Gurmaan (veebruar 2023)

Lehe koostas Delfi Meedia erilahenduste ja sisuturunduse osakond Veebruar 2023

Väljaandja: Delfi Meedia AS

Erilahenduste ja sisuturunduse osakonna juht: Irmeli Karja, irmeli.karja@delfi.ee

Kes kelle pihust sööb?

Hakkasin mõtlema, kes ikkagi dikteerib selle, mida restoranides, kohvikutes ja baarides pakutakse. Kas selleks on tõesti gastronoomid, kellel on pähe karanud suurepärane idee pakkuda maailmale midagi uut ja unikaalset? Või otsustavad menüüdes leiduva valiku üle ikkagi söögikohtade kliendid, inimesed, kes on valmis kasvõi iga päev sööma Itaalia kööki või burgereid? Tekkis küsimus, kas see, et restoranide ja kohvikute, bistroode maastik on Eestis üsna üheülbaline, on põhjustatud sööjate igavast maitsest või ei oska kokad leida uusi põnevaid nurki gastronoomia kaugematest nurkadest. Ehk siis ikkagi, kes kelle pihust sööb?

Ärme räägi sellest, kui palju on Eesti toidukultuur ja valikulaius viimase kümne aastaga muutunud. Räägime siin sellisel juhul Munamäest ja Everestist. Jutt on sellest, et oleme ikkagi mõned viimased aastad, tinglikult koroona-aastad, paiknenud toiduplatool, kuhu

midagi uut ei ole juurde tekkinud. Kui välja arvata mõned kaootilised lisandused rahvusköökide osas – Dagestani pelmeenid, Sichuani köök, bobotie’d –, puudub meil ikkagi tõsine maailma maitsete valik. Lisaks ei ole ikkagi suudetud luua bistrooklastrit sellel kohalikul toidumaastikul, mis tooks meile kvaliteetsete sööklate valiku. Baaride osas edeneb visalt kodukandi kõrtside avanemine, kohad, kus oleks hea teha öömüts enne koju jõlkumist.

Samas pean endale tuhka pähe raputama ja võtma korraks vaiksemaks: päris ilma uuendusteta ka pääsetud ei ole. Tallinna linnapilti on ilmunud põhja poolt tulnud raamenirestoranide kett, mis pakub suurepäraseid Jaapani suppe. Samuti avas tuntud baar end uuesti agaveria ’na, kohana, mis keskendub igas asendis agaavinapsidele. Peale selle hakati tootma inimesele sobilikku koerapuljongit, mis on maailmas täiesti unikaalne toode. Ning Controvento läks Wolti, vitello tonato’d kõigile ...

Toimetaja: Martin Hanson, martin.hanson@delfi.ee

Reklaam: Tiina Köster, tiina.koster@delfi.ee Kujundaja: Marju Viliberg, marju.viliberg@delfi.ee

Keeletoimetaja: Helina Koldek

Trükk: AS Printall

Martin Hanson

RUMM, mis leiutas rummi

Täpselt 320 aastat tagasi läbi Barbadose saare korallilise pinnase kaevatud kaev on põhjus, miks meil on tänapäeval võimalik nautida jooki, mida tuntakse kui rummi. 1703. aastal alustas Sir John Gay Alleyne sellel väikesel Kariibi mere saarel rummi valmistamist. Kuna tootmine jätkub siiani, on tegemist maailma vanima rummibrändiga. Rummiga, mis leiutas rummi.

Rumm pärineb piirkonnast, mis selle looja – Sir John Gay Alleyne’i järgi ristiti Mount Gayks. Juba mainitud kaevu kasutatakse rummi valmistamiseks vajaliku vee võtmiseks ka praegu. Võib isegi öelda, et ilma selle kaevu veeta ei oleks Mount Gay rummi. Ilmeksimatult on olulised ka Barbadosel kasvav suhkruroog, looduslik pärm, millega rummi valmistatakse, Kentucky osariigist pärit tammevaadid ja aastasadade pikkused teadmised, kuidas ideaalset rummi valmistada. Kuid ilma veeta ei oleks Mount Gay pudelites seda jooki, mis sealt leida võib.

Barbadose rumm aastast 1703

Tänu väga kvaliteetsetele koostisosadele on Mount Gay rummid kõrgelt hinnatud kogu maailmas. On hästi teada, et üks suurimaid Mount Gay rummide austajaid oli USA esimene president George Washington, mees, kes mõistis kvaliteeti ja hindas maitseid. Lisaks on Mount Gay rummid võitnud hulgaliselt kuldmedaleid erinevatelt rahvusvahelistelt võistlustelt, mis on muutnud rummi ka kokteilimeistrite seas populaarseks.

Mount Gay rummid on tuntud oma hästi maheda maitse poolest, milles on tunda magusaid mandleid, vanilli, röstitud kohvi ja küpsete banaanide noote. Jook valmistatakse

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist.

SIR JOHN GAY ALLEYNE

ühekordse ja kahekordse padadestilleerimise teel ning laagerdub seejärel väikestes Ameerika tammest vaatides. Täpsemalt kasutatakse laagerdumisel rummile maitsete ja aroomide andmiseks Ameerika viski- ja burboonivaate, aga vanemate aastakäikude puhul ka konjakivaate. Iga vaat annab rummile midagi omapärast ja unikaalset.

Nagu paljud teisedki kanged ja unikaalsed napsid, valmib ka Mount Gay rumm erinevaid aastakäike ja laagerdusi täpselt kokku segades. Praegu vastutab Mount Gay rummide lõpptulemuste kokkusegamise eest rummitootja järjekorras alles neljas blend master, kelleks on esimest korda naine. Trudiann Branker ütleb, et tema ei mõõda rummi valmimist ajas, vaid maitsetes – kui maitsed on õigeks arenenud, on ka aeg rummi maailmale pakkuda.

Rummi DNAs on meresõit

Barbadose saar on aastasadu olnud kuulus purjetajate keskus – kes tuli siia otsima rahupaika Euroopa kära eest, kes aga püüdis pealuulipu all sõites saarele varandust peita, kes otsis tormivarju teel Ameerika mandril seilates. Tänu tihedale laevaliiklusele levis kuuldus Barbadose rummist kaugemale, kui rummi tootjad seda kunagi lootsid. Kindlaid teadmisi selle kohta ei ole, kuid võib oletada, et leidus ka neid, kes vaid kuulsa ja poolmüstilise maitsega rummi pärast kurnava meresõidu ette võtsid. Oma merelise DNA rõhutamiseks sponsoreerib Mount Gay Rum erinevaid regatte üle kogu maailma.

The Original

Rum Punch

• 4 cl Mount Gay Black Barreli rummi

• 2 cl suhkrusiirupit

• 2 cl laimimahla

• Mullivett

• Laimiviil

• Jääd

Vala kõik kokteili osad jääga täidetud kannu, sega lusikaga läbi ja serveeri pikas klaasis koos jääga. Pikenduseks vala peale mullivett ja lisa laimiviil.

Rummivalik

MOUNT GAY BLACK BARREL RUM

Master blender ’i Allen Smithi uuem looming. Black Barrel on viimistletud teist korda laagerdudes väikestes tugevalt põletatud ja söestunud burboonviski tammevaatides. See meetod vabastab vürtsikad aroomid, mis on hästi balansseeritud ja võimsad.

MOUNT GAY XO

Jõuline segu parimatest rummidest vanuses 8–15 aastat. XO ühendab endas oluliselt vanemad vaadid, mille rummid on valmistatud kahekordse padadestilleerimisega. Laagerdumisel kasutatakse Ameerika viski-, burbooni- ja konjakivaate.

MOUNT GAY 1703

1703 Old Cask Selection rummi valmistamistamiseks valis master blender Allen Smith parimad ühe- ja kahekordse destilleerimisega toodetud rummid Mount Gay vanimatest rummivarudest. 44 vana rummi oli vaja selleks, et saavutada nii tasakaalustatud ja harmooniline segu. Vanimad rummid selles rummisegus on 30-aastased.

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada Teie tervist.

RENE UUSMEES ja MEKK

Eelmise aasta maikuus toimus Eesti gastronoomiamaastikul üsna märgiline sündmus: toimus taassünd. Peakokk Rene

Uusmees avas uuesti oma kohalikele Eesti maitsetele keskendunud restorani

MEKK. Kui paiknemine vanalinna butiikhotellis ei olnud enam võimalik, ostis kokk omaloodud brändi ära ja kolis nii oma meeskonna, restorani kui ka kogu kontseptsiooni lihtsalt mujale.

„Toimetasime kümme aastat vanalinnas, arendasime välja kogu kontseptsiooni, olime tuntud nii kohalike seas kui ka populaarne turistide hulgas. Siis tuleb koroona ja paneb kõik lukku, kogu meie valdkond läheb „puhkusele“. Selle tulemusel lähevad mitmed head kokad ja teenindajad üldse mujale tööle. Hotell, kus meie paiknesime, läheb pankrotti, ja tegelikult tunduski, et asjaga on kõik. Kuid siis avanes täiesti uus uks ja tundub, et MEKKis on nii palju sisu, et asukoha muutus seda ei murra. Nüüd kui saan siin Radissonis pakkuda inimestele jälle hommikusööki ja õhtuti à la carte’i, siis tunnen, et see, mida teen, on kellelegi vajalik, see läheb kellelegi korda. See on jube hea tunne,“ ütleb Uusmees selgelt arusaadava rõõmuga hääles.

Uusmehe tippkokakarjäär sai tegelikkuses alguse just sellest kohast, kuhu nüüd on maandunud – Radissoni hotellist. Mees töötas aastatel 2003 kuni 2008 samas kohas, kuid täiesti teiste menüüde, restoranikontseptsioonide ja ootustega. Vahepeal arendas Savoy Boutique’i hotellis ehedaid Eesti maitseid ja on nüüd ringiga tagasi Rävala tänaval.

Uusmees lisab, et kõikide kokkade jaoks on oluline, et see, mida teed, läheks kellelegi korda. „Me oleme kokkadena ju lisaks ettevõtjaks olemisele ka loovisikud, me teeme loomingut. Kui sa ei saa oma loomingule tagasisidet, et sellel on väärtus, siis see rusub. Mulle näiteks ei meeldi panna toitu karpi ja saata see kuskile tundmatusse, teadmata, kuhu ja kuidas see jõuab. Ma pole vastu sellisele tootele ja teenusele, kuid see pole minu rida,“ annab kokk kiirkommentaari koroonaajale.

