Estraveller 5 2015

Page 1

Eesti reisiajakiri • 5-6/2015 • hind 3€ • ilmub kuus korda aastas

k i l a r b õ s a j s i n u a K

Madeira SOOVITUSED uueks aastaks TAIS lastega MAROKO vihmateraapia JOHANNESBURG lahtiseletatuna FÄÄRI SAARTE eripärad JAMES BONDI autod Londonis ÕNN ON ELUVIIS Viktoria Kuusk 12 MUUSEUMI kuues riigis AMEERIKA suusanõlvad HIINA ja Sise-Mongoolia COSTA RICA pura vida TULJAK uus restoran JÕULUSÕIMED Vene tänaval





Millest seekord?

16

38 Kaalu­­ langetamine Madeiral 16 kohta, kuhu sõita aastal 2016

Estravelleri tavapärased reisisoovitused uueks aastaks, mida on aastanumbrile sobivalt kuusteist. Ise vaatad, kuidas vaid 12 kuu peale ära jagad.

Fotograaf Kaido Haagen igatseb kadunud kilode asemel taga hunnituid vaateid mäenõlvadelt ja südantsulatavalt sõbralikke kohalikke.

44 Johannesburg – City of Gold Põhjalik teejuht Lõuna-Aafrika Vabariigi keskusse kohapeal elanud Kristina Männilt.

24 Lastega Taisse elama

Raamatu “Minu Tai saared” autor Annela Laaneots kolis pea pooleks aastaks mehe ja lastega Phuketi ja Lanta saartele.

32 Vihmateraapia Marokos

Silvia Pärmann naasis Marokost raske ostukoormaga, aga hamam’is siledaks kooritult ning igal sammul hästi toidetult.

54 Fääri saartest ja fäärlaseks olemisest Diplomaat Mare Tropp leidis Fääridelt põnevamat kui vaid rohelised mäed ja värvilised majad.

5


Millest seekord?

60 James Bondi autod

Liis Kängsepp vaatas Covent Gardenis väljapanekut 007 sõiduvahenditest läbi aegade.

80 Huang Tu Ling ja veidrad öömajad

Kaido Haagen jälgis Hiinas ühe küla lõpu algust ning peatus Sise-Mongoolias jurtas ja vagunis.

90 “Pura vida” Costa Ricas Andra Saimre kinnitab, et Costa Ricas on rohkem kui banaanid, kohv ja kaunis loodus.

62 Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis

Viktoria Kuusk on inimene, kes jättis päevatöö numbritega, läks reisima ja leidis enda, rahulolu ja õnnetunde. Kersti Rea lugu.

68 12 muuseumi

92 Restoran Tuljak

76 Vaheldust USA suusanõlvadel

96 Jõulusõimed Vene tänaval

Ivan Lavrentjev ja Karl-Kristjan Nigesen valisid kuuest linnast välja kaksteist muuseumi, mida võiks külastada.

Margus Mändmets ja Janika Ritson võrdlevad Euroopa ja Põhja-Ameerika mäesuusakeskusi. 6

Tuljak (taas)avas suvel uksed, kliendid jooksid tormi, kohe saabusid ka edetabelikohad. Karl-Kristjan Nigesen avab imet.

Tallinna vanalinnas on tekkinud võimalus endasse veidi tõelist jõulurahu ammutada. Minge vaatama!


900 KM/H JA

KUULDA ON VAID JÄÄKUUBIKUTE KÕLINAT Võrratu uus Finnair Airbus A350, vaiksete ja kütusesäästlike Rolls-Royce Trent XWB mootoritega. Finnair on esimene lennufirma Euroopas, mis lendab uue Airbus A350 XWB-ga. Kogege lendamise uut taset aadressil A350.finnair.com

Finnair lendab 17 sihtkohta Aasias ja üle 60 sihtkoha Euroopas.


Kolumn

Muutused läänerindel

S

eekordses kolumnis jätab Estravelleri senine toimetus heade lugejatega hüvasti ja tervitab uut meeskonda. Paljud lugejad, tellijad ja ostjad ei teagi, et ajakirja on juba üle kümnendi välja andnud pisike meeskond reisi-, kirja- ja fotofanatte. Oleme hoidnud ajakirja reisibüroo tegemistest sihilikult lahus, et pakkuda lugejatele võimalikult objektiivseid soovitusi ning kiita vaid kohti, kus ise käia armastame. Minu rõõm on olnud vastutada ajakirja sisu eest, kauni kujunduse on teinud Karl-Kristjan Nigesen, kaardid Helle-Mai Rudnik, ristsõnad Helle ja Gunnar Press, reklaami müünud nende poeg Kevin ja keelt toimetanud Katrin Kern. Autoriteks on olnud paljus meie oma sõbrad, neile lisaks Estraveli töötajad, aga sageli ka täiesti võõrad inimesed, kes söandavad pöörduda ja oma tekste-pilte pakkuda. Ajakirja sobivalt oskavad kirjutada-pildistada neist küll vähesed, aga sageli oleme väga imelise materjali peale sattunud. Toimetamine pole olnud alati lihtne ka kogenud kirjutajate puhul – reisiajakirjas kohtud sa igas kolmandas loos mõistete või kohanimedega, mida pole eesti keeles olemaski. Eriti hulluks läheb asi, kui tekst kubiseb ohtratest looma- või taimeliikidest, millele autor on andnud oma nime, sageli inglise keelel põhineva laenuna, ja kodumaist vastet ei eksisteeri. Te ei kujuta ette, kui palju on maailmas erinevaid, aga väga sarnase nimega kitsi või kalu! Üks eredaim toimetamismälestus pärineb 2007. aastast Priit Pulleritsu järjekordsest USA-loost, kus rahvus-sportlane kirjutas taas ühest kõrbest mingisuguste karvaste kaktustega. Inglise keeles oli nende nimeks Teddybear Cholla, ladina keeles Cylindropuntia Bigelovii. Priit armastab jubedalt ise kõike eestindada ja ilmselt kirjutaski, et need on kaisukarukaktused või midagi sarnast. Katrin sellega ei nõustunud, aga keelebaasidest polnud abi. Sain siis minagi teada, et Eestis tegutseb taimenimede komisjon, kes sellistes olukordades aitab. Õpetatud pead pakkusid, et kaktuse nimeks peaks olema Bigelovi ämmakeel. Mööndes, et mitmes keeles kasutatakse kaisukaru mõistet – puhtalt karvase välimuse pärast –, leidis toona 80aastane loodusmees Erich Kukk, et selle nime toetajad võiks proovida seda taime päriselt kaisutada. Pakuti veel karust ja kohekarvast ämmakeelt ning haakuvat viigikaktust, aga võitja põhjenduseks nentis isand Kukk, et miks ei võiks olla Bigelovil sellise keelega ämm … Pullerits reageeris tulemusele trükimusta mittekannatava sõnaga. See oli vaid üks näide reisiajakirja toimetamise põnevusest, eesmärgiga hoida meie keelt ka välismaa asjadest kirjutades. Ega olemasolevateski reeglites püsida ei ole alati lihtne, sest no milline normaalne inimene suudaks kirjutada suši?! Aga naastes ajakirja juurde. Senine meeskond lõpetab, uus alustab. Olid väga vahvad 12 aastat toimetada Eesti vanimat ja suurimat reisijakirja, mitte lihtsalt järjekordset reisibüroo kliendilehte. Kuigi enamik meie lugejaid olid ja on edaspidi kümme tuhat Estraveli klienti, kellele ajakiri jõuab postkasti boonuseks lojaalsuse eest. Maailm muutub, meedia nagunii ja nüüd ka Estraveller. Paberajakiri jätkab ilmumist, ent edaspidi lisandub parem digiväljund nutilugejaile. Värsket vormi ja sisu näete juba uuel aastal. Seniks, head aega, ja head reisi! ALARI RAMMO Estraveller

Tüdruk Madeiral.

KAANEFOTO KAIDO HAAGEN

Eesti rei­si­­aja­ki­ri aastast 2000. Il­mub veebruaris, aprillis, juunis, augustis, oktoobris ja detsembris. VÄLJAANDJA Critera VMG OÜ SISU Alari Rammo VORM Karl-Kristjan Nigesen KEEL Katrin Kern KAARDID Helle-Mai Rudnik RISTSÕNA GH Press TRÜKK Uniprint

Estraveller ei jõua postkasti? Kojukannet teostab Express Post, 617 7717, tellimine@expresspost.ee. Välja­andja ei vastuta teenuse­­­pak­kujate teh­ tavate muudatuste eest sõidu­­plaanides, hin­da­ des jms. Ajakirjas ilmunud ma­terjalide kasu­ta­ mi­ne on luba­tud ainult täie­liku viitega allikale.

Estraveller Internetis: www.issuu.com/estraveller

8



Püsikliendi eelised Kuldkaardiga Estraveli püsikliendina saad esmaklassilise teeninduse nii online-kanalites kui ka büroodes. Tasuta reisiabi ja tellimine 24/7 telefonil 6 266 266. • Soodustused Estravelist reisiteenuste tellimisel

Kuldkaart • Mobiilne Kuldkaart

• • Soodustused Boonuspunktid reisitellimustelt Estravelist ning reisierinevad teenustepreemiad tellimisel

kohvik Maisasmokk

• • Boonuspunktid Eripakkumised ja püsisoodustused ligi reisitellimustelt ning 200 koostööpartnerilt erinevad preemiad Eripakkumised • • Parimad reisi- ja püsisoodustused pakkumised ligi 200 koostööiganädalase partnerilt uudiskirjaga Parimad • • Nüüd ka reisipakkumised mobiilne iganädalase kliendikaart uudiskirjaga

Loe lähemalt www.estravel.ee/kuldkaart

Uuenenud Maiasmoka kohvik Eesti vanim järjepidevalt töötav kohvik Maiasmokk on nüüd laienenud ka ajaloohõngulisele teisele korrusele. Värskelt renoveeritud korrus pakub avastamisrõõmu nii kõigile hea toidu nautijatele kui ka ajaloolise miljöö väärtustajatele. Kohviku esimesel korrusel saab kohapeal valmistatud värskeid saiakesi, pirukaid ja kooke, samuti käsitöökomme. Kohviku teine kor-

Al Bastione on Tallinna vanalinnas asuv lihtne ja hubane restoran, mis ühendab traditsioonilises headuses ehtsa Itaalia köögi parimad jooned – söegrillil küpsetatud liha, krõbedad kiviahjupitsad, suus sulavad magustoidud ning hoolikalt valitud veinid. Al Bastione esimese korruse kohvikus saab kohapeal süüa või kaasa osta kohapealse pagari maitsvaid kooke. Lisaks pakutakse Eesti esimese cupcake-butiigi Tassikoogid makroone ja teisi hõrgutisi. Loomulikult ei puudu ka kvaliteetne Itaalia kohv. Suvel on kohviku ees Viru tänaval avatud 100 kohaga terrass. Maist septembrini astuvad Al Bastione lilleküllases suveaias üles Eesti parimad muusikud, praegu toimuvad aga neljapäeviti eksklusiivsed kontsert-õhtusöögid, mille kava leiad kodulehelt või Piletilevist. www.albastione.ee Estraveli Kuldkaardi ja Platinum Club kaardiga soodustus (sh kaasamüügil) E–R 12–17 20%, muul ajal 10%

10

Al Bastione

Ehtne Itaalia köök Al Bastione

rus pakub võimalust kosutavaks eineks – valikus on supid, salatid ja hõrgud praed. Uudi­ sena asuvad seal ka kaks privaatruumi, mis sobivad nii vabamateks koosviibimisteks kui ka tööüritusteks. www.kohvikmaiasmokk.ee Estraveli Kuldkaardi ja Platinum Club kaardiga soodustus 5%



Uudised

tesse. Riigist lahkumiseks on Jakartas Soekarno-Hatta ja Halimi lennuväli, lisaks Bandungi, Yogyakarta, Solo/ Surakarta, Surabaya, Bali, Kupangi, Acehi, Batami, Pekanbaru, Palembangi, Padangi, Medani kaks lennuvälja, Makassari, Manado ja Balikpapani lennuväljad. Lahkumiseks lubatud sadamaid on ka päris palju. 250 miljoni elanikuga riiki külastab aastas kümme miljonit turisti, mida loodetakse leevendustega kasvatada veel miljoni võrra.

Geierlay rippsild on lõpuks avatud Oktoobris avati Saksamaa Rheinland-Pfalzi liidumaal Mörsdorfis riigi pikim rippsild, kus saab kõlkuda saja meetri kõrgusel oru kohal. Sild on ise ligi 400 meetrit pikk ja asub ausalt öeldes keset mittemidagit (seda vähemalt kaardilt vaadates) Hunsrücki mägede vahel, Moseli lisajõe kohal. Aga seal on pööraselt ilus! Mörsdorfis avati ka tutikas külastuskeskus koos restoraniga, kust saab teavet matkaradade kohta ülal- ja allpool.

USA keelas e-sigaretid pagasis USA transpordiamet otsustas keelata e-sigarettide vedamise äraantavas pagasis, käsipagasis veel võib. Küll aga ei tohi neid lennukis kasutada ega laadida – aurulegi reageerivad nimelt isegi kempsus asuvad andurid. Nikotiinipastakad on mitukümmend korda süttinud, mida pole miljonite lendude kohta palju, aga turvalisus ennekõike, eks ole. Äraantavas pagasis on nad jäänud sisselülitatuks või laadimas olnud, mida käsipagasis olla siis kergem kontrollida. Hoidke siis oma piibud koos prillidega keha ligi. Ja ei maksa lootagi, et see innovatsioon varsti Euroopasse ei jõua. Liitlased ju, ikkagi.

12

Georgi hotell

www.kastellaun.de

Indoneesia teatas sügisel, et laiendab nende riikide ringi, mille kodanikud pääsevad 30 päevaks külla viisavabalt. 90 riigi hulgas on nüüd ka Baltimaad. Viisavabaks sisenemiseks on aga vaid kindlad saabumiskohad, samuti ei või lahkuda, kust jumal (või seal Allah) juhatab. Viisata saab riiki, kui Indoneesiasse saabuda lennukiga Jakarta, Bali, Batami, Surabaya või Medani lennujaama kaudu või laevaga Singapurist lõunasse jäävatesse Batami, Bintani ja Tanjung Balai Karimuni saarte sadama-

Fabio Lamanna | Dreamstime.com

Indoneesia nüüd viisavaba

Võrus avati uus hotell Ei ole just tavapärane, et Eesti kümnendast turismisihtkohast tuleks uudiseid, aga võite oma silmi uskuda – Võrus avati endises postimajas Georgi hotell. Läheb veel uskumatumaks – tegu on Lõuna-Eesti teise neljatärnihotelliga. Ja seegi pole veel kõik – hotellis töötab ka Võru esimene restoran, kus pakutakse kohalikust toorainest tervislikke roogi. Kuku pikali! 140aastane hoone putitati luksuslikuks butiikhotelliks, mis tähendab, et seal on vaid 18 tuba 40 voodikohaga. Toad on kahesed ja kolmesed, mööbel väärispuidust ja tehnika viimane sõna: targas hotellis on mitusada andurit ja kõik hirmus puutetundlik või täiesti automaatne, nii temperatuuri kui ka valgustuse sättimiseks ning juhtimiseks. Lisaks restoranile tegutseb majas ilusalong ja kohe-kohe peaks valmima ka kolme sauna ja mullivanniga puhastuskompleks. Minge uurige järele, kes see Georg on. Kes on juba käinud, kiidavad!


Uudised

Tarbijakaitseamet

Teate ju seda tunnet, kus midagi enne lendu juhtub, mäletate, et mingid õigused teil olid, aga lõpuks ei tea ikka kõike lennufirmalt nõuda. Tallinnas on nüüd asi veidi parem, kuna tarbijakaitseamet sättis lennujaama üles sinised teabeputkad vajaliku infoga. Puutetundlike ekraaniga masinaid on terminalis suisa kolm: üks enne turva­ ala pagasilaudade vastas, üks Schengeni tsoonis R-kioski ja Mamma Bistro&Cafe vahel ning üks teispool piirikontrolli laste mänguplatsi veeres. Kioskitest lubatakse teavet anda kõigest tarvilikust alates pagasist ja lõpetades lendude hilinemiste ja tühistamisega seonduvast. Sealjuures on aparaadid nii nutikad, et teavad, millised lennud parasjagu hilinevad või on tühistatud, samuti saab nende abil ühendust võtta tarbijakaitseametiga. Kas just kohe vastatakse, ei tea.

Muudatused Tallinna lennujaamas Kahe aasta pärast peaks Lennart Meri lennujaamas olema valmis järjekordsed uuendused. On ju 2018. aastal Eesti pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistujamaa, lisaks sajanda sünnipäeva juubelipidustused. Peterburi teel sõitnud on ehk märganud, et Majaka tänavalt kulgevad ka otse üle tee juba mitu aega trammirööpad, mis praegu ei vii veel kusagile. Töö aga juba käib ja sealt hakkab tramm sõitma lennujaama välja. Samuti on plaanis laiendada terminali ja pikendada lennurada ning praeguse hoone ja Tartu maantee vahelise hiigellipuga asfaltplatsi asemele tuleb suur parkimismaja, kahe korrusega maa all. Lennurada pikeneb 400 meetri võrra, mis muudab elu ohutumaks ja tõstab ka lennuvälja läbilaskevõimet. Terminali linnapoolsesse otsa rajatakse eskalaatoriga galerii, kust hakkabki saama trammile või taksole. Lennueelne turvakontroll kolib ka uude kohta, mis lubab suuremat kiirust ja mugavust.

Part of the Thomas Cook Group

Taevased sõnumid FINNAIR hakkab järgmisel suvehooajal lendama kahte uute

kohta Aasias: Fukuokasse Jaapanis ja Hiina suuruselt kolmandasse linna Guangzhousse. Esimesse mai alguses kolm korda nädalas, teise maist oktoobrini neli korda nädalas.

QATAR AIRWAYS lisab detsembrist lende Stockholmi ja Kopenhaagenisse, jätkates tihedat võistlust Finnairiga. Itta suundudes on viimase eeliseks lühem lennuaeg, aga Lähis-Ida firmad on jälle luksuslikumad. Üks lisalend tuleb ka Doha ja Brüsseli vahele.

SAS lisas lende Stockholmi ja Kopenhaageni vahele, mistõttu

pidi Nordic Aviation Taanist juba tagasi tõmbama ja vähendas ka lende Rootsi vahet. Põnev asi see konkurents.

NORDIC AVIATION ise müüb juba ka suvehooaja sihtkohti

Nice’i ja Splitti. Jaanuarist loodetakse parandada lendude ise pakkuma hakkamisega teeninduse kvaliteeti – paremad lennukid, eestikeelne teenindus.

FINNAIR oma uute Airbus A350-tega detsembris siiski New Yorki ei vii – lennukid hilinevad pisut ja liinile renditakse teine firma. Küll aga on juba A350 lennanud Shanghaisse ning detsembris-jaanuaris saab uute imedega Bangkokki ja Pekingisse. Vahel võib neid õhumasinaid kohata ka Euroopa-sisestel lendudel – meeskond harjutab.

Airbus

Lennujaamas tarbijakaitse infokioskid


Siseturism

Värskenda oma meeli ja naudi koos kaaslasega romantikat L’Ermitage’i hotellis, mis ahvatleb külalisi asukohaga otse vanalinna külje all, kesklinna kõige rohelisemas ja rahulikumas piirkonnas. Viieminutilise jalutuskäigu kaugusel on vanalinna süda – Raekoja plats. Romantikapakett kahele hommikusöögiga maksab 59 eurot öö, koos õhtusöögiga 85 eurot. Hinnas on lisaks majutusele ja rikka-

L’Ermitage

Romantiline puhkus Tallinnas hotellis L’Ermitage likule hommikusöögile Rootsi lauas ning kahekäigulisele õhtusöögile võimalusel hiline väljaregistreerimine, parkimine erihinnaga ja upgrade superior-klassi tuppa 15 euro eest. 25 lisaeuro eest saab tellida roosi kroonlehed voodisse ja vannituppa, küünlad, hommikusöögi toas. Pakkumine kehtib majutuseks kuni 29.12.2015.

Kontserdiõhtud maalilises Vihula mõisas

Vihula mõis

Vihula mõis on populaarne koht romantiliseks puhkuseks. Seekord kutsume sind Vihulasse kultuurset puhkust veetma. Spetsiaalselt kontserdiõhtuteks saad Estravelist osta kontserdipaketi, et nautida terviklikku elamust. Detsembris astuvad üles Märt Avandi ja Kõrsikud (13.12 kl 16 ja 19), Ivo Linna ja Nele Liis Vaiksoo (17.12 kl 19), Rein Rannap ja C-Jam (20.12 kl 16 ja 19) ning aastavahetuse kontserdid toimuvad 27. detsembril kl 16 ja 19. Vihula mõis asub Lahemaa rahvuspargis,

kauni looduse rüpes. Elegantne vana mõis pakub tegevust nii suurtele kui ka väikestele. Kontserdipakett kahele majutusega standardtoas maksab üheks ööks 99 eurot, ZEN-toas 123, ZEN-Deluxe-toas 145 ja sviidis 182 eurot. Hinnas on lisaks majutusele ja kontserdipiletile rikkalik hommikusöök restoranis La Boheme, tasuta wifi ja parkimine. Kuni kuuesed lapsed ööbivad lisavoodita tasuta, 7–12aastastele maksab lisavoodi 17 €. Laste majutuse hind kontserdipileteid ei sisalda.

Spaapuhkus Laulasmaal hommikumantlid, mõlemale kaks hoolitsust, millest üks on kehahoolitsus “Mereaarded” (30 min) või klassikaline massaaž (30 min) ja teine soojad parafiinikindad või -sokid “Mereaarded” on luksuslikult niisutav ja pinguldav heaoluhoolitsus, millel on kahekordne toime – see annab energiat ja vabastab jääkainetest. Hoolitsus algab mereudu tervitusrituaaliga, millele järgneb kehakoorimine naturaalsete merekäsnadega. Salendav massaaž mereveekontsentraadi ja rahustava– dreneeriva eliksiiriga stimuleerib vereringet, soodustab higistamist ning toksiinide väljutamist kehast. Pakkumine kehtib majutuseks kuni 30.12.2015.

Laulasmaa SPA

Kaunis loodus, rohkete võimalustega spaa, vee- ja saunakeskus, tervistavad hoolitsused ning restoran ja kohvik Wicca pakuvad parimaid lahendusi nii puhkuseks, romantikaks, perega koosolemiseks kui ka erinevate sündmuste tähistamiseks. Tallinnast poole tunni kaugusel asuv Laulasmaa Spa avas uuenenud vee- ja saunakeskuse. Lisanduvad neli uut ja suuremat sauna – käbisaun, aroomisaun, mereline aurusaun ja soola aurusaun. Lisaks Jaapani vann, modernsed riietusruumid, uus juuksurisalong ja veekeskuse kohvik. Pakett kahele maksab nädala sees 89 eurot, reedel-laupäeval 104 eurot. Hinnas on üks öö majutust, hommikusöök merevaatega restoranis, vee- ja saunakeskuse kasutus kl 7–22,

Fra Mare Thalasso Spa

“Olemise võlu” Fra Mare Thalasso Spa hotellis

14

Mere kaldal asuv Fra Mare Thalasso Spa ootab sind puhkama armsasse kuurortlinna Haapsallu, 100 km kaugusel Tallinnast. Tervistavad jalutuskäigud männimetsas ja rannal, soojad saunad ja basseinivesi pakuvad mõnusa lühipuhkuse. Pakett kahele spaatoas maksab 86 ja superior-toas 99 eurot öö koos hommiku- ja õhtusöökidega restorani Rootsi lauas. Lisaks on hinnas mõlemale üks iluhoolitsus, parafiinimask kätele või jalgadele. Kl 15–22 saab piiramatult külastada Day Spa basseini- ja saunaparki ning

hommikul kl 6–9 ujuda mereveebasseinis. Käte või jalgade parafiinhooldus on sügav-niisutav, nahka hooldav ja vereringet parandav, küünevalle pehmendav ja nahka toitev protseduur. Pakutakse teepuuõli parafiini jalgadele ja virsikuparafiini kätele. Pakett algab saabumispäeval kl 15 ja lõpeb järgmisel päeval kl 12. Mõlemasse toatüüpi mahub ka üks lisavoodi, mis 4–12aastastele maksab 18 eurot. Laste hind sisaldab kõike peale hoolitsuse. Pakkumine kehtib kuni 20.12.2015.

Võta ühendust Estraveli siseturismi osakonnaga tööpäeviti kella 9.00–17.30 telefonil 626 6233 või e-posti aadressil siseturism@estravel.ee. Hinnale lisandub teenustasu kaheksa eurot. Estraveli Kuldkaardi omanikke teenindame üle 150eurose ostu puhul tasuta, alla selle on teenustasu neli eurot.


