Estraveller 03 2016

Page 1

Eesti reisiajakiri

Sügis 2016

Kõrberebasena Sahara väravas Joostes läbi Marrakechi Muretu murelaps Kreeka

10 põhjust minna Kolumbiasse Wabaduse maitserännakud

Teejuht Naissaarele

Tartu uus nägu



Seiklus versus turvalisus

Eesti reisiajakiri aastast 2000 Ilmub veebruaris, mais, septembris ja novembris. Tiraaž: 10 110 Toimetus: estraveller@estravel.ee Reisisoovid: estravel@estravel.ee VÄLJAANDJA AS Ekspress Meedia PEATOIMETAJA Silvia Pärmann TEGEVTOIMETAJA Margit Aedla TOIMETAJA Janika Ritson KUJUNDAJA Marju Viliberg KEELETOIMETAJA Marilin Look REKLAAM Kätrin Murumets, katrin.murumets@ekspressmeedia.ee TRÜKK Printall ESIKAANE FOTO Aiver Oja “Päikesepüüdja“

Aasta eest broneerisin oma lennupiletid Austraaliasse kolme online-pileti­ müügifirma kaudu. Olen Austraalia pileteid ostnud eri kohtadest, kuid enamjaolt muidugi Estraveli tütarettevõttelt Aerotravel, vahel harva võtnud eriti magusa pakkumise viimasel hetkel otse veebist. Seekord reisisime Austraaliasse viiekesi ehk kaks täiskasvanut ja kolm last. Sõber otsis veebist kokku hästi soodsad pakkumised, käis välja laheda idee ja pikalt mõtlemata olid piletid taskus. “Huvitavaks” muutus aga juba enne reisi. Kõigepealt läks Estonian Air pankrotti ehk tegeleda tuli piletivahetustega. Kuu enne lendu lükkas üks firma tagasilennu ilma igasuguse põhjenduseta päeva võrra edasi, mille tulemusel pidime muutma nii Austraalia-siseseid lende kui ka edasi­lende. Loomulikult polnud me kiirustanud reisikindlustusega ehk kõik piletimuutmised nõudsid korralikku väljaminekut. Kulus ohtralt raha, närve ja aega, et juba korraldatu taas üle korraldada. Kui juba juhtuma hakkab, siis korralikult! Reisi algul Stockholmis (ehk pühapäeva õhtul, kui kõik ametiasutused on suletud) selgus, et ühe lapse Austraalia-viisa ei kehti. Lennukile pääsesime napilt, alles pärast tundidepikkust asjaajamist, nii mõnegi närviraku kaotamist ja rahakoti kergendamist ülemaailmsete telefonikõnede arve võrra. Tegevust jagus tagasiteelgi. Sydney lennujaamas hakati nõudma Vene viisat, kuigi Moskva lennujaama transiittsoon on 24 tundi viisavaba. Lapsed vingusid ja tunnid kulusid, kuid õnneks lahenes asi nii, et kohvrid jõudsid otse Eestisse ja piiritsoonist polnud vaja välja minna. Nüüdseks tean, et ei osta enam kunagi pika ja keerulise reisi pileteid ise internetist, eriti kui kaasas on lapsed. Selleks ongi olemas reisiagentuurid, kes vastutavad, võimalikest ohtudest varakult teada annavad ning käivad senikaua peale, kuni on tehtud korrektne reisikindlustus ja tagatud, et suvalisel hetkel mõnes lennujaamas mõne läbitava riigi viisat välja nõudma ei hakata (ja kui hakataksegi, on olemas number, kuhu helistada ja abi paluda). Olgu see kogemusterohke lugu tervituseks Estraveli juba kümme aastat Tartus tegutsevale tellimiskeskusele, mis tänavu oktoobris uhket juubelit tähistab. Estravel on ainus Eesti reisiagentuur, millel on 24/7 töötav tellimiskeskus. Nagu iga teinegi ööpäev läbi tegutsev info- või abitelefon, ei saa ka Estraveli tellimiskeskus kurta, et elu igav või rutiinne oleks. Toru tõstes ei tea kunagi, millise probleemi lahendamisega tuleb hakata tegelema järgmiseks. Tellimiskeskus puutub peaaegu igal ööl kokku põhiliselt piletimuutmistega: vale ajaplaneeringu tõttu ei jõuta hommikusele lennule või laevale, äriasjus on midagi ootamatut vahele tulnud, reisikaaslane on haigestunud. Sageli helistatakse sõna otseses mõttes viimasel minutil, näiteks siis, kui lennule registreerimine on juba lõppemas, ning reisikonsultant peab loetud sekundite jooksul suutma olukorra lahendada. Kõigi Estraveli klientide turvalisus hädaolukorras on samuti alati tagatud. Ülemaailmseid muutuvaid olusid arvestades võib olla kulla­ kaaluga ööpäevaringne hädaabinumber, kuhu kibedal hetkel helistada ja südamerahuga lasta kellelgi teisel enda eest tegutseda. Mõnusat juubeldamist meile kõigile ja ohtralt turvalisi seiklusi üle maailma!

Väljaandja ei vastuta teenusepakkujate tehtavate muudatuste eest sõiduplaanides, hindades jms. Ajakirjas ilmunud materjalide kasutamiseks tuleb toimetuselt luba küsida. Loe digiajakirja: www.estravel.ee/estraveller

AIRI ILISSON-CRUZ Estraveli turundusjuht

3


Ainulaadsed tippkvaliteediga prilliraamid

Ainult Silmalaseri Kawe esinduses Pärnu mnt 15, Tallinn


silmalaser.ee DR. KAI NOOR SILMAKABINET / TEGEVUSLUBA L03064


16

Selles numbris PRAEGU ÕHUS Seiklus versus turvalisus

19

3

Uudised

10

Postkaardid

12

PUHKA EESTIS / SEIKLUSLIK ELU Kauneim linn Ida-Euroopas

16

Teejuht Naissaarele

19

Joostes läbi Marrakechi

58

Mongoolia ja mõnda

43

HEA ELU

22

24 6

Muretu murelaps Kreeka

24

Kas Colombiasse minekuks on 10 head põhjust? Sí, mi amor!

30


13

38

Kõrberebasena Sahara väravas

38

Stressivaba puhkuse meistriklass kruiisilaeval

48

Machu Picchu ja Amazonase vihmamets – päästik ja alguspunkt reisiks iseendasse

54

58

TASUB TEADA Euroopa kuulsaima kiriku kodusaar

22

Sellist Wabadust me tahtsimegi! 52 Reisiraamatud ja -filmid 64

MAAILMARÄNDUR 7 küsimust Marii Karellile 66

54 30

Estraveli KULDKAART peab 20 aasta juubelit! Tänavu sügisel peab juubelit Estraveli Kuldkaart, saades 20aastaseks ja pakkudes sel puhul nii oma 28 000 püsikliendile kui ka uutele liitujatele ägedaid boonuseid. Saa osa kuni aasta lõpuni kehtivatest eripakkumistest – soodustus lennupiletite ostmisel, tasuta Kuldkaart koos reisiostuga, topelt boonuspunktid, vabapääsmed klubisse Vabank ning 20% allahindlused 20 koostööpartneri juures, näiteks on soodushinnaga Skechersi tooted, JOIKi kosmeetika, Bold Tuesday maailmakaardid, reisiraamatud ja palju muud põnevat! Uuri rohkem: www.estravel.ee/kuldkaart20

7


PRAEGU ÕHUS

Siseturismi pakkumised

Romantilised jalutuskäigud rannapromenaadil ja Pärnu linnas loovad mõnusa meeleolu, hoolimata järjest lühenevatest päevadest. Estonia ammutab inspiratsiooni Eesti loodusest, rahvuslikest traditsioonidest, käsitööst ja kultuurist, sh koduõllest. Koduõllel on tänu humalasisaldusele palju häid ja tervislikke omadusi, nii et miks mitte kasutada seda ka spaas? Humalahoolitsuse ajal kooritakse keha sügavuti humalat sisaldava koorijaga. Nahk jääb pärast protseduuri värske, särav ja jumekas. Sügispuhkuse pakett Estonia Resort Hotel & Spas sisaldab seega ka humalahoolitsust, lisaks piiramatut spaa ja saunade kasutust kogu hotellis viibimise ajal ning piiramatut Surnumere basseinis hõljumise aega.

Foto: Estonia Resort Hotel & Spa

Sügisromantika ja turgutus Estonia Resort Hotel & Spas

Paketi hind kahele algab 108 eurost (P–N majutusega standardtoas). Pakkumine kehtib kuni 20.12.2016.

Foto: Fra Mare

Olemise võlu Fra Mares Fra Mare Thalasso SPA kutsub puhkama armsasse kuurortlinna Haapsallu, kus suvesagin on vaibunud. Jalutuskäigud männimetsas ja rannal, soojad saunad ja tervistav puhkus basseinides ootavad! Lisaks kingitakse “Olemise võlu” nime kandva paketi ostjatele üks iluhoolitsus – parafiinmask kätele või jalgadele. Paketis sisaldub veel hommikuujumine (kell 6–9) Thalasso Day SPA mereveebasseinis ja piiramatu Day SPA basseini- ja saunapargi külastus kell 15–22. Hotellis on külaliste kasutuses à la carte restoran Bergfeldt, lobibaar, teraapia- ja hoolitsuste kabinetid, võimlemissaal, Thalasso Day SPA basseini- ja saunapark, ilumaailm ja väike kauplus. Paketi hind kahele algab 86 eurost. Pakkumine kehtib kuni 30.11.2016.

GO Spast leiab veekeskuse, mõnusad basseinid, maitseelamusi pakkuva restorani ja mugavad toad, kus öine uni on kui puhkus pilvedel. Päev võib olla nii aktiivne – aktiivne spaa koosneb Soome saunast, aurusaunast ja sanaariumist, suplusbasseinidest ning fitnessiruumist – kui ka laisklevalt privaatne mõnes hoolitsuste ruumis, kus ootavad massaažid, veega seotud hoolitsused ning keha-, näo-, käe- ja jalahoolitsused. Võimalus on end hellitada üle 20 spaahoolitsusega. Gurmaanid vaimustuvad hotelli à la carte restoranist, kus on alati eelistatud värske ja orgaaniline toit. Sügiseses puhkusepaketis sisaldub veel antistressimassaaž (60 min) kahele. See on ainukordne kombinatsioon kümne kultuuri puudutusest. Hoolitsus algab kerge kuivharjamisega enne rütmilisi, sügavuti mõjuvaid liigutusi. Puhtad õlid ergutavad vaimu ja lõõgastavad pingul lihaseid. Paketi hind kahele algab 125 eurost (P–N). Pakkumine kehtib kuni 29.12.2016 (v.a 07.–09.10 ja 21.–30.10).

Foto: Arensburg Boutique Hotel

Hedonistlik puhkus Arensburgis Väikeses ja privaatses Arensburg Boutique Hotel & Spas Kuressaares kohtuvad moodne arhitektuur ja ajatud väärtused. Sisekujundus on ühitatud vana maja ajaloolise olemusega, toad on romantilised ja valgusküllased – ei saa jätta märkimata, et enamikus tubades on ülima luksuslikkuse nimel ka vann. Hotelli spaas saab lõõgastuda Soome saunas või aurusaunas. Spaa personaalsesse osasse kuuluvad spaahoolitsused: massaažid, veega seotud hoolitsused, keha-, näo-, käe- ja jalahoolitsused (kokku üle 30 hoolitsuse). Paketi hind kahele koos massaažiga (mõlemale 30 min) maksab sel sügisel 89 eurot. Pakkumine kehtib kuni 30.12.2016 (v.a 06.–09.10). Võta ühendust Estraveli siseturismi osakonnaga tööpäeviti kell 9.00–17.30 telefonil 626 6233 või e-posti aadressil siseturism@estravel.ee. Hinnale lisandub teenustasu 8 eurot. Estraveli Kuldkaardi omanikke teenindame üle 150eurose ostu puhul tasuta, alla selle on teenustasu 4 eurot.

8

Foto: GO Spa

Saaremaine hoolitsus ja külalislahkus GO Spas


9


PRAEGU ÕHUS

Uudised Sel talvel saab Tallinnast otse Fuerteventurale Sel talvel toimuvad esimest korda reisikorraldajate Aurinko ja Novatoursi otselennud Fuerteventurale – mis tähendab, et sel talvel on võimalik otse lennata lausa neljale Kanaari saarele, kuivõrd alati populaarsed Tenerife ja Gran Canaria, aga ka Lanzarote on Eesti reisikorraldajate pakutavas valikus juba olemas. Kanaari saarte päikesereiside pakettide hinnad algavad septembri keskpaigas 469 eurost, aga soodsaimad reisid müüakse kiiresti välja. Täpsem info www.estravel.ee/kanaarid

Foto: Silvia Pärmann

Kauge ja eksootiline Taiwan tuli ise Tallinna – teemaja kujul Tallinnas Rotermanni kvartalis avas taiwani-hiina paari eestvedamisel uksed ehe teemaja Tea Wan, kus saab nautida maailma parimaid ja puhtamaid teesid ning huvi korral osaleda teetseremoonial. Rotermanni vana jahuladu on ärkamas uuele elule ning ühena esimestest paljude gurmeepoodide seas avaski uksed teemaja. Kui interjööris segunevad karge põhjamaisus, industriaalne minevik ja Aasia eksootika, siis teetassis on ainult Aasia aroomid ja soojus. Muuseas, just selle teemaja ukse taga toimusid kunagi Tarkovski kultusliku filmi “Stalker” võtted. Taiwanis on tee joomine rituaal, kuid mitte nii rangete käitumisreeglitega kui maailmakuulus Jaapani teetseremoonia. Gongfu teetseremoonial on põhirõhk perfektse tee valmistamisel, ja ehkki selle kena serveerimine on samuti tähtis, on esikohale tõstetud maitseelamus. Foto: Silvia Pärmann

Lisakaitse terrorismi korral Alates septembrist saavad Salva reisikindlustuse kliendid kindlustada end terrorismist tulenevate juhtumite vastu. “Viimasel ajal suurenenud terrorismiohu tõttu Euroopas on klientide huvi terrorismist põhjustatud kulude katmiseks hüppeliselt kasvanud. Seetõttu lisasime septembri alguses Salva tootevalikusse uue kindlustuskaitse, mis katab terrorismist tulenevad tervisekahjustuse ja reisitõrke kulutused,” ütles Salva Kindlustuse ASi reisikindlustuse osakonna juhataja Epp Ulfsak. Uue kindlustuskaitsega kaetakse reisil toimunud terrorismiakti tagajärjel tekkinud tervisekahjustuste ravikulud, surma korral ka kojutoomise kulud. Lisaks hüvitatakse kõik reisi katkemisega seotud kulutused, sh lisandunud transpordi- ja majutuskulud. Reisi ärajäämisel terrorismi tõttu hüvitatakse reisipaketi hind täies ulatuses. Terrorismi lisakindlustuskaitse tervisekindlustuse juhtumiks on reisil toimunud terrorismiakt või looduskatastroof, mille tagajärjel saab kindlustatu tervisekahjustusi või sureb. Reisitõrkekindlustus hõlmab terrorismiakti või looduskatastroofi, mis võib kujutada ohtu elule ja tervisele ning mis toimub reisi ajal või 48 tundi enne selle algust. Reisikindlustuse kohta saab infot veebiaadressil www.estravel.ee/reisikindlustus.

10

TAEVASED SÕNUMID LUFTHANSA pagasi­ lipikud muutuvad tasa­ pisi digitaalseks. Lennufirma on koos kohvri­tootjaga Rimowa välja töötanud digitaalse pagasilipiku. Uue lahenduse abil on reisijatel võimalik oma pagas lennule registreerida juba kodus nuti­ telefoniga ja lipikuid välja printida ei ole tarvis. Vaja läheb vaid digitaalset andmemoodulit, mis käib kohvri välisküljel asuvasse spetsiaalsesse pessa. Esimesed kõnealust võimalust pakkuvad kohvrid on juba Euroopas müügil, Eesti kauplustesse jõuavad need veebruaris-märtsis. Lufthansa on esimene lennufirma, kes on uudse lahenduse kasutusele võtnud. FINNAIR hakkab pakkuma kõigis Airbus A320 lennukites traadita internetti. 12 Mbps või suurema kiirusega internet on praegu pakutavatest lahendustest kiireim ja lubab reisijatel nautida ka aina populaarsemat video voogedastamise võimalust. Wi-Fi süsteemide paigaldamisega alustatakse järgmise aasta mais ja jõutakse lõpule 2018. aasta juunis. NORDIC SEAPLANES on Taani lennufirma, millest on kuulnud küll vähesed, aga millest tahaksid kuulnud olla paljud. Firma hakkas lendama Kopenhaagenist Taani suuruselt teise linna Aarhusi vesilennukitega. De Havilland C6 Twin Otteri vesilennukisse mahub korraga 17 reisijat, pileti hind algab 1800 Taani kroonist (u 242 eurost). Tualettruumi lennuki pardal ei ole ning käsipagasit tohib kaasa võtta maksimaalselt kuus kilo. SURF AIR, Californias 2013. aastal alustanud lennundus-start-up, teeb alates oktoobrist igapäevalende Londoni, Dublini, Cannes’i ja Zürichi vahel. Lennufirma püsiliikmed saavad nende linnade vahel reisida piiramatult, ostes lennupassi, mille hind algab 2900 eurost. Nädalavahetusel lennatakse ka Ibizale ja tuleval aastal loodetakse lennuvõrku tõmmata veel Amsterdam, Pariis ja Barcelona. Surf Air on võitnud kiiresti ärireisijate südame, sest lubab lennujaama jõuda 15 minutit enne väljalendu.


Tutvu tingimustega www.salva.ee või küsi nõu meie spetsialistilt.


