Oskar Alliku villa. Juugendstiilis puitvilla Elva suvitusrajoonis Peedul by Kristo

EESTI KUNSTIAKADEEMIA KUNSTIKULTUURI TEADUSKOND MUINSUSKAITSE JA RESTAUREERIMISE ERIALA

KURSUSEPROJEKT ALLIKU VILLA Juugendstiilis puitvilla Elva suvitusrajoonis Peedul Üliõpilane: Kristo Kooskora Juhendajad: L. Välja (dotsent), M. Suits (MA)

Tallinn / Elva 2009–2010

Eesti Kunstiakadeemia Kunstikultuuri teaduskond Muinsuskaitse ja restaureerimise osakond KURSUSEPROJEKT: Alliku villa – Juugendstiilis puitvilla Elva suvitusrajoonis Peedul Õpilane: Kristo Kooskora Juhendajad: Dots. L. Välja, M. Suits M.A. Kaanel: Oskar Alliku initsiaalidega sepistatud varikatuse graafiline rekonstruktsioon, Tartu Tolstoi tn 12. Tallinn / Elva, 2009–2010

SISUKORD

Sissejuhatus............................................................................................................................................ 7 MUINSUSKAITSE ERITINGIMUSED......................................................................................................... 9 Ajalooline õiend.................................................................................................................................... 11 Linnaehitusliku situatsiooni analüüs ja asendiskeem........................................................................... 30 Tehnilise seisukorra kirjeldus................................................................................................................ 36 Väärtuslikud detailid ja tarindid........................................................................................................... 38 Vastavus kultuurimälestise tunnustele................................................................................................. 50 Muinsuskaitse eritingimused hoonele ja krundile................................................................................ 52 Kasutatud materjalid............................................................................................................................ 62 Lisad...................................................................................................................................................... 63 VIIMISTLUSUURINGUD........................................................................................................................ 89 Uuringute eesmärk ja tehtud tööd....................................................................................................... 91 Uuringute tulemused............................................................................................................................ 91 Lisad...................................................................................................................................................... 95 FASSAADI PROJEKT............................................................................................................................ 109 Seletuskiri........................................................................................................................................... 111 Lisad.................................................................................................................................................... 115

PEEDU SÜGIS II Märg lehelasu hommikuti veel mu treppi katab, kuid on ammu hõre kask ukse ees, kust läbi okste võre silm haneparvi näeb, mis juba teel. Keskpäeval piniseb kui pingul keel õhk herilaste lennust. Kuldne nõre veel seintelt voolab – sügis, karm ja tõre, on hetkeks mahenenud talve eel. Siis laskub kõrtele kord härmakahu ja vaikib veskipais, kus läbi vahu lööb sätendama sinav jääkristall. Ent veel on astrid puutumata hallast ja südapäeval männituka all loid päike kütab kõrget liivakallast. Kalju Kangur, 1974

Peahoone fassaad

Alliku villa Objekt: suvituskompleksi peahoone Aadress: Vapramäe 13, Peedu asula, Elva linn Ehitusregistri nr: 104001342 Katastriüksuse nr: 17004:005:0004 Omanik: Tartu Ülikool Kasutusotstarve: hetkel puudub (müügis) Eelnevad kasutusotstarbed: suvemaja, salong, korterelamu Ehitusaeg: 1920. aastate lõpp või 1930. aastate algus Arhitekt: teadmata Üldine seisukord: rahuldav andmed 24.05.2010 seisuga

Sissejuhatus

Peahoone 1930. aastatel, foto E. Kald1

Sissejuhatus Kursuseprojekt Eesti Kunstiakadeemia Kunstikultuuri teaduskonnas sooritatakse muinsuskaitse ja restaureerimise eriala teisel kursusel. Pärast esimest aastat hargnevad üliõpilased arhitektuuri‐ ja kunstimälestise suunale. Vastavalt sellele siis ka projekt teisel õppeaastal. Mina valisin arhitektuuri suuna ning sellest tulenevalt sain ülesandeks teostada uurimus vabalt valitud arhitektuuriobjekti põhjal. Arvan, et jõuka pankuri villa ja hilisem kirjanike maja Peedul Vapramäe tänaval sobib kursuse‐ projektiks oivaliselt. See on äärmiselt silmapaistev ja algupärasena säilinud originaalsemaid juugendstiili näiteid piirkonnas ning hindamatu kultuurimälestis seal elanud arvukate kirjandusklassikute tõttu. Suvituskompleks, mis on viimastel kümnenditel unustusse vajunud ja hooletusse jäetud, vajab nüüd juba hädasti laiema avalikkuse tähelepanu. Püüan teostada tervikliku ülevaate hoone kirevast ajaloost ja ehituslikust olukorrast. Käesolev uurimistöö sisaldab muuhulgas linnaehitusliku ja asendiplaanilise situatsiooni analüüsi, hoone kirjeldust ja hinnangut ehitise osade seisukorrale, fassaadi jooniseid, viimistlusuuringuid eksterjööris, esifassaadi värvilahenduse rekonstruktsiooni ja arvukat pildimaterjali. Samuti määran hoonele ja krundile tinglikult muinsuskaitse eritingimused. Kuna avaral kõrghaljastatud krundil asetsevad muud ehitised moodustavad peahoonega esteetilise terviku, käsitlen uurimuses põgusalt neidki. Uurimistöö jaguneb kolmeks eraldiseisvaks osaks: muinsuskaitse eritingimused, viimistlusuuringud ja fassaadi projekt. Loodetavasti pälvib ka antud ülevaade tähelepanu ja julgustab armastatud suvituskohta ning vaieldamatu kultuuriväärtusega hoonet kasutama ning hooldama.

Erakogu

MUINSUSKAITSE ERITINGIMUSED Ajalooline õiend......................................................................11 Linnaehitusliku situatsiooni analüüs ja asendiskeem......30 Tehnilise seisukorra kirjeldus...............................................36 Väärtuslikud detailid ja tarindid...........................................38 Vastavus kultuurimälestise tunnustele................................50 Muinsuskaitse eritingimused hoonele ja krundile...........52 Kasutatud materjalid..............................................................62 Lisad...........................................................................................63

Ajalooline õiend Piirkonna kujunemine

Peedu ja Elva on viimased sada aastat eelkõige tuntud populaarsete suvituspaikadena. Kuigi Peedu, mis on tänapäeval Elva linna eraldiseisev osa, esmamainimine ulatub võrreldamatult kaugemale Elva linna kujunemisloost, tuleb esmalt juttu just viimasest. See Peedu, kuhu ehitati pankuri puitvilla Vapramäe tänaval, on iseenesest mõistagi seotud kauni suvitus‐ rajooni keskuse – Elvaga.