Hommikusöök

Hommikusöök on iga hotelli absoluutne nurgakivi, see on kui mitte kõige olulisem, siis üks olulisemaid toidukordi. Uusmees on ligi 20 aastat hotellides hommikusööke pakkunud ja kokal on selle einega täiesti oma suhe. Eriti huvitava keerme keeras sellele suhtele peale paus, mis meile peale suruti.

Eelmise aasta

maikuus toimus Eesti gastronoomiamaastikul

üsna märgiline

sündmus: toimus taassünd.

„Mina olen alati heasse hommikusööki uskunud, rõhutanud eriti selle olulisust ja nii on alati hommikusöögis tööl olnud sama head, kui mitte paremad kokad kui à la carte’is. Ma olen aastaid hommikusööke teinud, nende eest vastutanud ja vahel ka kokkadega rääkinud, et kas peab nii palju sellega pingutama. Koroonaajal pandi kõik

lukku ja ma ei uskunud, kui väga ma seda hommikust toidu tegemist igatsema hakkan. Ning kui valitsus jälle lubas inimestel tulla laua taha hommikusööki sööma, siis jällegi see rõõm, mis kogu meie meeskonda valdas, et saime inimestele midagi maitsvat pakkuda,“ räägib Uusmees. Igatsus toidu tegemise järele ja toidu pakkumise suhtes ei ole Uusmehe puhul muutunud ka mitmekümneaastase kokatöö järel. Siin võibki tõmmata piiri tõelise oma ala fänni ja palga tõttu töötava koka vahele.

Empaatiline suhtumine toitu

Ajad on muutunud, seda möönab ka peakokk. Ühelt poolt leiab Uusmees, et Eesti vanema generatsiooni kokkade vahel on suhtumine muutunud pigem kollegiaalseks, kadunud on varasem nii-öelda verine konkurents. Üksteise restoranis käiakse külas, tehakse ka kriitikat, kuid enam ei ole kadedust: aeg

Tekst: Martin Hanson

MEKKi taassünd tähendab, et peakokk Rene Uusmees jätkab modernse Eesti köögi arendamist.

Foto: Radisson Collection

TÄHELEPANU! TEGEMIST ON ALKOHOLIGA. ALKOHOL VÕIB KAHJUSTADA TEIE TERVIST.

on jõudnud sinnamaale, et igal kokal on küpsemas mingi oma rida, suund ja stiil.

„Pigem ollakse üksteist toetavad, mul on vähemalt selline mulje jäänud. Meie ala on niigi raske, nii et omavahel pole vaja raskusi juurde tekitada. Ma usun, et see muutus on pigem koroona mõju, tekkis empaatia ja saadi aru, mis on elus ja töös tegelikult oluline. Nii mõnigi Eesti tippkokk, kes oli siiani ülimalt sirgjooneliselt oma eesmärkide poole läinud, unustades kõik muu enda ümber, on selle pausi tõttu muutunud rahulikumaks. Enam ei ole oluline vaid Michelin või aina suurem tulu täismaja teenindamiselt,“ lisab kokk.

Aga samal ajal ei saa Uusmees kuidagi mõista hukka seda, kui kokad ja teenindajad valdkonnast minema lähevad.

„Mu oma tütar, kes töötas teenindajana ja teab minu kaudu ju väga täpselt, milline see restoranielu on, ütles, et ta ei jõua enam ja vajab vaheldust. Vajab kindlust, et tööd on ja miski ootamatus jälle seda käest ära ei võta. Kuid tänapäeval on võimalik saalist saadud teadmisi rakendada mujal, kuid olla siiski ka valdkonnaga seotud,“ leiab kokk.

Hea näide on siin Michelini tärniga pärjatud sommeljee Robert Põld, kes lahkus pärast auhinna saamist Noa restoranist, asudes tööle uudset lahendust pakkuvasse sisedisaini- ja mööbliettevõttesse, kus mehe vastutada on kõik HoReCa valdkonnaga seotud projektid. Oma kogemust restoranitöös saab Põld kasutada selleks, et disainida paremaid, efektiivsemaid toidukohti, baare, kööke ja nii edasi.

Õpetaja või õpilane Rene?

Selleks et restoranitööst liiga tugevad juured alla ei kasvaks, läks Uusmees end täiendame Tallinna Ülikooli. Alustuseks tegi bakalaureusekraadi ja nüüd kirjutab kutsepedagoogikaalast magistritööd. Küsimus ei olnud selles, et oleks pidanud midagi juurde õppima, Uusmees tundis aga vajadust, kuna pikas perspektiivis on ka soov oma teadmisi tagasi või edasi anda.

Nii õpetab Uusmees vahelduva eduga juba aastaid õpilasi ka Tallinna Teeninduskoolis (TEKO).

„Mind on kutsutud õpetajaks, et „tule meile ära, pane köögiuks kinni ja hakka uut generatsiooni õpetama“. Kuid hetkel on minu enda meelest veel vara: ma tunnen end siin, restoranis ja köögis, veel liiga hästi, et minna. Teisalt on mul ka tunne, et külalislahkuse valdkonna õppejõud peab olema samal ajal ka praktik. Vaid nii saan pakkuda õpilastele parimat, hetkel relevantset teadmist. Tänu sellele olen hetkel TEKOs ka väga hinnatud. Kuid kui ma läheksin täiskohaga kooli tööle, siis kardan, et põleksin nii kaheksa kuuga lihtsalt läbi,“ selgitab kokk. Restorani MEKK uuesti avamisega Radissoni esimesel korrusel loobus Uusmees väheseks ajaks koolis õpetamisest täielikult. Et saaks keskenduda oma loomingule.

MEKK 2.0

Uusmees oli enne restorani taasavamist Radisson Collectioni projekti toidupoolega seotud peaaegu kaks aastat – kohe sellest ajast alates, kui kogu hotell täielikule

renoveerimisele suundus. Peakokk koondas veel ka viimased eelmise köögi töötajad ja hakkas koos restorani juhtkonnaga uut kontseptsiooni välja töötama. Katusele oli alguses plaanis teistsugune restoran, kuid Uusmees on äärmiselt rahul ISSEI jaoks sündinud ideega Jaapani-Peruu maitsetest. Kuid segasem lugu oli restorani alumise korrusega, kuhu pidi tulema suurem saal restorani ja baariga, kus pakkuda nii lauateenindust kui ka hommikusööki ning konverentsikeskuse catering ’i.

„Mõtlesime erinevad ideid ja siis täiesti ootamatult lõi mul lamp põlema, et miks mitte tuua MEKK just siia. Eriti veel selles olukorra, kus uue Collectioni kontseptsioon nõuab, et hotelli põhirestoran igas riigis peab olema kohalike maitsete päralt, kasutama kohalikku toorainet ja andma külalisele pildi selle maa toidust. MEKK sobis kui valatult. Me anname restoraniga kogu hotellile väga selge kodumaise, eestimaise tunde ja atmosfääri. Mul on äärmiselt hea meel, et sain MEKKi pankrotist ära päästa ja uuesti elule kutsuda. Sest kümne aastaga, mis me seda restorani Savoys tegime, valasime nii mina kui ka mu meeskond oma hinge sellesse. Kohe kuidagi ei tahtnud seda kellelegi teisele jätta,“ räägib Uusmees.

MEKK on midagi palju enamat kui lihtsalt restoran, see on liikumine, mõtteviis, idee. Idee modernsest Eesti köögist, mille all on Uusmees aastaid otsinud uusi maitseid, uusi tooraineid, uusi kooslusi. Restoran oli teataval määral ka kui labor. Ning tahestahtmata ja olenemata sellest, kas talle see meeldib või mitte, MEKK ongi Uusmees.

„MEKKi alguses ehk 2009. aastal oli see Eesti toidukultuurile keskendumine selgelt eristuv kogu muust Tallinnas ja Eestis toimunust. Peakokad rääkisid toona sellest, et teevad ikka Itaalia või Prantsuse kööki, et igal neljapäeval tuleb neile restorani värske auster. Ideed olid teistsugused kui meil, sest meie tulime mõttega väärtustada kohalikku. See oli toona väga erinev,“ mainib kokk.

Kuid kogu selle jutu juures rõhutab peakokk veel ühte punkti restoranielus, vahest isegi seda kõige olulisemat: ilma inimesteta, õigete inimesteta, ei ole ühelgi ideel või restoranil pikka iga.

Moekunstnik Tiina Talumees korraldas oma viimase suure moeetenduse just nimelt MEKK restoranis.

Restoran MEKK.

Foto: Sven Arbet

Foto: Radisson Collection

Foto: Kalev Lilleorg

Pidada MEKKi ja selle edu järgmiste Eesti toorainele ning mõtteviisile rõhku panevate restoranide isaks on ehk meelevaldne. Aga kindlasti näidati, et ka Eesti köögil on potentsiaal. Nii saidki alguse Põhjala restoran, Leib resto ja veel nii mõnigi seda ideed rõhutav tegija.

„Mul oli alguses ka üks hirm MEKKi siia tulemisega: kartsin, et restoran läheb niiöelda sööklaks kätte. Turistile on üsna lihtne meeldida ja meelde jääda. Kuid kas saan restorani ka kohaliku inimese, kes tuleb uurima, et mis see moodne Eesti köök siis 2023. aastal olla võiks. Hetkel on veel vara sellest rääkida, kuna restoran on lahti olnud vähe ja ajad on olnud sellised, nagu nad on olnud. Ma tahan, et kohalik inimene tuleks siia pidama oma sünnipäeva, et organisatsioonid tooksid siia külalisi. Ma ei taha, et MEKK oleks lihtsalt hea hotellirestoran, ta peab olema midagi palju enamat. Kuid esimese poole aasta järel saan öelda, et minu hirmud ei ole realiseerunud, meid on märgatud ja meid hinnatakse. Hotelli juhtidele on siiani üllatus, et meil on õhtuti inimesed majas, on nii hotellis peatujaid, kuid ka kohalikke inimesi. Aina enam on tulnud tagasi ka vanad püsikunded ja on tulnud juurde uusi. Ning platvormina on MEKKil veel palju ruumi areneda. Kuid on saanud selgeks, et MEKK on nüüd tõesti täiesti õiges kohas,“ räägib Uusmees.