PRAEGU ÕHUS

Reisipostkaart U Beini sild, Amarapura, Myanmar Amarapura on asustus, mis kandis kunagi uhkusega Myanmari pealinna nimetust ning oli selle koduks ka riigi kuninglikule perele. Nüüdseks on kõnealune väikelinn, mille nimi tähendab paali ehk theravaada budismi ametlikus keeles surematuse linna, oma varasema hiilguse suuresti minetanud. Kuigi Amarapura on aja jooksul jäänud ilma nii pealinna tiitlist kui ka kuninglikust paleest, millest nüüdseks on alles vaid varemed, leiavad sinna tee siiski tuhanded turistid. Seda just eesmärgiga heita pilk kloostritele ja templitele, mis sellel ajaloolisel paigal veel niipea unustusehõlma vajuda ei lase. Eelmainitust ei ole sugugi vähem tähtis veel üks turismimagnet – Amarapuras asuv U Beini sild. See 1850. aastal valminud ning Taung­ thamani järve kahte kallast ühendav sild on nii maailma vanim kui ka pikim tiigipuust ehitatud sild – koguni 1,2 km ehk kolm staadioniringi. U Bein pole armastatud jalutuskoht ainult turistide, vaid ka kohalike hulgas. Kõige ilusamaks sillal viibimise hetkeks peetakse päikeseloojangu aega, kui taevas järve kohal kaunilt kuldseks värvub. “Eksootilise” välimusega eestlased peavad aga arvestama sellega, et nende jalutuskäik sillal võib venida plaanitust poole pikemaks, sest pea iga paarikümne meetri pärast võib teid kõnetada üks säravate silmade ning avala naeratusega kohalik, keda lahutab täiuslikust õnnest vaid foto koos teiega. ELINA PRAAKEL Foto: Elina Praakel

12


PRAEGU ÕHUS Foto: Triin Hallap Foto: Riina Kaasik

Kelmikas kollane, Jerevan, Armeenia Armeenia ei olnud minu kujutlustes midagi elegantset: palju šašlõkki, palju mägesid, palju nukrust. Aga juba esimesed tunnid Jerevanis näitasid absoluutselt teist­ sugust maailma: värskust ja elegantsi ning rõõmsaid inimesi promeneerimas ostu­ tänavatel ja veetmas aega parkides sügise viimastel soojadel päevadel, mis sest, et lehed ja õhutemperatuur juba langenud olid. Ja ehkki teisel korral ei oleks kõik enam nii üllatav, sõidaksin sinna uuesti tagasi. RIINA KAASIK

Möirged, krabinad ja lõkkejutud, Lõuna-Aafrika Vabariik Kuna esimene, üpris lühike töine reis Lõuna-­ Aafrika Vabariiki suutis jätta uskumatult sügava mulje, haarasin kohe võimalusest, kui British Airways oma uue sihtkohana Johannes­burgi välja reklaamis ja tavapärasest hulga soodsamaid pileteid pakkus. Reisiväsimus pikast lennust tegi oma töö ning esimene öö Lõvipargis möödus sügavas unes, hoolimata sealtsamast, suure telgitaolise onni lähedalt kostvatest möiretest. Järgmisel päeval saime nooremate möirgajatega ka paremat tutvust teha. Väikesed lõvikutsikad valisid meie reisiseltskonna seast välja kõige haavatavama, viieaastase poisi, ja proovisid tema peal kohe ka kätte õpitud ründamistaktikat – saime teada, et läheneva äikesetormi tõttu on lõvid natuke pöörased. Edasi kulgesime Krugeri rahvuspargi poole, kohale jõudsime ööpimeduses. Tuleb tunnistada, et üldiselt väga looma- ja loodusesõbraliku inimesena tabasin end keset savanni ikkagi üksjagu hirmu tundmas – eriti pärast mahlakaid safarigiidide jutte lõkke ääres ning üksiku tõrviku valgel puuonni magama suunduses. Õnneks jäid kõik tormi jooksvad pühvlid vaid minu fantaasiatesse ja ainsad üllatajad olid väiksed konnad, kes end mööda toaseina iminapa-sarnaste varvastega ülespoole hiivasid. Loomade kohtamine ei osutunud rahvuspargis sugugi keeruliseks, sest sõiduteed kulgesid nende joogikohtade läheduses. Isegi giidi abita, tavalise rendiautoga ringi vurades õnnestub näha väga paljusid liike. Parki sisenedes saab alati kaasa juhtnöörid, mismoodi toimida, kui mõni loom hoopis teie autot lähemalt uurima tuleb – asi on naljast kaugel, kui elevant end vastu Renault Cliot sügama hakkab. TRIIN HALLAP

13


PRAEGU ÕHUS

Salaruumidega kindlus, Osaka, Jaapan

Foto: Märten Martis

Tekkis võimalus elada ja töötada Jaapanis, kokku üheksa kuud, ja ehkki elukohaks oli Nagasaki – ilus mägede vahel asuv väike­ linn –, võtsin aega ka ringi reisimiseks. Osakas oleks lihtsalt kindluse külastamisest väheks jäänud, aga giidituur muutis selle käigu elamuseks. Esiteks väärib vaatamist muidugi ehitusstiil, mis on detailideni läbi mõeldud, ning teiseks kindlusesse viiv tee, mille puhul on samuti kõik viimseni kalkuleeritud. See on kitsas, looklev ja mitme väravaga, et takistada vaenlast otse lossi peale jooksmast, ning piisavalt keeruline, et segaduses olevat sissetungijat samal ajal müüridelt ja kindlusest tagasi tõrjuda.

14

Väravad on väikesed, et palju inimesi korraga läbi ei mahuks, ja madalate avatud lagedega, et vaenlast tema sisenemisel rünnata. Kindluse teeb omapäraseks kaks pikka ühes tükis kandetala, mis jooksevad maapinnast kuni laeni, ja nende peale ehitatud raamistik, mis on piisavalt elastne, et kannatada maavärinaid. Lisaks ei tarvitanud jaapanlased puitehitiste puhul eriti naelu, seega on sellegi kindluse puhul kasutatud puitliiteid, mis näitab veel kord Jaapani rahva täpsust ja osavust. Loomulikult on kindluses rohkelt salaruume, et vajadusel vaenlasele üllatusrünnakut teha. MÄRTEN MARTIS


Silversea luksuskruiisid Ajatu elegants, detailideni lihvitud personaalne teenindus, põnevad marsruudid - lihtsalt lõõgastu ning lase end hellitada Silversea „kõik hinnas“ elustiilil.

Aastavahetuse kruiis Kariibidel Silver Spirit´i pardal

Aadria mere kruiis täiesti uue Silver Muse pardal

Hind alates 4520 eurost reisija kaheses sviidis (17 ööd)

Hind alates 6550 eurost reisija kaheses sviidis (12 ööd)

Aasia all inclusive kruiis Silver Shadow pardal

Kariibi mere ja Amazonase jõe kruiis Silver Spirit´i pardal

Hind alates 4650 eurost reisija kaheses sviidis (11 ööd)

Hind alates 7050 eurost reisija kaheses sviidis (17 ööd)

Estravel on Silversea ametlik esindaja Eestis. Lennuagentuur • Hotelliagentuur • Reisibüroo www.estravel.ee/kruiisireis

24/7 reisiabi 6 266 266 estravel@estravel.ee


PUHKA HEA EESTIS ELU

Kauneim linn Ida-Euroopas Sel kevadel reastas üks populaarne reisiportaal oma lugejate arvamusele tuginedes Ida-Euroopa kauneimad linnad. Võitis linn, kus me kõik juba käinud oleme, aga mis on 2016. aastaga sedavõrd palju muutunud, et kindlasti peab sinna minema uuesti – Tartu. TEKST: SILVIA PÄRMANN “Rahulikum kui Eesti pealinn: Foto: Anni Õnneleid ajalooline, taskukohane, nooruslik, intelligentne ülikoolilinn,” kirjeldatakse meile Tartut. Veel aasta tagasi oleks seda linna võinud kirjeldada ka kui üht suurt ehitusplatsi. Korraga olid töös nii uus kaubanduskeskus, kolm hotelli kui ka loomulikult Eesti Rahva Muuseum (ERM). Selleks sügiseks saab kõik valmis Eesti Rahva Muuseum paar kuud enne pidulikku avamist. ja see Tartu, mis linna sisse sõites silmale avaneb, on sedavõrd teistsugune, et kui tahate nädalalõpureisil mõnd uut kohta avastama minna, pole kaugemale vaja sõitagi. Ehkki ERMi puhul on terve aasta räägitud rohkem selle res- Foto: Aive Urberg ja Jake Farra torani köögist (mida ikka veel ei Hotell Lydia. Hostel Hektor. Foto: Jarek Jõepera ole) kui ekspositsioonist, on viimane tegelikult siiski peamine KOLM TOREDAT VÄIKEST ÜLLATUST TARTUS põhjus, miks sel sügisel kõik teed Tartusse viivad. Ja muidugi ka 1. KGB kongide muuseum ja Tartu ülikooli kartser hoone ise, mille eest arhitektid Harjumuspärastele muuseumidele pakuvad Tartus põnevat kevadel mainekal AFEXi arhi- vaheldust kaks kunagist kinnipidamisasutust, kus algupärane tektuurivõistlusel peaauhinna ruumikujundus viib külastajad kaugetesse aegadesse Eesti võitsid. Muuseum üllatab vaa- minevikus. KGB kongide muuseumi ekspositsioonid annavad tajaid ainulaadse arhitektuuri­ aimu kommunistliku režiimi kuritegudest sõjajärgses Eestis. lahendusega – aga sõitke ise vaa- Siberi vangilaagritest toodud esemed aga paljastavad küüditamise tõelist palet. Ülikooli pööningul asuv kartser seevastu tama! Kahtlemata jälgivad kõik pajatab patuste üliõpilaste ajalugu. sportliku hasardiga seda, kas 2. Lodjasõidud Emajõel ERM suudab lüüa Eesti popu- Emajõe Lodjaselts pakub laevasõidu-armastajatele võimalusi laarseima siseruumides asuva at- saada osa iganädalastest purje- ja loodusretkedest. Lisaks looraktsiooni, Tartu Ahhaa keskuse dusekesksetele väljasõitudele korraldatakse Emajõel meele­ külastajanumbri, mis oli möödu- lahutuslikumaid lodisõite, millega sisustada toredaid perekondnud aastal pisut üle 213 000 ini- likke koosviibimisi – näiteks pannkoogiretkedel kuuleb maitsvate mese ning on see aasta kulgemas pannkookide saatel lodjamadruste seiklusjutte maalt ja jõelt. 3. Põllumajandusmuuseumi ja trükimuuseumi töötoad uue rekordi kursil. Kõik suured näitused võta- Kui Tartut on väisamas mõni tehnikahuviline, tasub tal kindlasti vad aega ja väsitavad jalgu, nii külastada põllumajandusmuuseumit, kus saab harjutada mooet selles valguses on tõesti tore, et tori kokkupanemist. Trükimuuseum ootab aga oma töötuppa peale muuseumibuumi on Tar- kõiki, kes soovivad teha lähemat tutvust iidsete trükitehnikatetut tabanud ka hotellibuum. Ly- ga. Mõlemad töötoad suudavad kindlasti huvi äratada ka neis, dia Koidula ja Johann Voldemar kes pole end kummalgi alal veel proovile pannud.

16

Jannseni elukohaks olnud hoone asukohas avas juba suve alguses uksed glamuurne Lydia Ülikooli tänaval. Luksuslikku mugavust taotlevate tubade ja Tallinna hipsterikohvikutega harjunutele mõningast hämmingut tekitava hinnakirjaga restorani kõrval on olemas ka sume ja soe spaa, mis on loodud vaikseteks vestlusteks, muusika kuulamiseks ja puhkuseks kamina ees. Kolm sauna ja puhkeala, kus ootavad lamamistoolid, pehmed rätikud, kurgivesi ja kaminatuli, panevad aja peatuma. (Mitte et see Tartus ka muidu just edasi tormaks.) Lapsed võivad Lydias küll endal igavusest lõualuud valusaks haigutada, sest neid vaimustab hoopis rohkem mõte novembris avatavast spaahotellist V. Selle saunamaailmas on 11 erineva niiskustaseme ja temperatuuriga sauna, soolamaailmas soola­ bassein ja soolasaunad ning lõõgastusmaailmas valgusteraapia- ja karavanituba. Loomulikult ei puudu ka mullivannid, Jaapani bassein, laste basseinid ja atraktsioonid ning massaažijugadega lõõgastusbassein. Ehkki juba kõik eelmainitu hakkab silme eest kirjuks võtma, on tegelikult enim tähelepanu saanud värvikas hostel Hektor (interjööri autor on Jan Skolimowski KAMP Arhitektidest), millele omistas silmapaistvate hostelite portaal Hostelgeeks sel nädalal viis tärni. Hektor Design Hostelis on peale majutuse olemas ka kohvik, raamatu­ kogu, jõusaal ja joogaruum(!), pesu­pesemis- ja triikimisvõimalus ning nõupidamisruum.



SÜGISENE HINNAPAKKUMINE: ROOSTA APARTMENDID 2+2 *

HIND 83 € * Ei sisalda hommikusööki, kehtib erakliendile.

Lisainfo: roosta@roosta.ee, tel 525 6699

www.roosta.ee


PUHKA EESTIS

Teejuht Naissaarele

Foto: Kaido Einama

Kui mandril on käes hall, lehetu ja porine sügis, kestab Naissaarel värvidemäng veel edasi. Meri on pikalt soe ega lase sügisel halliks minna. Naissaarel on sügis palju pikem kui mandril. TEKST: KAIDO EINAMA Nõukogude ajal üsna militaarse mainega saar on taas loodusretkede sihtkohaks pöördunud. Tallinnast pääseb saarele ka tormisemate ilmadega, sest sadam võtab vastu suurema süvisega aluseid, mis võivad kohale sõita kasvõi jõulude ajal. Sügisel on tähtis, et vee peal vähem loksutaks ja oota­ matult kerkinud torm saarele vangi ei jätaks. Näiteks aurik Katharina sobib mere­ reisiks ka karmide ilmade korral. Saarel saab valida keskmise, põhja- ja lõunaraja vahel. Tegelikult võiks kohe alguses ära otsustada, kas minna põhja või

lõunasse. Keskmine rada on kompromiss edasijõudnutele või neile, kel tõesti aega napib.

Lõunarada

Alustuseks on lõunarada parim ja huvitavaim, sest seal on rohkelt vaatamisväärsusi. Sadamast alates on enamik teid tähistatud korralike sinivalgete märkidega. Suurem tee viib läbi Männiku küla, kus asub Naissaare muuseum ning kohtab ka paari püsielanikku. Matkarada ise kulgeb küla kõrval idüllilisel kaldapealsel, kust

avanevad vaated nii sadamale kui ka Tallinna kilukarbisiluetile. Saare lõunatipus on väike Leedu Nida – suured mereäärsed liivaluited, mis ulatuvad kõrgele nagu mäed. Kui nüüd saare sisemusse pöörata, viib tee luidetelt otse Naissaare puhkekeskusesse, kus vajadusel saab ka ööbida. Keldri kõrval podiseb diiselgeneraator, sest tsivilisatsiooni põhihüve – elektrit – siin ei ole. Sealsamas asuvad mõned meremiine (muidugi tühje) täis laotud kitsarööpmelised platvormvagunid ning vana vedur, mis

19


PUHKA HEA EESTIS ELU mõni aasta tagasi veel inimesi saare kitsa­ rööpmelisel raudteel ringi vedas. Edasi viib lõunarada Sepa tallu Omari küüni juurde, kus veedab oma suvesid Tõnu Kaljuste. Omari küünis toimuvad etendused ja kontserdid, ilusa ilmaga mahuvad küüni taha lavale isegi koorid. Kuigi küüni juurest saab otse metsateed pidi saare keskel asuvate miiniladudeni, tuleks enne põigata paarsada meetrit lääne pool paikneva Maarja kiriku juurde. Pühakojast veel sadakonna meetri kaugusel on surnuaed, mille puust väravakaar on üks Naissaare sümboleid. Miinilaod on teine Naissaare sümbol. Okastraataiad on alles, püsti on ka miini­ tehase müürid ja katus peab. Tehase eest leiab maa külge aheldatuna isegi üksiku miini. Laod on aga tühjad – vaid tagumistes leidub veel midagi – ning metall ära veetud. Tagasi sadamasse jõudes on läbitud 11– 12 km, vahest rohkemgi, kui teel on ette tulnud kõrvalepõikeid.

Põhjarada

Kui lõunarajal jõuab päevaga tiiru ilusti ära teha, siis põhjarajal läheb veel kiiremini, sest selle kogupikkus on napilt 7–8 km. Teele jääb Taani Kuninga Aed, mis algab põdrasamblatega kaetud ja mändidega pikitud luidetelt ning jätkub omapärase puisniiduga, kus leidub tammesid, sarapuid ja metsikuid õunapuid. Kuni põhjatipuni kohtab nii Eesti, Saksa kui ka Vene kaitseehitisi, lihtsaid suvituskohti ning lausa luksusikke villasid. Majakani jõudes saab sisemaa poolt natuke teist teed pidi tagasi jalutada. Kui on sügis, näeb värve, marju ja seeni igal pool.

20


AURA KESKUS / OÜ Tartu Veekeskus Turu 10, Tartu 51014, tel 730 0280 info@aurakeskus.ee | www.aurakeskus.ee | www.facebook.com/AuraKeskus


TASUB TEADA

IKOON

17. sajandil valminud Pont Neuf ehk Uus sild on tänapäeval Cité saarele viiv vanim sild.

