Kodanikuühiskonna häälekandja
Kõik Eesti kodanikuühendused on oodatud laupäeval, 1. veebruaril algusega kell 10 Tallinnas Sakala keskuses algavale Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua III suurkogule. uurkogul räägitakse Eesti kodanikuühiskonna arengu põhiprobleemidest, võetakse vastu kodanikuühenduste pöördumine poliitikute poole ja valitakse järgmiseks aastaks uus esinduskogu. Praegune Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua (EMÜ) esinduskogu aseesimees Kristina Mänd ütles, et kõik Eesti organisatsioonid peaksid suurkogul ütlema, mis on nende meelest kõige tõsisemad Eesti kolmanda sektori ees seisvad probleemid. «Kui me saaksime teada, mis ühendusi vaevab, kui kaugele on nende küsimuste lahendamisega jõutud ja mida peaks veel tegema, annaks see järgmise aasta esinduskogule täpsed suunised,» ütles Kristina Mänd. Laupäevasel suurkogul räägib osalusdemokraatiast õiguskantsler Allar JÕks. EMÜ selleks aastaks valitud esinduskogu arlnab aru oma aastasest tegevusest. Erakondade esindajad tutvustavad oma valimisprogramme ja suhtumist kodanikuühendustesse. EMÜ on avatud kodanikuühiskonna foorum, mille sihiks on koondada ja esindada Eesti kolmandat sektorit kõige üldisemates kogu sektorit puudutavates küsimustes. Ümarlaual osalemine on avatud kõikidele Eesti kodanikuühendustele. Kokkutulnute seast valitakse järgmiseks aastaks suurkogu otsuseid ellu viiv 32liikmeline esinduskogu. Hääletamisel on igal ühendusel üks hääl, osalejaid võib uhest organisatsioonist olla rohkem. Osalemistasu ei ole. Lisateave: www.emy.ee.
Tulge kohale! Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaud vajab uusi tegijaid, kes päästaksid ümarlaua seisakust ja tooksid selleks aastaks uusi ja värskeid ideid. ellaupäeval koguneb kolmandat korda Eesti Mittetulundusühenduste Umarlaua suurkogu, kus valitakse ka järgmise aasta esinduskogu. Suurkogu ellujäämine sõltub otseselt sellest, kui palju tuleb kohale asjalikke inimesi ja kui tõsiselt nad üritust võtavad. Kaks aastat tegutsenud ümarlaud on selle aja jooksul päris palju ära teinud, nagu kirjutab ka praegune ümarlaua esinduskogu esimees Agu Laius. Eelkõige on see jõud olnud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ettevalmistamise taga. Kuid hetkel on ümarlaud jõudnud kriisi. Pärast kontseptsiooni vastuvõtmist Riigikogus ja veel mõne tähtsa projekti entusiastlikku ettevalmistamist on ümarlaual kadunud selge tegevussuund ja koos sellega ka tulisus. Üheks näitajaks ümarlaua hädadest on see, et umbes pooled 32-st esinduskogusse valitust ei ilmu kunagi koosolekutele. Kusjuures tihti on need just suurte organisatsioonide esindajad. Kas näiteks Eestimaa Looduse Fondil ja Kodukandil pole ümarlauda vaja? Ühelt poolt on inetu lasta ennast valida ja siis mitte kohal käia. Kuid teiselt poolt peab ka ümarlaud mõtlema, mida teha, et olla osalejatele tõesti vajalik. Ümarlaua uus esinduskogu peab seega endast tolmu Välja kloppima ja selgusele jõudma, milline täpselt on tema roll sellel aastal ja edaspidi ning milline on kõige tõhusam viis endale võetud ülesandeid täita. Kuid kes selle uue rolli määratleb? Siin ongi konks. Ümarlauda on kaks aastat vedanud ühed ja samad inimesed. Jah, õieti needsamad inimesed, kes üldse on vedanud kolmanda sektori esindusorganisatsioone. Avatud Eesti Fond, Jaan Tõnissoni Instituut, Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liit. .. Need väärikad tegijad on palju korda saatnud, aga neid tuleks hakata ümarlauas välja vahetama. Muidu jääb kolmas sektor paigale loksuma ja läheb sogaseks nagu kalatiik. Ning asja alustajad on lihtsalt väsinud. Hapnikupuudusest peab sektori päästma uus põlvkond, mis peaks esinduskogu tasapisi üle võtma. Ja selleks on vaja, et nad 1. veebruaril kohale tuleksid ja ennast uude esinduskokku valida laseksid. Selleks on vaja, et kolmanda sektori organisatsioonid mõtleksid juba praegu, keda nad tahaksid esinduskogus näha. Lõpuks: kas seda ümarlauda on siis ülepea vaja? Äkki pole mõtet ponnistada kunstlikku hingamist teha, kui kadunuke juba jahtub? Aga selles lugu ongi, et ümarlauda ei tohi kõigest hoolimata põhja lasta. See ümarlaud on ainus organ Eestis, miks võiks kogu sektorit esindada, kuna ta on ainus demokraatlik, kõigile avatud kodanikuühenduste kogu. Valitsus peab sel aastal moodustama ühendustega ühiskomisjoni. Ja kui kolmandal sektoril pole siis välja panna oma demokraatlikku esindust, hõivab selle koha mõni hoopis ebademokraatlikum asendusvariant ja hakkab seal ilma kellegi mandaadita laiutama.