Kuid kogu selle jutu juures rõhutab peakokk veel ühte punkti restoranielus, vahest isegi seda kõige olulisemat: ilma inimesteta, õigete inimesteta, ei ole ühelgi ideel või restoranil pikka iga. „Minu meeskond, kes siin majas köögis on, on suurepärane ja nendega saab teha väga vingeid asju. Ma mäletan, et sõitsin tihti hilja õhtul restoranist koju ja olin pikast päevast rampväsinud. Kuid samal ajal olin õnnelik, sest restoran oli rahvast täis, kuid veel enam, mul olid köögis inimesed, kelle kätte sain kogu juhtimise jätta. Ja jätta nii, et võisin ise rahus koju minna ning mitte muretseda. Olen hea peakokk vaid selle pärast, et mul on hea meeskond,“ räägib Uusmees.

MEKKi, öeldakse jälle sama asja. Kahjuks ei ole see lihtsalt võimalik, eriti nii suures majas. Aga ma ikka püüan olla võimalikult palju aega köögis, koos oma inimestega. Ma mäletan ka oma nooremast east, kui laeval või ka mandril töötasin, siis mulle väga meeldisid need peakokad, kes olid minuga koos köögis, õpetasid, näitasid ja juhtisid eeskujuga. Iseenesest olen ma ka praegu peaaegu kogu aeg köögis, kuid nuga saan ikkagi pigem vähe kätte võtta,“ mainib kokk.

Kahe MEKKi erinevused Uusmees ei taha liigselt kahte erinevas kohas tegutsenud restorani võrrelda, otsida nende erinevusi või ka sarnasusi, kuid ütleb siiski kahte asja.

selleks restoraniks on MEKK. Tippköögi loomine ja juhtimine nõuab niigi äärmiselt palju, raha on sellest isegi ehk kõige ebaolulisem osa: restoran nõuab aega pere, laste ja sõprade kõrvalt.

„Ma naudin seda, mida teen. Minu turvalisim paik on köök, kuid ma ei ole enam nõus kogu oma aega seal veetma. See ehk ongi kahe restorani suurim vahe: mul pole midagi tõestada, ma teen asja mõnuga. Minu naine ütles mulle kunagi, et „Rene, ma vihkan su tööd!“. Ta ei vihka mind ega restorani, vaid seda, et veedan palju aega restoranis ja ma pole sellel ajal tema jaoks olemas. Restoran pakub palju emotsioone, eneseteostust, suhtlemist ja otsustamist, mida siis mujalt jällegi ei otsi. Aus kommentaar,“ lisab Uusmees.

Ta lisab, et tema köökides töötavad kokad ütlevad talle, et „kõik muu on suurepärane, kuid me tahaksime, et sina rohkem meiega koos töötaksid, et küünarnukk küünarnuki vastas süüa teeksime“. „Kui lähen ISSEI kööki, siis öeldakse seda, kui tulen alla

„Kui tagasi vaadata, siis tegelikult oli Savoy jäänud MEKKile kitsaks ja hakanud lennukust pooma. Uues kohas tunnen, kuidas loovus saab taas mõnuga voolata ja kontseptsioon edasi areneda. Teiseks pean ma MEKKi ikkagi pigem casual diningrestoraniks, kus toit on väga hea, kuid mis on pigem igapäevane. Kindlasti ei tule MEKKi kunagi peakokalauda või mingit muud elitaristlikku lisandit. See pole minu stiil ega viis asju teha,“ räägib kokk.

Samuti ei taha Uusmees enam kogu oma aega ega jaksu restorani panna. Isegi kui

MEKK

MEKK ehk Moodne Eesti Köögikunst on inspireeritud eestlaste maalähedusest ja emakese looduse andide mitmekülgsusest. Restorani menüü on loodud erinevatest maailma paikadest kaasa võetud maitsetest ja meie esivanemate retseptidest. Kohalikud meistrid on maailmas tuntuks saanud road oskuslikult kokku viinud autentsete Eesti maitsetega.

Jääme alati oma juurte juurde ning austame kohalike tootjate tooraineid ja armastust looduse vastu, kuid samas käime kaasas kiirelt areneva toidukultuuriga Eestis.

Kuidas koroona kokka muutis?

Koroona mõjutas restoranivaldkonda ülipalju, oli aega mõelda järele ja lakkuda haavu ning tahes-tahtmata see muudab inimest. Uusmees arvab, et kokana see aeg teda isegi ehk ei muutnud, kuid kindlasti pakkus täiesti uut perspektiivi.

„Muutis see paus mind pigem inimesena. Või pigemini ei muutnud, vaid andis aega näha ka muud kui vaid nuga ja lõikelauda. Mäletan, kui maailm seisis, tööd polnud teha, kuid ma panin tähele detaile, mille olin unustanud: kuidas puud lõhnasid või linnud laulsid – sellised rumalalt trafaretsed asjad. Kuna soovisin oma loovust siiski kasutada, samas ei teadnud, mis toiduvaldkonnast saab, siis plaanisin minna õppima maastikuarhitektuuri. Ideega, et ka pärast koroonat on ju elu. Mulle tundub, et vahel on vaja pausi, et näha vanu asja uues valguses. Tänu sellele pausile oli nii mul kui ka teistel võimalus oma elu ja tööd väärtustada täiesti uuest aspektist,“ lisab kokk.

Mis aga edasi? Mis on restorani MEKK edasine eesmärk? „Tahaksin, et MEKK ja üldse Eesti restoranid oleksid midagi enamat kui vaid toidupakkujad või palgamaksjad. Tahan, et restoranid oleksid millegi suure algatajad ja need, kes seal töötavad, tunneksid, et arenevad,“ arvab Uusmees.

Peakokad hoos: vabariigi presidendi kokk Taigo Lepik tänamas kolleegi.

Ma naudin seda, mida teen.

Foto: Mati Hiis

Hommikud sillutavad tee päevale ja kui Sa alustad päeva rõõmsa meele, lahke sõna ja nauditava hommikusöögiga, siis on väga tõenäoline, et sama rada kulgeb ka Sinu päev!

Elam e k aasa Si nu pä e v ale j a k o st it am e Si nd l õu nasö ö giga .

, Nurme 1, Haapsalu

Ku i t a h a d n a ut i d a õ h tu sö ök i k o du s ku id a eg a v õi o skuse i d na pi b, si i s l e ia m e l ah e n d us e. O l e oma ko dus kü l al i ne – m e i e k atam e l a u a j a k anname p a rima d p a l a d lau a l e

www.nurmebistroo.ee

Suusakeskuse liftidest saja meetri kaugusele ehitati täiesti uus ja stiilne puitehitis, mille südameks on köök, mis ei ole võtnud ideeks pakkuda külmetunud ja näljastele mäehuntidele kehakinnitust põhimõtte „nälg on maailma parim kokk“ alusel. Munaka restorani menüü on töötatud läbi ja välja, selles pole midagi juhuslikku ning restoranis saab elamuse nii suusakombinesoonis huviline kui ka see, kes on löönud õhtuseks vööndiks läikima oma parimad loafers’id. Väikene dissonants tekib restorani haljast liimpuidust vormitud sakraalse konstruktsiooni ja vetthülgava, valatud kummipõranda vahel. Kuid stiililist kaost ei teki, maitsekus jääb ka selles koosluses mõnusalt selle eest seisma, et einestamine oleks hubane, soe ja külalislahke.

Värskendav menüü

Mingil segasel põhjusel võiks arvata, et kuurortrestoranis, eriti pisema Munamäe ainsas, võib menüü koostada maailmaköögi klassikast ja end sellest hulluks müüa. Väga võimalik, et ärilises mõttes oleks see kõige kasumlikum nipp. Samas on restoran võtnud oma südameasjaks hoopis teistsuguse lähenemise. Kuna toiduainetööstus annab kolmandiku maailma kasvuhoonegaasidest, siis püüab restoran sellele mitte kaasa aidata. See tähendab, et menüüs on päris mitmed vegantoidud, samuti kasutatakse peamiselt kohalikku toorainet ja mõeldakse läbi see, kuidas võimalikult vähe prügi juurde tekitada.

Alustame sellest, et selline maailmavaade ei tule Munaka puhul menüüle kahjuks. Saab aga tuua päris mitu näidet, kus jäik ideele keskendumine käib kokkadel üle jõu. Teine ülimalt oluline tugevuse märk on see, et restorani menüü muutub, kuid tase jääb: see on tihti ka pealinna rikkuses üsna „pikk tellimus“ (tall order ehk keeruline ülesanne). Loomulikult astuge Munakasse sisse avatud südamega, jätke restoranikriitiku müts maha

Munaka resto et al.

Kes mõnel viimastest suvedest Otepää kanti sattunud, sellele on avanenud pilt, mida pole sealsel kuppelmaastikul mõnda aega leida olnud: toimunud on järjekordne gastronoomne ärkamine. Väga lühikese ajaga on avatud ühe parima vaatega Vidrike suverestoran, sealt kiviviske kaugusel toimetab Murimäe Veinikelder, mis korraldab suviti iganädalasi õhtusööke. Lisaks sellele hoiab uksi ikka lahti Elsa boulangerie. Uusim üllatus on aga Munaka restoran, mille mägikuurordi vaib mõjub värskendavalt.

ja lihtsalt nautige kogu kompotti ruumist, inimestest, õhustikust ning loomulikult maitsetest.

Kui valida uuest menüüst eelroaks taimse Kreeka juustuga peedisalat ja veisetartar, sinna juurde klassikaline terav mäesupp ja seenerisoto, jätkata imelise punase kapsa steigi ja angersägaga, mahub lõppu ka imeline cappuccinokreem vaarikavahuga. Ning tunne on selline, et võiks selle ka oma viimaseks söömaajaks nimetada. Kahju on, et menüüs ei ole enam sügava leemega toitvat raamenit ja panna cotta ’t, mis on parimaid, mida Eestimaa on tundnud.

Joogikaardi osas võiks nii nuriseda kui ka rahul olla. Olemas on vajalikud kohalikud joogid, mõtlen siis kõige kohalikumad –Nuustaku õlu, Murimäe veinid –, kuid sealt edasi ei ole valik just liiga lai. On veine igale maitsele, samuti kokteile. Kui aga huvi millegi erilisema järele, tooge pudel ise kaasa, sest korgitasu pole miski ületamatu summa.