Euroopa kuulsaima kiriku kodusaar

Nagu iga teinegi suurlinn, pakub Pariis liiga palju, et nädalavahetusega igal pool ära käia jõuaks. “Pariisi näha ja surra!” kirjutas ligi 80 aastat tagasi vene kirjanik Ilja Erenburg. See lause jäi järgnevatele põlvkondadele meelde kauaks ajaks. Kindlasti mõtles kirjanik tegelikult Citéd. TEKST: IVAN LAVRENTJEV

22


Kui ma ise esimest korda Prantsusmaa pealinna sattusin, nägi mu päevakava välja korraliku koolilapse päeviku moodi: lõuna restoranis N. (1 tund), M. näituse külastamine (2 tundi), ostlemine piirkonnas L. (1,5 tundi). Lõpptulemus oli küsitav: justkui igal pool sai käidud, aga mulje jäi pealiskaudseks. Pigem tekkis hasart pikemaks tagasi tulla. Sestap on mõistlik keskenduda ühele piirkonnale ning veeta seal rohkem aega, selle asemel et paljude vaatamisväärsuste, muuseumide ja söögikohtade vahet joosta. Cité on ideaalne valik: hästi väike (et ka eakas inimene ja laps liikumisest ära ei väsiks) ning väga kirju ja põneva ajalooga koht linnasüdames. Tõsi, liiga turistirohke teine, aga õigesti ajastatud visiidi puhul saab rahulikult arhitektuuri vaadata, ilma et peaks selfipulkade vahel majade fassaade välja otsi-

anekdooti: “Notre Daam väärib missat.” Eriti põnevalt sai Prantsuse ajaloo osaliseks Conciergerie-nimeline hoonekompleks. Üheskoos Sainte-Chapelle’i ja justiitspaleega (Palais de Justice) moodustas see pikalt kuningate residentsi, hiljem aga oli nii kohtusaal kui ka vangla. Hoone otsas olev kell oli kunagi Prantsusmaa esimene avalik kell üleüldse: varauusaegse inimese suhe aja kulgu oli tänapäevaga võrreldes teistsugune ning kellaega saadi teada üksnes tänu kirikukelladele. Conciergeries peab ära vaatama gooti saali ning muljet avaldava suure köögi. Muuseumist saame teada ka kuulsate asunike lugusid: siin istus Napoleon III, seal veetis oma viimased kuud enne surmanuhtlust Marie Antoinette. Vangla lugu tõestab veel kord väga ilmekalt, et revolutsioonid söövad oma lapsi: mainekate vangide seas ootasid nende seinte vahel surma nii Danton kui ka Robespierre. Notre Dame’i kõrval kahvatab mis tahes teine kirik, kuid Sainte-Chapelle’i ei saa ikkagi minemata jätta. Põhjuseks on teisel korrusel paiknevas kabelis kõrgete võlvide all olevad vitraažid, mis hea vedamise ja päikeselise ilma korral paistavad eriti värvirohked. Kui vihma eest tuleb siiski põgeneda, tasub uurida maa-alust arheoloogilist krüpti La Crypte Archéologique. Tegu on tõelise ajamasinaga, kus arheoloogilised kihid muutuvad ajaloolisteks ja kultuurilisteks ning kus saab jälgida Cité ja Pariisi arengut läbi sajandite: Rooma saunad, katakombid, esimene kanalisatsioon jm. Selles peitubki Cité võlu: 0,2 ruutkilomeetri suurusel alal on kontsentreeritud lõpmatult palju avastamisrõõmu, peab ainult kogu aeg üles ja maa alla vaadata oskama.

TASUB TEADA

ma. Sellest laevakujulisest saarest (korrektne ongi öelda Île de la Cité) keset Seine’i jõge on alguse saanud tänapäeva Pariis, kui esimesed hõimud rajasid siia asula 1. sajandil eKr. Kui Prantsuse ajalugu peaks seletama mõne väikese ala näitel, sobiks Cité valatult. Saart ühendavad linnaga sillad, neist vanim on Uus sild (Pont Neuf) – või noh, omal ajal oli sild tõesti väga uus ja sellest ka nimi. Uudsus seisnes muu hulgas selles, et silla peal polnud ühtegi maja ja ehitise laius oli tervelt 20 meetrit – 17. sajandi alguses erakordne suurus. Teine legendaarne sild Pont au Change sai omale nime just nende lõpmatute kauplejate järgi, kelle poed silla peal paiknesid. Kel Süskindi “Parfüüm” loetud, peaks hästi mäletama peategelase poe kirjeldust, mis omakorda annab hea ettekujutuse Euroopa suurlinnade sildade kirevast (ja mitte just kõige ilusamast) elust mõni sajand tagasi. Kirjandusest ei saa üle ega ümber saare kõige kuulsamat vaatamisväärsust külastades. Romaani mõjutustega gooti stiili esindav Jumalaema kirik (Notre Dame de Paris) on meile kõigile koolipingist teada tänu Victor Hugo samanimelisele romaanile. Ajaloolaselt oli kiriku funktsiooniks olla kodanike jaoks koht, kus vastukaaluks hallile argielule sai kogeda midagi muud. Jutt ei käi isegi niivõrd jumalasõnast, sest harimatu inimene ei mõistnud nagunii ladina keelt, ning seega kulus valdav osa teenistusest ringivaatamisele. Notre Dame mahutas valmimise järel 14. sajandil ligi 9000 inimest ning on siiani sama lummava mõjuga ka kogenud vaatajale. Kuna te ei jää ainsaks huviliseks, võib kirikus uudistades veidi kitsaks minna. Siinkohal parafraseeriks kuulsat ajaloolist

Fotod: Shutterstock

Ükski kirjalik tekst ei edasta sellist kellade kõlinat või oreli vibratsiooni, mida saab kogeda üksnes Jumalaema kirikus sees olles.

23


HEA ELU

Muretu murelaps Kreeka

Diakopto on nagu Ultima Thule – müütiline maailma äärel asuv saar, mida ainult kreeklased teavad ja hästi saladuses hoiavad. See asub mitme maailma kaugusel sõjapõgenike Ultima Thulest, kusagil Kreeka teises otsas.

24


HEA ELU

Peloponnesose poolsaar on tegelikult rohkem nagu saar pärast seda, kui Kórinthose kanal selle Mandri-Kreekast ära lõikas. Mitte ainult füüsiliselt pole Peloponnesos maailm omaette – muidu probleemidega sipleva riigi poolsaarel on elu ikka veel ilus nagu kreeka e. TEKST JA FOTOD: SILVIA PÄRMANN

25


HEA ELU Kórinthose kanal lõikab Peloponnesose poolsaare Mandri-Kreekast ära.

Peloponnesose elanike suurim rikkus on 11 miljonit oliivipuud. Mööda poolsaart ringi sõites tekib üsna kiiresti tunne, et need kõik on võimalik puhkusenädala jooksul üle vaadata. Peloponnesos näeb kosmosest vaadates ilmselt välja kui üks suur oliiviroheline puhmas. Samal ajal kui Kreeka teises otsas randusid pagulaspaadid, tõmbusid hirmunult eemale päikeseturistid ning kogu riigi majanduse allakäik jättis tööta neljandiku rahvast, hakkas Peloponnesosel Patra lennujaama maanduma järjest rohkem rahvusvahelisi lende ning Ateenast kahetunnise autosõidu kaugusel olev poolsaar muutus üha populaarsemaks puhkusekohaks ka kreeklastele endile, kes ei jaksa maksta oma kodumaa kuulsamatel saartel jaapani ja hiina turistide rahakoti järgi kujundatud hindu. Ehkki Patra ümbrusesse jääb ka kuurorte, kus kohalikke kuigivõrd ei kohta, on Peloponnesose poolsaar ehe Kreeka, kus elu käib piltpostkaardilikult ilusate väikelinnade randades, kus tavernad pakuvad traditsioonilisi roogi, kus vahel longib vastu isegi mõni eesel ning kus varemeid ja ajalugu on igal sammul rohkem, kui keskmine inimene ühe korraga vastu võtta jõuab.

Kalamata roheline kuld

Poolsaar on täis kuulsaid nimesid, mille taga peituvad reeglina varemed. Lähemal uurimisel tuleb elavatest ja asustatud kohtadest ette tuttav nimi Kalamata – oliivide pärast. Kogu Kreekas 143 miljoni oliivipuu saagist osatakse suurepärast õli teha igal pool, aga just Kalamata ümbruse inimesed on need, kes oma erilistelt puudelt nopitud oliive maailmas kõige paremini valmistada suudavad. Ehkki mitte miski ei viita, et Kalamatas võiks olla midagi ka peale oliivide, ootab seal ees väga mõnus rannikulinn, kus võib kogu puhkuse veeta vaid süües ja päevitades. Ent vähesed raatsivad oma aega sisustada üksnes nii. Peloponnesos on olnud asustatud iidsetest aegadest alates ning märke sellest leiab igal sammul.

Vaimustavad varemed

Messini on põneva ajalooga paik, mille on enda jaoks avastanud üllatavalt vähesed turistid.

26

Ehkki kõige kuulsamad on Olümpia ja Epidaurose varemed, on poolsaare põnevaim paik tegelikult Messini – oma aja kohta hiigla­ suur linn, mille ilu, rikkust ja külalislahkust ülistasid kaupmehed ja rändurid. Kreeka rändur ja reisikirjanik Pausanias viibis Messinis aastatel 155 eKr ja 160 eKr – tema tekstidest on arheoloogid ja ajaloolased teada saanud, milline elu käis Zeusi templis ja turul, siiani väga hästi säilinud staadionil ja koolis.


Elamusreisid Avasta uusi paiku, loodusimesid ning kultuuriväärtusi koos rahvusvahelise reisiseltskonnaga.

Puhkus looduskaunil Sumatra saarel

Merereis Maldiividel – seila traditsioonilisel dhonil

8-päevane reis alates 749 eurost

7-päevane reis alates 1299 eurost

Vapustava Vietnami parimad palad

Kordumatu seiklus omanäolisel Madagaskaril

10-päevane reis alates 899 eurost

14-päevane reis alates 1599 eurost

Lennuagentuur • Hotelliagentuur • Reisibüroo www.estravel.ee/seiklema

24/7 reisiabi 6 266 266 estravel@estravel.ee


HEA ELU

Methoni kindlus on teine vaatamisväärsus, mille nägemiseks ajaloo- ja arhitektuurihuvilised hea meelega mõnest rannapäevast loobuvad. Keskajast pärit kindlusel on dramaatiline asukoht neeme tipus ning ehitis on muljet avaldavalt suur. Kreekas on igal pool lihtne lasta end ajalool kaasa kiskuda, ent Peloponnesosel oleks kahju tänast päeva mitte märgata. Nii et varemete vahel turnimisest väsinud jalgu saab lasta mudida täiesti moodsas, Euroopa parimas luksusspaas. Kohalikel veinidel võib lasta voolata baarides, mille seinad on täis nüüdisaja Kreeka kunsti – antiikskulptuuridele ja sammastele ei ole vähimatki vihjet.

PELOPONNESOSE POOLSAARE KUULSAMAD NIMED

Kreeklased on kuulsad oma elurõõmu poolest ning naeratused säravad tõesti päikesega võidu igal pool.

Kreeka köök on üks Vahemere-äärsete riikide parim. Põnevaid nüansse ning oskuse kasvatada ja kasutada eksootilisi köögivilju tõi paljukirutud Ottomani impeeriumi aeg.

28

Olümpia Olümpia oli üks kõige tähtsamaid antiikaja pühapaiku, pühendatud jumalate isale Zeusile. Siia kogunesid atleedid üle kogu Kreeka, et oma ramm ühistel pidustustel proovile panna. Tänapäeval süüdatakse Olümpias iga nelja aasta järel olümpiatuli. Kalamata Kalamata nime teavad kõik – oliivide pärast. Kalamata üllatab veel ka pika kauni linnarannaga, mida katkematu rivina ääris­tavad suurepärased restoranid. Epidaurose teater Tegelikult on see terve kompleks, mille rajas arhitekt Polykleitos, ent mille kuulsaimaks osaks on fantastilise akustikaga Epidaurose teater, mida suvel kasutatakse vabaõhulavastuste jaoks tänapäevalgi – see mahutab 14 000 pealtvaatajat. Mükeene varemed Mükeene linnaga on seotud ainult suured nimed ja suured jutustused. Sealt sai alguse Trooja sõda ning sellega on seotud Agamemnoni, Orestese ja Elektra lood. Linna ümbritsenud kivimüüride hiiglaslikud plokid on sünnitanud legendi neid ehitanud kükloobist. Zorbas Kirjanik Nikos Kazantzakise Zorbast teatakse isegi siis, kui Anthony Quinniga filmi või Tõnu Karku Zorbase rollis draama­teatri laval nähtud pole. Müütiline kirjanduslik kangelane oli päriselt olemas ning erinevalt raamatus kirja pandust möödusid tema aastad Peloponnesose poolsaarel kaunis Stoupa linnas, kus paljudel kohalikel on temaga seotult mõni isiklik lugu rääkida.



HEA ELU Laguunid

Kas Colombiasse minekuks on 10 head põhjust? Sí, mi amor! Colombias on midagi seletamatut. Võib-olla on see loodus, võib-olla ajalugu, aga võib-olla hoopis inimesed – otsustage ise! TEKST: KRISTINA MÄND FOTOD: SHUTTERSTOCK

1.

Kohv ja istandused

Zona Cafetera piirkond on täis kohvi­istandusi. Iga istandus on ise kuningriik, kus teatakse täpselt, millised kohvipuu sordid annavad parimat kvaliteeti, millised sobivad impordiks ja mida kasvatatakse

30

ainult oma tarbeks. Süsteem on hoolikalt läbi mõeldud – taimede valik, istutamine, kaitsmine satikate eest, korjamine, eristamismeetodi valimine (kas kuivalt või veega), pesemine, kuivatamine, sõelumine, röstimine, ubade valimine ja jahvatamine. Kõike sel-

leks, et saada imeline aromaatne jook, mida maa­ilmas toodetakse ligi 8,8 miljonit tonni aastas. Pauligi andmetel on suurimad kohvi­ joojad soomlased, kes tarbivad üle 11 kg kohvi inimese kohta, samal ajal kui eestlaste keskmine tarbimine moodustab aastas 5 kg.


Kohv.

Colombia jagab Indoneesiaga Brasiilia ja Vietnami järel 4.–5. kohta, ent on maailma suurim araabikatootja.

2.

Kuld

Kohv pole Colombia kuld – neil on ka päris kulda. Nii ilusat ja läbimõeldud muuseumi kui Bogotás asuv Museo del Oro olen näinud harva: imelised ajaloo, religiooni, ravitsemise, võimu ja iluga seotud kujud ja ehted ning elegantselt esitletud ülevaade kulla ajaloost ja tootmisest on väärt mitmetunnist külastust. Kullaga toimetati praeguse Colombia aladel juba ammu enne hispaanlaste tulekut. Erinevate kultuuride, nagu kalimade, tairoonade ja muiskade, kullaseppade töödest ning savist, puidust, merekarpidest ja tekstiilist asjadest kokkupandud valik on rabav. Kollektsiooni pärliks on 19. sajandi keskpaigas El Dorado müüdi aluseks olev muiskade kuldparv, mille peal sõidab kullast tehtud valitseja ehk zipa koos kaaskonnaga. Olin seda parve pildil varem näinud ja pimendatud tumesinises ruumis ta mind ootaski – 20 x 10 cm imeilus käsitöö, mida võis tundide kaupa imetleda ja samas imestada, kuidas oskasid inimesed selliseid asju valmistada juba 600 eKr, lihtsate töövahenditega ja võimaluseta õppida internetist. Muiskad on müütiline väljasurnud indiaanihõim, peaaegu nagu inkad.

3.

Bogotá – üks äge Lõuna-Ameerika linn. Ja Medellín ka

Bogotá on suur, laialivalguv, mägede vahel ja väga sarnane Caracasega. Valisin elamiseks vanalinna La Candelaria, mis on täis võluvaid vanu maju, huvitavat grafitit, värskeid empanada’sid, ägedaid skulptuure ja kohvi­lõhna. Iga päev kell 10 algas kullamuuseumi eest 2,5–3tunnine ekskursioon,

mis toimis jootraha põhimõttel: lähed kohale ja naudid ning lõpus maksad nii palju, kui soovid ja õigeks pead. Nägin inimesi ka vaikselt maksmata lahkumas, mis on väga piinlik, sest giidid teevad ülihead tööd. Kuna oli pühapäev, pandi peatänav inimeste jaoks autodele kinni. Roosade liibuvate toppide ja kõrgete kontsadega varustatud naised ning bullterjeritega kaunistatud mehed nautisid puhkepäeva, vaadates tänava­esinejaid ning süües soola ja sidruniga mangosid. Lapsed jooksid ringi, ülimalt räpased kodutud kerjasid ja minu ekskursioonikaaslane Soomest ahmis õhku – Bogotá asub 2400 m kõrgusel, mis paneb merepinnaga samal tasandil elama harjunud inimesel kopsud kinni. Bogotást tervikliku pildi saamiseks tasub võtta sihiks Colpatria-nimelise maja katus. Kuna tegu on pangahoonega, pääseb sinna ainult pühapäeviti. Muul ajal soovitan ronides või raudtee abi kasutades minna Monserrate mäe otsa (Cerro Monserrate). Öine Bogotá on põnev. Peaväljak Plaza de Bolívar koos katedraali ja kongressiga oli pime ja tontlik ning hetkeks tekkis tunne, et olen sattunud aastasse 1985 ja kohe tulevad justiitspalee nurga tagant relvastatud geriljad M-19 liikumisest, et tollase presidendi Belisario Betancuri üle kohut mõistvate kohtunikega arveid õiendada. Teine suurlinn Medellín tekitas vastakaid tundeid – mulle ei meeldinud, kuid paarile tuttavale jättis väga ägeda mulje. Eks igaüks saa ise otsustada, kas tasub jalutada Pablo Escobari kodulinnas, kus tänavatel seisavad Fernando Botero omapärased, paisutatud vormidega kujud ja käib äge ööelu ning mis on töö ja kannatlikkusega muudetud vägivallakeskusest rahulikuks ja sõbralikuks maailmaks. Hotellis kohatud austraallased haarasid mu kaasa linna­ekskursioonile, kus kauni punapäise giidi juhtimisel tegime mõnusa ringi peale kesklinnale, turgudele ja väljakutele.