Eesti PIKIMATE mäesuusaNÕLVADEGA talvekeskus ootab Sind Kiviõlis! 12.-14. veebruaril toimub tuhamäel aasta suurim freestyle-suusa ja lumelauavõistlus Estonian Open Slopestyle 2016

www.snowboar

ding.ee

Talvel tasub kindlasti pere, sõprade või firmaga tulla Kiviõlisse, kus Teid ootab tuhamäe seikluskeskuse kirev menüü: Eesti pikimad mäesuusanõlvad Baltikumi suurim lumepark 2,5km pikkune valgustatud murdmaasuusarada Eesti suurim suusa- ja lumelauavarustuse rent – rendikeskus.ee Suusa- ja lumelauakoolitus Kohvik koos suure laste mängualaga Kaks hästi varustatud seminariruumi, kuni 80 külalisele Erinevad saunad Üks 35-kohaline hostel keskuses ja teine 1,5km kaugusel Oleme lähemal kui arvad: Tallinnast 130 km, Tartust 140km, internetis www.tuhamagi.ee


16 kohta

Estravelleri tavapärased reisisoovitused uueks aastaks, mida on aastanumbrile sobivalt kuusteist. Ise vaatad, kuidas vaid 12 kuu peale ära jagad.

Tekst SILVIA PÄRMANN

16 kohta, Silvia Pärmann

kuhu sõita aastal 2016

16


16 kohta San Sebastian, gurmeepealinnast kultuuripealinnaks

Lukasz Kasperek | Dreamstime.com

Silvia Pärmann

San Sebastian, Baskimaal Donostiaks kutsutav kauneima rannaga linn, on alati olnud Hispaania mitteametlik gurmeepealinn. Järgmisel aastal on supel- ja toidukultuuri keskus aga täis ka kõikvõimalikku muud kultuuri – Poolas asuva Wroclawi kõrval on San Sebastian Euroopa kultuuripealinn. See tähendab muidugi ka veel rohkem head toitu, veel rohkem festivale ja üritusi ning veel rohkem vabandusi linna kitsastel tänavatel uitamiseks ning randades jalgade puhkamiseks. Kuna Baskimaa on aastatetagusest ajast ikka veel meelde jäänud ETA tegevusega ning tänaseks rahumeelsete tänavate vastu valitseb mõnes inimeses ikka veel umbusk, on üks kultuuripealinna aasta teemadest ka kultuuri ülimuslikkus vägivalla ees.

Dubai ja Abu Dhabi, kunstipalee ja veepargid kesest kõrbe

Nüüd, kus odavlennufirma Norwegian iga päev Helsingist Dubaisse lendab, on Araabia Ühendemiraatidesse minek odavam kui kunagi varem. Kui juba keset kõrbe veeparkidesse ja ostukeskustesse sõita, tasuks ette võtta ka Emiraatide pealinna Abu Dhabi külastus, niikuinii kasvavad mõlemad linnad nii kiirelt, et kunagi teineteisest kahetunnise autosõidu kaugusel olnud miljonilinnad on varsti peaaegu üheks kokku ehitatud. Abu Dhabi pakub mõnevõrra mõtestatumat puhkust. Järgmisel aastal avatav Louvre Abu Dhabi on suurepäraselt ambitsioonikas igal tasemel – nagu Emiraadid üldse. Jean Nouvel’i futuristlik kuplikujuline hoone kõrgub tehisjärve kohal, selles eksponeeritavad teosed esindavad kunsti läbi sajandite – kõike alates Hiina budistlikest nikerdustest Itaalia õlimaalideni. Muuseumis eksponeeritakse ka Prantsusmaalt laenatud 300 maailmakunsti tippteost, mille hulgas leidub van Goghi, Monet’d ja da Vincit. Oma kultuurilist suurteost vajanud Lähis-Ida nüüd selle Louvre’i kujul saab ja võib olla kindel, et sellest tuleb väga arvestatav rivaal senistele maailma suurimatele kunstimuuseumitele.

Montenegros kohtuvad Vahemere köök, loendamatud pühapaigad ja paradiislikult kaunid rannad. Eriti suurepärane on see kooslus Kotori lahe ääres, kus mäed seisavad lausa varbaidpidi vees, jättes kaldal vaid napilt ruumi endistele rikastele kapteni- ja kaubanduslinnadele. Kõik kaldale ei mahugi. Nii vaatavad riigi ühed kaunimad pühamud barokse Perasti tegemisi, mille paleedes veetsid kunagi meeleolukalt aega nii Vene tsaarid kui ka Veneetsia aadlikud, ikkagi sündsas kauguses asuvatelt saartelt.

Saarepaari tumedam pool, 1166. aastal rajatud Sveti Đorđe (Georgiose) klooster, võtab enda alla ühe tillukese saare. Teine, helgem ja heledam Gospa od Škrpjela (Kaljude Madonna) kabel, seisab laevakujulisel tehissaarel, ainsal Aadria meres. Perastist sügavamale lahe sisse peitunud Kotorile merelt lähenedes ei köida pilku sadamas vaikselt õõtsuvad luksusjahid ega kirikutornid. Kotori kohal kõrgub kindlus, mille müürid sirutuvad alla linnani. Eks nii ilusat riiki on aja jooksul tahtnud vallutada ka muud tegelased kui turistid.

Iraan,

kultuur ja sport parimas tasakaalus Üheksateist UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat paika ning üle kümne suusakuurordi on ainult väike osa turiste magnetina tõmbavatest kohtadest. Nüüd, kus USA on loobunud oma kurjuse telje retoorikast, ei lähe kaua aega, kui läänemaailm Iraani ilu märkab. Ja Ameerika rühmaturistid on viimased, kellega te suusalifti järjekorras trügida või turul võidu vaibahindu pakkuda tahaks.

Olena Yakobchuk | Dreamstime.com

Louvre Abu Dhabi

Montenegro, rohkem kui Horvaatia väike naaber

17


16 kohta Kuuba, mine enne, kui absoluutselt kõik ameeriklased kohal on

Kuuba on kiiresti populaarsust koguvate riikide edetabelis tihedalt Birma kannul – ja pole võimatu, et USAga taastatud diplomaatilised suhted selle eksootilise saareriigi tabeli etteotsa lennutavad. Nii Kuuba kui ka Birma on oluliselt oma suhteid parandanud, millele paratamatult järgneb ka ameeriklaste julgus neid riike hoogsalt ja hulgakaupa külastama hakata.

Colombia, reljeefne maa reljeefsete inimestega

Sean Pavone | Dreamstime.com

Kui ühe riigi kõige kuulsamad nimed on Gabriel “Sada aastat üksildust” García Marquez ja Pablo “El Patrón” Escobar, siis võib oodata kohtumist üsna kirju seltskonnaga. Halbu uudiseid on neile, kes loodavad hommikul äratuskella helina asemel ärgata tänaval tulistamise peale ning teadmisega, et kõhnu inimesi on kergem röövida, endale igaks juhuks koleda õllekõhu ette joonud. Escobarist on nii palju aega möödas, et temast tehtud filmid ei käi enam jaotuse “põnevus” alla, vaid liigitatakse ajaloolisteks draamadeks. “Sada aastat üksildust” elab aga kauem kui sada aastat ning käia Marquezi radadel ja Colombia pööraselt kaunis looduses on just nüüd õige aeg, sest kunagi ei tea, millal massid aru saavad, et legendid on surnud. Ja samas, ega kunagi ei või ka teada, millal sünnib uus Escobar.

Taiwani pealinnas on rohkem kui maailma parimad kassikohvikud ning tegemist pole lihtsalt ühe järjekordse suurlinnaga ühest 20 maailma suurima majandusega riigist. Täiesti juhuslikult asub Taipei saarel, mida esimeste eurooplastena näinud portugallased ei osanud nimetada kuidagi muud moodi kui Ilha Formosa – kaunis saar.

18

Samamoodi võivad sõnad otsa saada, püüdes kirjeldada näiteks disaini, mis Taipeis luuakse – see on põhjusega maailma disainipealinn 2016. Nii kaugele lennates ei maksa piirduda ainult Taipeiga. Kogu riik on tõesti üks kaunis saar, nii selle rannad, loodus, inimesed kui 377 liigist liblikad.

Rafał Cichawa | Dreamstime.com

Taipei, parimad kassikohvikud, parim disain


KOHTINGULE SUVEGA!

Soodustused puhkusereisidele kuni

50

%

Esimene sissemakse vaid EUR

60

KOHTINGULE SUVEGA! Novatoursi 12. suvehooaeg ootab randevuule! Juba oktoobri esimeses pooles rõõmustasime reisisõpru tosina suvise lennusihtkohaga. Detsembri lõpus lisandub reisikavasse veel üks Kreeka sihtpunkt.

Tšarterlennud Kreekasse (Korfu, Zakynthos), Itaaliasse (Campania - kevadel, Sitsiilia), Hispaaniasse (Almeria), Portugali (Algarve) ja Türki (Bodrum) toimuvad algusega Tallinnast, ümberistumisega Vilniuses.

Suurem osa suvehooaja sihtkohtadest on Novatoursi reisikavas juba mitmendat aastat, kuid on ka mitu uut sihtkohta – LõunaKreekas paiknev Zakynthose saar, Lõuna-Itaalia Campania piirkond ja Türgi lääneosas asuv Bodrum. Detsembri lõpus lisandub reisikavasse Kreekas asuv Peloponnesose poolsaar, mis pakub põnevat avastamist nii täiskasvanutele kui lastele.

Novatoursi otsereiside esimesed lennud toimuvad traditsiooniliselt aasta populaarseimasse sihtkohta - Türki, Antalyasse. Järgnevad Kreeta, Kreeka (Peloponnesos), Bulgaaria, Rhodose reisid.

Zakynthose saar paistab silma hämmastava looduse, pikkade ja pehmete liivarandade ning õdusate linnakestega. Saar sobib hästi nii perepuhkuseks kui romantikat ihkavatele paaridele, aga ka neile, kes otsivad erksaid seiklusi. Zakynthos on Joonia mere üks kauneimatest ja populaarseimatest saartest. Campania on suurte kontrastide kants: alates piirkonna kärarikkast pealinnast Napolist kuni püstloodis kaljude ja nendel asuvate villadega hingematvalt kauni Amalfi rannikuni. Pea iga vaade Campania rannikulinnakestest sobib piltpostkaardiks. Tänu pehmele kliimale, ranniku ilule, rikkale ajaloole, kunstile ja muidugi legendaarsele toidukultuurile on see piirkond igati muljetavaldav. Bodrumi piirkond on Türgi tuntuimaid kuurorte, kuhu puhkajaid meelitab lisaks suurepärastele randadele ka antiikaja rikas pärand. Kui hindate traditsioonilist Vahemere puhkust ja rikkalikku ajaloopärandit, sobib Bodrum just teile.

Koostöös oma heade partneritega saame pakkuda soodsaid reisitingimusi varajastele reisiostjatele, gruppidele, noorpaaridele, seenioritele ja noortele. Soodustused detsembri lõpuni on kuni -50%. Broneeringu esimene sissemakse vaid 60 eurot inimese kohta ja madalaima hinna garantii! Kogu info Novatoursi reiside kohta leiate Estraveli büroodest üle Eesti, Novatoursi Tallinna esindusest või meie kodulehelt www.novatours.ee Täname kõiki oma kliente võimaluse eest olla jätkuvalt Eesti juhtiv reisikorraldaja. Teeme kõik, et positiivsed reisimuljed ja meeldivad elamused oleks endiselt teie reisipaketi lahutamatuks osaks! Novatoursi lubadused ja sellega seonduvad selged garantiid on meie usaldusväärsuse alustalaks. Seda toetab ka Eesti suurim turismiseadusest tulenev tagatissumma. Novatours on Eesti Turismifirmade Liidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja liige. Ettevõte omab kvaliteedijuhtimise sertifikaati ISO 9001:2008.

19


16 kohta

Myanmar (Birma), ebamaine ja ometigi meiega samal planeedil Kagu-Aasia paradiisirandu ja budistlike templite eksootilist rahu hindavad rändurid on Birma enda jaoks juba avastanud, ehkki seni on riigis rändamine olnud küll põnev, ent ebamugav. Hiljuti toimunud valimised tõotavad aga lisaks majanduskasvule ka poliitilise olukorra rahunemist riigi piirialadel, kus väikerahvad on seni võimul olnud partei poliitika vastu ka vägivallaga astunud.

Suurlinnades juba on turisti elu mugavamaks tegevad pangaautomaadid (veel mõni aasta tagasi tuli kogu reisiraha sularahas kaasa võtta!) ja wifiga kohvikud, ka paranevad järjest enam transpordiühendused ning avatakse uusi hotelle, viisataotluse saab esitada elektrooniliselt. Demokraatlikumale suunale pööranud Birmas võib aga oodata ka välisinvesteeringute kasvu – mis toob kindlasti kaasa ka uued hotelliketid Birma

kaunites randades ja rohkem lennuliine, mis omakorda tähendab paratamatult turistide horde. Birma on juba mitmendat aastat järjest kõige kiiremini kasvava turistide arvuga riik maailmas, millest ei tasu end ehmatada lasta, sest kümmekond aastat tagasi ei käinud seal peaaegu mitte keegi ning sadadesse protsentidesse ulatuv tõus ei anna veel midagi ligilähedastki Taid, Balit, Singapuri või Malaisiat külastavate turistide arvule.

Brasiilia, terves kehas terve vaim

Filipe Frazao | Dreamstime.com

Frizzantine | Dreamstime.com

Brasiilia tähendas vanasti vaid karnevali ja rannapuhkust. Kui suudate toime tulla olümpiamängudega kaasneva hullusega – või just seda otsitegi –, siis pole praegusest paremat aega minemiseks. Brasiilial on alati olnud pakkuda enamat, nüüd on aga loodud ka infrastruktuur ja vajalik turvalisuse tase, et rändajad pakutavani ka välja jõuaks. Seiklejad saavad näiteks käia märgaladel lõunas, mis konkureerivad Amazonase metsadega, nautlejad avastada rannikuteid ja arhitektuurifriigid kuuekümnendate futuristlikku arhitektuuri São Paulos.

20

Botswana, demokraatlik ja progressiivne, nunnud loomad peale selle

Riigi teekond Aafrika ühest kõige vaesemast maast kõige stabiilsemani on inspireeriv – Botswana tähistab järgmisel aastal iseseisvuse 50. aastapäeva. Neil on, millega uhkustada, näiteks see, kuidas majanduskasvule ei ole ohvriks toodud riigi kaunist loodust. Lisaks arukatele, töökatele ja lahketele inimestele elab seal ohtralt elevante, kahvripühvleid, sebrasid, lõvisid, hüääne, jõehobusid. Ja muidugi pole kuhugi kadunud ka Victoria juga, mida kindlasti võib maailma võimsamate loodusimede hulka lugeda.


Birma

21


Silvia Pärmann

16 kohta

Hanoi ja Ho Chi Minh, viimased soodsad suurlinnad Boggy | Dreamstime.com

Kõige odavama Aasia suurlinnapuhkuse – kui keegi peaks midagi sellist ihkama – saab veeta Vietnamis (ja nagu tellimise peale lendab Finnair just sel talvel Ho Chi Minhi). Kuna Aasia kipub üldse olema muust maailmast soodsam ja suures plaanis ka turvalisem, siis on need ka ilma irooniata suurepärased kohad, kus säästa raha ja närve ning ikkagi eksootikat nautida. Mõistagi tasub selles mööda rannikut pikaks venitatud riigis käia ka suurlinnadest väljas. Ehkki restorani­ elu on suurlinnades selline, et lahkumine nõuab mõningast pingutust.

Rooma, kõik teed

Anna Katariina Nigesen

viivad niikuinii lõpuks sinna

22

Igavene linn Rooma võib ju olla ja jääda igavesest ajast igavesti, aga just eeloleval suvel saab sinna Tallinnast otse lennata. Roomas seisavad antiiksed varemed ja varakristlikud pühamud kõrvuti renessansiaegsete palazzo’de ja baroksete purskkaevudega – Trevi on pärast terve igaviku kestunud renoveerimistööd taas avatud! – ja sama ajal ei tunne end keegi nagu ülerahvastatud vabaõhumuuseumis, sest restoranid, vinoteegid ja disainipoed on selgelt pärit kaasajast.

Sydney, väärikalt edev Sydney on edev ja pealiskaudne, ütlevad inimesed, kes elavad kusagil mujal Austraalias. Sydney on maailma parima mainega linn, ütlevad inimesed, kes elavad kusagil mujal kui Austraalias. Austraaliasse lennata pole kunagi liiga odav, aga Sydney on alati seda raha väärt. Hetkel, kui Euroopas reisimine kõige mugavam ja turvalisem ei tundu, ent tahaks ikkagi puhata lääne kultuuriruumis, käia ooperis ja prantsuse restoranides ning samal ajal igal pool inglise keelega hakkama saada, on Sydney geniaalne valik järgmiseks reisiks.


16 kohta

New Mexico, soe ja soodne Kui oma kodumaast keskmiselt teadliku ameeriklase jaoks on New Mexico lihtsalt üks kõrbeosariik, siis on viimane aeg ennast kurssi viia, et see peagu hispaaniakeelne osariik ongi midagi palju eksootilisemat. Ühest piirist teiseni ei kulge ainult kõrb, sinna mahub ka lopsakat loodust ja lumiseid

mäetippe. Kuna piiriosariik on keskmise ameeriklase jaoks ka pisut kahtlane, siis on hinnad mõnusalt madalad ja – nagu vihjab asukoht hispaaniakeelse maailma piiril – õhutemperatuurid kõrged, kui te neid mäetippe ainult eemalt vaatama plaanite minna.

Gröönimaa, introvertidelt introvertidele, armastusega

Gröönimaa on kõige hõredama asustusega koht maailmas, kuid need vähesed, kes sellel üksikul jääpangal elavad, naudivad väga mitmekesist loodust: suvel südaööpäikese sädelust jääpankadel, vaaladega kõrvuti purjetamist, koertega tundras kihutamist. Turistidele pakub Gröönimaa kõike sama: loodust, vaikust, inimtühjust ja lisaks veel võimalust ära kulutada giididele, matkavarustusele, transpordile ja soojas püsimisele kogu oma raha, millele seni pole muud rakendust leida õnnestunud.

Laurentiu Iordache | Dreamstime.com

ABBA läks laiali – elagu ABBA! Te pole veel näinud filmi “Mamma Mia!” ega jõudnud Stockholmi ABBA muuseumisse? Tõstke tempot, sest olete selle tegevuse lõpetanud bändi tegemistest lootusetult maha jäämas. Nüüd nad mitte ainult ei laula, nüüd nad teevad ka süüa – piltlikult öeldes. Kui võtta üks osa restorani, üks osa Broadway muusikali, segada heldelt hulka diskot, siis mis tuleb kokku? Uus Mamma Mia – teemarestoran, mis avab juba jaanuaris uksed Gröna Lundi lõbustuspargis. Asutuse loomise taga seisab ABBA legend Björn Ulvaeus. Ta loodab külastajatele pakkuda diskoõhtusöögi kogemust, mida on kirjeldatud ka kui Kreeka rahvustoitu souvlaki’t – väikestest grillitud lihatükkidest ja köögiviljast koosnevat assortiid, mida serveeritakse pitaleivaga. Külastajatel on võimalik lisaks maitsvale õhtusöögile võtta osa show’st, laulda ja tantsida maailmakuulsa ABBA muusikali “Mamma Mia!” lugude järgi. Kahtlemata ei saa see olema odav lõbu, aga kui jõuate kohe jaanuaris, siis tasandavad reisikulusid vähemalt allahindlused igal pool mujal linnas.

Bambi L. Dingman | Dreamstime.com

Stockholm, disko elab edasi!

23


Tai Phuketi saare suurima, Big Budhha kuju ehitamist alustati 2000ndate alguses, ent praegugi on seal töö pooleli, mis aga ei takistanud meie tütardel seal kuju juures olevast kellast rõõmu tundmast.

Tekst ja pildid ANNELA LAANEOTS, “Minu Tai saared” autor

Lastega Taisse elama? Hea mõte! No kes see siis lastega Taisse läheb? See ka mõni puhkus! Taisse minnakse ju ikka pidutsema ja alla 18aastastele mittesoovitatavaid rõõme nautima. Üsna trafaretne käsitlus, ütleb Annela Laaneots, kes elas eelkooliealiste lastega pea pool aastat Phuketi ja Lanta saartel. 24


Tai

L

astega Tais elamise teeb mõnusaks see, et kohalikud armastavad lapsi. Kohe päriselt, siiralt, ja näitavad seda ka väga armsalt välja – naeratavad, tulevad omas keeles lastega rääkima, patsutavad, paitavad, lehvitavad, naeratavad. Ka need, kellega kuid järjest iga päev kokku puutusime. Mis siis veel esmakordselt rannas või tänavatel kohatud Aasia turistidest rääkida! Teatavasti on Tais väga palju puhkajaid Hiinast, aga ka Jaapanist. Meil oli muidugi kaasas Aasia turistide arvates ka ebatavaline atraktsioon: napilt üle aasta vanune pontsakas blondide lokkidega pisipoiss. Kuhu me ka ei läinud, kogunes pea kohe rühm asiaatidest turiste, kes küsisid luba me pojaga pilti teha. Harjusime päevas mitu korda toimunud fotosessioonidega juba niivõrd ära, et see muutus päevade tavapäraseks osaks. PHUKETILE SAABUDES MÕTLESIN, et teen ko-

dustele fotoseeria sellest, kuidas meie pojast sai Tais fotostaar. Ent tihti olid mul käed kas liivased või märjad, kui taas tuli grupp turiste koos pildistamise luba küsima, nii et tegemata see “ma pildistan hoopis teid, kes te meie poega pildistate“ fotoseeria jäigi. Lisaks kohalike lastelembusele teeb lastega elu Tais rõõmsaks ka kliima. Kes on mitme lapse ema, teab väga hästi Eestis sügisest kevadeni kestvat riietamismaratoni. Kui oled lõpuks oma kolm väikelast (meie lapsed olid Taisse elama minnes napilt aastane, värske kolmene ning nelja-poolene) talvel kombekatesse pakkinud, on endal selg sellest rahmeldamisest läbimärg. Lippad riideid vahetama. Ning hetk enne uksest välja astumist

teatab mõni talveriietesse pakitud juntsudest, et tal on tarvis minna tualetti. Koorid taas just äsja mitmekihilistesse talverõivastesse pakitud lapse lahti, saatjaks ülejäänute kisakoor, et kaua veel võib toas kannatada, neil on palav. Tais aga – palun väga, päikese kaitseks müts pähe, sandaalid jalga ja hoplaa, saadki kogu pesakonnaga vaevalt minuti jooksul õue minna.

Esimesed turistivabad liivarannad avastasime Yao Yai saarelt ning nautisime rahu ja vaikust.

NIISIIS ON KOHALIKE LASTELEMBUS JA KLIIMA

juba piisav boonus, et end mõnest Eesti talvest säästa. Kuidas näeb välja elu lastega Tai saartel? Meie pere puhul oli oluline see, et me ei läinud Taisse mitte puhkama, vaid ajutiselt elama. Tegime Tais

Lanta saarel tekkis koduõuel iseeneslikult lastehoid. Laste sõbrad Tuk ja Mak, nende ema Dak ja tema sõbranna meie pojaga mängimas.