Vidrikele mitmeks päevaks

Isegi rohkem tahaksin kirjutada Vidrike kultuurimaja ühte otsa end sisse seadnud restoranist, Itaalia maitseid pakkuvast pisikesest trattoria’st. Ootama jääb see idee aga suve, kui omanikud pealinnast tagasi „maale“ hooaega veetma tulevad. Nimelt peetakse restorani, nii-öelda linnarahvale mõeldud söögikohta vaid suviti. Pole ju mõtet „ajada peeneks“ teemat, mida kohe realiseerima minna ei saa. Kuid pange kindlasti märkmikesse, kalendritesse ja mõtetesse kirja külastus, mis viib Otepäält mõned kilomeetrid veelgi lõuna poole. Ilmeksimatult on tegemist ühe killuga selles Otepää toiduidee uues tulemises.

Teine kild selles pusles ei asu viimati mainitust kuigi kaugel, veel mõned kilomeetrid lõunasse. Nimelt on seal kündnud viimase kümmekonna aastaga endale terrassid mäkke Murimäe Veinikelder, mis pakub juba söönud ringisõitjale nõrkemiseni erinevaid veinimekke. Ilma liialdusete on tegemist ühe kõige kaunima kodumaise veinimajaga, mille terrassil tiksudes meenuvad pigem Mosel ja Trentino kui Nuustaku. Kuid ka neist tuleb pikemalt kirjutamine ette võtta suvel, sest kuigi menüü on veinikeldril olemas, siis gastronoomses plaanis ärkavad nad ellu suviste eriõhtusöökidega. Samas, veiniüllatusi leiab sealt igal ajal, mis kutsub alati taaskülastama.

Heaks söögiks ja joogiks tasub sõita ka Eesti kuplite vahele: Otepää kandi maitsed on mõnusad, olemine ka halva ilmaga parem kui mujal. Ei teagi, miks see nii on, lihtsalt on ...

Tekst: Martin Hanson Fotod: Munaka resto

Austeerium

Viiekordne austrite avamise maailmameister Anti Lepik, kes aastaid toimetas Eesti suurima restoraniketi juhina (olles Tallinki peakokk), andus lõplikult oma esimesele armastusele, milleks on austrid. Lisaks sellele avas meister Eesti täitsa esimese ja vaid meres kasvanud karpidele mõeldud baari. Austeerium on mõeldud neile, kes juba armastavad austreid või kes sooviksid neisse armuda.

Tekst ja fotod: Martin Hanson

Kesklinnas uksed avanud pisikeses ja hubases baaris on alati olemas lai valik Euroopa parimatest austrikasvatuse paikadest – peamiselt ikka

Prantsusmaalt ja Iirimaalt. Seal leidub erinevaid austreid, aga ka muid karpe ja mereande. Samuti ei puudu baarist hea vein ja šampanja ega ka Lepiku suurepärased selgitused selle kohta, kuidas austreid õigesti avada, neid maitsestada ja ka süüa.

Näiteks saab teada, et austrite õige maitse

tundmiseks tuleb neid alati närida. Ning, mis kõige olulisem, kuidas saada aru, et auster on värske ja söödav.

„Austrit tohib süüa ikka ja ainult siis, kui auster on elus. Seda aga, kas auster on elus, saab aru kahte moodi: esiteks, kui auster avada, peab loom olema kutsuvalt särava välimusega. Teiseks määrajaks on lõhn, mis austrite – nagu ka kala puhul – peab meenutama värsket merd. Sama oluline kui välimus ja lõhn on austrite puhul see, kust nad pärinevad, millisest farmist on nad pä -

rit, kuidas neid on enne müüki puhastatud ja nii edasi. Ehk siis mina vastutustundliku austrimüüjana tean täpselt, kust mu karbid tulevad, mis on nende säilivusaeg, kuid ma ikkagi kontrollin iga karbi isiklikult üle, kui neid serveerin,“ lisab Lepik.

Austrite avamiseni jõudis Lepik aga juba 20 aastat tagasi Soomes, täiesti juhuslikult. Tartust pärit kokale ei jätnud austrid mitte mingisugust muljet, küll aga hakkas kohe meeldima seltskond, kes austritega tegeles ja nende avamises võistles. Võistlus, mida Lepik on nüüdseks korduvalt võitnud, kutsutigi pool sajandit tagasi ellu ikka selleks, et austrite söömist populariseerida.

Austrid kui vein

Lepik tõmbab austritest rääkides paralleeli veiniga. Kui veini puhul räägitakse terroir ’ist, mis hõlmab endast kõike, mille keskel hiljem veiniks valmistatavad viinamarjad kasvavad (mullad, vihmad, temperatuur, tuul, toitained, päike ja muu), siis samamoodi võib rääkida austrite puhul merest. „Austreid on küll palju eri sorte, eri suuruse ja stiiliga, kuid nad kõik saavad oma maitse, tekstuuri, karakteri ikkagi sellest veest, kus nad elavad. Nagu veinigi puhul tähendab see seda, et isegi samad liigid, mis kasvavad erinevates kohtades, maitsevad erinevalt,“ kirjeldab Lepik. Head veini saab juua söögita ja häid austreid samamoodi ilma lisandita. Kui aga austritele lisada erinevaid maitseid ja kõrvale valada pokaal šampanjat või muud

head veini, siis on tegemist elamusega suure algustähega. Lepik juhindub tõdemusest, et austrite söömisel ja kasutamisel toidus pole piire ning seetõttu ei kehtesta mees neid ka endale.

„Inimesed pelgavad austreid, sest nad ei tunne neid, pole neid palju maitsnud ja seetõttu peavad neid igavaks, ebameeldivaks ning mis kõige hullem – ohtlikuks. Paljud on kuulnud austritest saadud mürgitustest ja keeranud kohe neile imelistele olenditele selja. Mina olen oma elus avanud kümneid tuhandeid austreid ja saanud mürgituse vaid korra. Kui ise ei julge, siis tulge ja usaldage mind, pakun teile baaris vinge ning täiesti uue elamuse,“ julgustab kokk.

Alati närida!

Kuidas aga ikkagi austreid õigesti süüa? Lisandiga või ilma, küpsetatuna või toorelt? Tegelikult ei ole absoluutselt vahet, kuidas austreid süüa, kuid Lepiku sõnul tuleb kvaliteetse austri päris maitse välja ikkagi siis, kui neid süüa puhtalt, alati närides ja suus ringi keerutades.

„Närimisel avanevad maitsed, saab aru austri tekstuurist. Niisama austrite kugistamisel laseme 90% nende söömisest saadavast elamusest raisku. Ning kui siia lisada vein, siis nende kahe suurepärase elamuse pakkuja kokku kõlamine toimub ikkagi maitsete peal, nii et tasub austreid närida. Kuid kui on soov lisada sidrunit, siis lisage, kui soovite austrit küpsetada, mul

on päris mitmeid retsepte jagada,“ räägib austribaari asutaja.

Austrite maailm on äärmiselt põnev ja vähesed on seda päriselt uurinud. Austeeriumis saabki kogenud austrisommeljee juhendamisel mekkida, kuidas auster maitseb meloni ja värske kurgi järele ning kuidas tekitab auster veiniga koos

suus tõelise sümfoonia. Ning lugusid räägib Lepik meeleldi ja pikalt juurde.

PS. Kuulake veelgi pikemat ja sisukamat juttu austritest ning nende veiniga sobivusest eelmise aasta joogisaate „Vala välja!“ salvestusest. Saate leiad Delfi Tasku kanalist tasku.delfi.ee.

Portveini sünniloona teatakse legendi sellest, kuidas kaugelt Douro orust laevadega mööda jõge

Porto linna toodud veinile valati vaatide värskena hoidmise eesmärgil hulka viinamarjapiiritust. Kui veinid sadamasse jõudsid, selgus, et sündinud oli täiesti uudset elamust pakkuv jook – kange, magus ja pikalt säiliv. Inglased, kes olid juba enne suured Portugali veinide austajad, panid kiiresti käpa peale suuremale osale tootmisest ja asutasid ka mitmeid uusi portveinimaju.

PORTVEINIMAJA, millest kõik alguse sai

Ligi sajand pärast portveini esmamainimist, 10. septembril 1756, asutati Portugali kuningas José I ametliku hartaga portveinimaja Real Companhia Velha, mis ühendas enamikku olulisemaid Douro piirkonna maaomanikke ja Porto veinikaupmehi. Lisaks ühise tootmis- ja majandusjõu loomisele kauplemiseks aina enam janusteks muutuvate inglastega loodi ka üldisem portveini apellatsioon, mis hakkas väga selgelt kontrollima toodetud veini kvaliteeti ning marjade kasvatamise taset. Samast aastast pärineb ka termin vintage port ja esimene aastakäik, markeerimaks tõeliselt võimsat veiniaastat.

Real Companhia Velha loomise suurim põhjus oli aga see, et portveini meeletu populaarsuse valguses (1749. aastaks oli portveinitootmise maht kasvanud 19 000 vaadini ehk umbes 10 miljoni liitrini aastas) hakkas levima meeletus koguses võltsinguid ja edasiarendusi. Selline areng aga viis üsna karmi veiniekspordi kukkumiseni Porto sadamast, mis panigi monarhia liigutama, et päästa ühte riigi olulisemat majandusharu lagunemisest.

Otsustavus reeglistiku loomisel tõi ka kiiret kasu, sest järgmise 20 aasta jooksul saadi pudelitesse väga mitu vintage port ’i märgiga eriliselt head aastakäiguporti. Need aastakäiguveinid olid briti kaupmeeste jaoks kui kuld ja müük tõusis Portugali kangestatud veini puhul uutesse kõrgustesse. Nii pääses mujal maailmas Royal Oporto Wine Company nime all tuntud veinimaja ka Vene tsarinna Katariina huviorbiiti, muutudes peaaegu valitsuskoja üheks ametlikuks veinimajaks. Baltikumi sadamad nägid noil aegadel palju Portugali veinilaevu. 1799. aastaks moodustas portvein juba 50% kogu Portugali ekspordist.

1950ndate alguses saab Manuel da Silva Reis erinevate tehingute teel Real Companhia Velha omanikuks ja alustab laienemist, ostes kokku erinevaid Portugali veinimaju. Praegu kuulub ettevõttele viis erinevat quinta’t ehk viinamarjaistandusega veinimaja, mis kõik asuvad Alto Douro piirkonnas. Igal veinimajal on pisut omanäoline stiil ja maitsebukett, valmistatakse nii single estate’i veine kui ka erinevaid segusid. Perefirmana ei ole aga jäädud kinni vaid portveinitootmisse, valikus on ka väga kvaliteetseid vahuveine, kangestamata veine ja ka oliiviõlid.

