VÄGIVALLATU VASTUPANU

Hea lugeja!

24. veebruari varahommikul alustas Putin sõjalist „erioperatsiooni“ ehk laiaulatuslikku konventsionaalset rünnakut Ukraina vastu. Selle artikli trükkimineku ajaks ajakirjas Kaitse Kodu! on möödunud enam kui nädal Putini sõjast demokraatliku eluviisi vastu. Euroopa on muutunud ja muutub veel edasi, meie ise muutume, meie riigikaitse õpib ja muutub. Me kõik oleme sõjakeerises, mille on vallandanud üks ainuvõimu ja mõju ihaldavaid 21. sajandi tippdiktaatoreid. Strateegilises üldpildis, kui kasutada selle selgitamiseks Kaitseliidu 3V printsiipi, oleme me täna enamasti võimaldajate ja võimendajate rollis, et toetada Ukraina võitlejaid. Usume ja loodame, et meie ühine panus muudab sõja kulgu, lõpetab hulluse ega sunni meid kanda võtma kõiki 3V rolle tervikuna.

Dr. Maciej Bartkowski kirjutas oma artikli 2018. aastal, kui Venemaa rünnakud Krimmile ja Ida-Ukrainale olid juba toimunud. Tema käsitlus on püüd hoida ära sõda, kaitsta rahu ja demokraatlikku eluviisi. Just nimelt olevikus, sest suur osa käesolevast artiklist on meile juhtnööriks ka täna. Meil on veel võimalus võimendada ja tõhustada oma riigikaitset vägivallatu võitluse e tsiviilvastupanu strateegiate, taktikate ja meetoditega. Meil on võimalus toetada demokraatlikke jõudusid agressorriigis endas. Tähelepanelik lugemine ja kaasamõtlemine annab meile võimaluse initsiatiiviks ja vabatahtlikkuse efektiivseks rakendamiseks.

Tsiviilvastupanu e vägivallatut võitlust käsitlevad artiklid Kaitse Kodu! ajakirjas on seotud Kaitseliidu jõupingutustega mittesõjalise territoriaalkaitse arendamisel. Artiklid ei ole juhuslik valik huvipakkuvast informatsioonist, vaid teadlik panus meie riigikaitsesse.

KK!

veNemaa eLaNiKKoNNaKeSKNe SÕjaPiDamiNe ja vÄgivaLLatU tSiviiLvaStUPaNU:

hariDUSe eDeNDamiNe 3. oSa

Tsiviilvastupanu uurimine ja praktika pakuvad ainulaadset tervikvaadet struktureeritud ja kogemusõppele, oskuste arendamisele ning teadmistepõhistele vahenditele, mis võivad rikastada kodaniku- ja poliitilist haridust ning muuta ühiskonnad hübriidrünnakute suhtes vastupidavamaks.

Nii Ameerika Ühendriikide Senati komitee aruanne1 kui ka Atlandi Nõukogu uuring „Demokraatlik kaitse desinformatsiooni vastu“2 osutavad sellele, kui tähtis on digi- ja meediapädevusele ning kriitilisele mõtlemisele keskenduv riiklik kodanikuharidus, mida tuleb rakendada selleks, et kaitsta ühiskonda hübriidsõja ohtude vastu.

Tänapäevaseid tsiviilvastupanu koolitusprogramme, näiteks rahvusvahelise vägivallatu konfl ikti keskuse (ICNC) tsiviilvastupanu kursuse programmi3, võiks kohalike ja riiklike haridusasutuste toetusel laiendada ja lõimida kohustusliku üldhariduse õppekavasse. Tsiviilvastupanu kursusi võiks täiendada strateegiamängude4 ja strateegiliste arvutisimulatsioonidega vägivallatu organiseerumise ja mobiliseerimise ning tsiviilvastupanu kampaaniate teemal. Näiteks on tasuta saadaval5 mäng „People Power: The Game of Civil Resistance“6, mida on kogu maailmas juba kohandatud veebis ja klassiruumis toimuvaks õppetööks eri kooliastmetes. Osalejad saavad valida nelja tsiviilvastupanu kampaania vahel: korruptsiooni-, diktatuuri- ja okupatsioonivastane ning vähemuste õiguste kampaania. Need on keerulised analüütilised harjutused vägivallatu organiseerumise ja vastupanu teemal. Mängu stsenaariumi on võimalik modelleerida: kasutaja saab lisada konkreetseid kohalikke olusid, osalejaid, institutsioone ja muid eriomadusi ning kujundada uute muutujatega mängu. Lisauuendused võiksid hõlmata stsenaariume, mis meenutavad hübriidsõja konfl ikti, kus rünnatud rahvas organiseerub ja arendab välja tsiviilvastupanu strateegiaid.

Need kursused, eriti kui neid täiendatakse interaktiivsete harjutuste ja simulatsioonidega, võivad parandada ja arendada hübriidsõja ohtude tõrjumiseks sobilikke oskusi ja pädevusi, sealhulgas: olukorrateadlikkust; strateegilise planeerimise oskusi ja võimete arendamist; oskust kiiresti mobiliseerida, sealhulgas võimet kiiresti hankida ja võtta kasutusele materiaalseid ja inimressursse; suhtlemisoskust ja valdkonnateadmisi, mis aitavad eristada usaldusväärseid ja ebausaldusväärseid allikaid ning kontrollida teavet; oskust luua võrgustikke; teadmisi küberturvalisusest ja digipädevust.

Neid tsiviilvastupanu kursusi saab rakendada gümnaasiumi ja koolivälise õppeprogrammi osana7, kõrgkoolides ja ülikoolides8, ühekordsete intensiivsete akadeemiliste seminaridena9 ja praktikarühmades10; neid saab pakkuda veebikoolituse kaudu, nagu ICNC tsiviilvastupanu veebikursused11 või Ameerika Ühendriikide Rahuinstituudi isetegevuskursused12 vägivallatute liikumiste arengu teemal, aga samuti õpikodade ja koolituste13 kaudu, mida korraldatakse ülemaailmsetes14, piirkondlikes15 ja kodumaistes16 instituutides.