25


Tai

Meie laste saabumine Holgeri Tai poksi trenni Patongis oli alati sündmus, mille jäädvustamiseks tehti ühispilt. Siin üks nendest.

ka kaugtööd ehk siis meil polnud vaja pressida napi puhkuse sisse kõikide vaatamisväärsuste külastamist. See tegi meie elu mõnusaks ja tšilliks. Ma pole ka kindel, kas selline elurütm, kus iga päev tuleb kindlasti käia mõnel ekskursioonil – sest muidu ju ei jõua midagi näha –, nii väikeste lastega perele sobiks. Meie elasime oma Tai elu rahulikus tempos. TAIS, NAGU PALJUDES TEISTESKI RIIKIDES,

kehtib tõdemus, et kohapeal leiab parema hinna ja kvaliteediga elupaiga kui Eestist veebisaitide kaudu broneerides. Tubade üüripakkumiste sildid olid igal pool väljas nii Phuketil kui ka Lanta saarel. Küll aga osutus teemaks see, et enamasti pakuti üürile ühetoalisi kortereid või tube. Tavaline turist seal on ju üksik meesterahvas. Nii tuleb arvestada, et suurema kui ühetoalise elupaiga otsimine võib võtta natuke rohkem aega. Võib kuluda isegi terve päev – oleneb, kui nõudlik oled. Üürile pakutakse ka bangaloid, mis on tore võimalus, ent ka neist on paljud ühetoalised. Kes otsib perega rahulikumat miljööd, võiks Phuketil kaaluda Nai Harni ranna või Rawai ümbrust või siis kolida hoopis mõnele väiksemale ja rahulikumale saarele. Kellele meeldib kirevam elu nagu meile, see võiks mõelda Kata ranna või Patongi peale. Ja kui ranna lähedus pole oluline, siis miks mitte elada ka Phuket Townis. 26

Enim levinud liiklusvahend Phuketi saarel on kas roller või tuktuk, Lanta saarel aga külgkorviga mootorratas. Tuktuk on väikese kastiauto taoline külgedelt avatud takso, mida on täis kõik tänavaääred. Lastega sõitmiseks on tuktuk väga mugav, sest näiteks käru saab sinna koos lapsega peale tõsta, samuti on sõit lahtiste külgedega autos lastele juba iseenesest elamus. Phuketil tegi tuktukiga sõidu meie lastele ahvatlevaks ka see, et juhid olid kasutanud päris palju oma loovust sõidukite dekoreerimiseks. Nii oli näha palju plinkivaid-sädelevaid liikuva diskoteegi moodi masinaid, mille valgussäras meeldis lastele väga sõita. Lemmikuks osutus Hello Kittyks dekoreeritud heleroosa tuktuk. KOHALIKUD PERED – ema-isa, vähemalt kolm

last, koduloom –, kaasas tihtipeale ka päevane turult ostetud toiduvaru, liikusid ringi rolleriga. Vaatasin neid imetledes, aga järele teha ei söandanud, Phuketil toimub väga palju rolleriõnnetusi. Paljud sooja kliimasse jõudnud turistid lähevad miskipärast ka peast soojaks ja hakkavad ilma eelneva motikajuhtimise kogemuseta end miskipärast motoässadeks pidama. Mööda suuremaid saari saab ringi sõita ka kohaliku ühistranspordiga – see tähendab Phuketil kastiauto-laadset puust kastiga bussi. Kui kiiret pole, on see tore reisimisvõimalus ja mitu korda



Tai

Snorgeldades on hõlbus värvilisi kalu vaadata, neid näeb osa saarte randades kohe madalas vees. Nii oli snorgeldamine meile meeldiv meelelahutus ja jõukohane nii nelja-aastasele kui ka kolmesele, mulle ja Holgerile muidugi ka.

soodsam kui tuktuki või taksoga. Samuti on sedasi võimalus kogeda filmidest nähtud sõitu, kus niigi paksult inimesi täis külgedelt ja tagant lahtisesse bussi pressib end veel peale kümmekond reisijat, kellest viimased saavad toetada bussi tagumisele astmele vaid jala, hoiavad end kätega kinni ja ripuvad-kõõluvad bussi taga. KUI TEKIB SOOV – JA TAIS KINDLASTI TEKIB –

sõita avastama lähedal asuvaid väikesaari, siis on selleks mitu võimalust. Kõige lihtsam viis on osta reisibüroost (loe: tänaval lauake ja toolike, mis kaetud erinevate reisipakkumiste brošüüridega) saartereis. Hommikul tullakse kokkulepitud aadressile minibussiga järele, viiakse õigesse sadamasse, sealt kaatrile või laeva, sellega saartele ja õhtul tuuakse hotelli tagasi. Meie sellist võimalust paar korda ka kasutasime. Lastega reisides on saartereisi puhul hea see, et kõik on ette-taha korraldatud, tihti kuulub paketti ka lõunasöök. Halb on aga, et liikuda ei saa omas rütmis ehk pead saama lapsed kindlal ajal välja ilusast läbipaistvast veest, kus nad värvilisi kalu uudistavad, unise lapsega paati ronima ja palju muud, mis võivad pisikeste lastega perede päeva puhkuse asemel kannatuste rajaks muuta. Meie perele sobisid paremini need saarterei28

sid, kuhu minemiseks rentisime sõpradega koos paadi ja liikusime täpselt sellises graafikus, nagu meile sobis. Kui olla Tais sõpruskonnaga, siis juba umbes kümnekesi tasub rentida mootorpaat koos juhiga ja olla ise oma aja peremees. Samuti saab lühemate vahemaade läbimiseks rentida longtail’i ehk pika puupaadi. Suuremate saarte vahet saab sõita ka soodsate praamidega. Meie käisime oma lastega läbi nii Phuketi kui ka Lanta saare suurimad turismimagnetid. Nii nagu mujalgi eeldab lastega vaatamisväärsuste väisamine lihtsalt rahulikumat tempot ega võimalda vanematele ehk väga põhjalikku süvenemist. Ei maksa liiga kurvastada, kui Big Buddha – 45 meetri kõrgune kuju Chalongi piirkonnas – külastamisest jääb lastele eredamalt meelde hoopis selle juurde viiv astmestik, mida mööda oli tore ronida. Või et Laem Phromthepi vaateplatvormilt nähtava kena vaate asemel mäletavad lapsed hoopis sealsamas nähtud sadu puust elevandikujusid. Või et Phuketi suurima, Wat Chalongi templi külastust jääb neile meenutama hoopis kõrvulukustav paugutamine. Templikompleksis on nimelt suur ahju moodi ehitis, kus pannakse plahvatama paukraketid, mille valanguid on kuulda kogu ümbruses. Peale patuse ööelu jälgimise – mis on


Tai

ka omamoodi vaatamisväärsus, paljudele ka kaua oodatud osaluseksperiment – saime meie koos lastega igal pool käidud, kuhu oli tahtmist minna. PHUKETIL TOIMUB KA PALJU PIDUSTUSI. Meie

külastasime nii Phuket Towni vanalinna päevi, kus on umbes nii kitsas liikuda kui Eestis laulupeol, kui ka Patongi linna päevi ja Patongi karnevali. Viimase puhul oli huvitav vaadata, kui ülinapis riietuses naiseks riietatud meestele järgnes kooliõpilaste viisakas kolonn. Meie lastele pakkusid festivalid igal juhul suurt huvi. Mõne atraktsiooni vaatamisest aga loobusime teadlikult. Näiteks on Phuketil Tiigrikodu, kus elavate loomade ainus funktsioon on olla turistide paitada-pildistada. Tiigrid on uimased kas süstimisest või kasvatatudki selliseks, et nad inimesi ei murra – vastus sõltub jutustaja uskumusest. Meile selliste loomade vaatamise mõte ei meeldinud ja me ei läinudki sinna. Küll aga mõtlesime Lanta saarel elades, et vahva oleks lastele ahve näidata, ja võtsime ette sõidu ahvide kooli. Seal õpetatakse ahve kookospähkleid puu otsast alla tooma ja üks eesmärk on müüa pileteid turistidele ahvide näitamise eest. Ent ahvid osutusid nii elavateks ja ligitükkijateks, et meie lapsed neid hoopistükkis kartsid.

Samuti matkasime ja jalutasime lastega päris palju ringi. Tõsi, džunglisse ei läinud, aga mägedes käisime küll. Matkates tuleb kindlasti arvestada väga kuuma kliimaga, anda lastele kogu aeg juua ja juua ka ise. Ka meeldis lastele käia isaga Tai poksi trennis. Me ei saanud küll alati kaasas olla, sest laste saabumine lõi sealse trenni rütmi sassi – meenutagem, et kohalikud armastavad väga lapsi, eriti blonde välismaalasi, farang’e. Meie laste saabudes hakati neid kohe poksima õpetama, näitama erinevaid võtteid ja taguma poksikotti. Tehti ka ühispilt ja otsiti kohe välja maiustused.

Idüll Lanta saarel, meie bangalo trepil, avatud rõdul ja õuel.

ISE KARTSIN ENNE TAISSE SÕITU, kuidas suhtu-

vad lapsed kohalikku kööki. Elukaaslane Holger juhtis aga tähelepanu sellele, et Phuket on turismikants ja seal on kindlasti ka Euroopa toitu, mis oligi tõsi. Nagu ka see, et ega ma isegi suutnud vürtsikamaid Tai toite süüa, ent mereande ja muudki nautisin väga. Ka lastel kujunesid välja oma lemmiktoidud. Kuna Patongis elades käisime pea igal õhtul einestamas kohaliku turuhoone ette tekkival toiduturul, oli valik rikkalik. Laste lemmikuteks said banaanipannkoogid, kohalikest puuviljadest valmistatud smuutid, samuti grillitud kanavardad 29


Tai

ja kookosejäätis. Söögikohtades oli pea alati menüüs kas küpsetatud kala või mõni nuudliroog ja lastele need maitsesid. Otse loomulikult oleksid nad ise toitunud vaid kohalikest puuviljadest – pitaiad, mangostanid, ananassid, rambutanid, litšid, mangod jne. KUI KÜSIKSITE, MIKS ME LÄKSIME oma väi-

keste lastega elama just Phuketile ja sealsesse lõbulinna Patongi, siis – ma tahtsin alul elada Tais kohas, kus läheduses on rahvusvahelised haiglad juhuks, kui midagi peaks laste tervisega juhtuma. Meie omadega ei juhtunud kogu selle poolaasta jooksul midagi, ent teadmine rahvusvahelise haigla lähedusest andis siiski kindlustunde. Ja pärast, kui olime Patongi ümbruses juba rohkem ringi sõitnud, saime aru, et meie perele sobib melu. Võibolla paarinädalast reisi on tore veeta basseini kaldal või mere ääres palmi all, ent meie perele sobib keskkond, kus on elu. Kui aga melu hakkas end ammendama, siis sõitsimegi rahulikule Lanta saarele, kus on samuti rahvusvaheline haigla. 30

OHUTUSE KOHA PEALT on mõistlik arvestada,

et turvavarustust – laste turvatoole ja päästeveste – võidakse pidada vaid dekoratiivseteks elementideks. Päästevestid peavad paatides olema, ent neid peab teinekord ise küsima. Käisime laeval, kus kohe päästevestid selga käsutati, aga ka paatides, kus ise neid istmete alt otsima pidin ja need paadijuhi osavõtmatu näoilme saatel nii endale kui ka lastele selga tõmbasin. Rollerite peal kõik kohalikud kiivreid ei kasuta, samuti ei tee seda paljud turistid. Tuktukkides loomulikult turvatoole ei ole, samuti mitte turvarihmu. Viimaseid pole ka külgkorviga mootorratastel, mis on Lanta ja Yao Yai saartel peamisteks liikumisvahenditeks. Kui laevaga ühelt saarelt teisele sõites kõlguvad mõned reisijad paadiäärel, jalad väljapoole rippu, varbad paadi serva alt kõrgele pritsivas vees, siis tuleb loomulikult oma lastele selgitamiseks aega varuda, miks nemad sedaviisi laeva äärel kõõludes sõita ei saa. Kuidas meie elu Tai saartel kulges ja mis meiega seal juhtus, saab aga lugeda raamatust „Minu Tai saared“.


ANTARKTIKAST GRÖÖNIMAANI! Meie reisikalender katab suurt hulka maid, mida iseloomustavad iidsed kultuurid ja kombestikud, vapustav loodus ning eksootika.

Albioni grupp Antarktikas. Foto: Argo Schneider

Jaapan Hiina Tiibet Bhutan Birma India Vietnam Kambodža Laos Põhja-Korea Bangladesh India Austraalia Uus-Meremaa Uus-Kaledoonia Vanuatu Madagaskar Seišellid Maldiivid Mauritius Sri Lanka Türkmenistan Usbekistan Tadzikistan Kõrgazstan Kasahstan Namibia Botswana Zimbabwe Tansaania Unganda Rwanda Burundi Etioopia Mosambiik Kuuba Jamaica St. Lucia Guatemala Mehhiko Costa Rica Panama Venezuela Peruu Colombia Tšiili Argentiina Uruguai Brasiilia-Amazonase jõel Iraan Kanada Alaska Hawaii Põhja-Dakoota Prantsuse Polüneesia Lihavõttesaar Lõuna-Georgia saar Falklandi saared Antarktika Gröönimaa jt Reisijuhid: Hendrik Relve, Indrek Park, Taivo Koppel, Kertu Bramanis, Riho-Bruno Bramanis, Teet Toome, Mati Kaal, Martti Kalda, Urmas Pappel, Märt Läänemets, Timo Vürmer, Argo Schneider

Reisikorraldaja aastast 1996

Argo Schneider 5645 5850, albion@albion.ee, www.albion.ee


Maroko

32


Maroko

Silvia Pärmann käis jälle Marokos, tulles loodetud kerge päevituse asemel tagasi raske spontaansete ostude koormaga, aga vähemalt hamam’is siledaks kooritult ning igal sammul hästi toidetult.

Vihma­­ teraapia Tekst ja pildid SILVIA PÄRMANN, Diivan

Fesi kitsaste tänavate jaoks pole ikka veel leiutatud midagi praktilisemat eeslist.

33


Maroko

M

üüja sai meid pisut lõõtsutades kätte sadakonna meetri kaugusel poest. “Hea küll, 100 dirhamit,” ütles ta, niisket kätt tehingu kinnituseks mulle pihku toppida püüdes. Vaatasin tagasi kaupluse poole, ülesmäge. Niipidi seistes hakkas vihma natuke silma sadama isegi. Tee oli läinud veel libedamaks. Need kaks keraamilist toosi hõbedase nupuga kaanel olid muidugi ilusad ja hind esialgsega võrreldes kukkunud nii umbes 80%. Isegi alla selle, mis ma tegelikult olin olnud valmis maksma ja millega müüja veel hetk tagasi polnud valmis neid ära andma, nii et olime lihtsalt minema jalutanud. TINGIMINE ON MAROKOS sama palju lihtsalt

meelelahutus kui vajalik protsess asjade ostmiseks, nii et … kas ma ikka päriselt viitsin tagasi minna? Mäng oli võidetud niikuinii. Vihm kindlasti raskendas soovide silmist lugemist, aga Fesi turul saavad töötada ikkagi ainult 34


Maroko oma ala parimad asjatundjad. “Ma toon teile ise ära, oodake minut!” Täpselt minuti saimegi vihma käes seista. Olin selleks ajaks päris kindel, et vihm ei lõppe enam kunagi. See oli kolmas päev, kui järjest sadas. Kõik hakkas juba liiga palju meenutama lõiku ühest Moosese raamatust, kus peategelane ähvardab lasta sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja kaotada maapinnalt kõik olendid, kes ta on teinud. PÄIKE OLI JUBA AMMU VÄLJA TULNUD, aga

vihma ikka sadas, ennastunustavalt, nagu oleks keegi teda kiitnud hästi sadamise eest ja ta pingutaks nüüd veelgi rohkem. Nii et enne jõudis pimedaks minna, kui vikerkaar välja tulla sai. Maroko õhtupimedus ei hiili vaikselt ligi, see viskub oma lähenemist mitte millegagi reetes ühel hetkel lihtsalt üle linna. Mošeede minarettidest voolab palvekutseid üle katuste, tuled süttivad ja harira-müüjate supikateldest immitseb tänavatele pehme aur. Ma polnud talvises Põhja-Marokos esimest korda, iga kord oli seal sadanud, sama visa järjekindlusega, nii et aitas ainult lõuna poole sõitmine, aga ikka tuli see üllatusena, et Aafrikas võib nii pagana külm ja märg olla. Erinevalt Marokost oli minu riidekapis juba ammu alanud kevad, ainsa märgina talvest olid kohvrit pakkides käeulatusse jäänud valged villased Rumeeniast hangitud sokid, mis pääsesid Aafrikasse kaasa tegelikult vaid tänu mõttele jahedatest kivipõrandatest igivanadesse linnamajadesse ehitatud hotellides. (Elu lõpus reisidest kokkuvõtteid tehes hääletan ma need ilmselt parimaks ostuks läbi aastakümnete, natuke alla kolme euro, kare käsitöö.) SOKID PÄÄSTSID talviste temperatuuride kiuste

hotellivangistusest, nii et võisime nagu peremeheta eeslid lonkida päevade kaupa mööda Fesi medina inimestest tühjaks jäänud tänavaid. Ma ei tea, miks see nii kurvalt kõlab, meie sihitutes kohustustevabades päevades oli lisaks vihmale nii palju sekeldusi, et alailma läks meelest päriselt märgata neid morne vettinud pilvi või retooriliselt päikese järele küsida. (Ja ma tõesti olen väga kaugel saamast praktiseerivaks meeleoluguruks, et päris alati oleks isegi sadades südames päiksekiir.) Just selle pärast meeldiski mulle Fesis rohkem kui lõunas, mis tundus lausa nautivat võimalust olla igal aastaajal ärritavalt pealetükkiv, palav ja lärmakas. Fes nautis teisi asju, head kööki ja vihmastel päevadel raamatute lugemist, viisakat kauplemist, isegi medina kaugeimas otsas olevate nahaparkalite aimatavat haisu. FESI ÜKS SUUREMAID VAATAMISVÄÄRSUSI,

nahaparkalite töökojad, kus traditsioonilisel viisil loomi nülitakse ja siis nahku töödeldakse, oli vihmasajus tõtt-öelda väga hale vaatepilt. Paar

meest ronisid vettinud, tilkuvate ja haisvate nahavirnade ning värvidega täidetud kivianumate vahel ringi, samal ajal kui kümmekonnapealine publik, piparmündioksad ninna topitud, seda kohusetundlikult katuseterrassidelt jälgis. Nii et me otsustasime elada täisväärtuslikumat turistielu, mis koosnes ostlemisest ja söömisest ning sel õhtul lõpuks ka hamam’i minemisest. Täpsemalt, kuna selgus, et vihmase ilma parim plaan ehk kokanduskursus – jalutuskäik turul koos kohaliku perekonnaga ja siis nende kodus kokkamine, mida organiseerivad kaks entusiastlikku inglast – maksab 90 eurot, otsustasime käiku lasta plaani B. See tähendas toiduturul tasuta ringijalutamist ja kokkuhoitud raha eest restorani ja hamam’i minemist. Mitte siis enam kohalike omasse, kus naised võivad kõik käia kella viiest seitsmeni ning siis keskpäeva ja kolme vahel või muud taolist ning mis üleüldse on kohutavalt väsitav nagu kõik liiga autentsed kogemused. Fes on täis lääne inimesele kohandatud hamam’e, milles on mõeldud privaatsusele ja

Päikese kaitseks üle tänavate tõmmatud kirjud kangad loitsivad lõpuks sinise taeva välja.

35


Maroko

Isegi kõigest keskpärased ronijad võivad tipphooajal kitsastel tänavatel rahvamasside vältimiseks liikuda Fesis vabalt ka katuseid mööda.

lamamistoolidele, kus pärast pesemist ja massaaži piparmünditeed luristada. Tähistaevata ööl hamam’i soojusest restoranide kuumade tajine’ide ja kuskussikuhjade poole jalutades ei tundunud see ka kuigi traagiline, et katuseterrassil istudes eksootiliste tähtede vahelt Gagarinit, Sputnikut ning muidugi Laikat, Belkat ja Strelkat otsida ei saa ning selle asemel sees Maroko vanameestega koos telekast jalgpalli vaatama peab. (Igivana vastasseis Fes-Marrakech, ehkki koos ülekande lõpuga läks kohe meelest, kes seekord võitis ja kes tavaliselt võidab.) VIHMAL OLI SELGELT KA OMA VÕLU. Ilmselt

olid kõik teised maailma turistid ilmastikuoludest paremini informeeritud ning hoidnud oma puhkusepäevad Maroko suvede tarvis. Meil oli valida lõputu hulga kaunilt renoveeritud riad’ide vahel, nii et alustuseks võtsime endale tornitoa peagu et lossis, oma katuseterrassiga, ja ma olin ikka väga 36

pettunud, kui hommikusöögi ajal meie palees veel kahte külalist nägin. ENT SUURELT MÕTLEMIST ei tohiks kunagi

eelistada asjade läbimõtlemisele – Marokos, nagu igal pool mujalgi maailmas, ei paigaldatud sajandite eest maju ehitades tornidesse lifte. Iga korrusega raskemaks muutuvad keraamilised vaagnad, vaibad, ehted, vürtsid, sussid ja kõiksugu muud aarded, mis me turult kokku tassisime, viisid selleni, et tuppa jõudes oli printsessitundest asi väga kaugel ning pikemalt aru pidamata kolisime teise hotelli, kus esimese korruse tuppa pääses otse purskkaeve ja sidrunipuid täis sisehoovist. MEIE UUS RIAD, poolmüütilise nimega Lune

et Soleil (sest ei kuud ega päikest polnud õnnestunud nii kaua näha, et nende olemasolu oli mõnevõrra kaheldavaks muutunud), oli veel


Samal ajal kui kontorihoonetes näeb ära kõik hetke moetrendid, liigutakse medina tänavatel jätkuvalt palju ajatumates kostüümides.

Maroko

Kaks korda kaks kilo kana ilu: kõige traditsioonilisema retsepti järgi tehtud kana-tajine’i djej maqalli valmistamise saladus on heas kanas ning valik Fesi turul on lõputu.

Fesi toiduturg on pidevalt muutuv imedemaa, etendus, mida võib iga päev mitu korda vaadata.

inspireerivama sisekujunduse ning kunsti- ja arhitektuurialbumitest koosneva raamatukoguga. Vist ikkagi oli hetki, kui silmad ei olnud märjad mitte ainult vihmast – ehkški me nüüd oleksime jaksanud turult ära tuua ka võimsaid lühtreid, metallvaagnaid ja paarkümmend ruutmeetrit maailma kõige imelisemaid keraamilisi plaate, olime siiski saabunud kaubiku asemel lennukiga, mis paraku ei olnud meie eralennuk, vaid Ryanairi omanduses. Ainult õhtud riad’i restoranis eksootiliste kalaroogade ja Maroko veinide seltsis tõid nendele esimese maailma probleemidele leevendust, pealegi oli seal tõepoolest peakokk ainult meie päralt. LÄKS TERVE NÄDAL, enne kui meie dekadentlik-

ku ellu ühel hommikul muutus tuli. Kaneelikarva kardinate tagant paistis päike. Meil oli kaks tundi hetkeni, kui oli täiesti viimane aeg võtta petit taxi ja lennujaama sõita.

Lennunõu Regulaarlendudega Fesi reisimine võib olla komplitseeritud ja kulukas: Tallinnast ühe piletiga reisides tuleb arvestada vähemalt kahe ümberistumisega ja isegi Okeaaniasse lendamisest kõrgema hinnaga (2000 eurot ja peale). Hinna alandamiseks tuleb olla loominguline, kasutada eri pileteid ning võimalik ka, et transiidilinnades ööbida või pikemalt peatuda. Näiteks Ryanair viib pikalt ette ostes London-Stanstedist Fesi vähem kui 150 euro eest (pluss võimalikud lisamaksud). Londonisse jõudmine võib aga omakorda 200 euro ringis maksta, vähemalt ühel suunal on tarvis seal ööbida ja paljudel juhtudel ka lennujaamu vahetada. Royal Air Maroc Pariis-Orlyst (kuhu jõudmine on loomulikult lisakulu) maksab Ryanairist veidi enam, ööbimine ja lennuväljavahetused on ikka vajalikud, aga vähemalt pagas sisaldub hinnas. Kui Marokosse lendamiseks kasutada Casablancat või Marrakechi, leidub variante märksa rohkem ja hinnad on soodsamad. Lufthansa mugavatel ühendustel Frankfurdi kaudu algavad hinnad juba vähemast kui 250 eurost (odavama piletiga tuleb pagasi eest 20 € suuna pealt juurde). Ka Norwegian pakub kõigist Skandinaavia pealinnadest üsna soodsaid otselende Marrakechi ja reisibüroost pileti ostes sisalduvad hinnas 40 kg pagasit ning istekohavalik. MAURI SAAREND, Estravel

37


Madeira Nädalasel tripil rikkalikest õhtusöökidest hoolimata kadunud kolme ja poolt kilo fotograaf Kaido Haagen taga ei igatse, küll aga hunnituid vaateid mäenõl­ vadelt ja südantsulatavalt sõbralikke kohalikke.

Tekst ja pildid KAIDO HAAGEN

Kaalulangetamine

Madeiral

38


Madeira

Rabaçali võlutud mets.

K

uidas oleks võimalik teha nii, et vöökohale tasahilju kogunenud lisakilodest lahtisaamiseks ei peaks gurmaanimõnudest loobuma ja lisaks oleks kogu protsess ise igati nauditav? Vastus sellele küsimusele on lihtne – tuleb sõita Madeirale levadasid avastama. LEVADADEKS NIMETATAKSE Madeirale ainuo-

Just tänu tänu veele veele (õigemini selle (õigemini selle puudumisele) saab puudumisele) saab piki Madeira piki Madeira mäenõlvu mäeväga mugavalt nõlvu väga mugavalt matkata. matkata.

maseid piki mäenõlvu kulgevaid akvedukte. Kuigi vihmavee kogumiseks mõeldud kanaleid on ehitatud ka mujale, on Madeirale aja jooksul rajatud süsteem täiesti unikaalne. Nimelt on mägise saare probleem selles, et kõik vihmapilved sajavad tühjaks elamiseks ja põllupidamiseks ebasobivamas saare lääne- ja loodeosas, aga inimsõbralikum lõuna- ja kaguosa vaevlevad sageli kuivuses. Sestap alustasidki portugallased 16. sajandil spetsiaalsete kanalite rajamist, et tuua vesi sinna, kus on inimesed. Viimane kivist veejuhe ehitati eelmise sajandi neljakümnendatel ning tänaseks on levadade kogupikkus enam kui 2000 kilomeetrit. Kanalid on ehitatud nii, et nende servadel on mugav kõndida, ning seetõttu on need ka olulisteks ühendusteedeks muidu raskesti läbitavatel mäenõlvadel. ALUSTUSEKS ON MADEIRALE MINNES lisaks

lennupiletitele ja hotellibroneeringutele vaja ka

39


Madeira

São Lourenço poolsaar.