Rannamelu möödunud sajandi keskpaigas. Praegugi on Verevi rand kuumematel suvepäevadel populaarne just tartlaste seas.2

„Asula teke on vahetult seotud Tartu‐Valga raudtee ehitamisega (1886–1889). Elva raudteejaama mainib esmakordselt eesti keeles ajaleht "Olevik" 1886. a detsembris. 1889. a ehitatud raudteejaam sai oma nime Elva jõelt, mis esineb juba XVII sajandi alguse revisjonides. Enne raudtee ehitamist paiknes siin lähedal Tartu‐Riia maantee ääres Uderna postijaam, kõrts ja mõned talud. Maad kuulusid Uderna, Meeri ja Konguta mõisale. Arbi järve ligidusse laskis Meeri mõisnik O. Seydlitz püstitada 19. sajandi lõpus üksteist suvilat (rootsi keeles tähendab elva – nr 11) /.../ Oma kodu hakkasid arenevasse asulasse rajama käsitöölised ja väikekaupmehed, suvilaid ehitas Tartu koorekiht – Tartu Ülikooli õppejõud, kaupmehed jne /.../ 1. juunil 1923. a kinnitati Elvale alevi õigused. Alevivalitsus asus energiliselt korraldama alevi elu ja planeerimist, hoogustus ehitustegevus. Elva köitis suvitajaid järjest rohkem, eriti tartlasi. 1927. a alustas sõite Tartu – Elva vahel mootorvagun. Kaks aastat hiljem valmis Verevi järvele suurepärane ujula ja rannahoone. Juba 1934. aastal tunnistati Elva ja Nuti puhkeasulaks. 1937. a registreeriti suvitajaid kaheteistkümnest välisriigist, lisaks rohkelt supelsaksu omalt maalt. Elvalaste peamiseks tegevusalaks kujuneski puhkajate teenindamine. Linnas töötas 2

Tartumaa Muuseumi fotokogu

Ajalooline õiend restoranvõõrastemaja Elwa, pansionid Concordia, Pulst‐Heydock, Aleksejev, Schurupova, Masing, Edelkind, ujula, raudteejaama einelaud ja suvekasiino /.../ Elvas on elanud ja töötanud palju kirjanikke, kunstnikke ja kultuuritegelasi; Soome‐Eesti kirjanik Aino Kallas, kirjanikud Jaan Kärner, Hugo Raudsepp, Richard Janno, keeleteadlane Johannes Silvet, näitleja Leopold Hansen ja kunstnik Eduard Kutsar. Elvas veetsid oma suved ka paljud Tartu Ülikooli õppejõud, näitlejad, kunstnikud ja ärimehed.

Kultuuritegelased Elva supelrannas, foto 19323

1938. aastal sai Elva linnaõigused. Sõjas sai kesklinn kannatada. Aastateks 1950–1962 sai Elvast samanimelise rajooni keskus. Hoogsalt arendati tööstust ja ehitustegevust. Sel perioodil valmisid mitmed ühiskondlikud hooned – kaubamaja (A. Matteuse projekt – K.K), praegune algkooli maja, saun, parteikomitee hoone (alates 1996. a linnavalitsuse hoone). Kiiresti arenes individuaalelamu‐ehitus. 1958. a liideti Elvaga Peedu. 1965. a taastati Elva puhkelinna õigused. Suvitusvõimaluste parandamise kõrval oli läbi kogu nõukogudeaja prioriteetne tööstuse arendamine, kuid samas jäi Elva mõnusaks puhkelinnaks, kus tollal suvitasid just moskvalased ja leningradlased. Elva rajoon likvideeriti 1962. a. 1964. a avati uus haiglakorpus endisesse Elva rajooni parteikomitee hoonesse. 1976. a valmis aga uus kolmekorruseline ja funktsionalistlik polikliinikuhoone Supelranna tänaval. 1994. a viidi läbi haiglate litsentseerimine, mille tulemusena kolis Elva haigla statsionaarne osa ühte Supelranna tn 21 paiknevasse hoonete‐ kompleksi. Kesk 32 ehitati ümber linnavalitsuse hooneks, mis 1996. a 17. oktoobril pidulikult avati ja mida hellitlevalt raekojas kutsutakse. Raekoja tornikell mängib keskpäeval ja keskööl 3

Tartumaa Muuseumi fotokogu

Ajalooline õiend Aleksander Lätte poolt Ado Reinvaldi sõnadele kirjutatud meloodiat "Kuldrannake", mille on spetsiaalselt Elva tornikellale seadnud Sven Grünberg.“4 Nüüd, mil renoveeritud vaksalihoones asub turismiinfopunkt, võivad kõik külalised uudis‐ retke kohalikul maastikul alustada siit:

Renoveeritud vaksalihoone Elva südames, foto 2009. a sügis

Peedu „Esimesed kirjalikud teated Peedu kohta pärinevad 1638. aasta Liivimaa maarevisjonist, kus räägitakse kahest veskist, mis paiknesid vastastikku Elva jõe erinevatel kallastel /.../ XX sajandi alguses kasvas Peedu aladel mets /.../ Piirkond jagunes Meeri ja Pangodi mõisamaadeks. „Praeguse Peedu edelaosas asusid Konguta metskonna abimetsaülema majad. Lisaks neile veel paar maja ka väljaspool metsa nn "Jaapani saarel". See oligi kogu toonane Pangodi valla Nuti asundus. Paiga väärtust taipasid esimestena tartlased, kes saabusid siia mööda vastvalminud Tartu‐Valga raudteed. 1910. aastal oli metsaala juba planeeritud kruntideks ja neid jagas Tartu Suvitajate Ühisus. Peedu arengu katkestas mõneks ajaks Esimene maailmasõda ja sellele järgnev Vabadussõda. 1925. aastal hakati riigimetsast väljamõõdetud suvilakrunte rentima Tartu ärimeestele, arstidele, advokaatidele, vabrikantidele, õppejõududele. 1925. aastal toodi Peedu raudtee‐ peatus oma esialgsest asukohast, mis asus tükk maad Elva pool oma praegusele kohale ja ehitati jaamahoone, kus müüdi pileteid ja asus telefoni kõnepunkt. Nuti asunduse tormilise arengu ohjamiseks, paremaks juhtimiseks ja korraldamiseks moodustati 1926. a kevadel Peedu Suvituskoha Korraldusselts, mis tegutses 1945. aasta sundlikvideerimiseni. Selts jälgis ehitustegevust, korraldas heakorratöid, kandis hoolt teede ehitamise ja nimetamise eest. 4

http://www.elva.ee/index.php?page=37&

Ajalooline õiend Selts rentis ja hiljem ostis Põllutööministeeriumilt kaks metsaparki, liivatas teid, rajas palliväljakuid, paigaldas pinke ja istutas puid /.../ Maist septembrini hoidis Peedut ja Vapramäge korras palgaline pargivaht. Tema võimkonda kuulusid ka kolm supluskohta Elva jõel: eraldi daamidele ja härradele ning lisaks ka ühine. Supluskohtades olid istepingid ja vette minekuks trepid /.../ 1934. aastal istutati ühisel jõul kaseallee ühendamaks raudteejaama Vapramäe teega /.../ Puhkajate kõhumurede eest hoolitsesid mitu kauplust ja raudteejaama juures sai suviti jäätist osta liikuvalt kärumehelt, limonaadi limonaadikioskist. 1934. aastal saadi Pangodi vallavalitsuselt turu pidamise luba. Turg praeguse raudteeülesõidukoha lähedal töötas esiti kaks, hiljem kolm päeva nädalas. Et algul turukubjast palgata ei jõutud, siis pidasid Tartu prominendid ise korda. Eriti teraselt olla jälgitud, et keegi enne õiget aega (hommikul kell 5) kauplemist ei alustaks.