S
Ilmub Balti-Ameerika Partnerlusprogrammi toel kord kuus Kirjutage Foorumite aadressil: Eesti Ajalehtede Liit, Pärnu mnt 67a, Tallinn, 10134, faks 6 311 210, tel6 461 005, e-post foorum netexpress.ee. Toimetajad: Kertu Ruus, Aarne Seppel
2
elmine aasta oli Eesti kodanikuühendustele edukas mitmel põhjusel. Lõpuks võttis Riigikogu ühtse poliitilise tahte alusel vastu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni (EKAK), mis oli üle ootuste tulemus meie poliitilise killustatuse ja vastasseisude oludes. EKAKi vastuvõtmine andis kindla lähte kodanikuühenduste selle aasta tegevuseks. Et EKAKi põhimõtteid ellu viia, peab valitsus tegema koos kodanikuühendustega komisjoni, mis hakkab arutama, mida konkreetselt kodanikuühiskonna arenguks teha. Just selle komisjoni töö saab olema alanud aastal tähtsaimaks ülesandeks Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlauale (EMÜ). Aasta jooksul on kodanikuühendused selle komisjoni tööks pingsalt valmistunud. Aprillis võttis EMÜ teine suurkogu vastu kodanikuühiskonna elujõulisuse dokumendi, kus on kirjas kõige olulisemad sammud kodanikuühenduste tegevuse hoogustamiseks. Esmajärjekorras vajavad ühist läbitöötamist järgmised valdkonnad: 1) kodanikuühenduste tegevust kujundava õigusruumi korrastamine ja uuringute tegemine, 2) heategevuse ja filantroopia muutmine meie elufilosoofia iseenesestmõistetavaks osaks, 3) inimeste tööhõive ja vabatahtliku osalemise suurendamine kodanikuühenduste kaudu, 4) kodanikuühenduste arendamine tugikeskuste võrgustiku ja selge riikliku
E
rahastamise kaudu ja 5) kodanikuühenduste tegevuse läbipaistvust tagava kontrollsüsteemi väljatöötamine. Poliitikauuringute keskus Praxis on juba alustanud tööd kodanikuühenduste statistika korrastamiseks. Kodanikuühendused ise on loonud mittetulundusühingute töötava tugivõrgustiku, mida riik peaks asuma toetama. olmas sektor on end tõestanud ka töökohtade loojana: mittetulundusühingud osutavad üha enam sotsiaalteenuseid. Ka vabatahtlik töö hakkab muutuma meie, eriti noorte elu enesestmõistetavaks osaks. Et kodanikuühenduste tegevus saab põhineda üksnes aususel ja usaldusel, tõstsid ühendused kilbile eetilise tegutsemise põhimõtted. Eelmisel aastal võeti EMÜ suurkogul vastu kodanikuühenduste eetikakoodeks ja nüüd vaatavad mitmed ühendused selle alusel läbi oma põhimõtteid. Ei olnud ka enne kõik ebaeetilised, kuid sel moeian antud avalikkusele ja ajakirjandusele mõõdupuu, kuidas teha vahet, kas tegemist on tõelise missioonitundest tegutseva kodanikuühendusega või üksnes mittetulundusühingu juriidilist vormi kasutava, isiklikku kasu taga ajava äriideega. Kodanikuühendused ei jäänud aasta jooksul kõrvale ühestki olulisest ühiskonnaelu sündmusest. Euroopa tulevikukonvendi töölehakkamisel moodustati kodaniku-
K
I
I
1
1
I
I
I
I
Eesti Mittetulundusühenduste Ümarlaua eestvedaja AGU LAIUS soovitab iga Riigikokku kandideeriva poliitiku kohta välja uurida, kas ta peab kodanikuühendusi liitlasteks või rottideks riigi viljasalves. TOOMAS HENDRIK ILVES
•
••
Uhenduse unglvad avalikku poliitikasse ühenduste kontaktgrupp, mis töötab samas rütmis konvendiga. Üha enam näitasid mullu oma tahet mõjutada avalikku poliitikat valdkondlikud kodanikuühendused. Tehti ühispöördumisi valitsuse ja parlamendi poole, et taotleda mõne seaduse või seaduseparanduse vastuvõtmist, osaleda nende väljatöötamisel või juhtida tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Näiteks on muudetud õigusabiteenuse seaduseelnõu, samuti tegid ühendused toetuskampaania võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmiseks - kuigi mõlemad seadused on seni siiski vastu võtmata. On ühendusi, mis on kohtu kaudu välja astunud avaliku võimu omavoli vastu. Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fond käib kohut Tallinna linnaga, sest riigihankekonkursi läbiviimisel rikuti jõhkralt seadusi. Poliitikudki on teadvustamas, et ühenduste heakskiiduta on raske otsuseid läbi suruda. Siinkohal võime mainida üliõpilaskondade tõsist tööd õppetoetuste asjas. Vajame veelgi enam poliitikuid, kes on valmis koostööks kodanikuühendustega, kes ise osalevad aktiivselt ühenduste töös ja kes suudavad juba seaduseelnõude koostamisele asudes kaasata töösse vajalike sihtrühmade esindajaid. Nüüd peame keskenduma ala-
nud valimiskampaaniale ning taotlema, et Riigikogusse valitakse inimesed, kes mõistavad kodanikuühiskonna olulisust. Peame korraldama kohtumisi Riigikogusse pürgijatega ja aru saama, kas nad peavad ühendusi oma liitlasteks või «rottideks riigi viljasalves». Ent mitte kõik ei läinud möödunud aastal tagasilöökideta. Endiselt on tarvis kor-
rastada kodanikuühenduste. rahastamine avalikest vahenditest. Me ei liikunud rahastamise korrastamisel aastaga sammugi edasi, sest puudub poliitiline tahe. amas on ühenduste rahastamise süsteem riigis ja kohalikes omavalitsustes poliitiline ja korruptiivne. Rahastamise korrastamine peab saama põhiliseks valitsuse ja ühenduste ühiskomisjoni tööküsimuseks. Ühendustele eraldatav raha peab muutuma sõltumatuks ja korruptsioonivabaks, muidu kordub ikka ja jälle olukord,
S
kus ootamatult keeldutakse raha eraldamast mõnele ühendusele, mis on osutunud poliitiku le või ametnikule ebamugavaks - nagu hiljuti juhtus patsientide esindusühinguga. Teiseks probleemiks on siseministeerium. Kui aasta tagasi andis siseministri esinemine EMÜ suurkogul lootust koostöö käivitumiseks, siis õige pea pidime tõdema, et ministeerium tegi vaid sõnu. Me ei liikunud sammugi edasi kodanikuühenduste rahastamise korrastamisel, kuigi isegi valitsuse otsus kohustab ministeeriumi seda tegema. Me ei alustanud dialoogi ühelgi teisel teemal, kuigi selle vajalikkusest räägiti ka ministeeriumis. Läbirääkimiste ja koostöö asemel on ministeeriumi ja tema soosikute poolt tulnud hoopis räigeid etteheiteid nii kodanikuühenduste kui nende rahastajate suunas. Üksnes kodanikuühenduste jõuline tegevus ja solidaarsus hoiavad ära tagasilöögid demokraatliku arengu teel. Mida kiiremini mõistavad seda poliitikud, seda stabiilsem ja arengusuutlikum saab olema meie ühiskond. Vastasel juhul liigume «kõva käe» võimu alla, kus kodanikuaktiivsus avaldub vaid juhi dikteeritud loosungite järelekordamises.
M õõdukas
Mõõdukate fraktsiooni liige Toomas Hendrik Ilves, te ütlete 26. detsembri Eesti Ekspressis oma ülevaates «Eesti anno 2020», et Eestis toimub praegu tsiviilühiskonna tasalülitamine. Kes seda teeb ja kuidas? a viitasin kahele asjale. Esiteks näitab Eesti valitsuse suhtumist mittetulundusühingutesse see, et siseminister arvab, et kolmas sektor ja mittetulundusühingud on sageli seotud maffiaga. Sedasi seisis valitsuse kirjalikus seisukohas Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni kohta enne selle vastuvõtmist. Tegelikult on see valitsuse seisukoht, sest eelnõu kiideti valitsuse poolt heaks. Teine ja veelgi kosmaarsem asi on vahetult enne jõule vastu võetud valitsuse otsus muuta mitmete nõukogude põhimäärusi nii, et ametiühingute esindajaid ei vali enam ametiühingud.
M
alitsus muutis reegleid nii, et hoopis valitsus saab ise määrata selle, kes esindab nõukogudes ametiühinguid. See läheb käiku näiteks juhul, kui ametiühingud otsustavad, et neid esindab inimene X, aga see on valitsuse jaoks liiga ebamugav. Andrei Hvostov nimetas seda fasismiks. Ma ei tea, kas see nüüd just fasism on, aga igatahes tähendab see küll igasuguse demokraatia põhjalaskmist.
