄLJA

Koduteel 2/2018 19


Fotod: Metonoored

NOORTEKAS

EMK noor­te ke­vad­laa­ger „Süü­da­tud sü­da“ 20.-23. ap­ril­lil toi­mus metonoorte ke­vad­laa­ger, mis see­ kord kan­dis peal­kir­ja „Süü­ da­tud sü­da“. Laag­ri ins­pi­ rat­sioo­niks oli John Wesley, kel­le Aldersgate’i ko­ge­mu­ sest möö­dus sel­le aas­ta 24. mail 280 aas­tat. See­tõt­tu leid­si­me noor­te­toim­kon­nas, et see on ideaal­ne aeg rää­ki­da noor­ te­le na­tu­ke roh­kem sel­lest, kust meie me­to­dis­ti ki­rik al­gu­se on saa­nud ning mis olid Wesley põ­hi­mõt­ted, mil­le­le me ki­ri­ku­na se­ni­aja­ni tu­gi­ne­me. Me sai­me õpe­tust sel­le koh­ta, kes John Wesley oli, mil­li­ne oli te­ma elu, kui­ das Ju­ma­la Vai­mu puu­du­tus muu­tis te­da ning kui­das ta vä­si­ma­tult se­da rõõ­mu­sõ­nu­mit eda­si ja­gas. Se­da kõi­ ke sai­me tea­da eri­ne­va­te jut­lus­te, piib­li­tun­di­de ja se­mi­na­ri­de kau­du. Li­saks ja­gus meil aega, et vee­ta õues aega maas­ti­ku­män­gul osa­le­des ning inim-laua­jalg­pal­li män­gi­des, mil­lest saa­dud si­ni­kad mee­nu­ta­sid mul­le se­da laag­rit veel nä­da­laid. Ime­li­ne oli 20 Koduteel 2/2018

ka lu­ge­da noor­te ta­ga­si­si­det, kus nad kir­ju­ta­sid, et nau­ti­sid laag­rit ning mit­ te ainult kõi­ge „fun-i“ tõt­tu, vaid ka see­tõt­tu, et nei­le meel­di­sid piib­li­tun­ nid, jut­lu­sed, Ju­ma­la­ga koos­vee­de­tud aeg ja ülis­tus. Ta­va­li­selt kee­gi ei rää­gi üri­tus­te „tel­gi­ta­gus­test“, kuid see­kord soo­vin ja­ga­da se­da, kui­das Ju­mal seal te­gut­ ses. Olen noor­te­toim­kon­na töös osa­ le­nud aas­taid, kuid mi­na sel­list laag­rit ei mä­le­ta. Laa­ger al­gas ree­de õh­tul,

kuid neljapäeva õhtul saime lau­päe­ va­õh­tu­selt jut­lus­ta­jalt kir­ja, et ta on kõr­ges pa­la­vi­kus ning ei suu­da püs­ ti­gi ol­la. See tä­hen­das mei­le se­da, et pi­di­me lask­ma Ju­ma­lal en­did juh­ti­da, kui­das se­da muu­ta. Kui ma hak­ka­sin ree­del Võ­rust laag­ri poo­le sõit­ma, sain te­le­fo­ni­kõ­ne, et suu­re tõe­näo­su­ se­ga ei saa meie laag­ris­se tul­la ini­me­ ne, kes pi­di pü­ha­päe­va õh­tul jut­lus­ta­ ma ning es­mas­päe­va­sel lõ­pu­tee­nis­tu­ sel ar­mu­lau­da ja­ga­ma. Sel het­kel oli