Peedu jaamahoone, foto 1930. aastad5

1934. aastal moodustati Peedu Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, millest kujunes teine tähtis suvituskoha elu mõjutav organisatsioon. Peedu pritsimehed olid eriti agarad pidude korraldajad. Kui Peedu 1934. a puhkealaks kuulutati, paluti Tartumaa teemeistril Vapramäe teeristi suur viit üles panna – "Peedu suvituskoht". Suvituskoha reklaamiks anti välja brošüür "Peedu suvituskoht Tartumaal". Tartus seati äride akendele üles fotosid Peedust. Seati kokku tervishoiu sundmäärus, millega tagati väljaüüritavate tubade vastavus nõuetele. Nõuti ümbruskonna lehmade tuberkuloosilist kontrolli. Organiseeriti majade elektrifitseerimist ja teede valgustamist. 1937. aastaks oli Peedust saanud Tartumaa üks populaarsemaid suvitus‐ 5

Tartumaa Muuseumi fotokogu

Ajalooline õiend kohti. Umbes 100 püsielanikuga asulas suvitas üle 700 puhkaja. Selts pidas plaane suvitus‐ koha edasiseks laiendamiseks ja kaunistamiseks. 1939. aasta kevadel istutati metsandusprofessor Oskar Danieli eestvõttel Peedule 558 ilupuud ja pajuistikut /.../ Idee oli ehitada ka rannapaviljon. Renditi ruumid metsakohviku avamiseks ja organiseeriti suvemuusika kaks korda nädalas. Samal aastal liideti Peedu Elva vallaga. Sõja järel kuulus Peedu Elva külanõukogu alluvusse /.../ 1949. aastal avati neljas itta küüditatu ja läände põgenenu endisaegses villas dispanser sanatoorium tuberkuloosihaigetele lastele ja täiskasvanutele. Lastesanatoorium tegutses kuni aastani 1968. 1958. aastal liideti Peedu Elva linnaga /.../ Kultuuriinimeste hulgas tuntud Kirjanike Liidu puhkekodu Peedul asus ühes kaunis suvilakompleksis, mis oli kuulunud Siberisse küüditatud Tartu Majaomanike Panga direktori Oskar Alliku perekonnale.“6

Lea Malini Illustratsioon lasteraamatule „Teofrastus“. Pildil on kirjanike maja Peedul, Vapramäe tn 13, 1985 a7

Esmamulje – puitvilla 2009. a sügisel Kõik, kes on lugenud lasteraamatut „Teofrastus“, mäletavad eeldatavasti kaanepilti halli‐ triibulisest kassist erksa ootepaviljoni ees. Kakskümmend aastat tagasi peatusid reisirongid seal päris tihti, kuid enam mitte. Sellest peatuses vahetult enne Elvat algasid raamatu peategelase Teofrastuse seiklused siis, kui rongiliiklus oli tihe ja rahvas sumises ootepaviljoni 6 7

http://www.poster.ee/peedu/index.php?id=ajalugu Reinla, A. Teofrastus. Tallinn, 1985, lk 6–7

Ajalooline õiend ümber peaaegu iga rongi saabudes. Praegu pole mõtet peatuses eriti passida, sest reisi‐ rongid peatuvad haruharva ning kihutava reisirongi vile on pigem erandiks. See aga ei takista lugupeetud kirjanike maja külastamist ühelgi asjast huvitunul.

Lea Malini kaanekujundus ja illustratsioon lasteraamatust „Teofrastus“.8

Mina sõitsin Peedule mööda siledat kergliiklusteed jalgrattaga. Praegu ongi käänuline rulluisurada kõige otsem tee Elvast Peedule jõudmiseks. Ka autoga liigeldes on Vapramäe tänava villakompleks hõlpsasti leitav. Tartust saabujail tuleb pärast Vapramäe bussipeatust Tartu‐Valga maanteelt esmalt vasakule pöörata, siis ületada vana maantee rist ja hoida paremale – sinna kuhu osutab kohaviit. Umbes pooleteise kilomeetri pärast osutub läbitav tee Vapramäe tänavaks. Peedule jõudnud, tuleb läbida otsejoones veel üks risttee ja sõita kuni silmatorkava viilkatusega maja korrastatud elamukrundini, mis jääb käsitletavast hoonest vasakule. Sellest järgmine ongi kollaste majadega metsistunud krunt – Vapramäe tn 9/11/13. Elvast tulija peab sõitma üle jõe ja suunduma Peedu teele linna kirdeservas. Pärast paari kilomeetri läbimist tuleb ületada raudtee ja keerata ristmikult vasakule. Nii jõutakse Vapramäe tänavale. Põgus pilguheit 2009. aasta sügisest. Kogu krundi pinda katab paks lehekord. Mõned hiiglasuurtest puudest on hoonele selgelt liiga ligidal. Tähelepanu köidab aknaid raamistav toretsev puitdekoor ja omanäolised luugid. Märkimist väärib ka esinduslik peasissekäik alt laieneva kivitrepi ja kauni eesuksega. Hoone mahtu mitmekesistavad teise korruse tasandilt väljaulatuvad kitsad vintskapid ja rõdud. Pleekinud plekist murdkelpkatus on ajahambast liigselt puremata ja kaitseb kogukat hoonet veel päris hästi. Tõsisemaid kahjustusi täheldasin vaid üksikutes kohtades. Samuti on suuremate kahjustusteta väiksem tänavapoolne elamu (Vapramäe 11), mille seisundit võib pidada võrdlemisi heaks. Saun (Vapramäe 9) on hoopistükkis varisemisohtlik. Katus ning osaliselt ka seinad on sisse vajunud. Hoolimata sellest on hoone varasem väljanägemine ja maht selgelt hoomatav. Osaliselt on lagunenud ka sauna kõrval asetsev astmelise portaaliga maakelder.

Reinla, A. Teofrastus. Tallinn, 1985, kaaned, lk 17

Ajalooline õiend

Pehkinud laudvooder, lagunenud luugid ja viltu vajunud aknaraamid mõjuvad esmapilgul kaunis romantiliselt. Kahjustused lagunenud hooneosadel on tihtipeale üpris kõnekad. Nende tähelepanelik vaatlus võib selgitada hoone ehitustehnilised apsakad või vale materjalivaliku. Foto 2009

Hoolimata rahuldavast tehnilisest seisukorrast on hoonete hetkeseis siiski murettekitav. Vihmaveerennidesse kogunenud mustus, murdunud oksad katusel, katmata keldriluugid, sammalduv sokkel ja osaliselt pehkinud laudis fassaadil viitab selgelt teatud ükskõiksusele. Nii vana puithoone vajab regulaarset hooldust. Viimastel aastakümnetel tegemata jäänud elementaarsed hooldustööd on viinud maja kattematerjali seisundi kriitilise piirini. Nüüd on viimane aeg algupärase originaalmaterjali säilitamiseks. Karjuvat vajadust hooldustöödeks väljendab ka üha võsastuv krundipind. Aga kui erakordne selline ehitis üldse on? Mil määral eristub hoone teistest omasugustest, kui palju on uhkeid suveresidentse või villasid Eestis ja kus nad asuvad? Villaarhitektuur Eestis – mis see on?