Madeira ei ole küll väga suur ja bussitransport on seal igati korralik, aga sellegipoolest pääseb mitmele levadale ligi ainult autoga. Sellest tulenevalt on rendiauto kasutamine möödapääsmatu. Et tunnelites ja ristmike silmustes mitte ära eksida, on tungivalt soovituslik kasutada head navisüsteemi. Mitugi varem ligipääsetavat põnevat levadat on tänaseks turvalisuse kaalutlustel suletud. Vaatamata sellele võib kindlalt väita, et igaühele on seal paslik rada olemas.

head kaarti. Veel parem, kui õnnestub juba enne reisile minekut soetada mõni raamat, kus kirjas Madeira matkarajad. Siis jääb õhtuti rohkem aega Madeira suurepärast kööki ja kuulsaid veine nautida. Üks selliseid väljaandeid, millest palju kasulikku leiab, on näiteks Rolf Goetzi mugavas taskuformaadis “Madeira levadade ja matkaradade juht”, mis on saadaval nii saksa, inglise kui ka soome keeles. Vanemates on 50, uuemates 60 põhjalikult kirjeldatud marsruuti. Raamatus on lisaks iga raja üldisele kirjeldusele ka täpsed juhised alguspunkti jõudmiseks, raja kõrguste profiil ja ka raskusaste. Viimast tuleb aga võtta ilmselt euronormidest lähtuvalt, kuna mustaga märgitud ehk kõige raskemateks loetavad rajad polnud sugugi konti- ega vaimumurdvad ka suurele tugitoolisõbrale ning neil 40

Sageli on levadade ääres poolmetsikud lillepeenrad. Kui meil tunneb lillesõber suurt rõõmu juba ühestainsast hortensia õiekobarast, siis Madeiral pole haruldased ka meetritepikkused hortensiamüürid.


Fookuskaugus: 18mm Säri: F/5.6 1/125 sek ISO400 © Thomas Kettner

Ainus objektiiv mida vajad, et püüda fookusesse elu säravaimad hetked

18-200mm F/3.5-6.3 Di ll VC Hind 249€

Värinastabilisaatoriga 11× supersuum objektiiv hobi- ja reisifotograafidele Di ll objektiivid on loodud APS-C sensorisuurusega peegelkaameratele. Sobivad mudelid Photopointist Canon, Nikon ja Sony kaameratele. *18-200mm värinastabilisaatoriga suumobjektiivide seas. (2015 juuni, Tamron)

www.photopoint.ee

Maailma kergeim*


Madeira

42

Levada do Bom Sucesso.


Madeira võis kõndimas kohata nii lapsi kui ka väärikas vanuses matkajaid. KUI PLAANID TEHTUD, siis ei jäägi muud üle,

kui kaamera ja veepudel kaasa haarata ning teele asuda. Kuna kõiki radu võib läbida kahte pidi, siis tasub enne uurida, kuidas on igas kohas lugu tõusumeetritega. Kui eesmärgiks on rahulikum ja nautlevam jalutuskäik, siis loomulikult on mõistlik alustada raja kõrgemast punktist. Sportlikumad tüübid võivad aga alati valida tee alt üles. Alustuseks võiks võtta näiteks pealinn Fun­ chalist mugavalt ligipääsetava matkaraja piki Levada do Bom Sucessot. Raja alguspunkti jõudmiseks on soovitatav kasutada kesklinnast lähtuvat köisteed, mis annab ühtlasi hea võimaluse heita linnulennuline pilk linnale. Sisenemiseks levadade võrgustiku lummusesse sobib rada seetõttu, et on ainult viis ja pool kilomeetrit pikk ja kogu tee viib mäest alla (kui ei ole valitud just vastupidine, 330 tõusumeetriga variant). Vaated Ribeira de João Gomesi orule on suurepärased ning rahulolu mõnusast retkest garanteeritud. Ühtlasi saab hea ettekujutuse oma füüsilisest vormist ning samas korraliku soojenduse pikemate jalutuskäikude ettevõtmiseks. SAGELI VÕIB ÜKS MATKARADA hõlmata mitut

levadat. Otse loomulikult võib igaüks vastavalt oma aja- ja lihasressursile ka ise eri variante kombineerida. Hea näide sellest kategooriast on Ra-

Kui ei saa ei ümber, tuleb kanal rajada kaljust läbi. Mitme levada lõigud kulgevad tunnelites. Sestap on hea, kui seljakotis on varuks ka üks taskulamp.

baçali ümbrus, kus saab ühendada mitu erinevat rajajuppi. Üks neist, Levada das 25 Fontes, lõpeb imetabase kristallselge veesilmaga. Nime järgi peaks see minijärveke saama oma vee kahekümne viiest allikast. Seetõttu on ta oma kasinate soojakraadidega ujumiseks paslik ainult kõige vapramatele. Küll aga sobib paik suurepäraselt kohalikele forellidele, keda teravama silmaga huvilised ka ümbruskonna levadades märgata võivad. Rabaçalist Funchalisse (kus kõige tõenäolisemalt ööbitakse) tagasi sõites soovitaksin teha väikse ringi. Eriti veel siis, kui matka lõpp jääb varasesse õhtupoolikusse. Nii on võimalus jõuda Ponta do Pargo maalilisele kaljule just päikeseloojangu ajaks. MADEIRAL KALOREID PÕLETADES ei maksa

aga piirduda ainult levadadega. Saarel on muidki silmirõõmustavaid matkaradu. Suisa kohustuslikuks võib pidada retke São Lourenço poolsaarele. Hingematvalt kaunite vaadetega rada viib kaljuse neeme tippu. Valides sobiva tempo, on see umbes kümnekilomeetrine jalutuskäik jõukohane kõigile. Rajal oli näha ka ühte suuremat füüsilist koormust vajavat matkafänni, kes lisaraskuseks oli seljakott-tooliga võtnud ühes oma järeltuleva põlve paarikümnekilose esindaja. Pärast São Lourenço trippi tasub end premeerida kosutava supluse ja lõõgastava lebotamisega musta laavaliivaga rannas Prainhas. Ühtlasi on see saare ainuke looduslik liivarand. 43


Lõuna-Aafrika

Johannesburg City of Gold Vähem kui 130 aastat vana linn, kus elab üle 11 miljoni inimese, mis ei asu ühegi suurema veekogu ääres, mis on kontinendi teine ja riigi suurim, aga mitte pealinn, ja kus samal tänaval on elanud kaks Nobeli rahupreemia laureaati. Johannesburgist kirjutab Kristina Mänd. Tekst ja pildid KRISTINA MÄND

44


Demerzel21 | Dreamstime.com

J

Lõuna-Aafrika

ohannesburg on tõeliselt värviline ja rõõmus Aafrika linn, mis oli minu koduks mitu aastat. Käin seal sageli, sest inimeste heatujulisus, huvitav ajalugu ja mitmekesisus teevad Johannesburgist magneti. Paljud turistid kasutavad Joburgi ainult Kaplinna lennukile ümberistumiseks või Krugeri rahvusparki minekuks, ja kui peavad seal ööbima, siis ei julge välja minna. Tõsi, transport on keeruline ja jala siin ei käi. Ka linna väga hästi tundva inimesena satun minagi mõnikord segadusse, aga taksod, kahekordne turistibuss, giidid, rendiautod ja marsad töötavad ning on turvalised. Algselt elasid tänase Johannesburgi aladel sanid (tunneme ka bušmanite nime all). 13. sajandil hakkasid bantu keeli kõnelevad hõimud liikuma Kesk-Aafrikast lõuna poole, tungides sanide valdustesse. 18. sajandi keskpaigaks oli piirkond asutatud peamiselt suutude ja tsvaanadega (kaks suurt bantu keeli kõnelevat hõimu), kes olid karjakasvatajad ja põlluharijad. 19. sajandi alguses jõudsid kohale hollandi keelt kõnelevad pioneerid (afrikaani keeles voortrekkers), kes nõudsid piirkonna kaasamist Lõuna-Aafrika Vabariigi (ka Transvaali Vabariigi) koosseisu. Üks nendest, Jan Gerritze Bantjes, avastas oma Vogelstruisfonteini farmis Witwatersrandi kullasoone, millest aastatel 1886-1887

45


Lõuna-Aafrika

Lõuna-Aafrika

said alguse nii kullapalavik kui ka Johannesburg. Kust on pärit nimi Johannesburg? Ilmselt selge, et kelleltki Johannese-nimeliselt inimeselt ja kahtlusaluseid on neli, aga kellest neist täpselt, pole teada. Johannesburgi linnas elab 4,5 miljonit inimest, koos Ekurhuleni, Westrandi, Soweto ja Lenasiaga tuleb kokku 11 miljoni kanti. Joburg laiub Tallinnast kümme korda ja isegi New Yorgist natuke suuremal alal ja parim viis sellega tutvuda on tegutseda linnaosade kaupa. Neis jala liikumine on okei, aga linnaosade vahel on tark sõita autoga. Seda ka seepärast, et Joburg on väga eripalgeline ja igas linnaosas on midagi, mis on erakordne ja vaatamist väärt. Linnaosi on Joburgis palju ja mitte kunagi varem pole see linn vaatamata kõrvuti olevale vaesusele ja rikkusele olnud nii lõimunud. Räägin nendest piirkondadest, mida ise väga hästi tunnen ja kus peaks leiduma midagi igale maitsele.

Rohelus ja restoranid: Melville, Greenside ja Emmarentia

Melville on roheline kant, kus on mõttekas ööbida ning hea süüa ja baarides kolada. Siin pole ühtegi suurt hotelli, küll aga armsaid külalistemaju. Melville’i majad on enamjaolt ühekordsed, suurte aedade ja basseinidega. Tänavate ja ave46

nüüde süsteemis pole ka eksimist karta. Melville’is asuvad väga head antiigipoed, paar suurt toidu- ja veinipoodi on jalutuskäigu kaugusel ning Üheksanda avenüü taga asub Melville Koppies, Joburgi vanim asustatud punkt, kus on näha sanide rauasulatamise jälgi. See on väga hea käimise koht, aga ei soovita seda teha üksi. Nii mõnigi iseseisev tegelane on siin raha või jalanõud kaotanud. Kõige toredam Melville’i juures on, et siin elavad väga erineva rassilise ja sotsiaalse taustaga inimesed, kes sõbrunevad mõnes Seitsmenda tänava restoranis või baaris – Nuno’s, Antz, La Luna, De la Creme või Lucky Bean. Natuke edasi Üheksandal avenüül on Bamboo Center, heade poekeste ja restoranide keskus, millest tuntuim on Service Station. Kesklinna poole tagasi tulles on teiseks kuumaks kohaks Milparkis asuv disainipoodide ja restoranide kompleks Stanley 44. Väga soovitan seal veeta näiteks laupäeva lõuna ja süüa Salvation Armys. Mina elasin Melville’is kaks aastat, vaatasin iga päev oma magamistoa aknast rohelist Melville Koppiest ja korjasin akna tagant puu otsast avokaadosid (juunist oktoobrini). Melville’ist lõuna poole sõites tuleb vastu tohutu golfiväljak ja järgmine roheline linnaosa, Greenside.


Lõuna-Aafrika

Mida Joburgis süüa ja juua? Siin saab väga hästi süüa. Kui tunned kohalikke, siis on nad kindlasti valmis korraldama braai ehk grillipeo. Muidu aga tasub silmad ja meeled lahti hoida, et maitsmata ei jääks chakalaka, pap ja boerewors: juurviljahautis, valge maisipuder ja grillvorst kanamaks peri-perikastmes saiaga Ocean Basketi restorani krevetid mahlased steigid ja karoo lambakarbonaad Mugg&Beani hommikusöögid Black Labeli õlu Ernie Elsi punased veinid – minu lemmik Pinotage on just LAVi viinamari. Ekstreemsemate maitsete austajatele soovitan minna Lion Parki lähedale Carnivore’i restorani. Nii sebra, jaanalind, krokodill kui ka antiloobid on siinse köögi uhkus. Seega, kui lähed Lõuna-Aafrikasse, siis peatu Joburgis ja proovi saada tõeline Aafrika elamus. Ilusaim aeg on oktoober ja november, kui algab suvi ja õitsevad jakarandad.

Nagu Melville’is, on ka siin üks peamine baaride ja restoranide tänav. Kui on india toidu isu, siis Spiceburg peaks just see õige koht olema, õhtused dringid võib teha Mamma Shebeenis. Aga soovitan ringi jalutada ja vaadata omapärast arhitektuuri. Kuigi kunagi oli see afrikanderite farm, on Greenside’i nimi šoti päritolu ja ka tänavad kannavad golfi ja Šotimaaga seotud nimesid, nt Gleneagles, Braeside, Mowbray ja Greenway. Greenside’ist natuke allapoole asub Norwood, pisipoodide, galeriide ja restoranide linnaosa. Ühel pool sellest on suurte uhkete majadega Parktown North, kus asub üks minu lemmikrestorane Wombles, ja teisel pool moekate majakestega Parkhurst. Soovitan võtta mõnest restoranist head võileivad, poest pudeli veini ning pidada lähedal asuva Emmarentia tammi juures piknikku. Koerad jooksevad, lapsed kilkavad ja napsuvennad puhkavad puude all. Kel isu, võib teha paadiga tiiru tammil või jalutada botaanikaaias.

Poed ja kino: Rosebank

Rosebank on minu meelest parim koht, kus asju osta. Kuigi linnaosa, seostatakse Rosebanki nime peamiselt suure ostukeskuse Rosebank Malliga. Siin võib veeta terve päeva. Suveniiride otsijatele on olemas Rosebank Art & Craft Market, kohaliku disaini otsijatele Sowarto või Big 47


Lõuna-Aafrika Blue, klassikaarmastajatele Woolworths, Edgars või Truworths, spordi- ja matkasõpradele Cape Union Mart, kohaliku ja maailmakirjanduse austajatele aga Exclusive Books. Kullapoodidest saab osta ehteid Lõuna-Aafrika ilusate ametlike teemantide ja muude vääriskividega. Rosebankis tegutseb kaks kino ja palju häid restorane. Minu lemmik Ocean Basket on mere­ annirestoranide kett, mille tõmbenumbriks on sidruni-võikastmes krevetid; Tasha pakub suuri salateid; Rosebank Grill on aga tuntud oma steikide poolest. Ja kes viitsib sabas seista, võib end lõbustada Magnumi jäätisekohvikus. Igas restoranis on korralik wifi ja hea teenindus. Aga parim on minna pühapäeva hommikul ja kulutada kogu oma raha Sunday Roof Top Marketis, kus kohalikud käsitöömeistrid ja kunstnikud pakuvad parimat. Kel aega, laske tuntud näitlejal Clive Scottil kätt lugeda, sööge poola lihameistri sinki ja jooge värsket limonaadi. Rosebanki lähedal asuvad Joburgi parimad kunstigaleriid: Goodman Gallery, Circa Gallery, Everard Read Gallery ja Kim Sacks Gallery. Need on vaatamist väärt nii seest kui ka väljast. Ja kümneminutise autosõidu kaugusel on teine prestiižne ostukeskus, Melrose Arch.

Loomad linnas: Zoo Lake ja loomaaed

Kui poodlemisest ja kunstist väsinud, tasub minna Rosebanki ja Greenside’i vahel asuvasse Zoo Lake’i. See on suur roheline ala, kus nädalavahetustel peetakse braai’sid, sõidetakse paadiga järvel või istutakse Moyo restoranis. Suurimaks tõmbenumbriks oli seal Zoo Lake Bowling Club, imeodav vana kooli söögikoht, kus viie euro eest sai õlle ja suure prae ning vaadata valgesse riietatud alati erakordselt vanu valgenahalisi inimesi boolingut mängimas. Kahjuks pandi see asutus kinni. Me käisime seal päev enne seda kurba sündmust. Nüüd tuleb leppida Moyo restoraniga. Nagu nimi ütleb, on siin kõrval loomaaed. Kes ei viitsi päev otsa autoga 5 km tunnis sõites Krugeris lõvi otsida, võib siin loomad ära vaadata. Soovitan eriti kahte: hüäänkoeri, sest nende nägemine

Väljaspool Joburgi Mõned soovitused, kui aega üle või hakkas nii meeldima, et ära ei raatsi minna.

SANDTON – suur äri- ja konverentsikeskus, kus toimub septembris alari suur veinimess. Keset Sandtoni on erakordselt ebaproportsionaalne Nelson Mandela kuju.

ALEXANDRA ehk Alex on suur agul, kuhu korraldatakse ka turistidele väljasõite,

iseseisvalt soovitan mitte minna. Aga kindlasti võiks seal mõnel braai’l käia ja Aafrika õhtut nautida.

SOWETO ehk South-Western Townships on Joburgi suurim agul, mis 1970–1990

oli eraldi linn. Soweto on alguse saanud Johannesburgi äärealade asumitest, kus elasid peamiselt bantu hõimudest (suulu, khosa, suutu jne) pärit kaevandustöölised. Reisifirmad korraldavad Sowetosse päevareise, kindlasti käiakse Hector Pietersoni muuseumis ja Vilakazi tänaval, kus elasid nii Desmond Tutu kui ka Nelson Mandela, kaks Nobeli rahupreemia laureaati. Hector Pieterson oli 12aastane poiss, kelle tappis politsei 16. juunil 1976 Soweto ülestõusu ajal, kui sajad tuhanded bantu hõimudest pärit inimesed tulid tänavale, et võidelda apartheidi poliitika vastu saada kooliharidust ainult afrikaani keeles.

LION PARK või The Rhino & Lion Nature Reserve – kui loomad jäid nägemata, siis saab Lion Parkis sõita autoga lõviperedele külla, patsutada nende kutsikaid, vaadata valgeid lõvisid ja lasta kaelkirjakul endale musi anda. The De Wildt Cheetah Centre on aga keskendunud gepardite, hüäänkoerte ja teiste ohustatud liikide kasvatusele.

MAGALIESBERG on mäeahelik Joburgi lähedal, kus on fantastilised matkarajad. HARTBEESPOORTI TAMM Magaliesbergist lõunas (35 km Pretoriast) on kohalike elanike meelispaik veespordiks ja nädalavahetuse veetmiseks looduses.

PILANESBERG on Johannesburgist kolmetunnise autosõidu kaugusel asuv rahvuspark, mis on parim jõehobude ja ninasarvikute vaatamise koht LAVis. Soovitan ööbida safaritelkides ja vaadata, kuidas sebrad ja hüpikgasellid nina alt mööda jalutavad.

SUN CITY asub kohe Pilanesbergi kõrval ja on suur kasiino. Siin saab ka golfi mängida. LESEDI KÜLA – Lion Parkiga samas kandis teel Hartbeespoorti tammile on meie

Rocca al Marega sarnanev vabaõhumuuseum, kus on bantu hõimude näidiskülad ja inimesed traditsioonilistes riietes. Kui veab, näeb tantsu ja saab ndebeledega lehmasõnnikust põrandat teha.

INIMKONNA HÄLL ehk The Cradle of Humankind – 50 km Joburgist loodesse

on Sterkfonteini fossiilide leiukoht, kus koobastes leiti esimese täiskasvanud Australopithecus africanus’e ehk Mrs Plesi täielikult säilinud kolju. Proua vanus on 2,05 miljonit aastat. Koobastes ja Maropengi külastuskeskuses (mis on juba ise vaatamisväärsus) saab veeta mitu tundi ja uurida, kust me pärit oleme.

SPORT – alati võib vaatama minna kriketit või ragbit või kohalike jalgpallimeeskondade Kaizer Chiefsi ja Orlando Piratesi mänge 2010. aasta MMi jaoks ehitatud staadionitel.

looduses on peaaegu võimatu, ja kes pole kunagi näinud gorillat, siis Makoko ootab teid.

Mõisad: Saxonwold

Kui on soov vaadata, kuidas elavad tõeliselt rikkad inimesed, siis loomaaiast teisel pool asub Saxonwold Zoo Lake’i linnaossa mineva Jan Smutsi avenüü ja Rosebankist kesklinna kulgeva Oxford Roadi vahel. Kahjuks on paljudel majadel kõrged aiad ümber, aga soovitan teha väike jalutuskäik varjulistel tänavatel ja vaadata, kas mõnda maja on ka näha. Elasin siinkandis kaks kuud ja minu 80ruutmeetrine tennisemajake võttis vaid 1/20 terve valduse alast. Vägev. Kel aega, otsige üles Jan Smutsi avenüül asuv Westcliffi hotell, sõitke üles ja jooge kellaviieteed (kurgivõileibade ja koogikestega – kui inglaslik), 48


Puhkama! Kui hing ihkab päikese alla, vali endale meelepärane reis talveks, kevadeks, suveks või isegi sügiseks! Varajane tellija säästab kuni 50%.

Kuldsete randadega Bulgaaria

Lummav Itaalia

1- nädalased paketid al 245 €

1- nädalased paketid al 349 €

Kaunite saartega Kreeka

Päikeselised Kanaarid

1- nädalased paketid al 319 €

1- nädalased paketid al 543 €

Vaata kõiki sihtkohti: www.estravel.ee/paike Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee


Lõuna-Aafrika vaadates üle Joburgi. Teine mõisate piirkond on Houghton.

Ülikool ja muuseumid: Braamfontein

Jan Smutsi avenüü viib Johannesburgi suurima ja vanima, Witwatersrandi ülikoolini. Wits on korralik ülikool uhkete hoonete ja linnakuga, kuigi tema hooneid on linnas ka mujal. Minu lemmikkoht on muuseum Origins Centre, mille väljapanek Lõuna-Aafrika põliselanikest sanidest on võimas ja hariv. Ülikoolilinnakust väljas, kohe Braamfonteini alguses tegutseb aga Witsi kunstimuuseum. Siit saab teha mõnusa jalutuskäigu – head restoranid (soovitan The Smokehouse and Grilli), džässiklubi (Orbit), disainipoed, mitmed toredad hotellid ning ülisuur Aafrika suurima antiloobi kanna kuju teevad sellest ühe toreda pealelõuna. Braam­fonteinist viib Nelson Mandela sild Newtowni.

Muuseum, teater ja Oriental Plaza: Newtown

Mary Fitzgeraldi väljaku ääres asuv Museum Africa on parim koht Joburgi ajalooga tutvumiseks. Üldiselt on siin alati ka mõni huvitav näitus. Kõrval tegutsev Market Theatre on aga 1970.‒80ndatel apartheidivastaste näidenditega

50

kuulsust kogunud ja praegu Lõuna-Aafrika nüüdisnäitekirjanduse keskus. Nime on ta saanud siin asunud India turu järgi ja mu meelest on see Londoni ja New Yorgi omade kõrval parim teater maailmas. Soovitan väga minna mõnda tükki vaatama. Teatri üks asutajatest on Lõuna-Aafrika näitekirjanik Athol Fugard, kelle näidendi põhjal tehtud film “Tsotsi” sai 2006 parima välismaise filmi Oscari. Kaks aastat tagasi pandi kahjuks kinni teatris asunud Gramadoelase restoran. See oli tõeline Joburgi pärl ja maamärk alates 1967. Alles on aga mitu head klubi ja restorani teisel pool väljakut, näiteks Sophiatown ja väga hea jatsu- ja afro-rütmide klubi Bassline. Minu töökoht asus just Newtownis ja harjusin iga päev kuulma, kuidas minarettidest moslemeid palvusele kutsuti. Newtown on Pakistani ja India linnaosa. Kui muuseumi poole tagasi jalutada, siis tuleb vastu Oriental Plaza – samoosade, biryani’de ja odava poodlemise unelm. Kui aga teisele poole jalutada, jõuame all-linna, Joburgi äri- ja halduskeskusesse. See teekond Newtownist ei pruugi olla ohutu – mul oli üks pisut otu kolleeg, kes suutis kahe nädala jooksul kolm korda arvutist ja rahakotist ilma jääda. Kui lõpetasime talle nende kompenseerimise, hakkas ta ka turvalisemalt liikuma.


Lõuna-Aafrika

Eksimist karta küll pole, aga soovitan valgetel turistidel (eriti sellistel, kes taktitult tahavad armsaid Aafrika lapsi pildistada) kaamerate, rahakottide ja telefonidega siinkandis üksi mitte jalutada. Aga minna tasub, sest just CBDs (Central Business District) saab tõelise Aafrika linna tunde kätte. Elu käib tänaval, lärm, lõhnad ja emotsioonid möllavad. Minge giidiga või sõitke sealt kahekordse turistibussiga läbi. Hoonete arhitektuur on jagunenud nelja stiili vahel – Victoria-ajastu koloniaalstiil, Edwardi-aegne barokk, art déco ja modernistlik. Vaadake, kas leiate üles kolmekordse Chancellor House’i, kus asus 1952–1969 Mandela ja Oliver Tambo (kellenimelisele lennuväljale olete ilmselt maandunud) advokaadibüroo ja mis on nüüd renoveeritud, või võimsa, aga kahjuks laguneva postkontori. Lõuna-Aafrika suurimate pankade ja kaevanduste peahooned asuvad ka just siin – ilusaim on maailma ühe suurima kaevanduse Anglo Americani oma, mille ees seisab grupp ilusaid impalasid. Standard Banki peahoones on aga kuulus kunstigalerii. All-linna keskpunkt on Gandhi väljak. Kes ei tea, siis just Joburgis arenes Gandhist vabadusvõitleja ja uue India rajaja. CBDs on veel üks oluline ehitis – pisike, aga oluline Central Methodist Church, kirik, mis oli avatud kõikidele ja kus piiskop Paul Verryn pakkus vaatamata LAVi võimude vastuseisule peavarju sadadele Zimbabwe põgenikele. Ja siis Top of Africa ehk kummituslik Carlton Centre, mille allkorrus on poode ja restorane täis, vahepeal tuleb tühjus ja 50. korruselt avaneb Aafrika kõrgeim 360 kraadi vaade üle Joburgi, lisaks väljapanek linna asutamisest. Kahekordne turistibuss viib teid kõikidesse paikadesse ja kõrvaklappidest räägitakse juttu juurde.