Selline laiapõhjaline tsiviilvastupanuharidus tugevdab vägivallatu organiseerumise võimeid, oskusi, arusaamu, protsesse, ressursse ning kohalikke, riiklikke ja riikidevahelisi võrgustikke. See võib aidata luua kestlikku vabakondlikku taristut tulevaseks mobiliseerimiseks isegi siis, kui ühiskond on juba välise surve all. Esialgsed tulemused esimese piirkondliku strateegilise vägivallatu tegevuse uurimise ja praktika instituudi mõju kohta Põhja- ja Lõuna-Ameerikas näitavad, et lisaks teadmiste ja oskuste jagamise kohale on instituut loonud ka toimeka riikidevahelise võrgustiku. Selle võrgustiku kaudu levitavad aktivistid teavet „inimõiguste rikkumiste ja repressioonide kohta, mille tunnistajaks nad on olnud, et kutsuda oma sõpru teistes riikides üles esitama otsustajatele nõudmisi lõpetada ühiskonna juhtide meelevaldne arreteerimine ... ja luua muid mõjusaid sidemeid, mis toetavad rohujuure tasandi aktivistide tööd“17 .

Tsiviilvastupanu käsitlevat rahvaharidust saab veelgi laiendada, kui edendada rakendusuuringuid18 – näiteks selliseid, nagu Denveri ülikooli mikromobiliseerimise19 uurimisprojekt, mis käsitleb naiste organiseerumise ja massimeeleavaldustes osalemise rolli ja mõju –, avaldada eriaruandeid20 valdkonna pedagoogika ja hariduse kohta21 ning monograafi aid22, mis hõlmavad parimaid tavasid, millele tuginedes suurendada nii vägivaldse kui ka mittesõjalise sekkumise korral ühiskonna vastupanuvõimet ja valmisolekut vägivallatult mobiliseeruda. Tsiviilvastupanu kohta kirjutatud tööd on paljudes keeltes vabalt kättesaadavad23 ning uute sihtrühmadeni jõudmiseks võiks toetada ja laiendada asjakohase kirjanduse tõlkimist.

Selleks, et ennast välisriikide juhitud hübriidsõja vastu paremini kaitsta, on paradoksaalsel kombel vaja meetmeid, millesse riigiasutused omakorda võivad suhtuda ettevaatusega: nimelt ulatuslik poliitiline harimine ja oskuste arendamine, et organiseerida, mobiliseerida ja juhtida vägivallatuid liikumisi ja kampaaniaid. Need meetmed võivad toimida tõhusa relvana nii omaenda valitsuse demokraatiavastase tegevuse kui ka väliste ohtude vastu. Järelikult muudab sõltumatu ja võimekam vabakond oma valitsuse vastutustundlikumaks ja reageerimisvõimelisemaks ning kokkuvõttes mitte ei nõrgenda, vaid tugevdab riiki ühtaegu nii sisemiselt (demokraatia vähikäigu vastu) kui ka väliselt (hübriidrünnakute vastu).

Selles analüüsis käsitletakse TSIVIILVASTUPANU võitlusviisina, mis kasutab erinevaid vägivallatuid, tavainimeste juhitud institutsioonideüleseid meetodeid (nt koostööst keeldumine, meeleavaldused, boikotid) ning toetub tsiviilisikute mobiliseerumisele alt üles (isemobiliseerumine) eesmärgiga saavutada võimutasakaal ja konkreetse võitluse poliitilised eesmärgid. Tsiviilvastupanu erinevad vormid rakenduvad vaatamata sellele, milliseid repressiivseid karistusmeetmeid vastane kasutab.

ELANIKKONNAKESKSE SÕJA all mõistetakse sellist tüüpi hübriidsõda, mille käigus kasutatakse laialdaselt mittesõjalisi meetodeid ja vahendeid, mis on suunatud vastase ühiskonnale ja manipuleerivad selle protestipotentsiaaliga. Eesmärk on külvata rahulolematust, laiendada eelarvamusi ja süvendada ühiskondlikke lõhesid. Sageli tuuakse inimesi tänavatele ja tekitatakse proteste erimeelsustele toetuvate probleemide ümber. Sellised ühiskonnale suunatud mittesõjalised ohud ja rünnakud muudavad sõjalised vastumeetmed ebaoluliseks.

1. KAASATA RÜNDAVA RIIGI ÜHISKOND JA SEADA TA SÕNUMITE SIHTMÄRGIKS.

Hübriidrünnakute hind tõuseb, kui kasutada nende vastu tervet hulka vahendeid: majanduslikke, diplomaatilisi ja isegi sõjalisi vägivallatu iseloomuga vastumeetmeid (nt vägede ümberpaigutamine). Lisaks eeltoodule on võimalik tugineda tsiviilvastupanu strateegiale ning kasutada seda ründava riigi ühiskonna ja valitsuse tugisammaste vastu. Just nõnda tegutses Mahatma Gandhi 1930. aastal, korraldades soolamarssi ja sellele järgnenud kampaaniat24 , mille mõju jõudis otse Briti ühiskonda, ilma et jäigad riigiametnikud oleksid suutnud seda takistada, ja võitis nii India vägivallatule iseseisvuspüüdlusele Briti avalikkuse poolehoiu.