HEA ELU

Selleks et kohvimarjast saaks lõpuks aurav kohv, kulub aega – juba kohvipuu ise vajab viljade kandmiseks 3–4 aastat! Kohvi kasvatamine ja korjamine on raske töö. Hea korjaja nopib päevas 50–100 kg marju, millest saab 10–20 kg ube. Nähes, kuidas töölised toimetavad 35kraadises niiskuses ja kannavad seljas mitmekümnekiloseid kotte, mõistsin, kui vähe me tegelikult teame, mismoodi igapäevased tooted tegelikult meie lauale jõuavad ja millist tööd nõuavad. Paljud kohvikasvatajad ei saa oma toote eest õiglast hinda ja seetõttu ei saa kunagi maksta oma töölistele elamisväärset tasu ega arendada kogukonda. Kohvitööstus on peamine sissetuleku­ allikas rohkem kui 200 miljonile inimesele. Õnneks on olemas õiglase kaubanduse majandusmudelid. Colombias on paljud istandused liitunud süsteemiga UTZ Certified, mis keskendub kohvi- ja kakao­kasvatajate harimise teel kasvatuse tootlikkuse suurendamisele ja toodangu kvaliteedi parandamisele, lisaks võimaldab talunikele suuremat sissetulekut ja kogukondadele jätkusuutlikkust. Selline kohv maitseb hästi mitte ainult kvaliteedi, vaid ka eetilisuse pärast. Istandused on väga romantilised – valged hacienda’d suurte rõdudega, värvilised aknad, uksed ja rõdud, igal pool pererahvas ja töölised ning loomulikult kohvilõhn. Kes istandustesse satub, ostku kindlasti kohvi, sest see on üks parimaid kingitusi, mida Colombiast kaasa tuua. Kui see ei õnnestu, aitab Juan Valdezi, Colombia suurima kohvikuketi (kohaliku Starbucksi) imehea röst. Muide, kohv on pärit Etioopiast, ja kuna kliimaolud Lõuna-Ameerikas sarnanevad Etioopia omadega, hakkasid kolonialistid seal kohvi kasvatama juba 18. sajandil. Maailma juhtiv kohvitootja on Brasiilia.

Bogotá.

31


HEA ELU Zipaquirá soolakatedraal.

4.

Zipaquirá soola­katedraal ja Jeesuse 15 sammu ülestõusuni

Bogotá on väärt ühe-kahepäevast visiiti. Soovitan minna 50 km kaugusele Zipaquirá linna, et veeta paar huvitavat tundi 200 m sügavusele maa alla rajatud soolakatedraalis. Soola on sealkandis kaevandatud ligikaudu 700 aastat, tükk aega enne Kolumbust. Esimese katedraali ehitasid kaevurid selleks, et enne tööle minemist paluda oma tööle ja turvalisusele õnnistust. 1991. aastal alustasid kaevurid praeguse katedraali ehitamist. Ehitis on tohutu – sisenemisel minnakse läbi 15 väikese kabeli, mis esindavad samme, mida Jeesus astus teel ristile ja enne ülestõusmist. Keskel on üüratu rõdude ja labürindiga peasaal ning kolm löövi, mis sümboliseerivad Kristuse sündi ja surma. Rustikaalsete, soolast tahutud seinte ja sammaste keskel seisavad marmorist kujud, nende seas Pietá ning põrandale maalitud Aadama loomine. Katedraalis on ka poekesed – seal oli parim Colombia suveniiride ja ehete valik. Kõige lõpus asub väike spaa, kus määrisime end kokku kohvikreemide ja -õlidega ning kust lahkusime läikivatena, varustatud nendesamade kohvikreemide ja -õlidega.

Salento.

32

Colombia.

5.

Loodus ja külad

Eripalgeline Colombia on looduse­sõpradele tõeline nauding – üht­ aegu roheline ja pruun, mahlakas ja kuiv, mägine ja merine. Lõunast ja keskosast leiab vihmametsad, loodest mäed ning kirdest puisrohtla. Põhjas, mere ääres, on pilt kõrbeline, kuiv ja punakas. Colombia on suurepärane matkakoht, ning kuigi suuri kiskjaid väga ei leia, on lindude, roomajate ja ahvide maailm suure­pärane ning ookeaniäärne ala lõuna­ vaalade imetlemiseks justkui loodud. Mööda maad sõites on imeline vaadata põlde ja külasid, lugematuid avokaadosalusid, mangopuid ja banaaniistandusi. Teed võivad olla käänulised – minu paar reisikaaslast palusid iga natukese aja tagant peatust, et end vaikselt tee ääres tühjendada. Bussiliiklus on korralik ja vaated Bogotást Salentoni, Salentost Medellínini, Cartagenast Santa Martani ning loodusparkides olid majesteetlikud. Lõpuks sai ka minul autoga sõitmisest villand – Medellínist Cartagenase ja Santa Martast Bogotásse läksin lennukiga. Rannikul möllab ookean. Santa Marta lähedal viibisin džunglis, kus indiaanlased rahulikult oma traditsioonide ja tavade järgi elavad, laskmata end segada uudistavatest turistidest või nutiseadmetest.

6.

Laguunid

7.

Salento

Kohalikud soovitasid minna vaatama laguune: sõitsin bussiga Medellínist La Guatapele. Enne kohalejõudmist ronisin Lõuna-Ameerika teise suurima monoliidi El Peñoli otsa, mis nägi kaugelt välja nagu õmblustega pöial. Guatape linnas nägin kohe oma Medellínis kohatud austraallastest semusid. Ilus vana­linn, majad imekenalt kaunistatud, värske grill ja vägevalt nikerdatud puust laega kirik tasusid tulemist. Meie parim otsus oli minna lühikese särgi ja suure kõhuga Pablo juhtimisel laguuni peale paadiga sõitma – paar tundi traalitamist ning vaateid (taas) Pablo Escobari ja tema pruutide lugematutele villadele, millest osa on sümboolselt maha põletatud. Jõudsime valge stiilse majani, kus elab ei keegi muu kui James Rodríguez, Colombia rahvus­meeskonna kapten Real Madridis. Saatsime talle mõttelisi tervitusi ning süvenesime taas sinise vee ja mägede vaatamisse. Soovitatavate külastuspaikade hulka kuuluvad veel Laguna de la Cocha ja Laguna de Guatavita, aga ise ma nendeni ei jõudnud.

Salento on pisike linnake, Zona Cafetera keskus, mis meenutas mulle mu elukohta Myanmaris, Hsipaw-­n imelist


Ärireisid

kiirelt ja soodsalt Estraveli ärikliendi e-poest FOTO: FINNAIR

Ärikliendi e-poest leiad laia valiku soodsaid lennupileteid, hotelle ja autorendi võimalusi üle maailma. Estraveli kliendina saad 24/7 reisiabi telefonil 6 266 266 või estravel@estravel.ee. Loe lähemalt www.estravel.ee/ariklient või kirjuta ariklientuur@estravel.ee

Lennuagentuur • Hotelliagentuur • Reisibüroo


HEA ELU

linnakest, mis on samamoodi täis armsaid maju, toredaid ööbimiskohti, turistidesse sõbralikult suhtuvaid kohalikke ja häid söögikohti. Igaüks saab ise valida, kuidas aega veedab: kohviistandusi külastades, vahapalme imetledes, ringi matkates või niisama puhates. Restoranid olid ausad, peamiseks toiduks jõe­ forell. Minu eriliseks lemmikuks kujunesid Valle de Cocora on Salento linnakesest 30minutise sõidu kaugusel kasvavad Kokora palmid (vahapalmid), maailma kõrgeimad puud, mis on ka Colombia rahvus­ puud. Istusin varahommikul džiipi ja varsti olingi uduses orus, kus nagu pooleldi õudus- ja pooleldi muinasjutufilmis kerkisid minu ees ja taga 40–55 m vahapalmid. Olin täiesti üksi, sest udu ja pori peletasid teised turistid eemale. Mina end häirida ei lasknud ning matkasin senikaua, kuni vastu tuli suur pori ja edasi minna ei saanud. Oli igati maagiline retk. Salentost 1,5tunnise jalutuskäigu kaugusel tegutseb Finca Ocasa kohviistandus, kus veetsin ülimalt harivad tunnid, korjates kohvi Alexi valvsa pilgu all ja õppides kohvi kasvatamise peensusi. Ocasast natuke edasi asub vana Don Eliase istandus, kus papi võtab iga külalise rõõmsalt vastu ning kostitab oma imelise kohviga. Kui Ocasa on suurtootja, siis papi istandus tegutseb ainult oma perekonna ja turistide rõõmuks. Geograafiahuvilised saavad ühe hooga ära käia ka Filandias, Palestinas ja Armenias. Just sellised on Salento lähedal asuvad linnakesed.

Colombia.

34

Colombia inimesed.

8.

Müüridega ümbritsetud Cartagena

Oli aeg jätta rohelus ja mäed ning suunduda rannikule. Maandusin müüridega ümbritsetud Cartagenas, mis on ilmselt üks stiilsemaid koloniaalajastu näiteid Lõuna-­ Ameerikas. Linn on võluv ja dekadentlik – nagu veidi väsinud ja kulunud diiva, kes üritab endiselt oma võtete ja naeratusega võluda. Cartagena ilus vanalinn on täis romantilisi rõdudega koloniaalstiilis maju, looklevad tänavad viivad kolmest küljest ookeanini. Neljas külg avaneb väljakule, kust üle minnes tuleb vastu Getsemani linnaosa. Ma ei ole küll Kuubal käinud, kuid olen täiesti veendunud, et Getsemani on täp-

selt samasugune nagu Havanna. Seal on armsad värvilised majakesed, suurepärased muusikabaarid, väikesed söögikohad ja kirikud ning platsid, kus lapsed jalgpalli mängivad. Lähedal pargis vaatasid laisklevad iguaanid, kuidas malet mängiti, poliitilist koosolekut peeti ning eelmise õhtu väsimust välja puhati. Läksime õhtul Getsemani sööma ja ühtäkki kadus elekter ära. See ei tekitanud aga mingit probleemi: küünlavalgel toodi kiirelt lauale külmad õlled ja valmistati parim kala, mida ma Colombias sain. Cartagena peaväljakul on end sisse seadnud maiuseid müüvad naised, seljas Colombia lipuvärvides kleidid. Nende ees on uhke kellatorn ja selja taga oma paremad päevad ära näinud suletud hotellid, kus mõne aknast vilgub valgus, andes tunnistust ööelust. Cartagena vaatamisväärustega tutvumiseks tasub end taas sättida ekskursioonile. San Felipe kindlus oma üüratu Colombia lipuga ja mäe otsas asuv La Popa klooster on Cartagena imetlemiseks head paigad. Cartagena oli samuti koht, kus sai tõeliselt hästi süüa – mereannid, värske ceviche ning mitmed Argentina stiilis grillikohad osutusid mõnusaks üllatuseks Colombia muidu natuke igavale menüüle. Teel Santa Martasse käisime vaatamas El Totumo vulkaani. Pealtvaatajatel oli nalja palju, kui kümned turistid seisid mööda mäekülge pikas järjekorras, et end õndsalt 10 minutiks inimese enda poolt kaevatud mudaauku kasta. Sealt edasi läks pilt aga kurvaks: sõitsime mööda kuiva ja viljatut ala, mille teeääred olid täis tõeliselt vaeseid ja ülimalt räpaseid asulaid, kus sead, koerad ja väikesed lapsed prügi ja muu sodi sees mängisid.


BHUTAN PERUU - BOLIIVIA - TŠIILI PATAGOONIA SEIKLUSREIS ROUTE 66 PORTUGALI AVASTUSRETK JAANIPÄEV BAIKALI ÄÄRES BAIKALI AVASTUSRETK BAIKAL - MONGOOLIA ASSOORIDE SEIKLUSREIS GRUUSIA ARMEENIA NEPALI PARIMAD PALAD

29.12.-15.01.2017 24.01.-22.02.2017 18.02.-08.03.2017 20.04.-08.05.2017 20.-31.05.2017 14.-25.06.2017 10.-17.07.2017 10.-26.07.2017 15.-26.08.2017 30.09.-07.10.2017 30.09.-07.10.2017 25.10.-07.11.2017

3990.4890.3390.3290.1190.1590.1390.2590.1590.1090.1190.2390.-

tel 608 0869 Weizenbergi 20b, Tallinn E-post: info@sandberg.ee www.sandberg.ee


HEA ELU Parque Nacional Natural Tayrona.

9.

Santa Marta ja Parque Nacional Natural Tayrona

Santa Marta on kena rannikulinn, millel on kaks suurt väärtust: esiteks Tayorana ja teiseks Simón Bolívar. Santa Martast pääseb Tayrona rahvusparki ja Kadunud Linna (Ciudad Perdida). Tayrona on väärt paaripäevast matka ja tayrona-indiaanlaste külastamist. Suurte lainetega võideldes kohtusin taas oma austraalia semudega, kellega matkapäeva lõpuks pargis hobustel mõnusa ratsaretke tegime. Ahvid möllasid puude otsas, veidrad närilised sibisid põõsastes ja palmid sahistasid vaikselt pea kohal. Õhtul istusime sõpradega linna peaväljakul ning jõime puude varjus kolmeeuroseid maailma suurimaid ja parimaid Long Island Ice Tea’sid ning sõime vahelduseks pitsat, mille peal oli ei rohkem ega vähem kui 37 krevetti. Tegin seal ka ühe toreda avastuse – nimelt müüakse vett plastkottides, mida saab pudelisse ümber valada. Tundus väga mõistlik mõte. Oh, nii oleks võinud teha ka nende kokteilidega! Santa Martast läksime pisikesse Minca külla. Pärast matka indiaanlastega jõudsime hacienda’ni, kus käisid nektarit joomas sajad koolibrid. Heas vormis inimestele on suurimaks pärliks 7 km matk läbi džungli, mis viib Kolumbuse-eelsesse linna Ciudad Perdida, 11.–14. sajandi tayrona-tsivilisatsiooni keskusesse. Päevase kuumuse ja niiskuse saab maha pesta tiigikestes, puhata öösel võrkkiiges ja kuulata džunglihääli. Ühes majas Santa Marta ääres veetis oma viimased päevad Simón Bolívar (1783 –1830), Venezuelas sündinud sõjaline ja poliitiline juht, kes vabastas Hispaania võimu alt Venezuela, Boliivia, Colombia, Ecuadori, Peruu ja Panama, teenides nime El Libertador (vabastaja). Istusin voodil, millele oli asetatud Colombia trikoloor ning millel see erakordselt põneva saatusega, suurte

36

tegude mees vaatas tagasi oma elule ja maailmale, mille ise loonud oli. ““Pagan,” ohkas ta. “Kuidas ma sellest labürindist välja saan!”” (Gabriel García Márquezi raamatust “Kindral oma labürindis”, 1989).

10.

Inimesed

Colombialased on inimesed, kelle külalislahkus on võrreldav iirlaste ja sõbralikkus lõuna-aafriklaste omaga. Naeratamiseks on ka põhjust – Colombia on välja tulnud tõsiselt vägivaldsest perioodist, geriljad ja kokaiinikasvatajad on aetud mägedesse, turism vohab, jalgpallil läheb hästi, Shakira loodud heategevusfondi Pies Descalzos (eesti keeles “paljasjalgsed”) pakub haridust 4000 lapsele ja kodanikuõigused toimivad. Pärast seda, kui Justin Bieberil lasti suvalisele seinale teha oma grafiti, milleks aga puudus seinaomaniku ja kohaliku omavalitsuse luba, muudeti rahva nõudmisel seadust: enam ei karistata vanglaga ka kohalikke, kes varem loata grafiteid tegid. Teel Zipaquirasse oli minu lemmikinimene meie autojuht, kes oma paarisaja kilo tõttu ähkis ja puhkis, enne kui rooli taha sai – ta kasutades selleks väikest trepikest. Eelnevast hoolimata sõitis ta nagu noor jumal otse restorani ette, tellis meile söögiks maailma suurima närilise chigüire (kapibaara) vägevad grillportsud koos soolaste banaanidega, joogiks Aguila õlu ning lauale Eesti lipu. Linnades saab turist hakkama inglise keelega, aga külades aitavad ainult hispaania keel või emotsionaalne miimika. Colombia hispaania keel on kauni kõlaga ja nõnda nagu dialektid ikka, täis toredaid ootamatusi. Igas poes, taksos ja restoranis kõlav “¡A la orden!” ei tähenda mitte korraldust midagi tellida, vaid hoopis “Teie teenistuses!”. Kasutades seda hiljem ühe hispaania sõbra peal, sain reaktsiooniks vaid hämmastunud pilgu. Ainsa ebameeldiva ehmatuse andis mulle Bogotás Gabriel Garcia Márquezi keskus, kuhu läksin lugema ja ostma mõn-

da tema raamatut, mida eesti keelde tõlgitud pole (nt “El general en su laberinto”). Maksma minnes avastasin letil Hitleri “Mi lucha”, mille peale kostis müüja, et tudengid tahavad seda lugeda. Rääkisime poe juhatajaga pikalt eetikast, vastutusest ja kvaliteetkirjandusest ning sellise teose sobimatusest humanisti ja maagilise realisti Gabo lähedusse. Järgmisel päeval oli raamat kadunud. Mina mäletan Colombiat hästi. “Elus ei loe mitte see, mis juhtus, vaid see, mida sa mäletad ja kuidas sa seda mäletad,” kirjutas Gabriel Garcia Márquez. “Sí, mi amor,” kinnitan nii nagu kõik emad, isad, takso­ juhid, müüjad, teenindajad, giidid ja teised niisama toredad colombialased.