Demerzel21 | Dreamstime.com

All-linn: pankade ja kaevanduste peakorterid, uhked majad, Mandela kontor ja Aafrika kõrgeim hoone

Disain: Maboneng

Otse mööda Foxi tänavat saab minna Mabonengi (tlk ‘valguse koht’), mis on praegu kuum. Paari tänava peal on suur kogum söögikohti ja poekesi ning all-linna popim, 12 Decades Hotel. Pühapäeval on siin eriti kuum, sest siis toimub Arts on Maini hoonetekompleksis suur toiduturg, kus saab süüa ja juua kõike, mida ihaldad, ja trügida ja seista järjekorras jne. Aga tasub ära. Siin asub ka LAVi tuntuima kunstniku William Kentridge’i stuudio. Mabonengis on ka MOAD – Aafrika Disainimuuseum.

Ajalugu, kunst ja immigrandid: Yeoville, Hillbrow, Cyrildene

All-linnast saab naasta Jouberti parki, kus asub JAG ehk Johannesburgi kunstigalerii. Aga ei soovita siinkandis õhtul ringi jalutada. Kel huvi 17. sajandi Hollandi maalikunsti või 18.-19. sajandi Inglise ja Euroopa kunsti või hoopis kohaliku maalikunsti vastu, siis tasub tulla. Ka Lõuna-Aafrika 51


Lõuna-Aafrika

Demerzel21 | Dreamstime.com

teise tuntud maalikunstniku Gerard Sekhoto töid saab just siin vaadata. Otse üles tulles paistab ees Constitution Hill, Lõuna-Aafrika Vabariigi põhiseaduskohtu kodu, kus on väljas väga hea kunst, saab imetleda kohtusaali uhkeid uksi ja arhitektuuri. Aga olulisem on Constitution Hilli ajalooline taust – nimelt asus siin kurikuulus vangla, mida tunti nime all Number Four ja kus enne 1994. aastat aastat hoiti vangis ja karistati tuhandeid lõuna-aafriklasi. Ka Nelson Mandelat ja Mahatma Gandhit hoiti just siin. See on kurb koht, aga ka hariv tõend, et kurjusest on võimalik jagu saada. Kindlasti tasub jalutada ka naiste vanglasse ning kuulata ja vaadata inimeste lugusid. Constitution Hillist ühel pool on Braamfontein, teisel pool aga kurikuulus Hillbrow, kõige tihedamalt asustatud piirkond Aafrika lõunaosas. Vot seal mina ei jalutaks. Sõidan autoga, uksed lukus ja aknad kinni. Hillbrow suured majad on väga vinged, praeguseks on need peamiselt asustanud tuhanded immigrandid Nigeeriast, Kongost, Malawist ja Zimbabwest. Kuigi kohalikel nende jaoks häid sõnu pole, mõistavad kõik, et inimesed otsivad alati paremat elu ja LAVis on see kindlasti parem nii majanduslikult kui ka turvalisuse mõttes. Üle linna paistavad aga igale poole nii tühi teletorn Hillbrow Tower kui ka seest tühi silindriline Ponte City Apartments, mida tuntakse ka Vodacomi majana. Ületades Mandela võitluskaaslase Joe Slovo nimelise tee, jõuame Yeoville’i. See oli vanasti juuHillbrow linnaosa ambitsioonika ilmega Ponte City tornelamu illustreerib kõnekalt Lõuna-Aafrika lähiajalugu. 55-korruseline efektne hoone oli 1975. aastal, mil ta valmis, üks nõutumaid ja peenemaid elukohti Johannesburgis. 80ndate lõpus muutus torni naabruskond ebaturvaliseks ja apatheidi lagunedes võtsid gängid torni lõplikult üle. Just siin filmiti oluline osa 2012. aasta filmi “Judge Dredd” masendavast tulevikuvisioonist. Nüüd kaalutakse taas võimalust torn viisakama rahva eluasemeks muuta, elu paraneb tasapisi.

Lennunõu Aafrika mandri suurimasse lennujaama pääseb Lufthansaga Frankfurdi, Air Balticu / Air France’iga Pariisi ja Turkish Airlinesiga Istanbuli kaudu ühe lennukivahetusega. Air France pakub mõnel päeval pikka lendu üleni kahekorruselise Airbus 380ga. Veidi ette mõeldes (ja vältides aastavahetuse perioodi) jääb kõigi nende hinnatase 750–900 euro vahele, kampaaniate ajal saab 100–150 € soodsamalt, Turkishiga ka tasuta peatuse Istanbulis. Üks lisaümberistumine Pärsia lahe piirkonnas või mujal avardab lennufirmade valikut veelgi. Hind ehk väga ei muutu, aga reisi saab rikastada näiteks peatusega Dubais (Emiratesiga). Üks põnev ja pigem soodne valik on veel Ethiopian Airlinesi lennud Stockholmist Addis Abeba kaudu. Etiooplastega lennates võib kogeda Boeingu uusimat mudelit, 787 Dreamlinerit. Johannesburg on oluline regionaalne sõlmjaam ja ka muudesse Aafrika lõunaosa riikidesse lennates kulgevad mugavamad ja odavamad lennuühendused enamasti sealtkaudu. Kahjuks on aga Eesti kodanikud enamikust Euroopast erinevalt üsna mustas nimekirjas ja viisat nõutakse meilt ka pelgaks lennukivahetuseks. Nii mõnegi reisija pikalt plaanitud puhkusereis näiteks viisavabasse Botswanasse on katkenud juba Euroopas Lõuna-Aafrika transiitviisa puudumise tõttu. MAURI SAAREND, Estravel

52

tide linnaosa, kuhu on ka praeguseks elama asunud peamiselt immigrandid. Ka mina – elasin siin mitu kuud ja väga meeldis. Yeoville’is on selline kadunud ajastu hõng, elu käib 24 tundi ja väidetavalt on siin parim ja odavaim marihuaana Joburgis. Yeoville’ist edasi tuleb Cyrildene, Hiinalinn, kus Fisherman’s Plate on just see koht, kuhu sööma minna.

Veel ajalugu: Apartheidi muuseum ja Gold Reef City

All-linnast lõuna poole sõites jõuate ühe väga olulise kohani – apartheidi muuseumisse. Selle jaoks peaks plaanima 3–5 tundi ja valmis olema, et pärast on piinlik olla valgenahaline. Kohe muuseumi kõrval asub aga kasiinosõprade lemmikoht Gold Reef City, kus saab aeg-ajalt ka täitsa korralikke kontserte ja etendusi näha-kuulda ning minna maa alla vaatama, kuidas elu kaevanduses välja nägi. Linnaosi jaguks veel, aga tõmban siinkohal joone alla, sest avastamisrõõmu peaks ka jääma.


Jõulukuu eri!

Spaapuhkus kahele vaid al 35 € Vali meelepärane spaa endale või jõuluvana kingikotti www.estravel.ee/spaasse

Kampaaniahinnaga paketid on müügil 01.–31.12.2015 ning kasutamiseks ajavahemikul 02.12.2015–31.03.2016. Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee


Fääri saared

Tekst ja pildid MARE TROPP

Fääri saartest ja fäärlaseks olemisest

National Geographicu lugejad valisid Atlandi ookeani põhjaosas asuva Fääri saarestiku aasta sihtkohaks. Pildid lõputu rohelusega kaetud mägedest, mille orgudesse on puis­ tatud peotäis värvilisi majakesi, jäid Mare Tropi pähe kummitama. Diplomaadina tahtis ta rohkem teada just fäärlastest, kes Euroopa sanktsioonidele vaatamata arendavad suhteid Venemaa juhitava Euraasia Majandusliiduga. 54


T

Fääri saared

allinnast saab kohale ühe vahemaandumisega, sest saarte rahvuslik lennukompanii Atlantic Airways sõidab regulaarselt Kopenhaageni vahet. Lennukis jääb stjuardess tuttavlikult lobisema üle vahekäigu istuva mehega. Keel, mida nad omavahel räägivad, erineb märgatavalt taani keelest, ehkki on saanud viimaselt tugevaid mõjutusi. ÜLDISELT ARVATAKSE, ET ESIMESTENA jõudsid

saartele iiri mungad, kuid suuremale asustusele panid aluse 800. aasta paiku saabunud viikingid. Nemad tõid kaasa Põhjalas levinud vana Skandinaavia keele, millest omakorda on arenenud tänapäevane fääri keel. Geeniuuringud näitavad naiste enamjaolt iiri või šoti päritolu. Ehk siis keskaja Põhjala mees võttis Iiri- või Šotimaalt naise ning kolis temaga Lambasaartele elama. Võib ainult oletada, millist sitkust nõudis kodu rajamine tuulisele ja jahedale saarestikule keset ookeani, kus pea kaks kolmandikku aastast sajab vihma ning harimiseks kõlblikku põllumaad napib. Küllap on see sisse kirjutatud fäärlaste geneetilisse koodi, sest kuidas muidu oleks tilluke rahvakild enam kui tuhat aastat siinses karmis keskkonnas vastu pidanud. Sissejuhatuse fäärlaseks olemisse saan juba tunniajase autosõidu kestel Vagari lennujaamast pealinna Tórshavni. Jagame kohalikega taksot ja kui jutt lahti läheb, jätkub seda teekonna lõpuni. Eestit teatakse eelkõige jalgpalli tõttu, isegi rahvuskoondiste kohtumiste tulemused öeldakse enam-vähem ära. Sündimuse näitaja on üks Euroopa kõrgeimaid ja kolmelapselised või veelgi suuremad pered tavalised. Ülikool on saartel olemas, kuid paljud noored lähevad edasi õppima mujale, Taani või Šotimaale. Osa neist tuleb tagasi. Mure väljarännu ja rahva edasikestmise pärast on jutus selgelt tajutav ning kummastav on mõelda, et oma 1,3 miljoniga on eestlased fäärlaste kõrval suurrahvas. KAHEKÜMNE TUHANDE ELANIKUGA TÓRSHAVNIS viivad kõik teed lõpuks sadamasse, kus kai äär-

de pikitud kohvikutest kostab päiksepaistelisel õhtul rõõmsat suminat. Kaljusel rannikuribal kõrguvad vanalinna – Tinganesi – punaseks ja mustaks värvitud hooned, enamikul omaniku nimi peal. Sajanditevanuste majade katustel haljendab pügamata rohi. Aias kõpitsev noormees selgitab lahkelt, et traditsiooniliselt kaeti majakatused vaalanahkadega, mille peale laoti rohukiht, seda nii soojustuseks kui ka kaitseks tuule ja vihma eest. Kitsaste tänavate vahele on ära eksinud tagasihoidlik administratiivhoone, kus asub peaministri kantselei. Sellest mõnisada meetrit eemal lehvib tagahoovis pesu ja võrguga piiratud kuudis ukerdavad kanad. Oleks nagu maal vanaema juures. Esindusruumid võivad olla küll lihtsad, ent peaministri võim on reaalne. Kuigi Taani Kuningriigi osa, ei kuulu saarestik Euroopa Liitu. Laiaulatuslik autonoomia annab valitsusele õiguse otsustada nii kohalike asjade kui ka väliskaubanduspoliitika üle. Majandus ja eelarvetulud sõltuvad suuresti kalapüügi ja -kasvatuse käekäigust. See seletab fäärlaste kangekaelsust vaidluses 55


Rubriik Fääri saared

Seekord osutus fäärlaste suur gambiit edukaks. Ühelt poolt võib neid mõista. Fäärlaste jaoks on kalapüük sama tähtis kui eestlastele julgeolek. Teisalt, milline näeks meie maailmajagu välja juhul, kui igaüks keskenduks ainult kitsa omahuvi ajamisele ja heidaks kõrval väärtused, millel Euroopa põhineb? FÄÄRLASTE MÕTTELAADIST annab aimu Tórs-

kalapüügikvootide üle, mida kroonis Euroopa Komisjoni poolt 2013. aastal kehtestatud makrelli ja heeringa ekspordikeeld. Ühtlasi ei tohtinud Fääri traalerid randuda ELi sadamates. Tüli ohustas tõsiselt saarte majandust, sest Euroopa Liit oli nende peamine eksporditurg. Kui mõelda proportsioonile – 50 tuhat fäärlast 500 miljoni eurooplase vastu –, saab selgeks riski suurus, millele valitsus välja läks. Jõulises tempos algas ümberorienteerumine uutele turgudele. Pärast Euroopa Liidu Venemaa-vastaste sanktsioonide kehtestamist, millele Kreml vastas toiduimpordi keelustamisega, tõttas peaminister Kaj Johannesen Moskvasse, et kinnitada – meie ei ole osa Euroopa Liidust! Kuna fäärlased jäid Kremli vastusanktsioonidest puutumata, on nad kasutanud juhust ja haaranud enda kätte suure tüki Venemaa lõheimpordist. Edasi sihitakse Türgit, Hiinat ja Brasiiliat. Pärast aastajagu kestnud embargot jõuti ka Euroopa Komisjoniga kokkuleppele. Saarte püügikvoot suurenes ja sanktsioonid võeti maha. 56

havni äärelinnas paiknev Rahvusmuuseum. Suured kaheksa aeruga sõudepaadid võtavad enda alla terve saali. Vaimusilmas näed kalurite igapäevast ränkrasket rügamist, et toit laualt otsa ei lõpeks. Ellujäämise tagasid meeskonnatöö ja kokkuhoidev kogukond. Hädas tuli sageli loota kõigepealt iseendale. Võib ainult arvata, mida kujutas endast elu Fääri külades enne moodsate asfaltteede ja merealuste tunnelite rajamist, kui kogu liiklus kulges mööda mägiteid või mere kaudu paadiga. Lugu jutustab Vagari saarel asuvast mägedest ümbritsetud Gásadaluri külast, kus paatidel on kõrge ranniku tõttu keeruline randuda. Kaua aega puudus külas surnuaed ja kirst koos kadunukesega tuli tassida üle mäe 3,5 kilomeetri kaugusel asuvasse Bøuri. Rada oli nii järsk, et õnnetud kandjad said oma raskel teekonnal vaid korra puhata. Alles 2004. aastal ehitatud tunnel kaotas küla eraldatuse. EHKKI SAARESTIK JÄÄB MASSITURISTI RADARI EEST VARJULE, kasvab saari külastavate ini-

meste arv siiski vähehaaval. Pikka aega on kogu tähelepanu koondunud kalandusele, nii et turism alles hakkab jalgu alla saama. Lihtsam on ringi liikuda oma transpordiga, sest saarte bussiliiklus on sätitud kohalike inimeste vajaduste järgi ning mõnda kaugesse külla buss ei jõuagi. Hotellis ütlevad töötajad, et sektori tõsiseks probleemiks on korporatiivsus ja vähene konkurents. Nii näiteks kuulub pealinnas ühele perekonnale paar hotelli, külalistemaja ja mitu söögikohta. Ei tahaks olla tööandjaga pahuksisse sattuva töötaja nahas, sest uue töö leidmine võib olla paras katsumus. Turisti seisukohalt mõjutab


Veeparg 2. korrusei l ootavad S ind n체체d

PARADI IS SAUNAD I

www.terviseparadiis.ee Tervise Paradiis spaa-hotell ja veekeskus Side 14, 80010 P채rnu


Fääri saared

konkurentsi nappus pakutavate teenuste hinda ja kvaliteeti. Pika ajalooga majas sadama lähedal on oma kodu leidnud Áarstova restoran, kus eelroana pakutud lõhe oli võrratu ja põhi­roaks toodud merikurat koos rediste ja värske kartuliga tõeline elamus. Ühes teises, pealtnäha väärikas kohas jättis kokk aga lambaraguusse pikitud köögiviljad pooltooreks. Mõnikord juhtub. FÄÄRI SAARTE PUHUL EI SAA ÜLE ega ümber

kiiresti vahelduvast ilmast. Kui alustan paaritunnist matka Tórshavnist Kirkjubøuri külla, mis oma 12. sajandist pärit kiriku ja pooleli jäänud katedraali varemetega on saare tähtsaim ajalooline ja religioosne keskus, piserdab mornist taevast parajat seenevihma. Poolel teel jääb vihm järele, kuid see-eest tõuseb merelt ootamatult tihe udu. Rada märkivad kivikuhilad ei lase siiski õigelt rajalt kõrvale eksida. Teisel pool mäekülge alla tulles särab sinises taevas päike, ajades eemale viimasedki pilveräbalad. Kaugemal paistab Kirkjubøuri Püha Olavi kiriku valge torn. See on väike ja seest kaunistusteta nagu enamik saare külakirikuid, sest raskest tööst elatuvad kalurid ei olnud rikas rahvas. Keskaegsetest pinkidest on säilinud puureljeefid, mida näidatakse Rahvusmuuseumis kui suurimat rahvuslikku aaret. Kirkjubøuris asub ka 11. sajandist pärit talumaja, milles kunagi paiknes saare piiskopi residents ja mis alates 1550. aastast on olnud ühe perekonna käes. Perenaine toimetab parasjagu õues, kui vaatan sisse külastajatele avatud ajaloolisse roykstova’sse (suitsutuppa), kuhu pere õhtuti 58

kogunes ja kus söödi ning seina ääres loomanahkadega kaetud pinkidel magati. EESTI VÄIKESAARTEL TEKIB TIHTI TUNNE, et

ajal on teine mõõde. Kell justkui aeglustaks oma käiku. Ent tillukesel Mykinesi saarel, lindude paradiisis, jääb aeg täiesti seisma. Matkatee viib läbi lunnide koloonia pesitsuspaiga. Hopp! kerkib paari meetri kaugusel pesaurust punane nokk, tema järel kähku teinegi. Varsti kirendab kogu mäekülg mõtliku ilmega lunnidest. Piki kaljuserva viib kitsas rada üle Atlandi silla Mykineshólmuri laiule, mille tipus troonib eelmise sajandi algul ehitatud tuletorn. Silla all käratsevad kaljukajakad sama valjult kui nende suguvennad Tallinna kohal. Saartel on lambaid kaks korda rohkem kui inimesi, aga võõra liginedes lasevad nad tavaliselt kähku jalga. Mykineshólmuril kohtun kahe lambaga, üks must ja teine valge, kes ei mõtlegi ära joosta, vaid võtavad kaamera ees poose nagu filmitähed punasel vaibal. Kaljuserva all elavad suulad kasutavad pesa ümber tiireldes osavalt õhuvoolu, lastes end ookeani kohal edasi kanda. Aegruum muutub suhteliseks, kui neid vaatama jääda. Sest samasugust pilti nägi esimene fäärlane, kes pea tuhatkond aastat tagasi Mykineshólmuri pinnale astus. Tagasiteel lennukis mõtlen, et reisides saad tihtipeale vastuse ka neile küsimustele, mida enne minekut ei osanud küsida. Fäärlaste kogemus näitab, et suurus alati ei loe. Püsimiseks pead tahtma ellu jääda ja suutma kohaneda. Eestlastel on igatahes põhjust fäärlastele pöialt hoida, isegi siis, kui me nende valikutega alati ei nõustu.


RIIA ŠAMPANJAFESTIVAL

04.03.–06.03.2016

Reisijuht: Kristel Nõmmik

Hind: al 270 €

13.04.–17.04.2016 Reisijuht: Riina Luik

Hind: 750 €

KEVADÕITES INGLISE AIAD JA PARGID

28.05.–01.06.2016

Reisijuht: Siiri Merila-Hubbard

Hind: 925 €

LOODUS- JA KULTUURIREIS ALASKALE 22.05.–03.06.2017 Alaska kesk- ja põhjaosa. Vaalaküttide ja kullaotsijate radadel.

02.06.–14.06.2017 Alaska kesk- ja lõunaosa. Maadeavastajate ja pärimuskultuuri radadel. Reisijuhid: Kadri Viires ja Jean-Loup Rousselot

Hind: al 4900 €

Alaska teemaõhtu toimub 5. veebruaril 2016. Vajalik eelregistreerimine.

GRUUSIA KULTUURI- JA VEINIREIS

23.09.–03.10.2016 Reisijuht: Riina Luik

ELAMUSREISID – REISID NAGU RÄTSEPATÖÖ

ISTANBULI KULTUURIPÄRLID JA TULBIFESTIVAL

Hind: 1400 € Väikesed grupid. Rikkalikud reisiprogrammid. Paindlik tasumine.

Tutvu reisidega: www.elamusreisid.ee / info@elamusreisid.ee / tel: +372 503 5761


Näitus London võib tähendada Big Beni ja Piccadilly Circust, aga Londonis asub ka MI6, kus töötab maailma kõige tuntum spioon James Bond. Liis Kängsepp vaatas Covent Gardenis väljapanekut sõiduvahenditest, mida 007 oma pika ekraani­­ karjääri jooksul kasutanud on. Tekst LIIS KÄNGSEPP Pildid LONDON FILM MUSEUM

James Bondi

sõidukid võtavad sõnatuks

M

a ei tea, kuidas teistega, ent minu esimene Bondi-mälestus on filmist “Agent 007: ohutsoonis” (“The Living Daylights”), kus James ja tema kaunis kaaslanna kihutavad pahalaste eest põgenedes Aston Martiniga lumehange ning on sunnitud oma teekonda jätkama tšellokastil sõites ja muusikariista käes hoides. Ilmselt Soome televisioonist nähtud stseen jättis mulle kustumatu mulje ning Ihmemiehe, Batmani ja Robini kõrvale tekkis veel üks mees, kelle ilmumist võbelevale ekraanile ootasin alati suure ele-

60

vusega hinges. Kui keegi veel toona oleks mulle öelnud, et ühel ilusal päeval õnnestub mul sedasama autot ja isegi seda tšellokasti lähedalt näha, oleksin ilmselt suurest ärevusest ööde kaupa üleval istunud. JAMES BOND ON AEGADE JOOKSUL sõit-

nud erinevate autode, mootorrataste, paatide, helikopterite ja kõikvõimalike muude sõiduvahenditega ning üsna suur osa neist on juba jupp aega olnud väljas Londoni Filmimuuseumi näitusel “Bond in Motion”. 18. novembril avati näituse lisaosa, kus väljas ka uue filmi “Spectre” kraami ja

sõiduvahendeid, muu hulgas Bondi Aston Martin DB10 ja Franz Oberhauseri Rolls Royce Wraith. Juba varem sai vaadata filmis “Kuldsilm” nähtud Aston Martin DB5-t, Rolls Royce Phantom III filmist “Kuldsõrm” ja muidugi ka juba mainitud tšellokasti. Ning see on vaid murdosa väljapanekust, millega tutvumine võtab ühel tõelisel fännil kindlasti umbes kaks tundi, sest detaile, mida uurida, on lihtsalt niivõrd palju. Kuigi näitus on muidugi maiuspala nii auto- kui ka Bondi-fännidele, tundub mulle, et oma elamuse võivad sealt saada


Näitus

needki, kes pole Bondist või autodest ülemäära vaimustunud. SUURE TÕENÄOSUSEGA tekitab Bond

kõigis täiskasvanutes mingeid emotsioone, sest küllap on suurem osa neist kasvõi üht tema filmi näinud. 007 on legend, temaga seonduvad mingid stereotüübid, ta on omaette kultuurinähtus. Me teame, kes on teda kinolinal kajastanud, kes on mänginud Bondi naisi, kes olnud need kurjamid, kellega 007 on võidelnud. Selleks, et taaskäivitada külastajate mälupilte Bondist ja tema masinatest, jookseb

näitusel eksponaatide taga ekraanil stseen filmist, kus neid näha sai. Videoklipp aitab kenasti meelde tuletada, kus neid kasutati, mis oli nende roll filmis ning millise kurikaelaga 007 parasjagu rinda pistis. Räägin tõesti eelkõige masinatest, sest autod on vaid üks osa näitusest. VÄLJAPANEK PEAKS OLEMA suurim

ametlik James Bondi masinate kollektsioon maailmas — väljas on üle saja erineva artefakti kõigist Bondi filmidest. Tegemist on Londoni Filmimuuseumi läbi aegade edukaima näitusega ning see

on ületanud muuseumi ootusi niivõrd kõrgelt, et algul ajutisena plaanitud näitus otsustati jätta avatuks teadmata ajani. Ainsana võib muuseumikülastajale pettumuse valmistada see, et masinaid puutuda siiski ei saa. Ikka on ju natuke kurb, et Jamesi Aston Martin on nii lähedal, et saad seda peaaegu katsuda, kuid sinna sisse istuda ei lubata. Õnneks on nukrusest olulisem emotsioon siiski rõõmus elevus, sest ma ei kujuta küll ette, et James Bondi autod või tema helikopter võiks kedagi külmaks jätta. Rohkem infot: www.londonfilmmuseum.com

61


Portree

Õnn pole eesmärk, õnn on eluviis Me kõik oleme oma õnne sepad, õnn aga ise meie õuele ei tule. Kellel on julgust ja pealehakkamist minna seda ise laia maailma otsima? Viktoria Kuusk on inimene, kes läks ja leidis enda, rahulolu ja õnnetunde. Tekst KERSTI REA, pildid KRÕÕT TARKMEEL, erakogu

62


Portree Mangroovid Tais.