NOORTEKAS mi­nu esi­me­ne reakt­sioon naer, sest see tun­dus täie­lik ab­surd­sus. Sel­li­ses olu­kor­ras ei ol­nud­ki meil muud te­ha, kui pa­lu­da Ju­ma­la te­gut­se­mist ning mei­le tar­kust kuul­da Te­ma häält ning se­da jär­gi­da. As­jad la­he­ne­sid nii, et lau­päe­va­õh­tu­se si­su eest hoo­lit­ses toim­kond koos laag­ri­lis­te­ga ning pü­ha­päe­va õh­tul oli ko­hal meil jut­lus­ta­ja, kes sai tä­nu arm­sa­te sõp­ra­de abi­le mei­le tul­la ja­ga­ma se­da, mis Ju­mal te­ma sü­da­mes­se oli pan­nud. Laag­ri lõ­pu­tee­nis­tu­se ar­mu­laud sai la­hen­da­tud vii­sil, mi­da mi­na meie va­ra­se­ma­test laag­ri­test ei mä­le­ta. Ku­na Taa­vi Hollman ise käis meil laag­ris kü­las, õn­nis­tas ta ar­mu­lauaan­nid ära ning es­mas­päe­va­sel tee­nis­tu­sel sai­me toim­kon­na­ga ja­ga­da ar­mu­lau­da meie arm­sa­te noor­te­ga, las­tes neil see vas­tu võt­ta ning siis oma naab­ri­le ja­ga­da. Mi­nu jaoks oli see vä­ga eri­li­ne hetk, mi­da sain nen­de noor­te­ga koos ko­ ge­ da. See puu­ du­ tas nii mind kui ka noo­ ri en­did. See kõ­ne­tas mind, pan­nes mõt­le­ma, kui­ das me tih­ti muu­tu­me ka ki­ri­kus „tar­bi­ja­teks“, ooda­tes, et pas­tor või kee­gi tei­ne tu­leb ja ja­gab mei­le, mi­da va­ja. Jah, me pea­me saa­ma tee­ni­ tud, kuid me ei to­hi unus­ta­da, et meie üles­an­ne on see hea, mi­da me saa­me, eda­si ja­ga­da. Oli ju üks John Wesley põ­hi­mõ­te­test­ki „ja­ga­da nii­pal­ ju, kui saad“. Se­da saa­me te­ha meie ma­te­riaal­se­te as­ja­ de­ga, kuid kui­pal­ju enam peak­si­me ja­ga­ma Ju­ma­la ime­list rõõ­mu­sõ­nu­mit ini­mes­te­ga meie üm­ber! GRETE LE­PA, Võ­ru ko­gu­dus

2018. aas­ta tal­vel alus­ta­ti Ees­ti Me­to­dis­ti Ki­ri­ku Tal­lin­na Ko­gu­du­ ses es­ma­kord­selt um­bes kolm kuud kest­va Noor­te Al­fa kur­su­se­ga. Te­ge­ mist on krist­li­ku usu põ­hi­tõ­de­sid tut­ vus­ta­va se­mi­na­ri­de sar­ja­ga, mis on mõel­dud just teis­me­lis­te­le. Igal pü­ha­ päe­ val tul­ di kok­ ku, et vee­ ta koos mõ­nu­sat aega ning õp­pi­da ja arut­le­da elu kõi­ge olu­li­se­ma­te kü­si­mus­te üle. Hu­vi­tav on see, et al­gu­ses nä­gi­me tii­mi­ga vae­va, et noo­ri osa­le­ma kut­ su­da, kuid pä­rast esi­me­si kor­di oli­ me po­si­tiiv­selt ül­la­tu­nud, kui noo­red ise oma sõp­ru ja õde­sid-ven­di kaa­sa võt­sid. Ta­ga­si vaa­da­tes on to­re mõel­ da, et ko­gu et­te­võt­mi­ne kõ­ne­tas nii krist­ la­ si kui ka noo­ ri, kel pol­ nud va­rem krist­lu­se­ga min­git kok­ku­puu­ det ol­nud. Usu­me­gi, et lõ­puks sai iga­üks sel­lest ko­ge­mu­sest en­da jaoks mi­da­gi kaa­sa võt­ta – ol­gu see siis

Foto: Naatan Hollman

Noo­red tut­vu­sid Piib­li ABCga

Al­fa lõ­pe­ta­mi­ne. uued sõb­rad, uus vaa­te­nurk usu­le, kin­ni­tus min­gi­le argielus va­lit­se­va­le kaht­lu­se­le või vas­tu­sed pai­na­va­te­le kü­si­mus­te­le. Kok­ku­võt­tes loo­da­me kind­las­ti, et saa­me kur­su­se­ga jät­ka­ta

ka järg­ne­va­tel aas­ta­tel. Pilt on teh­tud pä­rast Noor­te Al­fa vii­mast se­mi­na­ri, Kad­ri­oru par­gis. MA­RIA KRIS­TII­NA VENTSEL, Tal­lin­na ko­gu­dus Koduteel 2/2018 21


NOORTEKAS

Ees­ti ju­hid üle-euroo­pa­li­sel „History Makers“ tipp­koh­tu­misel Oled Sa ku­na­gi mõel­nud, et enam pa­re­maks min­na ei saa? Kaks aas­tat ta­ga­si, osa­ le­des noor­te­juh­ti­de koo­li­tu­ sel History Makers just se­da ma ko­ge­sin. Ma olen aas­taid tei­nud noor­te­tööd ja sel­le raa­mes osa­le­nud eri­ne­va­tel noor­te­juh­ti­de koo­li­tus­tel. Jah, nad on kõik ol­nud head, ome­ti on History Makers mi­da­gi sü­ga­va­ mat. Kui võt­ta History Makers noor­ te­juh­ti­de koo­li­tus kok­ku ühte lau­se­sse, oleks see: „Kui­das ol­la piibelik juht“. Sel aas­tal toi­mus rah­vus­va­he­li­ne History Makers noor­te­juh­ti­de koo­li­tu­ se Euroo­pa ko­gu­ne­mi­ne His­paa­nias ja seal ma pi­din­gi tõ­de­ma, et saab küll pa­re­maks min­na. Kui kaks aas­tat ta­ga­si töö­ta­si­me me lä­bi vun­da­men­ di, kui­das ol­la pii­bel­lik juht, siis sel aas­tal ehi­ta­si­me sei­nu. Iga kõ­ne­le­ja sei­sis ees, ühes käes Pii­bel ja tei­ses „põ­le­tav“ tee­ma Euroo­past. Tee­ma­sid näit­li­kus­ta­sid lood eri maa­dest, kus