Üks Venemaa rünnakute suhtes haavatavavatest riikidest on kaalunud tsiviilvastupanu ofensiivset võimet hübriidrünnakute vastase strateegiana. 2016. aastal andis Leedu kaitseministeerium välja trükise „Prepare to Survive Emergencies and War: A Cheerful Take on Serious Recommendations“ („Ole valmis hädaolukorda ja sõda üle elama: muhe ülevaade tõsistest soovitustest“)25. Seda levitati tuhandetes eksemplarides haridus- ja riigiasutustele ning raamatukogudele. Brošüüris, mis käsitleb tõsist kaitsevalmiduse küsimust, tutvustatakse lõbusal toonil vahendeid, mida võidakse riigi vastu algatatud hübriidsõjas kasutada. Käsiraamatus kirjeldatakse ka tsiviilvastupanu viise ja põhimõtteid, millega hübriidrünnakutele vastata, näiteks soovitatakse kasutada kõiki käepäraseid vahendeid, et teavitada agressiivse riigi ühiskonda tema valitsuse kuritegudest ja rikkumistest võõral territooriumil. Selliste tegevuste eesmärk on süvendada sisemist lõhet ja tõugata ründava režiimi valitsevat eliiti ühiskonnast eemale. Teisisõnu võib välismaise hübriidrünnaku alla sattunud ühiskond ehitada sildu ründava riigi ühiskonda, et tekitada agressorile sisepoliitilist survet ja sundida teda kurssi muutma.

Ofensiivne tsiviilvastupanu ei pea olema pahatahtlik (nt teabega manipuleerimine või võltsuudiste levitamine). Selle asemel võib venemaalaste teavitamine põhineda positiivsel piiriülesel suhtlemisel, solidaarsusel ja abistamisel, vastastikusel mõistmisel ja heal tahtel.

Hoolimata Putini väidetest, et teda toetab suur enamik venelasi, ei ole Vene eliit sugugi monoliitne. Eriti haritud spetsialistide – arstide, üliõpilaste, tööliste, riigiteenistujate, sõjaväelaste pereliikmete ja isegi nn trollivabrikute töötajate – seas leidub neid, kes ei nõustu Putini poliitikaga või on selle vastu. Nad võivad olla läänemeelsed ja tunda kaasa Venemaa naabritele, keda Kreml on sõjaliselt ähvardanud. Kodanikualgatuslikku teavitustegevust, mis põhineb kutsealastel, akadeemilistel ja isiklikel huvidel ning kontaktidel, saab korraldada ka poliitikast hoiduvate Vene kodanike seas. Selline suhtlus võib kujutada endast lihtsat arvamus- ja mõttevahetust, professionaalset koostööd või nõustamist, väiksemate või suuremate isiklike raskuste või murede lahendamist.

Selline kodanike teavitamine osana kestvast vägivallatust kampaaniast võib mittedemokraatlikus riigis osutuda nii tõhusaks, et toob kaasa riigiametnike poolevahetuse26 . Korrumpeerunud süsteemis muutuvad ametnikkonna lahkarvamused surve all eriti teravaks. Kui lojaalsus pannakse proovile, hakkavad inimesed otsima väljapääsu, nagu juhtus Venemaa dopinguskandaali puhul. Dokumentalist Bryan Fogelil ei olnud Venemaa dopinguvastase agentuuri juhi Grigori Rodtšenkoga ühendust võttes eesmärki meelitada teda poolt vahetama. Ta tahtis hoopis selgust saada amatöörjalgratturite ja dopingu seostes, et näidata, kui ebatõhusad on dopinguvastased reeglid. Kui Fogel oli Rodtšenkoga Skype’i kaudu tihedasti suhelnud, leidis ta end ainulaadses olukorras, kus ta sai aidata Rodtšenkol pärast olümpiakoondise dopinguskandaali puhkemist Venemaalt põgeneda. Tänu sellele andis Rodtšenko Putini režiimi kahjustava erakordse tunnistuse, paljastades, mil määral Putin ise ja tema julgeolekuteenistused lasid kogu riiki hõlmaval dopingusüsteemil toimida27 .

Vaba Venemaa Fond soodustab oma Kiievi büroo kaudu Venemaa ja Ukraina vabakonna dialoogi. Varsti pärast Euromaidani revolutsiooni algatas fond projekti „Ukraina oma silmaga“, mis viib venelasi õppereisidele Ukraina linnadesse, sealhulgas Kiievisse, Odessasse, Lvivi ja Dniprosse. Need külastused aitavad noortel kujundada Ukrainast realistlikumat arusaama ja objektiivsemat arvamust, kohtuda ukrainlastega ja nendega sõbruneda ning tänu sellele tõrjuda Ukraina-vastast propagandat Vene riigi kontrollitavas meedias.

Solidaarsuskampaania abil saab tublisti edendada Venemaa poliitvangide küsimust. Vene ametivõimud süüdistavad praegu sadu ukrainlasi – teiste seas Ukraina fi lmire-

3OFF.LIVEJOURNAL.COM/247520.HTML

žissööri Oleh Sentsovi – terrorismis ja riigi õõnestamises. Kampaania „Vabastage poliitvangid“ on toimunud USAs ja kogu Euroopas, sealhulgas Ukrainas ja isegi Venemaal. Näiteks korraldasid Sentsovi kunstnikest ja fi lmitegijaist sõbrad ja kolleegid28 Moskvas solidaarsuskontserdi29, et tuletada venelastele meelde tema rasket olukorda, muu hulgas tema toonast näljastreiki, ja pöörata tähelepanu tema nõudmisele vabastada kõik Ukraina poliitvangid Venemaal.

2. SUURENDADA RÜNDAVA REŽIIMIGA VASTAKUTI SEISVATE VÄGIVALLATUTE TEGUTSEJATE JA TEGEVUSTE ARVU JA LIIKE.

Mis juhtub, kui demokraatlike ühiskondade kodanike ja venemaalaste eraviisiline ja harv läbikäimine laieneks märkimisväärselt ulatuslikult ja sügavuti, kaasates tuhandeid inimesi, ning sellele antaks kooskõlastatud strateegiline fookus ja seataks eesmärk luua tavaliste venelastega pideva suhtluse kanalid? Demokraatlike riikide vabakonna rühmadel, loomeühendustel, ametiühingutel ning juristide, arstide ja üliõpilaste kutseühendustel on head võimalused jõuda Kremlit eirates otse venelasteni. Sellised sammud vähendaksid Venemaa ja demokraatlike riikide kodaniku- ja kutserühmade võõrdumist ning samal ajal suurendaksid lõhet Kremli ja tavaliste venemaalaste vahel.