Eestis müüakse hetkel Real Companhia Velha portveinimaja kolme erinevat kaubamärki: esiteks Royal Oporto erinevaid aastakäike, lisaks Quinta de Cidrô kangestamata veine („Touriga Nacionali“ ja „Alvarinho“ marjadest) ja Porca de Murcia* veine.

Naised korjavad marju, mehed tassivad need purustisse

Portveinimaja ekspordidirektor Dora Martins ütleb Tallinnas kohtudes, et nemad lähenevad oma põldudel viinamarjakasvatusele jätkusuutlikust ja võimalikult rohelisest vaatenurgast. Kuid samas ei ole võetud suunda sellele, et kõik põllud peaksid olema sertifitseeritud mahedaks, samuti ei ole võetud väga suurt suunda biodünaamikasse. Kuid ideid võetakse ka sellelt põllupidamise ideoloogialt.

„Kasutame oma põldudel väga erinevaid tehnoloogiaid, et hoida eemal nii haiguseid kui ka kahjureid ja et oleksime loodusele võimalikult sõbralikud. Samuti ei saa me vaadata mööda traditsioonidest, mida Douros on väga palju. Mitmeski

Tekst: Martin Hanson

Fotod: Real Companhia Velha

veinimajas kasutame kündmiseks näiteks hobuseid, viinamarjad korjame aga käsitsi ja me ei pritsi oma põlde mürkidega. Meie viinamarjade korjajad on enamasti naised, sest usume, et naised on korjamisel viinamarjadega hellemad. See käitumine aga peegeldub kindlasti tagasi veinides, mis hiljem pudelisse ja ka pokaali jõuavad. Meeste töö on raskem ja füüsilisem: nad veavad viinamarjakaste pressimisse, toimetavad tootmises ja nii edasi. Mõnes meie teises majas, kus põldude pind ei ole nii järsk, kasutame ka masinaid viinapuude

harimiseks. Kõik sõltub sellest, mis on eesmärk ja ootused,“ lisab Martins.

Portugalis on tavaline, et ühele viinapuude põllule on istutatud erinevaid viinamarju. Just sellest segusatsist on valminud parim portvein. Põhjus peitub ajaloos: kunagised viinamarjakasvatajad garanteerisid nii, et igal aastal oli midagi igalt põllult müügiks korjata – mõni viinamari ikka valmis, ideaalsel juhul valmisid aga kõik marjad. Alguses ellujäämise soovist tekkinud marjade kasvatamise viis pakkus aga väga huvitava lisandväärtuse: veinid,

mis valmistati põllusegust, olid palju komplekssemad, maitserikkamad ja pikema säilitusvõimega. Jällegi pakkus juhus oma abikäe, et anda portveinile selle praegune maitse, olemus ja selle kaudu ka populaarsus.

„See aga tähendab, et viinapõllud tuleb käia läbi kolm-neli korda, sest iga erinev mari valmib erineval ajal. Meie viinapõldude juhid on pidevalt põldudel, inspekteerivad, millal saabub õige aeg iga marja korjamiseks. Tööd on rohkem, kuid ka tulemus on võimsam,“ räägib ekspordijuht.

Douro pakub mitmekülgseid veine

Kuigi Real Companhia Velhale kuulub viis erinevat quinta ’t ehk veinimaja, siis ei valmistata viit eri kaubamärki. Martins ütleb, et nad jälgivad väga täpselt, millised viinapõllud millist marja annavad, ja sellest lähtuvalt kasutavad neid kindlate jookide valmistamisel. Näiteks tulevad nende kõige kuulsama ja embleemilisema Royal Oporto valmistamiseks minevad viinamarjad Quinta das Carvalhase põldudelt. Seal on kuni 100-aastased viinapuud, mis annavad

ERINEVAD KOOLITUSED, ÜHISÜRITUSED, SÜNNIPÄEVAD, KOOSVIIBIMISED seda kõike saab teha SEIKLUSKOHVIKUS

Tule korralda mõnus koosviibimine koos põneva tegevusega. Pakume erinevaid töötubasid, tegevust jätkub kõigile!

· Trühvlite töötuba

· Makroonid ja makroonitordi valmistamise töötuba

· Kringlite valmistamise töötuba

· Moodsate tassikookide töötuba

· Sõõrikute ja pirukate töötuba

· Sushi ja sushitordi valmistamise töötuba

· Suupistete valmistamise töötuba

· Maalimise töötuba

· Veini degusteerimise töötuba

Küsi pakkumist: seikluskohvik.koolitus@gmail.com või tel 504 2758 Loe rohkem: www.seikluskohvik.ee seikluskohvik

TULED, NAUDID, LÄHED! Töötubade kestus 2–4 h.

suurepäraseid, kontsentreeritud maitsetega marju, et valmistada aastakäiguporte ja LBV (late bottled vintage) veine. Põllu kohta saadavate marjade hulk on küll väike, kuid sellevõrra eriline.

„Viinapõllud asuvad seal 60 kuni 500 meetri kõrgusel, mis tähendab, et kõrgel kasvavad pigem valged marjad, mis on värskemad, särtsakamad. Ning see annab meile võimaluse segada need kokku madalamal ja soojemas kasvanud marjadega, mis on lopsakamad, magusamad.

Tulemusena saame valmistada väga eriilmelisi veine. Quinta dos Aciprestese põllud asuvad aga palju madalamal ja sobivad punastele viinamarjadele, seal valmistame näiteks single vineyard ’i punaseid veine.

Vaatame, mis mari millisel põllul paremini kasvab, ja lähtume istutamisel, kasvatamisel ning ka veinide valmistamisel just sellest,“ selgitab ekspordijuht.

Kuna Douro org on hästi erinevaid kasvutingimusi ja kliimat pakkuv piirkond, siis pole mõistlik jääda kinni vaid ühe veini – Real Companhia Velha puhul siis portveini – tootmise juurde. Nii valmistatakse „Pinot Noiri“ ja „Chardonnay“ marju kasutades ka traditsioonilisel meetodil erinevaid vahuveine, mille eksperdid on pigem aplausiga vastu võtnud. See näitab, et kuigi piirkond on tuntud oma kangestatud veinide poolest, tasub kindlasti pöörata tähelepanu ka muudele pudelitele. Näiteks valis ajakiri Wine Spectator Quinta das Carvalhase „Tortuga Nationali“ marjast veini oma 2017.

aasta 100 parima veini hulka, vein platseerus 50. kohale.

„Meid tuntakse kõige enam ikkagi Royal Oporto kaubamärgi järgi ja peamiselt Royal Oporto LBV ning 20- ja 40-aastaste vintage port ’ide järgi. Ning see on ka täiesti arusaadav, sest need veinid on meie lipulaevad, olles igal ajal väga kõrge tasemega, nauditavad ja elavad. Vanim vein meie keldris pärineb näiteks aastast 1867, tegemist on single harvest ’i veiniga. Nende vaatidega me veel muuseas ootame, et leida mingi tõeliselt unikaalne põhjus neid pudeldada. Siiski kasutasime pisut seda vana veini, kui valmistasime veinimaja 260. aastapäevaks mõeldud eri-vintage’i. Kuna oleme vana veinimaja, siis meie keldrites leidub väga suurel hulgal erineva vanusega veini, mis annabki võimaluse lisaks neile märgilistele ja tuntud veinidele tuua turule ka uusi ning põnevaid,“ mainib Martins.

Portvein ei kao kuhugi

Koroona-aastatel rullus ka Portugalis lahti teiste veinimaadega identne stsenaarium, kus restoranides müük langes, kuid e-poodides tõusis. See tähendas, et inimesed soovisid ikkagi juua head portveini, kuid said nüüd lubada ka kallimaid aastakäike. Martins ütleb, et loomulikult ei katnud online -müük ära nende kaotuseid HoReCa-sektoris, kuid töö veinimajas ikkagi jätkus.

„Portugalis on portvein osa meie kultuurist, meie traditsioonist. Jõulude ajal juuakse meil portveini, olenemata piirkonnast, perest või ka vanusest. Ehk siis portvein ei saa Portugalis kuskile kaduda ja tõenäoliselt pole seda karta ka mujal maailmas,“ lisab Martins.

Portvein on hämmastavalt mitmekesine, sobides nii puhtalt nautimiseks kui ka koos söögiga tarvitamiseks. Suurepärane kaaslane, kui hing ihaldab midagi elegantset ja sooja andvat, samas lisab port dessertidele alati võimsust, kuid on ka ise täiesti arvestatav dessert. Seda loomulikult sõltuvalt stiilist, magususest, vanusest ja piirkonnast, kust ta pärineb.

* Porca de Murcia = legend „pahast põrsast“, kes viinamarjade kallal maiustamas käis.

Praegusel ajal tehakse palju tööd ära kaugelt ehk kodukontoritest. Kui palju see mõjutab koostöösuhteid ja mida annab näost näkku kohtumine suhetele juurde? Kuidas arenevad partnerlussuhted, kui „kokkusaamised“ on vaid online’is? Ja kui lõpuks siiski otsustatakse kokku saada, kas siis peaks see toimuma kontoris? Või vabamas vormis kontorist eemal, aga siiski näost näkku? Kas vestluse taustal või kõrval võiks olla veel midagi?

Ärikohtumine RESTORANIS?

Füüsilist kokkusaamist hinnatakse pigem enam kui COVIDi-eelsel ajal. Aeg, mis selleks võetakse, on väärtuslikum ja kui kokkusaamine korraldatakse väljaspool ametlikke ruume, veel väärtuslikum. Miks nii? Välja võib tuua viis põhjust, miks on kasulik just kontorist väljas – näiteks restoranis – kokkusaamisi korraldada.

z Pühendumine ja olulisus Kutsuja soovib vestluskaaslasele rohkem pühenduda ja tuleb töökeskkonnast (ning segajatest) kaugemale. Kuna aeg on kõige väärtuslikum vara, siis sellega näidatakse, et kaaslane on oluline ja vestlust hinnatakse. Teine tunnetab seda ja annab ka enda poolt rohkem vastu. Vestlus on juba ette saanud kvaliteetse ja positiivse alatooni.

Loomulikult lisab meeldiv atmosfäär ja restorani puhul ka hea toit ning jook koosviibimisele värvi ja head enesetunnet.