22 Koduteel 2/2018

Ju­mal on ka­su­ta­nud History Makersi koo­li­tust va­rus­tu­se­na, et tuua nen­ des­se pai­ka­des­se Te­ma val­gust. Ees­tist osa­le­si­me sel­lel üri­tu­sel kol­me­ke­si – Grete Le­pa, Jo­han­naMargret Oja­ots ja mi­na, ning meil oli suur ees­õigus koh­tu­da Wes ja Joy Griffiniga, kes võt­sid tead­li­kult aega just meie, Ees­ti tii­mi jaoks. Kuul­si­me lu­gu­sid EMK Teo­loo­gi­li­se Se­mi­na­ ri al­gus­päe­vist, ajast, mil Griffinid

Eesti meeskond Wes ja Joy Griffiniga.

tee­ni­sid Ees­tis, History Makersi sün­ nist ja nen­de tä­nas­test väl­ja­kut­se­test Ju­ma­la rii­gi töös. Ja­ga­des rõõ­me ja ras­ku­si tee­ni­mis­töö teel, olid meil oma­et­te „mini-loen­gud“ lõu­na­lauas, mis mi­nu ar­va­tes jul­gus­ta­vad meid ka veel aas­ta­te pä­rast. MA­RE­TA ELI­SA­BETH NÕM­ME, Pär­nu ko­gu­dus


LASTEKIRIK

Pü­ha­päe­va­koo­li õp­pe­aas­ta lõ­pe­ta­mi­ne Tal­lin­na ko­gu­du­ses

V

ah­va kaks-ühes üri­tus toi­mus 20. mail. Lap­si oli koos hul­ga­nis­ ti – toi­mus pi­du­lik õp­pe­aas­ta lõ­pe­ta­ mi­ne ja uue las­te­raa­ma­tu tut­vus­tus. Ni­melt on mit­meid as­ju, mis on koos head ja mu­ga­vad – näi­teks pliiats koos kus­tu­tus­kum­mi­ga, võt­me­hoid­ja koos tas­ku­lam­bi­ga või hoo­pis pal­ve koos paas­tu­mi­se­ga. Toi­mu­nust jär­ge­möö­da: lap­sed said kii­du­kir­jad tub­li osa­võ­tu eest pü­ ha­päe­va­koo­li tun­di­dest, koos laul­da, pal­ve­ta­da, maius­ta­da ning kuul­sid uuest seik­lus­rik­kast las­te­raa­ma­tust „Mann ja Roo­sa Rott“, mil­le auto­ riks on Märt Saar. Raa­ma­tu esit­lu­sel rää­kis kir­ja­nik kir­ja­kuns­ti aja­loost,

tut­vus­tas oma kir­ju­ta­tud raa­ma­tut, lu­ge­des sealt et­te põ­ne­vust­te­ki­ta­vaid kat­ken­deid, vas­tas las­te as­ja­li­ke­le kü­si­mus­te­le. Igal hu­vi­li­sel oli või­ ma­lus see raa­mat ka en­da­le soe­ta­da koos auto­gram­mi­ga. Raa­ma­tu tee­mat puu­du­ta­des: lap­sed kuul­sid veel kord en­ne su­ve­ puh­kust, et kõi­ge täht­sam raa­mat, mi­da kut­su­tak­se ka raa­ma­tu­te raa­ ma­tuks, on Pii­bel. Pii­bel on Ju­ma­la sõ­na. Mi­da roh­kem ja põh­ja­li­ku­malt tun­ne­me Piib­lit, se­da pa­re­mi­ni mõis­ ta­me Ju­ma­lat ja elu. Pii­bel on Ju­ma­ la kin­gi­tus. Tea­me, et Pii­bel on vä­ga ma­hu­kas raa­mat ja ko­gu Piib­li lä­bi lu­ge­mi­ne võib võt­ta aega mi­tu aas­