Näiteks vahetult enne seda, kui Venemaa võttis Krimmi vargsi üle ja asus Donbassis rahutusi õhutama, levitasid ukrainlaste rühmad ja üksikisikud spontaanselt, ent jõuliselt mitmesugust teavet. Ukrainlased eri tegevusaladelt esitasid avalikke pöördumisi idanaabri kolleegidele. Ukraina kinematografi stid kutsusid kirjas Vene ametivendadele30 üles solidaarsusele ja kannustasid neid väljendama avalikku vastuseisu31 Venemaa sõjalisele sekkumisele Ukrainas. Vene rokitähed kuulutasid rahu ja sõprust venelaste ja ukrainlaste vahel32. Tuntud Ukraina näitlejad33 ja kirjanikud pöördusid video teel venelaste poole. Kui Venemaa parlament kiitis heaks sõjalise sissetungi Ukrainasse, tegid Ukraina teadlased ja akadeemilised institutsioonid34 avalikke pöördumisi Vene kolleegidele. Nad kutsusid ametivendi üles tegema Venemaa valitsuse juures lobitööd, et vältida kahe riigi sõda. Vastuseks väljendasid Venemaa akadeemiliste ja haridusringkondade35 esindajad Ukraina kolleegidega solidaarsust ja pakkusid ukraina rahvale toetust nende püüdlustes saavutada vabadus, demokraatia ja ühiskondlik õiglus. Samuti julgustasid nad kõiki Vene teadlasi, üliõpilasi ja õpetajaid üles solidaarsusavaldusele alla kirjutama. Ka Ukraina tudengid pöördusid video teel Vene üliõpilaste poole36. Viimased vastasid tihti kriitiliselt, asudes oma valitsust õigustama. Siiski oli vastuste hulgas, mida Vene üliõpilased saatsid ukrainlastest eakaaslastele, ka solidaarsuseavaldusi37. Ukraina kunstnikud ja vaimuinimesed38 suhtlesid avalikult Putinit toetavate Vene kunsti- ja kultuuriinimestega ning esitasid vastuargumente Kremli propagandale, mille kohaselt olevat Maidan olnud vägivaldne, Ukrainas diskrimineeritavat venekeelset elanikkonda ja Krimmi referendum olevat olnud õiguspärane. Ukraina eru-39 ja tegevsõjaväelased kutsusid Vene ohvitsere üles seisma vastu sõjalisele sekkumisele Ukrainas. Ternopilist pärit modellid soovitasid videopöördumises40 Vene sõduritel koju naasta – neid ootavate sõbrannade, kihlatute ja abikaasade juurde. See kampaania näitas võimet mobiliseerida venemaalasi. 2014. aasta varakevadel läksid tuhanded venelased tänavatele, et protestida Kremli sekkumise vastu Ukrainas41 . Kuid edu oli üsna piiratud, sest püüe lüüa Ukraina küsimuses Vene rahva ja Kremli vahele kiilu kukkus lõpuks läbi. Arvatavasti ei olnud asi pöördumiste nõrkuses, sest paljudele neist vastas teine pool soovitud solidaarsuse ja kaastundega, vaid pigem nende lühiajalises (enamik neist algatati 2014. aastal ja lõpetati 2015. aasta alguseks), spontaanses ja koordineerimata laadis.

2014. aasta hiliskevadeks oli ukrainlaste üldine suhtumine Venemaa agressiooni järsult muutunud: nüüd eelistati täiemahulist sõjalist vastust. Vaenulikum hoiak varjutas varasema positiivse pöördumise Vene ühiskonna poole. See sündmuste kulg andis Putinile kasuliku propagandavahendi, et hoida oma rahvast enda poolel, kujutades ukrainlasi vägivaldsetena, sellal kui Donbassi halvasti varustatud hädiseid mässulisi esitleti piirkonna venekeelsete elanike õiguspäraste kaitsjatena, kes hakkavad vapralt vastu kogu Ukraina sõjaväele. Samamoodi kasutas äsja okupeeritud Krimmi venemeelne valitsus Donbassi sõda oma propagandaks poolsaare rahva seas: nii kuulutati, et kui Venemaad ja tema vägesid poleks olnud, oleks krimlasi tabanud sama saatus, mis Donbassi elanikke: vägivald ja sõda. Sel ajal oli juba märksa keerulisem edastada Krimmi, Donbassi ja Venemaa enda neutraalsetele venelastele oma teavet.

Ometi võib võimaluse tekkides või mõne suurõnnetuse juhtudes proovida uuesti jõuda Vene ühiskonnani. Nii juhtus 2018. aasta märtsis, kui Venemaa Kemerovo linna kaubanduskeskuses puhkenud tulekahjus hukkus üle 60 inimese, neist paljud lapsed42. Kogu Ukrainas avaldasid inimesed kaastunnet ja tõid Venemaa saatkonna juurde lilli43. Ei ole sugugi võimatu, et kui kodanike mobiliseerimine olnuks avalikum ja paremini organiseeritud – ka väljaspool Vene õigeusu kiriku kohalikku võrgustikku ja vene diasporaad –, oleks saanud koguda raha ja kaupu ning toimetada need piiriülese solidaarsuse ja empaatia eheda väljendusena lähedased kaotanud peredele. Sellele sillale tuginedes oleks saanud rajada uusi sildu üle piiri.