„Need teatud kindlate inspiratsiooniallikate järgi ehitatud, rohke liigenduse ja rikkaliku dekooriga hooned on omaette väga kaalukas peatükk Eesti puitarhitektuuris. Hoopis teistel printsiipidel valminud eramutel on märgata terviklikkuse taotlust originaalse arhitektuurilise lahenduse ja kvaliteetse elukeskkonna vahel. Lääne‐Euroopa villaarhitektuuri ideede allikateks olid vana‐rooma villad, mille alusel seati kohustuslikeks elementideks sammas‐ käigud ning õhtupäikese poole avanevad rõdud ja verandad. Seega moodustavad nad massiliselt kerkinud üürimajade kõrval omapärase ja jõulise aktsendi. Eestis kujunesid peamiselt kuurort‐ ja suvituspiirkondades villade rajoonid. Narva linnapea A. F. Hahni algatusel rajati esimesed suvilad Narva‐Jõesuu asulasse 1874. aastal ja 20. sajandi algul oli 17

Ajalooline õiend seal juba üle 600 suvila, millest enamik hävis Teises maailmasõjas. Endist meeleolu kannavad veel Aia tänaval vene‐, mauri‐, palazzo‐ ja juugendstiilis puitvillad. Pärnus on osaliselt säilinud Suvituse‐Supeluse‐Ringi‐Aia‐Aisa‐Karusselli tn piirkonnas kerkinud villad, Haapsalus leidub üksikuid näiteid Lahe tn, Õhtukalda tn, Kuressaares Veski tn, Pargi tn, Vana‐ Roomassaare tn. Tallinnas kerkisid Kadriorus ja Nõmmel arvukad villad. Üksikuid villade tüübi alla paigutuvaid näiteid kohtab Viljandis Trepimägi 1, Rakveres Tõusu 9 jm. Villad ja suvemajad on kõige tänuväärsem tunnustus puitarhitektuurile. Dekoori mitmekesisus ja meistri käekiri on loonud kordumatuid kombinatsioone. Näiteks Narva‐ Jõesuu mauristiilis villa oma fassaadikujunduses on ainulaadne Hispaania Alhambra mini‐ mudel meie Läänemere kaldal /.../ Villaarhitektuuri näiteid Tartust:

Vasakul: Nikolai Willeri projekteeritud heimatstiilis villa Väike‐Kaar 21, valmis 1923–1924 a. Foto aastast 2009. Paremal: Villa Margaretha, Tähe 11/13. Lopsaka dekoori ja väänlevate juugendornamentidega „edeva“ puitvilla renoveerimistööd lõppesid 2008. aastal. Foto 2009

Anatoli Podtšekajevi projekteeritud heimatstiilis puitvillad Tartu Tammelinnas. Vasakul: Tamme pst 15, valmis 1923. a. Foto 2009 Paremal: Elva tn 13, valmis aastatel 1924–1927. Juurdeehituse on teostanud Nikolai Willer ja lõpliku vormistuse teinud Nikolai Kusmin 1938. a. Foto 2009

Kiire urbaniseerumise ja asustustiheduse tulemusena kasvas jõukama linnaelanikkonna nõudlus omaette paikneva kvaliteetse ja looduslähedase elukeskkonna järele. Vastukaaluks tiheda hoonestusega eeslinnadele arutati aastatel 1912–1916 Tallinna linnaplaneeringu erinevaid võimalusi. Üheks väljundiks pakuti mujal Euroopas laialt levinud aedlinna ideed. 18

Ajalooline õiend Lõplikult sai see teoks alates 1920. aastatest, kui linnade ümber asunud eramõisate maade küsimus oli lahendatud. Nõmmel müüs von Glehn juba alates 1870. aastatest suvilakrunte ning seal kujunes tiheda tänavavõrguga madalhoonestus. Merivälja planeerisid arhitektid E. Kühnert ja R. Natus 1924. aastal Viimsi mõisa karjamaale 303 krunti hõlmava 59 ha suuruse aedlinnana. Tartus planeeris 1920. aastatel E. J. Kuusik kaartetänavate võrguna suurte kruntidega Tammelinna, jätkus radiaalse tänavastikuga Tähtvere hoonestamine. Viljandis kavandati sarnase tänavavõrguga Uueveski aedlinn, kuhu kerkisid valdavalt poole‐ teisekorruselised kahe korteriga elamud. Pärnus kujunes eramute rajooniks regulaarse täna‐ vavõrguga Raeküla. Korrapäraste kvartalite ja radiaalse planeeringuga on Narva‐Jõesuu.“9 Oskar Alliku unikaalne elamukompleks Peedul on kohaliku piirkonna juugendpärl. Kõrge peahoone murdkelpkatuse alune hoone kehand on mitmekesine. Esindusliku peasissekäigu, arvukate akende ja kahe veranda ning mitme vintskapiga puitvillat saab kohalikus kontekstis kõrvutada vaid paari Elva kõige silmapaistvama arhitektuuriobjektiga – V. Afanasjevi villaga Verevi järve kaldal ja endise postkontoriga Kärneri tänaval:

Vasakul: Elva külalistemaja, Kärneri tn 6. Foto 2009 Paremal: Tartu Ülikooli professori V. Afanasjevi villa Verevi järve kaldal ehitati 1908. aastal. Praegune lastekodu. Foto 2009

Sarnaselt Afanasjevi villale eristub hoone teistest samalaadsetest tähelepanu vääriva haljastuse ja stiili järgiva teenijatemajaga. Ka tagasihoidlikumad – praeguseks lagunenud saunamaja ja krundi serval paiknenud kuur, sobitusid sellesse ansamblisse üpris kenasti. Eraldi märkimist väärib kauni villa ihaldusväärne asukoht – vaid 200 meetrit hoonest põhja pool vahutab ajalooliste veskite tammil Elva jõe vesi. Samuti paarisaja meetri kaugusel, ent lõunas paikneb rongi ootepaviljon (vt lk 9 Lea Malini kaanekujundust lasteraamatule „Teofrastus“). Peedu bussipeatus ja ajalooline muinaseestlaste linnamägi – Kerikmägi, kus elati juba 6. – 10. sajandil, asuvad vaid napi poole kilomeetri kaugusel. Sileda kergliiklustee Peedu‐poolne ots, mida sissejuhatavas osas juba kirjeldasin, on majast vaid kolme‐, neljasaja meetri kaugusel. Hoone arhitektuuriline eripära ja kultuuriloolisus kokku teevad objektist tähelepanu‐ väärse kultuuriväärtuse kogu riigi mastaabis.