Kokkusaamine tundub tähtsam ja ehk ka pidulikum. Sind võetakse tõsiselt.

z Avatus ja loovus

Väiksema grupiga kontorist eemal olek ja kas siis ideede genereerimine,

probleemide lahendamine või muu ülesande täitmine on stressivabam ning annab suurema võimaluse jõuda soovitud tulemuseni. Apoliitiline ja neutraalne keskkond ei anna kellelegi eeliseid ning kohtleb osalisi võrdselt. Mis omakorda annab hoogu suuremale loovusele ja julgusele pakkuda välja erinevaid lahendusi ning ideid.

z Vaheldus

Loomulikult meeldib enamikule inimestele vaheldus. Saada välja tavarutiinist ja värskendada mõtteid. Väike raputus heas mõttes. On ka tõestatud, et meeldiv kõrvaltegevus koosoleku ajal soodustab loomingulisust ja eneseväljendust. Näiteks meie saame pakkuda „reisi“ Prantsusmaale toredate toidulugude ja kauni prantsuse muusika kaudu. Loomulikult samal ajal Prantsuse kööki maitstes. Kõrvalteema võtab pingeid maha ja laseb mõtetel lennata.

z Tutvumine

Sellised koosviibimised – isegi tööalased – annavad võimaluse inimestel üksteist paremini tundma õppida. Vestluse käigus

saadakse teada vestluspartnerite hobidest, toiduharjumustest, lemmikveinidest ja muust põnevast. Kõik see ühendab, motiveerib ja annab võimaluse paremaks koostööks tulevikus. Ühiste huvide avastamine võib viia lisaks heale ärilisele koostööle ka sõprussuheteni.

z Kõige eest on hoolitsetud

Kontorist välja mineku eelis on ka see, et planeerimine ja organiseerimine jääb kellegi teise kanda. Tulles näiteks restorani, saab saata ette oma soovid (eraldi ruum, laud, inimeste arv, projektori kasutamise vajadus, toidud-joogid jne) ning endal jääb vaid kohale ilmuda. Ei pea muretsema, kas vesi on laual, kas keegi võib segada, millal kohvi tuuakse jne. See on puhas ajavõit ja närvide kokkuhoid.

Brasserie 11 hoolitseb ärikliendi eest

Mis aga kõige tähtsam – see on žest, mis näitab, et vestluspartner on oluline ja teda väärtustatakse. Kui äritehingu sõlmimise, ideede genereerimise või probleemi lahendamise käigus pakutakse kvaliteetset toitu ja jooki, siis lisab see kokkusaamisele

vaid suurema väärtuse ning mõju. Lisaks maandab pingeid ja annab kaasa positiivse emotsiooni ka ülejäänud päevaks.

Brasserie 11 hoolitseb ärikliendi eest nii kvaliteetse Prantsuse köögi kui ka professionaalse teenindusega. Soovi korral ka eritähelepanu ja meelelahutusega. Mis küll eelnevates punktides mainitud ei saanud, aga siiski väga oluline, on kokkusaamise asukoht. Olles kesklinnas, saame aru, kui tähtis on ligipääsetavus erinevate transpordivahenditega. Tasub ära kasutada meie lähedust Tallinna Sadamale, ühistranspordiga kättesaadavust ja suurt parklat maja taga. Asukoht, kvaliteet ja suhtumine ongi vast kõige määravamad tegurid kokkusaamise koha valikul. Ootame kohtumistele ja lubame, et lahkute positiivse emotsiooniga.

Brasserie 11 on autentne Prantsuse brasserie, mille toidukvaliteet ei jää alla fine dining -restoranidele. Atmosfäär soosib aga pigem vabamat õhkkonda. Asume Tallinnas Foorumi keskuse (Narva mnt 5) Hobujaamapoolses otsas. Pakume hommiku-, lõunaja õhtusööki.

Vaata lähemalt: www.brasserie11.ee

Tekst: Kati Plaamus Foto: Brasserie 11

Restoran Brasserie 11 hoolitseb ärikliendi eest nii kvaliteetse Prantsuse köögi kui ka professionaalse teenindusega.

Vermut nr 9

Uue-Saaluse veinimeister Maris Kivistik tuli mõttele vermutist Eesti Sommeljeede Erakooli viimasel kursusel, kui sai loosiga just sellest Itaalia vürtsveinist rääkiva esseeteema. Lisaks kirjutamisele otsustas veinimeister ka joogi endaga katsetada. Nii sai pudelisse üheksas retsept, milles on üheksa viinamarja ja üheksa ürti. Eesti Joogifestivalilt pani uus jook kohe kotti ka kuldse medali kui üks viimase aasta parimatest kohalikest jookidest. Sommeljeed kiidavad, mekkijad kiidavad, olgugi et ka vermuti ajalugu Eestis on konarusi täis. Kui sedastada malbelt.

Mainitud essee alguses kirjutab Maris: „Vermutit mäletan juba lapsepõlvest, kui salaja vermutikapi kallal käisin. Mulle selle mõrumagus maitse meeldis. Täna, kui olen proovinud viis aastat kätt veinide valmistamisega Uue-Saaluse veinitalus, on mulle huvi pakkunud ka selle kuulsa koirohuveini kokkusegamine.“ Maris lisab sellele veel, et pikka aega seostuski alkoholi maitse ja aroom just selle salaja vanemate baarikapist mekitud vermutiga.

Arstirohust baarmenide lemmikuks

Tänapäevase vermuti sünnipaigaks peetakse Põhja-Itaalia linna nimega Torino, kus esialgu meditsiinilistel eesmärkidel 1786. aastal kokku segatud ürdine kangestatud vein levis kohvikute kaudu massidesse. Kuna koirohi ja muud tervist turgutavad ürdid osutasid puhaste tõmmistena konsumeerides vastupanu – sest on üsna jäleda, mõru, kibeda maitsega –, leiti lahendus magusa kange veini näol. Muuseas, punast tooni, mis on magusa vermuti puhul põhiline, ei anna

mitte tumedad viinamarjad veinis, vaid magustuseks karamelliseeritud suhkur. Kiiresti selguski, et lisaks terviseedendusele pakub vermut ka hämmastavat maitsenaudingut niisama kulistades, olgu puhtalt, segudena või pikendajaga. Ajastu arenedes ja uute tuulte peale tulles leidis mõrumagus jook üsna kiiresti koha ka kokteilimaailmas, kus on legendaarsete segude Margarita ja Negroni koostisosa. Uus trend on juua aromaatseid 21. sajandi vermuteid tooniku ja jääga. Ning tänapäeval tuleb mõelda kaugele sellest klassikast, kus kasutatud vaid ürte ja veinidestillaati.

Tekst: Martin Hanson

Taimede valikul, mida joogis ürtidena kasutada, huvitas mind bioloogina kõige enam see, milliseid sobilikke taimi leiaksin Eesti loodusest.

Foto: Martin Hanson

Kaupmees&Ko, PRISMA, Selver ja COOP

Eestis tootsid vermutit 1970ndatel nii Valga veinitehas kui ka ETKVL-i Põltsamaa Põllumajanduskombinaat. Livikos lõpetati vermuti tootmine aga juba 1995. aastal. Arvatavasti oli põhjuseks välismaiste brändide pealetung – nende kvaliteet oli parem ja nimed tuntumad. Võttis enam kui 20 aastat, et keegi vermutiga Eestis uuesti katsetaks: kaubamärgi Rävala all tulid turule õunaveinist kuiv ja ka magus vermut. UueSaaluse kangestatud vein lisandus mitte liiga pikka, kuid siiski juba ajalooga rivisse.

Palju katsetamist, mille tulemus areneb pidevalt edasi

„Kulus kaheksa katsetust enne selle lõpliku ja sobiliku pudelisse jõudnud retseptini jõudmist. Probleem oli nendega peaaegu alati

sama: maitsed jäid liiga glögilikud, sest ei osanud õigesti doseerida ürtide maitseid ja mõrusust, eriti koirohtu. Me infuseerisime kõik ürdid destillaati eraldi ja siis segasime veiniga kokku. Eks see üheksas retsept areneb ka ajas pidevalt edasi,“ mainib veinimeister. Vermuti baasveiniks valis Maris UueSaaluse enda kogu viinamarjaaia saagi ehk segusatsi (saksa keeles gemischter satz). Tegemist on punase veiniga, mida praegu aina enam vermuti valmistamisel kasutatakse. Maris lisab, et algusest peale oli selge, et vermut tuleb magus.

„Taimede valikul, mida joogis ürtidena kasutada, huvitas mind bioloogina kõige enam

see, milliseid sobilikke taimi leiaksin Eesti loodusest. Uurisin ja katsetasin ning leidsingi viis ürti: raudrohu, koirohu, salvei ja mõne veel, mis jäägu saladuseks. Pean mainima, et vermuti valmistamine on palju keerulisem protsess, kui alguses ehk paistab. Palju oli ka lugemist, et saada aru, kuidas mingi ürdi leotamine ikka käib, et saaks õiged maitsed õiges koguses lõpliku vermuti sisse,“ räägib Uue-Saaluse perenaine ja lisab, et on tulemusega väga rahul ning vein maitseb talle väga.

Nende kommentaarid, kellel on olnud võimalik uut vermutit proovida, on olnud positiivsed. Jooki on kõrvutatud ka kuulsate Itaalia analoogidega. Marisele see väga ei meeldi, sest see võib tekitada eelarvamust. Uue-Saaluse vermut maitseb värskelt ja kergelt, samas on maitsed sügavad, ürdid on keelel kenasti tunda, alkohol ja koirohi annavad vürtsikuse. Kokkuvõtvalt on vermut aga nauditav, mitte liiga pealetükkiv, kuid siiski selge iseloomuga.

„Minu soovitus on valada vermut paarile kuubikule jääle ja nautida seda aperitiiviks, digestiiviks või niisama „öömütsiks“,“ ütleb Maris. Hetkel on vermut saadaval vaid veinikeldri enda e-poes, kuid uueks aastaks on juba suuremad kääritusnõud ootel, et retsept nr 9 jõuaks laiemalt klaasidesse.

NB! Kuulake joogisaate „Vala välja!“ episoodi Uue-Saaluse Veinitalust, kus on pikalt juttu ka uuest vermutist, selle saamisloost ja maitsetest. Saated leiate Delfi Tasku kanalist ja äpist!