LENNUNÕU Turkish Airlines avas hiljuti otseliini Istanbuli ja Bogotá vahel. Kolm korda nädalas toimuv ühendus haakub mõlemal suunal suurepäraselt Tallinna lendudega (ja teeb tagasiteel vahemaandumise Panamas). Türgi lennufirma võiks Colombiasse reisimisel olla nii hinna, pardateeninduse kvaliteedi kui lennuühenduste mugavuse seisukohalt ülivõimsalt esimeseks eelistuseks. Kampaaniate käigus on edasi-tagasipileteid müüdud alla 600 euroga, väljaspool kampaaniaid on hinnatase pigem 850– 900 eurot. Ühe lennukivahetusega viivad Bogotásse ka Lufthansa läbi Frankfurdi ja KLM (koos Air Balticu või Nordicaga) läbi Amsterdami, ent nende hinnad kipuvad jääma 1000 eurost ülespoole. MAURI SAAREND Estraveli lennundusekspert



HEA ELU

Kõrberebasena Sahara väravas Thea Karin reisis Maghrebi maal, mis on suutnud oma erilisele rollile truuks jääda tänapäevani. Seal toimub araabia hõimude vanim festival: Alžeeria piiri lähedal asuv kõrbeväravaks nimetatud Douz muutub neljaks päevaks ülivärvikaks ja külalisterohkeks, et hakata taas hingama rahulikus Sahara-kollases argipäevarütmis. TEKST JA FOTOD: THEA KARIN

Kui me esimest korda tema Sahara-­ muuseumis kohtusime, ei tea ma, et igal aastal kõrbefestivalil kõlav luuletus, mida teab peast viimne kui üks Lõuna-Tuneesia linnakese Douzi elanik, on teinud ta surematuks. Võib-olla tegi seda juba tema loodud muuseum, kuhu on kogutud nomaadide elu olemus alates kõrbetaimedest ja kaamelitest kuni kaduma kippuvate hõimu­ tätoveeringuteni naiste näol. Astun Douzi vanalinna äärse maja tillukesest siseõuest dromedaride poeedina tuntud Abdellatif Belgacemi suurde salongi. Kaks seina on põrandast laeni täis diplomeid ja raamitud auhindu – loomingu eest. Ja nii palun tal veel kord deklameerida seda luuletust dromedaridest, nomaadide armastusest kõrbe vastu ja muutustest autodega kattuvas maailmas. Ta sulgeb silmad ja deklameerib. Mul ei lähe kunagi meelest see pilt laialt žestikuleerivast Abdellatif Belgacemist

38

päikeseloojangut kujutava seinapannoo ees, endal kõrvus kõlamas r-tähed ning rõhutatud f-id sõnades piff ja puff. Luuletusest kujunes minu jaoks kõrbevärav, mille taga laiub Bahhr bela mar ehk ‘meri ilma veeta’, ja selle festivali kõige ehedam sümbol. “Ah jaa, teid nägime eile juba uudiste­ saates!” öeldakse meile selle väikelinna keskväljakul, kui vestleme festivali kõnejuhiga. Tema on seal aga tõeline kuulsus, kõrgelt hinnatud ja populaarne, ning tal on hea meel meiega kohtuda, sest oleme ühed vähesed, kes on tulnud mõne üksiku Itaalia- ja Prantsusmaa-külalise kõrval kaugelt põhjamaalt. Seepärast tõmmatakse meid pidevalt intervjuudesse ja nõnda satumegi õhtustele teleekraanidele. Meie aga rõõmustame, et Barkat üldse meie jaoks aega leiab, enne kui tema araabia- ja prantsuskeelsed selgitused hakkavad kõlama üle liivaluidete H’nichi valgete kaarte tagusel

festivaliväljakul kohaliku nimega Espace Haniche. Pikk musta habemega Barkat on pärit Tuneesia lõunaosast. Juba 17 aastat tõmbab teda miski pealinnast siia tagasi. Tema on see, kes annab ülevaate araabia hõimude tähtsaimal ja vanimal festivalil toimuvast, naerutades oma publikut traditsioonide kohta tehtud kommentaaridega. Kõnealused traditsioonid on siiani osa elavast kultuurist Tuneesia berberite ja nomaadide argipäevas. Meie vestluse ajal tormavad linna peaväravatest sisse mustades beduiini rõivastes ratsurid, peas turbanid ja seljas kollase lõuna­ ristiga ehitud rõivad. Sama risti näeme igal festivalipäeval kaunistamas varrukaid, laiu pükse ja turbanite laubaribasid. Croix d’Agadez tähistas 16. sajandil meresõitjaid, kes märkasid seda heledat täht­kuju lõuna­taevas ja võtsid selle kristliku usu ristiks.


Kõrbeväravad

Sahara kõrbeväravaks nimetatud Douzi tänavatel kiirustavad väljaku poole väikesed lahtised sõidukid, kastis pillide ja trummidega tantsijad – ilma keraamikata-­ akrobaatikata ei möödu ükski festivalipäev. Läbipaistvalt helesinistes ja valgetes laiades plisseeseelikutes, punased või kullatikandiga vestid valgete särkide peal, tantsivad mehed traditsioonilise muusika saatel seelikute lehvides, löövad rütmikalt kõlama trummid ja laulavad juurde laule, milles on palju tundeid. Need sobivad kõrbe avarusse hästi ning pärinevad kaugest ajast, mil oaasides ei olnud veel ühtegi hotelli ja ujulat ega ka võimalust lennata oaasilennujaama. Tantsijad laovad pea peale kuni 12 Tuneesia riigi sümbolitega kaunistatud kannu, kõige osavam neist ronib mänglevalt ühest redeli küljest üles ja teisest alla. Needsamad tantsijad moodustavad esimese rea, kui teele asuvad kaamelid, seljas kõrged kirjude vaipadega kaetud pruuditornid. Neis viiakse pruut koos kaasavaraga võõraste silme eest varjatult läbi linnatänavate tulevasse koju – nii mõnigi festivalikülaline soovib kas või kordki selles tornis istuda. Hobuste kõrval seisavad meharid – elegantsed ja kiired valged kaamelid. Detailidesse laskumata ütleb Balir veidi salapäraselt, et siia saabuvad dromedarid keerulise protsessi tulemusel läbi kõrbe Alžeeriast. Balir on mehari-omanikuna igal festivalil sama õhinat täis nagu siis, kui mherazigi hõimude meharimaratonid “Aid Jemal” eelmisel sajandil alguse said. Väikesed nagu jockey’d, rivistuvad ratsanikud oma valgetel kaamelitel, peas valged turbanid, et alustada festivali teisel päeval 42 kilomeetri pikkust maratoni läbi Sahara. Täna ei kao nad meie silmist, et päeva teisel poolel finišisse naasta – täna järgneb neile üle luidete kulgev mopeedide ja mootor­rataste rivi. Meharite elegantset jooksu jälgides lase-

me end veenda nende kaunite loomade kiirusest, jõust ja vastupidavusest. See, et neil ka oma mõtted on, avaldub siis, kui käes on kaamelivõitluse aeg. Esimesed kaamelid käituvad täpselt nii, nagu see suure festivali mosaiigil kõrbeäärse tänava käänakul ära on toodud. Ühe meeskonna kaamel loobub demonstratiivselt teisega kaelakuti kokku minemast. See ei morjenda kedagi, sest kaamel on nomaadide parim sõber ja kuidas sa ikka tema peale pahane oled. Pikkades rivides ja kirevates rõivastes istuvad ratsanikud oma rahla’ks nimetatud tuareegisadulatel, millel on ruumi ka Tuneesia punavalgele sümbolile. Päikese käes läiklevad mõõgad ja üle õla visatud püssid, mis traditsiooni kohaselt pulmades paukuma pannakse. Araabia tõugu galopeerivate hobuste seljas, mida tänapäeval aretatakse Kairouanis ja Maknassys, lõuna pool linnast nimega Sfax, demonstreerivad ratsanikud kõike, mis muljet avaldab – pea peal seismist, naaberhobusele hüppamist ning akrobaatikat üksi ja mitmekesi. Võimalusi harjutamiseks on palju, sest seda akrobaatikat olen näinud ka beduiinide öistel pulma­pidudel, nii et ei hobustel ega ratsanikel ole võimalust rooste minna. Festivalil jälgivad ratsanikke tähele­ panelikult vanade nomaadide pilgud ja nooremad vennad, kes slough’ide, imepeene taljega jahikoerte etteasteks valmistuvad. Kõrget kasvu, heledad ja elegantsed jahi-

koerad on ülisõbralikud, ja millise hooga tormavad nad omavahelises konkurentsis lahti lastud jänest püüdma! Neil loomakestel suurel väljakul pääsu ei ole.

HEA ELU

Croix du Sud on Sahara rahvaste tähtsaim sümbol, mille tõid kõrbesse tuareegid – see lõunatäht juhtis nomaade nende pikkadel rännakutel läbi kõrbe. Nõnda kaunistabki ta kohalike beduiinide Chokri ja Sadoki, Fathi ja Mohammedi kord siniseid, kord musti kostüüme, mis on tehtud vastupidavast puuvillast, kuid erinevad sarnastest, turistidele pakutavatest ilma lõunaristi-­ kaunistuseta rõivastest. Ühes pea­väljaku nurgakeses asuvas Chokri kaupluses avaldab muljet väike vitriin, kus on välja pandud lõunaristikujutised läbi sajandite.

Kiirkohtingud Sahara moodi

Mõne slough’i jalad on kaunistatud hennaga. Selleaastase meharimaratoni võitja Mohammed naerab, kui avastan ka tema dromedari jalgadel kollakasoranži kaunistuse – kõik ilu nimel. Henna läheb siin käiku käte fantaasiarohkeks kaunistuseks nii naistel kui ka meestel, kelle puhul piirdub see küll ainult ühe sõrmega. Miks siis mitte kaasata sellesse elurõõmu väljendavasse iluideaali ka koerad ja kaamelid! Beduiinide kaamelivillast telkide alla varjunud kaunitarid heidavad noormeestele pilke, sest neli päeva kestev festival on nagu speed-dating kõrbes, sest pilk võib tabada potentsiaalse elukaaslase selles mehi-naisi lahus hoidvas ühiskonnas. Tuneesia on teistest araabia maadest alati erinenud: tüdrukud saavad seal valida oma partneri ise, abiellumisvanuse alampiir on 17. Esimene president Bourghiba määras ka selle, et abielu sõlmitakse ainult ühe mehe ja ühe naise vahel. Ratsurite muljet avaldavale esitlusele vastavad neiud beduiinide juuksetantsuga. Kui enne marssisid nad tantsijate ees laiadesse värvilistesse rõivastesse mähituna ja paljajalu liival kuldehete kõlisedes, siis nüüd langevad nad liivale põlvili ja

39


HEA ELU

lasevad tihedatel tumedatel läikivatel juustel peakatete alt välja pääsedes lennelda. Nõnda ennustavad nad festivali lõputseremoonias esitletavat pulma, kui õhtupimeduses mängivad muusikud, esinevad hobused ja kaamelid ning suureks peoks on end ehetega kaunistanud terve külarahvas, kes muusikute saatel tantsides kaameli seljas õõtsusvat pruuti oma teel uude ellu saadab. Saudi-Araabiast on kohale tulnud jahikullide peremehed. Heledates djellaba’des ehk galahbiya’des, peas musta peapaelaga kinnitatud guthra’d, silitavad nad käevarrel istuvate röövlindude sulgi. Kulle esitledes tõmbavad nad lumivalgete hammastega linnu nahkpeakatte paelu lahti – selles liigutuses on nii rõõmu kulli terava silma pilgust kui ka edevust omaenda ilu üle. Enne päikeseloojangut algab etendus, mis ammutab teemat Tuneesia lähiajaloost. Sahara revolutsioon räägib vabadusvõitlusest Prantsuse kolonialistide vastu. Prantsuse kindralit on mängima tulnud üks kuulsus, ning kes vähegi lähemale pääseb, püüab handy’ga ühist pilti teha.

set H’nichi liivavälja alustab hala naisnäitleja, selgitab ta mulle uhkelt, et see võiks olla tema vanaema, ja räägib hiljem klaasi pipar­münditee kõrvale oma vanaisa ja vanaema loo revolutsiooni ajast. Esimest korda kuulen nimetust fellagha, mis tuleneb sõnast röövel, aga sai vastupanuvõitluses auväärse oreooli. Kimo võtab välja vanad fotod ja dokumendid tuneeslaste ja alžeerlaste vastupanust kõrbes – kuulen nende võitlusnippidest, peretraagikast ja muust.

Vabadusvõitlus kõrbes

Saan esimese ettekujutuse selle väikese maa vabadusvõitlusest 1950. aastatel. Massistseenid, üle väljaku tormavad ratsanike rivid, lendav liiv ja plahvatavad lõhkekehad lisavad punasele taevataustale suitsujugasid. Eelmise õhtu peaproov on pannud minutilise täpsusega paika hingele ja silmale mõjuvad stseenid. Satun seisma Kimo kõrvale, ja kui ke-

LENNUNÕU Tuneesia pealinna Tunisesse viivad ühe ümber­ istumisega Lufthansa läbi Frankfurdi ja Turkish Airlines läbi Istanbuli. Esimese ühendused on kiiremad ja hinna­ tase veidi soodsam (alla 350 euro). Turkishi hinnad on mõnikümmend eurot kallimad, ent sisaldavad märksa rikkalikumat pardateenindust, 7 kg rohkem äraantavat pagasit ja kahte hotelliööd Istanbulis (lennuplaanist tingituna on tarvis ööbida Istanbulis ja sellisel puhul pakutakse majutust tasuta). MAURI SAAREND Estraveli lennundusekspert

40

Etenduse lõpus kõlab pateetiline muusika, mille saatel sammuvad võitjate rivid tõrvikuid kandes läbi linnavärava. Juhuslikult tabatud prantsuse turisti kipras kulmu alt pomisetud “jama etendus” haihtub pateetiliste helide alla. Külla tulnud eurooplased jälgivad festivali nagu Sahara liivadel elavad kõrberebased, püüdes kõrvadega helisid ja viies neid kokku kõige värvikaga, mida silmad näevad. Võõrad tunnevad end Sahara liivaluidete keskel Euroopast tõeliselt kaugel.

Maratni jaoks on Sahara kiiremad jooksjad kaunistatud hennaga ning nende ratsurid kaitsevad end lendlevakrbetuule eest spetsiaalselt keeratud turbanitega.



Tere tulemast ! a s i õ M a k a S

SEMINARIPAKETT ’’KUNINGLIK KOOSOLEK’’ Soodushind 138€ / inimese kohta

Siin ta on, Saka mõis, pankranniku pärl. Koht kus kõrgel kaldal saavad kokku kultuuri- ja looduspärand: varemetest kerkinud neorenessanslik härrastemaja ja Eesti rahvuslikuks sümboliks valitud pankrannik. Saka on üks vähestest Eesti mõisakompleksidest, mis on tervikuna taastatud. Nii Itaalia renessansiarhitektuuri näiteks sobiv härrastemaja kui mõisa territooriumil asuvad hilisemad ehitised ja neid ümbritsev park on hoolikalt renoveeritud. Saka mõis oma erilise asukoha, privaatsuse ja erinevate võimalustega sobib niihästi puhkuseks, tööalasteks väljasõitudeks kui kuni 100 osavõtjaga pidulike vastuvõttude ja pulmade pidamiseks. Külastajate käsutuses on nii luksuslikku majutust pakkuv härrastemaja kui 33 toaga hotell, suvetingimustes ka kämpingumaja, karavani- ja telkimisplats. Lisaks härrastemaja suurele saalile, kus saab korraldada nii kontserte, konverentse kui pidusid, on samas külastajate käsutuses ka luksuslik kuni 20 inimest mahutav suure ümarlauaga Shoti saal ja antiikmööbliga sisustatud Kaminasaal. Konverentside ja seminaride tarvis on otse pankranniku serval asunud Nõukogude piirivalve proźektorihoone ümber ehitatud nelja nõupidamisruumiga Meretorniks, millest suurim Hoglandi saal mahutab kuni 50 ja väikseim Ruuskeri saal kuni 12 inimest. Toitlustust pakub Härrastemajas paiknev Ida-Virumaal parimaks peetav a´la carte restoran, kus lisaks igapäevasele toitlustamisele saab tellida pidulaudu mõisa erinevatesse saalidesse. Hotelli juurde kuulub ka privaatne SPA saunade ja väikese basseini ning erinevate kehahooldusvõimalustega. Värskelt on valminud soolakamber ja aurusaun saanud uue ilme. Eelkõige paelub Saka mõis oma asukohaga Põhja-Eesti pankrannikul keset iidset parki, 70 aastat tagasi loodud Ontika maastikukaitseala läänepiiril. Pargipaviljon, lehtla ja arvukad pingid pargiteede ääres võimaldavad omaetteolemist, nautida rahu ja vaikust. Pargiteed viivad külastajaid Kivisilla valgustatud joaastangute juurde ning mereranda laskuvate treppideni. Sõjaväe prügimäena kasutatud endisesse kruusakarjääri rajatud laululava on kujunenud Ida-Virumaa laulupäevade ja arvukate välikontsertide kohaks. Külastajate käsutuses on tenniseväljakud ja rannavõrkpalliväljak, samuti laste mänguväljak ja külakiik, mõisa lähiminevikku meenutavad militaarrajatised. Parim viis mõisa lähiümbrusega tutvumiseks on läbi käia nii pangapealsel kui mererannas kulgev tähistatud Klindimõisa matkarada. Selleks piisab paarist tunnist. Sakale tulek ei tähenda ainuüksi mõisahooneid ja parki. Siit saab võtta ette ka pikemaid retki ülejäänud Ida-Virumaa avastamiseks. Külastamist väärib kasvõi naabruses paiknev Kukruse Polaarmõis, vähem kui tunnise autosõidu kaugusele jäävad iidne Narva linnus, Sinimäed, Kuremäe klooster, Alutaguse seikluspark Pannjärve ja Kohtla Kaevandusmuuseum.

Tule Saka mõisa ja veendu selles ise!