Hallas, K. Eesti puitarhitektuur. Tallinn, 1999, lk 102 –104

Ajalooline õiend

Hoone sünnilugu ja hilisem käekäik Nagu juba eelnevalt mainitud, taipasid Peedu metsaste kruntide väärtust eeskätt tartlased. Tõenäoliselt ostis Oskar Allik nagu ka mitmed teised ärimehed riigimetsast väljamõõdetud suvilakrundid (O. Allikule kuulub Peedul peale villakompleksi veel ka tühi krunt aadressil Uuta põik 1) millalgi kahekümnendatel. Kuna hr Allik oli mh Tartu Majaomanike Panga direktor ja majaomanike esindaja Tartu linnavolikogus, võib tema puhul eeldada teatud privileege ja vilumust just parimate kruntide väljavalimisel. Oskar Alliku elulugu kirjeldatakse paari lausega 1934. aasta ajalehes Postimees, sest just siis peeti lugupeetud poliitiku, direktori ja ärimehe 50. juubelit. „Oskar Allik 50‐aastane. Homme (20. detsember) pühitseb oma 50. a sünnipäeva endine Tartu Tuletõrje Seltsi esimees Oskar Allik. O. Allik on sündinud 20. detsembril 1884. a Kuressaares trükikojameistri pojana. Oli Tartu Majaomanike Panga organiseerijaid ja direktor, Tartu Majaomanikkude Seltsi juhatuse liige ja kauemat aega esimees ja Üleriikliku Tuletõrje Liidu abiesimees, samuti Tartu majaomanike esindajana linnavolikogus, mõnda aega linna revisjonikomisjoni esimeheks.“10 Pole sugugi välistatud, et villa projekteerimisel Peedule tegi hr Allik arhitektiga (teadmata) tihedat koostööd. Villade kavandamisel on omaniku soovid osutunud sageli lähtematerjaliks arhitektile. Kuidas valgusküllases villas ja populaarses suvitusrajoonis elati ja suvitati esimese Eesti Vabariigi aegadel võib ju ette kujutada. Asjast huvitunuil soovitan aga lugeda Elva kirjaniku Jaan Kärneri 1932. aastal valmis saanud ühiskonnakriitilist romaani „Soodoma kroonika“, mis just nimetatud perioodi väga aktuaalselt käitleb ning idealistlikku ettekujutust toonase Elva elust kuigivõrd mahendab. Arvestada tuleb muidugi ka teatud kirjanduslike liialdustega. Nõukogude perioodi saabumisega toimusid küüditamised, mis tegid lustakatele ranna‐ meludele mõneks ajaks lõpu. Ka Oskar Allik, kelle vara sundvõõrandati, küüditati Siberisse. Tema 1918. a sündinud poeg Friedrich Fred Raimond Allik, kes oli õppinud Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja käis Tartu Ülikoolis, pages Rootsi. 1950. aastal sai villakompleksist Nõukogude Liidu kirjanike loominguline maja. Sellest kuulsusrikkast perioodist tuleb pikemalt juttu juba järgmises peatükis. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 1991. aastal, algatati mh sundvõõrandatud varade tagastamine õigusjärgsetele omanikele. Oskar Alliku puhul osutus selleks tema ainus poeg. Tsiteerin järgnevalt Martin Pau artiklit „Ülikool müüb hiigelpärandust” 2006. aasta Tartu Postimehest: „Tartu Ülikool on rahaks tegemas tõenäoliselt üht läbi ajaloo suurimat alma materile tehtud eraannetust, mis koosneb kahest Tartu linnas ning kahest Peedul asuvast maatükist ja neil paiknevast kuuest elamust. Friedrich Fred Raimond Allik sündis 1918. aastal Tartus majaomanike panga direktori Oskar Friedrich Alliku pojana. Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis õppinud mees pages 1944. aastal Rootsi, kus temast kujunes tunnustatud eriteadlane naha ja pärgamendi konserveerimise alal. Poissmehena elanud Allikul polnud pärijaid ja nii andis ta kümme aastat tagasi Tartu Ülikoolile tasuta kasutada vanemailt päritud kinnistud Veski 63 / Kastani 2 ja Tolstoi 12/14 Tartus ning Vapramäe 9/11/13 ja Uuta põik 1 Elvas Peedul. Oskar Alliku sundvõõrandatud vara Tartus 2009 aasta sügisel: 10

Eesti ajakirjanduse analüütiline bibliograafia. Internetipõhine arhiiv. http://www.kirmus.ee/

Ajalooline õiend

Vasakul: äsja on renoveeritud fassaad, Tolstoi tn 14. Paremal: renoveeritud korterelamu Karlova linnajaos, Tolstoi tn 12.

Vasakul: Veski tn 63, kunagise ülikooli arstiteaduskonna dekanaadi hoone seisund pole kiita, foto 2009. Siin majas veedetud aastad (1970–1989) olid Juri Lotmani teadustegevuse kõrgperioodiks11 Paremal: Kastani tn 2, foto 2009

Kui Allik kuus aastat tagasi elavate hulgast lahkus, ei leitud tema testamenti. Mehega enne surma enim lävinud Riho Illakul õnnestus aga kirjavahetusele ja fotodele tuginedes veenda Rootsi Üldist Pärandifondi, et tippkonservaatori viimne tahe oli kinkida oma Eestisse jäänud vara just Tartu Ülikoolile. 2004. aasta mais tunnistas pärandifond Tartu Ülikooli pärimisvõimelisust ning 2005. aasta märtsis väljastati ülikoolile pärimisõiguse tunnistus. Riho Illaku hinnangul oli sellises lahenduses rootslaste vastutulelikkusel suur roll, sest tahtmise korral oleks võidud pärimisõigus pöörata vabalt ka Rootsi riigi kasuks. «Ilmselt oli ka pärandifondile selline lahendus parem, sest võib kujutleda, milline peavalu oleks neile olnud selle vara realiseerimine. Mitmes majas on sees elanikud ja nii edasi,» arutles Illak. Tänavu märtsis müüs ülikool neljast kinnistust esimese, Tolstoi tänava kinnistu 3,7 miljoni krooniga. Kõige väärtuslikumaks tõotab kujuneda Veski‐Kastani maatükk kahekorruselise

Tartu Linnavolikogu pressiteade 18.05.2004. http://www.tartu.ee/index.php?page_id=739&lang_id=1&menu_id=6&lotus_url=/teated.nsf/e48cc6563eceb5 22c2256c310022c9d4/e63c7e8328aade8fc2256e980054c62d?OpenDocument

Ajalooline õiend amortiseerunud puitelamu ning kolmekorruselise kivimajaga, kus selle sügiseni asus elu‐ ruumide kõrval ka TÜ arstiteaduskonna dekanaat. Riho Illaku sõnul ületab parim praeguseks esitatud pakkumine Veski‐Kastani kinnistule kümmet miljonit krooni. Raskusi on aga enam kui hektarise soisevõitu maatüki müügiga Peedul Uuta põigus ning 6000‐ruutmeetrise kinnistuga Vapramäe tänavas, mille esinduslikem osa on aastakümneid kirjanike suvekoduna pruugitud häärber. Illaku sõnul ei tõtta aga ülikool kinnistute alghindu, vastavalt 1,2 ja 3,5 miljonit krooni, alandama /.../

„Peedu Kirjanike Maja. See maja on olnud paljude Eesti kirjanike loominguliseks koduks. Täna elab ja töötab seal Boris Kabur, Astrid Reinla, Ilmar Sikemäe, foto 1994.“12

Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja Berk Vaher kinnitas, et liidu esindajad käisid kevadel Peedul maad ja maju üle vaatamas ning jõudsid järeldusele, et nende ostmine tuleb tunnistada täitumatuks unistuseks. Küsimus pole pelgalt 3,5 miljoni kroonises minimaalses müügihinnas. «Nägime, et isegi kui me saaksime selle vara tasuta, käiks selle kordategemine ja korras hoidmine liidule üle jõu,» selgitas Vaher.“13

Liivamägi, A. Diplomitöö, Kirjanduslik Elva, 1994, lk 109 Pau, M. Tartu Postimees, 15.11.06, http://www.tarbija24.ee/151106/esileht/olulised_teemad/tarbija24/kinnisvara/228696.php 13