V
3
allinna linnavalitsus läks kirja korteriühistute sõbrana, kui hakkas aitama ühistutel maksta pankadele remondilaenu intresse. Kuid mõnele kesklinna korteriühistule, kes vaidlevad majas asuvate äripindade omandiõiguse üle, tundub Tallinna linnavalitsus mustadest jõududest hullem. Selle võitluse esirinnas on Vase 10/Hõbeda 7 korteriomanikud. Nende majas on kaks poeruumi, mida Kesklinna valitsus välja rendib ja kavatseb seda ka tulevikus teha. Korteriühistu liikmete meelest ei ole selline käitumine dzentelmenlik, sest nende arvates kuulub maja neile koos kõikide poodide ja muude ruumidega. Mõne aastaga on kaasuse ümber tekkinud tohutu dokumentide, arvutuste ja lõpuks ka kohtukaebuste hulk. Korteriühistu juhatus eesotsas ühistu endise juhataja Margit Hallmägiga vihastas, kui ühistu sai 1998. aastal Kesklinna valitsuselt üleand4
Võtmeküsimus on, mida inimesed erastasid ja ostsid - kas kogu maja või jäid mitteeluruumid algusest peale linnale? misakti, kus oli kirjas, et linn «jätab ühistule üle andmata» kolm ruumi. Nendes ruumides on praegu tehnikapood Radiocom ja toidupood OMA. Lisaks oli ühistul tekkinud umbmäärane poolemiljoniline võlg, mille põhjuseid keegi ei selgitanud. Korteriühistu keeldus sellele aktile alla kirjutamast. «Mis õigusega jätab linn meile osa meie omandist üle andmata?» küsib Margit Hallmägi. Selle üleandmisakti on korteriühistu kohtus vaidlustanud. eelgi kurjemaks muutusid korteriomanikud siis, kui said 2000. aastal Kesklinna valitsuselt kirja, kus seisis, et nende majas on teostatud «mõttelise osa
V
ümberarvestus väljendatuna hariliku murruna» ja paluti neil minna elamuosakonda allkirja andma, et see ümberarvestus kinnitada. Kui aga korteriühistu liikmed võrdlesid kirjas toodud omanike mõttelisi osi oma ostu-müügilepingutega, selgus, et mõttelised osad majas muutusid - kelle ostu-milügilepingus seisis enne näiteks 1,66%, sellele kuulus nüüd 1,44%. Omanikud tegid sellest lihtsa järelduse - linn püüab osa ruume juurat mittetundvateit inimestelt välja petta. Ka need ümberarvestused vaidlustas osa korteriomanikke kohtus. Mille alusel Kesklinna valitsus niimoodi käitus? Võtmeküsimus on, mida siis inimesed lõpuks erastasid ja ostsid - kas kogu maja? Või jäid
mitteeluruumid algusest peale linnale? Loomulikult kogu maja, väidavad korteriomanikud. Korterid koos mõttelise osaga üldkasutatavast pinnast, aga mitteeluruumid on alati linna omad olnud, väidab Kesklinna valitsus. Kesklinna valitsuse ametnikud räägivad, et mitteeluruumid ei kuulunudki algusest peale erastamisele ja jäid edasi linna kätte. Hiljem võeti vastu mitteeluruumide erastamise seadus ja selle alusel hakati korraldama mitteeluruumide registreerimist ja erastamist. Inimestele kuuluvad mõttelised osad vähenesid just sel põhjusel, et pindade sisse arvestati nüüd ka mitteeluruumid ja protsendid muutusid väiksemaks. Kesklinna valitsuse jurist Valmond Mikli kinnitab, et kogu ümberarvestus on tehtud parandamaks viga, mis tekkis sellest, et alguses ei arvestatud tollal veel
Uudis Kiikla lastekodu rajamine kogub jõudu I
registreerimata mitteeluruume. Teisisõnu - alguses erastati eluruumid ja nende juurde käiv mõtteline osa, hiljem hakati tegelema mitteeluruumidega. «Vääraks tuleb lugeda seisukohta, et aastatel 1994-95 sõlmitud eluruumide erastamise ostu-müügilepingu objektiks sai olla muu mõttelise osa koosseisus Tallinna linnale kuuluv vara,» ütleb Mikli. a notariaalsed ostu-müügilepingud, mis on ju tegelikult inimeste omandi määramise aluseks, toovad paraku mõnes suhtes asjasse enam segadust kui selgust. Näiteks ühe korteriomaniku, Irina Petrova ostu-müügilepingus seisab, et talle kuulub korter üldpinnaga 57 m2, mis moodustab 1,66% korterite üldpinnast. Pange tähele, ütleb Kesklinna valitsus - just nimelt korterite, mitte maja üldpinnast. 1,66% saab
K
kätte nii, kui lahutada maja üldpinnast (3942 m2) kolme kurikuulsa poeruumi pind (516 m2), mis ongi siis tehte aluseks olev 100%. Ometi seisab sellessamas lepingus ka, et omanikule kuulub eluruumi arvestuslik üldpind 63,8 m2. Mis see on? Tuleb välja, et Irina Petrovale kuulub siiski midagi veel lisaks - ja ainus koht, kust need lisaruutmeetrid võisid tekkida, on needsamad poed. Pealegi, korterite üldpind on Kesklinna valitsuse kinnitusel hoopis 1698 m2. Nii et ainult kortereid arvesse võttes peaks omaniku protsent küll hoopis suurem olema. Seaduste nüanssides orienteerub Kesklinna valitsus üldiselt hästi ja oskab ikka viidata korrektselt mõnele seadusele või seadusemuudatusele. Kuid Margit Hallmägi kinnitab, et tegemist on hoopis tõsisema, põhiseadusliku vastuoluga - hilisemad aktid lähevad vastuollu raamseadusega.