Vabakonna solidaarsust ja naabrite abistamist võivad soodustada ka Venemaal ja lääneriikides toimuvad korruptsioonivastased kampaaniad, mis üksiti suurendavad survet Kremlile. Rohujuuretasandi aktivistid saavad uurida ja avalikustada Venemaalt pärit ebaseaduslikku vara, mis on Euroopa ja Põhja-Ameerika suurlinnadesse varjule viidud. Selline teave võib omakorda olla kasulik Vene aktivistidele, kes saavad probleemi võimendada, uurida kohalikke seoseid ja levitada uudiseid kogu riigis. Vene aktivistid saavad anda ka juhtnööre lääneriikide kolleegidele selle kohta, millist teavet koguda, ning soovitada neil nõuda oma riigi valitsuselt Venemaa korruptsioonivastaste kampaaniate toetamist. Samuti võiksid Ukraina ja Venemaa korruptsioonivastased aktivistid asuda oma tööd koordineerima ning jagada teavet ja parimaid tavasid selle kohta, kuidas juurdunud oligarhiliste ja kleptokraatlike tavade vastu võidelda. Nad saaksid näidata, millised on probleemide ja nende lahenduste sarnasused ja erinevused. Vene korruptsioonivastased aktivistid võiksid keskenduda ka Venemaa okupeeritud Krimmi ja Donbassi

aladele, kuhu Ukraina aktivistidel on piiratud juurdepääs või seda polegi, ning uurida ja koguda teavet seal vohava korruptsiooni kohta. Ukraina aktivistid omakorda võiksid heita rohkem valgust omaenda riigis ja ukrainlaste osalusel valitsevale korruptsioonile, mis tuleneb otseselt sõjategevusest ja okupatsioonist.

Mõnikord toetavad korruptsioonivastaseid püüdlusi välismaiste vaatlejate üllatavad võrgustikud, nagu näitab Tuneesia blogiaktivisti44 juhtum. Kõnealusel juhul oli tegu lennundusentusiastidega, kes kogusid hobi korras teavet Tuneesia presidendi lennuki sõitude kohta. Üks Tuneesia blogija palus neil saata pilte presidendi lennukist, mida oli aastail 2001–2007 nähtud eri lennujaamades üle Euroopa. Kuigi president Ben Ali tegi sel ajal Euroopasse ainult kolm ametlikku reisi, nähti lennukit 13 korda sellistes kohtades nagu Málaga, Malta, Genf, Madrid ja Pariis. Nagu selgus, armastas presidendi abikaasa käia Euroopas eraviisiliselt poodlemas ja vaba aega veetmas. Too aktivist-blogija tegi video45, mis kirjeldas kõike seda üksikasjalikult ja heitis valgust korruptsioonile riigi kõrgeimal tasandil. See vihastas tavalisi tuneeslasi, kes vallandasid mõne aasta pärast vägivallatu revolutsiooni.

Veel üks vägivallatute tegevuste rakendamise strateegia, millega ründav režiim peab silmitsi seisma, on kasutada meeleavaldustel, lauludes, muusikas, veebimeemides ja meediakanaleis huumorit, satiiri ja pilget. Iseäranis autokraat tahab olla kardetud, austatud ja tõsiseltvõetav. Ta suhtub tema üle tehtud nalja ja pilkesse valulikult. Mõnikord võib naljatlev toon puudutada laiemat üldsust ja hoogustada Kremli hübriidsõja vastu seisva rohujuuretasandi mobiliseerumist. 2016. aastal asutati Balti riikides ja Soomes veebikogukond, mille sajad nn haldjad võitlesid trollide vastu. „Olgem meie siis haldjad“, nagu selgitas üks haldjaaktivist46. Peale salajase töö internetis, kus haldjad tuvastasid ja paljastasid trolle ning võitlesid nende vastu, korraldasid nad Leedus ka meeleavaldusi vastuseks Kremli-meelsetele protestidele. Nad kandsid USA ja Euroopa Liidu lippe ja naeratasid rõõmsalt, rikkudes Kremli riigimeedia kaadrid läänevastastelt protestidelt.

3. KUJUNDADA VALMISOLEKUT TSIVIILVASTUPANUKS ÜHISKONNAS JA RIIGIS NING RAHVUSVAHELISEL TASANDIL.

ühiskonda ja riigistruktuuridesse ning seda peab kodanike seas propageerima. Õnneks näib tsiviilvastupanu olevat selline kontseptsioon ja praktika, mida saab üsna hästi lõimida julgeoleku, poliitika ja institutsioonidega ning ühiskondlike ja kultuuriliste küsimustega seotud avaliku elu tahkudega, nagu näitavad järgmised näited ja soovitused.

Riik saab täiendada oma sõjalist doktriini tsiviilvastupanu ideede ja võtetega. Kõige edukamalt on lõiminud tsiviilvastupanu oma riigikaitsestrateegiatesse Leedu. Selle värskeimas, 2016. aasta sõjalises strateegias47 on usaldusväärse heidutuse all märgitud: „… valmistada kodanik-

ke ette riigikaitseks ja vägivallatuks vastupanuks ... edendada [rahva] tahet ja võimet inforünnakutele

vastu seista ...“ Strateegia soovitab võimaldada kodanikel omandada ja täiustada relvastatud kaitse oskuste kõrval ka vägivallatu vastupanu oskusi osana totaalsest vastupanust agressorile. 2017. aasta riiklikus julgeolekustrateegias48 rõhutatakse ühiskonna valmisolekut ja kodanikuaktiivsuse edendamist, „... pakkudes võimalusi

omandada ja parandada ... oskusi viia ellu vägivalla-

tut tsiviilvastupanu“. Pärast seda, kui Venemaa alustas Ukrainas hübriidsõda, moodustas Leedu kaitseministeerium mobilisatsiooni ja tsiviilvastupanu osakonna. Aastatel 2015 ja 2016 avaldas osakond kolm käsiraamatut: „Mida tuleb teada häda- ja sõjaolukorraks valmistumisel“49, „Ole valmis hädaolukorda ja sõda üle elama: muhe ülevaade tõsistest soovitustest“50 ja „Mida tuleb teada vastupanust: aktiivse tegutsemise juhised“51 . Need trü-

kised käsitlevad vägivallatu vastupanu rolli riigikaitses ja pakuvad sellise vastupanu näiteid. Ühes neist

toonitatakse: „Inimesed saavad oma riigi ründamisele vastu hakata ka muul moel peale relvastatud võitluse. Üks võimalus agressioonile vastu panna on kodanikel põhinev kaitse ehk vägivallatu tsiviilvastupanu. (...) See meetod on eriti oluline hübriidsõja ohtude puhul.“