(10-12-le inimesele) Paketis sisaldub:  Härrastemaja Shoti- või Kaminasaali rent  Majutus härrastemajas  Tervituskohv  Lõunasöök  Kohvipaus  Õhtusöök  Sauna- ja basseiniala kasutus 2 h 

PAKETT ’’SÜGISPUHKUS SAKA MÕISAS’’ 2 ööd, Soodushind 119€/kahele Paketis sisaldub:

 Majutus kaheses toas (2 ööd)  Hommikusöök (2 korda)  Hommikumantlid toas

 Kaks niisutavat express näohoolitsust valgusraviga

(15 min)

 Soolakambri seanss kahele (30 min)

 Leili- ja aurusauna ning basseiniala külastust

(2 korda x 1,5 tundi)

Paketid kehtivad kuni 30.12.2016

Saka Mõis asub otse Põhja – Eesti pankranniku serval, kus 1200 km pikkune Balti klint saavutab oma suurima kõrguse. Mõisakompleks asub 2 km kaugusel Tallinn – Peterburi maanteest ning 10 km kaugusel Kohtla – Järve kesklinnast. Vahekaugused erinevate Eesti linnadega on: Tallinn 148 km; Narva 64 km; Tartu 150 km. Info ja broneerimine: (+372) 336 4900 saka@saka.ee

www.saka.ee


SEIKLUSLIK ELU

Mongoolia ja mõnda Tavapärasest metsikumad maad ja käimata rajad on mind alati kutsunud, ja kus mujal neid ikka nautida kui mitte maailma kõige hõredamalt rahvastatud riigis, Mongoolias – ratsutada steppides, kus hobuste arv ületab inimeste oma, liikuda ammukadunud dinosauruste radadel ekstreemses Gobi kõrbes ja tunda end nagu Palle üksinda maailmas. TEKST JA FOTOD: EVA-LIISA ANDRESSON

Suveks saledaks

Väikesed ja poolmetsikud mongoolia hobused on meie tori hobustega võrreldes pigem koeramõõtu, aga üllatavalt vastupidavad, elades kohati ekstreemsetes välioludes aasta ringi. Hobused on siin nii toidu­ kausi sisuks kui ka sõidu- ja spordivahendiks. Igasuvine Naadami festival näeb riigi parimaid hobuseid omavahel mõõtu võtmas. Enne seda eelneb looma ninaesise korrigeerimine ja isegi karm paast.

43


SEIKLUSLIK HEA ELU

Põlisasukad

Mongoolia loomariik ei tundu esmapilgul väga liigirikas, aga tegelikult on loodus nii vahelduv ja inimasustusest puutumata, et kõikvõimalikud haruldased liigid, kaasa arvatud vahepeal väljasuremisohus olnud Mongoolia metsik hobune taki ehk prževalski hobune, elavad siin oma metsikut elu. Ka pildil olevad kaamelid, kes küll on kellegi omand, liiguvad vabalt, ja tõenäoliselt ei tea isegi omanik, mis teid tema loomad tallavad.

Ootamatud kohtumised

Mongoolia on korraga nii karm kui ka külalislahke. Põhja-Mongoolias lõppevad lumesajud alles mais, et siis jälle septembris alata. Lõunas, Gobi kõrbes ulatuvad suvetemperatuurid 50 kraadini. Sõita võib terve päeva, ilma et kedagi kohtaks. Seda erilisemad on kohtumised – ette jäänud juhuslikku jurtasse võib ja lausa peab kindlasti sisse astuma tsaid jooma. Kellegagi kokku sattudes on tunne, nagu kohtaksid sõpra, keda pole juba aastaid näinud. Iseehitatud kindlusautoga Kesk-Aasiat avastanud saksa vanapaar peatub muljete vahetamiseks meie UAZi kõrval, hoolimata neid jälitavast tuulispasast.

Pärast tormi

Tugev tuul tõuseb hämmastavalt kiiresti ja keerutab liiva ringi. Jurta omanikud, kelle külalislahkust kasutame lõunasöögi ajal, ajavad kitsed kiirelt jurta juurde kokku. Autolaest tilgub vett pähe, nii et varjume jurtasse, aga ega sealgi päris kuivaks jää – korstna juures pole kate täielikult vihmakindel. Tormi möödudes jätkame teekonda ja kitsed aetakse vähest vihmamärga rohtu sööma.

44


Ei usu, et me Khermen Tsavi üldse jõuame – teekond sinna on nii vaevaline. Autol kukub suuremat sorti jupp põhja alt, kuid juht on vana kala ja iga purunenud osa leiab asenduse. Meie giid tunnistab hiljem, et ei lootnud meid sealt elusalt ja tervelt tagasi saada. Ta ütleb, et meid päästis öine äikesetorm ja tugev vihm kõrbes, mis liiva kinni ja kõvaks peksis ning nõnda luidetest üle aitas. Sellest, kuidas sohver igasuguste teede puudumisel suuna leiab, ma parem ei räägigi – las see jääda müsteeriumiks.

SEIKLUSLIK ELU

Gobi süda

Lõputu rohelus

Lennukiaknast vaadates tundub Mongoolia mulle pruun. On juba juuni keskpaik, aga kus on siis need lubatud rohumaad? Pealinna Ulaanbaatari ümbrus pole samuti paljutõotav, maantee ääres laiab tolm. Tõelise roheluse leiame alles sadade kilomeetrite kaugusel Orkhoni orust.

Mongolit tunned hädas

Meil on ühtaegu õnnetus ja õnn jääda neljarattalise probleemide tõttu teele neljal korral. Õnn seetõttu, et kuidas muidu oleksime olnud tunnistajaks, mismoodi uhke džiip tõttab kaheks tunniks appi päevinäinud UAZile. Esimesel kolmel korral peatuvad mööda­sõitvad sõidukid, et aidata. Neljandal korral ei möödu ühtegi autot ja meie sohver parandab mootorit omade jõududega. Viiendal korral murrame kinni jäänud UAZi ise mudast välja.

45


SEIKLUSLIK HEA ELU

Hobusekultus

Austusest hobuse vastu ei maeta lemmiku pealuud maha, vaid asetatakse teiste omasuguste sekka mõnda pühasse paika või riputatakse puu külge. Näeme ausambaid, mis on püstitatud kuulsatele hobustele. Mongol on see, kes ta on, tänu oma hobusele. Proovin isegi ära ülimalt ebamugava pisikese puidust Mongoolia sadula, mis jätab jalgadele õige mitu sinikat. Hobune on poolmetsik, patsutamine-­ paitamine keelatud. Omaniku sõnul tuleb hobust karjast kinnipüüdmise järel iga kord uuesti taltsutada.

Kaks kotkast

Mongoolias suure au sees olev kaljukotkas poseerib hõbedase Tšingis-­ khaani 40 meetrit kõrge kuju juures.

Budism

Üks Tšingis-khaani suurim edu pant on lubada täielikku usuvabadust. 1930ndate lõpus asub kommunistlik valitsus hävitama usku ja selle sümboleid. Mongoolia vana pealinna Karakorumi suurimat kloostrit Erdene Zuud lõhutakse ja mungad tapetakse. Hävitustöö peatatakse alles mõni aasta hiljem Stalini käsul, kellel on vaja näidistemplit väliskülalistele, et esitleda näilikku usuvabadust. Tänapäeval on laamad Erdene Zuusse naasnud ning klooster tegutseb jälle.

46


Parim tervendav puhkus! Põhjused, miks Narva-Jõesuu SPA & Sanatoorium on parim koht puhkamiseks: • Hindamatu kogemus – tänu sanatooriumi pikale ajaloole on meil hindamatu kogemus, mis aitab pakkuda külalistele kõrgetasemelisi teenuseid. • Unikaalne asukoht - Narva-Jõesuu Spa & Sanatoorium asub Läänemere maalilisel kaldal, Narva-Jõesuu kesklinna lähedal. Sanatooriumist 100 meetri kaugusel asub Eesti pikim rand – 12 km. • Meie arstid: hambaarst, taastusraviarstid, otolaringoloog, ultraheliuuringu arst, valuarstid. • Mudaravi – me kanname hoolt oma külaliste tervise eest ja seepärast kasutame oma tervistavate protseduuride jaoks ainult kvaliteetset Haapsalu ravimuda. • Arteesia kaevust ammutatud vett kasutatakse toidu valmistamisel ja basseinides. Nautige tõeliselt puhast loodust!

KLASSIKALINE RAVIPAKETT / alates 4 ravipäevast /

Hind alates 47€ ravipäev

* meditsiiniline konsultatsioon (15 min). (Esmasel meditsiinilise vastuvõtul määratud protseduure ja protseduuride aegu pole hiljem võimalik muuta!) Ravipäev sisaldab 4 raviprotseduuri inimese kohta: * liikumisravi basseinis / saalis või kepikõnd(protseduur on kindlalt fikseeritud ja vahetusele ei kuulu) * 3 protseduuri järgnevast valikust: soolakamber, käsimassaaž (20 min) (protseduuri on võimalik teostada ainult üle päeva), ravivann, jugadušš ehk Chargot' dušš, veealuline dušš-massaaž, osokeriit-parafiin, lokaalne mudaravi, külmravi, valgusravi, inhalatsioon, laserravi, magneetteraapia, mehhaaniline jalatalla massaaž, hapnikuteraapia, massaažimatt, ravivõimlemine saalis, massaažirull (20 min) (protseduuri on võimalik teostada ainult üle päeva). Pakett sisaldab: * majutus (Check in: 16:00 Check out: 14:00) * toitlustus (3 korda päevas, saabumise päeval õhtusöök, lahkumise päeval hommikusöök ja lõunasöök) * hommikumantli kasutamine * hommikusauna ja basseini kasutamine * Saunamaailma ja jõusaali piiramatu külastus (iga päev lahtiolekuaegadel) * tasuta WiFi * tasuta parkimine

Narva-Jõesuu SPA & Sanatoorium on ainus ettevõte Eestis, mis teeb koostööd Loode-Venemaa Metšnikovi-nimelise riikliku meditsiiniülikooliga.

6 29.08-30.09.201

LAUHPKSAEVADD

PPOOLE HINNAGA!


HEA ELU

Stressivaba puhkuse meistriklass kruiisilaeval Kruiis on hea viis stiilselt ja mugavalt maailma näha. Kokku seilab maailmamerel praegu umbkaudu 350 kruiisilaeva, mis teenindavad aastas üle 20 miljoni kruiisituristi. Nii et puhkus iluduse Silver Whisper pardal, millega mööda Läänemerd reisisin, pole isegi mitte üks võimalus miljonist. Aga luksuslik puhkus ei hüüa tulles! Pane vaim valmis ja loe läbi minu lugu – ka sinu järgmine reis võib juhuslikult mööduda kruiisilaeval.

48


Foto: Shutterstock

HEA ELU

Kruiisilaevad sĂľidavad eranditult vaid maalilistes kohtades.

49


HEA ELU Silversea laev Silver Whisper võtab peale 382 reisijat ja 302 meeskonnaliiget.

Kruiisifirma Silversea alustas oma tegevust 1994. aastal eesmärgiga pakkuda kõik-­hinnas-kruiisikogemust, mis oleks personaalne ja annaks võimalikult laia marsruudivaliku. Esimesest kruiisist peale saatis firmat edu ning 2008. aastal võeti ette veelgi hullem eesmärk – siseneda luksus­ekspeditsioonide turule. Minu koduks sai viieks päevaks Silversea laev Silver Whisper, mis võtab peale 382 reisijat ja 302 meeskonnaliiget. Lihtne matemaatika ütleb, et iga kliendi kohta on veidikene vähem kui üks meeskonna­liige – see number on kruiisimaailmas pigem erand kui reegel. Üldiselt kujutatakse kruiisilaevu ette suurte monstrumitena, mille peale mahub Rapla linna täis rahvast ning kus saab lisaks kaljuronimisele tegeleda näiteks ilu­ uisutamisega. Jah, ka selliseid on olemas, kuid Silversea mõjus kui värske briis. Teiste suuremate kõrval seistes ei tundunud ta kunagi väikese ja hädisena, pigem millegi väga elegantse ja erilisena. Suur pluss Silversea laevade juures on veel see, et enamik sviite asub laeva esiosas, masinaruumist võimalikult kaugel. Seda selleks, et öised ja varahommikused manööverdamised kliente ei segaks. Ja Silver­sea laevadel ainult sviidid ongi! Iga sviidiga käib kaasas ülemteener, kes soovi korral sinu asjad lahti ja reisi lõpus jälle kokku pakib. Lisaks on ta abiks pea kõiges – sviidi minibaar täidetakse vastavalt sinu soovidele, sviidi õhku saab lõhnastada sinu jaoks meeldiva aroomiga, sinu kohvri välisküljed puhastatakse enne reisi lõppu loodussäästliku vahendiga ning isegi sinu päikeseprillid lüüakse läikima.

50

Just teenindus avaldas mulle kõige rohkem muljet – see oli luksuslik ja väga personaalne, kõik toimus kui võluväel. Hommikusöögile suundudes võtavad sind vastu samad näod ja juba küsitaksegi, kas soovid ka täna hommikul kohvi mustalt ja pannkooke maasikamoosiga. Silversea personali mälu on üks neid asju, mida tahaks endalegi. Kus sa baaris istud, veini jood ja liha sööd, teavad nad teisel õhtul juba täpselt, mida ja millises küpsusastmes sulle pakkuda.

Dieet tuleb koju jätta

Üheks erilisemaks kogemuseks oli minu jaoks õhtusöök laeva basseinitekil, kus asus baar, mis pimeduse saabudes grilliks muutus. See oli ainukene koht, kus ka külalised ise süüa said valmistada. Esiteks tuuakse igaühele menüü, kus saab valida nii lihalõikude kui ka kana ja kala vahel. Pärast väikest ootamist ei asetata lauda mitte auravat taldrikut, vaid säriseva laavakiviga vaagen, millel iga einestaja ise oma valikut grillida saab. Muidugi pannakse selleks tarbeks kõigile ette suured põlle moodi rätikud, et riided ikka puhtaks jääks. Mina proovisin küpsetada nii filet mignon’i kui ka lõhet – tulin päris hästi toime mõlemaga. Kes eksklusiivsust ja midagi väga erilist otsib, võib proovida saada lauda laeva ainu­ keses tasulises restoranis Le Champagne. Pole haruldane, et tehes broneeringut alles laeval, pannakse sind ootelehele, kuhu sa jäädki. Populaarsuse põhjuseks on tõsiasi, et tegu on ainukese Relais & Chateau restoraniga merel.

Foto: Shutterstock

Silversea ekspeditsioonide keskmine vanus on veidi madalam kui tavakruiiside 55+, ent tõsi on see, et noorele pidutsejahingele Silversea kruiis ei sobi. Gurmee-elamused, vaatamisväärsused ja hedonislik mittemidagitegemine on kindlasti kõrgemale kohale tõstetud pidutsemisvõimaluste loomisest laeval.

Erakordsus jätkub ka vahesadamates

Kruiis kestis kokku viis päeva ja selle aja jooksul seilasime läbi selliste sadamate nagu Gdansk, Klaipeda ja Visby ning lõpetasime Stockholmis. Igal pool oli võimalik ekskursioone osta – veiniistanduse külastus, ajalooline jalutuskäik, jalgrattasõit jms. Kõiki maapealseid tegevusi saab ette tellida juba kruiisi broneerides. Karta ei tasu ka viimase hetke ärkajatel, sest kõiki ekskursioone on võimalik osta ka laeval. Lisaks grupiekskursioonidele saab tellida privaatse autojuhi koos giidiga, et veeta päev täpselt nii, nagu hing ihkab. Muidugi võib alati täitsa omal käel linnaga tutvust teha või hoopis terve päev laevabasseini ääres peesitada. Siinkohal on paslik mainida, et Silversea kruiisilaevad on niivõrd heade mõõtmetega, et tihtipeale peatutaksegi täpselt kesklinnas. Näiteks Londonit külastades on Silversea laev üks väheseid, mis otse Tower Bridge’i juurde seilab, ning ka Peterburis sõidetakse peaaegu et Ermitaaži ukse ette. SVEA LILLEPALU



TASUB TEADA 1937. aastal tegevust alustanud Kultas kujunes kohvikukultuuri musternäidiseks. Peakokk Johannes Hõimoja on praegu samades ruumiFotod: Terje Ugandi des tegutseva Wabadusega jõudnud samuti silmapaistva tasemeni.

Sellist Wabadust me tahtsimegi! Kui kunagine Kultas Vabaduse väljakul oli sama heal tasemel nagu praegu selle asemel tegutsev Wabadus, ei ole ime, et väljaku (ja paraku ka kogu riigi) okupeerimisel kohvik samuti kindlalt enda kontrolli alla võeti. TEKST: SILVIA PÄRMANN

52


TASUB TEADA

Seda suurem on rõõm praegusest Wabadusest. Nüüdse kohviku juures on toredad mitmed asjad, aga ennekõike see, et külalistel on vabadus sinna sisse astuda ükskõik mis ajal – kohvi joomiseks hommikul või mitmekäiguliseks eineks õhtul. Kultase asutaja Nikolai Kultase tütar Kristi Kultas-Ilinsky meenutab oma memuaarides, et kohviku alumine korrus avati kell seitse ja kliendid, kes tulid hommikuse rongiga pealinna asju ajama, said soovi korral lasta kelneril viia oma ülikond Niguliste tänava rätsepa­ ärisse kiirpressimisele. Wabadus ootab pisut hilisemaid ärkajaid, avades uksed kell 8.30 – kõigil on kohvikusse jõudmise ajaks riided juba triigitud. Nii et kui tavapäraselt ollakse sel ajal kodus kohvitassi taga, sõidetakse tööle, Statoili kohvitops peos, või vaadatakse kontoris unise pilguga pealt, mismoodi päeva esimene kohv liiga aeglaselt tassi voolab, tasuks olla hoopis Wabaduses – et märgata, kuidas linn ärkab ja sagin iga minutiga kasvab. Et näha, kui ilus on hommikuvalgus ja kui avar võib olla Tallinna kesklinn. Ja et lõpuks ometi päriselt mõista, kui hea võib olla tass kohvi. Päeva jooksul ei jää selle pärast mitte midagi tegemata, kui varahommikul end esimese asjana kontorisse ei piitsuta, vaid võtad ärkamiseks ja uue päeva üle rõõmustamiseks aega. Suurem osa inimesi valib ikkagi hommikul tööle tormamise ja jõuab Wabadusse lõuna ajal – mis on tegelikult samuti väga hea aeg. Peakokk Johannes Hõimoja menüüs väärib proovimist iga toit, lisaks suudab Johannes üllatada päeva­ praadidega, näiteks pakub kummeli-meeVanasti ei olnud kombeks kohvikus alkokana koos Türgi ubaholi pakkuda: lugu peeti karskest meele­ de, kuskusi ja külma lahutusest ning kohvik oli täis kultuuri, mündikastmega või salongimuusikat ja ilukirjandusõhtute lõhe-tursakotletti koos suminat. Näitused ja raamatud ei ole Waköögiviljade, pärlkusbadusest kuhugi kadunud ka tänapäeval, kusi ja ingveri-meeaga veini- ja kokteilikaart on siiski olemas. kastmega. Sellise uhke einega akna all istudes täidab südant tunne, et just sellist Eestit me tahtsimegi. Õhtul tahavad muidugi kõik Wabadusse tagasi minna. Kahe korruse peale on ruumi küll ja ehkki interjööri värskendatakse samm-sammult ja sisearhitekt pole veel kogu majale tiiru peale teha jõudnud, on suminat täis restoranis ikkagi väga mõnus olla. Menüüs on leitud tasakaal omnivooride ja taimetoitlaste eelistuste vahel ning viimaste eriti suureks rõõmuks on väga põnevad just taimetoidud. Samal ajal ei üllatuks ma üldse, kui tuleks välja, et Wabaduse liharoogi nähes on mõni taimetoitlane siiski oma valikud elus ümber hinnanud.