«Mitteeluruumidest hakati rääkima alles siis, kui meile oli kõik koos saba ja sarvedega maha müüdud. Seepärast ei tohiks selliseid ümberhindamisakte saavad inimesed neile mingil juhul alla kirjutada ja oma omandit loovutada,» sõnab Hallmägi. Irina Petrova toetab teda. «Hüva, kui kogu linnavalitsuse arutlus põhineb hilisematel seadusemuudatustei, siis mis õigusega need hiljem vastu võeti? Alguses polnud mitteeluruumidest ju sõnagi.» Petrova juhib tähelepanu sellelegi, et aastatepikkune terminoloogiiine kaos on normaalsele inimesele erinevatest korraldustest ja arvutustest arusaamise võimatuks teinud. «Sõnad nagu «mitteeluruum», «üldkasulik pind», «abiruum», «elamispind», «korter» on kõik segamini,» viitab Petrova. «Aga sogases vees on hea kala püüda.»
Ida-Virumaale Kiikla mõisa külje alla lastekodu rajav MTÜ Avatud Värav on kogunud lastekodu rajamiseks juba üle miljoni krooni. Umbes kolm neljandikku annetustest on saadud välismaalt, eelkõige Soomest, Eestis on suurimateks annetajateks olnud 100000 krooniga Äripäev ja Tallinna Sadam. Suur osa rahast on aga kogutud väiksemate summadena heategevusüritustel ja korjanduste abil. Näiteks detsembris korraldasid kuus organisatsiooni koos jõululaada, kus müüsid käsitööd ja muid esemeid, sealhulgas ka kaks Aime Undi maali, kokku ligi 17000 krooni eest. Ühing soovib rajada Kiikla mõisaparki neli elamut lastekodulastele ja turvakodu, samuti on kavas taastada ajalooline Kiikla mõis. Lastekodu koos muude mõisakompleksi tulevate ettevõtmistega peaks tulevikus tööd andma kuni 70 inimesele. Lastekodu juures on plaanis avada töökojad, kus õpetatakse nii õmblemist, kangakudumist, mööbliparandust kui ka autode remontimist. Ühenduse liige, Tallinna linnavolikogu esimees Maret Maripuu (pildil) ütles, et talle meeldib just Kiikla lastekodu põhiidee valmistada lapsi ellu astuma ja kindlustada neile töökasvatus. «Kiiklast saab projekt, millest ka mujal Eestis võiks eeskuju võtta,» ütles Maripuu. Lastekodu avatakse kõige varem järgmise aasta lõpul. Praegu käivad mõisas vabatahtlikud korrastustööd, rajatud on õunaaed. Majade rajamiseks ja kogu plaani elluviimiseks oleks vaja veel mitu miljonit krooni. «Meil pole veel sadat protsenti, aga kümme on ka väga hea,» ütles ühenduse eestvedaja Marie Edala. «Niimoodi see koguneb, suurtest ja väikestest töövõitudest.» Lisaks MTÜ Avatud Väravale on Kiikla lastekodu ehitamisele kaasa aidanud veel mitmed ühendused, näiteks Tallinna soroptimistide ja Zonta klubid, Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon ja Toompea Noorte Kommertskoda. Välismaalt on kõige aktiivsemaks toetajaks olnud Soome ühing Päästke Lapsed. (Foorum)
s
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna peaspetsialist JORI TRUUSA, kuidas saab riik suunata seda, et ettevõtted hakkaksid tegelema keskkonnajuhtimisega? eskkonnajuhtimise süsteemid nagu ka keskkonnajuhtimise standardid on vabatahtlikud. Riigil puuduvad käskimise võimalused, küll aga saab riik näidata oma soovi, et ettevõtted sellega tegeleksid. Nii näiteks sõlmitakse ministeeriumi ja ettevõtete või ettevõtlusorganisatsiooni vahel niinimetatud vaba tahte lepingud, kus saab neid asju ette näha. Suurkäitiste kohta kehtib aga saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus, mis nõuab keskkonnajuhtimise süsteemi kirjeldamist. Mingi sertifikaadi olemasolu see siiski ei nõua. Eestis on umbes 140 ettevõtet mis peavad oma keskkonnajuhtimise süsteemi kirjeldama. On ka majanduslik sund, mis nõuab osadeit ettevõtetelt keskkonnajuhtimise süsteemi juurutamist. Kui firma on ise sertifitseeritud, on selle üks tingimusi ka see, et ta kasutab sertifitseeritud varustajaid ja allhankijaid. See tahendab, et kui keegi kavatseb teha edaspidi sertifitseeritud ettevõttega äri, peab ta ka ennast ära sertifitseerima. Sertifitseerimise üks eeltingimusi on see, et keskkonnajuhtimise süsteem peab olema arusaadav ja läbipaistev ka avalikkusele. Keskkonnaraport ongi tte nahtud selleks, et avalikkus saaks tead, selle ettevõtte käekäigust ja keskkonnaseisust. Arvan, et keskkonnajuhtimisega ettevõtetes on võimalik suurendada keskkonnasäästlikkust vähemalt kümme protsenti.