Ajalooline õiend

Kirjanike Liidu puhkekodu 1950–1990 Selle osa sissejuhatuseks tsiteerin põgusalt 1988. aastal L. Semilarski, A. Mälbergi ja J. Kappo poolt üllitatud ülevaateteost „Männilinn Elva“, kus muuhulgas mainitakse enamike kirjandusfiguuride tegemistest Elvas ja Peedul. Pisut aegunud faktidest hoolimata annab järgnev hea ettekujutuse Elvas aset leidnud kirjanduselust neile, kes sellest veel midagi ei teadnud. „Kõiki neid kultuuri‐ ja kirjandusinimesi, kelle jalg on Elva pinnale astunud, me ei tea. Ja ega see olegi nii oluline, kas iga üürike külastus on kindlaks tehtud või ei. Meie huviringis on need kirjanikud, kes on Elvas elanud ja saanud siit loomeinnustust. Väikelinna vaikus ja hea ühendus meie vaimuelu ühe keskpunkti Tartuga muutsid Elva omamoodi kirjanike ja kunstnike Mekaks. Linna lähedal Käo‐Kinksepal sündis 27. mail 1891. a Jaan Kärner. Mõnda aega elas ta oma õdede õuemajas, praeguses Kärneri tänavas, aastatel 1925–1936 E. Vilde tn 4. Elva on tema mitme romaani ja hulga luuletuste sünnikoht. Neist eraldi väärib meenutamist „Soodoma kroonika” (1934), mis on Elvat ja elvalasi kõigist siin loodud teostest kõige rohkem mõjutanud. See on madala valulävega kirjaniku protest kolkalinna eluhalluse, väikekodanliku elulaadi vastu /.../ Nn professorite linnaosas (Verevi järve lähedale soetasid endale maja mitu Tartu Ülikooli professorit). Kondakovi majas (hävinud – K.K) elas aastatel 1928–1936 kolmekümnendate aastate menunäidendite autor Hugo Raudsepp. Suurem osa tema näidenditest ja mitu novelli on sündinud Elvas, kirjaniku terav pilk leidis siitmailt oma teoste prototüüpe. H. Raud‐ sepa koomilise karakteriloomingu tippe on „Vedelvorst” (1932), mida ajendas looma ühe praeguse Käärdi aleviku piiris olnud talu eluolu. Aastatel 1907–1916 elas ja töötas soome‐eesti kirjanik Aino Kallas tihti Elva hotellis, peatudes ka „Pajotares” ja Käärdil. A. Kallas kirjutas Elvas mitu novelli ja jutustust ning ühe oma hinnatuma teose, Lydia Koidula esseistliku biograafia „Tähelend” (1915, e.k. 1918) /.../ Aastatel 1969–1977 elas Peedul poetess Kersti Merilaas. See ajajärk oli tal viljakas loomeperiood, valmis luulekogu, palju tõlkeid ja näidend „Kaks viimast rida”. Suviti elab Peedul Kalju Kangur. Kirjanike puhkekodus, nagu juba öeldud, on peatunud väga palju nimekaid sõnameistreid. Praegune Elva kirjanduselu on koondunud Ain Kaalepi ümber. Tema külalislahkes kodus Verevi järve lähedal on viibinud palju tuntud vaimuinimesi ülikoolilinnast ja kaugemalt. Elvas on loodud väga suur osa tema luuletustest ja luuletõlgetest, siin sündisid oma mõtteselguse ja uudse lähenemisnurgaga köitvad kirjandusteoreetilised ja publitsistlikud teosed. Elva keskkooli õpetajate hulgast on välja kasvanud rohkesti ülikooli õppejõude ja teadlasi. Nende hulgas ka professor Karl Muru, nimekas luuleteadlane. Aastaid õpetas Elva Keskkoolis (praeguses Elva Gümnaasiumis – K.K.) nõudlik ja erudeeritud Heino Puhvel, keda nüüd tunneme meie vabariigi ühe juhtiva kirjandusteadlasena. Vähem teatakse tema tegevusest prosaistina. Tugevad keele‐ ja kirjandusõpetajad äratasid paljude kasvandike huvi filoloogia vastu. Elva Keskkooli lõpetanu on kauaaegne üliokooli õppejõud ja filoloogiakandidaat Jaak Peebo, siin õppis varalahkunud Jaak Põldmäe, üks andekamaid värsiteoreetikuid ja poeesiapõllul paljulubavaid samme teinud mees. Veel rohkem on neid nimekaid sõnameistreid, kes Elvas lühemat aega elanud: Mart Raud, Ado Reinvald, Richard Janno, Felix Kotta, Leo Metsar, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Erni Hiir, Karl‐ 23

Ajalooline õiend August Hindrey, Evald Tammlaan, Anton Hansen Tammsaare, Jakob Pärn, August Jakobson, Henrik Visnapuu, Asta Põldmäe, Ilmar Sikemäe ja paljud teised. On üldtuntud tõik, et rahvakirjanik Friedebert Tuglas õppis Udernas. Kui sealne koolimaja maha põles, õppis ta pool aastat ka Elvas. Udernas on sündinud ja kasvanud romaanikirjanik Helmi Mäelo.“14

Üleval: kirjandusteadlane Karl Muru ning kirjanikud Astrid Reinla ja Kersti Merilaas, viimase 60. juubelipeol Elva Keskkoolis, foto 1973. All vasakul: väärikas kirjandusringkond Elva keskkoolis – H‐K. Hellat, H. Runnel ja A. Kaalep. Paremal: Boris Kabur15

14 15

Semilarski, L., Mälberg, A., Kappo, J. Männilinn Elva. Tallinn, 1988, lk 28–32 Tartumaa Muuseumi fotokogu

Ajalooline õiend Ülevaatlikus raamatukeses männilinnast on muuhulgas üpris täpne ja asjakohane kirjandus‐ loominguline loetelu koos autori nime, elukoha ja ajalise määratlusega. Siinkohal loetlen väikeste täiendustega, ent kaugeltki mitte täielikult selle, mida loodi ainuüksi kirjanike loomingulises majas Peedul: NIMI Elvas elamise aeg Elukoht Kirjanike loominguline maja Kersti 1969–1977 Peedu, kirjanike näidend „Kaks viimast rida”, Merilaas loominguline maja luulekogud, novellid Paul Viiding 1941–1944 Peedu, kirjanike tõlked Draamateatrile, loominguline maja luuletused Erni Hiir Suviti 1945–1960 Peedu, kirjanike luuletused loominguline maja Boris Kabur 1975. aastast Peedu, kirjanike „Rops”, tõlked loominguline maja Astrid Reinla 1975. aastast Peedu, kirjanike „Teofrastus”, "Pätu" loominguline maja „Lumeelevant. Krooksjalad“, Helen Kelleri romaan "Minu elu lugu", näidendid jm Kalju Kangur 1970. aastast Peedu, kirjanike luuletused loominguline maja August Sang dateerimata Peedu, kirjanike tõlked, luuletused loominguline maja

Need on vaid väike osa raamatutest, mis kirjutati või tõlgiti Peedul ajavahemikus 1950‐1990‐ndad: A. Reinla „Pätu“, 1988; A. Reinla „Teofrastus“, 1985; A. Reinla „Plekk‐katus“, 1987; A. Reinla „Miikael“, 1989; A. Reinla „Lumeelevant. Krooksjalad“, 1994; K. Merilaas näidend „Kaks viimast rida“, 1973; K. Kangur „Kuningalinna lood“, 1973; K. Kangur „Unenöod kristallkohvris“, 1979; K. Kangur „Kuldsed Krabid“, 1982; K. Kangur „Juturaamat“, 1986; B. Kabur tõlge “Gilgameš“, 1987

Ajalooline õiend 29. septembril aastal 2003, valmis Peedu Korralduseltsi eestvedamisel ja Eesti Kultuurkapitali toel Peedu kodulehekülg, mis peale ajaloo‐, looduse‐ ja uudisterubriigi sisaldab ka hea hulga mälestusi, lugusid ja luulet Peeduga seotud autoritelt Peedu teemadel. Kes asjast täit ülevaadet ihkab, neil soovitan kodulehte külastada ilmtingimata: www.poster.ee/peedu/ Antud kontekstis piirdun pelgalt tsitaatidega kirjandusteadlase Peeter Oleski mälestustest.