E

las kord ühes Eestimaa väikelinnas tüdruk nimega Viktoria. Ta oli armas ja tubli laps, kes armastas joonistada ja tantsida. Kui ta kooli läks, meeldisid talle kõige rohkem need õppeained, mida juhendasid tugevad õpetajad. Matemaatika õpetaja oli nii hea, et tüdrukule meeldis see aine üle kõige. Kooli lõppedes otsustas ta ülikooli raamatupidamist õppima minna. Isa püüdis küll vargsi tütart kaunite kunstide poole suunata, aga tüdruk tegi valiku numbrite maailma kasuks. NII SAI VIKTORIAST PÄRAST ÜLIKOOLI LÕPETAMIST RAAMATUPIDAJA. Üheksa

aastat tööandja juures, viis audiitorifirma omanikuna. Tööd oli palju, Viktoria oli kohusetundlik ning tegi pikki ületunde. Tammsaare öeldu töö ja armastuse kohta Viktoria puhul aga ei töötanud – ühel hetkel sai ta aru, et elu enam ei suju. Lootustandvad suhted ei viinud õnneliku pereeluni, tasapisi tekkisid probleemid tervisega ning lõpuks valutasid Viktorial juba peaaegu kõik kohad korraga. Tasakaalu numbreid hõlmavale tööle otsis naine mujalt: osales töö kõrvalt paljudes heategevuslikes projektides, käis kursustel ning tegeles jooga ja vaimsete teraapiatega. Mida edasi, seda enam sü-

venes arusaam, et midagi on elus valesti. Otsustusläveks sai neljakümnenda eluaasta täitumine. Kui sinnamaani oli peamiseks eesmärgiks teenida raha ja unistuseks luua pere, siis nüüd tekkis prioriteet keskenduda iseendale. Kurb tunne, et nii peab elu lõpuni jätkuma, andis iga päevaga enam impulsse elus midagi muuta. Aga mida? Projektidega tegeledes ei olnud pinnale kerkinud ühtegi tegevusala, mis oleks nii meeldinud, et sellega elus edasi minna. Oli küll mõte minna maale elama, kuid sobivaid võimalusi tol hetkel ei tekkinud ning selle mõtte lükkas Viktoria edasi tulevikku. Üht siiski naine teadis – talle meeldib reisida. Kiiretel tööaegadel kogunenud väike rahatagavara võimaldas unistada pikemale reisile minekust. Mõte ei andnud enam rahu ning jooksis pea igas olukorras tagasi ühte punkti: kapis on nii palju kasutuseta suvekleite, armastatud päikesest jääb siin laiuskraadil alalõpmata puudu ning jalatallad ihkavad nii väga sooja liiva. SÜVENES SOOV ALUSTADA MIDAGI HOOPIS UUT – avastada enda jaoks uusi

maid, leida põnevaid katsumusi, õppida tundma eksootilisi taimi ja maitsta kaugete päikeses kasvanud maade vilju. Ning

põhiline – alustada teekonda iseenda sisse, nagu Viktoria oma käidud teekonda nüüd nimetab. Kõige selle juures oli soov mitte ainult endale elada ja turistina ringi reisida, vaid midagi oma olemasoluga ka maailmale anda. KAS KOGEMATA VÕI ETTEMÄÄRATULT

sattus Viktoria teele inspireeriv veebiportaal www.workaway.info, kus saab valida endale meelepärase koha ning sobiva tegevusvaldkonna vabatahtlikuna üle terve maailma. Viktoria peas hakkas kuju võtma plaan – päikeseaasta! Projekt endale, üheksa kuud kuumal liival, liikudes edasi koos päikesega. Otsustav kannapööre tundus esialgu siiski hirmutav. Viktoria oli ettevaatlik ning kavandas alustuseks kahenädalase reisi Lõuna-Euroopasse, et aru saada, kas ja kuidas vabatahtlikuna rändamine talle sobib. Järgmine kahenädalane reis viis Põhja-Aafrikasse ning edasi ilmusid nimistusse juba kaugemad riigid. Reiside vahel töötas Viktoria oma erialasel tööl projektipõhiselt ning üllatus-üllatus – paari päevaga olid tagasi nii valutamine kui ka masendus. See andis kinnitust, et elu muutmisest pääsu pole! Viktoria hakkas otse ühelt maalt teisele reisima, jättes kodumaale 63


Portree

Tais merel.

Indias koos Bau Babaga.

naasmise vahele. “Kui esimene päikeseaasta läbi sai, otsustasin reisida ühe aasta veel,” naeratab Viktoria sulnilt. Istume temaga F-hoone pehmel nahksel päevinäinud sohval ja jutustame. Viktoria on 43aastane, kuid näeb välja nagu 28. Minu kõrval istub kaunis habras naine, kes juttu ajades pilgu unelevana kord aknast välja kaugusse, siis jälle särava ja sütitavana minu poole suunab. Eriti emotsionaalseid kohti kirjeldades tõttavad juttu ilmestama käed, mis ülinaiselikult graatsilisi liigutusi tehes kaasa žestikuleerivad. See lugu, mida praegu kuulan, ei ole veel lõppenud, saab mulle peagi selgeks. Eesti väikelinnast pärit tüdrukust on sirgunud naine, kelle koduks on maailm. Kataloonia, Maroko, India, Maldiivid, Tai, Iirimaa, Horvaatia, Itaalia, Portugal, Colombia, Tai, Malaisia – need on kronoloogilises järjekorras tema kahe aasta 64

Tais joogas.

Tais merel.

Viktoria on 43aastane, kuid näeb välja nagu 28. Minu kõrval istub kaunis habras naine, kes juttu ajades pilgu unelevana kord aknast välja kaugusse. elupaigad. Erinevad tegevusalad erinevatel maadel on andnud tohutu kogemuste ja emotsioonide pagasi. NÄHA OMA SILMAGA MANDLIPUID,

korjata eksootilisi vilju, matkata maalilistes Püreneedes, kogeda elu kauges berberite külas, imetleda kõrbes päikeseloojangut, korjata Sitsiilias viinamarju ning

valmistada neist traditsioonilist mahedat koduveini. Hoolitseda Colombias orhideede, Kataloonias lõhnavate ravimtaimede ning Tais iluaedade eest. Restaureerida Portugalis vana hoonet ning õppida kestlikku elustiili permakultuuri disaini koolitusel. (Permakultuur on jätkusuutlik eluviis, mis hõlmab nii maad kui ka elukeskkonda, nii inimest kui ka sotsiaalset keskkonda ning õiglast kaubandust.) See on väike nimekiri paljudest valdkondadest ja kogemustest, millega ta tegeles. Lisaks veel joogakursused ja vaimsed teraapiad, festivalid ja harivad konverentsid. Ja muidugi on pagasis väga palju toredaid inimesi, kellega reisid on kokku viinud ning kellest paljud headeks sõpradeks said. Reisides kasutas Viktoria couchsurfing’u võrgustikku, vabatahtlikuna tegutsemise võimalusi, külastas sõpru, elas hostelites, bangalotes ja vahel ka hotellides. Riikide


Portree valikul lähtus ta eelkõige päikesepaistest, aga mitte ainult – tegevusvaldkond on Viktoriale vägagi oluline ja tähtis tegur. ESIMESEL REISIL KATALOONIAS oli Vik-

toria abiks majapidamises, kus kasvatati 80% toidust ise. Peremees oli täistaimetoitlane ja Viktorialgi avanes võimalus avastada kaks nädalat imelist taimetoitu viljaaias rohides ja kasvuhoones ravimtaimede lõhnu nautides. See oli imeline teraapia. Kasvuhoonet pidava organisatsiooni eesmärk oligi õpetada inimesi ravimtaimi kasvatama ja neid kasutama. Kataloonias tekkis Viktorial kindel teadmine, et edasi on vaja minna Marokosse, kus ettevõtlik naine leidis koha berberi kultuurikeskuses tillukeses mägikülas Marrakechi ja Agadiri vahel. Berberi külas räägitakse berberi keelt, seal on oma ajaarvamine, rahvariided, laulud ja tantsud. Järgmine reis pidi plaani järgi viima Lõuna-Ameerikasse, kuid tekkis võimalus minna hoopis Indiasse Osho rahvusvahelisele tantra-, muusikaja tantsufestivalile. Tantra on spirituaalne õpetus, mis hõlmab inimest ja elu tervikuna, selgitab Viktoria. Ka meie eestlaste laulu- ja tantsupidu on ju üks suur energiate kogum. Meie

rahvas sai selle abil isegi vabaks! See on koosloomise energia, just seesama, mida käsitletakse ka tantra õpetuses – selle näite tõi Viktoria mulle, tantrast väheteadjale. Sellelt festivalilt sai ta väga palju häid sõpru, kellega suhtleb siiani. Ju on koos kogetud energiad nii vägevad, et toimivad aegade ja kauguste taha. VIKTORIA PUHUL EI SAA MAINIMATA JÄTTA, et ta on “Teeme ära!” aktsiooni

ühe liikmena puhta maailma idee kandja. Kõikidel oma reisidel pöörab ta tähelepanu kohaliku jäätmemajanduse korraldusele, jälgib inimeste harjumusi selles vallas ning püüab oma käitumisega asja parandada, otsides ise alati looduses kohti, kuhu bioprügi ringlusse panna. Harjumuse tõttu teede ja mere ääres vedelevad plastpudelid üles korjata ja kogumiskasti viia pidasid nii mõnedki inimesed teda lausa ekstreemseks keskkonnainimeseks, aga ehk see käitumine jäi siis neile ka paremini meelde ja ärgitas järgima, loodab maailmaparandajast Viktoria. Colombia oli Viktoria unistuste reisi nimekirjas juba mõnda aega figureerinud. Kui temalt küsiti, miks ta just Colombiasse tahab, ei osanud ta vastata muud, kui

Hostel Colombias.

Harjumuse tõttu teede ja mere ääres vedelevad plastpu­ delid üles korjata ja kogumis­ kasti viia pidasid nii mõnedki inimesed teda lausa ekstreem­ seks keskkonnainimeseks.

et tal on vaja minna. “See oli sisetunne, mis mind sinna kutsus. Reisi kavandades hakkasid asjad ise juhtuma, saadud kogemust ma ei oska veel täpselt sõnastadagi, aga mul oli seal väga kodune tunne ja ma oleks võinud sinna kauemakski jääda.” Tohutule taimefännile Viktoriale pakkus Colombia loodus nii palju elamusi: üle 3000 orhideeliigi ning lugematu arv kohalikke puuvilju, millest pea kõigil ravivad ja organismi tugevdavad omadused. On veel üks paik, millest pikemalt rääkimata mööda minna ei saa – joogakool Tais Koh Phangani saarel. Seal veetis Viktoria esimesel korral kolm kuud ja hetkekski ei tekkinud tahtmist lahkuda. Oli tunne, et oled sattunud paradiisi ja sellest paremat kohta maailmas ei ole! “Seal Kevad Iirimaal.

Leivaküpsetamine Marokos.

Horvaatia idüll.

65


Portree saarel hakkavad asjad juhtuma,” selgitab Viktoria, “Saarel on mingi eriline suhe kuuga ning saar asub kristallilisel pinnasel – kõik see toimetab inimesega imelisi asju. Näiteks ei saa seal valetada.” EELKÕIGE EI SAA VALETADA ISEENDALE! Selle saare vastu ei saa, saar teeb sinu-

ga, mis ta tahab, ning ei lase enam lahti, kui ta seda ei taha. Selsamal saarel koges Viktoria ka tingimusteta armastust. See tunne on ebamaine ja maine üheaegselt. “Nagu oleksid täis heledat eredat valgust, mis kiirgab seest välja ja täidab kogu maailma,” püüab Viktoria oma haruldast tundeelamust sõnadesse panna. Reisikirjeldusi tuleb nagu paisu tagant. Kõiki maid ja läbielamisi lihtsalt ei ole võimalik kirja panna, aga Viktoriale meeldib õpitut ja kogetut jagada. Võimalik, et sellest koorub kunagi mingi tegevusala, mis

hõlmab kõike seda, mida Viktoria nende kahe aastaga endasse kogunud on. Praegu ta tunneb siirast rõõmu oma kogemuste jagamisest ning inimeste inspireerimisest. “Mõelda vaid, et mingil eluperioodil ei juhtunud minuga mitte midagi!” arutleb Viktoria. Kui aga muudad suunda, hakkavad juhtuma imed – imelised juhused ja kokkulangevused annavad märku, et oled õigel teel. Perioodidel, mil Viktoria vaid taimetoitu sõi, tekkis temas tunnetus, et keha räägib temaga! Keha on tark ning teab vastuseid paljudele küsimustele, tuleb vaid osata kuulata. Kui enne oli kogu aeg kiire ja sees valitses tühjus, siis nüüd kogeb Viktoria armastuse küllust enda sees. Ja seda on nii palju, et tal on, mida maailmale jagada. “Enda arenguga on võimalik anda oma panus ka maailmale,” räägib Viktoria. “Kui tegeled asjadega, mis sulle meeldivad, ja oled rahul, siis see

Päris vanana näeb Viktoria end aga pigem paikse ja töö­ tavana. “Siis on mul selleks aega,” arvab ta täna, aknast sisse piiluvas päikesepaistes mõtiskledes. juba ongi panus maailma õnnelikumaks muutmisse.” MIS EDASI? Seda Viktoria veel ei tea.

“Praegu on nii hea siin olla! Sõbrad on kutsunud koos reisima, aga ma ütlesin kõigile ära. Olen ise ka üllatunud ja püüan ennast analüüsida. See on jällegi nii huvitav tunne, mis minus praegu on, et ma ei tahagi kuskile. Justkui juured on alla kasvamas,” püüab Viktoria tunnet lahti mõtestada. „Eks sügise saabudes tekib minus taas minekukihk, koos rändlindudega …” Sest on ju küll veel kohti ja unistusi, kuhu tahaks. Näiteks Türki sufide pöörlemise meditatsioonile tahaks, siis veel Kreeka saartele, mida Viktoria leidis kaarti uurides olevat vähemalt miljoni, ning Boliiviasse, kus on säilinud veel palju indiaani kultuuri. Neli tundi on täis! Pea on paks geograafilisest mõtterännakust ja põu on lõhki minemas eredatest emotsioonidest. Olen Viktoria jutte kuulates lennanud maakera ühelt poolelt teisele Colombiast Taini. Kas tõesti see kaunis kaaslane minu kõrval on pühadus ise, kes mõtleb vaid maailma parandamisele ja sisemisele ilule? Küsin viimase küsimuse: kas mõnikord on soov reisidelt endale midagi kaasa osta ja kui, siis mida? Minu suureks imestuseks vastab Viktoria erilise säraga silmis: “Loomulikult. Riideid! Ehteid!” JÄÄN IMESTUSEST KEELETUKS, et vastus

66

See ja loo avafoto pole tegelikult reisilt, vaid aus lavastus Tallinna Botaanika­­ aias. Pildistas Krõõt Tarkmeel.

ei olegi pühakute kujukesed või spirituaalsed vidinad. Tõden, et minu vastas istub ikkagi naine. “Tead,” selgitab ta, “uue kleidi kaudu saab kuidagi eriti tunnetada kohaliku maa energiat ning kogeda nii täiesti uut tunnet.” Elas kord ühes Eestimaa väikelinnas tüdruk nimega Viktoria. Ta oli armas ja tubli laps ning talle meeldis joonistada ja tantsida. Kui Viktoria suureks kasvas ja 40 täis sai, siis otsustas ta oma unistused teoks teha. Ta hakkas koos päikesega rändama. Muinasjutt ei ole sugugi veel läbi. Elu on ees ja Viktoria on oma malbel moel avatud kõigele, mis elul talle pakkuda on. Päris vanana näeb Viktoria end aga pigem paikse ja töötavana. “Siis on mul selleks aega,” arvab ta täna, aknast sisse piiluvas päikesepaistes mõtiskledes.


Päris puhkus! 4* hotellimugavused A´la carte restoran NOOT populaarsete kontsertide ja õhtusöökidega 8 erinevat sauna, saunarituaalid ja Surnumere bassein SPA&SAUNAS Ehedad eestimaised ja särtsakad idamaised spaahoolitsused Jooga ja grupitreeningud ACTIVE SPA-s KADAKA klubi privaatsaun Rutiinimurdvad võimalused kohtumiste, seminaride jm ürituste korraldamiseks ESTONIA Resort Hotel & Spa I A.H. Tammsaare pst 4a/6, Pärnu 447 6905 I resort.hotel@spaestonia.ee I www.spaestonia.ee


Muuseumid Mona Lisa vaatamine Louvre’is on rohkem rituaalne toiming kui kontakt kunstiga. Sellelt distantsilt, tunglemises ja läbi peegelduste võiks vaadata sama hästi kehva trükiga posterit. Vahet oleks raske tajuda.

68


Christian Bertrand | Dreamstime.com

Muuseumid

6 linna, 12 muuseumi Ivan Lavrentjev ja Karl-Kristjan Nigesen valisid kuuest linnast välja kaksteist muuseumi, mida võiks külastada. Igast ühe suu­ rema, milles võib kulutada pea päeva või rohkemgi, ja teise, mil­ les saab napima ajakava korral heal juhul ka tunniga hakkama. Tekst IVAN LAVRENTJEV, KARL-KRISTJAN NIGESEN

69


Caricato da Sailko

Tinamou | Dreamstime.com

Muuseumid

San Marco klooster, Firenze

Uffizi, Firenze Paljude jaoks on Uffizi maailmas kõige-kõigem kunstimuuseum ja seda põhjusega – sellises kvaliteedis renessanssmaali kollektsiooni ei kohta te kuskil mujal. Lisaks veel varasemad ja hilisemad meistrid ning Itaalia tingimustes kohustuslikud Rooma skulptuurid. Tegu on Medicite perekonna paari sajandi vältel loodud isikliku kunstikoguga, suuresti nende kaasaegsete ja tihti ka Firenze õukonnas peatunud või töötanud kunstnike loominguga. Algselt Firenze riigiametnike kontoriks olnud hoone ehitati aastatel 1560–1581 ning kunstikogu hakati siin eksponeerima juba 1584. aastal. Toona paiknes see küll ühesainsas kaheksanurkses saalis, La Tribunas, milles tänapäeval eksponeeritakse kõrgrenessansi meistrite töid. Pärismuuseum sai Uffizist pärast Medicite hääbumist 1765. aastal. Kui olete kuulnud “Suurest tuurist”, 17.–19. sajandil edasipüüdlikele, ent tihti mitte kuigi rikastele noormeestele pea kohustuslikust harivast Euroopa-reisist, siis muidugi oli ka Uffizi osa sellest tsiviliseeritud inimeseks saamisest. Negatiivse poole pealt tuleb tõdeda,

70

et Uffizi on väga väsitav muuseum. Nii palju maailma maalikunsti tippu kuuluvaid teoseid järgemööda tekitab lisaks elamustele ka tohutu küllastumistunde ning juba esimese tunni järel hakkab pea tasapisi sumisema. Kujutage ette, et selle ajaühiku sees jäävad teele näiteks Botticelli “Veenuse sünd”, Tiziani “Urbino Veenus”, Uccello “San Romano lahing” (triptühhoni keskne maal, ülejäänud on Pariisis ja Londonis), Michelangelo “Doni Tondo”, Leonardo “Maarja kuulutamine”, Rembrandti “Portree noore mehena”, lisaks muidugi pea kõik ülejäänud renessansi, khm, staarkunstnikud Itaaliast ja mujaltki. Tunniga siin muidugi hakkama ei saa. Hästikorraldatud ekskursioonid võtavad aega poolteist kuni kaks tundi, ise uudistades kulub aega tunduvalt rohkem. Pääsemaks tipphooajal kuni viietunniseks venivast piletijärjekorrast, tasub järgida lihtsat soovitust – ostke piletid veebist või tellige mõnelt kohalikult tuurikorraldajalt lisaraha eest ekskursioon. Viimasega kaasneb enamasti väga asjalik teejuht, kes aitab teil süveneda kunstimaailma peensustesse. uffizi.com

Muuseumid pole sugugi ainus koht, kus kunsti vaadata, ja tõtt-öelda on võimalik, et mõnigi teine koht võib olla sootuks orgaanilisem. Pole ju kunstniku eesmärgiks sugugi konkureerida kõigi ülejäänutega galeriiseinal, vaid luua teos, mis on väärtus just oma üksiolemises. Olgu see siis valminud taevase ülistuseks sakraalruumi, kus too toimib vahendina palves, mida moodsamal ajal ehk meditatsioonina tuntakse, või maisematel põhjustel loodud kaasaegne taies, mis eelkõge kunstniku enese loovat vaimu ülistab. Intiimsema kunstielamuse saamiseks jalutage ühte vanasse dominikaani kloostrisse, mis Napoleoni sõdade aegu oma funktsiooni minetas ja nüüdisajal lihtsalt muuseumina toimib. Tänaseni säilinud San Marco kloostrikompleksi lõi Firenze kuulsaim poeg ning Medicite dünastia rajaja Cosimo (vanem). Lugupeetud valitsejal oli kloostris oma sviidi mõõtu kong, kuhu ta sai õukonnakärast tagasi tõmbuda, tundmaks rõõmu puhtast vaimsusest. Teine samas mõõdus eluase oli kloostris reserveeritud Girolamo Savonarolale, kloostriülemale, kompromissitule dominikaanile, kelle tõeotsing lõpuks tuleriidale viis. Aga kunst? San Marco asukas oli ka Fra Angelico ja teiste tema maalitud teoste seast leiab siit ka “Maarja kuulutamise” (pildil), dormitooriumide sissepääsu juures paikneva fresko, mis on üks kaunemaid oma ajastu maale. Särav, ent tagasihoidlik Maarja ning tema ees kummarduv tõepoolest taevalik peaingel Miikael, selle maali ilu tasub kogeda repro vahenduseta. Lisaks on kloostrit asutanud oma loominguga ka Ghirlandaio, Robbiad ja teised meistrid. Külaskäik San Marcosse võib teis tekitada kahtluse, et kloostrielu polnudki mitte pime kannatus, vaid tõepoolest püüdlus tõe, hea ja ilu poole.


Ermitaaž, Peterburi Ermitaaž on eriline ja võrratuks teeb selle muuseumi segu keiserliku palee suurejoonelisest luksusest ning imelisest kunstikollektsioonist. Ehkki see pole maailma suurima külastajatearvu ega ka suurima ekspositsioonipinnaga muuseum, on siin hoiul väidetavalt maailma suurim maalikogu, mille ekspositsioonis nähtav osa on tõepoolest vägagi esinduslik. Tegu on väga suure muuseumiga, mille lugematute saalide läbimine on tõsine sportlik sooritus. Mitmesse hoonesse jaguvad ruumid ise on ka vaatamisväärsus ning nõnda on

lihtne eksida nii ajas kui ka ruumis. Külastajal tasub selgeks teha, mida ta täpselt näha soovib, oleks ju kurb, kui see oleks näiteks suurepärane impressionistide kollektsioon, aga ta jalutaks sellest mööda. Või näiteks jääks nägemata Matisse’i “Tants” ja “Muusika”, mis oleks eriti halb. Külastuse kavandamisel on abiks idanaabri kohta hämmastavalt moodne, mugav ja põhjalik kodulehekülg, mis annab silmad ette mõnelegi lääne pool asuvale muuseumile. Et Ermitaaži mastaabist nii ajas kui ka ruumis paremini aru saada, tasuks enne külastust vaadata Aleksander Sokurovi 2002. aastal valminud filmi “Russian Ark”. Ülimalt monumen-

taalne linateos on võetud üles ühe kaadrina (vaadake ja saate aru, mida see tähendab) ning viib vaataja Ermitaaži ajastuid läbivale jalutuskäigule. Venelastele omaselt pole filmis millegi pealt kokku hoitud – näiteks võite ühest ballistseenist orkestrit juhatamast leida maailmakuulsa dirigendi Valeri Gergievi. Süvenedes leiate filmist ka teisi olulisi tänaseid ja ajaloolisi isikuid. Ermitaažil on võrreldes muu maailma muuseumidega üks veider omapära – te ei leia sealt muuseumi kodumaa kunsti paremikku, sellega tutvumiseks tuleb minna Vene muuseumi. www.hermitagemuseum.org

Karl-Kristjan Nigesen

Muuseumid

Vene muuseum, Peterburi näikse olevat omal moel muuseumi eksponaadid. Vähemalt korra saate külastuse vältel ka sõimata – nostalgiline ekskurss tagasi nõukogude aega. www.rusmuseum.ru

Karl-Kristjan Nigesen

Öelda Vene muuseumi kohta “väike” on muidugi kohatu, aga siiski saab siin ära käia lühema ajaga kui Ermitaažis. Kui olete sõitnud Venemaale, on Vene muuseumi külastamine pea kohustuslik – veider ja ebaviisakas oleks jätta tutvumata võrratu vene kujutava kunsti paremikuga. Kui ka nimed Vrubel ja Petrov-Vodkin ei ütle teile midagi, siis on aeg seda puudujääki parandada. Esimene on igati võrreldav oma kaasaegse Gustav Klimtiga, ent mõnevõrra sügavam ning põnevam. Teine on kunstnik, kes võiks vabalt olla ka teie absoluutne lemmik. Vanem generatsioon mäletab ajalooraamatutest tema maalitud “Komissari surma”, uhket ideoloogilist maali, ent Vene muuseumis avastate, et see kunstnik on märksa sügavam, traagilisem ja ilusam, kui tolle põgusa mälestuse põhjal võiks eeldada. Muidugi on vaatamisväärsused Aivazovski hiiglaslikud meremaalid ning muidugi leiate siit ka oma pilte Eestis maalinud Šiškini loomingut. Üllatused on varuks ka Kazimir Malevitšil – võite avastada, et tema looming polegi ilmtingimata nii kandiline, kui teile siiani on tundunud. Muuseumis tasub ette võtta ruumiplaan ja selle järgi tegevuskava paika panna. Kodulehekülg on masendav, võimalik, et sellel on muinsusväärtus täpselt samamoodi kui Vene muuseumi valvuri- ja garderoobitädidel, kes

Mihhail Vrubel on Gustav Klimti kaaasaegne. Mitte nii kuulus, aga ekspressiivsem ja põnevamgi kui austerlane.