6
NILS NIITRA kirjutab, miks firmad peaksid kulutama raha keskkonnajuhtimisega tegelemiseks.
Keskkonnajuhtimine annab märku laiast silmaringist ehte lugedes saab teada, et Eestis käib arutu metsade raiumine. Pärast lehe läbi sirvimist visatakse see prügikasti näritud õunasüdamete sekka. Prügikast on pungil paberitest, millest mõnel on vaid paar tühist sõna. Paberid on võimalik anda tasuta vanapaberiks ja ümbertöötamisele, selle asemel et neid tasu eest prügimäele viia. Firma autode tekitatavat heitgaasisaastet on võimalik vähendada. On võimalik valida, kas osta keskkonnasõbralikul viisil toodetud paberit või mitte ja nii edasi. Lõppkokkuvõttes saab säästa kümnete ja sadade pisiasjade arvelt. Keskkonnajuhtimise vastavussertifikaat ei kohusta ettevõtet ise enesest veel kuigi paljuks, ent see on märk firmast, mis hoiab kokku, säästes seejuures keskkonda. Keskkonnaaruanne ehk keskkonna raport omakorda annab tunnistust sellest, et ettevõtte juhtkond peab keskkonnaprobleeme oluliseks ja annab neist avalikkusele aru.
L
Miljonid kroonid Keskkonnajuhtimissüsteemide konsultandi Toomas Pallo sõnul on keskkonnajuhtimise eesmärk olemasolevate ja potentsiaalsete keskkonnaalaste probleemide juhtimine ettevõttes. «See võib kaasa tuua ka rahalise kulu, samas aga võetakse juhtimise kaudu kontrolli alla ka ettevõttega seotud keskkonnakulud,» räägib Pallo. «See tähendab üldiselt ka seda, et ettevõtte tootmistehnoloogia peab olema keskkonnasõbralik. Kui ettevõte on korraldanud keskkonnajuhtimise süsteemi 15014001
keskkonnajuhtimise vastavussertifikaadi nõuete järgi, peab miinimumnõudena täitma õigusaktide nõudeid.» Lisaks kulude kokkuhoiule peaks sertifikaat tooma Pallo väitel kasu
Eelkõige aga on keskkonnajuhtimise vastavussertifikaati ja keskkonnaaruandeid vaja ettevõtetele, mille tegevusega kaasnevad otsesed keskkonnariskid. Kunda Nordie Tsement sai
Paljude Eesti ettevõtete tegevuse lahutamatuks osaks on keskkonna kaudne ja otsene saastamine või hävitamine. Tea~liku
keskkonnajuhtimisega ette-
võttes on võimalik raha kokku hoida ning säästa seejuures keskkonda. ettevõtte mainele. «Ning sertifitseeritud keskkonnajuhtimise süsteemi olemasolu nõuavad paljud hankijad, kellele tehakse alltöövõttu.» Suur osa praegu keskkonnajuhtimise vastavussertifikaadi saanud poolesajast Eesti firmast on selle hankinud siiski elu, mitte loodusearmastuse sunnil. «Näiteks ehitusettevõtetelt nõutakse hangetes keskkonnajuhtimise vastavussertifikaadi olemasolu,» räägib Pallo. Pallo väidab, et keskkonnajuhtimise vastavussertifikaat kuluks ära ka kontoriettevõtetele. «Mainele mõjuks see hästi. Iga tegevusega kaasnevad keskkonnamõjud - suletud kosmoselaevu ei ole,» räägib ta. «On võimalik valida näiteks seda, milliseid transpordiviise kasutada oma toodete laialivedamiseks ja missuguseid kontoritarbeid kasutada. Kas ostetakse suvaliselt hinna järgi või valitakse natuke kallim toode, mille tootmisega ei kaasne keskkonnareostus.»
IS014001 keskkonnajuhtimise vastavussertifikaadi kolme aasta eest, keskkonnaaruandeid ehk keskkonnaraporteid on ettevõte teinud juba ligi kümme aastat.