Veel üks viis tsiviilvastupanu ärgitada ja valmisolekut parandada on tsiviilvastupanust rääkivad fi lmid ja dokumentaalfi lmid52. Aasta pärast Venemaa kuritegelikku sissetungi Krimmi valmis Norra telesari „Okupeeritud“53 . Kiiresti menukaks saanud sari käsitles Venemaa „sametist“ agressiooni, mille käigus võeti (Euroopa Liidu heakskiidul) üle Norra nafta- ja gaasiplatvormid, ning riigi poliitilist okupatsiooni, mida viis ametlikult ellu Venemaa suursaadik Norras. Sarjas käsitletakse kollaboratsionis-

mi ja vastupanu, sealhulgas tsiviilvastupanu: Venemaa korraldatud poliitilist üritust tabab ühiskondlik-kultuuriline boikott ning kodumaiseid kaasajooksikuid tõrjutakse ühiskonnast avalikult välja. Mõeldes sarja populaarsusele Norras ja Euroopas, oleks saanud süžeed mitmekesistada, et hõlmata märksa keerukamaid vägivallatu vastupanu strateegiaid ja tuua rohkem näiteid loova vägivallatu tegevuse kohta. Sarjas võinuks otsesõnu viidata ka Norra õpetajate ja nende ametiühingute54 edukale tsiviilvastupanule natside nukuvalitsuse juhi Vidkung Quislingi ajal. Riigid üksi või üheskoos võiksid toota rahva vägivallatust vastupanust samasuguseid menukaid sarju, mille abil näidata inimestele, et relvastatud kaitse ei ole ainus ega sugugi tõhusaim viis ühiskonda kaitsta. Sellised sarjad hariksid ja innustaksid rahvast, tutvustades tsiviilvastupanu rikkalikke võtteid, nende mõju ja rolli rahvaste ajaloos, loova vägivallatu vastupanu strateegiaid ning selle tähtsust praeguses poliitilises olukorras ja välismaiste hübriidohtude tõrjumisel.

Üks võte, kuidas tutvustada üldsusele vägivallatu vastupanu vahendeid, ärgitada arutelu nende üle ja uurida võimalust lõimida tsiviilvastupanu riiklike mittesõjaliste strateegiate arsenali, on algatada rahvusvahelisi ja riiklikke uuringuid konkreetsete vastupanuliikide eelistuste kohta.

2014. aastal korraldas Gallup International üleilmse uuringu inimeste eelistuste kohta oma riigi kaitsmisel55 . Enam kui 60 riigi inimestelt küsiti: „Kas te võitleksite oma riigi eest?“ 60% vastanuist oli valmis sõdima, 27% aga mitte. Küsimuses ei tehtud siiski vahet, kas oma riigi eest tuleks võidelda vägivallatult ehk relvastamata või vägivalla ja relvaga. Küsitluse koostajate arusaama järgi tähendas võitlus relvastatud tegevust. Need inimesed, kes keeldusid oma riigi eest relva haaramast, määrati selles kontekstis vaikimisi alistujaiks.

Sarnaseid uuringuid on oma riigi kohta teinud ka Põhjamaad, sealhulgas Rootsi ja Norra tsiviilkaitseamet. Soome kaitseteavituse planeerimiskomisjon56 korraldab uuringut, mille raames esitatakse küsimus „Kas olete valmis oma oskusi ja pädevust arvestades osalema riigikaitse ülesannete täitmises, kui Soomet rünnatakse sõjaliselt?“. Seda küsimust täiendades oleks võimalik saada rohkem teavet, millist liiki vägivallatu vastupanu võtteid on soomlased välisrünnaku korral valmis kasutama. Selliste ülesannete loetlemine ja tsiviilvastupanu meetodite57 kirjeldamine aitaks vastajaid teavitada ja saada olulist tagasisidet.

Niisuguste küsitlustega tuleks selgitada konkreetselt, kas inimesed eelistavad relvastatud kaitset, vägivallatut vastupanu või mõlemat. Uuringud, kus vastajale antakse valida, millist võtet ta eelistab oma rahva kaitsmiseks kasutada, näitavad, et tavalised inimesed on konfl ikti ajal valmis osalema pigem vägivallatus vastupanus kui relvastatud vastuhakus või tagasi tõmbuma ja passiivseks jääma. 2015. aastal Poolas korraldatud riiklikus uuringus küsiti poolakailt, mida nad teise riigi relvastatud sissetungiga silmitsi seistes teeksid58. Selgus, et 37% vastanutest – see võrdub ligi 12 miljoni täiskasvanud poolakaga – ei osutaks välisriigi agressioonile vastupanu „mitte relvaga võideldes, vaid osaledes muudes, mittesõjalistes tegevustes“. Ainult 27% teatas, et nad võtaksid relva. Ülejäänud otsustasid emigreeruda, alistuda või ei olnud otsustanud. Samamoodi näitas 2015. aasta sügise algul Ukrainas tehtud veelgi keerukam uuring, et ukrainlaste eelistatuim viis oma kodumaad kaitsta oli vägivallatu vastupanu välisagressorile ja sissetungijatele59 .

Selleks et mõista suhtumist alternatiivsetesse võitlusmeetoditesse, tuleks teha rohkem riiklikke uuringuid, kus eristatakse selgelt relvastatud ja relvastamata vastupanu ning pakutakse erisuguseid vägivallatu vastupanu tegevusi. See avaks arutelu poliitika- ja kaitseplaneerijatega selle üle, kuidas kasutada vägivallatu vastupanu märkimisväärset potentsiaali, mis on seni kas täielikult kõrvale lükatud või jäänud märkamata või kasutamata. Sellised uuringud annaksid poliitikakujundajatele ülevaate olemasolevast sotsiaalsest kapitalist, mida on vaja kollektiivse vägivallatu tegevuse spetsiifi lise võttestiku rakendamiseks, ning aidata algatada arutelu selle üle, millist taristut on riiklikul ja kohalikul tasandil tarvis, et valmistada ühiskonda vajaduse korral ette tsiviilvastupanu rakendamiseks osana riigikaitsest.