Vahel nimetatakse raudjat värvi hobuseid punaseks, seda saavad teha vaid inimesed, kes pole Petrov-Vodkini pilte näinud. Jah, meil on ühiseid väärtusi Venemaaga. Nii siin- kui ka sealpool leidub imetlust Eesti pankrannikule, Utria panka on maalinud ka Ivan Šiškin, kuulsa karumaali autor.

71


Rijksmuseum / Erik Smits

Muuseumid

Nagu nimest järeldada, on tegemist Hollandi riigi muuseumiga. See hõlmab Hollandi parimate külgede näitamist läbi ajaloo ning 8000 väljapandud artiklit ligi ühe miljoni eksponaadi suuruse kogu juures üheskoos sisekujundajate ja kuraatorite tehtud tööga panevad külastaja uskuma, et tegemist on tõesti väärika riigiga, mistahes valdkonda selle ajaloost me ka ei vaata. Uusajal oli Eesti-suurune Holland maailma juhtivaid kaubandusriike ning tänu suurtele summadele ja elanike nutikusele suudeti rikkust ära kasutada sellisel viisil, et ka sajandeid hiljem pakuvad uhkust hiilgeaegadest pärit kunstiteosed (ärme nimesid loetle, selleks ei jagu ruumi) ja vastuvõtlikkus innovatsioonile (nt tänapäevane börs ja sellega kaasnevad majandusharud on Hollandi päritolu). Samuti sallivus vähemuste suhtes – hollandlaste silmis on areng Hispaania juutide vastuvõtmisest XVII sajandil geide abieludeni XXI sajandi alguses igati loogiline. On märkimisväärne, et muuseum räägib loo riigist, mitte puhtalt selle ajaloost. Minevikus toimunu seostub tänapäeva edusammudega. Tegemist on huvitava paradoksiga: Holland on väike riik, kes mängib suurte liigas. Seda tunnet kogeme Rijksmuseumis igal sammul, kuna mõistus keeldub nõustumast, et nii palju võis juhtuda just siin, Euroopa südames paikneval olematul 40 000 ruutkilomeetril. Ikkagi ei saa mainimata jätta kasvõi mõnda nime: Rijksmuseumis on Vermeeri ja Halsi töid ning Rembrandti monumentaalne “Öine vahtkond”. Viimase saalis saab kätte ka tutvustava brošüüri, mis selgitab lihtsalt ja põnevalt maali üksikuid detaile. Nii on ka kogu muuseumiga: kildudest moodustub tervikpilt Hollandi riigist. www.rijksmuseum.nl

72

Stedelijk Museum, Amsterdam Kui Hollandi kunstiajalugu lõppeks XVIII sajandiga, oleks kellelgi vaevalt midagi ette heita: tegemist on kahtlemata suurima panusega maailma kunsti per capita. Kuid päris nii see ei läinud ning viimase saja aasta jooksul, kus ainsaks tõesti laineid löövaks suureks nähtuseks Hollandi kunstis jäi De Stijl’i grupeering 1920ndatel, tõusis areenile Hollandi kapitali ja kunstiteadlikkuse sümbioos: seepärast ongi üks parimaid moodsa kunsti kogusid vaatamiseks välja pandud just Amsterdamis. Ekspositsioon on saalide ja korruste vahel jaotatud ajaliselt ning asendab reisi veel mõ-

nesse riiki: juba mainitud liikumisse kuulunud hollandlase Piet Mondriani kõrvalt leiame nii mõndagi Bauhausist või Vene avangardist. Erilist rõhku pannakse näitustele: näiteks talvel-kevadel saab tutvuda kontseptualistide ja uute Hollandi kunstnikega. Stedelijki kogusse kuulub tuhandeid maale jt kunstiteoseid, palju tarbedisaini, plakateid, raamatud ja muid materjale. Veel argumente külastamiseks? Aga palun: siin on suurim Kazimir Malevitši tööde kollektsioon väljaspool Venemaad. www.stedelijk.nl

Stedelijk Museum / John Lewis Marshall

Rijksmuseum, Amsterdam


Karl-Kristjan Nigesen

Muuseumid

Louvre, Pariis

Musée d’Orsay, Pariis D’Orsay polnud esialgu üldsegi muuseumiks ehitatud: 1900. aastal valminud hoone nimeks sai Gare, ehk d’Orsay raudteejaam. Nii ta teeniski pikalt oma eesmärki, enne kui ametnikud leidsid, et Louvre’i ja Pompidou kunstikogude vahelisel ajalisel distantsil on täitmata lünk. Nii avaski d’Orsay 30 aastat tagasi oma uksed ja kuulub nüüd külastajate arvu poolest maailma muuseumide esikümnesse. Muuseumi kogu koosneb Prantsusmaa ja teiste riikide impressionistidest ja postimpressionistidest. Arvatavasti ei pane me mööda, kui ütleme, et tegemist on nende voolude parima kollektsiooniga. Ainult mõned valitud nimed: Cézanne, Degas, Gauguin, Manet, Monet, Renoir, Toulouse-Lautrec ja mõistagi van Gogh. Hoone arhitektuur võimaldab huvitavaid eksponeerimislahendusi: läbi klaaskatuse jõuab majja piisavalt valgust, et skulptuure vaadata, samas kui n-ö külglöövides paiknevad galeriid on pimedamad ja sobivad hästi kõikide värvide ja detailide uudistamiseks ning tugeva mulje avaldamiseks (eks seda (post-)impressionistid peavadki). XIX/XX sajandi vahetuse paiku loodud kunst taotles ka sotsiaalseid eesmärke ja pidi tegijate arvates demokratiseeruma. Palun väga: isegi muu-

seum ei asu enam palees, vaid rongijaamas, saateks viimasele omane suurte rahvamasside liikumine ja sumin. www.musee-orsay.fr

Musée d’Orsay

Louvre on muuseum, mis ei vaja tutvustamist. Kuulsaim muuseumide seas, nii suur, et nädalase reisi sisustamine selles viibimisega ei oleks natuke põhjalikuma ettevalmistuse korral sugugi probleem. Nagu suurtes muuseumides ikka, tasub ka siin selgeks teha, mida te näha soovite. Ei tea, kuidas teiega, aga paljudega juhtub seal täpselt seesama lugu, mis lastega loomaaias – ikka jääb kõige elamuslikumalt meelde miski varblane või kajakas. Mona Lisa on elamus, aga just sellel varblaslikul moel, mitte tingimata pildi enese pärast. Paksu klaasi tagant distantsilt ja tunglevas inimsummas mõjub ta esiti justkui reprona ja süveneda on tolles saalis tõesti raske. Meelde jäävad hoopis inimesed, nende reaktsioonid ja ärevus. Suure muuseumi üks vaatamisväärsustest ongi inimesed. Peatuge korraks keset saali ja jälgige, kes mida vaatab ja kuidas reageerib, eks püüate kinni ka mõne vestluskatke. Põnev on jälgida pilte reprodutseerivaid kunstnikuhakatisi, seda, mida nemad pildis märkavad. Või siis inimesi vaadates taibata, et kehvema nägemisega inimesed uurivad pilte üksjagu lähemalt ning märkavad detaile, mis terviku vaatajale peidetuks jäävad. Kui teil eriliselt veab, siis trehvate mõnda õpetajat lastega – see, kuidas lapsed kunsti mõtestavad ja vaatavad, on klass omaette. Veel üks vihje. I. M. Pei klaaspüramiid on vaatamata oma vastuolulisusele tõesti vaatamisväärsus, eriti see osa, mis jääb alla aatriumisse. Tolle hiina taustaga arhitekti tähelepanu arhitektuuri pisidetailidele ja sekundaarsetele elementidele on tõesti hämmastav ja võluvalt mänguline. www.louvre.fr

73


Moderna Museet / Åsa Lundén

Muuseumid

Prallan Allsten/Moderna Museet

Moderna Museet, Stockholm

Kogu esteetika ei ole kunst ja kohati on argine ilu põnevam kui raamitud taies. Kui vähegi jagate seda seisukohta, tasuks Stockholmis seada sammud Nordiska Museeti poole. Tegu on millegi sarnasega, nagu meil oli kunagi Eesti Rahva Muuseum. Oli, kuivõrd seda, milline saab olema uus, me ju veel täpselt ei tea. Meie muuseumist on sealne kindlasti põnevam ühe šovinistliku nüansi poolest – ilmselt päris teadlikult ei nimeta nad seda mäluasutust Rootsi Muuseumiks, sest rootslased on ajalooliselt kippunud end nägema ikka eelkõige kogu Põhjamaa kultuurikandja ja isandana. Katedraali šnitis ehitatud ja 1907. aastal avatud muuseumihoone pidi algselt avatama natuke varem, Stockholmi maailmanäituseks 1897. aastal, aga ka Rootsi kunni alamatel ei lähe kõik alati päris nii, nagu ideaalis minema peaks. Muuseumikülastajat ootav väljapanek on natuke vanamoodne, aga seda kompenseerib tutvustatava argiesteetika võlu. Vaieldamatult parim osa seal on lauakatete ekspositsioon – rootsi pidusöögid alates 16. sajandist 1950ndate aastateni välja. Nõud, mööbel, aksessuaarid ja mulaažimeistrite loodud toidud, see ekskurss tarbimise ilu ajalukku on suisa vaimustav. Rootsi esteetika on muidugi ka klass omaette. Skål! www.nordiskamuseet.se

74

Karl-Kristjan Nigesen

Nordiska Museet, Stockholm

Moderna on nüüdisaegse kunsti muuseum Stockholmi südalinnas, mis rõõmustab vormide ja sisekujunduse põhjamaise tagasihoidlikkuse juures maailmatasemel kunstikoguga. Moderna omapära seisneb selles, et muuseumis on võrdselt hästi esindatud mõlema – s.o sõjaeelse ja -järgse – perioodi kunst. Pole siiani käinud? Andestamatu, tegemist on ikkagi Eestile kõige lähemal paikneva kõrgetasemelise XX sajandi kunsti kollektsiooniga. Matisse’i maalid ei asu üksnes Peterburis, Warholi pärast pole mõtet New Yorki minna, Dali kuulsad tööd pole vaid Kataloonias ja Floridas, korralik kogu Duchampi kunstist pole üksnes Pompidou keskuses. Ah et käisite küll? No siis tasub ikkagi silma peal hoida näituste kalendril, näiteks jaanuari keskpaigast ootab külastajaid Klee. www.modernamuseet.se Paul Klee oli kunstnik, Bauhausi õppejõud ja värviteoreetik, kelle värvitunnetus rafineerus reisil Tuneesiasse. Ka selles pildis on aimdust Tuneesiast.

Rootsi traditsiooniline mardipäevasupp Nordiska Museeti ekspositsioonis. See imeline roog sisaldab taustalolevat hane nii vere kui ka puljongi kujul.


Muuseumid

Kunsthistorisches Museum, Viin

KHM

Kunstiajaloo muuseum paikneb Viinis kuulsal Ringstrassel ning Franz Joseph avas selle 1891. aastal. Tegemist on impeeriumi jaoks ülimalt olulise kohaga – näidates teiste maade kunstnikke, ütleb see vaatajale, et tegemist on piisavalt suure ja uhke maaga, mis on rahvuslikest teemadest üle. Võimas arhitektuur ning suur maja, kus soovitud saalist mööda jalutamine on paraku väga lihtne, panevad uudishimuliku külastaja raskete valikute ette: kas minna vaatama Egiptuse või Kreeka ja Rooma muistiseid? Klassikat Veneetsiast (Tizian, Veronese, Tintoretto) või Saksamaalt (Dürer ja Cranach)? Üks soovitus oleks lihtne: Kunsthistorisches Museumis on parim flaami meistri Pieter Bruegeli kollektsioon, mh “Paabeli torn“ ja kuulus aastaaegu kajastavate maalide sari, millest parim on kahtlemata talvine “Jahimehed lumes“. Kord selle ees poolteist tundi veetes oli lõpuks endalgi selle XVI sajandi hollandi talupoja tunne, kes jää peal uisutab ja üritab sünge taeva all rõõmus olla. Haruldaselt puhas kunstiajalooline empiiriline kogemus. www.khm.at

KHM-Museumsverband

Killukese Klimti leiab ka Kunsthistorisches Museumist, ent selle Viini suurkuju nautimiseks tuleks minna tegelikult Belvederesse, siin tasub vaadata pigem vanu meistreid, eriti Pieter Bruegeli tõepoolest imelisi maale.

Albertina muuseumi on tore minna mitmekesi: sulle meeldib graafika ja mulle impressionistid, mõlemad lähme sissepääsust eri suunas ja naudime. Samas, mõne tunniga saab ka kogu ekspositsioon läbi jalutatud. Kui ligi saja aasta eest valminud kunstiga on kõik selge – tasemel kollektsioon ja perioodi säravamad nimed, siis graafikakogu on märksa laiema haardega. Tegemist on mitme sajandi vältel toimunud arengu kajastusega, alustades keskaegsetest maastikest ja renessanslikest piibellikest süžeedest (Dürer, Bosch, Raffael), jätkates baroki ja klassitsismi visanditega (Rubens, Rembrandt, Goya) ning lõpetades XX sajandi plakatite ja koomiksitega (Warhol ja Lichtenstein). Eraldi märkimist vajavad ka kolm Austria läinud sajandi kuulsamat kunstnikku: Klimti, Schiele ja Kokoschka loomingut leiate siit küllaga. Nendega saame läbida ka Austria teekonna XX sajandi esimeses pooles: vabameelsest Euroopa pealinnast II maailmasõja valudeni välja. Jaanuari lõpuni on üleval norralase Munchi näitus ja veebruari lõpust alates näeb suurepärast valikut vene avangardistidest. Malevitši must ruut varitseb teid ka Viinis. www.albertina.at

Albertina / State Russian Museum

Albertina, Viin

75


Lumi Tekst MARGUS MÄNDMETS, &Moments seiklusreisid ja JANIKA RITSON, Estravel

Suusa- või lumelauareis võib lisaks aktiivsele puhkusele pakkuda ka uute sihtkohtade avastamise põnevust. Austraalia või Jaapani mäed sealse teistmoodi kultuuri ning ning eluoluga kõlavad ekstra eksootiliselt, eestlastele tuttavate Alpi mägedega võrreldes teistmoodi suusakogemuse võib aga saada ka Ameerika Ühendriikidest. Margus Mändmets &Moments Seiklusreisidest pani kirja Euroopa ja Põhja-Ameerika mäesuusakeskuste põhilised erinevused.

Vaheldust suusahuntidele

USA nõlvadel 76


Lumi

U

SA suusaosariikidest tuntuim on Colorado oma kõrgete mägede ning 27 suusakuurordiga. Just seal asuvad Hollywoodi filmidest tuttavad keskused ja võibki päriselt juhtuda, et trehvad nõlvadel kokku kinolinalt tuttavate nägudega. Kui muidugi õnnestub neid kirevas suusakostüümis, prillide ja kiivri tagant ära tunda. Suusatajate valikus populaarsuselt järgmine osariik on Utah, millele on iseloomulik kohev ja pehme lumekate. Järgneb Montana, kus võid suusatada metsikus looduses. Kui juba pikk sõit USAsse ette võtta, siis tasub lisaks suusatamisele ka kohapeal ringi vaadata. Näiteks Northstari suusakuurort, mis asub Nevada ja California osariikide piiril maalilise Tahoe järve kaldal, asub San Franciscost vaid kolmetunnise autosõidu kaugusel. Nii õnnestub puhkuseplaanidesse mahutada nii suurlinna külastus kui ka lume nautimine.

Erinevad nõlvad ja radade tähistus

Kuigi Alpide ja Põhja-Ameerika parimate suusamägede kõrgused on üsna võrreldavad, siis nõlvad on erinevad. Euroopa nõlvad on pikad ja järsud, USAs aga enamasti lühemad ja laugemad, meenutades suusa-kiirteid. Nõlvade märgistusvärvid on samuti erinevad. Alpides ei leia palju rohelisi nõlvu, samas kui USAs kohtab harva punaseid. Viimased on USAs märgistatud 1 diamond black või 2 diamond black. 77


Lumi

See on eurooplaste jaoks hea uudis: 1 diamond black on võrreldav Euroopa punase nõlvaga, kuid ameeriklased ei tea seda. Kuna must nõlv tundub kohalikele hirmutavalt järsk, siis hoidutakse ka Euroopa mõistes punastest nõlvadest ja need on üsna tühjad. Ehk siis – kui oled eurooplane ja harjunud punaste nõlvadega, siis USAs on 1 diamond black suurepärased nõlvad sinu päralt ja ilma rahvamassideta.

Teistmoodi lumi

Läänes Kaljumäestikus asuvad parimad USA suusakeskused. Sealne puuderlumi on sarnane Euroopa omaga, kuid siiski erinev. Võiks öelda, et veidi parem kui Euroopas – kerge ja kuiv, nagu vein. Mõnikord öeldaksegi selle kohta šampusepuuder. Nii et šampuselund leiab pigem ookeani tagant, mitte Prantsusmaalt, nagu võiks ehk arvata. USAs leiab suusakeskusi ka idarannikult, Apalatšide mägedest. See ei ole siiski piirkond, kuhu soovitaks mäesuusatamist proovima minna, kuna sealsed mäed ei ole kõrged ja nõlvad on üsna lühikesed. Lund on vähe ja see vähenegi on peamiselt raske ja vesine.

Vana või uus

Kui Alpide külades on säilinud vana arhi-

78

tektuur ja sarm, siis USA suusakülad esindavad moodsat läänelikku arhitektuuri, mõnes on küll säilinud kulla- või kaevanduspalaviku stiili (nt Aspen), kohtab ka uhkeid suuri ja moodsaid suusavillasid.

Tõstukid ja järjekorrad

Euroopa tõstukid on tavaliselt uuemad ja kvaliteetsemad, samas kui USAs on jälle tõstukijärjekorrad lühemad ja organiseeritumad. Vahele­ trügimist ja suuskade peal tallumist seal ei tunta.

After ski

Kui oled harjunud Austria keskuste sportlikule päevale järgneva pubimölluga, siis analoogset elamust USA keskustes ei pakuta. Muidugi leidub sealgi õhtuti meeldivalt sumisevaid baare ja söögikohti, aga sealne after ski traditsioon on tunduvalt tagasihoidlikum. Kelle jaoks suusasaabastes trampivad mehemürakad, joodeldamine ja hiiglaslikud õlletoobid on olulised, peab Austria keskustele truuks jääma. Kui USAs suusatamine huvi pakub, siis küsi pakkumist oma reisikonsultandilt, kes otsib välja sobivaimad lennupiletid ning aitab soovi korral kombineerida majutust suusakuurordis ja suurlinnades.



Hiina

Huang Tu Ling Ühe küla lõpu algus Huang Tu Ling on küla Hebei provintsis, Keelatud Linnast 170 km kaugusel. Seal elab sadakond peret. Küla meenutab veidi nagu seismajäänud tuuleveskit. Veel on alles tarkus ja oskus väärindada seda, mida maa annab, aga liikumapanev ramm on lihtsalt otsa saanud. Noori ei ole. Tekst ja pildid KAIDO HAAGEN

80


Hiina

81


Hiina

Taamal mäeveerel voolab Bai He, Valge jõgi, mille ääres on head põllumaad. Uus maantee ehitati põldude ja küla vahele, varem läks tee küla keskelt läbi. Siis sai kaupa teha Pekingist läbi Chichengi Guyuani suundujatega. Praegu keeravad peateelt alla külla vaid üksikud rännufriigid.

Suurem osa külaelanikke tegeleb põllundusega. Kõige enam kasvatatakse maisi.

82

61aastane Li Pei Hai on tehtud mees – tal on kolmerattaline kastiga roller.


Kõik vajalik filmimiseks nii õhus kui maal!

©2015, Yuneec Please contact our Graphic Designers Cynthia or Yulin with any questions (855)284-8888

• 4K video ja 12MP fotod • integreeritud 3-teljeline gimbal • 5,5 tollise puuteekraaniga juhtimispult

• kuni 25 minutit lennuaeg • „jälgi mind“ funktsioon • „järgne mulle“ funktsioon

KOMPLEKTIS: • Yuneec Typhoon Q500 • CGO3 4K 3-teljelise gimbaliga kaamera • Käsistatiiv SteadyGrip • Alumiiniumist transportkohver

• • • • •

2 akut 16GB SD mälukaart Lisatiivikud Päikesevari puldile Autolaadija

1299.-


Hiina

Küla on nii vana, et keegi enam ei mäletagi, kui vana täpselt. Igatahes esimesteks eluasemeteks olid mäenõlva uuristatud koopad. Praeguseks on need maha jäetud. Mõnda üksikut kasutatakse panipaigana.

Lagunema kipuvad ka teise põlvkonna majad. Enamik elab praegu kolmanda põlvkonna majades. Majade põlvkondadeks jagamine on siinkohal muidugi tinglik. Üldjoontes sarnase mahulahendusega hoonete juures võib aga märgata detaile, mis iseloomustavad erinevate aegade väärtushinnanguid.

84


Li Xiao Yian on üks viimastest noortest, kes veel külasse jäänud. Tal on kaheaastane tütar. Kuna kolmeselt peavad kõik lapsed lasteaeda minema, on pere ainukeseks võimaluseks hiljemalt aasta pärast linna kolida. Külas lasteaeda pole. On üpris kindel, et Li siia tagasi elama ei tule.

Hiina

Ainult rumalad eeslid ja truud koerad on need, keda lisaks vanuritele külatänavatel veel kohata võib.

Et kauplusehoone kobedam välja näeks, on see keraamiliste plaatidega üles vuntsitud. Poeesise platsi servas istumine on vanematele külaelanikele nagu Facebook nende lastele ja lastelastele, ainult et see on päris nägude raamat. Siin ei saa panna mingi kommentaari juurde suvalist emotikoni, vaid kõigile on kohe näha sinu tegelik emotsioon. Kohale toodud tugitoolide ja patjade järgi võib aimata, et poeskäik on vaid ettekääne siiatulekuks. Ja nad pole sugugi pahased, et külapoe uksed veel lahti pole ja et akende tagant vaatab vastu ainult Suur Juht ise. Neil on aega.

85


Hiina Rännates Marco Polo jälgedes praeguses Sise-Mongoolias (Hiina poolt äraampsatud autonoomne miljoniruutkilo­ meetrine piirkond) ja otsides Xanadu kadunud hiilgust või parun Ungern-Sternbergi steppidesse peidetud varan­ dust, tekkis Kaido Haagenil paratamatult vajadus ka kusagil ööbida.

Öömaja

Sise-Mongoolia jurtas ja vagunis Tekst ja pildid KAIDO HAAGEN

86


Hiina ÜKS VÕIMALUSI on valida tavapärase tärnihotelli asemel

jurtamajutus. Kuna siseturism on Hiinas jõudsalt kasvanud ja nõudlus ka erinevate ööbimisvõimaluste järele suurenenud, siis on selliseid soodsaid alternatiivvariante sinna piirkonda kerkinud mitu. Küllaltki askeetliku mongoli stiilis ööbimise eest tuleb välja käia 180 jüaani (umbes 26 eurot). Päris algupäraste ehitustraditsioonidega uusjurtad kahjuks hiilata ei saa. Põrand on valatud betoonist ning omaaegse vildi asemel katavad jurtat kile ja paksem puuvillane riie. Küll aga saab aimu mongolite tundest, kui sind karmist väliskeskkonnast eraldab vaid tuules laperdav kangas. Positiivne uuendus on kindlasti see, et ihuhädasid ei pea kergendamas käima jurta taga, vaid selleks on omaette nurgake.