Kõik on avalik Ettevõtte haldusdirektori Arvo Vainlo väitel vajavad keskkonna aruannet eelkoige ettevõtte välismaised omanikud, kes tahavad teada, kuidas edeneb tütarfirma keskkonnaalane areng. Aruanne ei anna Vainlo sõnul firmale otsest ärilist kasu. «Pigem on see vajalik inimeste ja ametkondade teavitamiseks,» räägib ta. «Meie ettevõtte poliitika üks alus on avatud suhtlemine keskkonnaküsimustes - me ei varja midagi ja keskkonnaalane tegevus on avalik.» Kunda Nordie Tsemendi keskkonnaaruanne sisaldab muu hulgas infot tsemendi tootmise ajaloost, aga ka ülevaadet firma keskkonna-
Uudis Ühendused õppisid euroraha küsima Detsembris andis Eesti Diplomaatide Kool paarikümnele mittetulundusühendusele koolitust Euroopa Liidu rahaallikate kohta. Avatud Eesti Fondi toetusel toimunud koolitusel said organisatsioonid teavet peamiselt Eli struktuurifondide kohta, õppisid neid huvitavate programmide kohta infot koguma ja said praktilisi oskusi projektide kirjutamiseks ja hindamiseks. Eli struktuurifondide avanemine tähendab Eesti organisatsioonidele avaraid võimalusi toetussummade saamiseks eelkõige regionaal- ja sotsiaalarenguprojektidele. «See on ühingute jaoks uus valjund ja on oluline, et nad nõuaksid infot, mitte ei jääks nukralt ootama,» sõnas diplomaatide kooli asedirektor Vahur Made. «Aega pole palju raisata.» Diplomaatide kooli direktor Ekke Nõmm kinnitas, et kõrgkool soovib ühenduste koolitamist samal teemal jätkata. Ka ühingute huvi teema vastu oli suur, koolituseks laekus viis sooviavaldust ühele kohale. (Foorum)
alastest ettevõtmistest. Aruandes on kirjas eesmärgid, mida tsemenditoo~a seoses keskkonnaga tahab saavutada. 150 keskkonnajuhtimise vastavussertifikaat ja aruanne on Vainlo kinnituselomavahel seotud. «Isa sertifikaat annab Euroopa turul kindlasti teatud eelise. Keskkonnaalane sertifikaat korras aruandlus ja keskkonnaraportid annavad võrdsete tingimustega võrdsete pakkumiste puhul hangetel ilmselt eelise,» räägib Vainlo.
Vali aasta tegija 2002
Kallis juurutamine Keskkonnajuhtimise vastavussertifikaadi juurutamine on Vainlo hinnangul suhteliselt kulukas. «Lisaks juurutamisele peab seda süsteemi ka ülal hoidma,» lisab ta. «Keskkonnajuhtimise süsteemi juurutamine võttis koos kõigi koolituste ja sertifitseerimistega aega kaks ja pool aastat ning läks maksma mitusada tuhat krooni.» Juurutamine tähendab Vainlo kinnitusel esimeses etapis eelkõige töötajate koolitamist, oma raha võtavad sertifitseerimisega tegelevad firmad. Vastavussertifikaat antakse tavaliselt kolmeks aastaks, lisaks toimub igal aastal keskkonnajuhtimise süsteemi korraline ülevaatus. Vainlo sõnul ei ole Kunda Nordic Tsement pidanud arvet selle üle, kas keskkonnajuhtimise süsteem on toonud firmale kokkuhoidu või mitte. «Ilmselt see on midagi andnud. Kui süsteem on olemas ja iga inimene teab, mida ta tegema peab, tekib ka näiteks vähem jäätmeid.»
t
Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit (EMSL) kuulutas välja avaliku konkursi 2002. aasta mittetulundusühingu, sihtasutuse, sponsorfirma, eraannetaja, vabatahtliku ja missiooniinimese väljaselgitamiseks. Konkursile saab 15. veebruarini esitada organisatsioone ja üksikisikuid. Kuuendat aastat toimuva ürituse eesmärk on teadvustada kodanikualgatuse tähtsust ja tugevdada heategevuslikke traditsioone ühiskonnas. Et Eestis on mittetulunduslik, vabatahtlik ja heategevuslik tegevus olnud võimalik enam kui kümme aastat, otsustas EMSLi nõukogu tunnustada sel aastal neid, kes on aktiivsed ja elujõulised olnud vähemalt viis aastat. Ettepanekuid võivad esitada nii üksikisikud kui ka organisatsioonid, kuid ei tohi esitada iseennast või enda organisatsiooni. Ettepanekus peavad olema kirjas esitaja andmed (nimi, nimetus, kontakttelefon, aadress jne), esitatava parima kandidaadi andmed (nimi, nimetus, kontakttelefon, aadress jne) ja kuni 15-realine põhjendus. Põhjendatud ettepanekuid oodatakse aadressil Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit, Endla 4, 10142 Tallinn, faksil (0) 626 3310 või e-postitsi: info@ngo.ee. Lisateave: www.ngo.ee. (Foorum)
7
KERTU RUUS kirjutab, miks kalli raha eest kaubamajadest ostetud uhke kaubamärgiga tooted on määritud nende valmistajate vere ja higiga.