Riiklikud ja kohalikud asutused koos vabaühendustega võiksid luua strateegilise vägivallatu tegevuse teabekeskusi – nagu sõjaväe värbamiskeskused –, kuhu koondatakse kontaktteave, teavitustöö ja kodanike organiseerumist hõlbustav info, samuti kohalike elanike ja rühmade mobiliseerimisega seotu. Kohalikud keskused võiksid värvata täistööajaga töötajaid, kel on eriteadmised tsiviilvastupanust, selle väljaõppest ja haridusest ning kommunikatsioonistrateegiatest vägivallatu organiseerumise ja liikumise osana. Nende kohalike keskuste ülesanne võiks olla kavandada defensiivseid ja ofensiivseid tsiviilvastupanu olukordi, sealhulgas seda, kuidas rünnaku alla langenud rahvas saaks kaasata agressorriigi rahvast ja kujundada tema arusaama ründava riigi valitsuse tegevusest, mis ei pruugi olla kooskõlas rahva väärtuste või pikaajaliste huvidega.

Selleks et arendada ja kinnistada vabakonna strateegilise planeerimise oskusi ning autonoomse tegutsemise ja püsiva vastupanu võimet, millele tuginedes algatada hübriidsõja vastuseks organiseeritud tsiviilvastupanu, on vaja väga head valmisolekut.

Vabakonna valmisolekus peaksid võtmerolli mängima riigiasutused. Valitsused võiksid Leedu algatusi eeskujuks võttes tugevdada vabakonna vastupanuvõimet, luues kaitse- või haridusministeeriumi juurde kodanike mobiliseerimise ja vastupanu osakonna, mis vastutab hübriidsõja vastase üldise strateegia väljatöötamise ja koordineerimise eest vabakonna vastupanuvõime valdkonnas.

Demokraatlikud riigid võiksid konkreetsetes piirkondades alustada tihedamat koostööd, luues piirkondlikud tsiviilvastupanu koordineerimise rühmad. Need rühmad koondaksid vabakonna ja valitsuste eksperte ja planeerijaid, kes kooskõlastavad tsiviilvastupanu kampaaniaid kogu piirkonnas, et valmistada ühiskondi ette ja kaitsta neid mittesõjalise sekkumise, piiratud sissetungi või okupatsiooni eest, mille ettekäändeks on rahvuskaaslaste või pooldajate abistamine.

Selliseks piirkondlikuks organisatsiooniks, mis arvestab tsiviilvastupanu võimalusi oma töös hübriidprobleemide valdkonnas, võib sobida 2017. aasta juulis Soomes asutatud Euroopa hübriidohtude vastase võitluse tippkeskus60 , mis ühendab kahtteist Euroopa Liidu ja NATO riiki. Keskus, mille tegevuse siht on parandada riigi valmisolekut vastata ebatraditsioonilistele ohtudele, on keskendunud kolmele valdkonnale: hübriidne mõjutamine, terrorism ja radikalism ning haavatavus ja vastupanuvõime. Kõigile neile valdkondadele tuleb kasuks lõimida teadmisi vabakonna vastupanu ja vägivallatute liikumiste dünaamikast ja põhitõdedest. Seetõttu võiks keskus pakkuda vabakonnale ja institutsioonidele praktilisi soovitusi, kuidas nad saaksid oma võimeid, oskusi ja teadmisi täiendada vabakondliku vastupanu planeerimise ja strateegiatega.

Lõpuks võiks NATO etendada positiivset ja isegi otsustavat rolli oma liikmesriikide tsiviilvastupanu strateegiate kavandamisel, koordineerimisel ja edendamisel61. See roll võib hõlmata riiklike kaitseplaanide mõjutamist, et neis ei keskendutaks ainult sõjalisele valmisolekule, vaid ka ühiskonna vastupanuvõimele, eriti juhul, kui ei ole tegu avaliku sõjalise konfl iktiga – nagu hübriidsõja puhul. NATO võiks luua planeerimis- ja poliitikaüksuse, mis vastutaks tsiviilvastupanu mõtte levitamise eest, avaldades vägivallatu organiseerumise ja mobiliseerimise teemal näiteks samasuguseid pisitrükiseid, mida on koostanud Leedu kaitseministeerium. Samuti võiks ta nõuda korrapäraseid ja ulatuslikke tsiviilelanike õppusi ning arendada oskusi ja võimet rakendada väljastpoolt õhutatud riigisiseste rahutuste korral kiiresti suurt hulka relvastamata vabatahtlikke, kaitsta avalikke institutsioone ja koordineerida ründava riigi rahvale tehtavat strateegilist teavitustööd. NATO liikmesriikide ühiskonna vastupanuvõimet ja suutlikkust tugevdavad investeeringud prosotsiaalsetesse tegevustesse võiksid olla samaväärsed sõjalisele riistvarale tehtavate kulutustega. Nagu märkis üks NATO sõjaväelasest ametnik, võib ühiskondliku taristu vaate hõlmata NATO liikmesriikide kohustusse eraldada igal aastal vähemalt 2% SKTst kaitse-eelarvele – see ei ole vähem tähtis kui kulutused tankidele ja rakettidele62 .

ALLIKAD:

1. Putin’s Asymmetric Assault on Democracy in Russia and Europe: Implications for

U.S. National Security. 2. Daniel Fried & Alina Polyakova. Democratic Defense Against Disinformation.