Wabaduse menüüs on palju eestimaiseid maitseid.

53


HEA ELU

Foto: Kaidi Reinu

Machu Picchu ja Amazonase vihmamets – päästik ja alguspunkt reisiks iseendasse Lugu sellest, kuidas ma oma kolmandal Peruu-reisil teadlikumaks muutusin – pilgu kuulsate vaatamisväärsuste kõrval ka enese poole pöörasin ning sel viisil kordades rohkem emotsioone ammutasin, kui vaid läbi bussiakna või kaamerasilma saanud oleksin. TEKST: KAIDI REINU Juba mõnda aega unistasin reisist, kus saan võtta aja maha – leida hetki iseendaga, hingata sisse kohalikku kultuuri ja loodust, ilma et peaks järgmise “suure kivi” juurde kiirustama või mõnd kirikut pildistama. Mul oli olnud õnn käia Peruus juba kaks korda ning sinna tagasi sõitmise mõtteks oli jõuda nii selle maa kuulsamatesse kui ka varjatumatesse paikadesse, olla nii koos kui ka iseendaga, hoida mõõdukat tempot ning võtta olulistes kohtades piisavalt aega, kogemaks kohalolekut, ammutamaks väge ning olemaks “siin ja praegu”.

Täielikus vaikuses

Ehkki kahtlemata äärmiselt huvitava, mitmekülgse ja müstilise ajalooga paik, ei hakka ma Machu Picchu ehitus- või taas­ avastamislugu ning müsteeriume siinkohal pikemalt lahkama. Leppisime kaaslastega kokku, et igaüks uurib selle maagilise paiga taustainfot täpselt nii palju, kui ise soovib – et siis pärale jõudes jätta ära giidituur ning nautida iga hetke kohapeal, tunnetada selle koha võlu ning proovida hingata inkade

54

Maaema ehk Pachamamaga ühes rütmis. Otsustasime siseneda Machu Picchule täielikus vaikuses ning veeta päev nõnda, et me ei vaheta isegi omavahel mitte ainsatki sõna. Machu Picchule jõudmine ei ole odav ega lihtne, kuid ometi külastab seda kohta tänapäeval pärast uue seitsme maailma­ ime hulka arvamist umbes kolm tuhat turisti päevas. Sinna saab mitmeti, populaarne viis on neljapäevane matk ehk Inca Trail, ent enamik sõidab kohale rongiga inkade muistsest pealinnast Cuscost. Rongisõit mööda maalilist Urubamba jõe orgu kestab mõne tunni, seega jõuab esimene suurem rahvamass pärale kell 10 hommikul. Meie jäime Machu Picchu jalamil asuvasse külakesse ööbima ja järgmisel päeval ärkasime hommikul kell viis, et olla Machu Picchul enne, kui saabuvad esimesed rongid Cuscost, ning isegi enne, kui oma viimasest ööbimispaigast saabuvad esimesed Inca Traili matkajad. Muidugi ei olnud me sellegi skeemiga päris üksi, kuid siiski on

Paduvihm oli mu kõige ehedam vihma­ metsakogemus, mis tuletab mulle tänasteski situatsioonides meelde, et kõik oleneb vaatenurgast ja seda saame muuta ikka me ise.


HEA ELU Reisi üks teejuht, holistiline terapeut ja muusik Triin Hio soovitas veeta päev Machu Picchul vaikuses – minule avanesid hoopis uute sisemiste radade uksed.

Foto: Stina Kase

iidne paik piisavalt suur, et kõik hommikused külastajad enda sisse neelata. Terve mägi oli pilve sees ja näha ei olnud mitte midagi. Ja siis hakkas tasahilju, varivaikselt udu ennast kokku pakkima ning kuulsa Machu Picchu postkaardivaate piirid joonistusid minu ees välja. Justkui eesriie kerkiks teatrilaval ja korraga kõrgub kogu see hiilgus sinu ees – kõrgel mäe otsas, ümbritsetuna püstloodis nõlvadest ja all kärestikes voolavast Urubamba jõest. Eksootilistes sihtkohtades püüavad inimesed sageli kõik templid ja monumendid kasvõi põgusalt üle vaadata, sest võttes ette kauge ja kalli teekonna, kardetakse millestki ilma jääda. Kas te tõesti Päikesetemplis ei käinudki – see oli ju inkade tähtsaim püha­koda? Olen varem teinud täpselt samuti ning tunnistan ausalt, et saabusin Machu Picchule mõningase eelarvamusega. Ma ei osanud loota, et sealgi on võimalik tunnetada rahu ja kohalolekut.

Külake Andides – elus Machu Picchul

Ollantaytambo on 13. sajandist järjepanu asustatud põlisküla Andides – koht, mis turistidel tihti märkamata jääb. Ollantaytambo aga tegelikult ongi elus Machu Picchu. Seal elab Roberto, “mägede šamaan” ja õigusega inka, sest tema suguvõsa juured ulatuvad otsejoones tagasi sellesse aega, kui Euroopa konkistadoorid ei olnud siia veel jõudnud. Tema kodus seadsime end järgnevaks kolmeks päevaks sisse ning Roberto leidis aega meidki mägede ja nende vaimudega ühes rütmis elama õpetada. Meil avanes võimalus saada vahetult osa mitmest rituaalist, tugevdada oma elujõudu päikese ja tuule abil ning õppida mäevaimude ehk Apude abil omaenese hingesoove kuulama. Nende riituste ja praktikate eesmärk ei olnud näidata, mismoodi kunagi oli – need olid rännakud siin ja praegu, meie eneste jaoks, et mõistaksi-

55


HEA ELU

Foto: Stina Kase

Võimalusi kaugele reisimiseks on palju, aga lihtsalt kusagil ärakäimine ja riikide kogumine on järjest vähem eesmärk omaette – maade­ avastamise aeg on möödas, kõik kohad on juba kaardil. Amazonas lubab võtta aja maha, olla iseendaga, ei sunni peale vaatamisväärsusi ega tempot.

me loodust, maailma ning enda osa selles. Ollanataytambo ei ole suur ning kolmest päevast piisas täiesti, et saada ka külas endas hoopis teistsugune kogemus – muutuda Peruus oma inimeseks. See juhtub siis, kui peremees tervitab sind igal hommikul kallistusega; kui värvilistes riietes ketšua turutädid, kelle suurtest kottidest sa kokalehti ostad, vaatavad sulle äratundva naeratuse saatel silma; kui kõnnid mööda meetrilaiuseid öiseid külavaheteid, kahel pool kõrgumas vanad inka müürid.

Amazonase loomulik eksootika

Sama kohalolekutunnet kogesime Amazonases, maailma kõige suuremas ürgmetsas, liikide pühamus, maakera kopsudes. Meie koduks sai lihtne, kuid mugav privaatne kämping kaugel keset džunglit, ühel Amazonase harujõel, millel nimeks

Yanayaku ehk ‘tume vesi’, 140 kilomeetri kaugusel lähimast suuremast asustusest. Olen ka Eestis n-ö metsausku ning ehk seetõttu tundsin eriti tugevalt, kuidas võimas Amazonase vihmamets mõjub nii kehale kui ka hingele justkui iseenesest. Kaotamaks seda viimastki kujutletavat barjääri enese ja looduse vahel, mille meie tokkide otsas bangalo oma õhukeste laudseinte ja moskiitovõrgust akendega tekitas, sõitsime ühel õhtul paadiga veelgi kaugemale džunglisügavusse ning teejuhid tõmbasid meie võrkkiiged puude vahele üles enam-vähem seal, kus õhtu meid tabas. Ehkki teekaaslased olid sel ööl metsalaagris vaid mõne sammu kaugusel enda võrkkiikedes, olin korraga ikkagi oma peas ihuüksi keset Amazonast – lihtsalt üks väike kärbes lõputus ürgmetsas koos kõigi öiste džunglihäälte

Foto: Kaidi Reinu

Metsašamaan Jorge. Ei sulgi juustes ega teatrimängu – Amazonase inimesed on praktilised ning tähtsam on sisu ja tulemus, mitte vorm.

56

auto­ritega. Pimedas võimenduvad mitte ainult hääled, vaid ka fantaasiad ning mets imbub sinusse sõna otseses mõttes läbi naha. Mööda Yanayaku jõge allavoolu sõites jõudsime taas suurele ja laiale Amazonasele, mis oli selles kohas ehk umbes paari kilomeetri laiune. Keset jõge oli saar, millel omakorda jõe poolt joonistatud imeilus ja hiigelsuur liiva­rand – see romantiline avarusetunne, mis seal tekkis, oli absoluutses kontrastis eelmise õhtu metsalaagri-kogemusega. Peruu on tänuväärne koht, kus õppida usaldama elu ja iseennast. Kohalike ainuke kindel lause tundub olevat “Ya veremos”, mille võiks eesti keelde tõlkida “Pärast vaatame”. Järsku moodustusid selgest taevast meie kohale rünkmustad pilved ning hakkas kallama vihma, mille sarnast varem vaid harva näinud olin. Kirusin mõttes üht meie teejuhti. Ta oli nimelt kaatrikatuse ennist kämpingu juures maha võtnud, et oleks parem loodust vaadelda – ja kui küsisin, kas me äkki vihma kätte ei jää, vaatas ta taevasse ja ütles, et ei, täna küll sadama ei hakka. Sadu oli niivõrd tugev, et me ei saanud edasi sõita – näha polnud midagi ja paadi põhi hakkas täituma veega. Korraga tekkis peas täielik minnalaskmise mõte – oleme vihmametsas, sooja on üle 30 kraadi, aga meie kükitame keebi all! Viskasin riided seljast, hüppasin uuesti sooja jõkke ja hetke pärast kargasid teised järele. Taevast tundus laskuvat sama palju vett, kui oli jões – ja selles kaoses tantsisime kõik koos Amazonase voogudes mingit pöörast vihmatantsu. Kuidas võis vaid ühe mõttemuudatusega elu 180 kraadi pöörduda ja ebameeldiv olukord muutuda hetkega fantastiliseks rituaaliks keset võimsat loodusstiihiat!


57


SEIKLUSLIK ELU

El Fna väljakul pressiti klaasidesse suurepärast apelsini­ mahla, söödi tigusid, kaubeldi turul, sokutati madusid kaela ning lauldi ja tantsiti. Rahvas kogunes õhtusel ajal, kui talvine 20+ temperatuur tublisti kahanenud oli.

Joostes läbi Marrakechi

Foto: Shutterstock

Sõber kutsus Marokosse. Aeg sobis ja kuna samal ajal toimus spordihuviliste rõõmuks Marrakechis jooksumaraton, ehitasime oma reisi üles just sellest linnast lähtuvalt. TEKST: MEELIS KOSKARU Reisiseltskonnas polnud ühtegi rannamõnulejat, mistõttu oli lühikest, veidi üle nädala kestvat reisi lihtne kavandada. Otsustasime esimesed kaks päeva Marrakechis ringi vaadata ja jooksumaratonil osaleda ning seejärel rendiautoga linnast Ouarzazate poole sõita. Õnneks polnud meie sportlikud ambitsioonid väga auahned ja ka maratonituristina õnnestus esimestel reisipäevadel linna­melust osa saada. Meie vanalinnahostel Purple Camel oli huvitav riad toreda siseõuega. Reede õhtul ronisime selle kõige kõrgemale õrrele tähistaevast imetlema ja viskit nautima. Külastasime El Fna peaväljakut, kus pressiti klaasidesse suurepärast apelsinimahla, söödi tigusid, kaubeldi turul, sokutati madusid kaela ning lauldi ja tantsiti. Rahvas kogunes õhtusel ajal, kui talvine 20+ temperatuur tublisti kahanenud oli. Medina’s ehk vanalinnas ööbides jäid peamised vaatamisväärsused Koutoubia mošee ja medres ehk koraanikool jalutuskäigu kaugusele, lisaks oli maratonihommikul lihtne stardipaika joosta. Kukelauluga 31. jaanuari hommikul kell 6 ärgates ja kuuekraadise jahedusega 2–3 km lipates

58

möödusime taas Koutoubia mošeest ja alustasime võistlust koos päikesetõusuga kell 8. Hakkas kiiresti soojenema. Jooksin kõrvuti ühe taanlase Thomasiga läbi ilusa oliivi­salu, kus paljud sportlased esimese boksi­peatusena puid kastmas käisid. Seejärel saabus pärast poolele teele jõudmist silmailu pakkuv piirkond palmisalu ja kaamelitega. Eestis toimuvate spordivõistlustega võrreldes jääb Marrakechi 42,195 km pikkune distants korraldustasemelt küll alla, ent hea on see, et vett jagatakse joogipudelites ja mahaloksumist pole karta. Meile omastele rosinatele, leivale, soolale ja banaanidele Marrakechis võrdväärset pole – ainult apelsinid. Saime hakkama vee ja kaasa võetud SiSi energiageelidega. Kasutasin esimest korda Eestis toodetud survepõlvikuid ja tuleb tunnistada, et abi oli neist küll – palav maraton sai edukalt ja mugavalt krampideta läbitud. Nimetan selliseid jooksumaratone linna­ekskursioonideks kohtades, kuhu turistina tavaliselt ei jõua. Liiklus on ju jooksjate päralt ja rada vaadete tõttu ilus. Tho-

mas, kes jõudis eelmise aasta lõpus oma 100. jooksu­maratonini veidi enne mind, kuulas huviga, kuidas mu sõber Lauri talle Tallinna nimesünni ja Taani lipuloo kohta loengut pidas. Finišis olime sõpruse märgiks käsikäes ühise ajaga. Jooksu lõpetamise hetkeks olid mu sõbrad lennujaamast auto rentinud ja pärast kasimist-söömist alustasime teekonda lõuna poole üle Atlase mäeaheliku. Marrakechist mööda prantslaste 1920. aastatel rajatud N9-teed Ouarzazate poole sõites ületasime Tichka kuru ja saime ohutus kohas pidevjoone ületamise eest trahvi. Nimelt sõitis meie Punto ees väga aeglane masin, millest möödusime liigset riski võtmata, kuid järgmiste käänakute tagant välja ilmunud korravalvur otsustas meid koos ühe teise, samal hetkel möödasõitu teinud ekipaažiga rajalt maha võtta.

Elu nagu filmis

Pärast sularahaarveldust politseiga viis me tee Ouarzazatest 6 km kaugusele Atlase filmistuudiosse, kus on üles võetud stseene “Gladiaatorist”, “Kundunist”, “Araabia



SEIKLUSLIK HEA ELU

Lawrence’ist”, “Alexandre’ist” ja “Taevasest kuningriigist”. Massistseenidesse on pääsenud suur hulk kohalikke, kellest ühega kohtusime Ouarzazates ka meie. Sõime rahulikult välirestoranis õhtust, kui laua juurde tuli jutustama stuntman. Ta rääkis ennast nii suureks tegijaks, et ajas meid lausa muigama. Stuudio atribuutika oli muidugi põnev: lennuk, kus istus Michael Douglas, puust ja punane Ferrari, mida Bondi-filmis ei suudetud õhku lasta, paberist ja papist võimsad sambad, mida on näha “Kleopatras”, savi­ onn, mida kasutati “Gladiaatori” vangla­ stseenis, ning kiviheitemasinad “Asterixi ja Obelixi” filmist. Mõnevõrra kahandas vaimustust see, kui saime teada, et filmides nähtud kolossaalselt võimsad stseenid on saavutatud niivõrd väheste vahenditega. 1160 m kõrgusel merepinnast asuv Ouarzazate jäi selja taha, kui tee viis meid edasi Skoura palmi­salu poole, kus troonib Amridil Kasbah. See kindlus asub keset palme, viigipuid ja tamariske, mille tanniini­ rikkaid õisi kasutatakse naha töötlemiseks. Amridil Kasbah ja palmisalu paiknevad rohelusega ehitud Dades Vadi kõrval, mis omakorda kulgeb N10-tee läheduses ja viib rännulisi Dadesi kuru poole. Sügava kanjoni servas on raisa- ja kääpakotkaste elupaik ning laiemates orukohtades paistavad savist ja kivist ehitatud võluvad külad. Veidi maad eemal samalt maanteelt Tinerhirist sisemaale keerates jõudsime hilis­õhtul Todra kuru lähistele ja jäime ööbima hotelli Etoile de Gorges, taipamata pimeduses, kui ilusas paigas viibime. Hommikul 1500 m kõrgusel ärgates suundusid 300 m kaljuseinad meie vahelt püstloodis ülespoole, nii et otsustasime seal sooritada pooletunnise hommikujooksu. Kui päevane temperatuur Marokos ulatub jaanuaris-­veebruaris 20+ kraadini, siis ööd ja hommikud jäävad 6–8 kraadi vahele. Jahe oli. Õnneks jooksime end kiiresti soojaks ja vahtisime, suu ammuli, mägironijate meelis­kaljuseinu.