Tossuostjad pesevad verd maha eedi Macbeth teadis väga hästi, et veri ei tule seebiveega maha. Aga pahaaimamatu eesti inimene, kes kaubamajas uusi riideid kaenlasse kahmab? Võibolla ajaks mõni hilp temalgi ihu sügelema, kui ta teaks, kuidas selle valmistajad riidetüki kohal on näruste krosside eest higistanud. Lääneriikides kannab selle eest, et nood asjad ka laiemat publikut paeluksid, hoolt puhaste riiete eest võitlemise kampaania. Kampaania nimes, Clean Clothes Campaign, peitub idee, et kui ettevõte kasutab oma rõivaste tegemiseks igasuguseid inimõigusi eirates arengumaade odavaid töökäsi, on tema riided määritud justkui leedi Macbethi käed. Kümme aastat tegutsenud ja paarisada organisatsiooni koondavad puhaste riiete eest võitlejad nõuavad Londonis, Berliinis, Amster damis ja teistes lääneriikide linnades asuvate suurfirmade peakortereilt, et nood tagaksid kõikidele oma töölistele ka vaestes riikides korralikud töötingimused ja inimõigused. ampaanialised jagavad protestipostkaarte tekstidega nagu «Mis on Gucci räpane saladus?» ja näiteks Nike tossude kujutisega plakateid, kust ostja saab teada, kuhu tema tossupaari eest välja käidud sajaeuroline läheb - ja kuhu see ei lähe. «Teksaste või tossude hinnast jääb tööliste taskusse vaid üks-kaks protsenti, kolmandik läheb suurfirmadele endile ja ülejäänu saavad vahendajad ja vahendajate vahendajad,» viitab Austria kampaania algatajaid Christian Mücke. See voodoo Nike tossude kallal mõjub ühel lihtsal põhjusel: isegi suurfirmade paksu naha alla pääseb tasapisi, kui nende nime kallale kip-
K
8
Millest koosneb spordijalatsi hind? Allikas: www.cleanclothes.org
Reklaam
8 .Materjal
.-
Kaubamärgi kasum
Tootearendus
Kauplus
500.-
Transport ja maksud
50.-
135.-
Tehase kasum
20.-
See voodoo Nike tossude kallal mõjub ühel lihtsal põhjusel: isegi suurfirmade paksu naha alla pääseb tasapisi, kui nende nime kallale kippuda. puda. «Kui ettevõtte auks ja uhkuseks olnud firmamärk on ohus, peab ta midagi ette võtma,» kinnitab Beatrice Achaleke, teine Austria-kampaania eestvedaja. Achaleke sõnum soppajatele on konkreetne: kasuta oma võimu/ sest just sina saad oma garderoobi valides ettevõtteid mõjutada. Seda enam/ et pole selliseid seadusi/ mis teeksid tellijad otseselt vastutavaks oma allhankijate käitumise eest. Piltlikult: kui mõnes Indoneesia linnas peksab tööde ülevaataja kohalikule omanikule kuuluva vabriku töötajaid/ kes teevad Adidase tossudele taldu/ siis Adidase USA
või Euroopa peakorteril pole sellega midagi pistmist. Ja igaüks võib ise ette kujutada, kui palju kaitset pakub töölistele kohalik valitsus. Kuid ühenduses peitub jõud ja ajad muutuvad, kinnitab Christian Mücke. «Mõned aastad tagasi ei võtnud firmad kampaanialisi üldse jutule ja väitsid, et mingisugust ekspluateerimist ei ole. Veidi hiljem nad küll tunnistasid hirmsaid töötingimusi mõnedes oma vabrikutes, kuid väitsid, et peakortereid ei saa süüdistada allhankijate ebaeetilises tegevuses. Siis tuli jutt püüetest asi korda ajada ja ettevõtted palkasid ka audiitorid. Ja alles
nüüd on jõutud niikaugele, et osad ettevõtted lubavad oma tegevust kontrollida sõltumatutel audiitoritei,» võtab Mücke kokku kampaania edusammud võitluses maailma vägevatega. hristian Mücke on õppinud ärijuhtimist ja teenib palka Austria suurimas pangas, kuid ei usu turu iseregulatsiooni. Kapitalliigub sinna, kus on odavam tööjõud, vähem reegleid ja madalamad maksud - ja see ei ole õiglane näiteks nende oma peredel raske tööga hinge sees hoidvate EI Salvadori ja Guatemala naiste suhtes, kellega austerlane õpingute ajal kohtus. «Ma loodan, et kodanikuühendused ja poliitilised struktuurid loovad koos mingi oiglase mehhanismi, mis kindlustab, et kõikides riikides hakkavad kehtima inimeste töötingim ustele mingid miinimumnõuded,» ütleb Mücke.
C