Atlantic Council, March 5, 2018. 3. ICNC offers Curriculum Fellowship programs to support teaching, course development and implementation of new curricular on civil resistance in universities and high schools around the world. International Center on Nonviolent

Conflict. 4. Nadine Bloch. 7 Resistance-themed Board Games to Strengthen Your Injusticefighting Skills. Waging Nonviolence, March 10, 2018. 5. People Power: The Game of Civil Resistance. 6. ICNC Academic Online Curriculum (AOC), Module 40. 7. ICNC High School Curriculum Fellowship 2018/2019. ICNC. 8. ICNC Curriculum Fellowships. International Center on Nonviolent Conflict. 9. Academic Seminars on Civil Resistance. International Center on Nonviolent

Conflict. 10. Manuela Hernandez. Understanding Civil Resistance: A Reflection. Georgetown

University. 11. ICNC Online Courses. International Center on Nonviolent Conflict. 12. Civil Resistance 1: The Dynamics of Nonviolent Movements (Online Self-Paced

Course). United States Institute of Peace Academy. 13. Training for Change. 14. The Inclusive Global Leadership Initiative (IGLI). 15. Regional Institutes on the Study and Practice of Strategic Nonviolent Action. 16. The James Lawson Institute. 17. Jeffrey Pugh, Weaving Transnational Activist Networks: Balancing International and Bottom-up Capacity-building Strategies for Nonviolent Action in Latin America.

Middle Atlantic Review of Latin American Studies. 2, (2018), pp. 130–144. 18. ICNC Doctoral, Post-Doctoral & Junior Faculty Research Fellowship on Civil

Resistance. International Center on Nonviolent Conflict. 19. Sié Center Research, Measuring the Micro-Dynamics of Women’s Mobilization and

Its Impacts (MicroMob). 20. United States Institute of Peace Publications (Special Reports). 21. Nadine Bloch. Education and Training in Nonviolent Resistance. October 5, 2016. 22. ICNC Research Monograph Series. International Center on Nonviolent Conflict. 23. The ICNC website contains resources on civil resistance in over 65 languages. 24. Denis Dalton, Mahatma Gandhi. Nonviolent Power in Action, Columbia University

Press, New York, 2012, pp. 91–138 25. Prepare to Survive Emergencies and War: A Cheerful Take on Serious

Recommendations, The Lithuanian Ministry of National Defense. Vilnius, 2015. 26. Sharon Erickson Nepstad. Civil Resistance and Military Dynamics: Examining

Security Force Defections in the Arab Spring. International Center on Nonviolent

Conflict Online Webinar, November 13, 2013. 27. Rebecca R. Ruiz and Michael Schwirtz. Russian Insider Says State-Run Doping

Fueled Olympic Gold. New York Times, May 12, 2016. 28. Irina Chevtaeva. The Concert in Support of Oleg Sentsov Staged in Moscow. DW,

July 06, 2018. 29. The Concert in Support of Oleg Sentsov. Moscow, July 06, 2018. 30. Open Letter by Ukrainian Filmmakers. KinoSojuz, March 5, 2014. 31. Russian Filmmakers Replied to Anti-War Letter by Ukrainian Colleagues. Lenta.ru,

March 8, 2014. 32. Musicians, Grebenshikov and Butusov Call for Peace in Ukraine. Facenews, March 6, 2014. 33. Vladislav Troitsky’s Appeal to Russians. 34. Ostrozhskaya Academy Appeals to the Academic Community of Russian

Federation. March 2, 2014. 35. Response Letter of the Academic Community of Russian to Kiev-Mohyla Academy.

March 7, 2014. 36. Appeal of the Ukrainian Students to the Russian Students. 37. Russian Students to Ukrainian Students: We Can’t be Not on the Side of the Truth. 38. Oleksiy Haran. Appeal to the Russian Artists, who Supported Occupation of

Ukraine. 39. The head of the special unit „Alpha“ of the Ukraine’s Security Services Vasily Krutov appealed to his Russian colleagues to abandon the path to war. 40. Video was available on the Ternopil Information Bureau site in March 2014 but is no longer accessible. 41. Ukraine Crisis: Moscow Rally Opposes Crimea Intervention. BBC, March 15, 2015. 42. Matthew Bodner. Trapped Schoolchildren Called their Parents from burning

Russian mall — to Say Goodbye. Washington Post, March 26, 2018. 43. Kyivans bring flowers and toys to the Russian embassy in #Kyiv to condolence the deceased in the mall fire in Russian #KemerovoTragedy. Twitter post with the image from @ Hromadske. 44. Tunisian presidential plane-spotting, a project of the Tactical Technology Collective. 45. Tunisia: Who uses the presidential plane of the Republic of Tunisia, video. 46. Michael Weiss. The Baltic Elves Taking on Pro-Russian Trolls. Daily Beast, March 20, 2016. 47. The Military Strategy of the Republic of Lithuania, The Lithuanian Ministry of

National Defense, 2016. 48. National Security Strategy, Seimas of the Republic of Lithuania, January 17, 2017. 49. Things to Know about Readiness for Emergency Situations and Warfare. The

Lithuanian Ministry of National Defense, 2014. 50. Prepare to Survive Emergencies and War: A Cheerful Take on Serious

Recommendations. The Lithuanian Ministry of National Defense, 2015. 51. What We Should Know about Resistance: The Guidance for Active Actions. The

Lithuanian Ministry of National Defense, 2016. 52. Documentary: A Force More Powerful, Steve Jork (Dir and Prod.) and Jack DuVall (Exec. Prod.). 2000. 53. Okkupert [Occupied], a Norwegian political thriller seires. 54. Gene Sharp. Tyranny Could not Quell Them. Peace News. 55. WIN/Gallup International’s global survey shows three in five willing to fight for their country. 56. Interview Survey by the Advisory Board of Defence Information. 57. Gene Sharp. 198 Methods of Nonviolent Action in Gene Sharp. The Politics of

Nonviolent Action, Part 2, 1973. 58. Less than One Third of Poles Ready to Fight for the Country. Sondaż Faktów TVN,

March 17, 2015. 59. Maciej Bartkowski and Alina Polyakova. To Kill or Not to Kill: Ukrainians Opt for

Nonviolent Civil Resistance. Political Violence at Glance, October 12, 2015. 60. Hybrid CoE. The European Centre of Excellence for Countering Hybrid Threats. 61. Maciej Bartkowski. Nonviolent Civilian Defense to Counter Russian Hybrid Warfare.

Johns Hopkins University, White Paper, 2015, p. 20–21. 62. The information is based on the email exchange between the author and a NATOaffiliated military official, February 2017.

AUTORIST:

Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).