87


Hiina

KUI MUGAVUSNÕUDMISED ON MÄRKSA KÕRGEMAD, võib aga valida midagi hoopis eksklusiivsemat. Hiinlastel pole hullude ideede teostamisega kunagi probleeme olnud (näiteks megamüür). Sestap polnud ühele ettevõtlikule ärimehele ka probleem rajada Mu Lan Wei Changi jupike raudteed, vedada sinna vedur ja mõnikümmend vagunit ning teha sellest kõigest üks korralik hotell. Tipphooajal ehk suvel maksab üks öö vagunis 560 jüaani (üle 80 euro). Vaiksemal perioodil võib hind langeda kuni kaks korda. Kokku on selles igaveseks peatunud rongis 46 küllaltki luksuslikku numbrituba, vaguni kohta vaid kaks, seega on igasse tuppa privaatne sissekäik. Korraliku kõhutäie eest, millest ükski hiina turist ei saa ei üle ega ümber, hoolitsevad kaks rongi ehitatud restorani, õhtust meelelahutust pakuvad neli tavalist ja neli karaokebaari. Ronghotelli mänedžeriks on teist hooaega Yang Shi Ping, kes varem oli kõrgete ülemuste ihukaitsja. Kui numbritubades on igati harjumuspärased tualetid, siis baarikülastajad peavad hakkama saama rongile igiomaste jalajälgedega. Ka perekonna pesamunade eest on hoolitsetud – mänguväljakul saab kätt ja jalga harjutada täiesti liikumisvõimeliste tankidega.

88


Merele!

Muretu lõõgastus kruiisilaeval — soe päike, mahe meretuul ning uutest emotsioonidest pulbitsevad sadamalinnad.

Inglismaa ja Prantsusmaa kruiis laeval Harmony of the Seas

Ida-Vahemere kruiis laeval Vision of the Seas

Hind alates 606 eurost reisija (4 päeva)

Hind alates 940 eurost reisija (8 päeva)

Dubai ja AÜE kruiis laeval Splendour of the Seas

Kariibi mere kruiis laeval Oasis of the Seas

Hind alates 699 eurost reisija (8 päeva)

Hind alates 1210 eurost reisija (8 päeva)

www.estravel.ee/kruiisid Hinnas sisaldub: kruiis ülaltoodud marsruudil ühele reisijale 2-inimese kajutis, toitlustamine laevas kogu kruiisi jooksul, lai valik vaba aja veetmise võimalusi laeva pardal, jootrahad, sadamamaksud, kütuse lisatasud. Hinnas ei sisaldu: lennud kruiisi alguskohta ja tagasi, ekskursioonid kruiisi toimumise ajal, reisikindlustus, vajadusel viisateenus, reserveerimistasu.

Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee


Costa Rica Vahelduseks kontorielule Tallinnas otsustas Andra Saimre veeta mõne aja Costa Ricas. Esimesena meenusid banaanid, kohv ja kau­ nis loodus. Kõik need on Costa Ricas olemas ja tegelikult palju rohkemgi. Nüüd viib ta Kon Tiki reisidega sinna juba teisigi eestlasi.

Costa Ricas

“Pura vida” elustiili radadel

C

Andra Saare

osta Rica hea kliima lubab kasvatada ohtralt banaane ja ananasse, siin on kohvifarme, kus kasvatatakse ja toodetakse orgaanilist gurmeekohvi, ning loodus on väga lopsakas ja liigirikas. Üsna tavaline on ärgata möiraahvide kaugelt kostvate häälitsuste peale või näha kirevaid aarasid ja tuukaneid mööda lendamas ja tillukest värvilist koolibrit õitelt nektarit ammutamas. See Kesk-Ameerika riik on oma pindalalt vaid veidi suurem kui Eesti ning siit leiab 186 kaitseala ja loodusparki. Loodus on hästi mitmekesine, väikesele maalapile mahuvad nii troopilised vihmametsad, unikaalne pilvemets, kõrged vulkaanid, kärestikulised mägijõed kui ka kilomeetrite kaupa liivarandu. Iga metsatukk peidab mõnd koske, kus end värskendamas käia. Koskedesse hüpete sooritamine paistab olevat kohalikele justkui rahvussport. Costa Ricas võid hommikul vaadata päikesetõusu Kariibi mere rannikul ning õhtul nautida päikeseloojangut Vaikse ookeani ääres. See eeldab muidugi pea päevapikkust auto- või bussisõitu, sest kuigi vahemaad pole pikad, on tempo teedel teine. Maa on

90

mägine, teed käänulised ning kuna need läbivad ka rahvusparke, on loomade kaitseks seatud kiirusepiirangud üsna tavalised. COSTA RICA ON PARADIIS loodusenaut-

lejatele, surfaritele ja rannalõvidele, aga ka neile, kes peavad lugu seikluslikumatest ettevõtmistest. Koolibrid, tuukanid, puna-aarad, opossumid, kääbus-sipelgaõgijad, tapiirid, möira- ja ämblikahvid, laisikud, Ameerika krokodillid, kaimanid, kilpkonnad, haid, delfiinid – see on vaid lühike loetelu neist, kes loodussõpradele silmarõõmu pakuvad. Siin võib näha ka imelist ja haruldast vaatepilti, kuidas merikilpkonnad saabuvad rannale munema. Kilpkonnade ilmaeelistused erinevad kardinaalselt põhjamaise turisti omadest – randa tullakse mune jätma kõige pimedamatel ja vihmasematel öödel. Merikilpkonnade kaitsmisega tegeleb Costa Ricas mitu organisatsiooni, soovijatel on võimalus nende projektides kaasa lüüa ning seeläbi ka ise neid haruldasi loomi paremini tundma õppida – eredamaid kogemusi oligi see, kui valvatavates pesades pojad koorusid ja mul õnnestus nende ookeani pöördumist pealt vaadata. Costa Ricas veedetud poolaasta jooksul proovisin lisaks surfamisele ja rohkele toruujumisele ka raftingut mägijõel Pacuerol, mis kuuluvat Lonely Planeti meelest viie maailma kauneima jõe hulka. Juba sõit sinna oli ilus, läbi Orosi orgude ja vihmametsa. Pacuerol on III ja IV klassi kärestikud ning ühel neist õnnestus mul ka paadist välja sulpsata. Õnneks oli meid põhjalikult juhendatud, mida vette kukkudes teha, ja õnneks oli see mul ka pärast

seda külma sulpsatust meeles ning giid sai mind seetõttu kiirest voolust hoolimata paati tagasi sikutada. On ka jõgesid, mis sobivad hoopis teistmoodi katsumusteks – nimelt eelmisel aastal Corcovado loodusparki külastades otsustasime terve grupiga usaldada end giid Carlose hoolde, panna selga päästevestid ning lihtsalt ulpida mööda jõge alla. Vool oli kohati üsna kiire, aga jõel kärestikke ei olnud, nii sai vihmametsa vaadata ja kuulata hoopis teise nurga alt. Kui algul tundus selline minnalaskmine ja enese mittejuhtimine nii mõnelegi hirmutav, siis enamik lõpetas rahulolevate ja õnnelikena, et miskit uut proovida said. VESISTELE SEIKLUSTELE pakuvad Costa

Ricas konkurentsi aga seiklusrajad ehk canopy’d. Need on köisteed, mida mööda Tarzani kombel liuelda. Kui esimesed paar liugu tunduvad väikese eneseületamisena, siis järgnevatel tehakse juba trikke – kes sõidab pea alaspidi, kes koopereerub sõbraga ja teeb tandemsõitu. Radade ehitajatel fantaasiast puudust ei ole olnud, lisaks džungli kohal liuglemisele saab seda teha ka näiteks koskede kohal. Radu on mitmesuguseid, vali aga endale sobiv välja ning veeda erakordne päev ennast proovile pannes. Costa Ricas elab viis miljonit inimest, neist ligi 2% on põlisrahvad, kes hoiavad endiselt elus oma keelt ja kultuuri. 1977. aastast on põlisrahvaste jaoks loodud reservaadid. Mitu hõimu elab eraldatult looduse rüpes ja nende juurde pole sugugi lihtne pääseda. Minu esimene külaskäik sealsete põlisrahvaste juurde viis mind borukade hõi-

Diegocardini | Dreamstime.com

Tekst ANDRA SAIMRE


Birma

COSTA RICA – ROHELINE PÄRL 01.03.–14.03.2016 ja 06.01.–19.01.2017

alates 13 päeva kohapeal + 6 päeva Panamas al 2600 eur al 2600 eur

Andra Saare

LOODUSNAUTLEJA PARADIIS

mumaadele. Käisin seal peale aastavahetust, mil nende külas peetakse suurt festivali, et tähistada hispaanlastest vallutajate vastu võitlemist: tantsitakse maskides, tehakse tuld ning manustatakse suurel hulgal kohalikku samakat. Tegelikult valmistas festival meile veidi pettumust, kuna lootsime näha rohkem tantsu ja laulu, aga nägime samakast juba pisut väsinud ja mardisante meenutavate meeste pusklemist. Borukade juurde minek oli omaette seiklus, sest äärmiselt auklik ja muhklik tee viib läbi mägede ja orgude, pannes proovile auto ja autojuhi, samas premeerides tee ettevõtnuid lummavate vaadetega. METSIKUL OSA POOLSAAREL elavad eraldatuses guaimid.

Esimest korda neile külla minnes oli vaja leida väiksest külast autojuht, kes oleks nõus küüti pakkuma reservaadi piirimaile, et sealt siis vastutulnud hobusega edasi ratsutada. Kogu teekond võttis mitu tundi, aga ajal on seal hoopis teine kulg ja see polegi enam tähtis. Naudid vaateid ja loodushääli, sooja päikest ja mõõtmatut rahu, mis sellest kohast kiirgab. Guaimid nagu enamik loodusrahvaid elavad lihtsat ja looduslähedast elu. Suurema osa oma söögikraami kasvatavad nad ise, nii on toit puhas, lihtne ja täisväärtuslik. Mureks on nagu maal ikka, et noored suunduvad linna, kus on tööd ja rohkem raha, kuid guaimisid eristab see, et tegelikult eelistatakse esimesel võimalusel koju tagasi pöörduda ning parema meelega ei läheks nad linnaelu üldse proovimagi. Costa Ricast rääkides ei saa üle ega ümber kohvist. Kohv on seal tänapäeval suuruselt kolmas ekspordiartikkel. Kasvatama hakati seda 18. sajandi lõpus ning vaid mõnekümne aasta pärast tõi just kohv peamise rikkuse maale. Ka pealinnas asuv rahvusteater on ehitatud kohvifarmerite rahaga. Kuulsaim kohv on Tarrazús, mille üht sorti müüakse ka Starbucksis kalleima kohvina. Happy Planeti indeksi järgi on costaricalased ühed õnnelikumad inimesed maamunal. Kuigi suur osa neist elab üsnagi lihtsat elu, on nad rõõmsad, tunnevad üksteise käekäigu vastu huvi ja naudivad elu. Siinne käibefraas on “Pura vida” (‘puhas, ehe elu’), mille tõelist tähendust mõistad aga alles sellel maal olles ja samas rütmis elades.

www.kontiki.ee, +372 601 5870, info@kontiki.ee

... JA PALJU TEISI REISE – VAATA MEIE KODULEHELT

al 2950 eur

OMAAN 02.02.–14.02.2016 ja 03.11.–15.11.2016

al 3100 eur

BRASIILIA 11.02.–24.02.2016 ja 02.03.–15.03.2017

al 3100 eur

TANSAANIA 01.03.–14.03.2016 ja 12.11.–25.11.201691


Tutvume

Tekst KARL-KRISTJAN NIGESEN

Tuljak, legendi taassünd Restoran Tuljak (taas)avas suvel uksed, klien­ did jooksid tormi ja nappide kuudega tõusti Põhjamaade gastronoomiateejuhi “White Guide” paremikku. Eesti üheksas. Vabandage, see ei ole normaalne. Üritame fenomenist aru saada.

T

uljak ei mahu kategooriasse “restoran”, tegu on legendiga. Mõni ütleks küll, et mingi nõuka-aja nostalgia, aga see on pealiskaudne väide. Miks? Et seda mõista, pead olema elanud Tallinnas piisavalt kaua. Või siis peab sul olema suisa esivanem, kes mäletab aega, mil Tuljak tekkis. AASTA OLI SIIS KUUSKÜMMEND VIIS. Nõuko-

gude inimene ei käinud restoranis söömas. Mustamäel kerkisid esimesed majad, lauluväljak oli hiljuti valmis saanud. Nõukogude inimene pidi ideaalis sööma sööklas, standardi järgi, nõnda nagu seltsimehed vennasvabariikides. Hruštšovkade 92

(toona levinuim elamu) köögid olid nii väikesed, et süüa tegema seal päriselt ei mahtunudki. Üksikud restoranid moodustasid elitaarse anomaalia, neid õieti polnudki. Ka Tuljak ei sündinudki otseselt restoranina, pigem tänases mõttes kiirtoidukohana. Lihtsalt üks kohvik, mis pidi aitama viis aastat varem uksed avanud Lillepaviljonil põllumajanduse dekoratiivsemat poolt edendada. Ülipopulaarsed lillenäitused tõid koha kaardile ning varsti lisandus köögi jaoks eraldi hoonemaht. TEGELIKULT VÕLGNEB LEGENDI SÜND tänu ar-

hitekt Valve Pormeistrile, kelle abikaasa oli veidi varem olnud osaline laululava projekteerimises. Lillepaviljon on hoone, mis märkis uut ajastut Eesti arhitektuuris. Pilku, mis polnud suunatud sõjaeelse arhitektuuri ega suure kodumaa eeskujude poole. Kummalisel moel õnnestus unustada nõukogude tegelikkus ning edasi mindi sootuks seda teed pidi, millele oleks sattutud ka Nõukogude okupatsioonita. Arhitektid leidsid eeskujud Põhjamaadest, eriti Soomest. Lillepaviljon ühes Tuljakuga on väike ime. Valve Pormeistril oli erandlik võime sobitada


arhitektuuri maastikuga ja selleks leidus võimalus Tallinna linnas. Ilma suurema liialdamiseta (unustades lauluväljaku) võib öelda, et midagi sellist pole Eesti arhitektuuris esinenud enne ega ka hiljem. Legendaarne maja. Võimalik, et meil on lihtsalt vähe maastikuarhitektuuri taustaga naisarhitekte. MIS SELLEST ARHITEKTUURIST IKKA RÄÄKIDA,

tavalist inimest see ju ei mõjuta? Eksite. Klient tajub, et üks koht on peen ja eriline ning teine teps mitte. Peen mitte aukartustäratavas mõttes, vaid inspireerivas plaanis. Selles osas pole ajad muutnud. Restorani tagasitulek on samamoodi ime kui sündki. Segastel aegadel jagunes kinnistu kolmeks, lahku löödi Lillepaviljon, kunagine piletikassa-väravahoone ja Tuljak. Omanike rohkus toob kaasa riske ja kui 1997. aastal hoonet muinsuskaitse alla ei oleks võetud, oleks see tänaseks tõenäoliselt kadunud. Ümbritsevale alale kaitse ei laienenud, sinna kerkisid jõletu mahuga majad ja neid tuleb juurdegi, aga medalil on alati kaks külge. Suurtes majades elab ports jõukamat rahvast, kes on ka väärt kunded.

Tõnu Tunnel / Tuljak

TULJAKUL VEDAS UUTE PEREMEESTEGA. OKO ja NOA restoranide omanikud Tõnis Siigur (vastutab toidu eest), Marko Zukker (tegeleb personaliga) ja Martti Siimann (finantsid, sisekujundus ja disain) on seltskond, kelle uudishimu ja mängurõõm oli just see, mida Tuljaku taastamine vajas. Kaunile, ent lagunenud hoonele mõeldi juba enne, kui idee NOA restoranist tekkis, ent iga asi võtab oma aja ja nii jõuti Tuljakuni sootuks hiljem. Remont oli mastaapne. Puittarinditele toetunud katus langes ajutiste tugede eemaldamise järel sisse ning pudenes kompostiks. Püsti jäid mõned tellisseinad ja betoonpostid, mis on tegelikult loomulik, kui mõelda, et olulise osa välisseinast moodustavad aknad, ja kuna needki tuli vahetada, siis ega palju ei saanudki alles jääda. Taastamine toimus muinsuskaitse valvsa silma all ning selle käigus leiti nii katusekarniisi lauanäidised esialgse ümberehituse kihtide alt kui ka kõdu alla kadunud aiabassein. Kõik leitu läks käiku; kui taastada ei kannatanud, siis kõlbas koopia loomisel näidiseks. Üksjagu detaile sai paika ka vanade fotode abiga. Restorani interjöör ei ole vana. Lagi on, valgustid on, aga mööbel erineb ja see on mõistlik.

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tutvume

Vaated distantsilt ei ole veel nii lihvitud kui restorani hooviala, aga küllap tuleb kunagine hiilgus tagasi ka nõlvaalusesse ruumi.

93


Tutvume Hispaania UUS TULJAK ON PEHMEM, laua taha mahub pa-

midagi väga olulist on ilmselgelt õnnestunud säilitada. Õnnestunud miljööd tajuvad ka algse Tuljaku kaasaegsed. Üsna tõenäoliselt leiate restorani külastades eest mõned vanapaarid või prouad, kes seal mõnusalt aega veedavad. Mõned neist on endised töötajad, kes on oma nooruspõlve tegevusruumi taasavastanud, teistel on mälestusi siin toimunud pulmadest, pidudest ja miks mitte ka kohtumisest kallimaga. Nostalgia küll, aga mitte nõukogude nostalgia, vaid tagasivaade sõjajärgse generatsiooni noorusse. Tuljak on koht, mille mälestus pole kadunud paberilehtedele, see elab meie seas isade-emade ja eriti vanavanemate mälestuses edasi. KA TULJAKU MENÜÜ ON VEIDI NOSTALGILINE.

Siinsest kunagisest hitist inspireeritud einevõileib, kilud, dessertidest konjakitorud ja ekleerid on läbinud uuenduskuuri, ent säilitavad vanu maitseid parema toorainevalikuga ajastus. 1960ndate roogadele viitab ka vasikašnitsel, ent see on saanud lihvi parimate Austria restoranide Wiener Schnitzel’i eeskujude najal. Roogade enamik on üksjagu moodsam, aga seda oleks patt kokkadele ette heita. Ratatouille on näiteks lihtsalt imeline ja jänesekapsas magus-

94

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tõnu Tunnel / Tuljak

Tume puidust lagi ja vasest valgustid, nõnda oli see ka kuuekümnendatel. Mööbel on ümaram ja pehmem kui kunagine originaalsisustus.

remini sööma, üldilme on üksjagu luksuslikum. Sisekujundus on terava silmaga restoranipidaja Martti ja sisearhitekt Tarmo Piirmetsa suurepärase koostöö vili – ühelt poolt nostalgiline, teiselt poolt kaasaegne. Muide, kuuekümnendatel tegi interjööri Vello Asi, kes on olnud ka Tarmo Piirmetsa õppejõud. Kurvem on seis majaesisega. Tuljakule kuulub sealt vaid teeservituut ja haljastus võiks olla korrastatum. Mitu ülekasvanud puud lubati küll maha võtta, aga tegelikult tahaks kogu haljastus radikaalset uuendamist, iseäranis haledalt mõjub üks tugeva kärpimiskuuri läbinud mänd. Veel hullem on territooriumi piirav aed. Loodetavasti saavad kõik kolm kinnistut kunagi ühise perspektiivi, enne on vist asjatu järgmisi muudatusi loota. Restorani oma territooriumi haljastus on seevastu väga sümpaatne, Lylian Meister on selle väga tundliku käega paika sättinud. Loo kirjutajal pole Tuljakuga seotud selgepiirilisi mälestusi. Kunagi sai seal vanaema-vanaisaga käidud, kuid detailid ei meenu, küllap jäid need kõrval toimunud lillenäituste muljete varju. Üle uue Tuljaku ukse astudes tekkis ometi kummaline déjà vu. Palju on ju muutunud, aga


Tutvume

Terje Ugandi

Mis oleks elu ilma kiluta?

Terje Ugandi

Kalrl-Kristjan Nigesen

Ookeani aknast ei paista, aga austreid saab ikka. Lõpuks ei ole ju meie selles süüdi, et Läänemeri piisavalt soolane pole. Alus, millelt molluskid serveeritakse, on vormistatud kenasti kunagises ARSi šnitis.

toitudel on nagu täpp “i” peal. Jänesekapsas kasvab muide selle sama maja laoruumis. OKO-NOA seltskonnale omaselt jagub mängurõõmu nii roogade maitsetesse kui ka efektsesse serveerimisse ja kui vahel tundub, et selline trendikas mäng toiduga hakkab natuke tüütuks muutuma, siis siin on iga detail sedavõrd paigas, et tulemuseks on puhas rõõm. Kiitus Tõnis Siigurile ja Tuljaku peakokale Lauri Alvari Vahemaale. TEGELIKULT ALGAB SEE RÕÕM pihta juba lauda

istudes. Tuljaku vasksed noad-kahvlid on nii kaunid, et tekitavad küsimuse, kust selliseid saab. Restoranipidaja Martti muheleb selle küsimuse peale ja teatab, et huvi nende nõude vastu väga suur ja, et inimeste kuritegelikule teele ahvatlemine pole ilus, siis on Tuljakul plaanis neid söögiriistu müüma hakata. Iseäranis äge väljamaise tunnustatud noameistri poolt spetsiaalselt Tuljakule loodud

Tuljaku steiginuga on 65 euro eest juba saadaval. Tuljaku avamisega on Tallinnas nüüd kaks otsese merevaatega restorani, hämmastav on, et mõlemad kuuluvad samadele omanikele. Huvitav, kas sellise asja peale on tõesti nii keeruline tulla? TULJAKUSSE ON PÕHJUST TAGASI MINNA veel

ja veel, jaanuaris muutub taas menüü, peagi saab valmis Moe pruulikojas valminud oma õlu (pilseni-tüüpi), Lääne-Virus söövad lihaveised selle sama õlle praaka ning kasvavad Kobe-laadselt maitsvaks, suvel lähevad käiku restaureeritud šašlõkikaminad, mis sel suvel veel vaid pererahvast rõõmustasid. Tekkimas on oma ürdiaed. Kõrvalolev Lillepaviljon on müügis soodsamalt kui kunagi varem ning Estravelleri entusiastlikul lugejal on võimalik seda ära ostes anda ka oma panus sõjajärgse arhitektuuri ühe kaunima pärli taastamisse.

Konjakitorud kannavad endas vana head maitset, ent vormistus on üksjagu vallatum kui aastakümned tagasi. Muide, seda on keeruline kirjeldada, kui hästi nad tegelikult Tuljakus serveeritava suurepärase kohvi kõrvale klapivad.

95


Kalrl-Kristjan Nigesen

Sündmus

Jõulusõimed Vene tänaval

T

allinna vanalinn on jõulude osas erilisem koht, kui paljud oskaks arvata. Mäletatavasti sündis just siin jõulupuu traditsioon, mida meie naabrid lätlased vägagi omaks tahaks tunnistada. Eks ta üks mustpeade traditsioon oli ja rohkem ehk vastlatega seotud, ent pole kahtlust, et jõulud olid ka vanas linnas oluline sündmus. Üheks viisiks seda märkida oli jõulusõimede valmistamine. Kindlasti võis Jeesuse sündimise süžeed kohata kirikutes, ent ühel hetkel jõudsid need lavastused nii kodudesse kui ka äride vaateakendele. 2. detsembril avati Vene tänaval jõulusõimede näitus ja nõnda on need vanalinna akendel tagasi – kohvikute, kaupluste ja Vanalinna Hariduskolleegiumi ning Miikaeli Ühenduse koolimajade akendel. Autoriks on koolilapsed, õpetajad ja kunstnikud ning loomingulised linnakodanikud. Jõulusõimede näitus on kena võimalus hetkeks kommertsiaalsest jõulusaginast välja astuda ning saada osa väiksemate ja suuremate meistrite loome- ning mängurõõmust. Püüda killuke jõulurõõmu ka endasse. Kes teab, võimalik, et sellest esialgu kammerlikust ettevõtmisest kasvab ühel hetkel välja uus elujõuline traditsioon, mis ka laiemat tähelepanu pälvib. Näitus jääb avatuks kolmekuningapäevani (06.01.2016).

96


Suusad

alla!

Prantsuse Alpid

Austria

1-nädalased paketid al 505 €

1-nädalased paketid al 639 €

Itaalia

Gruusia

1-nädalased paketid al 522 €

1-nädalased paketid al 855 €

Vaata kõiki sihtkohti: www.estravel.ee/suusad Mustmiljon täidetud reisiunistust 24/7 tasuta reisiabi 6 266 266, estravel@estravel.ee


Ristsõna

SAADA

õige vastus 20. jaanuariks 2016 rs@critera.ee ja osaled loosimises, kus auhinnaks on 65-eurone Estraveli kinketšekk. Eelmise numbri ristsõna õigesti lahendanute seast sai Estraveli kinketšeki Meeli Kask. Palju õnne! Me võtame ise ühendust.



Valgusk端llased korterid Kalamajas Siim Tarvis siim@kalaranna.ee Mob +372 5885 3444

Viljar Viska viljar@kalaranna.ee Mob +372 5645 9526


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.