tat, kuid Piib­lit on aru­kas lu­ge­da ka osa­de kau­pa. Ja ka sel­li­ne lu­ge­mi­ ne, kui loe­me päe­vas mõ­ne sal­mi, aitab meil Ju­ma­lat tund­ma õp­pi­da, usu­teed kind­la­malt käia ja rõõm­salt ela­da. Kui loed Piib­lit, leiad mi­da­gi, mis sind puu­du­tab, rõõ­mus­tab, aitab. Avas­tad mi­da­gi uut, ko­ged ah­haaela­must! Nüüd rõõm­salt su­ve­va­he­aja­le ja leid­ke ka teie aega lu­ge­da Piib­lit; ning miks mit­te ka si­su­kaid raa­ma­ tuid na­gu „Mann ja Roo­sa Rott“. SIRJELI TOM­BAK, Tal­lin­na ko­gu­du­se las­te­töö koor­di­naa­tor

Pü­ha­päe­va­koo­li las­te ja pe­re­de matk tär­ka­vas ke­va­di­ses loo­du­ses

O

oda­tud ja vah­vaks tra­dit­sioo­ niks on ku­ju­ne­nud meie Tal­lin­ na ko­gu­du­se pü­ha­päe­va­koo­li ke­va­ di­ne väl­ja­sõit. Möö­du­nud ke­va­del käi­si­me seik­lus­par­gis. Aga see­kord, pü­ha­päe­val, 6. mail asu­si­me tee­le Har­ju­maa­le, loo­dus­mat­ka­le. Ilm oli ime­kau­nis ja päi­ke pais­tis ko­gu päe­va tõe­li­selt soo­jalt. Kaa­sas toi­du­moon, rei­si­selts­kon­naks bus­si­ täis armsaid pü­ha­päe­va­koo­li kaas­ la­si ja nen­de pe­re­liik­meid. Lap­sed olid loo­dus­rei­sil eri va­nu­ses, oli pä­ris

pi­si­ke­si ja hul­ga­nis­ti koo­li­eali­si, kuid kõik pi­da­sid pi­ka päe­va loo­du­ses vap­ralt vas­tu. Buss koos to­re­da mat­ka­ju­hi­ga Mar­ tin Suur­ oja­ ga viis meid tutvuma Tallinna lä­hi­ümb­ru­se ju­ga­de ja joas­ti­ke­ga, sa­mu­ti käi­si­me mat­ka­ mas möö­da me­re­ran­da. Ke­va­di­ne loo­ dus pak­ kus pal­ ju vaatamis- ja imet­le­mis­väär­set. Kü­las­ta­si­me Vää­ na jõ­ge, Va­hi­kü­la joas­tik­ku, Tü­ri­sa­lu pan­ka ja joas­tik­ku, Trepp­oja joas­tik­ ku; Me­re­mõi­sa ran­na­lii­val pi­da­si­me

ühes­koos piknikku. Loo­du­ses rän­na­tes nä­gi­me pal­ ju põ­ne­vat – tär­ka­vaid lil­li, eri­li­si ki­ve, nas­ti­kut, jõ­ge­sid, merd ja pal­ju muud. Ko­gu rei­si­selts­kond, ke­da oli kok­ ku nel­ja­küm­ne rin­gis, ko­ges rõõ­mu ja õn­nis­tu­si sel päe­val loo­du­ses mat­ ka­tes ja loo­dust tund­ma õp­pi­des. SIRJELI TOM­BAK, Tal­lin­na ko­gu­du­se las­te­töö koor­di­naa­tor Koduteel 2/2018 K23 oduteel 2/2018 23


Telli ajakiri Koduteel! EMK häälekandja, ajakiri KODUTEEL aastatellimus (4 numbrit) maksab 2018. aastal 15 eurot ja üksiknumber 5 eurot. Tellimuse saab vormistada: n lähimas postkontoris; n kirjakandja vahendusel; n OMNIVA veebilehel omniva.ee, ajakirjandus -> telli ajakirjandust -> väljaande otsingusse - kirjuta "Koduteel" . Tellimisindeks 78228

PÄEVASÕNA AASTATELLIMUS (6 NUMBRIT) MAKSAB 2018. AASTAL 10 EUROT.

Tellimuse saab vormistada kas lähimas postkontoris, kirjakandja vahendusel, OMNIVA veebilehel või toimetuse kaudu pangaülekandega tasudes. Tellimisindeks 01706 Eesti Metodisti Kiriku arveldusarve: SEB Pank, EE641010052004731009, märksõna PÄEVASÕNA. Tellimuse eest pangaülekandega makstes palume kindlasti saata oma aadress kas kirjalikult toimetuse aadressile: Päevasõna, Narva mnt 51, Tallinn 10152 või e-posti aadressile: paevasona@metodistikirik.ee

ISSN 1406-2291 24 Koduteel 2/2018


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.