Mälestusi kirjanike puhkekodust Minu Peedu, Peeter Olesk „Peedu tuli minu ellu ammu enne seda, kui ma koos Sirje Oleskiga sinna elama tulin. Teadsin, et Peedul elab Eesti Kirjanduse Seltsi kauaaegne sekretär ehk tegevjuht Daniel Palgi (1899– 1988). Peeduga oli seotud ka minu ema Maja Oleski (1909–2000) võitluskaaslane dr. Ella Tekkel (1898–1989), kelle abikaasa, adv. Evald Tekkel (1892–1973), oli olnud minu vanaisa, adv. Lui Oleski (1876–1932) juures praktikal /.../ Enne, kui ma esimest korda nägin Tartut, olin ma Tallinnast lõuna poole näinud üksnes Lalsit, kus 1961. aastal peeti meie sugulase Mihkel Velneri (1924–1963) pulmi. Aasta või paar hiljem sõitsime Tallinn‐Minski rongiga Valka vaatama sellesama Mihkli ema ja tolle tütre peret ning järelikult sõitsime ka Peedult läbi. Väike ja rahutu koolipoiss ei osanud vaadata aknast midagi, ta oli õnnetu, kuna ta oma ema ja tädide sünnilinnast ei näinud muud kui kümne minuti jagu Tartu raudteejaama perroonipoolsest seina. Tagasi tulles ei näinud ma sedagi, sest rong oli õhtune. Ei näinud ma Peedut ka 1972. aasta sügisel, kui meid Vellaveres rebasteks löödi. Vantsisime puhkebaasist Kogrejärve veerelt läbi pimeda Elva raudteejaama ja ilmselt oli see Pihkva rong, millega saime Tartu. Peedu avastasime aastal 1981 siis, kui meie korteriperenaine Külvi Pruuli pidi oma elamise Arbimäel loovutama ega saanud meile pakkuda enam oma uut pinda majas vastu Elva apteeki. Peedul oli Eesti NSV Kirjanike Liidu suvekodu – suur maja, mille kujutise leiab lugeja Astrid Reinla raamatust ”Teofrastus” (1985, jäädvustanud Lea Malin), väiksem maja jõepoolses servas, kus talviti elada ei saanud, saun toaga, kus oli elatud ja kuur. Väikse maja lõunatiivas elas nii pikalt, nagu andis, Kalju Kangur (1925–1989). Tema pidas seda tiiba nagu enda omaks, ehkki vormiliselt see nii olla ei saanud. Suure maja alumise korruse ühel pool elas n.‐ö. komandant, pereproua, kes teise kohaga töötas Tartu raudteejaama restoranis kokana. Selle koka abikaasa kasvatas kapsaid, mida kuni müümiseni Venemaale hoiti maja keldris. Teisel korrusel elas pikka aega Kersti Merilaas (1913–1986). Tema tegi oma suure toa ka korda. Kui Kersti Merilaas Peedul lõpetas, said selle toa endile Astrid Reinla (1948–1995) ja Boris Kabur (1917–2002), kes senimaani olid talviti elanud üle esiku. Suviti elas sealsamas esikust paremat kätt Ilmar Sikemäe (1914–1998), kes pidas ka neid ruume – 2 tuba ja veranda – enda omadeks. Tänu Kalju Kääri (1921–1982) südamlikkusele jäi nii, et talvel olime Kaburite naabrid, suveks kolisime üle õue Kalju Kanguri naabriteks ja vastu talve kolisime Kaburite kõrvale tagasi. Me ei olnud peedulased samas mõttes nagu Daniel Palgi. Või nagu Jaan Maramaa (1891– 1986; EV Tartu Ülikooli matr. 1) ja tema poeg, dr. Sulev Maramaa (1925). Me ei tegelnud kohaliku omavalitsusega, sest kuni uue põhiseaduseni oleks see tähendanud nõukogude võimule kaasaaitamist ja pealegi ei kuulunud Peedul meile mitte midagi. Peedu andis meile 26

Ajalooline õiend peavarju, kuid me ei teadnud, kauaks meie Peedule jääme ehk kus hakkab olema see elamine, mis on päriselt meie kodu. Liiatigi – kui sa pead olema hommikuti k. 7.40 rongil Tartu poole ja tuled töölt tagasi rongiga, mis väljub Tartu jaama teiselt perroonilt k. 17.20, mis kohalikku elu sa siis pärast söömist ja ahjukütmist kaasa teha jaksad? Sa tunned neid, kellega sa sõidad päev‐päeva kõrval ühes vagunis edasi ja tagasi, rohkem, kui oma alevikaaslasi! Mets Peedul polnud meie elamisest kaugemal kui park Tähtveres – selle vahega, et Peedul ei käinud keegi oma koeraga metsas jalutamas, samal ajal kui Tähtveres algab see juba varahommikul ja koerad tunnevad puid lähemalt kui inimesed. Tähtverega võrreldes oli meile lähemal raudtee ja kaubarongide möödudes värises vana puumaja tugevasti. Olles elanud terve elu raudteest mitte kaugemal kui kilomeeter, pole mind ei müra ega maja värisemine kunagi häirinud. Vastupidi, mind on alati ajanud närvi, kui plaanijärgne rong (ka kaubarongid liiguvad mittesuvaliselt!) mulle arusaamatul põhjusel pole läbi sõitnud. Plaanipärane mürin on ikkagi korra tunnus. Plaaniväline vaikus tähendab aga korra rikkumist!

Kahtlemata on siinne hingematvalt kaunis loodus olnud viljaka kirjandusloomingu üheks allikaks. Elva jõgi Peedul, 197316

Meile Sirje Oleskiga ei olnud Peedu seega suvituskoht, sest suvitamas me käisime nii Tallinnas Nõmmel minu ema juures minu sünnikodus kui ka Jõhvis Sirje vanemate pool. Peedul me elasime ja tegime tööd, sest paljud artiklid ongi kirjutatud just seal ja kui mitte just Peedul kirja pandud, siis vähemasti seal (või rongis) läbi mõeldud. Kas me olime tüüpilised? Võrreldes Kalju Kanguriga mitte, sest Peedul olles käis Kalju Kangur Tartuski väga harva. Võrreldes Daniel Palgiga samuti mitte, sest temal oli Peedu haigla taga oma päris‐ 16

Tartumaa muuseumi fotokogu

Ajalooline õiend kodu, kust ta tuli jaama kas abikaasale vastu või tuttavaid ära saatma. Ei olnud me sarnased ka Ilmar Maliniga (1924–1994), kes hakkas endale Palgide lähedale rajama oma päriskodu, sest romantism Tartus sai läbi, kuid Malin tahtis jääda romantikuks ka edaspidi.