Toitlustus või toidukoolitus sinu meeskonnale – meie kokad avavad sulle oma rahvusköögi kuldvara.

Uue-Saaluse Veinitalu vermut

Foto: Uue-Saaluse Veinitalu

Tere tulemast Rochesteri

Rochesteri jookidega oleme me maitsemeeli hellitanud juba

põlvkondi ning viis aastat tagasi seadsime endale ülesande luua uued, tõeliselt erilised joogid, lausa „Parimad klaasis“. Tulemuseks pole mitte üks, vaid lausa kaks uut sortimenti, mida kliendid nautida saavad.

Tutvustame: Rochesteri esmaklassilised ja asustamata saare joogid …

Tooted saadaval Selveris, Rimis, Prismas, Stockmannis, Tallinna ja Tartu Kaubamajas

SushiMushi –koduköögist sushi-ketiks

Minu armastus sushi vastu sai alguse varastes kahekümnendates Taanis elades. Tegu oli „palgapäeva toiduga“ ja seetõttu oli iga sushi-kohviku külastus nagu preemia ning elamus omaette. Tagasi Eestisse kolides külastasin tihti kohvikuid Tallinnas, kuid ise Raplas elades kujunes see väga aja- ja rahakulukaks. Lihtsam oli hakata endale ise sushi’t rullima ...

Kui esimesed sushi -rullid

2 m2 koduköögis valmisid, siis ei osanud ma arvata, et ühel päeval leidub kohvikuid juba rohkemates

kohtades kui Rapla. Unistus oma sushikohvikust küpses peas aga juba kolm aastat enne koduköögiga alustamist. Kui aeg oli küps ja koht sobiv, avaski esimene

SushiMushi 14. veebruaril 2019 Rapla kesklinnas oma uksed. Kuna Rapla toidumaastikul oli sushi puuduv element, sai kohvik kohe menukaks. Lisaks maitsvatele sushi ’dele peame üheks oma tugevuseks hubast atmosfääri ja kodust õhkkonda, mida ka kliendid tihti mainivad. Meie kohviku kontseptsioonis saavad kokku Jaapani köök ja eestilik, kohati ka skandinaavialik disain, mis teebki meist omanäolise sushi -kohviku. Oma valikute kujundamisel oleme triivinud klassikalisest sushi’st natukene läänelikuma näo

poole, et see oleks igaühele tuttavam. Meie valikus on nii külmasid sushi ’sid kui ka küpsetatud ja palavalt armastatud tempurarulle. Argipäeva lõunapakkumisi koostades saavad kokad enda fantaasiat käiku lasta ja ise uusi rulle katsetada. SushiMushi kohvikuid on võimalik külastada Raplas, Kohilas ja Paides ning oleme avatud ka uutele jahimaadele laienemiseks. Kellel on tahtmist ja pealehakkamist, aga puudub idee, siis pakub SushiMushi ka koostöövõimalust frantsiisi näol. Meie toodetega on võimalik tutvuda kodulehel sushimushi.ee ning igapäevaseid pakkumisi ja tegemisi kajastame oma Facebooki lehtedel: SushiMushi (Rapla), SushiMushi Kohila ja SushiMushi Paide.

Minu unistus on, et ühel päeval on SushiMushi igas Eestimaa linnas inimesi rõõmustamas ja perede kõhtusid täitmas!

Rikkaliku valikuga VEGANISÕBRALIK restoran Tallinnas

Tallinna vanalinnas aadressil Väike-Karja 5 asuva Trip Café lipukirjaks on elamuslik, teadlik ja tervislik toitumine. Taimsed hommikueined, salatid ja supid ning rikkalik lõunavalik on ahvatlevalt värviküllane ja isuäratav –nälga ei jäeta ka lihatoidulisi.

Soe ja hubane Trip Café hoolib oma külastajast ning lubab lauale tuua toiduelamuse, mis valmib kiiresti ja teeb kõhule pai. Imeline on minna hilisel hommikutunnil uurima, mida head Tripis pakutakse. Vegantoidu austajate rõõmuks tasub märkida, et Trip Café peakokk ja tegijad pole omal alal uustulnukad – enne pandeemiat teati neid Põhja-Tallinnas paiknenud resto TRU Kitchen pidajatena.

Lõunaks sobivate roogade valikus jagub erinevaid salateid, suppe ja praade nii taimses võtmes kui ka koos liha ning kalaga. Menüüst kõlavad vastu aasiapärased ja Vahemere maadele omased noodid. Neid noote toetavad akordid gluteenivabast pastast, trühvlitest, kartulitest, porgandinuudlitest, grillitud tomatitest, meremarjast, seinast seina maitsetest ning vürtsidest kuni mereandide ja linnulihani välja. Kõhusõbralikuks muudab need kooslused peakoka oskus sobitada komponendid kokku laktoosi sisaldavaid piimatooteid kasutamata, isegi magustoidud on selliselt loodud. Valikuid leidub ka

gluteenitalumatutele, trennilembestele proteiinihaidele, allergikutele ja valivatele sööjatele. Tervislikku ja teadlikku toitumist toetab roogade väljaarvutatud kalorsus ning toitainete sisaldus (valgud, rasvad, süsivesikud jne). Trip Cafés süües tead alati, kui palju oma päevasest vajalikust toitainete annusest tarbid.

Trip Cafél on ka oma pagarikoda, mille valikust leiab soolaseid ja magusaid pirukaid ning kooke. Ahjusoojad värsked veganlikud pirukad on alati kella 11 paiku hommikul juba rõõmsalt letis ootamas. Eraldi mainimist väärt on Eesti esimene kanepilihapirukas, mis on loodud koostöös kodumaise toiduettevõttega The Naturist. Taimne Crumpi nime kandev „lihamass“ koosneb kanepiseemnetest ja hernest, milles on valku kaks korda rohkem kui loomses lihas.

Trip Café tegijad hoolivad samadest asjadest ja töötavad koos ühise visiooni

nimel. Selle visiooni sisse mahuvad maitsed eri maailma paigust ja eriti tänavatoit selle tervislikus versioonis. Streetfood ’i parimaid tavasid on testitud maailmas ringi reisides. Kantuna soovist neid muljeid külastajateni tuua, integreeritakse kogetut omanäolisel moel ka Tripi elamuskohvikus. Kohvikupidajad püüavad paar korda aastas menüüd uuendada, et inimestel oleks huvitav ja nad saaksid tuttavaid tegijaid külastades värskeid kogemusi.

Trip Café külastajad ei ole üksnes kliendid, vaid sõbralikult vastu võetud ja soojalt uuesti oodatud külalised. Mis on Trip Café külaliste lemmiktoit? Selgub, et maja populaarseim veganroog on kroonijuveeliks tituleeritud Eepiline Pita. Tasub minna ja ära proovida, kui veel pole jõudnud. Peakokk ise kirjeldab rooga nii: „Selle oma kätega valmistatud pitasaia teevad eepiliseks mõnus suitsune muhammara -määre,

kanepisuperhakist vormitud falafelipihvid ja maitseplahvatuslik salatisegu. Värskust on lisatud granaatõunaga ja juveeliks sel kroonil on vaarikas. Tegemist on maitseelamusega, kus kohtuvad Süüria, Kreeka ja Egiptus.“ Kuid Trip Café elamuskohvik pole üksnes toidukunsti nautimiseks, vaid seal pakutakse pinda ja võimalust oma töid eksponeerida nii visuaalkunstnikel kui ka muusikutel. Loovisikutest kohvikupidajad soovivad toetada ja panna õla alla noorte artistide loomingulisele karjäärile – tuleval kevadel on oodata ka uue näituse avamist.

Igal juhul tasub silmad-kõrvad lahti hoida ja Trip Caféd jälgida, sest uus menüü on kohal ja jaanuari lõpust ka külalistele kättesaadav. Vaimustavas valikus Trip Café toitusid saab kõikidel nädalapäevadel tellida ka Bolt Foodi ja Wolti keskkondade kaudu. Veendu ise, kas Tripi loosung the good stuff peab paika. Meeleolukat Trippi!

Paar puulatti, Bond ja priske ports polentat

Kui Tallinna-Treviso lend reisijad ühel talvisel pealelõunal maha puistab, kiirustab enamik kohe kuulsasse naaberlinna Veneetsiasse, samas kui mina kihutan otsejoones põhja, majesteetlike Dolomiitide poole, et täpselt päikeseloojanguks 1700 meetri kõrgusele Misurina järve äärde jõuda, just õhtusöögi ajaks.

Kui naaberlinnas, kuulsas Cortina d’Ampezzos 1956. aastal olümpiamänge peeti – need toimuvad seal mõne aasta pärast taas –, oli Misurina järv koht, kus leidsid aset kõik uisutamisvõistlused. Ühtlasi oli see ka viimane kord olümpiamängude ajaloos, kui need toimusid looduslikul jääl. Tänapäeval on järv hoopis teistsugune spordiareen – sellel peetakse talviseid polovõistlusi. Nende kõrghooaeg on jaanuari teisel poolel ja veebruaris, kui jää on piisavalt tugev, et mitukümmend hobust koos ratsanikega

seal kapata võiks. Olen selgelt liiga vara kohale jõudnud, ent see teadmine ei takista mind igal hommikul esimese asjana akna juurde tormamast ja lootusrikkalt järvele vaatamast – ehk on treeningud siiski juba alanud? Ent ainus, keda näen, on restorani väliterrassile toole tassiv kelner.

Talv on siin särav. Dolomiidid moodustavad Alpides hingematvalt kauni lõigu, mille on tahunud ainulaadne mikrokliima – seal leidub sakilisi jääaja atmosfääri loovaid mäetippe; ümberringi kõrguvad paesed mäemürakad ja lumest paljastel nõlvadel mängivad roosakashallid

toonid, millele lisavad salapärasemaid varjundeid kuusemetsad. Suvel sumisevad siin alpiaasad ja uljad matkajad mõõdavad varbaga vee temperatuuri nii ahvatlevana näivates mägijärvedes. Südatalvel sillerdavad lopsakuse asemel aga lumekristallid sellise innuga, nagu homset ei tulekski, suvest rääkimata, ning hiljemalt lõunaks täituvad kõik restoraniterrassid soojade jopede ja päikeseprillidega varustatud puhkajatega. Ehkki Dolomiti Superski piirkond, mis ühendab ühe mäepileti, (küll väga aeglaste) suusaliftide ja arusaamatu graafikuga suusabussidega

kokku 12 väiksemat keskust, on maailma suurim ning kahtlemata ka üks maalilisemaid kohti suusatamiseks, on paljud siin lihtsalt talviseid jalutuskäike ja kohalikku toitu nautimas.