MÕNI SÕNA MAROKO TOIDUST JA ALKOHOLIST Islamimaale kohaselt me õlut väikepoodidest ei leidnud, kuid mõnest suuremast kauplusest nagu Carrefour avastasime kella 19.30ni toimiva alkoleti, kus kesvamärjuke kenasti saadaval oli. Sõber küsis õllejuhiseid ka taksojuhilt ning väikese lisatasu eest organiseeriti talle sõit koos õlledega. Teadupärast on alkoholi Marokos keeruline hankida, kuid kummalisel kombel pakutakse sealsetel vanalinnatänavatel avalikult marihuaanat. Maroko köök ja toidukultuur on mõjutatud Lähis-Ida, Araabia, Berberi, Aafrika ja Vahemere köögist. Toitude lahutamatuks osaks on vürtsid, mida leiab siin arvutul hulgal nii puhtal kujul kui ka seguna. Maroko tuntuimasse segusse ras-el-hanou kuulub üle 40 vürtsi. Tavapäraselt kasutatakse enim pipart, kurkumit, köömneid, safranit, kaneeli, kardemoni ja ingverit. Maitsetaimedest on populaarseimad petersell ja koriander, omal kohal on kindlasti ka sibul ja küüslauk. Toidus kasutatakse palju juur- ja aedvilju, veise-, lamba- ja kanaliha. Sealiha moslemid teadupärast ei tarbi. Atlandi ookeani ja Vahemere ääres süüakse kala ja mereande, mida valmistatakse tihti traditsioonilise Maroko köögi võtmes, näiteks tuunikala-tajine rosinatega või kalakroketid safraniriisiga. Tuntuimad Maroko toidud on kuskuss, harira ja tajine. Kuskussi valmistamiseks on vaja peene nisutangu durumnisu koorimata teri, mida niisutatakse ja aurutatakse, kuni terad muutuvad sõmeraks pudruks. Seda süüakse nii juurviljade kui ka lihaga. Traditsiooniline tummine supp harira keedetakse lihast, läätsedest, kiker­ hernestest või ubadest koos rohkete vürtside ja maitsetaimedega. Sinna juurde pakutakse ohtralt saia. Tajine on aeglaselt küpsetatud mahlane potihautis, mida valmistatakse nii lihast kui ka kalast koos juurviljadega. Oma nime on roog saanud erilise koonuse­kujulise kaanega keraamilise poti järgi, milles toidul pikalt podiseda lastakse. Kuumas potis tuuakse söök ka lauale. Populaarseim jook Marokos on vaieldamatult münditee, mida juuakse ise ning pakutakse alati ka külalistele. Palju juuakse veel värskelt pressitud mahla.

Foto: Meelis Koskaru

Ei kanu, ei kasse ainult jalgpallifännid

Edasine siht oli Erfoudi ja Rissani kaudu Alžeeria piirilähedane Sahara oaas Merzouga, kus soovisime näha võimsaid Erg Chebbi liivaluiteid. Päikeseloojangul õnnestus 250 m kõrgusele tippu ronida. Just päikesetõusu ja videviku ajal annavad kiired või hämarus liivaluidetele lummavad värvid. On, mida nautida! Erg Chebbi luidetel on võimalik kasutada kaameliajajate teenuseid ühetunnisteks kuni

60

Toidukultuur on mõjutatud Lähis-Ida, Araabia, Berberi, Aafrika ja Vahemere köögist.



Kõrbelinna kohta on Marrakechis üllatavalt palju rohelust.

Foto: Meelis Koskaru

LENNUNÕU kahepäevasteks kaamelimatkadeks. Paigad on populaarsed ka moto- ja autohuviliste seas, kes end düünidel proovile panevad. Merzougast õhtupimeduses Taouzi poole sõites kogesime kummaliselt selget taevast, kui ilma astroloogiliste vahenditeta niivõrd hästi taevakehasid vaatlesime. Taouz on üksik külake paarkümmend kilomeetrit enne Alžeeria piiri, kus pimeduses oli valgustatud vaid peatee ja kõrval savimajade lähedal ei märganud mingit liikumist – ei kanu, ei kasse. Mitte midagi. Mitte kedagi. Ja järsku paistis küla lõpus tupik­tänavas valgustatud maja, kus poisi­ohtu mehed õues piljardit mängisid ja 20–30 meest telerist Barcelona-Valencia jalgpallimängu vaatasid! Skoor oli 5 : 0. Jalgpall on marokolastele südamelähedane, sest seda vaatavad mehed münditee alla ja münditee peale ning platsid mängimiseks on olemas ka kõige kaugemates külades.

Vahepeatus Meknesis ja juba tervitaski meid lõppsihtkoht – pealinn Rabat. Atlandi ookeanile avatud Rabat on laiade puiesteede ja roheliste parkidega kaunis linn, Maroko poliitiline ja administratiivne finantskeskus. Rabat on Casablanca järel suuruselt teine linn, kus asub riigi suurim ülikool. Rabati vanalinna turutänavatelt otsustasime osta lähedastele kingitusi. Meie kauplemisoskus oli nädalaga heale tasemele timmitud ja nõnda jäime kaupmeeste kõrval rahule ka meie. Järgnes väike jalutuskäik kindluse ja ookeanivaatega jõeäärsel tänaval ning lühike sõit lennujaama. Miks mitte sinna tagasi minna? Aga uutele radadele Casablancasse ja Agadiri koos liivarandadega? Fes, Tangir ja Tetouan? Vallutada Maroko kõrgeim mägi Jebel Toubkal või joosta veel mõnel maratonil? Valikuid on.

Foto: Shutterstock

Amridili kindlus asub keset palme, viigipuid ja tamariske, mille tanniinirikkaid õisi kasutatakse naha töötlemiseks.

62

Lihtsaim valik on Lufthansa, mis lendab Marokos nii Casablancasse kui ka Marrakechi – seda ühe ümberistumisega Frankfurdis. Hinnad algavad pikalt ette planeerides juba 250 eurost edasi-tagasi. Millegipärast kasutab suur Saksa lennufirma selle Aafrikas paikneva sihtkoha jaoks (erinevalt Tuneesiast) Euroopa hinnapoliitikat ja see tähendab, et odavama pileti hinnas ei sisaldu äraantavat pagasit ehk kohvri eest tuleb ühe suuna kohta paarkümmend eurot juurde maksta. Ühe ümberistumisega reisid on võimalikud ka Air Balticu / Air France’iga läbi Pariisi või Turkish Airlinesiga läbi Istanbuli. Siin on hinnatase pigem 400 euro kandis (seda küll koos pagasiga). Türklaste puhul on vajalik ka vahe­ööbimine (koos tasuta hotelliga). Marokosse lendavad veel mitmed low-cost-lennufirmad (Ryanair, Easyjet, Norwegian). Eraldi piletite kombineerimisel loovust üles näidates võib kohale jõuda üsna soodsalt, aga vaheööbimistest Euroopas ei pruugi pääsu olla. Sihtkohtade valik on aga üsna lai, Ryanair lendab tervelt seitsmesse Maroko linna. Talvehooajal on ka Eesti reisikorraldajad pakkunud vahel tšarterlende Tallinnast otse Agadiri. Sinna ainult lennukoha ostmine võib olla võimalik, aga mitte kuigi soodne, ning kuupäevade valik on üsna piiratud. MAURI SAAREND Estraveli lennundusekspert



Adamson-Ericu muuseumis kuni 15.01.2017.

Patti Smithi möödunud aastal ilmunud ja äsja eesti keelde tõlgitud raamat ei ole otseselt reisiraamat, pigem üks ilus reisikiri. “M-Rong” on hulluks ajavalt unenäoline, elulooline ja niisama piire nihutav, kui seda on olnud kogu Patti looming. Smith, kes sai alguses tuntuks muusiku ja poeedina, ent kelle kaks romaani on teinud nüüd naise maailmakuulsaks ka romaanikirjanikuna, on inspireerinud mitut põlvkonda kunstiinimesi – ja inspireerib nüüd tervet põlvkonda rändajaid. “M-rong” on lugu, mis saab alguse pisikesest New Yorgi kohvikust, vonkleb läbi kogu maailma ja maailmade vahel sügavale autori sisemusse, krimisarjadesse, tuntud ja tundmatute autorite lugudesse.

RAAMAT

Maailm seljakotis

64

Rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud fotograaf Juhan Kuusi (1953–2015) näitust peaks külastama kõik, keda huvitab Lõuna-­Aafrika. Oma karjääri kõrgajal, aastatel 1986–2000, töötas Kuus Lõuna-Aafrika korrespondendi ja fotoajakirjanikuna 1973. aastal Prantsusmaal rajatud maineka fotoagentuuri Sipa Press Pariisi ja New Yorgi toimetuse heaks. Kuusi loomingust ei tasu otsida võimsaid loodusvaateid või vaimustavaid kaadreid loomadest. Ennast ise eelkõige antropoloogiks-dokumentalistiks pidanud Kuusi fotod jutustavad sügavalt inimlikke lugusid Lõuna-Aafrika inimestest, sõltumata nende nahavärvist ja rassilisest kuuluvusest.

Aive ja Andrus Hiiepuu Kaks Eesti rändurit, Aive ja Andrus Hiiepuu, kes on 20 aasta jooksul seljakotiga rännanud rohkem kui sajas riigis, andsid välja oma reisimuljete kogumiku. Tegu on mahuka ja eestlaste endi kirjutatud reisiraamatuga, mis hõlmab suuremat osa maailma eksootilistest piirkondadest. Fotorikas raamat viib kohtadesse, kuhu enamik meist alles unistab minna. Näib, et Aive ja Andrus on jõudnud tõesti igale poole. See pole aga võimalikuks saanud mitte seetõttu, et neil oleks reisimiseks käes kogu maailma aeg – muljet avaldava rännupagasi teeb võimalikuks tempo (ja selle omakorda reiside ettevalmistus), millega neid maid on läbitud. See ei ole rahulikult kulgemise ja kohapeal olemise raamat, vadi kiire tiir ümber maailma.

Patti Smith

Hüvasti, Berliin! Režissöör Fatih Akin Fatih Akin toob suurele ekraanile kultusromaani “Tschick” värvika ja fantaasiarohke muganduse, kirjeldades kahe täisealiseks saanud sõbra unustamatut reisi. 14aastane Maik, kelle ema on võõrutusravil ja isa koos oma sekretäriga “komandeeringus”, veedab üksildast ja igavat suvevaheaega oma vanemate villas, kui tema juurde ilmub mässuline teismeline Tschick. Tschick on vene immigrant ja eluheidik. Ta ärandab auto ja plaanib ette võtta pikema reisi, vedades Maiki endaga kaasa. Nii saab alguse kahe poisi pöörane suvine seiklus, mida nad iialgi ei unusta. Film linastub sel sügisel Euroopa kinodes ja jõuab Eesti suurtele ekraanidele aasta alguses.

RAAMAT

M-rong

FILM

NÄITUS

Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas


Minikosmeetika.ee ehk Tigedik OÜ on kahe kolmelapselise pereema ühisfirma. Ettevõtte loomise idee tuli elust enesest. Istusid kaks „tigedikku“ köögilaua taga ja kirusid kaubandust. Ees ootas ühine perepuhkus soojal maal, kõik planeeritud ja broneeritud, kuid lennureisile sobivas pakendis olevaid kosmeetikatarbeid ei ole lihtne leida. Ühe asja saad siit, teise sealt, kolmandat ei ole kuskilt saada. Sealt siis mõte, kui ei ole, tuleb omal teha E-pood kus kõik vajalik ühest kohast ja sobivas pakendis võtta on. Üha enam on hakkajaid inimesi, kes oma reisi ise korraldavad, kasutatakse odavlennufirmade sooduspakkumisi ja lihtsamat majutust, kaasa saab võtta vaid väikese käsipagasi. Väikepakendis tooted sobivad ka pereliikmete trennikotti ja isegi vanavanaemale haiglasse kaasa pakkida ning ka autosse esmaabi kotti või lihtsalt käekotti panna, sest mine sa tea, mis väikese reisiseltsilisega juhtuda võib. Siin pakubki minikosmeetika.ee väikesemahulisi šampoone, palsameid, näo- ja kehakreeme, hambapastasid, päikesekaitsevahendeid ja palju muud. Kõik meie veebipoes olevad kehahooldustooted on pakendatud kuni 100 ml pudelitesse. Seega sobivad need suurepäraselt näiteks lennuki käsipagasisse, trenni- või käekotti. Valikus on nii üksiktooteid kui komplekte. Soovi korral on kliendil võimalik ise endale vajalik komplekt kokku panna. Pakkumises on väikeseid, näiteks 30 ml pudelikesi, mida on hea kaasa võtta pikale nädalalõpule või eriolukordade puhuks näiteks autos või kotis hoida. Samuti on saadaval 75–100 ml pudelid, millest jagub just parajasti kogu perele nädalaseks reisiks.

Oleme oma sortimenti kujundades mõelnud kõikidele pereliikmetele – pakume tooteid naistele, meestele ja lastele.

MINIKOSMEETIKA EI KOORMA SINU KOTTI!

???


MAAILMARÄNDUR

7 küsimust Marii Karellile Uudistesaate Radar peatoimetaja ja saatejuht ning ajakirja Mood peatoimetaja Marii Karell tundub olevat viimane inimene, kellel võiks reisimiseks aega jääda, aga õnneks on ta just selleks oma tihedas töökalendris alati ruumi teinud. 1. Miks on reisimine tähtis?

See on puhkamiseks parim viis. Katsun kohe pärast intensiivset tööperioodi lennukile istuda ja natukeseks minema sõita. Sel sügisel olen peale Radari saate olnud ka suure presidendidebati saatejuht ja peaprodutsent ning värskelt taaskäivitanud ajakirja Mood, nii et tundsin kiire puhkuse hädavajalikkust. Niisiis sõidan varsti pikemaks nädalalõpuks Viini.

2. Milline riik on seni kõige rohkem üllatanud?

4. Millise restorani pärast sõidaksid tagasi kasvõi maailma teise otsa?

Barcelonas on alati tore käia seetõttu, et pudeli veini saab restoranis normaalse hinnaga, enamasti 15 euroga. Äge koht

õhtuseks einestamiseks on Lando, aga sinna peab laua broneerima, sest restoran on tohutult populaarne. Muuhulgas müüakse seal vähemalt 20 sorti džinni.

5. Milline telefonirakendus või nutiseade on teinud reisimise lihtsamaks?

See pole üldse minu rida. Mul on selleks tarbeks mees, kes praktiliste asjade eest reisil hoolitseb.

6. Kuhu sõidad järgmisena?

Ma ei ole eriline eksootiliste maade avastaja, armastan Euroopat. Selle suve alguses käisime perega Sloveenias ja mind tõsiselt üllatas, et nende lõunapiirkonnad on nii tugevalt itaaliapärased – viinamarjaistandused, oliivisalud, hea vein, soe merevesi, soolakaevandused ja maitsev toit. Samas on neil ka lumised mäetipud ja suusakuurordid, moodne pealinn korralikult väljaarendatud jõeäärega.

Viini. Pole kunagi käinud, aga viimasel ajal on seda hipsteriajakirjades palju kiidetud. Kui ma Paavo Järviga kevadel intervjuud tegin, mainis ta, et Viin on tohutult konservatiivne. Mulle väga meeldis hetk, kus Paavo tsiteeris Gustav Mahlerit: “Kui maailmalõpp kätte tuleb, kolige Viini, sest sinna jõuavad kõik asjad 20 aastat hiljem.” No ma lähen vaatan siis oma silmaga järele.

3. Milline hotell oli nii hea, et sellest oli isegi natuke kahju lahkuda?

7. Kuhu soovid veel tagasi minna?

Oi, neid on olnud palju. Vihkan telkimist ja mul tulevad kublad peale, kui peab ööbima mingis kohutavas peldikus. Pariisis näiteks pole mul õnnestunud hea hotelli peale sattuda, viimatine putka pingutas veel ekstra, et kohelda meid kohutava teenindusega. Pikematel reisidel kasutan aktiivselt kodumajutust ja kõik kogemused on sellega olnud väga head. Suvel Sloveenias õnnestus ööbida tõelises muinasjutumajakeses järve ääres

66

mägede keskel. Väga kihvt hotell viimasest ajast meenub Berliinist – Gorki Apartments. Iga tuba oli omamoodi kujundatud, hiiglasliku vannitoa keskel troonis vann. Ruumidel olid kõrged laed.

Kindlasti jätkan Hispaania avastamist. Aastavahetuseks oleme plaaninud perepuhkuse ühe Euroopa vanima linna Ronda vahetus läheduses ökotalus – oma hoov, oma maja, viinamarjaistandused kahel pool elamist. Ma poleks seda kanti avastanud ilma Hannes Tamjärveta. Möödunud aasta hilissügisel käisin tegemas lugu Hannese eesti koolist Marbellas ja sealsed lapsevanemad soovitasid külastada Rondat – et küll see on üks ilus linn! Ja ongi! Sel aastal läheme tagasi. Foto: Terje Ugandi


HEA VÕIMALUS VEETA SPORTLIKULT AEGA PERE VÕI SÕPRADEGA UISUTADES! Koolidele/klassidele kehtivad soodsad hinnad tööpäevadel enne lõunat (v.a. koolivaheajal) 4€ lapse jääpilet koos uiskudega. Rühma soodustused alates 10 inimesest. Lisaks pakume peresoodustusi ja firmadele võimalusi üritusi korraldada.

Suurepärane võimalus laste sünnipäevade pidamiseks. Pärast uisutamist saab kohvikus keha kinnitada ja mõnusalt aega veeta.

Täpsem info: www.icearena.ee või tel. 66 00 500



Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.