Kirjanike loominguline maja Peedul, foto 1980‐ndad 17

Puudutan neid aspekte kaduviku ja tuleviku pärast. Peedu on nii kirjandus‐ kui kunsti‐ ja teadusloos oluline paik, kus looja on saanud olla koos iseenesega. Kuid me tuleme ja läheme, keegi meist pole Peedul igavesti. Mis jääb? See oli veel meie aegu Peedu haigla probleem, oli 17

Semilarski, L., Mälberg, A., Kappo, J. Männilinn Elva. Tallinn, lk 37

Ajalooline õiend meie aja lõpul vabaõhu kino probleem, on olnud probleemiks pärast meid Peedu koolis – ja sarnaseid probleeme on Eestis ohtrasti. Tartust käiakse tööle Tallinnasse, ent Tallinn ise kolib Harjumaale. Üle Muhu väina sõidab esmaspäeviti ”orjalaev”, praam, millega saarlased lähevad tööpäevadeks mandrile rakkesse. Meie jaoks ei olnud Peedu Elva ega Tartu magala nagu seda on Kallavere Tallinnale või nagu on pealinnale seda suuresti ka Rapla. Vastuse annab tegelikult selgus selles, kus sa õpid ja kus sa tunned kohta. Sa ei tohi jääda võõraks, ehkki sa satud võõraks olema väga tihti. Õppida saab igal pool ja sõltub ainult sinust, kas sa tahad õppida või ei ja kas saavad kokku see, kes õpetamist vajab ning too, kes õpetada oskab. Võib‐olla on need, ma ei salga et hingelised, küsimused konstruktiivselt selgeks rääkimata?“18

Suvituskompleksi meediakajastused ja identiteet kohalikus kontekstis Kursuseprojekti algusfaasis võisin hoonet käsitlevaid meediakajastusi vabalt lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Enam seda teha ei saa. Hooned on viimase poole aasta jooksul pälvinud mitmel korral laia avalikkuse, eriti aga Peedu ja Elva elanike tähelepanu. Tänuväärne tendents sai alguse 2009. aasta mõttetalgutest „Teeme ära!“, mille raames mõned teadlikumad elanikud Peedul (A. Paatsi, T. Mägi, K. Johanson, I. Särg, A. Daniel‐Karlsen, A. Johanson jt) tõstatasid konkreetsed küsimused – mis plaanid on? Mida majadega teha ja mis nendest edaspidi saab? Kõige selgema lahenduse pakkus välja kogenud psühhiaater, avalikkusele tuntud kui Maarja kooli asutamise eestvedaja – Anne Daniel‐Karlsen, kelle ideeks on suvituskompleksi rajada laste miljöö‐ ja ravikeskus ehk uudne integreeritult sotsiaal‐, haridus‐ ja meditsiiniteenuseid pakkuv asutus. Küsimused ja ideed pakkusid kõlapinda ja jõudsid sedasi televisiooni, kus Peedu kirjanike puhkekodu meenutas teiste seas elvalane A. Kaalep. Ravikodu rajamise kontseptsioon osutus mh üheks ideeks, mida EMT kasutas oma üleriigilises reklaamikampaanias koostöös mõttetalgutega. A. Daniel‐Karlseni kohalik teavitustöö ja jõupingutused väärt idee elluviimisel on imetlusväärsed. Interneti aadressil http://ravikodu.blogspot.com/ loodud keskkond sisaldab täpselt sõnastatud ravikodu kontseptsiooni, vastuolulisi eriarvamusi, meediakajastuste loetelu, poolt ja vastu hääletamise võimalust ja foorumilaadset nn “vaba mikrofoni” kõigile, kes soovivad oma isiklikku seisukohta selgitada. Hoolimata kogemustega ja entusiastliku eestvedaja ennast‐ salgavast tööst, suhtub Peedu üldsus ideesse ettevaatlikult. Põhjused, miks hulk kohalikke elanikke ravikodu rajamist tegelikult kardavad, on erinevad, nende tegelikke tagamaid on kõrvaltvaatajail küllalt raske mõista. Mis siis saab nendest majadest? Õhku rippuma jäänud küsimusele pole ka täna selget vastust. Ravikodu idee kulgeb visalt, samal ajal, kui on hoonete kompleks vabalt kättesaadav kõigile soovijaile (2,7 miljoni krooni eest). Loodetavasti toob lähitulevik selles asjas selgust, sest kaunid puithooned vajavad kindla peremehe/perenaise kätt. Kahtlemata on diskussioonid teemal, kas Peedule peaks rajama ravikodu, torkinud võrdlemisi loidu Elva linna elanikkonda ja kui mitte äratanud huvi, siis vähemalt tuletanud meelde, et peale Afanasjevi villa Verevi järve kaldal, on Elvas ka teinegi tähelepanuväärne suvitusvilla kompleks, mis asub Peedul – nimetagem seda siis Alliku villaks. 18

Peedu Korraldusseltsi loodud kodulehekülg. Kultuur. http://poster.ee/peedu/index.php?id=kultuur#olesk

Ajalooline õiend / Linnaehitusliku situatsiooni analüüs ja asendiskeem Meediakajastused:  Ülikool müüb ebavajalikku vara, Kristiina Kruuse, 20.01.10  Ravikodu pilootprojekt aitaks Peedu maailmakaardile, Sirje Veldi, Elva Postipoiss 23.01.10  Peedukad on ravikeskuse suhtes eri meelt, Sirje Veldi, Elva Postipoiss 23.01.10  Peedu ravikeskus osale peedukatele ei meeldi, Aime Jõgi, Tartu Postimees 12.01.10  Peedule võib tulla laste miljöö‐ ja ravikeskus, Aime Jõgi, Tartu Postimees 14.12.09  ME, Tegijad!, 4/8: Tartumaa, ETV  Ülikool müüb hiigelpärandust, Martin Pau, Tartu Postimees, 15.11.06 Noorte ravikodu blogi: http://ravikodu.blogspot.com/ Kinnisvara kuulutus: http://www.city24.ee/client/city24client?pageId=4&objId=SearchObject&stateId=ShowOne &show_reo_id=520990

Linnaehitusliku ja asendiplaanilise situatsiooni analüüs Teist nii suursugust hoonet nagu O. Alliku villa Peedult muidugi ei leia. Eemal jõe ääres paik‐ nevad veskihooned paeluvad pigem aukartusäratavas eheduses. Veskitamm pakub kosutavat elamust kõigile jõe ületajaile. Olgu selleks uudishimutsejad kaugemalt või Peedu elanikud ise, rahustav vetevulin on garanteeritud isegi talvel. Kõigile, kes Peedul pole käinud, ent tahavad kohaga lähemat tutvust teha, soovitaksin jalutuskäiku Raudtee, Nuti, Vapramäe ning Veski tänaval. Samuti Oru tänaval, mis asub üle jõe. Viimases kohtab üpris maitsekat ja kandile iseloomulikku nõukogudeaegset suvila‐arhitektuuri.

Ajaloolised Peedu‐Nuti vesiveski hooned on arhitektuurimälestistena kaitse all. Foto 2009