Aga sel esimesel õhtul ma seda kõike veel ei tea, sissejuhatuse Dolomiitide ellu teeb kohalik köök agriturismo Malga Misurinas – ja see on väga otsekohene. Teed küla peatänavast mõnisada meetrit eemal asuvasse farmi valgustab vaid kõhn kuu, ent äraeksimist ei ole vaja karta – aroom, mis viitab selgelt mitte pitsaahjule, vaid lehmalaudale, ja kellegi

Tekst ja fotod: Silvia Pärmann

Cortina d’Ampezzo mäerestoranide edulugu algab 1939. aasta 5. veebruariga, mil oma esimese sõidu tegi Piemonte Printsi nime kandud suusalift.

tasased ammuud juhatavad ilmeksimatult õiges suunas. Kunagi Como järve äärest sellist agriturismo’t otsides, kus keegi veel pisutki põllumajandusega tegeleks, jäi parimaks saavutuseks pisikese oliivisaluga talumajapidamise leidmine – loomi on võrreldes turistidega ikka väga tüütu pidada. Ent Dolomiitides on iga agriturismo aus talumajapidamine, kus oma maja juustu pakkumine on elementaarne.

Itaalia ja Austria köögi sõpruskohtumine

Need, kel Itaalia köögile mõeldes kerkivad silme ette rohelistest salatitest ja mereandidest lookas lauad, lajatab Dolomiitide reaalsus hetkeks oimetuks. Polenta praetud juustuga, polenta speck ’iga, polenta juustu, praetud seente ja speck ’iga ning veel paar samas vaimus kirja pandud lehekülge vaatavad vastu peaaegu iga söögikoha menüüst. Pole ime, et pizzeria’de

ukse taga on väikesed järjekorrad juba mõni minut enne seitset, kui siin õhtusöögiks uksed avatakse. Muu Itaaliaga võrreldes süüakse siin õhtust harjumatult varakult. „Kas lisandiks on võimalik ka köögivilju saada?“ uurin optimistlikult ettekandjalt. „Muidugi!“ aitab ta mul menüü õige leheküljeni lapata. „Friikartulid näiteks?“ pakub ta abivalmilt välja.

Itaalia köögi klassikaks kvalifitseeruvad siin piirkonnas ka vorstid hapukapsaga, ent veinikaart räägib siiski itaalia keelt. Et natukenegi tasakaalustada raskena kõlavaid roogi, tellin alustuseks Proseccot. Seda valatakse mulle helde klaasitäis ja kui hind – 3 eurot pokaal – teeb mind alguses väga ettevaatlikus, leevendab juba esimene lonks igasugused kahtlused ja stressi. Huviga joogikaarti edasi lehitsedes saan aru, et õllekelder on siin veini omast kindlasti veelgi suurem. Lisaks juustule teeb iga majapidamine ka oma schnaps’e, mille valik

Südatalvel sillerdavad lopsakuse asemel aga lumekristallid sellise innuga, nagu homset ei tulekski, suvest rääkimata, ning hiljemalt lõunaks täituvad kõik restoraniterrassid soojade jopede ja päikeseprillidega varustatud puhkajatega.

Südatalvel sillerdavad lopsakuse asemel aga lumekristallid sellise innuga, nagu homset ei tulekski, suvest rääkimata, ning hiljemalt lõunaks täituvad kõik restoraniterrassid soojade jopede ja päikeseprillidega varustatud puhkajatega.

on kohalikele nii pähe kulunud, et seda ei pea joogikaardile kirja panemagi.

Seal kusagil sakiliste mäetippude taga ongi juba Austria, mille köögi võidukäiku kusagil mujal maailmas, eriti veel Itaalia territooriumil, on oma silmaga nägemata tõesti raske uskuda.

Praetud juust, mille piima andnud lehm kõrvalmajas juba uniselt kõrvu liigutab, on aga kõige imelisem, mida kunagi maitsnud olen. Grillimiseks kasutatakse spetsiaalset kõva juustusorti Piave. Ka speck, mille paradiisiks olen alati Austria Alpe pidanud, on perfektne. Kõrvallaudades õlut rüüpavad turistid näivad oma roogadega täpselt sama rahul olevat ja mõni tellib isegi lisaportsjoni polentat. Pilt on äravahetamiseni sarnane sellega, mis avanes mu silme ees mõni nädal varem Austrias Ischglis – kui ainult poleks seda polentat.

Maailma üks vanimatest roogadest

Proovin seda ollust ettevaatlikult kahvliotsaga. See ei saa olla väga hirmus, paljud gurmaanid selle pärast siia sõitnud ongi, ent mu umbusk püsib. Polenta on üks pikema ja väärikama ajalooga toite maailmas. Seda peetakse üldse üheks esimeseks küpsetatud toiduks. See pole tegelikult pärit ei Itaaliast ega Austriast, vaid Mesopotaamia aladelt, polentat oskasid valmistada juba iidsed sumerid. Ent seda tunti ka vanas Roomas ja aastaks 1550 oli see Itaalias korralikult kanda kinnitanud. Polenta valmistamine pole mingi molekulaarkulinaaria: tuleb keeta jämedalt jahvatatud jahu (selleks on läbi ajaloo ja eri regioonides kasutatud erinevate teraviljade jahu) soolaga maitsestatud vees. Dolomiitides sõid talupojad seda kolm korda päevas, heal päeval killukese juustu kõrvale haugates. Polentas peab midagi tõeliselt erilist olema, et see on toidulaual vastu pidanud kõigi kaasaegsete hõrgutiste kõrval, ent kogu lugupidamise juures (toidu)ajaloo vastu suundun ma siiski juba järgmisel päeval Cortina d’Ampezzot avastama.

Cortina d’Ampezzo, mis Misurina kõrval mõjub suurlinnana, näitab palju mitmekülgsemat palet. Linnakese tähelend algas 1901. aastal esimese kiirlaskumise võistlusega, kus tänapäevaste suuskade kõrval kahe tavalise puulatina mõjuvatel

Jälle nuputad, mida süüa teha?

Nüüd on toidu valmistamine imelihtne!

Telli meilt peakoka retseptidega toidukomplektid ja naudi kiirelt valmivat tasakaalustatud toitu iga päev!

Tervislik toitumine on lihtsam kui kunagi varem.

Tunne rõõmu heast toidust!

Kõrvallaudades õlut rüüpavad turistid

näivad oma roogadega

täpselt sama rahul olevat ja mõni tellib isegi lisaportsjoni polentat.

Ehkki nii mõneski restoranis võiks elamuse pakkumise vabalt vaadete hooleks jätta, ei tee kokad järeleandmisi ka paari tuhande meetri kõrgusel mäenõlval.

TOIDUREIS

sõiduvahenditel kihutati. Need kaks puulatti ja esimeste suusatajate kirg panid aga aluse suusakultuurile, mis lõpuks viis olümpiamängudeni 1956. aastal, kus slaalomirajal tegi puhta töö austerlane Toni Sailer, kes viis koju kolm kulda. Ja muidugi pani see aluse arvukatele suurepärastele restoranidele, mida pealtvaatajad sportliku hasardiga külastasid. Esimesed fantastilised peakokad olid kohal tegelikult juba enne seda, sest 1800. aastate keskpaigast alates olid Cortinat külastanud esimesed jõukad anglosaksi, saksa ja vene reisijad, et avastada ning uurida selle kauneid mägesid ja loodust ning muidugi süüa polentat. Praegune Cortina d’Ampezzo restoranimaailm uhkeldab Michelini restoranide, hõrkude kohvikute ja arvukate vinoteekidega.

Ühe Michelini tärniga restorani Tivoli (ristorantetivolicortina.it) terrassilt ja söögisaalist avanevad kaunid vaated külale, ent sama kaunis on ka pilt taldrikul. Ehkki tooraine on sama kohalik kui Malga Misurinas, on road graatsilised ja kerged, tihti väikese lilleõiega kaunistatud. Sama ausalt on oma tärni välja teeninud SanBrite

Kogu

(sanbrite.it). Siin on vähe laudu ja interjööris domineerib kogu Corina ajalugu mäletav puit. Õhtusöögi algus on meeldejääv: kelnerid saabuvad kreemja või mägedega, mida serveeritakse koos võrratu tekstuuriga leivaga. Omanik-peakokk Riccardo Gaspari kasutab koduseid ja piirkondlikke tooraineid, ent värskendab mägede traditsioone kaasaegse lähenemisega nii lisanditele kui ka portsjonite suurusele.

Kogu see meisterlik lähenemine toorainele ei käi ainult tärnidega ehitud restoranide kohta – Dolomiitide mägede restoranid ja vinoteegid ongi klass omaette. Ehkki just viimastele mõeldes jääb mõistatuseks, kuidas kõik pärast mäest alla saavad, mõjubki Cortina d’Ampezzo elu nagu stseen mõnest filmist, kus kõik on võimalik.

Mis ilmselt oli ka põhjus, miks see üheks filmi „For Your Eyes Only“ võttepaikadest kujunes.

Ehkki võimalus kihutada alla mööda olümpiamängude slaalomirada ahvatleb paljusid, on suusastaaride pööretest hulga lihtsam järele teha James Bondi (Roger Moore) omi. Nii et läbi metsa kulgevad rajad Col Druscièst Cortina küla poole, kus Bond filmis kihutas, on legendaarsed ja arusaadavalt ka kõige populaarsemad. Stseenid filmiti mitmes kohas, sealhulgas jäähallis, bobikelgurajal, observatooriumis ja ohtrate tärnidega hotellis Miramonti Majestic Grand. Seetõttu on see koht paadunud Bondi fännide seas väga nõutud, mis kajastub ka hinnas. Ent Booking.comi reiting 7,2 tekitab kahtlusi, et pettunud arvustajal, kelle meelest on hotell oma viiest tärnist vähemalt kolm saanud mingi kohutava eksituse tõttu, võis isegi õigus olla. Kõik pole kuld, mis filmis hiilgab. Ent toidus on seal raske niimoodi pettuda.

see meisterlik

toorainele ei käi ainult tärnidega ehitud restoranide kohta – Dolomiitide mägede restoranid ja vinoteegid ongi klass omaette.